2-21-8054/13 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm

Määruse tegemise aeg ja koht 27. mai 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-8054

Kohtuasi

X hagi Y vastu isaduse vaidlustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.10.2021 määrus (hagi läbi vaatamata

jätmine)

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Kostja: Y (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Tiina Lett

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21.10.2021 määrus ja saata tsiviilasi menetluse

jätkamiseks samale maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

X esitas 20.05.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse Y vastu isaduse vaidlustamiseks.

Hagiavalduse kohaselt on kostja kantud hageja sünnitunnistusele hageja isana. Harju Maakohtu

menetluses on Y hagi X vastu elatise väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-20-17337), mille

10.05.2021 toimunud kohtuistungil avaldas kostja hageja kohta: „Ta ei ole minu poeg. Ta ei ole

minu eostatud“. Hageja põlvnemine omab olulist tähtsust, sest hageja ülalpidamiskohustus

tuleneb geneetilisest sugulusest kostjaga. Hageja on kasvanud üles teadmisega, et kostja on

tema bioloogiline isa. Hageja sündimise hetkel olid kostja ja hageja ema abielus ning elasid

koos. Hageja on tänaseks 60-aastane, kostja 86-aastane. Kostja selgesõnaline avaldus

2-21-8054

kohtuistungil, et kostja ei ole hagejat eostanud, tuli hagejale suure üllatusena. Hagejal on alus

kahelda, kas kostja on ta eostanud.

Kostja vaidles 27.07.2021 hagile vastu ja taotles selle läbi vaatamata jätmist. Hageja on

kaotanud õiguse isadust vaidlustada. Perekonnaseaduse (PKS) § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on

nõuet lõpetav tähtaeg. Nimetatud sätte järgi kaotab isik aasta pärast vaidlustamise aluseks

olevatest asjaoludest teadasaamisest õiguse kohtus isadust vaidlustada. Hageja on kohut

eksitanud, viidates 10.05.2021 toimunud kohtuistungil avaldatule. Kostja ei kinnitanud istungil,

et hageja ei ole tema poeg ja ta ei ole teda eostanud. Samuti esitas hageja samas tsiviilasjas

varasemalt kohtule salvestise 20.01.2019 vestlusest kostjaga, kus kostja märgib muu hulgas:

„Q on ju eriline laps. Sina, X, olen ju ausalt ütelnud, sel perioodil, kui me abiellusime, siis olid

ju juba, noh arvel. Kas sa tead seda asja või ei tea? Sellega võib tekkida küll, et sa isegi ei ole

minu poeg, aga mina ei ole teisiti mõelnud, üldse iialgi, et sa ei ole minu poeg. Ma tunnistan ja

vannun selle nimel.“ Seega pidanuks põhjendatud kahtlus isaduses, kui selleks on alus, tekkima

juba 20.01.2019, mitte 10.05.2021. Hageja eksitab teadlikult kohut, saavutamaks kohustustest

vabanemise isiku ees, kes on teda kasvatanud, koolitanud ja andnud talle olulise osa oma varast

ehk jätta abivajav isa ilma toetuseta.

15.09.2021 seisukohas leidis hageja, et 20.01.2019 vestluses ei esitanud kostja faktiväiteid,

vaid üksnes spekulatsioone. Enne 10.05.2021 kohtuistungit eksisteeris risk, et pooled said

väljendatust valesti aru. Kostja poolt õigust lõpetavale tähtajale tuginemine on vastuolus hea

usu põhimõttega. Lapse huvides on õigus teada, kes on või ei ole ta bioloogilised vanemad.

Maakohtu määrus ja põhjendused

Maakohus jättis 21.10.2021 määrusega hagi läbi vaatamata ja menetluskulud poolte endi

kanda. Määrust põhjendas maakohus järgmiselt.

4.1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi

vaatamata, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks

või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat

eesmärki võimalik saavutada. PKS § 93 lg 1 sätestab, et isaduse võib kohtus vaidlustada ühe

aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise

aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Selle sätte mõttes hakkab isaduse vaidlustamise

tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul

tekkima põhjendatud kahtlus isaduses (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 14).

4.2. Hagiavalduse kohaselt hakkas hageja kahtlema kostjast põlvnemise osas 10.05.2021

toimunud kohtuistungil, kus kostja avaldas, et hageja ei ole teda eostatud. Kohtu hinnangul

seadis kostja (määruses ekslikult hageja) juba 20.01.2019 salvestatud vestlusel kahtluse alla

hageja põlvnemise kostjast. Vestluse käigus avaldab kostja sõnaselget kahtlust, et hageja ei

pruugi olla tema laps. Isegi kui kostja ei väitnud seda 100% tõekindlusega, pidi hageja mõistliku

isikuna aru saama sellest, et kostja on seadnud enda isaduse kahtluse alla. Hageja on mh seda

vestlust eelnevalt ise tõlgendanud praeguse positsiooniga vastuoluliselt hoopis selge väitena,

nagu nähtub 01.02.2021 määruskaebusest asjas nr 2-20-17337 (p-d 14 ja 15), kus hageja esitas

järgmise seisukoha: „Seega on hageja (antud menetluse kostja) esitanud väite, et kostja (antud

menetluse hageja) pole tema poeg“. Hageja on oma varasemat positsiooni muutnud ainult hagi

läbi vaatamata jätmise võimaluse kontekstis.

4.3. Hageja seisukoht kostja käitumise tõlgendamisel hea usu põhimõtte või vastuolulisuse

kontekstis on ekslik. Kostja ei käitu lubamatult või vastuoluliselt, kui ta ühes menetluses nõuab

2-21-8054

isadusele tuginedes midagi ja teises menetluses, milles isadust vaidlustatakse, on positsioonil,

mis toetab isaduse kestmist. Lisaks ei sõltu PKS § 93 lg 1 rakendatavus kostja poolt sellele

tuginemisest, kuivõrd tegemist on õigust lõpetava tähtajaga.

4.4. Kuna hageja pidi kahtlema enda põlvnemises juba 20.09.2019 ja hagiavaldus esitati

kohtule 20.05.2021, s.o ca 1,5 aastat hiljem, ei ole hageja kinni pidanud PKS § 93 lg-s 1

sätestatud tähtajast, mistõttu ei ole hagiga taotletavat eesmärki võimalik saavutada ning hagi

tuleb jätta läbi vaatamata.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

Hageja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja menetlust

jätkata. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. PKS § 93 lg-st 1 tulenev 1-aastane tähtaeg ei hakanud kulgema 20.01.2019 ja hageja ei ole

isaduse vaidlustamise õigust minetanud. Maakohus ei ole tähtaja kulgema hakkamise osas

tõendeid igakülgselt hinnanud. 20.01.2019 vestluses kinnitas kostja, et ta on hageja isa. Seega

ei tekkinud hagejal 20.01.2019 telefonikõne ajal kahtlusi selles, et kostja ei pruugi olla tema

isa. Hageja tugines esmakordselt kahtlusele, et ta ei ole kostja poeg, 01.02.2021 kaebuses

tsiviilasjas nr 2-20-17337. Hageja kahtlused kostjast põlvnemise osas ei olnud 01.02.2021

kaebuse esitamise ajal tõsikindlad ega olulised. Isaduse vaidlustamise aluseks oleva asjaoluolu

olemasolu nentis hageja enda jaoks alles 10.05.2021 toimunud istungil.

5.2. Kostja esindaja on hageja õde ja kostja tütar, kelle erapooletuses ja seisukohtade

usaldusväärsuses on alust kahelda, sest isaduse vaidlustamine mõjutab paratamatult teise lapse

ülalpidamiskohustuse suurust. Lapse põhiõiguste hulka kuulub õigus saada teada oma

põlvnemisest ning põlvnemine on oluline osa lapse identiteedist. Õigust lõpetava tähtaja

kohaldamine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega.

Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks.

6.1. Kostja vaidles kaebusele vastu. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et põhjendatud kahtlus

isaduses pidi hagejal tekkima 20.01.2019, mitte 10.05.2021. Hageja esitas 20.01.2019 vestluse

kostjaga ise tsiviilasjas nr 2-20-17337 tõenina, mistõttu jääb selgusetuks, missuguseid tõendeid

pidi kohus veel hindama, kui hageja enda esitatud tõendid seda kinnitavad. On ilmne, et hageja

ei soovi oma isa toetada ja otsib selleks põhjuseid. Kostja esindaja isik ei oma asja lahenduse

seisukohalt tähtsust.

Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud määrus

tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning saata tsiviilasi menetluse

jätkamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.

Maakohus jättis hagi isaduse vaidlustamiseks läbi vaatamata tuginedes sellele, et hageja on

PKS § 93 lg-st 1 tulenevalt kaotanud õiguse isaduse vaidlustamiseks. Kolleegium leiab, et

maakohus jättis ekslikult hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt läbi vaatamata. Riigikohus on

selgitanud, et kohtud ei saa asja menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt keelduda,

kui hagi perspektiivikuse üle ei saa otsustada tõendeid hindamata. Sellisel juhul tuleb kohtul

2-21-8054

lahendada asi sisuliselt (vt Riigikohtu 12.01.2022. a määrust tsiviilasjas nr 2-19-1719, p 20;

13.02.2018. a määrust tsiviilasjas nr 2-17-8939, p 9; 01.11.2017. a määrust tsiviilasjas nr 2-16-

8446, p 10). Kohus ei saa ka TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaldamisel hinnata tõendeid (vt Riigikohtu

18.11.2013. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12). Praeguses asjas on maakohus

tõendeid hinnates otsustanud selle üle, millal hageja sai isaduse vaidlustamise aluseks olevatest

asjaoludest PKS § 93 lg 1 mõttes teada. Tõendeid hindamata ei olegi võimalik otsustada, millal

hageja isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teada sai. Seda tuleb aga teha asja

sisulisel läbivaatamisel (vt eelviidatud määrust tsiviilasjas nr 2-17-8939, p 10).

PKS § 93 lg 1 tähenduses hakkab isaduse vaidlustamise tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab

teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud kahtlus isaduses

(vt Riigikohtu 16.02.2011. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 14). Asja lahendades tuleb

maakohtul tõendeid igakülgselt hinnates võtta seisukoht hageja väite osas, mille kohaselt ei

olnud kahtlused hageja põlvnemise osas enne 10.05.2021 kohtuistungit tõsikindlad ega olulised

– nii on X 01.02.2021 määruskaebuses 20.01.2019 vestlust tõlgendades märkinud, et taotleb W

isiklikult istungile ilmuma kohustamist ning nimetatu kohta ütluste andmist. Tõik, et hageja

ootas 10.05.2021 istungi toimumist, et põlvnemise kahtluste osas kostja suust kinnitust saada,

võib viidata varasemalt põhjendatud kahtluse puudumisele.

TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi

ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu

otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise

tulemusest.

TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Kuna

ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetluse jätkamiseks tagasi

maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm