2-19-13620/79 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.05.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-13620

Tsiviilasi

OSAÜHINGU BEST IDEA hagi KCF Valdus OÜ

(likvideerimisel) vastu täiteasjas nr 034/2019/1050

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.09.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OSAÜHING BEST IDEA apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

OSAÜHING

BEST

IDEA

(registrikood

10955220),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat

Marko Pikani

Kostja KCF Valdus OÜ (likvideerimisel, registrikood

11901315),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat

Helmeri Indela

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 14.09.2021 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta ja

täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud OSAÜHINGU BEST IDEA kanda.

4. Mõista OSAÜHINGULT BEST IDEA KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) kasuks

välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 1960 eurot 80 senti (sh käibemaks).

Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

2-19-13620

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OSAÜHING BEST IDEA (hageja) esitas 5.09.2019 Harju Maakohtule hagi (täpsustatud

14.05.2020) KCF Valdus OÜ (likvideerimisel, kostja) vastu, milles palus tunnistada

sundtäitmine lubamatuks täiteasjas nr 034/2019/1050 (täiteasi) ja jätta menetluskulud kostja

kanda.

2. Asjaolude kohaselt kuulus hagejale kinnisasi asukohaga Järvevana tee 3a, Tallinn (kinnistu),

mida koormas kostjale kuuluv hüpoteek 16 500 000 Eesti krooni. Hüpoteek tagas Marfin Pank

Eesti AS-i (hilisem ärinimi Versobank AS, edaspidi pank) nõudeid tolleaegse kinnistu omaniku

AS-i REC Varad vastu, mis tulenesid nende vahel 6.04.2009 sõlmitud laenulepingust.

Pank loovutas AS-ile Rubla (pankrotis) 25.07.2012 laenulepingust tulenevad nõuded AS-i REC

Varad vastu ning 6.09.2012 nõudeid tagava hüpoteegi.

3. Kostja sai enampakkumise tulemusena kinnistu omanikuks AS-i REC Varad suhtes

toimunud täitemenetluses 18.07.2013. AS Rubla (pankrotis) esitas laenulepingust tuleneva

nõude ja taotles hüpoteegipidajana väljamakse tegemist 1 034 263,29 eurot. Enampakkumise

akti kohaselt oleks AS-ile Rubla (pankrotis) pidanud laekuma 224 796,21 eurot. Hageja ja

AS Rubla (pankrotis) sõlmisid 31.07.2013 kokkuleppe, mille järgi ei pea hageja nimetatud

summat hüpoteegipidajale tasuma ja kinnistule seatud hüpoteeki kinnistusraamatust ei

kustutata. AS Rubla (pankrotis) loovutas kostjale 14.11.2017 sõlmitud lepinguga 6.04.2009

laenulepingust tulenevad nõuded ja neid tagava kinnistule seatud hüpoteegi ning 30.07.2019

lepinguga 31.07.2013 kokkuleppest tuleneva nõude hageja vastu 224 796,21 eurot.

4. Kostja esitas 5.08.2019 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks (täiteasi). Hageja

hinnangul esitas kostja täitmiseks vaid 14.11.2017 lepingust tulenevad nõuded 1 034 263,29

eurot (nõue tulenes 6.04.2009 laenulepingust). 31.07.2013 lepingust tulenevat nõuet

224 796,21 eurot täitmiseks ei esitanud. 14.11.2017 lepingust ei saanud tuleneda hagejale

kohustust tasuda 224 796,21 eurot. Kostja ei saanud nõuda 224 796,21 euro täitmist endale.

See nõue sai tuleneda enampakkumise aktist, millest AS Rubla (pankrotis) loobus ja sellega

pooltevaheline võlasuhe selles osas lõppes. Ka tsiviilasjas nr 2-17-1430 kinnitas AS Rubla

(pankrotis) nõudest loobumist. Kuna nõuet polnud, siis ei saanud AS Rubla (pankrotis) nõudeid

kostjale loovutada ja kostja ei saanud nõuda kohustuse täitmist. Enampakkumise aktist tulenev

nõue ei olnud võlaõiguslikust lepingust tulenev, mistõttu 31.07.2013 kokkuleppe p 3.2.1.

kohaselt polnud nõue hüpoteegiga tagatud. Hageja hinnangul oli 6.04.2009 laenulepingust

2-19-13620

tulenev nõue aegunud. Hageja loobus 17.02.2021 istungil aegumise vastuväitest 31.07.2013

kokkuleppele.

5. 14.11.2017 ja 30.07.2019 sõlmitud lepingud olid vastuolus heade kommetega, sest need olid

sõlmitud seotud isikute vahel. Tehingu osapooli kontrollis Q. Nende lepingute eesmärgiks oli

vältida hageja tasaarvestuse vastuväite esitamist AS-i Rubla (pankrotis) vastu. Hagejal oli enam

kui 14 miljoni euro ulatuses pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid AS-i Rubla (pankrotis)

vastu. Kui viimane oleks ise esitanud täitemenetluses täidetavaid nõudeid hageja vastu, oleks

hageja AS-i Rubla (pankrotis) nõuded tasaarvestanud enda nõuetega. AS Rubla (pankrotis)

soovi vältida nõude tasaarvestamist hageja poolt kinnitas kaudselt asjaolu, et kostja ei tasunud

14.11.2017 ja 30.07.2019 lepingutega loovutatud nõuete eest. Osutatud lepingute eesmärgiks

oli suunata täitemenetluses saadav tulem kostja äriühingusse, mida kontrollis Q. AS Rubla

(pankrotis) oli pankrotis ja 14.11.2017 ja 30.07.2019 lepingute eesmärgiks oli viia võimalik

vara äriühingust välja. Kui kõnealused nõuded omasid väärtust, siis saaksid AS Rubla

(pankrotis) võlausaldajad (sh hageja) rahuldada pankrotimenetluses oma nõudeid selle vara

arvelt. Nõuete loovutamise tõttu ei olnud võlausaldajatel võimalik AS-i Rubla (pankrotis)

pankrotimenetluses oma nõudeid rahuldada.

6. Kinnistu müük täitemenetluses ja kostja nõuete realiseerimine oleks vastuolus ka hea usu

põhimõttega. Osapooled lõid konstruktsiooni, kuidas nõuda hagejalt sisse nõudeid, mida pole

olemas. Lisaks käitusid AS Rubla (pankrotis) ja kostja vastuoluliselt, kuna nad ei olnud

varasemalt palunud hagejal täita laenulepingust tulenevaid nõudeid. Tsiviilasjas nr 2-17-1430

ei maininud AS Rubla (pankrotis), et tal oleks hüpoteegiga tagatud nõue hageja vastu. AS Rubla

(pankrotis) esitas 31.07.2013 kokkuleppe sõlmimisel valeandmeid, kinnitades, et hüpoteegiga

tagatud nõudeid ei ole. Seeläbi viis AS Rubla (pankrotis) hageja eksimusse. Kui hageja oleks

teadnud, et kokkuleppe järgi polnud tegemist hüpoteegiga, mis nõudeid ei taga, vaid täitmisele

saab anda enam kui ühe miljoni euro suuruse nõude, siis oleks hageja tasunud AS-ile Rubla

(pankrotis) kinnisasja enampakkumise aktist tuleneva nõude ja hüpoteek oleks kustutatud.

Nõuete loovutamise eesmärgiks oli takistada hageja õiguste teostamist ning vältida AS-i Rubla

(pankrotis) kohustuste täitmist.

Kostja vastuväited

7. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

8. Täiteasjas sundtäidetakse nii 31.07.2013 kokkuleppest tulenevat nõuet 224 796,21 eurot kui

ka 6.04.2009 laenulepingust tulenevat nõuet 1 034 263,29 eurot. Nõudeid sundtäidetakse

hageja kinnistut koormava hüpoteegi summa 1 054 542,20 euro (16 500 000 Eesti krooni)

ulatuses. Nõuded ei ole aegunud.

9. Kostjal oli õigus nõuda hagejalt 224 796,21 euro tasumist 31.07.2013 kokkuleppe alusel.

Pooled leppisid kokku üksnes selles, et hageja ei pea kinnistu enampakkumise akti alusel

AS-le Rubla (pankrotis) viidatud summat koheselt tasuma ja kinnistule seatud hüpoteek jääb

nõuet tagama. AS Rubla (pankrotis) ei loobunud kokkuleppega nõudest. Tsiviilasjas nr

2-17-1430 tuvastas kohus, et AS-il Rubla (pankrotis) oli nõue hageja vastu, mida tagas

hüpoteek. Kohtuotsus on hagejale ja kostjale siduv.

10. Hageja ei saanud lepingute tühisusele tugineda, sest ta ei olnud tehingu pool. Märgitud

lepingud ei olnud vastuolus heade kommetega ega tühised ning hageja vastupidist ei tõendanud.

Nõude ja hüpoteegi loovutamise lepingud olid neutraalsed käsutustehingud, mis ei saanud olla

vastuolus heade kommetega. Alusetu on hageja väide, et kostja on Q kontrolli all. Isegi juhul,

2-19-13620

kui AS Rubla (pankrotis) ja kostja oleksid seotud isikud, ei muudaks see tehinguid heade

kommetega vastuolus olevateks. Tehingute tegemine seotud isikute vahel on lubatud.

11. Nõuete loovutamisel tasaarvestasid AS Rubla (pankrotis) ja kostja vastastikused

kohustused. Seega toimus nõuete loovutamine vastusoorituse vastu. Asjaolu, et hagejal oli

nõudeid AS-i Rubla (pankrotis) vastu, ei takistanud viimasel oma vara käsutamast, sh nõudeid

loovutamast. Kuna AS Rubla (pankrotis) loovutas nõuded vastusoorituse vastu, siis ei

kahjustanud see võlausaldajate huve. Hageja oli kolmandast isikust pantija ja tal ei olnud vahet,

kes tema vastu nõude esitab ja kes on hüpoteegipidajaks. Hageja oli igal ajal kohustatud alluma

kohesele sundtäitmisele. Paljasõnaline on hageja väide, et nõuete loovutamise tõttu ei saanud

ta teha tasaarvestust AS-i Rubla (pankrotis) suhtes.

12. Täitemenetlus ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Meelevaldsed ja asjasse puutumatud

on hageja väited C ja Q suhete kohta ning selle kohta, et AS Rubla (pankrotis) ja kostja polnud

varem nõudnud hagejalt nõuete täitmist. Hageja ostis hüpoteegiga koormatud kinnistu ja ta oli

teadlik kohustusest alluda kohesele sundtäitmisele. Oluline ei ole, kas hageja teadis tagatava

nõude olemasolust või selle suurusest. Kostja omandas nõuded vastusoorituse vastu, mistõttu

on alusetu rääkida nõuete loovutamise pahausksest eesmärgist. Vaatamata hageja väitele, et AS

Rubla (pankrotis) eksitas teda 31.07.2013 kokkuleppe sõlmimisel, ei ole hageja tehingut

tühistanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

13. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja tühistas 15.05.2020 määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu. Menetluskulud jäid hageja kanda ja kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 6931,20 eurot (esindaja kulud 60,8 tunni eest tasumääraga 114 eurot)

ning kohustas hagejat tasuma kuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras ja ulatuses.

14. Maakohus lahendas hagi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-te 1 ja 11 alusel.

Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

− 5.06.2008 sõlmisid pank ja AS REC Varad hüpoteegi seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingu, millega seadsid kinnistule panga kasuks hüpoteegi 16 500 000 Eesti

krooni. Lepingute järgi tagas hüpoteek kõiki hüpoteegipidaja nõudeid AS-i REC Varad

vastu, mis tulenesid panga ja AS-i REC Varad vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest

võlaõiguslikest lepingutest. Kinnistu igakordne omanik oli kohustatud alluma kohesele

sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks panditud kinnistu arvel (I kd,

tl 15–19);

− 6.04.2009 sõlmisid pank ja AS REC Varad laenulepingu, mille alusel andis pank

AS-ile REC Varad laenu 30 047 631 Eesti krooni. Laenulepingust tulenevad nõuded

olid tagatud kinnistule 5.06.2008 lepingute alusel seatud hüpoteegiga (I kd, tl 10–14);

− 25.07.2012 lepinguga loovutas pank AS-ile Rubla (pankrotis) 6.04.2009 laenulepingust

tulenevad nõuded AS-i REC Varad vastu. Pank loovutas põhinõude 497 661,49 eurot ja

intressinõude (I kd, tl 19 p–21);

− 6.09.2012 hüpoteegi loovutamise, üleandmise lepingu ja asjaõiguslepinguga loovutas

pank AS-ile Rubla (pankrotis) kinnistule seatud hüpoteegi, mis tagas 6.04.2009

laenulepingust tulenevaid panga nõudeid AS-i REC Varad vastu (I kd, tl 21p–24);

− hageja omandas kinnistu juulis 2013. a AS-i REC Varad suhtes toimunud

täitemenetluses korraldatud enampakkumisel. Hageja kanti kinnistusraamatusse

kinnistu omanikuna 2.09.2013 (II kd, tl 133–134);

2-19-13620

− AS REC Varad kustutati äriregistrist 20.04.2016 (I kd, tl 126-127);

− 31.07.2013 sõlmisid hageja ja AS Rubla (pankrotis) kokkuleppe, milles leppisid

muuhulgas kokku järgnevas (I kd, tl 29p–32):

− alates kokkuleppe sõlmimisest on lisaks olemasolevatele nõuetele kinnistule

seatud hüpoteegiga tagatud ka hüpoteegipidaja kõik nõuded omaniku vastu, mis

tulenevad hüpoteegipidaja ja omaniku vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest

võlaõiguslikest lepingutest ja nende lisadest ja muudatustest (kokkuleppe p 3.2);

− hüpoteegiga on tagatud samuti lepingu p-s 3.2 nimetatud nõuete

sissenõudmisest,

hüpoteegi

sissekandmisest

ning

omanikule

tagasiloovutamisest tulenevad kulutused, notaritasu ja kinnistamislõiv ning

lepingust tulenevad hüpoteegipidaja nõuded (kokkuleppe p 3.3);

− omanik ei pea tasuma hüpoteegipidajale 18.07.2013 enampakkumise aktis

nimetatud

tasu

224 796,21 eurot

ning

kinnistule

seatud

hüpoteeki

kinnistusraamatust ei kustutata ja hüpoteek jääb kinnistusraamatusse püsima

(kokkulepe p 3.4);

− hüpoteegipidaja avaldab, et pärast kokkuleppe sõlmimist ei oma ta peale

kokkuleppe p-s 3.4 nimetatud nõude omaniku suhtes mistahes täiendavaid

varalisi või mittevaralisi nõudeid ega pretensioone ning kõik sellised võimalikud

nõuded ja pretensioonid omaniku suhtes loetakse lepingu allkirjastamisega

tagasivõtmatult lõppenuks (kokkuleppe p 3.5);

− 14.11.2017 nõude loovutamise lepingu, kinnistut koormava hüpoteegi loovutamise

lepingu ja asjaõiguslepinguga loovutas AS Rubla (pankrotis) kostjale 6.04.2009

laenulepingust tulenevad nõuded AS-i REC Varad vastu. AS Rubla (pankrotis) loovutas

kostjale põhinõude 497 661,49 eurot, sissenõutavaks muutunud intressinõude 38 940,31

eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude 497 661,49 eurot. Lisaks loovutas

AS Rubla (pankrotis) kostjale kinnistut koormava hüpoteegi, mis tagas laenulepingust

tulenevaid nõudeid (I kd, tl 37p–41);

− 30.07.2019 lepinguga loovutas AS Rubla (pankrotis) kostjale nõude 224 796,21 eurot,

mis tulenes AS-i Rubla (pankrotis) ja hageja 31.07.2013 kokkuleppest (I kd, tl 33–35);

− 5.08.2019 esitas kostja kohtutäiturile avalduse, milles palus algatada täitemenetlus ja

pöörata sissenõue 1 054 542,20 eurot enda kasuks hüpoteegiga koormatud hageja

kinnistule. Avalduse järgi palus kostja täita 6.04.2009 laenulepingust tulenevaid

nõudeid summas kokku 1 034 263,29 eurot ja 31.07.2013 kokkuleppest tulenevat nõuet

224 796,21 eurot (I kd, tl 6–7, tl 58–60);

− 6.04.2009 laenulepingust tulenevad nõuded AS-i REC Varad vastu olid

497 661,49 euro ulatuses panditud osaühingu Militello kasuks. Samast lepingust

tulenevaid nõudeid tagav ja kinnistut koormav hüpoteek oli panditud osaühingu

Militello kasuks. Pandipidaja andis 11.07.2019 kostjale nõusoleku täiteasja

algatamiseks (I kd, tl 42, tl 106).

15. Maakohus leidis, et kuigi täitmisavalduses viidati ainult 14.11.2017 lepingutele, siis tulenes

täitmiseavalduse sisust, et kostja esitas täitmiseks ka 31.07.2013 kokkuleppest tuleneva nõude.

Kohtutäitur alustas täitemenetluse mõlema täitedokumendi alusel. Kohtu hinnangul kinnitas

seda täitmisteate järgi tasumisele kuuluv summa 1 054 686,20 eurot (I kd, tl 6–9, 58–60, 73 ja

II kd, tl 133–134). Ka 17.02.2021 istungil kinnitas hageja esindaja, et täitemenetluses täidetakse

kahte nõuet (II kd, tl 111–115). Seega pidi hagejale olema arusaadav, et täitemenetluses

täidetakse 6.04.2009 laenulepingust ja 31.07.2013 kokkuleppest tulenevaid nõudeid.

16. Maakohus möönis, et AS-i Rubla (pankrotis) seisukohad tsiviilasjas nr 2-17-1430 selle

kohta, kas tal oli 31.07.2013 kokkuleppe alusel õigus nõuda hagejalt 224 796,21 eurot ja kas

2-19-13620

kinnistule seatud hüpoteek tagas märgitud nõuet, olid ebajärjekindlad (I kd, tl 135–137, tl 142–

143, II kd, tl 31–33). Vaatamata sellele polnud AS Rubla (pankrotis) 31.07.2013 kokkuleppega

loobunud õigusest nõuda hagejalt 224 796,21 eurot. Nimetatud nõue oli olemas ja seda tagas

hüpoteek. Märgitud asjaolusid tõendab jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 9.07.2019 otsus

tsiviilasjas nr 2-17-1430. Ringkonnakohus tuvastas selles asjas, et AS-il Rubla (pankrotis) oli

endiselt hageja vastu hüpoteegiga tagatud nõue (I kd, tl 96–101). Ringkonnakohtu tuvastatust

erinevale seisukohale asumiseks ei andnud alust ka W e-kirjad (I kd, tl 96–101, 130–131). Kui

hinnata viidatud e-kirju ning 31.07.2013 kokkuleppe p-te 3.2, 3.2.1, 3.3, 3.4 ja 3.5 kogumis, sai

asuda seisukohale, et AS Rubla (pankrotis) ei loobunud nõudest 224 796,21 eurot. Osutatud e-

kirjadest ja kokkuleppe punktidest nähtus, et pooled ei leppinud kokku võlasuhte lõpetamises.

17. Jõustunud otsus tsiviilasjas nr 2-17-1430 oli praeguse vaidluse pooltele siduv (kostja oli

AS-i Rubla (pankrotis) eriõigusjärglane). See oli menetlusosalistele kohustuslik menetluse

eseme kui terviku osas, mitte ainult resolutsiooni osas. Praegune vaidlus ja vaidlus tsiviilasjas

nr 2-17-1430 põhinesid samadel faktilistel asjaoludel (I kd, tl 42p–45, 96–101). Tsiviilasjas

nr 2-17-1430 hindas ringkonnakohus hageja materiaalõiguslikke väiteid nõude olemasolu

kohta. Jõustunud otsuse õigusjõud laienes selles vaidluses tuvastatud asjaoludele nõude

olemasolu ja selle hüpoteegiga tagamise kohta ning materiaalõiguslikele väidetele. Vastupidine

seisukoht oleks vastuolus menetlusökonoomia ja õigusrahu põhimõttega.

18. Arvestades 31.07.2013 kokkuleppe p-de 3.1, 3.2 ja 3.3 sisu, oli poolte sooviks, et hüpoteek

tagab AS-i Rubla (pankrotis) nõuet 224 796,21 eurot hageja vastu. Ka tsiviilasjas nr 2-17-1430

tuvastas kohus, et viidatud nõue on hüpoteegiga tagatud. Enampakkumise akt ega 31.07.2013

kokkulepe ei tekitanud AS-ile Rubla (pankrotis) õigust nõuda hagejalt 224 796,21 eurot.

Sellekohane nõudeõigus tulenes sellest, et hageja ostis AS-i REC Varad täitemenetluses

toimunud enampakkumisel kinnistu, mille tulemusena tekkis tal kohustus maksta sissenõudjast

hüpoteegipidajale 224 796,21 eurot. AS-i Rubla (pankrotis) õigus nõuda hagejalt raha maksmist

tekkis täitemenetluse tulemusena.

19. 31.07.2013 kokkuleppe p 3.4 sisaldas hageja deklaratiivset võlatunnistust selle kohta, et tal

oli kohustus maksta AS-ile Rubla (pankrotis) täitemenetluse tulemusena 224 796,21 eurot.

Kokkuleppe p-s 3.5 kinnitas AS Rubla (pankrotis), et pärast kokkuleppe sõlmimist ei oma ta

peale kokkuleppe p-s 3.4 nimetatud nõude suhtes mistahes täiendavaid nõudeid ega

pretensioone. 31.07.2013 lepingust nähtus AS-i Rubla (pankrotis) kinnitus, et tal oli nõue

hageja vastu. Tõlgendades 30.07.2019 nõude loovutamise lepingut koosmõjus 31.07.2013

kokkuleppega, asus maakohus seisukohale, et AS-i Rubla (pankrotis) ja kostja tahe 30.07.2019

lepingu sõlmimisel oli anda kostjale üle AS-i Rubla (pankrotis) nõue hageja vastu

224 796,21 eurot, mis tal tekkis AS-i REC Varad täitemenetluse tulemusena ja mille olemasolu

kinnitas hageja 31.07.2013 kokkuleppe p-s 3.4. Seega loovutati 30.07.2019 lepinguga kostjale

nõue hageja vastu 224 796,21 euro tasumiseks.

20. Kostja esitas 5.08.2019 kohtutäiturile täitmiseks kohese sundtäitmise kokkuleppe

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Laenulepingu

p 5.2 järgi oli laenu tagastamise tähtaeg 4.01.2010 (I kd, tl 10–14). Alates 5.01.2010 muutus

laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks ja samast kuupäevast alates hakkas kulgema

laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg. Alates 5.01.2010 hakkas TsÜS § 157 lg 2 alusel

kulgema ka hüpoteegi kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppest tuleneva nõude

kümneaastane aegumistähtaeg. Viimati märgitud täitedokumendist tulenev nõue oleks aegunud

4.01.2020. Seega ei olnud kohese sundtäitmise kokkuleppest tulenev nõue aegunud.

2-19-13620

21. Hagejal oli õigustatud huvi tugineda 14.11.2017 ja 30.07.2019 lepingute tühisusele.

AS Rubla (pankrotis) ja kostja ei olnud lähikondsed pankrotiseaduse tähenduses. Äriregistri

kohaselt oli 14.11.2017 ja 30.07.2019 nõude loovutamise lepingute sõlmimisel AS Rubla

(pankrotis) seotud Q-ga (I kd, tl 122–127, tl 148). Hageja tõendas, et vaidlusalused tehingud

tehti äriühingute vahel, kes on seotud Q-ga (II kd, tl 128–129, 130, 130p–133, 135–136), kuid

see ei andnud alust pidada tehinguid automaatselt tühiseks TsÜS § 86 lg 1 alusel. Tehingute

tegemine lähikondsete vahel on tavapärane ning tavapäraseks sai pidada ka tehingute tegemist

erinevate juriidiliste isikute vahel, kes olid omavahel seotud ühe füüsilise isiku kaudu.

22. Hageja ei tõendanud, et 14.11.2017 ja 30.07.2019 tehingute eesmärgiks oli takistada teda

tasaarvestamast oma nõudeid AS-i Rubla (pankrotis) vastu. Hageja ei esitanud oma väite

kinnitamiseks tõendeid. Samuti oli tõendamata hageja väide, et tehingute eesmärgiks oli viia

AS-st Rubla (pankrotis) vara välja selleks, et välistada võlausaldajate nõuete rahuldamine

AS-i Rubla (pankrotis) pankrotimenetluses. Samas tõendas kostja, et tasumine 14.11.2017 ja

30.07.2019 lepingutega kostjale loovutatud nõuete eest toimus tasaarvestuse teel – kostja

tasaarvestas AS-i Rubla (pankrotis) tasu maksmise nõude enda vastu oma nõudega AS-i Rubla

(pankrotis) vastu (II kd, tl 40–44, tl 51–103). Seega ei loovutanud AS Rubla (pankrotis) nõudeid

kostjale tasuta, vaid vastusoorituse vastu. Nõuete loovutamine ei kahjustanud AS-i Rubla

(pankrotis) võlausaldajate huve. Kostja nõue AS-i Rubla (pankrotis) vastu sai

pankrotimenetluses tunnustatud võlausaldajate üldkoosolekul, kus osales ka hageja. Hageja ega

pankrotihaldur ei vaidlustanud kostja nõuet. Seega puudub alus kahelda, et nõuded olid

loovutatud tasu eest.

23. Hageja väited ei andnud alust asuda ka seisukohale, et sundtäitmine oli vastuolus hea usu

põhimõttega. Hagejale pidi kinnistu omandamisel olema teada, et see oli koormatud

hüpoteegiga ja et AS Rubla (pankrotis) kui hüpoteegipidaja võib nõuda hüpoteegi realiseerimist

sellega tagatud nõuete rahuldamiseks. Hageja väitis, et 31.07.2013 kokkuleppe sõlmimisel viidi

ta eksimusse, esitades valeandmeid selle kohta, et hüpoteegiga tagatud nõudeid ei ole.

Vaatamata sellele polnud hageja tühistanud kokkulepet eksimuse või pettuse tõttu.

Apellatsioonkaebus

24. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks

maakohtule või alternatiivselt teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

25. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ja kohaldas vääralt materiaalõigust. Kohus jaotas

ebaõigesti tõendamiskoormise, kohtu järeldused olid motiveerimata, ebaõiged ja need ei

tulenenud kogutud tõenditest. Kohus käsitles poolte seisukohti ja kujundas oma järeldused

meelevaldselt ja tõendeid analüüsimata ning siseveendumuse kujunemine polnud jälgitav.

Otsus pole kooskõlas seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtetega.

26. Kohus jättis tähelepanuta hageja tõendid ja väited seoses sellega, et tal puudus kohustus

tasuda 31.07.2013 kokkuleppe alusel 224 796,21 eurot. Kohus lähtus sisuliselt tsiviilasjas

nr 2-17-1430 tehtud lahendi põhjendustest, mis polnud lubatav. Kohtulahendit sai käsitada ühe

tõendina ja see ei saanud olla orientiiriks teises asjas. Pooltele oli siduv vaid kohtuotsuse

resolutsioon. Tsiviilasjas nr 2-17-1430 tehtud otsuse resolutsioonist ei nähtunud, et kohus oleks

tuvastanud, et AS-il Rubla (pankrotis) või muul isikul oleks hageja vastu nõudeid.

27. Tsiviilasjas nr 2-17-1430 oli AS Rubla (pankrotis) maakohtus seisukohal, et pooled leppisid

kokku, et hüpoteek jääb püsima ja tagama tulevikus tekkivaid nõudeid, kuigi sel hetkel

2-19-13620

olemasolev konkreetne rahaline nõue poolte kokkuleppel lõppes. Pool aastat hiljem muutis

AS Rubla (pankrotis) oma seisukohta ja leidis, et ta polnud loobunud nõudeõigusest, nõue oli

olemas ja seda tagas hüpoteek. AS Rubla (pankrotis) oli ise selgesõnaliselt ja korduvalt

kinnitanud, et ta loobus enampakkumise aktist tulenevast nõudest, sõlmides selle kinnituseks

31.07.2013 kokkuleppe, mistõttu ei saanud sellest tuleneda nõuet, mida saanuks loovutada või

täita.

28. Maakohus leidis ebaõigesti, et 14.11.2017 ja 30.07.2019 lepingud polnud vastuolus heade

kommetega. Tehingute eesmärgiks oli kahjustada hageja huve ja vältida kohustuse täitmist,

mistõttu oli nende eesmärk heade kommete vastane.

Vastustaja seisukoht

29. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

30. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub TsMS

§ 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid, välja arvatud osas, milles

ringkonnakohus muudab ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi.

31. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ekslikult käsitanud jõustunud Tallinna

Ringkonnakohtu 9.07.2019 otsust tsiviilasjas nr 2-17-1430 poolte suhtes samaaegselt nii

siduvana kui ka tõendina. Ringkonnakohtu otsust tuleb käsitada üksnes dokumentaalse tõendina

(TsMS § 272 lg 2), mistõttu muudab ja täiendab ringkonnakohus otsuse järgnevates

alapunktides maakohtu otsuse põhjendusi. Samuti eksis maakohus tõendite hindamise nõuete

vastu (TsMS § 232 lg 1 koostoimes § 5 lg-ga 1, § 230 lg-ga 1 ja § 238 lg 1 p-ga 1), kui leidis,

et jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 9.07.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1430 tõendab, et

AS Rubla (pankrotis) ei ole 31.07.2013 kokkuleppega loobunud õigusest nõuda hagejalt

224 796,21 eurot ning et AS-il Rubla (pankrotis) oli vastav nõue olemas ja et nõuet tagab

kinnistule seatud hüpoteek (III kd tl 14–14p, p 14). Tõend saab kinnitada üksnes faktilisi, mitte

õiguslikke asjaolusid. Maakohtu otsuse põhjendused on osaliselt ka vastuolulised, millega on

rikutud TsMS § 436 lg-t 1. Kui maakohus leidis, et jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu

9.07.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1430 on pooltele siduv ning et ringkonnakohtu otsuse

õigusjõud laieneb selles tuvastatud asjaoludele nõude olemasolu ja selle hüpoteegiga tagamise

kohta, samuti esitatud materiaalõiguslikele väidetele (III kd tl 14p–15, p 16), välistanuks see

TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel vajaduse võtta vastu muid tõendeid (või tulnuks tõendid sama sätte

lõike 5 alusel jätta arvestamata), mis kostja 224 796,21 euro nõuet puudutasid. Maakohus on

tõendid aga vastu võtnud ja neid otsuses ka hinnanud (vt III kd tl-d 14–15, p-d 13, 15 ja 17).

31.1. Vaatamata sellele, et TsMS § 457 lg 1 üks eesmärke on vältida samade poolte vahel sama

menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist (vt RKTKo 2-16-11056, p 30 esimene

lõik), on jõustunud kohtuotsus pooltele siduv eelkõige resolutsiooni osas (TsMS § 457 lg 1)

ning kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta (vt RKTKo

3-2-1-181-15, p 58 teine lõik). Kohtulahendit tuleb hinnata dokumentaalse tõendina teiste

tõendite hulgas (RKTKo 3-2-1-70-14, p 11). Riigikohtu tsiviilasjas nr 2-16-11056 tehtud

otsuses toodud seisukohad, millele maakohus viitas (p-d 20 ja 23.2), ei ole siinses asjas

järgitavad. Need puudutasid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asja, kus ühe täiteasja

2-19-13620

raames oli esitatud mitu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning täitemenetlus oli

kestnud esmajoones erinevate vaidlustamiste ja kaebuste tõttu üle seitsme aasta, ilma et

võlausaldaja oleks oma nõuded saanud rahuldatud. Siinses asjas esitas hageja sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi vahetult pärast täiteasja algatamist ning täitemenetlus on olnud

peatatud hagi tagamise tõttu. Eelnev ei tähenda siiski seda, et võlgnik võiks täitemenetluse

läbiviimist põhjendamatult takistada ja menetlusõigusi sellele eesmärgile suunatud hagide

esitamisega kuritarvitada.

31.2. Tsiviilasjas nr 2-17-1430 palus hageja kohustada AS-i Rubla (pankrotis) andma

tahteavaldus kinnisasja koormava hüpoteegi kustutamiseks, nagu maakohus õigesti märkis

(III kd tl 14p, p 16 teine lõik). Esitatud ringkonnakohtu otsuses tsiviilasjas nr 2-17-1430 on hagi

AS-i Rubla (pankrotis) vastu jäetud rahuldamata (I kd tl 96–101p). Seega ei ole tsiviilasjas nr

2-17-1430 jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, nagu oleks kostjal hageja vastu nõue

224 796,21 eurot. TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele

kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel

asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ainuüksi kohtulahendi põhjendavas osas tuvastatavad

faktilised asjaolud ei saa teises asjas samade poolte vahel olla TsMS § 457 järgi kohustuslikud

ning seda isegi siis, kui menetlusosalised teises asjas osaliselt tuginevad samadele faktilistele

asjaoludele (RKTKm 2-16-11216, p 9 kolmas lõik). Õiguslikud asjaolud ei ole kohtule uues

asjas siduvad. See, et AS Rubla (pankrotis) on 31.07.2013 kokkuleppega loobunud õigusest

nõuda hagejalt 224 796,21 eurot ning et AS-il Rubla (pankrotis) oli vastav nõue olemas ja et

nõuet tagab kinnistule seatud hüpoteek, ei ole faktilised asjaolud, vaid õiguslikud hinnangud,

mille ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-17-1430 tehtud otsuses andis asjaoludele.

31.3. Ringkonnakohus andis pooltele 8.04.2022 kirjaga võimaluse tuua esile, milliseid faktilisi

asjaolusid kohtuotsus tõendab ning selgitas oma seisukohta täiendavalt 19.04.2022 e-kirjas.

Kostja ei toonud esile, millised faktilisi asjaolusid jõustunud kohtuotsus tõendab (kostja

18.04.2022 ja 22.04.2022 menetlusdokumendid) ning hageja kohtuotsusele ei tuginenud

(hageja 22.04.2022 menetlusdokument). Seetõttu jätab ringkonnakohus jõustunud Tallinna

Ringkonnakohtu 9.07.2019 otsuse tsiviilasjas nr 2-17-1430 tõendina TsMS § 238 lg 1 p 1 ja

lg 5 esimese lause alusel arvestamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluses

pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu.

31.4. Kostja on hagile esitatud vastuses väitnud, et hageja võlgneb kostjale 31.07.2013

kokkuleppe alusel 224 796,21 eurot, tuginedes kokkuleppe p-dele 3.1., 3.2., 3.4. ja 3.5. (II kd

tl 25p–27p, p 5). Maakohus on jätnud 31.07.2013 kokkuleppe hindamata, sh kogumis teiste

asjas esitatud tõenditega (TsMS § 442 lg 8 rikkumine). Ringkonnakohus saab selle eksimuse

ise parandada ning täiendab maakohtu otsuse põhjendusi järgmiselt ning jätab maakohtu

otsusest välja p-s 19 toodud põhjendused.

31.4.1. TMS § 158 lg 3 järgi lõppevad kinnisasja täitemenetluses müügi korral pakkumise

parimaks tunnistamisega nõudest järjekohas tagapool olevad õigused, samuti loetakse

lõppenuks kinnistusraamatusse kantud sissenõudjale kuuluv õigus, millest tuleneva nõude

rahuldamiseks sissenõue pöörati. TMS § 159 lg 1 kohaselt jääb kinnistusraamatusse kantud

õigus, mis kinnisasja müügiga lõpeks ja tuleks kinnistusraamatust kustutada, püsima juhul, kui

õigustatud isik ja ostja selles notariaalselt tõestatud lepinguga kokku lepivad ja esitavad

kokkuleppe kohtutäiturile enne avalduse esitamist õiguste kinnistusraamatust kustutamiseks.

Sellise kokkuleppe sõlmimise korral loetakse kokkulepet TMS § 159 lg 2 järgi õigustatud isiku

nõude rahuldamiseks kinnisasjast. Eeltoodust tulenevalt saavad kinnisasja omandaja ja

hüpoteegipidaja leppida kokku, et hüpoteek jääb hüpoteegipidaja nõuet tagama (seda ei

2-19-13620

kustutata) mh juhul, kui kinnisasja omandaja ei soovi enampakkumise raames täita raha

maksmisega hüpoteegipidaja nõuet. Sellise kokkuleppe sõlmimise korral loetakse võlgniku

vastu alustatud täitemenetluses, et hüpoteegipidajast võlausaldaja nõue on enampakkumisel

võõrandatud kinnisasja arvel rahuldatud ja võlgnikul ei tule enam seda kohustust

hüpoteegipidajale täita. Seega võtab kinnisasja omandaja kokkuleppel võlausaldajaga

(hüpoteegipidajaga) võlgniku kohustuse VÕS § 175 lg 1 järgi üle ja pooled lepivad kokku, et

selle kohustuse täitmise tagamiseks jääb kinnisasjale seatud hüpoteek püsima. Selle üle, et

võlausaldajal oli võlgniku vastu nõue, pooled ei vaidle.

31.4.2. Hageja omandas kinnistu AS-i REC Varad vastu algatatud täitemenetluses toimunud

enampakkumisel ning pooled sõlmisid sellest tulenevalt TMS § 159 lg-s 1 sätestatud

kokkuleppe (s.o 31.07.2013 kokkulepe), mille kohaselt jäi AS-i Rubla (pankrotis) kasuks

kinnistule seatud hüpoteek püsima ka pärast kinnistu võõrandamist täitemenetluses (vt III kd

tl 12p–13, p 4 ja tl 15, p 17, kus maakohus tuvastas kokkuleppe p-de 3.1.–3.5. sisu). Muul juhul

oleks hüpoteek TMS § 158 lg 3 järgi kustutatud.

31.4.3. Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lähtuda üldjuhul

lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui aga lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa

kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures tuleb lepingu tõlgendamisel

VÕS § 29 lg 5 järgi mh arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi

ning lepingu olemust ja eesmärki. VÕS § 29 lg 6 järgi tuleb lepingutingimust tõlgendada koos

teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest

ja eesmärgist ning kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista

VÕS § 29 lg 7 järgi viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. Osutatud

sätete kohaselt tuleb 31.07.2013 kokkuleppe tõlgendamisel arvestada sellega, et hageja ja

AS Rubla (pankrotis) sõlmisid 31.07.2013 kokkuleppe TMS § 159 lg-st 1 juhindudes selleks,

et täitemenetluses toimunud enampakkumisel võõrandatud kinnistule seatud hüpoteek jääks

püsima. Selliselt leppisid pooled 31.07.2013 kokkuleppe p-s 3.4 kokku, et hageja ei pea tasuma

AS-ile Rubla (pankrotis) enampakkumise aktis märgitud tasu (224 796,21 eurot) ja hüpoteeki

ei kustutata. Enampakkumise akti järgi pidi hageja (enampakkumise võitja, kinnistu ostja)

tasuma kohtutäituri pangakontole ostuhinna, sh AS-i Rubla (pankrotis) kui II järjekoha

hüpoteegipidaja kasuks 224 796,21 eurot (I kd tl 27 punkt „Ostuhinna tasumise kord“). Pooled

ei vaidle selle üle, et seda summat ei ole hageja maksnud kohtutäiturile ega AS-ile Rubla

(pankrotis).

31.4.4. 31.07.2013 kokkuleppe p-st 3.4. ei saa järeldada, et kostja loobus nõudest ja võlasuhe

lõppes. Osutatud kokkuleppe punktis lepiti kokku, et hageja „ei pea tasuma“ AS-ile Rubla

(pankrotis) enampakkumise aktis märgitud summat ning hüpoteek jääb püsima. Kuivõrd

31.07.2013 kokkulepe sõlmiti täitemenetluses toimunud enampakkumise raames, sai

lepingupooltega sarnane mõistlik isik mõista kokkulepet selliselt, et enampakkumise akti alusel

ei tule maksta kohtutäiturile aktis märgitud summat. Kokkuleppe sõnastusest ega lepingu

üldisest eesmärgist ei saa aga järeldada seda, et kostja loobus nõudest ja võlasuhe lõppes. Sellist

tõlgendust toetab ka e-kirjavahetus, milles W kirjutab, et […] on tehtud kokkulepe, et Rublale

tasumisele kuuluva summa vastu jääb kinnistut hüpoteek Rubla kasuks edasi koormama, seega

ei tule 224796,21 eurot ka täituri arvele kanda (I kd tl 131 esimene lõik – W 8.08.2013 kell

14.48 saadetud e-kiri). Samuti kinnitavad hüpoteegiga tagatud nõude alles jäämist 31.07.2013

kokkuleppe p-d 3.2 ja 3.5 koosmõjus p-ga 3.4, milles hageja ja AS Rubla (pankrotis) leppisid

kokku, et hüpoteek jääb tagama olemasolevaid nõudeid ning AS Rubla (pankrotis) on

kinnitanud, et muid nõudeid, peale p-s 3.4 nimetatud nõude (s.o enampakkumise aktis märgitud

nõude) tal hageja vastu ei ole või need loetakse lõppenuks. Eeltoodust järeldub, et hageja ja AS

2-19-13620

Rubla (pankrotis) leppisid küll kokku selles, et AS Rubla (pankrotis) ei nõua hagejalt

täitemenetluse raames 224 796,32 euro tasumist, kuid kostja ei loobunud oma nõudest ning

tema nõuet jäi endiselt tagama kinnisasjale seatud hüpoteek. Seega on kostjal AS-i Rubla

(pankrotis) eriõigusjärglasena endiselt hageja vastu hüpoteegiga tagatud nõue.

31.5. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks

maakohus eksinud W 19.07.2013 ja 8.08.2013 e-kirjadele hinnangu andmisel.

31.6. AS-i Rubla (pankrotis) tsiviilasjas nr 2-17-1430 esitatud seisukohad selle kohta, kas ta

loobus 31.07.2013 kokkuleppega õigusest nõuda hagejalt enampakkumise aktis toodud

224 796,21 euro tasumist, olid vastuolulised. Seetõttu ei ole AS-i Rubla (pankrotis) 27.02.2017

menetlusdokumendist ega tema esindaja 10.05.2017 toimunud istungil antud selgitustest

võimalik teha järeldusi AS-i Rubla (pankrotis) tahte kohta 31.07.2013 kokkuleppe sõlmimisel.

Seetõttu (ja arvestades teisi asjas esitatud tõendeid) asus ringkonnakohus eespool seisukohale,

et lepingupoolte ühist tegelikku tahet 31.07.2013 kokkuleppe sõlmimisel ei saa kindlaks teha

ning tõlgendas 31.07.2013 kokkulepet VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. AS-i Rubla (pankrotis) 27.02.2017

tsiviilasjas nr 2-17-1430 esitatud menetlusdokumendis toodud seisukohad ei ole hinnatavad ka

AS-i Rubla (pankrotis) nõudest loobumise kohta esitatud väite omaksvõtuna. Omaksvõtuna

saanuks AS-i Rubla (pankrotis) seisukohti käsitada ainult tsiviilasja nr 2-17-1430 menetluses.

Seetõttu ei oma praeguses asjas tähtsust, et AS-i Rubla (pankrotis) seisukohad tsiviilasjas nr

2-17-1430 olid vastuolulised. Ringkonnakohus täiendab eeltooduga maakohtu otsuse

põhjendusi.

31.7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-s 17 tuvastatuga, et kinnistule seatud

hüpoteek tagab AS-i Rubla (pankrotis) nõuet hageja vastu ega korda maakohtu otsuse

põhjendusi. Kuivõrd ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et jõustunud Tallinna

Ringkonnakohtu 9.07.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1430 ei ole siinses asjas pooltele siduv,

jätab ringkonnakohus maakohtu otsusest välja selle punkti 18, milles maakohus tugines

ringkonnakohtu otsuses tuvastatule. Lisaks oli maakohus otsuse p-s 17 31.07.2013 kokkuleppe

alusel ka juba andnud hinnangu sellele, kas kinnistule seatud hüpoteek tagab kostjal hageja

vastu olevat nõuet 224 796,21 eurot.

31.8. Ringkonnakohtu hinnangul on 30.07.2019 nõude loovutamise lepingu p-de 1.1. ja 1.2.

alusel selge, et AS Rubla (pankrotis) loovutas kostjale eelnevalt nimetatud nõude hageja vastu

(I kd tl 33). Loovutatud nõue on piisavalt määratletud läbi viite 31.07.2013 kokkuleppele ja

jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-17-1430.

32. Hageja nõustus maakohtuga selles, et tal on õigus tugineda tehingu tühisusele, kuid tema

hinnangul leidis maakohus ebaõigesti ja vastuolus Riigikohtu praktikaga, et 14.11.2017 ja

30.07.2019 lepingud ei ole vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 alusel ega ole seega

tühised. Selles osas on hageja apellatsioonkaebuses korranud esimese astme menetluses

esitatud väiteid ning ei ole esile toonud, milles täpselt maakohus hageja hinnangul eksis.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hageja väiteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui

õiguslikust küljest käsitlenud, ega korda maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 654 lg 6).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ebaõigesti jaotanud ka poolte tõendamiskoormist.

33. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

2-19-13620

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

34. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

35. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS

§ 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

36. Kostja esitatud menetlusekulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2223 eurot (sh käibemaks). Nimekirjade kohaselt

kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 19,5 tundi.

37. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ning poolte täiendavaid

seisukohti on ringkonnakohtu hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg

olnud põhjendatud ja vajalik 17,2 tunni ulatuses:

-

apellatsioonkaebusega tutvumine ja analüüs, peamiste vastuväidete väljatöötamine ja

apellatsioonkaebuse vastuse ettevalmistamine – 15,7 t;

-

6.05.2022 arvamuse ja menetluskulude nimekirja ettevalmistamine – 1,5 t.

38. Ringkonnakohus ei pea põhjendatud menetluskuluks kostja 11.04.2022 ja 19.04.2022

menetlusdokumentide ettevalmistamisega kaasnenud kulu, sest kostja ei toonud dokumentides

esile kohtu 8.04.2022 kirjas märgitud asjaolusid.

39. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 114 eurot (sh käibemaks), mis

ringkonnakohtu hinnangul ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära ega ole ebamõistlikult

suur.

40. Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku

1960 eurot ja 80 senti (17,2 tundi × 114 eurot/tund = 1960,80 eurot), mis tuleb hagejalt kostja

kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing