3-21-1476/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.05.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1476

Haldusasi

OÜ Ojavool kaebus kohustada Keskkonnaametit vaatama läbi

OÜ Ojavool 15.10.2019 vee erikasutusloa taotlust ning

tühistada Keskkonnaameti 01.06.2021 käskkiri nr 1-1/21/110

(vaideotsus)

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Ojavool, seaduslik esindaja Jaan Kruus

Vastustaja: Keskkonnaamet, volitatud esindaja Jekaterina

Masajska

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 17.06.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Viru maakonnas, Haljala vallas, Vihula külas asuva kinnistu Paisjärve regulaator (kt

88702:002:0117) omanik OÜ Ojavool esitas 15.10.2019 Keskkonnaametile (KeA) vee

erikasutuse keskkonnaloa (edaspidi ka veeluba) taotluse veeseaduse (VeeS) § 187 p 7 alusel

vooluveekogu Mustoja paisutamise jätkamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks Vihula III paisul

(dtl 60-61).

2. KeA saatis taotlejale 07.11.2019 kirja nr 14-6/19/623-2 taotluses esinevate puuduste kohta

ning palus esitada maaomanike nõusolekud vee erikasutuseks ja paisutamise mõju talumiseks

2(13)

või selgitada, kas nõusolekuid on küsitud ja miks ei ole nõusolekuid antud, esitada paisu

ehitustehnilise seisukorra hindamiseks hüdrotehnilise ehitise ekspertiisi andmed ning

täpsustada, millises kõrgussüsteemis on taotluses esitatud paisutustasemed ning lisada

toetusallkirjad (dtl 156-157).

OÜ Ojavool esitas KeA-le lisateabe 18.12.2019 (dtl 159-176).

3. KeA küsis 14.01.2020 kirjaga nr 14-6/19/623-4 ja 26.02.2020 kirjaga nr DM-107579-8

taotlejalt lisateavet, paludes mh täpsustada paisutustasemete kõrgussüsteemi, paisutamise

mõjualas olevate maaomanike nõusolekute saamise asjaolusid ning kirjeldada, milles seisneb

ülekaalukas avalik huvi (dtl 178-179; 207-208).

Taotleja täpsustas 04.03.2020 puuduvate maaomanike nõusolekute saamise asjaolusid ning

ülekaaluka avaliku huvi olemasolu (dtl 209).

4. KeA saatis 14.01.2020 Gotthardi kinnistu omanikule kirja nr 14-6/19/623-6, milles palus

täpsustada, kas kaebaja on kinnistu omaniku poole pöördunud nõusoleku saamiseks ning kui

jah, siis mis põhjusel on Gotthardi kinnistu omanik keeldunud nõusoleku andmisest (dtl 181).

Gotthardi kinnistu omanik saatis 18.02.2020 KeA-le oma põhjendused nõusoleku andmisest

keeldumise kohta (dtl 190-206).

KeA saatis 14.01.2020 Haljala Vallavalitsusele kirja nr 14-6/19/623-7, milles palus teavet

järgneva kohta: toetuskirja andnud inimeste seost Vihula järvega; kas Vihula järve vahetus

ümbruses asub salvkaeve, mille veetaset võib paisutuse likvideerimine mõjutada; kas Vihula

järve on uputatud maakütte torustikke; kas tegemist on planeeritava avaliku supluskohaga; kas

Vihula järv on tuletõrje veevõtukohana oluline objekt või on läheduses ka teisi veevõtukohti

(dtl 183-184). Haljala Vallavalitsus saatis 12.02.2020 KeA-le vastuskirja nr 6-3720/10-1 (dtl

25-27).

KeA saatis 17.01.2020 ja 26.02.2020 Päästeametile kirjad nr DM-107579-3 ja DM-107579-7,

milles palus teavet, kas Vihula järv on oluline veevõtukoht antud piirkonnas (dtl 186, 188).

27.03.2020 edastas Päästeamet lisateabe Vihula järve kohta (dtl 21).

5. KeA võttis 11.03.2020 kirjaga nr DM-107579-12 keskkonnaloa taotluse menetlusse ja

avalikustas teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded (dtl 210-211). KeA edastas

11.03.2020 kirjaga nr DM-107579-13 taotluse Haljala Vallavalitsusele arvamuse avaldamiseks

(dtl 212-213). Haljala Vallavalitsus saatis 30.03.2020 kirjaga nr 6-3/33-1 oma arvamuse

taotluse kohta (dtl 215).

6. KeA saatis 01.06.2020 taotlejale kirja nr DM-107579-19, kus selgitas, et Mustoja

paisutamise ja hüdroenergia kasutamise puhul Vihula III paisul ei ole tegemist ülekaaluka

avaliku huviga. KeA palus ettevõttel esitada puuduvad nõusolekud ja lisateabe Vihula III paisu

hüdroelektrijaama kohta (dtl 2-6).

7. KeA palus taotlejal 12.11.2020 kirjaga nr DM-107579-27 (dtl 216-217), 30.11.2020 kirjaga

nr DM-107579-29 (dtl 218-221) ja 18.12.2020 kirjaga nr DM-107579-32 (dtl 222-224)

taotluses esinevad puudused likvideerida.

8. KeA jättis 19.04.2021 otsusega nr DM-107579-36 (dtl 44-46) OÜ Ojavool 15.10.2019

esitatud vee erikasutuse keskkonnaloa taotluse haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 3 ja

§ 43 lg 1 p 3 alusel läbi vaatamata, kuna ettevõte ei kõrvaldanud talle antud tähtaja jooksul

taotluses esinenud puudust (st ei esitanud Gotthardi kinnistu omaniku nõusolekut).

9. OÜ Ojavool esitas 19.05.2021 KeA-le vaide (dtl 226-234) KeA 19.04.2021 otsuse kehtetuks

3(13)

tunnistamiseks, taotluse menetlusse võtmiseks ning taotluse sisuliseks läbivaatamiseks.

KeA jättis 01.06.2021 käskkirjaga nr 1-1/21/110 (vaideotsus, dtl 124-135) vaide rahuldamata.

Ühtlasi luges KeA vaideotsuse punktis 3 esitatud selgitused menetlustoimingu täiendavateks

selgitusteks.

10. OÜ Ojavool esitas 01.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse KeA 19.04.2021 otsuse

nr DM-107579-36 tühistamiseks ja KeA kohustamiseks vaadata kaebaja 15.10.2019 vee

erikasutuse keskkonnaloa taotlus sisuliselt läbi. Kohus tagastas 30.08.2021 määrusega kaebuse

KeA 19.04.2021 otsuse nr DM-107579-36 tühistamise nõudes ning võttis kaebuse menetlusse

KeA kohustamise ning KeA 01.06.2021 käskkirja nr 1-1/21/110 (s.o vaideotsuse) tühistamise

nõuetes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

11. Kaebaja nõuab KeA kohustamist vaadata kaebaja 15.10.2019 veeloa taotlus uuesti läbi ja

KeA 01.06.2021 vaideotsuse tühistamist. Kaebuse (täiendavad seisukohad 30.10.2021)

põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Olukorras, kus kaebaja on selgelt väljendanud, et tal puudub Gotthardi kinnistu omaniku

(SS) nõusolek ning tal ei ole võimalik seda saada, on KeA-l võimalik asjaomase kinnistu

omanik menetlusse kaasata. VeeS § 190 lg 4 ei välista kaalutlusotsust. Vastasel juhul peaks

kaebaja pöörduma tsiviilkohtu poole Gotthardi kinnistu omaniku vastava tahteavalduse

asendamise nõudega. Selline lähenemine ei ole õige, kuna tsiviilkohus ei peaks lahendama

kohustamisnõudeid tahteavalduste andmiseks haldusmenetluses. Alles siis, kui KeA jätab

taotluse rahuldamata, sest amet on tuvastanud SS nõusoleku vajalikkuse (st, et tema on VeeS §

190 lg 4 isikute ringis ja VeeS § 192 lõikest 2 tulenevat eeldust ei esine), võib taotleja pöörduda

maakohtu poole.

2) HMS § 15 lg 1 kohaselt on haldusorgan kohustatud talle esitatud taotluse vastu võtma,

sõltumata selle puudustest, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VeeS-ist ei tulene õigust

tagastada veeloa taotlus pelgalt seetõttu, et täidetud ei ole VeeS § 190 lg 4 tuleneva nõusoleku

olemasolu.

3) Kaebajale kuuluv kinnistu on moodustatud ainuüksi paisu teenindavast maa-alast ning omab

kinnistu omanikule väärtust ainuüksi elektrienergia tootmise eesmärgil. Paisu likvideerimine

muudab kinnistu väärtusetuks. Elektrienergia tootmise võimaluse kaotamine seoses paisu

lammutamisega riivaks tugevalt kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust. Kaebaja

õiguseellane (FIE Jaan Kruus) ostis paisu Vihula vallalt 2003. a ning siiani on paisu jaoks ka

vee erikasutuslube järjepidevalt väljastatud. Viimane vee erikasutusluba nr L.VV/322876 anti

28.03.2013 ja see kehtis 5 aastat. Kaebajal on õiguspärane ootus, et uus veeluba väljastatakse,

sest ilmnenud ei ole uusi keskkonnamõjusid ega muid asjaolusid, mis õigustaksid antud

jõelõigu paisutamise lõpetamist. Paisutus on rajatud enne VeeS kehtima hakkamist õiguslikul

alusel – ENSV veekoodeksi alusel ning Eesti Riikliku Projekteerimise ja Uurimise Instituudi

Eesti Maaparandusprojekt töö „Vihula jõe reguleerimine „Vihula vihmutusobjekti veehoidla““

1975. a tööprojekti kohaselt. Paisutamine on toimunud katkematult juba 37 aastat. Kaebaja ei

palu KeA-lt veeluba uue paisu rajamiseks, uueks veekogu paisutamiseks ega ka olemasoleva

paisutuse muutmiseks.

4)

Kuigi

kaebaja

ei

pea

KeA

19.04.2021

otsust

nr

DM-107579-36

paisu

lammutusettekirjutuseks, sisaldab see ähvardust, et paisutus tuleks veeloa puudumisel

likvideerida. Paisu konstruktsioonist tingituna on paisutuse likvideerimise ühes eelduseks ka

paisu osaline lammutamine. KeA ei saaks teha õiguspärast ettekirjutust paisu likvideerimiseks,

4(13)

kuna ühe kinnistu omaniku huvi ei saa kaaluda üle avalikku huvi Vihula paisjärve säilimiseks

ning kaebaja omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet. Samuti puudub vajadus vältida

keskkonnaohtu. Keskkonnaoht tekib just paisutuse likvideerimise protsessis.

5) VeeS § 192 lg 2 võimaldab KeA-l anda veeluba veekogu paisutamiseks ilma puuduva

maaomaniku nõusolekuta, kui veekogu paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi. Kaebaja

hinnangul esineb käesoleval juhul ülekaalukas avalik huvi. Haljala Vallavalitsus on 02.02.2021

kirjas nr 6-3/21/21 seisukohal, et ülekaaluka avaliku huvi väljaselgitamiseks erahuvi üle tuleb

kaaluda kõiki avaliku huvi aspekte, sh kohaliku piirkonna kogukonna, maaomanike, ettevõtet

ja veekogu piirinaabrite huve ning kohaliku omavalitsuse ja teiste ametiasutuste seisukohti.

Kohalik kogukond ja Haljala Vallavalitsus on seisukohal, et KeA peaks keskkonnaloa andmise

otsuse tegemisel lähtuma ülekaalukast avalikust huvist, mida on korduvalt väljendatud ning

absoluutse enamuse paisutuse mõjupiirkonda jäävate maaomanike soovist. Enamuse

järveäärsete perede (5-6 peret) elukohavalik on lähtunud otseselt järve olemasolust. Paisutus ei

ole muutnud järveäärsete kinnistute niiskusrežiimi. Teisest küljest seisneb avalik huvi Vihula ja

Tiigi küla elanike ja maaomanike elukeskkonna säilitamises. Vihula paisjärv on ümbruskonna

elanike jaoks vajaliku rekreatsioonialana visuaalselt nauditav maamärk, mida kasutatakse ka

ujumiseks ja kalastamiseks. Korrektselt hooldatud ja hästi säilinud veekogu koos korrastatud

ümbritseva maastikuga väärtustab kogu piirkonna elu, seda märkavad ja naudivad ka külalised.

Kaebaja ei ole püüdnud tõendada avalikku huvi hüdroenergia kasutamiseks.

6) Kehtiva Vihula valla üldplaneeringu (ÜP) kohaselt asub Vihula paisjärv miljööväärtuslikul

alal ja piiranguvööndis. ÜP nimetab Vihula paisjärve kui avalikku veekogu. Tegemist on

veekoguga, millest tulenevad looduskaitseseadusest (LKS) tulenevad kitsendused. LKS § 31

lg 2 p 2 kohaselt on keelatud veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine, mille paisu

likvideerimine paratamatult kaasa tooks. Lisaks sellele, et Vihula paisjärve säilimise on ette

näinud valla kehtiv ÜP ning ÜP-st võrsuvad ka maaomanikele eraldiseisvad subjektiivsed

õigused, on tegemist järvega, mida kohalik kogukond ka päriselt vajab. Haljala vald näeb oma

uue ÜP kavandiga ette järveäärse puhkeala arenduse, otsuse eelduseks on järve paisutamiseks

veeloa olemasolu. Mustoja jões pole ujumine suvise veetaseme korral võimalik. Päästeameti

väitel on Vihula III paisjärv oluline veevõtu koht, kusjuures Vihula veskijärv on hinnatud

halvaks alternatiiviks. Paisjärve kadumisega kaasnevat negatiivset mõju kohalikule sotsiaalsele

keskkonnale on kirjeldatud ka Üllas Ehrlichi 2018. a eksperdihinnangus.

7) Veeloa taotlemise esmane põhjus on Vihula III paisjärve säilitamine. Järve säilimise

toetuseks kogunes 2018. a detsembris Vihula raamatukogusse üle neljakümne inimese.

Eranditult kõik soovisid järve säilitada. Toetusavaldusel on 44 allkirja. Paisjärve toetuseks

kogunes 05.06. 2021 järve äärde üle 150 inimese, kes tõestasid oma allkirjadega soovi Vihula III

paisjärve säilimisele. Paisutamise lõpetamist soovib vaid ca 10% järve alust maad omav S. S.

Hüdroenergia kasutamiseks avaliku huvi olemasolu pole kaebaja väitnud. KeA 01.06.2020

kirjas esile toodud hüpoteetilised puudused hüdroenergia kasutamisel on veenvalt ümber

lükatud, seda aksepteerib ka vastustaja (vt KeA 12.11.2020 kiri nr DM-107579-27).

8) Küsitav on, kas Gotthardi kinnistu omanik on VeeS § 190 lg 4 kohaselt puudutatud isik –

maaomanik, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. ( vt Riigikohus 24.05.2017 otsuses

nr 3-3-1-74-16, p 18 ja 20)

Kinnistu veerežiimi häiringuks VeeS mõttes ei ole põhjendatud lugeda veepiiri muutust, mis

on toimunud enne Eesti Vabariigi taastamist ja maareformiga maade tagastamist. Maareformi

käigus moodustus maakorraldusega algselt Villika maaüksus. SS poolt 2014. a. omandatud

maaüksus moodustus varasemalt maakorraldusega moodustatud Villika maüksuse jaotamisega

Hiie-Gotthardi ja Allika-Gotthardi kinnistuks. Algse Villika kinnistu koosseisu kuululus mh

5(13)

KeA vastuses välja toodud 1,26 ha veealust maad. Veealune maa oli tekkinud 1984. a paisutuse

tagajärjel.

VeeS § 190 lg-s 4 toodud nõusoleku andmisest keeldumine ei saa olla põhjendamatu. Juhul, kui

tegemist oleks veto-õigusega, mida maaomanik saab kasutada mis tahes ajal ja mis tahes

põhjendusega või põhjenduseta, oleks tegemist sättega, mis on vastuolus põhiseadusega.

Olemasolev paisutus ei takista Gotthardi kinnistu kasutamist, sest järve see osa, millega kinnistu

piirneb asub suhteliselt kõrge ja järsu nõlva all. Paisutuse lõpetamise korral jääb järve

orus paiknev põhi jõelammiks, mis suurvee ajal on üle ujutatud. Nõlvapealse ala niiskusrežiimi

paisutus ei mõjuta. See-eest mõjutaks oluliselt järveäärseid kinnistuid ja nende niiskusrežiimi

paisutuse likvideerimine. Nurme, Soone, Tõnni, Lehise (nüüdseks Metsaonni) ja Kingu

kinnistu omanikud ei anna tõenäoliselt nõusolekut oma kinnistute niiskusrežiimide

muutmiseks, mis tekiksid paisutuse likvideerimisel. KeA peaks kaalutlusotsuse tegemisel

hindama ka teiste järveäärsete kinnistuomanike huve ja võimalikku kahju, mida järve kadumine

võib neile tekitada.

9) Gotthardi kinnistu on kantud kinnistusregistrisse pärast paisu rajamist ja Vihula paisjärve

tekkimist. S. S. on saanud kinnistu omanikuks aga alles 2014. a. Kinnistule ulatuv veekogu ja

sellega seonduvad kitsendused ei saa seega tulla SSle üllatusena. Kui 37 aastat on kinnistu

igakordne omanik pidanud Vihula paisjärve „taluma“ ega ole pöördunud oma õiguste kaitseks

kohtusse, on ta kaotanud õiguse Vihula paisjärve ja paisu likvideerimist nõuda ning õiguse

vastavat veeluba vaidlustada. Sisuliselt on kinnistu omanik oma vaikimisega paisu olemasolu

aktsepteerinud ning oma nõusoleku tagasivõtmiseks peab ta välja tooma, mis on tema väga

ülekaalukas õigus, mida ei ole võimalik mingil moel leevendada. Oma kirjalikus seisukohas ta

sellist põhjendust välja toonud ei ole.

10) Riigikohus on sedastanud 19.04.2011 lahendis nr 3-2-1-12-11 (p 25): „Vee erikasutusluba

antakse haldusmenetluses. Loa andmise või sellest keeldumise otsustab haldusorgan, kelle otsus

ei

sõltu

iseenesest

sellest,

kas

taotleja

on

saavutanud

lisaks

loale

vajalikud

eraõiguslikud kokkulepped puudutatud isikutega, st tegemist on eraldiseisvate nõuetega vee

erikasutuseks VeeS § 8 lg 1 mõttes.“ Riigikohus on viidatud lahendis selgitanud ka seda,

et kinnisasja omanik võib põhimõtteliselt nõuda, et paisutamisega ei ujutataks üle tema

kinnisasja ega muudetaks seda liigniiskeks. Antud juhul ei muuda veeloa väljastamine aga

midagi SS kinnistul, sest kinnistu on moodustatud sellisena, et sinna kuulub ka osa

vaidlusalusest veekogust. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-12-11 (p 31) toonud välja, millal on

maaomaniku keeldumine nõusoleku andmisest lubamatu ja millal peab maaomanik olema

kohustatud hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi taluma ja ka nõusolekud andma.

Gotthardi kinnistu omaniku poolt veebruaris 2020. a esitatud seisukohta paisutuse jätkamise

osas pole KeA kogukonnale avaldanud, mistõttu puudus võimalus ennast kaitsta. Seisukohaga

esitatud väiteid on KeA võtnud oma otsuse kujundamisel arvesse ilmselt nende õigsust

kontrollimata. Seisukoha väited on suures osas subjektiivsed ning tõele mittevastavad.

Kaebajale pole teada milliseid kinnistuomaniku väiteid võeti arvesse otsuse tegemisel, peale ühe,

nimelt olevat järve kaotamise korral selles jõelõigus ujumine võimalik. Lähtudes seisukohaga

esitatud väitest, et taastuv jõelõik saab olema kärestikuline ja kiirevooluline, siis ujumise

võimalus on väga küsitav. Järv on avalikkusele olulise tähtsusega. Järv on põhja Eesti laugjal

maastikul harva esinev, hästi vaadeldav ja oma korrastatud ümbrusega esteetilist rahuldust

pakkuv veekogu, milline hinnang toetub mh ka kahele toetusüritusele, mille käigus on järve

säilitamiseks antud ligi 200 toetusallkirja. Järve ülemisse otsa setete kogunemine on osa

loodusprotsessist, mis veekogu ei reosta. Kardetud ohtlikku vetikate vohamist pole esimese 36

aasta jooksul täheldatud.

6(13)

KeA-l on võimalik tuvastada, et SSl puudub õiguslikult kaitstav huvi või õigus, mille

kaitsmiseks saaks ta keelduda oma nõusoleku andmisest, kui see üldse vajalikuks osutub. SS

nõusolek ei ole veeloa andmiseks vajalik.

11) KeA toetub põhjendamatult Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11. Nimetatud

asjas vaagis kohus Vetla paisutusega seonduvat ning selle asjaolud erinevad Vihula omast.

Vetla puhul võivad olla õigustatud väited paisutuse talumisest ja maaomanike õiguste

kitsendamisest. Vetla paisu renoveerimisega tõsteti paisu paisutuskõrgust võrreldes ajaloolise

kõrgusega ca 35-40% (Eesti Loodus 2008/3). Paisutuse suurenemine tõi kaasa ümbritsevate

maade veerežiimi muutuse, mis andis tunda eriti paisjärve ülemises osas. Vihula paisutuse

kõrgus on püsivalt säilinud paisutuse algusest tänaseni. Paisu omanik pole ka paisutuse kõrguse

muutmist taotlenud. Paisutusega piirnevad maad on omandatud olemasoleva paisutuskõrguse

tingimustes.

12. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda.

Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.

1) KeA ei nõustu kaebuses toodud seisukohaga justkui oleks küsitav, kas Gotthardi kinnistu

omanik on VeeS § 190 lg 4 kohaselt puudutatud isik. Paisutamisega mõjutatud isikute ringi

määrab

KeA paisutamise mõjupiirkonna määramise kaudu, tuvastades maapinna

kõrgusandmete põhjal paisutamise mõju, vaadeldes taotletud paisutustasemeid ning võimaliku

mõjutatud kinnistu maapinna kõrgusandmeid. Lisaks on võimalik kasutada ajaloolisi kaarte, et

tuvastada paisutamisele eelnenud olukord. Kui KeA tuvastab, et maa-alal avaldub

keskkonnahäiring, kuulub see vältimatult sellisesse mõjupiirkonda ning tuleb kohaldada VeeS

§ 190 lg-t 4.

Kõrgusandmete ja Maa-ameti ajalooliste kaartide alusel on vastustaja tuvastanud, et Gotthardi

kinnistu üleujutamine ja liigniiskus on paisutamisele eelnenud olukorraga võrreldes kasvanud.

Kinnistu pindala on 6,43 ha ning sellest on vee alla jääva maa pindala ca 1,26 ha. See tähendab,

et muutunud ei ole ainult Gotthardi kinnistu niiskusrežiim, vaid osa kinnistust on vee all ja seda

ei ole võimalik eesmärgipäraselt kasutada. Paisutuse likvideerimisel väheneb üleujutatud maa

osakaal ning veekogu piiranguvööndite (veekaitse-, ehituskeelu- ja piiranguvöönd) ulatus, mis

tähendab, et kinnistu omanikul on võimalus suuremas osas oma kinnistut sihtotstarbeliselt

kasutada. Seega ei saa olla vaidlust, et Mustoja paisutamine Vihula III paisul mõjutab Gotthardi

kinnistu niiskusrežiimi, mistõttu Gotthardi kinnistu omanik on VeeS § 190 lg 4 tähenduses

puudutatud isik.

2) Vastustaja möönab, et Mustoja paisutamiseks võib olla avalik huvi, kuid ei nõustu, et

tegemist on ülekaaluka avaliku huviga VeeS § 192 lg 2 tähenduses. Vastustaja viitab VeeS

seletuskirjas ülekaalukale avalikule huvile antud selgitusele. Sellest võib järeldada, et

maaomanike nõusolekutest loobumist on peetud võimalikuks vaid juhul, kui paisutamisega on

seotud mõni elutähtis teenus või on see vajalik tulenevalt looduskaitselistest asjaoludest.

Elutähtsad teenused on hädaolukorra seaduse § 2 lg 4 alusel sellised teenused, millel on

ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või

tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist. Elutähtsat teenust käsitletakse

tervikuna koos selle toimimiseks vältimatult vajaliku ehitise, seadme, personali, varu ja muu

sellisega.

3) Kaebaja on avaliku huvina välja toonud kohaliku omavalitsuse, sh kohalike elanike huvi

Vihula paisjärve säilimise osas. Kaebuses on märgitud, et kehtiva Vihula valla ÜP kohaselt

asub Vihula paisjärv miljööväärtuslikul alal ja piiranguvööndis.

Vihula valla ÜP seletuskirja lk-l 49 on välja toodud Vihula valla väärtuslikud maastikud,

7(13)

milleks on Vihula mõisakompleks oma ehitiste ja Vihula veskijärvega. Lääne-Virumaa

maakondliku teemaplaneeringu järgi on väärtuslik maastik Lahemaa rahvuspark, mis paikneb

Vihula III paisust allavoolu. Lisaks Vihula järv ei paikne Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis

ning sellele ei kohaldu looduskaitseseaduse (LKS) § 31 lg 2 p 2.

Vihula valla ÜP kohaselt ei ole tegemist avaliku supluskohaga. Vihula järve ümbritsevad

kinnistud on eraomandis, järve ääres puuduvad rekreatiivsed alad või supluskohad. Kui

paisjärve enam ei eksisteeriks, saaksid kohalikud elanikud ujuda ning kala püüda ka ojas.

Asjaolu, et kohalike elanike jaoks säiliks harjumuspärane elukeskkond, ei ole VeeS § 192 lg 2

tähenduses ülekaalukas avalik huvi. Vihula järve piirkonnas on aastaringselt kasutatav

veevõtukohana ka Vihula veskijärv. Seega isegi kui Vihula paisjärv on Päästeameti jaoks

oluline veevõtukoht, on sellele alternatiivseks veevõtukohaks Vihula veskijärv.

4) Väär on kaebaja väide, et taotlust ei saa tagastada seetõttu, et puudub VeeS § 190 lg 4 kohane

nõusolek. KeA on haldusmenetluses analüüsinud VeeS § 192 lg 2 erandi kohaldumist ning

leidnud, et antud juhul puudub selline ülekaalukas avalik huvi, mille alusel on võimalik veeluba

anda ilma Gotthardi kinnistu omaniku nõusolekuta. Seega on veeloa andmise eelduseks

Gotthardi kinnistu omaniku nõusolek ning selle puudumisel ei ole tegemist nõuetekohase

taotlusega. KeA palus kaebajal korduvalt Gotthardi kinnistu omaniku nõusolek esitada. Kuigi

veekogu paisutamiseks nõusoleku saamise kohustus on pandud paisutamist kavandavale

isikule, pöördus KeA Gotthardi kinnistu omaniku poole selgituste saamiseks. Gotthardi

kinnistu omanik saatis KeA-le oma seisukoha, milles tõi välja põhjendused, miks ta keeldub

nõusoleku andmisest. Kuna kaebaja tähtajaks Gotthardi kinnistu omaniku nõusolekut ei

esitanud, oli vastavalt HMS § 15 lg-le 3 õigus jätta kaebaja taotlus läbi vaatamata.

5) KeA ei nõustu kaebaja väitega, et taotluse rahuldamata jätmine on eelduseks maakohtusse

hagi esitamiseks. (vt RKHK 24.05.2017 otsuse asjas nr 3-3-1-74-16, p 19) Kaebaja viidatud

hagi esitamise eelduseks on KeA poolt tuvastatud paisutamisega mõjutatud isikute ring, kelle

VeeS § 190 lg 4 kohased nõusolekud kaebaja peab esitama. Samuti peab kaebajal olema teada

KeA seisukoht VeeS § 192 lg 2 osas. Antud juhul on mõlemad eeldused täidetud, st KeA on

haldusmenetluses tuvastanud, et paisutamine mõjutab Gotthardi kinnistu niiskusrežiimi ning

Mustoja paisutamiseks puudub ülekaalukas avalik huvi.

Asjaolu, kas maaomaniku keeldumine nõusoleku andmisest on lubamatu ning millal peab

maaomanik olema kohustatud kinnisasjast tulenevaid kitsendusi taluma ja ka nõusoleku andma,

otsustamine ei ole KeA pädevuses.

6) Kaebaja viimane veeluba anti 5 aastaks (sel ajal kehtinud VeeS § 8 lg 1 ja § 9 lg 1), seega ka

Gotthardi kinnistu omaniku nõusolek sai olla antud 5 aastaks (veeloa kehtivusajaks). Alates

2014. a on veeluba tähtajatu, seega tuleb veeloa taotlejal esitada paisutamiseks VeeS § 190 lg

4 kohane tähtajatu nõusolek.

Gotthardi kinnistu omanik ei ole esitanud nõusolekut, mis on taotluse menetluse raames

Gotthardi kinnistu omaniku poolt tagasi võetud. VeeS § 190 lg 4 kohaselt peab isikul, kes taotleb

veeluba veekogu paisutamiseks, olema selleks tegevuseks kirjalik nõusolek maaomanikult,

kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. See tähendab, et igakordselt uue veeloa taotluse

esitamisel on vajalik esitada paisutamise mõjualas olevate maaomanike nõusolekud (vt ka

Riigikohtu selgitus asjas nr 3-2-1-12-11, p 24).

7) Kaebaja seisukohad seoses paisu likvideerimise/lammutamisega on asjakohatud. Kaebajal

on kohustus likvideerida paisutus, mitte pais. See kohustus tuleneb VeeS § 175 lg-st 4, mille

kohaselt kui paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktiga nõutavat veeluba või kui

veeloa andja keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima.

Paisutuse likvideerimine on eraldiseisev menetlus, mis toimub VeeS § 196 lg 2 p 9 kohase

8(13)

registreeringu taotluse alusel.

8) Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et tal on õiguspärane ootus, et uus veeluba väljastatakse.

Kui vee erikasutusõigus tekib tähtajalise veeloa alusel, tähendab see, et õigus vee erikasutuseks

ei ole püsiv, vaid sõltub alati sellest, kas antud ajahetkel on olemas kehtiv luba. Kui veeloa

tähtaeg lõpeb, tuleb vee erikasutuseks taotleda uus luba. Seetõttu ei anna veeluba pärast selle

kehtivuse lõppemist õigust senistel tingimustel vee erikasutust jätkata ega ka vastavat

õiguspärast ootust. Õigus paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks lõppeb veeloa kehtivuse

lõppemisega ning tekib uue veeloa andmisel uuesti.

9) Asjakohatu on kaebaja seisukoht, et paisutus on rajatud enne VeeS kehtima hakkamist

õiguslikul alusel. Enne 01.10.2019 kehtinud VeeS § 401 lg 10 kohaselt tuli alates 2009. a

veeluba taotleda ka nendele paisutustele, mis on toimunud enne VeeS jõustumist. See tähendab,

et sõltumata sellest, kas pais ja paisjärv on eksisteerinud mitmeid aastaid enne VeeS jõustumist,

laienevad paisu omanikule või valdajale veeloa taotlemisega seotud kohustused, sealhulgas

VeeS § 190 lg 4. Kaebaja viimane veeluba lõppes 31.12.2018, seega puudub tal õigus Vihula

III paisul paisutada ja hüdroenergiat kasutada. Asjaolu, et Vihula III pais rajati ning paisjärv on

tekkinud enne VeeS vastuvõtmist, ei tähenda, et kaebajale ei laiene kehtivast õigusest tulenevad

kohustused.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Kaebaja on seoses eelmise veeloa tähtaja lõppemisega taotlenud 15.10.2019 KeA-lt uut

veeluba Mustoja vooluveekogu paisutamise jätkamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks Vihula

III paisul. KeA jättis kaebaja veeloa taotluse läbi vaatamata põhjusel, et kaebaja ei esitanud

määratud tähtajaks Gotthardi kinnistu omaniku kirjalikku nõusolekut.

Seega puudub vaidlus, et veeluba oli nõutav ning Gotthardi kinnistu omanik paisutamiseks

nõusolekut ei andnud ning puudus ka seda asendav kohtulahend.

14. Vaidlus on selles, kas kaebajalt on põhjendatult nõutud Gotthardi kinnistu omaniku

nõusolekut ja kas selle esitamata jätmine võimaldas KeA-l jätta veeloa taotluse läbi vaatamata.

Kaebaja on ka seisukohal, et Gotthardi kinnistu omanik ei ole puudutatud isikuks VeeS § 190

lg 4 tähenduses ning Mustoja veekogu paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi, mis

võimaldab veeloa anda ka ilma paisutusest mõjutatud maaomaniku nõusolekuta.

15. VeeS § 190 lg 4 näeb ette, et isikul, kes taotleb veeluba veekogu paisutamiseks, peab olema

selleks tegevuseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine

mõjutab. Maaomaniku nõusoleku puudumine ei takista paisutamiseks veeloa andmist, kui

selleks esineb ülekaalukas avalik huvi (VeeS § 192 lg 2).

16. Eelnevast nähtuvalt tuleb KeA-l haldusmenetluses esmalt välja selgitada, kas veekogu

paisutamist (või selle jätkamist) kavandaval isikul on tegevuse teostamiseks olemas kirjalikud

nõusolekud maaomanikelt, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine ebasoodsalt mõjutab.

16.1 Riigikohus on pidanud võimalikuks selle tuvastamist kohaldades keskkonnaseadustiku

üldosa seaduse (KeÜS) § 3 lg-t 1. Ehk, kui KeA tuvastab, et maa-alal avaldub paisutamise tõttu

keskkonnahäiring, kuulub see vältimatult sellisesse mõjupiirkonda, mille puhul tuleb kohaldada

VeeS § 190 lg-t 4 (vrd RKHK 24.05.2017 otsus asjas nr 3-3-1-74-16, p 20). Tegemist on

faktilise asjaolu tuvastamisega. Haldusorganil puudub seejärel kaalutlusõigus.

KeA on tuvastanud maapinna kõrgusandmete põhjal paisutamise mõju, vaadeldes seejuures

taotletud paisutustasemeid ning mõjutatud kinnistu maapinna kõrgusandmeid. KeA on viidanud

paisutuseelse olukorra tuvastamisel ka ajaloolistele kaartidele (vt vastustaja 29.09.2021 vastuse

9(13)

lisa 18, Gotthardi kinnistu paisutuse all ja ilma selleta). KeA kõrgusandmete ja Maa-ameti

ajalooliste kaartide alusel tuvastanud, et Gotthardi kinnistu üleujutamine ja liigniiskus on

paisutamisele eelnenud olukorraga võrreldes kasvanud. Puudub vaidlus, et Gotthardi kinnistu

pindala on 6,43 ha ning sellest on paisutuse tagajärjel vee all ca 1,26 ha. Seega muutunud ei ole

üksnes kinnistu niiskusrežiim, vaid osa kinnistust on vee all. Sellises olukorras ei saa väita

kinnistule ebasoodsa mõju puudumist, kuna on ilmne, et vee all olevat maad pole võimalik

sihtotstarbeliselt kasutada.

Kaebaja pole vastupidist tõendanud. Asjakohatud on ka kaebaja väited, et Gotthardi kinnistu

on juba moodustatud sellisena, et sinna kuulub osa vaidlusalusest veekogust ning enne Eesti

Vabariigi taastamist toimunud (1984. a) veepiiri muutust ei saa lugeda niiskusrežiimi

häiringuks.

Kehtivast õigusest ei tulene, et VeeS § 190 lg 4 kuuluks kohaldamisele üksnes veekogu

esmakordsel paisutamisel, mitte paisutuse jätkamise taotlemisel ning et ENSV ajal alanud

paisutusest tekiks talumiskohustus kõigile Eesti Vabariigi aegsetele paisutuse mõjualas

olevatele maaomanikele, eriti juhul, kui varasem maaomanik pole omandiõiguse riive tõttu

kohtusse pöördunud ehk on vaikimisi paisutust talunud. Seejuures pole vastavat kitsendust

kinnistusraamatus (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 24). KeA on vaideotsuse

p-s 3.2.9 asjakohaselt selgitanud, et veeloa nõue kehtib alates 2009. a ka enne VeeS jõustumist

eksisteerinud paisutustele koos kõigi muude seadusest tulenevate nõuetega. Seaduses oli

sätestatud veeluba tähtajalisena (kuni 2014.a 5-aastase tähtajaga). Õigus paisutamiseks lõppes

loa kehtivuse lõppemisega. Varasemast veeloa andmisest ei saa kuidagi tuletada õiguspärast

ootust uue loa saamiseks ilma seaduses ettenähtud tingimusi täitmata. Uue loa saamiseks tuli

täita seejuures ka VeeS § 190 lg 4 tingimus. Alates 2014. a on veeluba tähtajatu, mistõttu tuleb

veeloa taotlejal esitada paisutamiseks VeeS § 190 lg 4 kohane tähtajatu nõusolek. Õiguspärane

ootus saab tugineda vaid haldusorgani selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda

ei muudeta (RKHK 27.01.2010 otsus asjas nr 3-3-1-79-09, p 15). Praegusel juhul sellise

olukorraga tegemist ei ole. Konkreetseks tähtajaks välja antud veeluba ei saa tekitada kaebajale

õigustatud ootust vee erikasutuse jätkamiseks pärast selle tähtaja möödumist. Selles kontekstis

on asjakohatu ka kaebaja viide, et paisutamine on toimunud juba 37 aastat.

16.2 Kaebaja soovib sisuliselt teise isiku osalist ilmajätmist omandiõigusest haldusaktiga ilma

sundvõõrandamist läbi viimata. Selliseks nõudmiseks puudub õiguslik alus.

Samuti ei reguleerita veeloaga asjaõiguslikke suhteid. Kui Gotthardi kinnistu omanik pole

kaebajale andnud veeloa saamiseks vajalikku nõusolekut tuleb see vaidlus lahendada

maakohtus. Maaomanikul pole iseenesest kohustust taluda oma omandit kahjustavat mõju ja

anda selleks nõusolekut (vt eelviidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend, p 26-27; RKHK

24.05.2017 otsus asjas nr 3-3-1-74-16, p 19). See ei tähenda samas absoluutset õigust keelduda

(kaebaja väidetud veto õigus), mida on võimalik ületada nõusoleku asendamisega

kohtumenetluses huvide kaalumise teel (vt eelviidatud tsiviilkolleegiumi lahend, p 28 ja 31 ning

halduskolleegiumi lahend p 19). Tsiviilkohtumenetluses saab otsustada ka kitsenduste talumise

eest mõistliku hüvitise määramist (vt eelviidatud tsiviilkolleegiumi lahend, p 32).

Seega pole KeA pädevuses otsustada, kas vaatamata keskkonnahäiringu tuvastamisele peab

maaomanik kinnisasjast tulenevaid kitsendusi taluma ning vastustaja on õigesti selgitanud, et

maaomaniku keeldumine nõusoleku andmisest on ületatav kohtumenetluses. Kohus saab

nõusoleku tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1

esimese lause alusel asendada (vt ka eelviidatud halduskolleegiumi otsus, p 19).

10(13)

16.3 Lisaks väidab kaebaja seda, et kuigi nõusolekut pole üldse vaja, tuleks selle nõudmise

korral haldusorganil teha ära keelduv otsus, misjärel saaks kaebaja pöörduda maakohtusse. Ka

väidab kaebaja, et KeA pole taotlust vastu võtnud ja on jätnud Gotthardi kinnistu omaniku

kaasamata.

Viimatised väited on selgelt ekslikud (vt kohtuotsuse asjaoludes kajastatud KeA

menetlustoimingud loa taotluse menetluses). Vaideotsusest (p 3.2.2) kui ka vastusest kaebusele

nähtub, et KeA on pöördunud haldusmenetluse käigus Gotthardi kinnistu omaniku poole

(14.01.2020) saamaks teavet, kas kaebaja on maaomaniku poole pöördunud VeeS § 190 lg 4

kohase nõusoleku saamiseks ning kas ja mis põhjusel on Gotthardi kinnistu omanik nõusoleku

andmisest keeldunud. Seejuures nõusoleku küsimine pole veeseaduse kohaselt KeA kohustus,

vaid see tuleb esitada taotlejal (VeeS § 190 lg 4). Gotthardi kinnistu omanik on saatnud KeA-

le oma korduvad seisukohad. Samuti toimus KeA eestvedamisel 19.10.2020 arutelu eesmärgiga

selgitada taotlusega ja paisutamise mõjualas olevate maaomanike nõusolekutega seonduvaid

asjaolusid ning sinna olid muu hulgas kutsutud nii kaebaja kui ka Gotthardi kinnistu omanik (vt

30.10.2020 protokoll nr DM-107579-25, dtl 33-34). Seega ei ole alust väita, et vastustaja poleks

puudutatud isikuid menetlusse kaasanud ega nõusoleku andmata jätmisega seotud asjaolusid

välja selgitanud. Seejuures on asjakohatu ka kaebaja seisukoht, et vastustaja ei ole kontrollinud

Gotthardi kinnistu omaniku väidete paikapidavust. Vastustaja on tuvastanud, et Mustoja

veekogu paisutamine mõjutab ebasoodsalt Gotthardi kinnistu niiskusrežiimi (st maa-alal esineb

paisutamisest tingitud keskkonnahäiring), milline asjaolu on piisav selleks, et nõuda taotlejalt

vastava kinnistu omaniku nõusolekut.

Kuigi VeeS § 192 lg 1 sätestab, et nõusoleku puudumise korral keeldub KeA veeloa andmisest,

ei tähenda see seda, et haldusorgan ei võiks jätta nõusoleku tähtaegselt esitamata jätmisel

taotlust läbi vaatamata KeA 19.04.2021 kirjas toodud alustel. Mõlemal juhul, sõltumata sellest,

kas anti haldusakt või tehti menetlustoiming (mille osas kehtivad haldusmenetluse

üldpõhimõtetest tulenevalt põhjendamise nõuded), on kaebajal võimalik teostada kaebeõigust

halduskohtus ning pöörduda ka maakohtusse. Põhjendamatu on seega kaebaja väide, justkui

saaks kinnisasja omaniku vastu nõusoleku asendamiseks maakohtusse hagi esitada alles pärast

KeA poolt veeloa taotluse rahuldamata jätmist. Hagi esitamine eeldab maaomaniku keeldumist,

mitte keelduvat haldusakti. Ka KeA on õigesti selgitanud, et sellise hagi esitamise eelduseks on

KeA poolt tuvastatud paisutamisega mõjutatud isikute ring, kelle VeeS § 190 lg 4 kohased

nõusolekud kaebaja peab esitama, ning KeA seisukoht VeeS § 192 lg 2 osas. Kuna kaebajale

oli haldusmenetluse kestel antud teada nii sellest, kelle nõusolekud ta peab veeloa saamiseks

taotlusele lisama kui ka KeA seisukoht VeeS § 192 lg 2 kohaldamise osas, ei saanud kaebajal

olla takistust nõuda maakohtus Gotthardi kinnistu omaniku nõusoleku asendamist. KeA on

kaebajale haldusmenetluses selgitanud ka võimalust kohtult taotleda hagi tagamise korras

maaomaniku nõusoleku asendamist kohtumenetluse ajaks ning selgitanud, et nõusoleku

asendamise korral on KeA-l võimalik jätkata keskkonnaloa menetlust ning otsustada

keskkonnaloa andmise või andmisest keeldumise üle (vt KeA 01.06.2020 kiri nr DM-107579-

19).

17. Otsustamaks, kas veeloa andmine on põhjendatud ka ilma VeeS § 190 lg-s 4 nimetatud

nõusolekuta (st kohaldub VeeS § 192 lg-s 2 sätestatud erand), tuleb KeA-l hinnata, kas taotletud

tegevuseks (käesoleval juhul veekogu paisutamise jätkamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks)

esineb ülekaalukas avalik huvi.

Seega hindas KeA ka seda, kas veeluba tuleks anda Gotthardi kinnistu omaniku nõusoleku

puudumisest sõltumata ning jõudis järeldusele, et ei esine sellist ülekaalukat avalikku huvi, mis

õigustaks veeloa andmist ilma VeeS § 190 lg 4 kohase nõusolekuta (vt KeA 01.06.2020 kiri nr

DM-107579-19).

11(13)

Kohtu hinnangul ei ole vastustaja hinnangut veeloa andmiseks ülekaaluka avaliku huvi

puudumise osas põhjust pidada meelevaldseks. Vastustaja on sellise järelduse tegemisel

arvestanud nii kaebaja kui ka kohaliku omavalitsuse (Haljala valla) ja Päästeameti arvamustega

ning kaebaja ei ole välja toonud selliseid tähtsust omavaid asjaolusid, mis KeA seisukoha

põhjendamatuks muudaks. Samuti nõustub kohus KeA-ga, et pelgalt avaliku huvi tuvastamine

pole piisav VeeS § 192 lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamiseks, mis on ette nähtud juhtudeks,

kui esineb ülekaalukas avalik huvi ehk lävend on seadusandja poolt seatud oluliselt kõrgem.

17.1 Puudub vaidlus, et VeeS ei sisalda loetelu juhtumitest, mille puhul tuleb eeldada

ülekaaluka avaliku huvi esinemist.

Hetkel kehtiva veeseaduse menetlemist kajastavatest materjalidest nähtuvalt sooviti ühelt poolt

säilitada maaomanike õiguste tugev kaitse, kuid samas anda KeA-le tasakaalustav roll, et

maaomanikel ei oleks edaspidi võimalik seada nõusoleku andmisest keeldumisega ohtu

ülekaalukaid avalikke huve (nt joogiveega varustamise tagamine või paisutuse säilitamine

looduskaitselistel põhjustel). Ka viidati, et keskkonnaloa andjal on võimalik kanda veeloale

meetmed, mis vähendavad maaomanikku kahjustava tegevuse mõju (vt Riigikogu XIII

koosseisu 643 SE algteksti seletuskirja lk 44 ning eelnõu teiseks lugemiseks koostatud

seletuskirja muudatusettepanekute nr 77 ja nr 79 juurde).

Kuigi ülekaaluka avaliku huvi esinemist tuleb maaomaniku nõusoleku puudumise korral igal

konkreetsel juhul eraldi hinnata, arvestades just konkreetse taotluse puhul tähtsust omavaid

asjaolusid, saab kohtu hinnangul eelviidatust järeldada, et maaomaniku nõusolekust keeldumise

korral on veeloa andmine põhjendatud juhtudel, mil paisutuse säilitamine on vajalik

looduskaitselistel põhjustel või mõne elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse tagamiseks. Näiteks

on Harju Maakohus oma 24.09.2021 otsuses nr 2-18-9777 leidnud, et selline ülekaalukas avalik

huvi paisutamise jätkamiseks esineb olukorras, kus see on vajalik paljude elanike joogiveega

varustamiseks ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamiseks. Vooluveekogude

paisutamisega mõjutatakse paratamatult looduskeskkonda ning sellega kaasnevad lisaks

positiivsetele nähtustele ka negatiivsed mõjud (nt võimalik ebasoodne mõju maa

niiskusrežiimile, vee-elustikule, vee kvaliteedile jm). Seejuures on veekogu paisutamisega

puudutatud isiku kinnisasjale kaasnevad negatiivsed mõjutused käsitatavad omandiõiguse

riivena.

Seega peab ilma vastava isiku nõusolekuta paisutamiseks kohtu hinnangul esinema olukord,

kus konkreetsel paisutusel on täita mingi väga kaalukas avalikust huvist lähtuv funktsioon. Muu

vähema kaaluga avaliku huvi tuvastamisel on vajalik eelnevalt lahendada maakohtus huvide

kaalumisel põhinev nõusoleku asendamise vaidlus.

17.2 Vihula III pais (muldkeha, voolurahustuskaev, regulaator) asub järgnevatel kinnistutel:

Paisjärve regulaator (kt 88702:002:0117), Vihula mõis (kt 88702:001:0036) ja 17183 Karula-

Vihula-Sagadi tee (kt 88702:002:1060) ning kaebaja (OÜ Ojavool) on Paisjärve regulaator

kinnistu omanik. KeA on arvestanud ülekaaluka huvi esinemise hindamisel muu hulgas sellega,

et kaebaja kavandab hüdroenergia kasutamist hüdroelektrienergia tootmiseks ning elektriga

varustamine on hädaolukorra seaduses (HOS) § 36 lg 1 p 1 loetletud kui elutähtis teenus. KeA

jõudis järeldusele (vt 01.06.2020 kiri nr DM-107579-19), et Vihula III paisul toodetav

elektrienergia ei ole riigi toodangus määrava tähtsusega ning seal toodetud elektrienergial ei ole

ka kohalikul tasandil olulist rolli (taastuvenergiast toodeti 2017. a kokku ca 1500 GWh, millest

hüdroelektrienergia moodustab 0,24%; ökoloogilis-majandusliku hinnangu alusel toodab

Vihula III paisu hüdroelektrijaam keskmiselt 115000 kWh aastas; madalveetingimustes jaam

ei tööta).

12(13)

Kaebaja ei ole eeltoodule vastu vaielnud ning on seejuures ise rõhutanud, et hüdroenergia

kasutamiseks ülekaalukat avalikku huvi (ega üldse avalikku huvi) ta ei väida (vt kaebaja

31.03.2021 kiri KeA-le ja 30.10.2021 menetlusdokument; kaebus p 3.16 viimane lause).

17.3 Kaebaja on kaebuses välja toonud, et veeloa taotlemise esmane põhjus on paisjärve

säilitamine. Seejuures on kaebaja haldusmenetluses selgitanud, et ülekaalukas avalik huvi vee

erikasutuseks ettevõtte ja Haljala Volikogu keskkonna-, maa- ja planeeringu komisjoni

seisukohas viidatud 48 inimese jaoks seisneb asjaolus, et ilma veeloata tuleb paisutus

likvideerida ja sellega kaob ära kogukonna jaoks oluline paisjärv. Kaebaja viitab, et kogukond

on toonud välja paisjärve likvideerimisel rekreatsiooni (eelkõige ujumine, kalastamine)

kadumise võimalused, maastikulise kadumise kui ka olulise tuletõrje vee-võtukoha kadumise

(dtl 41 ja 209). Kohtumenetluses on kaebaja lisaks märkinud, et enamuse järveäärsete perede

(5-6 peret) elukohavalik on lähtunud otseselt järve olemasolust ning Vihula paisjärv on

ümbruskonna elanike jaoks oluliselt vajalik rekreatsioonialana ja visuaalselt nauditav maamärk.

Ühtlasi leiab kaebaja, et Vihula paisjärve säilimise on ette näinud ka Vihula valla kehtiv ÜP ja

sellest võrsuvad ka maaomanikele subjektiivsed õigused, mh õigus senise keskkonna

säilimisele.

Seega väidab kaebaja sisuliselt, et ülekaalukas avalik huvi seisneb kohaliku omavalitsuse ning

ümbruskonna elanike huvis säilitada olemasolev keskkond. Kaebaja kohtusse pöördumise

eesmärgiks ei saa olla kohaliku omavalitsuse või kolmandate isikute huvide eest seismine.

Samas ei ole kaebaja välja toodud asjaolusid ka alust käsitada ülekaaluka avaliku huvina,

millest lähtuvalt peaks KeA kaebajale veeloa andma ilma paisutamisest negatiivselt mõjutatud

maaomaniku nõusolekuta.

Vaidlust ei ole, et Vihula järve ümbritsevad eravalduses olevad kinnistud ning kehtiva Vihula

valla ÜP kohaselt ei ole paisjärve näol tegemist avaliku supluskohaga. Järve ümbruses elavatele

inimestele olemasoleva keskkonna säilitamine, sh visuaalse vaate ning harjumuspärase suplus-

ja kalastamiskoha säilitamine, ei ole kohtu hinnangul käsitatav ülekaaluka avaliku huvina VeeS

§ 192 lg 2 tähenduses. Ka asjaolu, et paisjärve toetuseks korraldatud üritustel on kogutud järve

säilitamiseks ligi 200 (või enam) toetusallkirja, ei kinnita, et paisutus täidab avalikkuse jaoks

mingit üliolulist funktsiooni ja seeläbi esineb igal juhul alus paisutuse jätkamiseks. Paisutamise

jätkamiseks veeloa andmist ei õigusta vaid see, et paisutuse säilimise poolt on rohkem (sh

ilmselt ka paisjärvega otseses puutumuses mitteolevaid) inimesi kui paisutuse säilimise vastu.

Ülekaalukaks avalikuks huviks ei saa olla pelgalt see, et paisjärve ümbruses elavad inimesed

soovivad seda säilitada visuaalselt nauditava maamärgina.

Ka ei pidanud KeA loobuma maaomaniku nõusoleku küsimisest seetõttu, et kohalik

omavalitsus võib tulevikus kavandada Vihula paisjärve kaldale avalikku supluskohta. Asjaolu,

et vald on 01.10.2019 kehtima hakanud veeseadusest ajendatuna määratlenud koostatava ÜP

lähteseisukohtades (mitte kehtestatud ÜP-s) Vihula III paisu ülekaaluka avaliku huviga

objektina, ei tähenda automaatselt veeloa andmiseks ülekaaluka avaliku huvi esinemist. Samuti

ei ole kohtule äratuntav, kuidas läheks kehtiva Vihula valla ÜP-ga vastuollu see, kui paisutamist

ei jätkata. Igasugune avalik huvi ei ole veel käsitatav ülekaaluka avaliku huvina VeeS § 192 lg

2 mõttes. Kohus märgib siinkohal täiendavalt sedagi, et kohalikul omavalitsusel puudub õigus

otsustada, kas veeloa andmine on põhjendatud või mitte. Kohaliku omavalitsuse arvamuse

küsimise eesmärgiks on loaandjale kohalike olude ja veeloa andmise otstarbekuse kohta

informatsiooni andmine, kuid see arvamus või seisukoht ei ole KeA-le siduv (vrd Tallinna

Ringkonnakohtu 01.03.2019 määrus nr 3-19-114, p 14).

KeA on haldusmenetluses välja selgitanud, kas Vihula järve vahetus ümbruses asub salvkaeve,

mille veetaset võib paisutuse likvideerimine mõjutada. Haljala valla selgituste kohaselt on

13(13)

paisjärve ümbruses olevate majapidamiste veevarustus tagatud puurkaevudega; ainsana

kasutatakse salvkaevu Kingu kinnistul, mille veetase on kaevu omaniku hinnangul kõrgemal

kui paisjärve veetase. Teadmata on andmed Gotthardi kinnistul paikneva kaevu kohta, kuid

kõnealuse kinnistu omanik ei ole paisutamise jätkamisega nõustunud. Vallale teadaolevalt ei

ole Vihula III paisjärve uputatud maakütte torustikke. Samuti on KeA-d teavitatud, et lisaks

Vihula paisjärvele asub piirkonnas Vihula veskijärv, mis on Päästeameti väitel samuti

veevõtukohana aastaringselt kasutatav. Ühtlasi on KeA selgitanud, et Vihula järv ei paikne

Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis ning sellele ei kohaldu LKS § 31 lg 2 p 2.

17.4 Eeltoodust ei nähtu, et paisutamise jätkamist ilma puudutatud maaomaniku nõusolekuta

õigustaks ülekaalukas avalik huvi.

Kohtu hinnangul on KeA arvestanud kõigi asjas tähtsust omavate asjaoludega ning KeA

järeldust ülekaaluka avaliku huvi puudumise kohta ei ole alust pidada meelevaldseks.

Eeltoodut ei väära ka kaebuses viidatud Ü. Ehrlichi 2018. a ökoloogilis-majanduslik hinnang

Vihula III paisul asuvale hüdroelektrijaamale, mille kasutamise osas kaebaja ülekaalukat

avalikku huvi ise ei väida.

18. Kokkuvõttes on vastustaja seega põhjendatult nõudnud kaebajalt Gotthardi kinnistu

omaniku kirjalikku nõusolekut. KeA on kaebaja veeloa taotluse 11.03.2020 kirjaga nr DM-

107579-12 menetlusse võtnud ja taotluse lahendamisel tähtsust omavad asjaolud välja

selgitanud, sh andnud kaebajale korduvalt võimaluse taotluse puuduste kõrvaldamiseks

(puuduoleva maaomaniku nõusoleku esitamiseks). Muu hulgas on KeA 18.12.2020 kirjaga nr

DM-107579-32 pikendatud kaebaja taotlusel menetlustähtaega, kuna kaebaja teatas kavatsusest

pöörduda Gotthardi kinnistu omaniku nõusoleku saamiseks kohtu poole. KeA määras sellest

tulenevalt kaebajale puuduoleva nõusoleku esitamise tähtajaks 31.03.2021 (dtl 222-223).

Kaebaja määratud tähtajaks KeA-le Gotthardi kinnist omaniku kirjalikku nõusolekut ei esitanud

(st taotluse puudust ei kõrvaldanud). Seega võis vastustaja jätta taotluses esinenud puuduste

tähtaegselt kõrvaldamata jätmise tõttu kaebaja taotluse HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata.

See ei takista kaebajal esitamast vastustajale uut veeloa taotlust, taotledes vajadusel veeloa

saamiseks vajaliku nõusoleku asendamist tsiviilkohtumenetluses.

19. Kaebaja kaitstavaid subjektiivseid õigusi (omandiõigus, ettevõtlusvabadus) pole rikutud

ning kaebus jääb kõigis nõuetes rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, seega tema menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole

kohtult enda menetluskulude hüvitamist taotlenud (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)