2-20-1162/43 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. mai 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-1162

Kohtuasi

Megareisid OÜ hagi osaühingu VANALINNA EHITUS

vastu võla väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. aprilli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Megareisid OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

77 611 eurot 81 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Megareisid

OÜ

(registrikood

12599634),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristjan Tamm

Kostja osaühing VANALINNA EHITUS (registrikood

10727861), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Paul

Künnap ja Albert Linntam

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 1. aprilli 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 12. aprilli 2021. a otsus osaliselt. Teha asjas uus otsus,

millega rahuldada hagi osaliselt ning mõista osaühingult VANALINNA EHITUS

välja põhivõlg 32 797 eurot 25 senti ja viivis 30 501 eurot 44 senti.

2. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2.1. Rahuldada hagi osaliselt.

2.2. Mõista osaühingult VANALINNA EHITUS Megareisid OÜ kasuks välja

põhivõlg 32 797 eurot 25 senti.

2.3. Mõista osaühingult VANALINNA EHITUS välja viivis põhivõlalt (32 797 eurot

25 senti) alates 20. oktoobrist 2019 kuni 6. maini 2022 kokku 30 501 eurot 44

senti ning alates 7. maist 2022 0,1 % päevas põhivõlalt (32 797 eurot 25 senti)

kuni nõude täitmiseni Megareisid OÜ kasuks.

2-20-1162

3. Rahuldada Megareisid OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Megareisid OÜ (hageja) esitas 22. jaanuaril 2020 Harju Maakohtule osaühingu

VANALINNA EHITUS (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista

põhivõla 53 717 eurot 19 senti töövõtulepingu alusel teostatud tööde eest, samuti

sissenõutavaks muutunud viivise põhivõlalt 4287 eurot 52 senti ning edasiulatuva viivise

põhivõlalt 0,1% päevas põhivõlast kuni põhivõla kohase täitmiseni. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid Legria Plus OÜ (alltöövõtja, töövõtja) ja

kostja peatöövõtjana 27. veebruaril 2019 töövõtulepingu nr 02.2019-AL02 Pelgulinna

sünnitusmaja (asukoht Sõle 23, Tallinn) B ja D korpuste fassaaditööde teostamiseks.

Alltöövõtja tööde maht fikseeriti lepingu p-i 1.2 kohaselt lepingu lisades 1-10. Töövõtja

hinnapakkumine on lepingu lisa nr 6, kus on näha töövõtja teostatud tööde maht.

2.1. Lepingu p-i 8.1 kohaselt kohustus töövõtja töid alustama 4. märsil 2019 ja lepingu p-i 8.4

kohaselt oli tööde valmimise ja kostjale üleandmise tähtajaks 31. juuli 2019. Töö maksumuseks

oli 163 452 eurot 37 senti (lisandub käibemaks).

2.2. Lepingu p 6.2 kohaselt kohustus kostja tasuma teostatud tööde eest üks kord kuus,

akteeritava kuu viimasel kuupäeval vastavalt faktiliselt teostatud tööde mahule. Töövõtja esitas

kostjale viis vaheakti. Kostja aktsepteeris vaheaktid nr 1–4 kokku 107 765 eurot 21 sendi

ulatuses (koos käibemaksuga) ning on selles summa ulatuses töövõtjale tasu maksnud. Kostja

pidas lepingu p-i 6.3 alusel igast töövõtja arvest täitmisaegse tagatisena kinni 10% ehk kokku

10 776 eurot 52 senti.

2.3. Kostja ei ole heaks kiitnud töö eest esitatud vaheakte alates 2019. a juulist teostatud tööde

eest. Seega ei ole kostja heaks kiitnud vaheakti nr 5 ning selle alusel on töövõtjale tasu

maksmata. Kostja on esitanud vaheaktile nr 5 erinevaid vastuväiteid. Töövõtja esitas vaheakti

nr 5 kostjale heakskiitmiseks korduvalt, viimati 10. septembril 2019 koos vastava arvega nr

1280, mille suurus oli 45 794 eurot 30 senti. Kostja ei ole vaheakti nr 5 heaks kiitnud ega arvet

nr 1280 tasunud.

2-20-1162

2.4. Poolte kokkuleppel tasus kostja alates 2019. a augustist töövõtja asemel osaliselt tööde

teostamiseks vajalike materjalide ja teenuste eest töövõtja tarnijatele 39 848 euro ulatuses

(lisandub käibemaks).

2.5. Töövõtja teostas kostja palvel objektil töö mahtu mittekuuluvaid lisatöid 10 216 euro

ulatuses (lisandub käibemaks, 03.09.2019 saadetud e-kiri).

2.6. Tööd ehitusobjektil ei saanud lepingus kokkulepitud lõpptähtajaks valmis. Ka ülejäänud

alltöövõtjad ei lõpetanud oma töid lepingus toodud tähtajal. Tööde hilinenult teostamise

põhjuseks oli katusetööde mittetähtaegne lõpetamine. Katuseööde alltöövõtja pidi katustele

ehitama parapetid (välisseinte ülemised ääred), mis ulatuvad üle katuse tasapinna. Töövõtja pidi

parapettidele kinnitama fassaadi soojustuse. Töövõtja ei saanud fassaadi soojustust enne

parapeti konstruktsioonide valmimist kinnitada. Katusetöid teostas kostja alltöövõtja Turmur

Kate OÜ, kes ehitustööde päeviku kohaselt lõpetas parapettide ehituse alles 13. septembril

2019. Töövõtja palus selles küsimuses seisukohta riiklikult tunnustatud eksperdilt PPilt, kes

selgitas oma 12. jaanuari 2020. a arvamuse p-s 4.1, et fassaaditöid ei saanud töövõtja lõpetada

enne parapettide OSB plaadist konstruktsioonide ehituse lõpetamist (hagi lisa 6). Samuti oli

töövõtja teostatud tööde hilinenult valmimise põhjuseks see, et teised töövõtjad kahjustasid

teostatud töid.

2.7. Töövõtja lõpetas oma tööd 19. septembril 2019 ning viimased vaegtööd likvideeris 27.

septembril 2019. Lepingu p-i 9.5 kohaselt ei saanud vaegtööde esinemine takistada tööde

vastuvõtmist. Töövõtja andis kostjale üle ka tööde täitedokumentatsiooni (vt töövõtja

23.10.2019 e-kiri, lisa 9).

2.8. Töövõtja proovis kostjale töid korduvalt üle anda, kuid kostja ei ole töid seni vastu võtnud

ning tasu maksnud. Kostja esindaja kutsus töövõtja 29. oktoobril 2019 enda juurde ning

survestas teda allkirjastama tööde vastuvõtmise kokkulepet selliselt, et allkirjastamisega oleks

töövõtja loobunud seni saamata jäänud tasu nõudmisest. Töövõtja selle ettepanekuga ei

nõustunud.

2.9. 19. novembril 2019 saatis kostja lepinguline esindaja töövõtjale nõudekirja, milles nõudis

töövõtjalt leppetrahvi 75 331 eurot 10 senti tasumist 90-päevase hilinemise tõttu tööde tähtaja

osas. Kostja leppetrahvi arvestuse kohaselt lõpetas töövõtja tööd alles 31. oktoobril 2019, kuigi

20. septembril 2019 toimus ehitustööde ülevaatus ja selle kohta on kostja ja tellija allkirjastanud

20.09.2019 „Ehitise ülevaatuse akti“, millega tunnistati tööd valminuks ja nõuetekohaseks.

Nõudekirja kohaselt on töövõtja tekitanud kostjale väidetavalt kahju 19 550 eurot 76 senti.

Kokku nõudis kostja töövõtjalt 93 105 euro 6 sendi tasumist. Töövõtja vaidles kostja

leppetrahvi nõudele vastu, leides, et see on esitatud hilinenult. Lepingu p-i 10.1 kohaselt tuli

leppetrahvi nõue esitada 1 kuu jooksul rikkumisest. Töövõtja selgitas, et tööde hilinenult

teostamise üheks põhjuseks oli see, et ka teised töövõtjad olid oma töödega viivituses. Töövõtja

leidis, et sellisel juhul ei saa kostja kasutada võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg-s 2 ja §-s 119

sätestatud õiguskaitsevahendeid.

2.10. 22. jaanuari 2020. a kirjaga teatas töövõtja kostjale, et loovutas oma nõude kostja vastu

hagejale (hagi lisa 22).

2.11. Pooltel ei tohiks olla vaidlust, et töövõtja on tööd teostanud. Kuigi kostja ei ole töövõtjaga

tööde vastuvõtmise akti allkirjastanud, kinnitab kostja ja lõpptellija 20. septembril 2019

allkirjastatud „Ehitise ülevaatuse akt“, et töövõtja on tööd teostanud, kuna vastasel juhul ei

oleks lõpptellija viidatud aktiga kinnitanud, et ülevaatuseks esitatud ehitis vastab

ehituseeskirjadele ja normidele ning keskkonna-, tervise-, tuleohutuse- ja töökaitse nõuetele.

Ka ei ole kostja oma 19. novembri 2019 nõudekirjas töövõtjale ette heitnud, et töös esinesid töö

eest tasumist takistavad puudused. Seega on töövõtja tööd lõpetanud ja kostja on keeldunud

2-20-1162

alusetult töövõtjalt tööde vastuvõtmisest. Töövõtja viimase osamaksega seotud tasunõue on

muutunud VÕS § 637 lg 4 alusel sissenõutavaks. Tööd tuleb lugeda VÕS § 638 alusel kostja

poolt vastu võetuks, sest kostja on alusetult tööde vastuvõtmisest keeldunud.

2.12. Töövõtjal on kostja vastu ka lisatööde tasu nõue. Töövõtja esitas kostjale viimase palvel

24. septembril 2019 lisatööde koondtabeli, mis kajastab töövõtja poolt teostatud lisatöid või

lisakulusid kogumaksumusega 10 216 eurot. Mitmed nimetatud lisatööd seonduvad teiste

alltöövõtjate poolt töövõtja tööde kahjustamisega, mille töövõtja parandas. Kahjustuste

kordategemise kulude hüvitamist saab töövõtja kostjalt nõuda VÕS § 115 lg 1 alusel. Kuna

tööde lõpetamine venis töövõtjast olenemata põhjustel, pidi töövõtja kandma täiendavaid

kulusid seoses tellingute ja ehitustehnika rendiga. Viidatud kulud on kajastatud rahalises

lõppaktis (hagi lisa 15 lisa- ja muudatustööde sektsioonis selgitusega „Tellingute ja

ehitustehnika rendi lisakulu“, mis oli 3945 eurot (lisandub käibemaks). Kulude kandmine on

tõendatud hageja esitatud kuluarvetega.

2.13. Kostja vaidlustas töövõtja sokli soojustamise tööde lisatasunõude, kuna leidis, et sokli

soojustamine kuulus lepinguliste tööde alla (vt poolte e-kirja vahetus 05.09.2019–06.09.2019).

Hageja sellega ei nõustu, kuna sokli soojustamist ei kirjeldatud töövõtja kohustusena lepingus

ja selle lisades. Töövõtja tegi sokli soojustamise kohta lisatööde hinnapakkumise hinnaga 40

eurot/m2 (lisandub käibemaks). Kostja väide, et sokli soojustamine oli osa töövõtja

fassaaditöödest, on alusetu. Ekspert PP selgitas asjatundja arvamuse p-s 4.2, et sokkel ei ole

ehituslikult fassaadi osa, vaid vundamendi maapealne osa. Välisfassaad on välisseina osa. Kui

kostja vaidlustab lisatööde tellimise, on hagejal õigus nõuda tasu lisatööde eest VÕS § 1018 lg

1 alusel koosmõjus §-ga 1023 lg 1 (käsundita asjaajamine) või alternatiivselt VÕS § 1028 lg 1

alusel koosmõjus §-ga 1032 lg 2 (alusetu rikastumine). Töövõtja teostas lisatöid kostja kasuks

ning kostja on asjaajamise heaks kiitnud. Alternatiivse käsitluse kohaselt saab töövõtja nõuda

kostjalt lisatööde tulemusena saadu hariliku väärtuse hüvitamist, sest kostja on saanud

töövõtjalt lisatööd olukorras, kus töövõtjal ei olnud nende tööde tegemise kohustust. Lisatööde

tulemusena on kostja rikastunud. Kuna saadut pole võimalik tagastada, tuleb hüvitada saadu

harilik väärtus.

2.14. Rahaline lõppakt (hagi lisa 15) koosneb kahest horisontaalsest plokist, millest esimene

kajastab „Lepingujärgseid töid“ ja teine osa „Lisatöid ja muudatusi“. Rahalisest lõppaktist

tulenevalt koosneb hageja tasunõue lepinguliste tööde maksumusest 61 868 eurot 73 senti

(lisandub käibemaks), seni tasumata lisatöödest 10 276 eurot, tellingute ja ehitustehnika rendi

kulust 3945 eurot ja kostja poolt tasutud kuludega seotud mahaarvamisest suurusega -39 848

eurot. Hageja tasunõue 53 717 eurot 19 senti (koos käibemaksuga) koosneb seega teostatud

tööde tasunõudest ja täitmistagatisena kinnipeetud summast (10 776 eurot 52 senti), senti

tasumata lisatöödest suurusega 10 276 eurot, tellingute ja ehitustehnika rendi kulust 3945 eurot

ning kostja tehtud mahaarvamistest -39 848 eurot (kostja poolt tarnijatele otse tasutud kulud

vastavalt kostja 7. augusti 2019. a e-kirjale, vt hagi lisa 18). Arvutuskäik:

53717,19=1,2x61868,73+10276+3945-39848)+ seni kinnipeetud täitmistagatis 10 776,52.

Kostja on töövõtja tasunõuet osaliselt 88 374 euro 43 sendi ulatuses tunnistanud, millest kostjal

on õigus maha arvestada töövõtja tarnijatele otse tasutud summa 47 817,60 eurot (39 848 eurot

+ km). Seega kostja on tunnistanud oma võlga ja selle sissenõutavaks muutumist töövõtja ees

summas 40 556,83 eurot (88 374,43 – 47 817,60) ( vt kostja 19.11.2019 nõudekiri, hagi lisa

10).

2.15. Töövõtjal on õigus nõuda lepingu p-i 10.2 kohaselt viivist 0,1% põhivõlalt iga võla

tasumisega viivitatud päeva eest. Töövõtja aktiga nr 5 seotud tasunõue muutus sissenõutavaks

30 päeva pärast vastava vaheakti nr 5 ja arve esitamist (06.08.2019, hagi lisa 16). Kostja jättis

vaheakti nr 5 alusetult heaks kiitmata. Aktist nr 5 tekkis töövõtjal tasunõue 31 069 eurot 4 senti.

Tasunõue muutus sissenõutavaks 30 päeva möödumisel alates esitamisest ehk 6. septembril

2-20-1162

2019. Hagi esitamise seisuga 22.01.2020 on töövõtja viivise nõue 4287 eurot 52 senti (138

päeva x 31 069,04 x 0,1%).

2.16. Kostja 19. novembril 2019 esitatud leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõue on alusetud ja

tõendamata. Kostja kahjuhüvitise nõue on esiteks vastuoluline. Kostja nimelt väidab oma

19. novembri 2019. a nõudekirjas, et töövõtja on jätnud tööd tegemata, mille tagajärjel on

kostjal tekkinud kulu suurusega 97 148 eurot 79 senti (hagi lisa 10). Samas on kostja arvestanud

tööde viivitusest tulenevat leppetrahvi kuni 31. oktoobrini 2019 (90 päeva üle lepingujärgse töö

tähtaja), millest järeldub, et nimetatud kuupäevaks oli töövõtja kostja arvates töö siiski

lõpetanud. Lisaks ei eita kostja oma nõudes, et töövõtja tasunõue on muutunud sissenõutavaks.

Muidu ei oleks kostja saanud teha töövõtja nõudest mahaarvamisi. Kostja on nõudnud

leppetrahvi ja kahju hüvitamist kumulatiivselt, kuigi lepingu p-i 10.7 kohaselt oli kostjal õigus

nõuda kahju hüvitamist üksnes leppetrahvi ületavas osas. Leppetrahvi nõue on alusetu ka

põhjusel, et töövõtja oli töödega viivituses teistest töövõtjatest tingituna. Katuse alltöövõtja

lõpetas parapettide ehitustööd alles 13. septembril 2019, mistõttu ei saanud töövõtja oma

fassaaditöid tähtaegselt (31. juuliks 2019) lõpetada. Selliste asjaolude tõttu oli töövõtjal õigus

lepingu p-i 8.3 kohaselt lepingu lõpptähtaega ühepoolselt pikendada. Tööde uueks

lõpptähtajaks tuleks lugeda 20. september 2019. Isegi kui töövõtja oleks lepingut rikkunud ehk

lõpetanud tööd hilinemisega (millega töövõtja ei nõustu), ei vastuta töövõtja lepingu rikkumise

eest, sest tegemist on VÕS § 101 lg-s 3 ja §-s 119 sätestatud olukorraga (tellija

vastuvõtuviivitus), mis välistab töövõtja vastutuse ja kostja õiguse nõuda töövõtjalt leppetrahvi.

Kostja kui peatöövõtja ei taganud ehitustööde organiseerijana töövõtjale tööks vajaliku

tööfrondi olemasolu (katuse parapettide õigeaegset valmimist) ja vastutas töövõtja tööde

kahjustamise eest. Töövõtja vastutaks VÕS § 119 lg 2 alusel sellises olukorras üksnes juhul,

kui oleks lepingut rikkunud tahtlikult või raskest hooletusest. Sellist olukorda praegusel juhul

ei esinenud.

2.17. Leppetrahv on esitatud hilinenult, lepingu p-s 10.1 sätestatud tähtaega rikkudes. Lepingu

p-i 10.1 eelviimase lause kohaselt pidi kostja esitama oma lepingust tuleneva leppetrahvinõude

töövõtjale hiljemalt ühe kuu jooksul arvates päevast, mil kostjal tekkis väidetav leppetrahvi

nõudmise õigus. Kostja väidetav leppetrahvi nõudeõigus tekkis alates tööde väidetavast

lõpptähtpäeva 31.07.2019 rikkumisest ehk 1. augustil 2019. Kostja oleks saanud oma

leppetrahvi nõude töövõtja vastu esitada hiljemalt 21. septembril 2019, sest töövõtja tööd

valmisid 20. septembril 2019. Nimetatud kuupäeval selgus töövõtja väidetava viivituse pikkus.

Kostja esitas leppetrahvinõude alles 19. novembril 2019 ehk rohkem kui kaks kuud pärast töö

valmimist. Lisaks nõudis kostja leppetrahvi ajavahemiku 31.07.2019–31.10.2019 eest, kuigi

tööd valmisid juba 20. septembril 2019. Seega ei saa kostja nõuda ülalviidatud perioodi ulatuses

leppetrahvi.

2.18. Hageja hinnangul tuleks leppetrahvi vähendada, sest leppetrahvi nõue 75 331 eurot 10

senti on asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur (50% kogutasust). Leppetrahvi vähendamise

hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kostjale tekkis kahju. Töövõtjale teadaolevalt ei ole

lõpptellija kostjalt hilinemise eest leppetrahvi nõudnud. Seega ei ole kostjale kahju tekkinud.

Samuti tuleb leppetrahvi vähendamisel arvestada, et ehitustööde valmimise edasilükkumine ei

olnud tingitud ainult töövõtjast. Mõistlik maksimaalne leppetrahv ei saa sellises olukorras olla

suurem kui 5% tööde maksumusest (ehituse töövõtulepingute üldtingimused, 2013, p 12.2.3).

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväited on järgmised:

2-20-1162

1) Alltöövõtja ei pidanud lepingu täitmisel kinni jooksvatest vahetähtaegadest ning jättis

tööde teostamiseks vajalikud materjalid tellimata või tellis ebasobivad materjalid.

Alltöövõtja jättis oma tööd nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kostja oli sunnitud

alltöövõtja töid ise koordineerima ning tellima vajalikud materjalid ja tasuma

alltöövõtja koostööpartnerite arveid. Alltöövõtja rikkus järjepidevalt talle etteantud

tööde teostamise graafikut. Alltöövõtja lõpetas objekti tööd alles 2019. a oktoobri

alguses, kuid osa töid jäi siiski lõpetamata ning kostja viis need ise lõpule.

2) Lepingu p-i 6.2 alusel oli alltöövõtjal õigus saada lõpptasu pärast lepingu tingimustele

vastavate puudusteta tööde kostjale üleandmist. Lepingu p-i 12.3 alusel oli alltöövõtjal

lisaks õigus saada täiendavat tasu lisatööde eest kostjaga sõlmitud kirjaliku kokkuleppe

alusel. Alltöövõtja lepingujärgseid töid lõpule ei viinud ning jättis need ka kostjale üle

andmata, mistõttu pole alltöövõtjal kunagi tekkinud õigust lepingu alusel lõpptasu

saada. Lisaks ei sõlminud alltöövõtja kostjaga ühtegi lisatööde kokkulepet, mistõttu pole

alltöövõtjal ka kunagi tekkinud õigust saada täiendavat tasu lisatööde eest.

3) Kostja finantseeris alltöövõtja töid (materjalide tellimine, kuluarvete tasumine, tööde

koordineerimine ja lõpuleviimine) 64 148 euro 79 sendi ulatuses, mis tuleb poolte

kokkuleppe kohaselt alltöövõtja tasust maha arvata.

4) Kuna alltöövõtja rikkus lepingu tähtaega, tekkis kostjal alltöövõtja vastu lepingu p-st

10.1 tulenev leppetrahvinõue, mis seisuga 29. oktoober 2019 moodustas 73 553 eurot

57 senti. Kostja esitas alltöövõtjale 19. novembril 2019 nõudekirja. Nõude tasumise

asemel asus alltöövõtja alusetult nõudma kostjalt raha tööde eest, mille jättis lepingu

alusel osaliselt teostamata ja kostjale üle andmata ning mille kulud olid kostja nõuetega

täielikult kaetud.

5) Hageja põhistab tasunõuet hagi lisas 15 esitatud alltöövõtja rahalise lõppaktiga.

Vastavat akti ei ole alltöövõtja aga kunagi kostjale esitanud, see akt ei kajasta alltöövõtja

poolt tegelikult teostatud töid ning selle alusel ei ole toimunud lepingu kohast tööde

üleandmist-vastuvõtmist. Alltöövõtjal (ning seega ka hagejal) puudub õigus kostjalt

aktis kajastatud tasu saada.

6) Lepingus sätestatud tähtajaks, s.o 31. juuliks 2019, alltöövõtja töid valmis ei saanud.

Kostja projektijuht teostas objekti ülevaatuse 5. augustil 2019 ning tuvastas, et

lepingujärgsetest töödest oli alltöövõtjal selleks ajaks suur osa veel tegemata. Kostja

pidas alltöövõtjaga 6. augustil 2019 erakorralise koosoleku, kus loetles üles tegemata

tööd ja olemasolevate tööde puudused ning edastas alltöövõtjale juhised edasise

töökorralduse ja -graafiku osas. Viimased tööd pidid kostja juhiste kohaselt olema

lõpetatud 30. augustiks 2019. Alltöövõtja ei maininud kostjale koosolekul kordagi, et

tema tööd hilinesid teiste objektil tegutsevate alltöövõtjate tõttu vm alltöövõtjast

mittetulenevalt põhjusel. Alltöövõtja ei nõudnud kostjalt kordagi lepingu muutmist, sh

lepingu tähtaja pikendamist. Kuna alltöövõtja ei suutnud tellida töödeks vajalikke

materjale, pakkus kostja alltöövõtjale 7. augustil 2019 saadetud kirjas välja, et tellib

materjalid ja tasub nende eest ise ning vastavad kulud võetakse alltöövõtjale

makstavatest tasudest maha. Selle ettepanekuga alltöövõtja nõustus. Arvestades, et

alltöövõtja oli töödega oluliselt maha jäänud ning kostja pidi hakkama töid osaliselt ise

finantseerima, pakkus kostja oma 7. augusti 2019.a kirjas välja ka uue tööde eest

tasumise korra: kostja oli nõus tasuma alltöövõtjale juulis ja augustis teostatud tööde

eest 3 osas (12.08.2019 ca 5000 eurot + km; 19.08.2019 ca 10 000 eurot + km;

26.08.2019 ca 15 000 eurot + km) tingimusel, et alltöövõtja püsib talle 6. augusti 2019

koosolekul ette antud graafikus. Vastuseks väitis alltöövõtja, et tal on kiiremas korras

vaja välja maksta töömeestele tasu ning et kostja võiks selle tarbeks maksta 10 000 eurot

2-20-1162

lepingusse puutumatu kolmanda äriühingu Fassaadikeskus&CO OÜ arvele (vt lisa 9).

Kostja sellega ei nõustunud, kuid viitas, et on valmis allkirjastama tööde akti 12. augusti

2019 seisuga ning tasuma selle akti alusel alltöövõtjale järgmisel päeval, kui alltöövõtja

täidab koosolekul antud graafikut (lisa 10). Samas kirjas juhtis kostja ka alltöövõtja

tähelepanu sellele, et alltöövõtja on juba graafikust maas ning et kostja tuleb 12. augustil

2019 objektile tööde seisuga tutvuma. Viidatud kuupäeval objektil käies selgus, et

alltöövõtja on etteantud graafikust maas. Alltöövõtja ei maininud, et viivitus on tingitud

temast mittetulenevatest põhjustest.

7) Kuigi kostja oli varem olnud nõus 12. augusti 2019 seisuga töid akteerima ja

alltöövõtjale tasuma üksnes tingimusel, et alltöövõtja püsib kokkulepitud graafikus, oli

kostja valmis alltöövõtjale vastu tulema ning allkirjastas 13. augusti 2019 kuupäevaga

akti nr 5. Aktil nr 5 kajastusid 13. augusti 2019 seisuga alltöövõtja poolt faktiliselt

teostatud tööd. Vastavalt poolte varasemale kokkuleppele (vt hagi lisa 18), arvestati

aktil toodud tööde maksumusest maha kostja poolt tasutud materjalide kulud summas

2774,50 eurot (vt lisa 12 lisatööde bloki read 5-8). Samuti peeti väljamakstavalt

summalt lepingu alusel kinni teostustagatis 1101 eurot 79 senti. Alltöövõtjale kuulus

akti nr 5 alusel väljamaksmisele seega 9916 eurot 7 senti (käibemaksuga). Enne kui

kostja jõudis alltöövõtjale akti nr 5 alusel väljamakse teha, pöördus alltöövõtja kostja

poole sooviga tema pangakontole raha mitte üle kanda. Alltöövõtja põhjendas kostjale

oma soovi suuliselt sellega, et tal on parasjagu üleval suured võlad ning seetõttu ta ei

soovi, et tema pangakontole laekuks raha, millele võlausaldajad saaksid pöörata

sissenõudeid. Alltöövõtja palus kostjal kanda akti nr 5 alusel väljamaksmisele kuuluv

summa kolmanda isiku pangakontole, millega kostja ei olnud nõus. Kuna alltöövõtjal

oli vaja tasuda objektil töötavatele Fastfassaad OÜ töömeestele, kes vastasel juhul

ähvardasid objektil tööd peatada, leppisid pooled kokku, et kostja tasub alltöövõtja eest

Fastfassaad OÜ arve ning akt nr 5 tühistatakse.

8) Alltöövõtja oli jätkuvalt töödega viivituses ning asus kostjale 4. septembril 2019

saadetud kirjas väitma, et tööde viibimine ei olnud alltöövõtjast tingitud ning et ta oli

pidanud ootama teiste alltöövõtjate tööde tegemist enne kui sai oma töödega edasi

minna. Pooled pidasid 5. septembril 2019 objektil järjekordse koosoleku, kus kostja

andis alltöövõtjale uued juhised tööde lõpetamiseks. Graafiku kohaselt tuli alltöövõtjal

viimased tööd lõpetada 19. septembriks 2019. Alltöövõtja kinnitas, et talle see graafik

sobib. Alltöövõtja rikkus ka uut graafikut, osa töid oli pooleli veel ka 23. septembri ja

27. septembri 2019. a seisuga. Sellistel asjaoludel oli kostjal õigus VÕS § 111 alusel

keelduda lepingu p-i 6.2 kohasest igakuisest tööde akteerimisest ja alltöövõtjale

tasumisest. Kostja esitas oma keeldumise põhjendused alltöövõtjale korduvalt

kirjalikult (vt lisad 17 ja 19), millest nähtuvalt oli alltöövõtja kostja keeldumisest ning

selle asjaoludest teadlik.

9) Alltöövõtjal ei tekkinud kostja vastu ühtegi tasunõuet lisaks töödega hilinemisele ka

põhjusel, et ta ei esitanud kostjale ühtegi lepingu kohast tasu maksmise aluseks olnud

arvet. Hagi lisas 3 sisalduv arve lepingule ei vastanud, kuna puudus selle esitamist

võimaldanud kahepoolselt allkirjastatud akt. Hagi p-des 6, 19 ja 20 viidatud akt nr 5,

mille alltöövõtja edastas kostjale esmalt 6. augustil 2019 ning uuesti 10. septembril 2019

oli alltöövõtja ühepoolselt koostatud projekt, mille alusel alltöövõtja soovis augusti

alguses veel teostamata töid ette akteerida. Kostja sellega ei nõustunud, mistõttu sellisel

kujul akti kunagi kahepoolselt ei allkirjastatud. Ühepoolselt koostatud akti alusel

puudus alltöövõtjal lepingu p-de 6.2, 6.5 ja 7.1 kohaselt õigus kostjale arvet esitada.

Seetõttu ei kuulunud see arve lepingu alusel kostja poolt tasumisele ning alltöövõtjal ei

tekkinud selle arve esitamisega kostja vastu sissenõutavaks muutunud tasunõuet. Lõplik

2-20-1162

akt nr 5, mis allkirjastati kahepoolselt ning mille alusel olnuks alltöövõtjal õigus kostjale

lepingu alusel arve esitada, poolte kokkuleppel aga tühistati.

10) Hagi p-des 9, 25 ja 42 väidab hageja, justkui oleks alltöövõtja tähtaja rikkumine

tulenenud teiste alltöövõtjate poolt teostatud katusetööde viibimisest – hageja hinnangul

ei saanud alltöövõtja oma fassaaditöid enne katusetööde lõpetamist teostada. See väide

on alusetu. Hagi lisas 6 esitatud asjatundja PP arvamuses on leitud, et fassaaditöid ei

olnud võimalik lõpetada enne katuse parapettide OSB plaadist konstruktsioonide

ehituse lõpetamist. Tegelikkuses tuli konkreetsel objektil tööd teostada ning need ka

faktiliselt teostati vastupidises järjekorras. Esmalt teostas alltöövõtja seinte

soojustamise ja viimistluse (B korpuses viimistluskrohviga ning D korpuses

fassaadiplaatidega) ning seejärel ehitasid katusetööde teostajad parapetid (ehitasid

puitroovituse, paigaldasid plaadid, plekid ja sbs-katte). Parapetid ehitati alltöövõtja

poolt paigaldatud fassaadiosa peale. Enne fassaaditööde lõpetamist ei oleks saanud

parapette ehitada, kuna neid poleks olnud kusagile kinnitada. Lisaks, kuna parapettide

laius sõltus fassaadi soojustuskihi paksusest, ei saanud parapettide ehitusega enne

fassaaditööde lõpetamist alustada ka põhjusel, et ei olnud teada, kui laiad parapetid tuleb

ehitada. Tööde teostamise järjekorra ning selle põhjuste kohta on koostanud

kinnituskirjad objektil (esmalt alltöövõtjale ning seejärel kostjale alltöövõtu korras)

fassaaditöid teostanud RNX Building OÜ esindaja RK ja katusetöid teostanud Turmar

Kate OÜ esindaja AM. Mõlemad isikud kinnitavad, et fassaaditööd pidid olema ning ka

faktiliselt olid valmis enne kui alustati katuse parapettide ehitamist.

11) Tööde järjekorra kohta koostas asjatundja arvamuse (hagi vastuse lisa 28) objektil

omanikujärelevalvet teostanud RS, kellel on diplomeeritud ehitusinsener 7 taseme

kutsetunnistus. Seoses hagi lisas 6 esitatud PP arvamuses väljendatud seisukohaga, et

fassaaditöid ei saanud lõpetada enne katuse parapettide ehituse lõpetamist, selgitas RS,

et see seisukoht peab paika üksnes uute hoonete ehitamise puhul. Praegusel juhul oli

aga tegemist vanade hoonete renoveerimisega, mistõttu oli tööde järjekord vastupidine:

hoonetel varasemast olemas olnud katuse parapetid lõhuti ära, teostati fassaaditööd

(seinte soojustus ja viimistlus) ning seejärel ehitati uued, soojustusega seinte laiusele

vastavad parapetid fassaadiosa külge (vt lisa 28). Erinevalt PP-st, viibis RS vahetult

tööde teostamise juures, mistõttu kirjeldab tema arvamus objekti reaalset olukorda ning

faktiliselt teostatud töid ja nende järjekorda. See tähendab, et hageja esitatud PP

arvamusest ei saa praegusel juhul lähtuda, kuna see ei arvestanud konkreetse objekti ja

tööde eripäraga. Eelnevast järeldub, et alltöövõtja tööd pidid valmis olema enne katuse

parapettide ehitust. Seega ei saanud alltöövõtja tööd viibida katuse parapettide

valmimise tõttu.

12) Alltöövõtja põhjendas tööde hilinemist ka teiste alltöövõtjate tegevusega, mille kohaselt

teiste töövõtjate poolt alltöövõtja tööde kahjustumise tõttu tekkis vajadus kahjustused

parandada ning see lükkas lepingu täitmist edasi. Alltöövõtja tugines oma 26. juuli 2019

kirjas sisalduvatel fotodel nähtuvatele B-korpuse otsaseina fassaadil kahjustustele (vt

hagi lisa 13). Fotodelt on ilmne, et tegemist oli üksikute väikeste kahjustustega seina

krohvitud pinnal. Selliste kahjustuste kõrvaldamine võttis alltöövõtjal aega mõned

tunnid ning see ei takistanud samaaegselt muude tööde teostamist. Alltöövõtja avastas

kahjustused enda sõnul 25. juuli 2019. a õhtul (vt hagi lisa 13) ning sel hetkel oli lepingu

tähtajani, s.o. 31. juulini 2019, aega veel 6 päeva. Seega ei saanud kahjustuste

parandamine põhjustada lepingu tähtajaks täitmise võimatust. Nagu eespool viidatud,

oli alltöövõtljal lepingu tähtajaks teostamata suur hulk lepingujärgsetest töödest, mis

tingis täitmise tähtaja edasilükkumise. Seega on asjakohatu väita, et alltöövõtja poolse

2-20-1162

lepingu tähtaja rikkumise põhjuseks olid 26. juulil 2019 kostjale edastatud fotodel

nähtuvad kahjustused.

13) Alltöövõtja ei andnud töid lepingu kohaselt kostjale üle ning lõpptasu väljamaksmiseks

puudub alus. Lepingujärgse viimase makse (n-ö lõppmakse) teostamise eelduseks oli

lepingu p-i 6.2 kohaselt lepingu tingimustele vastava ja puudusteta töö kostjale

üleandmine.

14) Lepingu p-de 9.1 ja 9.2 kohaselt pidi tööde üleandmine toimuma objektil ning selle

kuupäeva pidi kooskõlastama 3-päevase etteteatamisega. Lepingu p-i 9.9 kohaselt pidi

tööde üleandmisel teostama tööde ülevaatuse. Lepingu p-i 9.3 kohaselt pidi tööde

üleandmise fikseerima kahepoolse üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Alltöövõtja lõpetas

objektil töötamise lõpuks 07.10.2019. Selleks ajaks oli lepingus sätestatud tööde

tähtajast (31.07.2019) möödas rohkem kui 2 kuud. Alltöövõtja soovis 10. oktoobri 2019

seisuga koostada tööde lõppakti, kuid kostja keeldus sellest põhjusel, et alltöövõtjal oli

kostjale

esitamata

lepingu

kohane

täitedokumentatsioon.

Korrektse

täitedokumentatsiooni esitas alltöövõtja kostja korduva pärimise peale lõpuks alles 21.

oktoobril 2019. Selleks hetkeks oli lepingus sätestatud tööde tähtajast (31.07.2019)

möödas juba ligi 3 kuud. Kuigi alltöövõtja lõpetas objektil töötamise, jäid osad

kokkulepitud tööd nõuetekohaselt lõpetamata ning kostja pidi need ise teostama. Samuti

tasus kostja alltöövõtja eest arveid. Kostja kogus alltöövõtja töödega seoses tasutud

kuluarved kokku ning edastas need 23. oktoobril 2019 alltöövõtjale. Nende arvete

summaks tuli kokku 64 148 eurot 79 senti ilma käibemaksuta. Kostja koostas

lepingujärgsete tööde ning tehtud kulutuste kohta ka ülevaatliku tabeli. Tabelist nähtub,

millised töölõigud teostas alltöövõtja eest kostja ning millised kuluarved kostja

erinevate töölõikudega seoses alltöövõtja eest tasus.

15) Tööde tähtaegselt teostamata jätmise tõttu tekkis kostjal alltöövõtja vastu

leppetrahvinõue (lepingu p 10.1), mis on 0,5% tööde kogumaksumusest (s.o 163 452

eurost 37 sendist) iga viivitatud päeva eest. Pärast täitedokumentatsiooni kostjale

esitamist soovis alltöövõtja tööd kostjale üle anda. Pooled leppisid selleks kokku

kohtumise 29. oktoobril 2019. Kohtumisel arutasid pooled lepingu täitmise käigus esile

kerkinud probleeme ning vastastikuseid nõudeid. Kostja selgitas, et kandis alltöövõtja

töödega seoses kulusid kokku 64 148 euro 79 sendi ulatuses. Tähtaja rikkumist

arvestades oli kostjal õigus nõuda lepingu p 10.1 alusel leppetrahvi, mis kohtumise

kuupäeva, s.o 29. oktoobri 2019. a seisuga oli 73 553 eurot 57 senti. Alltöövõtja selle

ettepanekuga ei nõustunud, mistõttu tööde üleandmine-vastuvõtmine jäi tegemata.

Alltöövõtja ei edastanud kostjale tööde osas ühtegi akti ega arvet, mille alusel saanuks

alltöövõtjal tekkida õigus nõuda kostjalt tööde vastuvõtmist ning lõppmakse tasumist.

Lepingu kohast tööde üleandmist ei ole toiminud. Ei ole alust lugeda alltöövõtja töid

kostja poolt vastuvõetuks VÕS § 638 alusel. Seega ei ole kostjal tekkinud ei lepingu ega

seaduse alusel kohustust alltöövõtjale tööde eest lõppmakset teostada.

16) Hagi lisades 12 ja 15 esitatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ning rahalist lõppakti,

millele hageja oma tasunõude osas tugineb, nägi kostja esmakordselt hagi materjalide

hulgas. Kostja pole neid akte kunagi allkirjastanud ning alltöövõtja pole neid akte ka

kunagi kostjale allkirjastamiseks esitanud. Alltöövõtja on vastavad aktid koostanud

käesoleva menetluse tarbeks fiktiivselt tagantjärgi ning need on ka sisult ebaõiged. Hagi

lisas 15 esitatud aktis kostja poolt kantud kuluarvete tegeliku summa, s.o. 64 148 euro

79 sendi asemel kuludena maha arvatud ekslikult hoopis 39 848 eurot. Lisaks kajastub

hagi lisas 15 esitatud aktis valesti ka lisatööde kulu.

2-20-1162

17) Ebaõigesti on hagi lisas 12 esitatud aktile märgitud ka lepingu täitmise tähtaeg, s.o. 20.

september 2019. Sellel kuupäeval ei olnud alltöövõtja isegi mitte objektil töötamist

lõpetanud. Hagi p-dest 10 ja 22 nähtuvalt on hageja tuletanud hagi lisas 12 esitatud aktile

märgitud tööde lõpetamise kuupäeva 20. septembri 2019 kostja ja lõpptellija vahelise

„Ehitise ülevaatuse akti“ allkirjastamise kuupäevast. Kostja ja lõpptellija vaheline

„Ehitise ülevaatuse akt“ ei puutu aga käesolevas vaidluses asjasse. Lõpptellijaga akti

sõlmimise eeldused ja tingimused tulenevad kostja ja lõpptellija vahelisest õigussuhtest,

mis ei seondu kostja ja alltöövõtja vahelise lepinguga. Lõpptellijaga sõlmitud akt ei

tõenda kuidagi alltöövõtja lepinguliste kohustuse täitmist kostja ees. Seda, kas ja millal

alltöövõtja oma lepingulised kohustused täitis ning tööd kostjale üle andis, saab hinnata

üksnes alltöövõtja ja kostja vahelise lepingu alusel.

18) Juhul, kui töid saaks lugeda hagi lisades 12 ja 15 esitatud aktide alusel üleantuks

(millega kostja ei nõustu), ei saaks alltöövõtja (ega seega ka hageja) nõuda kostjalt

aktides kajastatud tasu. Esiteks kataks ainuüksi kostja tasutud kuluarvete (64 148 eurot

79 senti) alusel tehtud mahaarvestus kogu alltöövõtja 61 868 euro 73-sendise

lepinguliste tööde tasunõude ning teiseks oleks kostjal õigus tasunõude täitmisest VÕS

§ 111 alusel keelduda seni, kuni alltöövõtja (või hageja) on tasunud kostja

leppetrahvinõude ja mahaarvestust ületava osa kuludest, vastavalt kostja 19. novembri

2019. a nõudekirjale. Seega ei ole alltöövõtjal tasunõuet kostja vastu. Samadel põhjustel

ei ole kostjal tekkinud kohustust alltöövõtjale teostustagatist tagasi maksta.

19) Samuti ei ole alltöövõtjal kostja vastu lisatööde tasu nõuet. Hagi lisas 4 esitatud

lisatööde tabeli on alltöövõtja koostanud ühepoolselt. Selline kostjaga kooskõlastamata

tabel ei tõenda lisatööde tasu nõuet. Kostja ei nõustu, et sokli soojustamine kuulus

lisatööde alla. Isegi kui poolte vahel oleks kokkulepe lisatööde kohta, ei oleks kostjal

õigust nende eest tasu nõuda, sest loetletud töid ei ole alltöövõtja kostjale kunagi üle

andnud. Sarnaselt lepingulistele põhitöödele, ei toimunud ka lisatööde osas

nõuetekohast tööde akteerimist, üleandmist ega arve esitamist, mistõttu ei tekkinud

alltöövõtjal lepingu alusel õigust kostjalt nende tööde eest tasu saada. Hagi lisas 19

sisalduvat alltöövõtja sokli soojustamise tööde hinnapakkumist ei ole kostja kunagi

kinnitanud, vaid vastas sellele selgesõnaliselt, et tegemist ei ole lisatööga. Lepingu p-i

3.2.6 kohaselt pidi alltöövõtja lepingu raames teostama kõik tööd ja toimingud, mis

kuulusid olemuslikult lepinguliste tööde hulka. Kuna lepingu eesmärgiks oli B ja D

korpuse hoonete fassaadide täielik renoveerimine, sh välisseinte soojustamine, on

ilmne, et lepingujärgsed tööd hõlmasid ka hoone sokli osa. Sokli tööde kuulumine

lepingujärgsete tööde hulka nähtub ühemõtteliselt ka lepingu p-st 8.8. Kostja selgitas

alltöövõtjale tööde teostamise käigus korduvalt, et sokli soojustamise tööd kuulusid

lepinguliste tööde mahtu. Asjaolu, et alltöövõtja sokli soojustamist oma

hinnapakkumises eraldi ei kajastanud ei muuda neid töid lisatöödeks, kuna lepingu p-i

12.5 kohaselt oli hinnapakkumises vajalike tööde kajastamine alltöövõtja enda risk.

Sellele asjaolule juhtis kostja eraldi ka alltöövõtja tähelepanu. Kostja ei nõustu hageja

viidetega PP seisukohale, mille kohaselt, et sokkel ja fassaad on hoone eraldi osad ning

tavapäraselt ei kuulu sokliga seotud tööd fassaaditööde hulka (hagi lisa 6). Hagi lisast 6

ei nähtu, et PP oleks tutvunud pooltevahelise lepinguga või et PP-l oleks kvalifikatsioon

lepingu tingimuste osas õiguslike hinnangute andmiseks. Seetõttu ei saa PP arvamusest

käesolevas küsimuses ka lähtuda. Alltöövõtja kohustusi saab hinnata üksnes lepingu

alusel ning antud juhul tuleneb lepingu p-st 8.8, et sokli soojustamise ja krohvimise tööd

kuulusid lepingujärgsete tööde hulka. Vastavate tööde teostamine kuulus lepingus

kokkulepitud hinna sisse.

2-20-1162

20) Hageja väidab hagi p-s 26, et alltöövõtja kandis kostjast tingitud tööde venimise tõttu

kulutusi tellingute ja ehitustehnika rendile summas 3945 eurot, tulenevalt hagi lisas 15

esitatud rahalisest lõppaktist ning hagi lisas 21 esitatud rendiarvetest. See väide on

alusetu. Kostja selgitas eespool p-s 2.2, et tööde venimine ei olnud tingitud kostjast ning

selle eest vastutas üksnes alltöövõtja ise. Seetõttu ei saa alltöövõtja (ega seega ka hageja)

esitada kostja vastu tööde venimisega seoses mingeid nõudeid. Kostjale teadaolevalt ei

ole alltöövõtja hagi lisas 21 esitatud rendiarveid kunagi tasunud. Hageja ei ole ka

esitanud vastavate arvete tasumise kohta ühtegi tõendit. Alltöövõtja tellingute

rendiarved summas 5125 eurot ilma käibemaksuta (s.o. 6150 eurot koos käibemaksuga)

tasus alltöövõtja eest seejuures hoopis kostja. Kulu, mille hüvitamist hageja nõuab, ei

ole kunagi tekkinud.

21) Kuna hageja põhinõue on alusetu, ei ole hagejal ka viivisenõuet. Nagu eespool

selgitatud on hagi lisas 16 esitatud akt nr 5 alltöövõtja ühepoolselt koostatud projekt,

mida kostja kunagi ei allkirjastanud ning mille alusel ei tekkinud alltöövõtjal lepingu

kohaselt õigust kostjale arvet esitada ning kostjal ei tekkinud ka vastavalt kohustust seda

arvet tasuda.

22) Juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja nõue on mingis osas põhjendatud, esitab kostja

alternatiivselt hageja nõude osas tasaarvestamise vastuväite. Kostja kandis alltöövõtja

eest kulusid 64 148 eurot 79 senti ning arvestas seisuga 29. oktoober 2019 lepingu p-i

10.1 alusel leppetrahvi 73 553 eurot 57 senti. Kostja esitas alltöövõtjale nende nõuete

kohta nõudekirja 19. novembril 2019, milles kostja ühtlasi tasaarvestas oma nõude

osaliselt alltöövõtjalt lepingu alusel kinni peetud teostustagatise 10 776 euro 50 sendiga.

Enda kantud kuludest arvestas kostja 19. novembri 2019. a nõudekirjas lisaks ka VÕS

§ 127 lg 5 alusel maha lepingu alusel säästetu, s.o. alltöövõtjale välja maksmata jäänud

osa lepingu hinnast, s.o 77 598 eurot 3 senti. Tasaarvestamist ja mahaarvamist ületava

summa tasumiseks andis kostja alltöövõtjale 19. novembri 2019. a nõudekirjas tähtaja

29. novembrini 2019. Kuna alltöövõtja nimetatud tähtajaks kostja nõuet ei tasunud,

muutusid kostja nõuded VÕS § 82 lg 7 alusel sissenõutavaks alates 30. novembrist 2019.

23) Kostja esitas alternatiivse tasaarvestamise vastuväite koos tasaarvestamisavaldusega.

Juhul, kui hageja esitatud nõue peaks leidma kohtumenetluses tunnustamist (kasvõi

osaliselt), tekiks kostjal õigus oma nõue VÕS § 197 lg 1 ja VÕS § 171 lg 3 alusel hageja

nõudega tasaarvestada. Pooled ei vaidle, et kostja tegi lepingu raames alltöövõtja eest

kulutusi ning et need kulutused tuli poolte kokkuleppe kohaselt alltöövõtja tasust maha

arvata. Hageja väidab hagi p-s 7, et kulutused moodustasid 39 848 eurot, kuid

tegelikkuses kandis kostja kulutusi kokku summas 64 148 eurot 79 senti. Juhul, kui

hageja peaks kuluarvete summa või tasumise vaidlustama, on kostja valmis esitama

täiendavaid tõendeid (sh maksekorraldused) ning kuulama üle tunnistajaid.

24) Kostja esitas oma leppetrahvinõude alltöövõtjale 19. novembri 2019 nõudekirjas, nõue

ei olnud esitatud hilinenult ning selle aluseks ei olnud ebaõige leppetrahvi periood.

Lepingu p-i 10.1 kohaselt võib leppetrahvinõude esitada 1 kuu jooksul alates päevast,

mil kostjal tekkis leppetrahvi nõudmise õigus. Hageja loogika, justkui hakkas nõude

esitamise tähtaeg jooksma lepingu p-s 8.4 sätestatud kuupäevast, s.o. 31. juuli 2019

tähtaja rikkumisele järgnevast päevast, ei ole kooskõlas lepingu p-ide 10.1 ja 8.4

mõttega. Lepingu p-dest 10.1 ja 8.4 koosmõjus järeldub, et leppetrahvi võib nõuda alates

1. augustist 2019 kuni tööd on lepingu kohaselt kostjale üle antud. See tähendab, et

leppetrahvi nõudeõigus oli seotud tööde üleandmisega, mitte valmimisega, nagu väidab

hageja. Seda seisukohta toetab ka lepingu p 6.2, mille kohaselt oli ka tööde eest tasumine

seotud just tööde üleandmisega. Samuti tähendab see, et viivituse pikkus ehk

leppetrahvi periood ning leppetrahvi lõplik suurus selgub alles tööde üleandmise

2-20-1162

hetkest. Lepingu p-s 10.1 sätestatud tähtaega tuleb koosmõjus lepingu p-ga 8.4

tõlgendada selliselt, et leppetrahvinõude võib esitada 1 kuu jooksul alates hetkest, mil

tööd on lepingu kohaselt üle antud ning kuni selle hetkeni võib ka leppetrahvi arvestada.

Kuna töid ei ole tänaseni kostjale üle antud, on kostjal lepingu p-i 10.1 kohaselt tänaseni

õigus leppetrahvi arvestada ning leppetrahvinõude esitamise tähtaeg ei ole siiani

möödunud.

25) Hageja alternatiivne taotlus leppetrahvi vähendamiseks on põhjendamatu. Kostja

nõutav leppetrahv suurusega 73 553 eurot 57 senti ei ole ebamõistlik ega kuulu VÕS §

162 lg 1 alusel vähendamisele arvestades, et alltöövõtja rikkus korduvalt lepingut nii

tööde teostamise tähtaegade kui tööde nõuetelevastavuse osas, jättis tööd lõpule viimata

ning kostjale üle andmata ning kahjustas sellega ka kostja mainet ja usaldusväärsust

lõpptellija ees. Kostja nõutav leppetrahv ei ole ka ebamõistlik võrdluses lepingu

kogumaksumusega, mis oli 163 452 eurot37 senti.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 12. aprilli 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse. Maakohus määras

kostja menetluskulude suuruseks 16 196 eurot 90 senti ning mõistis menetluskulud hagejalt

kostja kasuks välja koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4.1. Maakohus tuvastas järgmist:

-

Legria Plus OÜ (alltöövõtja, pankrotis, registrikood 12435631) ja kostja sõlmisid 27.

veebruaril 2019 alltöövõtulepingu nr 02.2019-AL02 Pelgulinna sünnitusmaja B ja D

korpuste fassaaditööde teostamiseks;

-

Lepingu p-i 8 kohaselt kohustus Legria Plus OÜ teostama lammutustööd, paigaldama

soojustuse, demonteerima tellingud ning soojustama ja krohvima sokli. Tööde

valmimise tähtaeg oli 31.07.2019;

-

Lepingu p-i 6 kohaselt kohustus töövõtja alltöövõtjale lõpetatud ja töövõtja poolt

vastuvõetud töö eest tasuma kokku 163 452,37 eurot (lisandub käibemaks);

-

Legria Plus OÜ loovutas oma nõude hagejale.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et kostja ei ole Legria Plus OÜ-lt

töid vastu võtnud. Kostja ja Legria Plus OÜ vahelise töövõtulepingu p-i 9.3 kohaselt

fikseeritakse tööde vastuvõtmine töö lõpetamisel üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Tööde

üleandmis-vastuvõtmisakt on lepingu lisa. Lepingu p-i 9.4. kohaselt on töövõtja kohustatud

lõpetatud töö vastu võtma kui töö vastab lepingu dokumentides sätestatud tingimustele või

andma põhjendatud vastuvõtmisest loobumise seletuse (reklamatsiooni) hiljemalt 10 tööpäeva

jooksul töö alltöövõtja poolt üleandmiseks-vastuvõtmiseks valmispaneku ajast arvates,

eeldusel, et alltöövõtja on töövõtjaga tööde üleandmise-vastuvõtmise aja kooskõlastanud. Juhul

kui töövõtja ei ole vastanud 10 tööpäeva jooksul, on alltöövõtjal õigus lugeda töö vastuvõetuks

ja esitada töövõtjale arve. Lepingu p-i 6.2. kohaselt toimub töö eest tasumine vastavalt faktiliselt

teostatud tööde fikseerimise aktile fikseerimise hetkeks teostatud töö eest.

4.3. Hageja leidis, et tema tasunõue on muutunud sissenõutavaks, kuna tööd tuleb lugeda VÕS

§-s 638 sätestatust tulenevalt vastuvõetuks kostja alusetu keeldumise tõttu. Akt nr 5 küll

allkirjastati, kuid poolte 15. augusti 2019. a kokkuleppega on 13. augustil 2019. a allkirjastatud

akt kehtetuks tunnistatud. Hageja ei ole tõendanud, et Legria Plus OÜ teostas lepingulised tööd

puudusteta ning tähtaegselt. Kostja on tõendanud, et tegelikult teostasid töö lõpuleviimiseks

2-20-1162

vajalikud tööd teised alltöövõtjad ning kostja. Hageja ei saa tugineda väitele, et tema tasunõue

on sissenõutavaks muutnud kostja ja lõpptellija vahel ehitise üleandmise akti allkirjastamise

tõttu. Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö

vastuvõetuks.

4.4. Pooled vaidlevad selle üle, kas sokli tööde teostamine kuulus töövõtulepingust tulenevate

kohustuste hulka. Hageja leidis, et tegemist oli lisatööga, mille tasumisest kostja on alusetult

keeldunud. Maakohtule esitatud töövõtulepingu p-i 8.8 kohaselt oli sokli soojustamise ja

krohvimise töö teostamise tähtaeg 30. juuli 2019. Esitatud tõenditest nähtub seega, et soklitööd

olid lepingus kokku lepitud. Soklitööde tähtaega sätestav lepingupunkt ei olnud tüüptingimus,

vaid see oli poolte vahel eraldi kokku lepitud. Seega ei oma tähtsust alltöövõtja 26. augustil

2019 antud nõustumus soklitööde teostamiseks. Töövõtja võttis selle kohustuse juba lepingu

allkirjastamisel. Hageja lisatööde nõude rahuldamine taotletud alternatiivsetel alustel (VÕS §

1018 lg 1 ja 1023 lg 2 ning § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 2) ei ole samuti põhjendatud, kuna soklitööd

tuli teostada lepingus kokkulepitu alusel. Hageja nõudis ka katuse- ja plekitööde lisatöödena

hüvitamist, kuid ei ole tõendanud, et pooltel oli kokkulepe nende tööde teostamise kohta.

Samuti on tõendamata, et alltöövõtja need tööd ka tegelikult teostas.

4.5. Hageja taotles kostjalt 3945 euro (ilma käibemaksuga) ulatuses kahju hüvitamist, mis on

seotud tellingute ja ehitustehnika rendiga. Nõude tõendamiseks esitas hageja Cramo Eesti AS- i

arved. Hageja ei ole tõendanud, et on vaidlusaluse arved tasunud. Kostja selgituste kohaselt

tasus kostja need arved alltöövõtja eest ning kostja on selle kohta tõendid esitanud. Seega ei ole

hagejale kahju tekitanud ning hageja vastav nõue tuleb rahuldamata jätta.

4.6. Hageja nõude osas tagastada ehitusaegne teostustagatis leidis maakohus, et kuna

alltöövõtja ei ole töid lepingu kohaselt kostjale üle andnud, siis ei saa lugeda töid vastuvõetuks

ning seega ei ole ka teostustagatise tagastamiseks alust (töövõtulepingu p-d 6.2 ja 6-3).

4.7. Hageja leidis, et kostja leppetrahvinõue on põhjendamatu, kuna see on esitatud hilinenult,

enam kui kaks kuud pärast tööde valmimist, rikkudes sellega lepingu p-s 10.1 sätestatud

ühekuulist tähtaega. Alternatiivselt taotles hageja leppetrahvi vähendamist. Hageja hinnangul

oli töövõtjal õigus lepingu tähtaega ühepoolselt pikendada lepingu p-i 8.3 alusel kuni

20. septembrini 2019 ja sellest tulenevalt oleks kostja saanud esitada oma leppetrahvi nõude

hiljemalt 21. septembril 2019, kuid esitas selle alles 19. novembril 2019. Maakohus ei

nõustunud hageja seisukohaga, et lepingu tähtaeg pikenes lepingu p-i 8.3 alusel automaatselt.

Lepingu p-i 17.1 kohaselt peaks vastav teave olema ka vastaspoolele avaldatud. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja nõustus tähtaja pikendamisega. Lepingu kohaselt tuli tööd teostada

31. juuliks 2019. Hageja esitas kostjale täitedokumentatsiooni 23. oktoobril 2019. Kostja

nõuab leppetrahvi ajavahemiku 31.07.2019–21.10.2019 eest. Seega on kostja teatanud

leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul ning esitanud leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul,

kooskõlas lepingu p-is 10.1 sätestatud tähtajaga. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mis

välistaksid leppetrahvi nõudmise või selle vähendamise. Pooled leppisid lepingus leppetrahvi

määra kokku ning on seda mõistlikuks pidanud. Seega puudub ka kohtul alus pidada leppetrahvi

suurust ebamõistlikuks.

4.8. Kokkuvõttes jättis maakohus hagi rahuldamata ning seetõttu jäi ka viivisenõue

rahuldamata.

4.9. Menetluskulud jättis maakohus hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda (TsMS § 162

lg 1). Menetluskulude nimekirja alusel taotles kostja menetluskulude hüvitamist 19 472 euro

10 sendi ulatuses ajakuluga 118,8 tundi. Maakohus rahuldas kostja menetluskulude taotluse

osaliselt, leides, et tagatise taotlusega seotud kulu (3 tundi) ei ole põhjendatud, kuna

ringkonnakohus tühistas 27. augusti 2020. a määrusega maakohtu tagatise andmiseks

kohustamise määruse. Maakohus pidas ülemääraseks hagile vastuse koostamise ajakulu ning

2-20-1162

vähendas seda 10 tunni võrra (23,1 tunnini) ning kohtukõne teeside ajakulu 10,4 tunnilt 3,4

tunnini. Kokkuvõttes pidas maakohus kostja menetluskulusid põhjendatuks 98,8 tunni ulatuses.

Maakohus leidis, et kostja esindajate keskmine tunnitasu 163 eurot 76 senti (ilma

käibemaksuta) on põhjendatud ning ei ületa õigusabiteenuse keskmist tunnihinda. Maakohus

rahuldas kostja menetluskulude taotluse 16 196 euro ulatuses ning määras, et menetluskuludelt

tuleb alates nende suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu 12. aprilli 2021. a otsuse

tervikuna tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud jätta kostja

kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väited on järgmised:

1) Hageja teostas kokkulepitud tööd, kuid kostja keeldus alusetult nende vastuvõtmisest.

Kostja on menetluses omaks võtnud, et alltöövõtja esitas kostjale nõuetekohase

täitedokumentatsiooni (vt kostja hagi vastuse p 39). Tööde faktilist lõpetamist kinnitas

kostja ka hagi vastuse p-s 36. Seega ei ole kostja hagi vastuses väitnud, et tööd jäid

lõpetamata

või

et

töövõtja

ei

esitanud

kostjale

täitedokumentatsiooni.

Täitedokumentatsiooni üleandmise kostjale on tuvastanud ka maakohus otsuse p-s 68.

Pooltel on erimeelsus üksnes kuupäevade osas, millal töövõtja töö lõpetas ning

täitedokumentatsiooni esitas. Samuti kinnitab 20. septembril 2019 teostatud ehitustööde

ülevaatus ja selle kohta vormistatud „Ehitise ülevaatuse akt“, mille lõpptellija ja kostja

allkirjastasid, et tööd valmisid hiljemalt 20. septembril 2019. Vastasel juhul ei oleks

lõpptellija saanud kinnitada, et ehitis, sh alltöövõtja teostatud tööd, vastavad ettenähtud

nõuetele. Seega on maakohtu järeldus, et ehitise ülevaatuse akt ei kinnita tööde

lõpetamist, ekslik.

2) Kostja ei ole 19. novembril 2019 esitatud nõudekirjas, milles ta teostas tasaarvestuse,

töövõtjale töö vastuvõtmist takistavatest puudustest teatanud. Kostja heitis töövõtjale

ette tööde hilinenult lõpetamist ning esitas sellest tulenevalt leppetrahvi nõude. Kostja

oleks VÕS § 644 lg 1 kohaselt pidanud kohe puudused välja tooma ja neid kirjeldama.

Kostja tõi kohtuistungil esimest korda konkreetse etteheitena välja, et RNX Building

OÜ teostas alltöövõtja asemel ehitusobjekti D korpuse töö plaatfassaadide osas. Hageja

selgitas istungil, et RNX Building OÜ oli alltöövõtja alltöövõtja, kes tegutses objektil

alltöövõtja juhendamisel. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub tehtud töö eest otse

RNX Building OÜ-le ja selle üle vaidlus puudub. Seega ei ole väide, et alltöövõtja jättis

tööd osaliselt teostamata, õige, kuna tööd teostas alltöövõtja alltöövõtjana RNX

Building OÜ.

3) Kostja tasaarvestusavalduse osas leidis hageja, et kuna tasaarvestada saab VÕS § 112

lg 1 kohaselt üksnes vastastikuseid sissenõutavaks muutunud kohustusi, siis on kostja

tunnistanud, et alltöövõtja tasunõue on muutunud sissenõutavaks.

4) Kostja vastuvõtmisest keeldumise ainsaks aluseks saab olla see, et tööd ei olnud

tegelikult

vastuvõtmiseks

valmis

vastuvõtmiseks

esitamise

ajal.

Kostja

mittenõustumine hageja rahaliste nõuetega ei saa olla aluseks töö vastuvõtmisest

keeldumisel. Pooled leppisid kokku, et kohtuvad 29. oktoobril 2019, et allkirjastada

tööde üleandmis-vastuvõtmise akt (hagi lisa 9), kuid selle asemel survestas kostja

alltöövõtjat allkirjastama tööde vastuvõtmise kokkuleppele sellisel tingimusel, et

alltöövõtja loobub seni saamata tasust. Alltöövõtja selle ettepanekuga ei nõustunud.

2-20-1162

Asjaolu, et nimetatud kuupäeval oleks pidanud toimuma tööde üleandmine, kinnitab ka

kostja ise oma hagi vastuse p-s 43.

5) Isegi kui nõustuda, et alltöövõtja ei ole kostjale enne kohtumenetlust tööde vastuvõtmist

pakkunud (millega hageja ei nõustu), siis on kostjale tööde vastuvõtmist pakutud

hagiavalduse esitamisega. Nimelt on hageja esitanud töö üleandmise-vastuvõtmise akti

kostjale veelkord ka hagiavalduse lisana nr 12. Sellega pakuti kostjale veelkord töö

vastuvõtmist. Kostjal oli võimalus tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga tutvuda ja

sellele esitada lepingus ettenähtud aja jooksul ehk 10 päeva jooksul põhjendatud

vastuväiteid. Kostja ei ole seda lepingu p-s 9.4 kokkulepitud aja jooksul teinud. Seega

lepingu p-i 9.4 viimase lause kohaselt on töö kostja poolt vastu võetud.

6) Maakohus on otsuse p-s 62 üldsõnaliselt leidnud, et hageja ei ole tööde teostamist

tõendanud, kuid ei ole tuvastanud, millised tööd jäid alltöövõtjal pooleli ning kes need

tööd teostasid. Otsusest ei nähtu, millised tööd lõpetas alltöövõtja eest kostja. Seega on

maakohus hageja seda seisukohta ümberlükkavad tõendid tähelepanuta jätnud. Samuti

on maakohus otsuse p-s 62 viidanud RNX Buildingu ja Turmar Katte kinnituskirjadele,

millest justkui järelduks, et alltöövõtja oma töid ei lõpetanud ning kostja tegi seda tema

eest. Turmar Kate OÜ oli ehitusobjektil katusetööde alltöövõtjaks, praeguse vaidluse

alltöövõtja töövõttu katusetööd ei kuulunud.

7) Maakohus ei ole õigesti hinnanud ka RNX Building OÜ kinnituskirja (hagi vastuse lisa

26) ning on sellest ekslikult järeldanud, et alltöövõtja ei teinud oma töid lõpuni. Viidatud

kinnituskiri viitab sellele, et RNX Building OÜ jätkas alltöövõtja nimel tööde teostamist

ning seega teostati tööd kostja ja alltöövõtja vahelisest lepingust tulenevate kohustuste

täitmisena. Seega ei ole õige maakohtu järeldus, et alltöövõtja asemel teostas lõpetamata

tööd RNX Building OÜ.

8) Samuti ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et kostja poolt alltöövõtja asemel

tarnijatele arvete tasumine viitab, et alltöövõtja jättis oma tööd lõpuni tegemata.

Maakohus viitas selle järelduse tegemise üldsõnaliselt kostja esitatud arvetele. Seega on

maakohtu otsus selles osas nõuetekohaselt põhjendamata.

9) Kuna alltöövõtja lõpetas tööd nõuetekohaselt ning andis need üle, on hagejal õigus

nõuda ka lepingu p-i 6.2 alusel kinnipeetud teostustagatise väljamaksmist (10 776 eurot

52 senti). Kuna leping on töövõtja poolt täidetud, puudub kostjal alus teostustagatist

kinni pidada.

10) Kostja leppetrahvinõue on alusetu, kuna kostja ei suutnud peatöövõtjana tagada töö

tähtaegseks teostamiseks vajalikku tööfronti. Alltöövõtja oli viivituses ka põhjusel, et

teised kostja alltöövõtjad kahjustasid alltöövõtja teostatud töid. Tööde parandamise tõttu

lükkus töö valmimise tähtaeg edasi. Maakohus leidis, et need hageja väited on

tõendamata. Hageja sellega ei nõustu, kuna on oma väidete tõendamiseks esitanud

menetluses hulgaliselt tõendeid (hagi lisa 5 - ehitustööde päevikud; hagi lisa 6 - P.Parki

asjatundja arvamus; hagi lisa 8 – kaetud tööde aktid; hagi lisa 13 - fotod ja teade töö

kahjustamise kohta ja hagi lisa 20 - teade tööfrondi puudumise kohta. Töö teostamise

aeg pikenes ka põhjusel, et kostja nõudis alltöövõtjalt täiendavate lisatööde teostamist

(sokli soojustamine ja krohvimine). Maakohus ei arvestanud lisatööde tegemise mõjuga

tööde lõpptähtajale. Maakohus on jätnud otsuses hindamata ka leppetrahvi vähendamist

põhjendavad asjaolud, mille hageja esile tõi. Maakohus on siinjuures ekslikult

tuginenud VÕS 162 lg-le 1, mis ei oma viidatud sätte kohaldamisel tähendust ning

millega ei saa põhjendada leppetrahvi vähendamise taotluse rahuldamata jätmist.

Maakohus jättis leppetrahvi vähendamise hindamisel tähelepanuta hageja väited, et

leppetravhi nõude suuruse juures tuleb arvestada ka võlgniku täitmata kohustuste

2-20-1162

väärtust. Kostja esitatud leppetrahvinõue ei ole proportsionaalne alltöövõtja poolse

lepingurikkumise iseloomuga. Hageja viitas leppetrahvi vähendamise osas ka sellele, et

kostja sõlmis hagejaga lepingu tüüptingimustel. Maakohus ei ole kaevatavas otsuses

vastupidist leidnud. Samuti on oluline, et kostjale ei ole tekkinud kahju, mida ta nõuab

hagejalt leppetrahvina. Hagejale teadaolevalt ei ole lõpptellija kostjalt leppetrahvi

nõudnud. Seega ei ole kostjale kahju tekkinud.

11) Samuti ei nõustu hageja maakohtuga selles (maakohtu otsuse p 66), et alltöövõtjal ei

olnud õigust lepingu tähtaega pikendada. Hageja kasutas seda õigust lepingu p-i 8.3

alusel. Hageja selgitas kohtuistungil, et ta pikendas hagi p-s 43 tehtud ühepoolse

tahteavaldusega lepingu tähtaega kuni 20. septembrini 2019. Kuna lepingu tähtaeg

pikenes ühepoolse avalduse alusel 20. septembrini 2019, siis puudub kostjal alus nõuda

leppetrahvi 90 päeva eest (ajavahemikul 01.08.2019–31.10.2019).

12) Lepingu p-i 10.1 kohaselt oli leppetrahviga sanktsioneeritud töö valmimine, mitte

üleandmine. Töö valmimise ja vastuvõtmise eristamist on oluliseks pidanud ka

Riigikohus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-73-45, p 45). Vaegtööde esinemine ei olnud

lepingu p-i 9.5 kohaselt aluseks töö lõplikust vastuvõtmisest keeldumiseks. Kostja ei

saa nõuda leppetrahvi ajavahemiku 21.09.2019–31.10.2019 eest, kuna ehitise

ülevaatuse akti (hagi lisa 7) kohaselt olid kõik ehitustööd lõpetatud juba 20. septembril

2019. Maakohus ei tuvastanud otsuses, millal alltöövõtja tööd tegelikult lõpetas. Hageja

jääb oma varasema seisukoha juurde, et leppetrahvinõue on esitatud hilinenult, lepingu

p-s 10.1 sätestatut rikkudes.

13) Maakohus võttis alltöövõtja lepinguliste kohustuste täitmise ajana arvesse kostja esitatu,

mille kohaselt kohustused täideti täitedokumentatsiooni esitamisega (23.10.2019,

maakohtu otsuse p 68). Riigikohtu seisukoha kohaselt ei saa väheolulised puudused olla

aluseks töö vastuvõtmisest keeldumisel. Seega ei ole lubatud arvestada leppetrahvi

maksimummääras

dokumentatsiooniga

seotud

väheoluliste

puuduste

tõttu.

Nõuetekohase dokumentatsiooni esitas alltöövõtja kostjale 20. septembril 2019 ja

selleks ajaks olid kõik tööd tehtud. Eelnevast tulenevalt tuli leppetrahvi nõue esitada

hiljemalt 20. oktoobril 2019 ehk ühe kuu möödumisel hetkest, mil kostjal tekkis õigus

leppetrahvi nõuda. Kostja seda tähtaega ei järginud, seega on ta kaotanud õiguse

leppetrahvi nõuda (lepingu p 10.1).

14) Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et alltöövõtjal ei olnud õigust nõuda tasu

lisatööde eest. Sokli soojustamine oli lisatöö, kuna seda ei olnud hageja kohustusena

lepingus ega lepingu lisades kirjeldatud. Hageja ei teinud kostjale sokli soojustamise

kohta pakkumist (vt hageja hinnapakkumine, lepingu lisa nr 6). Sokli soojustamine ei

kuulunud lepingusse ka lepingu p-i 8.8 kohaselt nagu maakohus ekslikult leidis.

Lepingu kohaselt tuli vastuolude korral lähtuda lepingu p-st 2.3, mille kohaselt

lepingudokumentide vastuolude korral lähtutakse põhimõttest, et hilisem säte tühistab

varasema ja erisäte (erandit kehtestav ehk täpsustav säte) tühistab üldsätte (reegli).

Vastuolu korral Lepingu lisa nr 1 („Töövõtu ulatus“) ja teiste Lepingu dokumentide

vahel on kehtivad Lepingu lisas nr 1 toodud tingimused, kui pooled ei ole täiendavalt

kokku leppinud teisiti. Sellest tuleneb üheselt, et kui mõni lepingu dokument on töövõtu

mahu osas vastuolus Lepingu lisaga nr 1 „Töövõtu ulatus“, siis prevaleerib viimane.

Lepingu lisa nr 1 „Töövõtu ulatus“ sokli soojustamist ette ei näe. Maakohus jättis

lepingu p-i 2.3 kohaldamata.

15) Maakohus on otsuse p-s 63 lisatööde tasunõuet käsitlenud üksnes sokli soojustamist

puudutavas osas e 6920 euro (lisandub käibemaks) ulatuses kogunõudest. Maakohus on

jätnud käsitlemata lisatööde nõude 3296 euro (ilma käibemaksuta) ulatuses (vt hagi lisa

2-20-1162

4, lisatööde koondtabel). Maakohus ei ole ülejäänud lisatööde hüvitamise osas

seisukohta võtnud. Alltöövõtja saatis 2. septembril 2019 kostjale e-kirja, milles selgitas,

et on kostja objektijuhiga AP-ga kokku leppinud järgmistes lisatöödes: 1) akendele kipsi

paigaldus ja selle töö viimistlus, 2) vee- ja ventilatsioonitorude paigaldus, 3)

ventilatsiooni aukude kinni ladumine ja ühe uue ventilatsiooniava tegemine (vt hageja

13.10.2020 seisukoha lisa 1). Kostja vastas selle kirjale 03.09.2019, kuid vastuväiteid

lisatööde teostamisele ei esitanud. Lisatööde teostamist on kostja möönnud ka oma

23.09.2019 e-kirjas, milles palus esitada alltöövõtjal teostatud lisatööde kohta

koondtabeli (hagi lisa 4). Ülejäänud lisatööde osas maksumusega 9 326 eurot (lisandub

käibemaks, vt hagi lisa 4), saab hageja tasu nõuda VÕS § 1018 lg 1 alusel koosmõjus

§-ga 1023 lg 1 (käsundita asjaajamine, alternatiivselt VÕS § 1028 lg 1 alusel koosmõjus

§-ga 1032 lg 2 (alusetu rikastumine). Hageja jääb lisatööde nõude osas hagi peatükis

3.2.1 ja 3.1.3 esitatu ja 13.10.2019 seisukoha peatükis 25 esitatu juurde.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt. Asjas tuleb teha uus otsus, millega rahuldada hagi

osaliselt ning mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 32 797 eurot 25 senti ja viivis 30 501 eurot

44 senti. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

jäävad poolte enda kanda.

8. Kolleegium leiab, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja tasunõude. VÕS §

108 lg 1 ja § 337 lg 3 järgi on töövõtulepingust tuleneva tasunõude eelduseks kehtiv kokkulepe

tellija ja töövõtja vahel, sealhulgas töö sisu ja tasu kohta, töö valmimine, töö vastuvõtmine või

§ 638 lg 1 järgi vastuvõetuks lugemine. Lepingu p 7.1 kohaselt oli kõikide maksete tegemise

aluseks

alltöövõtja

esitatud

ning

kostja

aktsepteeritud

arve.

Pooled

vaidlevad

apellatsiooniastmes, kas ja millal on töövõtja tööd valmis teinud ja kas tellija on õigustamatult

keeldunud tööde vastuvõtmisest.

8.1. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli

kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka

juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja

jooksul. Selleks, et tellija saaks lugeda tööd vastuvõtnuks VÕS § 638 teise lause kohaselt, peab

töövõtja tõendama, et ta on lepingujärgse töö valmis teinud ja andnud tellijale töö

vastuvõtmiseks mõistliku täiendava tähtaja (Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-145-14, p 18). Seega peab töövõtja tõendama, et ta tegi töö valmis, esitas selle tellijale

vastuvõtmiseks ning andis töö vastuvõtmiseks mõistliku tähtaja. Kolleegium on varasemas

praktikas selgitanud, et kui tellija on töö vastu võtnud, eeldatakse, et vastuvõetud töö oli ka

lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud,

peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö

lepingukohasuse tõendama töövõtja (Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-

61484, p 18; vt ka 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 22 ja 24).

8.2. Asjaolule, et töö tuleks lugeda vastuvõetuks, võib viidata tõik, et hankija ehk lõpptellija on

tellijalt tööd vastu võtnud. Siiski peab töövõtja seejuures tõendama, et tööd olid valmis ja

nõuetekohased ning tellija keeldus alusetult töid vastu võtmast mõistliku aja jooksul

(Riigikohtu 21. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851, p 24). Kohtupraktikas on leitud, et

2-20-1162

hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi

ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine

töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa

vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (Riigikohtu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-80-08, p 22).

8.3. Lepingu p-i 6.2 alusel oli alltöövõtjal õigus saada lõpptasu pärast lepingu tingimustele

vastavate puudusteta tööde kostjale üleandmist. Lepingu p-i 12.3 alusel oli alltöövõtjal lisaks

õigus saada täiendavat tasu lisatööde eest kostjaga sõlmitud kirjaliku kokkuleppe alusel.

Praegusel juhul ei koostanud pooled kunagi üleandmise vastuvõtmise akti, seega tuleb

kolleegiumil hinnata, kas hageja tööd tuleb lugeda vastuvõetuks VÕS § 638 teise lause kohaselt.

8.4. Kolleegiumi hinnangul on hageja tõendanud, et tööd olid valmis vastu võtmiseks hiljemalt

20. septembril 2019 ning hageja keeldus alusetult tööde vastuvõtmisest. Mõlemad pooled on

praegusel juhul esile toonud, et tööde lõpptellija ja kostja vaatasid 20. septembril 2019

ehitustööd üle ja koostasid „Ehitise ülevaatuse akti“ (dtl 74). Aktiga kinnitasid lõpptellija ja

kostja, et ehitis vastab ehituseeskirjadele ja normidele ning keskkonna-, tervise-, tuleohutuse-

ja töökaitse nõuetele. Asjaolu, et lõpptellija võtab tööd vastu, viitab, et tööd tuleb lugeda

lõpetatuks (Riigikohtu 21. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851, p 24).

8.5. Poolte kirjavahetusest nähtub, et 16.09.2019 tegeles töövõtja vaegtööde likvideerimisega.

Kostja esindaja IK 16.09.2019 e-kirjast (tlk 154) nähtub, et nimetatud kuupäeva seisuga oli

10.09.2019 koostatud vaegtööde nimekirjast likvideerimata veel neli vaegtööd – kaetud tööde

aktid allkirjastamata, B korpuse maja tagune trepp lihvimata jms. Vaegtööde esinemine ei olnud

lepingu p-i 9.5 kohaselt aluseks töö lõplikust vastuvõtmisest keeldumiseks. Teiselt poolt

kinnitab esitatud kirjavahetus, et tööd olid olulises osas 20. septembriks 2019 valmis.

8.6. Vastuseks kostja väitele, et töövõtja esitas osa dokumentatsiooni alles 21. oktoobril 2019,

märgib kolleegium, et mittetäieliku dokumentatsiooni esitamine ei ole selline puudus mis

õigustaks tööde tervikuna vastu võtmata jätmist (Riigikohtu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-80-08, p

22). Kohus hindab kostja väidet koos 20. septembri 2019 ehitise ülevaatuse aktiga, mille järgi

oli selleks ajaks lõpptellijale esitatud nõuetekohane dokumentatsioon. Seega pidi valdav osa

dokumentatsioonist olema juba tellijale üle antud.

8.7. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud kostja väide, et töövõtja jättis tööd pooleli ning

tema eest lõpetasid tööd kolmandad isikud. Kostja väitel lõpetas pooleli jäänud tööd RNX

Building OÜ. Hageja selgitas istungil, et RNX Building OÜ oli töövõtja alltöövõtja, kes

tegutses objektil töövõtja juhendamisel. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub tehtud töö eest

otse RNX Building OÜ-le. Kolleegiumi hinnangul tegi RNX Building OÜ tööd töövõtja

alltöövõtjana ning tema tehtud tööd tuleb lugeda töövõtja töödeks.

8.8. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus ei ole õigesti hinnanud RNX Building OÜ

kinnituskirja (dtl 229) ning on sellest ekslikult järeldanud, et alltöövõtja ei teinud oma töid

lõpuni. Viidatud kinnituskiri viitab sellele, et RNX Building OÜ jätkas alltöövõtja nimel tööde

teostamist ning seega teostati tööd kostja ja alltöövõtja vahelisest lepingust tulenevate

kohustuste täitmisena. RNX Building on kinnituses selgesõnaliselt öelnud, et „kokkulepe

seisnes selles, et jätkame Villu alltöövõtjana, kuid arve esitame Vanalinna Ehitusele“.

Maakohus oma järeldust arusaadavalt ei põhjendanud ega tuvastanud, millised tööd jäid

töövõtjal lõpetamata. Ebaõige on maakohtu viide Turmar Kate OÜ selgituskirjale, kuivõrd

Turmar Kate OÜ tegi objektil katusetöid, mis ei puutunud vaidlusalusesse töövõttu.

8.9. Kolleegiumi hinnangul ei lükka 20. septembri 2019 akti umber VA 10.10.2019 e-kiri. VA

saatis 10.10.2019 kostjale e-kirja, milles V nentis: „Sain aru et Tellija võttis esmaspäeval

objekti vastu“ (dtl 240). Esitatud e-kiri on kaudses seoses selles kirjeldatud sündmustega ega

selgita, miks koostasid lõpptellija ja kostja ülevaatuse akti 20. septembril 2019.

2-20-1162

8.10. Kokkuvõttes on hageja tõendanud tasunõude eelduse, et töövõtja tegi tööd valmis.

Tasunõude eelduseks on ka asjaolu, et töövõtja on teinud tööd nõuetekohaselt ning pakkunud

tellijale tööde vastuvõtmist, kuid tellija keeldus õigustamatult tööde vastuvõtmisest. Tasunõue

muutus lepingu p 7.1 järgi sissenõutavaks arve esitamisega.

8.11. Kostja on üldises vormis märkinud, et hageja teostas tööd puudustega. Kolleegium

märgib, et tasunõude sissenõutavuse seisukohast tuleb hagejal tõendada, et töö oli puudusteta

niivõrd, et see oli võimalik vastu võtta. Ebaoluliste puuduste esinemine ei võta tellijalt

kohustust tehtud tööd vastu võtta ning seega ei välista tasunõuet. Kuigi ka pärast 20. septembrit

2019 kõrvaldas töövõtja töös pisipuudusi, olid tööd siiski nimetatud ajaks valmis. Seda kinnitab

lõpptellija ja kostja koostatud ehitise ülevaatuse akt. Seega on hageja tõendanud, et töövõtja

tegi tööd nõuetekohaselt.

8.12. Vaidlustamata asjaoludest ilmneb, et töövõtja pakkus tellijale võimalust tööd vastu võtta

ning esitas tasunõude sissenõutavaks muutumise eelduseks oleva arve. Töövõtja edastas

kostjale akti nr 5 esmalt 06.08.2019 ja seejärel uuesti 10.09.2019. Viimane kord esitas töövõtja

kostjale vaheakti nr 5 heaks kiitmiseks 10.09.2019 koos vastava arvega nr 1280 summas 45 794

eurot 30 senti. Kolleegium on seisukohal, et kostja keeldus õigustamatult tööde vastu võtmisest

VÕS § 638 teise lause mõttes. Töövõtja esitas tellijale lepingu p 7.1 kohase arve ja sellega

muutus tasunõue sissenõutavaks. Töövõtjal on õigus nõuda lepingu p 6.2 viimase lause alusel

ka kinnipeetud teostustagatise väljamaksmist summas 10 776 eurot 52 senti.

9. Hageja on esitanud kostja vastu kahjunõude seetõttu, et töövõtja kandis kostjast tingitud

tööde venimise tõttu kulutusi tellingute ja ehitustehnika rendile summas 3945 eurot. Hageja

nõude võib kvalifitseerida VÕS § 115 lg 1 järgi lepingu rikkumisest tuleneva kahju nõudena.

Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et tööde venimise tingisid tööfrondi puudus ja Legria

Plus töö kahjustamine.

9.1. Hagi lisas 6 esitatud asjatundja PP arvamuses on leitud, et fassaaditöid ei olnud võimalik

lõpetada enne katuse parapettide OSB plaadist konstruktsioonide ehituse lõpetamist.

Kolleegiumi hinnangul on kostja tõendanud, et tegelikkuses tuli konkreetsel objektil tööd

teostada ning need teostati vastupidises järjekorras. Esmalt tegi alltöövõtja seinte soojustamise

ja viimistluse (B korpuses viimistluskrohviga ning D korpuses fassaadiplaatidega) ning seejärel

ehitasid katusetööde teostajad parapetid (ehitasid puitroovituse, paigaldasid plaadid, plekid ja

sbs-katte). Parapetid ehitati alltöövõtja poolt paigaldatud fassaadiosa peale. Enne fassaaditööde

lõpetamist ei oleks saanud parapette ehitada, kuna neid poleks olnud kusagile kinnitada.

9.2. Tööde teostamise järjekorra ning selle põhjuste kohta on koostanud kinnituskirjad objektil

fassaaditöid teinud RNX Building OÜ esindaja RK ja katusetöid teinud Turmar Kate OÜ

esindaja AM. Mõlemad isikud kinnitavad, et fassaaditööd pidid olema ning ka faktiliselt olid

valmis enne kui alustati katuse parapettide ehitamist.

9.3. Tööde järjekorra kohta koostas asjatundja arvamuse (dtl 233) objektil omanikujärelevalvet

teostanud RS, kellel on diplomeeritud ehitusinsener tase 7 kutsetunnistus. Seoses hagi lisas 6

esitatud PP arvamuses väljendatud seisukohaga, et fassaaditöid ei saanud lõpetada enne katuse

parapettide ehituse lõpetamist, selgitas RS, et see seisukoht peab paika üksnes uute hoonete

ehitamise puhul. Praegusel juhul oli aga tegemist vanade hoonete renoveerimisega, mistõttu oli

tööde järjekord vastupidine: hoonetel varasemast olemas olnud katuse parapetid lõhuti ära,

teostati fassaaditööd (seinte soojustus ja viimistlus) ning seejärel ehitati uued, soojustusega

seinte laiusele vastavad parapetid fassaadiosa külge. Erinevalt PP-st, viibis RS vahetult tööde

teostamise juures, mistõttu on tema arvamus asja kohta usaldusväärsem.

9.4. Alltöövõtja põhjendas tööde hilinemist ka teiste alltöövõtjate tegevusega, mille kohaselt

teiste töövõtjate poolt alltöövõtja tööde kahjustumise tõttu tekkis vajadus kahjustused

2-20-1162

parandada ning see lükkas lepingu täitmist edasi. Alltöövõtja tugines oma 26.07.2019 kirjas

sisalduvatel fotodel nähtuvatele B-korpuse otsaseina fassaadil kahjustustele (dtl 86). Fotodelt

nähtub, et tegemist oli üksikute väikeste kahjustustega seina krohvitud pinnal. Selliste

kahjustuste kõrvaldamine ei takistanud samaaegselt muude tööde teostamist. Alltöövõtja

avastas kahjustused enda sõnul 25.07.2019 õhtul ning sel hetkel oli lepingu tähtajani, s.o.

31.07.2019, aega veel 6 päeva. Seega ei saanud kahjustuste parandamine põhjustada lepingu

tähtajaks täitmise võimatust.

10. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on kostja vastu lisatöödest

tulenev tasunõue. VÕS § 108 lg 1 ja § 337 lg 3 järgi on töövõtulepingust tuleneva tasunõude

eelduseks kehtiv kokkulepe tellija ja töövõtja vahel, sealhulgas töö sisu ja tasu kohta, töö

valmimine, töö vastuvõtmine või § 638 lg 1 järgi vastuvõetuks lugemine.

10.1. Hageja väitel sõlmiti kokkulepped lisatööde tegemiseks suuliselt. Kokkuleppe sõlmimist

lisatööde tegemiseks tõendab hageja 24.09.2019 lisatööde koondtabeliga, mis kajastab töövõtja

poolt teostatud lisatöid või lisakulusid kogumaksumusega 10 216 eurot + km (dtl 60).

10.2. Esmalt hindab kolleegium, kas hagejal on lisatööde nõue sokli soojustamise ja krohvimise

eest. Pooled vaidlevad selle üle, kas sokli soojustamine ja krohvimine oli lepingu kohaselt

hageja ülesanne või leppisid pooled selles kokku lisatööna pärast lepingu sõlmimist. Maakohus

leidis oma otsuses, et sokli soojustamine ja krohvimine oli lepingu kohaselt hageja ülesanne.

Kolleegium nõustub maakohtu järelduse ja selle põhjendustega. Töövõtulepingu p-i 8.8

kohaselt oli sokli soojustamise ja krohvimise töö tähtaeg 30. juuli 2019. Kolleegium leiab, et

soklitööde tähtaega sätestav lepingupunkt ei olnud tüüptingimus, vaid see oli poolte vahel eraldi

kokku lepitud. Seega ei oma tähtsust alltöövõtja 26. augustil 2019 antud nõustumus soklitööde

teostamiseks. Töövõtja võttis selle kohustuse juba lepingu allkirjastamisel. Hageja lisatööde

nõude rahuldamine taotletud alternatiivsetel alustel (VÕS § 1018 lg 1 ja 1023 lg 2 ning § 1028

lg 1 ja § 1032 lg 2) ei ole samuti põhjendatud, kuna soklitööd tuli teostada lepingus kokkulepitu

alusel.

10.3. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et hageja ei teinud kostjale sokli soojustamise kohta

pakkumist. Lepingu lisa nr 1 „Töövõtu ulatus“ sokli soojustamist otsesõnu ette ei näe, kuid see

ei tähenda kolleegiumi hinnangul, et soklitööd ei võiks töövõtu ulatusse kuuluda. Lepingu

süstemaatiliselt tõlgendamisel saab teha järelduse, et töövõtu ulatust sätestades pidasid pooled

silmas ka soklitöid. Et siin ei esine vastuolu lepingu lisa nr 1 ja ülejäänud lepingu vahel, ei tule

lepingu p 2.3 kohaselt anda eelisõigust lisale nr 1.

10.4. Ülejäänud lisatööde osas kokkuleppe sõlmimist tõendab hageja poolte kirjavahetusega.

Hageja tõi esile, et töövõtja saatis 2. septembril 2019 kostjale e-kirja, milles selgitas, et on kostja

objektijuhiga AP-ga kokku leppinud järgmistes lisatöödes: 1) akendele kipsi paigaldus ja selle

töö viimistlus, 2) vee- ja ventilatsioonitorude paigaldus, 3) ventilatsiooni aukude kinni

ladumine ja ühe uue ventilatsiooniava tegemine. Kostja vastas selle kirjale 03.09.2019, kuid

vastuväiteid lisatööde teostamisele ei esitanud. Lisatööde tegemist soovib hageja tõendada ka

23.09.2019 e-kirjaga (dtl 60), milles kostja palus esitada alltöövõtjal teostatud lisatööde kohta

koondtabeli. Kolleegiumi hinnangul ei tõenda hageja tõendid lisatööde kohta kokkuleppe

sõlmimist. Üheski e-kirjas ei ole kostja ei otsese ega kaudse tahteavaldusega lisatööde tellimist

tunnistanud. Kolleegium märgib, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et 2. septembri

2019 e-kirjas nimetatud tööd ka tegelikkuses tehti ning kostja seda asjaolu tunnistanud ei ole.

11. Hagis esitatud tasunõue koosnes töövõtja tehtud tööde tasunõudest ja täitmistagatisena

kinnipeetud summa 10 776 eurot 52 senti tagastamise nõudest, mille kostja oli varasemast

neljast maksest kinni pidanud lepingu p 6.3 alusel. Hageja nõue lepinguliste põhitööde eest on

61 868 eurot 73 senti, millest hageja on maha arvestanud kostja finantseeritud tööd 39 848

eurot. Tasunõudeks on seega 22 020 eurot 73 senti. Lisaks tasunõudele on põhjendatud

2-20-1162

täitmistagatise nõue 10 776 eurot 52 senti. Kokku kuulub välja mõistmisele lepinguline tasu 32

797 eurot 25 senti.

12. Hageja palub kostjalt välja mõista ka lepingulise viivise. Lepingu p 10.2 kohaselt on

töövõtjal õigus nõuda viivist 0,1% võlgnevuselt iga viivituses oldud päeva eest. Lepingu p 7.1

sätestab, et arvelduste aluseks on alltöövõtja poolt esitatud ja töövõtja poolt aktsepteeritud arve.

Maksetähtaeg on 30 päeva töövõtja poolt arve kättesaamisest. Eelnevalt tuvastas kohus, et

töövõtja esitas tasunõudega seoses 10.09.2019 arve nr 1280 summas 45 794 eurot 30 senti. Et

tööd valmisid alles 20.09.2019, tuleb 30-päevast maksetähtaega lugeda tööde valmimisest.

Tasunõue muutus sissenõutavaks 20.10.2019 ja sellest ajast tuleb arvestada viivist. Kohtuotsuse

tegemise aja seisuga on viivise suurus põhivõlalt 32 797 eurot 25 senti kokku 30 501 eurot 44

senti (vt https://www.viivisekalkulaator.ee/debt). VÕS § 113 lg 1 järgi mõistab kohus välja

viivise kindlaks määratud summana kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning edasiulatuva viivise

kuni nõude rahuldamiseni.

13. Kostja esitas hageja tasunõudele tasaarvestuse vastuväite, mille kohaselt on kostja

tasaarvestanud hageja nõude leppetrahvinõudega töövõtja vastu. Pooled vaidlevad

apellatsioonimenetluses selle üle, kas ja millises ulatuses on õigustatud kostja 19.11.2019

leppetrahvinõue. Kolleegium on seisukohal, et kostja leppetrahvinõue on esitatud hilinenult

VÕS § 159 lg 2 mõttes.

13.1. Lepingu p 10.1 sätestab, et kui alltöövõtja „ei teosta Tööd Lepingus sätestatud tähtajaks

(sh vahetähtajaks), on Töövõtjal õigus nõuda leppetrahvi 0.5% ulatuses Töö kogumaksumusest

iga viivitatud päeva eest. /…/. Töövõtja peab esitama Lepingust tuleneva leppetrahvi nõude

Alltöövõtjale hiljemalt 1 kuu jooksul arvates päevast, mil Töövõtjal tekkis leppetrahvi nõude

esitamise õigus.“ Nii lepingu sõnastusest kui lepingupunkti eesmärgist saab teha järelduse, et

leppetrahviga on sanktsioneeritud töö valmimine, mitte üleandmine. Kostja viidatud lepingu p-

d 6.2, mis reguleerib töö maksumust ja p 8.4, mis reguleerib lepingu tähtaega, ei kinnita

vastupidist.

13.2. Eelnevalt tuvastas kohus, et tööd valmisid 20. septembril 2019. Leppetrahvinõude

esitamise tähtaeg oli 20. oktoober 2019. Kostja esitas leppetrahvinõue 19. novembril 2019

pärast nõude esitamise tähtaja möödumist. Kostja leppetrahvinõue on põhjendamatu nõude

esitamisega hilinemise tõttu.

14. Kostja esitas hageja tasunõudele tasaarvestuse vastuväite seoses sellega, et ta on suuremas

ulatuses finantseerinud töövõtja kohustuseks olevaid töid. Kostja väidab, et ta finantseeris

alltöövõtja töid (materjalide tellimine, kuluarvete tasumine, tööde koordineerimine ja

lõpuleviimine) 64 148 euro 79 sendi ulatuses, mis tuleb poolte kokkuleppe kohaselt alltöövõtja

tasust maha arvata.

14.1. Hageja esitas ülevaate põhjendatud kuludest (dtl 370). Haginõue arvestab juba nimetatud

mahaarvestusega. Seda on arvesse võetud töövõtja rahalises lõppaktis lisa- ja muudatustööde

real nr 7 „Mahaarvestus (PTV tasutus materjalid), milles töövõtja on oma nõudest maha

arvestanud 39 848 eurot. Seega on poolte vahel vaidlus, kas kostja on finantseerinud töövõtja

töid täiendavalt 24 300 eurot 79 senti.

14.2. Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et ta on tasunud töövõtja

ülesandeks olevate tööde eest lisaks hageja omaks võetud summale täiendavalt 24 300 eurot ja

79 senti. Kostja esitatud poolte kirjavahetusest ei tulene poolte kokkulepet kokku 64 148 euro

79 sendi ulatuses tööde finantseerimiseks. Sisuliselt on kostja esitanud üksnes erinevate

kulutuste ridadega tabeli ning kuludokumendid erinevate ehitusmaterjalide ja teenuste

ostmiseks. Puudub võimalus kontrollida, kas tehtud kulutused on seotud töövõtja kohustuseks

olevate töödega. Isegi kui jätta kõrvale, et kulutuste seos vaidluse esemega ei ole tõendatud, ei

2-20-1162

ole tõendatud ka kokkulepe või vajadus kulutuste tegemiseks. Kui kostja finantseeris töövõtja

töid ilma kokkuleppeta, ei ole tal lepingulist nõuet töövõtja vastu.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Kolleegium jätab menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 järgi poolte

enda

kanda.

Sellise

jaotuse

tõttu

puudub

vajadus

menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks TsMS § 173 lg 1 järgi.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt