2-21-6293/56 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. mai 2022

Tsiviilasja number

2-21-6293

Tsiviilasi

Olga Wolfi kaebus kohtutäitur Andrei Kreki

12. aprilli 2021. a otsuse ja 13. oktoobri 2020. a

arestimise akti peale täiteasjas nr 066/2012/677

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 28. jaanuari 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Olga Wolfi määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja: Olga Wolf (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Vastustaja:

Narva

kohtutäitur

Andrei

Krek,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Magnus Braun

Puudutatud isik (sissenõudja): Julianus Inkasso OÜ

(registrikood 10686553), lepinguline esindaja Anni

Kennedy

RESOLUTSIOON

1. Jätta Olga Wolfi määruskaebus läbi vaatamata

osas, millega Olga Wolf palub muuta tsiviilasja

nimetust ning maakohtu määruse resolutsiooni p-de

1 ja 2 sõnastust.

2. Jätta Olga Wolfi määruskaebus osas, millega Olga

Wolf

vaidlustab

menetluskulude

jaotust,

rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud

menetluskulud Olga Wolfi kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

asja lahendanud maakohus pärast tsiviilasjas

lõpplahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

määruskaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Olga Wolf (avaldaja, võlgnik) esitas 21. aprillil 2021 Viru Maakohtule kaebuse Narva

kohtutäitur Andrei Kreki 8. märtsi 2021. a täitemenetluse täiteasjas nr 066/2012/677 uuendamise

otsuse peale ja avaldaja 16. märtsi 2021. a kaebuse kohta tehtud 12. aprilli 2021. a otsuse peale

koos taotlusega täitemenetluse peatamiseks.

Maakohus keeldus 21. aprilli 2021. a määrusega kaebuse menetlusse võtmisest. Avaldaja esitas

14. mail 2021 määruskaebuse, mille maakohus rahuldas 13. juuli 2021. a määrusega. Maakohus

tühistas 21. aprilli 2021. a määruse, jättis avaldaja 21. aprilli 2021. a kaebuse puuduste

kõrvaldamiseni käiguta ja avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata.

Kaebuses puuduste kõrvaldamiseks tuli avaldajal esitada kaebuse terviktekst, milles on esitatud

selge nõue, selgelt ja ülevaatlikult välja toodud nõude aluseks olevad asjaolud, märgitud

tõendid, millele avaldaja oma kaebuses tugineb, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise

tõendiga avaldaja tõendada soovib. Samuti tuleb esitada kaebuse aluseks olevad tõendid, s.o

avaldaja poolt kohtutäiturile esitatud kaebused ja kohtutäituri poolt kaebuse kohta tehtud

otsused. Avaldaja esitas 9. augustil 2021 kaebuse tervikteksti ja 9. septembril 2021 dokumendi

puuduste kõrvaldamisega. Avaldaja palus 9. augusti 2021. a kaebuses:

• tühistada kohtutäituri 12. aprilli 2021. a otsus;

• rahuldada avaldaja 16. märtsi 2021. a kaebus;

• tunnistada, et 8. märtsi 2021. a täitemenetluse uuendamise otsus ei jõustunud kuni

lõpliku kohtuotsuseni käesolevas kohtuasjas;

• tunnistada, et kõik kohtutäituri poolt pärast 8. märtsi 2021. a tehtud täitetoimingud ja

tegevused on ebaseaduslikud;

• tunnistada, et kohtutäitur rikkus seadusi, pidades läbirääkimisi avaldaja tööandjaga

pärast avaldaja kaebuse 16. märtsil 2021 esitamist;

• tunnistada,

et

kohtutäitur

informeeris

valesti

avaldaja

tööandjat

täiteasja

nr 066/2012/677 uuendamisest avaldaja 16. märtsi 2021. a kaebuse läbivaatamise ajal;

• tunnistada 13. oktoobri 2020. a pangakonto arestimise akt ebaseaduslikuks, sest see on

uus täitetoiming, mis on tehtud asja nr 2-20-3724 kohtumenetluse ajal ja täiteasja

nr 066/2012/677 peatamise ajal;

• tunnistada ebaseaduslikuks iga täitetoiming, mis on tehtud kohtutäituri poolt avaldaja

pangakontoga alates 13. oktoobrist 2020;

• tunnistada, et kohtutäitur rikkus seadusi, arestides 13. oktoobril 2020 avaldaja töötasu

kahekordselt (läbi 4. septembri 2018. a töötasu arestimise ja 13. oktoobri 2020. a

pangakonto arestimise);

• tunnistada ebaseaduslikuks iga täitetoiming, mis on tehtud kohtutäituri poolt avaldaja

rahaga pärast 8. märtsi 2021;

• tunnistada, et kohtutäitur esitas valesti täiteasja nr 066/2012/677 peatamise kuupäevad

ametlikes dokumentides;

• tunnistada, et täiteasi nr 066/2012/677 on peatatud alates 16. aprillist 2020, s.t kui Tartu

Ringkonnakohus tegi määruse tsiviilasja nr 2-20-3724 menetlusse võtmise kohta;

• lugeda täiteasja nr 066/2012/677 jätkamine lubamatuks, seoses kohtutäituri pidevate

seaduserikkumistega täiteasja menetlemise ajal.

Täitemenetluse täiteasjas nr 066/2012/677 peatamist tinginud asjaolu ei ole ära langenud.

8. märtsi 2021. a uuendamise otsus ei ole jõustunud, kuna see on vaidlustatud. Avaldaja esitas

16. märtsil 2021 kaebuse 8. märtsi 2021. a täitemenetluse uuendamise otsuse peale, kuid selle

kaebuse läbivaatamise ajal on kohtutäitur saatnud avaldaja tööandjale järelepärimise

4. septembri 2018. a töötasu arestimise akti kohta. Tööandja kandis 9. aprillil 2021 avaldaja

töötasust suurema osa otse kohtutäituri arvele, avaldajat hoiatamata.

Kohtutäituri 12. aprilli 2021. a otsus ei vastanud avaldaja 16. märtsi 2021. a kaebuses esitatud

kõikidele väidetele. Avaldaja palus kohtutäituril selgitada tema tegevust, mis toimus alates

13. oktoobrist 2020 kohtuasja nr 2-20-3724 menetluse ja täiteasja nr 066/2012/677 peatamise

ajal ja jätkub käesoleva ajani. Kohtutäitur 12. aprilli 2021. a otsuses ei ole sellele vastanud.

Maakohus võttis 20. septembri 2021. a määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri 12. aprilli

2021. a otsuse ja 13. oktoobri 2020. a arestimise akti peale menetlusse. Maakohus jättis

menetlusse võtmata avaldaja kaebused alates 21. aprillist 2021 tehtud kohtutäituri otsuste ja

tegevuste peale. Määrus jõustus 14. oktoobril 2021.

2. Sissenõudja Julianus Inkasso OÜ leidis, et kaebusega ei ole võimalik saavutada avaldaja

taotletavat eesmärki, avaldajal on võimalik teha kohtutäiturile täitemenetluse seadustiku (TMS)

§ 133 lg 1 kohane avaldus sissetuleku aresti alt vabastamiseks.

3. Kohtutäitur palus jätta avaldaja kaebuse kohtutäituri 13. oktoobri 2020. a tegevuse peale läbi

vaatamata ja kaebuse 12. aprilli 2021. a otsuse peale rahuldamata, alternatiivselt jätta kaebus

täies ulatuses rahuldamata.

Kaebus 13. oktoobri 2020. a tegevuse osas pole esitatud tähtaegselt ning seetõttu tuleb selles

osas jätta läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 1 alusel, sest

kohustuslik kohtueelne menetlus on läbimata. Kui kohus peaks leidma, et kaebuse läbi

vaatamata jätmise alused pole täidetud, tuleb avaldaja kaebus selles osas jätta rahuldamata,

kuivõrd kaebus pole esitatud tähtaegselt. Avaldaja ei ole praeguses asjas 13. oktoobri 2020. a

arestimisakti osas kohtutäiturile kaebust esitanud. Avaldaja 19. oktoobri 2020. a seletuskiri ning

23. oktoobri 2020. a teade ei sisalda selgelt sõnastatud nõuet ega taotlust, tegu on deklaratiivsete

dokumentidega. Seega need ei ole kaebused TMS § 217 lg 1 tähenduses 13. oktoobri 2020. a

arestimisakti peale. Avaldaja ei ole 15. oktoobri 2020. a dokumenti kohtutäiturile saatnud ning

see dokument pole adresseeritud kohtutäiturile. Seega ei ole ka see dokument TMS § 217 lg 1

tähenduses kaebuseks 13. oktoobri 2020. a arestimisaktile. 15. oktoobri 2020. a avaldust ei saa

käsitleda TMS § 218 lg 1 kohaseks kaebuseks kohtule, sest see on esitatud ennatlikult, selle

esitamise hetkeks ei olnud kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud.

Kui täitur ei tee kaebuse kohta otsust, tuleb kohtusse pöördumise tähtaega arvestada ajast, mil

kaebuse esitajale on ilmselge, et täitur ettenähtud otsust ei tee. TMS § 218 lg 1 järgi on kohtule

kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamise tähtaeg 10 päeva otsuse kättetoimetamisest arvates.

Seega on avaldaja kaebus kohtule 13. oktoobri 2020. a arestimisakti osas esitatud tähtaegselt

ainult siis, kui see on esitatud 10 päeva jooksul ajast, mil avaldajale oli ilmselge, et täitur otsust

ei tee. Isegi kui kohtutäitur oli jätnud tegemata mõne otsuse, siis pidi avaldajale olema ammu

enne kohtu poole pöördumist ilmselge, et tema soovitud otsust kohtutäiturilt ei tule.

Kaebus 13. oktoobri 2020. a arestimisakti peale esitati kohtule 21. aprillil 2021. Avaldaja esitas

seoses 13. oktoobri 2020. a arestimisaktiga viimase dokumendi 23. oktoobril 2021. Arvestades,

et TMS sätestab nii kaebuse esitamisele kui ka kaebuse lahendamisele võrdlemisi lühikesed

tähtajad (vastavalt 10 päeva ning 25 päeva), siis pidi avaldajale igal juhul hiljemalt 31. jaanuaril

2021 olema ilmselge, et kohtutäitur ettenähtud otsust ei tee, sest siis möödus 100 päeva

viimasest 13. oktoobri 2020. a arestimisakti kohta esitatud dokumendi esitamisest.

Alternatiivselt, pidi avaldajale olema ilmselge, et kohtutäitur otsust ei tee, kui kohtutäitur tegi

8. märtsil 2021 otsuse täitemenetluse uuendamise kohta. Seega pidi avaldajale 8. märtsi 2021. a

otsuse kättesaamisest olema ilmselge, et kohtutäitur ei tee avaldaja 13. oktoobri 2020. a kaebuse

osas otsust ja seega hakkas kulgema kohtusse kaebuse esitamise 10-päevane tähtaeg. Avaldaja

sai 8. märtsi 2021. a otsuse kätte kõige hiljem 16. märtsil 2021. Seega kõige hiljemalt oli

kaebajale 16. märtsil 2021 ilmselge, et kohtutäitur ei tee avaldaja oktoobris 2020 esitatud

dokumentide osas otsust. Kuid ka sellest kuupäevast arvestades ei ole avaldaja kaebus kohtule

esitatud 10 päeva jooksul. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata, sest pole esitatud tähtaegselt.

Kohtutäituri 12. aprilli 2021. a otsus on õiguspärane. TMS § 46 lg 2 p 1 annab kohtutäiturile

võimaluse otsustada täitemenetluse peatamise kui tema tegevuse peale on esitatud kaebus, kuid

ei tee seda kohustuslikuks. Kohtutäitur tegi 14. oktoobril 2020 otsuse peatada menetlus

täiteasjas seoses Viru Maakohtu menetluses oleva tsiviilasjaga nr 2-20-3724, milles avaldaja

oli kaevanud kohtutäituri 3. märtsi 2020. a otsuse peale. Kohtutäitur otsustas täiteasja peatamise

kuni peatamise aluseks oleva asjaolu ära langemiseni (tsiviilasjas nr 2-20-3724 lahendi

jõustumiseni). Nimetatud tsiviilasi sai lahenduse 8. märtsil 2021, kui Riigikohus jättis avaldaja

määruskaebuse menetlusse võtmata ja jõustus Viru Maakohtu 23. oktoobri 2020. a määrus,

millega jäeti avaldaja kaebus rahuldamata. Kuna täitemenetluse peatamise aluseks olev asjaolu

langes ära, otsustas kohtutäitur 8. märtsil 2021 menetluse uuendamise TMS § 47 lg 2 järgi.

Avaldaja 16. märtsi 2021. a kaebus kohtutäituri 8. märtsi 2021. a otsuse peale sisaldas mitmeid

taotlusi. Esimene neist oli seotud toimingutega, mida paluti kohtutäiturilt täitemenetluse

peatamise jätkamisega. Kuna kohtutäitur uuendas täitemenetluse õiguslikul alusel ja sellega

kooskõlas, siis polnud võimalik seda taotlust rahuldada. Teine neist ei olnud esitatud

tähtaegselt, sest puudutas 13. oktoobri 2020. a arestimisakti. Kolmanda ja neljanda taotluse

rahuldamiseks ei ole õigusliku alust, TMS §-d 48 ja 481 sätestavad lõpliku loetelu

täitemenetluse lõpetamise alustest.

Kohtutäitur arestis 13. oktoobri 2020. a otsusega avaldaja pangakonto LHV Pank AS-is,

avaldaja esitas 13. oktoobril 2020 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale ja kohtutäitur peatas

14. oktoobri 2020. a otsusega täitemenetluse täiteasjas ja uuendas täitemenetluse 8. märtsi

2021. otsusega. Kuigi tsiviilasi nr 2-20-3724 oli Viru Maakohtu menetluses juba alates

24. aprillist 2020, ei pidanud kohtutäitur vajalikuks täiteasja peatamist enne, kui avaldaja esitas

13. oktoobril 2020. a kaebuse. Tsiviilasjas nr 2-20-3724 vaidlustati kohtutäituri poolt seatud

töötasu arestimise akt aastast 2018. Kui avaldaja esitas järjekordse kaebuse täiteasja raames

seatud aresti peale, leidis kohtutäitur, et konkreetse täiteasja raames seatud arestidega esitatud

kaebuste arv ja maht on kasvanud nii suureks, et on mõistlik oodata ära kohtu seisukoht

varasemalt seatud aresti osas. Seega pidas kohtutäitur vajalikuks täiteasja peatamist alles

oktoobris 2020.

MAAKOHTU SEISUKOHT

4. Viru Maakohus jättis 28. jaanuari 2022. a määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri

13. oktoobri 2020. a arestimise akti peale täiteasjas nr 066/2012/677 ning kohtutäituri 12. aprilli

2021. a otsuse peale täiteasjas nr 066/2012/677 rahuldamata ning 9. augusti 2021. a kaebuse

terviktekstis esitatud väited ja taotlused seoses 16. märtsi 2021. a kaebuse läbivaatamise ajal

tööandjale saadetud järelepärimise ja tööandja täitemenetluse peatamisest teavitamisega läbi

vaatamata. Maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda.

Kohtutäitur edastas 13. oktoobril 2020 LHV Pank AS-le konto arestimise akti täiteasjas

nr 066/2012/677 summas 9069 eurot 9 senti, 14. oktoobril 2020 aresti peatamise korralduse ja

tagastas avaldajale eelmisel päeval kohtutäituri arvele ülekantud 1118 eurot 19 senti (I kd, tl

107). Avaldaja esitas tsiviilasja nr 2-20-3724 menetluse raames kohtutäiturile 13. oktoobril

2020 avalduse LHV Pank AS-s asuva konto arestimise kohta, mis on täiendavalt adresseeritud

kohtule ja LHV Pank AS-le (I kd, tl 20), 19. oktoobril 2021 seletuskirja (I kd, tl 21) ja

23. oktoobril 2020 teate (I kd, tl 22).

13. oktoobri 2020. a arestimisakti õigusvastasust põhjendab avaldaja eelkõige sellega, et

arestimisakt on tehtud ajal, mil täitemenetlus oli peatatud. Samuti on avaldaja hinnangul

arestimine lubamatu põhjusel, et seeläbi võtab kohtutäitur töötasu septembrikuu eest 100%, s.o

lisaks 4. septembri 2018. a arestimisakti alusel saadavale, kuna LHV Pank AS on vahendaja

tema töötasu kättesaamiseks.

Avaldaja on seisukohal, et kuna alates 13. oktoobrist 2020 teostatud toimingud on jäänud läbi

vaatamata ja fikseeritud kohtuasjas nr 2-20-3724 kui teostatud toimingute vaidlustamine, siis

on avaldajal õigus vaidlustada neid kui rikkumisi asja nr 2-20-3724 kohtumenetluse ja täiteasja

nr 066/20212/677 peatamise ajal. Avaldaja pöördus rikkumiste kohta kohtutäituri poole, kuid

viimane ei vastanud avaldaja 13., 19. ja 23. oktoobri 2020. a avaldustele.

Kohtutäituri 13. oktoobri 2020. a tegevuse osas, mille osas on avaldaja tsiviilasja nr 2-20-3724

menetluse kestel kohtutäituri poole pöördunud avalduste, selgituste või teadetega, tuleb kohtu

hinnangul esmajoones välja selgitada, kas on tegemist olukorraga, kus on tuvastatav kaebuse

esitamine kohtutäiturile, kuid kohtutäitur ei ole mingil põhjusel kaebust läbi vaadanud. Sellisel

juhul võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitada kaebuse kohtule, kuna kaebuse esitaja

on sel juhul teinud endast oleneva, et läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (Riigikohtu

12. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12972, p 19).

Kuigi kohtutäituri selgituse järgi ei ole 13. oktoobri 2020. a avaldusest arusaadav, kellele on

see adresseeritud, kuivõrd adressaatidena olid nimetatud nii kohtutäitur, Viru Maakohus kui

LHV Pank AS, puudub vaidlus selle üle, et kohtutäitur on avalduse kätte saanud. Kohtutäitur

peatas 14. oktoobri 2020. a otsusega täitemenetluse pärast 13. oktoobri 2020. a kaebuse

esitamist. Samuti puudub vaidlus, et kohtutäitur on saanud kätte 19. ja 23. oktoobri 2020. a

kirjad. Kohtu hinnangul olid need pealkirjast ja sisust tulenevalt mõeldud eelkõige täiendama

ja selgitama 13. oktoobri 2020. a avaldust, milles avaldaja oli oma taotlused esitanud.

Kohtutäitur oleks pidanud 13. oktoobri 2020 avaldust ning 19. ja 23. oktoobri 2020 pöördumisi

käsitlema nende sisust tulenevalt kaebustena TMS § 217 lg 1 tähenduses ja need lahendama.

Kõik eelnimetatud pöördumised on esitatud tähtaegselt, s.o 10 päeva jooksul alates päevast, mil

kaebuse esitaja sai teada otsuse või toimingu tegemisest. Avaldaja on läbinud 13. oktoobri 2020.

a LHV Pank AS-is konto arestimise kohta kaebuse esitamisel kohustusliku kohtueelse

menetluse ja tal oli õigus pöörduda TMS § 218 lg 1 kohase kaebusega maakohtusse. Kohtutäitur

ei ole kaebuse kohta sisulise seisukoha võtnud ja selle avaldajale teatavaks teinud. Kohtutäitur

on selle asemel 14. oktoobri 2020. a otsusega peatanud täitemenetluse (II kd, tl 165).

14. oktoobri 2020. a täitemenetluse peatamise otsuse tulemusena on avaldaja juba osaliselt

saavutanud 13. oktoobri 2020. a avalduses taotletu. 13. oktoobri 2020. a avalduses palus

avaldaja tühistada arestimisakt pangas ja tagastada kohtutäituri poolt maha võetud 1118 eurot

19 senti avaldaja kontole. Avaldaja konto väljavõtte (I kd, tl 24) kohaselt on 13. oktoobril 2020

kantud kohtutäiturile 1118 eurot 19 senti ning 14. oktoobril 2020 on sama summa avaldaja

kontole tagastatud.

Kui täitur ei tee kaebuse kohta otsust, tuleb kohtusse pöördumise tähtaega arvestada ajast, mil

kaebuse esitajale on ilmselge, et täitur ettenähtud otsust ei tee (Riigikohtu 11. novembri 2015. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 14).

Kooskõlas TMS § 217 lg-tes 3 ja 31 sätestatuga olukorras, kus kohtutäitur ei ole kaebust läbi

vaadanud, tuleb pidada ajaks, mil kaebuse esitajale pidi olema ilmselge, et kohtutäitur otsust ei

tee, otsusest või tegevusest 35 (15 + 10 + 10) päeva möödumist. Maakohus ei nõustunud

kohtutäituri seisukohtadega kaebuse kohtule esitamise tähtaja alguse määramisega. Kuigi

kohtutäitur peatas 14. oktoobri 2020. a otsusega täitemenetluse, otsuse sisust ja kohtutäituri

selgitusest tuleneb, et peatamisega on kohtutäitur soovinud kuni 3. märtsi 2020. a otsuse osas

selguse saamiseni edasi lükata ka 13. oktoobri 2020. a arestimise otsuse peale esitatud kaebuse

lahendamist. Täitemenetluse peatamise tulemusena puuduks kohtutäituril kaebuse võimaliku

rahuldamise tulemusel õigus teha mingeid täitetoiminguid, s.h arestimine tühistada. Seega

nõustudes osaliselt kohtutäituri väljapakutud alternatiivse variandiga, tuleb kaebuse esitamise

tähtaegsuse hindamisel lähtekohaks võtta 16. märtsi 2021, s.o ajahetk, millal hiljemalt pidi

avaldaja teada saama 8. märtsi 2021. a täitemenetluse uuendamise otsusest. Nimetatud

ajahetkest hakkab kulgema aga mitte kohtule kaebuse esitamise 10-päevane tähtaeg, vaid

eelpool nimetatud kohtutäiturile seadusega kaebuse lahendamiseks ettenähtud maksimaalne

tähtaeg 35 päeva, alles mille täitumisel pidi avaldajale olema ilmselge, et kohtutäitur ka pärast

menetluse uuendamist ei vaata tema 13. oktoobri 2020. a kaebust läbi. Seega pidi avaldaja

kaebuse kohtule esitama 10 päeva jooksul alates 20. aprillist 2021 ja kaebus 13. oktoobri 2020

arestimisakti peale on esitatud tähtaegselt 21. aprilli 2021. a kaebuses.

Seadusest ei tulene, et täitemenetlus peatub seoses kohtule kaebuse esitamisega või sellise

kaebuse menetlusse võtmise tagajärjel. Tsiviilasja nr 2-20-3724 toimiku materjalidest ei nähtu,

et avaldaja oleks taotlenud ja kohus taotluse alusel täiteasja nr 066/2012/677 menetluse esialgse

õiguskaitse korras peatanud. TMS § 46 sätestab kohtutäituri otsusel menetluse peatamise

alused, mis jagunevad asjaoludeks, mille esinemisel on kohtutäitur kohustatud menetluse

peatama (lg 1) ja asjaoludeks, mille esinemisel võib kohtutäitur menetluse peatada, aga ei pea

seda tegema (lg 2). Kohtutäitur kinnitas, et täiteasi on peatatud alles 14. oktoobri 2020. a

otsusega TMS § 46 lg 2 p 1 alusel, s.o kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamisel. Kohus

kontrollis täitemenetluse registrist, et alates tsiviilasjas nr 2-20-3724 kaebuse esitamisest kuni

14. oktoobrini 2020 puuduvad teised otsused täitemenetluse peatamise kohta.

Kuivõrd tulenevalt TMS § 50 lg-st 1 peatab kohtutäitur täitemenetluse otsusega, siis ei saa

täitemenetluse peatamise aluseks olla vastavat otsustust mittesisaldav e-kiri. Kuigi 20. juuli

2020. a e-kirjas esitatud teave oli avaldajat eksitav, ei saa avaldaja üksnes selles esitatud

kinnitusele viidates väita, et täitemenetlus on juba alates 16. aprillist 2020 peatatud, kuna see ei

põhine seadusel ega kohtutäituri tehtud otsustel. Eeltoodust tulenevalt oli täitemenetlus

peatatud alates 14. oktoobrist 2020 ning 13. oktoobri 2020. a arestimise akt on tehtud ajal, mil

täitemenetlus ei olnud peatatud ja seega selles osas õiguspärane.

Avaldaja hinnangul on kohtutäitur 13. oktoobri 2020. a pangakonto arestimisega arestinud

lisaks 4. septembri 2018. a töötasu arestimise aktile avaldaja töötasu kahekordselt. LHV Pank

AS-i selgituse järgi ei olnud arestimisaktile arestimisele mittekuuluvat summat märgitud.

Konto arestimisel tuleb järgida mh TMS §-de 133–134 nõudeid, mis näevad ette teatud osa

sissetuleku jätmise võlgniku kasutada. Nii arestimisaktis arestimisele mittekuuluva summa

märkimisel kui sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, arvestamisel lähtub

kohtutäitur talle teadaolevatest andmetest. Kui võlgniku arvates on arestitud liiga suur osa

kontol olevatest rahalistest vahenditest, tuleb tal TMS § 133 lg 1 alusel esitada kohtutäiturile

vastavad andmed ja avaldus vastavas osas arestimisakti tühistamiseks või muutmiseks.

Kohtutäitur ei tea üldjuhul, millisest allikast on pärit summad, mis tema koostatud arestimisakti

alusel krediidiasutuses arestitakse. Seda on kohtutäituril võimalik teada saada võlgniku

avalduse (kaebuse) alusel (Riigikohtu 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 14).

Kohtutäituril puudub võimalus tuvastada, mille eest on saadud kontol olev summa, kuna ta ei

pääse pangasaladuse tõttu ligi võlgniku kontoväljavõttele. Seega ei saa ka praegusel juhul

kohtutäiturile ette heita, nagu oleks ta taotluslikult ja õigusvastaselt kahekordselt arestinud

avaldajale LHV Pank AS-i töötasuna laekuvad summad.

Võlgnik ei saa nõuda mittearestitava osa alles jätmist igal kontol, vaid ainult kõigi kontode

peale kokku. Mittearestitava sissetuleku tagamiseks peab võlgnik esitama kohtutäiturile

avalduse ja tõendama, et kontole laekuvad mittearestitavad sissetulekud ning avaldusel tuleb

näidata ka pangakonto number, millel soovitakse tagada arestivaba miinimum. Avaldaja

selgituste ja kohtutäituri vastuse (I kd, tl 139) kohaselt on talle elatusmiinimum tagatud AS-i

Swedbank kontol, kuid avaldaja esitatust ei tulene, et ta oleks kohtutäiturit teavitanud oma

mittearestitavate sissetulekute laekumisest LHV Pank AS-i kontole. Avaldaja esitas

kohtutäiturile avalduse pangakonto aresti alt vabastamiseks koos konto väljavõttega alles

27. aprillil 2021 (I kd, tl 135). Eeltoodust tulenevalt ei ole avaldaja tõendanud ja esitatud

asjaoludel puudub alus väita, et 13. oktoobri 2020. a LHV Pank AS-i konto arestimine

mittearestitava summa äranäitamiseta ei toimunud kooskõlas täitemenetluse seadustikuga.

Avaldaja palus rahuldada avaldaja 16. märtsi 2021. a kohtutäiturile esitatud kaebuse. Maakohus

selgitas, et kohus lahendab avaldaja kaebust kohtutäituri 12. aprilli 2021. a otsuse peale, kohus

ei saa kohtutäiturist mööda minnes asuda lahendama avaldaja 16. märtsi 2021. a kaebust.

