2-21-15296/7 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(8)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-15296

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. mai 2022, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Raimo Sireli vastu

1825 euro 68 sendi, intressi, sissenõudmiskulu ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. jaanuari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1325 eurot 31 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant):

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood 11919806), lepinguline esindaja Carlo

Kask

Kostja

(vastustaja):

Raimo

Sirel

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 21. jaanuari 2022. a otsus osas, milles kohus jättis

hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada,

2(8)

samuti muuta sellega seoses poolte menetluskulude jaotust ning määrata uusesti

kindlaks menetluskulude rahaline suurus maakohtu menetluses.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 21. jaanuari 2022. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega.

2. Välja mõista Raimo Sirelilt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks

23. oktoobri 2019. a lepingust nr XXXXXXXXX tulenev põhivõlg 1825 eurot 68

senti, intress 464 eurot 28 senti, 21. jaanuari 2022. a seisuga arvestatud viivis

1149 eurot 65 senti ja sissenõudekulud 35 eurot.

3. Välja mõista Raimo Sirelilt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks viivis

põhivõlalt (1825 eurot 68 senti) alates 22. jaanuarist 2022 kuni põhivõla

tasumiseni lepinguga ettenähtud intressimääras 41,9%, kuid kokku koos

sissenõutavaks muutunud viivisega (1149 eurot 65 senti) mitte rohkem kui

põhivõlg (1825 eurot 68 senti).

4. Kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav."

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Raimo Sireli kanda.

5. Mõista Raimo Sirelilt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja maakohtu

menetluses kantud menetluskulude katteks 675 eurot (sh riigilõiv 325 eurot ja

esindajakulu

eurot)

ning

ringkonnakohtu

menetluses

kantud

menetluskulude katteks 380 eurot (sh riigilõiv 280 eurot ja esindajakulu 100

eurot), kokku seega 1020 eurot, kokku 1055 eurot.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt (1055 eurot) tuleb Raimo Sirelil tasuda

Aktsiaseltsile PlusPlus Capital viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

3(8)

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 29. septembril 2021 Tartu Maakohtule

hagi Raimo Sireli (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 1825 eurot 68

senti, intressi 464 eurot 28 senti, 29. septembri 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 909 eurot 57 senti (ajavahemiku 22. juuli 2020 kuni 29. september 2021 määras

41,9% põhinõudelt aastas), sissenõudekulud 35 eurot ja viivise 41,9% aastas põhivõlalt

alates 30. september 2021 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks

muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

Hagimaterjalide kohaselt sõlmis kostja 23. oktoobril 2019 ESTO AS-iga laenulepingu nr

XXXXXXXXX, mille alusel sai kostja arvelduskrediiti 2000 eurot intressimääraga 41,9%

aastas. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu ütles ESTO AS lepingu

üles 21. juulil 2020. ESTO AS loovutas 21. juulil 2020 nõude hagejale. Lepingu

ülesütlemise seisuga oli kostjal kasutusel krediidisumma 1825 eurot 68 senti.

2. Kostja hagile ei vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi 21. jaanuari 2022. a tagaseljaotsusega osaliselt ning

mõistis

kostjalt

hageja

kasuks

välja

23. oktoobri

2019.

a

lepingust

nr

XXXXXXXXX tuleneva põhivõla 1825 eurot 68 senti, intressi 464 eurot 28 senti, viivise

173 eurot 89 senti, sissenõudekulud 35 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 30. septembrist 2021 tasumata põhivõlalt (1825 eurot 68 senti)

kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus tunnistas otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Maakohus märkis, et kuna ei esine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg-s 5

nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas

tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada.

Maakohus leidis, et põhivõlgnevus, intress ja sissenõudmiskulud on hagiavalduse põhjal

õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Maakohus selgitas, et õiguslikult on põhjendatud viivise nõudmine, kuid mitte

lepingujärgses määras 41,9% aastas (0,115% päevas), sest lepingujärgne määr on tühine.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik

määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks Riigikohtu

arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt sellist

tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepet, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära. Maakohus märkis, et iseenesest on lubatud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgema määra kokku leppimine, kuid ka sel juhul ei tohiks kokkulepitud

määr tarbijast laenuvõtja puhul ületada kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Lepingu

sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivise päevamäär 8% aastas ehk 0,022% päevas ning sama

määr kehtib ka täna. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingus

kokkulepitud viivisemäär 0,115% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära. Praegusel juhul tulen kohaldada seadusjärgset viivisemäära ning vähendada

hageja esitatud viivisenõuet. Viivis põhinõudelt 1825 eurot 68 senti seadusjärgses määras

on kokku 173 eurot 89 senti. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 173

eurot 89 senti.

4(8)

Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutava viivise 41,9%

aastas põhivõlalt alates hagi esitamisest. Maakohus leidis, et see ei ole võimalik, sest

nimetatud viivisemäär on ülalesitatud põhjendusi arvestades tühine. Kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista täiendav viivis seadusjärgses määras alates 30. septembrist 2021 kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni.

Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jättis maakohus menetluskulud 77% ulatuses kostja

kanda ja 23% ulatuses hageja kanda. Hageja põhjendatud menetluskuludeks hindas

maakohus 675 eurot, millest 325 eurot on riigilõiv ja 350 eurot (käibemaksuta) lepingulise

esindaja kulu. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda 155 eurot 25 seni ja kostja kanda

519 eurot 75 senti. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 519 eurot

75 senti. Hageja taotlusel mõistis maakohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks

välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 16. veebruaril 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata ning mõista

kostjalt hageja kasuks välja lepingust tulenevad viivised 909 eurot 57 senti ja alates

30. septembrist 2021 viivise 41,9% aastas põhinõude täitmiseni, kuid kokku koos

sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud

palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda.

ESTO AS ja kostja vahel sõlmitud leping on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping.

Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda

viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei

saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult

kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Riigikohus ei lahendanud 10. mai 2016. a

otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust. Riigikohtu

poolt

nimetatud

tsiviilasjas

tehtud

järeldusi

ei

ole

seega

automaatselt

tarbijakrediidilepingute

kohta

sätestatud

eriregulatsiooni

arvestamata

võimalik

tarbijakrediidilepingutele üle kanda. Tarbijakrediidilepingus kokku lepitava intressimäära

suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga,

mis ei tohi ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam

kui kolm korda. Alates 30. novembrist 2015 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,66%. Eeltoodust tulenevalt ei ületanud lepingu

sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda.

Lähtudes eeltoodust, on hageja seisukohal, et tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes

sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud

intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Hageja jääb

hagiavalduses esitatud seisukoha juurde, et tarbijakrediidilepingust nr XXXXXXXXX

tulenev viiviste nõue on põhjendatud ning hageja rahuldamata jäänud viivisenõue summas

735 eurot 68 senti ja edasiulatuv viivisenõue määras 41,9% aastas tuleb rahuldada.

5. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

5(8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis

hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Sellega

seonduvalt muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust ning määrab uusesti

kindlaks menetluskulude rahalise suuruse maakohtu menetluses. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega

rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui

kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui

hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul

loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama sätte lõike 6

järgi kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses

märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab

hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus

tagaseljaotsus TsMS § 407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse

hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas

vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust –

tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas ning kohtuotsust kui sisulist lahendit,

millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja saab

esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus

jättis hagi rahuldamata (st kohtuotsuse sisulises osas). TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib

ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ülejäänud (tagaseljaotsuse) osas

on maakohtu lahend jõustunud (TsMS § 456 lg 3).

8. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et käesoleval juhul tuleb kohaldada

saedusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõuet, kuna

kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.

9. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohtu hinnangul viitab VÕS § 415

lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2009.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on

kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel

vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas

viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana

kokkulepitud intressimäär. Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus

lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast

6(8)

kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel

järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st

kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda

lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette

nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes

tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Küll aga saab

kohustatud isik nõuda VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 tulenevalt viivise vähendamist.

Pragusel juhul on nähtub hagiavaldusest, et lepingus kokku lepitud viivise arvestamises

intressimääraga võrdses määras ning et intressimäär on 41,9% aastas. Kuna lepingujärgne

intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub

VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras,

s.o 41,9% aastas.

Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest,

millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna

selles varasemas asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid

kokku leppinud üksnes viivisemääras.

Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-s 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna

tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud

krediidikonto leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Enne lepingu sõlmimist oli Eesti

Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 31. mail 2019 ning

panga teate järgi oli määr 19,37%. Kostja poolt sõlmitud lepingust nähtuv kulukuse

aastamäär 54,16% ei ületa seda enam kui kolm korda.

10. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja viivisenõuded on õiguslikult

põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend kõnealuses osas

tühistada.

Kuna ringkonnakohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud

tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi TsMS

§ 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu

rahuldamata, siis TsMS § 657 lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue

sisulise lõpplahendi. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks käesoleval juhul ka

menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas asja maakohtule uueks lahendamiseks

saatmine üksnes hageja viivisenõuete osas.

Seega saab ringkonnakohus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata

teha uue sisulise otsuse, millega hagi täies ulatuses rahuldada ning mõista kostjalt hageja

kasuks välja maakohtu otsuse tegemise seisuga (21. jaanuar 2022) sissenõutavaks

muutunud viivise ja alates 22. jaanuarist 2022 sissenõutavaks muutuva viivise põhivõlalt

1825 eurot 68 sendilt 41,9% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega

mitte rohkem kui põhivõlg (1825 eurot 68 senti).

7(8)

Hageja nõuab VÕS § 113 lg 1 järgi 22. juulil 2020 sissenõutavaks muutunud tasumata

põhinõudelt 1825 eurot 68 senti viivist lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o

41,9% aastas. Viivis tasumata põhivõla 1825 euro 68 sendi tasumisega viivitamise eest

alates 22. juulist 2020 kuni maakohtu otsuse tegemiseni (21. jaanuar 2022) on 1149 eurot

senti

(ringkonnakohus

on

kasutanud

viivise

arvestamiseks

veebilehel

http://www.viivisekalkulaator.ee/ kättesaadavat viivisekalkulaatorit). Asja materjalidest ei

nähtu, et kostja oleks menetluses taotlenud viivise vähendmist (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).

TsMS §-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates otsuse

tegemisest sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks lepinguga ettenähtud

intressimääras (41,9% aastas).

11. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse.

12. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes 77% ulatuses kostja

kanda ja 23% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit,

rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause

alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Hagi ja apellatsioonkaebuse

rahuldamist arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka

ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

13. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale

hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS

§ 174 lg 1).

13.1. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning

leidnud, et põhjendatud on menetluskulud maakohtu menetluses kokku 675 eurot, sh

riigilõiv 325 eurot ja esindajakulu 350 eurot (käibemaksuta). Apellatsioonkaebuse

põhjendustes ei ole hageja neid maakohtu järeldusi vaidlustanud.

13.2. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud

riigilõivu 280 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tasutud riigilõiv vajalik menetluskulu

(kohtukulu) (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2).

Hageja on esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja

kandnud esindajakulu apellatsioonkaebuse koostamisel ja esitamisel 120 eurot (1 tund).

Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176

lg 5).

Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud.

Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja ajakulu on asja mahtu ning keerukust arvestades

asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalik.

Ringkonnakohtu hinnangul on esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) samuti TsMS

§ 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse

eest makstavat tasu.

Hageja palub menetluskulude väljamõistmisel võtta arvesse, et hageja on piiratud

käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna

maha arvestada. Hageja ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule selgitanud, milles

8(8)

seisneb piiratud käibemaksukohuslase olemus ning ei ole esitanud tõendeid piiratud

käibemaksukohuslaseks olemise kohta. Maksu- ja Tolliameti lehelt käibemaksukohuslase

registreerimise numbri järgi tehtud otsingu järgi on hageja käibemaksukohustuslane.

13.3. Arvestades

ülalesitatud

menetluskulude

jaotust,

tuleb

kostjalt

hageja

menetluskulude katteks välja mõista maakohtu menetluses 675 eurot ja ringkonnakohtu

menetluses 380 eurot (riigilõiv 280 eurot ja esindajakulu 100 eurot), s.o kokku 1055 eurot.

13.4. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest