3-21-581/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. mai 2022, Tartu

Haldusasja number

3-21-581

Haldusasi

OÜ Wetway kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 31. märtsi 2020. a otsuse

nr 13-30.2/20/168 tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks

tagastada kaebajale vaidlustatud otsuse alusel tasutud

summa.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. juuni 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Wetway apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant OÜ Wetway

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

RESOLUTSIOON

Jätta OÜ Wetway apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. juuni 2021. a

otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. juuni 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) rahuldas 4. juuli 2017. a otsusega

nr 13-30.2/17/1441 OÜ Wetway toetustaotluse traktor Valtra A95 ja silorulli kiletaja ostmiseks.

Kaebajale määrati toetus 15 000 eurot, millest 11 250 eurot maksti välja 4. juuli 2017. a otsuse

ja 3750 eurot 19. septembri 2017. a otsuse alusel.

2. 31. märtsi 2020. a otsusega nr 13-30.2/20/168 nõudis PRIA kaebajalt tagasi määratud ja

väljamakstud toetuse 15 000 eurot. PRIA leidis, et kaebaja on tekitanud eksitava mulje

põllumajanduslike toodete müügitulu omamisest taotlemisele eelnenud perioodil ning seega

rikkunud

põllumajandusministri

20. jaanuari

2015.

a

määruse

nr

„Väikeste

põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“

(määrus nr 7) § 2 lg 1 nõuet.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule (Tartu Maakohtu kaudu)

kaebuse

PRIA

toetuse

tagasinõudmise

otsuse

tühistamiseks,

PRIA

kohustamiseks

tühistamisnõude rahuldamise korral tagastada talle selle otsuse alusel kaebaja poolt tagasi makstud

summad.

Kaebaja ei nõustunud vastustajaga, nagu ei oleks 2015. aastal müüdud 5 looma omatoodetud.

Loomade esialgne omanik oli kaebaja ainuosaniku ja juhatuse liikme vanaema, kellel ei olnud

võimalust ja soovi nendega edasi tegeleda. Seetõttu hoolitsesid loomade eest nii kaebaja juhatuse

liige kui tema isa. Loomad kuulusid kaebaja juhatuse liikmele ja anti hiljem kaebajale. Kaebaja

juhatuse liige ei võtnud selle eest tasu, sest kaebaja oli alles asutatud ja rahalised vahendid

puudusid.

Ekslik on PRIA seisukoht, et toetuse tagasinõudmisel ei saa kaaluda ja arvestada

proportsionaalsust. Toetuse tagasinõudmise alusena ei saa kõne alla tulla ka EL määruse nr

640/2014 art 35 lg 1, sest kaebaja oleks kvalifitseerunud ka mittepõllumajanduslikuks tootjaks.

4. Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et tuvastas täiendava kontrolli käigus, et kaebaja on tekitanud PRIA-le eksitava

mulje põllumajanduslike toodete müügitulu omamisest taotlemisele eelnenud perioodil ning seega

ei täitnud määruse nr 7 § 2 lg 1 nõuet. Väär on kaebaja arusaam, et füüsilise isiku varasem tegevus

ja õigused loomapidamisel on omistatavad äriühingule ja et seda saaks/peaks seetõttu arvestama

äriühingust taotleja toetuskõlbulikkuse kriteeriumi täitmise hindamisel.

Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 35 p 1 kohaselt taotletud toetust ei maksta

või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 15. juuni 2021. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

6. Halduskohus osutas, et määruse nr 7 § 2 lg 1 sätestab, et toetust võib taotleda ettevõtja

äriseadustiku tähenduses, kelle põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele

vahetult eelnenud majandusaastal vahemikus 4000 – 14 000 eurot ja taotluse esitamisele vahetult

eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse

esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50,00 protsendi kogu müügitulust.

Kaebaja deklareeris taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaasta (s.o 2016. a)

omatoodetud põllumajanduslike toodete müügituluna 4400 eurot, mille moodustas kaheksa

elusveise müük (dtl 50). Taotluse esitamisele vahetult eelnenud teise majandusaasta (s.o 2015. a)

omatoodetud põllumajanduslike toodete müügituluna deklareeris kaebaja 1542 eurot, mille

moodustas viie elusveise müük (dtl 51).

7. Äriregistrist nähtuvalt asutati kaebaja 5. novembril 2015 sissemakset tegemata. Vaidlust ei ole

ka selles, et loomade registri andmetel kanti kaebaja nimele 24 looma 25. novembril 2015.

2015. aasta müügitulu tõendamiseks esitas kaebaja PRIA-le 20. detsembri 2015. a kuupäeva kandva

arve nr 1 (dtl 76), mille kohaselt müüdi viis veist. Arvel märgitud loomadest kaks viidi kaebaja

karjast välja 27. novembril 2015 (olid karjas 2 päeva) ja kolm looma viidi karjast välja 6. detsembril

2015 (olid karjas 11 päeva).

8. On küll usutav, et kaebaja juhatuse liige võis füüsilise isikuna kasvatada neid viit veist, mis

hiljem läksid kaebaja omandisse ja 2015. aasta lõpus edasi müüdi, kuid veiste kasvatamist enne

25. novembrit 2015 ei saa käsitada kaebaja tegevusena. Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime

tekib seadusega ettenähtud registrisse kandmisest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 26 lg 1 ls 1

ja lg 2). Kaebaja tegevusest põllumajanduslike toodete tootjana saab rääkida seega alates tema

õigusvõime tekkimisest. Veiste kasvatamine kahe ja üheteistkümne ööpäeva jooksul ei saa

ilmselgelt tekitada sellist lisandväärtust, mille pinnalt saaks väita, et need veised olid kaebaja

omatoodang.

Riigikohus on erinevates lahendites põllumajandusliku tootmisega tegelemist defineerinud kui

taime- ja loomakasvatust eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on

sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja tegevuse vastavus eesmärgile müüa

põllumajandussaadusi. Ka on Riigikohus leidnud, et tulu saamise tingimus tähendab seda, et

põllumajanduslik tootmine on kestnud vähemalt niikaua, et tootmistsükkel võimaldab vastavat

kaupa müüa (nt Riigikohtu 26. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-96-08, p-d 21 ja 22; 1. veebruari

2002. a otsus asjas nr 3-3-1-3-02, p-d 4 ja 5).

9. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja arvel nr 1 kajastatud loomade kasvatamisega

kaasnevalt kulusid kandnud (vt dtl 67, Swedbank AS konto väljavõte ajavahemiku 5. november

kuni 31. detsember 2015 kohta). Kaebaja selgituse kohaselt on loomade kasvatamisega

seonduvaks kuluks kaebaja juhatuse liikme kui füüsilise isiku tööaeg ja teiste perekonnaliikmete

panus ning abi. Toitu saadi loomadele talus tasuta. Kaebaja selgitused perekonnaliikmete

omavahelise abi kohta loomapidamises on loogilised ja mõistetavad. Eeltoodu ei ole aga

käsitatav kaebaja kuluna loomapidamisele.

10. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kaebaja esitas arvel nr 1 märgitud veiste karjast välja

viimise kohta PRIA-le vastandlikke andmeid, märkides 2. märtsil

2016 esitatud

põllumajandusloomade liikumise registrivormil loomade karjast välja viimise kuupäevaks

27. veebruar 2016. Kaebaja on eeltoodut selgitanud sellega, et ostja lubas ise loomad registrist maha

kanda, kuid jättis selle tegemata (dtl 65). Siiski on loomapidajal endal kohustus teavitada PRIA-t

seitsme päeva jooksul loomadega seotud andmete muutumisest (loomatauditõrje seadus § 196 lg 6).

11. Vaidlustatud otsusest ega ka selle vaidlustamise tulemusena tehtud vaideotsusest ei ilmne

kaebaja tegevuse sõnaselget analüüsi määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 objektiivsete ja

subjektiivsete eelduste täidetuse kohta. Küll aga on vastustaja nii otsuses kui ka vaideotsuses

viidatud kontrolliaruandes (p 5, dtl 116) jõudnud perekonnaliikmete omavahelisi seoseid ja tegevust

analüüsides järeldusele, et perekond on teadlikult loonud toetuse taotlemise eesmärgil alaealisele

pojale ettevõtte ning toetusnõuete täitmiseks ja eesmärgi saavutamiseks on kunstlikult tekitatud

taotlemisele eelneval perioodil nõutav põllumajanduslik müügitulu, osutades selleks ka vastastikku

teenuseid. Seega on siiski välja selgitatud määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 kohaldamise eeldused.

Vaidemenetluses ja kohtule esitatud vastuses viitab PRIA toetuse tagasinõudmise alusena lisaks

veel Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-le 1. Sätte sõnastus

kaalumisruumi ette ei näe. Art 35 lg 3 sätestab, et kui liikmesriigid teevad nõuete rikkumise või

sama artikli lg-s 2 osutatud kohustuste täitmata jätmise tõttu otsuse toetuse maksmisest keeldumise

või selle tühistamise määra üle, võtavad nad arvesse lg-s 2 osutatud toetuse tingimustega seotud

nõuete rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Praegusel juhul ei ole toetuse

tagasinõudmise põhjuseks nõuete rikkumine ega kohustuste täitmata jätmine, vaid asjaolu, et

taotleja ei osutunud tegelikkuses taotlejale esitatud kriteeriumitele vastavaks. Seega saab norme

kogumis analüüsides nõustuda vastustajaga, et taotleja kriteeriumitele mittevastavuse tõttu toetuse

tagasinõudmisel tal kaalumisruumi toetuse osalise tagasinõudmise otsustamiseks ei olnud.

12. Asjas ei ole tõusetunud vajadust Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et tegelikkusele ei vasta PRIA väide, et sel ajal alaealisele

kaebaja juhatuse liikmele loodi ettevõte selleks, et saada toetust. Kaebaja juhatuse liige tegeles

loomadega juba maast-madalast, enne kaebaja asutamist. Halduskohus tuvastas loomade müügi ja

selles osas ei ole vaidlust. Seega ei ole müügitulu kunstlikult tekitatud.

2015. aastal müüdud loomad ei ole üleantud vara. Kaebaja juhatuse liige oli loomade

kasvatamisega seotud nende sünnist kuni 2015. aasta lõpuni. Tegemist ei ole olukorraga, kus

loomad on ostetud ja siis kohe edasi müüdud.

Juriidiline isik on õiguslik fiktsioon. Kaebaja juhatuse liikme tegevused loomade pidamisel on üle

kantavad sellele õiguslikule fiktsioonile. Vastavalt tekkis kaebajal 2015. aastal vastav müügitulu

omatoodetud loomade müügist. Kunstlik on öelda, et need müüdud loomad ei ole kuidagi

puutumuses kaebajaga.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Vastustaja hinnangul määruse nr 7 § 2 lg 1 eesmärgiks on suunata toetus põllumajandustootjatele,

kelle müügitulust suurem osa tuleb omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel

saadud toodete müügist. Seega on rõhuasetus põllumajandustoodete ise tootmisel, mitte teiselt

ettevõttelt teenusena sisse ostmisel, koostöös valmistamisel või muu kauba vastu vahetamisel jne.

See omakorda tähendab, et põllumajanduslikud tooted, mille müügist taotleja on müügitulu

saanud, peavad olema taotleja enda toodetud.

Kaebaja ei ole vaidlusaluste loomade kasvatamisega seotud kulusid kandnud. Loomad olid kaebaja

karjas sedavõrd lühikest aega, et puudus võimalus tervikliku tootmistsükli läbimiseks. Seetõttu ei

saa loomad müüki 2015. aastal lugeda kaebaja omatoodetud põllumajandussaaduste müügist

saadud tuluks.

Tähelepanuväärne on seegi, et kaebaja märkis põllumajandusloomade liikumise registrivormil

loomade karjast välja viimise kuupäevaks hoopis 27. veebruar 2016. Trust Alert OÜ tasus

kaebajale arve 1 541,98 eurot 29. veebruaril 2016. Arve tasumise kuupäev ühtib ajaliselt loomade

registrisse esitatud kandega, mis kinnitab, et 2015. aastal puudus kaebajal nõutud müügitulu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

16. Halduskohus on põhjalikult selgitanud toetuse vähendamise õiguslikke aluseid ja

põhjendanud, miks esineb faktiline alus kaebajale määratud toetuste vähendamiseks.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda

neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

17. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et vaidlusaluste loomade müük tuleb lugeda

kaebaja omatoodangu müügiks, kuna loomad kasvasid enne kaebaja asutamist kaebaja juhatuse

liikme perekonna majapidamises ja kaebaja juhatuse liige panustas loomade kasvatamisse oma

tööga. Selles olukorras tuleb kaebaja juhatuse liikme tegevus kaebajale üle kanda.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

18. Kaebajal on õigus selles, et juriidiline isik saab tegutseda füüsiliste isikute kaudu. Nii loetakse

näiteks juriidilise isiku juhatuse tegevus juriidilise isiku tegevuseks vastavalt tsiviilseadustiku

üldosas seaduse (TsÜS) § 31 lg-le 5. Samas vaatab kaebaja jätkuvalt mööda sellest, et juriidiline

isik on iseseisev õigussubjekt (TsÜS § 24 ls 1), millel on oma õigusvõime, s.t võime omada õigusi

ja kohustusi lahus tema organitesse kuuluvate isikute või tema osanike või liikmete õigustest ja

kohustustustest. Juriidilise isiku juhatuse liikme tegevus on omistatav juriidilisele isikule üksnes

selles osas, milles füüsiline isik tegutseb juriidilise isiku asja ajades. Juriidilise isiku juhatuse

liikme tegevus tervikuna ei ole samastatav juriidilise isiku tegevusega. On ilmne, et juhatuse liige

võib tegutseda ka väljaspool juhatuse liikme rolli, ajada enda kui füüsilise isiku asja või esindada

muud juriidilist või füüsilist isikut. Juhatuse liikme tegevuse juriidilisele isikule omistamine on ka

ajaliselt piiratud juhatuse liikme volituste tekkimise ja lõppemise hetkega. Seetõttu ei saa

juriidilisele isikule omistada juhatuse liikme tegevust enne juriidilise isiku asutamist ja isiku

juhatuse liikmeks nimetamist.

Vastavalt ei ole kaebajale omistatav tema juhatuse liikme tegevus enne kaebaja asutamist 2015.

aasta novembris. Kuid ka kaebaja asutamise järel ei saa kaebaja tegevuseks pidada kaebaja

juhatuse liikme tegevust talle endale kuuluvate loomade kasvatamisel kui kaebaja ja tema juhatuse

liikme vahel puudub selleks lepinguline suhe. Vaidlusaluste loomade kaebajale üleandmisele

eelneva õigussuhte olemasolu ei ole kaebaja väitnud. Seetõttu jagab ringkonnakohus vastustaja ja

halduskohtu arusaama, et vaidlusaluste loomade kasvatamises seisneva kaebaja omatoodangu

tootmisena tuleb kõne alla üksnes ajavahemik loomade kaebaja karja toomise ja nende karjast

väljaviimise vahel.

19. Juriidilise isiku õiguste ja kohustuste eristamine tema juhatuse liikmeks oleva füüsilise isiku

õigustest ja kohustustest on äriühingu olemuslik tunnus. Kuigi see võib näida formaalse

lähenemisena ja kaebaja hinnangul takistada mõistlikku asjaajamist, tagab selline vahetegu ühtlasi,

et juriidilise isiku kohustused ei kandu automaatselt üle juhatuse liikmeks olevale füüsilisele

isikule või näiteks osaühingu osanikule. Erinevate isikute õiguste ja kohustuste eristamise kaudu

realiseerub seega juriidiliste isikute kaudu ettevõtluses osalevate füüsiliste isikute vastutuse

piiramine – üldjuhul nad ei vastuta äriühingu ettevõtlusest tekkinud kohustuste eest isikliku

varaga.

20. See, et toetuse taotlejana tuleb mõista üksnes kaebajat ning mitte kaebajat koos oma juhatuse

liikmega, ilmneb selgelt ka määruse nr 7 § 2 lg-st 1. Selle sätte kohaselt saab toetuse taotlejaks

olla üksnes äriseadustiku tähenduses ettevõtja. Äriseadustiku § 1 järgi on ettevõtja füüsiline isik,

kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste

osutamine on püsiv tegevus, ning äriseadustikus sätestatud äriühing. Seega ei saa taotlejaks olla

äriühingu ja füüsilise isiku ühendus. Vastavalt tuleb käesolevas asjas ka taotleja toetuskõlblikkust

hinnata üksnes kaebaja suhtes, mitte kaebaja ja tema juhatuse liikme ja viimase perekonna

koostoimes.

21. Halduskohus ei ole eksinud ka omatoodangu mõiste sisustamisel, leides, et kaebaja puhul on

oluline loomade kasvatamisse panustamine nii ajalises kui rahalises mõttes.

Ringkonnakohus selgitas omatoodangu mõistet määruse nr 7 § 2 tähenduses 16. oktoobri 2019. a

otsuse asjas nr 3-18-1541 viidetega varasemale kohtupraktikale. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

17. detsembri 2013. a määruse (EL) nr 1305/2013 alusel koostatud arengukava ja ning määruse nr

7 seletuskirjast saab järeldada, et määruse 7 § 2 lg-s 1 toodud „põllumajanduslike toodete

müügitulu“ määratlemisel on oluline, et ettevõtja oleks põllumajandustoote ise tootnud, mitte

teiselt ettevõtjalt teenusena sisse ostnud. Tootmistsükli keskel sisse ostetud toote edasisel

arendamisel ning seejärgsel realiseerimisel saab aga arvesse võtta vaid müügitulu seda osa, mille

saamiseks ettevõtja on ise panustatud. Ringkonnakohus on jätkuvalt viidatud lahendis toodud

seisukohal.

