2-21-118805/14 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liili Lauri

Otsuse avaldamise aeg ja koht

19. mai 2022, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-118805

Tsiviilasi

Osaühing EUROPARK ESTONIA hagi M. S. vastu võla

nõudes

Tsiviilasja hind

45 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood

10811490, asukoht Estonia pst 9, 10143 Tallinn), lepinguline

esindaja E.A. (e-post: xxx)

Kostja: M. S. (isikukood: xxx, elukoht xxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov (Advokaadibüroo

A.Ratnikov&Partners OÜ, e-post: aleksei@ratnikovab.com)

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista kostjalt M. S. hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA kasuks põhivõlgnevus

summas 30 eurot ja võla sissenõudmiskulud summas 15 eurot.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta menetluskulud kostja M. S. kanda.

4. Välja mõista kostjalt M. S. hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA kasuks menetluskulud

summas 767 eurot (riigilõiv 75 eurot + õigusabikulud summas 692 eurot).

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal M. S. tasuda hagejale Osaühing

EUROPARK ESTONIA käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni tasumata summalt

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks

tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on

märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada

kirjalikus menetluses.

2

Hageja nõue ja asjaolud

1. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 30 eurot ja võla sissenõudmiskulud

summas 15 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

2. Kostjale, kes oli sõiduki numbrimärgiga XXX omanik/vastutav kasutaja, on vormistatud

hageja poolt leppetrahv: 10.06.2018 Maxima, Ehitajate tee 148, leppetrahvinumber 1381 0061

8130 8110, maksetähtaeg 24.06.2018. Kontrollimise käigus leidis tuvastamist, et sõiduk oli

pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna 10.06.2018 puudus sõiduki armatuurlaual vastaval alal

parkimisõigust andev parkimiskaart, sõiduki armatuurlaual ei olnud fikseeritud parkimisaja algus.

Mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset

parkimist. Järelikult parkis kostja oma sõidukit parkimistasu tasumata. Hageja esitas koheselt

pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõuded, paigutades need sõiduki kojamehe

vahele, mis on käesoleva ajani tasumata. Kostja leppetrahvinõuetele vastuväiteid ei esitanud,

kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil viidatud. Hageja saatis kohtueelselt kostjale

meeldetuletuse võlgnevuse kohta.

3. Hageja on parkimisteenust osutav ettevõte. Iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu

juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus

tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks.

Ühtlasi on hageja avaldanud tüüptingimustes selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui

sõiduki kasutaja auto hageja parklasse pargib. Ka Riigikohus on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas

nr 3-2-1-75-10 tunnistanud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla

lepingu sõlmimise pakkumuseks. Lisaks parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh

parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada,

et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla operaator hageja on seal parkimiseks kehtestanud

tingimused.

4. Hageja taotleb sissenõudmiskulude hüvitamist summas 15 eurot. Sissenõudmiskuludesse on

hageja arvestanud Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse saadetud päringu sõiduki

omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Saadud andmetele tuginedes saadeti füüsiline

nõudekiri tähitult Omniva vahendusel võlgnevuse kohta sõiduki omanikule/vastutavale

kasutajale. Kostja ei asunud nõuet täitma.

Kostja vastuväited

5. Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu, palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

6. Kostja toob välja, et sai 10.05.2021 posti teel hagejalt kirja, milles hageja nõudis mitme, sh

10.06.2018 kuupäevaga vormistatud, leppetrahvi tasumist. Samal päeval edastas kostja hagejale

kirja, milles teatas, et ta ei ole seotud sõidukiga registreerimisnumbriga XXX. Kostja ei mäleta,

kes sellel hetkel vaidlusalust sõidukit kasutas.

7. Kostja hinnangul on hageja rikkunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 ehk ei ole teatanud

leppetrahvi nõudmisest kostjale mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist. 10.06.2018

leppetrahvi tasumise tähtaeg oli 24.06.2018. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus oli esitatud

21.06.2021 ehk 3 päeva enne nõude aegumist. Makseettepaneku kuupäev on aga 28.06.2021, mil

nõue on juba aegunud. Riigikohus on 21.01.2011 tsiviilasja nr 3-2-1-142-11 p-s 16 öelnud, et

sõltumata aegumisest tuleneb VÕS § 159 lg-st 2, et leppetrahvi nõuet ei või esitada (st sisuliselt

nõue lõpeb), kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise

avastamist. Mõistlik aeg peab jääma seega rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning

selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja

tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt

leppetrahvi enam ei nõuta (nt Riigikohtu 20. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, pd

3

12, 13; 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-44-09, p 10).

8. Kostja leiab, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et parkimistingimuste rikkumise

momendil oleks need tingimused kehtinud ja seda veel hagis toodud väidetava rikkumise

toimepanemise kohas.

Kohtu põhjendused

9. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 määras kohus asja lahendamise

lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise

kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat,

mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.

10. TsMS § 444 lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse

põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu

järeldused, märkimisega. Kohus võib juhindudes TsMS § 444 lg 4 jätta otsusest välja kirjeldava

ja põhjendava osa, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses.

11. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega ning hinnanud tõendeid

kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

12. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid

nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne

õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab.

13. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel

esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud

tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste

asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed.

14. Hageja palub kostjalt välja mõista 30 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja on rikkunud

10.06.2018 hageja poolt opereeritavas parklas parkimistingimusi, parkides sõiduauto

registreerimismärgiga XXX, mille omanik/vastutav kasutaja kostja oli, hageja opereeritavatesse

parklasse ning jätnud parkimise eest tasumata. Lisaks palub hageja välja mõista

sissenõudmiskulud summas 15 eurot. Kostja palub jätta hagiavalduse rahuldamata, kuna ta ei ole

sõidukit kasutanud, ta ei ole hagejaga lepingut sõlminud ning hageja ei ole tõendanud, et

parkimistingimuste rikkumise hetkel oleks hageja välja toodud parkimistingimused kehtinud.

Samuti leiab kostja, et hageja nõue on aegunud ning see ei ole esitatud mõistliku aja jooksul.

15. Esmalt annab kohus hinnangu nõude aegumisele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1

kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud

isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kohtu hinnangul muutus hageja nõue

sissenõutavaks parkimistrahvi maksetähtajale järgnenud päeval ehk 25.06.2018 ning oleks

aegunud vastavalt kolm aastat hiljem. Hageja on esitanud avalduse maksekäsu kiirmenetluse

algatamiseks 21.06.2021 ehk enne nõude aegumistähtaega. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub

4

aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS

§ 160 lg 2 p 3 kohaselt, hagi esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu

kiirmenetluses. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates

maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Eeltoodust tulenevalt märgib kohus selgituseks

kostjale, et oluline on maksekäsu kiirmenetluse algatamise mitte makseettepaneku

kättetoimetamise aeg. Seega leiab kohus, et kostja vastuväited hagi aegumise osas ei ole

põhjendatud ning parkimislepingust tuleneva leppetrahvi nõue ei ole aegunud.

16. Kostja hinnangul tuleb hagi jätta rahuldamata VÕS § 159 lg 2 alusel, kuna hageja ei ole

teatanud leppetrahvi nõudmisest kostjale mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja edastas kostjale kirjaga esmakordse meeldetuletuse

võlgnevuse kohta 10.05.2021 ehk ligi kolm aastat pärast leppetrahvi vormistamist. Samas leiab

kohus, et tegemist ei ole olukorraga, kus kostja sai leppetrahvist esmakordselt teadlikuks viidatud

kirja edastamisel. Riigikohus on tsiviilasja nr 2-17-117146 lahendi punktis 12 selgitanud, et

parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele on

tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Hageja on esitanud fotodega

piisavalt tõendanud, et rikkumise kuupäeval on viidatud sõiduki kojamehe vahele asetatud

leppetrahvinõue. Seega leiab kohus, et kostja pidi saama leppetrahvi nõudmisest teadlikuks selle

vormistamise päeval.

17. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. Leping on tehing kahe

või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled

kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik

(VÕS § 8 lg 1-2). VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 sätestab, et pakkumus

(ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse

esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga

õiguslikult seotud. Nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud

nõusolek sõlmida leping (VÕS § 20 lg 1).

18. Kostja tugineb oma vastuväidetes muuhulgas asjaolule, et tema ei ole hagejaga lepingut

sõlminud ning tema ei ole vaidlusalusel ajal sõidukit kasutanud. Hageja on selgitanud ja esitatud

fotoga tõendanud, et vaidlusaluse parkla sissesõidu juurde oli paigaldatud vastav infotahvel koos

viitega tüüptingimustele, mis sisaldas tingimusi sõiduki parkimiseks. Kohus märgib, et viidatud

tüüptingimustes on hageja avaldanud selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki

kasutaja auto hageja opereeritavasse parklasse pargib. Ka Riigikohus on 20.10.2010 lahendis

tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 tunnistanud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid

saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Seega toimub parklaoperaatori ja sõidukijuhi vahel

lepingu sõlmimine automaatselt parklasse sisenedes. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega selles

osas, et hageja ei ole tõendanud, et vaidlusalune sõiduk oli rikkumise hetkel pargitud Ehitajate

tee 148 Maxima parklasse ning et parkimistingimuste rikkumise momendil oleksid just need

tüüptingimused kehtinud. Kohus on hinnanud hageja poolt sündmuskohal eelnevalt ja rikkumise

hetkel tehtud fotosid koos GPS andmetega ning leiab, et hageja on tõendanud, et 10.06.2018

parkis sõiduk registrinumbriga XXX Maxima, Ehitajate tee 148 parklasse, mida opereeris hageja

ning mil kehtisid hageja poolt välja toodud tüüptingimused. Lisaks on hageja Transpordiametist

saadetud vastusega tõendanud, et 10.08.2018 oli sõiduki registrinumbriga XXX vastutavaks

kasutajaks just kostja. Riigikohus on oma lahendites (nt 23.03.2016 lahendis nr 3-2-1-3-16,

25.01.2017 lahendis 3-2-1-68-16 (p 31), 26.01.2017 lahendis 3-2-1-77-16, 06.12.2017 lahendis

2-15-3430) toonud välja, et vastavalt kohtupraktikale vastutab parkimislepingute täitmise eest

sõiduki omanik või vastutav kasutaja kuni pole tõendatud vastupidist. Kuivõrd kostja ei ole

toonud välja ega tõendanud, kes vaidlusalusel hetkel sõidukit kasutas, vastutab tema kui sõiduki

vastutav kasutaja parkimistingimuste rikkumise eest.

5

19. Kohtu hinnangul on kostja rikkunud parkimislepingut ehk jätnud parkimise eest tasumata.

Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumise korral tuleb tasuda

leppetrahvi. Võttes arvesse, et parkimislepingus oli kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus,

oli hagejal õigus esitada leppetrahvi nõue. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus

ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus

määratud rahasumma. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks parkimise eest tasunud, seega on ta

parkimislepingut rikkunud. Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus lahendis nr 2-15-

3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on

pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja

koha. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et leppetrahvinõuete esitamine ja nende sisu on

tõendatud.

20. VÕS § 113² lg 2 p 1 alusel pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot,

seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot

ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot.

Hageja on veenvalt põhistanud, et kostjalt võla sissenõudmiseks on tekkinud kulu summas 15

eurot. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule

täitnud. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt välja mõista 15 eurot sissenõudmiskulude

hüvitamise katteks.

21. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamiselt ning kostjalt

tuleb hageja kasuks välja mõista leppetrahv summas 30 eurot ja võla sissenõudmiskulu summas

15 eurot.

Menetluskulud

22. Kuna kohus rahuldas hagi, siis juhindudes TsMS § 173 ning kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1

jätab kohus poolte menetluskulud kostja kanda.

23. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas

määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

24. Hageja menetluskulude avalduse kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv summas 75

eurot ja õigusabikulud kogusummas 692 eurot (7h x 80 eurot, millele lisandub käibemaks +

maksekäsu kiirmenetluse õigusabikulud summas 20 eurot). Kostja ei ole hageja menetluskulude

nimekirjale vastuväiteid esitanud.

25. Kohus leiab, et hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 75 eurot on põhjendatud ja

vajalik kulu, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Samuti leiab kohus, et hageja

õigusabikulud summas 692 eurot on tsiviilasja materjale ja esitatud dokumente arvestades

mõistlikud ja põhjendatud ning kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Kokku kuulub

kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hageja menetluskulud kogusummas 767 eurot.

26. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

6

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

27. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liili Lauri

Kohtunik