2-20-11168/46 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liili Lauri

Otsuse avaldamise aeg ja koht

26.05.2022, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-11168

Tsiviilasi

Estmak Capital OÜ hagi ITAN Cars OÜ vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

15 277,55 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja: Estmak Capital OÜ (registrikood: 11559160,

asukoht Kai tn 1, 10111 Tallinn), lepingulised esindajad

vandeadvokaat Anton Sigal ja vandeadvokaat Maria

Teder (Ellex Raidla Advokaadibüroo, e-post: xxx, xxx)

Kostja: ITAN Cars OÜ (registrikood: 12319758, asukoht

Lõõtsa tn 2b, 11415 Tallinn, e-post: xxx), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Elmer Muna ja vandeadvokaat

Evelin Prunt (Avokaadibüroo WALLESS, e-post: xxx,

xxx)

Kohtuistung

01.04.2021

Kohtuistungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Anton Sigal

Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Evelin Prunt

Kohtuotsuse resolutsioon

1. Jätta hageja Estmak Capital OÜ hagi kostja ITAN Cars OÜ vastu põhivõlgnevuse ja

viiviste nõudes rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta menetluskulud hageja kanda.

3. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast

käesoleva kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes

2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui

apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib

apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Hagi nõue ja asjaolud

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 07.09.2012 laenulepingu nr 1/2012, mille alusel

hageja andis kostjale laenu 1 285 000 eurot. Laenulepingu punkte 3.1 järgi tuli 940 000

eurot laenusummast tagastada hiljemalt 31.12.2013. Laenulepingu punktide 3.1 ja 2.4 tuli

ülejäänud osa laenusummast tagastada hiljemalt 30.09.2017. Laenulepingu punkt 4.1

kohaselt tuli laenusummalt tasuda intressi 5% aastas. Laenusumma väljamaksmine leidis

aset järgmiselt: 500 000 eurot maksti 13.09.2012, 750 000 eurot maksti 12.11.2012 ja 35

000 eurot maksti 06.02.2013. Enne tähtaja saabumist 30.09.2017 tegi kostja põhisumma

tagasimakseid kokku 1 133 394 euro ulatuses ning maksis 42 500 eurot intressi. Selle

tulemusena oli laenulepingu tähtaja seisuga 30.09.2017 põhisumma jäägiks 151 606 eurot

ning intressivõla jäägiks 23 429,84 eurot. 06.12.2017 maksis kostja hagejale 86 724 eurot,

millest ei piisanud laenu tagastamiseks. Ülejäänud laenu kostja tagasi ei maksnud, hageja

esitas avalduse nimetada kostjale ajutine haldur ning kuulutada välja kostja pankrot

tsiviilasjas 2-19-3523. 24.04.2019 määrusega nimetas kohus kostjale ajutise halduri.

Ajutine haldur tuvastas, et kostja vara katab tema kohustusi ning kuna kostja astus

pankrotimenetluse kestel samme oma likviidsuse parandamiseks, võttis hageja

pankrotiavalduse tagasi ning kohus lõpetas 10.06.2019 menetluse. Kohus mõistis hagejalt

sellega seoses välja menetluskulud 6010 eurot. 31.07.2019 maksis kostja hagejale 83 527,58

eurot ning luges laenu sellega täielikult tagasi makstuks. Hageja aga leiab, et osa laenust on

seni tagastamata.

2. Poolte eriarvamuse põhjuseks on lepingu p 3.3: „Pooled jõudsid kokkuleppele, et laenu

õigeaegse tagastamata jätmise korral leppetrahvi, viivist ja intresse juurde ei arvestata.“

Kostja tõlgendab nimetatud punkti selliselt, et alates 30.09.2017 ei olnud tal kohustust

tasuda laenu pealt ei viivist ega intressi. Lepingut ei saa tõlgendada selliselt, et laenu tähtaja

saabumisel lõpeb intressiarvestus ning laen muutub intressivabaks, olgugi, et võlgnik rikub

laenu tagastamise kohusust. Selline kokkulepe oleks majanduslikult seletamatu, heade

kommete vastane ning tühine TsÜS § 86 lg 1 järgi. See oleks tühine ka VÕS § 106 lg 2

järgi, mis näeb ette, et tühine on kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda

kohustuse tahtliku rikkumise puhuks. Antud juhul tähendaks kostja tõlgendus, et lepinguga

on välistatud igasugune vastutus laenu tähtaegse tagastamata jätmise eest, mis vastaks VÕS

§ 106 lg 2 koosseisule. Hagejal on õigus nõuda viivist seaduses toodud määra alusel alates

01.10.2017 (k.a) kuni kohustuse täitmiseni. Vahepealsed maksed tuleb arvestada esmalt

viivise katteks, seejärel intressi katteks ning viimaseks põhivõla katteks. Võttes arvesse

seadusjärgset viivist ning arvestades kostjalt saadud makseid (86 724 eurot 06.12.2017,

6010 eurot menetluskulude tasaarvestuse teel 26.06.2019 ning 83 527,58 eurot 31.07.2019)

esmalt viivise, seejärel intressi ja viimaseks põhisumma katteks, saab hageja võla

põhisummaks hagi esitamise päeval 13 147,63 eurot ning viivise summaks 1078,11 eurot.

3. Hageja esitas 10.08.2020 hagiavalduse täienduse. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja

mõista põhivõlg 13 147,63 eurot, viivis hagi esitamise päeva seisuga 1078,11 eurot ning

viivis põhivõlalt pärast hagi esitamist kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduses toodud

määras. Hagiavalduse täienduse kohaselt esitas 03.08.2020 hageja hagi, kuna kostjal on

hagejale tagastamata osa laenust. Kostja suhtes käib likvideerimismenetlus. 01.07.2020

saatis kostja likvideerija hagejale lõppbilansi ja vara jaotusplaani. Lõppbilanss ei sisalda

kostja kohustust hageja ees ning seetõttu ei kajasta õigesti osanikele tehtavaid

väljamakseid, mis peaksid olema vastava summa võrra väiksemad. ÄS § 215 lg 4 kohaselt,

kui bilansi või vara jaotusplaani koostamisel ei ole järgitud seaduse sätteid, võib kohus

osanike, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist, hagi alusel otsustada uue

bilansi või vara jaotusplaani koostamise või täiendava likvideerimise. Hagi võib esitada

kahe kuu jooksul, alates bilansi ja vara jaotusplaani osanikele tutvumiseks esitamisest

osanikele teatamise ajast. Et mitte mööda lasta ülaltoodud tähtaega, täiendab hageja oma

hagi nõudega ÄS § 215 lg 4 alusel. Vaidluse pooled ning vaidlusalused asjaolud on samad.

Hageja märgib, et lõppbilansis ja jaotusplaanis võib olla ka muid ebatäpsusi, mida hagejal

ei ole veel õnnestunud tuvastada, sest kostja on seni põhjendamatult keeldunud

võimaldamast hagejal tutvuda kostja dokumentidega, nt kostja kontoväljavõttega.

Likvideerija lepinguline esindaja lubas dokumendid lõpuks tutvumiseks esitada millalgi

pärast 12.08.2020. Dokumentide analüüsi põhjal võib hagejal uuesti tekkida vajadus hagi

täiendamiseks.

Hageja täpsustas 26.11.2020 menetlusdokumendis rahalise nõude suurust, palus põhinõude

välja mõista summas 13 064.42 eurot, millele lisandus seadusjärgne viivis. Hageja täpsustas

13.04.2021 menetlusdokumendis hagi summat, palus välja mõista põhisumma 11 771.88

eurot, viivis hagi esitamise päeva seisuga 952.07 eurot ja edasi viivis kuni kohustuse

täitmiseni.

4. Kohus eraldas täiendavas hagis toodud nõude, kostja kohustamiseks uue lõppbilansi ja

varajaotusplaani koostamiseks, iseseisvaks menetluseks. Menetlus toimub tsiviilasjas 2-20-

12848.

Kostja vastuväited

5. Kostja hagi ei tunnista, hagi põhineb eeldusel, et laenuleping nr 1/2012 on TsÜS § 85

kohaselt osadeks jagatav. Pooltel puudub aga hageja seisukohtadest nähtuvalt vaidlus, et

TsÜS §-le 85 tuginemiseks peavad kumulatiivselt olema täidetud kaks eeldust: (i) tehing

peab olema osadeks jagatav ning (ii) saab eeldada, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise

osata. Samuti ei ole pooltel vaidlust, et TsÜS § 85 eelduste esinemist peab tõendama isik,

kes soovib tugineda tehingu ühe osa tühisusele. Kostja on põhistanud ja tõendanud, et

laenulepingu punktis 3.3 sisalduv viivise nõudeõigust piirav kokkulepe oli kostja osanikega

sõlmitud laenulepingute lahutamatuks osaks. Ilma laenulepingu punktis 3.3 sisalduva

kokkuleppeta ei oleks kostja laenulepingut sõlminud, sest tema ja osanike vahel sõlmitud

laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmine sõltus omakorda kostja ja Luminor Liising

AS-i vahel sõlmitud liisingulepingu täitmisest, aga ka äriplaani käima lükkamise edukusest.

Viidatud seisukohta kinnitavad alljärgnevad tõendid: (a) laenulepingu p-s 1.1 sätestatud

lepingu eesmärk, mille kohaselt oli Estmak kohustatud „andma laenuvõtjale laenu

investeerimiseks raudtee veermisse“; (b) ITAN-i asutamislepingu p 4, mille kohaselt ITAN-

i ainsaks tegevusalaks pidi saama raudteeveeremi rendile andmine; (c) laenulepingu p 3.1

teine lause koosmõjus ITAN-i ja Luminor Liising AS vahel sõlmitud liisingulepingutega,

millest lähtuvalt olid osanikud ITAN-iga laenulepingu sõlmimise hetkel teadlikud, et panga

poolt raudteeveeremi soetamise ja liisingusse andmise eeltingimuseks oli see, et ITAN on

kohustatud kogu liisingulepingu kehtivuse aja garanteerima, et liisinguvõtja omakapitali

miinimummäär on 30%. Samuti oli kostja kohustatud tagama, et ITAN ei tagasta ilma

Luminori eelneva nõusolekuta osanikele omanikulaenu põhiosamakseid; ning (d) pooltel

puudub Estmaki seisukohtadest nähtuvalt vaidlus, et samasugune viivise nõudeõiguse

piirang sisaldus ka teiste ITAN-i osanike, AN Invest Group OÜ-ga ja Timeless Investments

OÜ-ga sõlmitud laenulepingutes. Kehtib ÄS §-st 154 osanike võrdsuse põhimõttega.

Laenulepingu punktis 3.3 sisalduv lepingutingimus on üks osa mitmest laenu tagastamise

tingimusest, millega kõik osanikud ja ITAN nõustusid, arvestades laenulepingute sõlmimise

konteksti.

6. TsÜS § 86 lg 1 kohaldamiseks peavad esinema sellised ühiskonna jaoks olulised väärtused,

mida vaidlusalune lepingutingimus ei järgiks. Üksnes kahe majandus- ja kutsetegevuses

tegutseva isiku vahelise kokkuleppe saavutamist õiguskaitsevahendite kasutamine

piiramiseks ei ole poolte privaatautonoomiat arvestades kuidagi iseenesest selline asjaolu,

mida saaks pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Laenulepingu allkirjastamisel ei

esinenud sundolukorda või laenuandja ebamoraalset mõjutamist, mis oleks võinud tingida

lepingu heade kommete vastasuse. Nii ITAN-i kui Estmaki poolelt kirjutas laenulepingule

alla sama isik, hageja seaduslik esindaja TS. Teiste ITAN-i osanikega sõlmitud leping

sisaldas sama tingimust, nagu ka vaidlusalune laenulepingu p 3.3. Üritati vältida osanike

suhtes sellise laenusumma ja viivise tasumise kohustuse võtmist, kus ei olnud teada, millises

ulatuses on 2017. aastaks õnnestunud ITAN-i tegevuse käima lükkamine.

7. Igal juhul nähtub ka AN Invest Group OÜ laenulepingu projekti edastamist kinnitavast e-

kirjast lepinguprojekti koostaja selgitus, et „Laenu tingimusi võib igal hetkel muuta“.

Ühelegi osanikule ei sunnitud konkreetset lepingut peale, vaid kapitali kaasamine toimus

osanike ja juhatuste liikmete vahelise arutelu tulemusel. TS saanuks teha teistele osanikele

ettepaneku laenulepingu muutmiseks. ITAN on tõendanud, et osanike poolt antav laen pidi

olema kapitalisüsti ja võlakirja vahepealne konstruktsioon, ühest küljest sarnanes laenu

andmine osakapitali suurendamisele, kus osaühing ei pea osanikele nende sissemakset

tagastama ega maksma viiviseid või leppetrahvi ning teisest küljest oli tegemist ikkagi laenu

andmisega, st pärast Luminor Liising AS-i poolt seatud 30% omakapitali nõude

äralangemist oli ITAN-il kohustus laenu põhiosa koos intressiga osanikele tagastada, st laen

ei olnud kindlasti ühingule antud tasuta. Sellise majandusliku sisu olemasolu kinnitas

Estmak ise enda seadusliku esindaja vahendusel laenulepingule allkirja andes nii laenusaaja

kui laenuvõtja poolt.

8. Kostja juhib kohtu tähelepanu VÕS § 29 lõikele 8, mille kohaselt tuleks poolte kokkuleppe

tõlgendamisel eelistada tõlgendust, et kokkulepe on seaduslik ja kehtiv. Kõikide

õiguskaitsevahendite kasutamist laenulepingu p 3.3 ei piiranud. Selles osas jääb kostjale ka

arusaamatuks, miks hageja arvab, et laenulepingu p 3.3 sõnastus viitas ka näiteks VÕS §

101 lg 1 p-st 1 või p-st 2 tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamise piiramisele. Viivise

nõudeõiguse piiramine on sellisel kujul VÕS § 106 kohaselt lubatav. Laenulepingu p 3.3

kehtivust tuleb hinnata lepingu sõlmimise hetkel kehtinud VÕS-i sätete kohaselt. Kuivõrd

2012. aastal VÕS § 113 lõiget 10 ei eksisteerinud, siis ei ole see säte ka asjassepuutuv

laenulepingu p 3.3 kehtivuse hindamisel.

9. Hageja nõude rahuldamine oleks hea usu põhimõttega vastuolus. Estmaki seaduslik

esindaja on ainuisikuliselt esindanud nii hagejat kui ka kostjat vaidlusaluse tehingu

tegemisel, omades seega õigust igakülgselt lepingutingimusi mõjutada. Sellegipoolest ei ole

Estmak enne osanike vaheliste erimeelsuste tekkimist kordagi väitnud, et leping on kuidagi

Estmaki huve kahjustav. Vastupidi, ka hageja ise aktsepteeris, et sellised tingimused on

kõikide osanike huve võrdselt arvestavad ja ühetaoliselt sobivad. Seega juhul, kui Estmakil

õnnestuks nüüd saavutada olukord, kus tema erinevalt teistest osanikest saaks nõuda ITAN-

ilt ka viivist, siis saaks Estmak kunagisest osanike kokkuleppest teistega võrreldes

märkimisväärselt rohkem kasu. See oleks omakorda vastuolus ka osanike võrdsuse

põhimõttega. Poolte tahteavaldust laenulepingu punktis 2.1 nimetatud summast suurema

laenu üleandmiseks ei kinnita ka ITAN-i raamatupidamisaasta aruanded. ITAN ei ole enda

majandusaasta aruannetes kajastanud sellist võlgnevust, nagu väidab ITAN-il olevat

Estmak. Teiseks, saab lepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldus olla antud ikkagi enne

septembrit 2012, mitte alles pärast laenulepingu sõlmimist, s.o. aastatel 2013 – 2017.

10. Kostja esitas 23.09.2020 taotluse menetluskulude katteks tagatise saamiseks. Kohus

lahendas taotluse 16.10.2020 määrusega ning rahuldas selle osaliselt. Hageja tasus nõutud

tagatise summa.

11. 07.06.2021 lahendas kohus kostja täiendava taotluse menetluskulude tagatise nõudes.

Kohus määras tagatise summas 2000 eurot.

12. Kostja soovis asja läbivaatamist kohtuistungil, kohus viis läbi korraldava istungi ning kohus

jätkas 01.04.2021 poolte nõusolekul TsMS § 403 alusel kirjalikus menetluses.

Kohtu põhjendused

13. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid

kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

14. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte

faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks

ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta

esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

15. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p

3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise

avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt

olema tõesed.

16. VÕS § 2 lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk

võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või

jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse

täitmist. VÕS § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 1 lg 3 sätestab, et rohkem

kui kahe poole vahel sõlmitud lepingutele (mitmepoolne leping) kohaldatakse käesolevas

seaduses lepingute kohta sätestatut, kui see ei ole vastuolus lepingu olemuse ega

eesmärgiga. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui

on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 29 esimest lõiget

arvestades tuleb lähtuda iga konkreetse lepingu sõlmimise fakti kindlakstegemisel ja sisu

tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu

tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingueelseid

läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud,

lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki,

vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antud tähendust ja tavasid

ning lepingupoolte vahelist praktikat.

17. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega

lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.

VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohus on neid sätteid kohaldades

märkinud, et leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (Riigikohtu

30.04.2008 otsus, 3-2-1-25-08, p 13). Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui

seadusega ei ole ette nähtud teisiti (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1).

Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS

§ 68 lg 2). Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua

kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). VÕS § 9 lg 3 järgi, kui vastavalt lepingupoolte

kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei

loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui

seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 16 lg-s 1 sätestatakse, et pakkumus (ofert) on lepingu

sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja

(oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga

õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg-s 1 sätestatakse, et nõustumus (aktsept) on otsese

tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 11 lg 1 järgi

võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole

sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.

18. Kohus juhindub antud asjas lahendamisel VÕS § 76 lõikest 1, mis sätestab, et kohustus

tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks,

kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja

õigel viisil. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 14 lg

1 näeb ette, et lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette

valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud

esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema

tõesed. VÕS § 29 lg 3 järgi poolte tahte hindamiseks tuleb arvestada, et kui üks lepingupool

mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal

seda tähendust teadis või pidi teadma siis tõlgendatakse lepingu tingimust selliselt nagu

esimene pool seda mõistis. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha

tõlgendatakse lepingut nii nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma.

19. VÕS § 101 lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1

järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise vähendamine on seaduse alusel tehtav

kohtu diskretsiooniotsus. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivist maksma kohustatud isik

nõuda selle vähendamist VÕS § 162 järgi. VÕS § 162 lõikest 1 tuleneb samuti, et

leppetrahvi võib vähendada kohustatud lepingupoole nõudmisel. Kohus ei vähenda viivist

omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel.

20. Vaidlustamata asjaolud, millest kohus lähtuda saab on järgmised:

• 07.09.2012 sõlmitud laenulepingu nr 1/2012, alusel andis hageja kostjale laenu 1 285

000 eurot.

• Laenulepingu punkti 3.1 järgi tuli 940 000 eurot laenusummast tagastada hiljemalt

31.12.2013 ja punktide 3.1 ja 2.4 järgi ülejäänud osa laenusummast hiljemalt

30.09.2017.

• Laenusumma on laenusaajale üle antud kolme maksega.

• Laenu tagastamise tähtaeg oli 30.09.2017, tagastatud oli 1 133 394 eurot ja intresse

42 500 eurot.

21. Pooled vaidlevad asjaolu üle, millise tähendusega on laenulepingu punkt 3.3, millega on

kajastatud, et laenu õigeaegse tagastamata jätmise korral leppetrahvi, viivist ja intresse

juurde ei arvestata. Seega on vaidlus selle üle, kas sisalduv kokkulepe viiviste ja leppetrahvi

nõudeõiguse piiramise kohta on TsÜS § 86 ja VÕS § 106 lg 2 kohaselt kehtiv.

22. Hagiavalduses kirjeldatu kohaselt oli 30.09.2017 seisuga põhisumma võlgnevus 151 606

eurot ja intressivõla jäägiks 23 429.24 eurot, 06.12.2017 tasus kostja 86 724 eurot ja

31.07.2019 tasus 83 527.58 eurot, kokku 170 251.58 eurot. Kohus ei nõustu hagejaga, et

osa laenust on seni tasumata, kuivõrd hagi asjaolud ei ole tõendamist leidnud. Hageja toetub

hagis toodud täienduste kohaselt (tlk 109, Ikd, 26.11.2020 menetlusdokument) tühisuse

alusele VÕS § 113 lg 10 alusel. Hageja viitab sellele alusele, mil kokkulepe, millega

välistatakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult viivise nõudmine on tühine.

Kohus leiab, et hageja ei ole tuginenud kohasele sättele arvestades laenulepingu sõlmimise

aega 07.09.2012, mil ei kohaldu lepingu tühisuse tõlgendamisel vaidluse korral hilisemalt

vastu võetud norm. VÕS § 113 lg 10 säte jõustus 15.04.2013. Kohus märgib ka, et arvestada

tuleb, kelle ettepanekul see lepingutingimus lisati ning võlausaldaja suhtes on see

ebaõiglane, eelkõige kui see ei ole ülejäänud võlgniku suhtes kehtivaid lepingutingimusi

arvestades põhjendatud või kui selle põhiliseks eesmärgiks on võlgnikule täiendav

likviidsus võlausaldaja arvelt. Kohtu hinnangul ei ole välistatud õiguskaitsevahendite

kasutamine määral, mis tooks kaasa tehingu tühisuse. VÕS § 106 lg 2 kohaselt on tühine

kokkulepe millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise

puhuks, samuti kokkulepe, mis võimaldab võlgnikul täita kohustuse oluliselt erinevana

võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või muul viisil ebamõistlikult välistab vastutuse või

piirab seda. Võlausaldaja ei saanud eeldada oluliselt erinevalt võlgniku poolt kohustuse

täitmist.

23. Kohus lähtub laenulepingu tingimustest (tlk 4, Ikd) ning leiab, et asja sisulise arutamise

käigus ei ole tõendamist leidnud, et lepingu punkt 3.3. oleks tühine TsÜS § 86 lg 1 või VÕS

§ 106 lg 2 järgi. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja

sama kvaliteediga. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud,

võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja

kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks

kuud. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS

§ 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite

põhjendamine selliselt, et põhjenduste õigusust eeldades saab kohus lugeda väite

usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud

tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole

tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

24. Kohus pidas asjas korraldava istungi 01.04.2021 (tlk 146, Ikd) ja selgitas hagejale vajadust

sisustada asjaoludena hagis märgitud heade kommete vastasust. Kohus leiab, et oluline on

lepingu sõlmimisele eelnenud aeg, sõlmimise eesmärk ning poolte tahe. Kohus nõustub

kostjaga laenulepingu allkirjastamisel ei esinenud sundolukorda või laenuandja

ebamoraalset mõjutamist, ei ole tõendatud, mis oleks võinud tingida lepingu heade

kommete vastasuse. Kostja on põhistanud lepingu sõlmimise eesmärki ja seotust teiste

lepingutega. Kostja on esile toonud, et ITAN osanikud sõlmisid lepingu, mil punkt 3.3. oli

üks tingimus, et saavutada kogu laenusuhte osas konsensus. Kostja on kirjeldanud lepingu

sõlmimisel, et laenulepingu tingimuste määramisel arvestati võimalusega, et ITAN

äriplaani õnnestumisel võib tekkida soov liisinglepinguid ja laenulepingut pikendada. Kõik

osanikud olid nõus viivise nõudeõiguse piiramisega nimetatud põhjustel. Samuti nähtub

lepingust, et nii ITAN-i kui Estmaki poolelt kirjutas laenulepingule alla sama isik, hageja

seaduslik esindaja TS. Hageja ei ole ümberlükanud kostja väiteid lepingueelsete

läbirääkimiste kohta ning seotust teiste asjaoludega, mis eesmärgil laenu anti. Kostja on

esile toonud, et teiste ITAN-i osanikega sõlmitud leping sisaldas sama tingimust, nagu

vaidlusalune laenulepingu punkt 3.3. Üritati vältida osanike suhtes sellise laenusumma ja

viivise tasumise kohustuse võtmist, kus ei olnud teada, millises ulatuses on 2017. aastaks

õnnestunud ITAN-i tegevuse käima lükkamine. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tulevalt

kokkuleppe punkti 3.3. kontekstist ei välistatud õiguskaitsevahendite kasutamine, vaid

lepiti kokku ajalises mõõtmes intressi ja viivise suurus. Estmakil oli õigus laenu

kokkulepitud tähtajaks tagastamata jätmise korral nõuda kohustuse täitmist, oma

võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda kuni laenu tagastamiseni või nõuda laenu

tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 101 lg 1). Tehing on heade

kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 2 alusel, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise

ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus

on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on lahendis 3-2-1-76-01

viidanud, et viidanud, et heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha tehingule

koguhinnangu andmise teel. Sellised asjaolud ei ole tõendanud.

25. Õige ei ole kostja väide, et tehingu osadeks jaotamine ei ole tühisuse hindamisel mõeldav.

See sõltub lepingust ja vaidlusalusest kokkuleppest. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd

lepingu punkti 3.3 tühisus ei ole tuvastamist leidnud, ei teki kostjal hageja ees ka

vaidlusalusest laenulepingust täiendavat kohustust. Vaidlust ei ole kostja poolt ülekantud

summade osas, kuivõrd laenulepingu punkt 3.3. on kehtiv ning hagejal ei ole õigust nõuda

laenulepingu punkt 3.3. alusel viiviste tasumist, seega on kõik kostja laenulepingust

tulenevad kohustused täidetud.

Menetluskulud

26. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

27. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka

siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes

aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt

määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus

kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab

tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud

korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas

kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS §

177 lõikes 2 sätestatud korras.

28. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liili Lauri

Kohtunik