2-20-7156/68 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. mai 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-7156

Kohtuasi

X hagi Y vastu 4157,71 euro saamiseks

Y vastuhagi X vastu 3600 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. veebruari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

6853,75 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Merike Roosileht

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaadi abi Deivi Vaht

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-7156

osas, millega mõisteti Y-lt X kasuks välja 2845,09 eurot (s.o 484,71 eurot ületavas

osas), samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega jätta hagi täiendavalt 2845,09 euro nõudes rahuldamata ning jaotada

menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule.

Jätta muus osas (s.o osas, millega mõisteti Y-lt X kasuks välja 484,71 eurot ja jäeti

Y vastuhagi X vastu 3600 euro saamiseks rahuldamata) maakohtu otsus muutmata.

2. Harju Maakohtu 10. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-7156 on jõustunud

osas, milles maakohus jättis X hagi Y vastu 827,91 euro saamiseks rahuldamata.

3. Rahuldada Y apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Rahuldada X hagi osaliselt.

4.2. Mõista Y-lt X kasuks välja 484,71 eurot.

4.3. Jätta Y vastuhagi rahuldamata.

4.4. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 18. mail 2020 (täpsustatud 30. juunil 2021) Harju Maakohtule Y (kostja)

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 4157,71 eurot ja jätta menetluskulud

kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on kostja hageja ema õe tütar. Hageja ema (pärandaja)

suri 16. märtsil 2019 ning pärijateks on hageja ja tema õde (kostja ema), kumbki ½ mõttelises

osas. Kostjale oli määratud annakuna korteriomand asukohaga XXX, Tallinn (praegune aadress

XXX) (korter). Kostja oli hageja ema eluajal volitatud hageja ema nimel raha pangast välja

võtmiseks. Kostja väitis alguses, et hageja ema pangakontol on 8000 eurot. See otsustati jagada

selliselt, et kumbki pärija saab 4000 eurot. Hiljem selgus, et pangakontol oli hageja ema

surmapäeval 10 891,63 eurot. Pärast hageja ema surma laekus veel 434,12 eurot.

Kostjal ei olnud pärast hageja ema surma õigust kasutada hageja ema pangakontol olevat raha.

Kostja kandis küll pärandvara arvel hageja ema matusekulud, kuid sai ka matusetoetust. Kostja

ei saa nõuda korteriga seotud kulude hüvitamist, sest hageja ema viibis haiglas ja kostja ise elas

korteris, mistõttu ei olnud tekkinud kulud seotud hageja emaga. Kostja peab hagejale

rikkumisest tuleneva väärtuse hüvitama ulatuses, milles hagejal tekkis pärandvara jagamise

tulemusel õigus rahale, s.o 5357,71 eurot. Kostja on hageja pojale andnud 1200 eurot ja hageja

kiidab selle heaks.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt jagati 8000 eurot hageja nõusolekul ära. Teise pärija nimel

tegutses kostja, kuna tema ajas rahaasju. Matusekulude kandmise kohustus oli võrdsetes osades

hagejal ja tema ema õel pärijatena. Matusekulud olid 2842 eurot, millest 485 eurot on tasutud

sularahas. Lisaks kandis kostja meditsiiniteenustega seoses 50,65 eurot ja korteri

majandamiskulusid kuni annaku üleandmiseni 445,25 eurot. Hageja keeldus annakuks olevat

korterit kostjale üle andmast, mistõttu tuleb kuni annaku üleandmiseni tekkinud kulusid tasuda

hagejal kui pärijal võrdses osas teise pärijaga. Kostja on oma nõuded hageja vastu

tasaarvestanud. Kostja tunnustab hageja nõuet 76,05 euro ulatuses.

3. Kostja esitas 13. juulil 2020 (täpsustatud 7. novembril 2020) vastuhagi, milles palus mõista

hagejalt kostja kasuks välja 3600 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise

alates kohtuotsuse tegemisest.

Vastuhagi kohaselt keeldus hageja kostjale pärast hageja ema surma üle andmast annakut.

Kostja pidi annaku saamiseks pöörduma hageja vastu kohtusse (tsiviilasi nr 2-19-11313).

Kostja leppis õigusteenuse osutamise tasuna kokku 3600 eurot. Kostja on õigusabikulud

kandnud. Kuna vaidlus sisuliseks menetluseks ei muutunud, tuleb neid kulusid pidada

kohtueelseteks õigusabikuludeks, mille hüvitamist on kostjal õigus kahjuna nõuda

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1). Kohtueelses menetluses sai kostja advokaadilt enda

õigusliku positsiooni kohta ülevaate. Ühtlasi võttis advokaat ühendust ka enne hagi esitamist

hagejaga, et ilma kohtumenetluseta asi lahendada.

Hageja vastuväited kostja vastuhagile

4. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Hageja vastuväidete kohaselt ei saa kostja tasaarvestada nõuet, millele hageja esitab

vastuväiteid. Samuti ei saa tasaarvestada kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevat nõuet.

Kostja ei nõua kohtueelse menetluse kulude hüvitamist, vaid tegemist on tsiviilasjas nr 2-19-

11313 kantud menetluskuludega. Kulud tuli kindlaks määrata kõnealuses menetluses. Hageja

ei ole rikkunud ühtegi kohustust. Hageja käis notari juures juba 26. juulil 2019, et anda allkiri

annaku üleandmiseks, kuid notar soovitas hagejal välja selgitada, kuhu jäi hageja ema raha.

Hageja helistas kostjale, et leppida kokku annaku vormistamine, kuid pärast seda, kui hageja

küsis raha kohta, pani kostja toru ära ega võtnud enam telefoni vastu. Hageja saatis kostjale

selle kohta ka kirja 15. augustil 2019. 25. augustil 2019 sai hageja teate kohtumenetluse

algatamisest.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 10. veebruari 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt,

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3329,80 eurot ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus

jättis hagiavalduse menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda ja 80% ulatuses kostja kanda ning

vastuhagi menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja, kes ei olnud hageja ema pärijaks, omaks

võtnud, et pärandaja pangakontol oli raha ja ta kasutas seda ega andnud seda üle hagejale kui

ühele pärijale, mistõttu on kostja raha väljaandmise kohustust rikkunud. Kuivõrd hageja ei ole

tõendanud, et pärijad oleksid pärandvara jaganud, siis ei saa hageja esitada pärandvara suhtes

üksinda nõuet (pärimisseaduse (PärS) §-d 147 ja 148). Hagejal on VÕS §-st 1037 tulenev

rikkumise kaudu saadu väljaandmise nõue ulatuses, milles hagejal tekkis pärandvara jagamise

tulemusel õigus. Asjaolu, et kostja tasus pärijate nõusolekul 8000 eurot pärijatele, ei oma asjas

tähtsust, sest kostja ei ole pärija, mistõttu ei olnud tal õigust sõlmida pärandvara jagamise

kokkuleppeid ega jagada pärandvara. Pärandaja pangakontol oli kokku 11 325,75 eurot, seega

tekkis hagejal õigus saada sellest ½, s.o 5662,87 eurot.

Kostjal ei olnud kohustust tasuda pärandaja matusekulusid ega pärandvarasse kuuluva korteri

kulusid (PärS § 131 lg 1, § 151 lg 1). Seega võib kostjal olla pärijate vastu käsundita

asjaajamisest tulenev nõue (VÕS § 1018, § 1023 lg 1). Kostja tasus pärandaja matusekulud

kokku summas 2662,15 eurot. Arvestamata tuleb jätta kahe hauaplatsi liiva vahetamise eest

esitatud arve, sest sellelt ei nähtu, et tegemist oleks pärandaja hauaplatsiga. Kostja sai Tallinna

linnalt matusetoetust 250 eurot ja Venemaalt 566,83 eurot, mistõttu tuleb pärandvarast maha

arvata 816,83 eurot. Seega kandis kostja matusekulud tegelikult summas 1845,32 eurot. Samuti

tuleb pärandvarast maha arvata kostja poolt pärandaja surmast kuni annaku üleandmiseni

10. septembril 2019 korteriga seoses kantud kulud 420,83 eurot. Arvestamata tuleb jätta Eesti

Energia 28. veebruari 2019. a arve summas 22,34 eurot ja 23. märtsil 2019 tasutud 67,84 eurot

korteri eest, kuna teenuste osutamise ajal oli pärandaja elus ja pärijatel ei olnud kohustust

nimetatud kulu kanda. Pärandvarasse jäi pärast matusekulude ja pärandvara valitsemiskulude

maha arvamist 9059,60 eurot ja seega oli kummalgi pärijal õigus saada 4529,80 eurot. Kostja

kandis hageja pojale üle 1200 eurot, mille hageja kiitis heaks.

Kohus võttis tsiviilasjas nr 2-19-11313 kostja hagis hageja vastu annaku üleandmise nõudes

19. septembri 2019. a määrusega vastu hagist loobumise ja lõpetas asja menetluse. Kostjale

esitati 18. septembril 2019 õigusabi eest arve summas 3600 eurot. Hagiga ei saa nõuda selliste

nõude esitamisega seotud kulude hüvitamist, mille väljamõistmist saab menetlusosaliselt nõuda

kohtulahendis tehtud menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramise

menetluses (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174). Kuna kostja ei ole vastuhagis

toonud välja toonud konkreetseid toiminguid, milliseid esindaja tegi kohtueelses menetluses

ega nähtu need kostjale esitatud arvelt, siis tuleb õigusabikulu 3500 eurot pidada täielikult

kohtumenetluse kuluks.

Apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 3329,80 eurot ja vastuhagi jäeti rahuldamata, samuti

menetluskulude jaotuse osas ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja

76,05 eurot, vastuhagi rahuldada ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 3500 eurot ning pärast

poolte vastastikuste nõuete tasaarvestust 3423,95 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates maakohtu otsuse tegemisest. Menetluskulud palub kostja jätta hageja

kanda.

Maakohtu otsus on vastuoluline, sest ühest küljest on kohus märkinud, et kostja ei olnud pärija

ja seega ei olnud tal õigust pärandavara jagada, kuid teisalt jaatanud hageja pojale 1200 euro

ülekandmist. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja on maakohtu istungil kinnitanud, et ta sai

sularaha 1000 eurot. Samuti märkis hageja ise, et pärandavarast otsustati 8000 eurot jagada

selliselt, et kumbki pärija saab 4000 eurot, mille nad jagavad oma laste ja lastelastega. 8000

euro jagamist hageja nõusolekul kinnitavad ka asjas esitatud tõendid, millised kohus jättis

analüüsimata. Arusaamatu on kohtu seisukoht pärandvara jagamise kohta, sest kohus on

sisuliselt leidnud, et pärandvara on jagamata ja seega peaks olema vara pärandvara ühisuses

PärS § 147 järgi, kuid edasi leiab, et hageja omandit on VÕS § 1037 järgi rikutud. Isegi, kui

pärandvara ei saa lugeda 8000 euro osas jagatuks, siis toimus 8000 euro käsutamine pärijate

nõusolekul, mistõttu ei olnud tegemist hageja nõusolekuta tema omandi käsutamisega.

Maakohtu järeldus kahe hauaplatsi liiva vahetamise kulu osas on alusetu. Tegemist oli

pärandaja hauaplatsiga, sest kogu plats on ühine. Samuti ei ole hageja vastu vaielnud sellele, et

haua korrastamine on osa matusekuludest. Asjakohatu on ka kohtu väide, et ajal, mil kostja

tasus korteri eest 67,84 eurot ja Eesti Energiale 22,34 eurot, oli pärandaja elus. Tegemist on

pärandil lasuva kohustusega, mida pärandaja ajal, mil ta oli elus, ei täitnud. Lisaks tuleb jätta

tähelepanuta hageja viidatud matusetoetus, sest tegemist ei ole pärandaja varaga, millele hagejal

oleks õiguslik alus. Eeltoodut arvestades on hagejal õigus saada 76,05 eurot. Vastuhagi osas

leidis kohus ebaõigesti, et vastuhagis ei ole välja toodud konkreetseid toiminguid, mille eest on

raha tasutud. Kostja tõi välja, millised toimingud kohtueelses menetluses tehti. Samuti jättis

kohus tähelepanuta, et kostja esitas hagejale juba enne kohtusse pöördumist nõude tasuda

kohtueelsed õigusabikulud. Kostjale osutati õigusabi mh õigusliku positsiooni ja nõudeulatuse

kindlaks tegemiseks. Tegemist ei ole kohtumenetluse kuludega, sest kohus ei mõistnud neid

välja ega ole arvel märgitud, et tegemist oleks tsiviilasja kuludega.

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas,

millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2845,09 eurot (s.o 484,71 eurot ületavas

osas), samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus

uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata ning jaotab menetluskulud vastavalt

kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Muus osas (s.o osas, millega maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 484,71 eurot ja jättis vastuhagi rahuldamata), jääb maakohtu

otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hagejal on alusetust

rikastumisest tulenev hüvitisnõue 3329,80 eurot kostja vastu, kas kostja tasaarvestuseks

esitatud nõude 3253,75 euro eeldused on täidetud ning kas kostjal on kahju hüvitamise nõue

3600 eurot hageja vastu. Osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, on maakohtu otsus

TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Kolleegium märgib, et tulenevalt TsMS § 634 lg-st 1 lähtub kolleegium sellest, et kostja ei

vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega on temalt hageja kasuks välja mõistetud 76,05 eurot

(vt apellatsioonkaebuse taotlus nr 1; kd II, tl 72 pöördel). TsMS § 652 piirab oluliselt uutele

asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu

otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-tes 3

ja 4 ette nähtud juhtudel. Kostja 26. aprilli 2022. a menetlusdokumendis esitatud uued asjaolud

(kostja tasus pärimismenetluse algatamise ja notari tasud) jätab kolleegium TsMS § 652 lg 4

alusel tähelepanuta.

10. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:

1) Pärandaja Q suri 16. märtsil 2019;

2) Kostjal oli pärandaja eluajal volitus pärandaja nimel pangast raha välja võtmiseks;

3) Seisuga 16. märts 2019 oli pärandaja pangakontol 10 891,63 eurot, täiendavalt laekus

434,12 eurot;

4) Q pärijateks olid tema tütred – hageja ja W (kostja ema) võrdsetes osades;

5) Pärandaja määras kostjale annakuna korteri Tallinnas XXX.

11. Kolleegium nõustub kostja etteheitega, et maakohtu otsus on vastuoluline. Vastuolulisus

seisneb selles, et maakohus on esmalt PärS-i sätetele viidates leidnud, et pärandvara jagamine

on tõendamata ning hageja ei saa üksinda esitada pärandvara suhtes nõuet (maakohtu otsuse

p 16), edasi on maakohus leidnud, et kostja ei olnud pärija ning seetõttu ei saanud ta pärandvara

jagada (maakohtu otsuse p 18), kuid arvestas lõpetuseks sellega, et kostja andis hageja pojale

pärandaja pangakontol olevast rahast 1200 eurot (maakohtu otsuse p 23).

12. Pangakontol olev raha ei ole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes.

Tegemist on pangakonto omaniku varalise nõudega panga vastu pangakontol näidatud ulatuses

(vt Riigikohtu 21. aprilli 2008. a kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-83-07, p 14). Kuna

hageja oli pärija, siis oli temal pärandaja pangakontol näidatud ulatuses varaline nõue panga

vastu. Kostja kasutas pärandaja pangakontole juurdepääsu võimaldavaid vahendeid võõra vara

käsutamiseks. Eeltoodut arvestades on maakohus õigesti kvalifitseerinud hageja nõude

alusetust rikastumisest tuleneva nõudena VÕS § 1037 jj alusel. VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise

eeldusteks on teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine.

VÕS § 1037 lg 1 mõtte kohaselt peab rikkuja omastama vara kannatanu arvel, st saama vara,

mida õiguse kohaselt oleks pidanud saama kannatanu.

13. Kostja tugines maakohtus sellele, et pärijad otsustasid jagada pärandaja pangakontol oleva

raha selliselt, et 8000 eurot jagatakse võrdselt kahe pärija laste ja lastelaste vahel. Sellise asjaolu

tõi hagiavalduses välja ka hageja (vt hagiavaldus; kd I, tl 2 pöördel). Maakohus leidis, et hageja

ei ole tõendanud, et pärandvara on jagatud. Kolleegium leiab, et maakohus on asjaolu

tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning see on viinud ebaõige järelduseni.

Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Maakohus on õigesti viidanud PärS §-le 147, mille kohaselt tekib kahe või enama pärija

olemasolul tagasiulatuvalt pärandi avanemisest pärandvara ühisus. Kaaspärijad ei või

iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest

(ühisomanikud) (PärS § 148 lg 1).

Kolleegiumi hinnangul saab poolte poolt esile toodud asjaolude ja tõendite põhjal järeldada, et

pärandvara (nõudeõigus panga vastu pangakontol oleva raha 8000 euro suhtes) jagati

kokkuleppel (PärS § 152 lg 4). Sellisele asjaolule on viidanud hageja hagiavalduses, samuti

vande all antud seletuses, et „Mul on 4 pereliiget, mina sain 1000 eurot, minu poeg ja kaks

pojatütart said kumbki 1000 eurot. 8000 eurot oli jagatud kui mälestus vanaemast“ (vt maakohtu

19. oktoobri 2021. a istungi protokoll; kd II, tl 56 pöördel, ajamärk 00:10:18). See haakub kostja

vande all antud seletusega (ajamärk 00:20:43) ja tunnistaja D ütlustega (ajamärk 00:37:38).

Eeltoodut arvestades ei ole kostja omastanud vara hageja arvel, vaid on jaganud 8000 eurot

vastavalt pärijate kokkuleppele, s.t täitnud pärijate korraldusi, kellele ja millises summas

pangakontol olev raha anda.

14. Järgnevalt hindab kolleegium kostja tasaarvestuseks esitatud nõuet. Võlasuhe lõpeb

tasaarvestusega (VÕS § 186 p 2). Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks

maakohtu poolt tuvastatud kulutused (maakohtu otsuse p 23), sest maakohus ei ole asjaolude

tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Ka õigusliku kvalifikatsiooni osas nõustub

kolleegium maakohtuga.

14.1. Vaidluse all on Tallinna Pärnamäe kalmistu arve nr 7507190972 summas 60 eurot (kd I,

tl 47), Eesti Energia Aktsiaseltsi arve nr 596564574544 summas 22,34 (kd I, tl 43 ja 171) ja X

korteriühistu (endine X) arve nr 20182335 summas 67,84 (kd I, tl 53–54), samuti, kas

matusetoetuste 816,83 euro näol on tegemist pärandaja varaga, mille suhtes on pärijatel

nõudeõigus. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et eelpool nimetatud kulusid ei saanud kostja

hagejalt nõuda. Samas nõustub kolleegium maakohtuga, et matusetoetustega tuleb

matusekulude hüvitise suuruse määramisel arvestada. Maakohus on arvestanud haiglakulu

suuruseks 33,15 eurot, mis on tõendatud dokumentaalse tõendiga (kd I, tl 14). Kostja ei ole

tõendanud, et meditsiiniteenuste eest on tasutud täiendavalt 17,50 eurot.

14.2. Tallinna Pärnamäe kalmistule makstud 60 euro osas leiab kolleegium, et tegemist on

pärandaja matuse kuludega, mis PärS § 131 lg 1 järgi on pärija kanda. Samuti on kostjal õigus

nõuda elektrienergia ja korteriühistu kulude eest hüvitist, sest tegemist oli pärandil lasuva

kohustusega, mis PärS § 151 lg 1 järgi on pärija kanda. Isegi kui kostja koos pärandajaga

korteris elas ja teenuseid tarbis, siis ei ole hageja tõendanud, et pärandajal tekkis sellest kostja

vastu nõue. Maakohus on õigesti matusekulude suuruse määramisel arvestanud

matusetoetustega. Hageja ei nõua kostjalt matusetoetuste väljamõistmist vaid nende arvestamist

matusekulude suuruse määramisel. Maakohus on õigesti nende toetuste arvel vähendanud

matusekulusid. Näiteks on Tallinna linnas matusetoetus 250 eurot ühekordne sissetulekust mitte

sõltuv toetus, mille eesmärk on aidata inimest matuse korraldamisega seotud kulude katmisel.

15. Eeltoodut arvestades tuleb 11 325,75 eurost maha arvestada pärandvara jagamise

kokkuleppe alusel pärandaja sugulastele antud 8000 eurot (sh kostja pojale antud 1200 eurot),

haiglakulu 33,15 eurot, matusekulud 1812,17 eurot ja korteriga seotud kulud 511,01 eurot.

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 484,71 eurot (= 969,42 ÷ 2).

16. Seoses kostja vastuhagiga märgib kolleegium, et maakohus menetles ebaselget nõuet.

Täpsustatud vastuhagis on märgitud hagihinnaks 3600 eurot, taotletakse aga 3500 euro

väljamõistmist (vt kd I, tl 107–108). Maakohtu ülesanne oli eelmenetluses sellele kostja

tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõude täpsustamiseks (TsMS § 392 lg 1 p 1 ja § 340¹

lg 1). Ringkonnakohus kõrvaldab selle rikkumise. Kostja avaldas ringkonnakohtule, et nõude

suuruseks on 3600 eurot. Ringkonnakohus muudab kooskõlas TsMS § 136 lg-ga 4 kaebuse

hinda, milleks on 6853,75 eurot (= hagihind vaidlustatud osas 3253,75 eurot (3329,80 – 76,05)

+ vastuhagi hind 3600 eurot). Riigilõivu suurust hinna muutmine ei mõjuta.

17. Maakohus jättis kostja vastuhagi 3600 euro saamiseks rahuldamata TsMS § 174 lg-le 11

tuginedes (maakohus on ekslikult märkinud lg 7), leides, et tegemist on menetluskuluga.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust järelduseks, et maakohus on asjaolude tuvastamisel

rikkunud menetlusõiguse norme. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ringkonnakohus maakohtu

otsuse põhjendusi ei korda.

17.1. Kostja leiab, et tegemist ei ole menetluskuluga TsMS § 138 lg 1 mõttes, sest neid ei ole

tsiviilasjas nr 2-19-11313 hagejalt kostja kasuks välja mõistetud (vt maakohtu 19. septembri

2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-11313; kd I, tl 64 ja pöördel). Kolleegium selle seisukohaga

ei nõustu ja märgib vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

TsMS § 174 lg 11 järgi menetlusosaline ei või käesoleva seadustiku kohaselt menetluskulude

kindlaksmääramise väliselt ega selle käigus määratust suuremas ulatuses esitada

menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks

kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kostja viitab 6. novembri 2020. a

menetlusdokumendi p-le 7, kus ta on välja toonud 8. juulil 2019 sõlmitud kliendilepingu alusel

tehtud toimingud: õigusliku positsiooni ülevaade, hagejaga kokkuleppe sõlmimise võimaluse

uurimine, olukorra analüüs (vt kd I, tl 107 pöördel). Nõudekirjas, millega kostja nõudis hagejalt

õigusabikulude hüvitamist, on märgitud kuupäevaks 18. mai 2020 ning määratud tasumise

tähtpäev 1. juuni 2020 (kd I, tl 32–33). Õigusabikulude arve summas 3600 eurot väljastamise

kuupäev on 18. september 2019. a (kd I, tl 49). Arvel on teenuse kirjeldusena märgitud

„õigusabileping“. Kliendilepingu p 3.1 järgi on kokku lepitud, et klient tasub büroole

tööülesannete täitmise eest tasu 3000 eurot (käibemaksuta) „esindamise eest kuni Riigikohtu

menetluseni välja“.

17.2. Eeltoodut arvestades on maakohus teinud õige järelduse, et kostja ei ole välja toonud

konkreetseid kohtueelses menetluses tehtud toiminguid, mille eest ta saaks nõuda hagejalt

kulude hüvitamist kahju hüvitamise nõudena. Kliendileping ja selle alusel esitatud arve

tõendavad, et kulud on seotud hagiavalduse koostamise toimingutega. Kostja oleks saanud

nõuda hagejalt tsiviilasjas nr 2-19-11313 esitatud hagiga seotud kulude hüvitamist

kohtulahendis tehtud menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramise

menetluses (TsMS § 174). Kuigi kõnealuses tsiviilasjas ei ole maakohus menetlust lõpetavas

määruses menetluskulude jaotust kooskõlas TsMS § 173 lg-ga 1 märkinud, siis TsMS § 448

lg 1 p 3 andis kostjale võimaluse taotleda täiendava otsuse tegemist.

Menetluskulude jaotus

18. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-

tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude jaotuse.

19. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-st 1, jättes menetluskulud

maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Kohtupraktikas on leitud, et kui kohus

menetleb mõlema poole hagi, siis tuleb üldjuhul menetluskulud jaotada eraldi mõlema hagi

rahuldamise ulatuse järgi (vt Riigikohtu 11. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-

2497/71, p 28). Praeguses asjas ei ole see võimalik, sest menetlusdokumendid sisaldavad

seisukohti nii hagi kui ka vastuhagi osas ning menetluskulude nimekirjades ei ole kulud

eristatavad. Kolleegium arvestab hagi ja vastuhagi hinna ning mahuga, mistõttu leiab, et

põhjendatud on jätta menetluskulud poolte endi kanda.

20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)