2-20-123332/62 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 13. mai 2022

Tsiviilasja number

2-20-123332

Tsiviilasi

FIE

Pille

Rüütel

hagi

DIGGERPOWER

Osaühingu vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 2480 eurot 91 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. oktoobri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

DIGGERPOWER Osaühingu apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant (kostja): DIGGERPOWER Osaühing

(registrikood 11228373), seaduslik esindaja Anur

Aare

Vastustaja (hageja): FIE Pille Rüütel (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Krista

Raudsepp

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

DIGGERPOWER

Osaühingu

apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 20. oktoobri 2021. a

otsus osas, millega maakohus mõistis alates

21. oktoobrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni

DIGGERPOWER Osaühingult FIE Pille Rüütel

kasuks välja viivise põhinõuet 2125 eurot ületavalt

summalt.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista

DIGGERPOWER Osaühingult FIE Pille Rüütel

kasuks välja viivis põhinõudelt 2125 eurolt alates

21. oktoobrist 2021 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras kuni põhinõude täitmiseni.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon lõplikult

sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Hagi rahuldada.

4.2. Välja mõista DIGGERPOWER Osaühingult

FIE Pille Rüütel kasuks 2505 eurot 90 senti (s.o

põhivõlgnevus 2125 eurot, seisuga 20. oktoober

2021. a sissenõutavaks muutunud viivis 340 eurot

90 senti ja võla sissenõudmiskulu 40 eurot).

4.3. Välja mõista DIGGERPOWER Osaühingult

FIE Pille Rüütel kasuks viivis põhinõudelt 2125

eurolt alates 21. oktoobrist 2021 kuni põhinõude

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

4.4.

Jätta

menetluskulud

maakohtus

DIGGERPOWER Osaühingu kanda ja mõista

DIGGERPOWER Osaühingult FIE Pille Rüütel

kasuks välja menetluskulud 732 eurot.

4.5. Välja mõista DIGGERPOWER Osaühingult

FIE Pille Rüütel kasuks viivis menetluskuludelt

732 eurolt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

5. Jätta tsiviilasja materjalide juurde võtmata

DIGGERPOWER

Osaühingu

apellatsioonkaebusele lisatud tõendid: Megabite

OÜ 24. septembri 2019. a arve nr MA1900557,

töötajate registri väljavõte DIGGERPOWER

Osaühingu

töötajate

kohta

ajavahemikul

september – oktoober ning väljatrükk Tristvere

kohvik & majutus kohta.

6. Jätta

menetluskulud

ringkonnakohtus

DIGGERPOWER Osaühingu kanda.

7. Määrata FIE Pille Rüütel menetluskulude

rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus 660 eurot

(käibemaksuga).

Mõista DIGGERPOWER Osaühingult FIE Pille

Rüütel kasuks menetluskulud ringkonnakohtus

660 eurot (koos käibemaksuga).

Väljamõistetud menetluskulud tuleb hüvitada

Julianus

Inkasso

OÜ

arveldusarvele

nr

EE147700771000526428 viitenumbriga 712458380.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. FIE Pille Rüütel (hageja) esitas 16. juunil 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse DIGGERPOWER Osaühingult (kostja) võlgnevuse väljamõistmiseks. Kostja esitas

nõudele vastuväite, mistõttu lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle

Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja taotles 26. augusti 2020. a hagiavalduses kostjalt põhivõlgnevuse 2125 euro, viivise 145

euro 91 sendi, sissenõudmiskulude 40 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise

väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja sõlminud suulise üürilepingu kostja

töötajate majutamiseks hageja majutusasutuses Madi talus (www.maditalu.ee) 19. juunist 2019

– 11. oktoobrini 2019. Kuna kostja soovis ööbimist pikemaks ajaks, siis leppisid pooled kokku

soodushinnas 25 eurot päevas ühe inimese kohta, millest 15 eurot on ööbimine, 5 eurot

hommikusöök ja 5 eurot õhtusöök. Samuti lepiti kokku sauna kasutuse hinnas 15 eurot kord.

Pooled leppisid kokku, et arved majutusteenuse osutamise eest esitatakse kaks korda kuus iga

kahe nädala tagant. Kostja asus oma töötajaid hageja juures majutama.

Kokkulepitud soodushinnaga majutati kostja ja Viru RMT OÜ töötajaid, kes tegelesid Kadrinas

soojatrassi ehitamisega, millega kostja oli seotud alltöövõtulepinguga. Kostja palus 11. juuli

2019. a e-kirjas väljastada majutuse arve kahes osas: Viru RMT OÜ-le, milles paluti ära

märkida ka ööbijate/töötajate nimed ja teine arve kostjale majutusteenuse eest ööbijate nimesid

välja toomata. Hageja pöördus 4. augustil 2019 kostja poole arvete koostamiseks info ja

tingimuste saamiseks. Kostja 5. augusti 2019 vastuse kohaselt tuleb Viru RMT OÜ-le 14. juulil

2019 koostatud arve nr 19 muuta selliselt, et 5. – 12. juuli 2019. a eest jääb Viru RMT OÜ

arvele kahe inimese majutus 400 eurot ja arve ülejäänud osas summale 350 eurot jääb kostjale.

6. augusti 2019. a e-kirja kohaselt majutus alates 15. juulist 2019 Viru RMT OÜ kolm töötajat

ja ülejäänud töötajad pidid minema kostja arvele. Hageja esitas arved vastavalt kostja soovile.

Hageja pöördus 16. augusti 2019 e-kirjaga uuesti kostja poole 1.– 15. augusti 2019 eest arve

koostamiseks info saamiseks. Kostja 22. augusti 2019 vastuse kohaselt tuleb lähtuda

arvestusest, et kolm inimest lähevad Viru RMT OÜ arvele ja ülejäänud kostja arvele. Hageja

3. septembri 2019 e-kirjale seoses 19. – 31. augusti 2019 arve jaoks info saamisega vastas kostja

9. septembril 2019, et tuleb teha nii, nagu eelmisel korral (dtl 87). Perioodi september –

oktoober 2019. a eest on hageja koostanud arved vastavalt kostja 9. septembril antud juhistele

ning palunud koheselt anda teada, kui on vaja arved muuta. Kostja ei ole pärast arvete saamist

väitnud, et arved oleksid koostatud valesti või et tuleks midagi muuta.

Kostja arveid tähtaegselt ei tasunud ning hageja edastas korduvalt kostjale meeldetuletusi.

Kostja kinnitas 7. novembri 2019 e-kirjas, et arved on olemas ning et teenusega ollakse

äärmiselt rahul. Kostja vabandas viivituse pärast ning kinnitas, et loodetavasti paranevad

asjaolud järgmise nädala jooksul ja ta saab tasuda kõik korraga. Hageja 4. veebruari 2020

päringule kostja enam ei vastanud. Kostja asus eitama tellitud majutusteenust 18. veebruari

2020 vastuses hageja 13. veebruari hoiatusele edastada nõuded inkasso ettevõttele (dtl 103).

Kostja käitumine, sealhulgas pretensiooni esitamine 4 kuud hiljem pärast teenuse osutamist,

arvete ja meeldetuletuste esitamist, on pahatahtlik ja vastuolus hea usu põhimõttega.

Hageja on juulist kuni oktoobrini 2019 väljastanud kostjale 7 arvet, millest kostja on tasunud

esimesed 5, mis olid esitatud majutamise eest 19. juunist – 13. septembrini 2019 (arved nr 20,

22, 24, 26 ja 40). Kostja poolt on hagejale tasumata arve nr 42 majutamise eest 16. –

30. septembrini 2019 ja arve nr 45 majutamise eest 1. – 11.oktoobrini 2019, kokku 2125 eurot.

Arved on koostatud vastavalt kostja poolt antud juhistele töötajate arvu kohta ja vastavalt

ööbitud ajale. Kui kostja alates 1. septembrist 2019 hageja juures töötajaid ei majutanud, oleks

ta pärast seda kuupäeva saadetud arvetele ja kirjadele koheselt vastanud ja reageerinud. Kostja

seda teinud ei ole. Kui kostja ei nõustunud arvetel märgitud tarbitud teenustega, oleks iga

sarnases olukorras olev majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik esitanud koheselt

pretensiooni arvetel toodud hinna osas. Kostja vastas 7. novembri 2019. a e-kirjas hageja

tasumata arvete meeldetuletusele, et arved on olemas ja et saadud teenusega ollakse rahul ning

kostja loodab arved järgmisel nädalal tasuda. Kostja esitas esmakordselt vastuväite, et alates

septembrist hageja juures töötajaid ei majutatud, veebruaris 2020. a ehk 5 kuud hiljem, seega

on vastuväide esitatud hilinemisega ja on hea usu põhimõtte vastane.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja töötajad ei ole hagis viidatud ajavahemikel hageja juures

ööbinud. Kõigi hageja juures tarbitud teenuste eest on tasutud. Suvel 2019 Kadrina objektil

tööde tegemise ajal kulude ja aja kokkuhoiuks majutas kostja oma töötajaid Kadrinas erinevatel

aegadel mitmes majutusasutuses, sh SA-s Kadrina Spordikeskus, Tristvere Kohvik Megabite

OÜ-s ja hageja juures. Kostja töökohustused lõppesid 31. augustil 2019, kuid kuna kostja tegi

objektil pärast seda veel lisatöid, võis hagejal jääda ekslik mulje. Kadrina objektil lisatööde

tegemisel kasutas kostja Tristvere kohviku majutusteenust. Segadus võis tekkida seetõttu, et

kostja seaduslik esindaja Anur Aare oli Kadrina objektil nii Viru RMT OÜ, kui ka kostja

esindaja. Kuna sügisel 2019. a oli Viru RMT OÜ jaoks kiired ajad ja kostja seadusliku esindaja

kasutuses oli vastavalt objektidele mitmed meiliaadressid, siis võis ta mingil hetkel nn „valelt”

aadressilt „valele” saajale kirja saata. Sellest rääkis kostja seaduslik esindaja hagejale ka

korduvalt nii kohapeal, telefonitsi, kui ka kirjalikult, paludes hagejal kostjale ekslikult esitatud

arved ümber esitada teenust tarbinud Viru RMT OÜ-le.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 20. oktoobri 2021. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 2505 eurot 90 senti (sh põhivõlgnevus 2125 eurot, seisuga 20. oktoober 2021 arvestatud

viivis 340 eurot 90 senti ja võla sissenõudmiskulu 40 eurot) ning sellelt viivise alates

21. oktoobrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulud 732 eurot ning menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

VÕS § 271 järgi kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule)

kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 11

lg-st 1 tulenevalt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui

seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Pooltel ei ole vaidlust nende vahel

üürilepingu sõlmimise ja hageja poolt kostjale töötajatele majutusteenuste osutamise üle.

Võlaõigusseaduses ei ole sätestatud üürilepingu kirjalikult sõlmimise kohustust. Seega tekkisid

poolte õigused ja kohustused suulise lepingu alusel.

Kuigi kirjalikku lepingut, millest saaks poolte tegelikud tahteavaldused tuvastada, ei ole

sõlmitud, on poolte tahteavalduste sisu võimalik tuvastada asjas esitatud poolte kirjavahetusega

lepingu täitmise jooksul. Poolte e-kirjavahetusega on tuvastatud, et kostja on kohtuväliselt

kinnitanud hageja poolt teenuste osutamist, teenuste kvaliteediga nõustumist ja seda, et kostja

on jätnud hageja esitatud arved tasumata. Vastuväiteid hagejal esitatud arvetel toodud ulatuses

kostja vastu nõudeõiguse mittetekkimise kohta kostja kohtuväliselt esitanud ei ole.

Kostja vastuväited on vastuolulised. Ei ole oluliselt usutav, et arvete saamist kinnitanud

äriühingu juhatuse liige arvete sisust aru ei saanud. Mõistliku lepingupoolena pidi kostja

esitama võimalikud pretensioonid teenuste mahule ja maksumusele arvete saamise kinnitamisel

7. novembril 2019 või mõistliku aja jooksul pärast seda. Olukorras, kus kostja arvete saamisel

kinnitas arvete andmeid ja teenuse kvaliteeti, ei ole tal hiljem võimalik kardinaalselt

vastupidised vastuväiteid esitada. Maakohus ei nõustunud kostja vastuväidetega võlgnevuse

mittetekkimise kohta. Kuna kostjal on tasumata 4. oktoobri 2019 arve nr 42 summas 1475 eurot

ja 13. oktoobri 2019 arve nr 45 summas 650 eurot, rahuldas maakohus hagi. VÕS § 1131 lg 1

järgi võib hageja nõuda võla sissenõudmiskulude 40 euro hüvitamist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ja saata asi tagasi lahendamiseks esimese astme kohtule või alaternatiivselt teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

Hagejal puudub tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja tsiviilkohtumenetlusteovõime. Füüsilisest

isikust ettevõtja ei ole juriidiline isik. Ainult Pille Rüütel (isikukood XXXXXXXXXXX) omab

tsiviilõigusi ja tsiviilkohustusi. FIE ei oma tsiviilmenetlusõigusi ja ei saa ka kanda

tsiviilmenetluskohustusi. Maakohus on rikkunud tsiviikohtumenetlusteovõime kontrolli nõuet

(TsMS § 202 lg 1), lubades menetlusse esindaja, kellel puudus esindusõigus.

Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 3 ekslikult märkinud põhivõlgnevuseks 2505 eurot 90

senti, kuigi hageja poolt nõutavaks põhivõlgnevuse suuruseks on 2125 eurot. Maakohus on

ekslikult lugenud kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 340 eurot 90

senti ning sissenõudmiskulu 40 eurot põhivõla hulka ning mõistnud nendelt viivise. Tasumata

viivistelt viivise välja mõistmine on lubamatu ja vastuolus seadusega (VÕS § 113 lg 6). Kuna

sissenõudmiskulu väljamõistmise õiguslik alus on teine, kui hagis nõutava põhivõla õiguslik

alus, siis peaksid nimetatud nõuded olema kohtuotsuse resolutsioonis eraldi kajastatud. Hageja

ei ole nõudnud sissenõudmiskuludelt viivise väljamõistmist.

Hageja pole sisustanud sissenõudmiskulu nõuet ega seda tõendanud. Menetluses ei ole esitatud

ühtegi tõendit, et hageja oleks teostanud toiminguid seoses kohtueelse sissenõudmisega ega

tõendanud sissenõudmiskulude tekkimist. Kulutuste hüvitamise nõude puhul on tegemist otsese

varalise kahju nõudega ning võlgnevuse sissenõudmise kulude nõudmisel tuleb välja tuua

VÕS §-s 127 loetletud kahju hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud.

Maakohus on jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded ja rikkunud selgitamiskohustust.

Maakohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, s.o pooltevahelise õigussuhte

sisu ja kestvuse. Hageja väide lepingu sõlmimise perioodi osas on tõendamata. Maakohus on

jätnud tähelepanuta VÕS § 272 lg 4 p-i 4, mille kohaselt ei kohaldata elu- ja äriruumide

üürimise kohta sätestatut majutusettevõtte ruumide ning puhkamiseks mõeldud ruumide

üürilepingutele tähtajaga mitte üle kolme kuu, samuti muude ruumide ajutiseks kasutamiseks

sõlmitud üürilepingutele. Turismiseaduse § 3 p 2 kohaselt oli tegemist reisiteenuse

osutamisega. Vastavalt turismiseaduse § 17 lg-tes 1–3 sätestatule toimis hageja kui

majutusettevõtja ja osutas majutusteenust. Majutusteenuse puhul on tegemist teenuse osutamise

lepinguga (VÕS 8. osa) ning see vastab käsundi tunnustele (VÕS § 619).

11. juuli 2019. a e-kirjast nähtub, et selle saatjaks oli Viru RMT OÜ, kes tegutses Ruslan

Tezikovi isiku kaudu. Kostja seaduslikuks esindajaks on Anur Aare, kelle kontaktandmed olid

ka vastavas e-kirjas ära toodud. 11. juuli 2019. a e-kiri ja edasine kirjavahetus toimus e-posti

aadressilt objektijuht.1906@vkg.ee, mis ei ole kostja e-posti aadressiks. 11. juuli 2019. a e-kiri

ei tõenda poolte vahelise käsundussuhte tekkimist, vaid tõendab ainult hageja ja Viru RMT OÜ

vahelise käsundisuhte tekkimist ja Viru RMT OÜ tahteavaldust, et osa arvest esitataks kostjale.

Juhiste andmine arve esitamiseks ei tõenda teenuse osutamist ja/või kokkulepe sõlmimist.

6. augusti 2019. a e-kiri ei tõenda pooltevahelise õigussuhte sisu, kestust ega ka inimeste arvu,

kelle pealt majutusteenust arvestada lepingu kestuse perioodil. Maakohus on jätnud

tähelepanuta, et 6. augusti 2019 e-kiri ei ole kostja tahteavaldus, vaid Viru RMT OÜ

tahteavaldus. Ka muud hageja kirjalikud pöördumised olid suunatud Viru RMT OÜ-le, mitte

kostjale. Hageja pöördus esmakordselt kostja poole 11. ja 16. oktoobri 2019 e-kirjadega alles

siis, kui Viru RMT OÜ-le esitatud arved jäid tasumata.

Arve esitamine ei tõenda teenuse osutamist. Maakohus ei ole tuvastanud, millise perioodi eest

vaidlusalused arved on esitatud ja millise teenuse eest. Hageja on nimetanud konkreetsed

teenused, mida ta osutas, kuid ei ole ühtegi tõendit selle kohta esitanud ning maakohus ei ole

ka tuvastanud teenuse osutamist.

Kostja on 7. novembri 2017. a e-kirjas jaatanud arvete kättesaamist, kuid pole kinnitanud ei

võlgnevuse olemasolu nõutud suuruses ega ka asjaolu, et kostja oleks arvetes nr 42 ja nr 45

nimetatud teenust hagejalt saanud ning kostja jaataks vastava teenuse eest tasumise kohustust.

Maakohus on otsuse p-s 28 selgitanud, et hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama teenuste

osutamist ja seda, et kostja on jätnud temale osutatutud teenuste eest maksmata. Kostja peab

aga tõendama, et hageja pole kostjale majutusteenust üldse või nõutud ulatuses osutanud ja et

kostjal puudub kohustus teenuse eest tasumiseks. Sellekohase selgitamiskohustuse oleks kohus

pidanud täitma kohtumenetluse ajal eelmenetluses, mitte esitama seda alles kohtuotsuses.

Kohus on jätnud selgitamiskohustuse täitmata.

Maakohus on eiranud kostja õigust osaleda menetluses ja ei ole taganud kostja õigust olla ära

kuulatud. Maakohus määras pooltele üllatuslikult 4. oktoobril 2021 kohtuistungi (ehk

eelmenetlus oli lõpetatud) ja eiras kostja taotlust istungi edasilükkamiseks. Seetõttu ei saanud

kostja esitada tõendeid. Kostja majutas perioodil 16. – 30. september 2019 oma töötajaid

majutusasutuses Tristvere kohvik & majutus, mille pidaja Megabite OÜ esitas kostjale

24. septembril 2019 tasumiseks arve osutatud majutusteenuse eest kahele töötajale. Kostjal oli

septembris 2019. a ainult 3 töötajat, ta ei saanud 24. septembril 2019 vajada majutusteenust

sellises mahus, nagu tuleneb hageja nõudest. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja ning

palus võtta tsiviilasja materjalide juurde uued tõendid, s.o Megabite OÜ 24. septembri 2019. a

arve, kostja töötajate registri väljavõte perioodi september – oktoober 2019. a kohta, väljavõte

Tristvere kohvik & majutus majutusteenuse kohta. Kostja palub võtta tõendid tsiviilasja

materjalide juurde seetõttu, et maakohus ei selgitanud kostjale, mida ta peab tõendama.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et viivist on õigus nõuda alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.

Seega oleks maakohus pidanud tuvastamata, millal muutus hageja poolt nõutud kohustus

sissenõutavaks. Maakohus ei ole seda teinud.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja on hagiavaldusele ja mitmele hageja

seisukohale vastanud, kuid ei ole pooleteistaastase kohtumenetluse jooksul esitanud

vastuväiteid hageja õigus- või teovõime puudumise kohta. Seega on kostja seisukoht esitatud

hilinemisega ning tuleb jätta tähelepanuta.

Juhul, kui maakohus on otsuse resolutsiooni p-is 3 põhinõude sulgudes oleva numbri osas

eksinud, siis kohtuotsuse resolutsiooni p-is 2 on kohus avanud kostjalt välja mõistetud summa

koosseisu ning on ära näidanud nii põhinõue kui ka kõrvalnõuete suurused. Seda eksitust on

võimalik parandada vigade parandamise kaudu ilma, et see kohtu otsustust sisuliselt muudaks.

Hageja on esitanud meeldetuletuste kirjad ning kostja on kinnitanud lisaks kirjadele korduvalt

telefonitsi hagejaga suhtlemist. Seega on sissenõudmiskulude hüvitamine põhjendatud.

Kostja on juriidiline isik, kellele ei laiene füüsilise isikule selgitamiskohustuse ulatus.

Maakohus on hagiavalduse menetlusse võtmise määruses, kohtuistungi määramise määruses ja

korduvatel kohtukutsetel jaganud selgitusi ja täitnud selgitamiskohustust kohtuistungil. Kostja

ei ole tõendanud oma esindaja istungilt puudumise põhjendatust ega vastanud kohtuistungi

toimumise ajal kohtu telefonikõnedele. Kohus on kostjale andnud korduvalt võimalusi oma

seisukohtade, tõendite ja taotluste esitamiseks, kostja ei ole oma õigusi kasutanud.

Kostja vastuväited lepingu sisu, alguse ja lõpu tuvastamata jätmise kohta on paljasõnalised.

Kostja väide, nagu oleks 11. juuli 2019 e-kiri saadetud Viru RMT OÜ poolt, kes tegutses Ruslan

Tezikovi isiku kaudu, on vastuoluline ning ei vasta e-kirja sisule. Kirja on saatnud Anur Aare

(telefoni numbriga XXXXXXXX) ning saatja on lisanud saajatena ka Viru RMT OÜ esindaja

R. Tezikovi. Kui kirja saatjaks oleks olnud R. Tezikov, siis ei ole tavapärane ega eluliselt

usutav, et ta kirja saatjana lisaks enda koostatud kirja saajaks ka iseennast. Kostja kinnitas, et

e-posti aadressi objektijuht.ee1906@vkg.ee kasutajaks on kostja esindaja. Kostja 5. detsembri

2020 vastus kohtu küsimustele kinnitab, et kostja seaduslik esindaja Anur Aare on Kadrina

objektil kostja jaoks tellija objektijuhi abi ning ka töövõtja esindaja ühes isikus.

Megabite OÜ arve esitamine ei tõenda ettevõtte teenuse kasutamist, kostja ei ole tõendanud

arve tasumist. Samas ei välista mitmes majutusasutuses oma töötajate/töövõtjate majutamist ka

ajaperioodilt kattuv teenuse kasutus.

Taotlus täiendavate tõendite vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata, see on esitatud

hilinemisega ning kostja ei ole põhjendanud, miks tal ei olnud võimalik varasemas

menetlusstaadiumis tõendeid esitada. Kostja väide tema juures töötavate töötajate arvu osas ei

ole oluline, sest kostja võis oma töövõtu täitmiseks kasutada ka alltöövõttu või tööjõurenti.

Kostja esitatud töötajate registri väljavõte on asjakohatu. Registri väljavõtte kohaselt oli

apellandil juulist kuni septembrini 2019 kolm töötajat. Kostja arvestuse kohaselt pidanuks arvel

nr 42 kajastatud perioodil kostjal olema 6 töötajat. Kostja on varasemalt tasunud arveid sama

suures mahus või veel suuremas mahus majutusteenuse arved juuli, augusti ja septembri kuude

kahe-nädalaste perioodide eest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu

otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise alates

21. oktoobrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni põhinõuet 2125 eurot ületavalt summalt

(TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hageja

viivisenõude, mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 2125 eurolt alates

21. oktoobrist 2021 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude 2125 euro täitmiseni.

Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad kostja kanda.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses

hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või

tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus jätab tsiviilasja materjalide juurde võtmata kostja apellatsioonkaebusele

lisatud tõendid, s.o Megabite OÜ 24. septembri 2019 arve nr MA1900557, töötajate registri

väljavõtte kostja töötajate kohta perioodil september – oktoober eest ning väljatrüki Tristvere

kohvik & majutus kohta. Praeguses asjas ei ole vaidluse all, et kostja kasutas lisaks hageja

majutusele ka teiste majutusettevõtete teenust. Ringkonnakohus leiab, et kostja töötajate arv

vaidlusalusel perioodil ei oma tähendust põhjusel, et hageja väljastas arveid vastavalt poolte

kokkuleppele, mille kohaselt tuli kolme töötaja ööbimiste eest arved esitada Viru RMT OÜ-le

ning ülejäänud arve kostjale (dtl 86–87), kostja ei ole maakohtu poolt tuvastatud asjaolu

apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Seega ei ole esitatud tõendid asjakohased TsMS § 238 lg 1

mõttes ega oma asja lahendamisel tõenduslikku tähendust. Kuivõrd tõendid on esitatud

elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks.

8. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et hagejal puudub tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja

tsiviilkohtumenetlusteovõime. Ringkonnakohus nõustub, et kostja esitas sellesisulise väite

esmakordselt alles apellatsiooniastmes.

Kohtul on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 204 lg 1 järgi kohustus kontrollida

menetlusosaliste tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet ja tsiviilkohtumenetlusteovõimet ning kohus

ei luba nende puudumisel isikul menetluses osaleda. FIE ei ole eraldiseisev isik,

menetlusosaliseks

on

Pille

Rüütel,

kellel

on

tsiviilkohtumenetlusõigusvõime

ja

tsiviilkohtumenetlusteovõime.

9. Ringkonnakohus leiab, et hageja on tõendanud et pooltel oli kokkulepe hageja poolt

majutusteenuse osutamiseks kostjale ajavahemikul 19. juunist kuni 11. oktoobrini 2019.

Pooled ei vaidle selle üle, kostja tegi töid objektil Kadrinas ning kasutas hageja teenust. Seda

on kinnitanud ka kostja ise (dtl 212). Vaidlust ei ole, et kostja on osa hageja poolt esitaud arveid

hagejale ka tasunud.

Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus kohaldas ebaõigesti pooltevahelisele

õigussuhtele üürilepingu sätteid ning jättis põhjendamatult kohaldamata VÕS § 272 lg 4 p-i 1.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et poolte vahel oli sõlmitud majutusettevõtte ning

puhkamiseks mõeldud ruumide üürileping VÕS § 272 lg 4 p 1 mõttes.

VÕS § 272 lg 4 p 1 järgi ei kohaldata elu- ja äriruumide üürimise kohta

sätestatut majutusettevõtte ruumide ning puhkamiseks mõeldud ruumide üürilepingutele

tähtajaga mitte üle kolme kuu, samuti muude ruumide ajutiseks kasutamiseks sõlmitud

üürilepingutele. Selle erandiga välistatakse eluruumi üürilepingu sätete kohaldamine, kui

lepingu tähtaeg ei ületa kolme kuud. Nimetatu ei välista aga muude üürilepingu sätete

kohaldamist hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele. Kui pooled lepivad kokku eseme

kasutamises teatud aja jooksul ja tasu eest võlaõigusliku lepinguga, siis tulevad pooltevahelisele

õigussuhtele kohaldamisele üürilepingu sätted (v. a elu- ja äriruumide üürile kohalduvad

erisätted), mh ka VÕS §-st 271 tulenev üüri tasumise kohustus.

Pooled vaidlevad selle üle, milline oli kokkulepitud lepingueseme kasutamise aeg. Kostja väitel

ei ole ta hageja poolt pakutud teenust kasutanud arvetel nr 42 ja 45 märgitud ajal, s.o

16. septembrist kuni 11. oktoobrini. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud

pooltevahelise e-kirjavahetuse ja arveid teenuse osutamise kohta.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et e-kirjavahetusega on tõendatud poolte

kokkulepe teenuse osutamise ning tasumise kohta ka nimetatud ajavahemikul. Ringkonnakohus

ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks 11. juuli 2019. a e-kirja (dtl 83) puhul

tegemist mitte kostja, vaid hoopis Viru RMT OÜ tahteavaldusega. Kuigi 11. juuli 2019. a e-

kiri ei ole saadetud kostja registrisse kantud e-posti aadressilt diggerpower@gmail.com, vaid

aadressilt objektijuht.ee@vkg.ee, on selle saatjaks Anur Aare, kes on kostja seaduslik esindaja.

Kostja väide, et Ruslan Tezikov kui Viru RMT OÜ esindaja on kirja saatnud, on paljasõnaline.

R. Tezikovi andmed on kontaktandmetena e-kirja lõpus välja toodud. Ei ole eluliselt usutav, et

R. Tezikov oleks ise kirja edastamisel selle ka enda e-posti aadressile edastanud. Lisaks saab

järeldada, et kirja saatjaks oli just A. Aare ka asjaolust, et tema nimi ja telefoninumber on

märgitud kirja sisulise osa lõppu.

See, et kostja seaduslik esindaja A. Aare oli e-posti aadressi objektijuht.ee@vkg.ee kasutajaks

nähtub ka hilisemast e-kirjavahetusest, millest nähtuvalt on nimetatud aadressilt kirjade saatjaks

märgitud Anur ning kontaktiks märgitud A. Aare telefoninumber XXXXXXXX (dtl 84–87).

Kostja esindaja on ka ise 5. detsembri 2020. a menetlusdokumendis (dtl 240) kinnitanud, et ta

oli objektil lisaks kostja esindajale ka Viru RMT OÜ esindajaks ning tema kasutuses oli

mitmeid e-posti aadresse.

Kostja väited, et ta pole hageja teenust kuni 11. oktoobrini 2019 kasutanud on vastuolulised.

Kuigi kostja märkis 18. oktoobri 2020. a menetlusdokumendis, et tema töökohustused Kadrina

objektil lõppesid 31. augustil 2019, kinnitas ta ise samas menetlusdokumendis, et ta tegi ka

pärast seda kuupäeva objektil lisatöid. Seega ei ole kostja lükanud ümber hageja väidet, et

pooled sõlmisid kokkuleppe majutusteenuse osutamise kohta kuni 11. oktoobrini 2019.

Asjaolu, et kostja vaidles hageja nõudele vastu neli kuud hiljem (veebruar 2020), ei tõenda

teenuse osutamata jätmist.

Seega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et kostja kasutas hageja teenust perioodil

19. juunist – 11. oktoobrini 2019, s.o ligikaudu neli kuud.

10. VÕS § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule

(üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).

Kostja poolt nimetatud isikud on kasutanud hageja majutusasutust ning kostjal on hagejale üüri

tasumise kohustus. VÕS § 294 kohaselt kui üür on arvestatud ajavahemike järgi, tuleb üüri

maksta pärast iga vastava ajavahemiku möödumist, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud

teisiti. Kui üüri ei arvestata ajavahemike järgi, peab üürnik maksma üüri, kõrvalkulud ning

hoone korrashoiu- ja parenduskulud lepingu lõppemisel.

Hageja nõuab tasu tasumist kahe arve alusel. Arve nr 42 on väljastatud 4. oktoobril 2019

teenuse kasutamise eest 16. – 30. septembril 2019, arve maksetähtaeg on 15. oktoober 2019.

Arve nr 45 on väljastatud 13. oktoobril 2019 teenuse 1. – 11. oktoobril 2019 kasutamise eest

ning arve maksetähtaeg on 23. oktoober 2019.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kostja on 7. novembri 2019 e-kirjas (dtl

101) kinnitanud hageja teenuse osutamist arvetel märgitud ulatuses ning arvete kättesaamist.

Seejuures on tähelepanuvääriv ka asjaolu, et selle e-kirja saatis kostja enda äriregistrisse kantud

e-posti aadressilt. Kui kostja väide selle kohta, et ta võis saata e-kirju n-ö valelt aadressilt valele

saajale (dtl 240) vastaks tegelikkusele, siis majandustegevusega tegelev ettevõtte juht oleks

pidanud seda novembris, s.o ligi kuu aega hiljem pärast teenuse osutamise lõppu, märkama ning

esitama koheselt oma vastuväited. Kostja esindaja on aga vastupidiselt viidatud e-kirjas

kinnitanud, et on arved kätte saanud, teenusega on äärmiselt rahul ning lubanud maksta

tasumata jäänud arved järgmise nädala jooksul.

Kostja on alles apellatsioonkaebuses väitnud, et hageja on nimetanud konkreetsed teenused,

mida ta osutas, kuid ei ole ühtegi tõendit esitanud ning maakohus ei ole ka tuvastanud teenuse

osutamist. Kostja ei ole menetluses esitanud ühtegi sisulist vastuväidet hageja lepinguliste

kohustuste sisu kohta, kostja on üksnes vaielnud vastu arvetel nimetatud ajavahemikule.

Tähtsust ei oma asjaolu, mitu töötajat oli kostja ettevõttes ametlikult tööl vaidlusalusel

perioodil, sest kostja soovil väljastati arved mitte töötajate arvust ettevõttes lähtuvalt, vaid

selliselt, et ööbimisperioodi arve väljastati kolme töötaja eest Viru RMT OÜ-le ning ülejäänud

osas kostjale (dtl 86–87). Hageja on iga perioodi järel täpsustanud üle, kas selliselt väljastatud

arved sobivad või mitte (dtl 92–97). Kostja ei ole kordagi arvetele vastuväiteid esitanud.

11. TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei

ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju

tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise

suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada

õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises

käitumises (Riigikohtu 22. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-331, p 13.1.).

Õige on hageja seisukoht, et kostja oleks pidanud oma vastuväidetest arvete kohta teatama

arvete kättesaamise järel mõistliku aja jooksul. Kostja on ise kinnitanud arvete edastamist

hageja poolt hiljemalt 11. ja 16. oktoobril 2019 (apellatsioonkaebus, dtl 361). Vaidlust ei ole,

et kostja sai arved hiljemalt 7. novembril 2019 kätte. Kostja ei vaielnud arvete sisu ega

suurusele vastu ka 7. novembri 2019 vastuses. Alles 18. veebruaril 2020, s.o neli kuud pärast

üürilepingujärgsete kohustuste lõppemist ning üle kolme kuu pärast arvete kättesaamist, asus

kostja väitma, et hageja nõue on alusetu (dtl 103).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hageja üüritasu nõude rahuldanud.

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole menetluses rikkunud selgitamiskohustust ja

kostja õigust olla ära kuulatud.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja saanud vastata hagile kirjalikult. Esimene määratud

istung jäi ära hageja esindajast tulenevatel põhjustel, teine istung jäi kostja taotlusel ära (dtl

287). Seejuures ei ole kostja vaatamata kohtu nõudele esitanud tõendit istungile ilmumata

jäämise mõjuva põhjuse tõendamiseks (dtl 297, 309–312). Kostja taotles ka 4. oktoobril 2021

määratud kohtuistungi edasilükkamist (dtl 315). Tõendit kostja seaduslikul esindajal istungilt

puudumiseks mõjuva põhjuse olemasolu kohta kostja esitanud ei ole.

Kohus oli pooli eelnevalt korduvalt hoiatanud, et tulenevalt TsMS § 414 lg-st 3 lahendab kohus

asja järgmisel kohtuistungil sõltumata sellest, kas ühel või mõlemal poolel järgmisele istungile

ilmumata jäämiseks mõjuv põhjus esineb (dtl 270, 308). Kostja on hoiatuse 4. oktoobri 2021

istungil asja sisulise lahendamise kohta kätte saanud 10. mail 2021 (dtl 309).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja jätnud ise oma menetlusõigused kasutamata ning on

kuritarvitanud oma õigusi venitades menetlusdokumentide kättesaamise kinnitamisega.

Maakohus on korduvalt edastanud kostjale dokumente ning hoiatusi dokumentide kättesaamise

kinnitamise kohta (dtl 282, 284, 305, 309). Kostja ei ole 4. oktoobril 2021 toimunud

kohtuistungile ilmunud ega protokollist nähtuvalt vastanud kohtu istungi ajal kostja

seaduslikule esindajale tehtud kõnedele (dtl 321, 323). Seega ei ole maakohus kostja suhtes

rikkunud ei selgitamiskohustust ega õigust olla ära kuulatud.

13. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni.

VÕS § 82 lg 7 esimese ja teise lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui

võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks

ettenähtud tähtaja möödumisel.

Hageja arvetel on märgitud maksetähtajad vastavalt 15. ja 23. oktoober 2019. Arve esitamisel

võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik

tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel (Riigikohtu

7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-05, p 18). Nõude sissenõutavus on seotud

arvete esitamisega esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku

lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast (Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 12).

14. Ringkonnakohtu hinnangul on poolte e-kirjavahetusega tõendatud, et pooled leppisid

kokku, et arved väljastatakse iga kahe nädala eest vastavalt tarbitud teenuse mahule.

Ringkonnakohus tuvastas, et hagejal on õigus nõuda kostjalt arvetel nr 42 ja 45 märgitud tasude

tasumist. Kostja kinnitas arvete saatmist. Seega on hageja nõuded muutunud sissenõutavaks

pärast arvetel märgitud tasumise kuupäeva möödumist ning hagejal õigus nõuda ka arvete

tasumisega viivitamisel viivist. Kostja on ise apellatsioonkaebuses kinnitanud, et hageja oli

tema poole pöördunud hiljemalt 11. ja 16. oktoobri 2019. a e-kirjadega, s.o enne arvetel

märgitud tasumise tähtaegu. Seega oli kostja ka hiljemalt siis arvetest ja tasumise tähtaegadest

teadlik (dtl 94, 97) ning hageja nõue on muutunud sissenõutavaks.

15. VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult

võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Viidatud sätte seletuskirja kohaselt on

40 euro suuruse hüvitise nõudeõigus võlausaldajal juhul, kui täidetud on viivisenõude esitamise

eeldused. 40 euro suurust hüvitist saab nõuda lisaks viivisele, seejuures ei ole oluline, kas

viivisega on põhimõtteliselt juba ka kaetud teatud osa kulutustest, mida võlausaldaja on võla

sissenõudmise tõttu kandnud.

Regulatsioon vähendab võlausaldaja tõendamiskoormist, kuna kahju tekkimist ja selle ulatust

ei pea tõendama. Nõude esitamise eeldusteks on võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult viivist

ning et võlgnik on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik. Tegemist on nõudega, mille

sissenõudmise eest saab nõuda kulutuste hüvitamist (rahaline kohustus) (P. Varul, I. Kull,

V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura

2016 – § 1131/4.1. a, 5, 6.a). Seega on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulude 40 euro

hüvitamist ning hageja ei pea seejuures mingeid muid asjaolusid välja tooma peale selle, et tal

on õigus nõuda viivist ja kostja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik.

16. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus mõistis

põhjendatult viivist hageja viivisenõudelt ning sissenõudmiskuludelt. Tegemist ei ole vea

parandamisega TsMS § 447 lg 2 mõistes, kuna see mõjutab otsuse sisu.

Kostja apellatsioonkaebus tuleb selles osas rahuldada. VÕS § 113 lg 6 sätestab, et viivist ei ole

lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega

viivitamise korral. Maakohus mõistis vastuolus seadusega viivise sissenõutavaks muutunud

viivise nõudelt.

Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist üksnes põhinõudelt 2125 eurolt (dtl 81). Õige on

kostja apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole nõudnud sissenõudmiskuludelt viivise

väljamõistmist. Seega on maakohus, mõistes viivist ka sissenõudmiskuludet, hageja nõuet

ületanud (TsMS § 439). Hagejal on õigus nõuda viivist põhinõudelt 2125 eurolt.

17. Kuigi ringkonnakohus rahuldab osaliselt kostja apellatsioonkaebuse ning muudab osaliselt

maakohtu otsust, puudub alus maakohtu menetluses menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse

muutmiseks. Hageja nõudeks on olnud viivisenõue põhinõudelt 2125 eurolt ning

ringkonnakohus selliselt hageja nõude ka rahuldab. Asjaolu, et maakohus ekslikult mõistis

resolutsioonis viivist muuhulgas ka viivisenõudelt ja sissenõudmiskuludelt ei ole hagejale

etteheidetav. Hagi rahuldatakse täies ulatuses ning kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse väga

väikeses ulatuses, mistõttu tuleb menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta

TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus ei ole menetluskulude rahaliselt

kindlaksmääramisel diskretsiooniõigust ületanud.

Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja tasu 660 eurot (koos

käibemaksuga). Hageja esindaja tunnitasu 110 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ning esindaja

poolt apellatsiooniastmes hageja esindamisele kulutatud aeg 5 tundi vastab tsiviilasja

keerukusele ja materjalide mahukusele (apellatsioonkaebus 12 lk, vastus sellele 3,5 lk).

Ringkonnakohus

rahuldab

hageja

taotluse

apellatsioonimenetlusekuludelt

viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja menetluskulud tuleb hüvitada vastavalt taotlusele Julianus Inkasso OÜ arveldusarvele

nr EE147700771000526428 viitenumbriga 712458380.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke