3-21-2080/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.05.2022, Tallinn

Haldusasja number 3-21-2080

Haldusasi

Leppoja OÜ kaebus kaitseministri 13.08.2021 käskkirja nr

190 tühistamiseks

Menetlusosalised Kaebaja – Leppoja OÜ, volitatud esindaja vandeadvokaat Eva

Mägi

Vastustaja – kaitseminister, volitatud esindaja Ele-Liis Jõgi

Kolmas isik – X. X.

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Leppoja OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.06.2022 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-21-2080

2(11)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X.ile kuulus alates 14.09.1998 Harju maakonnas Kuusalu vallas Tõreska külas asuv

Xxxxxxx kinnisasi (kinnistusregistri registriosa nr 807402; katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx;

pindala 9,03 ha, sihtotstarve: riigikaitsemaa 75%, ärimaa 25%; Xxxxxxx kinnistu).

2. X. X. (FIE X. X.) sõlmis 03.04.2012 Leppoja OÜ-ga lepingu, millega rentis Xxxxxxx

kinnistul asuva Leppoja puhkekeskuse Leppoja OÜ-le. Leppoja OÜ osanik ja juhatuse liige on

E. R., kes on X. X.i tütar. Leppoja OÜ üks asutajatest ning varasem osanik ja juhatuse liige on

V. V., kes on E. R.i abikaasa. Xxxxxxx kinnistu oli registreeritud E. R.i, V. V.i ja nende laste

elukohana ning nad kasutasid kinnistut oma tegeliku alalise elupaigana.

3. Kaitseminister otsustas 29.11.2019 käskkirja nr 353 p-ga 2.1 omandada kokkuleppel

omanikuga riigivõimu teostamiseks Xxxxxxx kinnistu hinnaga 1 307 355 eurot, millest:

a) 1 239 291 eurot on kinnisasja väärtus ja hüvitis saamata jääva tulu eest vastavalt kinnisasja

avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 11 lg-le 2; b) 67 938 eurot on KAHOS § 15

lg 3 alusel kinnisasja omanikule makstav hüvitis kinnisasja omandamise kokkuleppe

saavutamise eest; c) 126 eurot on KAHOS § 17 lg 1 alusel omanikule makstav hüvitis kinnisasja

omandamise menetluses osalemisega kaasnevate asjaajamise kulude eest. Käskkirja p-ga 2.2

otsustati hüvitada kinnistul rendilepingu alusel tegutsevale Leppoja OÜ-le 1203 eurot varalise

kahju eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1.

4. X. X., tema abikaasa ja Eesti Vabariik, kelle seadusjärgseks esindajaks oli

Kaitseministeerium, sõlmisid 10.12.2019 Xxxxxxx kinnistu notariaalse müügi- ja

asjaõiguslepingu. 5. E. R. ja V. V. esitasid endi ja Leppoja OÜ nimel 10.01.2020

Kaitseministeeriumile pöördumise seonduvalt Leppoja OÜ poolt Xxxxxxx kinnistule rajatud

elektrisüsteemi eest hüvitise maksmisega.

6. Kaitseminister muutis 12.10.2020 käskkirja nr 227 p-ga 2.1.1 oma 29.11.2019 käskkirja p-

i 2.1 selliselt, et määras kinnisasja omandamise hinnaks 1 270 503,75 eurot, millest

1 202 439,75 eurot on kinnisasja väärtus ja hüvitis saamata jääva tulu eest. Muud omanikule

määratud hüvitised jäid muutmata. Käskkirja p-ga 2.1.2 muudeti 29.11.2019 käskkirja p-i 2.2

ning otsustati hüvitada Leppoja OÜ-le 49 861,80 eurot, millest: a) 1203 eurot on hüvitis varalise

kahju eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1; b) 36 851,25 eurot on hüvitis elektripaigaldise eest

vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1; c) 11 807,55 eurot on hüvitis kolimiskulude eest vastavalt

KAHOS § 20 lg-le 1. Sama käskkirja p 2.2 järgi tuli Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel

(RKIK) nõuda kinnisasja endiselt omanikult enam saadud hüvitis tagasi ning tasuda p 2.1.2

alap-des b ja c nimetatud hüvitis Leppoja OÜ-le. Käskkirja põhjenduste kohaselt hüvitati

eelmise käskkirja alusel ekslikult X. X.ile Leppoja OÜ poolt tehtud kulutused riigile üle läinud

autonoomse EnergoGen päikeseenergia süsteemi rajamiseks.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.06.2021 otsusega haldusasjas nr 3-20-2213 X. X.i

kaebuse ning tühistas kaitseministri 12.10.2020 käskkirja nr 227 punktid 2.1.1 ja 2.2. Kohus

leidis, et kaitseministril puudus õiguslik alus X. X.ile 29.11.2019 käskkirjaga määratud tasu

vähendada.

3-21-2080

3(11)

8. Kaitseminister tühistas 13.08.2021 käskkirja nr 190 p-ga 1.1 enda 29.11.2019 käskkirja

p-i 2.2 (mida oli muudetud 12.10.2020 käskkirja p-ga 2.1.2) alap-i b ja luges õigeks käskkirja

p-i 2.2 järgmises sõnastuses: „2.2 Hüvitada Xxxxxxx kinnistul rendilepingu alusel tegutsevale

ettevõttele 13 010 eurot ja 55 senti, millest: a) 1203 eurot on hüvitis varalise kahju eest vastavalt

KAHOS § 20 lõikele 1; c) 11 807 eurot ja 55 senti on hüvitis kolimiskulude eest vastavalt

KAHOS § 20 lõikele 1.“ Ühtlasi otsustati käskkirja p-ga 1.2 nõuda rentnikult (Leppoja OÜ)

tagasi talle alusetult makstud hüvitis elektripaigaldise eest summas 36 851,25 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Leppoja OÜ esitas 13.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 08.04.2022)

kaitseministri 13.08.2021 käskkirja nr 190 tühistamiseks.

1)

Vastustaja on tuginenud 13.08.2021 käskkirjas Tallinna Halduskohtu 10.06.2021

otsusele haldusasjas nr 3-20-2213, mis jõustus 13.07.2021. Käskkirja kohaselt on kõnesoleva

kohtuotsuse p-s 14 tuvastatud, et Leppoja OÜ-l on uue elektrisüsteemi rajamise kulude osas

hüvitamise nõue kaebaja kui rendileandja, mitte riigi kui kinnistu uue omaniku vastu.

Kohtuotsusest nähtuvalt oli vastustaja 12.10.2021 käskkirja andes seisukohal, et kinnistul asuv

elektripaigaldis ei ole kinnistul asuva hoone osa ja selle eest hüvitise saamise õigus on kaebajal

kui paigaldise omanikul. Seda seisukohta muudeti pärast halduskohtu 10.06.2021 otsuse

jõustumist. Leppoja OÜ ei olnud haldusasjas nr 3-20-2213 kohtumenetluse pooleks ega

kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Seetõttu ei olnud tal võimalik realiseerida HKMS § 27

lg-s 1 loetletud menetlusosalise õigusi. Ei saa välistada, et kohtuotsus olnuks teistsugune, kui

Leppoja OÜ olnuks menetlusse kaasatud ja tal avanenuks võimalus avaldada kohtule

käesolevas kaebuses kirjeldatud asjaolud ja nende esinemist tõendavad tõendid.

2)

Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsuse resolutsioon ei mõjutanud kaebaja õigusi, kuna

sellega rahuldati X. X.i kaebus ja tühistati kaitseministri 12.10.2020 käskkirja p-d 2.1.1 ja 2.2,

millised ei puudutanud Leppoja OÜ-d ega talle eelnimetatud haldusaktiga määratud hüvitist.

Nimetatud käskkiri jäi pärast kohtuotsust jätkuvalt kehtima p 2.1.2 osas, millega muudeti

kaitseministri 29.11.2019 käskkirja p-i 2.2 selliselt, et kaebajale kui Xxxxxxx kinnistul

rendilepingu alusel tegutsenud ettevõtjale määrati 36 851,25 euro suurune hüvitis

elektripaigaldise eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1. Riigikohus on selgitanud, et

menetlusosalistele toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon.

3)

Kaevatavas käskkirjas on vastustaja selgitanud, et kuigi haldusasja nr 3-20-2213

menetlemisel esitas X. X. põhjendusi ja tõendeid, et kinnisasja omandamisel tasutud hüvitis ei

sisalda hüvitist elektripaigaldise eest, ei võtnud kohus neid põhjendusi arvesse ja sidus selgelt

hüvitise muuhulgas hüvitisega Xxxxxxx kinnistul oleva elektripaigaldise eest. Kuna kohus on

vastustaja arvates selgelt öelnud, et tegemist ei ole varalise kahjuga KAHOS § 20 lg 1

tähenduses, puudus riigil algusest peale õiguslik alus tasuda rentnikule hüvitist elektripaigaldise

eest. Vastustaja on ignoreerinud kaebaja 11.08.2021 arvamuses (mis esitati kaebajale saadetud

käskkirja mustandi kohta) avaldatud ning selles viidatud tõenditest ilmnevaid asjaolusid, mis

võimaldavad jõuda haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud otsuses märgitust erinevale järeldusele.

Nimetatud asjas rahuldas halduskohus X. X.i kaebuse põhjendusele tuginedes, millele

menetluse kestel kumbki pool ei tuginenud.

4)

Kaebaja selgitab halduskohtu põhjenduste valguses, et konkreetsel juhul oli tema poolt

soetatud ja kinnistule paigaldatud elektrisüsteem tegelikult olemuselt selline, mida ei saa pidada

3-21-2080

4(11)

kinnistu/hoone oluliseks osaks. Teisisõnu süsteem on olemuselt selline, mida on võimalik

hoonest eraldada selliselt, et hoone ise ja laiemalt võttes Xxxxxxx kinnistu sellest tingituna

olulises ulatuses ei muutu. Elektrisüsteemi juurde kuuluvad seadmed on küllaltki hõlpsalt

eemaldatavad ja ümber paigutatavad, samas kui kinnistul olnuks ka pärast seda tagatud

alternatiivse vooluvõrgu kaudu elektrivarustus. Kuni 2012. aastani varustati Xxxxxxx kinnistut

elektriga generaatori ja akupanga tööl põhineva elektrisüsteemiga. Selle ülalpidamine oli

rahaliselt kulukas ja ekspluateerimisega kaasnes müra, mistõttu otsustas kinnistul rentnikuna

tegutsev ja kinnistul majutusteenust pakkunud kaebaja hankida kaasaegsema ja ökonoomsema

voolusüsteemi. Seeläbi vähenesid kinnistu ülalpidamiskulud kinnistu omaniku X. X.i jaoks,

mistõttu lisati omaniku ja rentniku vahel 03.04.2012 sõlmitud rendilepingusse punkt, millega

igakuiselt tasumisele kuuluvat rendisummat vähendati. Sellise lepingutingimuse nägid

lepingupooled ette selle asemel, et rentnik oleks hakanud nõudma rendileandjalt mõistlikku

hüvitist võlaõigusseaduse (VÕS) § 359 alusel. Samas ei sõlmitud poolte vahel kokkulepet, et

rendileandja omandab elektrisüsteemi või ostab selle kaebajalt välja. Juhul kui rendileping oleks

ühe lepingupoole poolt üles öeldud või poolte kokkuleppel lõpetatud, saanuks Leppoja OÜ

kinnistule paigaldatud elektrisüsteemi sealt eemaldada ja kinnistu elektriga varustamine

jätkunuks algse, st kuni 2012. a hiliskevadeni kasutatud süsteemi abil.

5)

Xxxxxxx kinnistu avalikes huvides omandamise menetluse raames toimunud

kohtumistel RKIK-i ja Kaitseministeeriumi esindajatega, mida vaatamata Leppoja OÜ juhatuse

liikmete soovile ei protokollitud, andsid kaebaja esindajad korduvalt teada, et Xxxxxxx

kinnistul olev elektrisüsteem kuulub just kaebajale, mitte kinnistu omanikule X. X.ile.

Täiendavalt pöördusid E. R. ja V. V. iseenda ja kaebaja nimel 10.01.2020 Kaitseministeeriumi

poole, selgitades, et Leppoja turismitallu paigaldati 2012. a kevadel autonoomne elektrisüsteem,

kuid riik omandas selle, tasudes süsteemi eest kolmandale osapoolele ehk kinnistu omanikule

kaebaja nõusolekuta. Sellise käsitlusega nõustus ka vastustaja, kes muutis 12.10.2020

käskkirjaga enda 29.11.2019 käskkirja selliselt, et kaebajale määrati 36 851,25 euro suurune

hüvitis elektripaigaldise eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1.

6)

Selleks, et esitatud väide autonoomse elektrisüsteemi eemaldatavusest ei jääks

paljasõnaliseks, lisas kaebaja talle saadetud käskkirja mustandi kohta 11.08.2021 esitatud

avaldusele tõendina Eesti Päikeseelektri Assotsiatsiooni juhataja kirjaliku seletuse. Leppoja

külalistemajale paigaldatud päikeseelektrisüsteemi kohta on kõnesolevas kirjas ühemõtteliselt

märgitud, et see on hoonelt eemaldatav ja eraldatav hoone tehnosüsteemist nii, et hoone kui

toimiv tervik säilib ka ilma päikeseelektrisüsteemita. Ka Leppoja külalistemaja off-grid

energiasüsteemi tehnilise lahenduse kirjeldus koos illustreerivate fotode ja skeemiga võimaldab

aru saada süsteemi tööpõhimõttest ja koostisosadest. Kaevatava haldusakti põhjendustest

nähtuvalt ei ole vastustaja eelnevalt kirjeldatud asjaolusid ja nende esinemist kinnitavaid

tõendeid arvestanud, jättes samas esitamata põhjenduse, miks need tähelepanu ei vääri.

7)

Vastustaja on leidnud, et kuna riik omandas kinnisasja koos elektrisüsteemiga, sai

algusest peale pidada elektrisüsteemi kinnisasja oluliseks osaks, kuid vaidlus tekkis selles, kes

oli õigustatud saama hüvitist riigi omandatud elektrisüsteemi eest. Avaldatud seisukoht on

ekslik põhjusel, et asja staatus kinnisasja olulise osana ei sõltu sellest, kas see võõrandatakse

koos või eraldi kinnisasjast. Selleks, et elektrisüsteemi saaks käsitleda kinnisasja olulise osana,

peab see vastama tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg-s 1 sätestatud tunnustele –

paigaldis peab olema koostisosa, mida ei saa kinnisasjast eraldada, ilma et asi või sellest

3-21-2080

5(11)

eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks. Nimetatud aspekti ei ole vastustaja kaevatavas

käskkirjas analüüsinud.

8)

Võttes arvesse eelnevalt märgitud asjaolusid kogumis, on kaitseministri 12.10.2020

käskkirjaga muudetud 29.11.2019 käskkirja alusel õiguspäraselt määratud ja makstud kaebajale

hüvitis 36 851,25 eurot Xxxxxxx kinnistul asuva elektripaigaldise eest. Sellest tingituna puudus

alus ja vajadus muuta 29.11.2019 käskkirja veelkord vastavalt 13.08.2021 käskkirjas märgitule.

Kuna Xxxxxxx kinnistul asuv elektripaigaldis ei ole vaadeldav kinnisasja või sellel asuva hoone

olulise osana ja seda ei saanud seetõttu käsitleda kinnistu endisele omanikule X. X.ile

kuuluvana, siis puudub alus kaevatavas haldusaktis esitatud väiteks, et riik maksis kaebajale

hüvitist Xxxxxxx kinnistule paigaldatud elektripaigaldise eest alusetult.

9)

Vastustaja on kaevatava haldusakti andmisel mittenõuetekohaselt järginud kaebaja

usalduse kaitse arvestamise kohustust. Kaevatava haldusakti põhjendustest ei nähtu, et

vastustaja oleks analüüsinud HMS § 64 lg-s 3 loetletud asjaolusid, mida tuleb haldusorganil

arvesse võtta haldusakti või selle osa kehtetuks tunnistamise kaalumisel. Seega ei saa kaevatava

haldusakti puhul pidada täidetuks HMS §-sa 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldusi ega

ka järgituks HMS § 56 lg-tes 2 ja 3 sätestatud haldusakti põhjendamiskohustust. Isiku kahjuks

haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb alati kasutada kaalutlusõigust, võttes avaliku huvi

kõrval arvesse nii isiku usalduse kaitset kui ka HMS § 64 lg-s 3 sätestatud asjaolusid. Olukorras,

kus haldusakti põhjendustest ei nähtu selliste kaalutluste arvessevõtmist ega kaalutlusõiguse

teostamist üleüldse, on haldusakt õigusvastane ning tuleb tühistada.

10)

Kaevatava haldusakti kohaselt on eluliselt usutav, et Leppoja OÜ oli teadlik, et Xxxxxxx

kinnistu endine omanik vaidlustas 12.10.2020 käskkirja punktid 2.1.1 ja 2.2, kuna kaebaja

esindaja on Xxxxxxx kinnistu endise omaniku tütar. Seega ei saanud kaebajal olla usaldust

12.10.2020 käskkirja p-ga 2.1.2 muudetud 29.11.2019 käskkirja punkti 2.2 alap b kehtima

jäämise suhtes. Kaebaja ei pea sellist vastustaja argumenti nõustumisväärseks. Antud juhul ei

selgu kaevatavast haldusaktist, millistest asjaoludest nähtuvalt pidanuks kaebaja olema

kaitseministri 12.10.2021 käskkirja andmise ajal teadlik selle õigusvastasusest või millised

faktilised asjaolud osundasid sellele, et kaebaja ei arvestanud selle kehtimajäämisega. Kaebaja

ei vaidlustanud nimetatud haldusakti ning ka vastustaja oli nii käskkirja andmise ajal kui sellele

järgnenud kohtumenetluses seisukohal, et Xxxxxxx kinnistul asuv autonoomne elektripaigaldis

kuulub Leppoja OÜ-le, kes on õigustatud saama selle eest hüvitist vastavalt KAHOS § 20 lg-le

1. Vastustaja põhjenduse muudab täiesti asjaohatuks eelnevalt juba osundatud tõsiasi, et X. X.

ei vaidlustanud 12.10.2021 käskkirja Leppoja OÜ-le hüvitise maksmist puudutavas osas.

Seetõttu saab teha ainuvõimaliku järelduse, et vastustaja lähtus kaevatava 13.08.2021 käskkirja

põhjendamisel asjakohatust ja tegelikku faktilist olukorda mittearvestavast argumendist.

Vastustaja põhjendusse tuleb suhtuda kriitiliselt veel ka põhjusel, et see põhineb oletusel, mitte

faktidel. Vastustaja ei saa fakte teadmata eeldada, et kaebaja oli kursis haldusasja nr 3-20-2213

menetluse alustamise fakti ja käiguga.

11)

Lisaks eeltoodule on kaebaja jaoks soodsa tingimuse kehtetuks tunnistamine (muutmine)

välistatud tulenevalt HMS § 67 lg-st 2. Käesolevaks ajaks on kaebaja tarvitanud valdavas osas

ära kaitseministri 12.10.2020 käskkirja p-s 2.1.2 loetletud ja talle väljamakstud hüvitissummad,

sh 36 851,25 eurot elektripaigaldise eest. Hüvitissummad kulusid valdavalt kulude katmiseks,

mis kaasnesid sunnitud kolimisega Xxxxxxx kinnistult, samuti uues asukohas enese

sisseseadmiseks. Samuti tuli tasuda õigusabikulud Kaitseministeeriumiga peetud vaidluses

haldusasjas nr 3-20-1579, milles 10.11.2020 tehtud otsusega rahuldati Leppoja OÜ kaebus

3-21-2080

6(11)

üksnes osaliselt ja jäeti tekkinud menetluskulud 94,4% ulatuses tema enda kanda. Kaebaja ei

saanud eeldada, et ta peab saadud hüvitissumma alles hoidma, kuna seda võidakse hakata

peaaegu aasta hiljem tagasi nõudma.

12)

Vastustaja on leidnud, et on ekslikult täitnud kohustuse, mida ei ole olemas, seega on tal

õigus kaebajalt makstud hüvitis tagasi nõuda vastavalt VÕS § 1028 lg-le 1 ja kaebajal on

kohustus riigile hüvitis tagastada vastavalt HMS § 69 lg-le 1. Kummalegi eelviidatud normile

ei ole kaitseminister tuginenud kaevatavas käskkirjas. HMS § 69 lg 1 rakendamine saab tulla

kõne alla siis, kui haldusakt tunnistatakse tagasiulatuvalt kehtetuks õiguspäraselt, st

kaalutlusõigust rakendades, HMS § 64 lg-s 3 mitteammendavalt loetletud asjaolusid arvestades

ja menetlusosalise tõendeid arvestades või nende arvestamata jätmist põhjendades. Kõnesoleval

juhul kaitseminister seda nõuetekohaselt ja kaevatavast käskkirjast tuvastavalt teinud ei ole.

Sellest tingituna on vaidlustatud haldusakt õigusvastane nii formaalselt kui materiaalselt.

10. Kaitseminister palub 25.10.2021 vastuses (täiendatud 20.04.2022) jätta kaebus

rahuldamata.

1)

Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsusest nr 3-20-2213 (jõustunud

13.07.2021) ei olnud kaebajal õigust saada riigilt hüvitist Xxxxxxx kinnistule paigaldatud

elektrisüsteemi eest. Kohtuotsusega on tuvastatud, et kaebajal on elektrisüsteemi rajamise

kulude osas hüvitamise nõue kolmanda isiku, mitte riigi kui kinnistu uue omaniku vastu. Seega

on riik tasunud kaebajale alusetult hüvitist elektrisüsteemi eest, mistõttu tuli käskkirja säte,

mille alusel maksti rentnikule hüvitist Xxxxxxx kinnistule paigaldatud elektrisüsteemi eest,

tühistada ning rentnikule alusetult välja makstud summa tagasi nõuda.

2)

Antud juhul oli 29.11.2019 käskkirja p- 2.2 alap b (12.10.2020 käskkirja redaktsioonis)

õigusvastane, kuna hüvitis oli ekslikult määratud ilma õigusliku aluseta. Halduse seaduslikkuse

nõudest lähtuvalt tuli eelnimetatud punkt Kaitseministeeriumil tühistada ning enammakstud

summa rentnikult tagasi nõuda. Eluliselt on usutav, et kaebaja oli teadlik, et kolmas isik

vaidlustas 12.10.2020 käskkirja p-d 2.1.1 ja 2.2, kuna kaebaja juhatuse liige on kolmanda isiku

tütar. Seega ei saanud kaebajal olla usaldust 12.10.2020 käskkirja p-ga 2.1.2 muudetud

29.11.2019 käskkirja p-i 2.2 alap b kehtima jäämise suhtes. Nimelt sidus kaitseminister selgelt

käskkirja lisatud p-i 2.2 alap b hüvitisega elektrisüsteemi eest ja samas muutis kolmandale

isikule makstavat summat 29.11.2019 käskkirja p-s 2.1, võttes hüvitisest maha hüvitise

elektrisüsteemi eest.

3)

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja ei pidanud elektrisüsteemi enne

kohtuotsust kinnisasja oluliseks osaks. Nagu eelnevalt selgitatud, sisaldas riigi omandatud

kinnisasja väärtus hüvitist sinna paigaldatud elektrisüsteemi eest. Seega, kui elektrisüsteem

oleks kinnistult pärast selle omandamist ära võetud, oleks omandatud kinnisasja väärtus

elektrisüsteemi võrra vähenenud ja riigil oleks tekkinud kinnisasja endise omaniku vastu

nõudeõigus. Kuna riik omandas kinnisasja koos elektrisüsteemiga, sai algusest peale pidada

elektrisüsteemi kinnisasja oluliseks osaks, kuid vaidlus tekkis selles, kes oli õigustatud saama

hüvitist riigi omandatud elektrisüsteemi eest. Alguses nõustus Kaitseministeerium kaebaja

seisukohaga, et tal on õigus selle elektrisüsteemi eest saada hüvitist, kuna on selle rajanud, kuid

kuna kohus jõudis teisele järeldusele, tekkis riigil kohustus enammakstud summa kaebajalt

tagasi nõuda.

4)

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ei ole arvesse võetud kaebaja tõendeid, et

elektrisüsteem on kinnisasjalt eemaldatav ja seega ei saa olla kinnisasja oluline osa. Nimelt on

3-21-2080

7(11)

vastustaja viidanud 13.08.2021 käskkirjas kohtuotsusele, mis tervikuna on tuginenud asjaolule,

et elektrisüsteem on riigi omandatud kinnisasja oluline osa ja seda tõendab ka asjaolu, et

elektrisüsteem võeti arvesse kinnisasja omandamisel makstava hüvitise arvutamise aluseks

olnud hindamisaktides. Seega vastustaja ei saanudki kaebaja esitatud tõendeid arvesse võtta.

5)

Kaitseminister määras 29.11.2019 käskkirjaga (kaitseministri 12.10.2020 käskkirja

redaktsioonis) kaebajale kolimiskulude hüvitamiseks 11 807,55 eurot, seega ei ole põhjendatud

kaebaja väide, et ta on kulutanud suure osa summast kolimiskulude katmisele. Põhjendatud ei

ole ka arvesse võtta, et kaebaja on tasunud saadud hüvitise eest kohtukulusid, mida tal ei olnud

võimalik riigilt sisse nõuda. Veelgi enam, kuna kaebaja ei olnud õigustatud riigilt hüvitist

saama, siis tuleb kaebajal riigilt saadud hüvitis tagastada HMS § 69 lg 1 alusel alusetu

rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Antud juhul vastustaja tasus kaebajale hüvitise

elektrisüsteemi eest, kuna ekslikult eeldas, et tal on kohustus omandatud elektrisüsteemi eest

kaebajale hüvitist maksta vastavalt KAHOS § 20 lõikele 1. Kohus tuvastas kohtuotsuses, et

kuna elektrisüsteemi näol oli tegemist lepingulises suhtes tehtud kulutustega ja kuna riik ei

olnud lepingu pooleks, siis ei olnud vastustajal KAHOS § 20 lõike 1 alusel kohustust

omandatud elektrisüsteemi eest kaebajale hüvitist maksta. Samal ajal kohus tuvastas, et

elektrisüsteem on omandatud kinnisasja oluline osa ja selle väärtus on arvestatud omanikule

makstava hüvitise sisse, seega oli vastustajal kohustus hüvitada omandatud elektrisüsteem

kolmandale isikule vastavalt KAHOS § 11. Seega on vastustaja ekslikult täitnud kohustuse,

mida ei ole olemas. Eeltoodust tulenevalt on vastustajal õigus kaebajalt makstud hüvitis tagasi

nõuda vastavalt VÕS § 1028 lg-le 1 ja kaebajal on kohustus riigile hüvitis tagastada vastavalt

HMS § 69 lg-le 1.

6)

Vaidlusalune kaitseministri 13.08.2021 käskkiri on õiguspärane, kuna halduskohus on

10.06.2021 otsusega haldusasjas nr 3-20-2213 tuvastanud, et riigil ei olnud õiguslikku alust

kaebajale kaitseministri 29.11.2019 käskkirjaga määrata hüvitist autonoomse elektrisüsteemi

eest. Haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud kohtuotsuses on ammendavalt ja lõplikult lahendatud

vaidlus selle üle, et autonoomne elektrisüsteem on kinnistu oluline osa. Eeltoodut on vastustaja

ka põhjendanud 13.08.2021 käskkirjas.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus leiab, et Leppoja OÜ kaebus ei anna alust kaitseministri 13.08.2021 käskkirja nr

190 tühistamiseks.

12. Vaidluse asjaoludest nähtub, et Eesti Vabariik omandas KAHOS alusel avalikes huvides

Xxxxxxx kinnistu. Kaitseministri 29.11.2019 käskkirjaga fikseeriti Xxxxxxx kinnistu

omandamise hind (1 307 355 eurot, mis kajastub ka 10.12.2019 notariaalses müügilepingus)

ning hüvitis kinnistul rendilepingu alusel tegutsenud Leppoja OÜ-le (1203 eurot). Vaidlus

puudub selles, et Leppoja OÜ oli Xxxxxxx kinnistu avalikes huvides omandamise menetlusest

ja selle tulemusest teadlik. Seda kinnitab muu hulgas V. V.i 20.11.2019 e-kiri 1 X. X.ile

seonduvalt RKIK-ilt saabunud Xxxxxxx kinnistu omandamise pakkumisega (V. V. on Leppoja

OÜ üks asutajatest ning varasem osanik ja juhatuse liige, kes on ühtlasi Leppoja OÜ juhatuse

liikme ja T. R. tütre E. R.i abikaasa).

1 Vastustaja 25.10.2021 menetlusdokumendi lisa 7

3-21-2080

8(11)

E. R. ja V. V. esitasid endi ja Leppoja OÜ nimel 10.01.2020 Kaitseministeeriumile pöördumise,

milles on tõstatanud Leppoja OÜ poolt Xxxxxxx kinnistule rajatud elektrisüsteemi eest hüvitise

maksmise küsimuse.

Kaitseminister asus seejärel 12.10.2020 käskkirjas seisukohale, et 29.11.2019 käskkirja alusel

hüvitati kinnisasja endisele omanikule ekslikult rentniku poolt tehtud kulutused riigile üle

läinud autonoomse päikeseenergia süsteemi (off-grid energiasüsteemi) rajamiseks. 12.10.2020

käskkirjaga otsustati nõuda elektrisüsteemi väärtusele vastav summa kinnisasja endiselt

omanikult tagasi ja tasuda see rentnikule. Tallinna Halduskohus leidis haldusasjas nr 3-20-2213

tehtud lahendis, et kinnisasja omandamise otsusega määratud tasu ja hüvitise (ostu-müügihinna)

hilisemaks vähendamiseks puudus seaduslik alus (kohus tühistas 12.10.2020 käskkirja osas,

millega oli muudetud 29.11.2019 käskkirja Xxxxxxx kinnistu ostu-müügihinna osas, s.o

müügihinda vähendatud). Seejärel otsustas kaitseminister 13.08.2021 käskkirjaga sisuliselt, et

Jõelähtme kinnistu müügihind tuleb jätta muutmata ning elektrisüsteemi maksumus ei kuulu

rentnikule hüvitamisele.

13. Kohtu hinnangul võimaldab kogutud teave teha järelduse, et kaitseministri 29.11.2019

käskkirjas ja 10.12.2019 notariaalses müügilepingus kajastuv Xxxxxxx kinnistu ostu-

müügihind (1 307 355 eurot) sisaldas endas kõnealuse päikeseelektrisüsteemi maksumust.

Kaebaja ega kolmas isik ei ole esitanud seisukohti ega tõendeid, mis annaksid aluse järeldada,

et kaitseministri 29.11.2019 käskkirjas viidatud 20.11.2019 pakkumus, millega Xxxxxxx

kinnistu omanik 20.11.2019 nõustus, poleks hõlmanud kinnistu elektrisüsteemi (sh vaidlusalust

päikeseelektrisüsteemi). Seda ei ole kinnistu omanik väitnud ka hilisemas kirjavahetuses RKIK-

iga, kui sellekohane küsimus esitati2.

Vaidlust ei nähtu poolte vahel selles, et kinnistu omandamise läbirääkimiste käigus kinnistu

omaniku ja RKIK-i poolt tellitud Xxxxxxx kinnistu maksumushinnangud3 hõlmasid kõnealuse

elektrisüsteemi väärtust, st lugesid selle kinnistu/hoone oluliseks osaks. Olgugi, et kinnistu

omandamises lepiti kokku madalama hinnaga kui RKIK-i tellitud hinnang (samas suuremas

summas, kui kinnistu omaniku tellitud hinnang), puuduvad tõendid selle kohta, et madalama

hinna kokkuleppimise aluseks oleks olnud elektrisüsteemi väärtuse väljajäämine müügihinnast.

Seda kinnitab muu hulgas asjaolu, et samaaegselt ostu-müügihinnaga lepiti kokku / määrati

kindlaks kinnistul rendilepingu alusel tegutsenud Leppoja OÜ-le makstav hüvitis ning kinnistu

müüja ega Leppoja OÜ kaitseministri 29.11.2019 käskkirja ei vaidlustanud.

Asjaolu, et kinnistu omanikule makstud ostu-müügihind hõlmas elektrisüsteemi maksumust, on

kinnitanud ka kaebaja 10.01.2020 Kaitseministeeriumile esitatud pöördumises (pöördumisele

lisatud kronoloogias4). Samuti nähtub kaitseministri / Kaitseministeeriumi edasisest tegevusest,

et elektrisüsteemi hüvitist ei ole loetud kinnistu müügihinnale lisanduvaks väärtuseks.

Käskkirjade muutmised on seondunud vara omandamise maksumuse jagunemisega omaniku ja

rentniku vahel, mitte vara koguväärtuse suurusega.

14. Kohus asus haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud 10.06.2021 otsuses seisukohale, et

„Kinnisasja omandamise otsusega määratud tasu ja hüvitise vähendamist reguleerib KAHOS §

33, mille lg-st 1 nähtuvalt võib varem määratud tasu ja hüvitist vähendada, kui esinevad

2 Vastustaja 25.10.2021 menetlusdokumendi lisa 8, RKIK-i ja T. Reinavaldi e-kirjavahetus perioodil

11.08.202023.09.2020

3 Vastustaja 25.10.2021 menetlusdokumendi lisad 4 ja 5

4 Kaebuse lisa 9, kronoloogia p 4

3-21-2080

9(11)

kinnisasja väärtust vähendavad või omandamise eesmärgi saavutamist raskendavad

kahjustused, nagu keskkonnareostus, ulatuslik puurimine, kaevamine või metsaraie. Praegusel

juhul selliseid asjaolusid ei esine“ (p 11). Samuti leidis kohus, et „Kohtu hinnangul on

elektrisüsteem kinnistu/hoone oluline osa (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 53), mis tähendab,

et sellel ei saa olla kinnistu/hoone omanikust erinevat omanikku“ (p 13). Praeguses vaidluses

ei ole ilmnenud asjaolusid, mis lükkaksid viidatud järeldused ümber.

15. Kaebaja on esitanud tõendina Eesti Päikeseelektri Assotsiatsiooni juhataja 09.08.2021

kirjaliku selgituse, et päikeseelektrisüsteem ei ole hoone lahutamatu osa, samuti elektrisüsteemi

paigaldaja koostatud Leppoja külalistemaja off-grid energiasüsteemi tehnilise lahenduse

kirjelduse koos illustreerivate fotode ja skeemiga5. Kohtu hinnangul ei anna need alust asuda

haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud kohtuotsusega võrreldes erinevatele järeldustele.

Esmalt tuleb märkida, et ehitise olulise osa määratlemisel (TsÜS § 55) ei ole niivõrd määrav

see, kas ehitise osa (sh nt päikeseenergiasüsteem) on teoreetiliselt ehitisest eemaldatav ja

kasutatav mujal, vaid kas ehitis täidab osade eraldamise tagajärjel jätkuvalt sama funktsiooni.

Isegi kui ehitises on päikeseenergia süsteemi eraldamise järgselt võimalik taastada muust

allikast pärinev elektriühendus, siis ei saa olla vaidlust selles, et päikeseenergia süsteemist

tingitud kasutuseeliseid (sh kuluefektiivsus) ehitisel vastava süsteemi eraldamise järgselt enam

olla ei saa. Seega ei saa ka asuda seisukohale, et päikeseenergia süsteemi eraldamine ehitise

funktsiooni mõjutada ei saaks. Vaidlust ei ole seejuures selles, et Xxxxxxx kinnistul asuvad

ehitised, millega elektrisüsteem on ühendatud, on Xxxxxxx kinnistu olulised osad (TsÜS § 54).

Teiseks on oluline, et sõltumata sellest, kas tegemist on asja osaga või olulise osaga (TsÜS §

53), käibivad need reeglina peaasjaga koos. Erandid saavad tuleneda piiratud asjaõigusest

(kinnisasjadega seonduvalt) või vähemalt mingit liiki kokkuleppest, mis välistab asja osa

käibimise koos peaasjaga. Halduskohus on haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud kohtuotsuses

põhjendatult tuvastanud, et „Menetlusosalised ei ole väitnud ega tõendanud, et viidatud

elektrisüsteemi osas oleks seatud kinnistule piiratud asjaõigus, mis põhimõtteliselt võimaldaks

sellel erinevat omanikku“ (p 13). Samuti on kohus põhjendatult tuvastanud, et „Kohtule esitatud

materjalid ei näita, et pooled oleksid enne kaebajale makstava tasu kindlaks määramist

vaielnud selle üle, kellele tuleb selle süsteemi rajamisega seotud kulud hüvitada. Selline

küsimus kerkis päevakorda alles pärast riigi poolt Xxxxxxx kinnistu omandamist, kui Leppoja

OÜ pöördus kulude ja kahjude hüvitamise taotlusega riigi poole, taotledes mh ka

elektrisüsteemi rajamise kulude hüvitamist“ (p 12). Kuivõrd Xxxxxxx kinnistu endine omanik

ega rentnik ei eristanud kinnisasja avalikes huvides omandamise protsessis (enne 29.11.2019

käskkirja tegemist) kinnistu ja päikeseenergia süsteemi omandit / ei informeerinud tõendatult

sellest omandajat, seejuures ei vaidlustanud kaitseministri 29.11.2019 käskkirja, siis puudub

alus järelduseks, et hilisemalt saaks ilmneda või tekkida rentniku vastav nõudeõigus uue

omaniku (Eesti Vabariigi) vastu.

Kohus on haldusasjas nr 3-20-2213 põhjendatult leidnud, et „Seega on Leppoja OÜ-l uue

elektrisüsteemi rajamise kulude osas hüvitamise nõue kaebaja kui rendileandja, mitte riigi kui

kinnistu uue omaniku vastu. Tegemist oli lepingulises suhtes tehtud kulutustega, mille

hüvitamise eest vastutab teine lepingupool. Riik ei olnud selle lepingu pooleks, seega puudub

tal kohustus selliseid kulutusi Leppoja OÜ-le hüvitada. Tegemist ei olnud varalise kahjuga

KAHOS § 20 lg 1 tähenduses, mille hüvitamist rentnik saaks riigilt nõuda. Riik omandas küll

5 Kaebuse lisad 10 ja 11

3-21-2080

10(11)

uuendatud elektrisüsteemi võrra väärtuslikuma kinnistu, kuid tasus selle kinnistu väärtuse

(KAHOS § 11 lg 2) eest tasu kaebajale. Oma lepingulised suhted peavad kaebaja ja tema rentnik

omavahel ise lahendama“. Kohus jääb käesolevas asjas selle seisukoha juurde.

16. Käesoleva vaidluse esemeks olev kaitseministri 13.08.2021 käskkiri on kooskõlas

eeltoodud käsitlusega ning materiaalselt ja formaalselt õiguspärane.

Kaitseministri 13.08.2021 käskkirja ei saa vaadata lahus sellele eelnenud 29.11.2019 ja

12.10.2020 käskkirjast ning 12.10.2020 käskkirja osalisest tühistamisest kohtu poolt.

Kaitseministri 13.08.2021 käskkirja andmise tingis asjaolu, et kaitseminister oli muutnud

ekslikult / õigusvastaselt (tulles sisuliselt vastu Leppoja OÜ palvele) 12.10.2020 käskkirjaga

29.11.2019 käskkirja. Kaitseministri eksimuse on tuvastanud halduskohus 10.06.2021

kohtuotsusega haldusasjas nr 3-20-2213, mis jõustus 13.07.2021 (s.o enne käesolevas asjas

vaidlustatud käskkirja andmist). Kaitseministril puudus kohtulahendi jõustumise järgselt

seaduslik alus kohtulahendit eirata, isegi kui kaitseminister oli varasemas menetluses kohtust

erineval seisukohal. Teiste sõnadega puudus kaitseministril jõustunud kohtulahendi järgselt alus

asuda seisukohale, et Xxxxxxx kinnistule rajatud elektrisüsteemi eest tuleks maksta hüvitist nii

kinnistu eelmisele omanikule kui endisele rentnikule. Olgugi, et viidatud haldusasjas oli

vaidlustatud ja tühistati kaitseministri 12.10.2020 käskkiri vaid kinnistu omaniku hüvitist

puudutavas osas, siis kohtuotsuse täitmine ja kaebajalt elektrisüsteemi hüvitise tagasi nõudmata

jätmine viiks just sellise tulemuseni (kahekordne hüvitise maksmine). Tegemist ei oleks avalike

vahendite õiguspärase kasutamisega (HMS § 69 lg 1, VÕS § 1028 lg 1).

Kaebajal ega kinnistu endisel omanikul ei saanud kohtu hinnangul üheski kinnisasja avalikes

huvides omandamise protsessi etapis (kuni 29.11.2019 käskkirja tegemiseni) ega pärast seda

tekkida õigustatud ootust, et Xxxxxxx kinnistu uuel omanikul (Eesti riigil) oleks kohustus lisaks

29.11.2019 käskkirjas fikseeritud summadele tasuda kellelegi täiendavalt Xxxxxxx kinnistu

päikeseenergia süsteemi eest. Seejuures ei ole kaitseministri 13.08.2021 käskkiri võtnud

kaebajalt võimalust nõuda jätkuvalt Xxxxxxx kinnistu päikeseenergia süsteemi eest hüvitist.

Hüvitist on võimalik nõuda kinnistu endiselt omanikult, kellele tasuti riigi poolt uuendatud

elektrisüsteemiga arvestav kinnistu väärtusele vastav tasu. Kohtu hinnangul ei ole seega

usalduse kaitse põhimõtet (HMS § 67) kaebaja osas rikutud.

Vaidlustatud käskkirjas on viidatud halduskohtu otsusele haldusasjas nr 3-20-2213 ning

asjaolule, et riik on tasunud rentnikule alusetult hüvitist elektripaigaldise eest. Käskkirjas on

viidatud ka sellele, et Leppoja OÜ-l on uue elektrisüsteemi rajamise kulude osas hüvitamise

nõue kaebaja kui rendileandja, mitte riigi kui kinnistu uue omaniku vastu. Vaidlustatud käskkiri

vastab selliselt HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele. HMS § 56 lg-test 2

ja 3 ega ka § 64 lg-st 3 ei saa järeldada, et haldusakti põhjendus peaks kajastama ka selliste

asjaolude formaalset analüüsimist / kaalumist, mis ei saa mõjutada haldusakti andmise

põhialust, milleks praegusel juhul on asjaolud, et hüvitis elektripaigaldise eest tuleb maksta

kinnistu endisele omanikule, hüvitist ei ole alust maksta kahekordselt ning kaebajal ei saanud

tekkida teistsugust ootust. Vähemalt ei ole 13.08.2021 käskkirja põhjendus puudulik määral,

mis tingiks käskkirja tühistamise (HMS § 58).

17. Eeltoodust tulenevalt jääb Leppoja OÜ kaebus rahuldamata ja kaitseministri 13.08.2021

käskkiri muutmata.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu

3-21-2080

11(11)

poolele (HKMS § 108 lg 8). Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne

kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1).

Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei

ole taotlenud enda menetluskulude hüvitamist kaebaja poolt ega esitanud kohtule

menetluskulusid tõendavaid dokumente, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda

kanda. Kolmas isik ei ole esitanud kohtule seisukohta, menetluskulude hüvitamise taotlust ega

kuludokumente. Seega jäävad ka kolmanda isiku võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee kohtunik