2-20-18132/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-18132

Kohtuasi

X hagi Y ja Z vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.06.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Mõlema kostja osas 828 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant):

X

(isikukood

XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Tamara Vologžanina

Kostja I (vastustaja I): Y(isikukood XXXXXXX)

Kostja II (vastustaja II): Z (isikukood XXXXXXX)

Kostjate seaduslik esindaja C ja kostjate ühine lepinguline

esindaja Olga Väina

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta

rahuldamata

hageja

poolt

apellatsioonkaebuses

esitatud

taotlus

apellatsioonkaebuse lisades 4-29 märgitud täiendavate tõendite vastuvõtmiseks ja

jätta apellatsioonkaebusele lisatud nimetatud tõendid vastu võtmata.

2. Rahuldada hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlus apellatsioonkaebuse

lisades 1-3 märgitud täiendavate tõendite ning 22.04.2022 esitatud taotlus

täiendavate tõendite vastuvõtmiseks ja võtta nimetatud tõendid tsiviilasja

materjalide juurde.

3. Jätta rahuldamata hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlus Aljona

Dmitrijeva tunnistajana üle kuulamiseks.

4. Tühistada Harju Maakohtu 25.06.2021 otsus osas, millega maakohus jättis kostjale

I Pärnu Maakohtu poolt 15.09.2020 tsiviilasjas nr 2-20-127947 hagejalt

väljamõistetud elatise vähendamata alates 01.01.2022 kuni 31.03.2022 summani

213,44 eurot kuus ning kostjale II Pärnu Maakohtu poolt 15.09.2020 tsiviilasjas nr

2-20-18132

2-20-127947 hagejalt väljamõistetud elatise vähendamata alates 01.01.2022

summani 200 eurot kuus. Samuti osas, millega kohus jättis kostjale I Pärnu

Maakohtu poolt 15.09.2020 tsiviilasjas nr 2-20-127947 hagejalt väljamõistetud

elatise vähendamata alates 01.04.2022 summani 225,64 eurot kuus. Samuti muuta

maakohtu menetluskulude jaotust. Teha tühistatud osas uus otsus vastavalt otsuse

tervikresolutsioonis märgitule ning määrata elatis muutuva suurusena. Muus osas

jätta maakohtu otsus muutmata, täiendades osaliselt selle põhjendusi.

5. Lugeda otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgnevalt:

5.1. Hagi rahuldada osaliselt.

5.2. Jätta hagi rahuldamata Pärnu Maakohtu poolt 15.09.2020 tsiviilasjas nr 2-20-

127947 väljamõistetud elatise vähendamiseks alates hagi esitamisest kuni 31.

detsembrini 2021.

5.3. Mõista alates 01.01.2022 kuni 31.03.2022 Y kasuks välja elatis 213,44 eurot

kuus ning alates 01.04.2022 elatis 225,64 eurot kuus kuni resolutsiooni punkti

5.5 kohaselt elatise suuruse muutumiseni või Y täisealiseks saamiseni

12.04.2026.

5.4. Mõista alates 01.01.2022 X Z kasuks välja elatis 200 eurot kuus kuni

resolutsiooni punkti 5.5 kohaselt elatise suuruse muutumiseni või Z täisealiseks

saamiseni 08.03.2028.

5.5. Elatise arvutamise aluseks olevat elatise baassummat indekseeritakse iga aasta

1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta

tarbijahinnaindeksi muutusega ning Eesti Vabariigi keskmise brutokuupalga

osa Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta keskmise

brutokuupalga

muutusega.

Seaduses

sätestatud

lapsetoetuse

suuruse

muutumise korral arvestatakse alates toetuse muutumisest toetuse muutunud

suurust.

5.6. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

6. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X esitas 08.12.2020 Harju Maakohtule hagi Y ja Z vastu elatise vähendamiseks. Hageja

palub vähendada tema kohustust maksta kummalegi kostjale igakuist elatist alates 08.12.2020

2-20-18132

kuni kummagi hageja täisealiseks saamiseni 200 euroni kuus. Menetluskulud palub kostja jätta

kummagi poole enda kanda.

2. Hageja on kostjate isa ning kostja ema on kostjate seaduslik esindaja. Kostjad elavad koos

emaga. Pärnu Maakohtu 15.09.2020 maksekäsuga tsiviilasjas nr 2-20-127947 mõisteti hagejalt

kummagi kostja ülalpidamiseks elatis ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast

alates 17.07.2020 kuni kummagi kostja täisealiseks saamiseni. Hageja tasub elatist

väljamõistetud määras. Hageja tervis on halvenenud. Eesti Töötukassa 14.08.2020 otsusega

TVT/20/039781 tuvastati hagejal osaline töövõimetus ajavahemikul 14.08.2020-05.08.2021.

hageja on viibinud haiguslehel alates 2020. a septembrist kuni detsembrini. Hageja

sissetulekuid on alates 01.07.2020 olnud keskmiselt vaid 434.87 eurot igakuiselt. Hageja

igakuised kulud on 481,31 eurot.

3. Arvestada tuleks ka asjaolu, et osa kostjate vajadustest on kaetud riikliku peretoetusega ning

kostjad viibivad hageja juures 6-8 päeva kuus, millele lisanduvad koolivaheajad. Alates

23.12.2020 kuni 11.01.2021 viibisid kostjad hageja juures. Reaalne ei ole, et kostjate ema täidab

enda kohustust kostjate ülalpidamiseks seaduses sätestatud miinimummääras.

