3-22-334/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

23. mai 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-334

Haldusasi

X kaebus tühistada Eesti Töötukassa 11.01.2022 otsus nr

TA22-0006014 ja kohustada Eesti Töötukassat jätkama X

töötuna arvele võtmise menetlusega

Menetlusosalised

Kaebaja: X

Kaebaja esindaja: advokaat Jaanus Stern

Vastustaja: Eesti Töötukassa

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Eesti Töötukassa 11.01.2022 otsus nr TA22-

0006014 ja kohustada Eesti Töötukassat jätkama X töötuna arvele võtmise

menetlusega.

2. Mõista Eesti Töötukassalt Xe kasuks välja põhjendatud menetluskulud kokku

summas 3686,80 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.06.2022.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 07.01.2022 Eesti Töötukassale avalduse kaebaja töötuna arvele võtmiseks (dtl 10-

11).

2. Vastustaja jättis 11.01.2022 otsusega nr TA22-0006014 kaebaja avalduse rahuldamata

keeldudes kaebajat töötuna arvele võtmast (dtl 13).

3. 10.02.2022 saabus Tallinna Halduskohtule X kaebus tühistada Eesti Töötukassa 11.01.2022

otsus nr TA22-0006014 ja kohustada Eesti Töötukassat jätkama X töötuna arvele võtmise

menetlusega.

21.02.2022 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 01.04.2022 määrusega määras kohus

asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja menetlustähtajad. 02.05.2022 määrusega

uuendas kohus HKMS § 130 lg 2 alusel enne otsuse avalikustamist menetluse ja jätkas asja

lahendamist kirjalikus menetluses.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on õigusvastane ning kaebaja palub kohtult selle

tühistamist ja vastustaja kohustamist lahendada kaebaja avaldus uuesti alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Esmalt toob kaebaja välja, et ta pole äriühingute juhatuse liikme positsiooni eest ega

juhatuse liikme kohustuste täitmise eest tasu saanud.

Kaebajal on nõutud 12 kuulise töötuskindlustusstaaži asemel vähemalt 24 kuud

töötuskindlustusstaaži.

Kaebaja toob välja, et tema tööandja on asunud muutma seni väljendatud seisukohtasid

küsimuses kas ja millisel alusel tööleping lõppes.

4.2. Kaebaja on seisukohal, et töötuna arvele võtmisest keeldumise otsus on haldusakt, millega

kaasneb intensiivne põhiõiguse riive.

4.3. Alljärgnevalt põhjendab ka kaebaja, milles väljendusid vastustaja tehtud eksimused

kaalutlusõiguse teostamisel.

TTTS § 6 lg 5 p 4 järgi ei võeta isikut töötuna arvele, kui isik: a) on äriühingu juhatuse liige

välja arvatud juhul, kui ta ei saa juhatuse liikmesuse eest tasu ning b) isik vastab TKindlS § 6

lg 1 p 2 ja § 6 lg 2 jj tingimustele või c) isik vastab TKindlS § 8 lg 2 tingimustele.

TKindlS § 8 lg 2 tingimused käivad olukorra kohta, kui isikule on juba määratud

töötuskindlustushüvitise maksmine, mida pole tehtud. Seega praegusel juhul TKindlS § 8 lg 2

alust pole võimalik kohaldada.

4.3.1. Vaidlustatavast otsusest nähtuvalt tuvastas vastustaja, et kaebaja on Axnor Invest OÜ

(12535841), Vault Holding OÜ (16374168) ja Fassaad ja viimistlus OÜ (16397169) juhatuse

liige. Vaidlustava otsuse kohaselt oli see ka üks põhjustest, miks kaebaja jäi töötuna arvele

võtmata. Vastustaja läks sellega vastuollu TTTS § 6 lg 5 p 4 toodud erandiga, mille kohaselt

juhatuse liikmesus pole oluline, kui selle eest ei saadud tasu. Vastustaja tasu puudutavaid

tõendeid ei kogunud ja kaebajalt selgitusi või dokumente ei küsinud. Oleks vastustaja tõendeid

kogunud näinuks vastustaja, et kaebaja Axnor Invest OÜ (12535841); Vault Holding OÜ

(16374168) ja Fassaad ja viimistlus OÜ juhatuse liikme positsiooniga seonduvalt tasusid pole

saanud. Täiendavate tõendite kogumata jätmisega pani vastustaja toime olulise menetlusõiguse

(uurimispõhimõtte) rikkumise, mille tulemiks on vastustaja oluline kaalutulusviga. Kaebaja on

seisukohal, et selle rikkumiseta oleks vastustaja sedastanud, et siin kaebuse punktis käsitletud

töötuna arvele võtmise keeldumise alus puudub ja vastustaja teinuks vastupidise lõppotsuse.

4.3.2. Vaidlustavast otsusest ei nähtu, kas vastustaja kontrollis ja mis tulemile vastustaja jõudis

töötuskindlustusstaaži puudutava kriteeriumi kontrollimisel. HMS § 56 lg-st 3 tulenevalt tuleb

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida, millistest kaalutlustest

haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Eriliselt tuleb rõhutada põhjaliku motivatsiooni

olulisust juhtudel, kui haldusaktiga piiratakse isikute õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks

oluliselt koormav tagajärg. Kui selliseid kaalutlusi ei nähtu, mistõttu on tegemist olulise

põhjendamispuudusega (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-83-11, p 17).

Kuivõrd kaebajal pole võimalik võtta seisukohta, kas vastustaja hinnangul oli see kriteerium

täidetud või mitte, siis toob kaebaja esile järgmist. Käesoleva kaebuse asjaoludest (6-8)

nähtuvalt on kaebajal nõutud 12 kuulise töötuskindlustusstaaži asemel vähemalt 24 kuud

töötuskindlustusstaaži. Järelikult oli tingimus täidetud ja TTTS § 6 lg 5 p 4 teise aluse ja

TKindlS § 6 lg 1 p 2 alusel poleks saanud vastustaja keelduda kaebajat töötuna arvele võtmast.

Vastustaja põhjenduste puudumine jätab võimaluse, et vastustaja sooritas kaalutlusvea.

Rikkumiseta oleks sedastatud, et siin kaebuse punktis käsitletud töötuna arvele võtmise

keeldumise alus puudub ja vastustaja teinuks vastupidise lõppotsuse.

4.3.3. Vaidlustatava otsuse kohaselt sedastas vastustaja, et töötamise registri andmete alusel

taotleja viimase töö- või teenistussuhte lõpp ei vasta TKindlS-i § 6 lg 2 alusel

töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele. Töötamise registri väljavõtte kohaselt lõppes

viimatine 31.07.2019-31.08.2021 kestnud kaebaja töölepinguline suhe AASA POLSKA S.A.ga

TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Kaebaja rõhutab, et töötamise registri kandeid teeb tööandja, mitte

töötaja. Kande tegemine allub täielikult tööandja kontrollile, mille eest tööandja ka

maksukorralduse seaduse (MKS) § 251 lg 6 alusel vastutab. Ja viimatise osas on ka tööandja

väljendanud, et registri kanne pole õige.

Töötamise registri kannete tegemist reguleerib maksukorralduse seadus ja Vabariigi Valitsuse

12.03.2019 määruse nr 12 „Maksukohustuslaste registri põhimäärus“ (põhimäärus).

Põhimääruse § 2 lg 3 järgi on töötamise registrisse kantud andmetel informatiivne tähendus.

Tallinna Ringkonnakohus märkis 27.10.2016 lahendi 3-15-1334 punktis 14 järgmist:

„Tööturuteenuste ja -toetuste seadusest ega töötuskindlustuse seadusest ei nähtu, et võttes isikut

töötuna arvele ning andes hinnangu töösuhte lõppemisele, oleks TÖR kannetel õiguslik

tähendus. Seetõttu sai registrikanne ML töötuna arvele võtmiseks olla üksnes informatiivse

sisuga ning töötukassal oli töösuhte lõpu tõendamisel võimalik lähtuda ka muudest

dokumentaalsetest tõenditest, kogudes neid ise täiendavalt juurde või tehes nende esitamise

kohustuslikuks taotluse esitajale (TTTS § 6 lg 22 , millest tulenevalt on Eesti Töötukassal õigus

nõuda töötuna arvele võtmist taotlevalt isikult koos avaldusega täiendavate dokumentide

esitamist, mis tõendavad TTTS § 6 lg 5 p-des 2–7 ja 9–11 loetletud asjaolusid või nende

puudumist, ja HMS § 15)“

Põhimääruse § 2 lg 3 ja Tallinna Ringkonnakohtu 3-15-1334 lahendile tuginedes on ilme, et

vastustaja rikkus oluliselt uurimispõhimõtet (HMS 6) ja HMS § 36 jj selgitamiskohustust.

Vastustaja pidanuks kaebajale selgitama võimalust esitada vastustajale täiendavaid tõendeid ja

dokumente selgitamaks töötamise registri informatiivse kande kõrval tegelikkust. Vastustaja ei

kogunud ise ega küsinud kaebajalt täiendavat informatsiooni. Kui vastustaja kogunuks

tõendeid, siis selgunuks, et töötamise registri kanne on väär ja seda on koguni tööandja ise

kinnitanud oma seisukohas töövaidluskomisjonile (dtl 92-103).

Töövaidluskomisjonis muutis tööandja oma positsiooni ja asus väitma, et tööandja mitte ei

lõpetanud töölepingut 2021.a TLS § 88 lg 1 p 3 alusel (nagu töötamise registrisse kantud), vaid

tööleping lõppes hoopis poolte kokkuleppel (dtl 92-103 p 22 vs dtl 79), kui kaebaja valiti 2019.a

tööandja ettevõtte juhatuse liikmeks. Seega on tööandja ise kinnitanud, et töötamise registri

kanne on väär ning tegelikult pole tööandja finantsjuhi töölepingut TLS § 88 lg 1 p 3 alusel

lõpetanud.

Tegelikkuses pole ka tööleping poolte vahel automatiseeritult-kokkuleppeliselt lõppenud.

Viimatine pole lihtsalt õiguslikult antud juhul lihtsalt võimalik (vt Ringkonnakohtu 07.10.2020

lahendi 2-19-9469 punkt 12.1).

Kaebaja rõhutab, et töölepingu lõppemine kokkuleppe alusel peab olema otsene ja selge, mitte

kaudne, rajanema vaikimisel või tegevusetusel. Kaebaja nõustus varasemalt üksnes juhatuse

liikmeks

valimisega,

mitte

finantsdirektori/finantsjuhi

töölepingu

lõpetamisega

kokkuleppeliselt juhatuse liikmeks valimisel. Automatiseeritud-kokkuleppelise töölepingu

lõppemise võimalikkuse välistavad (ja kinnitavad kaebaja seisukohta) ka kohtupraktika – vt

Ringkonnakohtu 07.10.2020 lahendi 2-19-9469 p 12.1.3, Riigikohtu 07.12.2011 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17, Riigikohus lahendi 3-2-1-24-13 p 13).

Kui eelnev midagi kinnitab, siis see on tööandja vastuolulisust ja pahatahtlust, mis muuhulgas

annab veelgi enam alust kahelda töötamise registri kandes(nagu tööleping oleks lõpetatud

kaebajast tulenevatel asjaoludel, TLS § 88 lg 1 p 3) ja muudes tööandja seisukohtades. Kuivõrd

tööandja poolt töötamise registrisse tehtud kanne töötamise lõpetamise aluse kohta on tööandja

kontrolli all, kanne on Põhimääruse järgi informatiivne, sedakorda sisult ka väär (viimatist on

tööandja ise kinnitanud) ning töölepingu lõppemine „automaatsel kokkuleppel“ pole õiguslikult

võimalik, siis puudub TTTS § 6 lg 5 p 4 ja TKindlS § 6 lg 2 p 2 alus keelduda kaebajat töötuna

arvele võtmast.

Eelnevale tuginedes palub kaebaja kaebuse rahuldada, sest puuduvad alused, miks kaebajat ei

tuleks töötuna arvele võtta.

4.4. Kaebaja märgib oma täiendavas seisukohas esmalt, et tõendab enda ja tööandja vahelise

töösuhte olemust 01.07.2019 sõlmitud töölepingu koopiaga (dtl 204-215), mille alusel asus

kaebaja tööle (vastavalt töölepingu preambulile) Grupi finantsdirektorina. Töölepingu p 1.1.

kohaselt on Grupp kokkuvõtlikult tööandja kontsern. See tähendab, et kaebaja asus tööle

vastutavale töökohale selgelt enne tööandja juures juhatuse liikmeks valimist. Vastavalt

TKindlS § 4 lg 1 p 1 kohustusele, mainitud töölepingu alusel ja oma töötasu arvelt tasus kaebaja

perioodil 2019 august kuni 2021 juuli kokku 11 370,35 eurot töötuskindlustusmakseid. Seda

tõendavad Maksu- ja Tolliameti e-teenindusest kättesaadavad väljavõtted (dtl 216-218) ning

tööandja poolt kaebajale esitatud palgateatised (dtl 219-234).

Kui vastustaja keeldub kaebajat töötuna arvele võtmast, sest töötamiseregistri (TÖR) kande

järgi lõppes kaebaja viimatine töösuhe TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, siis kaebaja rõhutab järgnevat.

Tööandja on ise kinnitanud, et tema tehtud TÖR kanne on väär ja ei vasta tegelikkusele. Seega

ei saa sellel alusel jätta kaebajat töötuna arvele võtmata.

Kui vastustaja leiab vaid jõustumata töövaidluskomisjoni otsusele tuginedes, et kaebaja

viimane töösuhe lõppes 2019.a lõpus TLS § 79 alusel, kui kaebaja valiti tööandja juhatuse

liikmeks, ja kaebaja ning tööandja vaheline seos jätkus vaid juhatuse liikme suhte alusel, siis

on vastustaja (täpsemalt Eesti Vabariik) kaebaja arvelt alusetult rikastunud. Nii kaebaja

tööandja kui kaebaja olid kogu viimatise lepingulise suhte käigus veendunud, et tegemist on

töösuhtega, mille raames olid tööandja ja kaebaja kohustatud tasuma kohustuslikke

töötuskindlustusmakseid. Ka maksete tasumine tõendab, et tegelikkuses ei olnud kaebajal ja

tööandjal mingit kokkulepet ega ühist arusaamist töölepingu kokkuleppelise lõppemise osas

justnimelt juhatusse valimisest tulenevalt. Muidu poleks töötuskindlustusmakseid tasutud.

Kaebaja on omalt poolt vaidlusaluse töösuhte alusel tasunud kokku 11 370,35 eurot

töötuskindlustusmakseid, mille tagasinõude õigus kaebajal sellisel juhul oleks.

Kui vastustaja pole kindel, kas ja millisel alusel asjakohane töösuhe on lõppenud, siis tuleks

käesolev haldusasi peatada tsiviilvaidluse nr 2-21-17518 kasuks. Kahjuks viimatine pole

vastustaja soov. Seega palub kaebaja kaebuse rahuldamist.

4.5. Vastustaja põhjendused on vastuolulised ja vastustaja pole haldusmenetluse käigus välja

selgitanud kõiki otsustamise seisukohast olulisi asjaolusid. Vastustaja pole ka tõendanud,

kuidas ta on üritanud vastuolusid kõrvaldada.

Vaidlustatud otsuse kohaselt oli vastustaja otsuse aluseks TÖR kanne. Vastustaja seisukoht on

kohtumenetluses muutunud ja nüüd tugineb vastustaja töövaidluskomisjoni jõustumata

otsusele. Samas pole vastustaja esitanud mitte ühtegi muud tõendit, mis tema muutunud ja

samas seni mittelõplike seisukohti tõendaks. Samuti oli vastustajale juba haldusmenetluse

käigus teada, et algupäraselt oli kaebaja ja tööandja ühisel hinnangul kõik see aeg tegemist

töösuhtega. Seda tõendavad mh kaebaja ja tööandjavaheline tööleping, mille pp 3-4 oli kaebaja

suure vastutusalaga juhtivtöötaja (viimatisele viitas ka otseselt TÖR kandes märgitud kaebaja

töökoha nimetus); kaebaja ja tööandja poolt töölepingu vältel (2019 suvi kuni 2021 suvi) riigile

tehtud töötuskindlustuse maksed (viimatist juhatuse liikmete puhul ei tehta, TKindlS § 3 lg 2 p

3) ja TÖR registri väljavõte osas, mille alusel tööandja ise registreeris kaebaja töötamise

töötajana töölepingu alusel ja ei muutnud kannet kuni 2021. a suveni.

Vastuolude likvideerimiseks pole vastustaja haldusmenetluse vältel kogunud ka täiendavaid

tõendeid ning välistas koguni menetluse peatamise ajaks, kui käimas on seotud tsiviilasi nr 2-

21-17518, mille tulem selgusetuse likvideeriks. Tegemist on uurimispõhimõtte olulise

rikkumisega, mis tingib käesoleval juhul kaebuse rahuldamise. Toodut kinnitab Riigikohtu

praktika – vt lahendid nr 3-19-569/27 punkt 11 ja 3-3-1-62-14 punkt 18.

HMS § 36 lg 1 ja selle jj avavad vastustaja selgitamiskohustuse sisu ning ulatuse. Vastustaja

poolt 02.03.2022 esitatud seisukoha nr 5-2/22/1714 järgi pidas vastustaja kaebajaga 11.01.2022

lühikese kirjavahetuse, milles küsis üksnes välja töövaidluskomisjoni otsuse. Vastustaja pole

muul moel kohtumenetluse eelselt ise uurinud ega kaebaja selgitanud, milliseid võimalikke

tõendeid veel koos oma taotlusega esitada. Viimatine korreleerub vastustaja seniste

vastuoluliste ning muutlike seisukohtadega käesolevas kohtumenetluses.

4.6. Vastustaja pole täitnud oma põhjendamiskohustust, mis annaks vastupidisel juhul

ammendava selguse vastustaja kaalutlustest.

Vaidlustatud otsuses pole esile toodud üheselt selget õiguslikku alust ja põhjendusi, millele

tuginedes vastustaja otsustas kaebajat mitte töötuna arvele võtta: „Vastavalt äriregistri

andmetele on taotleja Axnor Invest OÜ, Fassaad ja viimistlus OÜ ja Vault Holding OÜ juhatuse

liige ning töötamise registri andmete alusel taotleja viimase töö- või teenistussuhte lõpp ei vasta

TKindlS-i § 6 lg 2 alusel töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele.“ TKindlS § 6 lg 2 on

kolme alapunktiga loetelu, mis viitab omakorda TLSile ja ATSile. See ei ole lõplik, vaid

esitatud avatud loeteluna.

Riigikohus lahendi 3-3-1-74-14 punktis 13: „Tegevuse õiguslik kvalifitseerimine

haldusmenetluses on haldusorgani ülesanne.“ Käesoleva kohtumenetluse raames on vastustaja

esitanud viimaks kolm erinevat alust, miks kaebajat ei võeta töötuna arvele: a) eelmine töösuhe

lõppes TLS § 88 lg 1 p 3 alusel või b) eelmine töösuhe lõppes TLS § 79 alusel või c) kaebaja

on juhatuse liige. Vastustaja pole seni üheselt sedastanud, milline neist alustustest ja seotud

asjaoludest on lõplik, miks vastustaja keeldus kaebajat töötuna arvele võtmast. Vastustaja ei saa

lihtsalt korrata kirjalikult seadusesätted ja jätta ka veel välja toomata, millistele sättele ja

tõenditele lõplikult tuginetakse. Sellega rikutakse, kui mitte ei välistata, kaebaja võimalust

hinnata otsuse õiguspärasust, enda õiguste eest seista ja kohtu võimalust vaidlustatavat otsust

kontrollida. Seega ei vasta otsus HMS § 56 lg 1 ja 3 nõuetele.

Veelgi enam. Vastustaja muutuvad seisukohad viitavad, et tegelikult on õiguslik ja faktiline

olukord vastustaja jaoks oodatust keerukam. Sellisel juhul on seda olulisem vastustaja poolne

haldusakti motivatsioon.

Kaebaja rõhutab, et pelgalt vastustaja võimalik kinnitamata oletus või kahtlus ei vabastanud

vastustajast uurimispõhimõtte järgimisest ega olnud ka piisav kaebaja töötuna arvele võtmisest

keeldumisel.

4.7. Vastustaja seisukohtades sisaldub vastuolu põhiseadusega. Kaebaja esitas kaebuses ja selle

täienduses põhjendused, miks tööleping ei saanud lõppeda TLS § 88 lg 1 p 3 alusel ja miks

tööleping ei saanud ka lõppeda TLS § 79 alusel kokkuleppeliselt ja puudub vastav alus

keeldumaks kaebaja töötuna arvele võtmast. Samuti ei saa keeldumise aluseks olla asjaolu, et

kaebaja oli või on äriühingu juhatuse liige. Riigikohus tunnistas lahendiga 3-4-1-17-16

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks piirangud, mis välistavad juhatuse liikmete

õiguse olla töötuna registreeritud ja saada töötuskindlustushüvitist. Viimatine välistab

kohtkindlalt antud põhjendusel kaebaja töötuna mitte registreerimise.

4.8. Töösuhte puudumise korral on kaebajal Eesti Vabariigi vastu alusetu rikastumise nõue.

VÕS § 1028 lg-s 1 on sätestatud, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui

kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Eeltoodust tuleneb, kui kaebaja viimatine töösuhe lõppes kokkuleppega ja jätkus juhatuse

liikme lepingu alusel, kuid sellegi poolest tasus kaebaja töötasu arvelt töötuskindlustuse

makseid, siis on neid makseid tehtud õigusliku aluseta ja kaebajal on riigi suhtes

tagasinõudeõigus (eelkõige) RVastS § 22 ja VÕS § 1028 alusel. RVastS § 23 p-s 1 on

sätestatud, et lisaks sama seaduse § 22 lg-s 1 sätestatule võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt

intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas.

4.9. Vastustaja tõi esile, et oma uurimis- ja selgitamiskohustust täitis vastustaja läbi

telefonikõneluse kaebajaga 10.01.2022 ja 11.01.2022 kuupäeval: „Vastustaja infosüsteemidest

nähtuvalt on kaebajale nii 10.01.2022 kui ka 11.01.2022 nõustaja selgitanud telefoni teel, mis

põhjusel teda ei ole võimalik töötuna arvele võtta (käesolevalt lisatud väljavõte töötukassa

infosüsteemist).“ Samuti esitas vastustaja väljavõtte töötukassa infosüsteemist.

Kaebaja rõhutab, et vastustaja süsteemi väljavõte ei tõenda, kas ja mida vastustaja kaebajale

selgitas või mitte, või milliseid tõendeid vastustaja kogus. Vastustaja süsteemi väljavõte saab

üksnes tõendada seda, mis kuupäeval (tingimusel, et kandeid pole võimalik tagantjärgi lisada)

ja millises sisus süsteemi sissekande vastustaja oma süsteemi tegi. Viimatine pole aga praegu

relevantne. Vastustaja ja kaebaja vaheliste kõnede toimumist ning nende kõnede sisu saavad

tõendada üksnes kõnesalvestised.

Kaebaja toob välja, et tegelikkuses vastustaja telefonitsi: a) ei täitnud telefonikõnede käigus

oma HMS § 36 lg 1 ja lg 2 tulenevaid kohustusi ega selgitanud kaebajale vajadust või võimalust

esitada haldusmenetluse käigus täiendavaid tõendeid, dokumente ja muid dokumente (mh

seeläbi välistada vajadus käesolevaks kohtumenetluseks). Samuti ei selgitanud vastustaja,

millisel juhul või tingimustel on kaebajal võimalus olla töötuna arvele võetud ja töötuna arvele

võtmisega seotud hüvedele (nagu töötuskindlustushüvitis ja ravikindlustus) vaid

b) kuulas esimeses kõnes ära kaebaja selgitused seoses tsiviilasjaga 2-21-17518 ja teises kõnes

kaebaja korduvselgitused ning soovitas kaebajal esitada kaebus – mida kaebaja ka tegi ja algatas

käesoleva haldusasja. Seega vastustaja poolt käesolevas kohtuasjas kõlanud soovitus hiljem

haldusmenetlus uuendada on täiesti vastuolus telefonikõnedes kaebajale antud soovitusega.

4.10. Kokkuvõtlikult on näha suurt erinevust vaidlustatud 11.01.2022 otsuse nr TA22- 0006014

ja vastustaja viimaste 12.04.2022 selgituste vahel (mis mh koondab endas vastustaja varasemate

kohtu menetlusdokumentide sisu). Vaidlustatud otsuses pole ühelgi juhul välja toodud

vastustaja poolt tuginemist töövaidluskomisjoni (jõustumata) otsusele ja 10.01.2022 ning

11.01.2022 telefonikõnelustele, mille põhised selgitused on lisandunud alles käesoleva

kohtumenetluse käigus (vastuolu Riigikohtu juhisega lahendi 3-19-569/27 punktis 11). Seda

olukorras, kui vastustaja pole jätkuvalt esitanud lõplikku, konkretiseeritud ja kohtkindlat

asjaolu ning õiguslikku alust, miks kaebajat ei saa töötuna arvele võtta. Eeltoodu tõendab

täiendavalt, et juhul kui ka kaebus jäetakse rahuldamata, tuleks HKMS § § 108 lg 61 alusel jätta

menetluskulud vastustaja kanda.

4.11. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 4887,80 eurot

õigusabikulud ja 40 eurot riigilõivud so kokku 8490,40 eurot (koos käibemaksuga) vastavalt

kohtule esitatud menetluskulude nimekirjadele.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastutaja leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja

palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Tööturuteenuste- ja toetuste seaduse (edaspidi TTTS) § 6 lg 5 p 4 kohaselt ei võeta isikut töötuna

arvele, kui ta on äriühingu juhatuse liige, prokurist, täis- või usaldusühingut esindama volitatud

osanik, välismaa äriühingu filiaali juhataja või mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha juht, välja

arvatud juhul, kui ta ei saa selle eest tasu ning ta vastab töötuskindlustuse seaduse (edaspidi TKindlS)

§ 6 lg 1 p-s 2 ja lg-s 2 või § 8 lg-s 2 sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele.

TKindlS § 6 lg 2 p-de 1-3 kohaselt ei ole õigust töötuskindlustushüvitisele kindlustatul, kelle viimane

töö- või teenistussuhe lõppes:

- töölepingu ülesütlemisel töötaja algatusel või teenistussuhte lõpetamisel ametniku algatusel, välja

arvatud töösuhte lõpetamisel töölepingu seaduse § 37 lõikes 5, § 91 lõikes 2 ja § 107 lõikes 2

nimetatud alustel;

- töölepingu seaduse § 88 lõike 1 punktides 3–8 nimetatud põhjusel või avaliku teenistuse seaduse §

94 alusel distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastamisega;

- poolte kokkuleppel.

Kaebaja esitas 07.01.2022 e-töötukassa kaudu avalduse tema töötuna arvelevõtmiseks. Kaebaja on

vastavalt äriregistri andmetele alates 12.09.2013 Axnor Invest OÜ (12535841) juhatuse liige, alates

22.12.2021 Fassaad ja viimistlus OÜ (16397169) juhatuse liige ja alates 24.11.2021 Vault Holding

OÜ (16374168) juhatuse liige. Kaebaja ei saa selle eest tasu.

Seega tuli vastustajal kontrollida, kas kaebaja vastab TKindlS § 6 lg 1 p-s 2 ja lg-s 2 või § 8 lg-s 2

sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele. TKindlS § 6 lg-s 2 nimetatud töö- või

teenistussuhte lõppemise alused välistavad töötuskindlustushüvitise maksmist. Töötamise registri

andmete alusel lõppes kaebaja viimane töösuhe (töötuna arvelevõtmise avalduse esitamise ja

vaidlustatud otsuste tegemise seisuga) tööandja AASA POLSKA S.A. (60287973) juures

31.08.2021 töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 3 alusel (dtl 160).

Kaebaja poolt esitatud andmetel on kaebaja ja AASA POLSKA S.A toimunud töövaidlus

töövaidluskomisjonis eelnimetatud töösuhte lõpetamise aluse üle (dtl 153-159). 11.01.2022 esitas

kaebaja töötukassale töövaidluskomisjoni otsuse 4- 1/1180/21, mille punktis 26 on komisjon

märkinud, et peab eluliselt usutavaks töölepingu lõppemist poolte kokkuleppel (seisuga detsember

2019).

Kaebaja on avaldanud, et käesoleval hetkel on käimas tsiviilvaidlus, tsiviilvaidluse nr 2-21-17518

vältimatuks ja keskseks osaks on tuvastada, kas vaidlusalune tööleping lõppes TLS § 88 lg 1 p 3

alusel või kokkuleppeliselt poolte vahel TLS § 79 alusel või tööleping polegi seaduspäraselt

lõpetatud ega lõppenud.

TKindlS § 6 lg 2 p 3 alusel ei ole õigust töötuskindlustushüvitisele kindlustatul, kelle viimane töö-

või teenistussuhe lõppes nii TLS § 88 lõike 1 punktis 3 toodud alusel, samuti ei õigust

töötuskindlustushüvitisele juhul, kui see lõppes poolte kokkuleppel.

Vastustaja märgib, et ka juhul kui lugeda kaebaja töösuhe lõppenuks poolte kokkuleppel, ei oleks

võimalik teda töötuna arvele võtta, kuivõrd TTTS § 6 lg 5 p 4 kohaselt ei võeta isikut, kes on

äriühingu juhatuse liige, töötuna arvele, kui ta ei täida TKindlS § 6 lg 1 punktis 2 ja lg 2 või § 8 lg 2

sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise tingimust.

Ekslik on kaebaja väljendatud seisukoht, et juhul, kui tööandja on kinnitanud TÖR kande ebaõigsust,

annab see võimaluse tema töötuna arvele võtmiseks. Vastustaja nimetatud seisukohaga ei nõustu,

töötuna arvelevõtmisel on töötukassal kohustus tuvastada, et ei esine arvelevõtmist välistavaid

asjaolusid, sh TKindlS § 6 lg 2 sätestatud töösuhte lõppemise aluseid. Vastasel juhul võib tekkida

olukord, kus võetakse töötuna arvele isik, kellel selleks tegelikult õigus puudus.

Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt tingis otsuse andmise asjaolu, et kaebaja on juhatuse liige

äriühingus Axnor Invest OÜ, Fassaad ja viimistlus OÜ ja Vault Holding OÜ ning tema viimase töö-

või teenistussuhte lõpp ei vasta TKindlS-i § 6 lg 2 alusel töötuskindlustushüvitise saamise

tingimustele. TTTS § 6 lg 5 p 4 sätestatud töötuna arvelevõtmisest keeldumise alused on

imperatiivsed, selged ja üheselt mõistetavad normid, millede keeleline tõlgendamine ei anna

vastustajale kaalumisruumi. Kui töötuna arvelevõtmisel ilmneb mõni TTTS § 6 lg 5 p-s 4 sätestatud

asjaolu, ei ole vastustajal võimalik kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas võtta isik töötuna arvele või

mitte ja seda sõltumata sellest, kas töötu saab juhatuse liikmeks olemise eest tasu või mitte ning kas

äriühing faktiliselt tegutseb või mitte.

Kaebajal on võimalik pärast jõustunud tsiviilahendi saamist taotleda vastustajalt menetluse

uuendamist.

5.2. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata täies ulatuses ja kaebaja menetluskulud kaebaja

kanda.

Vastustaja on seisukohal, et kaebaja viidatud HKMS § 108 lg 6¹ käesolevas vaidluses ei

kohaldu. Vaidlusalune haldusakt ei ole oluliste põhjendamispuudustega, vastustaja ei ole

kaldunud kõrvale faktilistest asjaoludest, mis vaidlustatud otsusest ei nähtu.

Vastustaja infosüsteemidest nähtuvalt on kaebajale nii 10.01.2022 kui ka 11.01.2022 nõustaja

selgitanud telefoni teel, mis põhjusel teda ei ole võimalik töötuna arvele võtta (vt väljavõte

töötukassa infosüsteemist dtl 246).

Vastustaja osundab ka, et nõustaja palus oma 11.01.2022 saadetud e-kirjas esitada kaebajal

töövaidluskomisjoni otsus, et oleks võimalik hinnata kaebaja töötuna arvele võtmise võimalust

ning kaebaja esitas 11.02.2022 töövaidluskomisjoni otsuse ning märkis ühtlasi, et on otsuse

edasi kaevanud. Samuti ei teinud kaebaja tööandja töövaidluskomisjoni otsuse järgselt

parandust töötamise registris. Seega kuna töövaidluskomisjoni otsus ei olnud jõustunud ja

töötamise registri andmeid ei muudetud, saigi märkida vaidlustatud otsuse põhjendustes üksnes,

et: /…/ töötamise registri andmete alusel taotleja viimase töö- või teenistussuhte lõpp ei vasta

TKindlS-i § 6 lg 2 alusel töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele.

Ühtlasi kaebaja subjektiivsetesse õigustesse puutuvalt ei oleks lõppkokkuvõttes kaebaja

seisukohalt midagi muutnud ka asjaolu, kui vastustaja oleks vaidlustatud otsuses viidanud ja

lähtunud töövaidluskomisjoni otsusest, kuivõrd töövaidluskomisjon ei tuvastanud poolte vahel

üldsegi töösuhet.

Vastustaja leiab seega, et otsuses on kohaselt märgitud nii haldusakti andmise faktiline kui ka

õiguslik alus ning otsust on nõuetekohaselt põhjendatud. Vastustaja on otsust põhjendanud

vajalikul määral, piisavalt selgelt, et kaebaja saaks tema arvele võtmisest keeldumise põhjusest

aru. Vastustaja on haldusmenetluse käigus välja selgitanud kõik otsustamise seisukohast

olulised asjaolud ning täitnud uurimis- ja selgitamiskohustust.

5.3. Vastustaja selgitab, et esitas oma 12.04.2022 täiendava seisukoha lisana töötukassa

infosüsteemi Empis (klientide arveloleku menetluste infosüsteem) väljavõtte, milles kaebaja

poolt 07.01.2022 esitatud töötuna arvelevõtmise avaldust menetlev Eesti Töötukassa Tallinna

osakonna Tõnismäe büroo töövahenduskonsultant Victoria Vatko märkis kaebajaga 10.01.2022

ja 11.01.2022 telefoni teel toimunud vestluse andmed. Töötukassa Tõnismäe büroo

töövahenduskonsultant Victoria Vatko võttis kaebajaga 10.01.2022 ja 11.01.2022 telefoni teel

ühendust. Vastustajal olemasolevatel andmetel ei ole kaebaja töötukassa infotelefonile

helistanud. Töötukassa töövahenduskonsultant ei ole infosekretär (sellest tulenevalt ei ole

vastustajal kõnede salvestisi).

Vastustaja peab vajalikuks täiendavalt märkida, et kaebaja viide, et vastustaja seisukohtades

sisaldub vastuolu põhiseadusega on meelevaldne ja tuleb jätta tähelepanuta.

5.4. HKMS § 109 lg 6 kohaselt kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Õigusabiteenuse eest osutatud kulu saab välja mõista üksnes juhul, kui teenust

on osutanud esindaja, kellele on antud volikiri kaebaja esindamiseks, esindaja abistamine ja

nõustamine menetlusdokumentide koostamisel ja seisukohtade kujundamisel teise(te)

advokaadi(de) poolt, kes ei ole kaebaja esindaja, ei ole põhjendatud ega asjakohane

õigusabikulu.

Seetõttu ei ole põhjendatud esitatud õigusabi arvete spetsifikatsioonis on välja toodud

vandeadvokaat

Anneli

Aab

14.02.2022

nõupidamine

advokaat

Jaanus

Sterniga.

Kohtumenetluse taktika. (40.00 eurot, arve nr 20220201) ja vandeadvokaat Epp Lumiste

11.03.2022 Menetluse peatamise taotluse täiendamine (80,00 eurot, arve nr 20220340). Samuti

ei ole põhjendatud 05.04.2022 Menetluskulude nimekirja koostamine (arve nr 20220351).

Kaebaja õigusabikulud, mis ei ole seonduvad käesoleva haldusasjaga, ei ole põhjendatud.

Esitatud õigusabi arvete spetsifikatsioonist nähtub õigusabi kuluna 05.04.2022 Täiendavate

tõendite kogumine kliendilt, saadud palga arvestuslehtetega ja maksudeklaratsioonidega

tutvumine (arve nr 20220351), mis ei ole vastustaja hinnangul kuidagi käesoleva vaidluse

esemega seostatav.

Kaebaja viitab 05.04.2022 taotluses Eesti Vabariigi vastu alusetu rikastumise nõude

esitamisele. Vastustaja hinnangul ei ole alusetu rikastumise nõue käesoleva vaidluse esemeks

ning palub jätta selle tähelepanuta. Juhul, kui kaebajal selgus hetkel veel poolelioleva

tsiviilvaidluse lõppedes, et kaebajale makstud tasudelt on töötuskindlustusmakse alusetult kinni

peetud arvestades, et kaebaja täitis juhatuse liikme ülesandeid, siis enammakstud

töötuskindlustusmakseid on võimalik maksukorralduse seaduses sätestatud korras Maksu- ja

Tolliameti maksuhaldurilt tagasi taotleda või tasaarvestada.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus

tuleb täielikult rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt.

7. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva

õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik

haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud.

Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56

lg 2). HMS § 6 tuleneb haldusorganile kohustus välja selgitada menetletavas asjas olulise

tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel.

Kohus leiab, et vaidlustatud Eesti Töötukassa 11.01.2022 otsus nr TA22-0006014 ei vasta

eeltoodud nõuetele, mistõttu tuleb see tühistada. Kuivõrd tühistamisnõue on põhjendatud, siis

tuleb rahuldada ka kaebaja nõue kohustada vastustajat jätkama kaebaja töötuna arvele võtmise

menetlusega.

8. Kohus märgib oma otsust põhjendades kõigepealt, et vaidlust ei ole selles, et vastustaja tegi

11.01.2022 otsuse nr TA22-0006014, millega jättis kaebaja 07.01.2022 avalduse tema töötuna

arvele võtmiseks rahuldamata.

Nimetatud otsuse õiguslikuks aluseks on märgitud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse

(edaspidi TTTS) § 6 lg 4 ja lg 5.

Otsuse põhjenduste kohaselt: „Taotlejal puudub õigus töötuna arvelevõtmiseks, kuna taotleja

on äriühingu juhatuse liige, prokurist, täisvõi usaldusühingut esindama volitatud osanik,

välismaa äriühingu filiaali juhataja või mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha juht ja tal ei ole

täidetud töötuskindlustuse seaduse (edaspidi TKindlS) §-s 6 sätestatud töötuskindlustushüvitise

saamise tingimused.

TTTS § 6 lg 5 p 4 kohaselt ei võeta isikut töötuna arvele, kui ta on äriühingu juhatuse liige,

prokurist, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik, välismaa äriühingu filiaali

juhataja või mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha juht, välja arvatud juhul, kui ta ei saa selle

eest tasu ning ta vastab TKindlS § 6 lg 1 p-s 2 ja lg-s 2 või § 8 lg-s 2 sätestatud

töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele.

Vastavalt äriregistri andmetele on taotleja Axnor Invest OÜ, Fassaad ja viimistlus OÜ ja Vault

Holding OÜ juhatuse liige ning töötamise registri andmete alusel taotleja viimase töö- või

teenistussuhte lõpp ei vasta TKindlS § 6 lg 2 alusel töötuskindlustushüvitise saamise

tingimustele.

Seetõttu puudub taotlejal õigus töötuna arvelevõtmiseks.“ (dtl 13)

9. Vaidlust ei ole, et haldusmenetluse käigus teavitas kaebaja vastustajat sellest, et ta on

töölepingu lõpetamise vaidlustanud töövaidluskomisjonis. Samuti ei ole vaidlust selles, et

vastustaja küsis kaebajalt välja vastava töövaidluskomisjoni otsuse (vt dtl 151).

Töövaidluskomisjoni 24.09.2021 otsuse (teatavaks tehtud 08.10.2021) kohaselt jättis

töövaidluskomisjon kaebaja avalduse rahuldamata, kuivõrd töövaidluskomisjoni pädevuses on

töösuhtest tulenevate vaidluste lahendamine ja tuvastamist on leidnud, et poolte vahel puudub

töölepinguline suhe. Töövaidluskomisjon leidis, et poolte vahel oli üksnes juhatuse liikme suhe

peale kaebaja juhatuse liikme positsioonile asumist.

Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja vaidlustas nimetatud otsuse 08.11.2021 Harju Maakohtus

(tsiviilasi nr 2-21-17518). Maakohtus taotles kaebaja mh tuvastada X ja Aasa Polska S.A vahel

01.07.2019 sõlmitud töölepingu 31.05.2021 erakorralise ülesütlemise tühisus ning palus

lõpetada X ja Aasa Polska S.A vahel sõlmitud tööleping alates 31.08.2021 (TLS § 107 lg 1 ja

lg 2). Viidatud tsiviilasja menetlus on pooleli. Samuti ei ole kaebaja esitanud oma avalduse

juurde kohtule esitatud hagi ega vastustaja ei ole seda ka kaebaja käest haldusmenetluses

täiendavalt küsinud.

Kaebaja on märkinud oma 07.01.2022 töötuna arvelevõtmise avalduse lisana üksnes töölepingu

ülesütlemise avalduse (vt dtl 10-11).

10. TTTS § 6 lg 5 p 4 järgi ei võeta isikut töötuna arvele, kui isik: a) on äriühingu juhatuse liige

välja arvatud juhul, kui ta ei saa juhatuse liikmesuse eest tasu ning b) isik vastab TKindlS § 6

lg 1 p 2 ja § 6 lg 2 sätestatud tingimustele või c) isik vastab TKindlS § 8 lg 2 tingimustele.

TKindlS § 8 lg 2 tingimused käivad olukorra kohta, kui isikule on juba määratud

töötuskindlustushüvitise maksmine, mida pole tehtud. Järelikult praegusel juhul TKindlS § 8 lg

2 alust pole võimalik kohaldada.

Seega tuleb kohtul järgnevalt kontrollida, kas täidetud on vastustaja poolt vaidlustatud otsuses

viidatud õiguslik alus ehk TTTS § 6 lg 5, kuivõrd sama paragrahvi lg 4 reguleerib otsuse

tegemise aega ja pole selles mõttes asjakohane.

11. Vaidlustatud otsusest nähtub, et vastustaja tuvastas, et kaebaja on Axnor Invest OÜ

(12535841), Vault Holding OÜ (16374168) ja Fassaad ja viimistlus OÜ (16397169) juhatuse

liige. Vaidlustava otsuse kohaselt jääb selgusetuks, kas see on ka üks põhjustest, miks kaebaja

jäi töötuna arvele võtmata. Kohus leiab, et vaidlustatud otsus on selles osas ebaselge ja oluliste

põhjendamispuudustega.

Kaebaja on põhjendatult välja toonud, et vastustaja tasu puudutavaid tõendeid ei kogunud ja

kaebajalt selgitusi või dokumente ei küsinud. Sellega pani vastustaja toime olulise

menetlusõiguse (uurimispõhimõtte) rikkumise, mille tulemiks on vastustaja oluline

kaalutulusviga.

Kaebuse esitaja on ära näidanud, et kaebaja viidatud osaühingute juhatuses olemise eest tasu ei

ole saanud. Vastustaja ei ole vastavaid väiteid kohtumenetluses ümber lükanud.

Kohtumenetluses on vastustaja nõustunud, et kaebaja juhatuse liikmeks olemise eest tasu ei

saanud.

Kaebaja tõi veel siinkohal asjakohaselt välja, et keeldumise aluseks ei saa olla üksnes asjaolu,

et kaebaja oli või on äriühingu juhatuse liige, kuna Riigikohus tunnistas lahendiga 3-4-1-17-16

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks piirangud, mis välistavad juhatuse liikmete

õiguse olla töötuna registreeritud ja saada töötuskindlustushüvitist.

Järelikult ei saanud vastustaja ka vaidlustatud otsuses keelduda TTTS § 6 lg 5 p 4 alusel kaebaja

töötuna arvevõtmisest üksnes põhjusel, et kaebaja on juhatuse liige, vaid selleks pidi kaebaja

suhtes esinema mõni TKindS § 6 lõike 1 punktis 2 (staaži nõue) või lõikes 2 sätestatud alus,

mis välistab isiku töötuna arvele võtmise.

12. Kohus leiab, et õige on ka kaebaja seisukoht selles, et vaidlustavast otsusest ei nähtu, kas

vastustaja kontrollis ja mis tulemile vastustaja jõudis töötuskindlustusstaaži puudutava

kriteeriumi kontrollimisel (TTTS § 6 lg 5 p 4 teise aluse ja TKindlS § 6 lg 1 p 2). Seega on

otsus ka selles osas oluliste põhjendamispuudustega.

Kohus toob välja, et ka kohtumenetluses ei ole vastustaja seadnud kahtluse alla kaebajal

vajaliku töötuskindlustusstaaži olemasolu.

13. Kohus leiab arvestades asjas eeltoodult tuvastatud asjaolusid, et vastustaja keeldus kaebaja

töötuna arvele võtmisest, sest selleks esinesid loogiliselt võttes TKindlS § 6 lg-s 2 sätestatud

alused.

Kohus leiab sellest tulenevalt, et peamine vaidlus käesolevas asjas seisneb selles, kas vastustajal

oli õigus keelduda kaebaja avalduse rahuldamisest TTTS § 6 lg 5 p 4 sätestatud teisel alusel

mis viitab TKindlS § 6 lg 2 p 2 ja p 3 (töölepingu lõppemine TLS § 88 lg 1 p 3-8 toodud

põhjusel või kokkuleppel).

Seejuures on vastustaja vaidlustatud otsuse kohaselt leidnud, et kaebaja viimase töö- või

teenistussuhte lõpp ei vasta TKindlS § 6 lg 2 toodule. Vastuses kaebusele on vastustaja

selgitanud lisaks, et ka juhul kui poolte töösuhe lõppes kokkuleppel ei oleks võimalik kaebajat

töötuna arvele võtta lähtudes TKindlS § 6 lg 2 p 3.

14. Vaidlust ei ole selles, et töötamise registri (TÖR) väljavõtte kohaselt lõppes viimatine

31.07.2019-31.08.2021 kestnud kaebaja töölepinguline suhtes AASA POLSKA S.A.ga TLS §

88 lg 1 p 3 alusel (dtl 79). Töötamise registri kandeid teeb tööandja. Kande tegemine allub

täielikult tööandja kontrollile, mille eest tööandja ka maksukorralduse seaduse (MKS) § 251 lg

6 alusel vastutab. Vaidlust ei ole ka selles, et TÖR kande osas on kaebaja viimane tööandja

töövaidluskomisjonis väljendanud, et registri kanne pole õige. Nimelt muutis tööandja

töövaidluskomisjonis oma positsiooni ja asus väitma, et tööandja mitte ei lõpetanud töölepingut

2021.a TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, vaid tööleping lõppes hoopis poolte kokkuleppel (dtl 92-103 p

22), kui kaebaja valiti 2019.a tööandja ettevõtte juhatuse liikmeks. Järelikult on tööandja ise

kinnitanud, et töötamise registri kanne on väär ning tegelikult pole tööandja finantsjuhi

töölepingut TLS § 88 lg 1 p 3 alusel lõpetanud. Oluline on siinkohale see, et vastav asjaolu oli

käesolevas asjas vaidlustatud otsuse tegemise ajal teada ka vastustajale.

Tallinna Ringkonnakohus viitas käesolevas asjas 03.05.2022 tehtud määruses (p 11), et

Ringkonnakohus selgitas oma 27.10.2016 otsuse nr 3-15-1334 p-s 14, et TTTS-st ega TKindlS-

st ei nähtu, et võttes isikut töötuna arvele ning andes hinnangu töösuhte lõppemisele oleks TÖR

kannetel õiguslik tähendus. Seetõttu on registrikanne üksnes informatiivse sisuga ning

töötukassal on töösuhte lõpu tõendamisel võimalik lähtuda ka muudest dokumentaalsetest

tõenditest, kogudes neid ise täiendavalt juurde või tehes nende esitamise kohustuslikuks

taotluse esitajale (vt ka TTTS § 6 lg 22 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15).

Järelikult ei olnud TÖR-s tehtud kanne kaebajaga töölepingu lõpetamise kohta määrav ning

vastustajal tuli vajaduse tekkimisel endal koguda täiendavaid tõendeid kaebaja töösuhte

lõppemise kohta.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustajal oli haldusmenetluses kohustus välja

selgitada, millisel alusel kaebaja töösuhe lõppes. Vajadusel oleks selleks tulnud koguda

täiendavaid tõendeid sh nõuda nende esitamist kaebuse esitajalt määrates selleks tähtaja (vt

HMS § 15). Kohus juhib siinkohal vastustaja tähelepanu sellele, et TTTS § 6 lg 4 sätestatud

tähtaeg hakkab kulgema nõuetekohase avalduse saamisest. Sealjuures oleks vastustajal olnud

võimalik ka haldusmenetlus peatada, kuni on selgunud kaebaja töölepingu lõpetamise alus.

Vastustaja eeltoodud võimalusi ei kasutanud. Lähtudes eeltoodust nõustub kohus kaebaja

seisukohtadega ning leiab, et vastustaja rikkus haldusmenetluses oluliselt uurimispõhimõtet

(HMS 6) ja selgitamiskohustust (HMS § 36) ning põhjendamiskohustust (otsuses puuduvad

igasugused põhjendused, miks vastustaja leiab, et lähtuda tuli TÖR kandest olukorras, kus

vastustajale olid esitatud andmed selle mitte õigsuse kohta ja töölepingu lõpetamise

vaidlustamise kohta), mis toob käesoleval juhul kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise.

Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ka selles, et vastustaja poolt viidatud süsteemi väljavõte

(dtl 246) ei tõenda selgituskohustuse täitmist ega seda, milliseid tõendeid vastustaja kogus.

Vastustaja süsteemi väljavõte saab üksnes tõendada seda, mis kuupäeval ja millises sisus

süsteemi sissekande vastustaja oma süsteemi tegi, mis ei oma aga käesoleva asja lahendamise

seisukohalt tähtsust.

15. Kohus märgib, et kuigi halduskohus võib tuvastada haldusasja lahendamise seisukohalt

tähtsust omavaid tsiviilõiguslikke asjaolusid, siis ei pea kohus antud juhul võimalikuks võtta

lõplikku seisukohta selles, kas ja millal ning millisel alusel kaebaja tööleping lõppes arvestades,

et poolte vahel on vastav vaidlus juba pooleli Harju Maakohtus tsiviilasjas nr 2-21-17518.

Vastavad asjaolud tuleb tuvastada maakohtus. Samuti ei mõjutaks see käesoleval juhul asja

lahendust, sest kohus tühistas vaidlustatud otsuse juba teisel alusel ehk oluliste menetlusvigade

tõttu.

Kohus peab vajalikuks üksnes märkida, et kuivõrd kaebaja on taotlenud viidatud asjas tuvastada

X ja Aasa Polska S.A vahel 01.07.2019 sõlmitud töölepingu 31.05.2021 erakorralise

ülesütlemise tühisus ja lõpetada X ja Aasa Polska S.A vahel sõlmitud tööleping alates

31.08.2021 (töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 1 ja lg 2), siis juhul, kui vastav hagi peaks

rahuldatama, ei esine enam TTTS § 6 lg 5 koosmõjus TKindS § 6 lg 2 piirangut kaebaja töötuna

arvele võtmiseks.

Nimelt TLS § 107 lg 1 ja 2 sätestavad, et kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et

töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele

mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping

ei ole ülesütlemisega lõppenud. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul lõpetab

kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui

see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

TLS § 107 lg 1 ja lg 2 sätestatud alusel töölepingu lõpetamisel kohtu poolt puudub vastustajal

takistus kaebaja töötuna arvele võtmiseks, kuivõrd TKindlS § 6 lg 2 p 2 ja p 3 sellist piirangut

ette ei näe.

Järelikult tuleb vastustajal kaebaja avalduse menetluse jätkamisel ära oodata vastav maakohtu

lahend, kuivõrd sellest sõltub see, kas kaebajat on võimalik töötuna arvele võtta või mitte.

16. Kohtumenetluse peatamiseks eeltoodu siiski alust ei anna, kuivõrd kohus ei saa vastustaja

eest otsustada, kas kaebaja tuleb töötuna arvele võtta või mitte. Kuivõrd vastav otsustuspädevus

on üksnes vastustajal ning vastustajal on haldusmenetluses kohustus kõik vastavad asjaolud ka

välja selgitada, siis käesoleva kohtumenetluse peatamiseks puudub vajadus ja kohus saab asjas

otsuse teha.

Küll aga märgib kohus, et eksis oma 01.04.2022 määruses märkides, et: „Kohus leiab, et

vastustaja toob põhjendatult välja, et antud olukorras sellist asjade vahelist seost ja veendumust,

et teine menetlus võib tõepoolest lahendamisel olevat asja mõjutada, ei ole, kuna tsiviilvaidluse

nr 2-21-17518 vältimatuks ja keskseks osaks on tuvastada, kas vaidlusalune tööleping lõppes

TLS § 88 lg 1 p 3 alusel või kokkuleppeliselt poolte vahel TLS § 79 alusel või tööleping polegi

seaduspäraselt lõpetatud ega lõppenud. Üksi viidatud alus ei anna aga alust juhatuse liikme

töötuna arvele võtmiseks.“. Kohus analüüsides käesoleva otsuse tegemisel põhjalikult

töölepingu seadust, kaebaja poolt tsiviilasjas nr 2-21-17518 esitatud hagi nõudeid ning TLS §

107 leiab, et tsiviillahend omab olulist tähtsust kaebaja avalduse uuel lahendamisel vastustaja

poolt. Samas jääb kohus oma seisukoha juurde selles, et kohtumenetluse peatamiseks puudub

vajadus. Nimelt ei takista eeltoodu kohtul kontrollimast, kas vastustaja tegi õiguspärase otsuse

ja kas vastustaja on kohustatud kaebaja avalduse menetluse jätkamisega või mitte.

17. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada vaidlustatud otsuse oluliste

põhjendamispuuduste, uurimis- ja selgitamiskohustuse rikkumise tõttu ning kohus kohustab

vastustajat kaebaja 07.01.2022 avalduse menetlusega jätkama.

Sellest tulenevalt ei pea kohus vajalikuks võtta seisukohta kaebaja poolt välja toodud

seisukohtade osas, kas tööleping saab üldse lõppeda vaikimisi kokkuleppel või mitte (vastav

asjaolu tuvastatakse tsiviilkohtumenetluses), samuti võimaliku alusetu rikastumise nõude osas

Eesti Vabariigi vastu. Viimane küsimus ei ole ka käesoleva vaidluse esemeks.

Menetluskulud

18. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kahjuks.

Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 8490,40 eurot koos

käibemaksuga (sh riigilõiv kaebuselt 20 eurot ja esialgse õiguskaitse taotluselt 20 eurot).

19. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Kohus analüüsinud asja mahtu ja keerukust leiab, et menetluskulud on sellise

mahu ja sisuga asja osas selgelt üle paisutatud ning neid tuleb oluliselt vähendada.

20. Esiteks ei saa vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks pidada kulusid seoses esialgse

õiguskaitse taotluse, menetluse peatamise taotlusega ja täiendavate tõendite kogumise

taotlusega, mis kõik jäid rahuldamata. Seega tuleb nende osas väljamõistetavaid

menetluskulusid vähendada.

Teiseks nõustub kohus vastustajaga selles, et põhjendatuks ei saa pidada menetluskulude

väljamõistmist õigusabiteenuse eest väljaspool volitatud esindaja enda tööd ehk volitatud

esindaja abistamine ja nõustamine menetlusdokumentide koostamise ja seisukohtade

kujundamise eest teise(te) advokaadi(de) poolt, kes ei ole kaebaja esindajaks käesolevas

kohtuasjas. Seetõttu ei ole põhjendatud õigusabi arvete spetsifikatsioonis välja toodud

vandeadvokaat Anneli Aab, vandeadvokaat Epp Lumiste ja vandeadvokaat Ilmar-Erik

Aavakivi teostatud tööde eest. Kohtule ei nähtu, et nad oleksid käesolevas asjas olnud kaebaja

lepingulised esindajad.

21. Kohus, analüüsides kohtule esitatud arvete spetsifikatsioone ja hinnates käesoleva asja sisu,

peab põhjendatuks vastustaja seisukohta, et kaebuse koostamiseks ei olnud vaja läbi töötada

eriti mahukaid materjale, kaebuse puhul ei olnud tegemist keerulise ega aeganõudva kaebusega.

Kohus nõustub vastustajaga, et olemuslikult on vaidluse esemeks üksnes asjaolu, kas kaebaja

vastab TKindlS-i § 6 lg 2 sätestatud tingimusele või mitte. Arvestades asja suhteliselt väikest

mahtu ja keerukust ning kohtuasja läbivaatamise aega (sh kaebaja vastuste sisulist korduvust

halduskohtule), siis leiab kohus sarnaselt vastustajaga, et kaebaja poolt taotluses märgitud

kohtumenetluse kulud on ilmselgelt liiga suured. Kohus peab asja keerukust ja mahtu silmas

pidades õigustatuks välja mõista sisulise õigusabi teenuse eest 20 tunni ulatuses õigusabi

osutamisega seotud esindaja kulusid ehk 3000 eurot, millele lisandub käibemaks 600 eurot.

Samuti on põhjendatud vastustajalt välja mõista äriregistri päringuga (14 eurot, millele ei

lisandu käibemaksu) ja tõlketeenusega seotud kulud (44 eurot, millele lisandub käibemaks 8,80

eurot) ning kaebuselt tasutud riigilõiv summas 20 eurot. Esialgse õiguskaitse taotluselt (kui

põhjendamatult taotluselt) tasutud riigilõivu väljamõistmist kohus vastustajalt võimalikuks ei

pea.

See teeb kokku 3686,80 eurot, mille kohus mõistab põhjendatud menetluskuludena kaebaja

kasuks välja vastustajalt.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik