2-21-125200/9 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Villem Lapimaa ja Meeli

Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. mai 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-125200

Kohtuasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. aprilli 2022. a tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

416,02 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant)

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood 11919806)

Kostja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 11.

aprilli 2022. a tagaseljaotsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-125200 menetlusse.

2. Otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 646).

3. Tühistada Harju Maakohtu 11. aprilli 2022. a tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-21-

125200 osas, millega maakohus jättis Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi esitamise

seisuga (8. detsember 2021) sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 216,91

eurot ja põhivõlgnevuselt 1047,93 eurot alates 9. detsembrist 2021 arvestatava

viivise nõude võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas

rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

4. Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus osaliselt.

2-21-125200

2 (8)

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse (v.a resolutsiooni p 1) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtu menetluses oli Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (hageja) hagi X (kostja) vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus

1047,93 eurot, intress 133,64 eurot, lepingu haldustasu 12,50 eurot, viivis 308,52 eurot ja

sissenõudekulud 35 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja hagi esitamise ajaks veel

mitte sissenõutavaks muutunud viivis määras 27% aastas põhinõudelt 1047,93 eurot alates 9.

detsembrist 2021 kuni põhinõude jäägi täieliku tasumiseni. Hageja palus mõista kostjalt enda

kasuks välja ka tsiviilasja menetluskulud, s.o riigilõivu 225 eurot, kohtutäituri abil

kättetoimetamise tasu 48 eurot ja õigusabikulu 420 eurot, ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Fresh Finance OÜ (laenuandja) 23. detsembril

2019 tarbimislaenu lepingu nr 10661 (leping), mille kohaselt laenuandja võimaldas kostjale

laenusumma 1100 euro kasutamist tema vajaduste finantseerimiseks ning kostja kohustus

kasutatud laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena 15. kuupäevaks alates 15.

jaanuarist 2020 kuni 15. detsembrini 2024. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli intressimäär

27% aastas.

1.2. Kostja asus laenuandja võimaldatud laenu kasutama ja kohustus lepingu lahutamatuks

osaks olevate laenulepingu tingimuste p 7.1 järgi tagastama laenu igakuiste annuiteetmaksetena

graafikus toodud tingimustel. Kostja rikkus laenulepingu tingimuste p 7.1 ja ei tasunud piisavalt

alates 15. juunist 2020. Kostja lepingu rikkumise tõttu teavitas laenuandja kostjat laenulepingu

tingimuste kohaselt lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ja andis kostjale tähtaja võlgnevuse

tasumiseks. Kuna kostja sellest tähtpäevast kinni ei pidanud, kuulutas laenuandja laenu

tagastamise tähtpäeva saabunuks 4. novembril 2020.

1.3. Pärast lepingu ülesütlemist oli kostja võlgnevus lepingu põhiosamaksed 1047,93 eurot,

tasumata intressimaksed 133,64 eurot ja lepingu haldustasu 12,50 eurot.

1.4. Vastavalt Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele ja laenulepingu tingimuste p-le

14.2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada võlgnevuse sissenõudmisega

seotud kulud. VÕS § 1132 lg 2 seob sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletus-

kirjadega. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d nõudma kostjalt võlgnevust sisse ja

PlusPlus Baltic OÜ on toimetanud kolm võlateatist 29. detsembril 2020, 2. märtsil 2021 ja 2.

2-21-125200

3 (8)

juulil 2021 hagejale teadaolevale kostja aadressile VVV. Juhindudes VÕS § 1132 lg 2 p-st 3,

on hagejal seega õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist 35 eurot.

1.5. Vastavalt laenulepingu tingimuste p-le 11.2.1 ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe p 3 seitsmendale lõigule arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras, kui

pooled ei ole teisiti kokku leppinud, iga viivituses oldud päeva eest. Riigikohus on lahendi nr

3-2-1-120-08 p-s 12 leidnud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist

samas

ulatuses,

mis

pooled

näevad

tarbijakrediidilepingus

ette

intressimäärana.

Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel

tühine tüüptingimus. Vastavalt lepingule oli intressimäära suurus 27% ja selles määras viivis

põhisummalt 1047,93 eurot alates 5. novembrist 2020 kuni 8. detsembrini 2021 on seega 308,52

eurot. Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt kuni

põhivõla tasumiseni.

1.6. Maksekäsu kiirmenetluses on hageja kandnud kulu kohtutäituri abil kättetoimetamise eest

ja vastavalt 1. detsembril 2021 kohtutäitur Kaja Lilloja esitatud arvele on kostjal kohustus

tasuda 48 eurot.

1.7. 8. detsembril 2020 loovutas laenuandja oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete

loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohustus kostja

täitma lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi hagejale.

1.8. Oma nõude materiaalõigusliku alusena viitas hageja VÕS §-le 8, § 76 lg-tele 1 ja 3, § 82

lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-le 6, § 113 lg-le 1 ja §-le 94 ning TsMS §-le 367.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagile ei vastanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas hagi 11. aprilli 2022. a tagaseljaotsusega osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva põhivõlgnevuse 1047,93 eurot, intressi 133,64

eurot, lepingu haldustasu 12,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 91,61 eurot ja

sissenõudmiskulu 35 eurot, kokku 1320,68 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja

kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlgnevuselt (1047,93

eurot) alates 9. detsembrist 2021 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, s.o menetluses

tasutud riigilõivu 225 eurot, kohtutäituri abil kättetoimetamise tasu 48 eurot ja õigusabikulud

90 eurot, kokku 366 eurot, samuti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise

menetluskuludelt alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Maakohus tunnistas tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Riigikohus selgitanud, et tüüptingimuse tühisuse

tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 järgi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale,

et selgelt ülemäärast ja tarbijat ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks.

Viivise mõistlik määr sõltub konkreetse asja asjaoludest. Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 1 ja

lg 3 p 5 järgi hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus

kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.

2-21-125200

4 (8)

3.2. Hagiavaldusele lisatud lepingu tingimuste kohaselt on viivisemäär 27% aastas. Maakohus

oli seisukohal, et tegemist on tüüptingimustega ning kostjaks on tarbija. Laenu andjaks on

kutse- või majandustegevuses tegutsev isik, kelle igapäevane äritegevus on laenuandmine.

Kostja ei tegutsenud laenu võttes kutse- või majandustegevuses. Riigikohtu praktikast tuleneb,

et ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe

tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (lahend nr 3-

2-1-66-05).

3.3. Maakohus leidis, et viivisemäär 27% aastas võlgnetavalt summalt on eeltoodust tulenevalt

tühine, sest ületab seadusjärgset määra rohkem kui kolm korda. Seega kohaldas kohus lähtudes

VÕS § 113 lg-st 1 ja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-25-16 seadusjärgset viivisemäära.

Seadusjärgse määra alusel kujunes võlgnevuselt 1047,93 eurot ajavahemiku 5. november 2020

kuni 8. detsember 2021 eest sissenõutavaks muutunud viiviseks 91,61 eurot.

3.4. Kohus märkis, et koos hagiavaldusega on hageja esitanud avalduse menetluskulude

kindlaksmääramiseks, milles on palunud mõista välja lepingulise esindaja kulu 420 eurot.

Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja järgi on lepinguline esindaja kulutanud 1,5 t

dokumentide komplekteerimisele ja analüüsimisele ning 2 t hagiavalduse koostamisele.

Maakohus leidis, et selline ajakulu ei ole põhjendatud. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka

vaidlusega. Dokumentide hulk ja sisu ei eelda menetlusdokumentide koostamiseks ja

esitamiseks sellist ajakulu. Hagiavalduse sisuline osa ja lisad ei ole mahult sellised, mis

õigustaks märgitud ajakulu. Kohus leidis, et antud juhul saab põhjendatud ajakuluks lugeda 1,5

t. Kohus luges lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu määraks 60 eurot (sh käibemaks).

Eelnevast tulenevalt määras kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks

90 eurot (sh käibemaks) ja mõistis selle kostjalt välja.

3.5. Ülejäänud osas rahuldas kohus hageja nõuded võlgnevuse ja menetluskulude

väljamõistmiseks.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab otsuse osas,

milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata. Hageja palub tühistada maakohtu

otsuse resolutsiooni p 2 väljamõistetud viivise osas ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

viivis 308,52 eurot. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 ning

mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 1047,93 eurot hagi esitamise ajaks veel mitte

sissenõutavaks muutunud viivis määras 27% aastas alates 9. detsembrist 2021 kuni põhinõude

täitmiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude

ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ja kohaldanud

valesti materiaalõiguse normi.

4.2. Laenuandja ja kostja vahel 23. detsembril 2019 sõlmitud leping on VÕS § 402 lg 1 mõttes

tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Riigikohus on

VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113

lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus

lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas

intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS

§ 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist

2-21-125200

5 (8)

lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda

tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana

(Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

4.3. Vastavalt lepingu Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele on viivise määr võrdne

lepingujärgse intressimääraga ja laenulepingu tingimuste p 11.2.1 kohaselt on aastaseks

viivisemääraks lepingujärgne intressimäär (27% aastas).

4.4. Hageja leiab, et VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes ei saa pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida

seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1

kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus

intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes

tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Riigikohus ei lahendanud

10. mai 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust.

Riigikohtu järeldusi nimetatud tsiviilasjas ei ole võimalik automaatselt üle kanda

tarbijakrediidilepingutele, arvestamata tarbijakrediidilepingute eriregulatsiooni.

4.5. Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg

1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohi ületada lepingu sõlmimise ajal

Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus

kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja

intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduse tarbijakrediidilepingule

kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud

tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir.

4.6. Kostja on sõlminud 23. detsembril 2019 lepingu krediidikulukuse määraga 38,02% aastas.

Alates 30. novembrist 2019 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude

krediidi kulukuse määr 20,61% (20,61% × 3 = 61,83%). Seega ei ületanud lepingu sõlmimise

hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määra enam kui kolm korda (38,02% < 61,83%).

4.7. Eeltoodust lähtuvalt on hageja seisukohal, et tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes

sisalduv

viivisemäär,

mis

on

võrdne

samas

tarbijakrediidilepingus

kokkulepitud

intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Hageja seisukohta

toetavad Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-4331 ja otsus

tsiviilasjas nr 2-21-108947.

4.8. Eelnevale tuginedes jääb hageja hagis esitatud seisukohale, et lepingust tulenev viivisenõue

määras 27% aastas on põhjendatud ning hageja rahuldamata jäänud viivisenõue summas 216,91

eurot ja edasiulatuv viivisenõue määraga 27% aastas tuleb rahuldada.

4.9. Hageja esitas ka menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema kulud

apellatsiooniastmes apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 140 eurot ja õigusabikulu

apellatsioonkaebuse koostamisel ja esitamisel 1 t eest 120 eurot koos käibemaksuga, mille

hageja palub kostjalt välja mõista. Hageja palub TsMS § 177 lg 4 alusel määrata, et kostja

tasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivist.

Hageja palub arvesse võtta, et ta on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt

tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada.

2-21-125200

6 (8)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu

tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657

lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks

läbivaatamiseks

saata

ka

menetluskulude

jaotuse

ja

kindlaksmääramise

osas.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

6. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust

ja

põhjendatust

üksnes

osas,

mille

peale

on

edasi

kaevatud.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab hageja maakohtu otsuse osas, millega maakohus

jättis rahuldamata hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude 216,91

euro osas ja edasiulatuva viivise nõude põhinõudelt 1047,93 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määra ületavas osas. Ehkki hageja apellatsioonkaebuse taotlused on sõnastatud

mõnevõrra ebatäpselt (nende kohaselt palub hageja tühistada maakohtu otsuse ka

väljamõistetud viiviste osas ja teha viiviste osas tervikuna uus otsus), nähtub

apellatsioonkaebusest tervikuna, et hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus

hageja nõuded, sh sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise nõuded, osaliselt

rahuldas.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise

kohustust ja eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, jättes hageja viivisenõuded osaliselt

rahuldamata.

7.1. Esitatud hagis nõudis hageja kostjalt põhivõlalt 1047,93 eurot alates 5. novembrist 2020

kuni hagi esitamiseni 8. detsembril 2021 sissenõutavaks muutunud viivist 308,52 eurot ja

edasiulatuvat viivist alates 9. detsembrist 2021 määraga 27% aastas. Hagiavalduse kohaselt

lähtus hageja viivise arvestamisel lepingus kokkulepitud intressimäärast 27% ning sellest, et

laenulepingu tingimuste p 11.2.1 ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 3

seitsmenda lõigu kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras. Maakohus

rahuldas viivisenõude osaliselt, mõistes nii hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise kui ka edasiulatuva viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus põhjendas seda sellega, et viivisemäär 27% aastas ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära, mistõttu viivisekokkulepet sisaldav tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p

5 järgi tühine ning kohaldub VÕS § 113 lg 1 järgi seadusjärgne viivise määr.

7.2. Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis hageja

viivisenõuet lahendades põhjendamatult tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS

§ 415 lg 1, mis viis selleni, et kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas

lauses viidatud viivisemäära. Selle käigus rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise

kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes hageja viivisenõuet osaliselt rahuldamata jättes

käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta

ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Samuti ei ole

maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause

kohaldamist, mistõttu nende sätete kohaldamata jätmise põhjused ei ole jälgitavad.

7.3. Kolleegiumi hinnangul nähtub hagiavaldusest ja maakohtu tuvastatust, et kostja ja

laenuandja vahel sõlmitud lepingu näol, millest tulenevad nõuded on laenuandja hagejale

loovutanud, on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1

kohaselt krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja

2-21-125200

7 (8)

annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu poolteks olid praegusel juhul

füüsilisest isikust kostja ja äriühing. Maakohus tuvastas, et kostja oli tarbija, kes ei tegutsenud

laenu võttes oma majandus- või kutsetegevuses, samas kui laenuandjaks oli majandus- või

kutsetegevuses tegutsev isik, kelle igapäevane äritegevus on laenuandmine.

7.4. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses erinorm viivisemäära kohta. VÕS §

415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel

nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause

kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju

hüvitamist. Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1

esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS §

415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Riigikohus selgitas, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus

lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas

intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus

maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt

viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt

samas). Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu

ülesütlemise korral soodsam intressimäär.

7.5. Praegusel juhul olid kostja ja laenuandja leppinud hageja esile toodud asjaoludel lepingus

kokku intressimääras 27% aastas. Seega oli kostja ja laenuandja vahel sõlmitud

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb

lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagi kohaselt on hageja omandanud

laenuandjalt viimase nõuded kostja vastu. Seega on hagejal hagi aluseks olevatel asjaoludel

õigus nõuda kostjalt viivist määras 27% aastas.

7.6. Maakohus ei ole viidanud vaidlustatud otsuses ka sellistele asjaoludele, millega võiks

kaasneda lepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei

ole maakohus tuvastanud, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks

VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.

7.7. Kuna praegusel juhul on hagist nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul

VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära

kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le 1 ja lg 3 p-le

5. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär

kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle

suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat)

viivisemäära.

8. Maakohtu eksimused hageja viivisenõuete osaliselt rahuldamata jätmisel annavad aluse

vaidlustatud otsus selles osas tühistada. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa

ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb

tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui

kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

2-21-125200

8 (8)

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi

saadetakse esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei oleks

praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja

menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise

lause ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

9. Ka tagaseljaotsuse tühistamisel tuleb arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 651

lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja

maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu

otsus tühistada osas, millega kohus jättis hageja viivisenõuded, s.o nii sissenõutavaks muutunud

viivise kui ka edasiulatuva viivise nõuded rahuldamata.

10. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude

jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

11. Kuna erinevalt hageja taotletust ei saa ringkonnakohus uut lahendit teha ega jaota

menetluskulusid, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.

12. TsMS § 646 kohaldamisel ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt

apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt ka Riigikohtu

24. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Villem Lapimaa

Meeli Kaur