3-21-1579/46 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.05.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1579

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla 07.07.2021 käskkirja nr 5-

2/21/453 ja 29.07.2021 vaideotsuse nr 5-15/21/344-2

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika

Raiendik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.11.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

03.05.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.11.2021 otsus

haldusasjas nr 3-21-1579 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.06.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-21-1579

2(5)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla määras 07.07.2021 käskkirjaga nr 5-2/21/453 kinnipeetav X-le Tallinna

Vangla avavangla kodukorra p 1.7.2 nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks noomituse.

Kodukorra p 1.7.2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud käituma viisakalt ega tohi kasutada

ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ja väärikust riivavaid väljendeid ning tema

hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

X käitus 16.06.2021 ebaviisakalt vanglateenistuja Y-ga, ärritudes ja kasutades tema suhtes

ebatsensuurseid väljendeid.

2. X esitas 07.07.2021 käskkirjale vaide, mille Tallinna Vangla jättis 29.07.2021

vaideotsusega nr 5-15/21/344-2 rahuldamata.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Tallinna Vangla 07.07.2021 käskkirja

nr 5-2/21/453 ja 29.07.2021 vaideotsuse nr 5-15/21/344-2 tühistamist.

Kaebaja ei ole talle süüks pandud tegu toime pannud. Toimunud vestlust kuulis pealt samas

kambris viibinud kinnipeetav C. Kontaktisik Y ütles kaebajale, et talle ei anta luba minna

Tartu Ülikooli õigusteaduskonda sisseastumiseks avaldust esitama, sest individuaalses

täitmiskavas pole hariduse omandamist ette nähtud. Kaebaja juhtis seepeale tähelepanu

põhiseaduslikule õigusele, mille järgi on igaühel õigus haridusele, ning küsis, mis siis saab,

kui ta ikkagi läheb. Y vastas, et siis tuleb probleem. Kaebaja ei saanud aru, miks avavangla

„tema ajusid nagu paberit komposteerib“. Kaebaja rääkis rahulikult ja viisakalt.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

Puudub alus kahelda Y ettekande tõele vastavuses. Kaebaja käitumise kohta on ka varem

ettekandeid koostatud, sh ühes ettekandes on kaebajale ette heidetud sõna „pohhui“

kasutamist. Varasemaid ettekandeid pole koostanud Y.

5. Tallinna Halduskohus jättis 30.11.2021 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes

vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses toodud seisukohtadega.

Asjaolu, et kaebaja käitus 16.06.2021 vanglateenistuja Y-ga ebaviisakalt on kogumis

tõendatud järgmiste tõenditega: 1) Y ettekanne ja e-kiri, mille kohaselt kaebaja ärritus ja

kasutas valjuhäälselt tema suhtes ebatsensuurseid väljendeid; b) vanglateenistuja W e-kiri,

mille kohaselt kuulis ta 16.06.2021 kaebaja ja Y vahelist vaidlust, pärast mida ütles viimane

talle, et kaebaja oli ärritunud ja kasutas tema suhtes ebatsensuurseid väljendeid; c)

turvakaamera salvestise väljavõte, millest nähtuvalt järgnes 16.06.2021 kella 16.08 ajal kätega

vehkiv ja endast väljas kaebaja Y-le.

Kaebaja väide rahuliku ja viisaka käitumise kohta ei ole usaldusväärne. Salvestiselt nähtub

vastupidine. Lisaks tuleneb asja juurde võetud ettekannetest, et kaebaja on ka varasemalt

käitunud korduvalt viisil, mida pole võimalik pidada rahulikuks ega viisakaks. Viisakad pole

ka kaebaja kirjalikud pöördumised vangla poole. Asjaolu, et vestluse juures viibinud

kinnipeetav C ebatsensuurseid väljendeid ei kuulnud, on usutav, sest seletuskirja kohaselt

vaatas ta samal ajal jalgpalli ega süvenenud toimunud vestlusesse.

Seega on kaebaja rikkunud Tallinna Vangla avavangla kodukorra p-i 1.7.2. Vangistusseaduse

(VangS) § 63 lg 1 järgi võib vangla õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada

kinnipeetava suhtes distsiplinaarkaristust. Kuna kaebajat on karistatud leebeima võimaliku

karistusega, ei tõusetu karistuse proportsionaalsuse küsimust. Käskkirja põhjendus on

asjakohane ja piisav.

3-21-1579

3(5)

Vaideotsus on samuti õiguspärane. Kaebajale määras distsiplinaarkaristuse Tallinna Vangla

avavangla inspektor-kontaktisik. Vastavalt vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 12 lg-le 21 on

üksuse juhile antud pädevus vaadata läbi inspektori-kontaktisiku haldusakti peale esitatud

vaie. Seega oli avavangla juhil pädevus vaie läbi vaadata ja vaideotsus allkirjastada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 30.11.2021 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade

juurde.

Kuna videosalvestisel puudub heli, ei ole kohtul võimalik hinnata, kui kõvasti ja millise

hääletooniga kaebaja rääkis.

Halduskohus jättis täielikult analüüsimata kaebuses välja toodud väited proportsionaalsuse,

õiguse üldpõhimõtete, õiguskindluse põhimõtte ja kaalutlusõiguse rikkumise kohta. Otsus on

vastuoluline ja põhjendamata.

Kaebaja ei ole rikkumist toime pannud. Vestlus toimus viisakalt ning ettekandes nimetatud

sõnu kaebaja ei kasutanud. Kaebaja tundis huvi, miks teine kinnipeetav saab TalTech’i

õppima minna ning miks kaebajat koheldakse ebavõrdselt. Kontaktisik viitas üksnes

individuaalsele täitmiskavale, arvestamata muu hulgas sellega, et kaebaja oli tööandajalt

saanud loa ülikooli paberite sisseviimiseks varem töölt lahkuda. Kaebaja ei kasutanud

kontaktisikuga vesteldes sõna „pohhui“, vaid sõna „poogen“. Need kõlavad sarnaselt ning

kontaktisik võis valesti kuulda. Kaaskinnipeetav C on kinnitanud, et tema vestluse ajal

mingeid roppusi ei kuulnud. Kaebaja järgnes kontaktisikule koridori, kuid siis käis jutt igaühe

põhiseadusest tulenevast õigusest haridusele. Kontaktisik väitis aga ikka, et kaebajale ID-

kaarti ei väljastata ning avaldust ei lubata sisse viia. Kaebaja ei olnud ärritunud, vaid kurb ja

mõistmatu. Kontaktisiku käitumine ei olnud kooskõlas ametijuhendi ja vanglateenistuja

eetikakoodeksiga.

Viisakus on määratlemata õigusmõiste ning sellel puudub üldtunnustatud määratlus. VangS §

63 lg-t 1 ei tohi kohaldada juhul, kui avavangla peab rikkumise toimepanemist tõenäoliseks,

kuid mitte tõendatuks.

Kontaktisik Y on ka varasemalt koostanud tõele mittevastavaid ettekandeid (vt Tallinna

Halduskohtu 16.10.2020 otsus nr 3-20-1219). Kontaktisik on isiklikult huvitatud kaebaja

kahjustamisest. Ta heitis juba 2019. a-l kaebaja ette rohkete kaebuste, selgitustaotluste ja

vaiete kirjutamist. Ta lubas kaebaja lühiajalisele väljasõidule liiga lühikeseks ajaks, kaebajat

ei lasta koju haige ema juurde. Y-le ei meeldinud ka riskihindamise vaidlustamine. Lisaks on

ta teinud negatiivseid otsuseid seoses kaebaja hambaraviga. Kaebaja palus juba 2019. a-l

kontaktisik välja vahetada.

Kohtupraktika kohaselt ei saa üldjuhul pidada piisavaks vaid ühe isiku kinnitust

distsiplinaarrikkumise toimumise kohta.

Turvakaamera salvestiselt ei saa nähtuda kaebaja ärrituvus. Kaebaja oli imestunud ja laiutas

käsi, et miks põhiseadus vanglas ei kehti. Seda ei saa pidada ebaviisakaks käitumiseks. Teo

kvalifitseerimisel ebaviisakaks tuleb arvestada konteksti, milles tegu toimus. Kaebaja palub

vabandust, kui teda mõisteti valesti, aga midagi ebatsensuurset pole ta öelnud. Varasema

samalaadse teo toimepanek ei saa olla aluseks isikule konkreetse teo omistamisel. Kätega

žestikuleerimine on ühiskonnas tavaline nähtus. Esmakordse rikkumise korral oleks tulnud

teha hoiatus, alles korduv rikkumine fikseeritakse ettekandega (avavangla üksuse juhi

28.02.2020 e-kiri ja vangla 16.11.2021 kiri nr 5-18/21/23815-3).

3-21-1579

4(5)

7. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kaebajat karistati Tallinna Vangla avavangla kodukorra p 1.7.2 rikkumise eest. Selle järgi

on kinnipeetav kohustatud käituma vanglateenistujatega viisakalt ning suhtlemisel järgima

kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Üheski vestluses, pöördumises ega muus kontekstis ei

tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid

väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

Tallinna Vangla 07.07.2021 käskkirjas loeti tuvastatuks järgnev: Kinnipeetav X rääkis

16.06.2021 ärritunult inspektor-kontaktisikuga Y, öeldes, et ta komposteerib tema ajusid;

nussib tema ajusid ning diskrimineerib teda. Lisaks kasutas kinnipeetav lauses sõna, pohhui.

10. Kaebaja on õigesti juhtinud tähelepanu asjaolule, et eelviidatud ebaviisakate väljendite

kasutamist kaebaja poolt väidab üksnes Y. Kaaskinnipeetav C selgituse järgi ta ei kuulnud

selliseid väljendeid ning kaebaja kasutas vaid sõna „poogen“. Inspektor-kontaktisik W kuulis

kõvahäälselt vaidlust kaebaja ja Y vahel, mitte selle vaidluse sisu, ebaviisakate väljendite

kasutamist kinnitas Y hiljem nende omavahelises vestluses.

Eeltoodu ei tähenda, et distsiplinaarrikkumise toimepanemist polegi võimalik kaebajale ette

heita. Asjaolu, et kaebaja ja Y vahel toimus vaidlus, on veenvalt tõendatud W ütlustega ning

videosalvestistega. Salvestistel ei ole heli, kuid sealt on näha, et kaebaja on ärritunud,

kehakeel näitab rääkimist kõrgendatud toonil. Kaebaja järgnes žestikuleerides kambrist Y-le

ning ei võimaldanud Y-le eluosakonnast lahkuda, hoides jalga koridori viiva ukse vahel ning

takistades sedasi ukse sulgemist. Asjaolu, et Y rääkis W-le kaebaja poolt kasutatud

ebaviisakatest väljenditest vahetult pärast sõnavahetuse toimumist, toetab Y väidete usutavust.

Kinnipeetav C vaatas ajal, mil kaebaja ja Y vahel toimus kambris vaidlus (umbes 7 minutit),

televiisorist jalgpalli. Seega on halduskohus põhjendatult leidnud, et ta ei pruukinud kogu

vestlust kuulda. Pealegi ei toimunud kogu vestlus kambris, sest kaebaja järgnes Y-le koridori,

kus jätkus intensiivne suhtlus veel umbes 4 minuti jooksul. Täiendavalt tuleb silmas pidada, et

kinnipeetavad ei anna üldjuhul üksteist süüstavaid ütlusi.

11. Kaebaja väited Y väidetavatest eksimustest ei ole asjakohased. Ka juhul, kui

vanglateenistuja käitub õigusvastaselt, peab kinnipeetav järgima kodukorra p-i 1.7.2. Oma

õigusi tuleb kaitsta VangS-s ettenähtud korras, mitte verbaalselt vaieldes, ärritudes ja solvates.

Ainuüksi see, et kaebajale ei meeldi Y tegevus, ei saa järeldada, et kontaktisik on huvitatud

kaebaja kahjustamisest.

Kohtulahendid haldusasjas nr 3-20-1219 ei kinnita, et Y koostab tõele mittevastavaid

ettekandeid. Nimetatud asjas ei rahuldatud kinnipeetava F kaebust mitte seetõttu, et Y koostas

ebaõige ettekande, vaid põhjusel, et kohus tõlgendas avavangla kodukorda vanglast erinevalt.

12. Põhjendamatu

on

kaebaja

seisukoht,

et

esmakordsel

rikkumisel

ei

tohi

distsiplinaarkaristust määrata. Sellist halduspraktikat ei saa kaebaja viidatud vangla

28.02.2020 e-kirjast järeldada. Arvestades rikkumise iseloomu, ei saa eeldada, et

vanglateenistuja oleks pidanud asuma kaebajale kodukorra p 1.7.2 sisu, s.o ebaviisaka

käitumise keeldu uuesti selgitama.

3-21-1579

5(5)

13. Vangla on karistuse määramisel arvestanud nii kergendavate kui raskendavate asjaoludega

ning järginud kaalutlusreegleid. Kohaldatud karistus ei ole ebaproportsionaalne.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)