2-20-19276/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.05.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-19276

Kohtuasi

REALIA GROUP OÜ hagi X vastu põhivõlgnevuse,

intressi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.06.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

8761.91 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) REALIA GROUP OÜ (registrikood

11608791), lepinguline esindaja Darja Sudarinen

Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 07.06.2021 otsus muutmata.

2. X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-20-19276

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja esitas 31.12.2020 Harju Maakohtule hagi, milles peale osaliselt loobumist palus

kostjalt välja mõista põhivõla 8100 eurot, intressi 8761.91 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 1098.92 eurot ning lisanduva viivise põhinõudelt seadusjärgses määras alates hagi

esitamisest kuni põhinõude tasumiseni.

2. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled 15.07.2016 tähtajalise

laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale 25 000 eurot. Leping lõppes 15.09.2019, kostja

jättis tagastamata osaliselt laenu ja tasumata kõrvalnõuded. Lepingu punkti 4.2 alusel loetakse

lepingust tulenevad kostja kohustused nõuetekohaselt täidetuks, kui ta maksab lepingust

tulenevad rahalised maksed hageja arvelduskontole, millelt teostati laenusumma väljamakse.

Kostja tasus laenulepingu kehtivuse ajal hagejale kokku põhiosa katteks 14 400 eurot.

3. Laenulepingu alusel kuulus iga kalendrikuu laenult tasumisele intress, mida arvestatakse

lepingu punkti 3.2 alusel lähtudes kalendrikuu tegelikest päevade arvust ja määras 2%

kalendrikuus (24% aastas), mis on toodud välja laenulepingu punktis 3.1. Lepingu kehtivuse

ajal ei täitnud kostja intressi maksmise kohustust kokku 8761.91 euro ulatuses. Lepingu

lõppemisega muutus sissenõutavaks kogu laenusumma ning alates järgmisest päevast pärast

lepingu lõppemisest kuni kohustuse kohase täitmiseni on hagejal õigus nõuda lepingu punkti

7.1 alusel viivist, mida arvestatakse tasumata põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

alusel. Hagi esitamise seisuga on viivise suurus 1098.92 eurot. Alates 01.01.2021 kuni

põhinõude tasumiseni palus hageja kostjalt välja mõista viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud

määras.

4. Kostja ei ole täpsustanud, millisel õiguslikul alusel nõuab ta intressi vähendamist. VÕS ei

sätesta maksimaalset intressimäära ning pooltel on õigus leppida kokku määras, mis on erinev

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. Laenulepingus lepiti kokku intressimääras 2% kuus ehk

24% aastas. Kostja ei ole tõendanud, et leping oli sõlmitud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse

või vägivalla mõjul või muul alusel, mille esinemise korral võib nõuda tehingu tühistamist.

Samuti ei ole kostja viidanud mõnele asjaolule, mille tõttu ei olnud ta vaba nimetatud

tingimustel laenulepingut sõlmima. Kostja ei ole ka tõendanud, et leping oli heade kommete

vastane ja sellest tulenevalt tühine. Lepingujärgne intressimäär ei ole ebaproportsionaalselt

suur, oli kehtivalt kokku lepitud ning puudub alus selle vähendamiseks.

5. Hagejale on arusaamatu kostja intressiarvestus, eriti seetõttu, et kostja arvutab selle oluliselt

suuremaks, kui hageja on hagis palunud kostjalt välja mõista. Laenulepingu alusel tuli

laenusumma tagasi maksta 15.09.2019, millisel kuupäeval lõppes ka intressiarvestus. Hageja ei

nõustunud kostja esitatud krediidikulukuse määraga, sest kostja on krediidikulukust valesti

arvutanud.

6. Kostja ei saa nõuda intressinõude vähendamist VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alusel, kuna

nimetatud sätted reguleerivad viivisenõude vähendamist. Viivisenõude on hageja esitanud

seadusjärgses määras. Hageja ei ole lepingus ette näinud ebamõistlikult kõrget viivisemäära,

mistõttu ei ole kohane ka viide tüüptingimustele.

2-20-19276

7. Hageja ei nõustunud ka, et kui intressi suurus on ebamõistlik, on tegemist tühise

tüüptingimusega VÕS § 42 lõike 1 alusel. Riigikohus on leidnud, et intressimäära kui krediidi

kasutamise eest ette nähtud suurust ei saa hinnata ebamõistliku tingimusena VÕS § 42

kontekstis, kuna intress puudutab nii lepingu põhieset kui hinna ja üleantu väärtuse suhet

(lahend nr 3-2-1-108-14, punkt 18).

Kostja vastuväited

8. Kostja vaidles hagile osaliselt vastu, tunnistades põhinõuet ja sissenõutavaks muutunud

viivise nõuet.

9. Poolte vahel on sõlmitud laenuleping, mille üks pool oli äriühing ja teine tarbija. Arvestades

asjaolu, et laenuintressi arvestuse alguskuupäev oli 15.07.2016 ja erinevalt hagis väidetust

lõpeb laenuleping laenu ja intressi täieliku tasumisega (lepingu punktid 6.3, 6.4), siis laenu

tagasimakse kuupäevaks 15.09.2019 oli intressimääraks kujunenud 78% (ajavahemik

15.07.2016–15.09.2019 = 39 kalendrikuud x kalendrikuu intressimäär 2% = 78%), millele

lisandus intressimäär 31% (ajavahemiku 16.09.2019–31.12.2020 = 15,5 kalendrikuud x

kalendrikuu intressimäär 2% = 31%). Tulenevalt eeltoodust oli pooltevahelise laenulepingu

intressimääraks 78% + 31% = 109% ja aastaseks intressimääraks 24%. Iga järgneva

kalendrikuuga lisandub laenuintressi arvestusena 2% ja seda kuni laenulepingust tuleneva laenu

(põhiosa) ja intressi täieliku tasumiseni. Arvestades asjaoluga, et kostja tasub senise

maksegraafiku alusel hagejale igakuiselt 500 eurot (laenu põhiosa), jõuab ta laenu põhiosa

tagasi maksta hiljemalt 2023. a oktoobris ja selleks hetkeks on kujunenud ja tekkinud

intressinõue veel 21,5 kalendrikuu eest, mis teeb intressimääraks juba olemasolevale 109% veel

täiendavalt 43%, mis lõppkokkuvõttes on laenu väljastamisest kuni laenu tagastamiseni 152%.

Eeltoodust tulenevalt on pooltevahelise laenu krediidikulukuse lõplikuks määraks 152%.

10. Laenulepingust kostjale kui tarbijale tulenev intressimäär ehk laenu krediidikulukuse määr

152% on ebamõistlikult kõrge ja liigkasuvõtjalik, leping on tugevalt hageja kasuks kaldu ja

ebaproportsionaalne ning tarbijast laenuvõtjat ebamõistlikult kahjustav. Laenulepingust

kostjale tulenevad tingimused ei ole mõistlikud VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 mõttes. Antud juhul

oli tegemist laenuandja poolt kasutusel olevate tüüptingimustega, v.a laenu kasutamise

sihtotstarve ja laenu intressimäär ning lepingu lõpptähtaeg.

11. Kui kohus asub seisukohale, et hageja intressinõue on õiguspärane ja põhjendatud, palus

kostja intressinõuet vähendada VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alusel selle mõistliku suuruseni

vastavalt kohtu äranägemisel.

12. Täiendatavates vastuväidetes tõi kostja esile, et laenulepingu sõlmimine oli tingitud kostja

sundolukorrast.

Maakohtu otsus ja põhjendused

13. Harju Maakohus rahuldas 07.06.2021 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja

põhivõlgnevuse 8100 eurot, 31.12.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1098.92

eurot, intressi 8761.91 eurot, 01.01.2021–07.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 302.64

eurot ning viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras põhivõlalt alates 08.06.2021 kuni

kohustuse kohase täitmiseni. Kohus tunnistas otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3 viivitamata

täidetavaks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja märkis, et määrab menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikele 2.

2-20-19276

14. TsMS § 440 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt on põhjendatud osaliselt hagi õigeksvõtul põhineva

otsuse tegemine, kuna kostja on 15.03.2021 hagivastuses hagi õigeks võtnud põhinõude ja

viivisenõude osas. TsMS § 444 lõike 4 kohaselt ei analüüsinud kohus sisuliselt hageja nõuet

seoses põhinõude ja 31.12.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõudega ning kostja

õigeksvõtu alusel mõistis kostjalt hagejale välja seni tasumata põhinõude 8100 eurot ja

31.12.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1098.92 eurot, kokku 9198.92 eurot.

TsMS § 468 lõike 1 punkti 1 järgi on otsus selles osas viivitamata täidetav.

15. Puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 15.07.2016 tähtajalise laenulepingu (t lk 5–6).

Laenulepingu alusel maksis hageja kostjale välja laenu 25 000 eurot kostja arvelduskontole nr

EE451010010576414016. Laenuleping lõppes 15.09.2019, kuid kostja jättis tagastamata

osaliselt laenu ja tasumata kõrvalnõuded. Kostja kohustus lepingu punkti 4.1 alusel maksma

väljastatud laenusumma tagasi hiljemalt 15.09.2019, kuid kostja seda ei teinud.

16. Võttes arvesse, et kohus on rahuldanud kostja õigeksvõtu alusel hageja põhinõude ja

sissenõutavaks muutunud viivisenõude, analüüsis kohus üksnes hageja intressinõuet ja

täiendava viivise nõuet.

17. Hageja palub välja mõista kostjalt intressi 8761.91 eurot. Poolte vahel 15.07.2016 sõlmitud

lepingu punkti 3.1 alusel on intressimäär 2% kuus, s.o 24% aastas. Kohus tugines VÕS § 397

lõikele 1 ja § 94 lõikele 1 ning leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress 8761.91

eurot. Intressivõlgnevuse kujunemine on kajastatud alljärgnevas tabelis.

Laenu

jääk

Intressi periood

Päevade arv

Intress päevas

Intress kokku

25 000

15.07.2016–

16.09.2016

16.438

1035.62

21 600

16.09.2016–

30.09.2016

14.203

198.84

10 600

30.09.2016–

15.09.2019

1080

6.970

7527.45

Kokku

8761.91

18. Kostja on esitanud intressinõudele vastuväited, mille kohaselt intressimäär on

ebamõistlikult kõrge ning kostjat kahjustav VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 mõttes. Kohus kostja

vastuväitega ei nõustunud. Olukorras, kus hageja nõuab kostjalt laenulepingus kokku lepitud

intressi tasumist, ei ole tegemist olukorraga, milles kohalduks VÕS § 42 lõike 3 punkt 5, kuna

intressi näol ei ole tegemist leppetrahvi, ebamõistlikult suure kindlaksmääratud suuruses

kahjuhüvitise või muu hüvitisega.

19. Antud juhul ilmneb pooltevahelise lepingu punktist 3.1, et intressimäär on 2% kuus, s.o

24% aastas, mis ei ole ebamõistlikult suur. Alates 01.07.2015 kehtiva VÕS § 406² lõike 1

esimese lause kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda. Eesti Panga andmete kohaselt oli 15.07.2016 laenulepingu

sõlmimisele eelneva kuue kuu tarbimislaenude kulukuse määr 19,49%, mis tähendab, et hageja

ja kostja sõlmitud lepingu krediidikulukuse määr peab olema väiksem kui 58,57%. Praegusel

juhul ei ole nimetatud määr ületatud, kuna kostja võetud laenusumma oli 25 000 eurot, kuid

koos intressiga pidi kostja tagasi maksma 33 761.91 eurot. Viivised ei lähe krediidikulukuse

määra arvestamisel arvesse, kuna nende tasumise kohustus tekib üksnes juhul, kui kostja oma

2-20-19276

lepingulisi kohustusi rikub. Samuti märkis kohus, et hagejal on õigus intressi nõuda üksnes kuni

lepingu lõppemiseni ning seda on hageja antud juhul ka teinud, mistõttu on põhjendamatud

kostja väited, et kostjal tuleb intressi tasuda kuni kogu põhivõlgnevus on makstud. Ka

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-141-12 punktis 10 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku

laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku

intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise

eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud

raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates

laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega

õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või

kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).

20. Täiendavalt on kostja esitanud taotluse hageja intressinõude vähendamiseks VÕS § 113

lõike 8 ja § 162 alusel. Viidatud sätete alusel on võimalik taotleda viivise ja leppetrahvi

vähendamist, kuid seadus ei näe ette võimalust intressivõlgnevuse vähendamiseks. Seega jättis

kohus rahuldamata hageja taotluse intressivõlgnevuse vähendamiseks. Ka Riigikohus on

lahendi nr 3-2-1-47-15 punktis 14 rõhutanud, et erinevalt viivisest ei näe seadus ette intressi

vähendamist (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-54-08, punkt 12).

21. Hageja on esitanud kostja vastu ka täiendava viivisenõude. Kohus leidis, et hageja vastav

nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hagejale välja mõista viivis

põhinõudelt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Kokku on kostja tasunud pärast 31.12.2020

hagiavalduse esitamist hagejale 2500 eurot (06.05.2021 500 eurot, 06.04.2021 500 eurot,

05.03.2021 500 eurot, 05.02.2021 500 eurot ja 06.01.2021 500 eurot). Seega on põhivõlgnevus

olnud perioodil 01.01.2021–06.01.2021 10 100 eurot (viivisesumma 13.28 eurot), perioodil

07.01.2021–05.02.2021 9600 eurot (viivisesumma 63.12 eurot), perioodil 06.02.2021–

05.03.2021 9100 eurot (viivisesumma 55.85 eurot), perioodil 06.03.2021–06.04.2021 8600

eurot (viivisesumma 60.32 eurot) ja perioodil 07.04.2021–07.06.2021 8100 eurot

(viivisesumma 110.07 eurot). Kokku on hagi esitamisest kuni kohtuotsuse kuulutamiseni

muutunud sissenõutavaks viivised 302.64 eurot, mis tuleb kostjalt hagejale välja mõista. Samuti

tuleb kostjalt välja mõista viivised VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 8100

eurot hageja kasuks alates 08.06.2021 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

22. Arvestades, et kohus rahuldas hagi, jäid menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja

kanda. Kohus ei määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks märkides, et lahendab

menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lõigete 2 ja 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

23. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o

intressinõude rahuldamise ja menetluskulude tema kanda jätmise osas.

24. Kaebuse põhjenduste kohaselt jättis kohus tähelepanuta kostja vastuväite seoses

laenulepingu kehtivuse lõpptähtajaga. Kohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui asus

seisukohale, et pooltevaheline leping lõppes 15.09.2019. Kohus ei selgitanud, miks ta asus

vastavale seisukohale, kui lepingu punktist 6.3 tulenes teisiti.

25. Kohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited intressinõudele seoses hageja poolt kostja

sundolukorra ärakasutamisega, mille tõttu on intressinõue kostja hinnangul tühine. Kostja

sundolukord seisnes selles, et Balti Kindlustusmaakler OÜ-le, kus oli osa nii hagejal kui ka

kostjal (kostja oli juhatuse liige), esitas ERGO Kindlustuse ASi pankrotihoiatuse. Vältimaks

2-20-19276

pankrotimenetluse algatamist ja sellega kaasnevaid ebamugavusi laenas kostja hagejalt raha, et

tasuda Balti Kindlustusmaakler OÜ võlgnevus ehk kostja kasutas hageja raha äriühingu, kus nii

kostjal kui ka hagejal oli osalus, võlgnevuse kustutamiseks. Sundolukorra ärakasutamist

ilmestasid hästi ka teised hageja ja tema sidusettevõtete poolt sõlmitud laenulepingud, milliste

intressimäär oli kordades madalam. Seoses eeltooduga rikkus kohus ka selgitamiskohustust,

jättes kostjale selgitamata, et väidetud asjaolud võivad olla tehingu tühistamise aluseks.

26. Kostja jäi oma seisukoha juurde, et laenulepingust tulenev intress koosmõjus lepingu

punktiga 6.3 iga kuu möödumisel summeeritakse ja seega on praeguseks kujunenud intressiks

120%. Seoses sellega jättis kohus vastamata kostja vastuväitele, mille kohaselt oli hagejaga

sõlmitud tüüptingimustega laenuleping tühine seoses progresseeruva intressiga.

27. Kohus jättis tähelepanuta ka kostja vastuväite, mille kohaselt puudus hagejal vajadus hagi

esitamiseks põhinõude ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude osas põhjusel, et kostja

tunnistas eelnimetatud nõuet juba enne kohtumenetluse alustamist. Vastava nõude kohtusse

esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega.

Vastustaja seisukoht

28. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

29. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lõike 1 punkti 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks.

Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega

materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega

ja TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Samuti võtab kolleegium kaebuse

läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd

puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta.

30. Kooskõlas TsMS § 651 lõikes 1 sätestatuga kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse

seaduslikkust

ja

põhjendatust

üksnes

osas,

mille

peale

on

edasi

kaevatud.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab kostja maakohtu otsuse üksnes temalt intressi

8761.91 eurot väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas. Seega osas, milles kohus mõistis

kostjalt välja põhivõlgnevuse ja viivised, otsust ei vaidlustata ning vastavas osas on otsus TsMS

§ 456 lõike 1 järgi jõustunud.

31. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kolleegium

möönab, et maakohus ei ole vastanud kostja kõigile vastuväidetele, kuid eeltoodu näol ei ole

tegemist sellise menetlusnormi rikkumisega, mis tingiks asjas tehtud lahendi tühistamise.

Ringkonnakohus saab selle rikkumise ise kõrvaldada, vastates alljärgnevalt mh kostja

vastuväidetele, millised maakohus jättis käsitlemata.

32. Kostja märgib kaebuses, et kohus jättis tähelepanuta tema vastuväite seoses pooltevahelise

lepingu lõppemise ajaga ega selgitanud, miks ta asus seisukohale, et leping lõppes 15.09.2019,

kui lepingu punktist 6.3 tulenes teisiti. Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega pooltevahelise

lepingu lõppemise aja kohta. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud

2-20-19276

tähtajaline tarbijakrediidileping (t lk 5–6) (lepingu punkt 6.2) ning kostja kohustus laenu

hagejale tagasi maksma hiljemalt 15.09.2019 (punkt 4.1). Kostja tugineb lepingu punktile 6.3,

mille kohaselt leping lõpeb nõuetekohase täitmisega laenuandja ja/või kolmandate isikute poolt.

Kolleegium leiab, et viidatud punkti 6.3 mõte seisneb selles, et kui laen tagastatakse

ennetähtaegselt, siis loetakse leping lõppenuks laenu tasumisega. Samas olukorras, kus kostja

omapoolset laenu tähtaegselt tagasimaksmise kohustust ei täida, ei saa ta kohustuse rikkumise

teel n-ö pikendada laenulepingu kehtivust. Seega leidis maakohus õigesti, et pooltevaheline

leping lõppes selles sätestatud kuupäeval, s.o 15.09.2019.

33. Maakohus tuvastas ka õigesti, et lepingu punktist 3.1 tulenes kostjale kohustus tasuda

laenuandjale intressi 2% kuus, s.o 24% aastas. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tegemist ei

ole ebamõistlikus määras intressiga ning lepingut ei saa pidada tühiseks VÕS § 406² lõike 1

järgi liigkõrge krediidi kulukuse määra tõttu. Kostja käsitlus intressimäära arvestamisel on

ekslik. Esiteks on väär arusaam, mille kohaselt intressimäär suureneb iga aastaga. Seadusest

ega kohtupraktikast sellist põhimõtet ei tulene. Lepingu järgi on intress 2% kuus, mis aasta

peale arvestatuna on kokku 24%. Järgneval aastal on intressimäär jätkuvalt 2% kuus ning aastas

samuti 24%, ja nii igal järgneval aastal. Seega ei ole õige kostja arusaam, et kui esimesel aastal

on intressimäär 24% (s.o 2% x 12 kuud), siis järgmisel aastal lisandub intressimäärale iga kuuga

täiendavalt 2%. Kolleegium märgib, et sellisel juhul ei oleks enam intressimäär 2% kuus, vaid

4% kuus (kostja käsitluse järgi oleks teisel aastal intressimäär 48%, mis 12 kuu peale jagatuna

teeks 4% kuus), mis aga ei ole kooskõlas lepingus kokkulepituga. Eeltoodust tulenevalt on

asjakohatu ka kostja vastuväide laenulepingu tühisusest seoses tüüptingimuseks oleva

progresseeruva intressiga. Teiseks on maakohus seoses intressinõudega kostjale õigesti

selgitanud, et intressi arvestamine lõppes laenulepingu tähtaja lõppemisega 15.09.2019,

millisest kuupäevast alates tekkis hagejal õigus nõuda üksnes viivist (ja / või kahjuhüvitist).

34. Kuivõrd tegemist ei olnud ebaproportsionaalselt kõrge intressimääraga, ei saa laenulepingut

pidada ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 mõistes heade kommetega vastuolus

olevaks. Seega ei oma tähendust kostja väited nn sundolukorras lepingu sõlmimisest (TsÜS

§ 86 lõige 2), kuna lõikes 2 sätestatud asjaolud peavad esinema koosmõjus punktides 1 või 2

märgituga. Vaatamata eeltoodule leiab ringkonnakohus, et kostja vastavad väited on ka

põhjendamata ja tõendamata. Kolleegium nõustub hageja vastuses kaebusele märgituga, et

kostja on ise esile toonud, et sõlmis laenulepingu olukorras, kus ta väidetavalt vajas raha

äriühingu rahaliste kohustuste vähendamiseks (kostja 13.04.2021 vastuse punkt 1.3.1), millisel

juhul ei ole tegemist erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse ega muu sellise

asjaoluga. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks olnud füüsilise isikuna kuidagi mõjutatud ettevõtte

rahalisest seisukorrast. Samuti ei ole kostja esile toonud, et vaidlusalune laen oli äriühingu

jätkusuuliku tegevuse tagamise seisukohast hädavajalik. Seega ei olnud ka ettevõttel

erakorralist vajadust laenu võtmiseks, mistõttu ei saanud olla ka kostja ettevõtte juhatuse

liikmena sundolukorras. Kostja esitatud laenulepingud ja viited kolmandate isikute vahel

sõlmitud laenulepingutele ei ole asjakohased ega tõenda, et hageja kasutas ära kostja

sundolukorda.

35. Kolleegium ei nõustu ka kostja väitega, et hageja poolt põhivõlgnevuse ja viivise kohtu

kaudu nõudmine on hea usu põhimõttega vastuolus, kuivõrd kostja oli neid nõudeid

kohtuväliselt juba tunnustanud. Hageja on vastuses kaebusele esile toonud, et enne kohtusse

pöördumist toimusid poolte vahel läbirääkimised (e-kirjavahetus t lk 23–26) ning hageja oli

paindlik kokkuleppe sõlmimise osas, kuid kostja teatas 30.12.2020 e-kirjas, et ta ei pea

vajalikuks kokkuleppe sõlmimist, vaidlustas osa nõudest ning jätkas võlgnevuse vähendamist

enda esialgse ettepaneku alusel. Kolleegium märgib, et kuivõrd tegemist oli sissenõutava

nõudega, oli hagejal õigus see kohtule esitada, kuna viidatud e-kirjavahetusest nähtuvalt oli

2-20-19276

kostja nõus võlgnevust tasuma üksnes oma tingimustel, kuid hagejalt ei saa eeldada kostja

ettepanekuga nõustumist. Maksegraafiku sõlmimine sissenõutavaks muutunud nõude osas on

võlausaldaja poolne vastutulek võlgnikule, mida ei saa eeldada ega sellises olukorras kohtu

poole pöördumist pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.

36. Kostja on vaidlustanud otsuse ka menetluskulude jaotuse osas, paludes jätta maakohtu

menetluses tekkinud menetluskulud poolte endi kanda. Samas puuduvad kaebuses selle väite

osas täielikult põhjendused. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude

jaotamisel menetlusnorme rikkunud. Arvestades, et hagi kuulus rahuldamisele, oli põhjendatud

jätta menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda. Kostja ei ole esile toonud ka

asjaolusid, millest saaks sellise kulujaotuse puhul järeldada TsMS § 162 lõike 4 mõistes äärmist

ebaõiglust või ebamõistlikkust kostja suhtes. Täiendavalt märgib kolleegium, et kostja ei ole

esile toonud ka TsMS § 168 lõike 6 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, st asjaolusid,

millest saaks järeldada, et kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Nagu

eelnevalt märgitud, toimusid poolte vahel enne hagi esitamist läbirääkimised ning kuigi

kirjavahetusest nähtub, et kostja tunnistas algusest peale põhivõlga ja viivist, soovis ta neid

tasuda oma tingimustel, millega hageja ei nõustunud ning sellises olukorras oli hageja

õigustatud hagiga kohtu poole pöörduma.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

37. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lõike 1 järgi kostja kanda.

38. Kuivõrd maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda ka

ringkonnakohus. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva

otsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lõige 4).

(allkirjastatud digitaalselt)