22. Seega kaebaja toetuskõlblikkuse hindamisel määruse nr 7 § 2 lg 1 tähenduses ei ole asjakohane

hinnata kaebaja juhatuse liikme ega tema perekonna varasemat panust 2015. aastal müüdud

loomade kasvatamisse. Toetuskõlblikkus ei sõltu sellest, milline kolmas isik loomad tegelikkuses

üles kasvatas. Määrav on, kas kaebaja ise on tootmisse panustanud või mitte. Ka kaebajaga seotud

füüsiliste isikute panust ei saa pidada kaebaja enda panuseks. Praegusel juhul võiks kaebaja

panusena kõne alla tulla vastavalt kahe (kaks looma) või üheteistkümne (kolm looma) päeva

jooksul loodud lisaväärtus. Samas on kaebaja kinnitanud, et ta ei ole teinud kulutusi loomade

toitmiseks, hoidmiseks ega selleks tööjõu palkamiseks. Seega ka nende lihaveiste kasvuajaga

võrreldes väga lühikeste ajavahemike jooksul saab kaebaja panusena arvestada üksnes kaebaja

juhatuse liikme tööd loomade eest hoolitsemisel. Seega on ilmne, et kaebaja panus 2015. aastal

müüdud loomade kasvatamisse on sedavõrd vähene, et loomade müügist saadud tulu ei ole

võimalik pidada kaebaja põllumajanduslike toodete müügituluks.

23. Asja lahendamisel ei ole määrav, kas kaebaja võis vaidlusalused loomad tegelikkuses müüa

alles 2016. aasta veebruaris, nagu võiks järeldada kaebaja poolt põllumajandusloomade liikumise

registrivormil esitatud teabest loomade karjast välja viimise kohta ning loomade müügi kohta

esitatud arve tasumisest 29. veebruaril 2016. Vastustaja ega kaebaja ei ole haldusmenetluses

kõrvaldanud vastuolu osutatud andmete ja Veterinaar- ja Toiduameti sertifikaadi koopia vahel,

mille kohaselt viidi loomad kaebaja karjast välja 27. novembril ja 6. detsembril 2015. Sertifikaadi

koopiat ei ole kohtumenetluses tõendina esitatud ja toetuse tagasinõudmisel vastustaja ei tugine

kaebaja poolt valeandmete esitamisele. Selles olukorras ei pea ringkonnakohus vajalikuks seda

asjaolu täiendavalt selgitada ega selleks tõendeid koguda.

24. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et PRIA asus järelkontrolli tulemusel õiguspäraselt

seisukohale, et kaebaja ei vasta toetuskõlblikkuse tingimustele. Selles olukorras tuli PRIA-l

rakendada siseriiklikus ning Euroopa Liidu õiguses sätestatud sanktsioone. Sarnaselt

halduskohtule ei näe ka ringkonnakohus, et Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art

35 lg 1 koostoimes sama artikli kolmanda lõikega ei näe vastustajale ette kaalumisruumi toetuse

tagasinõudmisel, kui on tuvastatud, et taotleja ei vasta toetuskõlblikkuse tingimustele. Vastavalt

ei olnud PRIA-l võimalust otsustada asja teisiti, kui toetus tervikuna kaebajalt tagasi nõuda.

Hinnangut toetuse tagasinõudmise õiguspärasusele ei muuda asjaolu, et vastustaja vaidlustatud

otsuses ei nimetanud Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-t 1 otsuse

õigusliku alusena, vaid viitas sellele sättele alles vaidemenetluses. Kuigi haldusmenetluse seaduse

§ 56 lg 2 kohustab esitama haldusakti õigusliku aluse haldusakti põhjendustes, ei saanud see

eksimus käesoleval juhul mõjutada asja otsustamist, sest säte annab PRIA-le imperatiivse

käitumisjuhise. Kaevatava otsuse tühistamise korral tuleks vastustajal välja anda uus samasisuline

haldusakt. Seetõttu ei õigusta põhjendamispuuduse esinemine PRIA otsuse tühistamist. Selles osas

ei ole kaebaja apellatsioonimenetluses halduskohtu otsust kahtluse alla seadnud. Seetõttu

ringkonnakohus küsimust täiendavalt ei analüüsi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

25. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/