4. Hagejal on keskeriharidus, talle kuulub kinnisvarana elukoht, samuti kuuluvad talle kaks

sõidukit Volkswagen Touareg (2003. a) ja Honda Civic (2008. a). 2020. a sügisel sularahas

pangakontole sisse makstud summad sai hageja oma õe käest.

Kostjate vastuväited

5. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata. Hageja igakuine sissetulek võimaldab maksta

kostjatele elatist seaduses sätestatud miinimummääras.

6. Hageja tervislik seisund ei ole muutunud ajavahemikul 15.09.2020-08.12.2020, s.o kehtivast

lahendist kuni praeguse hagi esitamiseni. Hageja on tasunud elatist vastavalt 15.09.2020

maksekäsule. Hageja varjab enda sissetulekuid. Kostjad on hageja juures harva.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas pärast Pärnu Maakohtu 15.09.2020 maksekäsu tegemist

tsiviilasjas nr 2-20-127947 on muutunud hageja tervislik ja/või majanduslik seis sellises

määras, mis tooks kaasa väljamõistetud elatiste suuruse muutmise vajaduse.

9. Kohtul tuleb eeldada, et lapse põhivajadused saab kaetud kahekordse elatise

miinimummääraga. Hageja ei ole menetluse kestel esile toonud, millised kostjate

põhivajadused saab kaetud väiksema kui kahekordse miinimumelatise määraga.

10. Hageja ei ole esile toonud, et tema ülalpeetavate arv oleks alates 15.09.2020 muutunud.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et tema töövõimet oleks pärast 15.09.2020 vähendatud. Eesti

Töötukassa 14.08.2020 otsuse kohaselt on hagejal tuvastatud osaline töövõime ajavahemikul

14.08.2020-05.08.2020. Seega on hagejal tuvastatud osaline töövõime enne 15.09.2020, s.o

enne maksukäsu tegemist, millega mõisteti temalt elatis kostjate kasuks välja. Hageja esitatud

väljavõtted digilugu.ee-st võivad tõendada isiku lühiajalist haigestumist pärast 15.09.2020, kuid

mitte tema töövõime vähendamist.

2-20-18132

11. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et hageja majanduslik olukord oleks muutunud

pärast 15.09.2020. Kohtu kogutud Maksu- ja Tolliameti tõendist nähtub, et hagejale ei ole

tööandja väljamakseid teinud kuni märtsini 2021, samas on hageja ise kinnitanud, et tööandja

maksis talle tasu sularahas. Hageja esitatud Swedbank AS-i väljavõttest nähtub, et hageja on

oma kontole teinud korduvalt sularaha sissemakseid (25.09.2020 680 eurot, 31.10.2020 600

eurot, 15.11.2020 150 eurot). Kostja selgitused, et tegemist on õelt saadud laenuga ei ole

usutavad. Ei ole usutav, et õelt saadud raha kandis ta kontole just selleks, et ei peaks sularaha

kaasas kandma, kuid töötasu saamine sularahas hagejat ei seganud. Rohkem tõendeid oma

majandusliku seisundi kohta hageja esitanud ei ole. Kohus on hagejale selgitanud

tõendamiskoormist korduvalt 06.04.2021 toimunud korraldaval istungil. Hageja seitsme kuu

(15.09.2021- 15.04.2021) keskmine sissetulek pangakonto järgi on olnud 1296,18 eurot.

12. Hageja ei ole tõendanud, miks tal ei ole võimalik tasuda kostjatele elatist miinimummääras.

Vaidlust ei ole selles, et hageja on kuni hagi esitamiseni, s.o kuni 08.12.2020, tasunud kostjatele

elatist väljamõistetud määras ning asunud seejärel tasuma elatist 200 eurot kummalegi kostjale.

06.04.2020 toimunud istungil selgitas hageja, et talle kuulub kinnisvarana eluase (XXXXXXX

), kus ta elab üksinda, ning kaks sõidukit: sõidukit Volkswagen Touareg (2003) ja Honda Civic

(2008). Seega ka nendele andmetele tuginedes ei ole hageja majanduslik olukord nii halb, kui

ta soovib välja näidata. Eelnenule tuginedes ei ole põhjendatud vähendada elatist riikliku

lapsetoetuse võrra, nagu taotleb hageja.

13. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostjad viibivad tema vahetul ülalpidamisel määras, mis

annaks aluse vähendada makstavat elatist. 06.04.2021 toimunud istungil selgitas hageja, et

viimati kohtus ta kostjatega 4-5 nädalat tagasi (suusavaheajal) ning kohtub järgmisena

kevadvaheajal.

Apellatsioonkaebus

14. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega rahuldada hagi.

15. Hageja ei ole kohtuotsusega nõus ning leiab, et vaidlustatud kohtuotsus on ebaseaduslik

materiaalõiguse ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu.

16. Hagile lisatud Eesti Töötukassa 13.08.2020 töövõime hindamise otsuse kohaselt on hagejal

tuvastatud osaline töövõime vähenemine 1 aastaks ajavahemikul 14.08.2020-05.08.2021, aga

mitte 14.08.2020- 05.08.2020, nagu seda ekslikult märkis ja järeldas kohus. Eelmärgitud

töövõime hindamise otsuse p-st 4 tulenevalt on hagejal mõõdukas tegutsemispiirang liikumise

valdkonnas, mille põhjuseks on närvisüsteemi ja liigesehaigused, artroos ja kondropaatia ning

samuti kerge tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on närvisüsteemi

haigus. Ka hageja digilugu.ee-st esitatud väljavõttest on näha, et hageja oli haiguslehel jätkuvalt

alates 01.07.2020 kuni väljatrüki tegemiseni 13.04.202, s.o peaaegu 10 kuud järjest ja töötas

selle aja jooksul ainult mitu nädalat 2021. a veebruarikuus. Ka Eesti Töötukassa 30.06.2021

hageja töövõime hindamise otsuse nr TVH/21/027930 järgi on hagejal tuvastatud osaline

töövõimetus alates 06.08.2021 kuni 05.08.2026, mille põhjuseks on närvisüsteemihaigused,

põletikulised polüartropaatiad, artroosid, liigeste haigusseisundid, dorsopaatiad ning

kondropaatiad, samuti kerge tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks

on põletikulised polüartropaatiad. Sellest tulenevalt hageja viibis ka edaspidi haiguslehtedel.

Tegemist ei ole lühiajalise haigestumisega, nagu seda ekslikult järeldas maakohus, vaid püsiva

pikaajalise haigestumisega, mille tõttu hageja töövõime ilmselt vähenes. Töövõime vähenemise

tõttu ei ole hageja enam võimeline tasuma kostjatele elatist väljamõistetud määras.

2-20-18132

17. Kostjate ema nõuab elatise tasumist ka selle aja eest, mil kostjad olid täielikult hageja

ülalpidamisel. Kostjad olid hageja juures alates 23.12.2020 kuni 19.01.2021 (mida võtsid

omaks 06.04.2021 kohtuistungil ka kostjad), seega peaaegu terve kuu. Hageja toitis lapsi, ostis

neile riided ja talveriided (kuna ema juurest nad tulid sügisriietega, lastel oli külm ja ema poole

pöördumisel selgus, et lastel ei olegi talveriideid, kuna nad kasvasid nendest välja) ja muu

vajaliku. Kohus pidi selgitama hagejale, et hagejal tuleb tõendada ka seda konkreetset asjaolu

ja mis tõenditega hageja saaks seda teha. Kohtuistungil oli ilmne et hagejal oli raske aru saada,

mis tähendab tõendamine ja millega ta saab tõendada enda terviseseisundit kuni kohus pole

seda talle istungil selgitanud. Sellega maakohus rikkus selgitamiskohustust ja rikkus

menetlusõiguse norme ning sellega ei võimaldanud hagejal tõendada asjaolu, et hageja vahetult

osaleb laste ülalpidamises.

18. 06.04.2021 kohtuistungil rääkis hageja sellest, et ta tegi juhutöid eraisikute juures ning

nemad tasusid talle selle eest sularahas. Mis tööandjat kohus peab silmas vaidlustatavas otsuses,

on hagejale arusaamatu. Ajavahemikul alates 2020 jaanuarist kuni 2021 veebruari alguseni oli

hageja tööandjaks kostjate seadusliku esindaja C firma Felicita Flowers OÜ. Kuna hageja oli

haige ja haiguslehel ning ei saanud enda haiguste tõttu teha tööd, siis Felicita Flowers OÜ ega

C mingit töötasu sularahas ega panga kaudu hagejale ei tasunud. Kuna hageja ei valda eesti

keelt, õigusteadmistega esindajat tal ei olnud, siis ei saanud ta aru ka kohtu selgitustest

protokollis vigade parandamise kohta.

19. Hageja pole nõus ka maakohtu seisukohaga hageja poolt Swedbank kontole sularaha

sissemaksete kohta. Kohus pole täitnud sularahaga seotud asjaolu osas selgitamiskohustust ja

pole selgitanud hagejale, et ka see kohtu ette toodud asjaolu vajab tõendamist. Kohus seejuures

ei selgitanud hagejale, mis tõenditega tal oleks võimalik seda asjaolu tõendada. Kohus ei

selgitanud hagejale õigusabi, sh riigi õigusabi, saamise võimalusi. Sellega ei võimaldanud

kohus hagejal tõendada asjaolu, et kõik hageja Swedbank kontole hageja poolt sularahas

pandud summad on andnud hagejale tema õde.

20. Hageja pole nõus maakohtu järeldusega, et hageja seitsme kuu (15.09.2021-15.04.2021)

keskmine sissetulek pangakonto järgi on olnud 1296,18 eurot. Rootsi Kuningriigi maksuameti

tagastatud raha puhul on tegemist ühekordse maksega, aga mitte hageja püsiva sissetulekuga.

Seejuures kohus arvestas selle juurde välja mõeldud ja olematut väidetavalt sularahana saadud

töötasu. Kui hageja õde poleks talle andnud sularaha, mille hageja pani enda kontole

ajavahemikul alates 15.09.2020 kuni 15.04.2021, siis kostja sissetulekust, mis koosneb

töövõimetustoetusest haigekassast ja Eesti Töötukassa makstavast hüvitusest sama

ajavahemiku eest, on hageja sissetulek 499,16 eurot kuus. Kui hageja maksaks elatist seaduses

sätestatud miinimummääras ei jääks hagejal midagi enda ülalpidamiseks, hageja eluaseme eest

laenu tasumiseks, hageja kaotaks eluaseme ja kogu oma vara ning tal ei oleks kus elada, kus

lapsi vastu võtta ja mille arvel ennast ja lapsi ülal pidada.

21. Hageja on nõus maakohtu seisukohaga, et lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes

vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada, vaid vanemal on ka

kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanem

on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva.

Hageja hea meelega annaks kõik endast oleneva, et ülal pidada oma lapsi (kostjaid), kuid

käesoleval ajal hageja tervislik seisund seda ei võimalda.

22. Maakohus jättis alusetult arvestamata, et hageja kinnisvara pole välja ostetud nagu kostjate

emal ning hagejal tuleb igakuiselt tasuda tema eluaseme säilitamiseks, et muuhulgas seal vastu

võtta ka kostjad ja tagada kostjatele eluase isa juures viibimise ajal. Hageja kinnisvaraga seotud

2-20-18132

laenukohustus LHV Panga ees moodustas 27.11.2020 seisuga 43 371,31 eurot, laenu lõppemise

kuupäev on 16.03.2038 ja igakuine makse moodustab 211 eurot. Mis puudutab sõidukeid, siis

need on vanad ja maksavad vähe ning üks nendest ei ole töökorras.

Vastustajate seisukoht

23. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kohus jättis kostjale I Pärnu Maakohtu poolt

15.09.2020 väljamõistetud elatise vähendamata alates 01.01.2022 kuni 31.03.2022 summani

213,44 eurot kuus ning kostjale II Pärnu Maakohtu poolt 15.09.2020 väljamõistetud elatise

vähendamata alates 01.01.2022 summani 200 eurot kuus. Samuti osas, millega kohus jättis

kostjale I Pärnu Maakohtu poolt 15.09.2020 väljamõistetud elatise vähendamata alates

01.04.2022 summani 225,64 eurot kuus. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue

otsuse, millega rahuldab seadusemuudatuse tõttu hagi osaliselt alates 1. jaanuarist 2022 ning

mõistab hagejalt kostjate kasuks välja elatise vastavalt 01.01.2022 muutunud seadusele. Muus

osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, täiendades osaliselt kohtuotsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab

ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

25. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja poolt esitatud täiendavate tõendite osas.

Hageja esitas lisana apellatsioonkaebuse vastusele järgmised täiendavad tõendid: Töötukassa

30.06.2021 ja 01.07.2021 otsused töövõime hindamise ja töövõimetoetuse määramise kohta;

andmed hagejale väljastatud haiguslehtede kohta kuni 29.07.2021; laste vanemate

kirjavahetuse; tšekid toidu, riiete ja prillide ostmise kohta; laste ema elatise nõude ja hageja õe

kinnituse sularaha kohta. Samuti esitas hageja 22.04.2022 täiendava seisukoha koos järgmiste

täiendavate tõenditega: Harju Maakohtu 01.12.2021 määruse tsiviilasjas nr 2-21-11390 ning

väljatrükid kostjale määratud töövõimetuslehtede kohta perioodil 30.06.2021-20.05.2022.

25.1. TsMS § 652 lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses

tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu,

millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui

asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele

teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ringkonnakohus

leiab, et hageja esitatud Töötukassa 30.06.2021 ja 01.07.2021 otsused töövõime hindamise ja

töövõimetoetuse määramise kohta ja andmed hagejale väljastatud töövõimetuslehtede kohta

alates 30.06.2021 kuni 20.05.2022 ning Harju Maakohtu 01.12.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-

21-11390 on käesolevas asjas asjakohased ning neid tõendeid ei ole hageja saanud varem

esitada, mistõttu võtab ringkonnakohus nimetatud täiendavad tõendid vastu.

25.2. Seevastu ei ole aga põhjendatud hageja poolt apellatsioonkaebusele lisatud laste vanemate

kirjavahetuse, tšekkide, laste ema elatise nõude ja hageja õe kinnituse vastuvõtmine. Laste

vanemate kirjavahetus pärineb 2020. aasta lõpust kuni 2021. a juuni alguseni. Seega on

nimetatud tõend tekkinud maakohtu menetluse ajal ja hagejal oli võimalus see esitada

maakohtule. Seega on tegemist hilinenult esitatud tõendiga, mille vastuvõtmiseks puudub alus

TsMS § 652 lg-st 3 tulenevalt.

2-20-18132

25.3. TsMS § 652 lg 4 ja TsMS § 238 kohaselt saab ringkonnakohus vastu võtta sellise

täiendava tõendi, mis on vajalik asja lahendamiseks. Tšekid toidu, riiete ja prillide ostmise

kohta on samuti osaliselt tekkinud maakohtu menetluse ajal, kuid lisaks ei ole need

ringkonnakohtu hinnangul asjakohased, kuna tšekkidel märgitud kuupäevade osas ei ole hageja

tõendanud, et kostjad on tema vahetul ülalpidamisel olnud. Maakohus ei ole selles osas

selgitamiskohustust rikkunud. Maakohus selgitas 06.04.2021 istungil, et hageja kohustus on

tõendada asjaolusid, mis annaksid alust elatist vähendada. Hageja vastas selle peale, et lapsed

viibisid tema juures, kuid tõendada hageja midagi ei taha (I kd tl 66-68). Ringkonnakohtu

hinnangul ei olnud sellises olukorras kohtul enam täiendavat kohustust hagejale sama

tõendamiskoormust uuesti üle korrata või selgitada. Laste ema elatise nõudmist sisaldav sõnumi

väljavõte ei ole samuti ringkonnakohtu hinnangul asjakohane tõend, kuna sellest, kas kostjate

ema on nõudnud hagejalt elatise maksmist, ei sõltu käesoleva asja lahendamine.

25.4. Hageja õe kinnituse sularaha kohta oleks ringkonnakohtu hinnangul saanud hageja esitada

maakohtus ja maakohus ka selles osas selgitamiskohustust ei rikkunud. Maakohtu istungil

arutatust tulenevalt pidi hageja aru saama, et kostjad käsitlevad sularahana sissemakstud raha

hageja töötasuna. Sellest ja kohtu selgitamisest tulenevalt pidi hageja mõistma, et tal on vajalik

seda asjaolu tõendada. Seda, et hageja mõistis enda tõendamiskoormust, saab järeldada ka

hageja enda esitatud 14.01.2020 menetlusdokumendist ja 12.05.2020 kohtule saadetud kirjast.

25.5. Hageja esitas apellatsioonkaebuses taotluse kuulata kohtus tunnistajana üle hageja õde

Aljona Dmitrijeva, kes saab anda ütlusi tema poolt hagejale sularaha andmisest kostjatele

elatise tasumiseks, mida hageja pani enda Swedbank pangakontole. Nimetatud taotlus ei kuulu

ringkonnakohtu hinnangul samuti eelnevas punktis märgitud põhjendustel rahuldamisele.

Hageja oleks saanud sellekohase taotluse esitada maakohtus.

26. Hageja on esitanud kohtule elatise vähendamise nõude. Kui elatisnõude aluseks olevad

asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda TsMS § 497 järgi elatise suuruse muutmist

hagimenetluses. Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust võimaldab muuta ka

TsMS § 459. Jõustunud kohtuotsusena TsMS § 459 mõttes tuleb käsitleda ka maakohtu poolt

maksekäsu kiirmenetluses tehtud maksekäsku. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et

olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid

asjaolusid, tuleb ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises

ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (vt Riigikohtu 19.10.2015

määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12; 28.10.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11).

Järgnevalt on Riigikohus oma seisukohta täpsustanud ja on leidnud, et kui elatise

väljamõistmise lahendis ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei

ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud

ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult aluseks võetuks. Samuti

tuleb eeldada, et määratud elatisega on lapse vajadused kaetud. Sellise lahendi muutmiseks

tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt

Riigikohtu 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 37.1). Hageja maksekäsu menetluses

kostjate nõudele vastuväiteid seaduses sätestatud miinimummääras elatise väljamõistmiseks ei

esitanud, mistõttu tuleb ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt

eeldada, et enne 15.09.2020 maksekäsu tegemist esinesid alused kostjate kasuks seaduses

sätestatud miinimummääras elatise välja mõistmiseks ning elatise vähendamiseks aluseid ei

esinenud.

27. Hageja väitel on tõendatud tema töövõime vähenemine pärast 15.09.2020 Pärnu Maakohtu

poolt maksekäsu tegemist, samuti peab hageja kostjaid vahetult ülal. Kohus võib mõjuval

põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib

2-20-18132

olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise

väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui

elatist saav laps. Hageja poolt esile toodud asjaolud on seega sellised, mis annavad alust

igakuise elatise vähendamiseks juhul kui need on tekkinud pärast maksekäsu tegemist ja kui

need asjaolud tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja ei

ole tõendanud enda töövõime vähenemist ning asjaolu, et hageja peab kostjaid vahetult ülal.

28. Eesti Töötukassa 13.08.2020 töövõime hindamise otsuse kohaselt on hagejal tuvastatud

osaline töövõime vähenemine 1 aastaks ajavahemikul 14.08.2020-05.08.2021. Hagejale oli

maksekäsumenetluses makseettepanek kätte toimetatud 24.08.2020, mistõttu oli hagejal

võimalus sellekohane vastuväide maksekäsumenetluses esitada. Sellest tulenevalt on õige

maakohtu järeldus, et hagejal tuvastati osaline töövõime enne maksekäsu tegemist. Samuti ei

ole hageja 15.09.2020 Pärnu Maakohtu poolt tehtud maksekäsku vaidlustanud. Seega ei ole

tegemist asjaoluga, mis oleks tekkinud pärast kohtulahendi tegemist.

29. Eesti Töötukassa 13.08.2020 töövõime hindamise otsuse kohaselt on hagejal mõõdukas

tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on närvisüsteemi ja liigesehaigused,

artroos ja kondropaatia ning samuti kerge tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mille

põhjuseks on närvisüsteemi haigus (I kd tl 6). Hageja tervisliku seisundi muutumist halvemuse

suunas ja sellest tulenevat töövõime jätkuvat vähenemist ei ole hageja tõendanud. Hageja

esitatud saatekirjadest ambulatoorsetele vastuvõttudele nähtub, et hagejal on 2020. a

septembris-oktoobris diagnoositud seljavalu, podagra, täpsustamata polüneuropaatia,

kondromalaatsia, liigesevalu, radikulopaatia (I kd tl 94-103). Hageja ei ole sellest tulenevalt

enda töövõimet ümber hinnata lasknud ja endiselt on olnud hagejal osaline töövõime, mis

tulenes Eesti Töötukassa 13.08.2020 otsusest. Seejuures on nimetatud Töötukassa otsuses

märgitud, et hagejal on piiratud pikkade vahemaade läbimine, treppidel ja eri tasapindadel

liikumine ning sundasendis püsimine põlveliigese valu ja labajala tundlikkushäire ning

valuaistingute tõttu. Käte tundlikkushäire tõttu on kergelt piiratud käte täppisliigutused (I kd tl

6-9). Seega on hagejal mingis ulatuses tegutsemine piiratud, kuid mitte täielikult välistatud.

Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul hageja võimeline leidma endale sobivat tööd ja

tööd tegema. Sellele, et hageja on suuteline ka raskemaid töid tegema vaatamata talle pandud

diagnoosile ja tuvastatud osalisele töövõimekaotusele, viitab seegi, et hageja on enda kinnitusel

2020. a septembris-novembris töötanud ehitusel abitöölisena (I kd tl 66-68). Hageja

arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on hageja teinud arvelduskontole igakuiselt 2020. a

septembris-novembris ja 2021. a veebruarist kuni aprillini sissemakseid, mille osas maakohus

leidis, et tegemist on sularahas saadud töötasu sissemaksetega. Ringkonnakohtul pole põhjust

asuda maakohtust teistsugusele seisukohale. Lähtudes töötasu maksetest on hageja teinud

vaatamata diagnoosile tööd. Seejuures ei saa hageja väitest pideval haiguslehel viibimise kohta

ja kohtule esitatud tõenditest töövõimetuslehtede andmete kohta järeldada, et hageja oleks

töövõimetu. Nimelt ei ole hagejal takistanud töötamast asjaolu, et hageja viibis alates

30.08.2020 kuni 19.03.2021 järjepidevalt haiguslehel (I kd tl 104). Seetõttu ei saa

ringkonnakohtu hinnangul ka hageja poolt esile toodud ja tõendatud haiguslehel viibimist

järgnevatel perioodidel (alates 20.03.2021 kuni 30.06.2021, alates 30.07.2021 kuni 05.08.2021,

alates 06.09.2021 kuni 01.11.2021 ja alates 03.01.2022 kuni 20.05.2022) (I kd tl 149 ja II kd tl

3) käsitleda hageja töövõimetusena. Nii nagu hageja ka ise väga õigesti apellatsioonkaebuses

märkis, ei tähenda lapse ülalpidamise kohustus üksnes vanema kohustust olemasolevat

sissetulekut ja vara lapsega jagada, vaid vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma

laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks

vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva. Kuna maakohus esitatud tõendite

pinnalt ega ka ringkonnakohus täiendavalt esitatud tõendite pinnalt hageja töövõimetust

2-20-18132

tuvastanud ei ole, on hagejal kohustus leida selline töökoht ja hankida need vahendid, mille

arvelt nii ennast kui ka oma lapsi ülal pidada.

30. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja keskmine sissetulek arvelduskonto järgi on olnud

1296,18 eurot. Seejuures arvestas maakohus õigesti sinna hulka ka Rootsi Kuningriigi

maksuameti poolt tagastatud raha, mille puhul on tegemist samuti sissetulekuga. Hageja väide,

et maakohus jättis arvestamata hageja kinnisvara puhul hageja laenukohustuse panga ees, ei

oma ringkonnakohtu hinnangul hageja varalise seisundi puhul tähtsust, kuna kinnisasja

soetamiseks kasutatud laenu tagasimaksete kohustuse olemasolu ei välista selle kinnisasja

arvesse võtmist hageja varana, pealegi pole maakohus otsuse tegemisel tuginenud selle

kinnisasja konkreetsele väärtusele. Asjaolule, et hagejale kuuluvad sõidukid on vanad ja

maksavad vähe ning üks nendest ei ole töökorras, ei ole hageja maakohtus tuginenud ja ei ole

põhistanud, miks ta seda väidet maakohtus esitada ei saanud, mistõttu ringkonnakohus seda

väidet kui hilinenult esitatut TsMS § 652 lg 4 alusel arvesse ei võta.

31. Nii nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis ei rikkunud maakohus sularahaga seotud asjaolu

osas (see, et hageja sai raha oma õe käest) selgitamiskohustust. Ringkonnakohus ei nõustu

hageja väitega, et kohus pidanuks hagejale selgitama, mis tõenditega tal oleks võimalik seda

asjaolu tõendada. Kohtu selgitamiskohustus ei ulatu selleni, milliste tõenditega pool enda

väiteid tõendada saab. Pool saab ja poolel tuleb ise valida, milliste tõenditega ta enda väidet

tõendab. Nimelt sätestab TsMS § 5 lg 2 teine lause, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

32. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja etteheitega, et maakohus ei selgitanud hagejale

õigusabi, sh riigi õigusabi saamise võimalusi. Hagejal ei ole juriidilist haridust. Seetõttu tuleb

eeldada, et hagejal pigem puuduvad vajalikud teadmised ja kogemused oma õiguste kaitsmiseks

(vt Riigikohtu 11.03.2008 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-7-08, p 11). Viidatud lahendis on

Riigikohus aga lisaks märkinud, et lihtsamates vaidlustes suudab menetlusosaline eeldatavasti

ise oma õigusi kaitsta, keerukamate vaidluste korral aga vajab menetlusosaline tõenäoliselt

kvalifitseeritud õigusabi oma õiguste paremaks kaitsmiseks (vt Riigikohtu 11.03.2008 määrust

tsiviilasjas nr 3-2-1-7-08, p 13). Elatise vähendamise hagi ei kuulu ringkonnakohtu hinnangul

reeglina keerukate vaidluste hulka ja sellistes asjades on menetlusosaline võimeline ka ise enda

õigusi kohtumenetluses isiklikult kaitsma. Samuti ei saa käesoleva asja pinnalt järeldada, et

maakohus oleks pidanud aru saama, et hageja ei suuda enda õigusi kaitsta. Tegemist ei ole

keeruka vaidlusega, kuna hagejal oli vajalik üksnes esile tuua need asjaolud, mis annavad alust

elatise vähendamiseks ja neid ka tõendada. Tulenevalt hageja esitatud hagiavaldusest ja kostja

vastusele esitatud kirjalikust seisukohast võib järeldada, et hageja sai sellest väga hästi aru.

33. Põhjendamatu on ka hageja etteheide selle kohta, et kuna hageja ei valda eesti keelt,

õigusteadmistega esindajat tal ei olnud, siis ei saanud ta aru ka kohtu selgitustest protokollis

vigade parandamise kohta. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist osales kohtuistungil tõlk (I kd tl

66-68). Maakohus on istungi protokolli kohaselt pooltele selgitanud, et protokolli

parandamistaotlusi saab esitada kolme tööpäeva jooksul allkirjastamisest. Ringkonnakohus

kuulas ka istungi helisalvestist ja sellelt on kuulda, kuidas maakohus on seda kohtuistungil

pooltele selgitanud ja tõlk on selle hagejale ära tõlkinud. Maakohus selgitas hagejale ka seda,

et kui hageja soovib, siis ta saab kohtu kantseleis vajadusel toimikuga tutvuda. Eeltoodust

tulenevalt ei ole maakohus menetlusõigust rikkunud ja hagejale olid tagatud kõik menetluslikud

võimalused oma tõendite esitamiseks.

34. Hageja väitel olid kostjad hageja juures alates 23.12.2020 kuni 19.01.2021 (mida võtsid

omaks 06.04.2021 kohtuistungil ka kostjad), seega peaaegu terve kuu. Hageja väitel toitis ta

2-20-18132

lapsi, ostis neile riided ja talveriided (kuna ema juurest nad tulid sügisriietega, lastel oli külm

ja ema poole pöördumisel selgus, et lastel ei olegi talveriideid, kuna nad kasvasid nendest välja)

ja muu vajaliku. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostjad viibivad hageja vahetul

ülalpidamisel, mis annaks alust vähendada igakuist elatise suurust. Ringkonnakohus nõustub

sellega, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi sellega, et ka asjaolust, et kostjad viibisid

hageja juures alates 23.12.2020 kuni 19.01.2021, ei saa järeldada, et hageja peaks kostjaid

vahetult ülal. Tegemist on ühekordse viibimisega hageja juures. Lapse vahelduva elukoha

olemasolu hindamisel tuleb lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele

arvestada ka muid asjaolusid tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu

hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate

vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse vahetu

ülalpidamise põhiraskus siiski ühel vanematest (vt Riigikohtu 12.05.2021 otsust tsiviilasjas nr

2-18-6491, p 13.2). Hageja poolt esile toodud ajavahemikust ei saa järeldada, et laste vajaduste

katmine jaguneks vanemate vahel enam-vähem võrdselt, mistõttu ei saa sellisest ühekordsest

hageja juures viibimisest tulenevalt igakuist elatist vähendada.

35. Maakohus ei ole eksinud seega PKS § 102 lg 2 kohaldamisel ega rikkunud oluliselt

menetlusnorme, kui leidis, et praegusel juhul ei ole hageja toonud esile selliseid asjaolusid, mis

annaksid alust arvata, et hageja on kohustatud tasuma lastele miinimumist väiksemat elatist.

36. Maakohtu otsus tuleb siiski osaliselt alates 01.01.2022 elatise vähendamata jätmise osas

tühistada, sest apellatsioonimenetluse ajal on õiguslik olukord muutunud, sh on muutunud

miinimumelatise regulatsioon, mis annab alust rahuldada elatise vähendamise hagi osaliselt

alates 01.01.2022.

37. Kolleegium selgitab, et 1. jaanuaril 2022 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine

elatis ühele lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Seejuures on igakuise

elatise arvutamise aluseks PKS § 101 lg 3 järgi baassumma, mis on ühe lapse kohta 200 eurot,

mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva

aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ja pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal

baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale

lisandub PKS § 101 lg 4 järgi 3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel

avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast ning lisanduv summa arvutatakse

vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil. Vanem ei pea PKS § 101 lg 5 järgi

andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka

pere toetuse arvel ning kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7 kuni

15 ööpäeva kuus, vähendatakse PKS § 101 lg 6 järgi elatise summat proportsionaalselt

kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga.

38. Ringkonnakohus selgitas pooltele, et arvestades kehtivat baassummat ja sellele lisanduvat

3% keskmisest brutokuupalgast, millest on maha arvatud pool lapsetoetust, on alates 1.

jaanuarist 2022 kehtiva seaduse alusel miinimumelatis üldjuhul ühele lapsele 213,44 eurot.

Ühtlasi selgitas ringkonnakohus kostjatele seda, et jätkuvalt 292 euro suuruse elatise saamiseks

peavad kostjad tõendama oma miinimumist suuremaid kulutusi. Kostjad nõustusid sellega, et

ringkonnakohus vähendab alates 1. jaanuarist 2022 hagejalt väljamõistetud elatist lähtudes

nimetatud kuupäevast kehtivast regulatsioonist. Hageja tõi aga täiendavalt esile, et alates

01.01.2022 kehtivat elatise määra tuleb vähendada kostja I puhul summani 120,33 eurot kuus

ja kostja II puhul summani 102,28 eurot kuus tulenevalt kostjate viibimisest hageja juures

vastavalt kehtivale suhtlemise korrale (7 ööpäeva kuus) ning tulenevalt hageja töövõimetusest.

2-20-18132

39. Kolleegium leiab, et elatise suuruse osas saab ringkonnakohus alates 1. jaanuarist 2022

lähtuda eeldusest, et kostjate vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne baassumma (2×200

eurot), millele on lisatud 3% keskmisest brutokuupalgast (2×43 eurot 44 senti), s.o 486 eurot

88 senti, ning selles ulatuses ei tule kostjate vajadusi tõendada. Kostjad ei soovinud praeguses

vaidluses sellest suuremaid kulusid tõendada.

40. Lisaks tuleb PKS § 101 lg 5 järgi kohtul arvestada, et vanem ei pea andma lapsele

ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse arvel. Antud juhul on

mõlema lapse vajadused kaetud lapsetoetusega kaetud perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3

järgi 60 euro ulatuses. Lisaks tuleb noorema lapse elatist PKS § 101 lg 7 alusel vähendada, sest

laste vanusevahe on väiksem kui kolm aastat. Kostja I on sündinud 12.04.2008 ja kostja II

08.03.2010.

41. Samas ei kuulu arvesse võtmisele kostjate viibimine hageja juures, kuna PKS § 101 lg 6

näeb ette, et elatist vähendatakse proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga

kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7 kuni 15 ööpäeva kuus. See

tähendab, et juhul kui kohustatud vanema juures viibimine on alla 7 päeva kuus, ei saa seaduse

kohaselt sellist viibimist elatist vähendava asjaoluna arvesse võtta. Hageja esitas

ringkonnakohtule Harju Maakohtu 01.12.2021 jõustunud määruse, millega rahuldati osaliselt

hageja avaldus lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks ja määrati suhtlemise kord

selliselt, et laste isa suhtleb lastega igakuiselt vähemalt 6 päeva (I kd tl 189-191). Riigikohus

on leidnud, et vanemate ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades tuleb lähtuda kohtu poolt

määratud kehtivast suhtlemise korrast, mitte sellest kui palju tegelikult vanem lapsega koos

viibib. Jättes suhtlemise korda määrava kohtulahendi kõrvale, pisendab selline lähenemine

vanemate kokkuleppel või kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorra tähendust,

võimaldades vanemal suhtluskorrast ühepoolselt kõrvale kalduda ning selle kaudu omakorda

mõjutada teisel vanemal rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust (vt Riigikohtu 12.05.2021

otsust tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 14.1). Seega tuleb kohtul ülalpidamiskohustuse täitmise osas

ka käesolevas asjas lähtuda suhtlemise korda kinnitavast kohtumäärusest. See aga ei kinnita

hageja väidet, et kostjad viibivad tema juures 7 ööpäeva kuus.

42. Samuti ei kuulu igakuine elatis vähendamisele tulenevalt hageja väitest tema töövõimetuse

kohta. Nii nagu ringkonnakohus eelnevalt leidis, ei tõenda hageja esitatud tõendid, et hageja

oleks töövõimetu ja seetõttu suutmatu igakuiselt kostjatele elatist maksta seaduses sätestatud

miinimumsumma ulatuses.

43. Eeltoodut arvestades on kostjal I õigus saada alates 01.01.2022 kuni 31.03.2022 elatist

213,44 eurot kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43,44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) –

30 eurot (½ lapsetoetust) ning kostjal II 181,42 kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43,44 eurot

(3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) – 15%). Alates 01.04.2022 on

kostjal I õigus saada elatist 225,64 eurot kuus (s.o 209,2 eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3%

keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) ning kostjal II 191,79 kuus (s.o 209,2

eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) –

15%). Samas on kohus seotud hagi piiridega. Hageja on esitanud kohtule hagi elatise

vähendamiseks kuni 200 euroni, mistõttu puudub kohtul võimalus sellest suuremas ulatuses

elatise vähendamiseks. Seetõttu tuleb hagejalt alates 01.01.2022 kuni 31.03.2022 kostja I

kasuks välja mõista elatis 213,44 eurot kuus ning alates 01.04.2022 elatis 225,64 eurot kuus,

kuid kostja II kasuks tuleb hagejalt alates 01.01.2022 välja mõista elatis 200 eurot kuus.

44. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik määrata kostjatele hagejalt väljamõistetav elatis

muutuva suurusena, et vältida vajadust pöörduda baassumma, keskmise brutokuupalga ja

2-20-18132

lapsetoetuse või lasterikka pere toetuse suuruse muutumise korral elatise suuruse muutmiseks

taas kohtu poole. Ka PKS § 101 lg 2 II alternatiivi kohaselt võib kohus mõista elatise välja

muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kuna elatis

ühele lapsele ei või olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa, määrab

ringkonnakohus, et elatise baassummat indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt

ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega, Eesti Vabariigi keskmise

brutokuupalga osa Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta keskmise

brutokuupalga muutusega ning seaduses sätestatud lapsetoetuse muutumise korral, arvestatakse

alates toetuse muutumisest toetuse muutunud suurust. Sellest tulenevalt, juhul kui kostja II

elatis moodustab tulevikus ühes kuus suurema summa kui 200 eurot, tuleb lähtuda sellest

suuremast elatisest.

45. Hagi osalise rahuldamise tõttu ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab

ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 ning alates 01.01.2022 kehtiva TsMS § 164 lg

1 alusel maakohtu ja ringkonnakohtu menetluse kulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm