3-21-1079/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. mai 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1079

Haldusasi

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kaebus Vabariigi

Valitsuse 19. augusti 2020. a korralduse nr 282 p 2014

õigusvastasuse tuvastamiseks osas, mis puudutab

välistingimustes

korraldatavatele

avalikele

koosolekutele kehtestatud piiranguid

Menetlusosalised

Kaebaja – SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks,

esindajad VV ja HN

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindaja NN

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. oktoobri 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

SA

Perekonna

ja

Traditsiooni

Kaitseks

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Tallinna Halduskohtu 1. oktoobri 2021. a otsus haldusasjas nr 3-21-1079 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.06.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-21-1079

2(12)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus võttis 19.08.2020 vastu korralduse nr 282 (korraldus nr 282), mis

puudutas COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikke meetmeid ja piiranguid ning

millega nähti mh ette piirangud välistingimustes toimuvatele avalikele koosolekutele.

Korraldust nr 282 muudeti hiljem korduvalt, sh välistingimustes peetavaid avalikke

koosolekuid puudutavas osas. Korralduse nr 282 p 2014 alap-dest 6 või 7 ja p-dest 2016‒2020

tulenevate koosolekute maksimaalse osavõtjate arvu ja toimumise kellaaegadega seotud

piirangute, mis kehtisid kaebuse esitamise ajal ja hiljem kuni korralduse nr 282 kehtivuse

lõppemiseni 26.08.2021, sisu oli kokkuvõttes järgmine:

1) kehtivusega 17.05.2021‒30.05.2021 – osalejate arv ei ole suurem kui 25 isikut rühmas ega

rohkem kui 250 isikut kokku ning koosolek ei toimu ajavahemikus kell 22.00‒06.00;

2) kehtivusega 31.05.2021‒10.06.2021 ‒ osalejate arv ei ole suurem kui 25 isikut rühmas ega

rohkem kui 250 isikut kokku ning koosolek ei toimu ajavahemikus kell 22.00‒06.00, kuid

planeerimata asjaolust tingituna võib koosolek lõppeda hiljem, ent peab lõpetatud olema igal

juhul kell 23.00;

3) kehtivusega 11.06.2021‒13.06.2021 ‒ osalejate arv ei ole rohkem kui 1000 isikut kokku;

4) kehtivusega 14.06.2021‒27.06.2021 ‒ osalejate arv ei ole rohkem kui 1000 isikut kokku, ent

kontrollitud isikute (ehk isikud, kes on kas: a) teinud SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi, mille

tulemus on negatiivne või SARS-CoV-2 RT-PCR testi, mille tulemus on negatiivne või b) on

alla 12-aastane (alates 09.08.2021 kehtiva redaktsiooni kohaselt alla 18-aastane) või

erivajadusega või c) tõendatult COVID-19 haiguse läbipõdenud, vaktsineeritud või

vaktsineerituga võrdsustatud isik) osavõtu korral võib olla 9000 osalejat;

5) kehtivusega 28.07.2021‒01.08.2021 ‒ osalejate arv kokku ei ole rohkem kui 5000 isikut, ent

kontrollitud isikute osavõtu korral võib olla 12 000 osalejat;

6) kehtivusega 02.08.2021‒08.08.2021 ‒ osalejate arv kokku ei ole rohkem kui 1500 isikut, ent

kontrollitud isikute osavõtu korral võib olla 12 000 osalejat;

7) kehtivusega 09.08.2021‒25.08.2021 ‒ osalejate arv kokku ei ole rohkem kui 100 isikut, ent

kontrollitud isikute osavõtu korral võib olla 12 000 osalejat.

2. SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks esitas 19.05.2021 Tallinna Halduskohtule

kaebuse korralduse nr 282 tühistamiseks osas, millega kehtestati piirangud avalike koosolekute

läbiviimisele välistingimustes. Seoses vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamisega alates

26.08.2021 taotles kaebaja kohtuistungil vaidlustatud osas korralduse nr 282 õigusvastasuse

tuvastamist vastavalt HKMS § 152 lg-le 2.

Avalike koosolekute korraldamine on üks kaebaja põhikirjaline tegevus ning vaidlustatud

piirangud piirasid kaebajale Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 47 tagatud õiguse teostamist

3-21-1079

3(12)

ebaproportsionaalselt, kuivõrd piirangute kehtestamisel ei olnud alust eeldada, et COVID-19

haigust põhjustav viirus leviks märkimisväärselt välistingimustes. Terviseametilt saadud teabe

kohaselt on 05.05.2021 seisuga välistingimustes kõnealuse viiruse edasiandmine kinnitust

leidnud vaid 43-l juhul, mis moodustas vaid 0,034% kõigist nakatumisjuhtumitest. Vaidlustatud

piirangute mõju nakatumise pidurdamisele on (kui üldse) minimaalne, samas on

koosolekuvabaduse riive väga ulatuslik, pidades silmas, et piirangute kohaselt lubatud

suurusega hulga inimese osalusel saab korraldada vaid väga väikese mastaabiga meeleavaldusi,

mis ei pruugi uudisekünnist ületada ega võimalda avaliku võimu teostajatele jõulise sõnumi

edastamist. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et pelgalt üldise viitega tervise kaitse kaalutlusele

ning piirangu tegelikku vajalikkust ja mõju hindamata ei ole selliste piirangute kehtestamine

lubatav, samas kui vaidlustatud korraldusest ei nähtu kuidagi, et konkreetselt välistingimustes

toimuvate koosolekute suhtes kehtestatud piirangutel oleks nende prognoositavat mõju

arvestades põhjuslik seos nakatumiste vähenemisega.

Vaidlusaluste piirangute kehtestamine haldusaktiga on põhimõtteliselt õigusvastane, kuna

haldusakti, sh üldkorraldusega ei ole lubatav kehtestada tervet elanikkonda ja kogu riigi

territooriumi puudutavaid üldkehtivaid norme. Valitud akti vorm takistab ka sellega kehtestatud

piirangute põhiseaduspärasuse kontrollimist. Regulatsiooni ulatuselt on korralduse nr 282 näol

tegemist määrusega, mille andmiseks puudub aga asjakohane volitusnorm ja mis on seetõttu

PS-ga vastuolus.

3. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja seab kahtluse alla kaebuse tähtaegsuse. Välistingimustes toimuva avalikust

koosolekust osavõtjate piirarv, mida on küll vastavalt epidemioloogilisele olukorrale korduvalt

muudetud, on iseenesest kehtinud korralduse nr 282 vastuvõtmisest saadik ning sarnased

piirangud kehtisid ka varem, mistõttu on usutav, et kaebaja oli neist piirangutest teadlik palju

varem, pidades mh silmas, et ta registreeris avaliku koosoleku 12.02.2021, mil kehtis 500

osavõtja piirang.

Vastustaja seab kahtluse alla kaebaja kaebeõiguse. Küsitav on, kas sihtasutus saab oma

olemusest ja eesmärgist lähtudes kuuluda PS § 47 kaitsealasse. Kaebajal ei ole seadusest

tulenevalt populaarkaebuse esitamise õigust.

Vaidlustatud korraldus on nii sisult kui vormilt üldkorraldus ehk halduse üksikakt, millise vormi

on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses (NETS) ette näinud seadusandja. Üldkorralduse

vorm on piirangu kohaldamisalasse jääva isiku jaoks soodsam, kuna võimaldab piirangut

vahetult kohtus vaidlustada ja vajadusel taotleda ka esialgse õiguskaitse kohaldamist. Samuti

võimaldab üldkorralduse vorm valitsusel piiranguid kiiremini muuta, tulenevalt reaalsest

olukorrast ja vajadustest.

Vaidlusaluste avalikke koosolekuid puudutavate piirangute kehtestamine oli vajalik ja

mõõdukas meede COVID-19 kui uudse ja ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks,

kusjuures piirangute eesmärk oli nimelt anda võimalus teatud tingimustel välistingimustes

koosolekuid pidada. Vastustaja märgib siiski, et PS §-st 47 tulenevat õigust saab kasutada ka

füüsiliselt kogunemata. Üks olulisi ja põhilisi meetmeid nakkuse levimise tõkestamiseks on

inimeste lävimise piiramine, mida vaidlusaluste piirangutega tehtigi. Piirangute kehtivuse

pikendamist või leevendamist on alati kaalutud, lähtudes tegelikust epidemioloogilisest

olukorrast ja selle muutumisest, mh võttes arvesse uute ja eelnevatest nakkavamate viirustüvede

jõudmist Eestisse. Välistingimustes peetava avaliku koosoleku 10 osavõtja piirangu

kehtestamisel 09.03.2021 lähtuti sellest, et eelmise päeva seisuga lisandus 1181 positiivset

testitulemust, haiglates oli 626 patsienti, kellest 36 juhitaval hingamisel ja ööpäeva jooksul suri

14 inimest, lisaks oli levima hakanud uus tüvi ehk tegemist oli olukorraga, kus tõsises ohus oli

3-21-1079

4(12)

nii inimeste tervis ja elu kui ka üldine arstiabi kättesaadavus. Edaspidi, kui nakatumiste ja

haiglaravi vajavate patsientide hulk langes, asuti kohe leevendama ka piiranguid. Valitsus on

piiranguid pidevalt muutnud ja ajakohastanud.

Epideemia olukorras kehtestatud piirangute eesmärgiks on tagada PS §-s 28 sätestatud igaühe

õigus tervise kaitsele ehk kaitsta isikute elu ja tervist ning ohjata COVID-19 haiguse

epideemilist levikut, et vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi

tuumikfunktsioonide toimimine. Olukorras, kus teiste inimestega kokkupuutel on suur oht

viiruse levikuks, lasub riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sh piirata sobival viisil selle

eesmärgi saavutamiseks isikute kokkupuutumise võimalusi. Piirangute aluseks ei saa olla uudse

ohtliku nakkushaiguse korral üksnes see, kas just selle asjaolu kohta on teadusartikleid või kas

neid on piisavalt.

COVID-19 haigus levib ka õues – Terviseametil on 2021. a veebruari lõpust teada kindlasti 43

sellist juhtu, 25‒30% juhtudest jääb nakatumise koht teadmata. Seetõttu ei saa asuda

seisukohale, et välistingimustes koosoleku pidamise piiramine on asjakohatu, kuna puuduvad

ka usaldusväärsed võrdlusandmed olukorrast riigis, kui piiranguid ei oleks kehtestatud. Kuigi

SARS-CoV-2 viirus levib kiiremini siseruumides, on ka välistingimustes nakatumine võimalik

ning uued viiruse variandid on varasematest nakkavamad, mistõttu on ka välistingimustes

viirust kandvalt inimeselt nakkuse saamise võimalus sedavõrra suurem. Välistingimustes

rakendatavate meetmete olulisust rõhutavad ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ning

Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC).

4. Tallinna Halduskohus jättis 01.10.2021 otsusega kaebuse rahuldamata, poolte

menetluskulud nende endi kanda ning rahuldamata vastustaja 23.09.2021 taotluse kohtuistungi

protokolli parandamiseks.

Vaidlusaluste piirangute kehtestamine üldkorralduse ehk formaalses mõttes üksikaktiga oli

õiguspärane. COVID-19 haiguse iseloomu ja leviku kohta olemas olnud andmetest lähtudes

ning muteeruva SARS-CoV-2 viiruse põhjustatud uue haiguse osas valitsenud põhjalike ja

tõsikindlate teadmiste puudumist silmas pidades olid vaidlusalused kogunemisvabaduse

piirangud rahvatervise kaitse ning nakkushaiguse leviku tõkestamisega seotud legitiimise

eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja sobivad ega piiranud asjaomast kogunemisvabadust

ülemääraselt. Vabariigi Valitsus on vaidlusaluste piirangute kehtestamisel lähtunud mõistlikest

kaalutlustest ega ole teinud olulisi kaalutlusvigu.

Korraldus nr 282 on Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p-ga 23 kehtetuks

tunnistatud. Olukorras, kus korraldust nr 282 on kohtumenetluse kestel korduvalt muudetud,

saab kaebaja HKMS § 152 lg 2 alusel tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ülemineku korral

nõuda õiguspärasuse kontrolli kõigi nende korraldusest tulenevate piirangute osas, mis kehtisid

kaebuse esitamisest kuni korralduse kehtetuks tunnistamiseni. 19.05.2021 ehk kaebuse

esitamise ajal tulenesid vaidlusalused piirangud korralduse nr 282 p 2014 alap-st 6 Vabariigi

Valitsuse 13.05.2021 korraldusega nr 197 kehtestatud redaktsioonis, mis hakkas sellisena

kehtima 17.05.2021 ehk kaks päeva enne kaebuse esitamist. Korralduse nr 282 ja seda muutvate

korralduste näol on tegemist üldkorraldustega. HKMS § 46 lg-st 1 koosmõjus väljakujunenud

kohtupraktikaga (vt Riigikohtu 13.02.2008 määrus nr 3-3-1-95-07) tuleneb, et määratlemata

arvu juhtumeid käsitleva üldkorralduse (või selle üksiku sätte) vaidlustamiseks saab isik

kaebuse esitada 30 päeva jooksul üldkorralduses ette nähtud käitumisjuhise mõju ilmnemist

arvates. 17.05.2021 kehtima hakanud piirang ei saanud kaebajale ühelgi juhul mõju hakata

avaldama enne 17.05.2021. Seega oli 19.05.2021 esitatud tühistamiskaebus igal juhul

tähtaegne. Asjaolu, et välistingimustes toimuvate avalike koosolekute osas kehtisid sarnast laadi

piirangud ka varem, ei oma kaebetähtaja kulgemise seisukohast tähtsust. Kui haldusorgan

3-21-1079

5(12)

muudab uue otsusega juba varem kehtestatud piirangu laadi või intensiivsust, tuleb seda

käsitada uue piirangu kehtestamisena ning sellise piirangu tühistamiskaebusega vaidlustamise

tähtaeg hakkab kulgema selle uue otsuse teatavakstegemisest või üldkorralduse puhul selle uue

otsusega kehtestatud piirangu mõjualasse sattumisest.

Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et kaebajal ei ole kaebeõigust. PS §-s 47 sätestatud

igaühe õigus rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada hõlmab ka õigust ja võimalust

selliseid koosolekuid korraldada, kokku kutsuda ja juhtida. Isegi kui tõdeda, et vahetut

kogunemise õigust ei saa juriidiline isik teostada, ei ole juriidilise isiku olemusega kuidagi

vastuolus avalike koosolekute korraldamine. Sihtasutus võib olla ellu kutsutud mingisuguste

ühiskondlike või poliitiliste tõekspidamiste kaitse ja levitamise eesmärgil ning selle eesmärgi

täitmise vahendiks võib olla mh avalike koosolekute korraldamine. Lisaks tuleneb

korrakaitseseaduse §-st 64, et juriidiline isik võib olla avaliku koosoleku korraldajaks.

Vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ei ole põhjendatud. Kuigi

korraldus nr 282 on kohtumenetluse ajal kehtetuks tunnistatud, taotles kaebaja kohtuistungil

HKMS § 152 lg 2 alusel menetluse jätkamist vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse

tuvastamiseks. Kaebaja saab nõuda menetluse jätkamist. Vaidlusaluste piirangute eripära

seisneb selles, et vastustaja muudab neid pidevalt, tingituna eelkõige COVID-19 haiguse

levikuga seotud asjaolude muutumisest. Tuvastamisnõude rahuldamise korral saab kaebaja

ühelt poolt loota, et vastustaja edaspidiste piirangute kehtestamisel ei tee neid vigu, mis tingisid

varasema akti õigusvastasuse, teisalt annab see talle tulevaste sarnaste piirangute vaidlustamise

vajaduse korral kaaluka lisaargumendi uue kaebuse (või ka esialgse õiguskaitse taotluse)

põhjendamiseks.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 2 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud

üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi

muutmisele. Kuigi kõigi Eesti õiguse kohaldamisalasse kuuluvate isikute ja paikade suhtes

üldkehtiv käitumisjuhis on materiaalses mõttes käsitatav seadusena ega lähe seetõttu hõlpsalt

kokku haldusakti kui teatud konkreetse või üldtunnuste alusel piiritletud isikulise või ruumilise

kohaldamisalaga reguleerimisvahendi kontseptsiooniga, on seadusandja sellise vormi

vaidlusaluste piirangute kehtestamiseks ette näinud ning see ei kahjusta piirangute mõjualasse

jäävate isikute õigusi, vaid pigem annab nende teostamiseks ja kaitseks paremad võimalused

kui see oleks sarnaste piirangute kehtestamisel õiguse üldaktiga (määrusega). Ühelt poolt

tuleneb NETS § 28 lg-st 6 (nii enne 01.06.2021 kehtinud kui ka pärast seda kuupäeva kehtivas

redaktsioonis), et eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike, ent olulise

ühiskondliku või majandusliku mõjuga meetmed ja piirangud kehtestab Vabariigi Valitsus

korraldusega. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 30 lg 1 kohaselt on Vabariigi Valitsuse

korraldus üksikakt. Seega on seadusandja sõnaselgelt soovinud, et asjaomased piirangud

kehtestataks üksikaktiga. See on mõistlikult põhjendatav vastustaja poolt esile toodud

vajadusega piiranguid pidevalt haiguse levikuga seotud faktiliste asjaolude või teadmiste

taseme muutumisest tingituna kohandada, karmistada või leevendada. Kohus ei nõustu kaebaja

seisukohaga, et üldaktide andmiseks ette nähtud kooskõlastusmenetlus tagaks õigema ja

kaalutletuma otsuse tegemise. Vabariigi Valitsus võtab nii määrusi kui korraldusi vastu

lihthäälteenamusega ning konkreetse valitsuse liikme võimalused hääletada määruse

vastuvõtmise vastu ei ole paremad tema võimalusest hääletada korralduse vastuvõtmise vastu.

Ka ametikandjad, kes saavad sõnaõigusega osa võtta Vabariigi Valitsuse istungitest (nt

õiguskantsler), saavad sõna võtta ja arvamust avaldada ühtmoodi nii valitsuse üld- kui üksikakti

eelnõu kohta. Üksikakti üle ei saa õiguskantsler teostada abstraktset normikontrolli, seevastu

hõlmab üksikakti kohtulik kontroll igal juhul selle kontrollimist, kas üksikakt (üldkorraldus) on

kooskõlas seaduse ja põhiseadusega.

3-21-1079

6(12)

Nakkushaiguse leviku tõkestamine on legitiimne eesmärk PS §-s 47 nimetatud põhiõiguse

piiramiseks. Nii korralduse nr 282 põhjendustest ja selle esialgsest seletuskirjast1 kui ka

seletuskirjadest, mis on lisatud hilisematele Vabariigi Valitsuse korraldustele, millega

korralduse nr 282 sätteid muudeti2, nähtub üheselt, et korralduses sätestatud piirangute

kehtestamise põhjuseks on COVID-19 haiguse leviku tõkestamine. Eelnimetatud

seletuskirjadest ning teadusnõukoja soovitustest3 nähtub veenvalt, et COVID-19 haigus levis

Eestis 2021. a veebruaris ja sellele järgnevatel perioodidel ulatuslikult. Sellisel eesmärgil

piirangute kehtestamise võimalus tuleneb sõnaselgelt NETS § 28 lg 5 p-st 2 koosmõjus lg-ga 6.

Välistingimustes toimuvate avalike koosolekute suhtes kehtestatud piirangud, mis puudutasid

osavõtjate arvu ning teatud redaktsioonides ka toimumise kellaaegu, olid sobivad. Kõigi

asjaomaste korralduste seletuskirjadest nähtub, et piirangute kehtestamisel on vastustaja

lähtunud sellest, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt

inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis

olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu, viirus

levib paremini halvasti ventileeritud ja suure inimeste hulgaga siseruumides, kus inimesed

viibivad pikka aega. Viiruse sellise iseloomu osas on neis seletuskirjades osutatud WHO

veebilehel avaldatud teabele. Tegemist on autoriteetse rahvusvahelise organisatsiooniga, kelle

antud hinnangust võis Vabariigi Valitsus lähtuda. Seletuskirjades esitatud ja eelviidatud allikas

kajastatud andmed on piisavad, tegemaks mõistlikku järeldust, et asjaomase viiruse jõudmine

ühelt selle kandjaks olevalt inimeselt teiseni on tõenäoline, kui need inimesed puutuvad lähedalt

kokku. Seletuskirjadest nähtub ning ka kohtuistungil selgitas vastustaja esindaja, et nakatumise

tõenäosus on seda suurem, mida lähemal nakatunud inimesele olla ja mida pikaajalisemalt tema

lähedal viibida. Eelviidatud seletuskirjades on viidatud ECDC hinnangutele. Kohtumenetluses

on vastustaja esitanud tõlke ECDC 24.09.2020 suunistest COVID-19 kaitsemeetmete

rakendamiseks, kust nähtuvalt soovitatakse katsemeetmena füüsilise kontakti vältimist ja

distantsi hoidmist, mööndes samas, et teadlased ei ole kindlad, kui kaugele SARS-CoV-2 viirus

levib ja millistest tingimustest täpselt levik sõltub (lk 8). Nimetatud soovituses (lk 18, p. 9.8)

on eraldi käsitletud rahvakogunemisi, sh on nimetatud nii siseruumides kui väljas toimuvaid,

tõdedes, et „[s]ee meede on soovitatav viiruse kogukonnasisese leviku korral haiguse

esinemissagedusest olenemata“. Samas märgitakse, et „massiüritusel on inimestel teistega

tavapärasest rohkem lähedasi kokkupuuteid, mis kestavad pikemat aega, vahel ka kitsastes

oludes“. See tõdemus käib ka õues toimuva ürituse kohta. Kuigi nakatumine siseruumis on

märksa tõenäolisem kui välisõhus, ei ole alust väita, et piisknakkusena ei saaks see ühelt

inimeselt teisele levida välisõhus, eelkõige olukorras, kus inimesed seisavad välisõhus viibides

teineteise lähedal pikema aja vältel, nagu see võib olla näiteks avalikul koosolekul. Selgete ja

usaldusväärsete andmete puudumisel selle kohta, et viirus välisõhus ei levi, oli seega

välistingimustes peetavate koosolekutest osavõtjate arvu piiramine iseenesest sobiv meede,

kuna see põhimõtteliselt soodustab eesmärgi saavutamist ning vähendab sellistel koosolekutel

nakkuse leviku võimalust. On ilmne, et mida vähem ilmub koosolekule inimesi, seda väiksem

on tõenäosus, et nende hulka satub viiruse kandja, kes võib nakatada temaga lähikontaktis

olevaid inimesi. Samuti on väiksema osavõtjate arvu korral suurem tõenäosus, et koosolekust

osavõtjad püsivad teineteisest kaugemal.

Vabariigi Valitsuse korralduste seletuskirjadest nähtub selgelt, et silmas peeti vajadust

vähendada kõiksuguseid võimalusi haiguse levimiseks, tagades seeläbi igaühele PS §-st 28

tulenev õigus tervise kaitsele ja selle raames kindlustada raviteenuse osutamise toimepidevus

ehk vältida eelkõige raviasutuste ülekoormamist COVID-19 patsientidega ja sellega kaasnevat

1 https://www.kriis.ee/sites/default/files/eriolukord/sel_vv20282k_.pdf

2 https://www.kriis.ee/et/hadaolukorra-aegsed-oigusaktid

3 https://pilv.riigikantselei.ee/index.php/s/Ljbx8Yc6s9ANGQ6#pdfviewer

3-21-1079

7(12)

vajadust vähendada muude raviteenuste osutamist. Seejuures ei olnud kindlat teaduspõhist

teadmist, mis võimaldanuks selgelt prognoosida, kuidas COVID-19 (mh seda põhjustanud

viiruse uute tüvede ilmnemisel) täpselt erinevatel inimestel avaldub, kui palju võib sellega

kaasneda ravivajadust, intensiivravi vajadust jms. Isegi kui tõdeda, et haiguse n-ö esimese laine

ajal ei olnud Eestis ravivajaduse maksimaalset võimekust vaja rakendada, on üldteada, et selline

ravivajadus osutus olemasolevast suuremaks mitmes teises riigis. Sellise olukorra vältimiseks

ennetavate meetmete võtmise vajalikkust ei pidanud Vabariigi Valitsus põhjendama

üksikasjalike mudelarvutuste või kontrollitavate riskiprognoosidega ega olekski saanud seda

teha, sest piisavaid andmeid, kuidas haigus edaspidi levima hakkab või kuidas see leviks juhul,

kui näiteks välistingimustes toimuvaid üritusi, sh koosolekuid, mitte piirata, ei olnud. Selliste

kaitsemeetmete planeerimisel ja võtmisel saab meedet mittevajalikuks pidada vaid juhul, kui on

ilmselge, et sama hüve saamiseks (st viiruse leviku kontrolli alla saamiseks, leviku vältimiseks)

oleks olnud muid, isikute õigusi vähemkoormavaid meetmeid. Praegusel juhul see nii ei olnud.

Vastustaja ei toiminud meelevaldselt. Vabariigi Valitsuse korralduste seletuskirjadest ja seal

viidatud teadusnõukoja soovitustest nähtub, et piirangute kehtestamisel, nende kehtima

jätmisel, karmistamisel või leevendamisel võeti alati aluseks nakkuse levikut iseloomustavad

andmed. Vaadates seda, kuidas ja millistel asjaoludel korralduses nr 282 sätestatud avalike

koosolekutega seotud piiranguid eeskätt 2021. a mais, juunis ja juulis leevendati, nähtub selge

seos ühelt poolt haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide arvu vähenemisega, teisalt sellega,

et levinumaks muutusid uued viirustüved, mis teadusnõukoja hinnangul olid varasematega

võrreldes nakkavamad, mistõttu ei pidanud valitsus otstarbekaks tegevuspiiranguid sootuks

kaotada. Samuti nähtub, et 2021. a augusti alguses tehtud otsused piirangute karmistamise kohta

olid jällegi kantud haigestumuse suurenemisest.

Tegemist ei olnud PS §-s 47 nimetatud põhiõiguse väga intensiivse piiramisega. Ühegi vaatluse

all oleva korralduse nr 282 redaktsiooni kohaselt ei keelatud välistingimustes avaliku koosoleku

korraldamist täielikult, vaid seati maksimaalseks osavõtjate arvuks vastavalt alguses 250 (st

maksimaalselt 25 inimest grupis), seejärel 1000, siis 1500, seejärel 5000 ning augustikuus jälle

üksnes 100. Tasakaal, mille Vabariigi Valitsus leidis avalike koosolekute korraldamise ja PS §-

st 28 igaühele tuleneva õiguse tõhusa tagamise vahel, oli kokkuvõttes mõistlik. Kaebaja näol

on tegu üldtuntud organisatsiooniga ning kaebaja korraldatavad meeleavaldused on seal

käsitletavaid ühiskonnaelu küsimusi silmas pidades pigem alati olnud meedia arvestatava

tähelepanu all. Kuna vaadeldaval ajal kehtisid erinevad tegevuspiirangud väga paljudes

tegevusvaldkondades, oli ka alternatiivseid teemasid, mida kajastada, vähem. Selles olukorras

ei saa uskuda, et isegi tavapärasemast väiksema osalejaskonnaga koosolek ei oleks pälvinud

piisavalt tähelepanu.

Korralduse nr 282 viimase kehtiva redaktsiooniga kehtestatud 100 osavõtja piirangu puhul tuleb

tähele panna, et selle kehtestamiseke antud korralduse seletuskirjas ja teadusnõukoja augustikuu

soovitustes osutatakse, et nakatumisnäitajad olid uuesti hakanud oluliselt tõusma ning teiseks

rõhutas teadusnõukoda esimese asjana vajadust kiirendada vaktsineerimist. Korralduse nr 282

p-dest 2016‒2020 tulenev võimalus korraldada juba vägagi suurearvulisi avalikke koosolekuid

tingimusel, et korraldaja kontrollib osavõtjate n-ö Covid-tõendeid, on samuti asjaolu, mis

korralduse nr 282 p-st 2014 tulenevate piirangute intensiivust vähendas. Kaebajal oli võimalik

korraldada suurema osavõtjaskonnaga koosolek, võimaldades osavõttu vaid inimestele, kelle

puhul nakkuse edasi kandmise või nakatumise tõenäosus on väike tulenevalt sellest, et nad on

nakkushaiguse läbi põdenud või vaktsineeritud või nende puhul on meditsiiniliselt tõendatud,

et nad ei ole nakkusohtlikud.

Vabariigi Valitsus lähtus välistingimustes toimuvaid avalikke koosolekuid puudutavaid

piiranguid kehtestades asjakohastest kaalutlustest, ei jätnud ühtki piirangute kehtestamise

3-21-1079

8(12)

seisukohast olulist asjaolu tähelepanuta ega omistanud ühelegi huvile või õigusele

meelevaldselt suurt või kesist kaalu. Neil asjaoludel ei olnud piirangud õigusvastased.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks palub 01.11.2021 apellatsioonkaebuses

tühistada Tallinna Halduskohtu 01.10.2021 otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus ning jätta

menetluskulud vastustaja kanda.

Vaidlusaluste piirangute kehtestamine üldkorraldusega on õigusvastane. Üksnes asjaolu, et

seadusandja on sellise vormi piirangute kehtestamiseks NETS-s ette näinud, ei too automaatselt

kaasa võimalust kehtestada korraldus, mis on suunatud kõigile Eesti inimestele üldkehtiva

käitumisjuhisena. Vastasel juhul kaoks ära kontseptuaalne vahetegu üld- ja üksikakti vahel.

Kohus peaks hindama mh NETS § 28 lg-s 6 sätestatu õiguspärasust. Kaebaja hinnangul on

viidatud volitusnorm NETS-s PS-ga vastuolus. Kaebaja ei nõustu, et haldusakti vorm tagaks

paremini isikute õiguste kaitse. Vastustaja mitmed taotlused asja menetluse lõpetamiseks

viitavad võimalusele, et vormiliste puuduste tõttu võidakse näiteks pärast 30-päevalise

kaebetähtaja möödumist kaebus tagasi lükata. Samuti ei saa halduse üksikaktide suhtes teostada

põhiseaduspärasuse kontrolli õiguskantsler. HMS-s sätestatud võimalusega üldkorralduse

kehtestamiseks on silmas peetud nt menetluse lihtsustamist ühe omavalitsuse samaliigiliste

haldusakti adressaatide puhul. Seaduse alusel määrusega kehtestatud piirangud, mis läbivad

eelneva kooskõlastusringi ja on õiguskantsleri järelevalve objektiks, tagavad paremini

üksikisikute kaitse. Õigusriikluse põhimõtte seisukohast oleks üksikisikute õigused ja avaliku

võimu teostamine kooskõlas PS-ga veelgi paremini tagatud, kui piirangud kehtestataks

parlamendi poolt seadusega. Praeguses olukorras on parlament pandeemia ohjamisest sisuliselt

kõrvale tõrjutud ning valitsus on asunud täitma nii seadusandliku kui täidesaatva võimu

ülesandeid.

Korraldusega nr 282 on piiratud olulist põhiõigust – koosolekuvabadust. Selline piirang peab

olema kooskõlas PS-s sätestatuga ning ka põhinema faktiliselt ja teaduslikult põhjendatud

alusel. Kumbki eeldus ei ole praegusel juhul täidetud. Kuna puudub faktiline alus eeldada, et

SARS-CoV-2 viirus välistingimustes märkimisväärselt levib, oli ebaproportsionaalne

kehtestada välistingimustes peetavatele avalikele kogunemistele nii ulatuslikke piiranguid.

Kaebaja ei nõustu, et korralduse nr 282 ja seda muutvate korralduste seletuskirjades esitatud

põhjendused on piisavad, asumaks seisukohale, et välistingimustes toimuvate avalike

koosolekute suhtes kehtestatud piirangud olid sobivad. Samuti ei saa piiranguid pidada

vajalikuks ega mõõdukaks. Pelgalt üldise viitega tervise kaitse kaalutlusele ning piirangu

tegelikku vajalikkust ja mõju hindamata ei ole selliste piirangute kehtestamine lubatav, kui

vaidlustatud korraldusest ei nähtu, et välistingimustes toimuvate koosolekute suhtes kehtestatud

piirangutel oleks nende prognoositavat mõju arvestades põhjuslik seos nakatumiste

vähenemisega. Terviseameti andmetel oli 05.05.2021 seisuga välistingimustes kõnealuse

viiruse

edasikandmine

kinnitust

leidnud

vaid

43-l

juhul

(s.o

0,034%

kõigist

nakatumisjuhtudest). Halduskohtu otsuses on jäänud analüüsimata võimalus nakkuse levikuks

(mis on kaduvväike) ja piirangute prognoositava mõju põhjuslik seos nakatumise

vähenemisega. Põhjendatud ei ole halduskohtu väide, et tegemist ei olnud PS §-s 47 nimetatud

põhiõiguse väga intensiivse piiramisega.

Halduskohus on eksinud PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõtte ning §-s 19 sätestatud vaba

eneseteostuse põhimõtte vastu, kuna inimeste õigust otsustada oma kehalise puutumatuse üle ei

saa seada sõltuvusse välistest piirangutest. Meditsiiniliste protseduuridega nõustumine peab

3-21-1079

9(12)

olema igaühe sisemise veendumusega kooskõlas. Lisaks on vale piirata põhiseaduslikku õigust

pidada avalikke koosolekuid lähtuvalt varjatud eesmärgist survestada isikuid vaktsineerima.

6. Vabariigi Valitsus palub 29.11.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda.

Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohaga selle kohta, miks olid asjassepuutuvad

kogunemisvabaduse piirangud kehtestatud üksikakti ehk üldkorraldusega. Vastustaja selgitas

seda küsimust oma 21.06.2021 vastuses ja 15.09.2021 kohtuistungil. Valitsus on epideemia

algusest alates pidanud oluliseks, et: 1) ühiskond ja piirangu adressaadid saaksid võimalikult

lihtsalt ühest kohast teada kõikidest piirangutest ja nende muudatustest; 2) nõuded ja piirangud

oleksid sihistatud ja sõnastatud nii konkreetselt, et iga kohustuse adressaat saaks aru, mida peab

tegema või mis on keelatud. Eelneva saavutamiseks valiti vormistuslik lahendus, kus kõik

piirangud on koos ja nähtuvad ühest piirangute terviktekstist. Vaidlusalusest korraldusest

tulenes rida erinevaid tähtajalisi ettekirjutusi, need kõik kehtisid lühiajaliselt ja nende kehtivus

lõpetati või neid muudeti sõltuvalt epidemioloogilise olukorra muutumisest, mida pidevalt

jälgiti.

Vastustaja hinnangul ei ole üksik- ja üldakti määrajaks mitte niivõrd selle adressaatide ring,

territoorium ja mõju ulatus, vaid üld- või üksikjuhu lahendamise vajadus. Ajutisus ning sõltuvus

konkreetsest ohuolukorrast määravad, et probleem tuleb lahendada sellisel kujul ja sellises

olustikus, nagu ta esineb lahendamise momendil. Üldnormidena tulnuks nõuded ja piirangud

kehtestada märkimisväärselt abstraktsemalt, mis poleks aga pakkunud samasugust konkreetsust

ega arvestanud kiiresti muutuvaid olusid.

Arvestades faktilisi asjaolusid ja iga ajahetke teadmisi, oli koosolekute piiramine vaidlustatud

korralduste kehtimise ajal asjakohane meede. Kõik asjakohased näitajad ja põhjendused on

toodud seletuskirjades. Vastustaja on viidanud mitmele olulisele allikale, sh ECDC

dokumendile, mis kinnitab, et viirus levib välisõhus ja leviku tõkestamiseks tuleb võtta

tarvitusele meetmeid ning kogunemiste keeldu on peetud üheks tõhusamaks meetmeks.

Nõustuda ei saa väitega, et WHO ning ECDC juhised on umbmäärased – juhised tuginevad

erinevatele alusandmetele ja arvestavad riikide esitatud sisendeid. Vastuseks kaebaja väitele, et

välistingimustes nakatunute arv on marginaalne, selgitab vastustaja, et kogu maailm lähtub

uuringutest (sh epidemioloogilised uuringud) ja võimalikest riskikohtadest ning täpseid

andmeid iga nakatumise koha kohta ei pruugigi olla teada. Meede üksi ei omaks kriitilisel

ajahetkel nakkushaiguse leviku tõkestamisel kaalu, kui seda ei rakendataks koosmõjus teiste

meetmetega. Eesmärgiks oli vältida rahvakogunemisi õhtusel ja öisel ajal. Öiste tegevustega

kaasneb paratamatult ka riskikäitumine.

Piirangud olid proportsionaalsed. Kogunemisvabadus ei saa üles kaaluda elu ja tervise kaitset.

Olukorras, kus teatud nakkushaiguse levik elanikkonnas on sedavõrd laialdane, et võib löögi

alla seada tervishoiusüsteemi toimepidevuse, on avaliku võimu ülesanne suunata regulatiivsete

kaitsemeetmetega inimeste tegevust nii, et see lõppkokkuvõttes tooks kaasa haigestumise

vähenemise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid kõiki

(HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

3-21-1079

10(12)

8. Praeguses asjas vaieldakse välistingimustes toimuvatele avalikele koosolekutele

kehtestatud piirangute õiguspärasuse üle perioodil kaebuse esitamisest 19.05.2021 kuni

korralduse nr 282 kehtetuks tunnistamiseni 23.08.2021. Lahendades erinevaid esialgset

õiguskaitset puudutavaid määruskaebusi seonduvalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

erinevate piirangutega COVID-19 haiguse leviku tõttu, on ringkonnakohus korduvalt käsitlenud

ka küsimust piirangute kehtestamisest üldkorraldusega. Vaidlustatud korralduse andmiseks oli

olemas õiguslik alus seaduses (NETS § 28 lg 5 p 2 koosmõjus lg-ga 6). NETS § 28 lg-te 5 ja 8

alusel võib Vabariigi Valitsus kehtestada uudse ohtliku nakkushaiguse tõrjeks vajalikke

abinõusid siis, kui epideemilise leviku tõkestamiseks rakendatavate meetmete ja piirangute

kohaldamisega kaasneb oluline mõju ühiskonnale või majandusele. Muu hulgas on Vabariigi

Valitsusel volitus keelata avalike koosolekute pidamine ja avalike ürituste korraldamine ning

kehtestada liikumisvabaduse piiranguid. Need sätted hõlmavad ka õigust piirata inimeste

kogunemist, kes võivad potentsiaalselt nakatada teisi inimesi. Valitsuse otsus peab ühelt poolt

faktilise alusena tuginema parimale sellel ajal kättesaadavale teaduslikule teadmisele; teisalt

võib valitsus meetmete valikul ühtlasi lähtuda legitiimsetest ja proportsionaalsetest

tervishoiupoliitilistest kaalutlustest, sh vajadus saavutada rahvastiku hulgas võimalikult kõrge

vaktsineerituse tase, mis aitab samuti tõkestada nakkushaiguse levikut ja vähendada koormust

haiglasüsteemile.

9. Ringkonnakohus on oma varasemates lahendites rõhutanud, et kehtiv õigus volitab

Vabariigi Valitsust kehtestama uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks põhiõigusi

oluliselt riivavaid meetmeid ja piiranguid vaid üksikjuhtumil (st haldusaktiga). See annab

võimaluse rakendada uudse ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks vajalikke

meetmeid väga operatiivselt ja kohandada neid vastavalt konkreetsel ajahetkel teadaolevatele

andmetele. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud,

ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. Seetõttu ei saa Vabariigi Valitsuse

korraldusega kehtestatud meetmed jääda kehtima määramata ajaks või väga kauaks. Kui

piirangud kujunevad püsivateks, peab PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt nende

üle otsustama seadusandja (nt Riigikohtu 18.05.2021 otsus nr 3-19-549, p 18). Olukorras, kus

COVID-19 pandeemia oli kestnud juba enam kui poolteist aastat ja selle lõppu ei olnud

võimalik prognoosida, vaid pigem oli selge, et koroonaviirus ei kao kuhugi ja sellega peab

ühiskond õppima koos elama, oli ringkonnakohtu hinnangul detsembris 2021. a-l jõudnud kätte

viimane aeg, et rakendatavate piirangute üle otsustaks seadusandja detailsemalt kui seni ja seda

juba lähiajal (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 23). Arvestades praeguses

haldusasjas vaidluse all olevate piirangute perioodi ja väljakujunenud kohtupraktikat selles

küsimuses (nt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 23; Tallinna Ringkonnakohtu

02.12.2021 määrus nr 3-21-2473, p 9; 28.12.2021 määrus nr 3-21-2803, p 24; 02.12.2021

määrus nr 3-21-2432, p 15) saab asuda seisukohale, et avalike koosolekute pidamise ja avalike

ürituste korraldamise piirangud olid piisavalt konkreetsed ja piiritletud ega olnud sellise

intensiivsuse astmega ega kehtinud niivõrd pika ajaperioodi jooksul, mis tinginuks vajaduse

kehtestada piirangud üldaktiga ning seetõttu vaidlusaluse üldkorralduse (NETS § 28 lg 6)

vastuolu PS-ga. Tuleb tähele panna, et koosolekute ja ürituste pidamine ei olnud keelatud, vaid

teatud tingimustega piiratud ning virtuaalne võimalus koosolekuid pidada ja üritusi korraldada

(ehkki see pole üheselt võrdsustatav võimalusega kohtuda silmast silma) oli piiramatult olemas

kogu aeg. Põhjendatud ei ole ka kaebaja mõte korralduse ümberkvalifitseerimisest määruseks,

kuna seadusandja on akti vormi NETS § 28 lg-s 6 sätestanud selgesõnaliselt (üldkorralduse ja

üldakti eristamise kohta vt Haldusmenetluse käsiraamat4, lk 263 jj).

10. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või

tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

4 http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/14765/9985568605.pdf

3-21-1079

11(12)

kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse

otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust

haldusorgani eest. Ringkonnakohus on varasemates lahendites selgitanud (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus nr 3-21-2473, p 10), millistele tingimustele peavad

vastama teadusandmed, et nendele saaks tugineda haldusorgan tervisekriisi ajal nakkuse leviku

tõkestamise meetmete võtmisel ja halduskohus nende prognoosotsuste kontrollimisel. Eeskätt

on nendeks süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning

riigiülesed uuringud, nt ECDC raportid (vt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 27).

Riigikohus rõhutas oma määruses seda, et teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud

järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel

seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuli pidevalt juurde. Seetõttu nõudis küsimus

pidevaid uuringuid ja seiret, kuid täienevad andmed ei muuda prognoosidel põhinevaid otsuseid

iseenesest õigusvastaseks (Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 19). Kohtu roll on

hinnata, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt

tunnustatud teadmistest ning on jäänud selle teabe alusel Eestis NETS § 28 lg 5 alusel piiranguid

rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja

COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma,

siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust

omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, Centers for Disease Control and Prevention

(CDC), WHO).

11. Vabariigi Valitsus kogunes kogu koroonaviiruse leviku II laine perioodil vähemalt kaks

korda nädalas ning hindas piirangute ja meetmete proportsionaalsust, arvestades mh

Terviseameti epidemioloogilist hinnangut ning teadusnõukoja soovitusi. Vastustaja on

21.06.2021 menetlusdokumendi p-s 2.2.14 üksikasjalikult kirjeldanud, millistele statistilistele

andmetele (positiivsete testide lisandumise, haiglaravi vajavate patsientide ja surmajuhtude

arvu dünaamika ning lisanduvad viiruse tüved) tuginedes valitsus piirangud kehtestas. Vabariigi

Valitsus toetus piirangute ja meetmete kehtestamisel ka infole selle kohta, mida rakendati

välisriikides. Asjakohased viited, et inimeste kogunemisele välistingimustes seati laialdaselt

piiranguid kogu Euroopas, on vastustaja esitanud sama menetlusdokumendi p-s 2.2.16.3 ning

kinnitatud näited viiruse leviku kohta välistingimustes p-des 2.2.18 ja 2.2.19. Vaidlustatud

üldkorralduse seletuskirjadest ja vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadest

nähtuvalt ongi valitsus tuginenud varem viidatud tippkeskuste (WHO, ECDC, CDC), aga ka

Eesti asjatundjate (teadusnõukoda, Terviseamet) seisukohtadele ja juhistele (viited vastustaja

21.06.2021 menetlusdokumendi p-s 2.2.18 ja 2.2.19). Kokkuvõtvalt ei saa ringkonnakohtu

arvates kahtluse alla seada seda, et haigus levib välistingimustes ning selle levimise

takistamiseks tõhusaks meetmeks on inimkontaktide vähendamine ja vältimine.

12. Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangud olid proportsionaalsed. Olukorras, kus

ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske

või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib

ületada haiglate ravivõimekust, ei saanud vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate

avalike huvide rasket kahjustamist, vaid tal tuli tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid

meetmeid. Kahtlust ei ole selles, et vaidlustatud korraldus riivas PS §-st 47 tulenevat põhiõigust

kogunemisele ja koosolekute pidamisele, kuid vaidlusaluse meetmega ka kaitsti teiste

ühiskonnaliikmete vähemalt sama olulisi kui mitte olulisemaid põhiõigusi (nt PS § 28 lg-s 1

sätestatud õigust tervise kaitsele) ja äärmiselt olulisi avalikke huve vältida tervishoiusektori

ülekoormamist ning tagada riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine.

Kui väga suure hulga inimeste plaaniline haiglaravi lükkub edasi või ei ole tekkinud

tervisemurega võimalik saada vajalikku ravi, kujutaks see endast nende inimeste põhiõiguste

ulatuslikku ja väga intensiivset riivet ning võib-olla ka rikkumist. Vajaliku haiglaravita jäävate

3-21-1079

12(12)

inimeste tervisepõhiõiguse riive oleks kaugelt tõsisem, võrreldes kogunemis- ja koosoleku

pidamise vabadusega seotud õiguste lühiajalise riivega. PS § 47 võimaldab selles sätestatud

põhiõigust piirata mh nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Seisukohale, et üldiste

liikumispiirangute kontekstis on olnud põhjendatud ka avalike koosolekute pidamise piirangud,

on põhimõtteliselt asunud ka õiguskantsler5.

13. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Kaebaja ja vastustaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad vastavalt HKMS

§ 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

5 https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Kogunemisvabaduse%20piirangud.pdf