3-21-810/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.05.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-810

Haldusasi

Enefit Green AS kaebus Lääne-Nigula Vallavolikogu

21.01.2021 otsuse nr 1 ja 18.03.2021 vaideotsuse nr 12

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Enefit Green AS, esindaja Marelle Esko

Vastustaja Lääne-Nigula vald, esindaja vandeadvokaat

Piret Kergandberg

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.10.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Lääne-Nigula valla apellatsioonkaebus ja Enefit Green

AS vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Lääne-Nigula valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

08.10.2021 otsuse haldusasjas nr 3-21-810 resolutsiooni p 1 muutmata, kuid muuta

osaliselt

halduskohtu

otsuse

põhjendusi

vastavalt

ringkonnakohtu

otsuse

põhjendustele.

2. Rahuldada Enefit Green AS vastuapellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 08.10.2021 otsuse haldusasjas nr 3-21-810

resolutsiooni p 2 osas, milles Enefit Green AS menetluskulud jäeti tema enda kanda.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Lääne-Nigula vallalt Enefit Green AS

esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja 3362,50 eurot (ilma käibemaksuta).

4. Mõista Lääne-Nigula vallalt välja 1890 eurot (ilma käibemaksuta) Enefit Green AS

apellatsioonimenetluse kulude katteks. Ülejäänud menetluskulud ringkonnakohtus

jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.06.2022 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-21-810

2(22)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Nigula Vallavolikogu algatas 17.10.2019 otsusega nr 54 Enefit Green AS (kaebaja)

08.08.2019 taotluse alusel kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu tuulepargi ja selle toimimiseks

vajaliku taristu kavandamiseks ning keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH). Menetluse

algatamise eesmärk oli leida tuulepargi rajamiseks sobivaim asukoht Lääne-Nigula vallas ja

koostada sobivasse asukohta detailne lahendus ehitusõiguse määramiseks.

Kaebaja, Lääne-Nigula vald (vastustaja) ning planeerijad sõlmisid 16.03.2020 töövõtulepingu,

mille kohaselt kannab eriplaneeringu ja KSH koostamise kulud kaebaja.

Seejärel koostati eriplaneeringu asukoha eelvaliku lähteseisukohad ja KSH väljatöötamise

kavatsus. Kaebaja poolsete tehniliste eeltingimuste põhjal (ala suurus ca 2500 ha; tuulepark

koosneb 17–30 kuni 290 m kõrgusest tuulegeneraatorist, tuuleparki teenindavatest teedest,

pargisisesest elektrivõrgust ja alajaamast; liitumine 330 kV alajaama ning tuulepargi ja

alajaama vaheline kaugus on kuni 15 km; tuulepark moodustab ühe terviku; arvestada tuleb

looduskaitseliste piirangutega) koostati kõigepealt tuulepargiks sobilike alade valiku

kriteeriumid. Seejärel tehti kaardianalüüs, millega välistati tuulepargi arenduseks sobimatud (nt

looduskaitseobjektide ja elamute alused) alad ja tuvastati arenduseks potentsiaalselt sobilikud

alad. Kaardianalüüsi tulemusel selgus viis taotluses märgitud suuruskriteeriumile vastavat ala.

Võttes täiendavalt arvesse tingimust, et kaugus 330 kV alajaamast peaks jääma alla 15 km,

tuvastati kolm tuulepargi rajamiseks potentsiaalselt sobivat ala (alad 1, 2 ja 3).

29.06.–27.08.2020 toimunud asukoha eelvaliku lähteseisukohtade ja KSH väljatöötamise

kavatsuse avalikul väljapanekul tutvustati alasid 1, 2 ja 3. Seisukohti esitasid valla elanikud,

kodanikuühendused,

Kaitseministeerium,

Muinsuskaitseamet,

Keskkonnaministeerium,

Keskkonnaamet, Lennuamet ja Keskkonnaühenduste Koda. Vastustaja koostas 22.09.2020

selgitused laekunud ettepanekutele. Seejärel toimusid 28.–30.09.2020 avalikud arutelud, mille

käigus laekus uusi ettepanekuid.

Lääne-Nigula Vallavolikogu esimees ja vallavanem esitasid 07.10.2020 volikogule pöördumise

kaaluda eriplaneeringu menetluse muutmist, peatamist või lõpetamist. Pöördumises märgiti mh,

et kaebaja ei ole nõus avaldama oma minimaalse huvi piire, mis kitsendab asukoha

alternatiivide valikut. Kaebaja saatis 14.10.2020 vallavolikogule seisukoha eriplaneeringu

menetluse kohta. Vallavolikogu 15.10.2020 istungil vastu võetud otsusega kohustati

vallavalitsust valmistama ette eriplaneeringu muutmine või lõpetamine. Kaebaja saatis

vastustajale 27.10.2020 kirja sooviga olla kaasatud töögruppidesse, kus on päevakorras

eriplaneeringu menetluslikud küsimused ja esitas 13.11.2020 täiendavad seiskohad. Volikogu

19.11.2020 istungil andis Piirsalu külavanem üle 1110 allkirjaga pöördumise, milles

3-21-810

3(22)

avaldatakse vastuseisu tuulepargi rajamisele ja palutakse eriplaneeringu menetlus lõpetada.

Vastustaja esitas 04.12.2020 kaebajale eriplaneeringu menetluse lõpetamise eelnõu, millele

kaebaja esitas 18.12.2020 vastuväited.

Planeerija esitas vastustajale 14.12.2020 KSH esimese etapi aruande esialgse versiooni, mille

järgi selgus aruande koostamise algfaasis, et ala 3 on tuulepargi arenduseks sobimatu. Seetõttu

hinnati põhjalikumalt alasid 1 ja 2. Aruande järgi on tuulepargi rajamiseks potentsiaalselt

sobilik ala 2, mis asub valla keskosas Risti aleviku lähedal Vidruka, Seljaküla, Piirsalu, Jaakna,

Luigu ja Rõuma külades.

2. Lääne-Nigula Vallavolikogu lõpetas 21.01.2021 otsusega nr 1 planeerimisseaduse

(PlanS) § 97 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel eriplaneeringu koostamise ja KSH.

1) Eriplaneeringu elluviimisest on huvitatud konkreetne isik – kaebaja. Menetluse esimese

etapi eesmärk oli otsida, võrrelda ja kaaluda erinevaid asukohti, kuhu saaks rajada kaebaja

soovitud tuulepargi. Pole mõistlik koostada eriplaneeringut, mida huvitatud isik ei kavatse ellu

viia. Arvestades kaebaja seatud tehnilisi eeltingimusi, mida kaebaja ei ole valmis muutma, on

selge, et tuulepargi ainus reaalne võimalik asukoht jääks alale nr 2. Seega ei ole vallal võimalik

täita kohustust valida kavandatavale ehitisele sobivaim asukoht. Eelnev tähendab, et

planeeringu koostamise eesmärk on muutunud ja selle menetlus tuleb PlanS § 97 lg 1 p 2 alusel

lõpetada.

2) Tuulepargi rajamine alal 2 on välistatud järgmistel põhjustel:

a) see on vastuolus valla arengueesmärkidega, mis kajastuvad valla arengukavas ja

koostatavas valla üldplaneeringus. Nimetatud eesmärkideks on eelkõige atraktiivse elu-

ja töökeskkonna tagamine, luues eeldusi elanike arvu suurenemiseks ja turismiks. Risti

piirkond on üks uute elamute ehitamiseks sobiv piirkond, kuid valla arengukava ei näe

ette

suuremahulist

tuuleenergia

arendamist.

22.03.2018

kehtestatud

Lääne

maakonnaplaneering 2030+ ei näe ette ühtki eriplaneeringu lähteseisukohtades

määratletud kolmest potentsiaalselt sobilikust alast elektrituulikute arendusalana;

b) tuulepargi rajamist ei toeta looduskeskkonna huvid;

c) kaebaja soovitud parameetritega tuulepargi rajamise vastu räägivad tuulepargist

mõjutatud eraisikute huvid ja õigused. Ka kohalik kogukond on põhimõtteliselt tuulepargi

rajamise vastu;

d) planeeringumenetluse jätkamise kasuks räägib kaebaja huvi tuuleenergia tootmiseks ja

selle kaudu ettevõtte äriliste eesmärkide saavutamiseks. Planeeringu koostamise

lõpetamine ei riiva kaebaja huve ülemäära, kuna viimane pidi juba planeeringu algatamist

taotledes arvestama võimalusega, et planeeringut ei pruugita kehtestada;

e) planeeringumenetluse jätkamise kasuks räägib ka avalik huvi taastuvenergeetika

arendamise vastu. See on aga üleriigiline huvi, kuid ühestki riigi või maakonna

planeerimisdokumendist ja eelkõige 2018. a maakonnaplaneeringust ei nähtu, et

tuuleenergeetika arendamine sellises mahus oleks vajalik või võimalik just Lääne-Nigula

valla territooriumil;

f) kaebaja pakutud kompensatsioonimeetmed ja talumistasu võivad kompenseerida

häiringuid neist vahetult mõjutatud isikutele ning võib-olla suurendada omavalitsuse

sissetulekuid, kuid see ei kõrvalda vastuolusid kohalike huvide ja valla

arengueesmärkidega;

3-21-810

4(22)

g) 290-meetriste tuulikute rajamine võib seada ohtu õhuseireradarite töövõime, sest

senise menetluse käigus on Kaitseministeerium pidanud võimalikuks kuni 75-meetriste

tuulikute püstitamist. Kõrgemate tuulikute püstitamise võimalikkust analüüsitakse, kuid

ei ole teada, millal see analüüs valmib.

3) Menetluse jätkamine olukorras, kus tuulepargile ei ole reaalseid asukohaalternatiive ning

tuulepargi vastu räägivad olulised asjaolud ja kaalukad huvid, oleks eksitav nii avalikkuse kui

huvitatud isiku suhtes. Samuti tooks see huvitatud isikule kaasa põhjendamatu aja- ja rahakulu

ning täiendava halduskoormuse vallale ja teistele planeeringumenetluses osalevatele isikutele.

Kui kaebaja esitab muudetud eeltingimustega uue taotluse, on võimalik kaaluda uue

eriplaneeringu algatamist.

3. Kaebaja esitas 21.01.2021 otsuse peale vaide, mille Lääne-Nigula Vallavolikogu jättis

18.03.2021 otsusega nr 12 (vaideotsus) rahuldamata.

4. Enefit Green AS esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Lääne-Nigula Vallavolikogu

21.01.2021 otsuse ja 18.03.2021 vaideotsuse tühistamiseks.

1) Vaidlustatud otsused on kaalutlusvigadega. Vastustaja otsustas eriplaneeringu koostamise

lõpetada liialt varases menetlusetapis, mil polnud piisava põhjalikkusega välja selgitatud kõiki

asjaolusid, millest lähtudes saanuks erinevaid huve mõistlikult kaaluda.

2) PlanS § 97 lg 1 p-de 1 või 2 alusel eriplaneeringu koostamise lõpetamist ei saa põhjendada

sellega, et juba enne asukoha eelvaliku otsuse tegemist ilmneb, et planeeritavale objektile on

ainult üks sobiv asukoht. PlanS ei välista seda, et esmalt kaalutakse mitut asukohta, kuid

tegelikest oludest tingituna selgub, et võimalikke asukohti on vaid üks. Sellisel juhul ei saa

väita, et planeeringu koostamise käigus on olemuslikult muutunud planeeringu eesmärk. Need

alad, mis valiti lisaks alale 2 kolme sobiva hulka, ei olnud üksnes näilikud alternatiivid.

Vaidlustatud otsuses nimetatud ala 1 võib jätkuvalt, hoolimata kehtestatud detailplaneeringust,

tuulepargi jaoks sobida, kuna asjaomast detailplaneeringut ei ole hakatud seitsme aasta jooksul

ellu viima. Ala 2 sobivust kinnitab ka KSH esimese etapi aruanne ning vastustaja on samuti

leidnud, et selle ala puhul pole tuulepargi rajamiseks objektiivseid takistusi.

3) Põhjendamatu on etteheide, et kaebaja ei olnud valmis tuulepargi tehniliste eeltingimuste

muutmiseks. Kaebaja näitas ära maksimaalsed tingimused, kuid vastustaja ei ole selgitanud,

milliste parameetritega tuulepark oleks valla jaoks sobiv. Kaebaja tegi korduvalt ettepanekuid

töögrupi moodustamiseks, et leida mõlemale poolele sobiv lahendus, ent vald vältis seda.

4) Vaidlustatud otsuses ei ole piisavalt põhjendatud, miks on tuuleenergeetika arendamine

kaebaja kavandatud mahus vastuolus atraktiivse elu- ja töökeskkonna, turismi arendamise ja

kogukonna kaasatuse suurendamise eesmärkidega. Ala 2 paikneb Risti aleviku elamualadest

1,5 km kaugusel ja võimalikud mõjud kaasnevad üksnes ehitustööde, mitte valminud tuulepargi

käitamisega. Lisaks ei ole vastustaja kaalunud KSH esimese etapi aruandes tehtud ettepanekuid

mõjude leevendamiseks. Jääb mulje, et vald peab arengueesmärkidega kokkusobimatuks

tavapäraseid tuulepargiga seonduvaid mõjusid ja häiringuid, mis pidid olema selged juba

eriplaneeringu algatamisel ning mille hindamine ja minimeerimine on eriplaneeringu

menetluses KSH eesmärgiks. Vastustaja on jätnud arvesse võtmata tuulepargi võimaliku

positiivse mõju valla strateegilistele eesmärkidele. Kaebaja tegi menetluse käigus ettepaneku

panustada kohalikku kogukonda 210 000–336 000 eurot aastas. Vastustaja ei ole arvesse võtnud

riiklikku huvi taastuvenergia arendamise ja kliimaeesmärkide täitmise vastu.

5) Vaidlustatud otsuses nimetatud 1100 isiku pöördumine on üldsõnaline ja seal väljenduv

vastuseis ei tugine objektiivsetele põhjendustele, sest erinevad mõju-uuringud olid alles

3-21-810

5(22)

tegemata, samuti ei nähtu, et volikogu oleks kriitiliselt hinnanud pöördumise allkirjastajate

hulka ja allkirjade kogumise metoodikat. See pöördumine on sisuliselt tavapärane eeldatav

sotsiaalne vastupanu suurte rajatiste püstitamisele, kuid ei nähtu, et tegemist oleks sellise

ülekaaluka avaliku huviga, millega saaks põhjendada eriplaneeringu koostamise lõpetamist.

6) Põhjendamatu on tugineda looduskeskkonda puudutavatele mõjudele, sest need olid alles

väljaselgitamisel.

7) Tuulepargi mõju riigikaitseliste ehitiste töövõimele oli alles uurimisel ning vastustaja tegi

selles osas ennatliku järelduse.

5. Lääne-Nigula vald palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Otsus on piisavalt põhjendatud. Küsimus ei olnud detailides, mida oleks saanud lahendada

planeeringulahendust täpsustades, vaid menetluse lõpetamise peamiseks põhjuseks oli reaalsete

alternatiivsete asukohtade puudumine ja ainsa võimaliku ala – ala 2 – sobimatus kaebaja

soovitud parameetritega tuulepargi rajamiseks. Menetlust jätkates oleks tulnud minna tagasi

planeeringumenetluse algusesse. Kuna nii menetluse jätkamise kui ka lõpetamise korral oleksid

sisulised tagajärjed sarnased, oli nende vaheline valik otstarbekuse küsimus.

2) PlanS § 98 lg-st 2 tulenevalt peab erinevaid võimalikke asukohti lõppastmes kaaluma

kohaliku omavalitsuse volikogu ning seda valikut ei saa delegeerida planeeringu koostamiseks

palgatud ekspertidele. Volikogu kaalutavad asukohad peavad olema reaalsed, mitte näilised

alternatiivid. Praegusel juhul oli mitme asukoha kaalumine eriplaneeringu algatamise eesmärk

ja kui vastustaja oleks teadnud, et tuulepark saab objektiivselt tulla vaid ühte asukohta, poleks

eriplaneeringu menetlust alustatudki. Kaebaja seatud tehnilistest eeltingimustest lähtudes oli

võimalik kaaluda vaid üht asukohta. Ala 1 ei olnud tuulepargi rajamiseks sobiv, sest seal kehtiv

detailplaneering on jätkuvalt asjakohane.

3) Kuna kaebaja ei olnud nõus oma projekti muutma ega avaldama, milline on tema vähim

võimalik huvi, ei pidanud seda kaebaja asemel tegema hakkama ka vastustaja (vt Riigikohtu

19.06.2020 otsus nr 3-17-2766). Kaebajal oli selge soov rajada tuulepark alale 2, mh on kaebaja

ja temaga samasse kontserni kuuluvad ettevõtjad omandanud sellel alal rea kinnistuid.

Eriplaneering algatati kaebaja huvist lähtudes ning vastustajal olnuks võimatu või vähemalt

ebaotstarbekas muuta eriplaneeringu tehnilisi eeltingimusi omal initsiatiivil, kuna talle oli

teadmata, milliste muudatuste korral on kaebaja valmis projekti ellu viima.

4) Alale 2 tuulepargi rajamine on vastuolus valla arengueesmärkidaga, sest vald näeb sellel

alal potentsiaali kasvatada elanike arvu. Selle eelduseks on mh atraktiivne looduslik keskkond

elamualadel ja nende vahetus läheduses, kuid tuulepargi kui püsiva tehnorajatiste kompleksi

rajamine muudaks ala 2 maakasutust ja seega selle ala atraktiivsust elukeskkonnana. Isegi kui

kaebaja oleks valmis maksma talumistasusid maaomanikele ja võib-olla ka vallale, ei

kompenseeri need summad elukeskkonna kvaliteedi vähenemist valla ühes olulisemas

arengukeskuses. Kaebaja soovib rajada suurt tuuleparki, kuid potentsiaalsed uued elanikud

langetavad sageli valiku, kas kolida sellesse piirkonda või mitte, ebaratsionaalselt.

5) PlanS § 10 lg 3 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse eriplaneering lähtuma kohalikest

huvidest. Seega on õiguspärane lõpetada eriplaneeringu menetlus, kui lahenduse realiseerimine

oleks ülekaaluka (kohaliku) avaliku huviga vastuolus. Vaidlustatud otsuses on ülekaaluka

avaliku huvi osas tuginetud nii kohaliku omavalitsuse arengudokumentidele kui ka kogukonna

vastuseisule. Ühispöördumisele allkirja andnud inimesed moodustavad märkimisväärse osa

alale 2 tuulepargi rajamise kavast mõjutatud asulate elanikkonnast, mistõttu ei ole tegemist

pelgalt tavapärase ja eeldatava vastuseisuga.

3-21-810

6(22)

6) Vastustaja pädevuses ei ole sisustada avalikku huvi taastuvenergia arendamise vastu.

Tuuleenergeetika eriplaneeringu menetluses esitatud riigiasutuste seisukohad ega kehtivad riigi

arengudokumendid ja planeeringud ei kinnita riigi huvi arendada tuuleenergeetikat just alal 2.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 08.10.2021 otsusega kaebuse, tühistas vaidlustatud

haldusaktid ja jättis menetluskulud poolte endi kanda.

1) PlanS § 97 lõike 1 p-des 1–3 on sätestatud, et kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu

koostamise korraldaja võib sellise eriplaneeringu koostamise lõpetada eelkõige juhul, kui

koostamise käigus ilmnevad asjaolud, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus,

planeeringu koostamise eesmärk muutub koostamise käigus või kui planeeringu koostamise

korraldajal pole vahendeid menetlusega seotud kulude kandmiseks ja planeeringu koostamisest

huvitatud isik neid kulusid ei kanna. Loetletud alused on näitlikud, kuid väljend „eelkõige“

viitab üksnes sellele, et PlanS § 97 lg 1 p-des 1–3 sätestatud aluseid tuleb tõlgendada laialt.

2) PlanS § 97 lg 1 p 1 alusel on eriplaneeringu koostamise lõpetamine põhjendatud, kui senise

menetluse käigus ilmnevad asjaolud, mille tõttu on ilmne või vähemalt ülimalt tõenäoline, et

eriplaneeringu algatamisel seatud eesmärki ei ole võimalik menetluse lõpuks saavutada.

Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ülesannet (PlanS § 95 lg 1) silmas pidades tähendab see,

et menetluse käigus ilmnenud asjaoludel ei ole vastavat laadi ruumilise mõjuga ehitise

püstitamist võimaldava eriplaneeringu kehtestamine mõeldav. PlanS § 97 lg 1 p 2 tähendus on

sisuliselt sama – planeeringu eesmärgi muutumine tähendab, et algatamisel seatud eesmärgi

saavutamine ei ole mõeldav ning parimal juhul saaks sisuliste planeerimisotsuste tegemise

etapis (eeskätt planeeringu vastuvõtmisel ja kehtestamisel) teha otsuse algsest olulisel määral

erineva planeeringulahenduse kohta. Eriplaneeringu eesmärki (PlanS § 97 lg 1 p 2) või selle

elluviimise võimalikkust (PlanS § 97 lg 1 p 1) hinnates ei saa lähtuda planeeringu koostamisest

huvitatud isiku n-ö maksimaalsest huvist, vaid nimetatud eesmärke tuleb mõista laiemalt. Seda

eelkõige juhul, kui tegemist on mastaapse projektiga, mille realiseerimine on selle põhiolemust

muutmata võimalik ka huvitatud isiku poolt algselt soovitust väiksemas mahus.

Planeerimismenetluse eesmärk ongi välja selgitada, kas, kuhu või milline objekt on tulevikus

võimalik rajada. Mõne projekti puhul saabki planeerimismenetluse esemeks olla vaid küsimus,

kas konkreetselt piiritletud tunnustega objekti rajamine on võimalik. Praeguses asjas ei ole see

nõnda, sest vaidlusaluse eriplaneeringu eesmärk oli leida võimalik asukoht tuulepargile.

3) Eriplaneeringu algatamise eesmärk oli tuulepargi ja selle toimimiseks vajaliku taristu

kavandamine. Kuna eriplaneering koostatakse PlanS § 95 lg 1 kohaselt sellise olulise ruumilise

mõjuga objekti püstitamiseks, mille asukohta ei ole üldplaneeringus määratud, tuleb

eriplaneeringu algatamisel seatud eesmärki mõista selliselt, et kavandatavaks objektiks on

selline tuulepark, mille rajamist ei näe ette olemasolev üldplaneering. Eriplaneeringu algatamise

otsuses on küll viidatud kaebaja taotlusele, milles kaebaja on esitanud ka omapoolsed tehnilised

tingimused, millele vastava tuulepargi rajamisest ta on huvitatud. Vastustaja on aga

põhjendamatult samastanud eriplaneeringu eesmärgi ja kaebaja huvi. Kuigi eriplaneeringu

algatamise ajendiks oli huvitatud isiku taotlus, on eriplaneeringu koostamise korraldajaks

vastustaja. Huvitatud isiku algses taotluses väljendatud huvi on pelgalt üks huvi, mille täieliku

või osalise realiseerimise võimaluse leidmine ongi asjaomase eriplaneeringu eesmärk. Erinevalt

sellistest objektidest, mille olemuslikuks osaks võib olla selle teatud maht või

suurusparameetrid, mida juba planeeringu algatamisel selgelt arvesse võetakse ja mille kaudu

planeeringu eesmärk selgelt defineeritakse, ei ole tuulepark sedalaadi objekt. Praeguses asjas

saanuks eriplaneeringu koostamise lõpetamine PlanS § 97 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel põhjendatud

olla eelkõige juhul, kui menetluse käigus oleks ilmnenud, et mistahes tuulepargi rajamine kogu

planeerimisalaks olevale valla territooriumile ei oleks menetluse lõpuks realistlik. Kuigi kaebaja

seisukohta, et minimaalselt oli vaidlusaluse eriplaneeringu eesmärk leida asukoht kahest 30-

3-21-810

7(22)

meetrisest tuulikust koosnevale tuulepargile, ei saa pidada tõsiseltvõetavaks, polnud samavõrd

põhjust planeeringu elluviimise tulevasest võimalikkusest või planeeringu eesmärgist rääkides

lähtuda rangelt kaebaja ette antud maksimaalsetest tehnilistest parameetritest ehk ca 2500 ha

suurusele alale kolmekümne 290-meetrise tuulikuga tuulepargi rajamisest.

4) Kui asuda seisukohale, et kaebaja n-ö maksimumprogrammi elluviimine ei tule kõne alla,

oleks vaidlusaluse eriplaneeringu menetluse staadiumi arvesse võttes olnud võimalik kaaluda

eriplaneeringu asukoha eelvaliku lähteseisukohtade muutmist eesmärgiga leida planeeringualal

täiendavaid võimalusi väiksema mahuga tuulepargi rajamiseks. Selleks ei olnud vastustajal vaja

kaebaja sõnaselget soovi. Sellisel juhul oleks tagatud ka PlanS § 98 lg-s 2 sätestatud nõue, et

eriplaneeringu asukoha eelvaliku tegemisel tuleb kaaluda mitut võimalikku asukohta. Hiljem

asukohavaliku otsuse tegemisel oleks mh saanud kaaluda, kas eelistada asukohta, kuhu on

võimalik rajada kaebaja huve rohkem arvestav (suurem) park, ent mille vastu räägivad muud

huvid (nt huvid, millele vastustaja osutas vaidlustatud otsuses), või eelistada mõnda muud ala,

kus ei esine nii kaalukat vasturääkivat avalikku huvi, ent kus ei ole mõeldav kaebaja

maksimumprogrammi realiseerimine. Vastustaja selline tegutsemine ei oleks käsitatav

huvitatud isiku projekti muutmisena selles tähenduses, nagu see oli kõne all haldusasjas nr 3-

17-2766. See haldusasi puudutas ehitusloa andmist ja selle menetluse tulemus on arendaja

esitatud konkreetsele projektile loa andmine või sellest keeldumine. Planeeringumenetluse

eesmärk on enne konkreetse projekti koostamist otsida ja leida erinevaid huve arvesse võttev

tasakaalustatud lahendus ruumiliseks planeerimiseks.

5) Eriplaneeringu menetluse eesmärk on leida asukoht teatud üldiste ja planeerimismenetluse

raames täpsustatavate parameetritega objektile. Kaebaja huviga tuleb arvestada, ent see ei saa

olla kõigutamatu lähtekoht planeerimismenetluse juhtimisel. Motiveerimaks kaebajat oma

maksimaalse huvi väljendamise kõrval paindlikkust üles näitama, on PlanS § 97 lg 1 p-s 3 ette

nähtud võimalus lõpetada planeeringu koostamine põhjusel, et huvitatud isik ei ole seda (enam)

nõus rahastama. Kui huvitatud isik rahastab planeeringu koostamist, on tal igal hetkel võimalus

see rahastamine lõpetada, kui menetluse tulemus võib kujuneda selliseks, et sellest ei piisa tema

majandushuvide realiseerimiseks. Menetlust korraldab ja seda suunab aga kohalik omavalitsus,

mitte huvitatud isik. Seega eriplaneeringu menetluse esimeses etapis ehk asukoha eelvaliku

tegemisel on kohalikul omavalitsusel igal juhul võimalik, sõltumata huvitatud isiku soovidest,

muuta lähtetingimusi selliselt, et reaalseid alternatiive oleks piisavalt palju.

6) Vastustaja lõpetas planeeringu koostamise sisuliselt põhjusel, et kaebaja ei olnud nõus oma

tehnilisi tingimusi muutma. See võis olla kaebaja poolt põhjendamatult paindumatu. Samas ei

olnud vastustajal põhjust järeldada sellest kaebaja huvi planeeringu menetluse, sh selle

rahastamise, jätkamise vastu üksnes tema n-ö maksimumprogrammi elluviimise võimaluse

hindamiseks. On mõistetav, et oma ärihuvidest lähtuv arendaja rõhutab menetluse käigus oma

maksimaalset huvi. Olles avameelne oma minimaalse võimaliku huvi osas, paneks kaebaja end

suure tõenäosusega olukorda, kus edasine arutelu ja kaalumine toimubki vaid minimaalsest

huvist lähtudes. Eriplaneeringu koostamise korraldajaks on vastustaja ning PlanS § 102 lg-s 2

sätestatud pädevust teostades oli tal vajadusel võimalik lähteülesannet täpsustada. Aktiivne roll

algatatud eriplaneeringu menetluse juhtimisel peab olema kohalikul omavalitsusel.

7) Planeeringu koostamisest huvitatud arendajal on kohustus teha koostööd, kuid

põhjendamatu on vastustaja hinnang, et planeeringu koostamise lõpetamine sai olla põhjendatav

ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg-s 3 sätestatuga. Nimetatud sättes peetakse silmas

menetlusi, mis on suunatud konkreetse isiku taotlusel soodustava haldusakti andmisele.

Planeeringu kehtestamine ei ole selline menetlus taotlejat soodustava haldusakti andmiseks.

Planeerimismenetluse eesmärk on teatud ruumilise mõjuga tegevuse võimaluse hindamine ja

sellega seotud erinevate huvide kaalumine, piirdumata menetluse algatamist taotlenud isiku

3-21-810

8(22)

eesmärkidega. Huvitatud isikul on planeeringumenetluses kohustus avatud koostööks, kuid

selle vormi peab kindlaks määrama planeeringu koostamise korraldaja. Ultimaatumeid saab

esitada kohalik omavalitsus arendajale, mitte vastupidi. Arendaja võib vaid avaldada, et ta on

kaotanud huvi menetluse jätkamise vastu ega soovi planeeringu koostamist enam rahastada.

8) Kuigi kaebaja on võtnud kohustuse planeeringu koostamist rahastada, juhib vastustaja

lähtetingimuste väljatöötamist ja vajadusel nende muutmist. See, et arendaja ei avaldanud oma

minimaalselt huvi lähtetingimuste muutmiseks, ei võtnud vastustajalt võimalust neid muuta ega

kohustust enne eriplaneeringu koostamise lõpetamist vähemalt tõsiselt kaaluda lähtetingimuste

sisulise muutmise võimalikkust selleks, et hõlmata asukoha eelvalikusse ka muid alasid. Mh

olnuks võimalik muuta lähtetingimusi selliselt, et reaalse alternatiivina tuleks kõne alla ka

tuulepargi rajamine alal 1 (avalike arutelude koosolekute protokollide kohaselt selline ettepanek

ka tehti). Kuigi kaebajale see ettepanek ei meeldinud, oleks vastustaja saanud seda kaaluda.

Vastustaja väitele, et eriplaneeringu koostamise lõpetamise võimaluse kõrval kaaluti ka selle

muutmise alternatiive, ei leidu kinnitust ühestki vastustaja osutatud dokumendist.

9) Vaidlus on ka selle üle, millise menetlusetapini peab kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu

puhul olema valikus n-ö kaks reaalset asukohaalternatiivi. PlanS § 98 lg-s 2 on üksnes

sätestatud, et asukoha „eelvaliku tegemisel tuleb kaaluda mitut võimalikku asukohta“. Eelvaliku

tegemine koosneb mitmest etapist, alates lähteseisukohtade väljatöötamisest ja lõpetades

asukohavaliku otsuse eelnõu vastuvõtmise üle otsustamisega. Kuigi viimase otsuse tegemine

on volikogu pädevuses, ei saa seadusest järeldada, et volikogu saaks otsuse teha vaid juhul, kui

selle tegemise hetkeks on valikus vähemalt kaks alternatiivi. Pigem tuleb PlanS sätteid

tõlgendada selliselt, et enne eelvaliku otsuse tegemist peab olema läbi viidud menetlus, kus pole

keskendutud vaid ühe asukoha võimalikkuse hindamisele ega ole meelevaldselt tähelepanuta

jäetud mõnd alternatiivset asukohta. Seadus ei välista seda, et eelvaliku tegemise otsusele

eelnevates menetlusetappides selgubki tõsiseltvõetava variandina vaid üks asukoht. PlanS § 98

lg-s 2 sätestatud nõue ei ole täidetud, kui lähteseisukohtades valitakse mitu alternatiivset

asukohta, mille osas on juba sel hetkel teada, et need langevad ära. Samuti ei saa mõistlikuks

alternatiivide kaalumiseks pidada seda, kui ei võeta üldse kaalumisele alternatiivseid asukohti,

mis tuleksid kõne alla juhul, kui kavandatava objekti parameetreid mõnevõrra muuta ja tegemist

on objektiga, mille puhul selline muutmine ei ole ilmselgelt välistatud. Tuulepark on selline

objekt – selle parameetreid saab vähendada hõlmatud territooriumi, tuulikute arvu, kõrguse jms

osas ilma, et objekti olemus muutuks sedavõrd, et muutuks ka planeeringu eesmärk. Praegusel

juhul lähtuti eelvaliku lähteseisukohtades 17–30 tuulikuga tuulepargi rajamisest umbes 2500 ha

suurusele alale nii, et tuulepargi osaks olev alajaam ei jääks 330kV alajaamast kaugemale kui

15 km. On usutav, et neid lähtetingimusi saanuks muuta nii tuulikute arvu kui nende paiknemise

maa-ala suuruse osas, mistõttu ei olnud põhjust välistada, et sobivaid asukohti valla

territooriumil oleks rohkem.

10) Valik selle vahel, kas planeeringu koostamine lõpetada (ja anda huvitatud isikule võimalus

uue menetluse algatamist taotleda) või lähtetingimuste muutmise kaudu menetlust jätkata, ei

olnud pelgalt otstarbekuse küsimus. Kohaliku omavalitsuse kaalutlusruum, otsustamaks nt

arvestatava kohaliku huvi puudumise argumendil eriplaneeringut mitte algatada, on oluliselt

suurem, kui võimalus sellise kaalumise tulemusena algatatud menetluse lõpetamisel. Seega ei

ole õige vastustaja järeldus, et kaebaja positsioon oleks mõlemal juhul samasugune. Kui kohalik

omavalitsus on otsustanud planeeringu algatada ning huvitatud isik on teinud sellega seoses

kulutusi, on tema huvi menetluse jätkamise vastu tugevamalt kaitstav kui tema huvi nõuda

mistahes uue menetluse algatamist.

3-21-810

9(22)

11) Eeltoodud põhjustel on vaidlustatud otsus õigusvastane, sest vastustaja lõpetas

eriplaneeringu menetluse, olemata tõsiselt kaalunud võimalust muuta asukoha eelvaliku

lähtetingimusi ja menetlust jätkata. Tegemist on olulise kaalutlusveaga.

12) PlanS § 97 lg 1 p-s 1 on mõeldud eelkõige neid asjaolusid, mis ei olnud ega saanud olla

planeeringu korraldajale teada planeeringu algatamise ajal või mis said planeeringu korraldajale

teatavaks varasemates menetlusetappides, ent mille olemasoluga korraldaja leppis. Vastustaja

osales lähtetingimuste koostamisel ja potentsiaalsete alade väljavalimisel ning pidi seda

juhtima. Ala 2 jäämine Risti aleviku vahetusse lähedusse ja ala 1 osaline hõlmatus kehtiva

detailplaneeringuga ei saanud olla vastustajale teadmata juba varasemas menetlusetapis. Ka

valla arengueesmärgid, mis räägivad alale 2 tuulepargi rajamise vastu, ei saanud ilmneda alles

2020. a lõpus. Sellega, et vastustaja osalusel lisati asukoha eelvalikusse alad 1 ja 2 eesmärgiga

neid võimalike asukohtadena üksikasjalikumalt uurida ja sinna tuulepargi rajamisega

kaasnevaid keskkonnamõjusid analüüsida, võttis vastustaja sisuliselt seisukoha, et puuduvad

sellised asjaolud või huvid, mis välistaksid nende alade kaalumise. Selles menetlusetapis ei

saanud vastustaja teha eelotsustust, et kaebaja soovitud tuulepargi rajamine neisse kohtadesse

on võimalik, küll aga seda, et see ei ole ilmselgelt välistatud ning väärib edasist analüüsimist ja

võimalike mõjude ning nende negatiivsete mõjude kompenseerimiseks võetavate erinevate

meetmete hindamist. Selles olukorras ei võinud vastustaja menetluse lõpetamisel ühe keskse

argumendina tugineda sellele, et alale 2 tuulepargi rajamine on valla arengueesmärkidega

vastuolus sel määral, et nende eesmärkide saavutamise võimalikkus ja nende ühitamine

tuulepargiga ei vaja põhjalikumat kaalumist edasises menetluses.

13) Planeeringuga kavandatava projekti mõjualasse jääva elanikkonna või potentsiaalse

tulevase elanikkonna huvidele võib võimaliku planeerimislahenduse kaalumisel omistada väga

suure kaalu. Tõsine ja põhjendatud vastuseis võib tingida planeeringulahenduse heaks kiitmata

jätmise. Samas ei saa pelgalt avaldatud vastuseis olla piisav planeeringulahenduse välistamiseks

menetluse sellises etapis, kus mõjud pole veel täpsemalt hinnatud. Tuulepargi mõju ulatus

sõltub tuulikute arvust, nende täpsest paiknemisest ja kõrgusest ning kasutatavast tehnoloogiast.

Inimeste vastuseisule kaalu omistamisel tuleb silmas pidada vastuseisu põhjusi, nt nende

inimeste vastuväidetel, kelle elukohas avalduvad tuulepargi vahetud mõjud (nt müra), peab

olema suurem kaal kui abstraktsel vastumeelsusel. Ilmselgelt põhjendamatu on välistada

arendusprojekt selle reaalseid ja usutavaid mõjusid hindamata pelgalt põhjusel, et arvestav osa

piirkonna elanikest on juba eos selle vastu. Sõltumata sellest, kuidas vastustaja osutatud

avalikule pöördumisele allkirju koguti ning kui paljudel allakirjutanutest oli tegelikult

tuulepargi võimaliku asukohaga mingisugune arvestatav puutumus, on ilmne, et allkirja andnud

inimestel ei saanud olla selgeid teadmisi kavandatu võimalike mõjude ja neid kompenseerida

võivate meetmete kohta. Need mõjud tulnuks välja selgitada edaspidi KSH käigus. Kui mõjusid

ei ole veel hinnatud, tuleb seda pidada tavapäraseks suurte arendusprojektidega kaasnevaks

vastuseisuks, mis ei saa väljendada ülekaalukat avalikku huvi menetluse lõpetamiseks. Kui see

vastuseis jääb kestma ka pärast mõjude uurimist, võib see olla väga kaalukas argument

planeeringu vastuvõtmisest või kehtestamisest keeldumiseks.

14) Eriplaneeringu koostamise lõpetamist õigustavate asjaolude hulgas on põhjendamatult

nimetatud looduskeskkonna huve. Keskkonnaameti, Keskkonnaministeeriumi ja Eesti

Keskkonnaühenduste Koja seisukohtade pinnalt ei saa teha järeldust, et planeeringu elluviimine

on võimatu. Välja toodud keskkonnamõjude olemasolu ning negatiivsete mõjude vältimise või

vähendamise meetmed peaksid olema menetluse edaspidises etapis läbiviidava KSH esemeks.

Asuda enne KSH lõpetamist seisukohale, et tuulepargi rajamise vastu räägivad

keskkonnahuvid, oli ilmselgelt meelevaldne. Tuulepargi rajamise ja käitamisega seotud

negatiivseid mõjusid ei saa eitada, ent seniste teadmiste kohaselt on tuulest saadava

3-21-810

10(22)

taastuvenergia tootmine laiemas plaanis siiski keskkonna säästmisele suunatud tegevus.

Viimane ei saa kaaluda üles igasugust negatiivset keskkonnamõju konkreetses kohas, aga

samamoodi ei saa konkreetses kohas avalduv võimalik keskkonnakahju igal juhul ja selle kahju

võimalikku suurust ja laadi nõuetekohaselt hindamata õigustada järeldust, et eriplaneeringu

menetluse jätkamise vastu räägib ülekaalukas keskkonnahuvi.

15) Ka eraisikute huvid ja õigused sõltuvad konkreetsest ja hetkel mitte teada olevast

lahendusest, mida saaks hakata välja töötama alles eriplaneeringu menetluse teises etapis,

samuti võimalikest kompensatsioonimeetmetest. Kaebaja on menetluse käigus kinnitanud, et

võib projekti realiseerimisel panustada regulaarselt rahaliselt kohaliku omavalitsuse eelarvesse

ja maksta hüvitist konkreetsete kinnistute omanikele. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et

selline kasu on hüpoteetiline, kuid selle hüpoteesi kontrollimiseks tulnukski menetlust jätkata.

Arusaamatu on, kuidas saab kaebaja avaldatud pakkumiste kohta öelda, et võimalik kasu (sh

konkreetsetele inimestele suunatud meetmed) ei ole piisav selleks, et vald või konkreetsed

inimesed võiksid olla tuulepargist huvitatud. Vaidlusaluse otsuse tegemise ajal oli menetlus

alles asukoha eelvaliku etapis ning polnud ammendunud võimalused rajada selline tuulepark,

mis on vähemalt sellise tootmisvõimsuse ja kasumlikkusega, et see on atraktiivne kaebajale

ning samas ei kahjusta (koos sellega selle realiseerimisel võetavate leevendavate meetmete,

kompensatsioonimeetmetega) ülemäära valla ega selle elanike huve.

16) Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et tuuleenergia arendamine on üksnes riikliku

tähtsusega küsimus. Eestis ei ole taastuvenergia tootmisega seotud avalikud huvid seotud

keskvõimu huvidega ega saa vastanduda kohalikele huvidele. Elektrienergiat tarbitakse igal

pool ja kogu aeg ning moel või teisel on vaja seda toota. Avalik huvi tagada jätkusuutlik

võimalus toota tarbijale vastuvõetava hinnaga elektrienergiat Eesti territooriumil eeldab

erinevate taastuvenergiaallikate kasutuselevõttu. Selle avaliku huvi kandjaks ei ole abstraktne

Eesti riik, vaid iga elanik ja ettevõtja.

17) Vastustaja on arvesse võtnud Kaitseministeeriumi arvamust, et kaebaja soovitud kõrgusega

tuulikute rajamine ei ole mõeldav õhuseireradarite töö takistamise vältimiseks. Samas oli

vastustajale teada, et Kaitseministeeriumi osalusel oli asutud uurima, kuidas erinevad radarid

saavad üksteist kompenseerida ja seega võimalust rajada nende radarite tööpiirkonda senisest

kõrgemaid tuulikuid. Asjaolu, et analüüsi valmimise aeg ei olnud vastustajale teada, ei saanud

olla argumendiks, mis räägib eriplaneeringu koostamise menetluse lõpetamise kasuks.

18) Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda talle meelepärase planeeringu kehtestamist. Küll

aga on kaebajal õigus sellele, et juba algatatud menetlust jätkatakse ning selle raames kaalutakse

ratsionaalselt tema huvi võimalikult suure tuulepargi rajamise vastu talle võimalikult

meelepärasesse kohta. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu menetluse mitme-etapilisus annab

kohalikule omavalitsusele tõhusad hoovad selle menetluse juhtimiseks. Vastustaja jättis

põhjendamatult kasutamata võimaluse muuta asukoha eelvaliku lähtetingimusi ning asus

põhjendamatult varases menetlusetapis seisukohale, et eriplaneeringu algatamisel seatud

eesmärgi saavutamine on võimatu. See, et kaebaja või temaga samasse kontserni kuuluvad

ühingud on omandanud alale 2 teatud hulga kinnistuid, ei saa kaebajale anda eeliseid. Pealegi

tuleb eriplaneeringu puhul silmas pidada seda, et kui selle teine etapp ehk detailse lahenduse

väljatöötamine vastab laadilt detailplaneeringu kehtestamisele, siis esimene etapp ehk asukoha

eelvalik sarnaneb üldplaneeringu menetlusega, mille raames ei saa kõne alla tulla see, kes

planeeritavat ehitist tulevikus püstitama hakkab.

19) Kaebaja on taotlenud 3362,50 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist Eesti Energia AS

esitatud arvete alusel. Menetluskulude väljamõistmist ei välista see, et õigusteenust on osutanud

kaebajaga samasse kontserni kuuluv ettevõtja oma töötaja kaudu. Kaebaja menetluskulude

3-21-810

11(22)

väljamõistmine vastustajalt oleks aga äärmiselt ebaõiglane (HKMS § 108 lg 11). Kaebaja oleks

saanud seda vaidlust vältida, kui oleks andnud vastustajale selgelt mõista, millises ulatuses ta

oleks nõus jätkama planeerimismenetluse rahastamist, kui kohalik omavalitsus muudaks PlanS

§ 102 alusel läheülesannet.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Lääne-Nigula vald palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

1) Halduskohus tõlgendas PlanS § 97 lg-t 1 liiga kitsalt. PlanS § 97 lg 1 p-des 1–3 toodud

loetelu on näitlik ja planeeringumenetluse lõpetamine on lubatav ka teistel asjaoludel.

Seadusandja tahe oli anda kohalikele omavalitsustele ulatuslik kaalutlusruum otsustamaks,

millistel juhtudel on planeeringumenetluse jätkamine ebamõistlik.

2) Vaidlusalust eriplaneeringut koostati lähtuvalt kaebaja huvidest. Vastustajal ei olnud selle

koostamiseks eraldiseisvat huvi. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu algatamise objektiks on

kavandatav ehitis ning selle liik ja maht, mitte abstraktselt kohaliku omavalitsuse huvi sellise

ehitise perspektiivseks rajamiseks. Selles osas erineb kohaliku omavalitsuse eriplaneering riigi

eriplaneeringust ja sarnaneb pigem detailplaneeringuga. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel

kohustust viia eriplaneeringu menetlust läbi iga hinna eest ja leida algatamisel kirjeldatud

ehitise liigile (nt tuulepargile) igal juhul oma territooriumil sobiv asukoht. Menetluse

läbiviimine konkreetse huvitatud isiku huvist ja tema väljendatud tahtest sõltumata on omane

üldplaneeringule ja selle alaliikidele. Sellist rollijaotust arvestades on asjakohane ka Riigikohtu

otsus asjas nr 3-17-2766. Kuna vastustajal ei olnud vaidlusaluse eriplaneeringu menetluses

iseseisevat huvi oma territooriumile ükskõik milliste parameetritega tuulepargile asukoha

leidmiseks, ei olnud tal ka kohustust töötada menetluse jätkamiseks välja alternatiivseid

tuulepargi parameetreid olukorras, kus kaebaja oli väljendanud huvi vaid planeeringu

lähtetingimustes kirjeldatud tuulepargi rajamiseks. Vastustaja luges õiguspäraselt planeeringu

koostamise eesmärgi oluliseks muutumiseks olukorda, kus planeeringu algatamist taotlenud

isiku väljendatud huvidele vastavat tuuleparki oleks saanud kavandada ainult alale 2, kus selle

vastu rääkisid olulised avalikud huvid.

3) Kaebaja väljendas planeeringumenetluses huvi vaid konkreetsete parameetritega tuulepargi

vastu. Kaebajal oli kohustus avatud koostööks vastustaja määratud vormis. Vastustaja tegi

kaebajale alates 07.10.2020 korduvalt ettepanekuid täpsustada oma huve, mille pinnalt oleks

saanud kaaluda tuulepargile alternatiivseid asukohti, kuid kaebaja sisuliselt keeldus koostööst.

Menetluses ei ole esitatud ühtegi väidet ega tõendit, millest võiks järeldada, et kui kaebaja oleks

põhimõtteliselt olnud valmis oma nõudmisi vähendama (nt suurendama tuulepargi kaugust 330

kV alajaamast, vähendama tuulepargi pindala või vähendama tuulikute arvu või kõrgust), oleks

vastustaja mõnel seeläbi eelvalikusse lisanduval alal kaalunud ainult kaebaja minimaalset huvi.

Hiljemalt vaidlusaluse otsuse eelnõu saamisel pidi kaebaja aru saama, et koostöö tegemata

jätmine viib menetluse lõpetamiseni. Selliseks olukorras oleks asukohavaliku eeltingimuste ja

planeeringu lähteülesande muutmine, sundimaks kaebajat avaldama oma tegelikke huve või

loobuma planeeringumenetlusest, näiline ja tekitanud kõigile tarbetuid kulutusi.

4) Vastustajal ei olnud võimalik vaidlusaluse eriplaneeringu algatamisest õiguspäraselt

keelduda. Halduskohus eksis PlanS § 96 tõlgendamisel. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu

algatamine ei tähenda otsust selle kohta, et soovitud ehitist on võimalik rajada. Asjaolude ja

huvide põhjalik uurimine enne planeeringu algatamist ei ole võimalik, sh menetlustähtaegade

tõttu. Seega võivad selguda planeeringumenetluse käigus täiendavad asjaolud, mille tõttu võib

planeeringu menetluse lõpetada. Kohtu seisukoht, et vastustaja oleks võinud jätta eriplaneeringu

3-21-810

12(22)

algatamata põhjusel, et taastuvenergia arendamine ületab omavalitsuse piire või puudub

arvestatav kohalik huvi tuulepargi rajamise vastu, ei tugine õigusaktidele (vt PlanS § 95 lg 2

alusel kehtestatud määrus). Kohaliku huvi puudumist ei ole PlanS § 96 lg-s 2 sätestatud näitlikus

loetelus eriplaneeringu algatamisest keeldumise alusena nimetatud ja regulatsiooni eesmärgist

tulenevalt ei saaks seda pidada õiguspäraseks (vrd detailplaneering). Menetluse algatamisel ei

saanud ette näha, et taotleja on oma seisukohtades paindumatu ja keeldub koostööst.

Planeeringumenetluse algatamine ei saa kitsendada planeeringumenetluse lõpetamise

võimalusi.

5) Vastustajal oli õigus arvestada planeeringu koostamise lõpetamisel kõigi teadaolevate

asjaoludega, sõltumata sellest, millises menetlusetapis need selgusid või oleksid pidanud

selguma (HMS § 4 lg 1). Halduskohtu seisukoht, et arvestada saab vaid asjaolusid, mis ei olnud

planeeringu menetlust algatades teada, pole kooskõlas kaalutlusreeglitega ega PlanS § 97 lg 1

p-s 1 sätestatuga. Tuulepargi rajamise mõjud ja nendega seonduvad huvid, sh kohalike elanike

vastuseis tuulikute rajamisele alale 2, täpsustusid oluliselt pärast planeeringu algatamist. Kui

mingeid asjaolusid võinukski tuvastada juba varasemas menetlusetapis, ei too need vead kaasa

kohustust menetlust igal juhul jätkata.

6) Halduskohtu otsuse seisukohad on vastuolulised – ühelt poolt leiab kohus, et vastustajal oli

eriplaneeringu menetluse läbiviimisel juhtiv roll, kuid teisalt on andnud PlanS § 97 lg-le 1

tõlgenduse, mis välistab suuremal osal juhtudest menetluse lõpetamise. Kui eriplaneeringu

menetluse lõpetamine või jätkamine sõltub sisuliselt ainult huvitatud isiku valmidusest

menetlust rahastada, ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik tõhusalt täita menetluse korraldaja

ja suunaja rolli. Sellise tõlgenduse korral dikteerib menetluse käiku huvitatud isik.

7) Vastustaja kaalus alternatiivseid lahendusi, sh võimalust menetlust jätkata. Õiguspärane ja

otstarbekas lahendus oli eriplaneeringu menetlus lõpetada.

8) Halduskohus sekkus lubamatult vastustaja kaalutlusõiguse teostamisse. Kohtuotsuses ei ole

seatud kahtluse alla vaidlusaluse otsuse põhiliste kaalutluste asjakohasust. Selle asemel on

kohus asunud vastustaja asemel sisuliselt hindama, kas õigem oleks olnud püüda menetlust

mistahes hinnaga ühepoolselt jätkata või menetlus lõpetada. See on aga otstarbekuse küsimus.

8. Enefit Green AS palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Kohus tõlgendas PlanS § 97 lg-t 1 õigesti. Vastustajal oli eriplaneeringu menetluse

suunamiseks erinevaid võimalusi, mille ta jättis kasutamata. Eeskätt oleks saanud kaaluda

asukoha eelvaliku lähtetingimuste muutmist. Asjakohane pole väide, et planeeringu võib

lõpetada ka muudel kui PlanS § 97 lg-s 1 nimetatud põhjustel, sest vaidlustatud otsuses on

viidatud konkreetselt PlanS § 97 lg 1 p-dele 1 ja 2. Kaebaja on selgitanud, et planeerimise

eesmärk ei ole muutunud ning nii varases menetluse etapis pole võimalik väita, et seni ilmnenud

asjaolud ilmselgelt välistavad planeeringu elluviimise tulevikus.

2) Eriplaneeringut ei pea koostama konkreetse isiku huvidest ja tema taotlusest lähtudes.

Kohus ei eksinud PlanS § 95 lg 1 kohaldamisel. Kogu kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu

menetlus ei sarnane detailplaneeringu menetlusega, vaid esimene etapp – asukoha eelvalik –

sarnaneb üldplaneeringu menetlusega (vt ka PlanS eelnõu seletuskirja lk 55). Praeguse vaidluse

asjaoludel pole oluline, kas vastustajal oli menetluse läbiviimiseks iseseisev huvi, sest

planeering algatati eesmärgiga leida tuulepargile sobiv asukoht ning planeeringu koostamise

korraldamine oli vastustaja ülesanne. Vastustaja roll ei saa piirduda arendaja poolt ette antud

lahenduse heakskiitmise või tagasilükkamisega, vaid vastustaja peab looma kõiki asjaolusid ja

huve arvestava lahenduse. Planeeringu koostamisest huvitatud isik ei ole planeeringu kui

haldusakti adressaat (vt PlanS § 95 lg 1 koos § 3 lg-ga 1). Ka siis, kui kaebajal kaob mistahes

3-21-810

13(22)

põhjusel huvi planeeringut ellu viia, saab seda teha keegi teine vastavalt planeeringus ettenähtud

tingimustele (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-17-2013, p 30).

3) Vastustaja on ületähtsustanud soovi saada eriplaneeringu menetluse käigus teada kaebaja nn

minimaalne huvi. Eriplaneeringu esimeses etapis ei ole see oluline, sest kõiki võimalikke

mõjusid on mõistlik hinnata n-ö maksimaalse huvi põhjal. Vastustajal on läbivalt olnud

probleeme oma rolli teadvustamisega, nt on nõutud nii kaebajalt kui KSH läbiviijalt infot, mida

pole võimalik anda eriplaneeringu menetluse esimeses etapis. Kaebaja seisukohti on

tõlgendatud vääralt. Kaebaja ei ole eriplaneeringu menetluses üheselt öelnud, et tema ainus soov

on rajada taotluses välja toodud tehnilistele eeltingimustele vastav tuulepark. Nt tuulikute

paigutuse näidiskaart on koostatud valla survel, kuigi eriplaneeringu esimeses etapis tuulikute

asukohti veel ei määrata. Kaebaja on selgitanud, et näidiskaart pole siduv ja tuulikute lõplik

asukoht sõltub KSH tulemustest. Etteheide, et kaebaja ei ole avaldanud valmisolekut tuulepargi

tehniliste eeltingimuste muutmiseks, ei ole asjakohane. Need on maksimaalsed võimalikud

tingimused, mida KSH käigus analüüsida. PlanS § 95 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et minimaalselt

otsitakse kohta kahele vähemalt 30 m kõrgusele elektrituulikule ning maksimaalselt kaebaja

esitatud tehnilistes eeltingimustes kirjeldatud tuulikutele ning sellesse vahemikku jäävaid

variante peab vastustaja kaaluma (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-16-1472, p 30). Kui vastustaja ei

tea, milliseid tuulikuid oleks võimalik tema territooriumile rajada, siis tulekski jätkata

eriplaneeringu menetlust, et see välja selgitada. Alusetu on väide, et tehniliste eeltingimuste

muutmise korral oleks tegemist uue eriplaneeringuga. Arendaja minimaalse huvi teadasaamine

ei taga, et vastuseis tuulepargile ületatakse. Alles hilisemas menetlusetapis on võimalik välja

selgitada, kas vastuseis on objektiivselt põhjendatud (nt müra, varjutus vms) või on osa elanikke

põhimõtteliselt tuulepargi arendamise vastu. Arendajale peab jääma võimalus vastata menetluse

käigus saabunud vastuväidetele ja lükata need ümber (vt Riigikohtu otsus nr 3-17-2013, p 28).

Vastustaja väited kaebaja koostöö puudumisest on alusetud. Hoopis vastustaja on otsinud

ettekäändeid, et hoiduda kaebajaga kokkusaamisest ja töögrupi moodustamisest.

4) Tuulepargi parameetrite muutmine valla poolt ei ole vastuolus haldusmenetluse

põhimõtetega. Vastustaja pole esitanud ühtki tõendit, kinnitamaks oma väidet, et tuulepargi

tehniliste eeltingimuste muutmise korral oleks kaebaja kaotanud huvi planeeringuga jätkamise

vastu. Kaebaja ei ole sellist soovi väljendanud ega keeldunud planeeringu rahastamisest.

Kaebaja soovib selgust, milline tuulepark Lääne-Nigula valla territooriumile sobib. Algatatud

eriplaneeringu muutmise kulud on väiksemad kui uue eriplaneeringu menetluse läbiviimise

kulud. Vastustaja lõpetas eriplaneeringu menetluse sellises etapis, kus puudub lõplik info

eriplaneeringu kehtestamiseks või kehtestamata jätmiseks.

5) Kohus ei hinnanud, kas oleks olnud alus keelduda vaidlusaluse eriplaneeringu algatamisest.

Vastustaja mõistab kohtu seisukohti valesti.

6) Kohus selgitas õigesti, et planeeringu menetlust lõpetades saab üldjuhul arvestada vaid neid

asjaolusid, mis ei olnud ega saanudki olla teada planeeringu algatamise ajal. Valla

arengueesmärgid ja ala 1 kohta kehtiv detailplaneering pidid vallale teada olema juba

eriplaneeringu algatamise ajal. Eriplaneeringu koostamise korraldajana pidi vastustaja neid

arvestades kinnitama edasiseks menetluseks endale sobivad alad. Vastustaja jättis alad 1 ja 2

eelvaliku hulka, st sel hetkel ei olnud ilmne, et algatatava eriplaneeringu elluviimine ei ole

tulevikus võimalik, ning olukord vajas põhjalikumat analüüsi. Eriplaneeringu menetluse

lõpetamise otsustamise ajaks ei olnud selgunud uusi asjaolusid, mis välistaksid eriplaneeringu

elluviimise. Sisuliselt on vastustaja teinud „kannapöörde“, toomata selleks mõistlikke põhjusi.

7) Kohus leidis õigesti, et vald ei kaalunud menetluse lõpetamise kõrval teisi meetmeid.

3-21-810

14(22)

8) Kohus ei ületanud kaalutlusõiguse kohtuliku kontrolli piire.

9. Enefit Green AS esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu

otsus menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega mõista tema menetluskulud välja

vastustajalt. HKMS § 108 lg 11 kohaldamine oli üllatuslik, sest vastustaja ei esitanud sellist

taotlust. Halduskohtu põhjendused HKMS § 108 lg 11 kohaldamiseks ei ole asjakohased ja on

vastuolus põhjendustega, mille tõttu kohus kaebuse rahuldas. Kaebaja ei ole kordagi avaldanud

soovi lõpetada menetluse rahastamine, vaid on kinnitanud, et soovib uuringute läbiviimist ja

rahastab planeeringu menetlust selleks, et välja selgitada, milline tuulepark Lääne-Nigula valda

sobib. Kaebaja on püüdnud vastustajaga dialoogi pidada. Kohtuvaidlus on tingitud vastustaja,

mitte kaebaja tegevusest.

10. Lääne-Nigula vald palub jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus võis

kohaldada HKMS § 108 lg-t 11 omal algatusel. Diskretsioonipiire ei ole ületatud ja puuduvad

vastuolud otsuse põhjendustega. Lisaks ei olnud kaebaja menetluskulud vajalikud ega

põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus lahendab kõigepealt vastustaja apellatsioonkaebuse (I), siis kaebaja

vastuapellatsioonkaebuse (II) ja lõpuks jaotab menetluskulud (III).

I

12. Vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1

muutmata. Halduskohus on vaidlustatud haldusaktid kokkuvõttes õigesti tühistanud, kuid

osaliselt tuleb muuta halduskohtu otsuse põhjendusi.

13. Kohaliku omavalitsuse eriplaneering koostatakse olulise ruumilise mõjuga ehitise

püstitamiseks, kui olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoht ei ole üldplaneeringus määratud

(PlanS § 95 lg 1). Seda liiki eriplaneeringu koostamise korraldaja on kohaliku omavalitsuse

üksus (PlanS § 95 lg 6) ning menetlus koosneb esmalt ehitise asukoha eelvaliku tegemisest,

mille eesmärk on ehitisele sobivaima asukoha leidmine, ja seejärel detailse lahenduse

koostamisest (PlanS § 95 lg 7). Kohaliku omavalitsuse eriplaneering on ehitusprojekti

koostamise alus (PlanS § 95 lg 8). Eriplaneering kaotab kehtivuse, kui seda ei ole asutud ellu

viima viie aasta möödumisel planeeringu kehtestamisest arvates (PlanS § 122 lg 4).

14. Menetluse esimese etapi kohta sätestab PlanS, et pärast eriplaneeringu algatamist tehakse

kavandatavale ehitisele sobivaima asukoha leidmiseks asukoha eelvalik, mis on eriplaneeringu

detailse lahenduse väljatöötamise alus (PlanS § 98 lg 1). Eriplaneeringu asukoha eelvaliku

tegemisel tuleb kaaluda mitut võimalikku asukohta (PlanS § 98 lg 2). Asukoha eelvaliku

tegemise käigus koostab eriplaneeringu koostamise korraldaja KSH esimese etapi aruande

(PlanS § 104 lg 1).

15. PlanS § 97 lg 1 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamise korraldaja

eriplaneeringu koostamise ja KSH lõpetada eelkõige juhul, kui: 1) koostamise käigus ilmnevad

asjaolud, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus; 2) planeeringu koostamise eesmärk

muutub koostamise käigus või 3) planeeringu koostamise korraldaja eelarves puuduvad

vahendid planeeringu koostamise, koostamise tellimise ja mõjude hindamisega kaasnevate

kulude kandmiseks ja planeeringu koostamisest huvitatud isik selliseid kulusid ei kanna.

Vastustajaga saab nõustuda, et PlanS § 97 lg 1 p-des 1–3 toodud loetelu on näitlik ning

põhimõtteliselt võib eriplaneeringu menetluse lõpetada ka selles normis loetlemata alustel.

3-21-810

15(22)

Sellele viitab normi sõnastus („eelkõige“), PlanS eelnõu seletuskirjast1 nähtuv normi eesmärk

(vt lk-d 85 ja 154), aga ka pikaajaline kohtupraktika, mille kohaselt on kohalikul omavalitsusel

planeerimisotsuste tegemisel ulatuslik kaalutlusruum. See ei tähenda, et planeeringu menetluse

võiks lõpetada mistahes põhjusel – kaalutlusõigust tuleb kasutada kooskõlas PlanS §-ga 10 ja

HMS § 4 lg-ga 2. PlanS ei sea piiranguid sellele, millises menetlusstaadiumis võib

eriplaneeringu koostamise ja KSH lõpetada.

16. Lääne-Nigula Vallavolikogu 17.10.2019 otsuse nr 54 kohaselt oli vaidlusaluse

eriplaneeringu algatamise eesmärk leida Lääne-Nigula vallas sobivaim asukoht tuulepargi ja

selle toimimiseks vajaliku taristu rajamiseks ning koostada sobivasse asukohta detailne

lahendus ehitusõiguse määramiseks.

17. Lääne-Nigula Vallavolikogu lõpetas 21.01.2021 otsusega eriplaneeringu menetluse PlanS

§ 97 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. Vastustaja leidis, et kohaliku omavalitsuse eriplaneeringule omaste

ja vaidlusaluse eriplaneeringu algatamisel seatud eesmärkide saavutamine ei ole võimalik:

eriplaneeringu algatamisel seati eesmärgiks otsida, võrrelda ja kaaluda erinevaid asukohti, kuid

kaebaja soovitud parameetritele vastava tuulepargi potentsiaalse asukohana tuleks kõne alla

vaid ala 2, mistõttu puudub vallavolikogul reaalne võimalus valida tuulepargi erinevate

asukohtade vahel. Tuulepargi rajamine alale 2 oleks aga vastuolus valla arengueesmärkide ja

ülekaalukate kohalike huvidega, mis kaaluvad üles kaebaja huvid. Sellest järeldas vastustaja, et

vaidlusaluse eriplaneeringu menetlus on muutunud eesmärgituks.

18. Eriplaneeringu menetluse lõpetamisega jäi pooleli menetluse esimene etapp – planeerija

oli esitanud vastustajale asukoha eelvaliku tegemine käigus koostatud KSH esimese etapi

aruande esimese versiooni (PlanS § 104), kuid vastustaja ei olnud avaldanud selle kohta oma

seisukohta, koostanud asukoha eelvaliku otsuse eelnõud ega esitanud KSH esimese etapi

aruannet kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks (PlanS § 105).

Asukoha eelvaliku alternatiivid

19. PlanS § 6 p 1 kohaselt on asukoha eelvalik kavandatavale ehitisele sobivaima asukoha või

maa-ala valimine erinevate võimalike asukohtade kaalumise teel. Kohaliku omavalitsuse

eriplaneeringu menetluses lõpeb esimene etapp sellega, et kohaliku omavalitsuse volikogu teeb

asukoha eelvaliku ja KSH esimese etapi aruande vastuvõtmise või sellest keeldumise otsuse

(PlanS § 109 lg 1). Asukoha eelvaliku otsuse vastuvõtmisega kinnitab kohaliku omavalitsuse

volikogu, et valitud asukoht on kõige sobivam kohaliku omavalitsuse eriplaneeringuga

kavandatava ehitise püstitamiseks ning ehitise asukoht, püstitamise üldised tingimused,

asukoha eelvaliku tegemine, asukoha eelvaliku otsus ja KSH esimese etapi aruanne vastavad

õigusaktidele ning KSH esimese etapi aruande väljatöötamise kavatsuses sisalduv teave on

piisav erinevate kaalutud asukohtade vahel valiku tegemiseks (PlanS § 109 lg 2).

20. PlanS § 98 lg 2, mis kohustab kaaluma kavandatava ehitise alternatiivseid asukohti,

hõlmab asukoha eelvaliku etappi laiemalt kui PlanS § 109 lg-s 1 nimetatud volikogu otsus. See

säte nõuab, et ühtki potentsiaalselt sobivat asukohta ei jäeta meelevaldselt eelvalikust välja ja

ka KSH esimese etapi aruandes hinnatakse põhjalikumalt mitut asukohta. Kõnealusest ega

PlanS muudest sätetest ei tulene nõuet, et asukoha eelvaliku etapi lõppedes (s.o PlanS § 109 lg-

s 1 nimetatud otsuse tegemisel) peab vallavolikogu saama valida vähemalt kahe võrdväärselt

sobiva asukoha vahel. See ei oleks kõigi suure ruumilise mõjuga objektide puhul alati võimalik,

arvestades mh kohaliku omavalitsuse üksuste territooriumite suurusi. PlanS § 98 lg-ga 2 pole

seega vastuolus, kui kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu esimese etapi lõpuks kujuneb KSH

1 378 SE, leitav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/28516d8e-bdc0-4a50-bd8e-362110feefa1

3-21-810

16(22)

läbiviimise ning koostöö ja kaasamise tulemusel välja selge eelistus, milline asukoht on

kavandatava objekti jaoks kõige sobivam, mis üksiti võibki olla ainuke realistlik asukoht kogu

planeeringualal. Erinevate asukohtade otsimise ja kaalumise näilikkuse ohtu maandab see, kui

eriplaneering algatatakse piisavalt suure maa-ala kohta, kus on eelduslikult rohkem

valikuvõimalusi ja seega ka suurem tõenäosus leida ehitisele sobivaim asukoht. Samuti on

oluline läbipaistev ja kaasav planeerimismenetlus, sh nõuetekohase KSH läbiviimine. Nende

tingimuste järgimine on planeeringu koostamise korraldaja kontrolli all.

21. Asukoha eelvaliku näilikkust ei saa järeldada ainuüksi sellest, kui huvitatud isikul on enne

lõpliku eelvaliku tegemist eelistus kavandatava objekti võimaliku asukoha suhtes ja see

osutubki sobivaimaks asukohaks. Kohaliku omavalitsuse eriplaneering koostatakse siis, kui

kellelgi on reaalne huvi konkreetse olulise ruumilise mõjuga objekti püstitamise vastu. Mõistlik

on eeldada, et arendushuvi tekkimiseks tuleb arendajal teha teatud hulk eeltööd, mis hõlmab ka

kohalike olude esmast hindamist, eriti kui arendajal tuleb kanda eriplaneeringu koostamise

kulud. Sellise ettevalmistava tegevuse käigus võib arendajal tekkida oma eelistus konkreetse

asukoha suhtes, kuid see ei ole eriplaneeringu koostamise korraldajale siduv. Planeeringu

koostamise korraldaja ülesanne on tagada, et asukoha eelvaliku tegemisel ei domineeriks

arendaja huvid. Planeerimisalase tegevuse korraldaja peab tasakaalustama erinevaid huve,

sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja

planeeringu eesmärkidele ning lõimima need planeeringulahendusse (PlanS § 10 lg 1).

22. Praeguses asjas algatas Lääne-Nigula Vallavolikogu 17.10.2019 otsusega nr 54 kaebaja

taotluse alusel eriplaneeringu koostamise kogu valla territooriumi kohta (1448,77 km2).

Eriplaneeringu asukoha eelvaliku lähteseisukohtade ja KSH väljatöötamise kavatsuse järgi

tuvastati kõigepealt kaardianalüüsi teel viis võimalikku ala, arvestades kavandatava objekti

parameetreid ja piirangutest vabade alade paiknemist. Kui lisaks võeti arvesse, et kavandatav

objekt peaks olema 330 kV alajaamale lähemal kui 15 km, jäi alles kolm potentsiaalselt

sobilikku ala (alad 1, 2 ja 3). Eriplaneeringu asukoha eelvaliku lähteseisukohtade ja KSH

väljatöötamise kavatsuse avalikul väljapanekul, kus tutvustati alasid 1, 2 ja 3, laekus hulgaliselt

ettepanekuid ning oma arvamuse esitasid ka kaasatud isikud ja asutused. Seejärel toimusid 28.–

30.09.2020 avalikud arutelud. Saabunud ettepanekute põhjal on lähteseisukohti ja KSH

väljatöötamise kavatsust täiendatud.

23. Planeerija esitas vastustajale 14.12.2020 KSH esimese etapi aruande esimese versiooni

(kaebuse lisa 18). Selle kohaselt ilmnes aruande koostamise algfaasis, et ala 3 on tuulepargi

potentsiaalse asukohana välistatud Kaitseministeeriumi vastuseisu ja looduskaitseliste

piirangute tõttu. Seega viidi põhjalik KSH läbi alade 1 ja 2 suhtes. KSH esimese etapi aruande

esimese versiooni kokkuvõttes on peetud looduskaitseliste väärtuste tõttu ebasobivaks ala 1

põhjaosa ja ala 2 kirde- ja edelanurga osa. Alal 2 on vaja teha detailse lahenduse koostamise

etapis täiendavaid linnustiku uuringuid, kuid eeldatavalt esineb ala keskosas piirkond, mis on

linnukaitse seisukohast sobilik tuulikute rajamiseks. Tuulikute sotsiaalset ja inimeste tervist

mõjutavate aspektide hindamiseks teostati tuulikute müra ja varjutuse modelleerimine ja

koostati nähtavusanalüüs koos visualiseeringuga, võttes arvesse halvimat võimalikku olukorda

(30 maksimaalse suurusega tuulikut alade äärtes). Selgus, et tuulikuid on võimalik paigutada

nii alale 1 kui ka alale 2 viisil, mis tagab müra normtaseme ja varjutuse soovitavate tasemete

järgimise. Tuulikute vaadeldavus sõltub eeskätt vaatepunkti vaate avatusest, mitte kaugusest

tuulikust (avatud vaadete korral võivad olla tuulikud vaadeldavad 10–15 km kauguselt).

Looduskeskkonna väärtustelt on alad 1 ja 2 võrdlemisi sarnased, kuid linnustiku kaitse aspektist

on eelistatud ala 2. Alade suurim erinevus on nende kuju ja paiknemine inimasustuse suhtes.

Ala 2 kujust ja suurusest tulenevalt on seal suurem võimalus valida alasiseselt tuulikutele

asukohti, mis asuksid elamualadest kaugemal ja kus oleks suurem võimalus optimeerida

3-21-810

17(22)

tuulepargi detailset lahendust müra- ja varjutuse emissioonidest lähtuvalt. Lisaks on ala 1

lõunaosas kehtestatud detailplaneering, mis näeb ette mh golfiklubi ja ulatusliku elamuala

rajamise. Kui see detailplaneering realiseeritakse, on ala 1 inimasustusest tulenevate piirangute

tõttu tuulepargi rajamiseks ebasobiv. Kokkuvõttes on KSH esimese etapi aruandes soovitatud

jätkata eriplaneeringu koostamist alal 2, mille käigus tuleks viia läbi täiendavad uuringud,

hindamaks ala 2 sobivust tuulepargi rajamiseks.

24. Eeltoodut arvestades ei olnud õiguspärane lõpetada vaidlusaluse eriplaneeringu menetlust

põhjendusega, et vastustaja hinnangul leidub kavandatud tuulepargile Lääne-Nigula vallas vaid

üks potentsiaalselt sobilik asukoht. Tuulepargi võimaliku asukohana on esialgu vaadeldud kogu

valla territooriumi ning KSH käigus on põhjalikumalt käsitletud kahte asukohta, millest KSH

esimese etapi aruande koostajate hinnangul osutus selgelt eelistatuks üks. Vaidlusaluse

eriplaneeringu menetlus ei jõudnud ka veel etappi, kus oleks hinnatud KSH esimese etapi

aruande piisavust ja vastavust õigusaktidele. Tegemist oli aruande esimese tööversiooniga.

Eriplaneeringu koostamise korraldaja ja huvitatud isiku rollid

25. Halduskohus leidis, et kui vastustaja ei pidanud asukohavaliku alternatiive piisavaks,

tulnuks tal enne eriplaneeringu menetluse lõpetamist kaaluda omal initsiatiivil asukoha

eelvaliku lähteseisukohtade muutmist nii, et uuritakse kaebaja eelistatust väiksema tuulepargi

rajamise võimalusi (vt halduskohtu otsuse p-d 11–15). Kuigi eespool toodud selgitusi

arvestades ei olnud eelvalikusse suurema hulga võimalike asukohtade kaasamine vältimatult

vajalik, märgib ringkonnakohus kohaliku omavalitsuse rolliga seoses järgmist.

26. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu kehtestamiseks tuleb esmalt läbi viia

üldplaneeringu koostamisega sarnanev menetlus (ehitise püstitamiseks sobivaima asukoha valik

– PlanS § 98) ja seejärel detailplaneeringuga sarnanev menetlus (detailse lahenduse koostamine

sobivaimasse asukohta, millega määratakse püstitatava ehitise ehitusõigus ja lahendatakse muid

detailplaneeringule seatud ülesandeid – PlanS § 111 lg 1). Mõlemas etapis on juhtiv roll

planeeringu koostamise korraldajal ehk kohalikul omavalitsusel (PlanS § 95 lg 6). Samas on

kohaliku omavalitsuse eriplaneering tervikuna mõeldud siiski lähiaastate ehitustegevuse

aluseks, mitte pikaajalise strateegilise arengu suunamiseks. Eriplaneeringu koostamine eeldab

kindla arendushuvi olemasolu, sest kohaliku omavalitsuse eriplaneering kaotab kehtivuse, kui

seda ei ole asutud ellu viima viie aasta möödumisel kehtestamisest arvates (PlanS § 122 lg 4).

Kuna kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamine on n-ö konkreetse objekti põhine

planeerimine, ei ole kohalikul omavalitsusel kohustust määratleda selle menetluse käigus omal

algatusel tuuleenergeetika arendamise pikemaajalisi põhimõtteid valla territooriumil ega

kaardistada kõiki võimalikke alasid, kuhu põhimõtteliselt oleks võimalik mingit tuuleparki

püstitada – selline üldine ülesanne on kohalikul omavalitsusel üldplaneeringu koostamisel,

mille käigus saab reserveerida mh tuulest elektrienergia tootmiseks sobilikud alad (PlanS § 74

lg 1, § 75 lg-d 1 ja 2), aga ka nt tuuleenergeetika teemaplaneeringu koostamisel. Huvitatud isiku

taotluse alusel algatatud eriplaneeringu menetluses peab kohalik omavalitsus kokkuvõttes välja

selgitama, millises asukohas, kas ja millistel tingimustel on huvitatud isiku huvi realiseeritav.

27. Kohalikul omavalitsusel kui eriplaneeringu koostamise korraldajal ja huvitatud isikul

tuleb teha planeerimismenetluse käigus koostööd. Juhtiv roll sisuka ja tulemusliku koostöö

korraldamisel on kohalikul omavalitsusel. See tähendab mh, et kui kohaliku omavalitsuse

hinnangul ei ole huvitatud isiku esialgu väljendatud ja tuulepargi asukoha eelvaliku

lähtetingimustes kajastatud huvi realiseerimine menetluse käigus ilmnenud asjaolude tõttu

võimalik, tuleb tal oma seisukohta põhjendada ja püüda koostöös huvitatud isikuga välja

selgitada lähtekriteeriumite muutmise võimalused. Kohaliku omavalitsuse ja huvitatud isiku

õiguste ja kohustuste sisustamisel tuleb seejuures arvestada menetlusstaadiumit. Nii näiteks ei

3-21-810

18(22)

saa asukoha eelvaliku etapi alguses nõuda teiselt poolelt selliste ettepanekute tegemist, milleks

vajalik teave selgub alles KSH aruandest. Samuti ei saa nii varases menetlusetapis nõuda

konkreetseid ettepanekuid planeeringulahenduse kohta (nt tuulikute täpne arv, kõrgus või

paigutus), sest need küsimused lahendatakse alles detailse planeeringulahenduse koostamise

etapis. Kui huvitatud isik jääb siiski oma esialgse (ja lähtekriteeriumites kajastatud) huvi juurde

kindlaks, ei pea kohalik omavalitsus hakkama omal algatusel otsima võimalikke asukohti

mingitele muudele tingimustele vastavatele tuuleparkidele, vaid võib edasises menetluses

sellest lähtuda. Vastasel korral võiks tekkida olukord, kus ressursse kulutatakse sellise

planeeringulahenduse koostamiseks, mille viie aasta jooksul elluviimise vastu puudub huvi.

28. Ringkonnakohus märgib, et praeguseks on kohaliku omavalitsuse eriplaneeringute

koostamise regulatsiooni muudetud selliselt, et tuulepargi rajamise eesmärgil eriplaneeringu

algatamiseks on võimalik esitada konkureerivaid taotlusi (PlanS § 96 lg 31). Eespool toodud

seisukohad ei pruugi kohalduda olukorras, kus menetluses osaleb mitu huvitatud isikut.

29. Praeguses asjas taotles eriplaneeringu algatamist kaebaja, kes oli huvitatud teatud

tingimustele vastava tuulepargi püstitamisest Lääne-Nigula vallas. Asja materjalide kohaselt

töötati kaebaja, vastustaja ja planeerija koostöös välja asukoha eelvaliku lähteseisukohad, mis

olid aluseks KSH-le (vt kaebuse lisad 4–7). Kui selgus, et lähtetingimustes kajastatud ja kaebaja

esialgsele huvile vastava tuulepargi rajamine oleks põhimõtteliselt võimalik vaid alale 2, soovis

vastustaja, et kaebaja teeks järeleandmisi, et asukoha eelvalikusse saaks lisada uusi alasid.

Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja ei soostunud olulisi järeleandmisi tegema, ei pidanud

vastustaja hakkama omal algatusel otsima võimalikke täiendavaid asukohti mingitele muudele

tingimustele vastavatele tuuleparkidele ja läbi viima uut KSH-d. Vastustaja ei pidanud

järeldama kaebaja huvi mistahes tuulepargi rajamise vastu Lääne-Nigula vallas pelgalt sellest,

et kaebaja ei loobunud eriplaneeringu koostamise rahastamisest. Asja materjalid viitavad

sellele, et kaebaja tegelik huvi oli edasises planeerimismenetluses välja selgitada, kas tema

soovitud n-ö maksimaalsele huvile vastava tuulepargi rajamine alale 2 oleks võimalik (vt nt

kaebuse lisa 16 – kaebaja seisukoht Lääne-Nigula Vallavolikogu 17.12.2020 istungil, protokolli

lk 3; kaebuse lisa 17 – kaebaja selgitus Lääne-Nigula Vallavolikogu 21.01.2021 istungil,

protokolli lk 7). Ei saa välistada, et hilisemas menetluses oleks kaebaja oma huvi ümber

hinnanud, nt lähtuvalt eriplaneeringu asukoha otsuse eelnõu ja KSH esimese etapi aruande

kooskõlastuse ja arvamuse avaldamise tulemustest (PlanS § 105) või avalikust väljapanekust ja

selle tulemustest (PlanS §-d 106–108). Sellesse etappi vaidlusalune menetlus aga ei jõudnud.

Seda, kas eriplaneeringu menetluse lõpetamine selles menetlusstaadiumis põhjusel, et kaebaja

soovitud tuuleparki ei saa rajada alale 2, oli õiguspärane, hindab ringkonnakohus allpool.

Tuulepargi rajamise võimalikkus alale 2

30. Vastustaja vaidleb vastu halduskohtu seisukohale, mille järgi on vaidlustatud

haldusaktides antud põhjendamatult suur kaal ühelt poolt asjaoludele, mis pidid olema

vastustajale teada juba eriplaneeringu algatamise ajal, ning teiselt poolt asjaoludele, mille kohta

ei saanud vastustajal eriplaneeringu menetluse lõpetamise ajal olla piisavat teavet.

31. PlanS § 97 lg 1 p 1 järgi on eriplaneeringu koostamise lõpetamise aluseks planeeringu

koostamise käigus ilmnevad asjaolud, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus. Isegi

kui planeeringu koostamise ja KSH läbiviimisega kaasnevad kulud katab huvitatud isik, on

eriplaneeringu menetlemine aeganõudev ning nõuab lisaks huvitatud isikule ka paljude teiste

isikute ja asutuste panust. Kui tuulepargi rajamise perspektiiv puudub, ei ole sellise

ressursimahuka menetluse edasine läbiviimine eesmärgipärane. Asjaolude ebaselguse või

kahtluse korral tuleks aga jätkata eriplaneeringu menetlust ja koguda täiendavat teavet.

3-21-810

19(22)

32. PlanS § 97 lg 1 p-i 1 ei saa tõlgendada nii, et see välistab võimaluse lõpetada

eriplaneeringu menetlus mh sellise asjaolu tõttu, mis oli või pidi olema kohalikule

omavalitsusele teada juba planeeringu algatamise ajal. Haldusorganil peab olema võimalus

parandada oma varasemaid vigu, eriti kui küsimus on vastuolus mõne juba eriplaneeringu

menetluse ajal kehtinud õigustloova aktiga, mis välistab planeeringu elluviimise, samuti

vastuolus kohaliku omavalitsuse üldplaneeringuga, sest seda ei saa eriplaneeringuga muuta

(PlanS § 93 lg 2, § 95 lg 1, § 96 lg 2 p 1, § 121 lg 3 p 3). Samuti on võimalik, et mõni asjaolu

on küll kohalikule omavalitsusele teada juba eriplaneeringu algatamise või KSH aluseks olnud

lähtetingimuste väljatöötamisel (nt praegusel juhul valla arengueesmärgid), kuid sellest lähtuva

huvi olulisus täpsustub alles menetluse käigus (nt planeeringumenetluse käigus tekib

veendumus, et senised arengueesmärgid, mis ei toeta tuuleenergia arendamist konkreetses

piirkonnas, on asjakohased ja menetluse käigus ilmnenud asjaolud ei anna alust seniseid

arengueesmärke muuta). Seejuures tuleb arvestada, et eriplaneeringu algatamisel hindas

vastustaja valla arengueesmärke üldiselt kogu valla territooriumi kohta, sest asukoha valiku

kriteeriume ei olnud veel paika pandud. Eriplaneeringu menetluse lõpetamise ajaks oli aga juba

uuritud kaebaja soovitava tuulepargi võimalikke asukohti ning KSH aruandes oli selge

eelistusena välja toodud ala 2. Vaidlustatud haldusaktides hindas vastustaja tuulepargi

püstitamise võimalusi konkreetsemalt alal 2.

33. Vastustaja on toonud 21.01.2021 otsuse nr 1 p-s 3.2 välja järgmised valla

arengueesmärkidest lähtuvad argumendid: 1) kohaliku omavalitsuse eriplaneering peab lähtuma

kohalikest huvidest ja olema kooskõlas riiklikke huve väljendavate planeeringute jm

strateegiliste dokumentidega (PlanS § 10 lg 3); 2) kohalikke huve väljendavad erinevad

kohaliku omavalitsuse strateegilised dokumendid, sh valla arengukava ja üldplaneering; 3)

Lääne-Nigula valla arengukavas 2018–2026 on üheks strateegiliseks eesmärgiks atraktiivne

elu- ja töökeskkond, mis loob eelduse elanike arvu suurenemiseks, ning valla atraktiivsus

turismipiirkonnana (sh loodusturism). Alale 2 jäävat Risti piirkonda nähakse arengukavas alana,

kus oleks uute elamualade planeerimisega võimalik kasvatada elanike arvu. Arengukava ei näe

ette suuremahulist tuuleenergeetika arendamist; 4) Lääne-Nigula vallas kehtivad valdade

ühinemise eelsed üldplaneeringud, mis ei ole enam ajakohased (sh on Risti valla üldplaneering

koostatud enam kui 10 aastat tagasi). Valla kui terviku praegusi huve väljendab paremini

koostatav

üldplaneering,

milles

on

eesmärgiks

seatud

elamuarenduse

suunamine

olemasolevatesse tihedamini asustatud ja oluliste loodusväärtusteta piirkonda, kus suurem osa

taristust on olemas või käeulatuses. Selliste piirkondade hulka kuulub ka Risti aleviku

lähiümbrus. Ka uus üldplaneering ei näe ette suuremahulist tuuleenergeetika arendamist, vaid

lubatud on püstitada alla 30 m kõrgusi tuulikuid; 5) eriplaneeringuga alale 2 kavandatav

suuremahuline tuulepark ei võimaldaks realiseerida Risti aleviku kui kohaliku keskuse

arengupotentsiaali; 6) Lääne maakonnaplaneeringu 2030+ osas olevas tuuleenergeetika

teemaplaneeringus on juba määratletud elektrituulikute arendusalad, kuid alad 1, 2 ja 3 ei kuulu

nende

hulka;

7)

kohaliku

omavalitsuse

eriplaneeringuga

võib

põhimõtteliselt

maakonnaplaneeringut täpsustada (PlanS § 121 lg 3 p 3 koosmõjus § 75 lg-ga 3), kuid selleks

peaksid olema mõjuvad põhjused, mida praegusel juhul ei esine; 8) vastustajal ei ole huvi

arendada valla territooriumil mastaapselt tuuleenergeetikat, vaid jätkata senistes strateegilistes

dokumentides seatud eesmärkide täitmist. Sedalaadi argumente ei saa pidada ilmselgelt

meelevaldseks. Kaebaja toob aga õigesti välja, et vastustaja ei ole pööranud valla

arengueesmärke välja tuues tähelepanu positiivsetele aspektidele, mis tuulepargi rajamisega

võiksid kaasneda (nt kas ja kuidas võiks tuuleenergeetika areng toetada ettevõtluse arengut

vallas, kas ja kuidas toetaks valla arengueesmärke tuulepargi talumisest saadav rahaline

kompensatsioon). Õige on ka kaebaja tähelepanek, et kuigi valla arengukava ja koostatav

üldplaneering ei käsitle tuuleenergeetika süsteemset arendamist, ei ole tuulepargi rajamine

nende strateegiliste dokumentidega otseselt vastuolus. Hinnang valla arengueesmärkidele võib

3-21-810

20(22)

muutuda, kui selgub, et tuulepargi rajamisel ei ole tegelikult nii olulisi negatiivseid mõjusid,

nagu vastustaja eeldab (selle kohta täpsemalt allpool). Kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse § 372 lg-st 3 tulenevalt peab kohalik omavalitsus oma arengukava iga-aastaselt üle

vaatama. Ka Lääne-Nigula valla uue üldplaneeringu menetlus on veel algusjärgus ja selle

muutmine on vajaduse korral võimalik.

34. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja tegi eriplaneeringu menetluse lõpetamisel olulisi

kaalumisvigu seoses argumentidega, mis puudutasid kogukonna vastuseisu tuulepargile,

looduskaitselisi

huvisid,

kaebaja

pakutud

võimalikke

kompensatsioonimeetmeid,

Kaitseministeeriumi seisukohti ja avalikke huve. Ringkonnakohus nõustub selles osas

halduskohtu otsuse p-des 21–25 toodud põhjendusega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).

35. Vastustaja leidis 21.01.2021 otsuse p-s 3.3, et oluline avalik huvi, mis räägib tuulepargi

vastu, on kogukonna vastuseis. Ringkonnakohus leiab samamoodi kui halduskohus, et

kavandatava tuulepargi mõjualasse jäävate elanike põhjendatud ja põhimõtteline vastuseis

tuulepargile on iseenesest kaalukas argument, mis räägib eriplaneeringu menetluse lõpetamise

kasuks. Eristada tuleb siiski abstraktset vastumeelsust suure tuulepargi rajamisele ning sisulisi

ja argumenteeritud vastuväiteid, mis põhinevad piisaval teabel konkreetse tuulepargi

kõikvõimalikest mõjudest ja negatiivsete mõjude kompenseerimise meetmetest. Halduskohus

leidis õigesti, et praegusel juhul ei olnud vaidlusaluse eriplaneeringu menetlus veel sellises

etapis, kus tuulepargi rajamise võimalikud mõjud oleks piisava põhjalikkusega välja selgitatud,

sh ei olnud veel avalikule arutamisele pandud vahetult enne eriplaneeringu menetluse

lõpetamist valminud KSH aruannet. Seega oli kogukonna vastuseis tuulepargi rajamisele

abstraktne ja üldine. Sellises olukorras ei olnud kaebajal ka mõistlikku võimalust kogukonna

argumente sisuliselt ümber lükata.

36. Vastustaja tõi 21.01.2021 otsuse p-s 3.3 tuulepargi rajamise vastu rääkiva argumendina

välja tuulepargist mõjutatud eraisikute huvid ja õigused, nimetades eeskätt müra ja varjutust,

mis riivab tuulikute mõjupiirkonda jäävate inimeste õigust tervise kaitsele ja nende

omandiõigust. Halduskohus leidis õigesti, et sellised mõjud sõltuvad paljuski lahendusest, mida

saaks hakata välja töötama alles eriplaneeringu teises etapis, samuti võimalikest

kompensatsiooni- jms leevendavatest meetmetest neile, keda tuulepark negatiivselt mõjutab.

Täpsemaid meetmeid ja nende piisavust oleks saanud täpsustada edasise menetluse käigus, sh

oleks kaebaja saanud selles osas teha sisulisemaid ja konkreetsemaid ettepanekuid. Menetluse

ennatlik lõpetamine võttis kaebajalt võimaluse see argument sisuliselt ümber lükata ja pakkuda

kompensatsioonimeetmeid tuulepargi vahetus läheduses elavatele inimestele.

37. Vastustaja leidis 21.01.2021 otsuse p-s 3.3, et tuulepargi rajamist ei toeta

looduskeskkonnast

lähtuvad

huvid.

Vastustaja

viitas

Keskkonnaministeeriumi,

Keskkonnaameti ja Eesti Keskkonnaühenduste Koja seisukohtadele, mille kohaselt ei ole

eelvaliku alade kindlaksmääramisel piisavalt arvestatud looduskaitseliste väärtustega. Samas ei

väida vastustaja, et vaidlusaluse eriplaneeringu elluviimine alal 2 oleks nimetatud asutuste

arvates täielikult välistatud. Kuigi tuulepargi rajamise ja käitamise keskkonnamõjusid ei saa

eitada, on ennatlik enne KSH esimese aruande lõpliku versiooni valmimist väita, et kõnealuse

tuulepargi rajamisega kaasnevad sellised olulised keskkonnamõjud, mida ei saa leevendada ja

mis seetõttu tõenäoliselt välistavad eriplaneeringu elluviimise. Kui mõne asjaoluga ei olnud

asukoha eelvaliku tegemisel või KSH esimese etapi aruande tööversioonis piisavalt arvestatud,

oleks saanud seda täiendavalt uurida.

38. Vastustaja tõi 21.01.2021 otsuse p-s 3.4 muu olulise asjaoluna välja, et kaebaja soovib

rajada kuni 290 m kõrguseid tuulikuid, kuid Kaitseministeeriumi 26.06.2020 arvamuse järgi ei

tohiks õhuseireradarite töövõime tagamiseks tuulikute kõrgus ületada 75 meetrit.

3-21-810

21(22)

Kaitseministeeriumi esindaja 18.12.2020 e-kirja järgi oli aga alustatud uuringut eesmärgiga

selgitada välja võimalus rajada kõrgemaid tuulikuid. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnitanud

Kaitseministeeriumi seisukoht, et Muhu ja Ämari radarite kompenseerimine, mis võimaldaks

rajada 75 meetrist kõrgemaid tuulikud, on võimalik, kuid ka ei välistanud seda – selle

väljaselgitamiseks oli alustatud uuringut. Vastustaja pidas aga pigem usutavaks, et kaebaja

soovitud kõrgusega tuulikute rajamine ei ole riigikaitseliste huvide tõttu võimalik,

põhjendamata seda seisukohta. Kaitseministeerium ei osanud tõepoolest öelda uuringu

valmimise ja Kaitseministeeriumi arvamuse kujundamise täpset aega, kuid tõenäoliseks peeti

2021. a I poolaastat. Seega pole päris õige ka vastustaja järeldus, et on teadmata, millal selgus

saabub. Eriplaneeringu menetluse kestust arvestades ei ole tegemist ülemäära pika ajaga, eriti

kuna asukoha eelvaliku etapis ei määrata veel kindlaks tuulikute täpset kõrgust ja paigutust.

39. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja teinud kaalumisvigu, leides, et eeltingimustes seatud

kriteeriumitele vastava tuulepargi rajamine alale 2 on välistatud. Vastustaja on andnud

eriplaneeringu menetluse lõpetamisel väga suure kaalu kohalike elanike vastuseisule ja

tuulepargist lähtuvatele negatiivsetele mõjudele, kuid selliste järelduste tegemine oli praeguse

vaidluse asjaoludel ennatlik. Eriplaneeringu koostamise menetluse ennatliku lõpetamisega

võttis vastustaja kaebajalt võimalus tõendada, et tuulepargi rajamisega ei kaasne olulisi

negatiivseid mõjusid või neid mõjusid oleks võimalik leevendada või kompenseerida. Sellega

on vastustaja rikkunud kaebaja õigust tema huvide õiguspärasele kaalumisele vaidlusaluse

eriplaneeringu menetluses (PlanS § 10 lg 1).

Kokkuvõte

40. Kuna vastustaja tegi vaidlusaluse eriplaneeringu lõpetamisel olulisi vigu, on halduskohus

vaidlustatud haldusaktid kokkuvõttes õigesti tühistanud. Ringkonnakohus muudab osaliselt

halduskohtu otsuse põhjendusi osas, mis puudutab PlanS § 97 lg 1 kohaldamist, asukoha

eelvaliku alternatiive ning eriplaneeringu koostamise korraldaja ja huvitatud isiku rolle.

II

41. Kaebaja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2

tühistada osas, milles kaebaja menetluskulud jäid tema enda kanda.

42. Halduskohus tegi otsuse vastustaja kahjuks. Seega HKMS § 108 lg-s 1 sätestatud

üldreegli järgi oli vastustajal kohustus kanda kaebaja menetluskulud. Halduskohus jättis aga

otsuse resolutsiooni p-s 2 menetluskulud poolte endi kanda, tuginedes HKMS § 108 lg-le 11

(otsuses ekslikult § 108 lg 10). Viidatud sätte järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt

poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti,

oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohtu hinnangul oleks kaebaja saanud

käesolevat kohtuvaidlust vältida, kui oleks andnud vastustajale selgelt mõista, millistel

tingimustel ta oleks nõus jätkama eriplaneeringu koostamise menetlust, kui vastustaja muudaks

PlanS § 102 alusel lähteülesannet. Halduskohtu põhjenduste järgi tekkis praegune vaidlus

sisuliselt olukorras, kus kaebaja kui planeeringust huvitatud isik käitus menetluse käigus

paindumatult, andes vastustajale mõista, et soovib igal juhul rajada kavandatava tuulepargi

maksimaalses võimalikus mahus. Vastustaja reageeris sellele aga põhjendamatult rangelt

eriplaneeringu menetluse lõpetamisega, jättes kaalumata alternatiivse võimaluse lahendada

asukoha eelvalikut alade võrra, mis ei vasta kaebaja esile toodud parameetritele. Kohus leidis,

et valla väär käitumine tingis vaidlustatud haldusaktide tühistamise, kuid ebaõiglane oleks

panna vallale ka kaebaja menetluskulude kandmise kohustust.

43. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et HKMS § 108 lg 11 kohaldamine oli üllatuslik.

Seda sätet võib kohus kohaldada ka omal algatusel. Kaebajal on aga õigus, et praegune

3-21-810

22(22)

kohtuvaidlus on tingitud vastustaja, mitte kaebaja õigusvastasest tegevusest. Kaebuse

rahuldamisel on määrav vastustaja ebaõige arusaam asukoha eelvaliku olemusest ja olulised

kaalutlusvead otsustamisel, et eriplaneeringu kehtestamine alal 2 ei ole võimalik. Kaebuse

rahuldamine ei sõltu sellest, et kaebaja ei olnud senises eriplaneeringu menetluses valmis

kompromissideks. Sellega võttis ta lihtsalt riski, et tema huvides algatatud eriplaneeringu

menetlus võidakse lõpetada. Sellistel asjaoludel ei ole HKMS § 108 lg 11 kohaldamine

põhjendatud.

44. Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Välja mõistetakse üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kaebaja palus vastustajalt välja mõista

esindajakulud 3150 + 212,50 = 3362,50 eurot (ilma käibemaksuta). Kaebaja esitas

halduskohtule menetluskulude kandmise kohta Eesti Energia AS arved ja käsunduslepingu nr

KA-JUR-2/2008, mille järgi osutab Eesti Energia AS kaebajale praeguses kohtuvaidluses

õigusabi tunnihinnaga 150 eurot ilma käibemaksuta (dtl 680–685 ja 713). Ringkonnakohtu

senise praktika järgi on menetluskulude väljamõistmisel õiguslikult lubatav, kui Elektrilevi OÜ

tellib käsunduslepingu alusel õigusabiteenust Eesti Energia AS-lt (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 26.01.2018 otsus nr 3-16-2460, p 20; 30.06.2020 otsus nr 3-19-1376, p 18;

31.05.2021 otsus nr 3-20-893, p 17). Sarnaselt Elektrilevi OÜ-ga on kaebaja samuti Eesti

Energia AS-i tütarettevõtja, mistõttu on viidatud kohtupraktika asjakohane ka praeguses asjas.

Õigusabikulude kandmise kohustuse tekkimist tõendavad arved (HKMS § 109 lg 11). Asja

mahtu ja keerukust ning menetluse käiku arvestades olid kaebaja menetluskulud halduskohtus

vajalikud ja põhjendatud ning need tuleb täies ulatuses vastustajalt välja mõista.

III

45. Ringkonnakohus jättis vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas kaebaja

vastuapellatsioonkaebuse. Seega jäävad vastustaja menetluskulud ringkonnakohtus tema enda

kanda ja tal tuleb kanda kaebaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 108 lg 1, §

109 lg 1).

46. Kaebaja tasus ringkonnakohtus vastuapellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 15

eurot ning kandis õigusabikulusid 1875 eurot (ilma käibemaksuta; lisatud on Eesti Energia AS-

i arve ja viidatud on halduskohtule esitatud käsunduslepingule). Asja mahtu ja keerukust ning

apellatsioonimenetluse käiku arvestades on kaebaja menetluskulud vajalikud ja põhjendatud

ning need tuleb vastustajalt välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)