3-20-1634/47 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. mai 2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-1634

Haldusasi

Xi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 3. septembri 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. septembri 2021. a

otsus muutmata.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks.

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. juuni 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla

vastu vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitisena 25000 euro saamiseks. Kaebaja taotles

kahju hüvitamist järgmiste rikkumiste eest:

1) kaebajat hoiti väga pikalt üksikvangistuses, eraldatud lukustatud kambris;

2) vangla ei teinud kaebaja terviseseisundist ja üksikvangistusest tingitud ohtudest välja;

3) üksikvangistusest tingitud psühhoosi esinemisel kasutati kaebaja rahustamiseks

pisargaasi;

4) pärast pisargaasi kasutamist jäeti kaebaja abitusse seisu;

5) üksikkambrisse paigutamisel võeti kaebajalt ära kõik isiklikud esemed (televiisor,

ajakirjad, ristsõnad jne);

6) vangla pikendas üksikvangistust seda asjakohaselt põhjendamata.

2. Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et 16. märtsist kuni 25. juunini 2020. a oli kaebaja liikumis- ja

suhtlemisvabadus piiratud vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 ja sellele

järgnevate käskkirjade alusel seoses COVID-19 viiruse tõkestamise meetmete kehtestamisega

Tartu vanglas. Vangla tegi kõik endast oleneva, et vähendada piirangute negatiivseid mõjutusi,

pakkudes kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites.

Perioodil 21. märts–18. mai 2020. a oli kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus täiendavalt piiratud

peaspetsialist-korrapidaja 21. märtsi 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/103 alusel, millega kohaldati

kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Meetmete kohaldamise tingis 21. märtsil 2020

toimunud intsident, mille käigus gaasi kasutamine kaebaja suhtes oli õigustatud. Pärast gaasi

kasutamist kohasteks esmaabi võteteks on isiku gaasi keskkonnast välja viimine ning jaheda,

värske veega loputamine. Selliseid võtteid kaebaja suhtes ka rakendati.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus 4. septembri 2021. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

4. Halduskohus sedastas, et vaidlust ei ole, et ajavahemikul 16. märts – 25. juuni 2020. a (102

päeva) paiknes kaebaja üksinda kambris.

5. Vabariigi Valitsus 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil

kehtestatud eriolukorra tõttu, viiruse leviku tõkestamiseks, Tartu Vangla direktori 18. märtsi

2020. a käskkirja nr 1-1/54 alusel lukustati kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad (p 1.1);

lõpetati kõik kinnipeetavate saatmised (p 1.2); peatati päevakavade järgsed tegevused (p 1.3);

peatati kõik avavanglaosakonna poolt antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi (p 1.4);

jäeti ära kehakultuuriga tegelemine (p 2); peatati vangla kaupluse tegevus (p 3). Samas tagati

kinnipeetavatele hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed ning võimaldati kõneaja laadimine

telefonikaardile taotluse alusel kinnipeetava isiklike vahendite arvelt, kambrite raadio, elekter ja

kaabeltelevisioon jäeti sisselülitatuks ööpäevaringselt ja tagati vangide lisatoitlustamine (p 5).

6. Tartu Vangla 21. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/103 kohaldati kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist; isiklike

riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist; kehakultuuriga tegelemise keelamist; eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist. 3. aprilli 2020. a

käskkirjaga nr 2-20/1-2/117 vastustaja lõpetas isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise

keelu, v.a žiletiterade kambris hoidmise keelu.

Täiendavate julgeolekuabinõude kehtestamiseni viis 21. märtsil 2020 toimunud intsident, kui

kaebaja hakkas oma pead sedavõrd intensiivselt vastu kambri ust peksma, et valvur hindas

olukorra kriitiliseks ja olles kutsunud abiväge, sisenes kambrisse. Kaebaja ründas sisenenud

valvurit laualt haaratud pliiatsiga, valvur tõkestas rünnaku kinnipeetava silmadesse suunatud

gaasijoaga. Kuna kinnipeetav ei allunud korraldustele pikali visata ja pliiatsist loobuda, väljus

valvur kambrist ja ootas ära abiväe, kellega koos endiselt agressiivne kinnipeetav käerauastati,

viidi nägu pesema ja seejärel rahunema E-hoone kambrisse 1192, kus valvemeedik tuvastas tema

vigastused. Kaebaja leiab küll, et ta oli selles olukorras psühhoosis, kuid see väide ja see diagnoos

ei ole tõendamist leidnud.

Eelnev on piisav, et jaatada VangS § 69 lg-s 1 sätestatud täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise

aluse esinemist. Vastustaja ei ole meetmete kohaldamise otsustamisel ega valikul jätnud mõne

tähtsust omava asjaoluga arvestamata või tuginenud ebaõigele kaalutlusele. Seetõttu on Tartu

Vangla 21. märtsi 2020. a käskkiri nr 2-20/1-2/103 õiguspärane.

7. Ekslik on kaebaja seisukoht, et tema terviseseisundist ja üksikvangistusest tingitud ohtudest ei

tehtud välja. Tervisekaardi väljavõttest on näha, et vangla tagas kaebaja üksikvangistuses hoidmise

ajal talle piisava arstliku kontrolli. Kaebajaga käidi rääkimas 18. ja 19. märtsil 2020. 30. märtsil

2020 määras arst ärevust, isutust ja unehäireid leevendava sümptomaatilise ravi. Korduv ülevaatus

toimus 1. aprillil 2020, kaebajat nõustati ravimite ja peavalu puhuks. 6. aprilli 2020. a laekus

ravimeid jagavalt meditsiiniõelt info, et kaebaja ei soovi ravimeid võtta ning arst lõpetas nende

määramise. 5. mail 2020 kaebaja kaebas lööbe üle. 16. juunil 2020 on kaebaja E kontakti kaudu

pöördunud ja soovinud nahalahust, mis on talle ka väljastatud. 12. juunil 2020 kaebas kaebaja

peavalu.

Asja materjalidest nähtub, et psühholoog on saatnud vangla üksuse juhile kirja, kus ta soovitab

tungivalt kaebaja suhtes teha mõne erandi. Järgmisel päeval, s.o 3. aprilli 2020. a käskkirjaga

nr 2-20/1-2/117 vangla lõpetas isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelu kohaldamise

kaebaja suhtes. Seega oli kaebaja isiklike esemeteta umbes 2 nädalat.

8. Tartu Vangla 13. mai 2020. a protokollist nähtub, et vangla otsustas kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise vajalikkuse üle 11. mail 2020, kui hinnati kaebaja

jätkuvalt ohtlikuks ning peeti vajalikuks meetmete kohaldamist jätkata. Jätkuv üksikkambri

režiimi kohaldamine, arvestades ka kaebaja enda väljendatud seisukohti üksinda olemise eeliste

kohta, ei muutunud õigusvastaseks üksnes selle kestuse tõttu. Meetme lõpetamiseks peab vanglal

olema veendumus, et meetme kohaldamise tinginud oht on möödunud. Kui ohu möödumist

kinnitavaid asjaolusid ei ole ilmnenud, siis ei ole ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

alus ja põhjus ära langenud.

9. Gaasipihusti kasutamine vangla kinnistes ruumides ei ole iseenesest õigusvastane, kuid selleks

peab olema erakorraline vajadus.

Praegusel juhul tekkis ohuolukord kiiresti ja seda ei olnud võimalik lahendada korraldusi andes.

Kuna ametnik oli üksinda ja ruumi oli vähe, siis ohutult ei olnud võimalik ka füüsilise jõu ega

teleskoopnuia kasutamine. Kuna gaas võimaldab rünnakut tõrjuda pikemalt distantsilt, siis oligi

gaas ainsaks tõhusaks võimaluseks kaebaja kahjutuks tegemiseks ja tema kontrolli alla saamiseks.

Kaebaja püüdis ka peale gaasi kasutamist liikuda ametniku suunas ning ei allunud valvuri

korraldustele. Gaasi kasutamine võimaldas ametnikul ohutult kambrist väljuda ja kambriuks

sulgeda. Arvestades gaasirelva kasutamisele eelnenud kaebaja käitumist ja vangla käsutuses olnud

vahendeid, ei oleks vanglal olnud võimalik olukorda lahendada vähemintensiivseid meetmeid

kasutades.

Seega olid täidetud nii VangS § 71 lg-s 1 kui ka justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44

„Järelevalve korraldus vanglas“ § 44 lg-s 1 sätestatud eeldused ning ei ole alust pidada gaasi

kasutamist õigusvastaseks. Selleks, et välistada suuremaid vigastusi kaebajale endale ja valvurile,

oli põhjendatud gaasirelva kasutamine. Gaasi eeldatavat kogust ning kasutamise ajavahemikku

arvesse võttes, ei saa seda ebaproportsionaalseks pidada.

10. On üldteada asjaolu, et pipra- või pisargaas tekitab sellega kokku puutunud limaskestades valu.

Valu tugevus sõltub isiku valulävest. Külma veega loputamise eesmärk on gaasi osad nahalt ära

uhtuda. Seega oli just vesi kõige tõhusam vahend gaasist tingitud ärrituse leevendamiseks.

Vaidlust pole selles, et juurdepääs veele oli kaebajal olemas. Pärast gaasi kasutamist ei soovitata

kasutada kaebaja soovitud seepi ega käterätti, kuna hõõrumine tekitab täiendavat ärritust.

21. märtsil 2020 teostati kaebaja meditsiiniline läbivaatus (dtl 57). Objektiivne leid oli järgmine:

„Kinnipeetav rahunemiskambris käeraudadega, agressiivne. Sõimab, jutt kiire ja kõvahäälne.

Silmi avada ei saa (gaasist). Peas marrastus ja muhk, oli ise pea vastu seina löönud. Muid nähtavaid

vigastusi ei ole. Umbes pool tundi hiljem kaotas teadvuse, hingamine kiire, hüperventileeritud.

Elulistest näitajatest hapniku veresisaldus olulisel langenud SpO2 46%, fr 155x’. Vererõhku ei saa

mõõta, keha ülepinges, lihased pinges.“ Arsti kokkuvõte ja soovitused oli järgmised: „Aidatud

istuma, tõstetud lõug, toodud hapnik, manustatud hapnikku 12 l/min umbes 1 min. Patsient tuli

teadvusele, kiskus hapnikumaski peast, ei lase rohkem maski näole panna. Küsis juua, antud

väikeste lonksudega vett. Hingamine taastus normilähedaseks. O2 97%, fr 106x’’. Seisund tasapisi

normaliseerus. Tehtud õiend, pildid V kettal.“

Kaebajale osutati vältimatut abi, ka on kaebaja terviseseisundit kontrollinud esimesel võimalusel

tervishoiutöötaja. Seega ei jäetud teda abitusse seisu. Gaasi sissehingamisega kaasnenud

pikemaajalisi järelmõjusid arsti poolt ei fikseeritud.

11. Kokkuvõtteks ei ole kaebaja taotletud mittevaralise kahju nõue põhjendatud, kuna täidetud ei

ole mittevaralise kahju hüvitamise eeldused.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses on kaebaja seisukohal, et 21. märtsi 2020. a intsidendi põhjuseks oli tema

üksikvangistusse lukustamine ja abita jätmine. Kaebaja psüühiliste häired süvenesid

üksikvangistuses veelgi.

Tõele ei vasta, nagu oleks kaebaja 21. märtsi 2020. a intsidendi käigus üritanud rünnata valvurit

laualt võetud pliiatsiga. Samas on vangla hävitanud videosalvestised, millelt oleks saanud toimunu

tuvastada. Intsidendi tekkimis oli valvur ohutult teisel pool ust. Ukse avamine ja gaasi kasutamine

viitab selgelt psühhoosi rahustamisele, mitte enesekaitsele. Seejuures valvur ei sisenenud

kambrisse, vaid oli kohe valmis gaasi laskma.

Intsidendi järel terve päeva jooksul ei

võimaldatud kaebajale vahetusriideid ega

pesemisvahendeid.

Kaebaja palub nõuda vanglalt välja kaebaja pöördumised nr 6-43/477-1, nr 6-43/598-1, nr 6-

43/1204-1, nr 6-43/109-1, vastused neile ning vaide.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamist ei ole nõuetekohaselt põhjendatud.

Tõendatud ei ole, et kaebajast lähtuv oht püsis veel ka 50 päeva pärast. 11. juuni 2020 protokolli

sisu tõendab, et pärast 21. märtsi 2020 intsidenti kaebajal ei olnud ühtegi rikkumist ja meetmete

kasutamist õigustavad asjaolud olid ära langenud. Kokkuvõttes oli täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise kestus ebaproportsionaalne.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja osutab, et isegi kui kaebaja suhtes ei oleks 21. märtsi 2020. a käskkirjaga täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldatud, oleks tema liikumis- ja suhtlemisvabadus siiski piiratud ja seda

vangla direktori käskkirjade alusel.

Tartu Vangla videovalvesüsteem säilitab salvestisi piiratud aja. Uute salvestiste lisandumisel

kustuvad ajaliselt vanemad salvestised. 21. märtsi 2020. a aset leidnud sündmusi ei ole

eraldiseisvalt salvestatud. Isegi, kui salvestised oleks säilinud, ei saaks neilt kontrollida kaebaja

käitumist kambris.

Ravipäevikust nähtub, et psühhiaater lõpetas kaebaja ravi, sest ta ei soovinud ravimeid võtta. Kui

kaebaja ise ei soovinud ravimeid võtta, siis jääb selgusetuks, kuidas arst saakski tema olukorda

paremaks muuta.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel saaks meditsiinitöötaja otsustada üksnes

kinnipeetava ravivajaduse üle, mitte aga määrata, milliste meetmete rakendamisega saab

maandada isikust lähtuva ohu. Kaebaja suhtes kohaldati erinevaid abinõusid. Põhjendatud on

lõpetada abinõude kohaldamine järk-järgult, jälgides isiku käitumist veendumaks, et oht on

möödunud.

21. märtsi 2020. a intsidendi ajal püüdis ametnik kambrisse siseneda kaebaja enesevigastamise

peatamiseks. Seetõttu oli oluline kaebaja kiirelt kontrolli alla saada ja ainsaks kiireks ning tõhusaks

võimaluseks oli konkreetset olukorda ja tingimusi arvestades gaasi kasutamine. Pärast gaasi

kasutamist ei jäetud kaebajat abitusse seisu ja talle osutati asjakohast abi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

15. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1 on mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise

määramine õigustatud, kui isikule põhjustati valu või kannatusi RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud

õigushüve õigusvastase riivega. Kaebaja väidab mittevaralise kahju tekkimist tema inimväärikust

alandava kohtlemise ja tervise kahjustamise tõttu. Ringkonnakohus mõistab kaebaja väiteid

selliselt, et kaebaja seostab alandavat kohtlemist eelkõige pikaajalise üksikvangistuse

kohaldamise, üksikvangistuse ajal kaebaja vaimse tervise jälgimisest loobumise ning kaebaja

vastu 21. märtsi 2020. a intsidendis pisargaasi kasutamise, samuti selle järgselt kaebaja abita

jätmisega. Tervisekahjuna väidab kaebaja vaimse tervise halvenemist üksikvangistuse ajal.

16. Kaebaja ei ole halduskohtus vaidlustanud Tartu Vangla 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54

ega sellele järgnevaid käskkirju, millega kehtestati Tartu Vanglas üldised piirangud viiruse leviku

tõkestamiseks, s.h kohaldati vangla eluosakondade kambrite lukustamist ajavahemikul

16. märtsist kuni 18. maini 2020. Samuti ei ole kaebaja halduskohtus vaidlustanud Tartu Vangla

21. märtsi 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/103, millega kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid seoses 21. märtsi 2020 intsidendis ilmnenud kaebaja ohtlikkusega. Vaidlust

ei ole selles, et viiruse leviku tõkestamiseks piirangute kehtestamise ajal ei olnud kaebajaga

samasse kambrisse paigutatud teist kinnipeetavat. Seega kaebaja viibis üksikvangistuses 16. kuni

21. märtsini 2020 Tartu Vanglas viiruse tõkestamise kehtestatud piirangute tõttu, 21. märtsist kuni

18. maini 2020 nii viiruse tõkestamiseks kehtestatud piirangute kui ka täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu ning 19. maist kuni 25. juunini 2020 täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu. Ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest alates

kuni 18. maini 2020 ei erinenud kaebaja kinnipidamistingimused oluliselt vanglas kehtestatud

üldiste piirangute tõttu rakendatud režiimist. Üksnes kahe nädala jooksul täiendavate

julgeolekuabinõude kehtestamisel rakendati kaebaja suhtes täiendavalt isiklike riiete kandmise või

esemete kasutamise keelamist. Selle meetme kohaldamine lõpetati 3. aprillil 2020.

Olukorras, kus kaebaja suhtes kinnipidamisrežiimi piirangute kohaldamise ette näinud käskkirjad

on kehtivad haldusaktid, mida kaebaja ei ole halduskohtus vaidlustanud, nõustub ringkonnakohus

halduskohtu põhjendustega (p-d 25 kuni 36) selle kohta, miks kaebaja suhtes alates 16. märtsist

oli üksinda lukustatud kambrisse paigutamine, samuti täiendavalt kohandatud meetmete

rakendamine õiguspärane. HKMS § 201 lg 4 alusel ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ei

korda. Liiati nähtub apellatsioonkaebusest, et kaebaja kaudselt nõustub sellega, et 21. märtsi

2020. a intsident andis aluse pidada kaebajat ohtlikuks teistele isikutele ning kohaldada

täiendavaid julgeolekuabinõusid ohu ennetamiseks. Nimelt märgib kaebaja vastustaja tegevuse

õigusvastasusele osutades, et kaebajal ei olnud pärast 21. märtsi 2020 ühtegi intsidenti, mistõttu

hinnati põhjendamatult teda ohtlikuks ka 50 päeva hiljem, s.o täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise pikendamisel 11. mail 2020, mööndes sellega, et intsidendi toimumise järgselt oli

ohuhinnang põhjendatult.

Vastavalt tuleb hinnata eelkõige seda, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kuni 25.

juunini 2020 oli õiguspärane.

17. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et 13. mai 2020. a protokollist ei nähtu põhjendused

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamiseks ning seega puudus alus meetmete

jätkuvaks kohaldamiseks.

18. VangS § 69 lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes

süstemaatiliselt rikub VangS-i või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on

suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või

vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise

ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 sätestatud aluse tuvastamisel on vanglal õigus otsustada

julgeolekuabinõude kohaldamine ja valida sobiv meede sama paragrahvi lõikes kaks nimetatud

abinõude hulgast. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on lubatud nii ennetaval kui ka

tõkestaval eesmärgil. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve

kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Vaidluse korral peab

vangla tõendama, et meetme jätkuv kohaldamine oli vajalik ning kinnipeetava õigusi vähem

riivava meetme kohaldamine ei oleks soovitud eesmärgile viinud. Vastavalt VangS § 69 lg-le 3

lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui selle kohaldamise alus ära langeb.

Seega on vanglal kohustus meetme kohaldamise ajal kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude

rakendamise aluse ja vajaduse püsimist.

19. Algselt oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks 21. märtsi 2020. a intsident.

Vastustaja kogutud tõendite kohaselt kaebaja, viibides üksi kambris, hakkas oma pead vastu

kambri ust peksma, ründas enesevigastamise tõkestamiseks kambrisse sisenenud valvurit laualt

haaratud pliiatsiga ega allunud valvuri korraldustele. Vastustaja hinnangul näitab juhtunu, et

kinnipeetav võib muutuda agressiivseks ükskõik mis ajahetkel (näiteks siis, kui ametnik täidab

teenistuskohustusi ja siseneb järgmiseks loenduseks kambrisse, rääkimata ametnike teistest

kohustustest – teostada kinnipeetava vanglasisest saatmist, anda kinnipeetavale seaduslikke

korraldusi jne). Kaebaja võib olla impulsiivne ja käituda ametnike suhtes agressiivselt, kasutades

selleks valimata meetmeid ja ohustada seeläbi vangla üldist julgeolekut. Julgeolekuabinõusid

kohaldati raske õigusrikkumise ennetamiseks ja ametnike julgeoleku tagamiseks. Eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamist, samuti kehakultuuriga tegelemise keelamist ja vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist põhjendas vastustaja vajadusega vähendada võimalusi

kaebaja kohtumiseks teiste kinnipeetavatega, et seeläbi ennetada füüsilisi ründeid.

20. Täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise põhjendusena on Tartu Vangla 13. mai

2020. a protokollis (dtl 35) esile toodud kaebaja 21. märtsi 2020. a rikkumise raskust, millest

nähtub, et kaebaja võib käituda impulsiivselt ja ametnike suhtes agressiivselt ning sellest lähtuva

kaebaja väga kõrge ohtlikkusega, mistõttu tuleb tagada, et kaebaja ei saaks toime panna fataalsete

tagajärgedega rikkumisi. Vastustaja ametnike hinnangul ei olnud kaebajast lähtuv oht

kaaskinnipeetavate ja vanglateenistuse ametnikele ära langenud. Julgeolekuabinõude jätkamist

pidasid põhjendatuks nii inspektor-kontaktisik, uurimisosakonna spetsialist ning ka üksuse juht.

Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja põhjendused asjakohased ja asjaolusid arvestades

piisavad meetmete jätkuvaks kohaldamiseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal

kaebaja tõepoolest ei pannud toime uusi ründeid. Kuid sellest järeldu, et kaebajast lähtuv oht oli

möödunud. Täiendavad julgeolekuabinõud ning ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamine

vähendas oluliselt võimalusi ründe kordumiseks. Vastustajal on kohustus tagada nii kinnipeetavate

kui ka vangla ametnike julgeolek ja tagada üldine kord vanglas. 21. märtsi 2020. a kaebaja ründe

äkilisuse ja intensiivsuse tõttu nendel asjaoludel tuleb pidada õigustatuks järeldust, et kaebajast

lähtuv oht ei olnud ära langenud. Seega oli täiendavate julgeolekuabinõude jätkuv kohaldamine

õiguspärane.

21. Kaebaja väidab küll täiendavate julgeolekuabinõude ebaproportsionaalsust, aga ei ole

osutanud võimalusele maandada enda ohtlikust muu meetme kasutamisega. Ka ringkonnakohtus

ei näe, et olukorras, kus kaebaja hinnati ohtlikuks impulsiivse füüsilise ründe ohu tõttu, saanuks

kaebajast lähtuvat ohtu maandada mõne muu, kaebaja põhiõigusi vähem riivava meetme

kohaldamisega. Seetõttu ei ole alust pidada vangla kohaldatud meetmeid ülemäärasteks. Seda

seisukohta ei muuda asjaolu, et õiguskantsler, samuti Euroopa Nõukogu Ministrite komitee

soovitus liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta Rec(2006)2 11/01/2006 peavad

põhjendatuks üksikvangistuse kohaldamist üksnes lühiajaliselt. Nagu põhjendatult osutas

halduskohus, on tegemist soovituslike seisukohtadega. Soovituse järgmisel ei saanud vangla

mööda vaadata kaebajale antud ohuhinnangust ega sellest, milliseid meetmeid oli võimalik ohu

maandamiseks rakendada. Seetõttu ei pea ringkonnakohus täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist ebaproportsionaalseks ainuüksi meetmete kohaldamise kestuse tõttu.

22. Kaebaja heidab vastustajale veel ette täiendavate julgeolekuabinõude jätkuval kohaldamisel

kaebaja terviseseisundi, täpsemalt psüühiliste häirete, arvestamata jätmist. Sealjuures kaebaja

taotles vastustajalt üksikvangistuse lõpetamist või leevendamist viitega psüühilistele

probleemidele. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esile toodud probleemid vaimse tervisega ei

välistanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Arsti soovitusel vastustaja leevendaski

kaebaja suhtes kohaldatud meetmeid ning lubas isiklike asjade ja riiete kasutamist alates 3. aprillist

2020. Samas olnuks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuvastatud ohu maandamise

eesmärgiga otseses vastuolus meetme leevendamine muus osas, kuna vastustaja hindas kaebaja

ohtlikuks just suhetes teiste kinnipeetavate ja vangla ametnike. Alusetu on kaebaja etteheide, et

vastustaja jättis tähelepanuta kaebaja vaimse tervise probleemi ega taganud meditsiinilist abi.

Kaebaja meditsiinikaardi väljavõttelt (dtl 266) nähtub, et 30. märtsil 2020 määras arst talle ärevust,

isutust ja unehäireid leevendava sümptomaatilise ravi, millest kaebaja ise loobus, misjärel arst

lõpetas ravi. Seega on kaebajale olnud tagatud meditsiiniline abi, kuid kaebaja ei olnud valmis

seda vastu võtma. Sama arst on 11. septembri 2020. a kirjas (dtl 216) kinnitanud, et kaebajal esineb

segatüüpi isiksushäire, mis ei piira tema võimet karistust kanda. Kokkuvõtvalt ei ole

kohtumenetluses

ilmnenud

andmeid,

mis

kinnitaks

kaebaja

väidet,

et

täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine olnuks välistatud tema terviseseisundi tõttu. Ka ei ilmne

tõenditest, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oleks toonud kaasa kaebaja

terviseseisundi halvenemise. Meditsiinikaardi väljavõttest ei ilmne, et kaebajal olnuks mingeidki

kaebusi vaimse tervise kohta pärast arsti määratud ravimitest loobumist kuni täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamiseni. Kaebaja ei ole väitnud selliste kaebuste tekkimist

ka hilisemal ajal.

23. Kaebaja esitas kohtumenetluses halduskohtule 11. juuni 2020. a kuupäeva kandva protokolli

pealkirjaga „Kinnipeetav Xi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise osaline

lõpetamine“ (tl 37). Protokolli kohaselt peeti põhjendatuks lõpetada käeraudade kasutamine ning

raseerimisvahendite keeld, kuid jätkata lukustamist. Vastustaja ei ole protokolli esitanud ega

kinnitanud selle koostamist. Samuti ei lõpetatud tegelikkuses kaebaja suhtes käeraudade

kohaldamist.

Kaebaja suhtes käeraudade kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud

kaebuse lahendamisel apellatsioonimenetluses haldusasjas nr 3-20-1687 märkis ringkonnakohus

22. märtsi 2022. a otsuses, et peab võimalikuks, et vanglas arutati kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist ning protokollis märgitud kuupäevas (9. mai 2020) on

viga ja tegelik otsustamine toimus 9. juunil 2020. See oleks kooskõlas ka vangla poolt kaebajale

30. juunil 2020 antud selgitusega, mille kohaselt arutatakse julgeolekuabinõude pikendamist kord

kuus, samuti asjaoluga, et maikuus arutati julgeolekuabinõude pikendamist samuti kuu esimeses

pooles. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et arutelu kaebaja julgeolekuabinõude jätkuva

kohaldamise üle toimus hiljemalt 13. juunil 2020 (lahendis ekslikult märgitud 13. mail 2020), kuid

vanglal jäi selle kohta protokoll vormistamata.

Ringkonnakohus on jätkuvalt sellel seisukohal. Kaebaja esitatud protokollist nähtuvalt lahknesid

vastustaja ametnike seisukohad küsimuses, kas jätkata kaebaja suhtes eraldatud lukustatud

kambrisse paigutamist. Meetmete jätkamisel sai otsustavaks kaebaja ründe raskus koostoimes

tema varasema käitumisega vangistuse ajal, mistõttu leiti siiski, et vajalik on täiendav aeg

kaebajast lähtuva ohu vähenemises veendumiseks.

Ringkonnakohus ei näe, et olukorras, kus kaebaja oli toime pannud ründe vanglaametniku vastu,

hiljem loobunud muu hulgas ärevuse ja unehäirete leevendamiseks määratud ravist ja vangla oli

rakendanud temast lähtuva ohu maandamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid, oli 2020. a juuni

esimeseks pooleks selgunud, et oht on taandunud. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et vanglal

lasus kohustus tagada nii teiste kinnipeetavate kui ka vangla ametnike ohutus. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine 25. juuni 2020. a käskkirjaga, s.o enne järgmise

korralise hindamise tähtaega osutab samas, et vastustaja hindas kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise aluse püsimist jooksvalt ning lõpetas meetmete kohaldamise

kohe, kui alus selleks ära langes (ootamata ära järgmise nn korralise hindamise tähtaega).

24. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka kaebaja suhtes 21. märtsil 2020 pisargaasi

kasutamise õiguspärasuse, samuti pärast intsidenti kohase abi osutamise osas. Põhiosas ei ole

kaebaja apellatsioonkaebuses isegi üritanud halduskohtu otsuse asjakohaseid põhjendusi ümber

lükata. Seetõttu ringkonnakohus ei korda halduskohtu otsuse põhjendusi.

25. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja siiski, et vastustaja ebaõigesti tuvastas, et intsidendi käigus

kaebaja ründas valvurit laualt võetud pliiatsiga.

Tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga, kus kaebaja seab kahtluse alla intsidendis osalenud

valvuri kirjelduse sündmusest.

Ringkonnakohtu hinnangul on valvuri ettekandes esitatud sündmuste kirjeldus loogiliselt jälgitav

ja annab eluliselt usutava pildi toimunud intsidendist. Ettekande kohaselt (dtl 199) suhtles kaebaja

valvuriga läbi kambri ukse avatud luugi. Kaebaja hakkas erikohtlemisest keeldumise järel ennast

agressiivselt vigastama pea peksmisega vastu kambri ust. Valvur kutsus koheselt raadiosaatja teel

abi, ning üritas peatada kaebaja enesevigastamise. Kui kaebaja nägi, et valvur sai ukse lahti,

jooksis ta laua juurde ja krabas pihku pliiatsi. Seejärel hakkas kaebaja valvuri suunas jooksma,

millele valvur reageeris gaasi kasutades. Kaebaja peatus ja laskus ühele põlvele, kuid ei allunud

korraldusele pliiats käest visata. Pärast paari sekundi möödumist üritas ta uuesti valvuri suunas

liikuda, millele valvuri reageeris kambrist väljumise ja kambri lukustamisega. Uuesti siseneti

kambrisse ühes koheselt saabunud abijõududega.

Kaebaja ei eita valvuriga suhtlemist ega sellele järgnenud enesevigastamist. Viimast kinnitab ka

intsidendi järel toimunud terviseseisundi kontrolli protokoll (dtl 202), millist nähtuvalt tuvastati

kaebajal peas muhk ja marrastus. Halduskohtumenetluses ei ole ilmnenud, et intsidendis osalenud

valvuril olnuks ajend ise kaebajat kahjustada või esitada intsidendi asjaolusid moonutatult.

Seevastu kaebaja oli intsidendi ajal ilmselt tugeva ärrituse seisundis (kaebaja ise väidab psühhoosi

esinemist), mistõttu on vähemalt kaheldav, kas tema ümbritseva tajumise võime oli tavapärane.

See seab kahtluse alla sellegi, kuidas kaebaja juhtunut mäletab. Lisaks tabas kaebajat pisargaas,

mis põhjustas omakorda tugeva füüsilise ärrituse ning eeldatavalt vähendas kaebaja võimet

ümbritsevat märgata. Seetõttu peab ringkonnakohus valvuri kirjeldust sündmustest tõepäraseks

ning jätab kõrvale kaebaja versiooni. Lisaks kahtlustele tema võime osas tajuda ja mäletada

sündmusi intsidendi ajal, on kaebaja ise asjast vahetult huvitatud isikuks. Viimane asjaolu lubab

kahelda kaebaja objektiivsuses sündmuste kohta väidete esitamisel.

Olukorras, kus kaebaja kambris puudus valvekaamera, ei saaks ka vangla valvekaamera

videosalvestusega tõendada kaebaja väiteid intsidendi kohta. Valvekaamerast nähtuks üksnes

väljaspool kambrit toimunud tegevus. Selles osas aga asjas vaidlust ei ole. Seetõttu ei ole asja

lahendamisel määravat tähendust sellel, et vastustaja ei võtnud samme valvekaamera salvestuse

säilitamiseks, kuigi salvestuse säilitamiseks võinuks pidada siiski soovitavaks.

26. Nendel asjaoludel ei näe ka ringkonnakohus, et valvuril olnuks kaebaja ründe peatamiseks

kasutada mõni kaebajat vähem kahjustav meede. Arvestada tuleb siinkohal nii seda, et valvur

sisenes kambrisse üksinda kui sedagi, et valvur pidi ründe tõkestamise meetme valiku otsustama

kiiresti. Kujunenud olukorras esinesid nii VangS § 71 lg-s 1 kui ka määruse nr 44 § 44 lg-s 1

sätestatud alused gaasi kasutamiseks erivahendina. Asjaoludest nähtuvalt ei saa gaasi kasutamist

pidada ülemääraseks.

27. Vaidlust ei ole, et pärast intsidenti vajas kaebaja meditsiinitöötaja täiendavat abi, kuna pärast

esmast läbivaatust umbes poole tunni pärast kaotas teadvuse vere madala hapnikusisalduse tõttu,

samuti et kaebaja meditsiinilist abi ka sai.

Samas väidab kaebaja jätkuvalt, et talle ei võimaldatud pesemisvahendeid, käterätti ega

vahetusriideid. Ka selles osas ei ole alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks. Vastustaja on

selgitanud, et gaasi mõju vähendamiseks tuleb nägu ja silmi veega loputada. Pesemisvahendi ja

käteräti kasutamine üksnes suurendavad ärritust ning pikendavad taastumise aega. Olukorras, kus

gaasi lasti kaebajale näo piirkonda ei olnud riiete vahetamine kaebaja enesetunde parandamiseks

nõutav. Oluline on siinkohal, et meditsiinitöötaja vaatas kaebaja üle, teades gaasi kasutamisest ega

näinud ette kaebaja soovitud pesemisvahendite kasutamist või vahetusriideid. Seega tagati

kaebajale nõutav abi ega koheldud teda väärikust alandaval viisil ka intsidendile järgnevalt.

28. Kokkuvõtvalt tuleb nõustuda halduskohtu järeldusega, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes

õigusvastaselt käitunud. Kaebaja põhisõigusi on küll riivatud, kuid riived on olnud

proportsionaalsed ega alandanud kaebaja väärikust. Seega ei ole täidetud mittevaralise kahju

nõude rahuldamise eeldus – vastustaja õigusvastane tegevus. Lisaks ei ole kaebaja tervise

kahjustamine tõendatud.

29. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

30. Ringkonnakohus jätab rahuldamata ka kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks, kuna

kaebaja kirjavahetus vanglaga, samuti vaideotsus ei tõenda 21. märtsi 2020. intsidendi või kaebaja

üksikvangistuses viibimise asjaolusid. Halduskohus on täiendavate tõendite kogumisest

keeldumist põhjendanud 17. augusti 2021. a määruses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidluse

asjaolud selles osas muutunud. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, miks halduskohtu määruses

esitatud põhjendustest hoolimata on tõendite kogumine siiski vajalik.

31. HKMS § 108 lg 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu menetluskulusid vastustaja

kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega

jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.

32. Ringkonnakohus peab põhjendatuks asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3)

kohtuotsuse avaldamisel kaebaja isikuõiguste kaitseks, kuna otsus sisaldab kaebaja

terviseandmeid.

(allkirjastatud digitaalselt)