3-21-674/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.05.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-674

Haldusasi

DEPO DIY EE OÜ kaebus Terviseameti ja Vabariigi

Valitsuse poolt tekitatud kahju (799 681 euro) hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: DEPO DIY EE OÜ, esindaja vandeadvokaat Elvira

Tulvik

Vastustaja I – Terviseamet, volitatud esindaja Sander Põllumäe

Vastustaja

II

–

Vabariigi

Valitsus

(Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu), volitatud esindajad

Ivar Siska, Ave Henberg

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel jätta avaldamata kaebaja kaupluse käivet protsentides või

rahaliselt kajastavad andmed ning asendada need tähemärgiga ning jätta täielikult

avaldamata kaebaja seisukohtade punkt 3.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 06.06.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus (VV) võttis vastu nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS)

alusel 19.08.2020 korralduse nr 282 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud

meetmed ja piirangud“, et ennetada ja tõkestada COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse

2(18)

SARS-CoV- 2 levikut.1 Korraldust nr 282 on hiljem korduvalt muudetud sõltuvalt

koroonaviiruse leviku ulatusest Eestis.

VV 09.03.2021 korraldusega nr 111 muudeti korraldust nr 282 selliselt, et klientidel keelati

viibida siseruumides asuva kaupluse müügisaalis ja üldkasutatavates ruumides. Erandid tehti

mh toidu- ja lemmikloomakauplustele. Meetmete ja piirangute kehtivusajaks määrati

11.03.2021 kuni 11.04.2021 (k.a).

Korralduse nr 282 p 2014 alapunktid 9 ja 10 sõnastati järgmiselt2:

9)

klientidel

on

keelatud

viibida

siseruumides

oleva

kaupluse

müügisaalis

ja

kaubandusettevõtte üldkasutatavas ruumis. Kaupu võib müüa ja väljastada kaupluse õue- või

parkimisalal asuval müügi- või väljastusalal, kus peab olema tagatud punktis 8¹ sätestatud

nõude järgimine;

10) alapunktis 9 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ei kohaldata toidukauplusele, apteegile,

kauplusele, kus müüakse või laenutatakse abivahendeid ja meditsiiniseadmeid abivahendi

kaardi või meditsiiniseadme kaardi alusel, telekommunikatsiooniettevõtete esinduste

müügikohale, optikapoele või lemmikloomapoele või tanklale ning nendele ligipääsu

tagamiseks vajalikule kaubandusettevõtte ja teenuse osutamise koha üldkasutatavale ruumile.

Müügisaalis ja kaubandusettevõtte üldkasutatavas ruumis peab olema tagatud punktides 81 ja

82 sätestatud nõuete täitmine ning ruumi täituvus ei tohi olla rohkem kui 25%. /…/ Tagatud

peab

olema

desinfitseerimisvahendite

olemasolu

töötajatele

ja

klientidele

ning

desinfitseerimisnõuete täitmine Terviseameti juhiste kohaselt.“

2. DEPO DIY EE OÜ kaupluses DEPO olid alates 11.03.2021 avatud toidu-, lemmiklooma- ja

esmatarbekaupade osakonnad.

3. Terviseamet kohustas DEPO DIY EE OÜ-d 26.03.2021 ettekirjutusega nr 12.1-

14/21/4163-1: 1) viivitamatult tagama, et kliendid ei viibiks kaupluse siseruumides ja

üldkasutatavates siseruumides; 2) tagama teenuse pakkumisel, et kaupu müüakse ja

väljastatakse ainult kaupluse õue- või parkimisalal asuval müügi- või väljastusalal, järgides 2+2

põhimõtet, v.a korralduses nr 282 sätestatud erisuste korral.

Ettekirjutuses sisaldus hoiatus, et iga selles kehtestatud kohustuse täitmata jätmise korral

kohaldatakse sunniraha 4500 eurot ning kui see ei ole tulemuslik, siis vahetut sundi (KorS § 28

lg 1-3). Järelevalvemenetluse objektiks on kaebaja tegevuskoht (kauplus) Veskiposti tn 1,

Tallinn.

Ettekirjutus on antud tuginedes NETS § 44 lg-le 1, VV 19.08.2020 korralduse nr 282

punkti 2014 alapunktidele 9 ja 10 (09.03.2021 korraldusega nr 111 tehtud muudatused) ning

korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg-le 1.

4. DEPO DIY EE OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 30.03.2021 kaebuse Terviseameti

16.03.2021 ettekirjutuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-21-674). Kaebusele oli lisatud esialgse

õiguskaitse taotlus ettekirjutuse kehtivuse ja täitmise peatamiseks asjas tehtava lahendi

jõustumiseni.

Tallinna Halduskohus andis 08.04.2021 määrusega kaebajale võimaluse esitatud kaebust

täpsustada (resolutsiooni p 1) ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata

1https://www.riigiteataja.ee/akt/319082020001

2https://www.riigiteataja.ee/akt/309032021012

3(18)

(resolutsiooni p 2). Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.04.2021 määrusega DEPO DIY EE OÜ

määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.04.2021 määruse resolutsiooni p 2

muutmata.

5. VV 01.04.2021 korraldusega nr 132 muudeti korralduse nr 282 punkti 2014 sissejuhatavat

lauseosa piirangute kehtivuse lõpptähtaja osas (s.o kuni 25.04.2021). Korralduse punkti 2014

alapunkte 9 ja 10 ei muudetud.3 Korraldus jõustus 05.04.2021.

Lisaks täpsustati selle seletuskirjas toidukaupluse mõiste sisustamist. Seletuskirja järgi tuleb

kauplemise nõuete täitmisel lähtuda reeglist, et toidukaupade müük pidi toidukaupluses enne

09.03.2021 moodustama vähemalt 51% käibest. VV 09.03.2021 korralduse nr 111 seletuskirjas

selgitati, et toidukaupluseks loetakse kauplus, kus toidukaubad moodustavad suurema osa

müüdavast kaubast ja toidukaupade müük moodustab suurema osa käibest.

6. DEPO DIY EE OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 12.04.2021 kaebuse VV 19.08.2020

korralduse nr 282 osas VV poolt 09.03.2021 korraldusega nr 111 tehtud muudatuste

tühistamiseks. Need puudutavad VV korralduse punkti 2014 alapunkti 10, mis seletuskirja

kohaselt kitsendab mõistet „toidukauplus“ selliselt, et toidukaupade müük pidi toidukaupluses

enne 09.03.2021 piirangute kehtestamist moodustama vähemalt 51% käibest (haldusasi nr 3-

21-776).

7. Kohus liitis haldusasjades nr 3-21-674 ja 3-21-776 esitatud kaebused 19.04.2021 määrusega

ühte menetlusse.

8. Kaebaja esitas 27.04.2021 kaebuse täienduse, paludes tühistada VV 01.04.2021 korralduse

nr 132 punkt 2014 alapunkt 10 osas.

9. Kaebaja esitas kohtule 19.05.2021 kaebuse muutmise taotluse (täpsustatud 21.06.2021),

milles soovib tühistamisnõuete asemel nõuda vastustajatelt solidaarselt kahju hüvitamist,

mis seisneb perioodil 27.03.2021 kuni 02.05.2021 saamata jäänud tulus. Kohtule esitatud

taotluse kohaselt palub kaebaja hüvitada Terviseameti 26.03.2021 ettekirjutuse nr 12.1-

14/21/4163-1, VV korralduse nr 111 11.03.2021 kehtima hakanud redaktsioonis punkt 2014

alapunktiga 10 ja VV korralduse nr 132 01.04.2021 kehtima hakanud redaktsioonis punkt 2014

alapunktiga 10 tekitatud kahju saamata jäänud tulu näol summas 799 681 eurot.

Kaebuse 31.03.2022 täienduse kohaselt esitab kaebaja alternatiivse nõudena saamata jäänud

tulu väljamõistmise Vabariigi Valitsuselt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg 1 alusel.

Kaebaja leiab, et VV korraldused on sisuliselt õigustloovad aktid. Samuti täiendab kaebaja

kaebust väitega, et isegi kui kahju tekkimise aluseks olevad õigusaktid on õiguspärased, tuleks

kahju välja mõista nende ellurakendamisel seaduses ettenähtud korra rikkumise tõttu

(11.04.2022 menetlusdokumendist nähtuvalt on sellega silmas peetud, et ettekirjutus on

õigusvastane isegi kui VV korraldused on õiguspärased).

10. Kohus nõustus 30.06.2021 määruses kaebuse muutmisega hüvitamiskaebuseks (p 1) ja jättis

rahuldamata Terviseameti 11.06.2021 taotluse menetluse lõpetamiseks (p 4). Sama määrusega

kuulutas menetluse kinniseks 30.03.2021 kaebuse ja selle lisade 9-10 ning 19.05.2021

menetlusdokumendi ja selle lisa 1 osas (p 5), mis puudutavad erinevate kaubagruppide osakaalu

käibest ning raamatupidamisandmeid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3https://www.riigiteataja.ee/akt/301042021003

4(18)

11. Kaebaja taotleb Terviseametilt ja Vabariigi Valitsuselt saamata jäänud tulu (799 681 euro)

hüvitamist.

1) Terviseameti ettekirjutuse õigusvastasust põhjendab kaebaja oma 30.03.2021 kaebuses

kokkuvõtvalt järgmiselt:

VV 19.08.2020 korralduse nr 282 p 2014 alapunktis 10 sätestatud piirangud ei kohaldunud

toidu-, lemmiklooma ja esmatarbekaupu müüvatele poodidele.

Ajavahemikul 11.03–25.03.2021 moodustas nende kaupade müük kaebaja käibest xx%.

Osakonna avatuna hoidmine oli kooskõlas korralduse eesmärgiga: mida rohkem on avatud

toidu- ja esmatarbekauplusi, seda väiksem on igas kaupluses inimeste kontsentratsioon.

Võrreldes konkurentidega oli kaebaja kehvemas olukorras, sest tal ei võimaldatud samadel

tingimustel kauplemist siseruumides lubatud kaubagruppidega.

Kaebuse esitamise ajal kaebaja pidas võimalikuks, et kauplemise piirang viib ta suure

tõenäosusega maksejõuetuseni. Kaebajal ei olnud võimalik taotleda Töötukassalt toetust, sest

ta alustas Eestis tegevust alles oktoobris 2020.

Vastustaja I ei ole põhjendanud, millest tulenes, et tööd võisid jätkata vaid varem

toidupoodidena tegutsenud kauplused. Korraldusest ei olnud keeldu oma tegevus ümber

korraldada. Kaebaja toidukaupade osakond on üle 500 m2. Müüdavad kaubad katavad täielikult

igapäevase vajaduse toiduainete järele, valikus on ka kiiresti riknevad tootegrupid – piima- ja

lihatooted, munad. Lemmikloomakaupade osakond on müüdavate toodete ja lahenduste osas

Eesti suurima valikuga. Hügieeni- ja esmatarbekaupade valik sarnaneb iga suurema

kauplusega. Kaebaja tegutses toidu- ja lemmikloomakauplusena enne korralduse kehtima

hakkamist: kaebajal on luba tegutseda toidukauplusena alates 2020. a suvest. Ettekirjutuses ei

ole käsitletud lemmikloomapoega seonduvat.

Terviseamet käsitleb kauplust toidukauplusena, kui toidukaupade müük moodustas enne

piirangute kehtestamist vähemalt 51% käibest. Samuti viitab senisele turundusstrateegiale,

kaupluse kontseptsioonile, toidukaupade ala suurusele. Terviseametil ei olnud pädevust

tõlgendada ja laiendada VV tahet korralduse andmisel. Õigusi piiravaid õigusakte peab

tõlgendama kitsendavalt. Kui VV tahe oleks olnud takistada olemasolevate kaupluste

ümberkorraldusi, oleks see pidanud olema korralduses kirjas. Samuti viitab asjakohatult

töökuulutustele. Kassapidaja puhul ei ole oluline, kas tal on väljaõpe müüdava kauba osas.

Kaebaja võib võtta nõustamiseks tööle eriteadmistega spetsialiste. Kaebajal ei olnud võimalik

ette näha, et toidupoeks lugemisel arvestatakse toidukaupade osakonna suurust võrreldes muu

kauba müügiks kasutatava pinnaga. Lähtudes sellest kriteeriumist, võib kahelda, kas toidupoed

on nt Järve ja Pirita Selver, Coop, Stockmann ja Prisma – nendes kauplustes on toidukaupade

ala kas väiksem või võrdne tööstuskaupade alaga. Avatud oli ka Tallinna realiseerimiskeskus,

mis toidukaupluseks ei kvalifitseeru. Kaebajat koheldi ebavõrdselt. Kaebaja kuulub samasse

gruppi ettevõtjatega, kes müüvad oma kaupluse siseruumides toidu-, looma- ja

esmatarbekaupu, kuid kelle sortimendis on ka tööstuskaubad.

Viiruse leviku tõkestamiseks on oluline hea õhuvahetus, maskide kandmine, distantsi hoidmine

ja külastajate hulga piiramine. Kaupluse lae kõrgus on 10 meetrit ja õhuvahetus on palju parem

kui ükskõik millises teises Eesti toidu- või lemmikloomakaupade poes. Kaebaja kasutas

hajutamiseks ostukäru meedet: kauplusesse võis siseneda ainult ostukäruga, mis võimaldas

järgida klientide arvu poes. Kaubad, mida müüa ei lubatud, olid lintidega eraldatud.

Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori (EMTAK) kanne on oluline vaid statistika

koostamiseks. Kui kaebaja tegutseb spetsialiseerumata kauplusena, ei ole teda samal ajal

võimalik käsitada spetsialiseeritud kauplusena. 2019. a majandusaasta aruande arvestamine ei

5(18)

olnud õige, sest kaebaja kauplus avati külastajatele alles 2020. a oktoobris. Kaebajal on toidu

jaemüügi käitlemisettevõttena tegutsemise luba. Kaebaja lemmikloomapoe valik on turul kõige

laiem. Kaebaja pole muutunud üleöö toidu- ja lemmikloomapoeks.

Kaebaja tõlgendus VV korralduse osas vastab selle eesmärgile. Kaebaja korraldas kaupluse töö

ümber, mh eraldas siseruumides ehituskaubad lintidega ning see pole keelatud.

Korralduse nr 132 seletuskirja polnud ettekirjutuse tegemise ajal, seega sellele tugineda

vastustaja I ei saanud. Pole ka selge, kas korralduse avaldamine Riigi Teatajas ja seletuskirja

avaldamine veebilehel kriis.ee tehti samal ajal.

Kaebaja leiab 31.03.2022 ja 11.04.2022 menetlusdokumendis, et isegi kui VV korraldusi

pidada õiguspärasteks on Terviseameti ettekirjutus õigusvastane piirangute õigusvastase

rakendamise tõttu.

2) VV korralduste nr 111 ja 132 õigusvastasust käsitleb kaebaja 12.04.2021 ja 27.04.2021

menetlusdokumentides järgmiselt:

Korralduse punkti 2014 alapunkt 10 piiras ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust. Korralduse

seletuskirjast tuletatud põhimõte, et kaebajal ei olnud õigust kaupluse tööd ümber korraldada

selleks, et vastata korralduses kehtestatud nõuetele ja seeläbi jätkata äritegevust, on selgelt

ettevõtlusvabadust piirav. Keeld muuta kaupluse senist kontseptsiooni või töökorraldust,

vastamaks sisuliselt korralduses lubatud kaubavalikuga kaupluste definitsioonile, ei olnud

kaebajale ettenähtav korralduse tekstist ega 09.03.2021 seletuskirjast. 01.04.2021 seletuskirjas

on üksnes viidatud, et „Kuivõrd toidukaupluse mõistet ei ole õigusaktis täpsustatud, tuleb see

avada korralduse ja seletuskirja kaudu. See on vajalik selleks, et oleks tagatud õiguslik

stabiilsus ja selge määratlus ettevõtjate seas. Vastasel juhul tekiks olukord, kus iga

kaubandusettevõte defineerib ennast näiteks toidupoeks, et nendele piirangud ja meetmed ei

kohalduks. Selline olukord muudab seadusandja antud õiguse kehtestada piiranguid ja

meetmeid sisutühjaks.“ Kaebaja ei muutnud pelgalt nimetust, vaid tegi ka sisulisi

ümberkorraldusi, mis võimaldasid tegutseda „toidupoena“ korralduse mõttes. Kaebaja

eesmärgiks oli korralduse tingimustele vastamine materiaalselt.

Korraldusega seatud piirangute eesmärgiks oli viiruse leviku piiramine läbi inimeste vaheliste

kontaktide vähendamise. Kaebaja kaupluse toidu-, lemmiklooma- ja esmatarbekaupade

osakonna avatuna hoidmine oli kooskõlas korralduse taotletava eesmärgiga. Sealjuures ei päde

seletuskirjas toodud argument, nagu uute kaupluste loomine või kaupluste tegevuse

ümberkujundamine oleks tarbijatele eksitav ja tooks kaasa rohkem nakkuspotentsiaaliga

kontakte. Korralduse alusel keelatud kaupade müügist keeldumine ning korralduse sisu

selgitamine oli kaebaja risk ning tarbijate teavitamine kaebaja ülesanne, mille eest vastustaja II

kaupluseid ennetavalt kaitsma ei peaks. Teave kaupluse ümberkorraldustest jõuab inimesteni

pika aja jooksul ning ei kutsu inimesi konkreetset kauplust külastama, sihtgrupiks on vaid

lähipiirkonna inimesed, kellele toidu-, lemmiklooma- ja esmatarbekauba soetamine kaebaja

kauplusest oleks mugav alternatiiv.

Kaebaja seati konkurentidega võrreldes kehvemasse olukorda, kuivõrd kaebajale ei

võimaldatud konkurentidega samadel tingimustel kauplemist siseruumides lubatud

kaubagruppidega. Korraldusega kehtestatud nõuded selle kohta, milline kauplus tohib või ei

tohi töötada, olid konkurentsi halvavad, luues suuremaid võimalusi neile jaekauplustele, millel

oli lubatud täies mahus tegutseda (nt Selver, Rimi, Prisma, Maxima, Coop jt), piirates nende

konkurentide tegevust ja võimaldades sedasi toodete hinnatõusu.

6(18)

Kaebaja kanne EMTAK registris tehti 23.09.2020 seisuga, kuid kaebaja kauplus avas uksed

avalikkusele alles 2020. a oktoobris. See tähendab, et EMTAK registri kanne ei kajasta

kaupluse tegutsemise asjaolusid vahetult enne korralduse jõustumist täpselt. EMTAK kanne on

oluline üksnes statistika koostamiseks ning esialgne valik ei määra äriühingu edasist

äritegevust. Äriühingu kvalifikatsioon EMTAK registris on võimalik uuesti defineerida iga-

aastase majandusaastaaruande esitamisega. EMTAK registris määratletud tegevusala ei evi

õiguslikku tähendust, võrreldes majandustegevuse registri (MTR) kandega. Seega polnud

EMTAK kanne toidupoe defineerimisel määrava tähtsusega asjaolu, samuti polnud seda

mainitud korralduste seletuskirjades.

Kaebaja ei nõustu vastustaja II seisukohaga, et korralduse nr 132 punkti 1 alapunkti 9 näol ei

olnud tegemist uue nõudega ega korralduse nr 111 sisu muutmisega, vaid praktikast tulnud

vajadusega selgitada, milliste kaupluste siseruumidesse võib isikuid lasta. VV kehtestas

seletuskirjas täiendavad nõuded, mida korralduse nr 111 seletuskirjas ei olnud. Seega kaebajale

ettekirjutuse tegemise ajal kehtis vaid korraldus nr 111 koos selle seletuskirjaga ning muust ei

saanud lähtuda ka vastustaja I ettekirjutust tehes. Kui korralduste ja seletuskirjade kitsendav

tõlgendus lugeda õiguspäraseks, tuleb järeldada, et VV on ületanud NETS § 28 lg-test 6 ja 8

tuleneva volituse piire, sätestades piirangu, mis takistas tegevuse ümberkorraldamist selliselt,

et müüa piirangute kehtivuse ajal sarnast kaupa toidu-, lemmiklooma- ja esmatarbekaupadega.

Muutuvates oludes pidi ettevõtjatel, sh kaebajal, säilima võimalus kohaneda ja seeläbi oma

senist tegutsemisviisi muuta, kui uus tegutsemisvorm vastas kehtivatele piirangutele.

Kaebaja jättis korralduse nr 111 kehtivuse ajal siseruumides avatuks üksnes toidu-,

lemmiklooma- ja esmatarbekaupade osakonna ning avaldas sellekohast teavet oma kodulehel.

Kaupluse siseruumide piiratud kujul avamise ajal järgiti rangelt 25% täituvuse nõuet avatud

osakondade pinnal. Asjaolu, et lähipiirkonnas oli avatud üks täiendav toidu-, lemmiklooma- ja

esmatarbekaupade kauplus, ei ole vastuolus korralduse eesmärgiga, vaid võimaldas inimestel

sisseoste teha hajutatumalt. Kaebaja kaupluse tegutsemisel viisil, kus siseruumides oli eraldatud

ala toidu-, lemmiklooma- ja esmatarbekaupadele, samal ajal, mil kaebaja tegutses ka

kaugmüügi, drive-in ja väliala kaudu ehitus- ja aiatoodete müügiga, ei tekitanud kaebaja

kaupluses olukorda, mil kliendid nõudsid ehitus- ja aiakauba kättesaamist kaupluse

siseruumidest.

VV ei ole korralduste kehtestamisel põhjendanud, miks koheldakse kaebajat erinevalt võrreldes

teiste sarnases olukorras olevate ettevõtjatega. Nö shop-in-shop lahenduse lubatavus oli

seletuskirjas välja toodud: „klientidel keelatud viibida siseruumides oleva kaupluse müügisaalis

ja kaubandusettevõtte üldkasutatavas ruumis, v.a viimases, kui see on vajalik sisenemiseks

käesolevas

punktis

erandina

ettenähtud

kaubanduspinnale“.

Erandina

ettenähtud

kaubanduspind ei pidanud olema eraldiseisev juriidiline isik. Vastupidine seisukoht rikuks

võrdsuspõhiõigust, kuivõrd Tallinna Kaubamaja toidumaailm ega Stockmanni Tallinna

kaubamaja toiduosakond ei tegutse erinevate juriidiliste isikutena. Arvestades nimetatud

kaubamajade suunitlust ja tegevusala, on küsitav, kas sealsete toiduosakondade käive

moodustas vähemalt 51% enne piirangute kehtestamist. Mitmetes Tallinnas tegutsevates

kauplustes pakutakse toidukaupade kõrval laialdast tööstuskaupade valikut (nt Prisma

Peremarketid, Pirita Selver). Võrreldes korralduse nr 111 seletuskirja selge keeluga hoida

eraldiseisvaid tööstuskaupade osakondi suletuna, on VV korralduse nr 132 seletuskirjas

piirangust taganetud, pannes kaebaja veelgi ebavõrdsemasse olukorda. Vastustajad ei ole

esitanud tõendeid selle kohta, et teiste kauplejate puhul oleks analüüsitud nende EMTAK

registri kandeid, kodulehe sisu, eelnevat reklaami ega isegi toidukaupade käibe osakaalu

kogukäibest. Kaebaja poe toiduosakonna sulgemine toimus valedel alustel, väljudes

haldusorgani volituspiiridest, eirates normi tõlgendamise reegleid, rikkudes võrdsuspõhimõtet

ning kahjustades konkurentsi. Võrdse kohtlemise puhul olnuks kaebajale lubatud kauplemine

7(18)

siseruumides üksnes korraldustes nimetatud kaubagruppidega, järgides sealjuures kõiki teisi

korraldustes sätestatud kauplemispiiranguid.

Korralduse põhjendamise kohustuse täitmata jätmist ei saa asendada korralduse sisu muutmine

tagantjärgi korralduse seletuskirjas. Keeld muuta kaupluse senist kontseptsiooni või

töökorraldust polnud kaebajale ettenähtav.

3) Eelnimetatud õigusvastased haldusaktid on oma kehtivuse ajal põhjustanud kaebajale kahju

saamata jäänud tulu näol. (19.05.2021 menetlusdokument)

Haldusaktide mõju kaebajale avaldus 26.03.2021, mil vastustaja I tegi kaebajale ettekirjutuse

korralduse nr 111 punkti 2014 alusel. Õigustamatu negatiivne mõju kaebaja majandustegevusele

lõppes 03.05.2021, mil kaebajale võimaldati siseruumides kauplemine võrdsetel tingimustel

teiste kauplejatega. Kahju hüvitamiseks tuleb kaebajale hüvitada kahju suuruses, mida kaebaja

saanuks vältida, kui kaebajale ei oleks tehtud korralduste alusel ettekirjutust, mis keelas

kaebajale kauplemise nimetatud perioodil.

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Kaebaja tegi pingutusi tekkinud kahju vähendamiseks, esitades tühistamiskaebuse ja taotledes

esmase õiguskaitsevahendi kohaldamisena menetluse käigus ettekirjutuse kehtivuse peatamist.

Kohus ei rahuldanud kaebaja taotlust. Kaebaja käitumine ei anna seega põhjust kahjuhüvitise

vähendamiseks.

4) Kaebaja esitab 31.03.2022 kaebuse täienduses uue argumendina väite, et oluline

ettevõtluspiirang tulnuks kehtestada üldaktiga ning VV korraldused ongi sisult õigustloovad

aktid, millest tekkis vahetult kaebajale kahju. Lõplikes seisukohtades (11.04.2022) kaebaja

leiab, et ta kuulub korralduste tõttu eriti kannatanud isikute rühma. Juhul, kui kohus peaks

nõustuma, et VV korraldused on õigustloovad aktid, palub kaebaja kahju välja mõista RVastS

§ 14 lg 1 alusel. Lisaks märgib kaebaja, et korraldusega sätestatud piirangud pole ammendavad

ja ühemõttelised.

12. Terviseamet (vastustaja I) palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema

enda kanda.

1) Vastustaja I on kohelnud kaebajat võrdselt teiste ettevõtetega, mille sortimendist

moodustasid enamuse tööstus, ehitus vms kaupade müük. See, milliste kaupade müüki käsitleti

esmatarbekaupade müügina, on määranud kindlaks VV korraldustes ning nende seletuskirjades

ning vastustaja I tehtud ettekirjutus järgis VV korraldusi ja nende sätete kohta antud selgitusi.

VV kõnealused korraldused olid ka sisuliselt õiguspärased ja tagasid võrdse kohtlemise. On

üldteada asjaolu, et kaebaja ei ole enne kriisi ega pärast tegutsenud valdavalt toidukauplusena

(vt nt veebilehe ekraanipilti, lisa 1 või https://depo-diy.ee/) ning ei ole toidukauplusena ka

üldsusele tuntud (erinevalt Selverist, Prismast, Rimist jt kaubamärkidest, mida kaebaja on välja

toonud). Ühelgi ehitus- või tööstuskaupade poel ei ole lubatud ennast ümber korraldada

toidukaupade poeks ning seda pole kaebaja viidatud konkurendid (sh nt K-Rauta jt) ka teinud.

Terviseamet lähtus nii 09.03.2021 VV korralduse nr 111 sõnastusest kui korralduse

seletuskirjast (lk 13-14). Vastustaja viitab ka 01.04.2021 VV korraldusega nr 132 esitatud

täpsustavatele selgitustele (seletuskirjas) toidukaupluse mõiste sisustamise osas. Terviseamet

leiab, et nii korralduse tekstist kui seletuskirjadest nähtus üheselt Vabariigi Valitsuse tahe

piirata spontaanset kogunemist ja liikumist n.ö „sisseostude tegemist“ ning võimaldada üksnes

nendes kohtades müügisaalide külastamist, mis on teadaolevalt toidu- ja muu esmatarbekauba

8(18)

müügikohad. Eesmärk oli tagada, et inimene ei viibiks väljaspool kodu kauem ega rohkem, kui

on vajalik esmatarbekaupade kättesaadavuse tagamiseks.

2) Kahjunõude lahendamisel on vaja selgitada välja, milline tegu oli põhjuslikus seoses

väidetava õigusvastase tagajärjega. Väidetavaks õigusvastaseks tagajärjeks oli see, et kaebaja

ei saanud vaidlusalusel perioodil tegeleda majandustegevusega. VV korraldused, mille

rakendamiseks ettekirjutus oli tehtud, olid vahetult kohaldatavad ega eeldanud piirangu

subjektide kindlaksmääramist rakendusaktidega. Kõnealused VV korraldusest tulenevad

piirangud ei eristanud müügi- ja teenindussaale ventilatsiooni, kauba paigutuse vms tunnuste

alusel ega andnud ka Terviseametile volitust erandite tegemiseks. Seega tulenes kaebaja keeld

võimaldada klientidel müügisaalis teha sisseoste, vahetult VV korraldusest. Ettekirjutuse

tühistamine ei oleks toonud kaasa kaebaja suhtes kohalduvate piirangute lõppemist ning

nimetatud asjaolu omab ka kahju hüvitamise otsustamisel õiguslikku tähendust. Kui vastustaja

I antud ettekirjutuse olemasolust ei tulenenud piirangu kehtivust, siis ei ole see ettekirjutus ka

teoks, millega võidi väidetavalt õigusvastane kahju (majandustegevuse piirang) põhjustada.

3) Põhjuslik seos ettekirjutuse tegemise ja väidetava õigusvastase tagajärje (majandustegevuse

piirang) vahel saaks esineda siis, kui vastustaja I ettekirjutus oleks väljunud VV korralduse

piirest ja ettekirjutusest endast oleks tulenenud kaebajale täiendav majandustegevuse piirang.

NETS § 28 lg 2 ja 5-7 alusel ei ole küll välistatud, et Terviseamet kehtestab piiranguid, mida

VV enda korraldusega ei ole reguleerinud, kuid vaidlusalusel juhtumil andis Terviseamet

ettekirjutuse VV korraldusest tulenevate piirangute rikkumise lõpetamiseks (KorS § 28 lg 1).

Vastustaja I ettekirjutus oli andmise ajal kooskõlas VV korraldusega ning VV poolt hiljem

antud täiendavad selgitused kinnitasid vastustaja I tõlgenduste õigsust.

4) Kui kohus leiab, et VV korraldused või nendel põhinev ettekirjutus on õigusvastased ning

põhjuslikus seoses kaebajale kahju tekkimisega, peab vastustaja I vajalikuks avaldada

seisukohta ka kahju suurust puudutavate kaebaja väidete kohta. Kaebaja väited käibe kasvu

kohta on põhjendamatult optimistlikud ning lükatud ümber kaebaja enda esitatud andmetega.

Piirangute lõpule järgnenud mõningal määral suurem käive (xx% käibe kasv) oli turul üldine

ega tõenda kaebaja väidet käibe suurenemisest ruutfunktsiooni alusel ehk eksponentsiaalselt.

Pigem on tegemist enne ja peale piiranguid toimunud varude kogumise ja taastamisega.

Kaebaja arvutused ei kajasta seetõttu õigesti kahju summat.

Nakkushaiguse leviku olukorda arvestades oli mis tahes inimeste kogunemise vältimine, sh

ehitus- ja tööstuskaupluste müügisaalide sulgemine, hädavajalik ning iseenesest õiguspärane

meede. See, et VV lubas esmatarbekaupade soetamiseks jätkuvalt külastada toidukaupade

müügisaale, oli praktilisest hädavajadusest tingitud mööndus, sest vastasel juhul oleksid paljud

inimesed jäänud ilma toidust ja muust eluks vajalikust (sh ei olnud väljaspool suurlinnu ka

kauba kojuvedu enamus poodides võimalik ning toidupoodide sulgemine oleks ilmselt

ohustanud kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajate toimepidevust). Kindlasti ei olnud selle

piirangu eesmärgiks uute toidupoodide loomine.

5) Kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 tuleb väljamõistetava hüvitise summat vähendada

selle võrra, mis kahju tekkis või suurenes kaebaja enda tegevuse tõttu. Arvestada tuleb, et VV

korraldusega ning selle rakendamiseks antud ettekirjutusega piirati üksnes klientide viibimist

ja kaubamüüki siseruumides olevas müügisaalis. Paljud teised ehitus- ja tööstuskaupade

kauplused müüsid seetõttu enda kaupa veebipoodide, müügiplatside ja ukselt tellimus- ja

jaemüügi ning väljastuspunktidest müügi abil.

Kaebaja põhjendustest ei nähtu ega ole vastustajale I teada, et kaebaja oleks kasutanud ühtegi

eelnimetatud teistes ehitus- ja tööstuskaupade poodides, aga ka paljudes toidupoodides

9(18)

müügisaali

alternatiivina,

kasutatud

kauplemise

võtetest.

Toidu-,

hügieeni-

ja

lemmikloomakaupu (esmatarbekaupu) on võimalik väga hästi müüa eeltellimusega

väljastuspunktidest, parklas olevast telgist, müügisaali välisukselt tellimusi täites või

jaemüügina jne. Tegemist on selliste abinõudega, mida iga mõistlik kaupmees enda klientide

tervise huvides nakkushaiguse epideemilise leviku perioodil kasutab. Kaudselt kinnitab seda ka

asjaolu, et lisaks ehitus- ja tööstuskauplustele pakkusid selliseid võimalusi ka toidukauplused.

Kui ka kaebajale on tekkinud kahju, mille eest vastustaja I vastutab, siis tuleb kaebaja nõuet

vähendada osas, kus kahju tekkis tema enda tegevusetuse tõttu. Kogu kahju või suurem osa

kahjust oleks olnud alternatiivsete kauplemismeetmete kasutamisega välditav.

13. Vabariigi Valitsus (vastustaja II) palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud tema enda kanda.

1) Keskseks küsimuseks on, kas vastustajad on sisustanud asjakohaselt toidu-, esmatarbekauba

ja lemmikloomapoe mõisteid ning kas kaebaja tegevus mahub nende määratluste alla või mitte.

Vastustaja II on seisukohal, et kaebaja kauplus DEPO on ehitus- ja aiakaupade pood, kus

müüakse mh toidu, lemmiklooma ja esmatarbekaupu, mis ei ole kaupluse peamine kauba

sortiment.

2) Kaebaja on märkinud äriregistris enda põhitegevusala EMTAK koodiks 47191, mitte

471111. Kaebaja väidab, et EMTAK kood ei oma õiguslikku tähendust ja et igal äriühingul on

võimalus enda kvalifikatsioon EMTAK registris uuesti defineerida. Vaatamata õiguslikule

tähendusele, on kaebaja ise end just selliselt määratlenud. Kuigi kaebaja püüab näidata, et

EMTAK kood ei oma õiguslikku tähendust ja sellele ei tohiks tugineda kaebaja

majandustegevuse määratlemisel, defineeris kaebaja end mittetoidukaupluseks (EMTAK kood

471912), et saada riigilt toetust. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21.04.2021 määruse nr

16 § 4 p 8 kohaselt oli EMTAK kood oluline toetuse saamise eeldusena. Toetust ei saa taotleda

jaekaubanduse ettevõtjad, kelle tegevust VV 19.08.2020 korralduses nr 282 korraldusega nr

111 tehtud muudatused osaliselt ega täielikult ei piiranud. Kaebajale maksti taotluse alusel

piirangutega kaasnenud majanduslike raskuste leevendamiseks toetust summas 441 450,23

eurot. See asjaolu on oluline. Vaatamata riigilt saadud toetusele nõuab kaebaja riigilt täiendavalt

kahju hüvitamist summas 799 681 eurot. Kaebaja isegi ei märgi, et on saanud riigilt toetust ja

miks leiab, et lisaks tuleb nõuda riigilt kahju hüvitamist.

3) Kaebaja väidab, et suurema osa kaebaja käibest moodustas korralduse nr 111 kehtivuse

järgselt kuni ettekirjutuse tulemusena poe sulgemiseni toidu- ja lemmikloomakaupade käive.

Kaebaja väide rajaneb valel perioodil. Seadusandja mõte oli hinnata käibe osakaalu korralduse

nr 111 kehtima hakkamise seisuga, mitte piirangute kehtestamisele järgneva perioodi jooksul.

Kui lähtuda kaebaja esitatud loogikast, siis sellisel juhul selguks käive alles kunagi tulevikus.

Selliselt muutuks seadusandja kehtestatud piirangud sisutühjaks. Piirangute kehtestamise ajal

on igale ettevõtjale teada, mida ta müüb ja kui suur on käive, mis aitab ettevõtjal otsustada, kas

tema tegevus mahub toidu-, esmatarbekauba ja lemmikloomapoe mõistete määratluste alla või

mitte.

4) Korralduse nr 111 seletuskirjas (lk 14) on määratletud, et toidupoeks loetakse kehtiva

praktika kohaselt kauplust, kus toidukaubad moodustavad suurema osa müüdavast kaubast ja

toidukaupade müük moodustab suurema osa käibest. Korralduse nr 132 seletuskirjas (lk 10)

täpsustatakse käibe suurust ja märgitakse, et toidukaupluse käive pidi moodustama enne

09.03.2021 korraldusega nr 111 piirangute kehtestamist vähemalt 51%. Täpsustamine osutus

vajalikuks põhjusel, et valdavalt sai küll sihtrühm aru, et keda need piirangud puudutavad, kuid

esines ikka üksikuid ettevõtjaid, kes kompasid seaduslikkuse piire, sh kaebaja. Kaebaja

käitumine tekitas pahameelt seaduskuulekates ettevõtjates ja ebaselgust mh ka Eesti

10(18)

Kaupmeeste Liidus. Ka Terviseamet ei mõistnud, miks kaebaja jätkab tegevust hoolimata

kehtestatud piirangutest.

5)

Kaebaja

seisukohad

on

vastuolulised,

sest

kaebaja

kinnitab

19.05.2021

menetlusdokumendis, et perioodil kaupluse avamisest 14.10.2020 kuni piirangute

kehtestamiseni 10.03.2021 moodustas toidu-, lemmiklooma- ja esmatarbekaupade osakaal

kogu kaebaja käibest xx%. See kinnitab üheselt, et kaebaja käive korralduse nr 111 andmise

ajal jäi nimetatud kauba osas alla „toidukaupade müük moodustab suurema osa käibest“

(korraldus nr 111) või alla „enne 09.03.2021 piirangute kehtestamist moodustama vähemalt

51%“ (korraldus nr 132) ehk tulenevalt kaebaja enda kinnitusest, ei mahu kaebaja tegevus

toidu-, esmatarbekauba ja lemmikloomapoe mõiste määratluse alla.

6) Kaebaja seisukohad on vastuolulised, kord väites, et seletuskirjaga kehtestatakse täiendavaid

nõudeid ja teine kord, et seletuskiri pole õiguslikuks aluseks. Tallinna Ringkonnakohus märkis,

et korraldusega nr 132 jäid piirangud samaks, mis olid korraldusega nr 111. Korralduste

seletuskirjad üksnes täpsustavad korraldustes nr 111 ja 132 toodud nõudeid, mitte ei muuda

piirangute sisu. Korralduse nr 132 seletuskirjas tehtud täpsustus kinnitab seadusandja mõtet,

mida pidas seadusandja silmas ka korralduses nr 111. Kusjuures Majandus- ja

kommunikatsiooniministeerium juhtis kaebaja tähelepanu juba 06.03.2021 sellele, et kaebaja

puhul ei ole tegemist erandite alla kuuluva kauplusega, mis näitab selgelt, et vaatamata

seadusandja tahte selgitustele oli kaebaja edasine tegevus tema teadlik valik.

7) Vastustaja II ei nõustu kaebaja seisukohaga, et VV oleks ületanud NETS § 28 lg-s 6 ja 8

tuleneva volituse piire, kuivõrd vastustaja II sätestatud piirang takistab kaebajal tegevuse

ümberkorraldamist selliselt, et müüa piirangute kehtivuse ajal sarnast kaupa toidu-,

lemmiklooma- ja esmatarbekaupadega ning riivab tugevalt ettevõtlusvabadust. Korraldustes nr

111 ja 132 on selgelt viidatud NETS §-le 28 ja kontrollitud viidatud sätte eelduste täitmist.

Samamoodi on põhjendatud erandlike meetmete kehtestamise vajadust ning nende kooskõla

Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS). Kaebaja tegelikuks ajendiks võib pidada seda, et kaebaja

ei ole suutnud välja töötada e-kaubandust, mistõttu puudus tal võimekus e-poe kaudu tegevust

jätkata.

8) Kaebajat ei ole koheldud teistest erinevalt. Korraldused nr 111 ja 132 on üldkorraldused

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 mõistes ehk haldusaktid, mis on suunatud üldiste

tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele.

Seega kaebaja eraldi nimetamine üldkorralduses ei ole vajalik. Kaebaja toob välja mõned

ettevõtjad, kes väidetavalt jätkasid oma tegevust hoolimata neile kehtestatud piirangutest.

Vastustaja II tunnistab, et on esinenud üle Eesti üksikuid juhtumeid, kuid nendega on tegelenud

aktiivselt järelevalveorganid. Tegemist on järelevalve küsimusega, mitte seadusandja poolse

ebavõrdse kohtlemisega. Näiteks karistab politsei liiklejat X maksimaalse lubatud kiiruse

ületamise eest ning liikleja X märkab sealsamas, et teised liiklejad rikuvad samamoodi kiirust,

ei tähenda see iseenesest, et X-i on koheldud ebavõrdselt teiste kiirust ületanud liiklejatega.

Sarnane olukord iseloomustab kaebaja väidet, et teda on koheldud ebavõrdselt teistega.

9) Kahju suurus on ebaselge ja tõendamata. Kaebaja väidab 19.05.2021, et kaebajale tekitatud

kahju saamata jäänud tulu näol on 799 681 eurot. Ometi kogu eelneva menetluse käigus on

kaebaja korduvalt väitnud, et iga piirangu kehtivuse päev tekitab kaebajale kahju xxxx eurot

päevas. Kui nüüd korrutada see piirangu kehtivuse päevade arvuga (37), siis tuleb kokku xxxx

eurot. Seega on erinevus rohkem kui kahekordne. Lisaks rajanevad kahju suuruse leidmiseks

tehtud arvutused prognoosidel, mitte reaalsetel dokumentidel. Asjas puuduvad igasugused

raamatupidamislikud dokumendid. Samamoodi ei ole kaebaja näidanud ära ega selgitanud, kas

riigilt saadud toetus on arvestatud tekitatud kahju hulka või mitte. Seega kahju suurus ei ole

tõendatud.

11(18)

10) VV lõplikes seisukohtades (11.04.2022) märgitakse, et NETS § 28 lg-d 5, 6 ja 8 annavad

VV-le laiad volitused sulgeda asutusi ning kehtestada muid liikumispiiranguid, kui tegemist on

uudse ohtliku nakkushaiguse leviku piiramise vajadusega. VV korraldusega on lahutamatult

seotud selle seletuskiri. VV-l on õigus määratleda, kellele piirang laieneb, sest muidu ei täidaks

see eesmärki.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kaebuse rahuldamiseks pole alust, kuna VV korraldused ja

korraldusel nr 111 põhinev Terviseameti ettekirjutus on õiguspärased ning nendega pole

kaebajale tekitatud kahju saamata jäänud tulu näol.

Kaebaja kaupluse avamisest 14.10.2020 kuni piirangute kehtestamiseni 10.03.2021 moodustas

kaebaja enda kinnitusel (19.05.2021 menetlusdokument p 9) toidu-, lemmiklooma- ja

esmatarbekaupade osakaal kogu kaebaja kaupluse käibest oluliselt väiksema osa kui pool ega

vasta seetõttu VV korraldustes toodud liikumisvabaduse piirangust tehtud erandi kohaldamise

tingimustele. Vastab tõele kaebaja väide, et VV korralduste tekst sisaldab määratlemata

õigusmõisteid (nagu toidukauplus, lemmikloomapood). Samas on üldkorralduse lahutamatuks

osaks olevas seletuskirjas (viidatud Riigi Teatajas avaldatud üldkorralduses ja avaldatud

veebilehel kriis.ee) VV selgitanud, millist kauplust lugeda toidukaupluseks ning milline

kauplus selleks ei kvalifitseeru (korralduse nr 111 seletuskiri, lk 14). Veelgi põhjalikumalt on

toidukaupluse mõiste sisustamist selgitatud VV korralduse nr 132 seletuskirjas (lk 9-10).

Esimese seletuskirja selgituste kohaselt tuli hinnata, kas toidukaupade müük moodustab

suurema osa käibest (ja kaubast) ning teisel juhul, kas enne 09.03.2021 piirangute kehtestamist

moodustas toidukaupade müük vähemalt 51% käibest. Vastustaja on kaebajale

kohtumenetluses õigesti selgitanud, et toidukauplusena määratlemiseks vajalikku käibe

osakaalu ei saa selgitada alles pärast piirangu kehtima hakkamist tekkiva käibe põhjal. Seda

põhjusel, et see, kelle suhtes korraldustest tulenev erand kohaldub, pidi selge olema juba VV

korralduse kehtima hakkamise hetkest. Seejuures on VV korralduse nr 132 seletuskirjas (lk 10)

ka sõnaselgelt märgitud, et ehituspoe ümberkujundamine toidukaupluseks pole kooskõlas

korralduse eesmärgiga. Seletuskirjad sisaldasid ka muid selgitusi, kuidas tuvastada nn

segasortimendiga kaupluse korral toidupoe määratlusele vastavust, kuid piirangu sisu

korraldustes nr 111 ja 132 jäi samaks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2021 määrus, p

16).

VV korraldused on üksikaktid (üldkorraldused HMS § 51 lg 2 mõttes).

Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et VV oleks ületanud seadusest tuleneva volituse piire ning

et liikumisvabaduse piiranguga kaasnev ettevõtlusvabaduse piirang oleks ebaproportsionaalne

ja rikuks võrdse kohtlemise põhimõtet või et see tulnuks kehtestada formaalses mõttes

seadusega. Kaebuse kohaselt pidi kaebaja taluma kahjunõude aluseks olevat piirangut 37 päeva,

mis ei ole kohtu hinnangul ülemäära pikk, arvestades korraldustega kaitstavaid õigushüvesid ja

ülekaalukat avalikku huvi. Samuti asjaolu, et piirang puudutas üksnes klientide

liikumisvabadust

kaupluse

siseruumides,

mitte

välitingimustes

ning

kõik

muud

kauplemisvõimalused (nt e-pood) olid samuti lubatud. Piirangutele oli määratud ka ajaline

kehtivus. Kaebaja on põhjendamatult võrrelnud enda kauplust kauplustega, mis enne piirangute

kehtima hakkamist tegutsesid juba toidukauplustena VV korralduses ja selle seletuskirjades

toodud määratluse kohaselt.

Terviseameti ettekirjutus on üksnes VV korralduse täitmisele suunatud järelevalvemenetluse

tulem ning haldusorgan pole selle tegemisel ületanud oma volituste piire ega tõlgendanud VV

korraldust nr 111 ekslikult.

12(18)

15. Järgnevalt käsitleb kohus esmalt VV korralduste õiguspärasust (I) ning seejärel põhjendab,

miks kahjunõue jääb rahuldamata (II) ning viimasena võtab seisukoha menetluskulude ja

lahendi avaldamise piirangute osas (III).

I

16. Kaebaja on 31.03.2022 menetlusdokumendis esitanud uued argumendid. Esiteks, et VV

korraldused on sisu poolest õigustloovad aktid (p 13). Teiseks, et piirangud tulnuks ette näha

formaalses mõttes seadusega (p 10). Kaebaja viitab NETS § 28 lg-le 5 ja 6, mille kohaselt VV

võib sulgeda ettevõtteid ja piirata nende tegevust, kuid piirangute ajalist kestust ja nende

ulatuslikku mõju arvestades tulnuks need kaebaja arvates kehtestada seadusega selgelt ja

ammendavalt. Tegemist on kaebaja arvates intensiivse põhiõiguste piiranguga, mis nõuab

kehtestamist seadusega formaalses mõttes. Kaebaja viitab PS kommentaaridele (31.03.2022

menetlusdokument, p 10).

Kohus ei nõustu esmalt sellega, et VV korralduste näol oleks tegemist õigustloovate aktidega.

Kaebaja on ilmselt soovinud väita, et liigilt VV määrustega, vaatamata sellele, et akti pealkiri

on korraldus. Leides samas, et reguleerida tulnuks formaalses mõttes seadusega. Kohus ei

nõustu ka viimatise väitega.

VV korraldused nr 111 ja 132 on üldkorraldused HMS § 51 lg 2 mõttes. Üldkorraldused on

haldusaktid, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-

õigusliku seisundi muutmisele. VV korralduse nr 282 (mida muudeti käesolevas asjas vaidluse

all olevate korraldustega nr 111 ja 132) õiguslikku olemust on korduvalt käsitletud

kohtupraktikas. Näiteks haldusasjas nr 3-21-9114, kus leiti, et tegemist on üldkorraldusega,

milles oli üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud piirangutest puudutatud isikute ring ning

see on õiguspäraselt antud NETS § 28 lg-st 6 tuleneva volitusnormi alusel. Haldusasjas nr 3-

21-1052 (lahend on jõustunud) leidis kohus samuti, et tegemist on üldkorraldusega ning pole

alust kahelda, et seadusandja tahe oli anda VV-le õigus ette näha piiranguid ja meetmeid

koroonaviiruse leviku tõkestamiseks korralduse vormis. Selles asjas on viidatud ka

haldusasjadele 3-21-2458 (jõustunud lahend) ja 3-20-24585, kus on käsitletud volitusnormi ja

üldkorralduse temaatikat ning kohtute seisukohad ühtivad. Haldusasjas nr 3-21-2241 on

Riigikohus

25.11.2021

määruses

kaudse

vaktsineerimisnõude

(sekkub

kehalisse

puutumatusesse, mis on kaitstav eelkõige eraelu puutumatuse raames) osas leidnud, et

Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist

madalama astme õigusaktiga seaduse alusel. Riigikohus viitas samuti, et üksikjuhtumi

reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt,

ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt.

Kohus leiab, et praeguses asjas pole alust asuda teistsugusele seisukohale ning nõustub

eelviidatud kohtulahendite sellekohaste põhjendustega.

VV korraldustes nr 111 ja 132 on selle andmise alustena viidatud NETS § 28 lg 2

sissejuhatavale lauseosale, lõikele 6, lõige 2 punktidele 2 ja 3, lõikele 5 ja 8. NETS § 28 lg-d 5

ja 6 lubavad eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, kui meetmete ja piirangute

kohaldamine toob kaasa olulise ühiskondliku või majandusliku mõju, Vabariigi Valitsusel

korraldusega kehtestada liikumisvabaduse piiranguid ja sulgeda ettevõtteid. Praegusel juhul on

korraldustega kehtestatud liikumisvabaduse piiranguga kaasnenud sisuliselt kaupluse

siseruumide sulgemine kauplemiseks, v.a nende puhul, mis mahuvad korraldustes toodud

4 Tegemist on esimese astme 17.02.2022 otsusega, mis pole veel jõustunud.

5 Tegemist on esimese astme 11.02.2022 otsusega, mis pole veel jõustunud.

13(18)

erandite alla. See kahtlemata riivab kaebaja ettevõtlusvabadust. Ilmselt ka omandiõigust, kuigi

kaebaja sellele viidanud pole.

Puudub vaidlus SARS-CoV-2 kuulumises eeltoodud määratluse alla ning selles, et korralduste

eesmärgiks oli nimetatud haiguse leviku tõkestamine. Samuti ei saa olla vaidlust, et piirangutel

on sedalaadi ulatuslik mõju.

Praeguses asjas on korraldused suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele.

Korraldusega nr 111 oli määratud vaidlusaluse punkti (selles toodud piirangu) kehtivusaja lõpp

11.04.2021 (k.a). Korraldusega nr 132 oli määratud vaidlusaluse punkti kehtivus kuni

25.04.2021 (k.a). Lisaks oli korralduste p-s 22 määratud piirangute ja meetmete vajadust

hinnata iga kahe nädala tagant ehk VV sai vajaduse vähenemisel kiirelt reageerida korralduste

kehtetuks tunnistamise või muutmisega. Seejuures VV lõpetaski kaebaja poolt vaidlustatud

piirangu 22.04.2021 antud korraldusega.

Ka haldusasjas nr 3-21-1079 on kohus 01.10.2021 otsuses (jõustumata) välja toonud, et VV on

korralduse vormi valikut kohaselt põhjendanud muuhulgas sellega, et uudse ja muteeruva

viiruse puhul peab olema võimalus kiirelt reageerida (piiranguid kas karmistada või

leevendada). Lisaks annab üksikakti peale halduskohtusse pöördumine võimaluse saada

kiiremini õiguskaitset (mh esialgse õiguskaitse raames) ning sisuline kontroll on sama tõhus

kui oleks piirangute ja meetmete reguleerimisel määrusega. Nende seisukohtadega saab samuti

nõustuda. Küll ei saa välistada, et uute nn viiruse lainete tekkides ja olukorras, kus viirus pole

enam nii tundmatu ja ka elanikkond on valdavalt vaktsineeritud, ei võiks see seisukoht olla

teistsugune, juhul kui ulatuslike piirangute kehtestamine siis üldse vajalikuks osutub.

17. Kohus ei nõustu kaebajaga, et VV oleks korralduste andmisel ületanud NETS § 28 lg-st 6

ja 8 tuleneva volituse piire osas, mis puudutab kaebaja tegevuse ümberkorraldamisele tekkivat

takistust (müümaks piirangute kehtivuse ajal toidu-, lemmiklooma- ja esmatarbekaupu6).

Samuti ei nõustu kohus sellega, et piirangud oleks ebaproportsionaalsed ja rikuks võrdse

kohtlemise põhimõtet ning VV poleks haldusakte piisavalt põhjendanud. VV kaalutlusotsus

pole meelevaldne ega kaalutlusvigadega.

17.1 Kohus märgib esmalt, et üldkorralduse põhjendusi ei ole keelatud esitada/täiendada sellele

lisatud seletuskirjas või ka muus dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.

Kõnealuste korralduste puhul on põhjendused ja kaalutlused toodud nii korraldustes endis kui

märgitud, et põhjendused meetmete ja piirangute kehtestamise kohta on esitatud ka

seletuskirjas. Seejuures on korralduses märgitud, et seletuskiri avaldatakse Vabariigi Valitsuse

veebilehel. Samuti, et korralduse seletuskirjaga on võimalik tutvuda veebilehel kriis.ee. Kohtul

pole mõistlikku põhjust jagada kaebaja kahtlust, et kas seletuskiri oli ikka koostatud ja

avaldatud korraldusega (mis avaldati Riigi Teatajas) samaaegselt. Pole mõistlikku põhjust

arvata, et korraldustes otseselt viidatud seletuskirju korralduste andmisel olemas ei olnud.

Seletuskirjad kannavad korraldustega sama kuupäeva (vastavalt 09.03.2021 ja 01.04.2021).

Ettevõtjaid seejuures ka teavitati piirangute tulekust juba enne korralduse nr 111 avaldamist.

Vastustaja I on määrusekaebuse punktis 12 viidanud, et eelhoiatus piirangute osas avaldati

08.03.2021 massiteabevahendites.

17.2 Samuti ei nõustu kohus, et VV poleks oma korraldusi vaidlusaluses osas põhjendanud

vähemalt minimaalselt vajalikus mahus. Kohus möönab, et seletuskirjades toodud põhjenduste

maht on erinev, kuid nagu nähtub korralduse nr 132 seletuskirja põhjendustest oli põhjenduste

6 Korraldused esmatarbekaupade mõistet ei sisalda ning need kaubad on eelduslikult hõlmatud toidukaupluse kaubavalikusse.

14(18)

täiendamine tingitud sellest, et praktikas ilmnesid üksikjuhtudel väärtõlgendused. Nagu

seletuskirjas öeldud, sai enamus siiski piirangute põhjendustest ühtmoodi aru, s.t juba nende

kehtima hakkamisel märtsis 2021.

Korralduse nr 132 seletuskirja põhjendused (lk 9-10) on esitatud sellest nähtuvalt nii, et on

toodud peamine kriteerium, mille alusel toidukauplust määratleda (käibe osakaal piirangute

kehtima hakkamisel), seejärel on antud juhised praktikas tõusetunud probleemolukordadest

lähtudes ning läbivalt on rõhutatud, mis on eesmärk, millest lähtuvalt tuleb mõisteid sisustada.

Eesmärgiks on tagada tavapärane toidukaupluste toimimine, kus seni oli võimalik

toidukauplusest osta teatud liiki tööstuskaupu, mis ei moodustanud olulist osa käibest. Ehk

teisisõnu saab seda kohtu arvates mõista nii, et sooviti lahti hoida need inimestele juba

harjumuspärased ja toidukauplustena teada poed, isegi kui nendes kauplustes müüdi ka muud

esmavajalikku või isegi tööstuskaupu, mille osakaal moodustas toidukaupadega võrreldes

käibest väiksema osa. Ka juhul kui lähtuda sõnastusest, et toidukaup pidi moodustama suurema

osa kaubast, on loogiline järeldada, et ühtlasi andis selle suurema osa kauba müük ka suurema

osa käibest. Kohus ei näe siin vastuolu. Selliselt sooviti seletuskirja kohaselt vältida inimeste

erinevate kaupluste vahet käimist eri kaubagruppide kättesaamiseks. Sooviti tagada inimestele

senine võimalus esmavajalike kaupade soetamiseks ja vältida erinevate toodete ostmist

erinevatest kauplustest, mis suurendaks kontaktide arvu. Lisaks, mitte luua tarbijale petlikku

ettekujutust, et varem muuotstarbelise kauplusena kui toidupood tegutsenud kauplusest, võiks

siseruumides saada jätkuvalt seal varem valdavalt müüdud muuotstarbelist kaupa. Seetõttu on

seletuskirjas ka põhjendatult viidatud, et kui kaupluse turundusstrateegia ja kontseptsioon

viitavad ehituskaupade müügile ja see on andnud kaupluse peamise osa käibest, siis pole

tegemist toidukauplusega korralduse mõttes.

Käesolevas vaidluses keskses küsimuses - toidupoe kui määratlemata õigusmõiste sisustamise

osas - on peamine põhjendus olnud sisuliselt sama. Korralduses nr 111 on selgitatud, et

toidukaupade müük peab moodustama suurema osa käibest (ja/või kaupadest) ning korralduses

nr 132, et enne 09.03.2021 piirangute kehtestamist pidi moodustama toidukaupade müük

vähemalt 51% käibest. Tavamõistes tähendab millestki suurem osa, enamat kui poolt ehk

protsentuaalselt vähemalt 51%. See, et arvesse tuli võtta piirangu kehtima hakkamisel (sellele

eelneval ajal) tekkinud kaubagruppide osakaal käibest, tuleneb loogiliselt asjaolust, et piirangu

kehtima hakkamisel pidi olema selge, kelle suhtes korraldustest tulenev erand kohaldub ja kelle

suhtes mitte. Lisaks, oleks millalgi hiljem selguva käibe osakaalu puhul võimalik rikkujat

üksnes tagantjärgi sanktsioneerida, mitte järelevalve raames rikkumist lõpetada, mis oleks

võinud muuta piirangu eesmärgipäratuks. Piirang oli seejuures mõeldud toimima lühiajaliselt.

Selle, et lähtuda tuli piirangute kehtestamise aja käibest, ütles VV hilisema korralduse

seletuskirjas üksnes selgemalt välja, mitte ei muutnud toidupoe mõiste sisustamist. See tuleneb

ka korralduse eesmärgist, milleks on jätta avatuks minimaalses ulatuses üksteisega muidu mitte

kokkupuutuvate inimeste kogunemise/kokkupuute kohti (vt korralduse seletuskirja nr 132

põhjendus lk 10, ülevalt viimane lõik, viimane lause; samuti arvestades ka muudes

valdkondades kehtestatud piiranguid). Korralduse nr 111 seletuskirjas (lk 13) on

kaubanduspindu käsitlevate põhjenduste esimeses lõigus viidatud sellele, et rahvusvahelise

uuringu, mis hõlmas 41 riiki, kohaselt vähendab suure osa mitteesmavajalike kaupluste ja äride

sulgemine nakatumiskordajat R kuni 35%. Arvestada tuli, et viiruse levik oli tõusutrendis juba

veebruaris ning levis uus kergemini nakkav tüvi B.1.1.7. Valitsus viivitas piirangute

karmistamisega kuni olukord oli jõudnud juba kõrgendatud ohu lävendini (KorS § 5 lg 3 ja 4

tähenduses). Seega sai efektiivne olla piirang, mis viis inimeste kontaktid miinimumini,

tagades siiski eluks vajalike kaupade kättesaadavuse. Olukorras, kus lähtutaks tõlgendusest, et

uute toidupoodide avamine ja olemasolevate ehitus- või aiakaupade vms mitteesmavajalike

kaupade kaupluste ümberkujundamine (isegi kui need müüsid ka enne piiranguid väheselt

15(18)

määral toidukaupu) oleks lubatav, poleks piirang kas üldse eesmärgipärane või olukorra

leevendamiseks piisavalt eesmärgipärane. Ehk viiruse leviku tõkestamine poleks tõhus, seades

ohtu inimeste elu ja tervise ning riigi toimepidevuse. Ka ringkonnakohus on käesolevas asjas

selgitanud, et piirangute mõtteks on olnud vähendada inimeste käike kodust väljaspool ja

seeläbi ka kontakte, sh erinevates kauplustes erinevate inimestega tekkivate kontaktide arvu.

(22.04.2021 määruse p 19).

17.3 Asjaolu, et kaebaja kaupluse avamisest 14.10.2020 kuni piirangute kehtestamiseni

10.03.2021 moodustas toidu-, lemmiklooma- ja esmatarbekaupade osakaal kokku kogu kaebaja

kaupluse käibest oluliselt väiksema osa kui pool, on kaebaja ise kinnitanud (19.05.2021

menetlusdokument p 9). Seega ei vasta kaebaja kauplus toidupoe määratlusele ega ka

eraldiseisvalt lemmikloomapoe määratlusele (mida kaebaja ka ei väida, väites üksnes seda, et

lemmikloomapoe kaubavalik on temal Eestis kõige laiem) ega võinud VV korraldustest

tuleneva liikumisvabaduse piirangu ja sellest tehtud erandi mittekohaldumise tõttu olla avatud

siseruumides müügi teostamiseks.

Muude seletuskirjades käsitletud toidupoena määratlemise asjaolude osas puudub eelnevast

tulenevalt vajadus seisukohta võtta. Samuti puudub seetõttu vajadus pikemalt käsitleda muid

asjaolusid, mille alusel vastustajad7 on pidanud kaebajat mittetoidupoeks. Kohus üksnes

märgib, et määratlemata õigusmõiste sisustamine selliste asjaolude kaudu ei ole vale ning need

asjaolud kogumis koos eelnevalt käsitletud käibe osakaaluga (mis on peamine kriteerium)

viitavad selgelt, et kaebaja kaupluse puhul ei saa rääkida toidupoest VV korralduste mõttes.

Kohus hindab vaidlusaluseid korraldusi üksnes kaebaja kaebuse alusel ja tema õiguste

rikkumise väitest lähtuvalt.

17.4 Korralduste nr 111 ja 132 põhjendustes on selgelt viidatud NETS §-le 28 ja kontrollitud

õigusnormide kohaldamise eelduste täitmist. Põhjendatud on erandlike meetmete kehtestamise

vajadust ning nende kooskõla põhiseadusega. PS § 11 ja NETS sisaldavad nõuet, et õiguste ja

vabaduste piirangud peavad olema vältimatult vajalikud. Põhjused piirangu kehtestamiseks

peavad olema seda kaalukamad, mida intensiivsemalt õigusi ja vabadusi piiratakse.

Kaebaja põhimõtteliselt ei väida, et piirangutel poleks legitiimset eesmärki, või et liikumis- või

ettevõtlusvabadust ei saaks piirata PS § 28 lg-s 1 sisalduva põhiõiguse kaitseks (igaühe tervise

kaitseks). Samuti ei väida kaebaja, et korraldustes väljatoodud ülekaalukas avalik huvi

piiranguid kuidagi ei õigustaks.

NETS § 28 lg-te 2, 5 ja 6 alusel ning arvestades lg-t 8 võib Vabariigi Valitsus kehtestada

nakkushaiguse tõrjeks vajalikke abinõusid siis, kui nakkushaiguste epideemilise leviku

tõkestamiseks rakendatavate meetmete ja piirangute kohaldamisega kaasneb oluline mõju

ühiskonnale või majandusele.

Viidatud asjaolud eeldavad mh eriteadmistel põhinevaid hinnanguid, mida on andnud VV-le

nii Terviseamet kui Teadusnõukoda, kes on seletuskirjast nähtuvalt tuginenud mh

rahvusvahelistele andmetele. Kaebaja pole põhjendanud, et need hinnangud oleks ekslikud või

esitanud alternatiivseid seisukohti, mis esitatud hinnangud ümber lükkavad.

Korraldustes on märgitud, et ette nähtud piirangud on vältimatult vajalikud (vt muudatuste

põhjendused), sest koroonaviiruse SARS-CoV-2 levik Eestis on endiselt laialdane ning

nakatumine ulatuslik. Seetõttu on korralduses esitatud nõuete kehtestamine tõhus ning

proportsionaalne meede inimeste elu ja tervise ning üldiselt rahvatervise ja meditsiinisüsteemi

toimepidevuse kaitseks. Korraldusega kehtestatavad piirangud on hinnatud erinevatest

7 Vt nt vastustaja II 21.04.2021 vastuse lisad määruskaebuse menetluses ja nendega seotud põhjendused

16(18)

võimalikest alternatiividest tõhusaks ning isikute õigusi ja vabadusi võimalikult vähe piiravaks.

Uued, senisest rangemad piirangud on vajalikud, kuna korralduse kehtestamise ajal, märtsis

2021, kujutab viiruse epideemia endast mitte üksnes suurt, vaid ka kõrgendatud ohtu KorS § 5

lg-te 3 ja 4 tähenduses. Ohus on nii inimeste tervis ja elu kui ka üldine arstiabi kättesaadavus.

Kuna haigestumuse intensiivsus on endiselt väga suur ja viiruse levik ulatuslik, on ohus ka

muude valdkondade toimepidevus ja riigi suutlikkus täita kõiki põhiseadusega ettenähtud

kohustusi (nt turvalisuse tagamine, hariduse andmine). Rakendades käesolevaid piiranguid

NETS alusel, püütakse ära hoida olukorda, kus nakkushaiguse levikust põhjustatud

hädaolukorda oleks vaja lahendada hädaolukorra seaduse alusel eriolukorra raames.

Korralduses nr 132 on põhjendatud piirangute jätkuva pikendamise vajadust, nagu

haigestumuse püsiv laiaulatuslikkus ning haiglakoormuse tõus (vrd korralduse nr 111 ajal 626

haiglaravil viibijat, 31.03.2021 seisuga 700). Piiranguid pikendati aprillis, kuna

rahvusvaheliselt oli teada, et UK viirustüvi on seotud 1,5 korda kõrgema nakatumismääraga

võrreldes varasema tüvega, mistõttu meetmed, mis tavapäraselt suudaksid tagada R väärtuse 1,

tagasid tüve B.1.1.7 puhul R väärtuse 1,5. Seda arvestades ei olnud põhjust eeldada, et

kehtestatud meetmeid oleks võimalik leevendada, samas arvati, et sõltumata suuremast

levimusest alluvad nakkavamad tüved varasemate tüvedega samadele meetmetele.

Meenutamist vajab ilmselt ka asjaolu, et 2021. a aprilli alguses polnud isegi kõik riskigrupid

veel vaktsineeritud. (vt ka vastustaja I 07.04.2021 menetlusdokument, viirust puudutav

andmestik veebilehelt kriis.ee)

Kaebaja leiab, et vastustajate tõlgenduse korral (poe ümberkujundamise välistamine) on piirang

tema suhtes ebaproportsionaalne, kuna viiruse leviku tõkestamise eesmärki täidaks kaebaja

puhul muud meetmed. See, et tegemist on suure kaubanduspinnaga (toidupoe osa ligi 500

ruutmeetrit), kus on hea ventilatsioon ning seal saab järgida klientide hajutamise nõudeid,

samuti tagas kaebaja desinfitseerivate vahendite olemasolu. Samuti leiab kaebaja, et hoopis

võimalikult paljude toidupoodide olemasolu täidaks korralduse eesmärki paremini, kuna

hajutaks kliendid. Kaebaja väide on paljasõnaline ega tugine ühelegi uuringule vm tõendile.

Eluliselt usutav on pigem see, et ostlemise mugavus ja avatud kaupluste rohkus suurendab

kaupluste külastatavust, mis pole korralduste eesmärgiks. Kohus eelnevalt leidis, et eesmärk

vähendada inimeste käike kodust väljaspool ja seeläbi ka kontakte, sh erinevates kauplustes

erinevate inimestega tekkivate kontaktide arvu, poleks sellisel juhul täidetud. Kohus viitas ka

andmetele, millele VV korraldusi andes tugines. Kaebaja väide, et tarbijatele peaks olema

võimaldatud mugavus valida piirkonnas mitme toitu müüva kaupluse vahel on samuti

korralduse eesmärgiga vastuolus.

Kohus ei nõustu ka selle kaebaja väitega, et kuna ta müüs juba enne korralduse nr 111 kehtima

hakkamist mh kiiresti riknevaid toidukaupu muudab nende müügivõimaluse äravõtmine

piirangu tema suhtes ebaproportsionaalseks. Korraldustest ei tulene keeldu toidukaupu müüa,

vaid liikumisvabaduse piirangu toob kaasa kaupluse siseruumide sulgemise kauplemiseks.

Nagu vastustajad on põhjendatult selgitanud oli kaebajal nagu ka kõigil temaga võrreldavatel

ettevõtjatel õigus müüa oma kaupa kaupluse välisalal või e-poes. Asjaolu, et kaebaja ei olnud

endale e-poes toidukaupadega kauplemisvõimalust tekitanud, ei tähenda, et piirang oleks

ebaproportsionaalne. E-kaubanduse väljatöötamise võimalus oli kaebajal olemas ja nt

ehituskaupu sai ta sellisel viisil ka müüa. Samuti ei olnud 2020.aasta sügisel põhjust uskuda, et

uus nn viiruse laine jääb tulemata ning ettevõtjatel oli võimalik selleks valmistuda, mh e-

kaubanduse võimaluste väljaarendamisega. Seda, miks toidukaupa ei saanud väljastada või

müüa välialal kaebaja põhjendanud ei ole. Seega kaebaja väide, et muutuvates oludes pidi

ettevõtjatel, sh kaebajal, säilima võimalus kohaneda ja seeläbi oma senist tegutsemisviisi

muuta, on küll iseenesest õige, kuid selleks kohanemise lahenduseks oli kaebajal välimüügi ja

17(18)

e-kaubanduse kaudu oma toidu- ja lemmikloomakaupade müügi korraldamine. Sellele VV

korraldustest keeldu ei tulenenud.

Samuti ei olnud piirang ka pikaajaline, seetõttu see kehtestati ka VV korraldustega, milles

määrati mh kehtivuse tähtaeg. Samuti tuleb arvestada, et kriisimeetmeid kehtestava

üldkorralduse puhul pole võimalik hakata analüüsima iga võimaliku puudutatud isiku

individuaalset olukorda ja sellele vastavalt meetmeid kehtestama. Lisaks tuleb märkida, et riik

maksis piirangutest kannatanud ettevõtjatele ka toetust. Kaebaja sai majanduslike raskuste

leevendamiseks toetust summas 441 450,23 eurot, mille saamiseks deklareeris kaebaja end

mittetoidukauplusena.

PS § 12 lg 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mida riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse

sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks

võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid

(vt Riigikohtu üldkogu 30.06.2016 otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 47; põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 16.09.2003 otsus asjas nr 3-4-1-6-03, p 18). Kohus leiab, et kaebaja on

ebavõrdse kohtlemise (PS § 12 lg 1 võrdsuspõhiõiguse rikkumise) väitmisel moodustanud

võrreldavad grupid ekslikult. Kohus nõustub vastustajatega, et kaebajaga võrreldavad on teised

suured ehituspoed (lähima ühise soomõiste alusel), kelle kaubavalikus oli mh ka toidukaupu

ning kes olid ehituspoodidena tarbijatele ka tuntud (nt K-Rauta jt), kuid kellega ebavõrdset

kohtlemist kaebaja ei väida. Seetõttu puudub vajadus käsitleda, kas kaebajat koheldi

ebavõrdselt Prisma, Selveri, Maxima, Coop´i jt üldteadaolevate toidukauplustega.

18. Kohus leiab, et VV asjassepuutuvad korraldused pole õigusvastased ega riku kaebaja

põhiõigusi. Muude menetlusosaliste väidete käsitlemine asja lahendamiseks vajalik pole.

II

19. Terviseamet on 26.03.2021 ettekirjutuses korraldusele nr 111 tuginedes õigesti selgitanud, et

toidukaupluseks loetakse kehtiva praktika järgi kauplust, kus toidukaubad moodustavad suurema

osa müüdavast kaubast ja toidukaupade müük moodustab suurema osa käibest – need on poed, kus

enne piirangute kehtestamist moodustas toidukaupade müük vähemalt 51% käibest. Ehituspoed,

kus enamik kaupa on ehitustooted, aiakaubad, tööstuskaubad jms, kuid kus mh müüakse pika

realiseerimisajaga toidukaupu, ei ole toidukauplused. Poe toidukaupluseks lugemisel lähtutakse

müüdava kauba sortimendist, s.o kaubavalikust ja selle ulatusest. DEPO on spetsialiseerunud

ehitusmaterjalide ja -tarvete jaemüügile ning toidukaupade osakaal ei moodusta enamikku käibest.

DEPO senine turundusstrateegia, müüdud kaupade käive ning kaupluse kontseptsioon viitab

ehitusmaterjalide müügile. Seevastu poed, kus enamiku käibest moodustab toidu ja jookide müük,

kuid seal on müügil ka tööstuskaubad, võivad olla avatud. Korralduse eesmärk ei olnud teiste

kaupluste ümberkorraldamine toidupoodideks.

Haldusorgan pidi määratlemata õigusmõiste sisustama ning Terviseameti ettekirjutus on

kooskõlas eelkäsitletud VV korraldustega ning vastustaja I pole korraldust nr 111 tõlgendanud

ekslikult ega ületanud sellega oma volituste piire. Vastustaja I ei tuginenud ettekirjutuse

tegemisel korraldusele nr 132, mida polnud ettekirjutuse tegemise ajal. Vastustaja I ettekirjutus

pole seega käsitletud põhjusel ja eraldisseisvalt kaebaja õigusi rikkuv.

20. RVastS § 7 lg 1 sätestab kahjunõude rahuldamise eeldusena avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevuse. Praegusel juhul pole see eeldus täidetud ning puudub vajadus käsitleda

muude nimetatud sättes toodud eelduste täidetust.

Kahjunõue vastustajatelt saamata jäänud tulu väljamõistmiseks jääb rahuldamata.

21. Kuna kohus eelnevalt leidis, et VV korraldused pole õigustloovad aktid, pole alust ka

RVastS § 14 lg 1 alusel kahju nõudmiseks.

18(18)

22. Kaebus tuleb seega jätta tervikuna rahuldamata.

III

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, seega tema menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustajad ei ole

kohtult menetluskulude hüvitamist taotlenud (HKMS § 109 lg 1).

24. Kohtuotsuse avaldamisel kohaldatakse piiranguid tulenevalt 30.03.2021 menetluse

kinniseks kuulutamise määrusest ja arvestades HKMS § 175 lg-s 5 sätestatut.

(allkirjastatud digitaalselt)