2-18-18398/53 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

11. mai 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-18398

Kohtuasi

X hagi BigBank AS vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 176/2009/248

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu

Maakohtu

16. aprilli 2021. a

määrus

(hagi

menetlusse võtmisest keeldumine)

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), riigi õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaat

Aleksei

Ratnikov

Kostja Bigbank AS (registrikood 10183757)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 16. aprilli 2021. a määruse resolutsioon muutmata, kuid

muuta osaliselt määruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebemenetluse kulud jätta X kanda, v.a X riigi õigusabi korras määratud

esindaja tasu ja kulud, mis jätta riigi kanda. Kindlaks määratavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2-18-18398

2 (6)

MENETLUSE KÄIK

1. X (hageja) esitas 5. detsembril 2018 Pärnu Maakohtule hagi BigBank AS (kostja) vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 176/2009/248. 21. juunil 2019 esitas

hageja täiendatud hagiavalduse ning taotluse hagi tagamiseks ja täitemenetluse peatamiseks

kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja OÜ Berninvest 6. juulil 2006 krediidilepingu,

mille kohaselt andis kostja laenu 22 369 eurot (350 000 krooni), aastase intressimääraga

15,52%. Krediidilepingus määrasid kostja, Q ja hageja, et kostja nõude tagamiseks seatakse

hüpoteek Q-le kuuluvale korteriomandile (registriosa nr 901734) ja sõlmitakse hagejaga

käendusleping.

1.2. 6. juulil 2006 sõlmisid kostja ja hageja käenduslepingu, mis tagas kostja nõuet summas

96 945,34 eurot (1 516 865,00 krooni), tähtajaga 1. august 2023.

1.3. 11. juulil 2006 sõlmisid Q ja kostja hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, mille p-s 4.1

lepiti kokku, et hüpoteek 36 557,46 eurot (572 000 krooni) tagab kostja nõuet, sealhulgas

tingimuslikke ja tulevikus tekkivaid nõudeid, samuti nõuete sissenõudmisest tulenevaid

nõudeid, kaasa arvatud sundtäitmise kulusid.

1.4. 26. jaanuaril 2009 koostas Pärnu kohtutäitur Rocki Albert täitmisteate täiteasjas

nr 176/2009/248, kus võlgnikuks on Q. 13. märtsil 2010 Q suri. 26. oktoobril 2010 tõestas

Kuressaare notar Marika Leis pärimistunnistuse, mille kohaselt hageja on Q pärija.

1.5. Hageja esitas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi kostja vastu hagi

sundtäitmise täiteasjas nr 176/2009/248 lubamatuks tunnistamiseks põhjusel, et kostja nõue,

mis tuleneb krediidilepingust, on ajatatud tähtajaga kuni 1. august 2023. Lisaks on kostja nõue

alates 26. oktoobrist 2010 tagatud enam kui viis korda. Hageja palus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 368 lg-te 1 ja 2 alusel tuvastada, et ajavahemiku 26. oktoober 2010 kuni

1. august 2023 eest puudub kostjal õigus nõuda täitedokumendi (hüpoteegi seadmise ja

asjaõigusleping) sundtäitmist, kuna kostja nõue on ajatatud kuni 1. august 2023. Koos

hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, milles palus peatada täitemenetlus

seoses esitatud hagiga. Hageja esitas ka menetlusabi taotluse.

2. Maakohus jättis 14. mai 2019. a määrusega hagiavalduse käiguta, rahuldas hageja taotluse

riigi õigusabi saamiseks ja määras riigi õigusabi õigusnõustamiseks ja vajadusel korrektse

hagiavalduse koostamiseks.

3. Hageja esitas 28. mail 2019 taotluse liita hagiavaldused tsiviilasjades nr 2-18-18398 ja nr 2-

19-3993 ühte menetlusse. Hagiavalduste nõuded on õiguslikult omavahel seotud.

4. Hageja esitas 21. juunil 2019 hagiavalduse tervikteksti, kordas menetlusabi taotlust hageja

vabastamiseks riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel ning taotlusi hagi tagamiseks ja

hagi tagamise taotluselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

Menetluse edasine käik

5. Pärnu Maakohus jättis 5. juuli 2019. a määrusega hageja menetlusabi taotluse rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. augusti 2019. a määrusega hageja määruskaebuse

alusel Pärnu Maakohtu 5. juuli 2019. a määruse ja saatis asja tagasi maakohtule hageja

menetlusabi taotluse uueks läbivaatamiseks.

2-18-18398

3 (6)

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Maakohus keeldus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagiavaldust menetlusse võtmast. Kohus jättis

hageja riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda ning hageja muud menetluskulud TsMS § 168 lg

1 alusel hageja kanda.

TMS § 48 p 4 järgi on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise tagajärjeks

täitemenetluse lõpetamine. Täitemenetlus täiteasjas nr 176/2009/248 on 15. augustil 2019

lõpetatud. Seega ei ole hagiavalduse eesmärki võimalik saavutada. Hagi menetlusse võtmisest

tuleb TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda.

Hageja huvid ei jää hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisega kaitseta. Kohus ei saa

menetleda korraga kahte samasisulist hagi. Hageja on sama nõude, s.o täiteasja nr 176/2009/248

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude, esitanud ka tsiviilasjas nr 2-19-3993 koos kahju

hüvitamise nõudega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 leidnud, et põhjendamatu

täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku arvel alusetult

rikastumise korral võib võlgnik nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka

pärast täitemenetlust. Seega tuleb kohtul tsiviilasjas nr 2-19-3993 esitatud kahju hüvitamise

nõude lahendamisel kontrollida ka toimunud täitemenetluse lubatavust.

Hagejale määrati 14. mai 2019. a määrusega riigi õigusabi esindamiseks tsiviilasja menetluses

ja kohtus kohustusteta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Seega jäid hagejale osutatud riigi

õigusabi tasu ja kulud riigi kanda.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

8. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus,

millega saata asi maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise ning tsiviilasjade nr 2-18-18398

ja nr 2-19-3993 liitmise otsustamiseks. Hageja palub jätta temalt välja mõistetud menetluskulud

Eesti Vabariigi kanda ning määruskaebemenetluse kulud vastustaja kanda.

8.1. Hageja väitel keeldus maakohus ebaõigesti hagiavalduse menetlusse võtmisest. Maakohus

jättis menetluslikud ülesanded täitmata. Kohus ei lahendanud hagide liitmist mõistliku aja

jooksul, ei toimetanud menetlust mõistliku aja jooksul, viivitas taotluse lahendamisega, tegi

üllatusliku määruse ning ei ole enne määruse tegemist pooltele menetluslikku seisu selgitanud

ega võimaldanud avaldada seisukohti. Määrus pole nõuetekohaselt põhjendatud.

8.2. Hageja taotles hagide liitmist tsiviilasjades nr 2-18-18398 ja nr 2-19-3993. Kohus seda

taotlust ei lahendanud. Kuna hagide alused tsiviilasjades nr 2-18-18398 ja nr 2-19-3993 on

erinevad, oleks kohus pidanud hagid liitma ja jätkama asja menetlemisega ühes tsiviilasjas.

8.3. Asjaolu, et täitemenetlus on lõpetatud ja olukord on muutunud, tuleneb sellest, et kohus

jättis õigeaegselt ja mõistliku aja jooksul menetlustoimingud tegemata. Hageja seevastu on

enda poolt teinud kõik vajaliku. Kohus on asja menetlemisega ebamõistlikult kaua venitanud.

8.4. Maakohtu põhjustatud menetluse venimisest tingituna oli äärmiselt ebaõiglane jätta

menetluskulud hageja kanda. Hageja ei olnud menetluse venimises süüdi. Kuna kohus ei

tuvastanud hageja tegevuses pahatahtlikkust ning hageja ei ole kasutanud enda menetlusõigusi

pahatahtlikult, siis ei pea hageja menetluskulusid hüvitama.

9. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

2-18-18398

4 (6)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 ja §

659 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb

rahuldamata.

11. Hageja esitas kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221 lg 1),

tuginedes peamiselt sellele, et täitemenetluses täidetav kostja nõue on ajatatud. Maakohus jättis

hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, kuna leidis, et hagiga ei ole hageja

taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Maakohus leidis, et kuna sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi rahuldamise tagajärjeks on täitemenetluse lõpetamine ning hagi menetlusse

võtmise otsustamise hetkeks oli täitemenetlus täiteasjas nr 176/2009/248 lõpetatud, siis tuleb

hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda.

12. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja esitatud asjaoludel ei ole tema

hagiga taotletavat eesmärki võimalik saavutada, mis oleks TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt hagi

menetlusse võtmisest keeldumise alus.

12.1. Riigikohus on varem korduvalt selgitanud, et jättes hagi või avalduse TsMS § 371 lg 2

p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus

ning menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis või avalduses esitatud

asjaoludel ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu

13. septembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17452, p 11).

12.2. Maakohus on määruse põhjendustes märkinud, et kohtule nähtuvalt on täitemenetlus

täiteasjas nr 176/2009/248 15. augustil 2019 lõpetatud. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses

välja toonud, millisel TMS §-s 48 sätestatud alusel täitemenetlus on lõpetatud, ning see ei nähtu

ka asja materjalidest, mh ei ole menetluses esitatud TMS § 50 lg 1 kohast täitemenetluse

lõpetamise otsust. Määruskaebusest nähtuvalt ei vaidle hageja vastu sellele, et täitemenetlus on

lõppenud (nt lk 2 viimane lõik).

12.3. Kui võlgnik leiab, et sundtäitmine on tema suhtes lubamatu, võib ta TMS § 221 lg 1 järgi

esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude eelduste olemasolul ei ole välistatud hagi

esitamine sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust (vt ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 18). Seega ei muuda täitemenetluse lõppemine sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi õiguslikult perspektiivituks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks

hageja esitatud hagi eesmärk oli üksnes täitemenetluse lõpetamine. Kolleegiumile nähtub asja

materjalidest, et hagejal oli huvi selle vastu, et täitemenetlus tunnistataks lubamatuks, s.o

tuvastataks, et täitemenetluseks puudus õiguslik alus. Sellele viitab asjaolu, et hagiavalduses on

hageja palunud kohtul tuvastada, et alates 26. oktoobrist 2010 kuni 1. augustini 2023 puudub

(või puudus) kostjal õigus nõuda täitedokumendi sundtäitmist. Nagu maakohus vaidlustatud

määruses ise viitas, on hageja tsiviilasjas nr 2-19-3993 esitanud nõude põhjendamatu

täitemenetlusega võlgnikule tekitatud kahju hüvitamiseks, mille eelduseks on täitemenetluse

lubamatus. Ka see viitab, et hageja huvi ei olnud suunatud üksnes kestva täitemenetluse

lõppemisele.

12.4. Seega ei olnud hagi menetlusse võtmisest keeldumine maakohtu määruses esitatud

põhjendustel TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel õigustatud.

13. Eelnevale vaatamata takistab praeguses asjas hagi menetlusse võtmist TsMS § 371 lg 1 p 5

järgi teises tsiviilasjas menetluses olev asi.

2-18-18398

5 (6)

13.1. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses küll konkreetsele normile viidanud, aga on

määruse põhjenduste p-s 10 märkinud, et hageja on esitanud sama nõude ka tsiviilasjas nr 2-

19-3993 ning kohus ei saa menetleda korraga kahte samasisulist hagi. Kolleegiumi hinnangul

on sisuliselt tegemist viitega TsMS § 371 lg 1 p-st 5 tulenevale hagi menetlusse võtmisest

keeldumise alusele.

13.2. TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui kohtu menetluses

on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Kohtute infosüsteemist nähtub, et

tsiviilasjas nr 2-19-3993 on 25. veebruari 2022. a määrusega menetlusse võetud hageja nõue

kostja vastu tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 176/2009/248 lubamatuks või alternatiivselt

tuvastada, et sundtäitmine täiteasjas nr 176/2009/248 oli lubamatu. Hagi on esitatud 15. märtsil

2019 ja seda on täpsustatud 25. juunil 2019. Kuivõrd praeguses asjas esitatud hagi ja tsiviilasjas

nr 2-19-3993 menetlusse võetud hagi pooled, esemed ja alused kattuvad, esineb TsMS § 371

lg 1 p 5 järgi alus praeguse hagi menetlusse võtmisest keelduda.

13.3. Kolleegium märgib, et vaidlustatud maakohtu määruse tegemise ajal, s.o 16. aprillil 2021

ei olnud maakohtul veel tekkinud alust TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel praeguses asjas esitatud hagi

menetlusse võtmisest keelduda, kuna tsiviilasjas nr 2-19-3993 esitatud hagi ei olnud siis veel

menetlusse võetud. TsMS § 662 lg-st 3 ja § 667 lg 3 teisest lausest tulenevalt saab aga

ringkonnakohus määruskaebuse läbivaatamisel võtta arvesse ka uusi asjaolusid ja tõendeid, sh

vajaduse korral koguda uusi tõendeid. Kolleegium leiab, et TsMS §-st 2 tuleneva

menetlusökonoomia põhimõttega oleks vastuolus see, kui ringkonnakohus tühistaks maakohtu

määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta ja saadaks asja maakohtule hagi

menetlusse võtmise uueks otsustamiseks olukorras, kus ringkonnakohtu lahendi tegemise ajal

on selge, et hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Lisaks, isegi kui praegune hagi

menetlusse võetaks, tuleks see TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätta.

13.4. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega, et hagide alused praeguses

asjas ja tsiviilasjas nr 2-19-3993 on erinevad. Hagide esemed ja alused kattuvad. Tsiviilasjas nr

2-19-3993 25. juuni 2019. a hagiavalduses esitatud asjaolud on samad, millele hageja on

tuginenud ka praeguse asja hagiavalduses ja täpsustatud hagiavalduses. Sarnaselt praeguse

asjaga tugineb hageja ka tsiviilasjas nr 2-19-3993 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

alusena sellele, et kostja nõue on alates 26. oktoobrist 2010 tagatud enam kui viis korda ning

kostja nõue on ajatatud kuni 1. augustini 2023. Hageja ei ole määruskaebuses selgitanud, mille

poolest hagide alused erinevad. Hagejal on võimalik kaitsta oma õigusi ja huve tsiviilasjas nr

2-19-3993 ning kahe samasisulise menetluse pidamine ei ole põhjendatud ega ka õiguslikult

võimalik.

14. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu määruse resolutsioon hagi menetlusse võtmisest

keeldumise kohta jätta muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi. Hagi ei jää menetlusse

võtmata mitte selle õigusliku perspektiivituse tõttu TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, vaid teises asjas

kohtu menetluses oleva hagi tõttu TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel.

15. Hageja vaidleb vastu ka maakohtu menetluskulude jaotusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole alust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.

Maakohus tugines menetluskulude jaotamisel TsMS § 168 lg-le 1, mille kohaselt kannab hageja

menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Kolleegium

leiab, et kuna hagi jääb menetlusse võtmata asjaolu tõttu, mis tekkis pärast maakohtu määruse

tegemist, oleks maakohtus kantud menetluskulude jaotamisel alust kohaldada TsMS § 162 lg-t

4, kuna vastaspoole kulude väljamõistmine hagejalt oleks hageja suhtes ebaõiglane. Praeguses

asjas aga ei olegi maakohus vaidlustatud määruse resolutsiooniga jätnud hageja kanda teiste

menetlusosaliste kulusid, vaid üksnes hageja enda menetluskulud, v.a hageja riigi õigusabi tasu

2-18-18398

6 (6)

ja kulud, mis jäid riigi kanda. Hagejal ei ole seega menetluskulude jaotusest tulenevalt

kohustust kellegi teise menetluskulusid hüvitada. Seega on maakohtu menetluskulude jaotus

kokkuvõttes põhjendatud.

Kolleegium lisab, et kellelgi teisel peale hageja ei saagi olla praeguses menetluses kulusid

tekkinud, kuna kostjat ei ole veel menetlusse kaasatud. Kuna hagi menetlusse ei võetud, siis ei

ole hagiavaldust koos lisadega kostjale kätte toimetatud. Maakohus ei küsinud ka enne hagi

menetlusse võtmise otsustamist kostja seisukohta.

16. Kolleegium märgib, et asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud 21. juunil 2019

taotluse hagi tagamiseks, paludes peatada sundtäitmine täiteasjas nr 176/2009/248 kuni

kohtuotsuse jõustumiseni. Maakohus ei ole seda taotlust ega ka hageja taotlust hagilt ja hagi

tagamise taotluselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks lahendanud pärast seda, kui asi Tallinna

Ringkonnakohtu 15. augusti 2019. a määrusega maakohtule hageja menetlusabi taotluse uueks

läbivaatamiseks tagasi saadeti. TsMS § 442 lg-st 5 ja § 463 lg-st 2 tulenevalt oleks maakohus

pidanud lahendama kõik seni lahendamata taotlused hiljemalt vaidlustatud määrusega. Hagi

tagamise taotlus ja sellega seonduv menetlusabi taotlus oleks aga tulnud lahendada esimesel

võimalusel pärast ringkonnakohtu 15. augusti 2019. a määruse tegemist, kuna TsMS § 384 lg

1 kohaselt tuleb hagi tagamise taotlus üldjuhul lahendada hiljemalt avalduse esitamisele

järgneval tööpäeval. Maakohus on neid kohustusi rikkunud. Maakohtu kohustust hageja hagi

tagamise taotlus ja sellega seotud menetlusabi taotlus lahendada ei mõjuta asjaolu, et 6.

detsembri 2018. a määrusega oli maakohus jätnud hageja 5. detsembril 2018 esitatud hagi

tagamise taotluse rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171

lg 1 alusel hageja kanda. Hagejale on 14. mai 2019. a kohtumäärusega määratud riigi õigusabi

esindamiseks tsiviilasja menetluses ja kohtus kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud.

Riigikohus on leidnud, et kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et

hüvitamiskohustust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend riigi õigusabi saanud isiku

kahjuks (vt Riigikohtu 13. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23). Seega

jäävad hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud riigi kanda.

18. Maakohus on 11. jaanuari 2022. a määrusega hagejale riigi õigusabi osutanud advokaadi

tasu seoses määruskaebuse esitamisega kindlaks määranud. Muud kindlaks määratavad

menetluskulud puuduvad.

19. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Kohtumääruse

peale saab TsMS § 372 lg 5 kohaselt kaevata Riigikohtule. Menetluskulude jaotust saab TsMS

§ 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Villem Lapimaa