3-22-73/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

25. mai 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-73

Haldusasi

X kaebus tuvastada Eesti Töötukassa 03.05.2019 otsuse nr

TVT/19/021903 p 3.3 õigusvastasus (kuivõrd vastav TVTS

§ 13 lg 3 on põhiseaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastane

ja tuleb jätta kohaldamata); kohustada Eesti Töötukassat

määrata kaebajale töövõimetoetus, mis ei ole sissetulekust

sõltuv (kuivõrd vastav TVTS § 13 lg 3 on põhiseaduse ja

Euroopa Liidu õiguse vastane ja tuleb jätta kohaldamata)

ning kohustada välja maksta detsembri kuu 2021

töövõimetoetus täies ulatuses.

Menetlusosalised

Kaebaja: X, esindaja v.adv Kalle-Kaspar Sepper

Vastustaja: Eesti Töötukassa

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta poolt menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.06.2022.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebajale on määratud Töötukassa otsusega puuduv töövõime ning selle alusel makstakse

kaebajale vastavalt päevamäärale toetust.

2. Kaebaja esitas Töötukassale 09.12.2021 päringu, kuivõrd talle ei laekunud toetus perioodi

01.11.2021-30.11.2021 eest. Töötukassa edastas kaebajale 10.12.2021 teatise, mille kohaselt

kaebajale eeltoodud perioodi eest toetust ei maksta, kuivõrd kaebaja sissetulek ületab 90-

kordse päevamäära.

3. 10.01.2022 (täpsustatud 24.01.2022) esitas X Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste

nõuetega: 1) tunnistada TVTS § 13 lg 3 põhiseadusega ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus

olevaks osas, mille kohaselt töövõime vähenemisest tulenev toetuse maksmine on seatud

sõltuvusse isiku sissetulekust; 2) tuvastada Eesti Töötukassa 03.05.2019 otsuse nr

TVT/19/021903 p 3.3 õigusvastasus; 3) kohustada Eesti Töötukassat määrata kaebajale

töövõimetoetus, mis ei ole sissetulekust sõltuv (kuivõrd vastav TVTS § 13 lg 3 on põhiseaduse

ja Euroopa Liidu õiguse vastane ja tuleb jätta kohaldamata) ning kohustada välja maksta

detsembri kuu 2021 töövõimetoetus täies ulatuses.

25.01.2022 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 21.04.2022 määrusega määras kohus

asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja edasised menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Töötukassa edastas kaebajale 10.12.2021 teatise, mille kohaselt kaebajale eeltoodud

perioodi eest toetust ei maksta, kuivõrd kaebaja sissetulek ületab 90- kordse päevamäära.

Kaebaja Eesti Töötukassa teatisega, mille kohaselt on toetuse maksmine sõltuvuses kaebaja

sissetulekuga, ei nõustu. Kaebaja leiab, et eelmainitud Eesti Töötukassa rikub võrdse

kohtlemise põhimõtet ning on vastuolus põhiseaduse, Euroopa Liidu õiguse ja ÜRO puuetega

isikute õiguste konventsiooniga.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist olukorras, kus riik ei hüvita peale isiku

sissetuleku päevamäära ületamist talle töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi.

Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 1 lg 1 kohaselt on TVTS üheks eesmärgiks pikaajalise

tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise toetamine. TVTS seaduse

seletuskirja alusel on töövõimeskeemi reformi esmane eesmärk vähenenud töövõimega

inimeste tööturule tagasitoomine, neile sobiva töö leidmine ja säilitamine. Teine eesmärk on

töövõime kaotuse ennetamine. Vähenenud töövõimega isikute töötamise toetamine on

välistatud olukorras, kus riik ei hüvita peale isiku sissetuleku päevamäära ületades talle

töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi. Seetõttu juhul, kui isikul on tuvastatud osaline

või puuduv töövõime, peaks tal olema säilitatud riigi poolne kohustus hüvitada talle töövõime

vähenemisest tulenevad lisakulutused, olenemata isiku sissetulekust, vastasel korral on tegemist

võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Seega lasub Töötukassal kohustus tasuda täielikult

päevamäära alusel kaebajale määratud toetus.

4.2. Kui isikul on tuvastatud osaline või puuduv töövõime, peaks tal olema säilitatud riigi

poolne kohustus hüvitada talle töövõime vähenemisest tulenevad lisakulutused, olenemata isiku

sissetulekust. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist olukorras, kus riik ei

hüvita igale isikule talle töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi. Vähenenud

töövõimega isikute toetamine on välistatud olukorras, kus toetuse maksmine on sõltuvuses isiku

majanduslikust olukorrast (mh sissetulekust).

4.3. Töövõimetoetuse seaduse seletuskirjast selgub, et töövõimetoetust käsitletakse kui

„asendussissetulekut“ tööealisele inimesele, kes haiguse või vigastuse tõttu ei ole võimeline

tööga elatist teenima või kelle töövõime on oluliselt vähenenud. Toetust vähendatakse

summani, mille leidmiseks lahutatakse inimese sissetulekust 90-kordne päevamäär ning saadud

tulemus jagatakse kahega. Seega on tegemist olukorraga, kus töövõimetoetust makstakse

vastavalt sissetulekule ja sissetuleku päevamäära ületamise korral ei ole enam õigus

töövõimetoetusele.

4.4. Olukorras, kus isikul on õigus taotleda nt töötutoetust ja töövõimetoetust, määratakse talle

üksnes töövõimetoetust. Töövõime seaduse seletuskirjas on märgitud, et „võrreldes

töövõimetoetusega on töötutoetuse tase madalam, mistõttu pole põhjendatud jätkata inimesele

väiksema toetuse maksmist hetkest, kui tal on tekkinud õigus suuremale toetusele, s.o

töövõimetoetusele. Inimesele, kellele määratakse töövõimetoetus selle perioodi eest, mil ta sai

töötutoetust, tehakse töövõimetoetuse maksmisel tasaarvestus“. Seaduse seletuskirjast

nähtuvalt on riik seda põhjendanud asjaoluga, et „regulatsioon on vajalik, et vältida olukorda,

kus isiku suhtes kehtib samal ajal mitme asendussissetuleku, mille samaaegne maksmine on

välistatud, maksmine.“

4.5. Samas selgub seletuskirjast, et TVTS eesmärk on soodustada inimeste tööl püsimist, osalise

töövõimega mittetöötavate inimeste tööellu naasmist või tööle saamist toetavate teenuste

saamises osalemist. Samuti hinnatakse inimese töövõime hindamise raames tema abivahendite

kasutamise ja rehabilitatsiooni vajadust, mille eesmärgiks on mh tervisekahjustuse süvenemise

ennetamine, et kaitsta inimese töövõimekust ja võimalusel taastada tema tervis ja töövõime.

Tegemist on aga vastuolulise põhimõttega olukorras, kus riik on ühest küljest seadnud

eesmärgiks isikute töövõime säilitamise, taastamise ja tööl püsimise, teisalt aga vähendab

töövõimetoetust vastavalt isikute sissetulekule.

4.6. Töövõimetoetuse peamine eesmärk peaks olema siiski selle toetusega aidata inimese

töövõimekusele ja rehabilitatsioonile ning tervise taastamisele kaasa. Kui riik vähendab

makstavat toetust, siis on töövõime parandamine ja säilitamine komplitseeritud paljudes

olukordades. Kui töövõimetoetuse maksmine on peatatud, siis ei ole võimalik maksta ka

töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi, mistõttu on need isikud kellel on tuvastatud

osaline või puuduv töövõime ja kellel on suurem sissetulek ebavõrdses olukorras võrreldes

nendega, kellel seda ei ole tuvastatud.

4.7. Põhiseaduse (PS) § 28 lg 1 paneb sotsiaalse põhiõigusena riigile kohustuse luua ja hoida

toimivana tervishoiusüsteem, mille kaudu inimesele oleksid haiguse või vigastuse korral ilma

ebamõistliku viivituseta kättesaadavad kvaliteetsed terviseteenused ning ajutise töövõimetuse

puhuks asendussissetulek. Seega nendel isikutel, kellel on töövõimetus mingis osas

permanentne, peaks olema säilitatud sissetulek, et säilitada isiku töövõime ning ennetada

tervisekahjustuse süvenemist. Muudel juhtudel, mil PS inimesele sotsiaalset kaitset ei paku,

tuleb eristada seda, mida nõuab riigilt PS ja mida rahvusvaheline õigus.

4.8. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni (PIÕK) art 5

sätestab, et osalisriigid tunnistavad, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ning neil on ilma

mingi diskrimineerimiseta õigus seaduse võrdsele kaitsele ja võrdsetele hüvedele.

4.9. PIÕK art 25 kohaselt osalisriigid tunnistavad, et puuetega inimestel on õigus võimalikult

heale tervisele ilma diskrimineerimiseta puude alusel. Osalisriigid võtavad kõiki asjakohaseid

meetmeid, et tagada puuetega inimestele juurdepääs sootundlikele tervishoiuteenustele, kaasa

arvatud tervisega seotud taastusravile. Eriti kohustuvad osalisriigid: b) tagama puuetega

inimestele spetsiaalselt nende puuete tõttu vajalikud tervishoiuteenused, kaasa arvatud

asjakohane varajane määratlemine ja sekkumine, samuti teenused, mille eesmärk on

minimeerida ja ennetada puuete lisandumist, sealhulgas ka laste ja vanemate isikute hulgas.

4.10. PIÕK art 26 1. kohaselt osalisriigid võtavad tõhusaid ja asjakohaseid meetmeid, kaasa

arvatud vastastikune toetus, et võimaldada puuetega inimestel saavutada ja säilitada

maksimaalset iseseisvust, täielikku füüsilist, vaimset, sotsiaalset ja kutsealast võimekust ning

täielikku kaasatust ja osalemist kõigis eluvaldkondades. Selle eesmärgi saavutamiseks

korraldavad,

tugevdavad

ja

laiendavad

osalisriigid

igakülgseid

habilitatsiooni

ja

rehabilitatsiooni teenuseid ja programme, eriti tervishoiu, tööhõive, hariduse ja sotsiaalteenuste

valdkondades.

4.11. PIÕK art 27 kohaselt osalisriigid tunnistavad puuetega inimeste õigust tööle teistega

võrdsetel alustel. See hõlmab õigust teenida elatist vabalt valitud või tööturul vastu võetud

töökohal ning õigust puuetega inimestele avatud, kaasavale ja juurdepääsetavale

töökeskkonnale. Osalisriigid kaitsevad ja soodustavad õiguse tööle teostamist, kaasa arvatud

nende isikute puhul, kellel on tekkinud puue töötamise käigus, võttes asjakohaseid meetmeid,

sealhulgas ka seadusandluses, et muu hulgas: (h) edendada puuetega inimeste tööhõivet

erasektoris asjakohaste poliitikate ja meetmetega, mille hulka võivad kuuluda positiivsed

meetmed, soodustused ja muud meetmed võrdsete võimaluste loomiseks; (i) tagada puuetega

inimeste jaoks mõistlike abinõude võtmine töökohal.

4.12. Euroopa Sotsiaalharta artikkel 15 sätestab puuetega isikute õiguse elada iseseisvalt,

sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust. Et rakendada tulemuslikult puuetega

inimeste õigust elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust,

sõltumata nende vanusest ning puude põhjusest ja laadist, kohustuvad lepingupooled eelkõige:

edendada nende täielikku sotsiaalset integreerumist ning osavõttu ühiskondlikust elust

meetmete abil (kaasa arvatud tehnilised abivahendid), mille eesmärk on suhtlemis- ja

liikumistakistuste ületamine ning transpordi, eluaseme ja kultuuritegevuse ning vaba aja

veetmise võimaluste kättesaadavaks tegemine.

4.13. Seega, võttes arvesse eeltoodud konventsioonide sätteid, on riik võtnud endale ka

rahvusvaheliselt kohustuseks edendada puudega inimeste tööhõivet, mis sisaldab endast ka

eesmärke minimeerida ja ennetada puuete lisandumist. TVTS-ist tulenev toetuse määramine

peab olema selline, mis ei sõltu isiku sissetulekust. Toetamise eesmärk peaks olema primaarselt

kompenseerida puuet, parandada töövõime säilimist ning ennetada tervisekahjustuse

süvendamist. Seetõttu kui isikul on tuvastatud osaline või puuduv töövõime, peaks tal olema

säilitatud riigipoolne kohustus hüvitada talle töövõime vähenemisest tulenevad lisakulutused,

olenemata sissetulekust. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist olukorras, kus

riik on pannud toetuse saamise sõltuvusse isiku majanduslikust sissetulekust.

4.14. Asjakohane on käesoleval juhul tuua võrdluseks perehüvitiste seaduse (edaspidi PHS)

alusel makstavat lapsetoetust. PHS § 17 lg 1 alusel on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel

kuni 16-aastaseks saamiseni. PHS § 17 lg 3 alusel on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise

lapse kohta on 60 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on lapsetoetuse suurus 100 eurot.

PHS alusel on riigil kohustus maksta lapsetoetust olenemata perekonna sissetulekust. Seega,

kui riigi kohustus on kompenseerida töövõime kaotanud isiku töövõime kaotust, siis on TVTS

põhiseaduse ja konventsiooniga vastuolus, sest töövõimetoetuse maksmine on seatud

sõltuvusse isiku sissetulekust.

4.15. Ka õigusalases kirjanduses on toodud välja, et puuetega inimeste toetused on olulised, et

puudetega inimesed oleksid kaasatud ja osaleksid aktiivelt ühiskonnaelus. Samas, kui toetused

on määratud vale põhimõttega, siis võivad nad puuetega inimeste osalemist takistada. Kui

puuetega inimeste hüvitised pakuvad abi puudega seotud lisakulude või tervishoiuteenuste

kättesaadavuse katmiseks koos vaesuse vähendamisele sunnatud sissetulekutoetusega, võivad

puudega inimesed kaotada kogu hüvitiste paketi, kui nad saavad teatud „miinimumsissetuleku“

piirist kõrgema sissetuleku. See asetab puuetega inimesed valiku ette, kus nad peavad valima

minimaalsema kui stabiilse sissetuleku tagamise ning tööotsimise ja sotsiaalmajandusliku

osaluse ja toetuste vahel. Kõige viimane võimalus asetab puudega inimesed ebakindlusesse,

kus sissetuleku suurenedes kaob neil ära võimalus näiteks kasutada oma toetusi puudega seotud

lisakulude katmiseks. Õiguskirjanduses on välja toodud, et tegemist on justkui „hüvitiste

lõksuga“, mis viib inimese valiku ette, kus ta valib pigem madalama sissetulekuga töökoha.

Seda probleemi raskendab veelgi see, kui töövõimetushüvitised on seotud töövõimetuse

eeltingimusega (erinevalt madalast sissetulekust või väiksest sissetulekupotentsiaalist) osana

abikõlblikkuse kriteeriumidest, mis mitte ainult ei süvenda puuetega inimeste stereotüüpilist

käitumist nende endi silmis, vaid ka säilitab nende sõltuvuse hüvitistest, kaotades igasuguse

ootuse seoses nende tööturule sisenemisega. Seega on sotsiaalse kaitse kasutamine tööturu

aktiivsuse toetamiseks puuetega inimeste seas oluline eriti samba artikli 17 osas - hüvitiste

kasutamine töökoha kohandamisega seotud või puuetega töötajate toetamise osaliste või kõigi

kulude katmiseks. Lisaks on mittediskrimineerimisel ja paindlikul tööpoliitikal oluline roll

kaasavate töökohtade kujundamisel. Võimalused töö kaudu elatamiseks pakuvad puuetega

inimestele, samamoodi kui teistele, võimalusi ühiskonnas osaleda ja vaesusest pääseda.

Eeltoodu tulemina soovitab Puuetega inimeste õiguste komitee Euroopa Liidul võtta koostöös

oma liikmesriikide ja puuetega inimeste esindusorganisatsioonidega kiireloomulisi meetmeid,

et takistada kokkuhoiumeetmete edasist ebasoodsat ja tagasiulatuvat mõju puuetega inimeste

piisavale elatustasemele, sealhulgas minimaalse sotsiaalkaitse alammäära tagamine. (Lisa

Waddington. Mainstreaming disability rights in the European Pillar of Social Rights – a

compendium. Maastircht Centre for European Law. February 2018, lk 82. Arvutivõrgus:

https://cris.maastrichtuniversity.nl/en/publications/mainstreaming-disability-rights-in-the-

european-social-pillar )

4.16. Seega arvestades eeltoodut, on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega tegemist

olukorras, kus riik ei maksa peale isiku sissetuleku teatud ülemist määra talle toetust. Seetõttu

lasub Töötukassal kohustus tasuda täielikult päevamäära alusel kaebajale määratud toetus.

4.17. 17.11.2017 võtsid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon ühiselt vastu Euroopa

sotsiaalõiguste sambad (Arvutivõrgus: https://ec.europa.eu/commission/priorities/deeper-and-

fairer-economic-and-monetary-union/european-pillar-social-rights/endorsing-european-pillar-

social-rights_et ). Euroopa sotisaalõiguste sammas (edaspidi sambad) hõlmab endas Euroopa

liidu kodanike võrdseid võimalusi ja juurdepääsu tööturule, õiglaseid tingimusi ja

sotsiaalkaitsed ja sotsiaalset kaasatust. Muuhulgas sätestavad eeltoodud sambad ka puudega

inimeste õiguste kaitse (Arvutivõrgus: https://ec.europa.eu/commission/priorities/deeper-and-

fairer-economic-and-monetary-union/european-pillar-social-rights/european-pillar-social-

rights-20-principles_et ). Antud sammaste artikkel 17 sätestab, et puudega inimestel on õigus

sissetulekutoetusele, mis tagab neile väärika elu, teenustele, mis võimaldavad neil osaleda

tööturul ja ühiskonnaelus, ning nende vajadustele kohandatud töökeskkonna järele. Sammaste

artikkel 20 sätestab, et igaühel on õigus saada juurdepääs kvaliteetsetele esmatähtsatele

teenustele, sealhulgas vesi, kanalisatsioon, energia, transport, finantsteenused ja digitaalne

kommunikatsioon. Sellistele teenustele juurdepääsu toetatakse nende inimeste puhul, kes seda

vajavad. Ka antud juhul on Töötukassa määratav toetus, mis on seatud sõltuvusse isikute

sissetulekust, vastuolus sammaste põhimõtetega ja rahvusvaheliste konventsioonidega.

Töövõimetoetuse näol peaks olema tegemist toetusega, mille eesmärk peaks olema

kompenseerida puuet ja parandada töövõime säilitamist, ennetada tervisekahjustuse

süvendamist ja kasutada toetust tervishoiu teenuste jaoks.

PS § 123 sätestab, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt

ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Eestis jõustus konventsioon

29.06.2012. Seega on tegemist olukorraga, kus TVTS § 13 lõige 3 on mh vastuolus ka

konventsiooniga ja Euroopa Liidu õigusega.

4.18. Kuna TVTS § 13 lg 3 tulenevalt on seatud toetuse maksmine sõltuvusse isiku

sissetulekust, siis on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Seega on TVTS § 13

lg 3 näol tegemist sättega, mis on vastuolus nii põhiseaduse, kui konventsiooniga. Kaebaja

palub tunnistada kohtul antud säte põhiseadusega ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks.

Põhiõiguste riive ja kaebeõigus

4.19. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist olukorras, kus riik ei hüvita peale

isiku sissetuleku päevamäära ületamist talle töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi.

TVTS § 1 lg 1 kohaselt on TVTS üheks eesmärgiks pikaajalise tervisekahjustuse tõttu

vähenenud töövõimega isikute töötamise toetamine. TVTS seaduse seletuskirja alusel on

töövõimeskeemi reformi esmane eesmärk vähenenud töövõimega inimeste tööturule

tagasitoomine, neile sobiva töö leidmine ja säilitamine. Teine eesmärk on töövõime kaotuse

ennetamine. Vähenenud töövõimega isikute töötamise toetamine on välistatud olukorras, kus

riik ei hüvita peale isiku sissetuleku päevamäära ületades talle töövõime vähenemisest

tulenevaid lisakulutusi. Seetõttu kui isikul on tuvastatud osaline või puuduv töövõime, siis

peaks tal olema säilitatud riigi poolne kohustus hüvitada talle töövõime vähenemisest tulenevad

lisakulutused, olenemata isiku sissetulekust, vastasel korral on tegemist võrdse kohtlemise

põhimõtte rikkumisega.

Kui Töötukassa ei taga täielikult oma eelarvest toetust ehk toetust selliselt, et see ei sõltu

sissetulekust, siis ei ole puudega isikutel võrdset võimalust toetust eesmärgipäraselt kasutada

ja seetõttu on tegemist diskrimineerimisega. Seadusloome võrdsuse põhimõtet on rikutud, kui

ebavõrdset kohtlemist ei ole võimalik põhiseaduslikult õigustada (RKPJKo 3-4-1-23-11, p 56).

Arvestades riive intensiivsust, seejuures asjaolu, et töötukassa ei ole taganud toetust täielikult

ning on seadnud riigilt toetuse saamise sõltuvusse isiku majanduslikust olukorrast (mh

sissetulekust), on tegemist olulise riivega. Kaebaja võrdsuspõhiõigust on ebaproportsionaalselt

ning seega põhiseaduse vastaselt riivatud. Töötukassa tegevuse õigusvastasuse tuvastamine on

äärmiselt oluline, et ka tulevikus Töötukassa toetuse osas ei jääks kaebaja õigused kaitseta ning

kaebajat ei asetataks diskrimineerivasse olukorda.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastutaja leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja

palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Antud juhul tingis kaebajale detsembris 2021 makstava töövõimetoetuse vähendamise 0 euroni

asjaolu, et kaebaja sissetulek ületas 90-kordse päevamäära. Makse kuule eelneval kuul (november

2021) olid kaebaja sissetulekud 7044,50 eurot (bruto), mis ületab 90-kordset päevamäära. Makse

aluseks olev päevamäär nimetatud perioodil oli 15,13 eurot. Tulenevalt TVTS § 13 lg-st 3 on selliselt

vähendamine õiguspärane.

Samuti tingis kaebajale jaanuaris 2022 makstava töövõimetoetuse vähendamise 11,52 euroni

asjaolu, et makse eelneval kuul (detsember 2021) olid kaebaja sissetulekuks 2276,71 eurot (bruto).

Makse aluseks olev päevamäär nimetatud perioodil oli 15,13 eurot. Tulenevalt TVTS § 13 lg-st 3 on

selliselt vähendamine õiguspärane.

5.2. Vaidlust ei ole selles, et TVTS § 13 lg 1 kohaselt on töövõimetoetuse arvutamise aluseks TVTS

§-s 14 sätestatud töövõimetoetuse päevamäär (edaspidi päevamäär) vaidlusalustel kuudel (november

2021 ja detsember 2021) 15,13 eurot. Toetuse suurus puuduva töövõimega isikul ühe kalendripäeva

eest on TVTS § 13 lg 2 p 2 järgi 100 protsenti päevamäärast, s.o 15,13 eurot.

Vaidlust ei ole ka selles, et maksete kuule eelnevatel kuudel (november 2021 ja detsember 2021)

olid kaebaja sissetulekud Maksu- ja Tolliameti andmekogu andmetel vastavalt 7044,50 eurot (bruto)

ja 2276,71 eurot (bruto).

Vastustajale arusaadavalt seisneb vaidlus selles, kas TVTS § 13 lõige 3 on kooskõlas põhiseaduse ja

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, eelkõige osas, mis näeb ette kohustuse arvutada

töövõimetoetus ümber, kui inimese sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud

kalendrikuul ületab 90-kordset töövõimetoetuse päevamäära. Säte annab õiguse vähendada inimese

töövõimetoetust summa võrra, mis on pool tema sissetuleku ja 90-kordse päevamäära vahest.

5.3. Vastustaja märgib esmalt, et töövõimereformi lähtealuseks on tõdemus, et puue ei tähenda alati

töövõimetust ega töövõimetus puuet. Töövõime hindamise tulemuseks võib olla: sõltumata

tervisekahjustusest on inimene töövõimeline; inimese töövõime on vähenenud; inimene ei ole

töövõimeline (see ei tähenda, et ta üldse mitte mingisugust tööd teha ei saa, aga ta tervisekahjustus

on selline, et temalt töötamist nõuda ei saa).

Reformi alusidee seisneb inimese töövõime hindamises, selle hindamises, kuivõrd inimene suudab

ise tööga elatist teenida. See on igati kooskõlas põhiseadusega - täisealine inimene vastutab enda

äraelamise eest eelkõige ise (Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 2017. § 28 lg 3

komm 19). Pelgalt eeltoodu tõttu ei saa juba pidada reformi põhiseadusega vastuolus olevaks.

Vastustaja märgib täiendavalt, et rahalise toetuse vähendamist siis, kui kahanenud töövõimega

inimene suudab ka ise sissetulekut teenida, ei saa põhiseadusevastaseks pidada. PS § 28 lõige 2

sätestab, et Eesti kodanikul on õigus saada töövõimetuse korral riigilt abi. Töövõimetuse all peetakse

silmas olukordi, kus inimene on kaotanud täielikult või osaliselt oma töövõime. Abi ulatuse ja abi

saamise tingimused otsustab Riigikogu. Riigikohus on kinnitanud, et Põhiseadus ei kirjuta

Riigikogule ette, millises õiguslikus vormis ja mis seadustega tuleb inimesele abi tagada (RKHK

otsus 3-3-1-27-11 p 12). Lisaks töövõimetoetusele on ette nähtud erinevaid toetusi ja muid meetmeid

abistamaks neid, kellel on puude ja/või vähenenud töövõime tõttu tekkinud lisakulud. Otsuse toetuse

suuruse ja abi liikide kohta teeb Riigikogu. Eeltoodust tulenevalt ei saa ka nõustuda kaebaja väitega,

et kui riik vähendab makstavat toetust, siis on töövõime parandamine ja säilitamine komplitseeritud

paljudes olukordades ning kui töövõimetoetuse maksmine on peatatud, st vähendatud 0-ni, siis ei ole

võimalik maksta ka töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi, mistõttu on need isikud kellel

on tuvastatud osaline või puuduv töövõime ja kellel on suurem sissetulek ebavõrdses olukorras

võrreldes nendega, kellel seda ei ole tuvastatud. Kui neist toetustest ja teenustest konkreetsel juhul

ilmselgelt ei piisa, saab alles seejärel sellise olukorra vaidlustada.

5.4. Ka kaebaja viidatud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon (PIÕK) ja Euroopa

Sotsiaalharta ei kirjuta ühelegi riigile ette, kuidas tuleb abi ja toetus puuetega inimestele tagada. Iga

riik loob oma süsteemi, nii et konventsiooni eesmärgid oleksid täidetud. Muu hulgas tuleb tagada

puuetega inimestele õigus teha tööd teistega võrdsetel alustel (PIÕK art 27 lg 1). Konventsioon, ega

harta ei kohusta tagama tööga seotud õigusi just töövõimetoetuse maksmise kaudu. Nagu eelnevalt

kirjeldatud on Eestis Riigikogu juba otsustatud puude ja/või vähenenud töövõime tõttu tekkinud

lisakulude kompenseerimise, toetuse suuruse ja abi liikide korra üle.

5.5. Kaebaja on oma kaebuses võrrelnud töövõimetoetust lapsetoetusega. Erinevalt

töövõimetoetusest ei käsitata perehüvitiste seaduse (PHS) alusel makstavat lapsetoetust

asendussissetulekuna, vaid see on riigi universaaltoetus lastega peredele laste hooldamise,

kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks (Vt perehüvitiste seaduse eelnõu

217 SE algataja seletuskiri lk 17 jj). Seega esitatud võrdlus pole asjakohane. Riigikogu valib

erinevate kaitset vajavate ühiskonnagruppide abistamiseks sobivad meetmed oma poliitilistest

eesmärkidest ja võimalustest lähtuvalt. Küll on aga näiteks PHS-s sätestatud vanemahüvitis mõeldud

asendama lapsevanema sissetulekut lapsega kodus olemise ajal (PHS § 32). Ka vanemahüvitist

vähendatakse juhul, kui inimene saab tulu üle seaduses sätestatud määra (PHS § 42).

5.6. Ka kaebaja viidatud Sotsiaalõiguste sambad ja selles sätestatud põhimõtted puuetega inimeste

kaitseks on sätestatud üldiselt ja sellega liitunud riikidele, kuid siseriiklikult on jäetud seadusandja

pädevusse täpsemalt määrata, millist liiki abi ja millises ulatuses töö leidmisel osutatakse ning

kehtestada tingimused abi saamisele. Praegusel juhul puudub alus kahelda, et töövõimetoetuse

vähendamise korral olukorras, kus inimese sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud

kalendrikuul ületab 90-kordset töövõimetoetuse päevamäära, ei oleks osalise või puuduva

töövõimega inimesele kaebaja kaebuses. kirjeldatud teenused tagatud siseriiklikult. Nagu vastustaja

märkinud on, siis kui osalise või puuduva töövõimega inimesel on samal ajal puudest ja/või

töövõimekaost tingitud lisakulud, siis nende katmiseks saab kasutada lisaks muid toetusi (ennekõike

puudetoetus) ja töötukassa teenuseid.

5.7. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab vastustaja, et TVTS § 13 lg 3 ei ole vastuolus

põhiseadusega, Euroopa Liidu õigusega ja kaebuses viidatud konventsioonidega. Samuti ei esine

kaebaja poolt viidatud ebavõrdset kohtlemist, kuivõrd riik on töövõime kaotanud inimestele

töötamise soodustamiseks, tööl püsimiseks ja lisakulude kandmiseks ette näinud mitmeid meetmed

ning abi piisavuse hindamiseks tuleb vaadata neid kõiki kogumis. Näiteks reguleerib

sotsiaalhoolekande seadus sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust ja abivahendite korraldust ning

kohalike omavalitsuste pakutavaid teenuseid (tugiisik, isiklik abistaja, sotsiaaltransport jne). Kohalik

omavalitsus võib küll nõuda teenuste eest tasu, ent see tasu ei tohi teenuse saamist takistada ning

tasu suurust määrates peab vald või linn arvestama inimese tegeliku maksevõimega (SHS § 16).

Tööturuteenuste ja -toetuste seadus (TTTS) sätestab veel mitu meedet puudega ja/või

töövõimekaoga inimestele (TTTS § 9 lg 5, mh tööruumide ja -vahendite kohandamine, töötamiseks

vajaliku abivahendi tasuta kasutada andmine). Tööturutoetusi (nt stipendium, sõidu- ja

majutustoetus) reguleerib TTTS § 25 jj. Töövõimetoetus on vaid üks neist meetmetest ning see on

mõeldud asendama töövõimekaoga inimese sissetulekut seni, kuni inimene on võimeline ise

piisavalt sissetulekut teenima. Neile selgitustele toetudes saab öelda, et Riigikogu otsus vähendada

osalise või puuduva töövõimega inimese töövõimetoetuse suurust neil kuudel, mil inimene ise teenib

piisavalt, on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga.

5.8. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et samale seisukohale on jõudnud ka Eesti Vabariigi

õiguskantsler. Õiguskantsleri seisukoht on lisatud käesolevale kaebusele.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus

tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt.

7. Õiguslik regulatsioon

Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 13 lg 3 sätestab, et kui osalise või puuduva töövõimega

isiku sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuul ületab 90-kordset

kehtivat päevamäära, arvutatakse toetuse suurus ümber, vähendades tema toetust

töövõimetoetuse maksmise kuu eest summa võrra, mis on pool tema sissetuleku ja 90-kordse

päevamäära vahest.

TVTS § 13 lg 5 kohaselt arvutatakse TVTS § 13 lg-s 3 nimetatud sissetulek ühes kalendrikuus,

võttes arvesse Maksu- ja Tolliameti andmeid tasu kohta, millelt makstakse sotsiaalmaksu

sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1, 3, 4, 6 ja 9 alusel (töötasu, puhkusetasu jm), ning andmeid

välisriigist saadava töötasu kohta. Sissetulekuks loetakse ka töötuskindlustushüvitis,

vanemahüvitis, ajutise töövõimetuse hüvitis ja tööandja makstav haigushüvitis.

TVTS § 13 lg 4 alusel on töövõimetoetuse maksmise kuu kalendrikuu, mille eest toetust

makstakse. TVTS § 17 lg 1 alusel makstakse töövõimetoetust igakuiselt eelmise kalendrikuu

eest jooksva kalendrikuu kümnendaks kuupäevaks.

Asjas tuvastatud faktilised asjaolud

8. X esitas 18.04.2019 Eesti Töötukassale töövõime hindamise taotluse. Eesti Töötukassa

02.05.2019 otsusega nr TVH/19/017102 tuvastati Xl puuduv töövõime kestusega neli aastat

(18.04.2019 - 17.04.2023) (dtl 48-50).

9. Eesti Töötukassa 03.05.2019 otsusega nr TVT/19/021903 määrati Xle töövõimetoetus

ajavahemikuks 01.06.2019 - 17.04.2023 (dtl 52-54).

10. Eesti Töötukassa vähendas detsembris 2021 Xle makstavat töövõimetoetust perioodil

01.11.2021-30.11.2021 eest 0,00 euroni seoses tema sissetuleku ületamisega töövõimetoetuse

90 kordset riiklikku päevamäära ja jaanuaris 2022 perioodi 01.12.2021-31.12.2021 eest 11,52

euroni (dtl 55-57).

Põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlus

11. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 sätestab, et kohus jätab asja

lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti

Vabariigi põhiseadusega (PS) või Euroopa Liidu õigusega.

Kohus märgib esmalt, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9

lõike 1 ja § 14 lõike 2 järgi võib Riigikohus konkreetse normikontrolli menetluses hinnata

üksnes sellise õigusnormi põhiseaduspärasust, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv.

Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mille põhiseadusele

mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest

korda Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).

Kaebaja on palunud kohtul kontrollida TVTS § 13 lg 3 põhiseaduspärasust. Vaidlusaluse normi

kohaselt kui osalise või puuduva töövõimega isiku sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule

eelnenud kalendrikuul ületab 90-kordset kehtivat päevamäära, arvutatakse toetuse suurus

ümber, vähendades tema toetust töövõimetoetuse maksmise kuu eest summa võrra, mis on pool

tema sissetuleku ja 90-kordse päevamäära vahest. Kaebaja eesmärgiks on esiteks tuvastada

Eesti Töötukassa 03.05.2019 otsuse nr TVT/19/021903 p 3.3 õigusvastasus, mille kohaselt

arvutatakse toetuse suurus ümber, vähendades toetust töövõimetoetuse maksmise kuu eest

summa võrra, mis on pool taotleja sissetuleku ja 90-kordse päevamäära vahest.

Töövõimetoetuse maksmise kuu on kalendrikuu, mille eest toetust makstakse. Sissetulekuteks

loetakse töötasu ja muu sotsiaalmaksuga maksustatav tasu, töötuskindlustushüvitis,

vanemahüvitis, ajutise töövõimetuse hüvitis ja tööandja makstav haigushüvitis ning samad

sissetulekud, mida saadakse välisriigist. Kui osalise või puuduva töövõimega isikule

määratakse töövõimetoetus perioodi eest, mille eest talle maksti töötutoetust, vähendatakse

sama perioodi eest makstavat töövõimetoetust töötutoetuse summa võrra. Töövõimetoetust

vähendatakse ka välisriigist töövõimetoetusega samal eesmärgil makstava toetuse, pensioni või

muu rahalise hüvitise võrra. Teiseks taotleb kaebaja kohustada Eesti Töötukassat määrata

kaebajale töövõimetoetus, mis ei ole sissetulekust sõltuv (kuivõrd vastav TVTS § 13 lg 3 on

põhiseaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastane ja tuleb jätta kaebaja arvates kohaldamata) ning

kohustada välja maksta detsembri kuu 2021 töövõimetoetus täies ulatuses.

Kohus on seisukohal, et üksnes siis kui vastav norm tuleks jätta kohaldamata, oleks võimalik

kaebaja poolt märgitud nõuded rahuldada. Järelikult on vaidlusaluse normi kohaldamisel

kohtuasja lahendamise seisukohast otsustav tähtsus. Vaidlusalune säte on seega asjassepuutuv.

12. Kaebaja näeb praeguses asjas PS §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõiguse riivet. Samuti leiab

kaebaja, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

puuetega inimeste õiguste konventsiooni (PIÕK) (art 5, 25, 26.1 ja 27) ja Euroopa Sotsiaalharta

(art 15) mõistes. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse kontrollimiseks tuleb kõigepealt leida kaebajaga

võrreldavas olukorras olevad isikud, keda koheldakse soodsamalt.

Kaebaja on viidanud esmalt varem kehtinud olukorrale ehk sellele, et varasemalt kehtinud

riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määrati isikule töövõimetuspension olenemata isiku

sissetulekust.

Kohus märgib, et hetkel kehtiv TVTS redaktsioon kehtib kõigile ühtemoodi ja seega ei kohelda

kaebajat seetõttu ebavõrdselt. Ka õiguskantsler on oma 15.10.2019 vastuses nr 6-

1/191413/1905033 kaebaja esindajale selgitanud, et: „Rahalise toetuse vähendamist siis, kui

kahanenud töövõimega inimene suudab ka ise sissetulekut teenida, ei saa siiski

põhiseadusevastaseks pidada. Põhiseaduse ja ka rahvusvahelise õiguse kohaselt aitab ühiskond

raskemas olukorras inimesi; mil määral ja kuidas, on aga rahva valitud parlamendi otsustada.

Vaadeldes uut süsteemi tervikuna ei saa väita, et Riigikogu oleks väljunud põhiseaduse raamest.

Lisaks töövõimetoetusele on ette nähtud erinevaid toetusi ja muid meetmeid abistamaks neid,

kel on puude ja/või vähenenud töövõime tõttu tekkinud lisakulud. Otsuse toetuse suuruse ja abi

liikide

kohta

teeb

Riigikogu.“

(Arvutivõrgus

kättesaadav:

(https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/T%C3%B6%C3%B6v%C3

%B5imetoetuse%20v%C3%A4hendamine%20sissetuleku%20kasvades.pdf ) Vastav TVTS §

13 lg 3 kehtib kõigile ühtemoodi.

Teiseks viitas kaebaja, et kui töövõimetoetuse maksmine on peatatud, siis ei ole võimalik

maksta ka töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi, mistõttu on need isikud, kelle on

tuvastatud osaline või puuduv töövõime ja kellel on suurem sissetulek ebavõrdses olukorras

nendega, kellel seda ei ole tuvastatud.

Kaebaja vastav väide, et tegemist on võrdse kohtlemise rikkumisega, on põhjendamatu. Kohus

leiab, et vastustaja on siinkohal asjakohaselt selgitanud, et kaebaja poolt viidatud ebavõrdset

kohtlemist ei esine, kuivõrd riik on töövõime kaotanud inimestele töötamise soodustamiseks,

tööl püsimiseks ja lisakulude kandmiseks ette näinud mitmeid meetmed ning abi piisavuse

hindamiseks tuleb vaadata neid kõiki kogumis. Näiteks reguleerib sotsiaalhoolekande seadus

sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust ja abivahendite korraldust ning kohalike omavalitsuste

pakutavaid teenuseid (tugiisik, isiklik abistaja, sotsiaaltransport jne). Kohalik omavalitsus võib

küll nõuda teenuste eest tasu, ent see tasu ei tohi teenuse saamist takistada ning tasu suurust

määrates peab vald või linn arvestama inimese tegeliku maksevõimega (SHS § 16).

Tööturuteenuste ja -toetuste seadus (TTTS) sätestab veel mitu meedet puudega ja/või

töövõimekaoga inimestele (TTTS § 9 lg 5, mh tööruumide ja -vahendite kohandamine,

töötamiseks vajaliku abivahendi tasuta kasutada andmine). Tööturutoetusi (nt stipendium,

sõidu- ja majutustoetus) reguleerib TTTS § 25 jj. Töövõimetoetus on vaid üks neist meetmetest

ning see on mõeldud asendama töövõimekaoga inimese sissetulekut seni, kuni inimene on

võimeline ise piisavalt sissetulekut teenima. Kohus nõustub nende põhjendustega ning jagab

vastustaja seisukohta selles, et neile selgitustele toetudes saab öelda, et Riigikogu otsus

vähendada osalise või puuduva töövõimega inimese töövõimetoetuse suurust neil kuudel, mil

inimene ise teenib piisavalt, on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka ÜRO puuetega inimeste

õiguste konventsiooniga.

Samasugusele järeldusele on jõudnud ka õiguskantsler juba ülal viidatud 15.10.2019 vastuses

nr 6-1/191413/1905033. Kohus nõustub nende seisukohtadega ega pea vajalikuks neid

detailselt korrata.

Lisaks rõhutab kohus, et töövõimetoetus on meede, mis o mõeldud asendama töövõimekaoga

inimese sissetulekut seni kuni ta suudab seda ise teenida. Töövõimetoetus ei ole spetsiifiliselt

suunatud üksnes tervisest tekkivate lisakulude hüvitamiseks, vaid selle eesmärk on tagada

üldine sissetulek (vt TVTS § 1 lg 1). Ka sel põhjusel ei esine kaebaja poolt viidatud ebavõrdset

kohtlemist. Kohus rõhutab siinkohal, et töövõimetoetuse vähendamine toimub sissetuleku

kasvades kõigil selle saajatel ühte moodi.

PIÕK art 5 (võrdsus ja mittediskrimineerimine), 25 (tervishoid), 26.1 (habilitatsioon ja

rehabilitatsioon) ja 27 (töö ja tööhõive) ning Euroopa Sotsiaalharta art 15 (puuetega isikute

õigus elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust) sätestavad üldised

põhimõtted, kuidas tuleb puuetega inimesi kohelda ning nende elu ka edendada (sh üldise

võrdsuspõhimõtte). Kaebaja ei ole ära näidanud, millise konkreetse kaebaja poolt viidatud

PIÕK artikliga on TVTS § 13 lg 3 vastuolus ja milles see vastuolu konkreetselt seisneb. Samuti

jääb kaebusest ebaselgeks, milles seisneb vastuolu Euroopa Sotsiaalharta art 15.

Kohus toob välja, et õiguskantsler on oma 15.10.2019 vastuses nr 6-1/191413/1905033

põhjendatult selgitanud, et: „PIÕK ei kirjuta riigile ette, kuidas tuleb abi ja toetus puuetega

inimestele tagada. Iga riik loob oma süsteemi, nii et konventsiooni eesmärgid oleksid täidetud.

Muu hulgas tuleb tagada puuetega inimestele õigus teha tööd teistega võrdsetel alustel (PIÕK

art 27 lg 1). Konventsioon ei kohusta tagama tööga seotud õigusi just töövõimetoetuse

maksmise kaudu.“

Kaebaja on oma kaebuses võrrelnud veel töövõimetoetust lapsetoetusega. Kohus leiab, et

vastav võrdlus ei ole asjakohane, kuna nagu ka vastustaja välja tõi, ei käsitleta erinevalt

töövõimetoetusest

perehüvitiste

seaduse

(PHS)

alusel

makstavat

lapsetoetust

asendussissetulekuna, vaid see on riigi universaaltoetus lastega peredele laste hooldamise,

kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks (vt perehüvitiste seaduse

eelnõu 217 SE algataja seletuskiri lk 17 jj). Õige on vastustaja seisukoht ka selles, et Riigikogu

valib erinevate kaitset vajavate ühiskonnagruppide abistamiseks sobivad meetmed oma

poliitilistest eesmärkidest ja võimalustest lähtuvalt. Näiteks PHS-s sätestatud vanemahüvitis

mõeldud asendama lapsevanema sissetulekut lapsega kodus olemise ajal (PHS § 32). Ka

vanemahüvitist, mille eesmärk on samuti asendussissetuleku tagamine, vähendatakse juhul, kui

inimene saab tulu üle seaduses sätestatud määra (PHS § 42).

Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja viidatud Sotsiaalõiguste sambad p 17 ja 20

(Arvutivõrgus

kättesaadav:

https://ec.europa.eu/commission/priorities/deeper-and-fairer-

economic-and-monetary-union/european-pillar-social-rights/endorsing-european-pillar-social-

rights_et) ja selles sätestatud põhimõtted puuetega inimeste kaitseks on sätestatud üldiselt ja

sellega liitunud riikidele, kuid siseriiklikult on jäetud seadusandja pädevusse täpsemalt määrata,

millist liiki abi ja millises ulatuses töö leidmisel osutatakse ning kehtestada tingimused abi

saamisele. Kaebaja ei ole tõendanud, et töövõimetoetuse vähendamise korral olukorras, kus

inimese sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuul ületab 90-kordset

töövõimetoetuse päevamäära, ei oleks osalise või puuduva töövõimega inimesele kaebaja

kaebuses kirjeldatud teenused tagatud siseriiklikult. Seejuures viidatud sammaste artikkel 17

sätestab, et puudega inimestel on õigus sissetulekutoetusele, mis tagab neile väärika elu,

teenustele, mis võimaldavad neil osaleda tööturul ja ühiskonnaelus, ning nende vajadustele

kohandatud töökeskkonna järele. Sammaste artikkel 20 sätestab, et igaühel on õigus saada

juurdepääs kvaliteetsetele esmatähtsatele teenustele, sealhulgas vesi, kanalisatsioon, energia,

transport, finantsteenused ja digitaalne kommunikatsioon. Kaebaja ei ole ka selgitanud

sisuliselt, milles seisneb TVTS § 13 lg 3 vastuolu viidatud sammaste artiklitega.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võrdsuspõhimõtet ei ole rikutud. Kaebajat ei

kohelda võrreldes teiste sarnases olukorras olevate isikutega ebasoodsamalt (kõiki sarnases

olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt). Kaebaja ei ole suutnud ära näidata, kellega

võrreldes (seejuures peab olema tegemist võrreldavate gruppidega) koheldakse teda

ebasoodsamalt. Ka kohus selliseid isikuid ei tuvastanud. Järelikult ei ole tegemist

võrdsuspõhiõiguse riivega põhiseaduse mõttes. Sellest tulenvalt ei ole kohtul vaja käsitleda ka

võrdsuspõhiõiguse riive legitiimset eesmärki ega läbi viia riive proportsionaalsuse kontrolli.

Samuti ei ole rikutud TVTS § 13 lg 3 kehtestamisega muid kaebaja poolt viidatud PIÕK

artikleid ega ka Euroopa Sotsiaalharta art 15, millest tulenevalt on kaebaja taotlus jätta TVTS

§ 13 lg 3 kohaldamata põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.

Tuvastamisnõude ja kohustamisnõude lahendamine

13. Kaebaja esitas kohtule ka taotlused tuvastada Eesti Töötukassa 03.05.2019 otsuse nr

TVT/19/021903 p 3.3 õigusvastasus ning kohustada Eesti Töötukassat määrata kaebajale

töövõimetoetus, mis ei ole sissetulekust sõltuv.

Kuivõrd esitatud taotluste rahuldamise eelduseks oli TVTS § 13 lg 3 põhiseaduse vastasus ja

Euroopa Liidu õiguse vastasus ning sellest tulenevalt vastava sätte kohaldamata jätmine, siis

arvestades, et kohus jättis kaebaja vastava taotluse rahuldamata, siis on kaebus ka selles osas

põhjendamatu. Muid väiteid kaebaja kohtule ei ole esitanud.

14. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus on tervikuna põhjendamatu ja tuleb jätta

rahuldamata.

Menetluskulud

15. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud, siis jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik