3-20-2498/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. mai 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2498

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18. septembri

2020. a kirja nr 15.2-15/736-2 ja 20. novembri 2020. a

vaideotsuse nr 15.2-15/906-3 tühistamiseks ning

vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti

läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Tõnu Tuulas

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MS

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. oktoobri 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna

Halduskohtu 15. oktoobri 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-2498.

2. Teha haldusasjas nr 3-20-2498 uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.06.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-20-2498

2(10)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 28.08.2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) avalduse, milles soovis enda Eesti

kodakondsusesse kuulumise aluse muutmist naturalisatsiooni asemel sünnijärgseks. PPA teatas

18.09.2020 kirjaga nr 15.2-15/736-2 X-le, et tema Eesti kodakondsusesse kuulumise

määratluse muutmiseks puudub alus. PPA selgitas, et on pärast Tartu rahulepingu täiendavat

analüüsi seisukohal, et ainuüksi Eesti Vabariigi poolt antud kodakondsusesse vastuvõtmise

tunnistus ei tõenda, et isik on Eesti kodanik, vaid Eesti kodakondsuse opteerimiseks pidi isik

lahkuma Venemaalt Eesti Vabariiki. PPA asus Rahvusarhiivi materjalidele tuginedes

seisukohale, et Venemaalt Eestisse lahkumine oli kohustuslik kodakondsuse omandamise

tingimus. Otsus kodakondsusesse vastuvõtmise kohta ja tunnistuse vormistamine oli eelduseks,

et isik saaks Venemaalt lahkuda ja optsiooni lõpule viia, nagu nägi ette rahuleping. Samale

seisukohale on jõudnud Riigikohus 02.03.2018 otsuses nr 3-16-1810. X sünnijärgse Eesti

kodakondsusesse kuulumise tõendamiseks tuleb PPA-le esitada tõendid, et Y ja koos temaga

poeg C viisid opteerimise lõpule ja nad tulid tagasi Eesti Vabariiki. Kui Y ja tema pere ei viinud

opteerimist lõpule ega tulnud Venemaalt Eestisse, ei täitnud nad Tartu rahulepingu tingimusi

ega realiseerinud õigust Eesti kodakondsusele. Sellisel juhul ei ole Y ja kodakondsuse

tunnistusele kantud pereliikmed ning nende järglased Eesti kodanikud. X vanaisa C (C), kes on

sündinud 19.03.1918 Venemaal, on saanud Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras 1992.

a-l. Kodakondsuse taotlemise toimikus on C kirjutatud elulookirjeldus, millest nähtub, et ta

sündis, õppis ja töötas Nõukogude Venemaal ja tuli Eestisse alles 1969. a-l. Sellest järeldub, et

perekond C (C) ei viinud opteerimisprotsesse lõpule ja sellega ei omandanud Eesti

kodakondsust. Seega ei ole ka nende järeltulijad sünnijärgsed Eesti kodanikud ning X

kodakondsusesse kuulumise määratluse muutmiseks puudub alus.

2. X esitas 12.10.2020 vaide, mis jäeti PPA 20.11.2020 vaideotsusega nr 15.2-15/906-3

rahuldamata.

3. X esitas 14.12.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 15.02.2021, 20.09.2021),

mille halduskohus võttis menetlusse PPA 18.09.2020 kirja nr 15.2-15/736-2 ja 20.11.2020

vaideotsuse nr 15.2-15/906-3 tühistamise ning kaebaja taotluse uuesti läbivaatamiseks

kohustamise nõuetes.

PPA jättis vastamata kaebaja küsimusele seonduvalt Kaitsepolitseiameti seisukohaga

kodakondsuspoliitikast. Kaitsepolitseiameti tegevusvaldkonnast lähtuvalt pidid toonased

kaalutlused lähtuma Eesti julgeolekust, mitte Tartu rahulepingu normitehnilisest analüüsist,

milleni on jõutud ka Riigikohtu 02.03.2018 otsuses nr 3-16-1810. Kaebajal tekkis õiguspärane

ootus seetõttu, et aastatel 2003‒2015 rakendatud halduspraktikas ei peetud oluliseks, et optant

pidi naasma Eesti Vabariiki teatud aja jooksul. Õiguspärane ootus ei pea olema tekkinud sama

sugulusliini pidi, vaid samadel alustel varem kaebajaga sarnases olukorras olnud isikutele

sünnijärgse kodakondsuse väljastamisest. PPA on muutnud kodakondsuspoliitikat kaebaja

jaoks ebasoodsas suunas. PPA andis 2011. a-l sünnijärgse Eesti kodakondsuse F-le, kes on W

lapselaps (Rahvusarhiivi säilik ERA.36.2.4525). Y ning W on vennad ‒ mõlemad on H pojad.

Seega taotles F 2011. a-l ja X 2020. a-l sünnijärgset Eesti kodakondsust ühest ja samast

esivanemast lähtuvalt. Kui sama perekonna ühe venna järeltulijatele on antud sünnijärgne Eesti

kodakondsus, siis ka teise venna järeltulijatel peab olema õigus sünnijärgsele Eesti

3-20-2498

3(10)

kodakondsusele. F-le 2011. a-l sünnijärgse Eesti kodakondsuse andmisega tekkis kaebajal

õiguspärane ootus, et ka temal on võimalik muuta enda kodakondsuse saamise alus

sünnijärgseks. Kaebaja ei saanud ette näha, et tema tegevusetus aastatel 2003‒2015 toob kaasa

tagajärje, et ta ei saagi alates 2015. a-st määratleda ennast sünnijärgse Eesti kodanikuna.

Kaebaja oli juba taotluse esitamisel Eesti Vabariigi kodanik. Seega ei kujuta Eesti Vabariigi

jaoks tema Eesti kodakondsuse aluse muutmine mingit negatiivset tagajärge või mõjutust.

Samuti on kaebaja töötanud Eesti Vabariigi riigiasutuses ja läbinud Kaitsepolitseiameti

julgeolekukontrolli ning puudub vähimgi kahtlus tema lojaalsuses.

PPA ei ole lükanud ümber kaebaja väidet, et Y-l jäi Eestisse tagasi pöördumata elulistel

asjaoludel, esmalt ema raske haiguse ja seejärel juba otseste repressioonide tõttu. Hiljem ta

repressioonide tõttu ka suri. C-le (C) väljastati kodakondsuse tunnistus ja ta tuli lõpuks Eestisse

tagasi. Seega viis C optsiooniprotsessi lõpuni, mistõttu on nii tema kui ka tema otsene järeltulija

X sünnijärgsed Eesti Vabariigi kodanikud.

PPA tugineb Riigikohtu 02.03.2018 otsusele nr 3-16-1810, mille põhjenduskäigu, argumendid

ja järeldused lükkab ümber Kristiina Albi artikkel „Optantide järeltulijad kui sünnijärgsed Eesti

kodanikud“ (ajakiri Juridica 9/2020). Teadlaste analüüsi põhjal ei saa järeldada, et optantidele

antud Eesti kodakondsuse kehtivus oli seotud Eestisse tagasi pöördumisega. Tartu rahulepingus

ei ole sätestatud, et kui optant välismaalt lahkumise kohustust ei täida, jääb ta Eesti

kodakondsusest ilma. Seda kinnitas ka Eesti riigi tegevus opteerunute suhtes Tartu rahulepingu

sõlmimisest kuni esimese nõukogude okupatsioonini 1941. a-l. Isikud saidki pöörduda Eestisse

tagasi kui Eesti Vabariigi kodanikud, st nende tagasipöördumise aluseks oli Eesti kodakondsus.

Venemaalt lahkumise kohustus oli Eesti kodakondsuse valimise tagajärg, mitte kodakondsuse

omandamise tingimus. Y ja kaebaja vanaisa C (C) olid neile väljastatud kodakondsuse

tunnistuse kohaselt Eesti Vabariigi kodanikud. Vastavad dokumendid edastas vastustaja

10.02.2021 vastuse lisades. Kaebaja on põhjendanud ja tõendanud, et enne Eesti Vabariigi

okupeerimist Nõukogude Liidu poolt tunnustas Eesti Vabariik Eestisse mitteasunud optante

Eesti kodanikena. Nad olid Eesti kodanikud nii rahvusvahelise õiguse kui ka siseriikliku õiguse

alusel ning ka 1920-ndate õiguspraktika alusel. Nende järeltulijate kodakondsuse üle

otsustamisel tuleb lähtuda õigusliku järjepidevuse põhimõttest.

4. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja kodakondsuse muutmiseks ei ole alust, kuna kaebaja ei ole omandanud Eesti

kodakondsust sünniga. Kaitsepolitseiameti seisukoht on märgitud riigisaladuseks. Seega ei ole

PPA-l õigust antud seisukohta avaldada. Kaitsepolitseiameti seisukoha avaldamise põhjuseks

oli 2015. a-l asjaolu, et tõusetus küsimus halduspraktika muutmise ja senise praktika õigsuse

osas, mis oli tingitud Tartu rahulepingu artiklis IV sisaldunud kriteeriumide tõlgendamisest.

PPA analüüsis Tartu rahulepingut uuesti, tuginedes täiendavalt ilmnenud arhiivimaterjalidele.

Analüüsi tulemusel asus PPA seisukohale, et Eesti kodakondsuse opteerija kohustus Venemaalt

Eestisse lahkuda oli oluliseks tingimuseks, millest sõltus, kas isik viis opteerumise lõpuni ja

realiseeris õiguse Eesti kodakondsusele. Halduspraktika muutmisel võeti arvesse mh

Kaitsepolitseiameti 11.09.2015 kirjas toodud seisukohti.

Halduspraktika muutmine ei ole õigusvastane. Õiguspärane ootus saab olla isikul, kellele

tuleneb õigusaktist subjektiivne õigus ja kes on hakanud oma õigust realiseerima. Tartu

rahulepingu artiklist IV ei tulenenud õigust Eesti kodakondsuse opteerimiseks ja opteerumise

tingimuse täitmisel kodakondsuse saamiseks mitte kaebajale endale, vaid tema esivanematele.

Optsiooni tuli vaadelda kui protsessi ja kodakondsuse saamiseks tuli ühe aasta jooksul pärast

tunnistuse saamist tulla Eestisse. Sellisele seisukohale on jõudnud Riigikohus haldusasjas nr 3-

16-1810.

3-20-2498

4(10)

Kaebaja vanaisa C, kes oli sündinud 19.03.1918 Venemaal, sai Eesti kodakondsuse

naturalisatsiooni korras 1992. a-l Vabariigi Valitsuse otsusega. Kodakondsuse taotlemise

toimikus on C kirjutatud elulookirjeldus, millest nähtub, et ta sündis, õppis ja töötas Nõukogude

Venemaal ja Eestisse tuli alles 1969. a-l. Kaebaja vanaisa sai kodakondsuse naturalisatsiooni

korras, kaebaja ema sai kodakondsuse samuti naturalisatsiooni korras ja kaebaja isa on

määratlemata kodakondsusega. Seega ei saa väita, et järjepidevuse põhimõtet on rikutud. Kui

C sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras, ei loetud teda sünnijärgseks Eesti

kodanikuks. Y ja W olid küll vennad ja olid mõlemad H pojad, kuid nad kumbki ei omandanud

Eesti kodakondsust oma isa kaudu. Nad mõlemad soovisid Eesti kodakondsust opteerida

iseseisvalt, kuna olid sel ajal täisealised. Seega ei ole nende järeltulijate kodakondsuse

määratlemisel omavahel mingit seost. Optandi ühe aasta jooksul Eestisse tagasi pöördumine oli

kõige olulisem tingimus opteerumise lõpuleviimiseks ja kodakondsuse saamiseks. Jättes selle

tingimuse täitmata mis iganes põhjusel, ei realiseerinud isik oma õigust Eesti kodakondsusele

ning seega ei saa olla ka selle isiku järeltulijad sünnijärgsed Eesti kodanikud. Tagasipöördumise

kohustust on analüüsitud ka Tartu Ülikooli ja Siseministeeriumi koostatud dokumendis

„Aastatel 1918‒1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud

õiguse ja halduspraktika analüüs“.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.10.2021 otsusega kaebuse ning tühistas PPA

18.09.2020 otsustuse nr 15.2-15/736-2 ja 20.11.2020 vaideotsuse nr 15.2-15/906-3, kohustas

vastustajat vaatama kaebaja taotluse uuesti läbi ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja

menetluskulud 1791,65 eurot.

Riigikohtu 02.03.2018 otsus nr 3-16-1810 seostus küll opteerumisprotsessi lõpuleviimise

temaatikaga, kuid tegemist oli olukorraga, kus isik oli taotlenud Eesti kodaniku isikutunnistuse

ja passi esmakordset väljastamist ning taotlusele lisatud dokumentide järgi oli ta olnud

taotlemise hetkel Venemaa Föderatsiooni kodanik. Praegusel juhul ei ole need situatsioonid

võrreldavad, sest kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik. Viidatud Riigikohtu lahendis selgitati ka

seda, et Tartu rahulepingu kohaselt oli Venemaa territooriumil elavatel Eesti soost isikutel õigus

opteeruda Eesti kodakondsusesse koos kohustusega ühe aasta jooksul Venemaalt lahkuda, kuid

rahulepingu tekst ei täpsustanud, millisest hetkest loeti isikud Eesti kodakondsuse omandanuks

ning millised tagajärjed olid pärast opteerumist Venemaale jäämisel ja teadaolevalt ei tehtud ka

hiljem takistusi opteerumise lõpuleviimiseks (p-d 9 ja 14).

Vaidlustatud otsus on lakooniline ning eelnimetatud aspekte ei ole kaebajat puudutavalt

analüüsitud. Tegemist on kaalutlusveaga. Vaidlustatud otsuses märgiti, et PPA asus

Rahvusarhiivi materjalidele tuginedes seisukohale, et Venemaalt lahkumine oli kohustuslik

kodakondsuse omandamise tingimus, kuid sisuliselt on taoliste kaasuste ning teataval

ajaperioodil kehtinud erineva halduspraktika taustal tegemist pigem siiski õigusküsimusega.

See tähendab, et kaebaja taotluse rahuldamata jätmise põhjendamisel ei peaks viitama

Rahvusarhiivi materjalidele. Ka see on kaalutlusviga. Rahvusarhiivi materjalid olid pigem

eelduseks, et kaebajal tekkis üldse põhjus kodakondsuse määratluse muutmise taotlust esitada.

Kuna vaideotsuses põhimõtteliselt korratakse samasugust käsitlust, ei saa ka vaideotsusega

nõustuda. Vaideotsuses asuti seisukohale, et kaebaja vanavanaisa ja vanavanaisa vend ei

omandanud kodakondsust oma isa kaudu, vaid (olles täisealised) soovisid opteerida

kodakondsust iseseisvalt ning seega ei ole nende järeltulijate kodakondsuse määratlemisega

mingisugust seost. Kohus ei nõustunud väitega seoste puudumisest.

Kaebaja on tõstatanud küsimuse seonduvalt Kaitsepolitseiameti kirja tähendusega, mida talle ei

väljastatud. Nähtuvalt haldusasja materjalist võeti Kaitsepolitseiameti seisukohta arvesse siis,

kui 2015. a-l muudeti halduspraktikat. Seega ei ole põhjust eeldada, et see võiks kuidagi kaebaja

isikuga seostuda. Kõiki vajalikke küsimusi ei ole kaebaja taotluse lahendamisel ja 18.09.2020

3-20-2498

5(10)

otsuse vastuvõtmisel piisavalt kaalutud. Vaidlustatud otsusest ei selgu, kas kaebajale keelduti

kodakondsuse määratluse muutmisest pelgalt seetõttu, et tema vanavanaisa ja vanaisa ei

lahkunud Venemaalt hiljemalt ühe aasta jooksul pärast kodakondsuse tunnistuse väljaandmist,

või pigem põhjusel, et nad ei naasnud Eesti Vabariiki enne okupatsiooniperioodi algust, või siis

näiteks motiivil, et kaebaja vanaisal endal ei olnud sünnijärgset kodakondsust (talle oli

omistatud see naturalisatsiooni korras 1992. a-l). Seonduvalt eelnimetatuga tekib küsimus, kas

kaebaja vanaisa oleks võinud vaadelda sünnijärgse kodanikuna, kui ta ei oleks naasnud Eestisse

mitte 1969. a-l, vaid 1992. a-l ehk samal aastal, kui talle omistati kodakondsus naturalisatsiooni

korras.

Kaalutlusvead väljenduvad selles, et kõiki vajalikke küsimusi, mis kaebaja on tõstatanud, ei ole

piisavalt analüüsitud. Arvestades asjaolu, et halduspraktika on olnud varasemalt teistsugune ja

halduspraktikat on võimalik ümber kujundada või täpsustada, peaks taotluse uuel

läbivaatamisel nähtuma kaalutlustest, milline tähendus võiks olla asjaolul, et kaebaja puhul on

tegemist Eesti Vabariigi kodanikuga, kes soovib lihtsalt kodakondsusesse kuulumise määratlust

muuta ja kas sellel oleks ka mingisugune laiem mõju; kuidas hinnata kaebaja seisukohta, mille

kohaselt peaks õigusliku järjepidevuse põhimõttest tulenevalt lugema sünnijärgseteks

kodanikeks ka Eestisse mitteasunud optantide järeltulijad või kas sellist asjaolu oleks üldse vaja

kaebaja puhul käsitada ning kas ja milline tähendus on kaebaja põhjendustel selle kohta, et

esivanemate varasem naasmine Eestisse ei olnud võimalik objektiivsetel põhjustel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. PPA palub 11.11.2021 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 15.10.2021

otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kaebaja on saanud Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras Vabariigi Valitsuse 30.06.1998

otsusega. Kuna kaebaja kumbki vanem ei olnud tema sündimise ajal Eesti kodakondsuses, ei

saanud ta omandada Eesti kodakondsust sünniga. Kaebaja ema on saanud Eesti kodakondsuse

naturalisatsiooni korras 1994. a-l ja kaebaja isa on määratlemata kodakondsusega isik. Samuti

on naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud kaebaja isapoolne vanaisa, kelle kaudu

kaebaja soovib tõendada enda sünniga Eesti kodakondsuse omandamist. Varem ei ole kaebaja

ega tema eellased sellist soovi avaldanud ja teda ei ole kunagi varem sünnijärgse Eesti

kodanikuna määratletud. Lisaks kaebajale ei ole ka mitte ühtegi tema eellast (isa, vanaisa)

varem sünnijärgse Eesti kodanikuna määratletud.

Praegune juhtum on analoogne Riigikohtu 02.03.2018 otsuses nr 3-16-1810 käsitletuga.

Kaebaja soovib tõendada, et ta on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga oma isa kaudu, kelle

isapoolne vanaisa (esivanem) soovis 1920. a-l opteerida Eesti kodakondsust Tartu rahulepingu

art IV alusel. PPA tuvastas, et kaebaja esivanem avaldas küll soovi optsiooni teel Eesti

kodakondsus saada, kuid ei viinud optsiooni protsessi lõpuni ja ei saanud Eesti kodanikuks.

Tartu rahulepingu art IV kohaselt pidi Eesti kodakondsuse opteerija lisaks muudele tingimustele

Eesti kodakondsuse omandamiseks Venemaalt lahkuma ja asuma elama Eestisse. See tingimus

jäi kaebaja esivanemal täitmata ja seetõttu ei omandanud ta Eesti kodakondsust.

Sünnijärgse Eesti kodakondsuse tuvastamisel ei ole asjassepuutuv, et isik on juba Eesti

kodakondsuse saanud naturalisatsiooni korras, sest see ei anna alust teha mingeid erisusi.

Sünnijärgne Eesti kodakondsus peab olema dokumentaalselt tõendatud, selle fakti tuvastamine

ei ole kaalutlusotsus. Tallinna Ringkonnakohus on 14.04.2020 otsuses nr 3-19-1238 leidnud, et

kodakondsuse sünniga omandamine on juriidiline fakt, mille puhul ei saa kaebaja kasuks

tõlgendada olukorda, kus kaebaja esivanema kodakondsuse kohta arhiivist dokumente ei leita.

Kui ei ole võimalik tuvastada, et isik on sünnijärgne Eesti kodanik, ei määratleta teda

3-20-2498

6(10)

sünnijärgse Eesti kodanikuna, sõltumata sellest, et ta on varem saanud Eesti kodanikuks

naturaliseerumise teel.

Halduskohus on ekslikult leidnud, et PPA on teinud kaalutlusvea, jättes analüüsimata opteeruja

Venemaale jäämise ja sealt mittelahkumise põhjused. Kuna kodakondsuse andmine ei ole

kaalutlusotsus, ei pidanudki PPA neid asjaolusid analüüsima. Kaebaja kas vastab sünnijärgse

Eesti kodakondsuse saamise tingimustele või mitte.

Asjassepuutumatu on halduskohtu küsimus, kas kaebaja vanaisa oleks võinud vaadelda

sünnijärgse kodanikuna, kui ta ei oleks naasnud Eestisse mitte 1969. a-l, vaid 1992. a-l. Kaebaja

vanaisa määratlemine sünnijärgse Eesti kodanikuna ei ole võimalik, kuna tema sündimise ajal

19.03.1918 ei olnud tema vanemad Eesti kodanikud.

Viidet Rahvusarhiivi materjalidele ei saa pidada kaalutlusveaks, mille tõttu tuleks kaebus

rahuldada. Viide ei olnud alusetu, kuna kaebaja ise esitas koos avaldusega Rahvusarhiivi

tõendid.

Halduskohus ei nõustunud PPA väitega kaebaja vanavanaisa ja vanavanaisa venna seoste

puudumisest. PPA rõhutab, et seos puudub, sest kaebaja vanavanaisa ja tema vend ei

omandanud Eesti kodakondsust oma isa kaudu. Mõlemad soovisid taotleda kodakondsust

iseseisvalt, kuna olid sel ajal täisealised.

Kaebaja suhtes ei ole eiratud õiguspärase ootuse põhimõtet. See, et kaebaja vanavanaisa venna

järeltulija on ekslikult loetud sünnijärgseks kodanikuks, ei laiene mingil moel kaebaja

vanavanaisa järeltulijatele. Asjaolu, et osade Eestisse naasmata optantide järeltulijate õiguslik

olukord on varasema eksliku halduspraktika tõttu võrdsustatud sünnijärgsete kodanike omaga,

ei anna kaebajale alust nõuda ka enda suhtes sama eksliku praktika kohaldamist (Riigikohtu

27.11.2006 otsus nr 3-3-1-29-06, p 12).

7. X palub 14.12.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kaebaja

menetluskulud vastustajalt välja. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde ja

märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.

Vastustaja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-16-1810 käsitletud juhtum ei ole praeguse asjaga

analoogne. Selles taotles Eesti Vabariigi kodakondsust isik, kellel polnud Eesti kodakondsust.

Kaebaja aga on Eesti kodanik ja taotleb talle seaduse alusel tagatud õigust kodakondsuse aluse

muutmiseks sünnijärgseks, sest kaebaja on sünnijärgne Eesti kodanik. Praegusel ajal rakendatav

kodakondsuspoliitika järsk muutus kaebaja jaoks kahjustavas suunas toimus 2015. a-l

Kaitsepolitseiameti memo alusel. Kaebaja puhul ei ole julgeolekuriski, ta on juba Eesti

kodakondsuses ja läbinud Kaitsepolitseiameti julgeolekukontrolli.

Asjas on esitatud tõendid selle kohta, et kaebaja esivanem Y, kelle kaudu kaebaja soovib oma

kodakondsust sünnijärgseks muuta, võeti läbi opteerumise Eesti kodakondsusesse ja talle

väljastati kodakondsuse tunnistus. Vaidlus seisneb õiguslike asjaolude tõlgendamises ja

hindamises. Järelikult on võimalikud ka haldusorgani kaalutlusvead. Vastustaja jättis kaebaja

suhtes kaalutlemise rakendamata. Antud juhul tuleks üheselt selgitada ja põhjendada, millise

siseriikliku regulatsiooni järgi ja millistel alustel oli reguleeritud kodakondsuse saamise

protsessi lõpuni viimine. Kaebajale on teadmata ja seda ei ole selgitanud ka vastustaja, millised

konkreetsed tõendid on kehtestatud tagasipöördumise protsessi lõpuni viimiseks. Riigikohtu

lahend nr 3-16-1810 annab üksnes ühe võimaliku õigusliku tõlgenduse Tartu rahulepingu art

IV kohaldamiseks, kuid ei esita tagasipöördumise protsessi lõpuleviimise faktiliste asjaolude

põhjendust. Kuna siseriiklikult ei kehtestatud opteerujate kohta tagasipöördumise kohustuse

aluseid ega dokumente, tuleb küsimuses anda tõenditele õiguslik hinnang ja tegu ei saa olla

3-20-2498

7(10)

faktiliste asjaolude tuvastamisega. Seega on ebaõige ka vastustaja järeldus, et kaebaja kas

vastab sünnijärgse Eesti kodakondsuse saamise tingimustele või mitte. Ka Tallinna

Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsuse nr 3-20-1455 p 20 põhjenduste kohaselt on tegelikult

kaalutlusõiguse kohaldamine võimalik.

Tartu rahulepingu art IV ja viidatud kohtulahendid ei käsitle tagasipöördumist kui kõige

olulisemat Eesti kodakondsuse omandamise tingimust. Tartu rahulepingu art IV kehtestas

Venemaalt lahkumise kohustuse, mitte aga Eestisse tagasipöördumise kohustuse. Venemaalt

lahkumise kohustus oli Eesti kodakondsuse omandamise tagajärg, mitte kodakondsuse

omandamise tingimus. Kuna isik oli omandanud Eesti kodakondsuse, tekkis tal Venemaalt

lahkumise kohustus ja Venemaa sai teatud perioodi möödumisel vajadusel nõuda tema

lahkumist enda territooriumilt.

Vastustaja otsusest ei nähtu kaalutlused, kas kaebajale keelduti kodakondsuse määratluse

muutmisest pelgalt seetõttu, et tema vanavanaisa ja vanaisa ei lahkunud Venemaalt hiljemalt

ühe aasta jooksul peale kodakondsuse tunnistuse väljaandmist, või pigem põhjusel, et nad ei

naasnud Eesti Vabariiki enne okupatsiooniperioodi algust, või põhjusel, et kaebaja vanaisal

endal ei olnud sünnijärgset kodakondsust. Vastustaja on esitanud apellatsioonkaebuses uue

õigusliku väite, nagu oleks opteerunute suhtes kehtinud õiguslik mõiste „kodakondsuse

opteerumise jõustumine“ juhul, kui opteerunud Y oleks koos kodakondsuse tunnistusele

märgitud lastega ühe aasta jooksul tagasi tulnud. Kaebaja vanaisa ei saanudki Eestisse tagasi

tulla, kuna ta polnud sellele eelnevalt Eestis üldse viibinudki – ta sündis 19.03.1918 Venemaal.

Opteerunute suhtes ei saanudki kehtida tagasipöördumise kohustust, vaid kehtis Venemaalt

lahkumise kohustus. Nii Y kui C (C) omandasid Eesti kodakondsuse neile opteerumise kohta

kodakondsustunnistuse väljastamisega ja Eestisse tagasi pöördumine ei olnud kodakondsuse

saamisel vältimatu lisatingimus. Seetõttu on ka vastustaja sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik

ja tal on õigus taotleda enda kodakondsuse aluse muutmist ja lugeda tema Eesti kodakondsuse

alus sünnijärgseks.

Vastustaja poolt alates 2015. a-st kohaldatav kodakondsuspoliitika ei ole kooskõlas

õigusselguse põhimõttega. Kaebaja suhtes on vastustaja seega rikkunud õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse põhimõtet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja hinnanud valesti tõendeid, mistõttu

on lõpptulemusena jõudnud ka valele järeldusele. PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja

halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab X kaebuse

rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused on alljärgnevad.

9. Kodakondsuse omandamise aluse määratlemine ei ole kaalutlusotsus, vaid juriidilise fakti

tuvastamise küsimus. Inimene kas on (dokumentaalselt tõendatult) sünnijärgne Eesti kodanik

või ei ole. Seega on halduskohtu etteheited PPA-le kaalutlusõiguse rikkumisest

asjassepuutumatud ning kaebaja väited sellest, et ta on juba Eesti Vabariigi kodanik või mis

põhjustel ei olnud tema esivanemal võimalik Venemaalt Eestisse naasta, ei oma asja

lahendamisel tähendust.

10. Kaebaja soovib tõendada, et ta on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga oma vanaisa

kaudu, kelle isa Y soovis 1920. aastal opteerida Eesti kodakondsust Tartu rahulepingu art IV

alusel. Asja materjalidest nähtub, et Y esitas Moskva kontroll-opteerimiskomisjonile

sooviavalduse enda, oma abikaasa ja laste nimel ning tempel dokumendil näitab, et neile

3-20-2498

8(10)

väljastati ka kodakondsustunnistused (dtl 83‒93). Vaidlus puudub selles, et Y ei naasnud

Eestisse, vaid suri Venemaal.

11. Praeguse asja lahendamisel on asjakohane tugineda Riigikohtu 02.03.2018 otsusele nr 3-

16-1810, kuna kahe vaidluse asjaolud on sarnased. See, et viidatud lahendis oli kaebajaks

Venemaa Föderatsiooni kodanik ja praeguses asjas Eesti Vabariigi kodanik, ei oma vaidluse

kontekstis mingit tähendust, sest nagu varem märgitud, ei ole kodakondsuse määratlemine

kaalutlusotsus ning mõlema vaidluse puhul on oluline vaid küsimus, kas isik on sünnijärgne

Eesti kodanik või mitte, täpsemalt, kas optandi Eestisse tulemata jätmisel saab lugeda

kodakondsuse Tartu rahulepingu art 4 tähenduses siiski omandatuks. Kaebaja ei ole täitnud

sünnijärgse Eesti kodakondsuse omandamise tingimusi. Opteerumine eeldas kahe tingimuse

koos esinemist, milleks olid Eesti Vabariigi kodakondsuse valimine ja asumine teatud aja

jooksul Venemaalt Eestisse tagasi pärast Tartu rahulepingu sõlmimist.

12. Erinevalt K. Albi käsitlusest („Optantide järeltulijad kui sünnijärgsed Eesti kodanikud“,

Juridica 9/2020) on Riigikohus viidatud lahendis pidanud oluliseks Eesti kodakondsuse

opteerimise laiemat konteksti ja eesmärki, mh topeltkodakondsuse (mis oli Eesti

kodakondsusseadustega keelatud) tekkimise vältimist. Riigikohtu seisukohtade kohaselt ei

saanud rahulepingu eesmärgiks olla arvestatava Eesti kodanikkonna loomine välisriigi

territooriumile. See oleks selgelt erinenud enne rahulepingu sõlmimist kehtinud Maanõukogu

määrusest tulenenud Eesti kodanikkonna määratlemise ja kujunemise põhimõtetest. Muu hulgas

oleks see loonud olukorra, kus Eesti riigil poleks olnud võimalik vältida Eesti kodanike topelt-

kodakondsuse omandamist. Samuti oleks arvuka kodanikkonna jäämine välisriigi

territooriumile erinenud tolleaegsest rahvusvahelisest praktikast uute riikide tekkimisel (p 11).

Riigikohtu hinnangul tuleb opteerumist vaadelda kui protsessi, mis ei lõppenud Eesti

kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse väljaandmisega, vaid opteerujatele välja antud

kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus andis isikutele kindluse, et pärast seda, kui ta on

saabunud Eestisse, loetakse ta Eesti kodanikuks (p 12). Topeltkodakondsuse vältimise küsimust

on Riigikohus käsitlenud viidatud otsuse p-s 16 ning märkinud lisaks, et okupeeritud Eestisse

elama asumist ei saa käsitada tahteavaldusena viia lõpule Eesti Vabariigi kodakondsuse

omandamine. Kui kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistusele märgitud isikud ei viinud

kodakondsuse omandamist lõpule, ei omandanud nende lapsed sünniga Eesti kodakondsust.

Samuti ei saanud ega saa nende järeltulijad ise kodakondsuse omandamist lõpule viia (p 17).

Riigikohtu otsuse p-st 18 saab järeldada, et aastatel 2003‒2015 rakendatud halduspraktika, mis

võimaldas Eesti kodanikena käsitada ka neid optante, kes Eestisse ei tulnud, oli ekslik.

Riigikohtu otsuse nr 3-16-1810 seisukohtade jätkuvat asjakohasust kinnitab nt see, et asjas nr

3-16-1452 esitatud teistmisavaldust ega ka asjas nr 3-20-1455 esitatud kassatsioonkaebust ei

võtnud Riigikohus menetlusse.

13. Ringkonnakohtu arvates ei ole võimalik TÜ analüüsist (Aastatel 1918‒1940 opteerimise

teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja halduspraktika analüüs.

Lõpparuanne Tartu Ülikooli ja Siseministeeriumi vahelisele töövõtulepingule. Tartu Ülikool

2018) ega muudest rahulepingu sõlmimisele järgnenud halduspraktikat selgitavatest

arvamustest (varem viidatud K. Albi artikkel) teha järeldust, et kohtupraktikas väljendatud

seisukohad (kohtuotsused haldusasjas nr 3-16-1810; Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018

otsus nr 3-16-1452 ja 17.08.2017 otsus nr 3-16-1271) olid ekslikud ja kodakondsuse

omandamine opteerimise teel toimus enne optandi Eestisse naasmist. Ringkonnakohus on neid

küsimusi põhjalikult käsitlenud 30.06.2021 otsuses nr 3-20-1455 (jõustunud 07.12.2021). Selles

otsuses leidis ringkonnakohus järgmist (p-d 11‒18): „11. TÜ analüüsis on selgitatud, et

sõdadevahelise aja arusaam kodakondsusest erines nii oluliselt tänapäevasest, et tollaseid

lahendusi ei saa üle kanda tänasesse õigusruumi. Eesti ametkondadevahelises kirjavahetuses

alates 1922. aastast korduvalt väljendatud seisukoht, et Eesti käsitab N. Venemaale jäänud

3-20-2498

9(10)

optante jätkuvalt Eesti kodanikena, johtus muu hulgas lootusest säilitada nende isikute õigus

varale ja võimalikele varalistele nõuetele Nõukogude Liidu vastu. Kodakondsuse

välisfunktsiooni püüti säilitada isegi juhul, kui kodakondsustunnistuse omanikud omandasid

nõukogude kodakondsuse ilma Eesti kodakondsusest väljaastumist taotlemata. Kõik see ei

tähendanud, et need isikud, kelle kodakondsuse püsimist välisfunktsioonis jaatati, oleks

üksikjuhul ja kaasuspõhist kontrolli läbimata võinud asuda kodakondsuse sisefunktsiooni

teostamisele. Kodakondsuse tunnistus ei taganud isikule vahetut võimalust asuda Eestisse ja

saada Eesti kodaniku isikutunnistus. Üksnes Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistuse

väljaandmist saab lugeda ajaks, mil isik sai hakata oma kodanikuõigusi realiseerima. 12.

Analüüsi järeldused kinnitavad, et kõik kodanikuõigused tekkisid optantidele alles pärast

Eestisse naasmist ja siin täiendava kontrolli läbimist. Kodakondsustunnistus ja välispass

võimaldasid Venemaal elanud eestlastel üksnes Venemaalt lahkuda ja Eesti ametiasutused tegid

jõupingutusi, et lahkumiseks ei tehtaks takistusi. Üheaastane tähtaeg ei tähendanud praktikas,

et selle tähtaja möödumise järel Eestisse naasnute opteerimisprotsessi lõpule ei viidud (vt ka

Riigikohtu otsus asjas nr 3-16-1810, p 14), kuid selle tähtaja olemasolu ei saa eirata täielikult.

/…/ 13. TÜ analüüsis selgitati, nagu apellant õigesti viitab, et „riikidevahelistes lepingutes

sätestati vahel ka opteerunud kodanike kohustus või õigus lahkuda selle riigi territooriumilt,

mille kodakondsusest nad olid loobunud. Lahkumisklausel ei mõjutanud kodakondsusotsust ega

ole käsitatav optsiooni paratamatu tingimusena.“ Sellest ei saa siiski teha järeldust, et isiku

valik enda kodakondsuse osas on kodakondsusriigile siduv ja opteerumistunnistus peab kehtima

tingimusteta. Analüüsi lk-l 13 selgitati ka järgmist: „Tänapäevases rahvusvahelise õiguse

teoorias leitakse, et optandi otsus on reeglina konstitutiivne, s.t optsioon ei ole kodakondsuse

saamise taotlus, mille riik peaks veel heaks kiitma. Seetõttu kinnitab optsiooniotsuse kohta

antud tõend vaid konkreetseid asjaolusid ja erinevate tingimuste (vorm, tähtaeg jne) täitmisel

puudub haldusorganil ka kaalutlusõigus optsiooniotsuse tunnustamise osas; sise- ja

välisriiklikel organitel on optsiooniks olemasoleva õigusega seonduvate eeskirjade ja

menetluse osas siiski õigus asjaolude ja kriteeriumitele vastavuse kontrolliks. Uuritava perioodi

riikidevahelises lepingupraktikas tuli ette, et riigid reserveerisid endile sisulise õiguse

otsustada, kas nad tunnustavad isiku valikut ja annavad talle kodakondsuse või mitte. Eesti ja

Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingu artikkel IV sisaldab sellist

reservatsiooni.“ 14. Kodakondsuse omandamine opteerumise teel oli ette nähtud üksnes

välislepinguga. Varasemad kodakondsuse seadused ega Maanõukogu määrus rahulepingu

artikliga IV võrreldavat regulatsiooni ette ei näinud ja nõudsid kodakondsuse omandamiseks

elamist Eestis. Isegi kui asuda seisukohale, et kodakondsuse saamise tingimusi ei saanud

välislepinguga kokku leppida, vaid seda oleks tulnud teha seadusega, ei oleks kaebuse

rahuldamine võimalik, sest seaduses opteerumise kaudu kodakondsuse saamise alus sellisel

kujul, mis võimaldaks kaebajat pidada sünnijärgseks Eesti kodanikuks, puudus. Tartu

rahulepingut ei ole võimalik kohaldada vaid osaliselt, lubades sellega sätestada kodakondsuse

opteerimise võimaluse, kuid mitte kõiki selle tingimusi, sh elukohanõuet. Seetõttu ei ole

asjakohased kaebaja väited, et rahvusvahelise lepinguga ei saanud kodakondsuse omandamise

tingimusi kindlaks määrata. Kui jätta Tartu rahulepingu kodakondsuse optsiooni puudutav

regulatsioon tähelepanuta, ei oleks kaebaja eesmärgi saavutamine võimalik tõhusamalt. 15.

Rahulepinguga ei pandud optantidele kohustusi. Ühelgi isikul ei olnud kohustust Venemaalt

Eestisse naasta. Olukorras, kus kodakondsuse omandamise tingimused on määratletud

rahulepingus, pidid isikud kodakondsuse opteerimiseks neile tingimustele vastama, Eesti

kodakondsuse omandamiseks olema seejuures Eesti soost ja üle 18-aastased ning pöörduma

ühe aasta jooksul tagasi elama Eestisse. 16. /…/ Eesti kodakondsusse saab isiku sünnijärgselt

lugeda vaid juhul, kui tema vanem oli omandanud kodakondsuse mõlemad funktsioonid, st

asunud Tartu rahulepingu art IV alusel ka Eestisse elama. /…/ 18. Tartu rahulepingu art XII

kohaldamisega seotud väited saaksid olla õiged juhul, kui artiklit IV mõista nii, et sellest tulenes

isikutele õigus Eesti kodakondsusele sõltumata sellest, kas nad jäävad Venemaale või mitte,

3-20-2498

10(10)

ning Eesti kodakondsusse opteerunutele oleks pandud rahulepinguga kohustus lahkuda

Venemaalt. Artikkel XII sisaldab deklaratsiooni, mille kaudu ei ole võimalik laiendada Eesti

kodakondsuse saajate ringi rahvusvahelise lepinguga, mida Eesti ei ole sõlminud („Venemaa

teatab, et käesoleva rahulepingu läbi Eestile ja tema kodanikkudele antavad hõlpsused, õigused

ja eesõigused ei või mingil juhtumisel ega mingisugustel tingimustel pretsedendiks olla

rahulepingute tegemisel Venemaa poolt teiste endise Vene keisririigi territooriumil tekkinud

riikidega; teiselt poolt, kui nende rahulepingute tegemisel kellelegi tähendatud riikidest või

nende kodanikkudest antakse iseäralised hõlpsused, õigused ja eesõigused, siis lahendatakse

need viibimata ilma erikokkuleppeta täiel määral Eesti ja tema kodanikkude peale.“). Kui

opteeruda soovijatel on artiklist IV tulenevalt nõutav kodakondsuse omandamiseks asuda

kodakondsusjärgsesse riiki elama, siis ei ole artikkel XII kohaldatav juba seetõttu, et

puudutatud isikud ei ole Eesti kodanikud, kellele teistest Venemaa sõlmitud välislepingutest

tulenevaid õigusi saaks laiendada; muude isikute peale Eesti kodanike õigusi artikli XII kaudu

laiendada ei saa. Artikli XII asjassepuutuvuse välistab aga ka see, et õigust Eesti

kodakondsusele ei andnud Venemaa, kuid artikkel XII näeb ette vaid Venemaa poolt antud

eeliste ja õiguste laiendamise Eesti kodanikele.“

14. Ringkonnakohus on jätkuvalt nendel seisukohtadel. Kuigi kaebaja esiisal Y-l võis olla

õiguspärane ootus nõuda Eesti kodakondsusse vastuvõtmist ja isikutunnistuse väljastamist

kodakondsustunnistuse väljastamise järel (arvestades tollast halduspraktikat ja raskusi

Venemaalt lahkumisel nende elukoha aladelt) ka pärast üheaastase tähtaja möödumist, jäi sellise

õiguspärase ootuse püsima jäämiseks ja kaebajale jätkuvaks laienemiseks täitmata

kodakondsuse lõpliku omandamise oluline tingimus naasta elama Eestisse. Asjassepuutumatu

on halduskohtu arutlus teemal, kas kaebaja vanaisa saaks vaadelda sünnijärgse Eesti

kodanikuna, kui ta ei oleks Eestisse naasnud 1969. a-l, vaid 1992. a-l. Kuna kaebaja vanaisa isal

Y-l jäi kodakondsuse omandamine lõpuni viimata, ei omandanud sünnijärgset Eesti

kodakondsust ka tema poeg (kaebaja vanaisa) ning aeg, mil ta Eestisse naasis (1969. või 1992.

a), ei oma tähtsust. PPA on vaideotsuses ka õigesti osutanud, et kaebaja vanavanaisa venna

järeltulijale sünnijärgse kodakondsuse andmine ei laiene kaebajale ning kaebajale ei saaks ka

teoreetiliselt anda sünnijärgset Eesti kodakondsust seda liini pidi.

15. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus PPA apellatsioonkaebuse ja tühistab

halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus teeb ise asjas uue otsuse, millega jätab X kaebuse

tervikuna rahuldamata (HKMS § 200 p 3). Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 jäävad

menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)