2-19-1719/103 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

20. mai 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-1719

Tsiviilasi

XXi hagi pärimisõiguse tuvastamise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 25. novembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

KK ja VV apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood xxxxxxxxxx),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Kostjad I ja II (apellandid): KK (isikukood xxxxxxxxxx)

ja VV (isikukood xxxxxxxxxx), ühine lepinguline

esindaja vandeadvokaat Marje Mängel

Kostja III: PP (sündinud x.xxxxxxxxx.xxxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata hageja 11. ja 17. märtsi 2022 ning apellantide 15. märtsi 2022

taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.

2. Täiendada Harju Maakohtu 25. novembri 2019 otsust otsustustega, et sama kohtu

8. veebruari 2019 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu kaotab kehtivuse

käesoleva otsuse jõustumisel. Täpsustada sama otsust menetluskulude jaotuse osas

vastavalt järgnevas punktide 4.1 ja 4.2 sõnastusele. Ülejäänud osas jätta sama

otsuse resolutsioon muutmata, aga muuta selle põhjendusi vastavalt käesoleva

otsuse põhjendava osa punktidele 13 ja 14 koos nende alapunktidega.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud jaotada järgmiselt:

4.1. hageja menetluskulud maakohtus jätta solidaarselt kostjate KK ja VV kanda

– need kulud on rahaliselt kindlaks määratud punktis 2 viidatud otsusega;

4.2. iga kostja menetluskulud maakohtus jätta tema enda kanda;

4.3. hageja menetluskulud Riigikohtus ja ringkonnakohtus jätta solidaarselt

kostjate KK ja VV kanda ning määrata need rahaliselt kindlaks vastavalt

järgnevas punktis 5 märgitule;

4.4. iga kostja menetluskulud Riigikohtus ja ringkonnakohtus jätta tema enda

kanda.

2 (11)

5. Rahuldada hageja XXi taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

osaliselt. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks

apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kokku 2448 eurot ning mõista see summa

solidaarselt kostjatelt KKlt ja VVlt hageja XXi kasuks välja. Kostjatel tuleb

väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda hagejale alates otsuse jõustumisest

kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 1. veebruaril 2019 Harju Maakohtule avalduse eesmärgiga kaitsta oma

õigusi RRi (edaspidi: pärandaja) pärimisasjas. Algul palus hageja tuvastada ta põlvneb

pärandaja õest OOst (sündinud LL, edaspidi: pärandaja õde). Hageja täpsustas hiljem oma nõuet

ning esitas hagi KK (kostja I), VV (kostja II) ja PP (kostja III) vastu, milles palus tuvastada, et

ta on pärandaja õe pojatütrena pärandaja seadusjärgne pärija.

1.1. Pärandaja suri 2018. aasta jaanuaris. Ta ei olnud teinud pärimislepingut ega testamenti

ning esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad pärimisseaduse (PärS) § 13 järgi puuduvad. Teise

järjekorra pärijad on PärS § 14 lg 1 kohaselt pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased.

1.2. Pärandaja vanemad olid surnud enne teda. Pärandaja õel oli neli last: kostjad I ja II, BB

(FF, edaspidi ka: hageja isa) ja EE. Hageja isal oli kaks last: hageja ja tema vend II. Samuti oli

EEl kaks last: kostja I ja isaga samanimeline poeg EE. Loetletud isikutest on elus hageja, tema

vend II ja kostjad. Hageja väitel on ta pärandaja õe pojatütrena pärandaja teise järjekorra

seadusjärgne pärija. Pärimismenetluses leiti ekslikult, et hageja ei ole pärija, sest ei ole

tõendatud, et tema isa põlvnes pärandaja õest.

1.3. Rahvastikuregistri andmed hageja isa kohta on eksitavad, sest kajastavad teda kahe

erineva isikuna: FF ja BB. Nende nimedega tähistatud isikud elasid 10. detsembrist 1937 –

18. juulini 2003, nad on tegelikult üks ja seesama isik. Seega on hageja isa pärandaja õe poeg.

Registri järgi on FFi vanemad MM ja LL ning BBi ema LL. Kannete põhjus on see, et hageja

isa elas vahepeal kasuperes. Pärandaja õde oli hageja isa bioloogiline ema, kes kasvatas teda

6.–7. eluaastani, aga pidi andma ta sõja ajal Xxxxxxxxx lastekodusse. M ja LL olid hageja isa

kasuvanemad, kuid ta elas nende juures lühikest aega, sest kasuvanemad küüditati. Enne

küüditamist ei jõudnud nad teda lapsendada. Pärast kasuvanemate küüditamist naasis hageja isa

Xxxxxxxxx lastekodusse ja suhtles edasi oma bioloogilise ema ehk pärandaja õega.

1.4. Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise taotluse, milles palus peatada pärandaja

pärimismenetluse kuni lahendi jõustumiseni käesolevas asjas. Maakohus rahuldas taotluse

3 (11)

8. veebruari 2019 hagi tagamise määrusega ning peatas pärandaja pärimismenetluse ja kõik

sellega seotud toimingud.

2. Kostjad I ja II vaidlesid hagile vastu, kostja III võttis hagi õigeks.

2.1. Kostjad I ja II leidsid, et lähtuda tuleb rahvastikuregistri andmetest, mille järgi ei ole

hageja isa pärandaja õepoeg. Alguses tuginesid kostjad I ja II väitele, et hageja isa sugulussuhe

pärandaja õega lõppes, kui kasuvanemad ta lapsendasid, kuid hiljem loobusid sellest väitest.

2.2. Kostja III võttis hageja faktiväited omaks ja hagi õigeks, kinnitades isiklikult

kohtuistungil, et tema ja teised kostjad on terve elu teadnud, et hageja isa on tema onu.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 25. novembri 2019 otsusega (vaidlustatud otsus). Maakohus

tuvastas, et hageja on pärandaja õe pojatütrena tema seadusjärgne pärija. Menetluskulud jättis

maakohus kostjate I ja II kanda.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle:

-

pärandaja õe alanejad sugulased on pärandaja seadusjärgsed pärijad;

-

pärandaja vara pärimine toimub seadusjärgse pärimise teel Eesti õiguse alusel, sest

testamenti ega pärimislepingut ei ole tehtud;

-

xx. xxxxxxx xxxx sündis pärandaja õel (siis nimega LL) poeg nimega BB;

-

hageja on xx. xxxxxxxxx xxxx sündinud FFi tütar;

-

FF on perekondlike sündmuste fotodel koos kostjatega I ja II;

-

hageja on perekondlike sündmuste fotodel koos kostjatega I ja II;

-

kostja I poeg ÜÜ on sisestanud sugulussidemeid kajastavale veebilehele geni.com

(edaspidi: geni), et hageja isa FF oli pärandaja õe poeg.

3.2. Hageja pöördus kohtusse enda pärimisõiguse tuvastamiseks. Hagejal on hagi esitamiseks

õiguslik huvi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 tähenduses, sest ta oleks

kostjate kõrval pärandaja teise järjekorra seadusjärgne pärija. Hagejal ei ole muud võimalust

pärimisõiguse tuvastamiseks. Ta ei saa tuvastada, et ta põlvneb pärandaja õest TsMS § 579 lg 1

alusel, sest Riigikohus on 5. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-40-12 tehtud määruse p-s 11

leidnud, et põlvnemise tuvastamine surnud vanavanemast (n-ö mitmeastmelisena) ei ole

võimalik. Perekonnaseaduse (PKS) ja TsMS põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv

ning ammendav. Riigikohtu seisukoht põhines Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse

(ORAS) § 8 lg 6 tõlgendusel. Riigikohus jättis aga arvestamata, et ORAS § 8 täiendati eelnõu

seletuskirja järgi lg-ga 6 just seetõttu, et võimaldada tuvastada põlvnemist mitmeastmeliselt ja

lahendada olukorrad, mil põlvnemist vanavanemast soovivad tuvastada lapselapsed, kelle

vanem on küll omandireformi õigustatud subjekt, kuid kes ei jõudnud enne surma tuvastada

põlvnemist enda vanemast.

3.3. Maakohus pidas eluliselt usutavaks, et FF ja BB on tegelikult üks ja sama isik.

Rahvasikuregistrisse on kantud kaks B-nimelist meest, kes sündisid xx. xxxxxxx xxxx –

perekonnanimedega F jaA. Neist BBi ema on rahvastikuregistri andmetel LL. Ainus teadaolev

dokument BBi perekonnasündmuste kohta on xx.xxxxxxxxx.xxxx LLi avalduse alusel

vormistatud akt sünniregistri kande kohta. Rahvastikuregistris pole muid andmeid BBi

perekonnasündmuste kohta. Tallinna Perekonnaseisuameti 27. novembri 2018 kirja kohaselt on

FFi kohta taastatud sünniakt xx.xxxxxx xxxx, st enam kui kümme aastat pärast tema sündimist.

3.4. Järeldust, et hageja isa on pärandaja õepoeg, toetab ka kostja III selgitus, mille kohaselt

FF/A on üks ja seesama isik, keda on suguvõsas alati peetud sugulaseks. Fotode järgi oli hageja

isa lähedastes suhetes kostjatega I ja II. Pole usutav, et kostja III esitaks valeväiteid, sest väidetu

tulemusel on tema pärandiosa väiksem. Pooled ei vaidle, et pärandaja õel sündis poeg B samal

4 (11)

päeval kui hageja isa. Ei ole tõenäoline, et Eestis sündis ühel päeval mitu poisslast, kes said

nimeks B, samuti ei ole kostjad I ja II esitanud vastupidist kinnitavaid väiteid. Pole eluliselt

usutav, et kostjad I ja II on koos hageja isaga mitmetel peresündmuste fotodel, kuid nad ei tea

hageja isa päritolu. Vastuoluline ja ebausaldusväärsusele viitav on kostjate I ja II käitumine

kohtumenetluses ka seetõttu, et nad tuginesid esmalt lapsendamisele, hiljem aga loobusid

sellest, esitamata selgitusi hageja isa päritolu kohta.

3.5. Eelnevat ei muuda kostjate I ja II väide, et hageja isa ei põlvne pärandaja õest, sest

rahvastikuregistris puudub nende vahel põlvnemisseos. Sugulussuhe ei teki rahvastikuregistri

kandega. Perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 2 lg 5 järgi eeldatakse registrisse kantud

perekonnaseisuandmete õigsust, kuid see ei välista nende andmetega vastuolus oleva faktilise

olukorra tuvastamist kohtus.

3.6. Maakohus selgitas, et kohtuotsuse resolutsioon on TsMS § 457 lg 1 kohaselt üldjuhul

siduv üksnes menetlusosalistele. Põlvnemise kohta tehtud otsus on TsMS § 457 lg 4 kohaselt

küll kehtiv kõigi isikute suhtes, kuid käesolev asi ei ole põlvnemisasi TsMS § 103 lg 1

tähenduses, sest see puudutab pärimis-, mitte perekonnaõiguslikku õigussuhet.

3.7. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate I ja II kanda, kes vaidlesid hagile

põhjendamatult vastu. Kostja III võttis hagi õigeks ja TsMS § 168 lg 6 järgi ei ole alust määrata

menetluskulusid tema kanda. Hagejale hüvitatava kulu suuruseks määras maakohus 5400 eurot

(sh õigusabikulu 5000 eurot ja riigilõiv 400 eurot), mille mõistis koos viivisega kostjatelt I ja II

solidaarselt hageja kasuks välja.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostjad I ja II (edaspidi koos ka: apellandid) esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles

paluvad maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad nad panna

hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Maakohus leidis ebaõigesti, et hagejal ei ole teist menetluslikku võimalust oma eesmärgi

saavutamiseks. Tallinna Perekonnaseisuameti 27. novembri 2018 tõendis selgitatakse, et

põlvnemise tühistamiseks on hagejal õigus pöörduda kohtu poole. Hageja ei ole seda võimalust

kasutanud. FFi kehtiva sünnikande kohaselt on tema ema LL.

4.2. Maakohus põhjendas, et seadusjärgse pärimisõiguse alus on sugulus kui faktiline asjaolu.

See seisukoht on vastuolus PärS §-dega 11 ja 80, PKTS §-ga 2 ning Riigikohtu seisukohtadega

tsiviilasjas asjas nr 3-2-1-40-12. Pärimismenetluses toimub sugulussuhte tõendamine üldjuhul

rahvastikuregistri kandega. Rahvastikuregistrisse kantud andmete vaidlustamiseks on ette

nähtud kindel kord. Põlvnemist ei ole võimalik kindlaks teha pärandvara nõudmise hagis.

Seadusjärgse pärimisõiguse alus on isikute sugulus PKS § 80 tähenduses ja selle alusel tehtud

põlvnemise kanne rahvastikuregistris. Põlvnemise tuvastamist muus korras ette nähtud pole.

4.3. Maakohtu arusaam kohtuotsuse siduvusest on vastuolus PärS §-ga 4. Vaidlustatud

otsusega kaasneb hageja venna ilmajäämine pärandist. Kui kohus luges hageja pärijaks, siis

tulnuks sama õigust laiendada ka hageja venna suhtes, aga teda hageja kaasata ei soovinud.

4.4. Apellandid vaidlustavad ka menetluskulude jaotuse, sest nad ei ole oma käitumisega

andnud põhjust hagi esitamiseks, vaid on üksnes vastu vaielnud esitatud nõudele.

5. Hageja vaidles kaebusele vastu

6. Kostja III jäi maakohtus esitatud sisukohtade juurde ja esitas ringkonnakohtule

17. veebruaril 2021 ingliskeelse seisukoha koos kahe fotoga.

EDASINE MENETLUS

7. Ringkonnakohus tühistas 30. märtsi 2021 määrusega vaidlustatud otsuse ja jättis hagi läbi

vaatamata. Ühtlasi tühistas ringkonnakohus 8. veebruari 2019 määrusega rakendatud hagi

5 (11)

tagamise abinõu ja jättis rahuldamata kostja III 17. veebruari 2021 taotluse tõendite

vastuvõtmiseks. Menetluskulud jäid hageja kanda.

8. Riigikohus tühistas 12. jaanuari 2022 määrusega (edaspidi: Riigikohtu määrus) eelmises

p-s 7 kirjeldatud määruse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

8.1. Pooled vaidlesid kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja on pärandaja teise järjekorra

seadusjärgne pärija PärS § 14 lg 1 tähenduses. Muu hulgas vaieldi, kas pärimisõiguse

tuvastamise nõude raames on kohtul võimalik anda hinnang sellele, kas hageja põlvneb enda

vanaemast olukorras, kus vaidluse all on hageja isa ja hageja vanaema põlvnemissuhe. Ühtlasi

on hageja esitanud taotluse tunnistada TsMS § 579 lg 1 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks

osas, milles see piirab üle mitme põlvkonna põlvnemissuhte tuvastamist, sest see on vastuolus

PS § 32 lg-ga 4, mis sätestab, et pärimisõigus on tagatud.

8.2. Seaduses sätestatud korras põlvnemise kindlakstegemise viiside kohta märkis Riigikohus

järgmist.

8.2.1. TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st

võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga

vanavanemast ning PKS ja TsMS põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ja

ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste

õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka

rahvastikuregistrisse. Põlvnemise tuvastamist teistsuguses korras ja hiljem ei ole seaduses ette

nähtud (Riigikohtu 5. juuni 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-12, p-d 11 ja 12). Seda

seisukohta pidas Riigikohus vajalikuks selgitada järgmiselt.

8.2.2. Hageja on palunud pärimisõiguse tuvastamise hagis tuvastada, et ta on pärandaja õe

pojatütrena tema teise järjekorra seadusjärgne pärija. Teise järjekorra seadusjärgsed pärijad on

PärS § 14 lg 1 kohaselt pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased. Asja lahendamiseks

on vajalik seega hinnata, kas hagejal on pärimisõigus pärandaja sugulasena.

8.2.3. PKS § 80 lg 1 kohaselt on isikud otsejoones sugulased, kui üks isik põlvneb teisest.

Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad PKS § 82 järgi laste

põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. Õiguslikult saab isikuid lugeda

sugulasteks seega siis, kui nendevaheline põlvnemissuhe on kindlaks tehtud mõnel seaduses

sätestatud viisil. Materiaalõiguslikult reguleerivad põlvnemise kindlakstegemist eelkõige PKS

§-d 82–95 ning lapsendamise korral PKS § 161.

8.2.4. Isiku sotsiaalne perekond või vanemad võivad olla teda faktiliselt kasvatavad isikud,

kuid õiguslikult on tema vanemad need, kes vastavad seaduses sätestatud legaaldefinitsioonile.

PKS § 83 kohaselt on ema naine, kes on lapse sünnitanud. Isa on isik, kellest on lapse

põlvnemine kindlaks tehtud abikaasa isaduse eelduse, isaduse omaksvõtu ja sellele lisatud ema

nõusoleku, isaduse kohtuliku tuvastamise või isaduse vaidlustamise ja seejärel isaduse

kohtuliku tuvastamise kaudu (PKS §-d 84–95). Põlvnemissuhe tekib ka kunstlikuks

viljastamiseks nõusoleku andmisega kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse § 17 lg 21

ja § 21 lg 2 kohaselt ning lapsendamisega PKS § 161 lg-te 1 ja 2 kohaselt.

8.2.5. Eelnev tähendab näiteks seda, et õiguslikult on lapse ema naine, kes on lapse

sünnitanud, või naine, kes on lapse lapsendanud, isegi juhul, kui molekulaargeneetiline uuring

veresugulust ei kinnita. Samamoodi on abikaasa isaduse eelduse kaudu õiguslikult lapse isa

ema abikaasa isegi juhul, kui molekulaargeneetilise uuringu järgi on lapse veresugulane küll

kolmas isik, kuid kelle jaoks on isaduse vaidlustamise tähtaeg PKS § 93 lg 1 mõttes möödunud.

8.2.6. Põlvnemine on perekonnaõiguslik õigussuhe, mille tekkimine ega lõppemine ei ole

seotud rahvastikuregistri kandega. Lapse sünni korral kantakse rahvastikuregistrisse andmed

tema vanemate kohta, arvestades PKTS §-des 21–30² sätestatut. PKTS § 25 lg 6 kohaselt

jäetakse vanema andmed registrisse kandmata, kui lapse põlvnemine ei ole PKS-i kohaselt

6 (11)

tuvastatud. Eelnevast ei saa siiski järeldada seda, et õiguslikult saaks lapse vanemaks lugeda

üksnes selle isiku, kelle andmed on rahvastikuregistris.

8.2.7. Rahvastikuregistri kanne ei ole konstitutiivne, see ei loo ega lõpeta isikutevahelist

põlvnemissuhet. Rahvastikuregistri kandel on üksnes tõenduslik tähendus. Eeltoodut on

rõhutatud ka kehtiva PKS sisuliseks aluseks oleva eelnõu seletuskirjas, kus on põlvnemise

vaidlustamise kontekstis selgitatud, et põlvnemissuhte lähtealus ei ole seotud sünniakti

kandega, aktil on vaid tõenduslik tähendus. Vaidlustada ei tule mitte akti kannet või kandes

esitatud andmeid, vaid põlvnemist kui perekonnaõigusi ja -kohustusi loovat suhet ennast

(Riigikogu XI koosseis, eelnõu 55 SE seletuskiri, lk 29).

8.2.8. Suguluse aluseks olev põlvnemine on seega õiguslik termin perekonnaõigusliku

õigussuhte kohta, mis tekib põlvnemise kindlakstegemisega mõnel seaduses lubatud viisil.

Väljaspool seaduses sätestatud korda (sh kui molekulaargeneetilise uuringuga tuvastatakse, et

üks isik põlvneb suure tõenäosusega teisest isikust) õiguslikult põlvnemissuhet ei teki. PKS

§-s 82 sisalduv viide seaduses sätestatud korrale ei tähenda aga seda, et põlvnemise saab

kindlaks teha vaid rahvastikuregistri kande alusel. Ekslikud või vastuolulised rahvastikuregistri

kanded ei tekita ega lõpeta põlvnemissuhet. Kui rahvastikuregistri kanne on vale, võib

õigustatud isik paluda selle parandamist. Põlvnemisega seotud vaidluse lahendamist see aga ei

takista.

8.3. Pärimisõiguse tuvastamise nõude lahendamise kohta selgitas Riigikohus järgmist.

8.3.1. Põlvnemise tuvastamine kohtus on võimalik PKS-s toodud materiaalõiguslikel alustel

ja TsMS-s sätestatud menetluslikus korras. Kohtus saab põlvnemise kindlaks teha põlvnemise

kohtuliku tuvastamise või põlvnemise vaidlustamise ja seejärel põlvnemise tuvastamise kaudu.

8.3.2. Põlvnemise tuvastamiseks enda vanemast saab õigustatud isik esitada vanema eluajal

hagi, pärast vanema surma hagita menetluse avalduse (TsMS §-d 579–583). Sealjuures saab

ema eluajal emadust tuvastada tuvastushagiga TsMS § 368 lg 1 mõttes, pärast väidetava ema

surma TsMS § 579 lg 1 kohaselt hagita menetluses (Riigikohtu 5. juuni 201 2 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-40-12, p 11). Kohus otsustab isaduse tuvastamise või vaidlustamise PKS

§ 95 kohaselt mehe hagi põhjal, mis on esitatud lapse vastu, või ema või lapse hagi põhjal, mis

on esitatud mehe vastu. Vaidlus lahendatakse hagita menetluses, kui isik, kelle vastu oleks

tulnud hagi esitada, on surnud.

8.3.3. Kohtusse saab pöörduda TsMS § 3 lg 1 kohaselt oma eeldatava ja seadusega kaitstud

õiguse või huvi kaitseks. Järelikult saab põlvnemisasjas tuvastushagi või avaldusega pöörduda

kohtusse eelkõige isik enda põlvnemissuhte tuvastamiseks. Kui isik on surnud, ilma et ta oleks

jõudnud või soovinud seaduses sätestatud korras põlvnemist enda vanemast kindlaks teha, ei

saa tema asemel tuvastada kohtus põlvnemist kolmas isik, mh tema alaneja. Kolmas isik saab

põlvnemise kindlakstegemise nõude esitada üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Näiteks on

selline õigus kolmandal isikul PKS § 91 lg-te 1 ja 2 järgi, mis võimaldavad isadust vaidlustada

lapse kaalukaid huve järgides ministril ning mehel, kes taotleb enda isaduse tuvastamist.

8.3.4. Kui üldiselt on jõustunud kohtuotsus TsMS § 457 lg 1 kohaselt kohustuslik

menetlusosalistele, siis põlvnemisasjas poolte eluajal tehtud ja jõustunud kohtulahend

õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kehtib TsMS § 457 lg 4 järgi kõigi

isikute suhtes. Kuna põlvnemissuhe on absoluutne, ei saa see suhetes kolmandate isikutega olla

erinev. Kuna põlvnemissuhe tekib seaduses sätestatud korras, ei saa kohus ka pärimisõiguse

tuvastamise nõude rahuldamise eeldusi hinnates luua pooltevahelist põlvnemissuhet, millel

oleks toime vaid menetlusosaliste vahelistes suhetes.

8.3.5. Käesolevas asjas ei eelda aga asja lahendamine põlvnemise kindlakstegemist seaduses

sätestamata korras. Samuti ei ole hagi eesmärk luua põlvnemissuhet, millel oleks toime vaid

menetlusosaliste vahelistes suhetes. Hageja soovib tõendada, et tema isa põlvnemine pärandaja

7 (11)

õest ehk vanaemast on isa eluajal seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Selline hagi on

lubatav ja õiguslikult perspektiivikas. Ringkonnakohus jättis ekslikult hageja pärimisõiguse

tuvastamise nõude TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt läbi vaatamata. Hagiga on võimalik hageja

soovitud eesmärki saavutada, kui hageja tõendab, et tema põlvnemine enda isast ja isa

põlvnemine tema vanemast on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud.

8.3.6. Pooled ei vaidle, et FF on hageja isa, aga vaidlevad, kas sama isik on pärandaja õe poeg.

Sünniakti kohaselt on päranda õel poeg nimega BB. Hageja on väitnud, et rahvastikuregistrisse

on ekslikult sõjajärgsete segaduste ja küüditamise käigus tehtud tema isa kohta kaks kannet

ning tegelikult on FF ja BB üks ja seesama isik. Hageja on esitanud ka selle kohta tõendeid.

8.3.7. Kohus hindab põlvnemist asjaolude alusel, mis võimaldavad eeldada, et isik põlvneb

teisest. Rahvastikuregistri kannetel ei ole õigustloovat tähendust ega TsMS § 232 lg 2 mõttes

ette kindlaksmääratud jõudu. Võimalik on tugineda kande ebaõigsusele. Kohus peab asja

lahendama, hinnates kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

8.3.8. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus andma sisulise hinnangu hageja

pärimisõiguse tuvastamise hagi rahuldamise eeldustele, mh hindama, kas hageja on tõendanud,

et tema isa põlvnemine pärandaja õest on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, mistõttu

on hageja pärandaja seadusjärgne pärija.

8.4. TsMS § 579 lg 1 vastuolu PS-ga pole vaja hinnata, sest hagejal on võimalik tõendada, et

ta on pärandaja seadusjärgne pärija.

8.5. Menetluskulude jaotuse jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsustada (TsMS § 173 lg 3).

9. Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus esitasid pooled täiendavaid seisukohti ja taotlusi.

9.1. Hageja leiab jätkuvalt, et FF ja BB on üks ja sama isik ning rahvastikuregistris nende

kohta tehtud eraldi kanded on ebaõiged. Kannete õigsuse eelduse lükkavad ümber kannete

ebaloogilisus, perekonnafotod ja geni sissekanded. Puudub vaidlus, et BB on pärandaja õe

poeg, sest pärandaja õde on ta sünnitanud. Kuivõrd FF ja BB on üks ja sama isik, on pärandaja

õde sünnitanud ka FFi. Apellandid pole tõendanud, et FF oleks lapsendatud või et LL oleks ta

sünnitanud. Vastuseks hageja päringule selgitas Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, et enam pole

võimalik teostada DNA-ekspertiisi tegemaks kindlaks, kas pärandaja õe bioloogilised järglased

ja hageja on sugulased seetõttu, et pärandaja õde on ka FFi bioloogiline ema. Lisaks märkis

hageja, et apellandid ei saa nüüd tugineda uuele väitele nagu poleks LL, TT ja OO sama isik

(pärandaja õde). Hageja esitas 11. ja 17. märtsil 2022 täiendavad väljavõtted genist, millega

soovis tõendada, et kostja I poeg on uuendanud geni andmeid, mis kajastavad jätkuvalt

vaidlusalust sugulussuhet nii nagu seda väidab hageja.

9.2. Apellandid järgivad oma senist seisukohta, et seaduses sätestatud korras pole kindlaks

tehtud 18. juulil 2003 surnud FFi põlvnemine pärandaja õest, mistõttu hageja ei saa olla

pärandaja seadusjärgne pärija. Tõendite kohaselt on BBi ema LL ja FFi ema LL. Puuduvad

tõendid, et LL, TT ja OO oleks sama isik. Kostja III seletused pole usaldusväärsed. Samuti pole

usaldusväärsed geni kanded, sest igaüks saab neid muuta. Apellandid vaidlesid vastu hageja

väitele, et hiljuti on kostja I poeg geni andmeid uuendanud ja soovisid oma sellekohaseid

väiteid tõendada 15. märtsi 2022 menetlusdokumendi lisadega.

9.3. Kostja III selgitas, et FFi sünninimi on tema teada BB ja see isik on tema isa EE vend.

Hagejat nimetas kostja III oma nõoks (onutütreks).

10. Ringkonnakohus rahuldas 25. märtsi 2022 määrusega hageja 22. veebruari 2022 taotluse.

Sama määrusega jättis ringkonnakohus menetlemata kostja III 17. veebruari 2021 võõrkeelse

menetlusdokumendi koos selles sisaldunud taotlusega.

8 (11)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga täiendab seda

otsustusega hagi tagamise kohta, täpsustab menetluskulude jaotuse kohta tehtud otsustust ja

muudab osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus jääb siiski

rahuldamata ja apellandid kannavad kõigi seniste kaebemenetluste kulud.

12. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest. Õige on hageja

arusaam, et apellandid ei saa praeguses menetlusstaadiumis enam edukalt tugineda väitele nagu

poleks LL, TT ja OO sama isik (pärandaja õde). Sellist väidet nad maakohtus ei esitanud ning

TsMS § 652 lg-te 1–4 järgi pole uue väite esitamine lubatav. Ühtlasi pole ringkonnakohtul alust

võtta vastu uusi tõendeid geni hilisemate muudatuste ja nende tehnilise teostuse või võimaluste

kohta, sest pooltel oli võimalik kõik vastavad seisukohad ja tõendid esitada maakohtu

menetluses. Neil kaalutlustel jäävad hageja ja apellantide 11., 15, ja 17. märtsi 2022 taotlused

rahuldamata.

13. Hageja nõude õigusliku kvalifikatsiooni kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

13.1. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on

sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud (TsMS § 693 lg 2). Apellantide vastu-

väited Riigikohtu määrusele ja toetumine eriarvamusele tuleb jätta tähelepanuta. Ringkonna-

kohus peab apellatsioonkaebuse uuel läbivaatamisel tõlgendama materiaal- ja menetlusõiguse

sätteid nii, nagu Riigikohus seda tegi. Riigikohtu põhjendustest nähtub, et pärimisõigust

põhjendavat sugulust ja selle õiguslikku tähendust tuleb hinnata kehtiva PKS sätete järgi.

13.2. Hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on

sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi (TsMS § 368 lg 1). Hageja palus tuvastada, et ta on

pärandaja õe pojatütrena tema teise järjekorra seadusjärgne pärija. Teise järjekorra

seadusjärgsed pärijad on PärS § 14 lg 1 kohaselt pärandaja vanemad ja nende alanejad

sugulased. Vaidlustamata asjaoludel suri pärandaja olukorras, kus tema ema ega isa polnud

enam elus, st nende asemele astuvad alanejad sugulased esimese järjekorra pärijate kohta

käivate sätete järgi (PärS § 14 lg 3). Asja lahendamisel saab kohus seega hinnata, kas hagejal

on pärimisõigus pärandaja sugulasena vanema kaudu, st tuvastada õigussuhte olemasolu või

puudumise. Järelikult jaatas maakohus asjakohaselt hageja õiguslikku huvi (vt Riigikohtu

määruse p 12 esimene lõik ja p 19).

13.3. PKS § 80 määratleb isikute sugulussuhted mh järgmiselt:

-

kui üks isik põlvneb teisest, on nad otsejoones sugulased. Otsejoones sugulased on

ülenejad ja alanejad. Ülenejad sugulased on vanemad ja nende eellased, alanejad

sugulased on lapsed ja nende järglased (lg 1);

-

kui isikud põlvnevad samast isikust, kuid ei ole otsejoones sugulased, on nad

külgjoones sugulased (lg 2);

-

lapsed, kellel on ühine isa ja ema, on vennad või õed. Lapsed, kellel on ühine isa, kuid

eri emad, või ühine ema, kuid eri isad, on poolvennad või poolõed (lg 3).

13.4. Hageja väidetav sugulusliin pärandajaga on järgmine:

-

pärandajal ja tema õel on vähemalt üks ühine vanem (nad põlvnevad samast isikust);

-

hageja isa põlvneb pärandaja õest;

-

hageja põlvneb oma isast (hageja on pärandaja vanema alaneja sugulane).

13.5. Pooled ei vaidle eelmise p 13.4 esimeses ja viimases taandes märgitud põlvnemisest

tingitud suguluse üle, aga vaidlus on teise taandena kajastatud asjaolus, mis mõjutab järeldust

kolmanda taande juures. Riigikohus märkis määruse p 14 teises lõigus viitega PKS eelnõu

sisulisel arutamisel aluseks võetud varasemale seletuskirjale, et põlvnemissuhte lähtealus ei ole

9 (11)

seotud sünniakti kandega, aktil on vaid tõenduslik tähendus. Sama seletuskirja järgi tugineb

emadus puhtalt bioloogilisel põlvnemisel – lapse ema on naine, kes on lapse sünnitanud (mitte

isik, kes on emana kantud lapse sünniakti, vt Riigikogu XI koosseis, eelnõu 55 SE seletuskiri,

lk 29). Neil kaalutlustel taandub käesolevas asjas lahendatav vaidlus küsimusele, kas pärandaja

õde on sünnitanud hageja isa.

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohus vastas vaidluse kesksele küsimusele õigesti ja tegi

asjas esitatud tõenditest selles osas põhjendatud järeldused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega, aga peab vajalikuks neid osaliselt täiendada. Vastused kaebuse väidetele ja

otsuse täiendavad põhjendused on järgmised.

14.1. Rahvastikuregistri pidaja andmetel on rahvastikuregistrisse kantud kaks Vambola-

nimelist meest, kes sündisid 10. detsembril 1937 – perekonnanimedega Al ja F. BBi ema on

rahvastikuregistri andmetel LL. Pooled ei vaidle, et pärandaja õel LLil sündis

xx.xxxxxxxx.xxxx poeg B. Nagu eespool p-s 12 märgitud, puudub vaidlus ka selles, et LL on

sama isik kui TT ja OO. Järelikult oli LL pärandaja õde. Samal ajal on rahvastikuregistri pidaja

19. septembri 2019 Harju Maakohtu päringule esitatud vastuse kohaselt ainus teadaolev

dokument BBi perekonnasündmuste kohta 4. jaanuaril 1938 LLi avalduse alusel vormistatud

akt sünniregistri kande kohta. Rahvastikuregistris ei ole muid andmeid BBi perekonna-

sündmuste kohta, mh puudub kanne isiku surma kohta.

14.2. FFi (hageja isa) kohta on Tallinna Perekonnaseisuameti 27. novembri 2018 kirja kohaselt

koostatud taastatud sünniakt 10. septembril 1948, st enam kui kümme aastat pärast tema

sündimist. Puudub vaidlus, et M ja LL olid FFi kasuvanemad, kes võtsid ta kasvatada

lastekodust ja kelle perre jäi ta lühikeseks ajaks, kuni kasuvanemad küüditati. Kuigi apellandid

väitsid algselt, et M ja LL lapsendasid FFi, siis ei esitanud nad selle kohta tõendeid.

Perekonnaseisuameti viidatud kirjast nähtub lisaks, et dokumente võimaliku lapsendamise

kohta ei leitud. Apellandid loobusid maakohtu menetluses väitest, et FF lapsendati, kuid ei

esitanud muid selgitusi FFi (hageja isa) päritolu kohta. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et

lapsendamist ei saa eeldada, kuna seaduses ei ole sätestatud ümberpööratud tõendamiskoormist.

Kuna kumbki pool peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt hagimenetluses tõendama neid faktilisi

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (vt nt Riigikohtu 26. oktoobri 2021

otsus tsiviilasjas nr 2-19-7379, p 20 ja seal viidatud varasem praktika). Apellandid ei

tõendanud, et FF oli lapsendatud. Eelnevast saab järeldada, et kasuvanemad ei jõudnud FFit

lapsendada. Samuti ei ole tõendeid selle kohta, et LL oleks ise sünnitanud FFi.

14.3. Ringkonnakohus peab eluliselt usutavaks, et teise maailmasõja ajal ning sõjajärgsete

segaduste ja küüditamise käigus tehti perekonnasündmuste kohta kannete sisestamisel vigu.

Muu hulgas võidi samale isikule koostada tagantjärele ekslikult kaks sünniakti. Asjakohane ei

ole apellantide vastuväide, et 1948. aastal FFi kohta tehtud kande kuupäev ei ole otseselt

seostatav 1941. või 1949. aasta küüditamise ajaga. Kohus nõustub hagejaga, et

rahvastikuregistrisse tekkis teine kanne tõenäoliselt ajal, mil BB naasis lastekodusse ja lapsele

koostati uued dokumendid kasuvanemate nime järgi. Sellist järeldust toetab eelnevalt käsitletud

faktid, et BBi kohta puuduvad muud kanded ja FFi sünniakt koostati tagantjärele, enam kui

10 aastat pärast sündimist. Kuigi teoreetiliselt ei ole välistatud, et samal päeval sünnib mitu

sama nimega last, siis eelnevalt käsitletud tõendeid kogumis hinnates on usutavam, et BB ja FF

on üks ja sama isik.

14.4. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et FFilt peeti pärandaja suguvõsas alati sugulaseks. Seda

kinnitavad hagi õigeks võtnud kostja III selgitused ja fotod, kus nii FF kui ka hageja on

perekondlike sündmuste fotodel koos apellantidega. Perefotod on tehtud erineval ajal ja

puudutavad kostjate lähedast pereringi. Koostoimes kostja III selgitustega kinnitavad need

kogumis üheselt, et FF oli kostjatele lähedane isik. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus

apellantide väitega, et kostja III seletused ei ole usaldusväärsed. Eluliselt pole usutav

apellantide seletus, et kuigi nad on jäädvustatud koos hageja isaga mitmel peresündmuse fotol,

10 (11)

ei tea nad siiski hageja isa päritolu. Kahtlust süvendab apellantide käitumine kohtumenetluses.

Nimelt väitsid nad algselt, et FF on lapsendatud. Selles menetlusetapis ei pidanud nad oluliseks,

kas BB ja FF võivad olla üks ja sama isik. Lapsendamise väitest loobumise järgselt ei esitanud

nad selgitusi, miks on FF pikema aja vältel olnud osaline peresündmustel. Asjakohane on

hageja väide, et kuigi apellandid möönavad, et BB on nende poolvend, ei esitanud nad tõendeid,

et selline isik oleks üldse kunagi eksisteerinud.

14.5. Poolte väiteid geni sissekannete kohta pole määrava tähtsusega. See ei ole ametlik ega

kontrollitav andmebaas, mistõttu ei saa selles kajastatud andmetele tõsikindlalt tugineda. Geni

andmeid saab siiski võtta arvesse koos teiste tõenditega, omistades neile kaudse tõendi staatuse.

Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS

§ 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende

puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta

küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on

võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt nt Riigikohtu

26. oktoobri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-7379, p 21 neljas lõik ja seal viidatud varasem

praktika). Käesolevas asjas esitatud tõendeid koos maakohtu menetluses esitatud geni

väljavõtetega igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis hinnates (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2)

asus maakohus õigesti seisukohale, et seaduses sätestatud korras on kindlaks tehtud, et BB ja

FF on üks ja sama isik, kes põlvneb LList (PKS § 83).

14.6. Asja lahendamist ei mõjuta apellantide väide, et FF ise ei vaidlustanud oma eluajal

sünniakti kannet, sest kandevead ei tekita, muuda ega lõpeta tegelikku põlvnemissuhet

(Riigikohtu määruse p-d 14 ja 15). Hageja isa põlvnemine pärandaja õest LList on eelnevast

nähtuvalt seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud tema isa eluajal. Samuti pole põhjendatud

väide, et hageja suhtes tuvastatud pärimisõigust tulnuks laiendada ka hageja vennale. Hageja

pöördus kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (TsMS § 3 lg

1). Selles menetluses ei saa otsustada, kas hageja vennal on samasugune õigus.

14.7. Eelneva saab võtta kokku järgmiselt. LL oli BBi ema ja pärandaja õde, BB ja FF olid üks

ja sama isik ning poolte vahel puudub vaidlus, et hageja on FFi tütar. Järelikult on hageja isa

pärandaja õe poeg. Tuvastatud asjaoludel kuulub pärandaja õepoeg pärandaja järgi seaduse

alusel pärivate isikute ringi. Niisiis on hagejal pärimisõigus pärandaja seadusjärgse pärijana ehk

pärandaja õe pojatütrena. Maakohus on hagi õigesti rahuldanud.

15. Maakohus tagas hagi 8. veebruari 2019 määrusega ja peatas pärandaja pärimismenetluse ja

kõik sellega seonduvad toimingud (sh pärimistunnistuse tõestamine). Vaidlustatud otsuses

maakohus hagi tagamise abinõu lõppemise või edasikestmise kohta midagi ei märkinud. Nii

rikkus maakohus TsMS § 442 lg 5 esimest lauset, mis kohustab selgelt lahendama ka

rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Hagi rahuldamise korral jääb hagi

tagamise abinõu TsMS § 445 lg 2 alusel üldjuhul kehtima. Samas on kohus käesolevas asjas

hagi tagamist kohaldanud kuni lõpplahendi jõustumiseni. Hageja ei avaldanud kohtule, et ta

soovib hagi tagamise kehtivuse pikendamist. Neil kaalutlustel täiendab ringkonnakohus

vaidlustatud otsust hagi tagamise osas otsustusega, et 8. veebruari 2019 määrusega rakendatud

hagi tagamise abinõu kaotab kehtivuse käesoleva otsuse jõustumisel.

16. Menetluskulude kohta teeb ringkonnakohus järgmised otsustused.

16.1. Põhjendatud ei ole apellantide väide, et menetluskulud jäid ebaõigesti nende kanda. Hagi

rahuldamise korral on õige jätta kulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 168 lg 6

saab kohaldada üksnes juhul, kui kostja võtab hagi kohe õigeks – nii nagu seda tegi kostja III.

Seetõttu ei anna kaebuse väited alust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust.

16.2. Maakohus sõnastas kulujaotuse kohta tehtud otsustuse mõneti ebatäpselt ja seda tuleb

täpsustada. Eelkõige ei selgu vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-st 3, kuidas jaotuvad kostjate

omavahelised kulud ja mil viisil vastutavad apellandid kulude kandmise eest omavahelises

11 (11)

suhtes. Kui otsus on tehtud kaaskostjate kahjuks, vastutavad nad menetluskulude eest võrdsetes

osades, kui kohus ei määra teisiti (TsMS § 165 lg 1 esimene lause). Käesoleval juhul otsustas

maakohus kulusid rahaliselt kindlaks määrates, et kostjad I ja II vastutavad hagejale

hüvitatavate kulude eest solidaarselt. Seda ei ole kaebusega vaidlustatud. Korrektne on sama

märkida kulujaotuses. Kaaskostja ei kanna menetluses teise kostja esitatud avaldusest,

taotlusest, väitest, tõendist, kaebusest või vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid menetlus-

kulusid, sh ka juhul, kui kostjad vastutavad kulude hüvitamise eest solidaarselt (TsMS § 165

lg 2). Seetõttu tuleb lisaks märkida, et kostjad kannavad igaüks ise oma menetluskulu.

16.3. Maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist apellandid ei vaidlustanud.

16.4. Senise põhjal jääb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata. Hageja menetluskulud

ringkonnakohtus jäävad seetõttu TsMS § 171 lg 1 alusel apellantide kanda. Ühtlasi jäävad

TsMS § 162 lg 1 alusel apellantide kanda ka hageja kassatsioonimenetluse kulud Riigikohtus.

Eespool p-s 16.2 märgitud kaalutlustel vastutavad apellandid hageja kuude hüvitamise eest

solidaarselt ja iga kostja kannab ise oma kulud mõlemas kaebemenetluses. Juhindudes TsMS

§ 173 lg 1 teisest lausest kajastab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse.

16.5. Tulenevalt kaebemenetluste kulujaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi

rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles kokku 4200,32 euro

(= 860 + 1148,52 + 2191,80) hüvitamist, mis on tasu 22 t 3 min (= 4 t 40 min + 5 t 38 min +

11 t 45 min) õigusteenuse eest. Peamiselt osutati hagejale õigusabi tasumääraga 170 eurot/t

(lisandub käibemaks). Kostjad ei esitanud kulude osas vastuväiteid.

16.6. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu

kaebemenetlustes kokku 12 t (sh asja esimest korda läbivaatamisel ringkonnakohtus 4 t, Riigi-

kohtus 4 t ja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus samuti 4 t). Ringkonnakohus võtab arvesse,

et vaidluse ulatus kaebemenetluses sisuliselt ei muutunud, st valdavalt järgisid pooled oma

seniseid seisukohti ja põhjendusi. Esindaja tunnitasu määr on kohane. Hageja kinnitas, et ta ei

ole käibemaksukohustuslane. Neil kaalutlustel tuleb apellantidel hagejale hüvitada

kaebemenetluste kuluna 2448 eurot (= 12 t × 170 + 20%). Rahuldamata jääb hageja taotlus

1752,32 euro (= 4200,32 – 2448) hüvitamiseks.

16.7. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peavad apellandid tasuma viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)