2-20-12969/65 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Mai Grauberg, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.05.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-12969

Kohtuasi

X hagi Sihtasutuse NARVA HAIGLA vastu töölepingu

erakorralise

ülesütlemise

tühisuse

ja

töösuhte

jätkumise tuvastamiseks ning kahju (saamata jäänud

töötasu) hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.11.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Sihtasutuse NARVA HAIGLA apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Siiri Schneider

Kostja: Sihtasutus NARVA HAIGLA (registrikood

90003217), lepingulised esindajad vandeadvokaat Triin

Kaurov ja vandeadvokaadi abi Mari Anne Valberg

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 12.04.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 18.11.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Sihtasutuse NARVA

HAIGLA kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-20-12969

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, töötaja) esitas 07.09.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse Sihtasutuse Narva

Haigla (kostja, tööandja) vastu, milles palus: 1) tuvastada, et tööandjapoolne 19.08.2020

töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ja töösuhe on jätkunud ka pärast

19.08.2020 ning kuulutada otsus selles osas viivitamatult täidetavaks; 2) mõista kostjalt

hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu ajaperioodi 20.08-07.09.2020 eest 1403,04

eurot (brutosumma) ja täiendavalt ajaperioodi eest alates 08.09.2020 kuni käesolevas

tsiviilasjas tehtava menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, võttes saamata jäänud

töötasu arvutuse aluseks keskmise tööpäevatasu 116,91 eurot (brutosumma) iga

kalendaarse tööpäeva eest (tsiviilasi 2-20-12969).

2. 22.10.2020 hagiavalduses palus hageja tuvastada, et ka tööandjapoolne 18.09.2020

töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine (tsiviilasi 2-20-15508).

3. 14.09.2021 määrusega liitis maakohus tsiviilasjad ühe menetlusse ja luges ühiseks

tsiviilasja numbriks 2-20-12969.

4. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 06.09.2011 tööleping, mille kohaselt töötas

hageja alates 07.09.2011 XXX SA-s Narva haigla. Hageja on olnud ametiühingu

usaldusisik alates 2014. aastast ning on seda käesoleva ajani.

5. 15.07.2020-19.07.2020 külastas hageja puhkusel olles oma Peterburis elavat ema.

Eelnevalt pöördus hageja Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poole ning uuris, kas talle

kui LOR kirurgile laieneb 14-päevane karantiinikohustuse nõue. 09.06.2020 e-kirjas

selgitas PPA hagejale, et tervishoiutöötajatele ei laiene pärast Vene Föderatsiooni piiri

ületamist 14-päevase karantiini nõue (kui ei ole haiguse sümptomeid), piiril on

võimaluse korral vaja esitada tõend tervishoiutöötaja koodiga (II kd, lk 14).

6. 19.07.2020 Eestisse tagasi pöördudes esitas hageja riigipiiril PPA ametnikule

Terviseameti registri väljavõtte hageja tervishoiutöötajana registreeringu kohta ja PPA

09.06.2020 e-kirja ning selgitas, et temale edastatud informatsiooni kohaselt ei pea ta

eneseisolatsiooni jääma, kui tal haiguse tunnused puuduvad. Hagejale anti luba siseneda

Eestisse ilma 14-päevase eneseisolatsiooni kohustuseta ja temalt ei võetud allkirja selle

kohta, et ta peaks viibima 14 päeva eneseisolatsioonis.

7. 20.07.2020 läks hageja tööle ning puhkuse ajal Venemaal käimist kolleegide eest ei

varjanud. 21.07.2020 tutvustati hagejale SA Narva Haigla 19.06.2020 käskkirja, mille

kohaselt peab töötaja enne välisriiki minemist enne riigist väljasõitu vahetut juhti

teavitama, mis riiki minnakse ja eeldatava tagasipöördumise kuupäeva. Samuti peab

töötaja selle käskkirja kohaselt vahetut juhti teavitama Eestisse tagasipöördumisel

eneseisolatsiooni suunamisest, kui töötaja ei saa selle tõttu ettenähtud ajal tööle tulla.

Hagejale nimetatud käskkirja enne välismaale minemist, s.o. enne 15.07.2020

tutvustatud ei olnud, seega ei ole hageja rikkunud käskkirja punkti, mis kohustas töötajat

enne välismaale minekut otsest ülemust teavitama välismaale minekust. Hageja parima

arusaamise kohaselt ei pidanud ta vastavalt Eesti Vabariigi õigusaktidele

2-20-12969

eneseisolatsiooni jääma, seega sai ta tööle tulla ettenähtud ajal ja ei pidanud enda tööle

mittetulemisest otsest ülemust teavitama.

8. 28.07.2020 andis kostja hagejale korralduse teha Covid-19 test, suunas hageja

eneseisolatsiooni kuni 02.08.2020 ja kohustas esitama seletuskirja selle kohta, miks ta

varjas tööandja eest informatsiooni (II kd, lk 18-19). Hageja täitis kostja 28.07.2020

korraldused: tegi Covid-19 testi (testi tulemus oli negatiivne), viibis kodus

eneseisolatsioonis kuni 02.08.2020 ja tööle naasmise päeval, s.o. 03.08.2020 esitas

kostjale seletuskirja (II kd, lk 20-21).

9. 19.08.2020 ütles kostja töölepingu erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg

1 p-de 5 ja 7 alusel (II kd, lk 24-26), milles heidab hagejale põhiliselt ette seda, et hageja

ei jäänud pärast Venemaalt naasmist 14 päevaks oma elukohta nagu nägevat ette

Vabariigi Valitsuse korraldus nr 172. Seejärel avastas kostja töölepingu ülesütlemise

formaalse vea (TLS § 94 lg 1 rikkumine) ning ütles hagejaga uuesti töölepingu

erakorraliselt üles 18.09.2020 avaldusega TLS § 88 lg 1 punktide 5 ja 7 alusel, mille

hageja sai kätte 22.09.2020.

10. Hageja palub tuvastada 19.08.2020 töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse (TLS

§ 104 lg 1). Ülesütlemiseks ei olnud seadusest tulenevat alust (TLS § 88 lg 1 p 5 ja p 7)

ja kostjal ei olnud seetõttu õigust töölepingut erakorraliselt üles öelda. Puuduvad

asjaolud või teod, millega hageja oleks saanud põhjustada kostja usalduse kaotuse enda

vastu või tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju kostja varale või loonud kahju

tekkimise ohu. Kostja võimaldas hagejal tööl käia alates 22.07-27.07 ja määras ta

eneseisolatsiooni alles 28.07.2020, s.o. kuus päeva pärast seda, kui kostja sai teada, et

hageja on Venemaal käinud.

11. Hageja lähtus eneseisolatsiooni mittejäämisel PPA-lt saadud teabest. Väär on kostja

ülesütlemise avalduses väide, nagu oleks hageja keeldunud piiril liikumisvabaduse

piirangu teavituse allkirjastamisest ning valetanud kostjale PPA tegevuse kohta hageja

riigipiiri ületamise ajal. Käesoleval juhul on tegemist Vabariigi Valitsuse korralduste nr

169 ja 172 erinevate tõlgendustega PPA ja kostja poolt.

12. Ülesütlemine ei vastanud ka seaduse nõuetele, kuna kostja ei küsinud enne hagejaga kui

usaldusisikuga töölepingu ülesütlemist ametiühingu arvamust (TLS § 94 lg 1

rikkumine).

13. Hageja ei taotle töölepingu lõpetamist, sest soovib jätkata töötamist kostja juures ja

juhul, kui kostja taotleb töölepingu lõpetamist kohtu poolt, siis hageja palub selle

taotluse jätta rahuldamata TLS § 107 lg 3 alusel, kuna hageja on valitud töötajate

esindajaks.

14. Hageja taotleb saamata jäänud töötasu hüvitamist (TLS § 108). Hageja keskmine

tööpäevatasu on 116,91 eurot. 17.09.2021 menetlusdokumendis täpsustas hageja, et

saamata jäänud töötasu suuruseks on perioodi 20.08.2020-28.09.2021 eest 32 737,60

eurot (116,92 eurot*280 tööpäeva). Hageja on nõus, et kohus võtab temale kahjuhüvitise

väljamõistmisel arvesse kostja poolt pärast töölepingu ülesütlemist varasemalt tasutud

summad kokku 2808,68 eurot. Sel juhul oleks hagejale väljamõistetava kahju suuruseks

perioodi 20.08.2020-28.09.2021 eest 29 928,92 eurot.

15. Hageja palub tuvastada 18.09.2020 töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse

põhjusel, et 19.08.2020 hagejale esitatud töölepingu ülesütlemisega kaasnes

automaatselt töölepingu lõppemine. Kostja ei ole nõudnud hagejalt pärast 19.08.2020

töö tegemist ja hageja ei ole pärast nimetatud kuupäeva tööd teinud. Hageja leiab, et

töölepingu ülesütlemine muutub kehtivaks siis, kui isik, kellele see suunatud on (lepingu

teine pool), on vastava avalduse kätte saanud. Töölepingu ülesütlemine on

põhimõtteliselt tagasivõetamatu, sest kehtib tahteavalduse ühepoolse tagasivõetamatuse

põhimõte. Seega kostja ei saanud ühepoolselt 19.08.2020 töölepingu ülesütlemist tagasi

2-20-12969

võtta. Ülesöeldud lepingut ei ole võimlik enam teistkordselt üles öelda.

Ülesütlemisavaldus ei saa olla automaatselt tühine, vaid tühisuse tuvastamiseks tuleb

TLS § 104 lg 1 ja § 105 lg 2 kohaselt pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse.

16. Hagi ei ole esitatud tähtaega rikkudes. Hageja sai kostja teistkordse ülesütlemisavalduse

kätte 22.09.2020. Isegi juhul, kui kostja teistkordne ülesütlemisavaldus oleks jõudnud

hageja serverisse 18.09.2020, nagu kostja väidab, tuleb 22.09.2020 (s.o. neljas päev)

lugeda mõistlikuks ajaks, millal hagejal oli võimalus sellega tutvuda. Isiku erakontole

saadetud e-kirjade puhul ei saa eeldada, et isik peaks lugema temale saadetud e-kirju

iga päev.

17. Käesoleval juhul puuduvad asjaolud või teod, millega hageja oleks saanud põhjustada

kostja usalduse kaotuse enda vastu või tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju kostja

varale või loonud kahju tekkimise ohu. Hageja ei ole rikkunud pandeemia tõkestamiseks

kehtestatud õigusakte tahtlikult ega teadlikult. VV korraldus nr 172 võib olla mitmeti

tõlgendadav. Hageja ei nõustu kostja tõlgendusega, et korralduse nr 172 punkt 12

alapunktis 1 sätestatud eneseisolatsiooni kohustuse erand ei kehtinud neile

tervishoiutöötajatele, kes välismaalt naasid puhkuselt või et isik oleks pidanud tegema

SARS-Cov-2 testi. Korralduses nr 172 ei olnud kehtestatud nõudeid, mis eesmärgil

tervishoiutöötaja pidi olema välismaal viibinud, et tema suhtes kehtestuks Eestis

eneseisolatsiooni erand. Oluline oli see, et isik osutaks tervishoiuteenuseid. Väär ja

valelik on kostja väide, et hageja olevat keeldunud andmast kostjale täielikku teavet ja

selgitusi enda reisimise kohta Venemaale. Hageja ei teadnud, et kostja juures eksisteeris

2020. a. juulis kriisistaap ja et Y oli üks kriisistaabi liikmetest. Hageja ei nõustu kostjaga,

et tööandja ei olnud kohustatud töötajat enne töölepingu erakorralisest ülesütlemisest

hoiatama. Hageja ei nõustu, et töölepingu erakorraline ülesütlemine ei olnud seotud

töötaja tegutsemisega töötajate esindajana.

Kostja vastuväited

18. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata osas, milles hageja palub tuvastada 19.08.2020

töölepingu ülesütlemise tühisuse. Kostja tunnistab, et esimene töölepingu ülesütlemine

19.08.2020 oli formaalsete puuduste tõttu tühine, sest ei olnud küsitud TLS § 94 lg 1

alusel ametiühingute arvamust. Seetõttu esitas kostja 27.08.2020 hagejale teate

töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse ning keskmise töötasu maksmise kohta (II kd,

lk 65 pöördel) ning parandas kostja töötamise andmed Maksu- ja Tolliameti töötamise

registris ning tervishoiutöötajate registris. Töösuhe jätkus ka pärast 19.08.2020 ning

kostja maksis hagejale töötasu. 19.08.2020 ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamine

kohtu poolt oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu.

19. Pärast 19.08.2020 töölepingu ülesütlemist konsulteeris kostja ametiühingutega (Eesti

Arstide Liit, Narva Arstide Liit), mille esindaja hageja oli. Kuigi ametiühingute poolt

esitatud seisukohad olid vastu hagejaga töölepingu lõpetamisele, siis asjaolude

põhjaliku kaalumise tulemusena otsustas kostja hagejaga töölepingu siiski lõpetada.

20. Kostja ütles teistkordselt töölepingu erakorraliselt üles 18.09.2020 TLS § 88 lg 1 p 5 ja

p 7 alusel põhjusel, et hageja, töötades kostja juures arstina, viibis puhkusel olles

Venemaal, mis oli reisi toimumise ajal eriti kõrge koroonariskiga riik, ning ei läbinud

tagasi Eestisse pöördumisel kohustuslikku eneseisolatsiooni perioodi. Seeläbi rikkus

hageja äärmiselt nakkusliku epideemia ajal riiklikult kehtestatud ohutusnõudeid ning

ohustas kostja töötajate ja patsientide tervist ja turvalisust. Samuti varjas hageja enda

reisil viibimist kostja juhtkonna ees. Selliselt põhjustas hageja kahju tekkimise ohu

kostja töökohal ning enda usaldamatuse kostja ees, mis õigustas töösuhte erakorralist

lõpetamist etteteatamistähtaega järgimata. Terviseamet kinnitas 11.08.2020 kostjale, et

2-20-12969

hageja suhtes liikumispiirangu keeld kehtis (II kd, lk 88). Töölepingu erakorraline

ülesütlemine ei olnud seotud töötaja tegutsemisega töötajate esindajana.

21. Käesoleva vaidluse üheks keskseks küsimuseks on, kas hagejal oli kohustus järgida

Venemaalt naastes VV korraldustest nr 169 ja nr 172 tulenevat liikumisvabaduse

piirangut. VV korralduse nr 172 kohaselt oli üldreegliks, et isik peab välisriigist naastes

olema 14 päeva eneseisolatsioonis. Korralduse nr 172 punkt 12 alapunkt 2 andis teatud

ülesannete täitmise eesmärgil (sh tervishoiuteenuse osutamise eesmärgil) Eesti riigipiiri

ületavatele isikutele õiguse siseneda Eestisse ilma eneseisolatsiooni kohustuseta.

Hageja ei ületanud riigipiiri tervishoiuteenuse osutamise eesmärgil, vaid selleks, et

naasta puhkuselt tagasi koju. Seega ei rakendunud hageja suhtes mitte ükski korralduses

nr 172 sedastatud erand. Hageja oleks pidanud kostjat välisreisist teavitama, jääma

eneseisolatsiooni ning veenduma enda terviseseisundis (SARS-CoV-2 testi tegemine).

22. Hageja töösuhe kostjaga lõppes 18.09.2020 ülesütlemisavalduse kättetoimetamisega

hagejale. Kostja edastas hagejale ülesütlemisavalduse 18.09.2020 hageja e-posti

aadressile XXX, mida hageja igapäevaselt kasutab. E-kirja teel saadetud tahteavaldus

loetakse kätte saaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja e-postkasti ja saajal on

olnud võimalus sellega tutvuda (TsÜS § 69 lg-d 1 ja 2). Mõistlikuks ajaks e-kirjaga

tutvumiseks võiks lugeda tänapäeval kõige hiljemalt e-kirja saatmisele järgnenud päeva

ehk käesoleval juhul 19.09.2020. Kuna 19.09.2020 puhul on tegemist laupäevaga, siis

võib e-kirja kätte saaduks lugeda hiljemalt 21.09.2020. Mõistlikuks ajaks e-kirja sisuga

tutvumiseks ei saa pidada 5 päeva. Arvestades kostja pingutusi (kostja saatis hagejale

lisaks kaks SMS-i, üritas ülesütlemisavaldust kätte toimetada kulleri vahendusel)

18.09.2020 ülesütlemisavalduse kättetoimetamisel, ei ole siiski usutav, et hageja

ülesütlemisavaldusega 18.09.2020 ei tutvunud. Kuna tuleb lugeda, et hageja on

18.09.2020 ülesütlemisavalduse kätte saanud hiljemalt 21.09.2020, siis oleks hageja

TLS § 105 lg 1 järgi pidanud ülesütlemise vaidlustama hiljemalt 21.10.2020, kuid tegi

seda alles 22.10.2020. Seega on hageja nõue 18.09.2020 töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks esitatud hilinenult ning kostja palub selles osas teha vaheotsuse

nõude aegumise kohta.

23. Kuna mõlemad pooled on nõustunud, et 19.08.2020 töölepingu ülesütlemine oli tühine

TLS § 105 lg 1 mõttes, siis on asjakohatud hageja väited selle kohta, et juba lõppenud

lepingut ei ole võimalik teistkordselt üles öelda. Tühisuse korral on töölepingu

ülesütlemine tühine algusest peale. Kuna 19.08.2020 esitatud ülesütlemisavaldus oli

tühine ning hageja töösuhe kostja juures jätkus, oli kostjal õigus tööleping õiguspäraselt

lõpetada 18.09.2020. Ülesütlemisavalduse tühisust ei pea tuvastama kohus või

töövaidluskomisjon, kui pooled ei vaidle ülesütlemisavalduse tühisuse üle.

