2-20-3711/88 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht 30.05.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-3711

Kohtuasi

PK, AK, Osaühingu Ajutrust Konsultatsioonid ja KO

avaldus AS, SS, AM, KM, AK ja RT vastu avalikult

kasutatavalt teelt juurdepääsu määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 22.09.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

PK, AK, Osaühingu Ajutrust Konsultatsioonid ja KO

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja I: PK (Kura puhkebaasi kinnistu, isikukood

XXXXXXXXXX)

Avaldaja II: AK (Kura puhkebaasi kinnistu, isikukood

XXXXXXXXXXX)

Avaldaja III: Osaühing Ajutrust Konsultatsioonid (Terje

kinnistu, registrikood 10676520), seaduslik esindaja PK

Avaldaja

IV:

KO

(Oksa

kinnistu,

isikukood

XXXXXXXXXXX)

Avaldajate lepingulised esindajad vandeadvokaat Carri

Ginter ja vandeadvokaadi abi Marcus Niin

Puudutatud isik I: AS (Jürka kinnistu, isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik II: SS (Jürka kinnistu, isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isikud III: AM (Kajaka kinnistu, isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik IV: KM (Kajaka kinnistu, isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik V: AK (Karu kinnistu, isikukood

XXXXXXXXXXX)

2-20-3711

Puudutatud isik VI: RT (Ahvena kinnistu, isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik VII: Häädemeeste vald (vallavalitsuse

kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta tsiviilasja materjalide juurde võtmata avaldajate poolt määruskaebe-

menetluses esitatud tõendid (videosalvestis, Maa-ameti 03.05.2022 teavitus).

2. Eemaldada menetlusest puudutatud isik KM (isikukood XXXXXXXXXX).

3. Parandada Pärnu Maakohtu 22.09.2021 määruse resolutsiooni punktis 2.6 viga ning

lugeda Osaühingule Ajutrust Konsultatsioonid kuuluva Terje kinnistu õigeks

registriosa numbriks 4011306.

4. Pärnu Maakohtu 22.09.2021 määrus tühistada osas, milles maakohus määras

kindlaks juurdepääsutasu (resolutsiooni punkt 4) ning menetluskulude jaotuse osas

ning saata tsiviilasi selles osas tagasi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

5. Pärnu Maakohtu 22.09.2021 määrus tühistada osas, milles maakohus rahuldas AS,

SS, AM, KM, AK ja RT taotluse kohustada avaldajaid I ja II eemaldama

viivitamatult tõkked kallasrajana kasutusel olevalt jalgteelt, mis on tähistatud

kohtumäärusele lisatud kaardil ja tagama kinnistut läbiva ajaloolise jalgtee

kasutamine kallasrajana aastaringselt (resolutsiooni p 7). Jätta nimetatud taotlus

läbi vaatamata.

6. Ülejäänud osas jätta maakohtu määrus muutmata.

7. Pärnu Maakohtu 22.09.2021 määrus kehtib järgmises sõnastuses:

7.1 Seada teenivatele kinnistutele, milleks on:

-

AS (S) ja SS (S) ühisomandisse kuuluv Jürka kinnistu (registriosa nr. 323806,

Männiku X, katastritunnus 21303:001:0473, pindala 1117,0 m², aadress Jürka,

Penu küla, Häädemeeste vald, Pärnu Maakond);

-

AM-le (M) ja KM-le (M) kuuluv Kajaka kinnistu (registriosa nr. 323706,

Männiku IX, katastritunnus 21303:001:0472, pindala 1110 m², aadress Kajaka,

Penu küla, Häädemeeste vald, Pärnu maakond);

-

AKl-e (K) IK XXXXXXXXXXX; kuuluv Karu kinnistu (registriosas nr. 323506,

Männiku VII, katastritunnus 21303:001:0470, pindala 1217 m², aadress Karu,

Penu küla, Häädemeeste vald, Pärnu maakond);

-

RT-le (T) IK XXXXXXXXXXX kuuluv Ahvena kinnistu (registriosas nr.

2879006, Ahvena, katastritunnus 21303:002:0397, pindala 2108 m², aadress

Ahvena, Penu küla, Häädemeeste vald, Pärnu maakond (teenivad kinnistud)

valitsevate kinnistute, milleks on:

-

PK (K) IK XXXXXXXXXXX ja AK (K) IK XXXXXXXXXXX, ühisomandisse

kuuluv kinnistu Kura Puhkebaas (registriosa nr. 4081006, katastritunnus

21303:002:0659, pindala 9737,0 m², aadress Kura puhkebaas, Penu küla,

Häädemeeste vald, Pärnu maakond;

-

Osaühingule Ajutrust Konsultatsioonid (registrikood 10676520), kuuluv

kinnistu Terje (registriosa nr 2810539, Terje, katastritunnus 21303:002:0657,

2-20-3711

pindala 3210,0 m², aadress Terje, Penu küla, Häädemeeste vald, Pärnu

maakond);

-

KO-le (O), kuuluv kinnistu Oksa (registriosa nr. 2899906, Oksa, katastritunnus

21303:001:0146, pindala 6303,0 m², aadress Oksa, Penu küla, Häädemeeste vald,

Pärnu maakond)

kasuks juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt mööda käesoleval ajal olemasolevat

kruusakattega pinnasteed (sõiduteed). Juurdepääsuks kasutatav eratee algab avalikult

kasutatavalt teelt, s.o. kõrvalmaanteelt nr 19331 (Rannametsa-Ikla tee) ning kulgeb

mööda kohtumäärusele lisatud (Lisa 1.) Maa-ameti katastrikaardi ortofotol punasega

tähistatud juurdepääsuteed. Eratee on osalise kruusakattega pinnastee. Maa-ameti

kaardirakendusel mõõdetuna on tee üldpikkus ca 136 m. Eratee laiuseks määrab kohus

3 meetrit.

7.2 Määrata kindlaks juurdepääsu tingimused alljärgnevalt:

7.2.1 Valitsevatele kinnistutele juurdepääs erateel on tagatud kinnisasja

igakordsele omanikule, tema pereliikmetele, külalistele ja teistele

igakordse omaniku nõusolekul valitseval kinnisasjal viibivate isikutele

ööpäevaringseks liiklemiseks jalgsi ja sõiduautodega (LS § 2 p. 71 mõttes).

Öisel ajal s.o. kl 22:00-08:00 tuleb liikumine hoida minimaalsena ning

juurdepääsu

kasutamisel

arvestada

kinnistuomanike

öörahuga,

välistades tavapärasest suurema liiklusmüra tekitamist (nt. kiirendamine,

sõidukis mängiv vali muusika jne).

7.2.2 Valitsevate kinnistute kasuks on juurdepääs teenivaid kinnistuid läbival

erateel tagatud üksnes kinnistu tavapärase majandamise eesmärgil

kasutatavatele muudele sõidukitele (nt. prügivedu, talvine teehooldus,

mööbli/kodutehnika tarned, sideteenused). Juurdepääsuteed ei või

kasutada kinnistu majandamiseks raskesõidukitega (harvester, metsa

vedamiseks mõeldud sõidukid, põllumajandustehnika jne.). Vastava

vajaduse tekkimise korral tuleb tee kasutamine eelnimetatud eesmärkidel

eelnevalt

kirjalikult

kooskõlastada

kõigi

teenivate

kinnisasjade

omanikega.

7.2.3 Juurdepääsuteel on maksimaalne sõidukiirus kuni 20 km/h (LS § 15 lg 1

p 6 kiiruspiirang õuealal).

7.2.4 Valitsevate

kinnistute

igakordsed

omanikud

kannavad

kõik

juurdepääsutee aastaringse hoolduse ja korrashoiuga seonduvad kulud,

kuid kui tee tavapärane seisukord on rikutud kas teeniva kinnistu või

valitseva kinnistu omaniku tegudest lähtuvalt, siis teostab viimati

nimetatud rikkuja tee tavapärasesse seisukorda viimise hiljemalt kahe(2)

kuu jooksul, arvates rikkumise päevast ainult oma kuludega ja ei oma

õigust esitada nõudeid teise omaniku vastu.

7.2.5 Kõik punktis 7.2.4 toodud juurdepääsutee remondiks ette võetavad tööd

tuleb osapooltel eelnevalt kirjalikult kooskõlastada selle teeniva kinnistu

omanikuga, kelle kinnistul paiknevat tee osa parandada soovitakse.

7.2.6 Juurdepääs on tähtajatu.

7.3 Käesolev kohtumäärus asendab kõik vajalikud puudutatud isikute tahteavaldused

ja nõusolekud avalikule teele juurdepääsu andva reaalservituudi seadmise,

asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja reaalservituudi kinnisturaamatusse kandmiseks,

s.o. asendab puudutatud isikute: AS ja SS, AM ja KM, AK ning RT nõusolekud

kinnistusregistriosadesse nr. 323806, nr.323706, nr. 323506 ja nr. 2879006,

tähtajatu juurdepääsutee ja selle kasutustingimuste sisse kandmiseks, reg. osa nr.

4081006, nr. 4011306 nr. 2899906 igakordsete omanike kasuks.

2-20-3711

7.4 Toimetada käesolev kohtumäärus menetlusosalistele kätte.

8. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest, välja arvatud resolutsiooni p 4, mille osas ei ole määrus edasikaevatav.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. PK (avaldaja I), AK (avaldaja II), Osaühing Ajutrust Konsultatsioonid (avaldaja III) ja KO

(avaldaja IV) esitasid 09.03.2020 Pärnu Maakohtule avalduse AS, SS, AM, KM, AK, RT

(puudutatud isikud) vastu avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsu määramiseks.

2. Avalduse kohaselt kuuluvad avaldajatele ja puudutatud isikutele järgnevad kinnistud:

-

avaldajatele I ja II kuulub ühisomandina kinnisasi registriosa numbriga 4081006,

asukohaga Kura puhkebaas, Penu küla, Häädemeeste vald, Pärnu maakond;

-

avaldajale III kuulub kinnisasi registriosa numbriga 4011306, asukohaga Terje, Penu

küla, Häädemeeste vald, Pärnu maakond;

-

avaldajale IV kuulub kinnisasi registriosa numbriga 2899906, asukohaga Oksa, Penu

küla, Häädemeeste vald, Pärnu maakond;

-

puudutatud isikutele I ja II kuulub ühisomandina kinnistu registriosa numbriga 323806,

asukohaga Jürka, Penu küla, Häädemeeste vald, Pärnu Maakond;

-

puudutatud isikutele III ja IV kuulub kinnistu registriosa numbriga 323706, asukohaga

Kajaka, Penu küla, Häädemeeste vald, Pärnu maakond;

-

puudutatud isikule V kuulub kinnistu, registriosas numbriga 323506, asukohaga Karu,

Penu küla, Häädemeeste vald, Pärnu maakond;

-

puudutatud isikule VI kuulub kinnistu registriosas numbriga 2879006, asukohaga

Ahvena, Penu küla, Häädemeeste vald, Pärnu maakond.

3. Avaldajatel puudub ligipääs avalikult kasutatavalt teelt enda kinnistutele, seega soovivad

avaldajad saada juurdepääsu oma kinnistutele üle puudutatud isikute kinnistute

(asjaõigusseadus (AÕS) § 156 lg 1). Juurdepääsutee määramine ei koorma puudutatud isikuid,

kuna ka käesoleval hetkel kasutavad avaldajad puudutatud isikute omandis olevat teed oma

kinnistutele pääsemiseks ning vastavat teed kasutavad ka kõik puudutatud isikud ise ning nende

külalised. Seega ei teki puudutatud isikutel lisakohustusi ega kulusid. Avaldajad paluvad

määrata juurdepääsu üle Jürka, Kajaka, Karu ja Ahvena kinnistute. Avaldajad soovivad

juurdepääsu kasutada tasuta.

4. Vastuseks puudutatud isikute vastuväidetele märkisid avaldajad, et randa ligipääs ei puuduta

käesoleva vaidluse eset. Teiseks ei ole tegemist ajaloolise ligipääsuga randa. Viidatud

mereäärde pääs läbiks lisaks avaldajate I, II ja IV kinnistule veel kolme kinnistut (Rannamänni,

Uue-Kaale ja Lilleranna), millest Rannamänni ja Uue-Kaale omanikud on kinnitanud, et ei ole

sellest huvitatud. Avaldajatel I ja II on õigus oma kinnistu hooviala tee sulgeda ning nende

kinnistul ei ole paiknenud rannateed, vaid tegemist oli puhkajate poolt omavoliliselt kasutatava

2-20-3711

jalutusalaga, mis riivas avaldajate omandiõigust ning kinnistul vabalt ringi liikuma harjunud

isikud segasid perekonna privaatsust.

Puudutatud isikute seisukohad

5. Puudutatud isikud on menetluses avaldanud, et juurdepääsutasu põhjendatud suurus,

arvestades riive intensiivsust ja mõjutusi kõigile kinnistutele, on 100 eurot kuus.

6. Puudutatud isik V tõi välja, et avaldaja I sulges ajalooliselt kasutuses olnud teeraja

mereäärde pääsuks. Alternatiiviks Oksa kinnistul läbi kõrkjate ja võsa lõigatud rada ja rannaala

on tavapärase suvitamise mõistes raskesti kasutatav. Tuultest ja mere veetasemest sõltuvalt on

perioode, kus puhkamiseks võimalik rannaala praktiliselt puudub.

7. Puudutatud isik VI selgitas, et avaldajad I ja II on sulgenud nende kinnistul kulgenud

ajaloolise läbipääsutee supelrannana ajalooliselt kasutuses olnud kinnistule. Puudutatud isikud

on enda kinnistud omandanud ja neile suvilad ehitanud ajal, mil randa pääsemisega mingeid

probleeme ei olnud. Seega osteti kinnistud ja ehitati suvilad õigustatud ootusega suvitada ka

mere rannas ja pääseda sinna nn aastatega sissetallatud rada pidi. Läbikäik üle Kura puhkebaasi

kinnistu ei ole vähemalgi määral koormav kinnistu omanikele. Käigurada on eluhoonest (ca´70

m) ja õuealast eemal ja ei riiva omaniku privaatsust. Nähtavust piiravad puud. Samas käiakse

rannas väga lühikesel perioodil aastas. Liikumine on ainult jalgsi, ei tekita müra ning on

sisuliselt märkamatu. On alust väita, et avaldajad I ja II teevad takistusi pahatahtlikult, sest Kura

puhkebaasi kinnistu omandamise ajal olid omandajad kindlasti teadlikud, et naabrid kasutavad

suvitusperioodil ajaloolist juurdepääsurada mereranda.

Maakohtu määrus ja põhjendused

8. Pärnu Maakohtu 22.09.2021 määrusega rahuldati avaldus osaliselt ning seati teenivatele

kinnistutele (Jürka, Kajaka, Karu ja Ahvena kinnistud) valitsevate kinnistute (Kura Puhkebaasi,

Terje ja Oksa kinnistud) kasuks juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning määrati kindlaks

juurdepääsu tingimused (resolutsiooni punktid 2 ja 3), mh määras maakohus, et valitsevate

kinnistute igakordsed omanikud kannavad kõik juurdepääsutee aastaringse hoolduse ja

korrashoiuga seonduvad kulud, kuid kui tee tavapärane seisukord on rikutud kas teeniva

kinnistu või valitseva kinnistu omaniku tegudest lähtuvalt, siis teostab viimati nimetatud rikkuja

tee tavapärasesse seisukorda viimise hiljemalt kahe kuu jooksul, arvates rikkumise päevast

ainult oma kuludega ja ei oma õigust esitada nõudeid teise omaniku vastu (resolutsiooni p 3.4).

Maakohus määras, et Kura Puhkebaasi, Terje ja Oksa kinnistute igakordse omaniku poolt

makstava tasu suurus kinnistu igakordsetele omanikele juurdepääsutee kasutamise eest on Jürka

kinnistu puhul 37,60 eurot aastas, Kajaka kinnistu puhul 14,70 eurot aastas, Karu kinnistu puhul

23,70 eurot aastas ja Ahvena kinnistu puhul 88,40 eurot aastas. Maakohus määras, et

kasutustasud tuleb tasuda iga aasta 30-ndaks märtsiks (resolutsiooni p 4).

Maakohus rahuldas puudutatud isikute I-VI taotluse kallasrajana kasutuses olnud ajaloolisel

jalgteel (määruse lisas 2 tähistatud tee) asuvate tõkete eemaldamiseks ning kohustas avaldajaid

I ja II eemaldama viivitamatult tõkked kallasrajana kasutusel olevalt jalgteelt, mis on tähistatud

kohtumäärusele lisatud kaardil (määruse lisa 2) ja tagama kinnistut läbiva ajaloolise jalgtee

kasutamine kallasrajana aastaringselt (resolutsiooni p 7).

Maakohus asendas kõik vajalikud tahteavaldused ja nõusolekud ning jättis puudutatud isikute

I-VI menetluskulud solidaarselt avaldajate I ja II kanda ning teiste avaldajate menetluskulud

nende endi kanda.

9. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on sisulise vaidluse all olevaid küsimusi kaks:

2-20-3711

-

juurdepääsutee kasutamise tingimuste kindlaksmääramine, et see tagaks koormatavate

kinnisasjade omanike huvide arvestamise parimal võimalikul määral ning

-

puudutatud isikud eeldavad vastusooritusena, et avaldajad I ja II võimaldaksid neil

jätkata ajaloolise jalgtee kasutamist, mis on kallasrajana kasutuses olnud, mererannas

asuvasse supluskohta pääsemiseks.

10. Maakohus viitas AÕS § 156 lg-le 1 ning märkis, et avaldajate kinnistutel puudub otsene

juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Avaldajatele tuleb juurdepäästee määrata Jürka,

Kajaka, Karu ja Ahvena kinnistute (teenivad kinnistud) kaudu. Kõigi teenivate kinnistute

maakasutuse eesmärk on 100% elamumaa. Puudutatud isikute kinnistutele on rajatud

suvekodud, kinnistu kasutamise peamine eesmärk on puhkuse veetmine. Seega riivab

juurdepääsutee üheselt kõigi kohustatud isikute ja nende perekonnaliikmete privaatsust ning

riive on oluliselt suurem just suveperioodil, kuna just sel ajal kasutavad puudutatud isikud ühes

perekondadega kinnistuid puhkamiseks.

11. Juurdepääsutasu osas märkis maakohtus järgmist. Kuna valitseva kinnisasja omanikud on

nõus kandma tee korrashoiuga seonduvad kulutused, ei määra kohus tee korrashoiu eest

hüvitist. Samas peab valitseva kinnisasja omanikelt välja mõistetav iga-aastane hüvitis lisaks

maamaksu kulule katma ka võimaliku omandiõiguse riive teenivate kinnisasjade omanike

huvidele. Vaidluse asjaoludel on kinnisasja kahjustumise ulatus vähene, kuna tee on välja

ehitatud ja aastaid kasutuses. Samas on juurdepääsutee kasutamisest tulenev riive õueala

läbimise tõttu keskmisest kõrgem, kuna tegemist on puhkamise otstarbel kasutatava kinnistuga

ning riive puudutatud isikute privaatsusele õuealalt ööpäevaringse läbisõitmise õigusega on

keskmisest intensiivsem. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on kohus määranud omanikele

juurdepääsutee kasutustasude suuruseks keskmiselt ca 20-50 eurot aastas. Kohus arvestab

käesoleval juhul, et tegemist on varasemalt kasutuses olnud tee aluse maaga, mida lisaks

avaldajatele kasutavad ka kolmandad isikud. Kohus lähtub käesoleval juhul omandiõiguse

riivet katva hüvitise osa määramisel teealuse maa maksustamishinnast, kuid leiab, et hüvitist

tuleks võrreldes teealuse maa hinnaga vähendada vastavalt kehtivale õiguspraktikale, mis juba

kasutuses oleva tee aluse maa puhul lubab omandiõigusest tuleneva riive hüvitist vähendada.

Seega arvutab kohus juurdepääsutasu lähtudes poolest teealuse maa maksustamishinnast,

millele on juurde lisatud proportsionaalne osa teeniva kinnistu maamaksust teemaa pindala eest.

Lõppsumma ümardab kohus kümnendikeni.

12. Kohus tuvastas, et teenivate kinnisasjade teemaa alla jääva maa maksustamishind on

alljärgnev:

Kinnistu

nimetus

Teemaa

pikkus

meetrites

Teemaa

pindala

m2

Kinnistu

pindala

Teemaa

osa

teeniva

kinnistu

pindalast

%-des

Teealuse maa

maksustamis-

hind (EUR)

(teealuse maa

pindala*0,77

EUR)

Kinnistu

omanikule

määratud

maamaksu

suurus

aastas

tervikuna

(EUR)

Teemaa osa

iga-

aastasest

maamaksust

(EUR)

Jürka

1117,0

8,33

71,61

21,50

1,79

Kajaka

12,5

37,5

1110,0

3,38

27,88

21,25

0,72

Karu

19,54

58,62

1217,0

4,81

45,14

23,50

1,13

Ahvena

2108,0

10,39

168,63

38,91

4,04

13. Kohus määras iga-aastase juurdepääsutasu iga valitseva kinnisasja omaniku suhtes kindlaks

alljärgnevalt:

-

Jürka kinnistu iga –aastaseks kasutamistasuks (71,61:2)+1,79 = 37,60 eurot;

2-20-3711

-

Kajaka kinnistu iga-aastaseks kasutamistasuks (27,88:2)+0,72 = 14,70 eurot;

-

Karu kinnistu iga-aastaseks kasutamistasuks (45,14:2)+1,13 = 23,7 eurot;

-

Ahvena kinnistu iga-aastaseks kasutamistasuks (168,63:2)+4,04 = 88,4 eurot.

14. Kuna vaidluses on puudutatud isikud esitanud vastuväite avaldaja tegevusele kallasraja kui

igaüheõiguse seadusevastasel sulgemisel ning soovivad igaüheõiguse tagamist vastuväite

korras, peab kohus vajalikuks lahendada käesolevas menetluses ka puudutatud isikute

vastuväite ajaloolise jalgraja (mis on puudutatud isikute väitel ka kallasrajana kasutusel olnud)

avaldajate I ja II poolt omavolilise sulgemise osas.

15. Keskkonnaseaduse üldosa seaduse (KeÜS) § 38 lg 4 järgi peab kaldaomanik igaühel lubama

kallasrada kasutada. KeÜS § 38 lg 5 ja 6 ning § 39 lg 4 kohaselt peab kaldaomanik isegi

kallasraja tõkestamise aluse olemasolul või kallasraja sulgemise korral tagama läbipääsu mujalt

oma kinnisasjal, kui see ei ole talle ülemäära koormav. Avaldajad on sulgenud puudutatud

isikute poolt kasutuses olnud läbipääsu oma kinnistu läänepoolsest servast ning väidavad, et

tegemist ei ole tavana kasutuses olnud rannateega. Puudutatud isikute viidatud kallasrajana

kasutuses olnud ajalooline jalgtee kulgeb üle Kura Puhkebaasi kinnistu sisuliselt

samakõrgusjoone - kõrgus 2 m merepinnast vahetus läheduses. Rada kulgeb üleujutuspiirile

lähemal kui 10 meetrit. Isegi juhul, kui avaldajad väidavad, et tegemist ei ole kallasrajaga, on

kohus veendumusel, et antud juhul oli tegemist tavakasutuses oleva läbipääsuteega, mille

paiknemine avaldajate kinnistul on üheselt selge. Avaldaja poolt taotletav juurdepääsutee on

ajalooline tee, mille olemasolu on tuvastatav 1931-1934 kaardil, 1978. a. kaardil; 1997-2000.

a. kaardil ja 1994-2020. a. kaardil. KeÜS § 33 lg 3 järgi ei või omanik keelata eratee ega raja

kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb

väljakujunenud taval ega ole talle koormav, sh eeldatakse üldjuhul eratee või raja kasutamise

liigset koormavust õuemaal asuva eratee või raja korral.

16. Avaldajatel I ja II on kaldakinnistu omanikena tulenevalt KeÜS §-st 38 ja §-st 39 kohustus

tagada igaühele kallasraja kasutamine. Seega puudub avaldajatel õigus privaatsuse tagamise

eesmärgil kallasrada sulgeda. Tavakasutuses olnud läbipääsutee paiknes kinnistu serval,

üleujutusala ääres, mis on olemuselt läbipääsmatu, ning tee paikneb avaldajate õuealalt eemal

(koormates kinnistuomanikke võimalikult vähe) ning kulges kinnistul kasvava metsa

lääneserva pidi. Kuna kinnistul paikneb ka mets (rannamännik), on avaldajatel piisavalt

võimalusi kasutada oma privaatsuse tagamiseks muid võimalusi (haljastamine, teeviidad,

õueala piiramine aiaga jne.). Seega on avaldajad kohustatud läbipääsu tagama. Avaldajatel tuleb

tagada kallasraja kasutamise õiguse alusel läbipääs kinnistult ajalooliselt juurdepääsuteelt.

17. Menetluse on põhjustanud eelkõige avaldajate I ja II käitumine, kes ei olnud nõus vaidlust

kohtuväliselt või kohtumenetluses kompromissiga lahendama. Kohus suunas menetlusosalisi

korduvalt asja kompromissiga lahendama ning selgitas, et juurdepääsutee määratakse kindlaks,

arvestades väljakujunenud tavasid. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud puudutatud isikute

menetluskulude jätmine avaldajate I ja II kanda solidaarselt. Teiste avaldajate menetluskulud

tuleb jätta avaldajate endi kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 172 lg 1).

Määruskaebus

18. Avaldajad esitasid 07.10.2021 määruskaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu määruse

osas, millega maakohus:

-

mõistis valitsevate kinnisasjade igakordsetelt omanikelt teenivate kinnisasjade

igakordsete omanike kasuks välja teekasutustasud;

-

määras, et valitsevate kinnisasjade igakordsed omanikud kannavad kõik juurdepääsutee

aastaringse hoolduse ja korrashoiuga seonduvad kulud;

2-20-3711

-

kohustas avaldajat I ja II eemaldama tõkked kallasrajana kasutusel olevalt jalgteelt ja

tagama kinnistut läbiva ajaloolise jalgtee kasutamine kallasrajana aastaringselt;

-

jättis menetluskulud solidaarselt avaldajate I ja II kanda.

19. Avaldajad paluvad teha tühistatud osas uue määruse, millega:

-

mõista iga valitseva kinnisasja igakordselt omanikult kõikide teenivate kinnisasjade

igakordsete omanike kasuks kokku välja tasu mitte rohkem kui 10 eurot aastas;

-

jätta juurdepääsutee aastaringse hoolduse ja korrashoiuga seonduvad kulud võrdselt

teenivate kinnisasjade omanike kanda;

-

mitte kohustada avaldajat I ja II eemaldama enda kinnisasja piirdeaeda ning

võimaldama enda kinnisasjalt läbipääsemist;

-

jätta menetluskulud puudutatud isikute I-VI kanda.

20. Kohus seadis õigesti avaldajate kasuks reaalservituudi juurdepääsutee saamiseks üle

puudutatud isikute kinnisasjade. Avaldajatel ei ole etteheited ka servituudi seadmise tingimuste

osas, v.a osas, millega kohus jättis juurdepääsutee aastaringse hoolduse ja korrashoiuga

seonduvad kulud valitsevate kinnisasjade omanike kanda. Kuna juurdepääsutee tasu hõlmab

juba hooldus- ja korrashoiukulusid, siis ei ole põhjendatud nende täiendav avaldajate kanda

jätmine.

21. Maakohtu poolt määratud juurdepääsutasu suurus ei ole põhjendatud ega mõistlik, ei ole

kooskõlas kohtupraktika ega tavaga. Avaldajad ei nõustu sellega, et kohus määras kindlaks

juurdepääsutee tasu suuruse, juhindudes maa maksustamishinnast ja jagades selle kahega. Maa

maksustamishind väljendab sisuliselt maa väärtust, kuid valitseva kinnisasja omanikul ei tule

hüvitada teeniva kinnisasja maa väärtus, vaid kasutuseelised. Maakohus jättis ebaõigesti tasu

samas ulatuses eraldi üksnes iga valitseva kinnisasja kanda. Kohtul tuleks arvestada sellega, kui

paljud isikud teed kasutavad ja jaotada tasu proportsionaalselt. Tasu määramisel tuleb arvestada,

et tegemist on ligikaudu 130 m pika pinnasteega, mis on olnud juurdepääsuteena kasutuses

alates 1967. a. Tee maamaks aastas on kokku 7,68 eurot (1,79 + 0,72 + 1,13 + 4,04), mis tuleks

proportsionaalsuse põhimõttest juhinduvalt jaotada vähemalt seitsme kinnisasja peale, kuna ka

teeniva kinnisasja omanikud kasutavad sama teed juurdepääsuks. Seega oleks maamaksu kulu

iga valitseva kinnisasja kohta ligikaudu 1,09 eurot. Ülejäänud tasu elemendid (kasutuseelis) ei

saaks moodustada rohkem kui 9 eurot aastas. Seega võiks tasu olla maksimaalselt 10 eurot iga

valitseva kinnisasja kohta aastas, s.t iga valitseva kinnisasja omanik maksab kõikidele teenivate

kinnisasjade omanikele kokku maksimaalselt 10 eurot aastas.

22. Maakohus kohustas ebaõigesti avaldajaid I ja II tagama läbipääsu üle enda kinnisasja.

Maakohus ei saanud vana jalgtee küsimust lahendada praeguses menetluses, kuna see ei ole

hõlmatud juurdepääsutee vaidluse esemega. Puudutatud isikud ei ole esitanud vastavat

nõuetekohast avaldust ega maksnud riigilõivu ning täitnud muid avalduse esitamisega

seonduvaid nõudeid. Kohus ei hinnanud sellise avalduse menetlusse võtmise eeldusi ega

kaasanud vajalikke puudutatuid isikuid. Vana jalgtee küsimus tuleb lahendada eraldiseisvas

hagimenetluses.

23. Maakohus eksis tõendite hindamisega, kui leidis, et avaldajate I ja II kinnistut läbib

ajalooline tee või kallasrada. Lisaks jääb lahendist ebaselgeks, kas kohus kohustab avaldajat I

ja II taluma kallasrada (KeÜS § 38) või ajaloolist teed (KeÜS § 33 lg 3). Avaldajad I ja II ei ole

takistanud kallasraja kasutamist. Kallasrada ei kulge läbi avaldajate I ja II sisehoovi. Maakohtu

poolt märgitud tee paikneb ligikaudu 100 m kaugusel veepiirist, s.o oluliselt kaugemal veepiirist

kui 10 m, milleni seaduse järgi kallasrada ei saagi ulatuda (KeÜS § 38 lg-d 1-3). Seega lahendas

maakohus ebaõigesti puudutatud isikute nõude KeÜS § 38 lg 4 järgi. Alternatiivselt kohaldas

maakohus ebaõigesti KeÜS § 33 lg-t 3, kui kohustas avaldajat I ja II taluma vana (olematut)

jalgtee kasutamist. Tegemist ei ole ajaloolisega rajaga. Lisaks läbib maakohtu poolt

2-20-3711

kindlaksmääratud vana jalgtee avaldajate I ja II sisehoovi. Rada piiraks oluliselt avaldajate I ja

II õigustatud huve, sh omandiõigust ning õigust privaatsusele. Rada ei vii mererannani, milleks

puudutatud isikud seda soovisid, kuna seda piirab järgmise kinnisasja piirdeaed. Puudutatud

isikutel on pääs mereranda tagatud teisel viisil.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

24. Puudutatud isikud I-VI palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud

avaldajate kanda.

25. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651

lg 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Avaldajad

vaidlustasid maakohtu määruse osas, millega määrati kindlaks juurdepääsutasu (resolutsiooni

punkt 4), jäeti juurdepääsutee hoolduse ja korrashoiuga seonduvad kulud avaldajate kanda

(resolutsiooni punkt 3.4), kohustati avaldajaid I ja II eemaldama tõkked määruse lisas 2

märgitud jalgteelt ja tagama kinnistut läbiva ajaloolise jalgtee kasutamine kallasrajana

aastaringselt (resolutsiooni punkt 7) ja menetluskulud jaotuse osas.

27. Avaldajad ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega maakohus määras kindlaks

juurdepääsu ning selle tingimused (v.a juurdepääsutee korrashoiukulude osas). Vastavas osas

on maakohtu määrus edasikaebamata jõustunud (TsMS § 466 lg 3) ning seega selles osas

ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.

28. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb tühistada menetlusõiguse

normide olulise rikkumise tõttu (TsMS § 667 lg 2, § 657 lg 1 p 3, § 659) osas, milles maakohus

määras kindlaks juurdepääsutasu (resolutsiooni punkt 4), kohustas avaldajaid I ja II eemaldama

tõkked määruse lisas 2 märgitud jalgteelt ja tagama jalgtee kasutamine kallasrajana

aastaringselt (resolutsiooni p 7) ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saadab

tsiviilasja tagasi maakohtule juurdepääsutasu uueks määramiseks.

29. Kolleegium võtab esmalt seisukoha kaebajate väidete osas, mis puudutavad avaldajate I ja

II kohustamist nende kinnistul asuva jalgtee kasutamise võimaldamiseks ja takistuse

eemaldamiseks ning märgib selles osas järgmist. Omaniku õigused võivad olla AÕS § 68 lg 2

järgi kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. AÕS § 140 sätestab, et

kinnisomandi kitsendused on seadusjärgsed või need seatakse kohtulahendi või tehinguga. AÕS

§ 141 lg 1 kohaselt kehtib seadusjärgne kitsendus kinnistusraamatusse kandmata. KeÜS § 38

lg 4 järgi peab kaldaomanik igaühel lubama kallasrada kasutada. KeÜS § 33 lg 3 järgi ei või

omanik keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil

liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav, sh eeldatakse

üldjuhul eratee või raja kasutamise liigset koormavust õuemaal asuva eratee või raja korral.

Arvestades eeltoodut, oleks puudutatud isikutel võimalik nõuda avaldajate I ja II kinnistul

paikneva jalgtee või kallasraja (juhul, kui tegemist on KeÜS § 38 lg-te 1-3 mõttes kallasrajaga)

kasutamise võimaldamist ja takistuste kõrvaldamist. Kolleegium nõustub kaebajatega, et

vastav nõue kuulub menetlemisele hagimenetluses.

30. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole puudutatud isikud esitanud käesolevas menetluses

nõuet avaldajate I ja II kinnistul paikneva kallasraja või jalgtee kasutamise lubamiseks. Seega

rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui tegi otsustuse nõude osas, mida

2-20-3711

puudutatud isikud menetluses ei esitanud. TsMS § 4 lg 1 järgi menetleb kohus tsiviilasja üksnes

juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Omal algatusel menetleb

kohus asja üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Kohus ei või TsMS § 439 järgi ületada otsuses

nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 477 lg 1 järgi kohaldub

eeltoodu ka hagita menetluses, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi (RKTKm

nr 2-19-10050, p 11). Ainuüksi puudutatud isikute vastuväite alusel ei saanud maakohus

vastavat otsustust määruse resolutsioonis teha. Puudutatud isikud ei ole käesoleva menetluse

raames vastavat ja nõuetekohast hagiavaldust maakohtule esitanud. Kuivõrd puudutatud isikud

ei ole sellekohast nõuet menetluses esitanud, puudub kohtul alus seda hinnata.

31. Kuivõrd kallasraja/jalgtee küsimus ei ole hõlmatud juurdepääsu vaidluse esemega AÕS §

156 alusel, siis ei ole tegemist ka küsimusega, mille üle saaks maakohus tulenevalt hagita

menetluse põhimõtetest (TsMS § 477 lg 5) otsustada ilma, et menetlusosalised oleksid esitanud

sellekohase nõude. Juurdepääsu määramine tähendab AÕS § 156 järgi eelkõige juurdepääsutee

asukoha, juurdepääsutasu ja tingimuste otsustamist. Viidatud sätte alusel ei saa panna

avaldajatele kohustusi või teha otsustusi, mis ei ole seotud juurdepääsu määramisega (RKTKm

nr 2-17-12857, p 18). Eeltoodust tulenevalt tuleb puudutatud isikute avaldusele vastuväitena

esitatud taotlus avaldajate I ja II kohustamist nende kinnistul asuva jalgtee kasutamise

võimaldamiseks ja takistuse eemaldamiseks jätta läbi vaatamata.

32. Arvestades eeltoodut, kuulub maakohtu määrus tühistamisele osas, milles maakohus

kohustas avaldajaid I ja II eemaldama tõkked määruse lisas 2 märgitud jalgteelt ja tagama

jalgtee kasutamine kallasrajana aastaringselt. Puudutatud isikud saavad soovi korral

sellekohane nõue esitada eraldi hagimenetluses.

33. Järgnevalt annab kolleegium hinnangu avaldajate väidetele, mis puudutavad juurdepääsutee

hooldamise kulude nende kanda jätmist. Kaebajad leiavad määruskaebuses, et kuna kaebajate

hinnangul hõlmab juurdepääsutasu juba hooldus- ja korrashoiukulusid, siis ei ole põhjendatud

vastava kulu täiendav avaldajate kanda jätmine. Kolleegium märgib, et maakohtu määruse

põhjendustest ja arvutustest nähtuvalt ei sisalda juurdepääsutasu korrashoiu kulusid. Kuivõrd

muid asjakohaseid põhjendusi juurdepääsutee hooldamise kulude nende kanda jätmise

vaidlustamisel avaldajad esitanud ei ole ning 01.07.2020 istungil on avaldajate esindaja

märkinud, et avaldajad on vastava kohustuse kandmisega nõus, siis peab kolleegium

põhjendatuks, et juurdepääsutee hooldus- ja korrashoiukulud jäävad avaldajate kanda. Ka

kohtupraktikas on tunnustatud, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva

kinnisasja omanik (RKTKm nr 2-16-3663, p 22).

34. Järgnevalt käsitleb kolleegium juurdepääsutasu määramist. AÕS § 156 lg 1 alusel avalikult

teelt juurdepääsu määramisel tehtav otsustus (sh juurdepääsu eest makstava tasu suuruse

määramine) on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid

juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire või rikkunud oluliselt menetlusnorme. Hagita

menetluses on kohtul uurimispõhimõttest tulenevalt kohustus selgitada välja asja

lahendamiseks vajalikud asjaolud ning kohtul lasub vastutus asja õige lahendamise eest (TsMS

§ 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg-d 5 ja 7). Kolleegiumi hinnangul saab maakohtule käesoleval

juhul ette heita menetlusnormide rikkumist, kuivõrd maakohus on jätnud välja selgitamata

asjaolud ja tõendid, mis on vajalikud õige kaalutlusotsuse tegemiseks tasu määramisel.

35. Riigikohus on selgitanud AÕS § 156 lg 1 järgi koormatava kinnisasja omanikele

juurdepääsu talumise kohustuse tasu määramise kohta, et koormatud kinnisasja omanikul on

õigus saada maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude ning omandiõiguse riive eest

hüvitist, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele (RKTKm

nr 2-16-3663, p 18, nr 2-16-7011, p 12). Koormatud kinnisasja omanikule tuleb maksta hüvitist

juurdepääsutee talumise kohustusega kaasneva omandiõiguse riive eest ka juhul, kui juurdepääs

2-20-3711

määratakse mööda olemasolevat erateed, samuti juhul, kui koormatava kinnisasja omanik

hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama (RKTKm nr 2-16-3663, p 18, nr 2-16-7011, p 12).

Puudutatud isikute õigust nõuda hüvitist juurdepääsutee talumise kohustusega kaasneva

omandiõiguse riive eest ei välista see, et nad ja/või mõni muu isik kasutab sama teed. Sellisel

juhul tuleb tee kasutamise tasu arvestamisel võtta arvesse iga isiku osa tee kasutamisel,

kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks (RKTKm nr 2-14-60492, p 16,

RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). Maakohtu määruse põhjenduste ja arvestuse kohaselt hõlmab

juurdepääsutasu nii hüvitist omandiõiguse riive eest kui ka maamaksu. Kuivõrd juurdepääsutee

korrashoiuga seonduvad kulud on jäänud avaldajate kanda, siis maakohtus vastavaid kulusid

juurdepääsutasu määramisel ei arvestanud.

36. Juurdepääsutasu üheks komponendiks on hüvitis omandiõiguse riive eest, mis peab vastama

juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Kasutuseelise suuruse määramisel võib

lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu

saamiseks oleks pidanud tegema. Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille

saab leida abstraktselt – võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise

väärtusega. Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt

eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides

tuleks teha. Silmas tuleb pidada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide

kasutusõiguse väärtust. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja

huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid

(RKTKm nr 3-2-1-31-17, p 15.3; nr 2-16-3663, p 19, nr 3-2-1-180-15, p 39; nr 3-2-1-46-09, p

14; nr 3-2-1-64-05, p 16). Tasu suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kui palju

on isikuid, kes teed kasutavad ja sellest kasutuseeliseid saavad (RKTKm nr 3-2-1-27-17, p 15).

Maakohtu määrusest ei nähtu, et maakohus oleks teinud kindlaks juurdepääsutee kasutamisest

saadava kasutuseelise. Menetlusosalised ei ole selle suurust ka ise välja toonud ega esitanud

tõendeid, millele tuginedes saaks kasutuseelise kindlaks määrata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

maakohtul koguda tõendid, mis võimaldavad hinnata avaldajate saadavat kasutuseelist, tehes

menetlusosalistele ettepaneku esitada sellekohased tõendid (RKTKm nr 2-16-3663, p 19, 23).

37. Kolleegium nõustub avaldajatega, et maamaksu kulud tuleb jaotada proportsionaalselt

vastavalt sellele, kui palju isikuid teed kasutavad ning eelduslikult tuleb kasutamist pidada

võrdseks (RKTKm nr 3-2-1-27-17, p 15, nr 3-2-1-180-15, p 31). Kui juurdepääsu kasutavad ka

teised isikud, ei ole põhjendatud jätta kogu selle ala maamaksu avaldajate kanda. Kulude võrdse

jagamise eelduse saab ümber lükata tõenditega, mis kinnitavad, et mõni isik kasutab ala

ülejäänutest oluliselt intensiivsemalt. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul välja selgitada

asjaolud ja tõendid, millest nähtuvad juurdepääsuteed tegelikult kasutavad isikud ning iga isiku

poolt juurdepääsutee kasutamise intensiivsus ja ulatus.

38. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus osaliselt tühistada ja saata tsiviilasi tagasi

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks juurdepääsutasu määramise osas. Maakohus on

jätnud välja selgitamata asjaolud ja kogumata tõendid, mis on vajalikud juurdepääsutasu

kindlaksmääramiseks.

39. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohus vastavalt

asja uue läbivaatamise tulemustele.

40. TsMS § 662 lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid. Kuivõrd

ringkonnakohus leidis eelnevalt, et avaldajate I ja II kohustamine jalgtee kasutamise

võimaldamiseks ja takistuse eemaldamiseks oli ebaõige, siis jätab ringkonnakohus TsMS § 238

lg-st 1 tulenevalt asja materjalide juurde võtmata avaldajate poolt määruskaebemenetluses

esitatud tõendid (videosalvestis, Maa-ameti 03.05.2022 teavitus), sest need ei oma tähtsust asja

lahendamisel.

2-20-3711

41. TsMS § 198 lg 3 esimese lause järgi kaasab hagita menetluse osalised kohus omal

algatusel. Käesolevas asjas on puudutatud isikuteks kinnisasjade omanikud, keda avalduse

lahendamine puudutab. KM on kohtule 30.03.2020 ja 31.03.2020 avaldanud, et ta ei ole Kajaka

kinnistu omanik ning et tegemist on AM lahusvaraga. AM on 17.06.2020 esitanud kohtule

taotluse KM menetlusest eemaldamiseks, kuna Kajaka kinnistu puhul ei ole tegemist

ühisvaraga. Eeltoodust tulenevalt tuleb puudutatud isik KM menetlusest eemaldada. Tegemist

ei ole Kajaka kinnistu ühisomanikuga, keda ei puuduta seetõttu avalduse lahendamine

käesolevas asjas.

42. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 447 lg 2 (koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2) kohaselt tuleb

parandada maakohtu määruse resolutsiooni p-s 2.6 viga ning lugeda õigeks avaldajale III

kuuluva Terje kinnistu registriosa numbriks 4011306 (maakohus on ekslikult märkinud

registriosa numbriks 2810539).

43. Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust osas, milles ringkonnakohus saadab

tsiviilasja tagasi maakohtule juurdepääsutasu uueks määramiseks (RKTKm nr 3-2-1-46-14, p

11). Ülejäänud osas saab määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)