Vaidlustatud 12. aprilli 2021. a otsusega jättis kohtutäitur avaldaja kaebuse 8. märtsi 2021. a

täitemenetluse uuendamise otsuse peale rahuldamata. Avaldaja hinnangul ei ole täitemenetluse

täiteasjas nr 066/2012/677 peatamist tinginud asjaolu ära langenud. Avaldaja tugineb seejuures

Tartu Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2021. a määrusele tsiviilasjas 2-20-3724.

Avaldaja leiab muuhulgas, et kohtutäitur ei ole 12. aprilli 2021. a otsusega lahendanud

16. märtsi 2021. a kaebust tervikuna. Avaldaja palus 16. märtsi 2021. a kaebuses:

1) pikendada täiteasja nr 066/2012/677 peatamine vaidluse lahendamiseni (seoses 16. märtsil

2021 kaebuse esitamisega);

2) teatada kolmandatele isikutele, kelle käes olid aktid nõude kohta, et peatamine kehtib alates

16. aprillist 2020 (tsiviilasja nr 2-20-3724 alustamisest) ja täiteasja peatamine on

pikendatud vaidluse lahendamiseni (seoses 16. märtsil 2021 kaebuse esitamisega), sh saata

nimetatud teade avaldaja tööandjale, kelle juures on täitmisel 4. septembri 2018. a töötasu

arestimise akt;

3) tühistada 13. oktoobri 2020. a pangakonto arestimine LHV Pank AS-is ja mitte puutuda

enam avaldaja pangakontot (avaldaja pangakontole laekub ainult töötasu ja

Sotsiaalkindlusameti toetus umbes 50 eurot kuus);

4) lõpetada täiteasi nr 066/2012/677 kohtutäituri poolt seaduste ja avaldaja õiguste rikkumise,

volituste ületamise tõttu;

5) arvestades, et kohtutäitur rikub oma tegevustega seadusi ja avaldaja õigusi raskel ajal (lock-

down, COVID-19 pandeemia kriisi ajal Eestis), mis eriliselt mõjutab avaldaja füüsilist ja

psühholoogilist tervist, lõpetada täiteasi nr 066/2012/677.

TMS § 47 lg 2 kohaselt uuendatakse täitemenetlus pärast selle peatamist tinginud asjaolu

äralangemist. Täitemenetluse uuendamisel edastab kohtutäitur võlgniku suhtes kohustatud

kolmandale isikule vastava teabe, mis on arestimisakti täitmise jätkamise aluseks. Tulenevalt

TMS § 47 lg-st 11 koostab kohtutäitur otsuse täitemenetluse uuendamiseks hiljemalt kolmandal

tööpäeval arvates täitemenetluse uuendamise aluseks olevast asjaolu teadasaamisest.

Kohtutäituri 14. oktoobri 2020. a täitemenetluse peatamise otsuses on otsuse aluseks oleva

asjaoluna välja toodud avaldaja kaebuse kohtutäituri 3. märtsi 2020. a otsuse peale Viru

Maakohtu menetlusse võtmine tsiviilasjas nr 2-20-3724. Otsuses puudub viide täitemenetluse

peatamisele seoses 13. oktoobri 2020. a kaebusega. Kuigi tsiviilasi nr 2-20-3724 oli maakohtu

menetluses juba alates 24. aprillist 2020, ei pidanud kohtutäitur vajalikuks täiteasja peatamist

enne, kui avaldaja esitas oma 13. oktoobri 2020. a kaebuse. Kohtutäitur on peatanud

täitemenetluse just 3. märtsi 2020. a otsusele kaebuse esitamisega seoses, kuigi ajendatuna

13. oktoobri 2020. a kaebusest. Seega tuli kohtutäituril täitemenetlus uuendada pärast

kohtutäituri 3. märtsi 2020. a otsuse osas lõpliku lahendi jõustumist, s.o 8. märtsil 2021.

Ebaõige on avaldaja seisukoht, et Tartu Ringkonnakohtu poolt tsiviilasja nr 2-20-3724

menetluse kestel esitatud uute kaebuste läbi vaatamata jätmise tagajärjel ei ole täitemenetluse

peatamise tingimused ära langenud. Kuigi väidetavad rikkumised on toime pandud tsiviilasja

nr 2-20-3724 menetluse ajal, ei ole need menetluse objektiks. Tsiviilasjas nr 2-20-3724

käsitlemata kohtutäituri toimingute peale kaebuse esitamisel oleks tegemist uue

kaebemenetlusega, millega seoses oleks kohtutäituril TMS § 46 lg 2 p-st 1 tulenev

diskretsiooniõigus otsustada täitemenetluse peatamise põhjendatuse üle. Kohtutäituri 8. märtsi

2021. a otsuse jõustumise kohta märkis maakohus, et seadusest ei tulene, et kohtutäituri otsuse

või toimingu peale kaebuse esitamisel see ei jõustu või selle toime peatuks. Eeltoodust

tulenevalt on kohtutäituri 8. märtsi 2021. a täitemenetluse uuendamise otsus õiguspärane ja

avaldaja kaebus 12. aprilli 2021. a otsusele tuleb selles osas jätta rahuldamata.

Kohtutäitur ei ole oma otsuses esitanud seisukohta kõigi avaldaja kaebuses esitatud taotluste

osas. Samas puudub praegusel juhul alus kohustada kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama ja

selle kohta otsust tegema, kuna kohtutäitur on esitanud omapoolsed seisukohad ja selgitused ka

ülejäänud taotluste osas ning maakohus nõustus nendega. Olukorras, kus täitemenetlus on

uuendatud, ei ole võimalik rahuldada taotlust täitemenetluse peatamise pikendamiseks ja sellest

võlgniku suhtes kohustatud kolmandate isikute teavitamiseks, s.h põhjendusega, et avaldaja

esitab uue kaebuse. Kohtutäituril oleks õigus 8. märtsi 2020. a uuendamise otsuse tühistamise

kaebuse rahuldamata jätmisel jätta rahuldamata ka taotlus täitemenetluse peatamise

pikendamiseks ja pikendamisest teavitamiseks. 13. oktoobri 2020. a arestimisakti kohta esitatud

kaebuse osas võttis kohus seisukoha eelpool. Ka taotluste täitemenetluse lõpetamiseks

kohtutäituri väidetavate rikkumiste ja nende mõju tõttu avaldaja tervisele osas nõustus

maakohus kohtutäituriga, et tegemist ei ole TMS §-des 48 ja 481 sätestatud täitemenetluse

lõpetamise alusega ja tuleks jätta rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohus on avaldajale 27. jaanuari 2021. a määruses tsiviilasjas nr 2-20-3724

juba selgitanud, et kohus saab lahendada kohtumenetluses kaebust, mis on esitatud konkreetse

kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ning kohtule ei saa kaevata täituri toimingute peale, mida

pole eelnevalt täituri kaudu vaidlustatud. Seega jättis maakohus tähelepanuta avaldaja

taotlused: 1) tunnistada, et kõik kohtutäituri poolt pärast 8. märtsi 2021. a tehtud täitetoimingud

ja tegevused on ebaseaduslikud; 2) tunnistada ebaseaduslikuks iga täitetoiming, mis on tehtud

kohtutäituri poolt avaldaja pangakontoga alates 13. oktoobrist 2020; 3) tunnistada

ebaseaduslikuks iga täitetoiming, mis on tehtud kohtutäituri poolt avaldaja rahaga pärast

8. märtsi 2021. a kuni lõpliku kohtuotsuse tegemiseni käesolevas tsiviilasjas; 4) pidada

lubamatuks täiteasja nr 066/2012/677 jätkamist seoses kohtutäituri pidevate seaduse

rikkumistega täiteasja menetlemise ajal.

Avaldaja on taotlenud täiendavalt: 1) tunnistada, et kohtutäitur rikkus seadusi sellega, et viis

läbi läbirääkimisi avaldaja tööandjaga pärast avaldaja 16. märtsil 2021 kaebuse esitamist ja 2)

tunnistada, et kohtutäitur informeeris valesti avaldaja tööandjat täiteasja nr 066/2012/677

uuendamise kohta avaldaja 16. märtsi 2021. a kaebuse läbivaatamise ajal.

Avaldaja selgituse järgi kirjutas ta 11. mail 2021 kohtutäiturile järjekordse avalduse

rikkumisest. Kooskõlas TMS § 217 lg-s 6 ja § 218 lg-s 1 sätestatuga saab kohus hinnata vaid

neid kohtule esitatud kaebuses toodud väiteid, mis on esitatud ka kaebuses kohtutäiturile, s.o

16. märtsil 2021. Kui kohtule esitatud väidet kohtutäiturile esitatud kaebuses ei ole, tuleb

kaebus selle väite osas jätta läbi vaatamata, sest TMS § 218 lg 1 teise lause kohaselt ei saa

kohtule kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata

kaevata (Riigikohtu 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 16). Maakohus jättis

avaldaja kaebuse 12. aprilli 2021. a otsusele eelnimetatud taotluste osas läbi vaatamata, kuna

nende aluseks olevate rikkumiste osas ei ole läbitud kohustuslikku kohtueelse menetluse korda.

MÄÄRUSKAEBUS

5. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub:

1. Muuta kohtuasja nr 2-21-6293 nimetust vastavalt kohtuvaidluse sisule ja 20. septembri

2021. a määrusele.

2. Muuta määruse resolutsiooni p 1 vastavalt kohtuvaidluse sisule ja 2. detsembri 2021. a

kaebusele.

3. Muuta määruse resolutsiooni p 2 vastavalt kohtuvaidluse sisule ja kaebusele 8. märtsi

2021. a uuendamise otsuse peale.

4. Välja arvata kohtutäituri lepinguline esindaja puudutatud isikute nimekirjast.

5. Tühistada määruse resolutsioonis p 4.

6. Teha uus määrus.

Määruskaebuse kohaselt ei ole käesolevat asja võimalik pealkirjastada nii, nagu on seda tehtud

vaidlusaluses 28. jaanuari 2022. a määruses. 28. jaanuari 2022. a määruses on tsiviilasjaks

märgitud „Olga Wolfi kaebus kohtutäituri 12. aprilli 2021. a otsuse ja 13. oktoobri 2020. a

arestimise akti peale täiteasjas nr 066/2012/677“. Avaldaja esitas kaebuse kohtutäituri 8. märtsi

2021. a täitemenetluse uuendamise otsuse peale. Seega puudutab vaidlus 8. märtsi 2021. a

otsust. Avaldaja palub kontrollida, kas see otsus jõustus või mitte 10 päeva pärast selle

esitamist. Samuti puudutab vaidlus käesolevas asjas kohtutäituri tegevust avaldaja

pangakontoga alates 13. oktoobrist 2020, mitte 13. oktoobri 2020. a akti. Seda tõendab Tartu

Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2021. a määruse tsiviilasjas nr 2-20-3724 resolutsiooni p 1,

millega ringkonnakohus jättis avaldaja määruskaebuse osas, mis puudutab kohtutäituri poolt

kohtumenetluse ajal, s.o alates 13. oktoobrist 2020, teostatud toimingute vaidlustamist, läbi

vaatamata. Avaldaja hinnangul jätkab avaldaja vastavalt Tartu Ringkonnakohtu resolutsioonile

sama asja, mis on jäänud läbi vaatamata asjas nr 2-20-3724.

Käesolevas tsiviilasjas nr 2-21-6293 pole võimalik vaadata läbi avaldaja kaebust 13. oktoobri

2020. a akti peale, sest avaldaja sai kohtutäituri 13. oktoobri 2020. a pangakonto arestimise akti

kätte alles 25. novembril 2021. Avaldaja on esitanud kaebuse 13. oktoobri 2020. a akti peale

kohtutäiturile 2. detsembril 2021. Selle kohta ei ole kohtutäituri otsust käesoleva ajani tehtud,

sellepärast käesolev asi ei puuduta 13. oktoobri 2020. a akti, vaid vaidlustab kohtutäituri

tegevusi alates 13. oktoobrist 2020. Kohtutäituri 13. oktoobri 2020. a tegevuse tulemusena on

kohtutäituri kontole laekunud avaldaja kontolt töötasu ja puhkusetasu kokku 8 kuu eest, see on

tehtud 24. mail 2021 ja 31. mail 2021. Avaldaja palub vaadata 2. detsembri 2021. a kaebust

13. oktoobri 2021. a pangakonto arestimise akti peale. Avaldaja palub muuta 28. jaanuari

2022. a määruse resolutsiooni p 1 sõnastust järgmiselt: „Jätta rahuldamata Olga Wolf kaebus

kohtutäituri Andrei Krek 12. aprilli 2021. a otsuse ning 13. oktoobri 2020 – 20. aprilli 2021

tegevuse peale ja jätta kaebuse läbi vaatamata alates 21. aprillist 2021 toimunud rikkumiste

peale täiteasjas nr 066/2012/677“.

Avaldaja palub Tartu Ringkonnakohut uurida ja välja selgitada, millisel põhjusel katkestab

maakohus kohtutäituri tegevusi 21. mail 2021, kuid võtab asja nr 2-21-6293 menetlusse alles

20. septembril 2021 pärast avaldaja poolt kõikide dokumentide esitamist 9. septembril 2021.

Ebaselge, miks ei võta maakohus tsiviilasja juurde dokumente, mis tõendavad kohtutäituri

rikkumisi.

Maakohus ei ole sisuliselt lahendanud 8. märtsi 2021. a täitemenetluse uuendamise otsuse

vaidlustamist. Uuendamise otsus ei jõustu, kui see vaidlustatakse. Sellest tulenevalt tuleb

maakohtu määruse resolutsioon ümber sõnastada järgmiselt: „Jätta rahuldamata Olga Wolfi

kaebus kohtutäitur Andrei Kreki 12. aprilli 2021. a otsuse peale täiteasjas nr 066/2012/677.

Jätta läbi vaatamata 8. märtsi 2021. a uuendamise otsuse vaidlustamine“.

Avaldaja ei ole kohtutäituri vastust enda kaebusele kätte saanud. Seega on ebaselge, mille alusel

on vaidlustatud määruses märgitud kohtutäituri lepinguline esindaja. Avaldaja palub eemaldada

kohtutäituri esindaja puudutatud isikute nimekirjast.

Sissenõudja lepinguline esindaja ei esitanud menetluskulude nimekirja. Kohtutäitur ei ole üldse

avaldaja kaebusele vastust esitanud. Seega on arusaamatu, mille alusel jättis maakohus

menetluskulud avaldaja kanda. Käesolev tsiviilasi lahendati hagita menetluses. Hagita

menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse (TsMS § 172 lg 1 esimene

lause). 28. jaanuari 2021. a määrus ei ole tehtud avaldaja kasuks või huvideks, sellepärast ei saa

ta kanda menetluskulusid. Kuivõrd menetlusosalised ei ole menetluskulude nimekirju esitanud,

siis menetluskulud käesolevas asjas puuduvad.

PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD

6. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu. Sisuliselt soovib avaldaja muuta tsiviilasja

raames menetletavaid kaebusi. Tsiviilasja nr 2-21-6293 raames menetletavad kaebused määrati

Viru Maakohtu 20. septembri 2021. a määrusega. Avaldajal oli võimalus 20. septembri 2021. a

määrusele esitada määruskaebus, mida avaldaja ei teinud ning määruskaebusega ei ole enam

võimalik taotleda menetletavate kaebuste muutmist.

Kuivõrd maakohus menetles avaldaja kaebust kohtutäituri 12. aprilli 2021. a otsuse peale, siis

on maakohus vaadanud läbi ka kohtutäituri 8. märtsi 2021. a otsuse vaidlustamise. Avaldaja ei

ole esitanud määruskaebuses ühtegi põhjendust ega tõendit, mis annaks alust kahelda

kohtutäituri lepingulise esindaja esindusõiguses.

Maakohus leidis õigesti, et arvestades käesoleva tsiviilasja asjaolusid, on TsMS § 172 lg 1 teise

lause alusel õiglane jätta menetluskulud avaldaja kanda. Riigikohtu pikaajalise praktika (vt nt

Riigikohtu 23. veebruari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-14461, p 14; 28. jaanuari 2020. a

määrus tsiviilasjas nr 2-19-6210, p 18; 5. juuni 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4480, p 21;

20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 24) põhjal jäetakse kohtutäituri otsuse

peale esitatud kaebuse lahendamisel menetluskulud selle menetlusosalise kanda, kelle kahjuks

määrus tehti. Kohtutäitur esitas vastavalt 20. septembri 2021. a määruse resolutsiooni p-le 4

enda menetluskulude nimekirja seisuga 29. oktoober 2021. a ning on valmis menetlust lõpetava

määruse tegemisel esitama uuendatud menetluskulude nimekirja.

Puudub alus ja põhjendus uue määruse tegemiseks.

7. Sissenõudja vaidles määruskaebusel vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

avaldaja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata osas, millega avaldaja

palub muuta tsiviilasja nimetust ning maakohtu määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 sõnastust

(TsMS § 659, § 664 lg 2, § 643 lg 1) ning rahuldamata osas, millega avaldaja vaidlustab

menetluskulude jaotust (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus jätab määruskaebuse

menetlemisega seotud menetluskulud avaldaja kanda.

9. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ja §-le 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse põhjal

maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Määruskaebuses ei vaidlustata maakohtu määrust resolutsiooni p 3 osas, millega maakohus

jättis avaldaja 9. augusti 2021. a kaebuse terviktekstis esitatud väited ja taotlused seoses

16. märtsi 2021. a kaebuse läbivaatamise ajal tööandjale saadetud järelepärimise ja tööandja

täitemenetluse peatamisest teavitamisega läbi vaatamata. Vaidlustamata osas on maakohtu

määrus jõustunud (TsMS § 659, § 456 lg 4 teine lause).

10. TsMS § 664 kohaselt kontrollib ringkonnakohus menetlusse võetud määruskaebuse

saamisel, kas maakohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud ja teeb menetlustoimingud, mis

maakohus jättis seoses määruskaebusega tegemata. Kui määruskaebus on ringkonnakohtu

arvates ebaõigesti menetlusse võetud, jätab ringkonnakohus määruskaebuse määrusega läbi

vaatamata.

TsMS § 659 sätestab, et ringkonnakohtusse määruskaebuse esitamisele ja seal menetlemisele

kohaldatakse apellatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui TsMS 65. ptk-st ja määruskaebuse

olemusest ei tulene teisiti.

Määruskaebusest nähtuvalt ei vaidlusta avaldaja kaebuse rahuldamata jätmist. Avaldaja

peamisteks taotlusteks on tsiviilasja pealkirja ja resolutsiooni punktide sõnastuse muutmine.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe võimalust tsiviilasja pealkirja vaidlustamiseks. Samuti

ei ole avaldaja taotlus resolutsiooni ümbersõnastamiseks taotlus vigade parandamiseks

TsMS § 447 mõttes.

Kuna avaldaja on praegusel juhul vaidlustanud üksnes maakohtu määruses toodud tsiviilasja

pealkirja ja resolutsiooni punktide sõnastust ilma määrust sisuliselt vaidlustamata, siis

eeltoodust tulenevalt puudus alus sellise määruskaebuse menetlemiseks. Kuivõrd maakohus on

määruskaebuse menetlusse võtnud, siis jätab ringkonnakohus kaebuse läbi vaatamata.

11. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada avaldajale järgmist. Ringkonnakohus märgib, et

käesoleva määruse tegemise seisuga on täitemenetlus täiteasjas nr 066/2012/677 lõpetatud.

Viru Maakohus võttis 20. septembri 2021. a määrusega (II kd, tl 105–106) avaldaja kaebuse

kohtutäituri 12. aprilli 2021. a otsuse ja 13. oktoobri 2020. a arestimise akti peale menetlusse ja

jättis kaebuse alates 21. aprillist 2021 tehtud kohtutäituri otsuste ja tegevuste peale menetlusse

võtmata. Maakohus selgitas, et kaebuse menetlusse võtmata jätmise peale võib avaldaja esitada

määruskaebuse. Avaldaja ei ole määruskaebust esitanud, maakohtu määrus jõustus

14. oktoobril 2021. Seega ei ole käesoleva menetluse esemeks avaldaja kaebus kohtutäituri

tegevuse peale alates 21. aprillist 2021. Muuhulgas palub avaldaja määruskaebuses jätta

kaebuse läbi vaatamata alates 21. aprillist 2021 toimunud rikkumiste peale (määruskaebuse lk

5, III kd, tl 6). Seega ei soovi avaldaja ise selles osas kohtutäituri tegevuse õiguspärasuse sisulist

hindamist. Asjakohatud on avaldaja väited tema kontolt töötasu arestimisest 24. mail 2021 ja

31. mail 2021.

Avaldaja määruskaebus on 13. oktoobri 2020. a akti vaidlustamise osas vastuoluline. Ühelt

poolt väidab avaldaja, et ta ei saanud esitada kaebust 13. oktoobri 2020. a akti peale ja seetõttu

ei saa käesoleva tsiviilasja esemeks olla kaebuse 13. oktoobri 2020. a arestimise akti peale

lahendamine, teisalt palub avaldaja vaadata 2. detsembri 2021. a kaebust 13. oktoobri 2021. a

pangakonto arestimise akti peale. Ringkonnakohus märgib, et 2. detsembri 2021. a kaebuse

menetlemise ei ole käesolevas tsiviilasja esemeks.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu selgitused 13. oktoobri 2020. a arestimise akti peale

kaebuse esitamisega põhjendatud ning avaldaja ei ole esitanud neid ümberlükkavaid väiteid.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sai avaldaja arestimise aktist koheselt teada ning vaidlustas

selle (I kd, tl 20–22). Maakohus käsitles avaldaja pöördumisi põhjendatult 13. oktoobri 2020. a

arestimise akti peale esitatud kaebusena. Avaldaja ei esita ühtegi sisulist vastuväidet, miks

peaks kaebust 13. oktoobri 2020. a arestimise akti peale rahuldama. Maakohus lahendas

põhjendatult kaebust just 13. oktoobri 2020. a arestimise akti peale, mitte pärast nimetatud

kuupäeva tehtud määratlemata toimingute peale.

Avaldaja palub muuta maakohtu määruse resolutsiooni sõnastust ning jätta kaebuse kohtutäituri

13. oktoobri 2020 – 20. aprilli 2021 tegevuste peale rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et

täitemenetluse seadustik ei võimalda vaidlustada kohtutäituri tegevust pikema perioodi vältel

esitamata kohtutäiturile endale kaebust täituri tegevuse peale. Avaldaja ei too ka

määruskaebuses välja, milliseid täituri toiminguid nimetatud perioodil ta vaidlustab. Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt oli kohtutäitur pärast 13. oktoobrit 2020. a peatanud 14. oktoobril 2020

täitemenetluse, tagastanud avaldaja pangakontole kontolt laekunud raha, uuendanud

täitemenetluse 8 märtsil 2021. Täitemenetluse peatamine ei riku avaldaja õigusi, samuti ei riku

avaldaja õigusi tema kontole raha tagastamine. 8. märtsi 2021. a uuendamise otsuse peale on

avaldaja eraldi esitanud kaebuse.

Põhjendamatu on avaldaja taotlus täiendada maakohtu määruse resolutsiooni ning lisada

resolutsiooni punkt, et avaldaja 8. märtsi 2021. a uuendamise otsuse vaidlustamine jäetakse läbi

vaatamata. Kohtutäituri otsuse peale on menetlusosalisel TMS § 217 lg 1 järgi õigus esitada

kaebus kõigepealt kohtutäiturile endale ja seejärel TMS § 218 lg 1 esimese lause järgi

maakohtule. Seega vaatab kohus kaebust kohtutäituri otsuse peale, mis on tehtud avaldaja

kaebuse kohta. Ringkonnakohus nõustub kohtutäituri vastusega, et avaldaja kaebust

kohtutäituri 12. aprilli 2021. a otsuse peale lahendades on maakohus vaadanud läbi ka

kohtutäituri 8. märtsi 2021. a otsuse vaidlustamise. Kuid kohtule on esitatud kaebus siiski

kohtutäituri 12. aprilli 2021. a otsuse peale, millega täitur jättis rahuldamata avaldaja kaebuse

8. märtsi 2021. a täitemenetluse uuendamise otsuse peale.

Ekslik on avaldaja arusaam selle kohta, et seoses tema 8. märtsi 2021. a täitemenetluse

uuendamise otsuse vaidlustamisega ei ole nimetatud täituri otsus jõustunud. Juhul kui

täitemenetluse osaline esitab TMS § 217 lg 1 alusel kaebuse kohtutäituri tegevuse peale ja

kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale TMS § 218 lg 1 järgi maakohtule edasi kaebab,

ei takista see täituril täitemenetluse jätkamist, v.a juhul, kui kohus otsustab TMS § 218 lg 2

teise lause alusel täitemenetluse tagatise vastu või tagatiseta peatamise (Riigikohtu 27. oktoobri

2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-7322, p 14).

Avaldaja

palub

eemaldada

kohtutäituri

esindaja

puudutatud

isikute

nimekirjast.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik sellist õigust menetlusosalisele ei anna. Menetlusosaline võib

menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses

ei ole ette nähtud teisiti (TsMS § 217 lg 1). Kohtutäitur esitas 29. oktoobril 2021 vastuse

avaldaja kaebusele lepingulise esindaja kaudu ning vastus on avaldajale AET-is alates

1. novembrist 2021 nähtav. Samuti on täituri esindaja vastanud kohtule 7. jaanuaril 2022 ning

vastus on avaldajale AET-is alates 10. jaanuarist 2022 nähtav. Seega on täitur osalenud

menetluses lepingulise esindaja kaudu ning esindaja märkimine määrusesse on põhjendatud.

TsMS ei näe kohtu kohustust kohtutäituri vastuse avaldajale kättetoimetamiseks. Seega on

avaldaja taotlus kohtutäituri esindaja andmete eemaldamiseks ka põhjendamatu.

12. Avaldaja vaidlustab ka menetluskulude jaotust põhjusel, et määrus käesolevas hagita asjas

ei ole tehtud tema huvides ning kohtutäitur ega sissenõudja ei ole menetluskulude nimekirju

esitanud.

TsMS § 172 lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita asjas menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, siis annab sama lõike teine lause

kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades jätta menetluskulud

täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane,

mh siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Menetluskulude

jaotamisel TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel on lähtekohaks õigluse põhimõte (Riigikohtu

11. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 29). Seejuures on TsMS § 172 lg 1 teise

lause kohaldamine kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid

juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (Riigikohtu 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas

nr 2-17-11804/175, p 25). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude jaotuse

üle otsustades ebaõigesti kohaldanud kaalutlusõigust ega ületanud diskretsiooni piire.

Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud

TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Kui kohus leiab,

et õiglane on jaotada kulud muul viisil, tuleb seda põhjendada. Menetluskulude jaotus sõltub

üldjuhul asja lahendamise tulemusest. Kohtukulude jaotamise regulatsiooni eesmärgiks on

panna kohtukulud kandma kohtuvaidluse kaotanud pool. Kuivõrd avaldaja kaebus jäi

rahuldamata, jättis maakohut põhjendatult menetluskulud avaldaja kanda. Ekslik on

määruskaebuse väide, et menetlusosalised ei ole menetluskulude nimekirju esitanud.

Kohtutäitur esitas oma menetluskulude nimekirja koos vastusega kaebusele.

13. Määruskaebuse osaliselt läbivaatamata jätmise ja osaliselt rahuldamata jätmise tõttu tuleb

menetluskulud määruskaebemenetluses jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel avaldaja

kanda. Maakohus ei ole määruses menetlusosaliste menetluskulusid rahaliselt kindlaks

määranud. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks

menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava

määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu

asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata,

et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke