2-20-3168/118 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Andres Suik

Otsuse kuupäev

27. mai 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-3168

Tsiviilasi

Osaühingu ProInkasso hagi OÜ PROKTER vastu

alusetult saadu tagastamiseks ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 30. novembri 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu ProInkasso apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

450 510,69 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Osaühing ProInkasso (registrikood

11078689), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene

Varul

Kostja (vastustaja): OÜ PROKTER (registrikood

10977492), lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Annika Vait ja Siret Siilbek

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 5. mail 2022 (menetluskonverents), millel

osalesid vandeadvokaadid Rene Varul ja Siret Siilbek

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Harju Maakohtu 30. novembri 2021 otsust (edaspidi: maakohtu otsus)

otsustusega, et hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitisest

summas 11 954,44 eurot tuleb 6240 eurot maksta välja 11. märtsil 2021 kohtu arvele

makstud tagatise arvelt, millega loetakse selles osasummas kulud hüvitatuks alates

otsuse jõustumisest.

2. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, aga muuta ja

täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktidele 8

ja 9 koos nende alapunktidega.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

5. Rahuldada kostja OÜ PROKTER taotlus apellatsioonimenetluse kulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata kostja põhjendatud ja vajalike menetlus-

kulude suuruseks apellatsioonimenetluses 1704 eurot ja mõista see summa hagejalt

Osaühingult ProInkasso kostja OÜ PROKTER kasuks välja. Hagejal tuleb

väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda kostjale alates otsuse jõustumisest

kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras.

2 (11)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Osaühing ProInkasso (hageja) esitas 26. veebruaril 2020 Harju Maakohtule hagi

OÜ PROKTER (kostja) vastu 425 000 euro ja viivise nõudes. Hageja täpsustas korduvalt oma

nõude põhjendusi ja esitas 15. aprillil 2020 hagiavalduse tervikteksti, millest palus lähtuda asja

lahendamisel. Hageja hinnangul kohaldub asjas Läti materiaalõigus.

Hageja peamised väited ja põhjendused on järgmised:

-

Läti äriühing SIA Meža Properties (edaspidi: MP) ja kostja sõlmisid 6. juunil 2018

hüpoteekide seadmise lepingu (edaspidi: hüpoteegileping), millega koormati 15 Läti

Vabariigis asuvat MP-le kuuluvat kinnisasja (edaspidi: kinnistud) hüpoteekidega;

-

hüpoteegilepingu järgi tagati 5. juunil 2018 kostja ja OÜ Hospidali Investeeringud

(edaspidi: HI) vahel sõlmitud laenulepingust HI-le tuleneva 500 000 euro suuruse

laenu tagastamise kohustuse täitmist, aga see laen oli rahatu ja sellist kohustust pole;

-

kõigis viidatud lepingutes esindas kõiki osapooli DT;

-

Riia Rahvusvahelise vahekohtu 1. novembri 2018 otsusega MP hagis kostja vastu

(kohtuasi nr 73/18, edaspidi: vahekohtu otsus) tuvastati hüpoteegilepingu tühisus ja

kohustati kostjat hüpoteegid kustutama; pärast selle otsuse tegemist proovis DT

korraldada kinnistute veelkordse koormamise teise järjekoha hüpoteekidega;

-

kostja vahekohtu otsust vabatahtlikult ei täitnud ja sundkorras täitmiseks tuleb Läti

õiguse järgi saada üldkohtust täitekorraldus, mida MP-l polnud enne hagi esitamist

õnnestunud saada;

-

MP müüs 20. jaanuaril 2020 kinnistutest 14 (kõik peale hüpoteegilepingu p-s 1.1.18

nimetatud kinnistu „Kalna Gāršas“) Läti äriühingule SIA NFF III Latvia (edaspidi:

NFF) koguhinnaga 700 000 eurot (edaspidi: müügileping ja ostuhind). Müügilepingu

p 2.2.2.2 kohaselt tasus NFF ostuhinnast 425 000 eurot kostja pangakontole.

Müügilepingu p 2.2.1.1 nägi ette tehingusumma müüjale tasumise korrana, et eelnevalt

on kustutatud hüpoteegid (edaspidi: vaidlusalused hüpoteegid). Hageja järeldab sellest,

et kostjale kui hüpoteegipidajale tasuti vaidlusaluste hüpoteekide kustutamise eest;

-

hagejal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, sest vahekohtu otsuse järgi

on hüpoteegileping tühine. Seega MP ei taganud vaidlusaluste hüpoteekidega kostja

nõudeid ja kostjal puudus 425 000 euro saamiseks õiguslik alus. Kostjal puudusid

rahalised nõuded MP vastu, st MP pidanuks saama kogu ostuhinna endale;

-

MP loovutas alusetust rikastumisest tulenevad nõuded hagejale.

3 (11)

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta nõustus, et ostuhinna osa tasuti müügilepingu dokumendis

sisalduva kokkuleppe alusel. Samuti nõustus ta Läti õiguse kohaldamisega, aga esitas järgmised

vastuväited:

-

hagi esitamine ei järgi hea usu põhimõtet, sest MP ja kostja leppisid kokku ostuhinna

jagamise nii nagu kirjas müügilepingus. Sisuliselt oli soorituse alus kompromiss või

leping kostja kui kolmanda isiku kasuks ja puudub alus kostjalt sooritust tagasi nõuda;

-

seotud osapoolte ja isikute omavaheliste seoste kohta selgitas kostja järgmist:

o MP juhatuse liikmed olid DT ja JR;

o MP-l oli müügilepingu ja nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal kaks

osanikku: OÜ KROMOTEK HOLDING (edaspidi: Kromotek) ja OÜ JRJ

Holding (edaspidi: JRJ), neile mõlemale kuulus võrdne osalus 50%;

o Kromoteki juhatuse liige ja ainuosanik oli tehingute ajal DT;

o JRJ juhatuse liikmed on JT ja ainuosanik KN. Rahvastikuregistri andmetel on

JT ja JR TR vanemad ning KN on JR ema;

o MP võlausaldaja oli ka Läti äriühing SIA Meža Brokeri (edaspidi: MB), mille

osanikud olid tehingute tegemise ajal omakorda JRJ ja TR;

o kokkuvõtvalt teostasid MP osanike õiguseid DT ja JR koos oma pereliikmetega;

-

JR ja DT vahel olid 2019. aasta kevadel ärilised erimeelsused, millest tulenevalt pidasid

nad läbirääkimisi MP tegevuse lõpetamiseks, vara müümiseks ja raha jaotamiseks,

arvestades mõlema panust ja nendega seotud ettevõtete antud laene. JR nägemuse

kohaselt pidi kinnistute eest saama 680 000 eurot. Saadav summa jaguneks järgmiselt:

200 000 eurot kostjale laenude katteks, 50 000 eurot MB-le kohustuste eest,

15 000 eurot müügitehingu vahendajale ning ülejäänud summa jagatakse JR ja DT-ga

seotud laenuandjate vahel võrdselt. Müügilepingu sõlmimisel tehingu vahendajale otse

sooritust ei tehtud, vaid talle mõeldud 15 000 eurot jagati pooleks. Nii kujunes MB-le

üle kantav summa 275 000 eurot ja kostjale 425 000 eurot. Nii lahendati erinevate

nõuete täitmine kompromissiga;

-

nõude loovutamise leping on näilik. Hageja juhatuse liige ja ainuosanik on AU, kellel

on ühised ärihuvid TR ja JT-ga äriühingus OÜ Kanepi Invest (edaspidi: KI). Seega on

hageja juhatuse liige ja ainuosanik otseselt JR perekonnaga seotud ning neil on ühised

ärihuvid. Nõude loovutamise kohta puudub MP osanike otsus ja juhatuse liige DT

loovutamisest ei teadnud;

-

kostjale väljamakse tegemise õiguslik alus on kokkulepe müügilepingus, millele

eelnesid läbirääkimised 2019. aastal. Vahekohtu otsus on varasem, st MP-le oli enne

müügilepingu sõlmimist teada, et hüpoteegid tuleb kustutada. Ometi nõustus ta

sõlmima lepingu nii nagu see allkirjastati. See kinnitab, et ostuhinnast osa tasumine

kostjale ei olnud seotud vaidlusaluste hüpoteekidega, vaid kokkuleppega, mis vastas

osapoolte tegelikule ühisele tahtele. Osa ostuhinnast maksti MB-le, mida MP ei nõua;

-

müügilepingus sisalduv kokkulepe ostuhinnast osa kostjale tasumise kohta on leping

kolmanda isiku kasuks, st sama eseme kohta ei saa esitada nõuet lepinguvälisel alusel;

-

hageja nõue pole põhjendatud ka seetõttu, et hageja ega MP ei teinud kostjale sooritust.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 30. novembri 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Ühtlasi tühistas maakohus hagi tagamise.

3.1. Esmalt sedastas maakohus, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007 määruse

(EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (edaspidi:

4 (11)

Rooma II määrus) art 10 lg 1 järgi kohaldub vaidluses Läti materiaalõigus. Hagis esile toodud

asjaoludel võib põhinõude alus olla Läti tsiviilseadustiku (Civillikums, edaspidi: CL) § 2369 jj

ja viivisenõudel CL § 1765.

3.2. Edasi analüüsis maakohus loovutuslepingu kehtivust. Maakohus kohaldas Läti äri-

seadustiku (Komerclikums) § 223 lg 1 ja § 210 lg 1 ning leidis, et Läti osaühingu (SIA) juhatus

ei pea nõude loovutamise lepingu sõlmimist eelnevalt kooskõlastama SIA osanikega, kui sellist

kooskõlastamise nõuet ei ole eraldi ettenähtutud SIA põhikirjas. Kui SIA põhikirjas ei sisaldu

nõude loovutamise tehingu osanike koosolekuga kooskõlatamise nõuet ja SIA juhatuse liikmel

on antud õigus esindada SIA-d üksinda, on juhatuse liikmel õigus nõude loovutamise lepingu

sõlmimiseks. Kostja ei tõendanud, et MP juhatuse liikmel puudus õigus loovutuslepingu

sõlmimiseks, samuti et põhikirja kohaselt oleks loovutustehingu tegemiseks vajalik olnud

osanike otsus. MP registrikaardi väljavõtte kohaselt omas juhatuse liige iseseisvat

esindusõigust. Eeltoodust tulenevalt on nõude loovutamistehing sõlmitud kooskõlas CL § 1793

lg-ga 3 ning §-dega 1798, 1801, 1805 ja 1806. Nõue on loovutamise tulemusel õiguspäraselt

läinud üle hagejale.

3.3. Müügilepingu p-de 1.2, 1.3, 1.5 ja 3.4 alusel leidis maakohus, et kostja kaasati lepingusse

kolmanda isikuna vaidlusaluste hüpoteekide kohta tehtud registrikannete kustutamiseks.

Lepingu p-dest 2.2.1 ja 2.2.2 nähtub selge kokkulepe ostuhinna tasumise kohta müüjale (MP),

kusjuures ülekanded MB (275 000 eurot) ja kostja (425 000 eurot) pangakontole on omakorda

sooritatud tulenevalt MP tahteavaldusest. Kokkuvõttes on rahaline kohustus täidetud müüjale.

Ostuhind üksnes kanti müüja korraldusel kolmandate isikute (MB ja kostja) pangakontodele.

Lepingus ei ole märgitud aluseid, miks kanti ostuhind 275 000 euro ulatuses üle MB-le ja

425 000 euro ulatuses kostjale. Kuigi lepingus on märgitud müügitehingu eeltingimusena

hüpoteegikannete kustutamine, ei tulene sellest, et 425 000 eurot oleks kostjale üle kantud

vastava kohustuse täitmise eest.

3.4. Maakohus tuvastas, et MP juhatuse liikmed olid JR ja DT. Sel äriühingul oli

müügilepingu sõlmimise ajal kaks osanikku võrdsetes osades: Kromotek ja JRJ. Kromoteki

juhatuse liige ja ainuosanik oli tehingute ajal DT. JRJ juhatuse liige on JT ja ainuosanik KN.

Ühtlasi tuvastas kohus, et JT ja JR on TR vanemad ning KN on JR ema. MB osanikud olid

tehingute tegemise ajal JRJ ja TR ning juhatuse liige JR. Eeltoodust järeldub, et MP juhatuse

liikmete JR ja DT (kostja juhatuse liige) vahel olid mitmeid ühinguid hõlmavad ärisuhted ja

ühistesse ärihuvidesse olid kaasatud ka pereliikmed.

Nähtuvalt kostja selgitusest on Kromoteki nõude loovutamine KI-le tagasi pööratud ja selle

tulemusena on nõuete omanikeks nende esialgsed omanikud ning KI nõuete omanikuks ei ole.

Ka MP 2019. aasta majandusaasta aruandes kajastatud andmete kohaselt on nii kostja kui ka

Kromotek MP võlausaldajad. Seega olid DT-ga seotud ettevõtetel nõuded MP vastu. Kostja

selgituste kohaselt saatis DT 22. märtsil 2019 JR-le ettevõtte rahakasutuse probleeme käsitleva

e-kirja koos ettevõtte äritegevust kajastava rahavoo tabeliga. Eeltoodust järeldub JR ja DT

äriliste erimeelsuste olemasolu ja vajaliku lahenduse kooskõlastamise tahteavaldus.

Kostja selgituste kohaselt kooskõlastas JR DT-ga müügilepingu sõlmimise asjaolusid ning

17. jaanuari 2020 e-kirjaga edastatud müügilepingu projektis kajastub sarnaselt müügilepingu

p-le 2.2.2 ostuhinna tasumine kostjale ja MB-le. Esile toodud asjaolude ja esitatud tõendite

põhjal on usutav kinnistute müügist laekunud raha arvelt võlausaldajate nõuete rahuldamiseks

juhatuse liikmete kokkuleppe sõlmimine müügilepingust nähtuval kujul.

3.5. Seevastu pole tõendatud, et kostjale oleks 425 000 eurot tasutud hüpoteekide kustutamise

nõusoleku andmise eest või hüpoteekidega tagatud lepingu, st kostja ja HI vahelise

5. juuni 2018 laenulepingu täitmiseks. MP oli müügilepingu sõlmimise ajal teadlik hüpoteegi-

lepingu tühisusest, mistõttu pole usutav, et kostjale maksti 425 000 eurot hüpoteekide

kustutamise nõusoleku saamiseks. Lisaks jõustus vahekohtu otsus 1. novembril 2018, kuid

5 (11)

müügileping sõlmiti 20. jaanuaril 2020. Eeltoodust tulenevalt oli MP-l rohkem kui aasta aega

pöörduda täitedokumendi saamiseks Läti pädeva kohtu poole. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu,

et hageja oleks vastavaid toiminguid teinud.

3.6. Vastuolu hea usu põhimõttega ei näinud maakohus isikute majanduslike huvide seotuses,

nõude esitamises ainult kostja vastu, riigilõivu ja tagatise tasumises JR lähikondsete äriühingute

kaudu, lähikondlasele nõude loovutamises „salaja“ ja sama õigusteenuse osutaja kasutamises

nii hageja kui MP poolt. Samas võis MP käituda vastuoluliselt ja nii rikkuda hea usu põhimõtet,

kui MP juhatuse liikmed leppisid kokku, et kostjale kantakse üle 425 000 eurot, aga nõude

loovutamise teatises MP avaldas, et kostjal puudus õiguslik alus 425 000 euro ülekande

saamiseks.

3.7. Kokkuvõtvalt ei ole täidetud CL §-de 2369 ja 2389 kohaldamise eeldused. Kostjale

425 000 euro ülekande sooritamise alus oli müügilepingu sõlmimisel saavutatud osapoolte

kompromisskokkulepe. Ülekanne kostjale sooritati MP tahteavalduse alusel. Puudub poolte

eksimus teo tagajärjes.

3.8. TsMS § 386 lg 4 alusel tühistas maakohus 11. mai 2020 määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõud.

3.9. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja töömaht on põhjendatud 60 t ulatuses

tunnihinnaga 156 eurot (käibemaksuga) ehk summas 9360 eurot. Täiendavalt on põhjendatud

registriväljavõtete kulu 73,64 eurot, õiguseksperdi selgitused 1700 eurot ja tõlkekulu

820,80 euro (käibemaksuga). Kokku on kostja vajalik ja põhjendatud menetluskulu summas

11 954,44 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks koos viivisega välja mõista.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi

rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda või vähendada temalt kostja kasuks

välja mõistetud menetluskulu hüvitist. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks leiab hageja, et kostja sai 425 000 eurot hüpoteegikannete kustutamise eest.

4.1.1. Kostja oli kinnistute suhtes hüpoteegipidaja ja realiseeris hüpoteekide vabastamisega

oma õigust hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. See ongi

hüpoteegipidaja peamine õigus ja selle õiguse kasutamine tuleb müügilepingust selgelt esile.

On tavapärane, et ostja maksab osa ostuhinnast otse hüpoteegipidajale, et see vabastaks kinnistu

hüpoteegist – sellistel juhtudel makstaksegi kinni hüpoteegiga tagatud nõuded. Mõistlik ei ole

arvata, et kostja nõustus kustutama vaidlusalused hüpoteegid tasuta ja vastusoorituseta.

Lepingu sisu ja üldist loogikat arvestades pidanuks maakohus eeldama, et kostja sai

425 000 eurot kinnistute vabastamise eest hüpoteekidest, st see raha pidi minema vaidlusaluste

hüpoteekidega tagatud nõuete rahuldamiseks.

4.1.2. Müügilepingu sõlmimise ajaks oli küll vahekohus tunnistanud hüpoteegi seadmised

tühiseks, kuid vahekohtu otsuse täitmiseks oli vaja saada eraldi täitedokument Läti üldkohtust.

Müügilepingu sõlmimise ajaks sellist täitedokumenti ei olnud, mistõttu oli hüpoteekide

kustutamiseks endiselt vajalik kostja nõusolek ja tema avaldus Läti kinnistusraamatu pidajale.

Kinnistutele leiti ostja ja MP nõus müügitehingu tegema teadmisega, et alusetu rikastumise

sätete järgi on võimalik kostjalt hiljem raha tagasi nõuda. Kostja ei saa jätta endale rahasummat,

mis talle on makstud tühiseks tunnistatud hüpoteekide kustutamiseks nõusoleku andmise eest.

See on klassikaline alusetu rikastumise juhtum nii Eesti kui Läti õiguse järgi.

4.2. Teiseks ei tõendanud kostja kompromissilepingu sõlmimist. Seega ei saanud kostja raha

seaduslikul alusel ja kohaldub CL § 2369.

4.2.1. Miski ei kinnita, et JR-l ja DT-l olid ärilised erimeelsused, mida nad lahendasid

müügilepingu sõlmimisega. JR ja DT jäid edasi MB juhatuse liikmeteks ja ühingute kaudu

6 (11)

omanikeks. Seega on ärisuhted säilinud siiani. DT 22. märtsi 2019 e-kiri JR-le ei näita

kokkuleppeid ühiste äride lõpetamiseks, vaid kajastab tavalist ühingu juhtimise temaatikat.

Samuti ei olnud plaani lõpetada MB tegevus, sest müügilepinguga ei võõrandatud vara

tervikuna.

4.2.2. Hageja on dokumentaalselt tõendanud, et kostjal ja temaga seotud äriühingutel

puudusid 20. jaanuaril 2020 rahalised nõuded MP vastu, mistõttu on alusetu kostja väide

rahaliste suhete klaarimisest. Hageja esitas dokumendid, mille kohaselt loovutasid nii kostja

kui ka temaga seotud äriühingud oma nõuded MP vastu KI-le. Kostja ei tõendanud, et rahalised

nõuded on KI-st loovutatud tagasi kostjale. Lähtuda ei saa MP 2019. aasta majandusaasta

aruandes kajastatud andmetest, sest DT lähtus aruannet allkirjastades enda ärihuvidest. Seega

pole õige, et kostja sai kompromissi korras 425 000 eurot oma nõuete katteks.

4.2.3. Maakohus viitas kostja selgitustele, mille kohaselt saatis JR DT-le omapoolse

nägemuse kompromissist, kus JR pakkus välja kostjale üle kantavaks summaks 425 000 eurot.

Toimikus olevast numbrite jadast ei saa välja lugeda, et selle koostas JR. Samuti ei ühti numbrid

kostja versiooniga nõuete tasumisest. MP 2019. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli

kostjal ja temaga seotud isikutel nõudeid kokku 295 645,71 eurot. Maakohus ei põhjendanud,

mille alusel sai kostja sel juhul endale veel summa 129 354,29 eurot (= 425 000 – 295 645,71).

4.3. Kolmandaks käitus kostja juhatuse liige DT hea usu põhimõtte vastaselt:

-

tema juhtimisel on kostja kasuks seatud hüpoteegid ja selles tehingus kirjutas ta alla nii

kostja kui ka MP nimel. Vahekohtu otsuse järgi on selline käitumine õigusvastane;

-

ta kirjutas nii kostja kui ka HI nimel alla 500 000 eurosele laenulepingule, millest

tulenevaid kohustusi pidid tagama vaidlusalused hüpoteegid. Tegelikult laenu ei antud;

-

ta korraldas kostja ja seotud ühingute nõuete loovutamise KI-le ja seejärel MP

juhatajana üritas seada pärast vahekohtu otsuse tegemist kinnistutele uued (teise

järjekohaga) hüpoteegid, mis on samuti õigusvastane;

-

ta pani oma nõusoleku hüpoteekide kustutamiseks sõltuma 425 000 euro saamisest

ehkki teadis, et vahekohtu otsusega olid hüpoteegid tunnistatud kehtetuks ja et kostjal

pole õiguslikku alust raha saada.

4.4. Neljandaks on menetluskulud määratud hüvitamisele ülemäärases ulatuses. Maakohus ei

arvestanud menetluskulude väljamõistmisel hageja vastuväitega, et kostja peamine menetlus-

kulu seisnes rahuldamata jäänud taotluses ja sellele järgnenud vaidluses kohtualluvuse üle.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu. Muu hulgas heidab kostja hagejale ette kaebuses uute

väidete esitamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga täiendab selle

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab

menetluskulud ringkonnakohtus.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest vaidlusaluste hüpoteekidega koormatud 14 kinnistu

müügi, lepingu tingimuste ja täitmise ning asjaomaste isikute omavaheliste seoste kohta.

8. Maakohus lähtus kokkuvõttes õigesti sellest, et asjas kohaldub Läti õigus. Ringkonnakohus

täpsustab sellega seoses järgmist.

8.1. Maakohus märkis, et Rooma II määruse art 10 lg 1 järgi kohaldub Läti õigus. Viidatud

säte näeb ette, et kui alusetust rikastumisest, sh alusetult saadud maksest tulenev lepinguväline

võlasuhe tugineb poolte vahel olemasolevale (nt lepingust tulenevale) suhtele, mis on kõnealuse

alusetu rikastumisega tihedalt seotud, kohaldatakse nimetatud suhtele kohaldatavat õigust.

7 (11)

Ringkonnakohus saab aru, et maakohus lähtus lisaks vaidlusaluse lepingu p-s 5.7 sisalduvast

kohaldatava õiguse kokkuleppest, mille järgi MP, NFF ja kostja leppisid kokku lepingule Läti

õiguse kohaldamise. Ühtlasi järeldub viidatud lepingupunktist ja Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 17. juuni 2008 määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava

õiguse kohta (edaspidi: Rooma I määrus) art 3 lg 1 esimesest lausest, et MP ja kostja

lepingulisele õigussuhtele tuli kohaldada Läti õigust.

8.2. Loovutamise tagajärjel uue võlausaldaja ja võlgniku vahelise suhte teatavad aspektid (sh

uue võlausaldaja ja võlgniku suhe) tuleb Rooma I määruse art 14 lg 2 alusel määrata üle antava

nõudeõiguse suhtes kohaldatava õigusega, milleks on eelmise alapunkti põhjendustel samuti

Läti õigus. Siinjuures ei ole oluline, kas ja millises õiguses leppisid kokku loovutussuhte pooled

(Rooma I määruse art 14 lg 1). MP nõude loovutamine hagejale pole apellatsiooniastmes enam

vaidlusalune.

9. Ringkonnakohus nõustub valdavas osas maakohtu põhjendustega ega korda neid.

Vastuseks hageja kaebuse väidetele, aga osaliselt ka muudatuse ja täiendusena maakohtu

põhjendustele tuleb märkida järgmist.

9.1. Kaebuse esimese väite kohaselt sai kostja 425 000 eurot vaidlusaluste hüpoteekide

kustutamise eest. Kuivõrd hüpoteegid oleks tulnud vahekohtu otsuse alusel niigi kustutada ja

nende seadmise kokkulepped olid sama otsuse järgi tühised, siis järeldab hageja sellest, et kostja

sai nimetatud rahasumma alusetult. Maakohus hagejaga ei nõustunud ja ka ringkonnakohtu

hinnangul pole hageja arusaam vaidlusalusest lepingust õige.

9.1.1. Hageja nõue on maakohtus õigesti kvalifitseeritud alusetu rikastumise sätete (CL

§ 2369–2381) järgi. Ühtlasi lähtus maakohus õigesti sellest, et CL § 2381 kohaselt pidi hageja

tõendama vaidlusaluse soorituse õigusliku aluse puudumise.

9.1.2. Maakohus tõlgendas müügilepingut, aga ei esitanud tõlgenduse osas õiguslikke

põhjendusi. Ringkonnakohus täiendab, et asjakohased normid on CL §-d 1504–1510 (osaline

tõlge dtl 1055). Hageja väitel võttis kostja lepinguga endale kohustuse kustutada vaidlusalused

hüpoteegid ja sai selle eest tasu. Hüpoteekide tasu eest kustutamise kohustuse osas oli kostja

võlgnik ja MP (kui kinnistute toonane omanik) võlausaldaja CL §-de 1508 ja 1509 tähenduses.

Seega tuleb eelmises lauses viidatud kohustuse osas lepingu tõlgendamisel lähtuda sellest, et

MP pidanuks end lepingus väljendama selgemalt. Võimalikku ebaselgust tuleb tõlgendada tema

kahjuks. Kostja viidatud lepingupunktid (1.5, 2.2.1.1 ja 3.4) ei kajasta eraldi ega nende

koostoimes ühtegi tahteavaldust, mis viitaks kostjale makstava rahasumma ja vaidlusaluste

hüpoteekide kustutamise omavahelisele seosele. Kuivõrd müügileping ei sisalda selget

kokkulepet, et 425 000 euro tasutakse just hüpoteekide kustutamise eest, siis ei saa neid

tõlgendusreegleid arvesse võttes niisugust seost luua tõlgendamise teel.

9.1.3. Lepingu tõlgendamisel on lisaks kohane selgitada välja vaidlusaluste hüpoteekide

õiguslik tähendus. CL § 1280 jj ning § 1367 jj regulatsioon tervikuna, aga eelkõige § 1283 on

sisult sarnane Eesti õigusega sellest aspektist, et hüpoteek on üksnes mitteaktsessoorne tagatis

ega anna hüpoteegipidajale abstraktset õigust kinnisasi müüa ja nõuda selle arvel sooritust.

Järelikult ei saa ilma osapoolte selge kokkuleppeta tõlgendada lepingut nii, et see sisaldas

tingimust maksta tasu hüpoteekide kustutamise eest. Hüpoteegipidajal on õigus nõuda tagatud

ja sissenõutavaks muutunud nõude rahuldamist CL § 1319 alusel, mitte aga tasu hüpoteegi

kustutamise eest. Hageja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuks osapoolte

(ekslik) tahe kostja kui hüpoteegipidaja tagatud nõuete rahuldamisele. Esile on toomata tagatud

rahalise kohustuse tasumata jääk. Nii on asjaoludega sisustamata hageja kaebuse väide, et

vaidlusalune sooritus oli suunatud kostja nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel.

9.1.4. Hageja väitel otsustas vahekohus 1. novembril 2018 MP ja kostja vahelises vaidluses,

et vaidlusalused hüpoteegid tuleb kustutada. Paralleelselt väidab hageja, et samad pooled

leppisid 20. jaanuari 2020 müügilepingus kokku kostjale makstava rahasumma just

8 (11)

hüpoteekide kustutamise eest. Hageja selgituse järgi lähtusid osapooled sellest, et vahekohtu

otsust ei saanud sundkorras täita, sest puudus Läti tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(Civilprocesa likums, edaspidi: CPL) § 540 p-s 1 ette nähtud täitekorraldus.

9.1.5. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei saa täitekorralduse puudumise korral tugineda

vahekohtu otsuse siduvale õigusmõjule. CPL § 537 sätete järgi on täitekorralduse

väljastamisest keeldumise üks tagajärg, et vaidlust ei ole osapoolte vahel siduvalt lahendatud.

Seega tekib Läti menetlusõiguse järgi vahekohtu otsuse siduvus poolte suhtes alles pärast

täitekorralduse väljastamist. Siiski ei tähenda see, et MP pidanuks ekslikult oma kohustuseks

(CL § 2369 tähenduses) tasuda kostjale raha vaidlusaluste hüpoteekide kustutamise eest.

Hageja ei toonud esile ega tõendanud, milles seisnes MP arusaamade ja teadmiste muutus

võrreldes ühelt poolt müügilepingu sõlmimise ja teiselt poolt praeguse nõude esitamise ajaga.

9.1.6. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kui MP sõlmis 20. jaanuari 2020

kokkuleppe olukorras, kus ta teadis või vähemalt pidi teadma, et hüpoteegikokkulepped on

tühised ja kostjal on niigi hüpoteekide kustutamise kohustus, siis käitus ta vastuoluliselt ja seega

ühtlasi pahauskselt. Õige on kostja arusaam, et esimese apellatsiooniväite teises pooles (kokku-

võtvalt eespool p 4.1.2) kinnitab hageja ka ise MP pahatahtlikku käitumist. Vastavalt CL §-le 1

tuleb õigusi teostada ja kohustusi täita heas usus. Järelikult takistab hea usu põhimõte hagejale

loovutatud MP nõude maksmapanemist.

9.1.7. Hageja ei saa tugineda väitele, et ostuhinnast osa otse hüpoteegipidajale maksmine on

tava. Sellise väite esitas hageja esimest korda 29. oktoobri 2021 seisukohas ja kordas seda

apellatsioonkaebuses. Maakohus lõpetas eelmenetluse 5. oktoobri 2021 määrusega ja hageja ei

esitanud sellele vastuväiteid. Seega on nii 29. oktoobri 2021 seisukohas kui ka kaebuses

nimetatud väide esitatud hilinenud (TsMS § 330 lg-d 1 ja 3 ning § 652 lg-d 2 ja 4). Lisaks pole

hageja ka tõendanud, et selline tava esineks Läti õiguskäibes.

9.2. Teises väites leiab hageja, et maakohus tuvastas ekslikult kompromissilepingu sõlmimise.

Ka see väide pole sisuliselt põhjendatud, aga maakohtu põhjendusi tuleb osaliselt muuta.

9.2.1. CL § 1402 kohaselt tekib sama seadustiku §-s 1401 määratletud võlaõiguslik nõude-

õigus (ja sellele vastav kohustus) seaduslikust tehingust, õigusvastasest teost või seaduse alusel.

CL § 1403 sätestab, et seaduslik tehing on lubatud tegevuse sooritamine seaduslike suhete

loomiseks, muutmiseks või lõpetamiseks. CL § 1511 näeb ette lepingu mõiste laiema ja kitsama

tähenduse: leping laiemas tähenduses on kahe või enama isiku vaheline vastastikune kokkulepe

seaduslike õigussuhete sõlmimiseks, muutmiseks või lõpetamiseks (esimene lause); lepingu

kitsam tähendus on vastastikune tahteavaldus, mille on teinud kaks või enam isikut kokkuleppe

alusel eesmärgiga luua võlaõiguslik nõueõigus (teine lause).

9.2.2. Käesoleval juhul on piisav tuvastada, et MP ja kostja leppisid kokku kinnistute

ostuhinnast 425 000 euro maksmises kostjale. Niisugune kokkulepe sisaldub müügilepingu

dokumendi p-s 2.2.2.2 ja maakohus tuvastas selle õigesti. Kokkulepe vastab CL § 1533 kaudu

kohalduva § 1470 tunnustele, sest määratleb selge soorituse ja selle tegemise tingimused.

Samuti on selge kokkuleppe ese (425 000 euro maksmine, vt CL §-d 1542 ja 1412). Järelikult

sõlmisid MP ja kostja lepingu selle kitsamas tähenduses (CL § 1511 teine lause). Lepinguga

sooritust lubanud pool peab CL § 1587 järgi oma kohustuse täitma.

9.2.3. CL ega Läti õigus üldisemalt ei näe ette ammendavat loetelu lepingu liikidest.

Hindamaks hageja nõuet alusetu rikastumise sätete alusel, on piisav tuvastada, et MP ja kostja

vahel oli lepinguline suhe, millest tulenes MP-le kohustus tasuda kostjale 425 000 eurot.

Siinjuures pole oluline, kas see oli kompromissileping (nagu tuvastas maakohus), leping

kolmanda isiku kasuks (nagu väitis hageja) või kokkulepe, et nimetatud summa võlgnetakse

laenuna (CL § 1941). Eespool p-des 9.1.1 ja 9.1.2 viidatud tõendamiskoormise reeglite järgi ei

pidanudki kostja praeguses vaidluses tooma esile ja tõendama, mis liiki lepingu alusel ta

soorituse sai, vaid hageja pidi põhjendama soorituse alustuse.

9 (11)

9.2.4. Õige on maakohtu otsustus, et MP tegevuses puudub eksimus, mis on CL § 2369 järgi

alusetu rikastumise nõude rahuldamise üks kumulatiivne alus. Hageja ei põhjendanud kaebuses,

milles tema hinnangul olnuks MP eksimuses. Nagu märgitud eespool p-s 9.1.6, kinnitas hageja

kaebuses oma teadlikku ja pahatahtlikku käitumist.

9.2.5. Neil kaalutlustel on ainetud hageja teise väite üksikud etteheited. Lisaks ei takista kostja

ja MP vaheline leping üldisemalt ega ka maakohtu hinnang sellele kui kompromissilepingule

JR ja DT ärisuhete jätkumist. Samuti pole oluline, kas konkreetselt KI-l oli rahalisi nõudeid MP

vastu. Siiski on õige maakohtu põhjendus, et MP 2019. aasta majandusaasta aruanne kajastas

täitmata rahalisi kohustusi DT-ga seotud äriühingute ees. Kostja ei lükanud ümber hageja

väiteid ja selgitusi nii läbirääkimiste kui ka erinevate rahaliste nõuete kohta, mis muutsid kostja

väited tervikuna usutavaks vähemalt osas, mis võimaldab järeldada lepingulist õigussuhet

kostja ja MP vahel 425 000 euro kostjale maksmiseks.

9.3. Kolmanda väitega heidab hageja kostja juhatuse liikmele ette pahauskset käitumist. See

väide pole põhjendatud ega anna alust maakohtu otsust muuta.

9.3.1. Ringkonnakohus nõustub osaliselt kostjaga, et kaebuse kolmas väide sisaldab samuti

uut asjaolu, mis ei ole TsMS § 652 lg-te 2 ja 4 järgi lubatav. Hageja ei väitnud maakohtus enne

29. oktoobri 2021 seisukohta, et DT pani oma nõusoleku hüpoteekide kustutamiseks sõltuma

425 000 euro saamisest. Varem väitis hageja, et kostja pani hageja sundseisu olukorras, kus

kinnistutele oli olemas ostja, kes nõustus need omandama vaid vabana hüpoteekidest. Järgides

eespool p 9.1.7 põhjendusi, on nii 29. oktoobri 2021 seisukohas kui ka kaebuses nimetatud

väide DT käitumise kohta esitatud hilinenud. Samas ei mõjuta see oluliselt asja lahendamist,

sest kostjale saaks niigi olla ette heidetavad üksnes need tegevused ja toimingud, mis DT tegi

kostja nimel.

9.3.2. Laenulepingu sõlmimine, hüpoteekide seadmine ega ka kinnistute koormamine teise

järjekoha hüpoteekidega pärast vahekohtu otsust ning nõuete loovutamine ei ole sellised

toimingud, mis viitaks kostja (või tema juhatuse liikme) pahausksele käitumisele müügi-

lepingus sisalduva kokkuleppe sõlmimisel. Hageja ei põhjendanud, kuidas nende toimingute

juures avaldunud kostja motiivid mõjutanuks MP tahte kujunemist müügilepingus sisalduva

ostuhinna jagamise ja sellest osa kostjale tasumise kokkuleppes. Tõendatud ei ole hageja väide,

et kostja pani hageja sundseisu ja nõudis 425 000 eurot hüpoteekide kustutamise eest. Kaebus

ei sisalda viiteid maakohtus esitatud tõenditele, millest hageja arvates oleks saanud tuvastada

kõnealuse nõudmise esitamise ja sidumise hüpoteekide kustutamisega. Siinkoha on ühtlasi

asjakohased eespool p 9.1 alapunktides esitatud põhjendused, et hageja märgitud seost ei nähtu

ka müügilepingu dokumendist ega saa sellest tõlgendamise teel tuletada.

10. Menetluskulude osas teeb ringkonnakohus järgmised otsustused.

10.1. Maakohtu kulude jaotus vastab asja lahendamise tulemusele. Ringkonnakohus põhjendas

eelnevas, et hagi jäi kokkuvõttes õigesti rahuldamata, st hageja peab TsMS § 162 lg 1 alusel

kandma kõik menetluskulud.

10.2. Kaebuse neljas väide pole põhjendatud ega anna alust vaidlustatud otsust kulude rahalise

kindlaksmääramise osas muuta.

10.2.1. Menetluskulude kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ega

rikkunud TsMS § 175 lg 1. Maakohtu järeldus kostja vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu

kohta põhineb talle osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil. TsMS § 175 lg 1

kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja

asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus

on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus

10 (11)

kostja esindaja osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse

hindamisel kaalumispiire ületanud.

10.2.2. Tervikuna vastab kostjale hüvitatav kulu kohtuasja mahule ja keerukusele. Siinjuures

pole määrav, et osa kostja kuludest on seotud kohtualluvuse vastuväite esitamisega, mis

kokkuvõttes polnud edukas. Kostja võib tema vastu suunatud nõudele esitada kõik menetlus-

likult lubatavad vastuväited. Kohtualluvuse ega kohaldatava õiguse küsimused ei olnud üheselt

selged ja nende üle vaidlemist ei saa pooltele ette heita. Maakohus võttis asjakohaselt arvesse

menetluse erinevate etappide eesmärke ja tulemusi ning hindas kostja esindaja toimingute

põhjendatust mh selle põhjal. Kokku vähendas maakohus kostjale hüvitatavat kulu umbes poole

võrra (taotletud 23 637,72 eurost hüvitati 11 954,44 eurot). Kaebuse napp neljas väide ei anna

alust kostjale hüvitatavat menetluskulu veelgi vähendada.

10.3. Maakohus rahuldas 18. jaanuari 2021 määrusega osaliselt kostja eeldatavate menetlus-

kulude tagatise taotluse. Hageja maksis 11. märtsi 2021 kohtu arvele 6240 eurot. Maakohus ei

märkinud otsuses, et osa kostja kasuks välja mõistetud menetluskuludest saaks katta tagatise

arvel, vaid mõistis kogu summa hagejalt välja ja kohustas teda maksma viivist. Ringkonnakohtu

hinnangul on eeldatavate menetluskulude katteks antud tagatisega seonduv selline otsustus,

mille kohus peab TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt tegema tagatud menetluskulude

rahalisel kindlaksmääramisel. Kostja nõustus ringkonnakohtu istungil, et hagejalt kostja kasuks

välja mõistetud menetluskulu hüvitisest tuleb 6240 eurot maksta välja tagatise arvelt, millega

loetakse selles osasummas kulud hüvitatuks alates otsuse jõustumisest. Ringkonnakohus

täiendab vaidlustatud otsust vastava otsustusega.

10.4. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse.

10.5. Tulenevalt apellatsioonimenetluse kulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175

sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja alusel.

10.5.1. Kostja taotles tähtaegselt 3363,60 euro hüvitamist, mis on tasu 19 t 54 min õigusteenuse

eest tasumääraga 136–142 eurot/t (lisandub käibemaks). Kostja märkis maakohtus pärast

menetluskulu nimekirja esitamist tehtud toimingud ajakuluga 3 t 48 min. Kaebusega

tutvumisele ja vastuse koostamisele kulus esindajal kokku 11 t 42 min. Istungi ettevalmistamise

ja sellel osalemise aeg oli 3 t 24 min ja menetluskulu nimekirja koostamiseks kulus 1 t. Lisaks

esitas kostja 9. mail 2022 täiendava taotluse 426 euro hüvitamiseks, mis on tasu ajavahemikul

2.–7. mai 2022 osutatud õigusabi eest mahus 2 t 30 min.

10.5.2. Hageja vaidles kostja kuludele osaliselt vastu. Maakohtu menetluse kulud ei ole praegu

enam hüvitatavad. Vastuse koostamiseks ei saanud kuluda aega üle 4 t ja kulunimekirja

koostamiseks ei kulu aega terve tund. Kostja täiendavat taotlust pidas hageja hilinenuks,

10.5.3. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu 10 t (sh

kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 6 t, kohtuistung ja selle ettevalmistamine 3 t ning

kulunimekirja koostamine 1 t). Maakohtu menetluses pärast kulunimekirja esitamist tekkinud

kulud ei ole hüvitatavad apellatsioonimenetluse kuluna. Ringkonnakohus võtab arvesse, et

vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ning hageja ei

esitanud olulisel määral uusi väiteid.

10.5.4. Kostja täiendav taotlus ei ole menetluslikult lubatav ega põhjendatud. Pool ei saa pärast

menetluskulu nimekirja esitamiseks määratud tähtaega (TsMS § 176 lg 1) üldjuhul esitada omal

algatusel täiendavat nimekirja. Pigem peab pool kaaluma, kas menetluslik olukord on piisavalt

erandlik, et teha varem ettenägematuid ja tasu nõudvaid toiminguid pärast kulunimekirja

esitamise tähtaja möödumist. Käesoleval juhul sellist erandlikku olukorda ei esine. Lisaks on

kostja täiendava nimekirja toimingud osaliselt tehtud enne menetluskulu nimekirja esitamise

11 (11)

tähtaega ning hagi tagamise abinõu tagatisega asendamise toiming pole vajalik ega põhjendatud

selles tähenduses, et vastaspool peaks vastava kulu hüvitama.

10.5.5. Kostja esindaja tunnitasu apellatsioonimenetluse toimingutel oli 142 eurot/t, mis on

kohane. Kostja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane ja kohus kontrollis seda asjaolu

Maksu- ja Tolliameti andmebaasist. Seega tuleb menetluskulude hüvitis välja mõista koos

käibemaksuga. Eeltoodud kaalutlustel peab hageja kostjale hüvitama apellatsioonimenetluse

kuluna 1704 eurot (= 10 t × 142 + 20%). Rahuldamata jääb kostja taotlus osasumma

2085,60 eurot (= 3363,60 + 426 – 1704) hüvitamiseks.

10.5.6. Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist.

11. Hagi rahuldamata jättes, tühistas maakohus õigesti hagi tagamise (TsMS § 386 lg 4, § 442

lg 5 esimene lause). Kostja taotlusel asendas ringkonnakohus 17. mai 2022 määrusega ühe

11. mai 2020 määruse alusel seatud kohtulikest hüpoteekidest (registriosa nr 650334) kohtu

arvele kantud tagatisrahaga summas 60 400 eurot (viidatud hüpoteegi summa). See ei mõjuta

hagi tagamise tühistamist. Hagi tagamise abinõu asendamiseks makstud raha on menetluslik

tagatis, mille tagastamisele kohaldatakse TsMS § 195 sätteid. Kui tagatise andmise põhjus on

ära langenud, tagastab tagatise määranud või selle andmist võimaldanud kohus TsMS § 195

lg 1 esimese lause alusel tagatise andja avalduse alusel tagatise. Kuivõrd hagi rahuldamata

jätmise tõttu on ära langenud hagi tagamise põhjus, on ära langenud ka vajadus hagi tagamise

abinõu asendada, mistõttu on kostjal õigus taotleda tagatiseks tasutud raha tagastamist

(Riigikohtu 2. veebruari 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-20-6269, p 17 teine lõik). Erinevalt

Riigikohtust puudub ringkonnakohtul pädevus ise tühistada oma varasemat määrust, aga selleks

puudub ka vajadus, sest menetlusliku tagatise tagastamise eeldus ei ole tagatise nõudmise või

võimaldamise lahendi tühistamine.

(allkirjastatud digitaalselt)