3-21-1233/9 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-21-1233

Otsuse kuupäev

17.05.2022

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Kirill Mikhaylovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

27.05.2021. a otsuse nr 15.3-3.1/6455-3 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Kirill Mikhaylov, volitatud esindaja Jüri Sakkart

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Triinu Moora

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Kirill Mikhaylovi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

16.06.2022

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kirill Mikhaylov (edaspidi ka kaebaja) on 1995. aastal Eestis sündinud Venemaa

Föderatsiooni kodanik. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 01.01.2010 Politsei- ja

3-21-1233

Piirivalveamet (PPA)) 21.03.2000. a otsusega anti kaebajale Eesti Vabariigi alaline elamisluba,

mis seoses 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega muutus

automaatselt Eesti Vabariigi pikaajalise elaniku elamisloaks. Kaebajat on kriminaalkorras

karistatud 4 korral ja väärteokorras 15 korral ning ta on viibinud vangistuses ajavahemikul

21.08.2017–12.05.2021.

2. Viru Vangla tegi 09.05.2018 PPA-le ettepaneku tunnistada kaebaja pikaajalise elaniku

elamisluba kehtetuks ning teha talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks. PPA alustas 12.12.2018

kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust. Kaebaja esitas

31.12.2018 PPA-le enda vastuväited seoses elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlusega.

Kaebaja selgitas, et tema alalisest elamisloast ilmajätmine ei ole otstarbekas ja õige. Ta sündis

vabas Eestis 1995. aastal, tema kodakondsus valiti tema eest ja seejuures ei ole arvestatud tema

arvamust. Ta on kõik 23 eluaastat veetnud Eestis ja käinud Eestis lasteaias. Venemaal ei ole tal

ühtegi sugulast ja tal ei ole kellegi juurde sõita. Tema ema on invaliid, kes vajab tema abi.

Samuti vajab abi tema vanaema. Venemaa on kaebaja jaoks võõras riik. Ta mõistab, et on süüdi

ja kahetseb tehtut. Kaebaja esitas oma täiendavad vastuväited 24.02.2021.

3. PPA tunnistas 27.05.2021. a otsusega nr 15.3-3.1/6455-3 kaebaja pikaajalise elaniku

elamisloa nr EL39P002389 alates 27.05.2021 kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eesti Vabariigist

lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast

tema karistuse kandmist, ning kohaldas talle sissesõidukeeldu kolmeks aastaks Schengeni

õigusruumi alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult

järgmised.

1) VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks, kui

välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

2) Kaebajat on karistatud 15 korda väärteokorras ja 4 korda kriminaalkorras. Kaebaja on

pannud 2013. aastal toime võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise grupi poolt

(kriminaalasi nr 1-13-11348); 2014. ja 2015. aastal kaasaaitamise arvutikelmusele suures

ulatuses ja rahapesu grupi poolt suures ulatuses (kriminaalasi nr 1-17-6036); 2017. aastal

narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ja mootorsõiduki juhtimise

joobeseisundis (kriminaalasi nr 1-18-1109) ning 2013. ja 2014. aastal suures koguses

narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise (kriminaalasi nr 1-17-8973). Arhiveeritud ja

kehtivatest väärtegudest nähtub, et isikut on alates 15. eluaastast karistatud karistusseadustiku

(KarS) § 262 alusel 2 korda, liiklusseaduse (LS) alusel 5 korda ning narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) §151 alusel 5 korda. Esimest

korda karistati isikut NPALS alusel 2014. aastal, kui isik oli 19-aastane. Kuritegude ja

väärtegude episoodides kirjeldatuga lõi kaebaja mitmel korral reaalse ohu kogu ühiskonnale,

rahvatervisele ning kannatanutele, mis realiseerus teiste isikute vara omastamises, korduvate

kelmuste toimepanemises, kelmuste tulemusel omastatud raha legaliseerimises ehk rahapesus,

suures koguses narkootikumide pikaajalises ebaseaduslikus käitlemises ja narkojoobes

mootorsõiduki juhtimises. Eeltoodu tõttu kujutab isik ohtu avalikule korrale. Kaebajast tuleneb

oht ka avalikule julgeolekule, mis seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest

normidest, rikub põhiseaduslikku korda kahjustades riigis viibivate inimeste õigushüvesid.

Temast tulenev oht seisneb korduvate varavastaste ja rahvatervisevastaste süütegude

toimepanemises.

3) Kaebaja toimepandud kuriteod on läinud ajas raskemaks ning kohtu poolt varasemalt

mõistetud karistustest hoolimata on ta jätkanud kuritegude toimepanemist ja seda ka katseajal.

Kaebaja on pannud kuritegusid toime alates 18. eluaastast, kuid vangistuses viibib esimest

korda. Kaebajat ei mõjutanud õiguskuulekale teele asuma ka esimesed mõistetud leebed

3-21-1233

karistused ning õiguskuulekad perioodid on süüdimõistmiste vahel olnud pea olematud.

Märkimist väärib, et peale kelmuse ja rahapesu kuriteos süüdimõistmist ja mõni päev enne

kriminaalhoolduse algust vahistati isik juba uue esimese astme kuriteo toimepanemise eest.

Kaebaja pani narkootikumide ebaseadusliku käitlemise toime kestvalt 2017. aasta aprillist kuni

tema kinnipidamiseni augustis. Sealjuures on vähemalt 12 narkootikumidega seotud

kuriteoepisoodi toime pandud ajal, mil toimus eelneva esimese astme kuriteo (rahapesu) ja

kelmuse toimepanemise menetlus. Seega ei saa omistada isiku paljasõnalisele väitele, et kandes

pikaajalist vanglakaristust, on ta oma käitumisest teinud vastavad järeldused, sellist kaalu, mille

põhjal saaks väita, et isikust tulenev oht on välistatud. On oluline, et isiku varasem käitumine

on olnud ohtlik ja toimepandud kuriteod tõsised, kuid tema käitumisele ei ole omane

impulsiivsus. Vastupidi, toimepandud kuriteod on sooritatud läbimõeldud tegevustena ja

organiseeritult. Seega võtab PPA positiivse asjaoluna arvesse seda, et isikul puuduvad

vangistuse jooksul distsiplinaarkaristused, kuid sellele ei saa omistada sellist kaalu, mille tõttu

võiks arvata, et isikust lähtuv oht ei ole enam reaalne.

4) Kaebaja on kahjustanud ühiskonna põhihuve ja see kaalub üles isiku huvi säilitada

pikaajalise elaniku elamisluba. Kuigi isiku kehtivad kriminaalkaristused on karistusmäära

poolest miinimummäära lähedased ja isik on reaalselt vangistuses esimest korda, on ta pannud

toime rasked kuriteod. Kaebaja toetas oma tegevusega narkootilise aine levikut ja müügiturgu

Eesti Vabariigis, mis ohustab otseselt rahvatervist, avalikku korda, aga ka rahvusvahelist

õigushüve. Kaebaja on oma tegevusega võimaldanud Eestis narkootikumide käitlejate ringi

suurenemist, mistõttu on tema toimepandu veelgi tõsisem. Lisaks on kaebaja aidanud kaasa

varavastaste kuritegude toimepanemisele, milleks olid suures ulatuses arvutikelmuste

toimepanemine, ning on seeläbi rikkunud teiste isikute omandit kui põhiseadusega kaitstavat

õigushüve. Arvestades kaebaja eelnevat õigusvastast käitumist ning ükskõikset suhtumist Eesti

Vabariigi õiguskaitsesüsteemi, on kaebajast tulenev oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule

tegelik, jätkuv ja piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 mõttes.

5) Kaebaja ei ela väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 mõttes Eesti

Vabariigis pereelu. Pereregistrist nähtub, et isik on vallaline ning tal ei ole lapsi. PPA ei

tuvastanud menetluses kaebaja ja tema ema või vanaema vahel olevat erakorralist sõltuvussuhet

ning seetõttu ei ole ka nendevahelised suhted käsitletavad perekonnana Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduse kaitse konventsiooni artikli 8 tähenduses. Kaebaja väljasaatmisel säilib tema

lähikondlastel võimalus teda Venemaa Föderatsioonis külastada või sinna elama asuda.

Kaebaja Venemaa Föderatsioonis külastamist või vanemate sinna elama asumist toetab see, et

mõlemal vanemal on Vene kodakondsus ja nad on rahvuselt venelased. Lisaks saavad isikud

jätkata suhtlust sidevahendeid kasutades.

6) Kaebajale on kinnipidamisasutuses viibides kogunenud vabanemistoetus, mis võimaldab

tal pärast vabanemist toime tulla. Venemaa Föderatsioonil on oma riigi kodanike ees samuti

kohustused ning kaebajal on Venemaale lahkumisel võimalik taotleda Eesti Vabariigilt

lahkumistoetust, mis aitab tal Venemaa Föderatsioonis esialgu hakkama saada. Kaebajal on

samasugused võimalused tööle asumiseks ja sisepassi taotlemiseks Venemaa Föderatsioonis

nagu teistel Venemaal elavatel Vene kodanikel. Samuti kõneleb kaebaja vene keelt emakeelena

ning omab keevitaja kutsetunnistust. Seega ei erine isiku toimetulek Venemaal olulisel määral

toimetulekust Eestis. Kaebaja püüdlused Eesti ühiskonda integreeruda piirnevad tema

mõningase seadusliku töötamisega ja Eestis hariduse omandamisega, sest ta ei oska eesti keelt

ega pole pidanud vajalikuks taotleda ka Eesti kodakondsust.

7) Kaebaja suhtes tuleb kohaldada sundtäidetavat lahkumisettekirjutust, kuna ta kujutab

endast ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule ning selleks, et oleks välistatud

3-21-1233

tema poolt uute süütegude toimepanemine pärast vanglast vabanemist. Kaebaja on kahel korral

pannud katseajal toime uued esimese astme kuriteod ning õiguskuulekas käitumine on

kuritegude sooritamise vahel olnud pea olematu. Positiivsed asjaolud, nagu isiku poolt

võlgnevuste tasumine ning ema toetuse ja elukoha olemasolu, pole takistanud kaebajal ka

varem uute kuritegude toimepanemist.

8) Arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga, seda, et siin elavad tema

vanemad, aga ka asjaolu, et kaebajal puuduvad sidemed teistes Schengeni õigusruumi riikides

ning asjaolu, et ta ei ela Eestis perekonnaelu, tuleb kaebajale kohaldada 3-aastane

sissesõidukeeld.

4. K. Mikhaylov esitas 07.06.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 27.05.2021. a otsuse

nr 15.3-3.1/6455-3 tühistamiseks.

5. Tartu Halduskohus võttis 24.08.2021. a määrusega kaebuse menetlusse.

6. PPA esitas kaebusele 24.09.2021 vastuse, paludes jätta kaebus rahuldamata.

7. Tartu Halduskohus määras 08.04.2022. a määrusega asja läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.

8. Kaebaja ja vastustaja esitasid kohtu palutud täiendavad seisukohad ja tõendid kohtule

26.04.2022.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebaja leiab, et vaidlustatud PPA otsus ei ole õiguspärane ning palub selle tühistada,

põhjendades oma seisukohta järgmiselt.

1) Igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu on vaja kohaldada ja milline

sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Otsusest ei nähtu, et

vastustaja oleks antud osas kaalutlusõigust teostanud (nt kaalunud vabatahtliku lahkumise

tähtaja määramist).

2) EIK praktikast tuleneb, et isikust tuleneva ohu tuvastamine ei tohi baseeruda pelgalt

karistatavuse faktil, vaid toimunud peab olema juhtumipõhine hindamine, kus analüüsitakse

karistusotsuseni viinud süüteo asjaolusid. Otsusest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks kaebajast

tulenev oht on tegelik ja piisavalt tõsine. Sisuline analüüs kuritegude ning kaebaja süü suuruse

osas puudub täielikult. Nii viitas vastustaja muu hulgas narkootikumidega seotud süüteole, ent

ei analüüsinud põhjalikumalt selle asjaolusid. Seda tulnuks aga teha, põhjendamaks, et kaebaja

kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu. Samuti ei nähtu otsusest, et vastustaja oleks

analüüsinud mõistetud karistuste määra. Nii on näiteks kaebajale KarS § 184 lg 1 järgi

mõistetud karistus süüteokoosseisu miinimumi lähedane.

3) Vastustaja hinnang kaebajast tuleneva reaalse ohu osas on otseses vastuolus Viru Maakohtu

seisukohtadega 12.05.2021. a määruses nr 1-17-8973, millega kaebaja vabastati tingimisi enne

tähtaega temale Viru Maakohtu 02.10.2018. a otsusega mõistetud karistuse kandmisest.

Vastustaja ei ole põhjendanud, miks vangla iseloomustus on kaalukam, kui kohtu poolt

tuvastatud ning kohtumääruses kirjeldatud asjaolud. Viru Maakohus on teinud viidatud

määruses järelduse, et kaebaja käitumine vanglas on olnud seaduskuulekas. Samuti on seal

märgitud, et kaebajal ei ole probleeme alkoholi tarbimisega ning tal pole diagnoositud

narkosõltuvust.

4) PPA ei saanud arvestada kaebaja varasemate, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kustunud

kriminaalkaristuste ja kaebaja väärteokaristustega. Seega on arvestatud asjassepuutumatu

asjaoluga, mis on käsitatav diskretsiooniveana.

3-21-1233

5) Vastustaja jättis 17.02.2021 kaebajale edastatud kirjas selgitamata, mida kujutavad endast

lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld, millised õiguslikud tagajärjed nendega kaasnevad,

milliseks ajaks on sissesõidukeeld kohaldatav jne. Seega oli kaebajal võimalik esitada oma

vastuväited üksnes seoses elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlusega, mis tähendab, et

kaebaja jäi lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas ära kuulamata.

6) Kaebajast ei lähtu ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka aasta pärast tema

kinnipidamisasutusest vabanemist. Kaebajat on nii elukohas kui ka tööl iseloomustatud

positiivselt ning ta ei ole sooritanud töödistsipliini ega avaliku korra rikkumisi. Vabaduses

oldud aja jooksul on kaebaja teinud kõik endast sõltuva resotsialiseerumise nimel, on olnud

seadusekuulekas kodanik ja näidanud, et ta tahab ja suudab elada ühiskonnas õigusrikkumisi

sooritamata. Kaebaja leidis iseseisvalt töö ja näitas, et on hea spetsialist. Töösuhe lõppes vastu

tema enda tahtmist. Ka kriminaalhooldusametnik iseloomustab kaebajat positiivselt.

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

1) Kaebaja etteheide PPA diskretsioonivigadele ei ole asjakohane. PPA ei pea andma isikule

võimalust enda Eestis viibimine seadustada olukorras, kus PPA hinnangul on tegemist tegeliku

ja piisavalt tõsise ohuga ning isik tuleb Eesti Vabariigist välja saata tema kodakondsusjärgsesse

riiki. Täidetud ei ole ka VSS §-s 9 sätestatud eeldused (ammendavalt), millistel juhtudel teeb

haldusorgan Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele ettekirjutuse kohustusega taotleda

kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks.

2) Kaebajast lähtuv oht on tunduvalt tõsisem, kui see oli kaebaja poolt viidatud Riigikohtu

lahendite asjaoludel. Kaebaja toime pandud narkootikumidega seotud süüteod hõlmavad nii

omandamist, valdamist, edasiandmist kui ka grupiviisilist tegutsemist majandusliku kasu

saamise eesmärgil.

3) Kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas

kehtivatest normidest. Kaebaja poolt toimepandud tegusid saab käsitada ohuna riigi

julgeolekule lisaks VMS § 237 lg 4 tähenduses, kuna kaebajat on kriminaalkorras korduvalt

karistatud esimese ja teiste astme tahtlike kuritegude eest.

4) Kuna PPA on tuvastanud kaebajast tuleneva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu Eesti Vabariigi

avalikule korrale, täites seega VSS § 72 lg 2 p 4 eeldused, jõudis haldusorgan õigele järeldusele,

et avaliku korra ja julgeoleku kaitsmise eesmärgil tuleb lahkumisettekirjutus koheselt sundtäita

pärast kaebaja vanglast vabanemist, et oleks välistatud kaebaja poolt uute süütegude

toimepanemine. PPA ei ole piirdunud ohuhinnangu koostamisel üksnes teabega, millal ja

millise karistusseadustiku normi alusel on kaebaja süüdi mõistetud, vaid PPA on arvestanud

otsuse tegemisel kaebaja toime pandud õigusrikkumiste liike, raskust, laadi, korduvust,

analüüsinud süütegude tehiolusid ja dünaamikat, karistuse määrasid, arvestades varasemate

karistuste mõju kaebaja õiguskuulekale teele suunamisel ning leidnud põhjendatult, et kaebaja

kujutab endast tegelikku ja piisvalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi

julgeolekule.

5) PPA on analüüsinud kaebaja karistusotsuseid (sh arhiveerituid) ja võtnud arvesse ka

väärteokaristusi, mis on küll väiksema kaaluga kui kuriteod, kuid näitavad samuti isiku

käitumismustrit

ja

õiguskuulekust.

Kaebajat

on

lihtmenetluse

vormis

karistatud

kriminaalkorras neljal korral. Ühel korral on kriminaalmenetlus toimunud lühimenetluse

vormis, mille põhimõtteks on, et kohus vähendab määratud karistust ühe kolmandiku võrra.

Kolmel korral on karistuse liigi ja määra osas toimunud kokkuleppemenetlus.

Kokkuleppemenetlus on kriminaalõiguslik kompromiss ning ilmselgelt kompromissi

3-21-1233

saavutamiseks ei alustata läbirääkimisi sanktsiooni ülemmäärast. Kokkuvõtvalt on PPA

vaidlusaluses otsuses lähtunud eelpool toodud kriminaalõiguses kehtivatest lihtmenetluse

põhimõtetest, karistuse eesmärkidest ning johtuvalt sellest kaalunud kaebajale mõistetud

karistuse liike ja määrasid.

6) Kaebaja on pannud toime kolm esimese astme kuritegu. Ilmselgelt on need kõik eraldi

võetuna kõrge ühiskonnaohtlikkusega. Lisaks esimese astme kuritegudele on kaebaja toime

pannud ka teise astme kuritegusid. Samuti on talle omane kuriteo episoodide paljusus.

Arvestades kaebaja toime pandud kuritegude iseloomu, raskust, etteplaneeritust grupis ja

pikaajalist toimepanemist, on isikust lähtuv oht piisavalt tõsine, kuna ta on kahjustanud

ühiskonna põhihuve. Kaebajal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis ehk ta on

järjepidevalt käitunud õigusvastaselt, ta ei ole mõistetud karistustest järeldusi teinud, on pannud

uued kuriteod toime katseajal ning perioodid õiguskuulekalt elatud süüdimõistmiste vahel on

osutunud olematuks. Eeltoodu viitab otseselt sellele, et kaebajast lähtuv oht on hoolimata heast

käitumisest vanglas siiski piisavalt tõsine.

7) Kaebajale on haldusmenetluses antud kahel korral võimalus esitada oma arvamusi ja

vastuväiteid ning mõlemal juhul on esitanud kaebaja oma seisukohad ka väljasaatmise osas.

Seega ei ole kaebajat jäetud ära kuulamata.

8) Seisukohad, millega kohus põhjendab isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest

vabastamist, pole siduvad ei PPA-le ega halduskohtule.

KOHTU SEISUKOHT

11. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

12. Kaebaja on vaidlustanud PPA otsuse, millega PPA tunnistas VMS § 241 lg 1 p 2 alusel

kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa. Sama otsusega tegi PPA kaebajale

VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lõigete 2 ja 3 alusel ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks

Venemaa Föderatsiooni sundtäitmisega pärast temale määratud karistuse lõppu ja kohaldas

kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse

täitmisest.

13. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui

välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kui vastavalt

VSS § 7 lg-le 1 tuleb teha Eesti Vabariigis viibimisaluseta viibivale välismaalasele (kelleks on

ka kaebaja pärast tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ja

kinnipidamisasutusest

vabanemist)

ettekirjutus

Eesti

Vabariigist

lahkumiseks,

siis

VSS § 72 lg 2 p 4 annab PPA-le õiguse teha välismaalasele koheselt sundtäidetav

lahkumisettekirjutus, ilma lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks tähtaega määramata

juhul, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. VSS § 74 lg-st 2

tuleneb, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. VSS § 74 lg 3 jätab PPA-le

võimaluse kohaldada lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu lühemaks ajaks juhul, kui

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne.

14. VMS § 241 lg 1 punktis 2 sätestatud alust pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamiseks tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu Nõukogu 25.11.2003. a direktiiviga

2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (edaspidi ka

direktiiv 2003/109/EÜ). Kuigi direktiivist 2003/109/EÜ tuleneb pikaajalise elaniku staatuse

omandanud isikule tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu (vt selgituste p 16), lähtub sama

direktiiv ka põhimõttest, et kolmanda riigi kodanikud, kes soovivad omada pikaajalise elaniku

3-21-1233

staatust, ei või kujutada ohtu avalikule korrale või julgeolekule (vt selgituste p 8). Ohtu

avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes tuleb käsitada olukorrana, kus asjaoludele antava

objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime

varem toimepanduga sarnase õigusrikkumise (vt Riigikohtu 27.02.2014. a otsus nr 3-3-1-1-14,

p 16). Vastavalt direktiivi 2003/109/EÜ selgituste p-le 8 võib mõiste „avalik kord“ hõlmata

süüdimõistmist tõsise kuriteo eest. Mõiste „avalik julgeolek“ hõlmab aga nii liikmesriigi

sisejulgeolekut kui ka välisjulgeolekut, sealhulgas kuulub selle mõiste alla võitlus narkootiliste

ainetega grupiviisilise kaubitsemisega seotud kuritegevuse vastu (vt Euroopa Kohtu

08.05.2018. a otsus, C-82/16, p 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

15. Direktiivist 2003/109/EÜ lähtuvalt tuleb eristada ohtu avalikule korrale või julgeolekule,

mis tingib isiku riigist väljasaatmise (art 12) ning ohtu avalikule korrale või julgeolekule,

millega väljasaatmist ei kaasne (art 9 lg 3). Riik saab isiku pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks

tunnistamisel

kohaldada

tema

suhtes

samaaegselt

ka

sundtäidetavat

lahkumisettekirjutust üksnes juhul, kui tuvastatakse, et isikust lähtuv oht avalikule korrale või

julgeolekule on tegelik ja piisavalt tõsine (direktiivi art 12 lg 1; vt ka Riigikohtu 19.02.2019. a

otsuse nr 3-17-1545 p 19; 03.05.2019. a otsus nr 3-18-89).

16. PPA on antud juhul leidnud, et tulenevalt kaebaja toime pandud süütegudest lähtub temast

tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

17. Kohtule esitatud karistusregistri väljavõtte (seisuga 11.02.2021, dtl 155–161) kohaselt on

kaebajal 4 kehtivat kriminaalkaristust ning 3 kehtivat ja 12 arhiveeritud väärteokaristust.

Vastavalt karistusregistri seaduse § 5 lg 2 punktile 1 ja § 20 lg 1 punktile 4 on PPA-l õigus

tugineda muu hulgas andmetele isiku arhiveeritud karistuste kohta. Ka need andmed on seega

antud juhul asjakohased, iseloomustades kaebaja varasemat elukäiku (vt Riigikohtu

26.01.2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 18).

18. Viidatud karistusregistri väljavõttest nähtub, et esimene kriminaalkaristus mõisteti

kaebajale ajal, mil ta oli 19-aastane, Viru Maakohtu 12.05.2014. a otsusega nr 1-13-11348

(dtl 146–149). Nimetatud otsusega mõisteti kaebaja süüdi selle eest, et ta, tegutsedes grupis

teiste isikutega, sisenes süütesüsteemi juhtmete kokku ühendamise teel võõrasse sõiduautosse,

käivitas auto mootori, sõitis sellega Narva linnast maanteele ning süütas seal auto. Kaebaja pani

sellega toime KarS § 215 lg 2 p-s 2 sätestatud teise astme kuriteo (asja omavoliline kasutamine

grupi poolt). Kriminaalasja arutati lühimenetluses ning pärast karistuse vähendamist ühe

kolmandiku võrra (kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2) mõisteti kaebajale karistuseks

4 kuud tingimisi vangistust 3-aastase katseajaga.

19. Teist korda mõisteti kaebaja süüdi Viru Maakohtu 28.07.2017. a otsusega nr 1-17-6036

(dtl 103–145) KarS § 22 lg 3–§ 213 lg 2 p-de 1 ja 3 ning KarS § 394 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

selle eest, et ta aitas aastatel 2014 ja 2015 kaasa välisriikides toime pandud arvutikelmustele

ning pani toime rahapesu. Kohtuotsuse kohaselt värbas kaebaja eelnevalt kokkulepitu kohaselt

koos teiste isikutega Eestis süstemaatiliselt erinevaid isikuid (variisikud), kes nende

juhendamisel avasid tasu eest konto erinevates pankades või kelle pangakontod said nad kätte

pettusega. Kaebaja edastas variisikute pangakontode andmed teistele isikutele, kes tungisid

ebaseaduslikult erinevate välisriikide pankade andmetöötlusprotsessi ja teostasid pangas arveid

omavate kodanike pangaarvetelt rahalisi ülekandeid värvatud variisikute Eestis asuvatele

pangaarvetele. Selliselt aitas kaebaja kaasa teise astme kuriteo (arvutikelmus) toimepanemisele.

Sellega, et kaebaja edastas arvelduskontode andmed, pangakaardid, PIN koodid, internetipanga

kasutajatunnused ja koodikaardid teistele isikutele eesmärgiga pesta kuritegelikul teel saadud

raha (kokku 68 324 eurot), pani kaebaja aga toime rahapesu grupi poolt, vähemalt teist korda

ning suures ulatuses, mis on esimese astme kuritegu. Asjas kohaldati kokkuleppemenetlust ning

3-21-1233

kaebajale mõisteti liitkaristuseks 2 aastat ja 4 kuud vangistust, jättes vangistuse täielikult

täitmisele pööramata ja kohaldades kaebaja suhtes käitumiskontrolli kohustusega alluda

elektroonilisele valvele 4 kuu jooksul ja katseajaga 3 aastat.

20. Viru Maakohtu 08.02.2018. a otsusega nr 1-18-1109 (dtl 82–102; otsus on kohtule esitatud

osaliselt) mõisteti kaebaja süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 424 lg 1 alusel selle eest, et

ta käitles 2017. aastal grupis tegutsedes ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet,

omandades,

vallates,

hoides,

pakkides,

vahendades

seda

ja

andes

seda

üle

narkootikumisõltlastest isikutele; samuti selle eest, et ta, olles tarvitanud narkootilist ainet ja

olles alkoholi mõju all, juhtis mootorsõidukit. Narkootilise aine (marihuaana, amfetamiin,

Ecstasy) suures koguses ebaseadusliku käitlemisega (sh selle turustamise ja müümisega) grupi

poolt ja isiku poolt, kes on varem toime pannud KarS §-s 184 sätestatud kuriteo, pani kaebaja

toime esimese astme kuriteo. Kohtuotsusest nähtub (lk 16–19), et kaebaja hankis ja müüs

narkootilisi aineid teistele isikutele edasi korduvalt ja sagedasti ajavahemikul aprill kuni august

2017. Kriminaalasjas kohaldati kokkuleppemenetlust ning kaebajale mõisteti liitkaristuseks

5 aastat ja 6 kuud vangistust.

21. Kaebajale mõisteti neljas kriminaalkaristus Viru Maakohtu 02.10.2018. a otsusega

nr 1-17-8973 (dtl 77–81), mille kohaselt pani kaebaja aastatel 2013–2014 samuti toime

narkootilise aine (marihuaana) suures koguses ebaseadusliku käitlemise (valdamine ja edasi

andmine). Otsuse kohaselt käitles kaebaja teise isikuga ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes

ajavahemikul jaanuar 2013 kuni august 2014 korduvalt suures koguses narkootilist ainet

marihuaanat, tarvitades seda ise ning andes seda edasi teistele isikutele. Kaebaja mõisteti süüdi

KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi esimese astme kuriteos ning talle mõisteti liitkaristuseks kokku

5 aastat ja 6 kuud vangistust. Ka selles kriminaalasjas kohaldati kokkuleppemenetlust.

22. Väärteokorras on kaebajat muu hulgas karistatud avaliku korra rikkumise eest (toime

pandud alaealisena), narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku

käitlemise eest (viiel korral), samuti liiklusseaduse rikkumise eest.

23. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja toime pandud kuritegude, mh nende toimepanemise aja,

kestuse, sageduse ja viisi pinnalt saab pidada kaebajast lähtuvat ohtu piisavalt tõsiseks direktiivi

2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kaebaja on aidanud kaasa riikideülesele arvutikelmusele

ning pannud toime raske majandusalase süüteo, võimaldades oma tegevusega kuritegelikul teel

saadud raha kättesaamist nii, et kuriteo toimepanemisega seotud isikute tegelikud andmed

jääksid paljastamata. Sellise tegevuse võimalikul kordumisel saab selgelt kahjustatud Eesti riigi

majandussüsteem ja sellega seotult on ohus ka riigi sisejulgeolek. Enda varasema kriminaalse

käitumisega on kaebaja mitmel korral oluliselt kahjustanud ka rahvatervist, tegutsedes

kooskõlastatult teiste isikutega, et hankida suures koguses erinevaid narkootilisi aineid ning

müüa neid teistele isikutele tarvitamiseks edasi.

Eelkirjeldatult tegutsemine on toonud kaebajale kaasa kolmel korral süüdimõistmise esimese

astme kuriteo toimepanemises ning kohtu hinnangul saab eeltoodust piisavalt järeldada, et

kaebajast lähtuva ohu realiseerumisega kaasnevaid kahjulikke tagajärgi tuleb pidada piisavalt

olulisteks. See, et kaebajale on lühi- ja kokkuleppemenetluse kohaldamisest tulenevalt

mõistetud tema toime pandud kuritegude eest miinimummäära lähedasi karistusi, ei muuda neid

võimalikke kahjulikke tagajärgi vähem olulisemaks.

24. Kohtu hinnangul tuleb kaebajast lähtuvat ohtu pidada ka tegelikuks. Kohus ei nõustu

kaebajaga, et PPA on jätnud vaidlustatud otsuses kaebajast lähtuva ohu hindamisel temaga

seotud positiivsed asjaolud arvesse võtmata. Vaieldamatult iseloomustab kaebajat positiivsest

küljest see, et talle ei olnud vangistuse jooksul määratud ühtegi distsiplinaarkaristust. Samuti

3-21-1233

nähtub Viru Vangla 09.03.2021. a iseloomustuses (dtl 69–71) toodud kokkuvõtetest kaebaja

poolt sotsiaalprogrammide läbimise kohta, et kaebaja on teinud enda varasemast käitumisest

järeldusi ning on motiveeritud käituma edaspidi õiguskuulekalt. PPA otsusest nähtub aga

piisavalt selgelt, et PPA on nende positiivsete asjaoludega küll arvestanud, kuid on pidanud ohu

tegelikkuse hindamisel kaalukamaks kaebaja varasemat käitumist iseloomustavaid aspekte,

näiteks süütegude korduvus, planeeritus ja nende toimepanemine katseajal viibimisest

hoolimata.

25. PPA on asjakohaselt viidanud sellele, et kaebaja karistusandmete pinnalt on tuvastatav, et

kaebaja jätkas kuritegelikku käitumisviisi ka ajal, mil tema suhtes oli kohaldatud

käitumiskontrolli, samuti ajal, mil tema suhtes viidi läbi kriminaalmenetlust seoses varem toime

pandud süüteoga. Samuti ei ilmesta kaebaja toime pandud tegevusi mitte impulsiivsus ja

majanduslikult raskest olukorrast väljapääsu otsimine, vaid etteplaneeritus, läbimõeldus, grupis

teiste isikutega tegutsemine ning lisaks niigi heale sissetulekule täiendava sissetuleku saamise

soov (Tartu Ringkonnakohtu 16.07.2020. a määruse nr 1-17-8973 (dtl 173–177) p-st 25

nähtuvalt töötas kaebaja enne vangistust keevitajana Soomes, teenides palka u 1500 eurot

kuus). Kohus nõustub PPA-ga, et isik, kes suudab korrektselt käituda vangistuse režiimile

allutatuna, ei pruugi käituda samamoodi vabaduses (vrd Riigikohtu 26.01.2022. a otsus

nr 3-20-915, p 23). Kaebaja poolt enne vangistusse sattumist kuritegude kõrval ka arvukalt

väärtegude toimepanemine annab seevastu täiendavat tunnistust kaebaja hoolimatust

suhtumisest riigis kehtivates õigusaktides sätestatu järgimise vajadusse.

26. Kohus leiab, et kaebaja poolt vabaduses viibides uute ja varasemalt toimepanduga sarnaste

tõsiste süütegude toimepanemise ohtu ei ole võimalik välistada selle pinnalt, et Viru Maakohus

vabastas 12.05.2021. a määrusega (dtl 173–177) kaebaja enne tähtaega karistuse kandmisest

kontrollnõuete järgimise kohustusega. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine, talle lahkumisettekirjutuse tegemine ja tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamine

on haldusõiguslikud ohutõrje meetmed, mille kohaldamise kohta tehtud otsused põhinevad

prognoosil, mille aluseks on mh kaebaja isik, elukäik, toime pandud õigusrikkumised ja

käitumine karistuse kandmise ajal. Need asjaolud ei ühti täielikult nendega, mida tuleb kohtul

võtta arvesse isiku karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise otsustamisel (vt Riigikohtu

19.02.2019. a otsus nr 3-17-1545, p 21).

27. Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3 kohaselt tuleb liikmesriigil pikaajalise elaniku

väljasaatmise otsustamisel arvestada järgmiste teguritega: a) elamise kestus tema territooriumil,

b) asjaomase isiku vanus, c) tagajärjed asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks, d) sidemed

elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga. Kaebaja ei ole praegusel juhul osutanud

selliseid viidatud tegureid puudutavatele asjaoludele, mille pinnalt saaks pidada tema

väljasaatmist ebaproportsionaalseks. Muu hulgas ei ole kaebaja vastu vaielnud PPA väidetele,

et tema vanematel (või vanemal) on võimalik teda soovi korral Venemaa Föderatsioonis

külastada. Seevastu on vastustaja võtnud kaebajal Eesti Vabariigis lähedaste olemasolu arvesse

kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kestuse vähendamisel viielt aastalt kolmele aastale.

28. HMS § 40 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele

võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja

vastuväited. Praegusel juhul on kaebajale antud võimalus esitada haldusmenetluses oma

arvamusi ja vastuväiteid kahel korral: PPA 12.12.2018. a kirjaga menetluse algatamise kohta

(dtl 57–58) ja PPA 17.02.2021. a kirjaga täiendavate seisukohtade küsimise kohta (dtl 62–63).

Mõlemas kirjas on viidatud sellele, et kaebaja suhtes läbi viidud haldusmenetlus võib lisaks

tema pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisele päädida tema suhtes lahkumisettekirjutuse

tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisega. Kaebaja esitas menetluse käigus enda selgitused ja

3-21-1233

vastuväiteid 21.12.2018. a avalduses (dtl 59; tõlge eesti keelde dtl 60) ja 24.02.2021. a

avalduses (dtl 64–65, tõlge eesti keelde dtl 66). Eeltooduga on kaebajale olnud kohtu hinnangul

tagatud õigus olla haldusmenetluses ära kuulatud (HMS § 40 lg 1).

29. Kaebaja on kohtumenetluse käigus esitanud täiendavaid tõendeid, millega soovib tõendada

seda, et käesoleval ajal on kaebaja näol tegemist seadusekuuleka isikuga, kes ei kujuta endast

ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kaebajale määratud kriminaalhooldusametnik on

oma 26.04.2022. a kirjas (dtl 203) märkinud, et kaebaja täidab kontrollnõudeid ja kohustusi

nõuetekohaselt, teeb kriminaalhooldusametnikuga koostööd, osaleb sotsiaalprogrammis Õige

hetk ja näitab üles huvi oma katseaja positiivse kulu vastu. Kaebajat on positiivselt

iseloomustanud ka Korteriühistu Kangelaste 49 juhatuse esimees (11.04.2022. a iseloomustus

dtl 210, tõlge dtl 211), kelle sõnul on kaebaja abivalmis, rahuliku elustiiliga, temaga ei ole

probleeme ning majaelanikega on tal head suhted. Fortune OÜ direktori 14.04.2022 koostatud

iseloomustusest (dtl 213–214, tõlge dtl 215–216) nähtuvalt töötas kaebaja ajavahemikul

14.09.2022 kuni 26.11.2022 keevitajana Fortune OÜ-s. Tööandja sõnul näitas kaebaja end kogu

töötamise aja vältel positiivsest küljest, omas enda kutsealal märkimisväärseid teadmisi ning

oli töökas, abivalmis, õppimisaldis, vastutustundlik, suhtlemisel korrektne ja enese suhtes

nõudlik. Veel väljendas kaebaja tööandja arvamust, et kaebaja on sõnakuulekas ühiskonna liige,

on reaalselt asunud paranemise teele, on võimeline töötama töökollektiivis ning valmis olema

kasulik endale ja riigile.

Kuigi eeltoodu iseloomustab kaebajat positiivselt, ei nähtu sellest kohtu hinnangul siiski, et

pärast vaidlustatud otsuse tegemist oleks toimunud selliseid muudatusi, mille pinnalt saaks

selgelt järeldada kaebajast lähtuva ohu olulist vähenemist. Kohtuasja materjalidest ei ilmne, et

kaebajale ei oleks saanud omistada sarnaseid positiivseid iseloomuomadusi ka enne vangistusse

sattumist ning raskete ja ühiskonna olulisi huvi ohustavate kuritegude korduvalt toimepanemise

ajal. Kohtul puudub alus arvata, et kaebaja ei oleks ka siis olnud töökas ja viisakas.

Kriminaalhooldaja, kaebaja elukohas tegutseva korteriühistu esimehe ja kaebaja endise

tööandja iseloomustused ei anna seetõttu piisavalt tõendust sellest, et pärast ca ühe aasta

möödumist vaidlustatud otsuse tegemist oleks kaebajaga seotud asjaolud ning temast lähtuv oht

oluliselt muutunud.

30. Praegusel juhul puuduvad alused heita PPA-le ette ka kaebaja suhtes VSS 72 lg 2 p 4 ja lg 3

alusel koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise otsustamisel kaalutlusvigade

tegemist. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga kaebajast lähtuvale ohule ning arvestades muu

hulgas seda, et kaebaja on asunud elama samasugustesse tingimustesse, milles ta elas varem

süütegude toimepanemise ajal, puudub alus pidada vastustaja sellekohast otsustust

õigusvastaseks.

31. Eeltoodud põhjendustest lähtudes leiab kohus, et PPA on järginud vaidlustatud otsuse

tegemisel õigusaktides sätestatut ning hinnanud õigesti kaebajaga seotud asjaolusid. PPA otsus

on õiguspärane ning kaebus selle tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata.

32. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu

15 eurot ning on kandnud kulusid õigusteenusele 400 euro ulatuses (dtl 220). Need

menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Kaebaja muud võimalikud

menetluskulud ja ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda

(HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1 neljas lause).

(allkirjastatud digitaalselt)