2-18-583/173 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.05.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-583

Tsiviilasi

C (C) hagi Y (Y) vastu ühisvara jagamiseks ning Y

vastuhagi C vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.12.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Y apellatsioonkaebus, hind 3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastuhagis kostja) C (isikukood XXXXXXXXX),

määratud esindaja advokaat Cristen Helendi

Kostja

(vastuhagis

hageja)

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja Kaspar Noor

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 17.12.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Määrata hageja menetluskulude

suuruseks apellatsioonimenetluses 226 eurot 80 senti (riigi õigusabi tasu).

3. Mõista Y-lt riigituludesse välja 226 eurot 80 senti, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul

alates kohtuotsuse jõustumisest vastavalt kohtulahendile lisatud makseinfole.

4. Määruse resolutsiooni punktis 3. nimetatud kohustuse täitmisega viivitamise korral

tuleb Y-l tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. C (hageja) esitas 12.01.2018 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu abielu lahutamiseks ja

ühisvara jagamiseks. Kohus lahutas abielu 22.01.2019 osaotsusega.

Hagi 30.06.2020 tervikteksti kohaselt (vt ka 22.10.2021 kohtuistungi protokoll) palus hageja

jagada ühisvarana 07.07.2007 – 30.06.2010 perioodil poolte ühisvara arvel tehtud kulutused

kostja lahusvarale kogusummas 21 800 eurot, hüvitis 01.07.2010 – 22.01.2019 perioodil poolte

ühisvara kasutamise eest kostja lahusvara huvides kogusummas 16 850 eurot ning välja mõista

kostjalt hageja kasuks hüvitis enamsaadud vara eest 19 325 eurot. Menetluskulud tuli jätta

kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled 07.07.2007. Poolte faktiline kooselu lõppes

01.03.2016, abielu lahutati 22.01.2019 otsusega. Poolte pereelu oli korraldatud selliselt, et

hageja oli lapsega kodus, kostja käis tööl ja teenis raha. Kostja poolt abielu ajal teenitud töötasu

oli poolte ühisvara. Kostjale kuulus lahusvarana XXX külas asuv W kinnistu. Kostja tegi oma

töötasu arvel kulutusi kinnistu parendamiseks, so kasutas ühisvara lahusvara huvides,

kogusummas 38 650 eurot. Kulutuste tegemine toimus selliselt, et kostja tegi saadud töötasust

makseid hageja arvele, hageja kasutas saadud makseid vastavalt poolte kokkuleppele, et tasuda

sularahas kinnistu parendamiseks tehtud tööde eest. Pooled kogusid raha tööde tegemiseks

hageja kontole.

Kostja tegi abielu kestel teenitud töötasu arvel kulutusi järgmiste tööde tegemiseks kinnistul:

2007. aastal - kuused (450 eurot), kiik (1 000 eurot), kaevude korrastamine (2 000 eurot), uuele

majale rookatus (2 000 eurot); 2008. aastal – uuele majale rookatus (3 500 eurot), juurdeehitus

(3 600 eurot); 2010. aastal – torutööd (1 000 eurot), elektritööd (300 eurot), haljastus

(3 000 eurot); 2011. aastal – haljastus (3 600 eurot), aidale rookatus (1 500 eurot), mänguväljak

700 eurot; 2012. aastal – remont elumajas (1 000 eurot), kiviaed (5 000 eurot); 2013. aastal –

kiviaed (5 000 eurot); 2014-2015. aastatel – kiviaed (5 000 eurot). Töid tehti igal märgitud

aastal perioodil maist oktoobrini ning kavandati oktoobrist maini. Ilma ühisvara arvel tehtud

kulutusteta talule oleks selle tänane turuväärtus suure tõenäosusega nullilähedane.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja poolt väidetud

parenduste tegemine ning nende maksumus ei olnud tõendatud, ka hageja väited nende kohta

menetluses on olnud ebajärjepidevad. Parendusi ei tehtud hageja väidetud mahus. Roo

ostmiseks ja kahe rookatuse paigaldamiseks kinnistul asuvatele hoonetele 2010. aastal võttis

kostja laenu oma emalt. Hageja viidatud pangaülekanded olid mõeldud hageja ja lapse

elamiskuludeks ja kinnistu majandamiseks, mitte parendamiseks. Kostja kontol ei olnud ainult

tema töötasu, vaid ka vanematelt saadud raha. Poolte ühisvaras oli 15.04.2008 soetatud

sõiduauto Toyota Auris (registeerimismärk XXXXXX). Hageja müüs sõiduki 04.10.2017

sellest kostjat teavitamata ning omastas kogu saadud raha. Poolte ühisvarasse kuulusid veel

25.05.2016 asutatud Q OÜ ja 22.08.2017 asutatud Z OÜ osa.

4. Kostja esitas 39.06.2020 vastuhagi (täpsustatud 11.06.2021, vt ka 22.10.2021 kohtuistungi

protokoll), milles palus jagada ühisvarana Q OÜ osa nimiväärtusega 2 500 eurot jättes selle

hageja ainuomandisse, Z OÜ osa nimiväärtusega 1 250 eurot jättes selle hageja ainuomandisse

ja hüvitis ühisvara väärtuse vähenemise eest seoses sõiduauto Toyota Auris võõrandamisega

4 633 eurot ning mõista hagejalt välja hüvitis enamsaadud vara eest 2 970,50 eurot.

Hageja vastus vastuhagile

5. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hageja nõustus, et vastuhagis märgitud sõiduk ja osalused

olid poolte ühisvara. Sõiduki müügihind oli 3 550 eurot. Osalused olid väärtusetud. Kostja nõue

enamsaadud vara hüvitamiseks ei saanud ületada 1 775 eurot (3 550:2).

Maakohtu otsus

6. Maakohus jättis hagi rahuldamata ning rahuldas vastuhagi osaliselt. Kohus jagas poolte

ühisvara selliselt, et Q OÜ osa nimiväärtusega 2 500 eurot jäi hageja ainuomandisse. Kohus

mõistis hagejalt kostja kasuks hüvitise 166 eurot. Z OÜ osa nimiväärtusega 1 250 eurot jäi

hageja ainuomandisse ja hagejal polnud kohustust maksa kostja selle eest hüvitist. Kohus

mõistis hagejalt kostja kasuks hüvitise 1 775 eurot seoses sõiduauto Toyota Auris

võõrandamisega.

Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Kohus jättis riigil tekkinud kulu seoses riigi õigusabi

tasu ja riigi õigusabi kuludega hageja kanda, kuid vabastas hageja nimetatud kulude

riigituludesse tasumise kohustusest osaliselt, osas, milles kulu tekkis seoses riigi õigusabi

osutajaga, kelle kohus 31.03.2020 määrusega menetlusest kõrvaldas.

Kohus tühistas 16.01.2018 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas 2-18-583 (osaliselt

tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 12.03.2018 määrusega) kohaldatud hagi tagamise abinõu,

millega kohus keelas kostjal W kinnistu (registriosa nr XXXXX) käsutamise ning seadis

kinnistule keelumärke.

7. Kohus lahendas ühisvara jagamise nõuet abielu sõlmimise ajal kehtinud perekonnaseaduse

(PKS) § 14 lg 1, lg 2, § 27 lg 3, § 34 lg-te 1, 2 ja 3, § 35 p 3, § 37 lg 3 ja asjaõigusseaduse

(AÕS) § 77 lg 2, tsiviilseaduse üldosa seaduse (TsÜS) § 63 lg 1 p 2 alusel. Pooled ei vaielnud,

et nende abielu sõlmiti 07.07.2007 ja lahutati 22.01.2019. Nende ühisvarasse kuulusid Q OÜ,

Z OÜ ja sõiduauto Toyota Auris müügist saadud raha. W kinnistu oli kostja lahusvara. Kinnistu

soetas kostja oma eelmise abielu ajal. Kostja polnud endise abikaasaga ühisvara jaganud.

Pooled vaidlesid, kas ühisvarasse kuulusid hagis märgitud hüvitisnõuded. Kohus leidis, et

poolte ühisvarasse ei kuulunud hüvitisnõudeid seoses ühisvara kasutamisega kostja lahusvara

huvides, mistõttu polnud neid võimalik ühisvarana jagada.

Kostja pangakonto väljavõttetest nähtus summade ülekandmine hagejale. Kohus palus hagejal

seostada väidetavate töödega kostjapoolsed ülekanded, täpsustades, millistel kuupäevadel

tehtud maksed missuguste tööde eest tasumiseks hageja väitel kostja tegi. Hageja nimetatut ei

täpsustanud. Kohus kuulas mõlemad pooled vande all üle asjaolude osas, mis oli abielu kestel

tehtud pangaülekannete eesmärk, kust pärines ülekantud raha ning milleks seda kasutati.

Dokumentaalsed tõendid ei tõendanud kulude suurust. Ainus tõend oli hageja vande alla antud

seletus. Seletuste alusel polnud võimalik asjaolusid tuvastada, kuna hageja enda väited polnud

menetluse ajal järjepidevad.

Hageja oli ise möönnud, et ta tööde ja tasumise kohta kõike enam täpselt meenutada ei suutnud.

Kohus leidis, et juhul kui hageja asjaolusid täpselt ei mäletanud, siis ei saanud ka tema seletuse

alusel asjaolusid usaldusväärselt tuvastada. Asjas esitatud tõendid ei võimaldanud tuvastada

isegi mitte seda, mis aastal katuste vahetamine toimus, veel enam seostada nende tööde

toimumist konkreetsete kümne aasta vältel toimunud rahaülekannetega. Tõendatud polnud ka

hageja väited seoses muude töödega. Hageja esitatud fotode järgi polnud tuvastatav ühegi

väidetud töö sisu ega tegemise aeg. Hageja väited konkreetsete tööde olemuse ja ulatuse kohta

olid olulises osas sisustamata. Hageja avaldas, et ta ei osanud täpsustada asjaolusid, sest

möödunud oli kaua aega ning rahaasjade ning tööliste koordineerimisega tegeles peaasjalikult

kostja. Kohtul ei olnud võimalik hinnata, kas väidetud asjaolud olid tõendatud, kui pool ei too

esile asjaolusid. Tõendatud ei olnud ka iga väidetud töö tegemise ligikaudnegi aeg, hageja

väited peaaegu ühegi töö teostamise aja kohta ei olnud järjepidevad, seejuures olid muutunud

väited selle kohta, kas mingi töö tehti enne või peale abiellumist.

Hageja selgitas vande all, et asjassepuutuvaid ülekandeid tehti mh igapäevaste kulude katteks.

Olukorras, kus tuvastada ei olnud võimalik, milles tööd seisnesid ja millises mahus töid tehti,

ei olnud kohtul võimalik tuvastada kulutusi töödele mh hinnanguliselt, tuletades seda sarnaste

tööde maksumusest. Muuhulgas polnud hageja esitanud ühtegi tõendit ka selle väite

tõendamiseks, et väidetud tööde indikatiivse maksumuse oli andnud valdkondade asjatundjad.

Samuti polnud esitatu alusel võimalik tuvastada osakaal, milles ülekandeid kasutati kinnistu

parendamise töödeks. Asja kasutamisega seotud kulutusi ei saanud lugeda asjale tehtud

kulutusteks. Juhul kui tööde sisu ei ole võimalik tuvastada, siis ei olnud ka kohtul võimalik

hinnata, kas tegemist oli asja huvides tehtud, vajalike või kasulike kulutustega. Samuti polnud

sellisel juhul võimalik hinnata, kas ja millises ulatuses oli töödega seoses kinnistu väärtus

tõusnud. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit tõendamaks väidet, et ilma hageja poolt väidetud

kulutusteta oleks kinnistu väärtus tänaseks nullilähedane. Asjaolud, et hageja niitis muru ja tegi

muid toimetusi olid käsitletav tavapäraste majapidamistöödega, mida tehakse seoses mistahes

eluaseme elamiseks kasutamisega, mitte varalt kasu saamiseks või vara parendamiseks.

8. Pooled ei vaielnud, et osaühingute osad tuli jagada selliselt, et need jääksid hageja

ainuomandisse hüvitise maksmise kohustuse vastu. Samuti ei vaielnud pooled, et Z OÜ osa oli

väärtusetu. Pooled vaidlesid Q OÜ osa väärtuse ja hüvitise suuruse üle seoses sõiduki

võõrandamisega. Q OÜ viimases majandusaasta aruandes sisalduva bilansi kohaselt oli ühingu

netovara 31.12.2019 seisuga 332 eurot. Osade turuväärtus tuli tõendada kostjal. Muid tõendeid

peale majandusaasta aruannete osa väärtuse kohta ei esitatud. Osaühingu kasum polnud

samastatav osa väärtusega. Osa väärtuseks oli muude andmete puudumisel minimaalselt jaotis,

mis osanikul oli ühingu likvideerimisel võimalik saada. 2019 majandusaasta aruande alusel oli

Q OÜ osa väärtus 332 eurot. Seega tuli hagejal tasuda kostjale pool osa väärtusest, st 166 eurot.

9. Pooled vaidlesid, mis hinnaga võõrandas hageja sõiduki. 04.10.2017 müügilepingu kohaselt

müüs hageja sõiduki hinnaga „kokkuleppel“. Hiljem esitati kohtule sama müügilepingu, kus

sõna „kokkuleppel“ juurde oli täiendavalt kirjutatud „3550“. Kostja leidis, et müügileping tõend

oli võltsitud ja „3 550“ ei olnud mitte lepingujärgne müügihind, vaid hageja kirjutas eelviidatud

numbrid hiljem ise juurde. Auto24.ee portaali vestlusest nähtus, et ostja pakkus autohinnaks

4 000 eurot. Suhtlusrakenduse vestluse kohaselt lepiti peale sõidukiga tutvumist müügihinnaks

kokku 3 550 eurot. Kohtu hinnangul polnud tegemist võltsitud ega ka ebausaldusväärsete

tõenditega. Asjaolu, et hageja poolt esitatud müügilepingu eksemplaril polnud summa juures

mõlema poole allkirja, ei välistanud, et müügilepingu pooled võisid vastavas hinnas kokku

leppida. Samuti ei välistanud seda asjaolu, et liiklusregistrile esitati lepingu eksemplar, kus

summat ei olnud märgitud.

Kostja väitel oli sõiduki väärtus 4 633 eurot, mille tõendamiseks esitas ta turuhinna päringu

auto24.ee portaalist ja 01.04.2019 müügikuulutused sarnaste autode kohta. Kohus leidis, et

asjassepuutuv oli üksnes turuhinna päringu vastus. Samas ei kajastanud müügikuulutuste alusel

tehtav hinnang seda, mis hinnaga sõiduk müüa õnnestus. Kasutatud sõidukite puhul oli ostja

poolt hinna alla tingimine tavapärane. Kostja esitatud tõendid ei andnud alust järelduseks, et

läbirääkimiste käigus kujunenud lõplik müügihind ei oleks vastanud konkreetse sõiduki

tegelikule turuväärtusele müümise ajal. Asjaolu, et sõiduk oli läbinud iga-aastaselt märkusteta

tehnoülevaatuse ei andnud teavet sõiduki seisundi kohta müügilepingu sõlmimise ajal. Kohus

asus seisukohale, et ühisvarasse kuulus nõue seoses sõiduki müümisega 3 550 eurot. Pool

nimetatud summast moodustas 1 775 eurot.

Kostja apellatsioonkaebus

10. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus määras sõiduauto hüvitise

suuruseks 1 775 eurot ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palus uue otsusega välja

mõista hagejalt kostja kasuks hüvitis sõiduauto osas 2 316,50 eurot ja jätta menetluskulud

hageja kanda või alternatiivselt määrata kostja menetluskulud 50% ulatuses hageja kanda.

Apellatsiooniastme kulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kohus asus vääralt seisukohale, et ühisvarasse kuulus nõue seoses sõiduki müümisega

3 550 eurot – kõigi tõendeid ja asjaolusid igakülgselt ja objektiivselt hinnates pidanuks kohus

jõudma järeldusele, et ühisvarasse kuulus nõue seoses sõiduki müümisega selle turuväärtusega

4 633 eurot. Eluliselt polnud usutav, et sõiduki turuväärtus oleks madalam kui 4 633 eurot.

Hageja tõendid olid võltsitud ja äärmiselt ebausaldusväärsed.

Maakohus jaotas menetluskulud ebaõiglaselt. Menetlus kestis praktiliselt neli aastat. Kostja

juhtis korduvalt tähelepanu sellele, et hageja nõuded olid perspektiivitud ja ebaselged ning

täiesti alusetud. Hageja järjepidevalt muutis nii nõuete sisu, hulka kui hüvitiste summasid. Kogu

menetluse kestel määras kohus korduvalt ja pikendas hagejale erinevaid tähtaegu oma nõuete

täpsustamiseks. Hageja täitis kohtu korraldusi tihtipeale hilinedes. Menetlus oleks võinud

lõppeda juba 2018, kui hageja poleks jätkanud esindajate vahetamist, menetluse venitamist ja

perspektiivitute nõuete esindamist ja nende järjepidevat muutmist. Hageja tegevuse tõttu oli

äärmiselt ebaõiglane jätta kõik kostja kulud tema enda kanda. Hagejal oli võimalik menetlust

ülal pidada vaid põhjusel, et teda esindas riigi õigusabi korras määratud esindaja.

Vastustaja seisukoht

11. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

12. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse ühisvaraks olnud sõiduauto võõrandamisega seoses määratud

hüvitise suuruse (otsuse resolutsiooni p 2.3) ja menetluskulude poolte endi kanda jätmise

(otsuse resolutsiooni p 3). Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega ei olnud pooltel

maakohtu otsusele ülejäänud osas vastuväiteid (otsuse resolutsiooni p 2.1 ja 2.2). Viidatud osas

on maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 2 p 1, lg 4).

13. Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus

on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel

menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti

piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega

ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

14. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja

taotluste alusel, lähtudes nõudest. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

15. PKS § 34 lg 3 kohaselt tuleb abikaasal hüvitada vähenenud vara väärtus. Pooltel ei olnud

vaidlust, et ühisvarasse kuulus hageja poolt kostja teadmata abielu ajal võõrandatud sõiduauto

Toyota Auris hüvitis. Pooled vaidlesid hüvitise suuruse üle: hageja väitel oli sõiduauto

müügihind 3550 eurot, kostja väitel 4633 eurot.

16. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagimenetlus on

oma olemuselt võistlev menetlus, milles lähtutakse poolte esitatust (vt Riigikohtu 20.02.2019

otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10 ja 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab.

17. Kostja taotles vastuhagis jagada ühisvarana hüvitis 4633 eurot ühisvara väärtuse

vähenemise eest seoses hageja poolt sõiduauto võõrandamisega. Kostja väitel oli sõiduki

väärtus 4633 eurot, mille tõendamiseks esitas ta turuhinna päringu auto24.ee portaalist ja

sarnaste autode 01.04.2017 müügikuulutused. Lisaks esitas kostja 04.10.2017 müügilepingu,

mille kohaselt vaidlusalune auto müüdi hinnaga „kokkuleppel“ ja ta ei nõustunud hageja

esitatud sama müügilepinguga, kuhu oli täiendavalt kirjutatud „3550“. Hageja väitel müüdi

sõiduk hinnaga 3550 eurot, mille tõendamiseks peale eelnimetatud müügilepingu esitas ta

vestluse auto 24.ee portaalist ja suhtlusrakendusest, milles on lisaks fotole hageja ID-kaardist

saadetud 04.10.2017 sõnumid, kus on mh kirjas „Sidur olla läbi; Et ilmselt ei taha; Mingi vanem

poeg tuli ka veel vaatama“, millele on vastus: „3550; Ja myydud; Kõik“.

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud nõuet hinnata

seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja tõendid ei andnud aluse järelduseks, et sõiduki

väärtuseks oli 4633 eurot, sest müügikuulutuste alusel tehtav hinnang ei kajasta, mis hinnaga

sõiduk tegelikult müüdi. Samuti leidis maakohus õigesti, et liiklusregistrile esitatud lepingu

eksemplar, kus summat ei olnud märgitud, ei välista müügilepingu poolte vahel sõidukihinnas

kokku leppimise. Kohus jõudis hageja tõendeid hinnates ringkonnakohtu arvates õigele ja

põhjendatud järeldusele, et hageja tõendid andsid aluse järelduseks, et läbirääkimiste käigus

kujunenud lõplik müügihind 3 550 eurot vastas konkreetse sõiduki tegelikule turuväärtusele

selle müümise ajal. Maakohus nõustus hageja esitatud selgitusega, et kuigi sõiduk oli müügis

kõrgema hinnaga, siis on tavapärane, et müüja nõustub alandama hinda määral, mis kuluks

ostjal sõiduki puuduste kõrvaldamiseks ning selliselt ka kõnealuse sõiduki hinda alandati ning

et tegemist oli müümise hetkel 9 aastat vana sõidukiga, mille puhul oli puuduste esinemine

pigem tavapärane (suhtlusrakenduse vestlus- III kd, lk 163). Eelnev oli kooskõlas maakohtu

otsusega, et kokkuleppel kujunes sõiduki hinnaks 3550 eurot, mida oli kajastatud ka

müügilepingus. Et kostja maakohtu otsustusega ei nõustunud, ei anna pidada otsust ebaõigeks.

19. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited menetluskulude ebaõigest jaotamisest ei ole

põhjendatud. Ühisvara jagamine on TsMS § 102 lg 1 p 4 kohaselt hagiline abieluasi, mille

lahendamisel menetluskulude jätmine poolte endi kanda on kooskõlas TsMS § 164 lg-ga 1 ja

kehtiva kohtupraktikaga. Üldreeglist kõrvalekaldumiseks ei ole praeguse vaidluse asjaoludel

alust. Samuti puudub alus rahuldada kostja ettepanek jätta 50% tema menetluskuludest hageja

kanda. Apellatsioonkaebuses viidatud kohtupraktika ei ole praeguse vaidluse asjaoludele

kohaldatav.

Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, jääb kaebus

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

20. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja neid

ei olnud vaja rahaliselt kindlaks määrata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad

TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohus määrab

kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja kulud apellatsiooniastmes olid õigusabikulud 226 eurot 80 senti 3,30 tunni eest

tasumääraga 54 eurot (lisandub käibemaks) järgmiste toimingute eest: otsuse ja

apellatsioonkaebuse sisuline analüüs, vastuse koostamine ja esitamine (2,30 tundi) ning lõpliku

esindatavale ülevaate, hagejale selgituse andmine, menetluskulude nimekirja koostamine,

seisukoha esitamise vastaspoole menetluskulude nimekirjale (1 tundi). Esindaja tunnitasu

vastab kohtupraktikale ja tehtud toimingud menetluse käigule. Ringkonnakohus hindas

esindajatasu vajalikkust ja põhjendatust ning leidis, et hageja kulud on taotletud ulatuses

vajalikud ja põhjendatud ning kostjal tuleb hüvitada 226 eurot 80 senti õigusabikulude katteks.

Hagejale on õigusteenust osutanud riigi õigusabi korras määratud esindaja. Kuivõrd

apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, siis mõistab ringkonnakohus TsMS § 190 lg 3 ja § 180 lg

4 alusel kostjalt välja menetluskulud, mille kandmisest hageja oli vabastatud, riigituludesse

vastavalt TsMS § 179 ja riigiõigusabi seaduse (RÕS) § 26 lg-le 2.

Vastavalt RÕS § 27 lg 1 p-le 1 ei pea riigi õigusabi saaja (praegusel juhul hageja) riigi õigusabi

tasu ega riigi õigusabi kulusid hüvitama, kui tsiviilasja lahendamisel mõistetakse kohtukulud

täielikult välja vastaspoolelt. Selles osas kannab kohtukulud vastaspool (praegusel juhul

kostja).

(allkirjastatud digitaalselt)