24. Kostja palus hagejaga sõlmitud tööleping lugeda lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates

19.08.2020 (esimene ülesütlemine). Kostja põhjendab oma seisukohta järgmiselt: kostja

on pärast 19.08.2020 hageja varasemad tööülesanded ümber organiseerinud, kostjal ei

ole võimalik hagejale enam tööd pakkuda, hagejal puudub õigus nõuda uue töölepingu

sõlmimist, töölepingu lõpetamise erakorralisi asjaolusid silmas pidades puuduvad

poolte vahel võimalused konstruktiivse koostöö jätkamiseks.

25. Kostja taotleb hagejale välja mõistetava hüvitise vähendamist 0 euroni, arvestades

töölepingu ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid.

Maakohtu otsus ja põhjendused

26. Harju Maakohtu 18.11.2021 otsusega hagi rahuldati. Maakohus tuvastas, et 19.08.2020

ja 18.09.2020 töölepingu erakorralised ülesütlemised on TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel

tühised ning tunnistas selles osas kohtuotsuse viivitamata täidetavaks ning vabastas

hageja otsuse viivitamata täitmise tagatise andmise kohustusest. Maakohus mõistis

2-20-12969

kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitisena (saamata jäänud töötasu) summa 37 060,47

eurot. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse töölepingu lõpetamiseks kohtus ning

taotluse teha vaheotsus hagi osalise aegumise kohta. Maakohus jättis menetluskulud

kostja kanda.

27. Poolte vahel puudub vaidlus järgnevas:

-

poolte vahel on sõlmitud 06.09.2011 tööleping, mille kohaselt töötas hageja alates

07.09.2011 XXX SA-s Narva haigla;

-

hageja on olnud ametiühingu usaldusisik alates 2014. aastast;

-

hageja viibis puhkusel 15.07-19.07.2020 ja külastas sel perioodil Peterburis oma ema;

-

kostja on hagejale esitanud töölepingu erakorraliselt ülesütlemisavalduse 19.08.2020

TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel, heites hagejale ette, et ta ei teavitanud kostjat puhkusel

olles välisreisist ning ei jäänud pärast Venemaalt naasmist eneseisolatsiooni;

-

kostja on hagejat 27.08.2020 teavitanud esimese töölepingu ülesütlemise tühisusest

ja keskmise töötasu maksmise rakendamisest;

-

kostja on saatnud hagejale e-postiga töölepingu teise ülesütlemise avalduse

18.09.2020.

28. Kuna hageja nõuab esitatud hagis ka 19.08.2020 töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamist, siis ei saa nõustuda kostja väitega, et poolte vahel selles küsimuses vaidlus

puudub.

29. 19.08.2020 töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on tühine (TLS § 104 lg 1),

kuna kostja ei küsinud ametiühingu arvamust töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta

(TLS § 94 lg 1 ja 2 rikkumine). Hageja sai kostja 19.08.2020 tahteavalduse kätte ning

tahteavalduse kättesaamisega on kostja tahteavaldus töölepingu ülesütlemiseks

muutunud kehtivaks ning töösuhe lõppenud. Kui tahteavaldus on kehtiv, on ta

muutunud tegijale siduvaks. Kohus ei nõustu, et hagejale edastatud 27.08.2020

informatiivse teatega on 19.08.2020 töölepingu ülesütlemine automaatselt tühine.

Tööleping on kestvusleping ja töölepingut saab üles öelda ühepoolse tahteavaldusega.

Kui hageja sai tööandja tahteavalduse kätte ja sellega on tahteavaldus kehtivaks

muutunud, siis ei saa seda enam ühepoolse teatega tagasi võtta (vt RKTKo nr 3-2-1-

129-05, p 37). Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastab kohus mitte tööandja. Seetõttu

ei nõustu kohus kostja käsitlusega, et ülesütlemise tühisuse tuvastamine kohtu poolt

oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu.

30. Pärast 19.08.2020 tahteavalduse tegemist tööandja hagejat enam töögraafikusse ei lisanud

ega taganud hagejale võimalust jätkata töötamist senisel ametikohal arstina-kirurgina.

Seda seisukohta ei muuda ka ajutine töötasu maksmine.

31. Periood, mis jääb 19.08.2020 töölepingu ülesütlemise ja kohtulahendi jõustumise vahele,

millega töölepingu ülesütlemise tühisus tuvastatakse, puudub poolte vahel töösuhe ning

pooled ei ole kohustatud täitma töölepingust tulenevaid kokkuleppeid. Kui jõustuva

kohtuotsusega tuvastatakse, et töölepingu ülesütlemine on tühine, siis taastub poolte

vahel töösuhe nn tagantjärele.

32. Ka 18.09.2020 tehtud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on tühine. Kohus on

eelnevalt tuvastanud, et poolte vahel puudusid 18.09.2020 töösuhted ning seega puudus

töölepingu ülesütlemise eeldus – tööleping, mida kostja sai üles öelda. Kuivõrd poolte

vahel puudusid 18.09.2020 seisuga töösuhted, siis puudub vajadus tahteavalduse

hagejale kätte toimetamise ja teatavaks tegemise asjaolude tuvastamiseks.

33. Kohus rahuldab hageja taotluse TLS § 107 lg 3 alusel ning ennistab töötaja töökohale,

mille ülesandeid hageja täitis vastavalt töölepingule kuni ebaseadusliku töölepingu

ülesütlemiseni ja leiab, et tööleping poolte vahel jätkus ka pärast töölepingu

ebaseadusliku ülesütlemist 19.08.2020. Kostja taotlus töösuhte lõpetamiseks TLS § 107

alusel jääb rahuldamata. Kui kostja on pärast hagejaga ebaseadusliku töölepingu

2-20-12969

ülesütlemist hageja varasemad tööülesanded ümber korraldanud, siis on tegemist

koondamise situatsiooniga. Tööandja otsustada jääb see, kuidas ta käitub olukorras kui

hageja naaseb tööle.

34. Kohus ei nõustu kostja käsitlusega töölepingu ülesütlemise erakorraliste asjaolude

kohta. Tuvastatud on, et hageja pöördus eelnevalt PPA ja Terviseameti (tl 13-15) poole

info saamiseks - hageja tundis huvi kuidas on õige käituda, mida ta peab silmas pidama,

kui ta naaseb puhkuselt välisriigist. Õigusakti sisust erinevat arusaamist ei saa nimetada

hageja tahtlikuks rikkumiseks. Samuti ei ole põhjendatud kostja väide, et hageja oli

pahatahtlik ja vaenulik, olukorras, kus hageja täitis puhkuselt naasmisel kõik kostja

korraldused ja ettekirjutused (sh tegi testi, jäi eneseisolatsiooni jne). Kostja enda

sisemine asutuse asjaajamine oli samal ajal ebaselge ja puudulik (pandeemia olukorras

ei tutvustatud olulisi asutusesiseseid terviseohutuse dokumente nõuetekohaselt, tl 16)

ning juhtkonna tegutsemine oli ebaselge ja ebakonstruktiivne. Eeltoodu võis tekitada

üksteise vääriti mõistmist. Hageja usaldusisikuna tegutsemine võis kostjale

ebamugavusi tekitada ning mõjutada kostja soovi hagejast võimalusel läbi käesoleva

töövaidluse vabaneda (hageja senised saavutused usaldusisikuna töötajate huvide

esindamisel, hiljutine emotsionaalne koosolek, mille järel ka hageja ees hiljem

vabandati jne, tl 22, 33-52). Seadusandja on leidnud et ebaseaduslikul töölepingu

ülesütlemise korral peaks võimalusel usaldusisikuga ebaseaduslikult ülesöeldud

töölepingut kohtus mitte lõpetama, vaid ennistama usaldusisiku tagasi tööle, et anda

töötajate esindajale täiendav kaitse ja tagada kostja töötajate efektiivne esindatus.

35. Hagejale tekkinud kahju suurus, mis seisneb saamata jäänud töötasus moodustab 37

060,47 eurot (TLS § 108). Perioodil 20.08.2021 (töösuhte ülesütlemisele järgnev päev)

– 18.11.2021 (kohtuotsuse teatavaks tegemise päev) moodustub kahju summa: 116,91

(keskmine tööpäeva tasu) x 317 (tööpäeva) = 37 060, 47 eurot (millest on maha arvatud

kostja tasutud summa 2808,62 eurot).

36. TLS § 108 teise lause järgi võib saamata jäänud töötasu hüvitisest maha arvata osa,

mille töötaja on oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud. Hagejal on olnud

täiendav sissetulek, kuid see on olnud marginaalne, ebakindel ja ebaregulaarne ja kuna

hageja teenis sama täiendavat sissetulekut juba ajal, kui töötas kostja juures, ei teki

kohtu hinnangul hagejal põhjendamatut rikastumist võrreldes kahju tekkimisele eelneva

olukorraga.

Apellatsioonkaebus

37. Kostja esitas 19.11.2021 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi töölepingu 19.08.2020 ülesütlemise avalduse

tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata ning ülejäänud osas hagi rahuldamata või

alternatiivselt jätta hagi täielikult rahuldamata või alternatiivselt, juhul, kui

ringkonnakohus tuvastab töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetada

tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 19.08.2020.

38. Poolte vahel puudus vaidlus, et 19.08.2020 töölepingu ülesütlemine oli tühine.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et mõlema poole poolt tühiseks peetud ülesütlemine

nõuab kohtu tuvastust. Kui töölepingu ülesütlemine on TLS-i nõuetele mittevastavuse

tõttu tühine, tuleb asuda seisukohale, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Kohus

on TsMS § 232 lg-t 1 rikkudes leidnud, et tööandja 27.08.2020 teadet ei saa pidada

töösuhte taastamiseks. Hageja oli saavutanud juba enne hagi esitamist hagiavaldusega

taotletud olukorra ning puudus vajadus kohtuotsusega töölepingu ülesütlemise

tuvastamiseks.

39. Hageja 18.09.2020 ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamise nõue on aegunud (TLS §

105 lg 1). Kostja on tõendanud, et ülesütlemisavaldus tuleb lugeda hageja poolt kätte

2-20-12969

saaduks 18.09.2020 või äärmisel juhul 21.09.2020. Seega oleks pidanud hageja esitama

töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise hagi hiljemalt 21.10.2020. Hageja ei ole

hagi esitamise tähtaja ennistamist taotlenud.

40. Hageja on hagi lubamatult muutnud. Töösuhte kehtivuse esitamise nõude asemel on

hageja hoopis esitanud 17.09.2021 seisukoha, milles kvalifitseerib enda 22.10.2020

esitatud hagiavalduse hoopis tuvastushagiks TsMS § 368 lg 1 järgi, mida hageja saab

TsMS § 376 lg-st 1 tulenevalt teha ainult kostja või kohtu nõusolekul.

41. Hageja rikkumised õigustasid töölepingu erakorralist ülesütlemist. Hageja reis

Venemaale toimus hageja erahuvides hageja puhkuse ajal, mistõttu ei laienenud

hagejale ka vastaval perioodil kehtinud erand, mille kohaselt meditsiinitöötajad

liikumispiirangu kohustust järgima ei pidanud. Hageja varjas enda reisil viibimist kostja

eest ega teavitanud kostjat erasõidust Venemaale õigeaegselt ka pärast reisi toimumist,

põhjustades sellega hageja usaldamatuse kostja ees. Hageja oleks igal juhul oma

erialastest teadmistest ning riigis valitsevast nakkusohust tingituna pidanud mõistma, et

tulles kõrge nakatunute suhtarvuga piirkonnast võib ta olenemata sümptomite

puudumisest olla nakkusohtlik ja ohustada seega tõsiselt nii teiste kostja töötajate kui

ka patsientide tervist. Järelikult pidi hageja järgima eriolukorra reegleid olenemata

sellest, kas neid on talle allkirja vastu tutvustatud või mitte. Hageja vande all antud

ütlustest ilmneb, et hageja keeldus piiri ületamisel eneseisolatsiooni deklaratsiooni

allkirjastamisest.

42. Töösuhte jätkamine ei ole kummagi poole huvisid arvestades võimalik. Kohtuotsus on

selles osas üllatuslik. Hageja ei ole kostja juures töötanud ega kostja töötajaid esindanud

juba üle aasta aja ning seni ei ole kostja töötajate huvide esindatus hageja puudumise

tõttu kannatanud. Pikaaegne vaidlus on pooltevahelised suhted muutnud pöördumatult

halvaks, kostja on töö haiglas ümber korraldanud selliselt, et kostjal ei ole hagejale

enam tööd anda ning hagejaga töösuhte lõpetamise asjaolud ei võimalda kostjal hagejat

arstina usaldada. Maakohtu seisukoht, et kostjal on alati võimalus hageja koondada, on

eluvõõras ning vastuolus vähemalt TsMS §-ga 2.

43. Kohus oleks pidanud jätma kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kohus on

kahjuhüvitise määramisel ebaõigesti lähtunud töösuhte jätkumisest alates 19.08.2020

ning jätnud arvesse võtmata, et töösuhe kestis kuni 18.09.2020 ning vahepealsel

perioodil on kostja hagejale töötasu maksnud.

Vastustaja seisukoht

44. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

45. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg

1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu

hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas

materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses

põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

46. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

47. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et töölepingu kui kestvuslepingu saab

üles öelda ühepoolse tahteavaldusega. Tööandja tahteavalduse kättesaamisega töötaja

poolt on see kehtivaks muutunud, ja tööandja ei saanud seda enam ühepoolse teatega

tagasi võtta. Sellisel seisukohal on ka Riigikohus (vt RKTKo nr 3-2-1-129-05, p 37 ).

2-20-12969

48. Kostja seisukoht, et kui ülesütlemiasavalduse koostamisel ei ole järgitud seadust, on

ülesütlemine TLS § 94 lg-st 1tulenevalt automaatselt tühine ja leping ei ole

ülesütlemisega lõppenud, on vastuolus TLS §-ga 105, mis sätestab ülesütlemise

tühisusele tuginemise. TLS § 105 lg 1 kohaselt tuleb ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks esitada töövaidlusorganile vastav avaldus 30 kalendripäeva jooksul

arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Kui sellist avaldust ei esitata või selle esitamise

tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud

ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval ( TLS § 105 lg 2). Sellise selgituse on andnud

ka Sotsiaalministeerium TLS § 105 kommentaaride punktides 1 ja 3 järgmiselt:

„Seadusliku aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine (TLS §

104) ei ole automaatselt tühine, vaid selle tühisuse tuvastamiseks tuleb pöörduda

töövaidluskomisjoni või kohtu poole. TLS §-st 105, mis sätestab töölepingu

ülesütlemise tühisusele tuginemise, tuleneb, et ülesütlemine on kehtiv, kuni pole

tuvastatud selle tühisus“. (Sotsiaalministeerium. Töölepingu seadus. Selgitused

töölepingu seaduse juurde. 2021.a. Kirjastus Juura, lk 197).

49. Seega leidis maakohus õigesti, et selleks, et töölepingu ülesütlemine ei kehtiks, peab

ülesütlemise

tühisuse

tuvastama

töövaidlusorgan.

Kui

vastavat

avaldust

töövaidlusorganile tähtaegselt ei esitata, on ülesütlemine kehtiv ja tööleping lõppenud,

olenemata sellest, et ülesütlemisavalduse koostamisel ei ole järgitud seadust.

50. Asjakohatu on kostja arutlus sellest, et maakohtu otsuse jõusse jätmine loob

edaspidiseks lubamatu pretsedendi, kus tööandjal ega töötajal ei ole kohtuväliselt

võimalik töölepingu ülesütlemisel tehtud vigu kohtuväliselt heastada. Pooled võivad

alati kokkuleppel töösuhte taastada ja kohtusse pöördumiseks puudub sellisel juhul

vajadus. Käesolevas asjas pooled sellist kokkulepet saavutanud ei ole. Pelgalt tööandja

27.08.2020 teadet ei saa pidada töösuhte taastamiseks. Hageja ei saavutanud selle

teatega hagiavaldusega taotletud olukorda, nagu kostja leiab. Kostja märgib oma

27.08.2020 teates järgmist: „Arvestades, et Tööandja poolt 19.08.2020 tehtud

töölepingu erakorraline ülesütlemisavaldus on formaalselt tühine, ei ole töölepinguline

suhe Tööandja ja Töötaja vahel lõppenud. Samas on Tööandja juba Töötaja töö ümber

organiseerinud ning Tööandjal ei ole võimalik Töötajale käesoleval ajal tööd anda.

Töötajale töö edasise andmise võimalus ning töösuhte jätkumine otsustatakse pärast

ametiühingult arvamuse saamist “. (II kd, lk 65 pöördel). Seega tunnistas kostja üksnes

formaalset puudust töölepingu lõpetamisel ja nõustus seetõttu maksma hagejale ajutiselt

töötasu kuni ametiühingult arvamuse saamiseni. Kostja ei tunnistanud, et töölepingu

ülesütlemiseks puudus üldse seaduses sätestatud alus, hagejat tööle ei lubanud ja temaga

tegelikkuses töösuhet taastada ei soovinud. Kostja ei pakkunud hagejale peale

19.08.2020 töölepingu ülesütlemist töö tegemise võimalust. Seega ei teinud kostja ühtki

katset kohtuväliselt töölepingut hagejaga taastada ja õigusrahu saavutada. Hageja, kelle

sooviks oli saada reaalselt tööle ennistatud, oli sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma

kohtusse ja hageja töösuhe taastatus alles maakohtu abiga.

51. Et kostja pidas tegelikult töölepingut lõppenuks seoses esimese ülesütlemisega

19.08.2020, nähtub ka kostja apellatsioonkaebuse taotlusest nr 4, milles kostja taotleb

juhul, kui ringkonnakohus tuvastab töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse,

lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 19.08.2020. Kuna TLS § 107 lg 2

sätestab, et kohus või töövaidluskomisjon lõpetab tööandja taotlusel töölepingu TLS §

107 lg 1 juhul alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, siis ka

kostja ise on möönnud, et töölepingulised suhted töölepingu ülesütlemise tõttu lõppesid

19.08.2020.

2-20-12969

52. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu

järeldusega, et

töölepingu erakorraline

ülesütlemine TLS§ 88 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel on tühine ülesütlemise materiaalsete

eelduste puudumise tõttu. Maakohus ei tuvastanud hagejapoolset töökohustuste

rikkumist, mis oleks andnud kostjale aluse tööleping erakorraliselt üles öelda. Hageja

lähtus enne reisile minekut PPA-lt e-kirjaga saadud teabest, et tervishoiutöötajatele on

kehtestatud erand ja neile 14-päevase eneseisolatsiooni nõue ei kehti. Seda

aktsepteerisid ka piirivalveametnikud, kui hageja Eestisse naasis ja ta ei pidanud

allkirjastama kohustust jääda eneseisolatsiooni. Hageja on andnud selle kohta vande all

järgmised ütlused: „Ületasin Vene Föderatsiooni piiri autoga. Seal on standard

protseduur, tuled autoga kontrollpunkti juurde, tuleb välja töötaja, kontrollib autot,

võtab dokumendid. Töötaja kutsus mind akna juurde, mida ma ka tegin. Näitasin

dokumente, töötaja ütles, et ma pean täitma deklaratsiooni eneseisolatsiooni kohta 14

päevaks. Ma detaile ei mäleta, aga ma ütlesin, et ma ei soovi seda täita, kuna on teatud

asjaolud. Esitasin 2 dokumenti, esimene on PPA vastus minu järelpärimisele, kas mul

on vaja olla eneseisolatsioonis peale Vene Föderatsioonist saabumist, seal oli kirjas, et

kuna ma olen med-töötaja, siis ei pea. Ja teine dokument oli koopia tervishoiutöötajate

registrist. Vaadati neid dokumente, piirivalvetöötaja kutsus omal algatusel teise töötaja,

teisest kabiinist. Teine töötaja vaatas ja ütles, et tuleb ikkagi täita deklaratsioon

eneseisolatsiooni kohta. Ma palusin, et kutsutake vahetuse ülem, kes vaataks ja saaks

mingi lahenduse. Tuli kohale kolmas töötaja, sain aru, et ta polnud sellist dokumenti

varem näinu, keegi polnud neid esitanud talle. Siis kutsuti kõige kõrgem ülemus

vahetusest, ta vaatas dokumente ja ütles, et kui PPA on kirjalikult sellise ettekirjutuse

teinud, siis võib mind läbi lasta määramata mulle mingeid kohustusi. Siis töötajad

kontrollisid veelkord dokumente, tõstsid tõkkepuu eest ära ja sõitsin läbi.“ ( II kd, lk

126 pöördel ja 127). Kostja ei ole hageja vande all ütlusi ühegi tõendiga ümber lükanud.

Hagejat ei saa teha vastutavaks selle eest, et PPA Ja Terviseamet on asunud hiljem

Vabariigi Valitsuse määrust nr 172 teisiti tõlgendama, kui seda tehti hagejale saadetud

järelpärimise vastuses. Hageja ei varjanud oma Venemaal käimist kolleegide ega

tööandja eest. Puudub vaidlus, et hageja rääkis sellest kohe tööle naasmisel 20.07.2020

osakonna hommikusel koosolekul. Tööandja sai hageja Venemaal käimisest teada

hiljemalt 22.07.2020, kuid COVID-19 testi tegema ja eneseisolatsiooni jääma kohustati

hagejat alles 28.07.2020. Lubades hagejal mitu päeva tavapärast tööd teha ei pidanud

tööandja järelikult teda kõrgendatud ohuks patsientidele ja kolleegidele ning tööandja

varale. Hageja täitis kõik tööandja 28.07.2020 korraldused, tegi COVID-19 testi, jäi

eneseisolatsiooni ja esitas seletuskirja. Seega ei teinud hageja midagi sellist, mis oleks

aluseks tema vastu usalduse kaotamiseks, samuti ei kahjustanud ta tööandja vara ega

põhjustanud selle kahjustamise ohtu.

53. Ehkki kostja märkis, et otsustab töölepingu erakorralise ülesütlemise jätkuva vajaduse

peale ametiühingu arvamuse saamist, siis tegelikkuses see nii ei olnud. Kostja ei

arvestanud ametiühingu arvamusega ja sellega mittearvestamist ei põhjendanud.

54. Eesti Arstide Liit kui kostja ametiühingu esindaja kontrollis peale kostja poolt arvamuse

küsimist hagejale etteheidetavaid tegusid ning märkis, et neist väidetest vastab tõele

vaid see, et X naasis pärast reisilt saabumist oma puhkuse lõppedes tööle. Ülejäänud

väited on tõendamata ja väärad. Samade tõendite alusel, millele tugines kostja hagejaga

töölepingu ülesütlemisel, jõudis Arstide Liit järeldusele, et X ei ole teinud midagi sellist,

mis oleks aluseks tema vastu usalduse kaotamiseks, samuti ei kahjustanuid ta tööandja

vara ega põhjustanud selle kahjustamise ohtu. Arstide Liit on oma 08.09.2020

arvamuses üheselt väljendanud seisukohta, et X töölepingu ülesütlemise põhjus on see,

et ta esindab seaduses sätestatud alusel teisi töötajaid. Arstide Liit on oma seisukohas

2-20-12969

põhjalikult käsitlenud hageja aktiivset tegevust töötajate esindamisel ( II kd, lk68-69).

Arstide Liidu arvamuses toodud faktilisi asjaolusid ei ole kostja vaidlustanud.

55. TLS § 94 lg 2 kohaselt töötajat esindama valinud töötajad või ametiühing peavad andma

arvamuse kümne tööpäeva jooksul küsimisest. Tööandja peab töötajate arvamust

mõistlikul määral arvestama. Tööandja peab põhjendama töötajate arvamuse

arvestamata jätmist. Kostja ei ole millegagi põhjendanud Arstide Liidu arvamusega

arvestamata jätmist.

56. TLS § 92 lg 3 sätestab, et kui tööandja ütleb üles töölepingu töötajate esindajaga tema

volituste ajal või aasta jooksul arvates volituste lõppemisest, loetakse, et tööleping on

üles öeldud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud põhjusel, kui tööandja ei

tõenda, et ta ütles töölepingu üles käesolevas seaduses lubatud alusel.

57. Ringkonnakohus

ei

nõustu

kostja

seisukohaga,

et

hageja

18.09.2020

ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamise nõue on aegunud.

58. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et poolte vahel puudus 18.09.2020

tööleping, mida kostja oleks saanud üles öelda ( vt käesoleva otsuse punktid 48-49) .

Kuivõrd poolte vahel puudusid 18.09.2020 seisuga töösuhted, siis puudub vajadus

kostja tahteavalduse hagejale kätte toimetamise ja teatavaks tegemise asjaolude

tuvastamiseks. Hageja ei ole muutnud teise hagi faktilisi asjaolusid ega nõuet, nagu

kostja leiab. Hageja esitas teises hagiavalduses nõude tuvastada töölepingu teise

ülesütlemise tühisus, kuna ülesöeldud lepingut ei ole enam võimalik teistkordselt üles

öelda. Maakohus on sellel alusel teise hagi ka rahuldanud. Seega ei ole hageja hagi

muutnud.

59. Maakohus jättis õigesti rahuldamata kostja taotluse töösuhte lõpetamiseks kohtu poolt

TLS § 107 lg 2 alusel. TLS § 107 lg-st 3 tulenevalt ei rahulda kohus käesoleva

paragrahvi lõikes 2 sätestatud tööandja taotlust, kui töötaja on valitud töötajate

esindajaks, välja arvatud juhul, kui mõlemapoolseid huve arvestades ei ole see

mõistlikult võimalik. Sotsiaalministeeriumi seaduse väljatöötajana on kommenteerinud

TLS § 107 lg 3 sätet järgmiselt: „Erisusena üldreeglist ei rahulda töövaidlusorgan

tööandja taotlust töösuhe lõpetada, kui tegemist on rasedaga, töötajaga, kellel on õigus

rasedus- ja sünnituspuhkusele, või töötajate esindajaga (TLS § 107 lõige 3). Nimetatud

isikud vajavad oma seisundi või staatuse tõttu täiendavat kaitset ning neil on

ebaseadusliku ülesütlemise korral õigus jääda tööle sõltumata sellest, kas tööandja seda

soovib või mitte. Töövaidlusorganil tuleb tööandja taotlus töösuhte lõpetamiseks

eelnimetatud isikutega rahuldada üksnes juhul, kui töösuhte jätkamine ei ole mõeldav,

st ennekõike siis, kui tööandja on oma tegevuse lõpetanud (nt tööandja pankrot). Sellisel

juhul ei jää alles ühtegi töökohta, millel töötaja saaks töötamist jätkata“.

(Sotsiaalministeerium. Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde.

2021.a. Kirjastus Juura, lk 199-200). Kuna käesoleval juhul kostja ei ole oma tegevust

lõpetanud ja hageja soovib kostja juures edasi töötada, siis on maakohus õigesti jätnud

kostja taotluse töösuhte lõpetamiseks rahuldamata.

60. Ebaõige on kostja väide, et töösuhte jätkamine ei ole kummagi poole huvisid arvestades

võimalik. Maakohus tunnistas 18.11.2021 otsuse töösuhte jätkumise osas viivitamata

täidetavaks ning alates 19.11.2021 töötab hageja Narva haiglas oma endisel töökohal

juba 5 kuud. Kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kostjal ei ole hageja töö osas

pretensioone. Seega on töösuhte jätkamine võimalik ning ka vajalik arvestades nii

hageja patsientide huve kui ka kolleegide huve, keda hageja esindab.

61. Maakohus on rahuldanud hageja kahju hüvitamise nõude õigesti.

62. TLS § 108 esimene lause sätestab, et töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel, kui

töösuhe jätkub, on töötajal õigus nõuda kahju hüvitamist, eelkõige saamatajäänud

töötasu. Maakohus ongi rahuldanud hageja kahju hüvitise nõude saamatajäänud töötasu

2-20-12969

näol perioodi eest, mil töösuhet ei olnud, s.o. 20.08.2020-18.11.2021. Hageja tööpäeva

keskmise töötasu suurust ja arvutuskäiku ei ole kostja vaidlustanud.

63. Hüvitise suuruse vähendamiseks puudub ringkonnakohtu hinnangul alus. Kahju

hüvitamise eesmärgiks on hagejale tekitatud ebaõigluse heastamine, sest kostja oli

tekitanud olukorra, kus hageja jäi ilma senisaadava sissetulekuta.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

64. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude

jaotuse.

Maakohus

jättis

menetluskulud

kostja

kanda

ja

ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata

jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja

kanda.

65. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu

seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast

otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)