3-20-1439/46 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

3. mai 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1439

Haldusasi

Jõelähtme valla kaebus Keskkonnaameti 03.07.2020

otsuse nr 7-13/20/11317 õigusvastasuse tuvastamiseks

ja Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata Jõelähtme

valla

poolt

Keskkonnaametile

esitatud

taotlus

ehituskeeluvööndi vähendamise osas uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Jõelähtme vald, esindaja Tuulikki

Laesson

Vastustaja: Keskkonnaamet, esindaja Johanna Jürima

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung ja kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. juunil 2022.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme vald menetleb uut üldplaneeringut. 18.07.2018.a kirjaga esitas Jõelähtme

Vallavalitsusus Keskonnaametile taotluse ehituskeeluvööndi vähendamisiseks vastuvõetud

Jõelähtme valla üldplaneeringus näidatd ulatuses ja alustel.

2. Keskkonnaamet rahuldas oma 03.07.2020.a otsusega nr 7-13/20/11317 Jõelähtme

Vallavalitsuse taotlust ehituskeeluvööndi vähendamiseks ainult osaliselt.

3. 03.08.2020 saabus Tallinna Halduskohtule Jõelähtme valla kaebus Keskkonnaameti

03.07.2020 otsuse nr 7-13/20/11317 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Keskkonnaameti

kohustamiseks

vaadata

Jõelähtme

valla

poolt

Keskkonnaametile

esitatud

taotlus

ehituskeeluvööndi vähendamise osas uuesti läbi.

4. Tallinna Halduskohus võttis oma 13.08.2020 määrusega kaebuse menetlusse ja viis läbi

eelmenetluse, mille raames menetlusosalised pidasid kompromissiläbirääkimisi, kuid tervet

kaebust käsitleva kokkuleppeni ei jõutud. Kohus kinnitas vastavalt poolte taotlusele oma

16.02.2021 määrusega ja lõpetas osaliselt kohtuasja menetluse ning määras kohtuistungi

toimumise ajaks 23.03.2021 (II tl 157-158). Seoses Covid-19 viiruse epideemilise levikuga

Eestis muutis kohus 11.03.2021 määrusega kohtuistungi aja ja kohtuistung käesolevas asjas

toimus 17.05.2021 Tallinnas. Kohtuistungil mindi üle kirjalikule menetlusele ja otsustati

korraldada 25.05.20211 vaatlus vaidlusalustel aladel (vaatluse protokoll II tl 182).

15.10.2021 määrusega määras kohus lõpliku menetlusdokumentide esitamise tähtaja ja

kohtuotsuse kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja leiab, et Keskkonnaameti 03.07.2020.a otsus nr 7-13/20/11317 tuleb tunnistada

õigusvastaseks 0sas milles kohtumenetluse käigus kompromissi ei saavutatud ja kohustada

Keskkonnaametit Jõelähtme valla poolt Keskkonnaametile esitatud taotlust ehituskeeluvööndi

vähendamise osas uuesti läbi vaatama.

Oma taotlust põhjendades toob kaebaja kõigepealt välja oma väited vastustaja otsuse

põhimõttelistele vastuoludele osas, millega ei rahuldatud kaebaja taotlust vähendada

ehituskeeluvööndit ning põhjendused selle õigusvastasustele. Seejärel käsitleb kaebaja

vastustaja poolt teostatud õigusvastast otsust seostatuna konkreetsete aladega, mille osas EKV-

d ei vähendatud.

6. Kaebaja seisukohad üldistes küsimustes.

6.1. Kaebaja märgib, et ta pöördus vastustaja poole üldplaneeringu planeeringujoonisel

ehituskeeluvööndi paiknemisse täpseks kindlaksmääramiseks ja ehitustegevuse käigus

vaidluste vältimiseks ning soovis saada seisukohta muuhulgas ka selliste piirkondade osas,

mille puhul kaebaja ise on arvamusel, et tegemist ei ole üldse EKV vähendamist vajava alaga.

Kaebaja selgitab, et ta ei pea vajalikuks menetlusökonoomiast tulenevalt korrata seisukohti,

mida kaebaja on juba vastustajale EKV vähendamise menetluses esitanud (kaebaja kirjad

kaebuse lisades 2, 4 ja 6 (edaspidi ka lihtsalt lisades).

6.2. Kaebaja leiab, et vastustaja on teinud kõigepealt järgmised otsuse põhjendusvead:

Haldusorgani otsused, sh siduvad menetlustoimingud peavad olema nõuetekohaselt

põhjendatud.

Soodustavast

haldusaktist

keeldumise

otsusele

kehtib

kõrgem

põhjendamiskohustus kui muudele haldusaktidele.

Antud juhul on tegemist soodustavast haldusaktist keeldumise otsusega, mistõttu peab HMS §

56 lõikest 1 tulenevalt vastustaja esitama keeldumise kaasa toonud asjakohased põhjendused.

Vaidlusaluses otsuses ei ole vastustaja selliseid põhjendusi esitanud või on need põhjendused

esitatud viisil, mis ei ole arusaadavad ega seetõttu ka kohtumenetluses kontrollitavad.

6.2.1. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole analüüsinud tema poolt 01.04.2019 heaks kiidetud

üldplaneeringu KSH aruandes välja toodud asjaolusid ning ennetus- ja leevendusmeetmeid.

Vastustaja on otsuse tegemisel jätnud järgimata uurimisprintsiibist tuleneva kohustuse tutvuda

kõigi asja otsustamisel tähtsust omavate asjaoludega ning vastustaja ei ole sisuliselt hinnanud

KSH-s väljatoodud ennetus- ja leevendusmeetmeid. Vastustaja on otsuses küll viidanud KSH

aruandele ning ka ÜP koostamise raames läbi viidud looduskeskkonnauuringule, kuid on jätnud

EKV vähendamise üle otsustamisel nii KSH-s kui ka looduskeskkonnauuringus toodud

leevendus- ja ennetusmeetmed arvestamata.

Lisaks on vastustaja viidanud, et jääb oma 20.02.2020.a kirjas toodud seisukohtade juurde ega

pea neid vajalikuks üle korrata. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et kaalutlusotsuse tegemisel

peavad asjakohased kaalutlused ja põhjendused sisalduma haldusaktis endas.

6.2.2. Vastustaja on EKV vähendamise esitanud mitme ala osas tekstiliselt ning mitte

joonistega mistõttu ei ole üheselt arusaadav, kus EKV-d vähendatud on ning kus seda tehtud ei

ole. Näiteks erineb vastustaja poolt otsuse tekstilises osas vähendatud EKV ning joonistel

vähendatud EKV Uusküla külas (joonis nr 7, esitatud lisas nr 14) ja Saviranna külas (joonis nr

9, esitatud lisas nr 16).

6.2.3. Vastustaja on õigusvastaselt väljunud talle esitatud taotluse raamidest – vastustaja on

asunud vähendama EKV-d kohtades, kus kaebaja seda taotlenud ei ole (näiteks joonis nr 8,

esitatud lisas nr 15 – kahe kinnistu osas on vähendatud EKV-d rohkem kui taotletud,

samamoodi joonis nr 24, esitatud lisas nr 31) ning samal ajal on vähendanud EKV-d vähem,

kui kaebaja on seda taotlenud.

Kaebaja selgitab, et vastustajale ei tulene õigusaktidest võimalust asuda ise kaebaja kui

haldusorgani asemele taotletava EKV ulatuse määramisel ja ta on ületanud kaalutlusõiguse

piire ning õigusaktides vastustajale antud pädevust.

6.2.4. Vastustaja ei ole EKV taotluse lahendamisel ning EKV osaliste vähendamiste puhul

arvestanud varasemalt kehtestatud detailplaneeringutega. Nimelt on mitmes piirkonnas, kus

vastustaja keeldus EKV vähendamisest juba EKV-d varasemalt vähendatud kehtiva

detailplaneeringuga, mille EKV-d on vähendatud detailplaneeringuga just vastustaja

nõusolekul. Näiteks nähtub jooniselt nr 19 (esitatud lisas nr 26) hästi võrdlus, kus varem on

vastustaja lubanud EKV vähendamist DP menetluse raames (sinine joon) ning nüüd on varem

vähendatud EKV-d vähendanud (punane joon). Seega on vastustaja läinud vaidlusaluse otsuse

tegemisel vastuollu enda poolt varem antud siduvate kooskõlastuste ja haldusaktidega. Lisaks

ei ole vastustaja siinkohal välja toonud olulisi põhjendusi, miks varem lubatud EKV

vähendamine enam võimalik ei ole.

Samuti ei ole vastustaja selgitanud, milliseks kujuneb kinnistute ehitusõigus olukorras, kus

kehtestatud detailplaneeringuga on EKV-d vähendatud (vastustaja nõusolekul) ning ehitusõigus

antud, kuid üldplaneering ehitamist sellesse asukohta ei luba (sest üldplaneeringus EKV

vähendamisega vastustaja ei nõustunud).

6.2.5. Lisaks tekib põhjendatud küsimus kinnistu omanikule tekitatud kahju hüvitamisest ning

selleks kohustatud isikust, kuivõrd on kinnistu omanik õiguskindluse põhimõttest tulenevalt

saanud eeldada, et EKV vähendamise tulemusena on tal olemas ehitusõigus. Seega on

vastustaja võtnud kaebaja poolt esitatud taotluse hindamisel seisukoha, et eelnevalt kehtestatud

ja kooskõlastatud detailplaneeringutega määratud ehitusõigus ja detailplaneeringutega

vähendatud EKV ei oma enam õiguslikku tähendust. Vastustaja on õigusvastaselt käsitlenud

Jõelähtme valla territooriumi kui ala, kus EKV vähendamist ei ole kunagi justkui üldse tehtudki.

Lisaks juba toodud näitele (joonis nr 19, esitatud lisas nr 26) on selline vastustaja praktika läbiv

ning analoogseid vastuolusid leiab ka teistelt aladelt (joonised nr 1, 2, 6, 13, 19, 21, 26-29, mis

on esitatud vastavalt lisades nr 8, 9, 13, 20, 26, 28, 33-36).

6.3. Kaebaja leiab, et vastustaja on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja

põhjendab seda alljärgnevaga:

6.3.1. Vastustaja on kaebaja arvates valesti tõlgendanud LKS § 38 lõiget 2 leides, et metsamaast

tulenev 200 meetri laiune EKV on olemas ka olukorras, kus mets ei kasva rannal või kaldal,

vaid jääb rannast või kaldast oluliselt kaugemale. Kaebaja leiab, et LKS § 38 lg 2 ning MS § 3

lg 2 kohalduvad koosmõjus üksnes juhul, kui tegemist on rannal või kaldal kasvava metsaga.

Olukorras, kus mets kasvab rannast või kaldast eemal, ei ole põhjendatud keskkonnakaitseliste

eesmärkidega lugeda ehituskeeluvööndiks sellistel aladel 200 meetri laiust ala metsamaast

tulenevalt. MS § 3 lõike 1 kohaselt

Õige ei ole lugeda rannas kasvavaks metsaks LKS § 38 lg 2 mõttes kooslust, mis rannast või

kaldast kasvab mitmekümne meetri kaugusel. Kaebaja viitab siinkohal joonistele nr 12 ja 13

(esitatud lisades nr 19 ja 20), samuti joonisele nr 18 (esitatud lisas 25), kusjuures joonisel nr 18

on näha, et väidetavat kaldal või rannal kasvavat metsa eraldab tegelikkuses veel kaldast ja

rannast juurdepääsutee. On ilmselge, et olukorras, kus metsa ja ranna või kalda vahele jääb

sedavõrd lai vahevöönd (kuhu on teatud kohtades rajatud ka tee), ei ole tegemist metsaga, mis

asub rannal või kaldal LKS § 38 lõike 2 mõttes.

Lisaks tuleb märkida, et rannal kasvava metsamaa defineerimine peaks olema üldarusaadav.

Näiteks Laheranna supelranna puhul on tegemist olukorraga, kus veepiiri ja puude vaheline

kaugus on vahemikus 30-40 meetrit, mis tõstatab küsimuse, kas on võimalik lugeda veepiirist

nii kaugel kasvavaid puid rannal kasvavaks metsaks.

Vastustaja leiab, et LKS § 38 lõike 2 eesmärgiks ei ole kunstlikult laiendada ehituskeeluvööndi

laiust aladel, kus ranna või kalda läheduses (nt 50m kaugusel) kasvab mets. LKS § 38 lõiget 2

tuleb kaebaja hinnangul tõlgendada selliselt, et 200 meetri laiune EKV kohaldub olukorras, kus

mets kasvabki rannal või kaldal, mitte rannast või kaldast mitmekümneid või sadu meetreid

kaugemal. Sellistes olukordades, kus mets kasvab kaldast või rannast kaugemal, tuleb

rakendada EKV üldnormi, mille kohaselt on EKV laius 100 meetrit.

6.3.2. Kaebaja toob eraldi välja asjaolu, et vastustaja on jätnud vaidlusaluses otsuses EKV

vähendamata põhjusel, et üleujutusaladel on ehitamine keelatud. Kaebaja on seisukohal, et

vastustaja seisukoht, nagu oleks üleujutusaladel ehitamine keelatud, on õigusvastane ning ei

tulene ühestki õigusaktist. Samuti on selline eeldus ka ebaratsionaalne, kuivõrd saaks sellest

justkui järeldada, et Soomaal oleks igasugune ehitustegevus keelatud. Üleujutusalade osas

nähtub vastustaja õigusvastasus joonistelt nr 9, 12, 13, 14 ja 16 (esitatud vastavalt lisades nr 16,

19, 20, 21 ja 23).

Seoses üleujutusaladega on vastustaja EKV vähendamise kaalumisel võtnud aluseks, et

Jõelähtme vallas rannikul ei ole välistatud veetaseme tõus 1,5m-2m üle keskmise ning on

selliseid alasid käsitlenud üleujutuste poolt potentsiaalselt ohustatavate aladena. Sellest

tulenevalt on vastustaja omakorda keeldunud EKV vähendamisest alade osas, mis jäävad

potentsiaalselt üleujutatavatele aladele. Kaebaja hinnangul on vastustaja kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust leides, et üleujutatavatel aladel ei ole ehitustegevus lubatud. Vastustaja

lähenemise järgi ei oleks näiteks Pärnu linna rannaalal ehitustegevus lubatud, sest ka Pärnu

linna rannaala on üleujutuse potentsiaaliga ala.

Vastustaja poolt EKV vähendamata jätmisel on vastustaja võtnud eelduseks, et üleujutatavale

alale tuleb liita EKV ala. Selline käsitlus aga ei tulene õigusaktidest ning selle käsitluse

õigusvastasusele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Õiguskantsler (Õiguskantsleri seisukohad

üleujutatavate aladega seoses esitatud käesoleva kaebuse lisades 46-48). Ka vastustaja on

otsuse tegemisel tõlgendanud LKS § 35 lõiget 4 õigusvastaselt.

Õiguskantsleri selgituste kohaselt tuleb LKS § 35 lg 4 mõista nii, et ehituskeeluvööndit ja

üleujutusala ei liideta. Sel moel tõlgendades arvestatakse nii ehituskeeluvööndi ja üleujutusala

määramise eesmärke kui ka kinnistu omaniku omandipõhiõigust ning sellest lähtuvat

võimalikku soovi oma kinnistule midagi ehitada. Seetõttu saab ja tuleb LKS § 35 lg 4

rakendamisel eelistada tõlgendust, mis toob kaasa vähem omandipiiranguid. Antud juhul ei ole

vastustaja sellisest tõlgendusest lähtunud ning ei ole esitanud ka selliseid ülekaalukaid

põhjendusi, mis õigustaks sedavõrd ulatuslikku omandipõhiõiguse piiramist.

6.3.3. Kaebaja ei nõustu vastustaja tõendamata käsitlusega, et Jõelähtme vallas merelised

üleujutused 1,5-2 meetrit tavapärased ja kõik rannaalad, kus maapinna kõrgus on vähem kui 2

meetri seetõttu üleujutatavad alad. Kaebajale teadaolevalt on tavapärane, et tormi puhul on

veetõus kuni 0,8 meetrit, kuid kaebaja peab vajalikuks märkida, et see on samane üle kogu

rannaala, so kogu Läänemere ulatuses. Kaebaja märgib, et kui rakendada vastustaja

üleujutatava ala käsitlust, siis on Eestis sisuliselt kahte tüüpi randa- üleujutatav rand ja

astanguline rand. Tavapäraselt on aga nn üleujutatava ranna puhul vee edasiseks valgumiseks

mõni kõrgem ala (nn vall), millest üle vesi ei lähe. Seega sellise valli taga olev madal maa ei

saa olla üleujutatav ala, kuna sinna merevesi ei jõua.

6.3.4. Seoses vastustaja väitega, , et tal ei ole võimalik hinnata EKV vähendamist ilma, et oleks

välja toodud konkreetset ala märgib kaebaja, et ta on taotlenud ehituskeeluvööndi vähendamist

nn abstraktsena selliste ehitiste, mille rajamine on võimalik ilma EKV vähendamata, juurde

viivate juurdepääsuteede osas. Kaebaja on seisukohal, et lähtuvalt ranna ja kalda kaitse

eesmärkidest ning kavandatavast ehitustegevuse iseloomust (juurdepääsuteede rajamine) on

vastustajal võimalik hinnata, kas ehitise rajamine on kooskõlas ranna ja kalda kaitse

eesmärkidega või mitte. Vastustaja on võimalik hinnata, kas nt ühe lautrikoha juurdepääsutee

rajamisel saavad olemasolevad looduskooslused sedavõrd kahjustada, et juurdepääsutee

rajamine ei ole võimalik või mitte. Ka on on vastustaja vähendanud abstraktselt EKVd Ülgase

külas. Samuti ei ole ilma EKV-d vähendamata võimalik lahendada piiranguvööndis asuvate

kinnistute juurdepääsuteid.

6.3.5. Kaebaja leiab, et otsus on vastuolus ka kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega.

EKV vähendamata jätmisel ei ole vastustaja arvestanud kaebaja kui kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõigust asustuse suunamisel, sh asustuse suunamisel piirkondadesse, kus on juba

olemas ühisveevärk ja -kanalisatsioon. Kaebaja rõhutab, et vastustaja ise on varasemalt sellisele

asustuse suunamisele andnud kooskõlastuse. Selline asustuse suunamine lähtub ka üleüldistest

keskkonnakaitselistest põhimõtetest. Asustuse suunamisega on seotud joonised nr 2-5, 16-18,

21-22, 24 ja 30-32 (esitatud vastavalt lisades nr 9-12, 23-25, 28-29, 31, 37-39).

6.3.6. Vastustaja ei ole ehituskeeluvööndit vähendanud juurdepääsuteede osas, mille rajamise

eesmärk oleks luua juurdepääsud lautriteni, paadisildadeni ja teiste ehitisteni, mille rajamine on

tulenevalt LKS § 38 lõigetest 4-6 EKV-d vähendamata lubatud. Vastustaja on keeldunud EKV-

d vähendamast nn abstraktse taotluse alusel, kuid seadusest ei tulene keeldu lubada EKV

vähendamist ka nn abstraktse taotluse alusel ehk olukorras, kus tegemist on selliste ehitiste,

mille rajamiseks EKV vähendamine ei ole vajalik, juurdepääsudega.

6.3.7. Vastustaja ei ole arvesse võtnud asjaolu, et Keskkonnaregistris on veekoguna

registreeritud Vadioja pärast seda, kui on kehtestatud mitmed detailplaneeringud, millega on

antud Vadioja ehituskeeluvööndisse ehitusõigus. Vadioja voolab muuhulgas läbi ka Loo

alevikust. Kaebaja on taotlenud Vadiojaga seoses ehituskeeluvööndi vähendamist nullini,

kuivõrd on varasemalt detailplaneeringutega määranud kindlaks hoonestusalad ja andnud

ehitusõigus Vadioja ehituskeeluvööndisse. Vastustaja ei ole põhjendanud, millised on need

looduskaitselised eesmärgid, mis saaksid kahjustada Vadioja EKV vähendamisel nullini.

Seoses Vadiojaga on oluline ka rõhutada, et olukord, kus EKV-d ei ole vähendatud, toob kaasa

selle, et ka tehnorajatiste rajamisel (nt sademeveelahendused) tuleb taotleda igakordselt

detailplaneeringu raames EKV vähendamist ja seda ka olukorras, kus eesmärgiks ongi rajada

sademeveelahendus, millega juhitakse sademevett Vadiojja. Vastustaja ei ole hinnanud, mida

Vadioja puhul EKV vähendamata jätmine endaga kaasa toob.

6.3.8. Kaebaja leiab, et vastustaja on õigusvastaselt jätnud arvestamata asjaolu, et pärast

detailplaneeringute kehtestamist on meri tulnud osades kohtades rannale ja kaldale lähemale

ehk osa varasemast rannast või kaldast on saanud veekogu piiriks. Selle tulemusena on tekkinud

olukord,

kus

varem

detailplaneeringuga

ehitusõiguse

saanud

alad

on

jäänud

ehituskeeluvööndisse. Tegemist ei ole kinnistu omanikest tulenevate põhjustega, vaid

looduslikest teguritest tuleneva veetõusuga. Vastustaja ei ole EKV-d vähendanud ka neil aladel,

mille osas varem on EKV-d vähendatud, kuid veetõusust tingituna on EKV edasi liikunud.

6.3.9. Kaebaja toob välja, et vastustaja ei ole vaidlusaluses otsuses käsitlenud avalikkusele

tekkivaid mõjusid EKV vähendamata jätmisest. Nimelt on vastustaja jätnud EKV vähendamata

kaebajale ehk kohalikule omavalitsusele kuuluval maal, mis asub rannas ning on ühiskondlike

ehitiste maa (joonis nr 17 ja 18, esitatud lisades nr 24-25).

6.3.10. Vastustaja on mitme ala puhul põhjendanud EKV vähendamata jätmist asjaoluga, et

ehitada on võimalik ka väljaspool EKV-d, nagu näiteks joonistel nr 17 ja 18 (esitatud lisades nr

24-25). Vastustajale ei tulene aga õigusaktidest tulenevalt alust, millele tuginedes oleks

vastustajal võimalik keelduda EKV vähendamisest üksnes seetõttu, et ehitamine on võimalik

ka väljaspool EKV-d. Nagu kaebaja on korduvalt selgitanud, peab vastustaja EKV taotluses

hindama kavandatava ehitustegevuse mõju ranna või kalda kaitse eesmärgist lähtuvalt (LKS §

34, § 40 lg 1). Seega peab vastustaja hindama, kas kavandatud tegevus mõjutab ranna või kalda

kaitse eesmärki sedavõrd negatiivselt, et oleks põhjendatud EKV vähendamata jätta. Üksnes

asjaolu, et ka väljapoole EKV-d on võimalik ehitada, ei anna alust EKV vähendamata jätta.

Lisaks on oluline, et selline lähenemine piirab oluliselt või muudab võimatuks kohaliku

omavalitsuse enesekorraldusõiguse asustuse suunamiseks, samuti piirab selline tõlgendus

oluliselt ja ebaproportsionaalselt isiku omandipõhiõigust.

6.3.11. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja põhjendus, et maatulundusmaal EKV vähendamine

ei ole põhjendatud kinnistu sihtotstarbest tulenevalt, on vastuolus õigusaktides vastustajale

pandud kohustusega hinnata EKV vähendamist ranna või kalda kaitse eesmärgist lähtuvalt.

Kinnistu sihtotstarbe alusel EKV vähendamise keelamine ei ole põhjendatud.

Kaebaja leiab, et vastustaja on täiendavalt ebaõigesti sisustanud veekaitsevööndi piiri (VeeS §

118 lg 2). Vastustajal puudub õiguslik alus arvestada veekaitsevööndit üleujutatavast alast.

Samuti on vastustaja veekaitsevööndi määramisel jätnud arvestamata veekaitsevööndi

eesmärgi, milleks on kaitsta veekogu hajureostuse eest ning vältida veekogu kallaste uhtumist.

6.4. Vastustaja ei ole arvestanud ebaseaduslike ehitiste seadustamise võimalust

Kaebaja üheks eesmärgiks EKV taotluse esitamisel on olnud ka varem EKV-sse

ebaseaduslikult püstitatud ehitiste seadustamine, mis on võimalik üksnes läbi EKV

vähendamise. Vastustaja on aga EKV vähendamisest keeldunud. Kaebaja hinnangul on

arusaamatu, mis saab ehitistest, mis on EKV-sse ebaseaduslikult püstitatud edasi, kui vastustaja

on ilma täiendavate põhjendusteta keeldunud EKV vähendamisest selliste ehitiste osas. Kaebaja

märgib, et osadel aladel on ebaseaduslikud majad EKV-sse rajatud juba enam kui 15 aastat

tagasi, mistõttu on äärmiselt küsitav selliste ehitiste lammutamise kohustuseks tegemine

kaebaja poolt. Ainsaks võimaluseks ebaseaduslikud ehitised seadustada, on aga EKV

vähendamine, millest vastustaja on aga keeldunud. Vastustaja otsusest ei selgu, mida sellisel

juhul tuleks teha nende ehitistega, mis on püstitatud EKV-sse enam kui 10 aastat tagasi ning

mille osas vastustaja on EKV vähendamisest keeldunud. Ebaseaduslike ehitiste osas EKV

vähendamata jätmine nähtub näiteks joonistelt nr 22, 30-32 (esitatud lisades nr 29, 37-39).

Kaebaja märgib täiendavalt, et ebaseaduslike ehitiste osas lammutusettekirjutuste tegemine on

ka Keskkonnainspektsiooni pädevuses, kes aga ei ole samuti sekkunud ebaseaduslike ehitiste

püstitamisesse. Olukorras, kus ehitised on nendes kohtades olemas juba 10-15 aastat, on selge,

et lammutama kohustada neid kohtupraktikast tulenevalt ei saa. Seega jääb järgi üksnes

seadustamise võimalus. Vastustaja on võtnud EKV vähendamisest keeldumisel lähenemise, et

ebaseaduslike ehitiste osas ei ole EKV-d põhjendatud vähendada, kuid ei ole selgitanud, mida

nendega siis edaspidi teha tuleks – näiteks kas neile laieneb ehituskeeluvööndi välistus õueala

osas jne. Kaebaja leiab, et vastustaja EKV vähendamise otsus saaks nende hoonete osas olla ka

kõrvaltingimusega, näiteks vastustaja nõustub EKV-d vähendama eeldusel, et toimub

ebaseaduslikult raiutud metsa ning sellesse kohta püstitatud hoone tõttu asendusistutus.

7. Kaebaja toob oma kaebuses välja ka järgmised seisukohad seoses vastustaja otsuse

õigusvastasusega konkreetsete alade osas, kusjuures ta ei korda menetlusökonoomiast

tulenevalt eelnevalt väljatoodud põhimõttelisi vastuolusid vastustaja otsuses.

7.1. Kaebaja on taotlenud EKV vähendamist järgmistel aladel:

Ala 1 - mererannal Uuskülas olemasolevas Muuga sadamas 0 meetrini

Ala 2 - mererannal olemasoleval tootmismaal Uuskülas 100 meetrini astangu servast

Ala 3 - mererannal olemasoleval tootmismaal Kallavere külas 100 meetrini astangu servast

Ala 4 - mererannal Saviranna külas 50 meetrini veepiirist seoses väljakujunenud elamualaga

(aiandusühistu)

Ala 5 - mererannal Ülgase külas 0 meetrini veepiirist Koljunuki sadamaga seoses ja elamualal

50 meetrini veepiirist

Ala 6 - mererannal Kostiranna külas olemasolevate ehitiste ehitusjooneni ja õuemaade vahelisel

alal 100 meetrini veepiirist

Ala 7 - mererannal Manniva külas 100 meetrini üleujutatava ala piirist

Ala 8 - mererannal Jõesuu külas 100 meetrini veepiirist

Ala 9 - mererannal Ihasalu külas 100 meetrini veepiirist

Ala 10 - mererannal Neeme külas 0 meetrini veepiirist Neeme sadamaga seoses ja

tiheasustusala elamualal 50 meetrini veepiirist ning hajaasustuse elamuala õuemaade vahelisel

alal 100 meetrini veepiirist

Ala 11 - mererannal Kaberneeme külas 0 meetrini veepiirist Kaberneeme sadamaga seoses ja

elamualal kehtivas ÜP s määratud EKV ulatuses

Ala 12 - mererannal Haapse külas õuemaal olemasoleva ehitusjooneni ja õuemaade vahelisel

alal 100 meetrini veepiirist

Ala 13 - mererannal Kullamäe külas õuemaal olemasoleva ehitusjooneni ja õuemaade vahelisel

alal 100 meetrini veepiirist

Ala 14 - Lundi paisjärve kaldal Koogi külas õuemaal olemasoleva ehitusjooneni

Ala 15 - Pirita jõe kaldal Loo alevikus 10 meetrini veepiirist

Ala 16 - Vadioja kaldal Loo alevikus 0 meetrini veepiirist

Ala 17 - Vadioja kaldal Liivamäe külas 0 meetrini veepiirist

Ala 18 - Pirita jõe kaldal Iru külas 22 meetrini veepiirist.

7.2. Alad nr 2-3, joonis 7 (lisas nr 14)

Tuginedes vastustaja tekstile on EKV-d vähendatud mööda Nuudi tee 70 põhjapiiri. Joonistelt

aga nähtub, et EKV-d on vähendatud sirgjoonena, võttes aluseks Nuudi tee 66 kinnistu

põhjapiiri. Seeläbi ei ole aga arvestatud kehtestatud DP-ga määratud ehitusõigust, mis on antud

merele lähemale, kui vastustaja poolt EKV vähendamine. Lisaks leidis vastustaja, et EKV

vähendamine on takistatud see-tõttu, et kinnistul paiknevad tammed, kuid vastustaja ei ole

arvestanud, et ühestki õigusaktist tulenevalt ei ole keelatud kinnistu omanikul tammesid maha

raiuda. Kaebaja hinnangul ei saa kaitstavaks loodusväärtuseks olla miski, mille likvideerimise

õigus on isikul olemas. Vastustajal on EKV-d võimalik vähendada ka kõrvaltingimusega, mille

sisuks on nõue, mille kohaselt on isikul kohustus kõik EKV alasse jäävad tammed säilitada.

7.3. Ala 4, joonised 8-9 (lisades nr 15-16)

Vastustaja on Saviranna külas vähendanud EKV-d Saviranna tee 158a ja Saviranna tee 160a

osas. Kaebaja märgib, et nende kinnistute osas ei ole kaebaja EKV vähendamist üldse taotlenud.

Samas oli taotlus esitatud ka Ranna-Räästu kinnistu osas mille osas EKV vähendamist ei ole

aga vastustaja üleüldse käsitlenud.

Lisaks oli kaebaja taotlus ala suhtes esitatud Kalda tee 27-Kalda tee 38 kinnistute osas nii, et

EKV jääks väljapoole kinnistu piiri, so 50m veepiirist, kuid vastustaja vähendas EKV-d nii, et

osaliselt ka kinnistute sees olevad alad jäid EKV sisse.

Kalda tee 44 kinnistu osas on osaliselt EKV-d vähendatud rohkem kui taotlus oli esitatud.

Lisaks leidis vastustaja Tamme kinnistu osas õigusvastaselt, et põhjendatud ei ole EKV

vähendamine maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistul. Õigusaktidest ei tulene, et

maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistul oleks EKV vähendamine välistatud. Samuti asus

vastustaja seisukohale, et kuna Tamme kinnistul paiknevad tammed, siis ei ole EKV

vähendamine võimalik, jättes arvestamata, et isikul ei ole keelatud tammed maha raiuda.

Lisaks on oluline, et Saviranna tee 130 ja Nuudi kinnistu osas vastustaja EKV-d ei vähendanud,

sest leidis õigusvastaselt, et asjaolu, et ehitada saab ka väljaspool EKV-d on selline, mis lubab

jätta EKV vähendamata. Selline lähenemine võtab omavalitsuselt võimaluse suunata asustust

(enesekorraldusõigus) ja samuti isiku omandi kasutamise õiguse.

7.4. Ala 5 - Ülgase küla, joonis 11 (lisas nr 18)

Kaebaja taotlus EKV vähendamiseks nägi ette EKV vähendamist 50 m veepiirist ja

sadamaalale. Tegemist on olukorraga, kus meri on söönud ära osa kaldast ja seega on osa DP-

ga ettenähtud õuealast ala, kus kehtib ehituskeeld. Vastustaja keeldus EKV vähendamisest,

jättes arvestamata, et juba varem kehtestatud DP-ga on EKV-d vähendatud.

Vastustaja on vähendanud EKV-d teelt kinnistusiseste juurdepääsuteede jaoks, kusjuures on

oluline rõhutada, et EKV sellisel kujul vähendamisega on tegemist nn abstraktse EKV

vähendamisega, sest väljaehitatud lahendust ei ole ja seega on EKV-d vähendatud vastustaja

poolt teadmata asukohas asuvale kinnistusisesele teele. Vastustaja on vaidlusaluses otsuses aga

rõhutanud, et nn abstraktne EKV vähendamine ei ole lubatud. Seega on vastustaja põhjendused

ja käitumine olnud vastuoluline.

Samuti on ala EKV vähendamine vastuoluline vastustaja tekstis toodud vähendamise ning

joonisel kajastatud lahenduse osas.

7.5. Ala 6 - Kostiranna küla, joonised 12 ja 13 (lisad 19-20)

Raja tee 10/Ranna kinnistu puhul oli kaebaja poolt taotletud õueala osas EKV vähendamist

kinnistu piirini, vastustaja aga vähendas EKV-d veekaitsevööndini ja veekaitsevööndisse jäävas

osas hoonete kontuuri osas.

Vastustaja on käsitlenud metsamaad Hindreku, Kostiranna tee 17/32 ja Eest-Piganeeme

kinnistutel ja vähendanud EKV-d 100 meetrile. On aga oluline rõhutada, et metsa rannal ei

kasva, kuid samas on vastustaja ikkagi seisukohal, et tegemist on siiski metsamaaga. Kaebaja

taotluses toodud EKV ulatust ei ole arvestatud.

Taga-Piganeeme kinnistu osas ei ole arusaadav, kui palju EKV-d on vähendatud. Kostivere tee

15 kinnistu osas on tekstis EKV-d vähendatud, kuid joonisel mitte. Eest-Piganeeme kinnistu

hoonestuse osas ei ole EKV-d vähendatud.

7.6. Ala 7 - Manniva küla, joonis 14 (lisa nr 21)

Manniva külas taotles kaebaja EKV vähendamist 100 meetrini, selle asemel aga lubas

vastustaja EKV vähendamist vaid Nõmme kinnistul õuemaa ulatuses. Metsamaa osas asus

vastustaja seisukohale, et EKV vähendamine metsamaal 100 meetrini üleujutatava ala piirist on

vastuolus ranna kaitse eesmärkidega. Samas on kaebaja esitatud taotluses märgitud EKV

rohkem kui 200m veepiirist. Seega kui võtta eelduseks, et üleujutatud alale (ca 100m) lisandub

ehituskeeluvööndi ala, siis on vajalik EKV vähendamine, kuid võttes eelduseks, et üleujutatud

alale ei lisandu ehituskeeluala, siis ei ole EKV vähendamine vajalik.

Kaebajale jääb arusaamatuks ning vastustaja otsuses ei ole esitatud põhjendusi selles osas, kas

juhul, kui tegemist on üleujutatava alaga ja pärast üleujutatavat ala algab mets, on tegemist

metsamaaga metsaseaduse mõttes või mitte.

7.7. Ala 8 - Jõesuu küla, joonis 16 (lisas nr 23)

Kaebaja on taotlenud varasemalt kehtestatud detailplaneeringu järgi EKV vähendamist, kuid

selle asemel on vastustaja EKV-d vähendanud Rannaveski 1, 2, 3, 4 ja 5 kinnistute osas. On

oluline, et nt ehitatud puurkaev jääb alasse, mille osas vastustaja EKV-d ei vähendanud.

Vastustaja on toonud põhjenduse, mille järgi on tegemist üleujutatava alaga ja seepärast ei tohi

ehitusõigust olla antud. Kaebajale jääb arusaamatuks, millisest õigusaktist tuleneb keeld ehitada

üleujutusalale.

Samuti kuivõrd on tegemist olukorraga, kus detailplaneeringuga on juba ehitusõigus antud ning

EKV vähendatud ja selle alusel on rajatud ka puurkaev. Seetõttu tekib põhjendatud küsimus,

mis saab elamualast ja kes vastutab tekitatud kahju eest.

Lisaks on vastustaja ala puhul ebaõigesti tõlgendanud LKS § 35 lõiget 4 ning liitnud

üleujutatava ala lõppemisele veel otsa ka ehituskeeluvööndi ulatuse. Kaebaja on eelnevalt

osundanud, et selline tõlgendus on vastuolus õigusaktidega. Juhul kui tõlgendada LKS § 35

lõiget 4 kooskõlas teiste õigusaktidega, sh põhiseadusega, ei ulatu ehituskeeluvöönd

Rannaveski 1, 2, 3 ja 4 kinnistule.

Rannaveski tee 5- 10 kinnistute osas tuleks teha EKV vähendamise otsus. Nimetatu nähtub

Maa-ameti kitsenduste kaardilt, kus erinevaid kitsendusi hakatakse arvutama veepiirist

(esitatud lisas nr 49).

Vastustaja on seisukohal, et tiheasustusalal elamukruntide moodustamine ja maapinna täitmine

ja selleks EKV vähendamine veekaitsevööndisse ei ole vastavuses veekaitsevööndi

põhimõttega. Vastustaja ei ole põhjendanud, millele tuginedes on ta asunud seisukohale, et

veekaitsevöönd algab üleujutatavast alast. Veeseadus veekaitsevööndit selliselt ei määratle.

Seega ei ole siin tegemist veekaitsevööndiga.

Vastustaja on ette heitnud, et EKV vähendamise taotluses ei ole kirjas, kuidas tagatakse vee

puhtus. Kaebaja rõhutab, et olukorras, kus vastustajale jäi esitatud taotluses midagi selgusetuks

või arusaamatuks, oli vastustajal võimalik kaebajalt selle kohta täiendavalt täpsustusi küsida.

Vastustaja on käsitlenud munitsipaalomandisse kuuluvat Laheranna kinnistut ala 8 koosseisus

ja ülejäänud nn Laheranna piirkonda ala 9 koosseisus. Esmalt tuleb märkida, et vastustaja on

segi ajanud munitsipaalomandis oleva maa (Laheranna kinnistu) ning eraomandis oleva

kinnistu (Laheranna tee 1 kinnistu) ning käsitlenud Laheranna tee 1 kinnistut kui omavalitsusele

tekkivat võimalust tagada supelrannale vajalikud teenused. Nimetatu ei vasta aga tegelikkusele.

EKV vähendamise taotlus ongi esitatud Laheranna supelranna piirkonna, sh Laheranna kinnistu

kui munitsipaalomandis oleva kinnistu osas, mille kaudu näeb omavalitsus võimalust hajutada

Jõesuu puhkeala superannale (edaspidi nimetatud ka kui Laheranna supelrand) tekkivat

koormust ning võimaldada supelranna rajatiste ja muude avalikke funktsioone kandvate ehitiste

tekkimist piirkonda, millel on väga suur puhkealaline väärtus. Ei ole vaidlust, et Laheranna

piirkonna supelrand on Ihasalu poolsaare väärtuslik rekreatsiooniala, mistõttu on vajalik tagada

piirkonnas asjassepuutuvad teenused ning infrastruktuur. On oluline, et nimetatud supelranna

vahetus läheduses paiknevad kinnistud on üldkasutatava maa sihtotstarbega ja ka kuuluvad

munitsipaalomandisse.

On oluline, et ülejäänud Jõelähtme valla supelrandades ei ole võimalik tagada ühisveevärgi ja

-kanalisatsiooni kaudu vee olemasolu ja reovee kanaliseerimine ja seega on kõrgeväärtusliku

sinilipuga ranna jaoks vajalikke teenuseid võimalik osutada vaid Laheranna supelranna

piirkonnas. On selge, et selline võimalus on omavalitsuse jaoks ülimalt väärtuslik ning

arenguvõimaluste määramisel peab omavalitsus lähtuma selliste võimaluste olemasolust. On

oluline, et Jõelähtme valla puhkealade puhul ei ole tegemist mitte ainult Jõelähtme valla

elanikele mõeldud puhkealadega, vaid Tallinna piirkonna elanikele mõeldud puhkealadega.

Laheranna piirkonna supelrannaga analoogsete võimalustega supelranna näiteks on Narva-

Jõesuu supelrand.

Kaebaja on seisukohal, et EKV vähendamise otsustamisel on vastustajal kohustus käsitleda ka

kaebaja poolt esitatud põhjendusi, miks on alal vajalik EKV-d vähendada ning juhul, kui

jõutakse vastustaja poolt järeldusele, et EKV-d ei ole võimalik vähendada, siis tuua välja ka

mõjud, mis tekivad EKV vähendamata jätmise otsusest tulenevalt. Mõjuks ei saa olla ainult

looduskeskkonnale tekkivad mõjud, sest üheks asjaoluks, mida EKV vähendamisel tuleb

vaadata, on ka asustuse suunamisega seonduvad asjaolud. Hetkel jääb vastustaja tegevusest

mulje, et vastustaja on arvamusel, et kui kaebaja on toonud välja, et piirkonda külastab palju

puhkajaid, mistõttu on otstarbekas pakkuda asjakohaseid teenuseid ning erinevaid puhke- ja

elamisvõimalusi, siis juhul, kui EKV-d ei vähendata, siis sellist puhkajate hulka ei tule. Kaebaja

saab kinnitada, et puhkajad käivad ikkagi, kuid kuna asjakohast infrastruktuuri ei ole, siis

inimesed mõjutavad looduskeskkonda mitte nii säästlikult ja mõistlikult kui siis, kui asjakohane

taristu oleks olemas. Lisaks sellele, et sisuliselt ei ole EKV vähendamata jätmisest tekkivaid

mõjusid üldse käsitletud, on käsitletud tendentslikult ka tekkivaid mõjusid ning ei ole üldse

käsitletud kas võimalike negatiivsete mõjude puhul on võimalik võtta kasutusele ennetus-

leevendusmeetmeid, sh neid meetmeid, mida on käsitletud heakskiidetud KSH aruandes.

Kaebaja taotles Laheranna supelranna piirkonnas ühtlast EKV määramist 100 meetrini

veepiirist. Ei ole vaidlust, et üldplaneeringu eelnõu kohaselt on tegemist tiheasustusala

laiendamisega ehk tavapärane ehituskeeluvöönd on 50 meetrit. Vastustaja on leidnud, et kuna

tegemist on rannal kasvava metsamaaga, siis kohaldub 200m ehituskeeluvöönd, kusjuures seda

tuleks arvutada üleujutatavast alast. Kaebaja ei korda siinkohal oma seisukohta üleujutatava ala

ja erinevate vööndite osas, kuid on arvamusel, et õiguskantsleri poolt esitatud seisukoht on õige

ning vastustaja kohaldab vääralt materiaalõigust.

Kaebaja on seisukohal, et rannal kasvava metsamaa defineerimine peaks olema üldarusaadav.

On oluline, et antud juhul on Laheranna supelranna liivapinna laius veepiirist puudeni

vahemikus 30-40m ehk ületab oluliselt tavatähenduses kalda ehk ranna mõiste ja on ka suurem

kui veekaitsevööndi laius veepiirist. Seega on vastustaja sisustanud EKV menetlemisel rannal

paikneva metsamaa mõistet vääralt.

Kaebaja märgib, et selleks, et oleks üheselt mõistetav üldplaneeringu planeeringujoonisel

ehituskeeluvööndi paiknemine on ta võtnud seisukoha, et on otstarbekas pöörduda vastustaja

poole EKV-ga seoses selleks, et hilisemalt ehitustegevuse teostamisel ei tekiks vaidlusi.

Eeltoodust tulenevalt on kaebaja soovinud saada vastustajalt seisukohta ka Laheranna

supelranna ja selle piirkonna ehituskeeluvööndi osas, kuid vastustaja on kaebaja arvamust

mööda põhjendamatult keeldunud lahendusest, mille kohaselt oleks üldplaneeringule kantud

EKV joon 100 meetri kaugusel veepiirist.

Vastustaja on leidnud, et kui Laheranna piirkonnas toimub ehitustegevus, siis sellega seonduv

raadamine oleks nii suur, et elluviimisel ei ole tegemist enam loodusliku metsakooslusena, vaid

elurajooni kõrghaljastusena. Vastustaja on leidnud, et nimetatu on juhtunud Laheranna DP alal.

Vastustaja märgib, et EKV-ga seotud otsuse puhul ei ole keelatud teha kõrvaltingimustega

otsust ja vastustajal on võimalik näha ette asjassepuutuvaid tingimusi, mida tuleb

ehitustegevuse realiseerimisel tarvidusele võtta. Antud juhul aga ei ole vastustaja seda teinud.

Vastustaja on toonud välja, et ehitiste lisandumisel Laheranna piirkonda suureneb inimeste arv,

kuna inimeste hulk suureneb. Samas on jäetud täielikult arvestamata milline on inimeste arv

praegu ja milline on tulevikus ka siis, kui asjassepuutuvaid ehitisi välja ei ehitata.

Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei saa asuda omavalitsuse asemel kujundama

asutusstruktuuri. Ei ole vaidlust, et ÜP eelnõu kohaselt on tegemist tiheasustusalaga ning

omavalitsusel on õigus määratleda kuhu on otstarbekas inimasustust suunata. Ihasalu poolsaare

puhul ei ole võimalik suunata inimesi RMK aladele ja seega ei ole võimalik asustuse suunamisel

kasutada väga suurt ala Ihasalu poolsaarel, sh Ihasalu poolsaare keskosa. Ilmselgelt on Jõesuu-

Neeme-Ihasalu küla puhul tegemist ühe kandiga ja seega peab nimetatud piirkonna elukondliku

ja muud hoonestused paigutuma Ihasalu poolsaare lääne küljele. On oluline, et nimetatud

poolsaare külg oli asustatud ka varasemalt, kuigi mitte sellisel määral, kui tänastes tingimustes

on vajalik asustust suunata. Kaebaja on seisukohal, et asustuse määramisel tuleb võtta arvesse

ka sotsiaalmajanduslikke mõjusid ja lähtuda muuhulgas ka planeeringulistest looduskeskkonda

säästvatest põhimõtetest. Kaebaja märgib, et asustuse suunamine viisil, kuidas vastustaja on

seda soovinud, so 200m piiranguvööndi ja Ihasalu-Ruu maantee vahelisel alal, ei ole üksinda

võimalik, sest sellisel juhul ei ole tagatud ei supelranna ega muude puhkeehitiste

teenindamiseks vajalike ehitiste olemasolu ega ka kasutatud piirkonna suuri võimalusi Tallinna

lähiala puhkemajanduse arengul. Vastustaja ei ole kordagi kaalutlenud milliseid

sotsiaalmajanduslikke mõjusid toob kaasa olukord, kus suurel maa-alal ei ole võimalik

ainulaadset puhke- ja virgestusehitisi rajada ning kogu eeldatav külaliste tulv paigutub kitsale

alale Laheranna piirkonnas, so alale, kus on ehituskeeluvööndit vähendatud 100 meetrini.

7.8. Ala 9 - Ihasalu küla, joonised 17 ja 18, 22, 23 ja 24 (lisad 24 ja 25; lisad 29-31)

Läänepiiril Laherannaga seoses taotles kaebaja metsamaal EKV vähendamist 100 meetrit

veepiirist. Vastustaja keeldus EKV vähendamisest.

Ihasalu idakaldal taotles kaebaja EKV vähendamist olemasoleva hoonestuse osas, millega

vastustaja ei nõustunud. Ihasalu tee 34, 36 ja 48 osas on keskkonnaamet andnud EKV

vähendamise kogu õuemaa ulatuses, kaebaja taotles EKV vähendamist aga väiksemas ulatuses.

7.9. Ala 10 - Neeme küla, joonised 18, 19, 21, 22 (lisad 25-29)

Neeme küla osas ei ole vastustaja metsamaal üleüldse vähendanud EKV-d. Jääb selgusetuks,

mis saab olemasolevast hoonestusest.

Tekstiliselt on arusaamatu, mis saab Metsamarja põik 8a ja 8b kinnistutest ja Ojaotsa,

Mardiranna ja Kivineeme tn 32 kinnistutest – kas EKV nende kinnistute osas vähendati või

mitte.

Jääb selgusetuks, mis saab Kivineeme tn 10 kinnistu hoonestusest, mis jääb EKV-sse, kuid

mille osas ei ole vähendamisega nõustutud.

Neeme sadamas on vähendatud EKV-d 20 meetrini, kuid sadamarajatisega seoses võib olla

vajadus vähendada EKV-d nullini. Antud juhul on vastustaja leidnud, et kuna kinnistu ja mere

vahele jääb nn reformimata maa ehk maa, mis ei kuulu kellelegi ehk ei ole kinnistu, siis ei saa

selle maa-ala osas EKV-d vähendada. Kaebaja märgib, et selline seisukoht on õigusvastane

ning sellist järeldust ei tulene ühestki õigusaktist. Üksnes seetõttu, et maa ei kuulu kellelegi ei

tähenda, et maa osas ei oleks võimalik EKV-d vähendada.

Arusaamatuks jääb täiendavalt ka see, kuidas suhestub sadamale antud EKV vähendamine ja

sadama taha jääva restoranihoone EKV vähendamine ehk kas mõlemad EKV vähendamised

kehtivad üheaegselt või mitte.

7.10. Ala 11 - Kaberneeme küla joonised 26, 27, 28 ja 29 (lisad nr 33-36)

Kordoni tee 22 kinnistu osas on EKV-d vähendatud üksnes õueala ulatuses, kuid kaebaja taotles

EKV vähendamist laiemalt. Lisaks taotleti EKV vähendamist sirgjooneliselt, vastustaja on

EKV-d vähendanud üksnes hoonete kontuuride kaupa.

Arusaamatuks jääb, mida tähendab see, et Tõusu tee 33 kinnistul olemasolev kõrvalhoone jääb

väljaspoole EKV-d.

Kaberneeme tee 2a kinnistul jääb olemasolev hoone EKV-sse. Jääb selgusetuks, mis saab

hoonest edasi.

7.11. Ala 12 - Haapse küla, joonised 30 ja 31 (lisad nr 37-38)

Kaebaja poolt on vastav taotlus esitatud, kuid vähendamist vastustaja poolt ei toimunud.

Joonisel nr 31 (lisa nr 38) ei vähendatud vastustaja poolt üldse EKV-d, kaasa arvatud

olemasolevate hoonete osas. Hoonestus, mille osas EKV-d ei vähendatud, paikneb veel

Naudingu kinnistul, Sarapuu kinnistul, Lutteri tee 15 kinnistul ja Lutteri tee 17 kinnistul.

7.12. Ala 13 - Kullamäe küla, joonis 32 (lisa nr 39)

EKV-d ei vähendatud, taotlus esitati kaebaja poolt ka metsamaa osas, kuna ilmselgelt

soovitakse seda ala kasutada ka üksikelamute ehitamiseks. Vastustaja ei põhjendanud, miks ta

EKV vähendamisest keeldus.

Monte tee 25 kinnistul asub olemasolev hoonestus, EKV-d selles osas ei vähendatud.

7.13. Ala 14 - Koogi küla, joonis 6 (lisa nr 13)

Jägala-joa tee 33 kinnistu abihoone osas vastutaja EKV-d ei vähendanud, mistõttu tekib

põhjendatud küsimus, mis saab sellest hoonest edasi.

7.14. Ala 15 ja ala 16 - Loo alevik, joonised 2, 3, 4 ja 5 (lisad nr 9-12)

Joonisel nr 2 on antud uus EKV piir, kuid on jäänud kajastamata varem antud ehitusõigused.

Kaebaja hinnangul ei ole õiguspärane määrata üldplaneeringu menetluses lahendatava EKV

vähendamise taotluse raames uut EKV piiri ja tunnistada sellega kehtetuks varem

detailplaneeringute menetluse raames antud EKV vähendamised. Samuti kerkib ka siinkohal

küsimus, mis saab olemasolevatest hoonetest, mis on ehitatud EKV-sse.

Joonis 3 ja 4- Vadioja puhul taotles kaebaja EKV vähendamist 0-meetrini, kuna Vadioja kanti

keskkonnaregistrisse alles hiljuti. Seega varasemalt ei ole olnud vajadust EKV-d vähendada

ning kallastele on lubatud ehitada. Lisaks on oluline, et ehituskeeld rakendub tulevikus

vajaminevate, kuid hetkel mitteteadaolevate ÜVK või muude sadeveelahendusrajatiste osas,

mida ei ole juhul, kui EKV-d ei ole vähendatud, võimalik Vadiojja juhtida. Selliste ÜVK

rajatiste näiteks on sadeveekanalisatsioon. Seega ei ole põhjendatud vastustaja poolt Vadioja

osas EKV vähendamisest keeldumine 0 meetrini.

7.15. Ala 17 - Liivamäe ja Saha küla, joonis 5 (lisa nr 12)

Vadioja puhul kehtivad samad põhjendused, mis eelnevalt Vadiojaga seotud EKV vähendamise

puhul on välja toodud.

7.16. Ala 18 - Iru küla, joonis 1 (lisa nr 8)

Kaebaja ei nõustu vastustaja lähenemisega, et ÜP menetluse raames on võimalik EKV

vähendamise menetluses muuta varem DP menetluses antud nõusolekuid EKV vähendamiseks.

Vastustaja otsus on vastavas ulatuses õigusvastane, sest toob kaasa olukorra, kus üheaegselt

kehtivad haldusaktid (detailplaneering ja üldplaneering) näeksid ette erinevad EKV-d ja nende

ulatused. Selline olukord ei ole kooskõlas õigusaktidega.

7.17. Ala 19 - Jõesuu küla, joonis 15 (lisa nr 22-23)

Kaebaja poolt on taotletud oluliselt erinev EKV vähendamine kui vastustaja selle heaks kiitis.

8. Oma 8.12.2020 kaebuse täpsustuses viitas kaebaja 13.08.2020 – 01.12.2020.a poolte vahel

toimunud kompromissläbirääkimistele, mille tulemusena esitas vastustaja kaebajale

08.09.2020.a täiendava otsuse nr 7-13/20/11317-2 (08.12.2020 menetlusdokumendi lisa 1),

millega vastustaja tegi täiendava otsuse ning vähendas ehituskeeluvööndit („EKV“) Neeme

külas, Kivineeme tn 10, 10a ja 12 kinnistute osas. Seega loobub kaebaja 03.08.2020.a esitatud

kaebuses ala nr 10 – Neeme küla osas Kivineeme tn 10, 10a ja 12 kinnistute osas kaebusest.

Lisaks esitas vastustaja 01.12.2020.a kaebajale täiendava otsuse nr 7-13/20/4570-6

(08.12.2020 menetlusdokumendi lisa 2), millega vastustaja muutis oma 03.07.2020.a otsust

alljärgnevalt toodud alade ja kinnistute osas ja mille osas on kaebaja järgmistel seisukohtadel:

8.1. Loo alevik

Loo alevikus nõustus vastustaja Oja tee 3, Oja tee 7, Oja tee 9 kinnistute osas EKV

vähendamisega 6 meetrini põhikaardile kantud veepiirist, Saha tee 12, Vahe tee 1, Vahe tee 3,

Vahe tee 5, Vahe tee 9, Vahe tee 11/15 ja Vahe tee 11a kinnistutel 5 meetrini põhikaardile

kantud veepiirist, Toome tee 6 kinnistul vadioja poolse piirini ning skeemil 1, 2 ja 3 toodud

piiritletud asukohtades 0 meetrini vaid trasside (sh sadevete juhtimisel Vadiojja) rajamiseks.

Kaebaja märgib, et esitatud kaebuses vaidlustas kaebaja ala nr 15 ja 16 osas Loo alevikus

Vadiojast tingitud EKV vähendamise (kaebuse punkt 2.75). Kaebaja taotles Vadioja EKV

vähendamist 0 meetrini, et oleks võimalik rajada ÜVK või muid sadeveelahendustega seotud

rajatisi. Vastustaja on seoses Vadiojaga muutnud vaidlusalust 03.07.2020.a otsust oma

01.12.2020.a otsusega ning nõustunud kaebaja poolt taotletud EKV-ga Vadiojaga seoses. Kuna

menetlusosalised on Neeme külaga seonduva EKV osas jõudnud kokkuleppele, loobus kaebaja

Loo aleviku osas (ala nr 15 ja 16) esitatud kaebusest ja kohus kinnitas selle osalise loobumise

ja kompromissi oma 16.02.2021 määrusega.

8.2. Ülgase küla

Kaebaja ja vastustaja püüdsid jõuda kompromissini ka Ülgase küla osas, kuid kahjuks seda

tervikuna ei saavutanud. Vastustaja nõustus oma 01.12.2020.a otsuses EKV vähendamisega

Nuki põik 3 kinnistul 40 meetrini põhikaardile kantud astangu ülemisest servast, Nuki põik 7

kinnistul 32 meetrini põhikaardile kantud astangu ülemisest servast, Nuki tee 13 kinnistul

ümber olemasoleva vare ja lääneseinast lääne suunas täiendavalt 10 meetri laiuselt Looderanna

kinnistule jääva osas, Nuki tee 9 kinnistu ulatuses avalikuks/üldkasutuseks mõeldud ehitiste

rajamiseks, Nuki tee 5 kinnistu põhikaardile kantud metsamaa ulatuses, Nuki tee 1 kinnistu

ulatuses, Loode tee 2 kinnistu metsamaa ulatuses, Loode tee 4 metsamaa ulatuses, Loode tee 6

metsamaa ulatuses ja Loode tee 24 kinnistul ranna piiranguvööndis paikneva metsamaa

ulatuses.

Eeltoodud kinnistute osas pooltel enam vaidlust ei ole ja selles osas kaebaja loobus kaebuse

punktides 2.46-2.48 eelnimetatud kinnistuid käsitlevatest vastuväidetest ning kohus kinnitas

selle osalise loobumise ja kompromissi oma 16.02.2021 määrusega.

Samas on Ülgase küla osas menetlusosaliste vahel on jätkuvalt vaidlus selles, kas vastustaja on

käitunud õiguspäraselt, kui ta vähendas oma 03.07.2020.a otsuses EKV-d kinnistusiseste

juurdepääsuteede jaoks abstraktselt (jättes täpsustamata juurdepääsuteede asukoha), kuivõrd

puudub juurdepääsuteede väljaehitatud lahendus. Seega on EKV-d vähendatud vastustaja poolt

teadmata asukohas asuva(te)le kinnistusisesele teele. Samal ajal on aga teiste alade osas

vastustaja vaidlusaluses otsuses rõhutanud, et nn abstraktne EKV vähendamine ei ole lubatud

ja jätnud teiste alade osas kaebaja abstraktse taotluse rahuldamata. Vastustaja käitumine selles

osas on vastuoluline.

Ülgase küla osas on pooltel jätkuvalt ka vaidlus Nuki põik 1, Nuki põik 2, Nuki põik 4 ja Nuki

tee 6 ning Koljunuki parkmetsa kinnistu lõunaosaga seoses. Vastustaja on oma 01.12.2020.a

otsuse punktis 2.6 (lk 13-14) põhjendanud nimetatud kinnistute osas EKV vähendamata jätmist

asjaoluga, et nendel kinnistutel on säilinud metsakooslused ning kinnistute hoonestamine

eeldab ulatuslikku puude raiet ja intensiivistuda võib maapinna kuivendamine või osaline

täitmine. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja põhjendused ei ole asjakohased ning seega on

EKV vähendamata jätmise otsus õigusvastane. Koljunuki detailplaneeringuga (kehtestatud

31.05.2005) on kinnistutele antud ehitusõigus. Maaomanikel on õigustatud ootus

detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse kehtivusele. Vastustaja on EKV vähendamata

jätmist põhjendanud väidetava metsakooslusega. Kaebaja märgib, et nimetatud kinnistud on

elamumaa sihtotstarbega kinnistud ning kõrghaljastust, mis kinnistutel asub, ei ole võimalik

pidada metsaks.

Kaebaja rõhutab, et mitte ühestki õigusaktist ei tulene maaomanikele keeldu teostada nimetatud

kinnistutel raietegevust. Seega on vastustaja põhjendused EKV vähendamata jätmise osas

arusaamatud. Kaebaja hinnangul säiliks kinnistutel väidetav metsakooslus oluliselt rohkem

olukorras, kus maaomanikul on võimalik arvestada detailplaneeringujärgse ehitusõigusega ning

EKV vähendamisega, võrreldes olukorraga, kus maaomanike ehitusõigust takistab väidetav

metsakooslus. On iseenesestmõistetav, et kui ühestki õigusaktist ei tulene maaomanikule

keeldu seda metsakooslust raiuda (mis vastustaja hinnangul tekitab ehitusõiguse piiranguid),

siis maaomanik seda ka teeb, mille tulemuseks on väidetavale hinnalisele metsakooslusele

suurem kahju kui EKV-d vähendades. Samas rõhutab kaebaja, et vastustaja poolt on

meelevaldne lugeda nimetatud kinnistutel asuvat puistut metsakoosluseks.

8.3. Uusküla küla

Vastustaja keeldus oma 01.12.2020.a otsusega EKV vähendamisest Uusküla küla, Kordoni

kinnistu lõunaosas (vt kaebuse lisas nr 14 esitatud joonist, EKV taotlus esitatud helerohelise

joone osas, millega vastustaja ei nõustu). Vastustaja põhjendab EKV vähendamata jätmist

Kordoni kinnistu lõunaosas asjaoluga, et kinnistu lõunaosa hoonestamine oleks küll kooskõlas

kehtiva Muuga tootmismaa DP kohase ehitusõigusega ja vastu võetud ÜP-ga kavandatud

asustusstruktuuriga, kuid see oleks vastuolus hetkel alale omase asustusstruktuuriga (punkt 1.6,

lk 6).

Kordoni kinnistu osas on kehtestatud 04.07.2000.a detailplaneering (detailplaneeringu

kehtestamise otsus esitatud 08.12.2020 menetlusdokumendi lisas 3, seletuskiri lisas 4 ja

põhijoonis lisas 5). Detailplaneeringu kohaselt on vaidlusalusele alale kavandatud avalikes

huvides puurkaev. EKV vähendamata jätmise korral ei ole võimalik vastustajal puurkaevu

sellesse asukohta rajada. Vastustaja on otsuse punktis 1.1 (lk 3) märkinud, et „Keskkonnametil

puuduvad andmed, et rannal metsamajandusliku sihtotstarbega kinnistul ehitusõiguse

seadmiseks ning metsa juhtfunktsiooni muutmiseks saadi keskkonnaministrilt nõusolek“.

Kaebaja esitab käesoleva menetlusdokumendi lisas 6 keskkonnaministeeriumi 06.04.2000.a

kirja nr 155, millega on keskkonnaministeerium detailplaneeringu kooskõlastanud. Kõik

asjakohased dokumendid ja andmed on olnud kättesaadavad Jõelähtme valla planeeringute

veebiregistrist EVALD1. Seega on arusaamatu, miks vastustajal andmed sellise kooskõlastuse

kohta puuduvad.

Kaebaja ei nõustu vastustaja põhjendustega ning on seisukohal, et olukorras, kus kinnistu osas

on EKV-d varem kehtestatud detailplaneeringuga vähendatud – ning detailplaneering on

kooskõlastatud ka keskkonnaministeeriumi poolt – ei ole põhjendatud jätta üldplaneeringuga

taotletud EKV vähendamise taotlus arvestamata ning EKV vähendamata. Täiendavalt on

puurkaevu rajamine antud asukohta avalikes huvides, mida vastustaja ei ole oma otsuses

kaalunud ega arvestanud.

8.4. Kaebaja palub jätta menetluskulud Keskkonnaameti kanda.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel.

10. Kõigepealt märgib vastustaja, et Puudub vaidlus, et ranna ja kalda EKV võib vähendada

kohalik omavalitsus (edaspidi ka KOV) üldplaneeringuga tulenevalt looduskaitseseaduse

(edaspidi LKS) § 40 lg 2. Samuti pole vaidlust, et ranna ja kalda EKV vähendamine võib

toimuda Keskkonnaameti nõusolekul tulenevalt LKS § 40 lg 3.

Ehituskeeluvööndi vähendamiseks on Jõelähtme vald esitanud taotluse ning LKS § 40 lg 4 p 1

kohaselt vastuvõetud üldplaneeringu. Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsust EKV vähendamise

nõusoleku andmiseks tehes hinnanud EKV vähendamise vastavust LKS §-dele 34 ja 40 lg 1.

Keskkonnaamet selgitab, et 03.07.2020 otsusega ei ole EKV-d vähendatud. 03.07.2020

otsusega on Keskkonnaamet andnud LKS § 40 lg 3 alusel (osalise) nõusoleku EKV

vähendamiseks. EKV vähendamine jõustub LKS § 40 lg 6 alusel kehtestatud üldplaneeringu

jõustumisel.

11. Järgnevalt toob Keskkonnaamet välja oma seisukohad kaebusele kaebuses esitatud väidete

järjekorras.

11.1. Kaebuse esitaja leiab, et Keskkonnaamet on rikkunud põhjendamiskohustust. Kaebuse

punktides 2.9.-2.10. on kaebaja välja toonud nõuded haldusaktile ning leidnud, et 03.07.2020

otsuse puhul oli tegemist soodustavast haldusaktist keeldumise otsusega, mistõttu tuli järgida

haldusaktile esitatud nõudeid.

11.1.1. Keskkonnaameti hinnangul on 03.07.2020 otsus, millega osaliselt nõustuti EKV

vähendamisega ning osaliselt keelduti vähendamast EKV-d, vaadeldav menetlustoimingu,

mitte haldusaktina. Keskkonnaameti 03.07.2020 otsusega ei tekitata, muudeta ega lõpetata isiku

õigusi ei kohustusi. Lõplikuks haldusaktiks on Jõelähtme valla jõustunud üldplaneering.

11.1.2. Halduskohtumenetluse seadustik (edaspidi HKMS) § 45 lg 3 sätestab, et

menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada

kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust

toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva

haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemist.

Haldusorgani keeldumine EKV vähendamiseks nõusoleku andmisest toob kaasa planeeringu

vastuvõetud kujul kehtestamata jätmise, kuivõrd EKV vähendamise nõusoleku mitteandmise

korral oleks planeeringu kehtestamise otsus (vastuvõetud kujul) mitte üksnes õigusvastane, vaid

välistaks ka planeeringuga ettenähtud võimalike ehitusõiguste kasutamise. LKS § 38 lg 9

sätestab, et kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda EKV-s ehitamist vastuolus samas

paragrahvis sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine

on õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas. Seega on Keskkonnaameti 03.07.2020

otsus EKV vähendamise nõusoleku kohta vaadeldav siduva menetlustoiminguga.

11.1.3. Keskkonnaamet on seisukohal, et kuivõrd LKS § 38 lg 3 alusel on EKV-sse ehitamine

üldreeglina keelatud, ei saa kohalik omavalitsus eeldada, et Keskkonnaamet igal juhul annab

nõusoleku EKV vähendamiseks. Planeerimismenetluses on kohalikul omavalitsusel väga suur

diskretsiooniõigus ning kohalikul omavalitsusel on võimalus suunata planeeringulahendust

selliselt, et ehitustegevust ei kavandataks soovitud mahus EKV-sse.

11.1.4. Keskkonnaamet peab ka vajalikuks välja tuua, et õiguskirjanduses on jagatud

seisukohta, et menetlustoimingu motiveerimise nõuded on leebemad võrreldes haldusakti

motiveerimise nõuetega. Menetlustoimingu motiveerituse aste võrreldes haldusakti

motiveeritusega võib olla madalam, sest menetlustoiming ei lõpeta haldusmenetlust ja

vajadusel saab enne lõpliku haldusakti väljaandmist anda/küsida täiendavat informatsiooni või

selgitusi menetlustoimingu tegijalt, et menetlustoimingu tagamaad oleksid mõistetavad.

Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus näiteks 14.01.2009 kohtuotsuses haldusasjas 3-

3-1-62-08 (p 10).

Seega, kui lõplikku haldusakti välja andev Jõelähtme vald ei nõustu või ei saa aru haldusorgani

otsuse põhjendustest või näeb, et haldusorgani nõusolekus võib olla vigu, mis võivad viia ka

õigusvastase haldusakti andmiseni, on kohalikul omavalitsusel võimalus taotleda nõusolekut

andvalt haldusorganilt selgitusi. Kohalik omavalitsus taotlejana saab uute asjaolude ilmnemisel

paluda taotluse uuesti otsustamist. See ei pea toimuma läbi aja- ja ressursimahuka

kohtumenetluse.

11.1.5. Arvestades menetlustoimingu põhjendamisele esitatavaid nõudeid, on Keskkonnaameti

03.07.2020 otsus piisavalt põhjendatud, vormivigadeta ning seetõttu formaalselt õiguspärane.

Samuti on Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuses toodud EKV vähendamise nõusoleku andmisel

arvestatud, et EKV vähendamise menetlus toimub ÜP tasemel, kus ei ole ehitamise kavatsust

kujutatud kinnistupõhiselt, vaid alapõhiselt üldistatult. Keskkonnaamet on seega EKV

vähendamise võimalikkuse hindamisel lähtunudki valdavalt alapõhisest iseloomust, arvestades

võimalusel kinnistupõhise situatsiooniga. Üldplaneeringu olemusest tingituna ei saa

üldplaneeringu alusel EKV vähendamise hindamise põhjendused olla sama põhjalikud kui

detailplaneeringu menetluse puhul.

11.1.6. Lisaks toob Keskkonnaamet välja (vastuseks kaebuse punktis 2.12. esitatule), et

menetlustoimingu

olemust

arvestades

on

varasematele

seisukohtadele

viitamine

menetlusökonoomia huvides Keskkonnaameti hinnangul korrektne ja õiguspärane. 03.07.2020

otsuses (lk 5) on välja toodud vastav viide, mis ütleb, et Keskkonnaamet loeb 20.02.2020 kirja

03.07.2020 kirja lisaks: “Keskkonnaamet, olles tutvunud 23.03.2020 täiendavas taotluses

toodud selgitustega, jääb KeA 20.02.2020 kirjas toodud seisukohtade juurde, loeb KeA

20.02.2020 kirjas toodud selgitused käesoleva kirja lisaks ja neid siinkohal üle ei korda.“.

11.2. Kaebaja on kaebuse punktis 2.11. leidnud, et Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsust tehes

jätnud arvesse võtmata üldplaneeringu menetluse raames koostatud haldusaktid, täpsemalt

keskkonnamõju strateegilise hindamise (edaspidi KSH).

11.2.1. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) §

21 kohaselt on keskkonnamõju KeHJS tähenduses kavandatava tegevuse või strateegilise

planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale,

inimese tervisele ja heaolule, kultuuripärandile või varale. KeHJS § 22 kohaselt on

keskkonnamõju oluline, kui see võib eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust,

põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu,

kultuuripärandi või vara.

KeHJS § 32 kohaselt on KSH KeHJS tähenduses avalikkuse ja asjaomaste asutuste osalusel

strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasnevate oluliste keskkonnamõjude

tuvastamiseks,

alternatiivsete

lahenduste

väljaselgitamiseks

ning

ebasoodsat

mõju

leevendavate meetmete leidmiseks korraldatav hindamine, mille tulemusi võetakse arvesse

strateegilise planeerimisdokumendi koostamisel ja mille kohta koostatakse nõuetekohane

aruanne.

Planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) § 86 lg 2 teise lause kohaselt kinnitab omavalitsuse

volikogu üldplaneeringu vastuvõtmisel, et üldplaneeringu koostamisel on arvesse võetud KSH

tulemusi. Nii KeHJS-st kui ka PlanS-st tuleneb seega, et KSH tulemused peavad olema arvesse

võetud juba üldplaneeringu koostamisel ja need peavad olema integreeritud üldplaneeringusse,

sellisel juhul vastab vastuvõetud üldplaneering seadusest tulenevatele nõuetele.

11.2.2. Keskkonnaameti 03.07.2020 otsuse III ptk-s (lk 15) on välja toodud, et Keskkonnaamet

hindas EKV vähendamise taotlust muuhulgas vastuvõetud ÜP alusel. Seega on kaebaja väide,

et vastustaja pole arvesse võtnud KSH tulemusi, sh leevendavaid meetmeid, Keskkonnaameti

hinnangul asjakohatu.

11.2.3. Keskkonnaamet täpsustab, et KSH aruandes ei sisaldu, et EKV vähendamisega ei

kaasneks negatiivseid mõjusid looduskeskkonnale. KSH aruandes on aga leitud, et KOV

arengueesmärkide täitmised ja positiivsed sotsiaalmajanduslikud mõjud kaaluvad üles

kaasnevad mõjud looduskeskkonnale ning teatud tingimustel on mõjud leevendatavad, kuid

mitte olematud.

Leevendavad meetmed, mis on planeeringulahendusse integreeritud, on Keskkonnaamet

kaalumisel ka arvesse võtnud. Täiendavad leevendusmeetmed (mis ÜP-sse pole lisatud) võivad

kaalumisel olla küll lisaargumendiks, kuid need meetmed ei ole EKV vähendamise nõusoleku

andmisel Keskkonnaametile kohustuslikuks ettekirjutiseks. Keskkonnaameti hinnangul ei ole

mitmed KSH-s toodud meetmed (nt soovituslik krundisuurus Laheranna piirkonnas, KSH

aruande lk 81) piisavad, tagamaks ranna ja kalda kaitse eesmärkide täitmise. Tuleb märkida, et

nii arendajad, kui muud isikud lähtuvad üldjuhul siiski üldplaneeringust ning seega, kui KSH

aruandest

pole

leevendavaid

meetmeid

planeeringusse

jõudnud,

siis

nendega

planeerimisprotsessis üldjuhul ka ei arvestata.

11.2.4. Keskkonnaamet peab vajalikuks selgitada, et Keskkonnaamet lähtub EKV vähendamise

võimalikkust kaaludes esmajärjekorras siiski looduskaitselistest põhimõtetest. LKS § 40

kohaselt võib EKV-d vähendada, arvestades sama seaduse §-s 34 toodud ranna ja kalda

kaitseeesmärke. EKV vähendamine peab olema vastavuses ranna ja kalda kaitse-eesmärkidega.

EKV vähendamist saab LKS § 40 lg 4 kohaselt kaaluda vaid 1) vastuvõetud üldplaneeringu; 2)

kehtestatud üldplaneeringut muutva vastuvõetud detailplaneeringu või 3) vastuvõetud

detailplaneeringu, kui üldplaneering puudub, alusel. KSH aruanne ega vastu võtmata

üldplaneering nimetatud dokumentide loetellu ei kuulu. Seega ei saa Keskkonnaamet KSH

aruande kooskõlastamise protsessis hinnata ÜP alusel taotletava tegevuse mõju ranna ja kalda

kaitse-eesmärkidele.

11.2.5. Kokkuvõtlikult saab seega öelda, et EKV vähendamise menetlus on LKS § 40 kohaselt

eraldiseisev menetlus, mis viiakse läbi siis, kui KSH aruanne on kooskõlastatud, selle tulemusi

on üldplaneeringus arvestatud ja üldplaneering on vastu võetud. Keskkonnaameti juhib

täiendavalt tähelepanu, et ka 01.04.2019 kirjas nr 6-5/19/58-2 (lk 5, kaebuse lisa 45) on välja

toodud, et kõnealuses kirjas toodud seisukoht ei anna õigustatud ootust ehituskeeluvööndi

vähendamise võimalikkuse osas.

11.3. Kaebuse punktis 2.13. on kaebaja välja toonud, et EKV vähendamise otsuse tekstiline

otsus ja joonistel näidatud otsus erineb mitme ala puhul ning lõplik otsus ei ole seetõttu üheselt

selge.

11.3.1. Keskkonnaamet selgitab, et EKV vähendamise nõusoleku kulgemise määramisel tuleb

lähtuda kirjas toodust ning vastav selgitus on sõnaselgelt märgitud ka 03.07.2020 otsuse III ptk-

s punktis 20 (lk 155): “Palume arvestada EKV vähendamise nõusoleku kulgemise määramisel

käesolevas kirjas toodust. Lisades toodud kaardikihi näol on tegemist abimaterjaliga, kuhu

muuhulgas ei ole valdavalt peal kantud varasemate detailplaneeringute alusel antud EKV

vähendamisi.“

11.3.2. Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja väitega, et tekstilises osas esitatud informatsiooni

põhjal ei ole üheselt arusaadav, kus Keskkonnaamet on nõustunud EKV-d vähendama või kus

mitte. Keskkonnaameti hinnangul on 03.07.2020 otsuse I ptk esitatud valdavalt arusaadavalt.

Alljärgnevalt kommentaarid viidatud joonistele:

- Uusküla külas, joonisel nr 7 (kaebuse lisas 14) nõustus Keskkonnaamet vähendama EKV-d

joonisel toodud punase joone ulatuses, mis ühildub tekstis tooduga. 03.07.2020 otsuses asus

Keskkonnaamet pärast 26.02.2020 toimunud täiendavat paikvaatlust seisukohale, et EKV

ulatust alal 2 on võimalik vähendada suuremal määral, kui oli välja toodud 10.06.2019 toodud

eelnõus (lisas roosa joonega).

- Saviranna külas, joonisel nr 9 (kaebuse lisa nr 16) on kahetsusväärsel kombel jäänud kaardile

peale kandmata EKV vähendamise nõusoleku joon Kalda tee 27 kinnistu (24504:004:1188)

osas, kuid 03.07.2020 otsuse I ptk-s (lk 6) on selgelt arusaadav, et Kalda tee 27 kinnistu ulatuses

nõustuti samuti EKV-d vähendama (03.07.2020 otsuses esitatud järgmises sõnastuses: „3. Alal

4 Saviranna külas annab Keskkonnaamet nõusoleku EKV vähendamiseks järgmiselt: Kalda tee

27 (24504:004:1188) kinnistu läänepiirist kuni Kalda tee 43 (24504:007:0080) kinnistu

idapiirini veekaitsevööndi piirini ehk 10 meetrini arvestatuna astangu ülemisest servast.“)

Keskkonnaamet tunnistab, et veeseaduse (edaspidi VeeS) § 118 lg 2 p 1 alusel on

veekaitsevöönd Läänemerel siiski 20 m ning seega võis tekitada segadust viide

„veekaitsevööndi piirini“. Keskkonnaamet palub lähtuda konkreetselt meetrites näidatud

suurusest, seega on Keskkonnaamet nõustunud EKV vähendamisega 10 meetrini arvestatuna

astangu ülemisest servast.

EKV vähendamise lähtejoon, arvestatuna eeltoodust, on välja toodud 03.07.2020 otsuse I ptk-

s punktis 3 (lk 6) ning III ptk-s punktis 3.6 (lk 33).

11.3.3. Keskkonnaamet märgib, et 2020. aasta juulis leppisid Jõelähtme vald (Jekaterina

Jelizaveta Sibul isikus) ja Keskkonnaamet (Nele Väits isikus) kokku, et juhul kui KOV-le jääb

EKV vähendamise otsuse põhjalikuma tutvumise järel EKV vähendamise ulatus selgusetuks,

võib selle selgitamiseks kokku leppida koosoleku ja vajadusel saab KOV küsida

Keskkonnaametilt ametlikku selgitust. Seega on Keskkonnaamet juba enne kaebaja kohtu poole

pöördumist avaldanud valmidust võimalikud tekkivad ebakõlad EKV vähendamise joone

kulgemise teemal lahendada omavahelise suhtlemise teel.

11.4. Kaebaja leiab kaebuse punktis 2.14., et Keskkonnaamet on õigusvastaselt EKV-d

vähendanud kohtades, kus seda ei ole taotletud.

11.4.1. LKS § 40 lg 1 kohaselt võib ranna ja kalda ehituskeeluvööndit suurendada või

vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist,

kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevatest teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud

asustusest.

Keskkonnaamet ei vähenda EKV, vaid annab selleks LKS § 40 lg 3 kohaselt nõusoleku.

Keskkonnaamet on EKV vähendamise nõusoleku andmisel lähtunud KOV esitatud

ettepanekust, kuid võtnud arvesse ka LKS § 40 lg 1 nimetatud asjaolusid (nt kõlvikulist

koosseisu (maakasutust) konkreetses piirkonnas) ning teinud otsuse ulatuses, mida pidas ranna

ja kalda kaitse eesmärke arvestades maksimaalselt võimalikuks või mida sai pidada looduses

eeldatavalt selgemini arusaadavaks (nt lähtudes teatud kõlviku esinemise paiknemisest, mitte

meetritest).

11.4.2. Seadusest ei tulene, et juhul kui Keskkonnaamet nõustub andma nõusolekut EKV

vähendamiseks suuremas ulatuses kui KOV taotles, on KOV-ile kohustuslikuks sellises

ulatuses EKV-d vähendada, s.t sätestada kehtestatavas planeeringus suurem EKV vähendamise

ulatus kui algselt taotleti.

11.5. Kaebuse punktis 2.15. leiab kaebaja, et Keskkonnaamet ei ole EKV taotluse lahendamisel

ning

EKV

osaliste

vähendamiste

puhul

arvestanud

varasemalt

kehtestatud

detailplaneeringutega ning on seega läinud vastuollu enda poolt varem antud siduvate

kooskõlastuste ja haldusaktidega.

11.5.1. Keskkonnaamet ei nõustu kaebuse punktis 2.15. esitatuga. Keskkonnaamet on

03.07.2020 otsuse I ja III ptk-des iga vastava ala osas, kus varasemalt on detailplaneeringu

alusel EKV-d vähendatud, välja toonud, et varasem detailplaneeringu kohane EKV

vähendamise nõusolek jääb kehtima. Sama on toodud 03.07.2020 otsuse sissejuhatuses (lk 4):

“Samuti selgitame, et Keskkonnaamet nõustub 16.12.2019 kirjas tooduga osas, mille kohaselt

Jõelähtme Vallavalitsuse hinnangul jäävad jätkuvalt kehtima eelnevalt tehtud EKV

vähendamise otsused ka juhul, kui üldplaneeringus ei ole neid kajastatud eeldusel, et tegemist

ei olnud hetkel kehtiva üldplaneeringu (kehtestatud 29.04.2003 otsusega nr 40) alusel tehtud

EKV vähendamise otsusega (mis kaotab vastuvõetud ÜP kehtestamisega senise kehtivuse).”

Keskkonnaamet ei teostanud valdavalt uut kaalutlust varasemate EKV vähendamiste osas, aga

kinnitas, et varasemalt antud nõusolekud jäävad kehtima, kui need on tehtud detail-, mitte

kehtiva üldplaneeringu alusel.

11.5.2. Kokku on taolisi detailplaneeringu lahendusi, mille osas jääb jätkuvalt kehtima varasem

EKV vähendamise nõusolek, loetletud 03.07.2020 otsuses 13 - Ülgase külas, Ihasalu küla

lääneosas, Ihasalu küla idaosas, Neeme küla lääneosas, Neeme küla sadamaalal, Kaberneeme

külas, Loo alevikus ja Iru külas.

2.5.3. Siinkohal täpsustab Keskkonnaamet, et juhul kui detailplaneeringuid, mille alusel on

Keskkonnaamet varasemalt nõustunud EKV vähendamisega, ei ole KOV kehtetuks tunnistanud

(kas eraldiseisvalt või vastuvõetud ÜP lahendusega), jäävad need EKV vähendamise

nõusolekud kehtima hoolimata sellest, kas nad on 03.07.2020 otsuses nimeliselt välja toodud

või mitte.

2.5.4. Keskkonnaamet on enamiku viidatud jooniste osas suhelnud 2020. aasta juulikuus

vallaga telefoni teel ning edastanud 24.07.2020 e-kirjaga (lisa 4) täiendavad selgitused joonistel

kujutatud EKV vähendamise nõusoleku kulgemise osas.

Keskkonnaamet selgitab alljärgnevalt lühidalt kaebuse punktis 2.15. viidatud joonistel

kujutatut:

- Joonis 1 (kaebuse lisa 8) – Iru külas jäid kehtima varasemad detailplaneeringute alusel

nõustutud EKV vähendamised Iru põik 6 kinnistul (endine Kallaste IV detailplaneering,

Keskkonnaameti nõusolek 07.11.2016 kirjaga nr 7-9/16/11034-4, lisa 5) ja Äia tee 8 kinnistul

(Äia tee 8 detailplaneering, Keskkonnaameti nõusolek 15.12.2017 kirjaga nr 7-9/1021-8, lisa

6). Keskkonnaamet nõustus EKV vähendamisega eraldiseisvalt ka Äia tee 8 kinnistu osas 25

m-ni veepiirist (varasem EKV vähendamise nõusolek jäi veepiirile lähemale kui 25 m ning oli

antud EKV vähendamiseks EKV-sse ehitatud trepi ja betoonkivist tee ehitise aluse pinna osas

). Iru põik 6 kinnistu osas esineb kahetsusväärsel kombel EKV vähendamise nõusoleku joon,

kuigi 03.07.2020 otsuse I ptk-s (lk 12) ja III ptk punktis 17.6 (lk 147) antud kinnistu osas

eraldiseisvat EKV vähendamise nõusolekut ei antud (kehtima jäi varasem detailplaneeringuga

antud EKV vähendamise nõusolek). Ämma tee 20a kinnistul vähendati EKV-d ka kinnistul

paikneva eluhoone kontuuri ulatuses.

- Joonis 2 (kaebuse lisa 9) – Kruusimäe põik 5 ja Jõeääre tee 14b kinnistute osas jäi kehtima

varasem detailplaneeringu alusel antud EKV vähendamise nõusolek (Välja detailplaneering,

keskkonnaministri nõusolek 10.05.2002 kirjaga nr 16-6/2699-2, lisa 7), hoolimata sellest, et

eelnevat EKV vähendamise nõusolekut ei ole 03.07.2020 otsuse III ptk-s 14.6 (lk 131-132)

eraldiseisvalt välja toodud. Antud ala osas anti ka täiendav EKV vähendamise nõusolek 20 m-

ni arvestatuna veepiirist. Sealt edasi Spordi tee kinnistute osas jääb kehtima keskkonnaministri

18.05.2007 kirjaga nr 16-6/17177-2 (lisa 8) antud EKV vähendamise nõusolek Vahtramäe

detailplaneeringu osas.

- Joonis 6 (kaebuse lisa 13) – alapõhine selgitus käesoleva vastuse punktis 3.12.

- Joonis 13 (kaebuse lisa 20) – alapõhine selgitus käesoleva vastuse punktis 3.4.

- Joonis 19 (kaebuse lisa 26) – Neeme külas jääb kehtima varasem EKV vähendamine

(Kadakaranna detailplaneering, keskkonnaministri nõusolek 02.05.2001 kirjaga nr 16-6/1338,

lisa 9), kaardijoon antud detailplaneeringu ala osas on ekslik, kuid otsuse lugemisel tuleb

lähtuda kirjas toodust. Kivineeme tn 10, 10a ja 12 osas edastas Keskkonnaamet Jõelähtme

Vallavalitsusele eraldiseisva EKV vähendamise nõusoleku 08.09.2020 täiendava otsuse.

Täpsem selgitus ka punktis 3.8.

- Joonis 20 (kaebuse lisa 27) –Neeme küla lääneosas, 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 9.3.6

(lk 88) ja I ptk punktis 9.3 (lk 9) andis Keskkonnaamet nõusoleku EKV vähendamiseks

Untaugu tee 24 (24501:001:0909) kinnistu põhjapiirist kuni Ajataguse tee 37a

(24505:001:1033) kinnistu põhjapiirini ranna piiranguvööndis oleval metsamaal (s.t ei rakendu

metsamaa erisus). EKV vähendamise nõusolekut ei kantud kaardikihile.

- Joonis 26 (kaebuse lisa 33) – alapõhine selgitus käesoleva vastuse punktis 3.9.

- Joonis 28 (kaebuse lisa 35) –alapõhine selgitus käesoleva vastuse punktis 3.9.

- Joonis 33-36 (kaebuse lisad 40-43) – jooniste 33-34 puhul on tegemist ekslike joontega. KOV

antud asukohtades EKV vähendamist ei taotlenud, samuti ei ole neid alasid käsitletud

03.07.2020 otsuses. Jooniste 35 ja 36 puhul jääb Keskkonnaametile arusaamatuks, mida KOV

antud juhul silmas peab. Tegemist on KOV poolt puhke- ja suplusalade EKV vähendamise

taotlusega 23.03.2020 kirjas, käsitletud 03.07.2020 otsuse III ptk-s 10.2. (lk 106-110, kaebuse

lisa nr 6).

11.6. Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et Keskkonnaamet on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust.

11.6.1. Kaebuse punktides 2.17.-2.23. on kaebaja leidnud, et Keskkonnaamet on ebaõigesti

sisustanud LKS § 38 lg 2 ning metsaseadust (edaspidi MS). Kaebuses on toodud „LKS § 5 lõike

1 kohaselt on kallas merd, järve, jõge, tehisjärve, oja, allikat või maaparandussüsteemi eesvoolu

ääristav ja erinõuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse looduskaitseseadusega.

Läänemere kaldaid nimetatakse rannaks. Seega on kalda ja ranna näol tegemist merd ääristava

maismaavööndiga. LKS § 38 lõike 2 kohaselt ulatub rannal ja järve või jõe kaldal metsamaal

metsaseaduse („MS“) § 3 lõike 2 tähenduses ehituskeeluvöönd ranna või kalda piiranguvööndi

piirini. Seega kohaldub LKS § 38 lg 2 ning MS § 3 lg 2 üksnes juhul, kui tegemist on rannal

või kaldal kasvava metsaga. Olukorras, kus mets kasvab rannast või kaldast eemal, ei ole

kuidagi põhjendatud keskkonnakaitseliste eesmärkidega lugeda ehituskeeluvööndiks sellistel

aladel 200 meetri laiust ala metsamaast tulenevalt. MS § 3 lõike 1 kohaselt on mets ökosüsteem,

mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. Seega

peab olema mets terviklik kooslus. Õige ei ole lugeda rannas kasvavaks metsaks LKS § 38 lg

2 mõttes kooslust, mis rannast või kaldast kasvab mitmekümne meetri kaugusel.“.

11.6.1.1. Keskkonnaamet ei nõustu kaebuses esitatud tõlgendusega. LKS-s ei ole üheselt

defineeritud ranna või kalda ulatust. LKS § 5 lg 1 sisu mõistmisel tuleb vaadata lause teist poolt,

mille kohaselt kallas on erinõuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse kõnealuse

seadusega. See, kuidas randa ja kallast LKS-i alusel kasutatakse ja kaitstakse, selgub LKS 6.

peatükis (§-d 34-42).

LKS § 35 kohaselt on rannal ja kaldal ranna või kalda piiranguvöönd, ranna või kalda

ehituskeeluvöönd ja ranna või kalda veekaitsevöönd, seega tuleb Keskkonnaameti hinnangul

ranna ja kalda kaitsmiseks ranna ja kalda ulatus siduda kõige laiema erinõuete kohaselt

kasutatava vööndi ehk ranna ja kalda piiranguvööndina kaitstava ala ulatusega.

11.6.1.2. LKS § 37 lg 1 määrab ära ranna või kalda piiranguvööndi ulatuse, § 38 lg 1

ehituskeeluvööndi ulatuse. LKS § 35 lg 2 toob välja, et ranna või kalda piirangu- ja

ehituskeeluvööndi laiuse arvestamise lähtejoon on ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti

topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir.

11.6.1.3. Täiendavalt on LKS-s välja toodud erisused, mille korral tuleb eelnevalt välja toodud

vööndite ulatust arvestada tavaolukorrast suuremana (näiteks § 38 lg 2 ranna või kalda

piiranguvööndis esineva metsamaa erisus). LKS § 38 lg 2 kohaselt ulatub rannal ja järve või

jõe kaldal metsamaal MS § 3 lg 2 tähenduses EKV piiranguvööndi piirini.

MS § 3 lg 2 kohaselt on metsamaa maa, mis vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest: 1) on

metsamaa kõlvikuna kantud maakatastrisse; 2) on maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit,

millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt

30%.

11.6.1.4. Ranna või kalda kaitsmiseks sätestatud vöönditel (veekaitse-, ehituskeelu- ja

piiranguvöönd) on erinevad eesmärgid, kuid maksimaalse vööndi ulatuseks, mis seab veekogu

olemasolust tegevusele piiranguid, on piiranguvöönd. Kõikide vööndite laius on selgelt

määratletud kehtivas seaduses, s.t et ei LKS (ega ka veeseadus) ei ole jätnud lahtiseks kalda

ulatuse tõlgendamist. Kuigi MS § 3 lg 1 sätestab metsa kui ökosüsteemi ja selle ökosüsteemile

iseloomulikud jooned, sõnastab MS § 3 lg 2 (mis on LKS § 38 lg 2 kohase metsamaa määramise

aluseks) ära ka ulatuse, mille puhul on tegemist metsamaaga.

Seega on kaebaja seisukoht, mille kohaselt ei ole õige lugeda rannas või kaldal kasvavaks

metsaks LKS § 38 lg 2 mõistes kooslust, mis rannast või kaldast kasvab mitmekümne meetri

kaugusel, vastustaja hinnangul meelevaldne ja väär. Keskkonnaamet selgitab, et rannast või

kaldast mitmekümne meetri kaugusel olevat metsa ei loeta rannal või kaldal kasvavaks metsaks,

vaid ranna või kalda piiranguvööndis (mis nt mererannal on 200 m) kasvavat metsa loetakse

rannal või kaldal kasvavaks metsaks. Ka siis, kui rannal ja kaldal on piiranguvööndis muid

kõlvikuid kui metsamaa, jääb metsamaa kõlvik ikkagi metsamaa kõlvikuks LKS § 38 lg 2 ja

MS § 3 lg 2 mõistes.

LKS § 38 lg 2 sätestab selgelt, et ranna või kalda metsamaal MS § 3 lg 2 mõistes laieneb

ehituskeeld piiranguvööndi piirini. Seega väljapool ehituskeeluvööndit laieneb ehituskeeld

kuni piiranguvööndi piirini vaid seal, mis on MS § 3 lg 2 mõistes metsamaa (näiteks Läänemere

rannal hajaasustuses 100 ja 200 m vahelisel maa alal ainult metsamaal, mitte nt looduslikul

rohumaal). Piiranguvööndi ulatus on omakorda sätestatud LKS § 37 lg 1 alusel.

Piiranguvööndis asuvate metsade kaitse-eesmärgiks on vastavalt LKS § 37 lg 2 vee ja pinnase

kaitsmine ning puhketingimuste säilitamine.

Sama seisukohta on kinnitanud ka Keskkonnaministeerium 12.08.2009 kirjas nr 16-1/11841-2.

Keskkonnaameti hinnangul on seaduse sõnastus antud punktides üheselt arusaadav.

11.6.1.5. Kaebuse punktides 2.21. ja 2.22. on kaebaja esitanud seisukoha, mille alusel peaks

kalda või ranna ulatus olema määratud kindlaks veekaitsevööndiga, lisatud on kaebaja

seisukoht, mis väidab „kaldaks saab pidada veekoguga piirnevat vahetut ala maaga, s.o ala, kus

veepiir kohtub maapiiriga.“

11.6.1.6. Keskkonnaamet jääb käesoleva vastuse punktis 2.6.1.1. toodu juurde. Meelevaldne on

arvata, et kalda ulatuse määrab ära ranna või kalda kaitseks sätestatud vöönditest väikseima

vööndi ulatus. LKS § 5 lg 1 kohaselt tuleb kaldana arvestada erinõuete kohaselt kasutatavat

maismaavööndit, mida kaitstakse käesoleva seadusega. Maksimaalseks erinõuetega

kasutatavaks maismaavööndiks, mille ulatus on määratud LKS-s, on piiranguvöönd, mis LKS

kohaselt on ka veekogu kalda ulatuseks (võttes eriolukordades arvesse ka LKS §-s 35 toodut).

11.6.1.7. Keskkonnaameti hinnangul on kokkuvõtlikult seaduse sõnastus metsamaad

puudutavalt selge ning üheselt mõistetav. Seetõttu ei nõustu Keskkonnaamet ka kaebuse

punktis 2.23. tooduga, et LKS § 38 lg 2 näol on tegemist ehituskeeluvööndi kunstliku

laiendamisega veekogu piiranguvööndis.

11.6.2. Kaebuse punktides 2.23-2.28. on kaebaja leidnud, et Keskkonnaamet on ebaõigesti

sisustanud üleujutusala mõistet. Vastustaja sellega ei nõustu.

11.6.2.1. Näiteks kaebuse punktis 2.24. on kaebaja leidnud „vastustaja seisukoht, nagu oleks

üleujutusaladel ehitamine keelatud, on õigusvastane ning ei tulene ühestki õigusaktist. Samuti

on selline eeldus ka ebaratsionaalne, kuivõrd saaks sellest justkui järeldada, et Soomaal oleks

igasugune ehitustegevus keelatud.“.

11.6.2.2. Kaebuses kasutatakse terminineid nagu üleujutusala ja üleujutatav ala, lisaks on

toodud erinevaid paralleele Soomaa (kaebuse p 2.24.) ja Pärnu linnaga (kaebuse p. 2.25.), kuid

ei ole täpsustatud, mida on konkreetse terminiga silmas peetud.

11.6.2.3. Keskkonnaamet selgitab, et üleujutusalade juures on oluline eristada nn korduva

üleujutusega alasid ja üleujutusriskiga alasid ehk üleujutusohtlikke alasid.

11.6.2.4. Esimene neist (korduva üleujutusega ala) on piirang, mis tuleneb LKS § 35 lg-test 3

ja 4, mille kohaselt määratakse korduva üleujutusega ala piir mererannal üldplaneeringuga ning

mis sätestab, et korduva üleujutusega veekogude ranna piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja

ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja LKS §-des 37–39 sätestatud vööndi

laiusest.

See tähendab, et korduvalt üleujutataval alal kehtivad nii ranna piiranguvööndi,

ehituskeeluvööndi kui veekaitsevööndi kitsendused, mis mh seavad olulisi piiranguid ka

ehitustegevusele. VeeS § 119 lg 5 kohaselt on veekaitsevööndis keelatud ehitamine, välja

arvatud juhul, kui see on kooskõlas VeeS § 118 lõikes 1 nimetatud eesmärgiga ning LKS-s

sätestatud ranna- ja kalda kaitse eesmärkidega.

11.6.2.5. Korduva üleujutusega alast on sisu poolest erinev üleujutusriskiga ala ehk

üleujutusohtlik ala. Sellisena vaadeldakse alasid, mis ujutatakse üle mitte sageli (nagu see

juhtub korduva üleujutusega alal), vaid erakordsetel juhtudel, nagu näiteks rannikul valdavalt

erakordsete tormide ajal, sisemaal erakordsete sadude või lumesulaperioodide järel. Taoliste,

erakorraliste üleujutustega seotud riskide maandamiseks kaardistatakse olulised üleujutusega

seotud riskipiirkonnad.

Kuigi Jõelähtme valla rannikul ei ole seni olulisi üleujutusega seotud riskipiirkondi

kaardistatud, ei tähenda see, et üleujutusoht või kliimamuutusi arvestav potentsiaalne

üleujutusoht täielikult puuduks. Ükski Eestis kehtiv õigusakt ei keela sõnaselgelt

üleujutusohtlikele

aladele

ehitamist,

kuid

mitmed

ärksamad

omavalitsused

on

üldplaneeringutega kehtestanud või kehtestamas üleujutusohtlikel aladel ehitamisele

täiendavaid piiranguid. Piirangud võivad kanda sõnumit vältida üleujutusohtlikele aladele

ehitamist või seada seal ehitamiseks tehnilisi tingimusi.

Üleujutusohtu ning üleujutustega kaasnevaid kahjusid ära hoidvaid täiendavaid tingimusi on

seatud ka näiteks Soomaa piirkonna teemaplaneeringus (kehtestatud riigihalduse ministri

09.12.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/182, milles ptk-s 5.3.1. on seatud tingimus, et hoonete

kavandamisel tuleb vältida üleujutusriskidega alasid ning üleujutusriskiga alad jätta

looduslikuks rohumaaks), valdavat osa Soomaad hõlmavas Põhja-Sakala valla koostatavas

üldplaneeringus (planeeringu seletuskirja eelnõu ptk 14.1.) kui ka Pärnu linna koostavas

üldplaneeringus (planeeringu seletuskirja eelnõu ptk 12.3.).

Tingimused üleujutusohu minimeerimiseks on märgitud ka Jõelähtme valla ÜP KHS-s ning

vastuvõetud ÜP seletuskirja punktis 5.10.3, kus seatakse üleujutusaladel (küll konkreetse

viitena korduva üleujutusega aladele, vaatamata sellele, et KSH käsitlus antud teemas on laiem)

ehitamise tingimuseks, et hoonete põranda absoluutkõrgus ei tohi olla alla 3.0 m Balti

süsteemis, mitteeluhoonetel ei tohi elektripaigaldised olla alla 3,0 m absoluutkõrgusest ning

vajalik on alla 3,0 m paiknevad hoone konstruktsioonid rajada veekindlatena ja vett

mitteimavast materjalist. KHS aruandes ka märgitakse, et EKV vähendamise ettepaneku

kaalumisel tuleb arvesse võtta mereveetaseme potentsiaalset tõusu.

11.6.2.6. Keskkonnaamet arvestab kõiki eelnevalt välja toodud asjaolusid kaaludes EKV

vähendamist kas korduvalt üleujutatavale alale või potentsiaalselt üleujutuste poolt ohustatud

alale.

LKS § 40 lg 1 kohaselt tuleb EKV vähendamise kaalumisel arvestada muuhulgas ka reljeefi ja

väljakujunenud asustusega. Keskkonnaameti üldpõhimõte on olnud, et näiteks uute

elamupiirkondade moodustamise eesmärgil EKV vähendamine nii korduvalt üleujutataval alal

kui ka olulise üleujutusriskiga alal on valdavalt vastuolus nii veekaitsevööndi kui ranna ja kalda

kaitse eesmärgiga. Vastuolu tuleneb eelkõige olulistest looduskoosluste kahjustamisest

(üleujutatavatel aladel eelnevad hoonete püstitamisele tavapäraselt mahukad looduslikku

reljeefi mõjutavad pinnasetäitetööd, mille mõju ranna või kalda looduslikkusele võivad olla

oluliselt suuremad võrreldes konkreetse ehitusalaga) ning piirkonna asustusstruktuuri

muutmisest.

Kui aga on tegemist juba olemasolevate, varasemalt tugevalt mõjutatud hoonestusalade vahel

või nendega külgneva alaga, võivad EKV vähendamise ja sellega kaasneva ehitustegevuse, kus

üleujutusoht minimeeritakse tehniliste meetmetega, mõjud jääda ka mõõdukaks ning EKV

vähendamine võib osutuda põhjendatuks.

11.6.2.7. Kokkuvõtlikult on Keskkonnaameti seisukoht, et üleujutatavatel aladel ehitamine ei

pruugi olla igal juhul seadusest tulenevalt keelatud, kuid üleujutusohtu peab Keskkonnaamet

tavapäraselt EKV vähendamise nõusoleku otsust mitte toetavaks asjaoluks.

11.6.2.8. Keskkonnametile jäävad arusaamatuks kaebaja viited õigusvastasusele joonistel 9, 12,

13, 14 ja 16 (kaebuse lisad 16, 19, 20, 21 ja 23). Alljärgnevalt on viidatud jooniseid ka

kommenteeritud:

- Joonisel 9 on kujutatud Saviranna küla, kus KOV taotles joonise kohaselt EKV vähendamist

kinnistute osas, mis paiknevad panga peal ja mida üleujutus ei ohusta. Suuresti panga alla jääb

aga Saviranna hoiuala, kus valdav osa hoiualast on inventeeritud hoiuala kaitse-eesmärgiks

seatud elupaigatüüpidega ning seetõttu oleks elupaigatüüpide levimusalal lähtuvalt LKS § 32

lg 2 ehitustegevus praktiliselt võimatu.

LKS § 32 lg 2 ütleb, et hoiualal on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja

kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine,

samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi.

- Joonisel 12 ei taotlenud KOV EKV vähendamist ala osas, mis oleks üleujutusest

märkimisväärselt ohustatud (Kostiranna küla lääneosas esineb valdavas ulatuses astang).

- Joonisel 13 (Kostiranna küla idaosa) on Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuses välja toonud, et

EKV vähendamine veekaitsevööndisse (ja seega ka osaliselt üleujutusalale) ei ole põhjendatud,

sest sellega võib kaasneda inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju suurenemine.

- Joonisel 14 on Keskkonnaamet nõustunud EKV vähendamisega Ristikangru tee 58

(24504:004:0491) kinnistul osaliselt veekaitsevööndisse ehk üleujutusest ohustatud alale,

arvestades kinnistu osas kehtiva DP lahenduse alusel välja kujunenud maakasutust.

- Joonisel 16 (Jõesuu küla, Rannaveski DP maa-ala, vt käesoleva vastuse punkti 3.6.) pidas

Keskkonnaamet võimalikuks tulenevalt looduskooslustest ja ala reljeefist nõustuda EKV

vähendamisega üleujutusest ohustatud kinnistutest vaid Rannaveski tee 5 (24505:002:0142)

kinnistu osas. Seega ei ole ainuüksi Ristikangru tee 58 ja Rannaveski tee 5 kinnistute näitel

tõene kaebaja seisukoht, et Keskkonnaamet on õigusvastaselt seisukohal, et üleujutusalal (kuna

ÜP kaardimaterjalis on korduva üleujutatava ala piiriks kohati väiksem ulatus kui 1 m kõrgune

samakõrgusjoon, keskendus Keskkonnaamet eelkõige üleujutusest ohustatud aladele) on

ehitamine keelatud, tõene. Keskkonnaamet hindas EKV vähendamise nõusoleku andmisel

vähendamise vastavust ranna või kalda kaitse eesmärgile ja lähtus taimestikust, reljeefist,

kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud

asustusest. Kaalutused on toodud 03.07.2020 otsuse ptk-s III punktis 7 (lk 50-56).

11.6.2.9. Kaebuse punktides 2.26.-2-27. on kaebajad leidnud, et käsitlus, mille kohaselt tuleb

üleujutatavale alale liita EKV ala ei tulene õigusaktidest ning vastav käsitlus on ka

õiguskantsleri hinnangul liigselt omandiõigust piirav.

11.6.2.10. Keskkonnaamet ei nõustu seisukohaga, et käsitlus, mille kohaselt üleujutatavale alale

tuleb liita EKV ala, ei tulene õigusaktidest. Nimelt sätestab LKS § 35 lg 4 selgelt, et korduva

üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd

koosnevad üleujutatavast alast ja LKS §-des 37-39 sätestatud vööndi laiusest. Sealjuures ei ole

vaidlusalune säte LKS-s ümber sõnastatud.

11.6.2.11. Keskkonnaamet on küll kursis õiguskantsleri viidatud selgitustega (kaebuse lisad 46-

48), kuid peab vajalikuks välja tuua, et tegemist ei ole seaduse kohaselt siduva seisukohaga.

Juhul kui õiguskantsler on seisukohal, et viidatud LKS määratlus on vastuolus Eesti Vabariigi

põhiseaduse (edaspidi põhiseadus) §-ga 32, on tal võimalik esitada Riigikohtule vastavasisuline

taotlus küsimuses seisukoha võtmiseks. Käesolevaks hetkeks ei ole seda Keskkonnaametile

teadaolevalt tehtud. Täiendavalt sätestab ka põhiseaduse § 32, et omandile on võimalik seada

kitsendusi seadusega. LKS on üks sellistest seadustest.

11.6.2.12. Õiguskantsler on tõesti avaldanud arvamust, et korduva üleujutusega aladel on EKV

laiuse arvestamisel erinevaid tõlgendamisvõimalusi, mis võivad viia erineva ulatusega

maakasutuskitsendusteni.

Keskkonnaamet möönab, et LKS § 35 on erisituatsioonides (korduva üleujutusega rannad ja

kaldad ning kaldaastangud) kehtivad erisused piirangute lähtejoones sõnastatud mitmeti

mõistetavana.

Keskkonnaameti hinnangul tuleb LKS § 35 lugeda siiski tervikuna, lisaks LKS § 35 lg-le 2

(käesoleva § lg 1 p-s 1 ja 2 nimetatud vööndite laiuse arvestamise lähtejoon on ruumiandmete

seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir), tuleb

arvestada ka LKS § 35 lg-tega 4 ja 5, mis toovad välja, et neis lõigetes nimetatud juhtudel

rakendub ranna ja kalda kasutust piiravate vööndite lähtejoones ja ulatuses erisus (vastavalt

korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja EKV

koosnevad üleujutatavast alast ja käesoleva seaduse §-des 37–39 sätestatud vööndi laiusest ning

üle viie meetri kõrgusel ja Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiirile

lähemal kui 200 m oleval kaldaastangul koosnevad ranna või kalda piiranguvöönd,

veekaitsevöönd ja EKV kaldaastangu alla kuni veepiirini jäävast alast ja käesoleva seaduse §-

des 37–39 sätestatud vööndi laiusest).

11.6.2.13. Antud seisukohta on korduvalt väljendanud LKS-i väljatöötanud riigiasutusena ka

Keskkonnaministeerium, kes on selgitanud, et üleujutusala tuleb liita EKV ulatusele (nt

20.09.2016 kiri nr 8-2/16/6610-4, lisa 11).

11.6.2.14. Siinjuures on asjakohane viidata, et algatatud on looduskaitseseaduse ja teiste

seaduste muutmine. Eelnõus kavandatakse ka LKS § 35 erinevate punktide sõnastuse

täpsustamist, tagamaks piirangute lähtejoone ja ulatuse ühene arusaadavus. Kuigi vahepeal on

eelnõu menetlus lõpetatud, näitavad planeeritud muudatused selgelt, milline on seadusandja

eesmärk sätte tõlgendamiseks.

Näiteks kavandati muuta LKS § 35 lg 2 ja sõnastada see järgmiselt: Käesoleva paragrahvi lõike

1 punktides 1 ja 2 nimetatud vööndite laiuse arvestamise lähtejoon on ruumiandmete seaduse

kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir, välja arvatud

käesoleva paragrahvi lõigetes 21 –5 sätestatud juhtudel.

Eelnõu seletuskirjas oli toodud järgnev selgitus: LKSi § 35 lõiget 2 täiendatakse, et oleks

üheselt selge, et mitte kõikidel juhtudel ei ole Eesti topograafia andmekogu põhikaardile

märgitud veekogu veepiir veekoguäärsete kaitsevööndite arvestamise lähtejooneks. Erandiks

on nii mereäärsed korduva üleujutusega rannaalad, suure üleujutusega siseveekogude kaldad

kui ka kaldaastangud. Lisaks on LKSi § 35 praegune sõnastus tekitanud väljaspool

Keskkonnaministeeriumi haldusala praktikas väärarusaamu, et kalda piiranguvööndile,

veekaitsevööndile ja ehituskeeluvööndile ei liideta üleujutusala, vaid see sisaldub juba nende

vööndite laiuses. Igal aastal saabub Keskkonnaministeeriumile nii kohalikest omavalitsustest

kui ka mujalt päringuid vööndite arvestamise kohta. Uus sõnastus täpsustab, et veekoguäärse

kaitsevööndi – olgu selleks veekaitsevöönd, ehituskeeluvöönd või piiranguvöönd – laiusele

liidetakse LKSi §-de 37–39 järgi üleujutatav ala, kus kehtivad vastava vööndi nõuded.

11.6.2.15. Eeltoodust lähtudes on Keskkonnaamet seisukohal, et EKV vähendamise kaalumisel

on korduva üleujutusega alasid ja ranna ja kalda kasutust piiravaid vööndeid liidetavana

käsitledes tõlgendatud LKS-st korrektselt.

Keskkonnaameti leiab täiendavalt, et korduva üleujutusega aladel esinevat tavapärasest laiemat

veekaitse-, ehituskeelu- ja ranna või kalda piiranguvööndit ei saa käsitleda pelgalt täiendava

omandipiiranguna, vaid ka omandi täiendava kaitsena veekogust tulenevate võimalike

kahjustuste eest.

11.6.2.16 Kaebuse punktis 2.28. on välja toodud „et Vastustaja on võtnud eelduse, et kuna

vastustajale teadaolevalt on Jõelähtme vallas merelised üleujutused 1,5-2 meetrit tavapärased,

siis on ka kõik alad, kus maapinna kõrgus on vähem kui 2 meetri üleujutatavad alad. Kaebaja

ei nõustu sellise käsitlusega, ja seda juba ainuüksi põhjusel, et vastustaja ei ole toonud välja ei

kuupäevi ega muid dateeringuid, millal sellised üleujutused on toimunud. Kaebajale

teadaolevalt on tavapärane, et tormi puhul on veetõus kuni 0,8meetrit, kuid kaebaja peab

vajalikuks märkida, et see on samane üle kogu rannaala, so kogu Läänemere ulatuses. Kaebaja

märgib, et kui rakendada üleujutatavat ala selliselt, siis on Eestis sisuliselt kahte tüüpi randa-

üleujutatav rand ja astanguline rand. Tavapäraselt on aga nn üleujutatava ranna puhul vee

edasiseks valgumiseks mõni kõrgem ala (nn vall), millest üle vesi ei lähe. Seega sellise valli

taga olev madal maa ei saa olla üleujutatav ala, kuna sinna merevesi ei jõua.“

11.6.2.17. Keskkonnaamet peab vajalikuks selgitada, et Keskkonnaamet ei ole oma 03.07.2020

otsuse kaalutluses väljendanud seisukohta, et Jõelähtme valla rannikul on 1,5-2 meetrini

ulatuvad üleujutused tavapärased. Keskkonnaamet nõustub, et kaebuses nimetatud veetaseme

tõusu kuni 0,8 m võib tõesti pidada tavaliseks.

Keskkonnaamet on EKV vähendamise kaalumisel võtnud aluseks, et Jõelähtme valla rannikul

ei ole välistatud erakorraliste olude esinemisel veetaseme tõus 1,5-2 m üle keskmise ning

selliseid alasid on käsitletud ka üleujutuste poolt potentsiaalselt ohustatavate aladena.

11.6.2.18. Keskkonnaametile teadaolevalt ei ole Jõelähtme valla ranniku üleujutusohtu

detailselt hinnatud. Seega tuleb lähtuda lähimate olemasolevate veetaseme mõõtejaamade

andmetest, modelleerimistulemustest ja ka ettevaatusprintsiibist. Keskkonnaseadustiku üldosa

seaduse § 11 lg 1 toob välja keskkonnakaitse põhimõtte, mille kohaselt tuleb kohaste

keskkonnariski ettevaatusmeetmete võtmisega võimalikult suurel määral arvestada.

Ettevaatuspõhimõtte rakendamine on eriti oluline arvestades kliimamuutustest tuleneva

määramatusega ning pidades silmas, et üldplaneeringuga määratavad ehitustingimused (kaasa

arvatud soovitav ehitusvõimalus potentsiaalsetel üleujutusohtlikel aladel) ei oma tähtsust mitte

vaid tänasel päeval ega lähimal kümnendil, vaid ka aastakümnete pärast.

11.6.2.19. Ajalooliselt mõõdetud mereveetasemetest lähtuv modelleerimine on näidanud, et

matemaatiliselt võib veetaseme ekstreemum Jõelähtme valla rannikul ulatuda ka suurusjärku

1,5 m üle tavapärase. Seda tõestavad ka lähimate mõõtmisjaamade andmed – 9. jaanuaril 2005.

aastal mõõdeti Muuga sadamas veetasemeks 152 cm ning Suurpea sadamas 169 cm üle

keskmise (info koos vastavate viidetega on toodud Keskkonnaameti 03.07.2020 otsuse III ptk

p.- 4.4. (lk 39)).

Loomulikult on nende veetasemete puhul tegemist ekstreemumitega, mis ei kordu mitte igal

kümnendil. Keskkonnametile teadaolevalt on Keskkonnaagentuur arvutamas Eesti rannajoone

ulatuses täpsemaid ekstreemumite väärtusi, kuna need sõltuvad lisaks üldisetele

hüdrometeoroloogilistele tingimustele ka konkreetsest rannalõigust.

2.6.2.20. Keskkonnaameti hinnangul tuleb arvestada ka kliimamuutustest tuleneva

teadmatusega. Teadusartiklites on välja toodud (kokkuvõtvalt on valdkonda avatud

Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel

koostatud

projekti “Kliimamuutuste mõjude

hindamine ja kohanemismeetmete väljatöötamine planeeringute, maakasutuse, inimtervise ja

päästevõimekuse teemas (KATI)“ aruandes), et tõenäoliselt suureneb kliimamuutuste tõttu

Läänemerel tormisus ning seeläbi tormidega kaasnevate rannikukahjustuste (milleks on nii

üleujutused kui ranna purustused) tekkimise oht. Millisel määral kliima muutub, kui palju

suurenevad konkreetselt Jõelähtme valla rannikul veetaseme ekstreemumid lähima 20, 30 või

50 aasta jooksul ning millises ulatuses üleujutused või rannapurustused võivad sellega

kaasneda, ei ole võimalik prognoosida. Siinjuures on asjakohane viidata mereteadlase ja Eesti

Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kahtlemata üldistavale, kuid siiski

mõtlemapanevale soovitusele - need, kelle majad on madalamal, kui kaks meetrit keskmisest

veetasemest, peaksid mõtlema kiirmüügile.

11.6.2.21. Eeltoodust lähtudes on Keskkonnaamet seisukohal, et rannikul olevad alad, mis on

madalamad kui 1,5-2 m meretasemest, on potentsiaalselt üleujutuste poolt ohustatud ning seda

asjaolu ei saa Keskkonnaamet EKV vähendamise kaalumisel eirata.

11.6.2.22. Keskkonnaamet ei saa täielikult nõustuda arvamusega, et kui üleujutusohtlikul rannal

on mõni kõrgem ala, siis sellest vesi üle ei pääse ning selle ala taha madalamale alale on ohutu

ehitada. Looduslikus rannas olevad rannavallid või eelluited võivad teatud veetaseme või

lainetuse puhul toimida küll loodusliku kaitsevallina, kuid enamjaolt ei ole need looduslikult

või ka inimtegevuse tõttu ühtsed ja katkematud (nagu on sellel eesmärgil inimese poolt

spetsiaalselt projekteeritud ja ehitatud kaitsevallid), mistõttu tugevamate tormide puhul võib

lainetus neist üle või läbi murda, millega kaasnev üleujutuskahju võib olla oluliselt suurem

võrreldes tavapärase rannikuga.

Tavapärasel juhul veetase langeb pärast tormi, kuid rannikul olevatesse madalamatesse

kohtadesse surutud vesi võib jääda sinna oluliselt pikemaks ajaks, enne kui filtreerub tagasi

merre. Kuna rannavallide või luidetevahelistest nõgudest on maismaa suunalt peale valguva

pinnavee või sademete äravool takistatud, on need tavapäraselt märjemad või lausa liigniisked,

mistõttu ei sobi kuigi hästi ehitusalaks.

11.6.2.23. Keskkonnaamet ei ole välistanud üleujutustest ohustatud aladel EKV vähendamist,

küll aga on arvestanud seda võimalust EKV vähendamise nõusoleku kaalumisel.

Keskkonnaamet on nõustunud EKV-d vähendama mh Kostiranna külas, Manniva külas, Jõesuu

külas, Neeme külas, Ihasalu külas ja Kaberneeme külas (ranna-aladel) aladel, mille reljeefi

kõrgus on madalam kui 2 m. Seega ei ole Keskkonnaamet pidanud üleujutusohu esinemist

automaatselt EKV vähendamist välistavaks asjaoluks, vaid arvestanud iga asustusüksuse puhul

võimalikke üleujutusohust tulenevaid mõjusid koos teiste LKS §-s 34 ja § 40 lg-s 1 toodud

tingimustega.

11.6.3. Kaebuse punktis 2.29. ning täiendava kaebuse punktis 2.7. on kaebaja toonud välja

vastustaja vastuolulise käitumise seoses EKV abstraktse vähendamisega.

11.6.3.1. Keskkonnaamet selgitab seoses abstraktse vähendamisega järgmist:

Jõelähtme Vallavalitsus esitas 16.12.2019 kirjaga (kaebuse lisa 4) nn abstraktse EKV

vähendamise taotluse mh EKV-s paiknevate kinnistute juurdepääsuteede rajamiseks ja

juurdepääsuks paadisildade ja lautriteni. Sealjuures pakkus KOV juurdepääsuteede abstraktse

vähendamise tingimuseks, et juurdepääsutee asukohaks on lähim võimalik avalikult teelt

mahasõidu asukoht kuni kinnistu, paadisilla või lautrini.

LKS § 40 lg 1 kohaselt peab EKV vähendamise hindamisel arvestama ranna või kalda kaitse

eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest,

olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Kui Keskkonnaametile

ei ole konkreetsemalt teada, kuhu selliseid juurdepääsuteid soovitakse rajada, ei ole võimalik

piisaval määral hinnata võimaliku juurdepääsutee rajamise mõjusid näiteks taimestikule,

reljeefile jne.

Jõelähtme vallas on mitmeid kohti, kus rannale on iseloomulik astangu esinemine (näiteks

Uuskülas, Saviranna külas, Ülgase külas, Kostiranna külas). Sellistes asukohtades tähendaks

nn abstraktselt EKV vähendamine juurdepääsuteede rajamiseks KOVi toodud tingimustel seda,

et juurdepääsutee peab tõenäoliselt läbima astangut, sh pole välistatud, et iga kinnistu

kavandatav juurdepääsutee peab sellistes piirkondades astangut läbima. Seetõttu võivad EKV

vähendamisega nõustumisega abstraktselt juurdepääsuteede rajamiseks kaasneda sellised

mõjud ranna või kalda kaitse-eesmärkidele, mida Keskkonnaamet ei pruukinud suuta EKV

vähendamise hindamisel ette näha.

Keskkonnaamet on eeltoodust tulenevalt jätkuvalt samal seisukohal (väljendatud 20.02.2020

kirjas (kaebuse lisa 5)), et lähtuvalt LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimustest ei ole Keskkonnaametil

võimalik EKV vähendamise võimalikkust hinnata olukorras, kus pole selgemalt määratletud

juurdepääsuteede asukohti.

Sealjuures märgime, et LKS § 37 lg 3 p 6 kohaselt on piiranguvööndis keelatud

mootorsõidukiga sõitmine väljaspool selleks määratud teid ning maastikusõidukiga sõitmine,

välja arvatud muuhulgas kutselise või harrastuskalapüügi õigusega isikul kalapüügiks vajaliku

veesõiduki veekogusse viimiseks ning maatulundusmaal metsamajandustöödeks ja

põllumajandustöödeks. Seega on teatud juhtudel võimalik rannal ja kaldal sõita ka väljaspool

teed, st ilma, et selleks teed ehitatakse.

11.6.3.2. Keskkonnaamet nõustus EKV vähendamisega juurdepääsuteede osas Ülgase külas

ehkki ka seal ei olnud juurdepääsuteid üldplaneeringu kaardile kantud, kuna antud kinnistutel

(Nuki tee ja Loode tee piirkonnas) on väljaspool EKV-d paikneva ehitusõiguse aluseks kehtiv

Koljunuki maaüksuse detailplaneering (vt käesoleva vastuse punkti 3.3), mille alusel on

kinnistud krunditud ning kus on määratud hoonestusalade asukohad. Osaliselt EKV-s

paiknevate kinnistute laiuseks on keskmiselt 50 m, ala on selgelt piiritletud ja seal esinevad

looduskooslused on sarnased. Seetõttu oli Keskkonnaametil antud asukohas võimalik

konkreetsete kinnistute põhiselt hinnata EKV vähendamise võimalikkust kinnistusiseste

juurdepääsuteede osas lähtuvalt LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimustele. Keskkonnaamet

käitumine ei ole seega vastuoluline, vaid tingitud erinevatest olukordadest.

11.7. Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et Keskkonnaameti 03.07.2020 otsus on vastuolus

KOVi enesekorraldusõigusega.

11.7.1 Kaebuse punktis 2.30. on kaebaja välja toonud, et „EKV vähendamata jätmisel ei ole

vastustaja arvestanud kaebaja kui kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust asustuse

suunamisel, sh asustuse suunamisel piirkondadesse, kus on juba olemas ühisveevärk ja -

kanalisatsioon.“

11.7.1. Keskkonnaameti hinnangul peab kohalik omavalitsus oma haldusterritooriumil

kavandatavas tegevuses arvestama kehtiva seadusandlusega seatud õigusi ja piiranguid, sh

LKS-s sätestatuga.

LKS § 38 lg 3 sätestab, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndis on ehitamine üldjuhul keelatud.

LKS § 40 lg 3 võimaldab Keskkonnaametil kaaluda KOV taotluse alusel EKV vähendamise

võimalikkust, kuid siis tuleb otsuse tegemisel lähtuda nii LKS § 34 toodud ranna või kalda

kaitse eesmärkidest, kui ka LKS § 40 lg 1 toodud muudest aspektidest (sh ka olemasolevatest

teedest- ja tehnovõrkudest ning väljakujunenud asustusest).

Kuigi Keskkonnaamet möönab, et teede- ning tehnovõrkude olemasolu on EKV vähendamist

toetavaks asjaoluks, tuleb lõppotsuses arvestada ka teisi LKS § 40 lg 1 sätestatud asjaolusid.

Ainuüksi (lähi)piirkonnas paiknevad juurdepääsuteed ning tehnovõrgud ei taga, et kinnistutele

ehitamisega ei kaasneks negatiivseid mõjusid ranna või kalda looduskooslustele, ei suureneks

inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju (arvestades sealjuures mitte ainult ehitus-, vaid ka

kasutusaegsete mõjudega), ei muutuks piirkonnale omane asustusstruktuur või ei halveneks

vaba ligipääs veekogu kaldale.

Samuti ei nõustu Keskkonnaamet sellega, et kõikides joonistel toodud asukohtades on olemas

ühisveevärk ja –kanalisatsioon (näiteks joonistel 5, 16, 18, 22, 24, 30-32, kus ehitisregistri

andmetel ühisveevärk- ja kanalisatsioon esineb vaid osaliselt või on puuduv, sealjuures

ühisveevärgi olemasolu korral on kanalisatsioon tihtipeale siiski lokaalne).

11.7.2. Kaebuse punktis 2.31. leiab kaebaja, et „Vastustaja ei ole ehituskeeluvööndit

vähendanud juurdepääsuteede osas, mille rajamise eesmärk oleks luua juurdepääsud lautriteni,

paadisildadeni ja teiste ehitisteni, mille rajamine LKS § 38 lõigetest 4-6 on EKV-d vähendamata

lubatud. Vastustaja on keeldunud EKV-d vähendamast nn abstraktse taotluse alusel, kuid

vastustajale ei tulene seadusest keeldu lubada EKV vähendamist ka nn abstraktse taotluse alusel

ehk olukorras, kus tegemist on selliste ehitiste, mille rajamiseks EKV vähendamine ei ole

vajalik, juurdepääsudega.“.

11.7.2.1. Keskkonnaamet juhib tähelepanu, et LKS § 38 lg 5 p-s 10 toodud EKV erand

juurdepääsuteede osas kehtib juhul, kui tegemist on avalikuks kasutuseks mõeldud teedega ning

nende rajamine on ette nähtud kehtestatud üld- või detailplaneeringuga. Kui KOV on

seisukohal, et selliste juurdepääsuteede rajamise näol on tegemist LKS § 38 lg 5 p 10 erandi

alla mineva ehitustegevusega, puuduks vajadus taotleda selle osas Keskkonnaametilt EKV

vähendamise nõusolekut.

11.7.2.2. KOV on Jõelähtme valla 16.12.2019 kirja (kaebuse lisa 4) punktis IV välja toonud, et

kui tegemist on avalikkusele ligipääsetava erateega või lihtsalt erateega, siis rakendub EKV-s

ehitamise korral ehituskeeld. KOV leidis antud punktis, et on selge, et tee rajamine EKV-sse

vajab EKV vähendamist või avaliku teena planeeringus kajastamist, kuid ÜP-s pole võimalik

kõikide juurdepääsuteede rajamine metsaaladele või põllumajandusmaadele sellise täpsusega,

et saaks konkreetse EKV vähendamise otsuse teha, kuna juurdepääsuvajadusi ei oska ka

omanikud konkreetse asukohatäpsusega ÜP menetluses esitada. KOV on seega oma 16.12.2019

kirjas nentinud, et juurdepääsutee vajadusi ei oska ÜP planeerimise hetkel prognoosida ei

omanikud ega KOV ise.

Sellest hoolimata on KOV seisukohal, et Keskkonnaamet peab abstraktse EKV vähendamise

puhul olema võimeline hindama kavandatava tegevuse mõju ranna ja kalda kaitse-eesmärkidele

täpsusega, mis võimaldab hinnata, kas sellisel ehitustegevusel on negatiivne mõju ranna või

kalda kaitse-eesmärkidele. Keskkonnaamet sellise käsitlusega ei nõustu.

11.7.2.3. Keskkonnaamet jääb abstraktse EKV vähendamise osas seisukohale, mida on

väljendatud käesoleva vastuse punktis 2.6.3.

11.7.3. Kaebuse punktis 2.32. on kaebajad käsitlenud Vadioja kehtestatud detailplaneeringuid

ning tehnorajatiste rajamist, kuid kuivõrd pooled jõudsid Loo alevikuga seonduva EKV osas

kokkuleppele, on kaebaja loobunud Loo aleviku osas esitatud kaebusest (vastavalt täiendatud

kaebuse punktidele 2.3.-2.4.).

11.7.4. Kaebajad on kaebuse punktis 2.33. leidnud, et Keskkonnaamet on jätnud arvestamata

looduslikest teguritest tuleneva veetõusu.

11.7.4.1. LKS § 35 lg 2 kohaselt on ranna või kalda veekaitse-, ehituskeelu- ja piiranguvööndi

laiuse arvestamise lähtejooneks tavaolukorras (v.a LKS § 35 lg-s 4 ja 5 toodud erandite korral)

ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu

veepiir.

Juhul kui (tavaolukorras) põhikaardile kantud veekogu piir on nihkunud sisemaa suunas

võrreldes detailplaneeringu kehtestamisel esinenud põhikaardile kantud veekogu piiriga, peab

KOV arvestama tulenevalt HMS §-st 54 ehitusloa väljastamise hetkel esineva põhikaardile

kantud veepiiriga.

HMS § 54 lg 1 ütleb, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele.

11.7.4.2. Täiendavalt ei ole kaebaja välja toonud, milliseid detailplaneeringuid antud juhul

silmas peetakse, kus pärast detailplaneeringu kehtestamist on veepiir nihkunud sisemaa suunas.

Olukorras, kus ehitusalade piirkonnas on täheldav mere murrutav mõju, on põhjendatud

võimalikult suures ulatuses jätta rand või kallas hoonestamata. Merepiiri sisemaa suunas

nihkumise jätkumisel võib tulevikus olla vajalik lisakulutuste tegemine, et ehitustehnilise

võtetega hakata kaitsma inimese vara.

11.7.5. Kaebaja leiab kaebuse punktis 2.34., et Keskkonnaamet ei ole 03.07.2020 otsuses

käsitlenud avalikkusele tekkivaid mõjusid. Kaebaja on välja toonud, et „Nimelt on vastustaja

jätnud EKV vähendamata kaebajale ehk kohalikule omavalitsusele kuuluval maal, mis asub

rannas ning on ühiskondlike ehitiste maa (joonis nr 17 ja 18, esitatud lisades nr 24-25).“.

11.7.5.1. Viidatud joonistel 17 ja 18 taotleti EKV vähendamist 100 meetrini veepiirist nn

Laheranna piirkonnas, mis kuulub nii Jõesuu kui ka Ihasalu külade koosseisu. Kinnistusraamatu

andmetel on Jõelähtme valla omandis Ihasalu külas Laheranna tee 2 (24505:001:1068) kinnistu,

kus suure osa kinnistust moodustab olemasolev parkla ning mitmed Jõesuu ja Ihasalu külas

paiknevad

Jõesuu

puhkeala

kinnistud

(katastritunnustega

24505:001:0247,

24505:001:1069,24505:001:1098,

24505:001:1073,24505:001:1074,

24505:001:1075

ja

24505:001:1076).

Sealjuures ei taotletud ühegi eelneva kinnistu osas EKV vähendamist (kõnealused kinnistud

jäid kas EKV vähendamise taotluse piirist mere suunal või paiknevad väljaspool LKS kohast

EKV-d).

11.7.5.2. Joonistel 17 ja 18 kujutatud piirkonnas on Jõesuu külas Jõelähtme valla omandis vaid

Laheranna kinnistu (24505:001:0249), kus taotleti EKV vähendamist ning kus selle taotlusega

ei nõustutud. ÜP kohaselt on tegemist väike-elamu ja puhkeotstarbelise maa-alaga (EP), kuhu

võib ÜP seletuskirja ptk 4.4 kohaselt rajada ka ühiskondlikke ehitisi. EKV vähendamisega

mittenõustumise motivatsioon viidatud kinnistu osas on toodud Keskkonnameti 03.07.2020

otsuse III ptk punktis 7.

Lähtuvalt LKS § 40 lg-le 1 peab Keskkonnaamet EKV vähendamise võimalikkuse hindamisel

arvestama eelkõige ranna ja kalda kaitse-eesmärke (ning lähtuma taimestikust, reljeefist,

kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud

asustusest), mitte avalikkusele tekkivaid mõjusid. Keskkonnaamet selgitab, et ranna ja kalda

kaitse on samuti avalik huvi, mis tagab rannale ja kaldale vaba juurdepääsu, võimaluse kasutada

ranna või kalda puhkevõimalusi ning säilitada seal asuvaid looduskoosluseid. Keskkonnaameti

hinnangul iseloomustab avalikku huvi eelkõige selle kättesaadavus igaühele, mitte kitsamale

hüve tarbijate grupile. EKV vähendamise kaalumisel on oluline, et ranna ja kalda kaitse

eesmärgid oleks jätkuvalt saavutatavad ka siis, kui EKV vähendamisega nõustutakse.

Keskkonnaamet jõudis 03.07.2020 otsuse ptk-des 7. (Jõesuu küla) ja 8.1 (Ihasalu küla)

seisukohale, et Laheranna piirkonnas EKV vähendamisega nõustumisel 100 m-ni ei ole ranna

kaitse eesmärgid tagatud ning jääb esitatud seisukoha juurde.

11.7.6. Kaebuse punktis 2.35. on kaebaja leidnud, et asjaolu, et ehitada on võimalik ka

väljapoole EKV-d, ei anna alust EKV-d vähendamata jätmiseks. Kaebaja on viidanud joonistel

nr 17 ja 18 (esitatud lisades nr 24-25) näidatud olukordadele.

11.7.6.1. Keskkonnaamet on viidatud olukordades hinnanud ehitustegevuse mõju ranna või

kalda kaitse eesmärkidele ning leidnud, et ehitustegevus EKV-s mõjub ranna või kalda kaitse

eesmärkidele negatiivselt.

Ka LKS § 40 lg 1 toob välja, et EKV vähendamise hindamisel tuleb lähtuda muuhulgas

kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, mistõttu hinnang, kas kinnisasjal on võimalik ehitada ka

väljaspool EKV-d, on EKV vähendamise kaalumisel igati asjakohane.

EKV vähendamine on Keskkonnaameti hinnangul põhjendatud eelkõige olukordades, kus

kinnistu piirid ei võimalda ehitustegevust realiseerida väljapoole EKV-d ning EKV-s on

võimalik ehitustegevust teostada ranna või kalda kaitse eesmärke kahjustamata.

11.7.6.2. Keskkonnaamet on seisukohal, et võimalus ehitada väljapoole EKV-d ei too kaasa

kohest EKV vähendamisest keeldumist, kuid samas ei saa ei KOV ega kinnistu omanik eeldada,

et Keskkonnaamet saab ilma erakorraliste asjaoludeta nõustuda EKV vähendamisega, kui see

on vastuolus ranna ja kalda kaitse eesmärkidega. Üldjuhul tuleb ehitustegevuse kavandamisel

lähtuda kehtivates õigusaktides seatud kitsendustest.

Põhiseaduse § 154 sätestab KOV enesekorraldusliku õiguse, samas sätestades klausli, et enese-

korralduslikku õigust realiseeritakse kooskõlas seadusega. Põhiseaduse § 32 sätestab, et igaühel

on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid sellele õigusele on võimalik

kitsendusi seada seadusega. Eeltoodud seisukohta kinnitab Riigikohtu praktika. Nii on

Riigikohus omandipõhiõiguse kohta selgitanud: „PS § 32 lg 2 teine lause näeb ette

omandiõiguse piiramiseks lihtsa seadusereservatsiooni. Lihtne seadusereservatsioon tähendab,

et üldjuhul võib omandiõigust piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus”

(Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.04.2012 otsus asjas nr 3-4-1-25-11,

p 37).

Antud juhul on sellised kitsendused seadnud LKS § 38, mille kohaselt on ranna ja kalda EKV-

s ehitustegevus üldiselt keelatud.

11.7.7. Kaebuse punktis 2.36. on kaebaja esitanud seisukoha, et kinnistu sihtotstarbe alusel

EKV vähendamisest keeldumine ei ole põhjendatud.

11.7.7.1. Keskkonnaameti hinnangul ei saa mitteelamumaa sihtotstarbega kinnistu omanik

eeldada (puudub õigustatud ootus), et maa sihtotstarvet on igal juhul võimalik muuta

elamumaaks ja realiseerida seal omaniku poolt soovitavat ehitusõigust isegi olukorras, kus

kinnistule ei ulatu rannast või kaldast tulenev EKV. Piiratud ehitusõigusega alal kinnistu

omandanud isik ei saa omandiõiguse puutumatusele tuginedes eeldada, et avalikes huvides

seatud piirangut (nagu EKV seda on) peab olema igal juhul võimalik tema kasuks muuta.

11.7.7.2. Keskkonnaamet ei nõustu väitega, et 03.07.2020 otsuses on maatulundusmaa

sihtotstarvet peetud automaatselt EKV vähendamisega mittenõustumise aluseks. Näiteks on

03.07.2020 otsuses nõustutud EKV vähendamisega maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel

Kostiranna külas (Hindreku, Peetri tee 11 ja 15, Kostiranna tee 7, Kostiranna tee 17/32, Eest-

Piganeeme ja Taga-Piganeeme kinnistutel, mis on seni valdavalt hoonestatud – kujutatud

joonistel nr 12 ja 13) ning Neeme küla lääneosas (Tuuleranna ja mitmete Metsamarja põik

kinnistutel, mis on seni valdavalt hoonestamata - kujutatud joonisel nr 19).

11.7.7.3. Keeldumise alused tulenevad maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel peamiselt

kinnistute looduslikust seisundist. Paljudel juhtudel on maatulundusmaa sihtotstarbega

kinnistutel EKV vähendamine vastuolus ka piirkonna väljakujunenud asustusega.

11.7.8. Kaebuse punktis 2.37. on kaebaja leidnud, et Keskkonnaamet on ebaõigesti sisustanud

veekaitsevööndi piiri.

11.7.8.1. Keskkonnaamet selgitab, et LKS kohaselt tuleb veekaitsevööndi kulgemise

määramisel arvestada üldjuhul küll VeeS § 118 lg-s 2 tooduga, kuid arvestada tuleb ka LKS §

35 lg-des 4 ja 5 toodut. Sellistel juhtudel koosneb veekaitsevöönd 1) üleujutatavast alast ja LKS

§-des 37-39 sätestatud vööndi laiusest või 2) kaldaastangu alla kuni veepiirini jäävast alast ja

LKS §-des 37-39 sätestatud vööndi laiusest.

11.7.8.2. Keskkonnaamet on veekaitsevööndi eesmärkidega arvestanud, sellekohased viited on

kirjas 03.07.2020 otsuse vastavates punktides, kus Keskkonnaamet ei ole nõustunud EKV

vähendamisega veekaitsevööndisse.

11.8. Kaebuse punktides 2.38.-2.39. on kaebaja seisukohal, et vastustaja ei ole arvestanud

ebaseaduslike ehitiste seadustamise võimalust.

11.8.1. Keskkonnaamet lähtub ebaseaduslike ehitiste seadustamisega seotud taotluste

lahendamisel põhimõttelisest hinnangust, kas ebaseadusliku ehitise rajanud isik oleks saanud

ehitise rajamiseks nõusoleku, kui seda oleks ehitamisele eelnevalt küsinud (antud juhul

taotletud nõusolekut EKV vähendamiseks).

11.8.2. Keskkonnaamet märkis 03.07.2020 otsuse ptk-s II (lk 14), „et ebaseadusliku

ehitustegevuse korral arvestatakse EKV vähendamise otsuse kujundamisel seetõttu

ehitustegevusele eelnenud olukorda.“. Sealjuures arvestas Keskkonnaamet EKV vähendamise

võimalikkuse kaalumisel kõiki LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimusi hoolimata sellest, kas kinnistu

oli hoonestamata või mitte või kas hoonestamine oli toimunud ebaseaduslikult.

11.8.3. Keskkonnaameti hinnangul ei saa ebaseadusliku ehitustegevuse puhul kinnistu omanik

eeldada, et hoonet peab olema igal juhul võimalik seadustada. Niisamuti sätestab ka LKS § 38

lg 9, et juhul kui ehitustegevuse aluseks on KOV poolt väljastatud ehitusõigus, mis on vastuolus

LKS §-s 38 tooduga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on,

vastavalt HMS-le õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas. Seega ei saa omanik,

olukorras, kus ehitustegevust on teostatud ebaseaduslikult (või KOVi poolt lubatud

ehitusõiguse realiseerimisel, mis on vastuolus LKS §-ga 38) eeldada, et ehitust peab olema

tingimata võimalik seadustada.

11.8.4. Keskkonnaameti hinnangul ei ole õige selline halduspraktika, mille kohaselt juhul kui

omanik on teostanud ehitustegevust vastuolus kehtiva seadusega, on aja möödudes igal juhul

võimalik seda tagantjärgi seadustada. Kuigi seadus ei välista EKV vähendamise võimalikkust

tagantjärgi, võimaldab LKS regulatsioon ka neil juhtudel lähtuda ainult LKS § 40 lg-s 1 toodud

tingimustest.

Ebaseadusliku ehitustegevuse tagajärgede üle otsustamine kuulub antud juhul KOV pädevusse.

Keskkonnaametil ei ole pädevust teha ettekirjutusi, kuidas KOV peaks selliste ehitiste osas

edasi käituma.

12. Keskkonnaameti seisukohad konkreetsete alade kaupa

Keskkonnaamet on seisukohal, et olukorras, kus kohalik omavalitsus EKV vähendamise

taotlejana ei nõustu EKV vähendamise otsusega (03.07.2020 otsus ja/või 01.12.2020 otsus), ei

tähenda, et Keskkonnaameti kaalutlused oleksid ebaõiged või tehtud vastuolus kehtivate

õigusaktidega.

Keskkonnaamet selgitused tehtud EKV vähendamise otsusele kaebuse II ptk-s toodud alade

kaupa on järgmised:

12.1. Alad nr 2-3 - Uusküla, joonis nr 7 (kaebuse lisa 14)

12.1.1. Kaebuse punktis 2.40. on leitud, et Keskkonnaamet ei ole võtnud arvesse

detailplaneeringuga määratud ehitusõigust. Lisaks ei näe kaebaja, kuidas saab kaitstavaks

loodusväärtuseks (antud juhul silmas peetud tammesid) olla miski, mille likvideerimise õigus

on isikul olemas.

12.1.2. Keskkonnaamet peab EKV vähendamise võimalikkuse hindamisel lähtuma LKS §-s 40

toodud tingimustest, sh LKS §-s 34 sätestatud ranna kaitse eesmärkidest. Üheks ranna kaitse

eesmärgiks on muuhulgas rannal asuvate looduskoosluste säilitamine. Keskkonnaameti

hinnangul ei ole EKV vähendamise hindamisel asjakohane spekuleerida, kas või millises

ulatuses oleks omanikul seadusest tulenev õigus teostada raiet ning milliste puude osas seda

võidakse tulevikus teha.

Sellest olenemata selgitab Keskkonnaamet, LKS § 37 lg 2 sätestab, et ranna piiranguvööndis

asuvate metsade kaitse eesmärk on vee ja punnase kaitsmine ja puhketingimuste säilitamine

ning seal on keelatud lageraie. Raadamise aluseks saab olla vastavalt MS § 32 lg 2 p-dele 2 ja

4 vaid ehitusprojekt, kui detailplaneeringu kohustus puudub või muu õigusaktidest tulenev

projekt, hoolduskava või dokument. Ehitusõiguse puhul peab ehitusluba olema kooskõlas

kehtiva seadusega, s.t ehitusõigust ei saa anda EKV-sse vastuolus LKS § 38 lg-s 3 tooduga. Ka

muud projektid peavad olema kooskõlas seadusega.

Seega oleks kinnistutel võimalik teostada raadamisõiguse puudumise (ja piiranguvööndis

lageraie keelu) tõttu vaid turberaiet, hooldusraiet, valikraiet ja trassiraiet, mis ei võimalda aga

ulatuslikku väärtuslikemate metsakoosluste raiet.

Juhul kui EKV vähendamise nõusoleku kõrvaltingimuseks oleks kõikide tammede säilimine

(nagu kaebuses pakutud), oleks säilivate puude näol tegemist vaid üksikpuude kui

haljastuselementide säilitamisega, mitte tervikliku ja liigiliselt omase metsakooslusega.

12.1.3. Metsa (tammiku) väärtuslikkusele on viidatud ka Muuga tootmismaa detailplaneeringus

(kehtestatud 04.07.2000 Jõelähtme Vallavolikogu otsusega nr. 37) ja Nuudipere I ja II

detailplaneeringus (kehtestatud 26. september 2005 Jõelähtme Vallavolikogu otsusega nr 245).

Keskkonnaamet hindas paikvaatlusel, et esinduslikum tammepuistu esineb Niidu tee kinnistu

põhjapiirist ~70-80 m kaugusel mere suunas ning Nuudi tee vahetusse lähedusse jäävaid

kooslusi võib rannikule lähematega võrreldes hinnata mõnevõrra nooremateks (millel puudub

asukoha ja koosluse struktuuri silmas pidades oluline puhkemajanduslik väärtus).

03.07.2020 otsuse kaalutluses (lk-d 22-27) toodi ka välja, et isegi juhul, kui säilitatakse tammed

jt väärtuslikud puud, säilivad need arenguala piires vaid üksikpuude, mitte tervikliku

metsakooslusena. Sellest hoolimata hinnati, et Nuudi tee äärsed metsad on võrreldes merele

lähematega mõnevõrra madalama väärtusega ja olulise puhkemajandusliku väärtuseta.

Keskkonnaamet püüdis sealjuures arvestada võimalikult maksimaalsel määral kehtivate

detailplaneeringutega seotud ehitusõiguse ulatusega arvestades, et üldjuhul määratakse

põhijoonisel hoonestusala mõningase varuga, arvestades ehitusõiguse ulatust. Näiteks

Nuudipere, Kordoni, Klaukse, Klaukse I ja Klaukse II detailplaneeringuga (nimetatud ka kui

Muuga tootmismaa detailplaneering) kavandati EKV-sse ehitusõigust maksimaalsel määral

1700 m2 suurusel alal ning Nuudipere I ja Nuudipere II maaüksuste detailplaneeringuga ~16

000 m2, mis kinnistute suurust, EKV vähendamist ning hoonestusalade paigutamist arvestades

on Keskkonnaameti hinnangul (vähemasti suures osas) realiseeritavad.

12.1.4. Kompromissläbirääkimiste käigus on Keskkonnaamet veelkord tutvunud oludega

kohapeal ning teostanud lisakaalutluse seoses Kordoni kinnistuga ning andnud täiendavad

põhjendused 01.12.2020 esitatud täiendatud otsuses (täiendatud kaebuse lisa 2).

12.1.5. Täiendava kaebuse punktides 2.11.-2.13. on kaebaja analüüsinud Keskkonnaameti

01.12.2020 otsuse põhjendusi seoses Uusküla küla Kordoni kinnistuga. Täiendava kaebuse

punktis 2.1.1. on vastutaja välja toodud, et Keskkonnaamet põhjendas EKV vähendamata

jätmist asjaoluga, et kinnistu lõunaosa hoonestamine oleks küll kooskõlas kehtiva Muuga

tootmismaa detailplaneeringu kohase ehitusõiguse ja vastuvõetud ÜP-ga kavandatud

asustusstruktuuriga, kuid see oleks vastuolus alale hetkel omase asustusstruktuuriga.

Vastustaja selgitab, et Keskkonnaameti 01.12.2020 otsuse ptk II punktis 1 (lk 3-6) tõi ta EKV

vähendamist mittetoetavate asjaoludena välja ka, et Muuga tootmismaa detailplaneeringu

ehitusõiguse realiseerimisega Kordoni kinnistu lõunaosas kaasneb ulatuslik puude raie hoonete,

parkimisalade ja liikumisteede rajamiseks jms ehitustegevuse käigus. Ehitustegevusega

kaasneks seni hoonestamata kinnistul olemasolevate looduskoosluste hävimine ning tulenevalt

alal esinevast liigniiskuse probleemist, on vajalik ka ehitusega hõlmatud maa-ala

kuivendamine. Kuivendamise mõju on sealjuures suurem kui ainult ehitustegevusega hõlmatud

maa-alal. Ehitustegevusega kaasneks senini säilinud ning ehitustegevusest puutumatu

tervikliku metsa-ala pindala killustamine ning vähenemine. Kordoni kinnistu lõunaosa

hoonestamisega kaasneks ka seni olulise inimmõjuta kinnistul inimtegevusest lähtuva kahjuliku

mõju esinemine rannale (võrreldes olukorraga kus hoonestamist seal ei toimu). Seega EKV

vähendamisega mittenõustumine ei tulenenud vaid olemasolevast ja kavandatavast

asustusstruktuurist.

Keskkonnaamet peab vajalikuks rõhutada, et Keskkonnaamet peab EKV vähendamisel lähtuma

ka reaalsest olukorrast looduses. Jõelähtme valla poolt 09.10.2020 e-kirja teel esitatud EKV

vähendamise täiendav taotlus ei erinenud varasemast taotlusest, mille osas keelduti

Keskkonnaameti 03.07.2020 otsuses EKV vähendamisega, täiendatud oli vaid EKV

vähendamise uuesti kaalumise põhjendust (kuna kinnistu on eraomandis). Keskkonnaameti

põhjendused, miks Kordoni kinnistul EKV vähendamine on otseses vastuolus looduses

eksisteeriva olukorraga, on toodud 01.12.2020 otsuses punktis 1.2. (lk 4-5) ning

Keskkonnaamet jääb nende juurde.

12.1.6. Täiendava kaebuse punkti 2.12. kohaselt ei ole EKV vähendamata jätmise korral

võimalik vastutajal antud asukohta puurkaevu rajada. Keskkonnaameti hinnangul ei vasta see

seisukoht tõele. Nimelt on viidatud detailplaneeringu näol tegemist kehtestatud

detailplaneeringuga, mistõttu puurkaevu osas rakendub sellele LKS § 38 lg 5 p-st 8 tulenev

EKV erisus, mille kohaselt EKV ei laiene kehtestatud detailplaneeringuga kavandatud

tehnovõrgule ja –rajatisele.

12.1.7. Keskkonnaamet võtab teadmiseks täiendavas kaebuses (täiendava kaebuse lisas 6)

punktis 2.13. toodu. Siinkohal märgime, et tegemist oli Keskkonnaministeeriumi haldusalasse

kuulunud

Harjumaa

Keskkonnateenistuse

(õiguslikult

Keskkonnaameti

eellane)

detailplaneeringu kooskõlastamise kirjaga. Tegemist ei ole EKV vähendamise nõusolekuga

vastavalt detailplaneeringu hetkel kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduse (edaspidi RanKS) § 6

tähenduses (EKV vähendamiseks pidi § 6 lg 2 kohaselt andma nõusoleku keskkonnaminister),

keskkonnaministri nõusolekuga metsa- või põllumajandusliku sihtotstarbega kinnisasjale

ehitusõiguse seadmiseks rannal RanKS § 9 lg 12 mõistes ega nõusolekuga metsa

juhtfunktsiooni muutmiseks RanKS § 11 lg 4 mõistes.

12.2. Ala 4 – Saviranna küla, joonised 8-9 (kaebuse lisa 15-16)

12.2.1. Kaebaja on kaebuse punktis 2.41. välja toonud, et „Vastustaja on Saviranna külas

vähendanud EKV-d Saviranna tee 158a ja Saviranna tee 160a osas. Kaebaja märgib, et nende

kinnistute osas ei ole kaebaja EKV-d üldse taotlenud. Samas oli taotlus esitatud ka RannaRäästu

kinnistu osas, mille osas EKV vähendamist ei ole aga vastustaja üleüldse käsitlenud.“

12.2.2. EKV vähendamise taotluse kohaselt oli Saviranna külas EKV vähendamise taotlemise

põhjenduseks vajadus tagada piirkonnas ühtne ja terviklik, väljakujunenud merepoolset

ehitusjoont järgiv lahendus. Mõlemad kinnistud (Saviranna tee 158a ja Saviranna tee 160a) on

Eesti põhikaardil märgitud õuemaa kõlvikuna, sealjuures Saviranna tee 158a kinnistu on ka

hoonestatud.

Keskkonnaamet

lähtus

antud

kinnistute

puhul

eelkõige

nendele

iseloomulikust

looduskooslustest, välja kujunenud asutusest ning juba avaldunud inimmõjust ehitustegevuse

näol. Keskkonnaamet on selgitanud käesoleva vastuse punktis 2.4., et juhul kui KOV ei pea

vajalikuks või mõistlikuks kehtestada EKV vähendamist suuremas ulatuses kui seda taotleti, ei

ole tal selleks seadusest tulenevalt kohustust. Samas on EKV vähendamise korral

Keskkonnaameti hinnangul võimalik KOV-l kaaluda kõnealustel kinnistutel paiknevate

ebaseaduslike ehitiste seadustamist.

12.2.3. Ranna-Räästu kinnistut (24504:004:1191) ei ole EKV otsuses eraldiseisvalt välja

toodud, kuid Keskkonnaamet on seal EKV vähendamise võimalikkust siiski hinnanud. Nimelt

asub praktiliselt kogu kinnistu Ülgase-Saviranna hoiualal, mille kaitse-eesmärgid on sätestatud

Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määruse nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju

maakonnas “ § 1 lg 1 p-s 25. Valdav osa kinnistust on inventeeritud Natura esmatähtsa

elupaigatüübi 9180* (pangametsad) esinemisalaks, mis on ka üheks Ülgase-Saviranna hoiuala

kaitse-eesmärgiks.

Vastavalt LKS § 32 lg 2 on keelatud selle elupaiga hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks

hoiuala moodustati. Kinnistu osas, mis ei kuulu hoiuala koosseisu, on tegemist nimetu

vooluveekogu kaldaga (millele ei rakendu piiranguid), mis on uuristunud maasse ja kus on

kõrguste vahemik kuni 7,5 m, s.t tegemist on järskude kallastega vooluveekogu sängiga. Kuigi

viidatud nimetul veekogul ei ole endal EKV-d, paikneb see siiski rannast tulenevas EKV-s,

mistõttu ei ole seal EKV vähendamine ja ehitustegevuse lubamine Keskkonnaameti hinnangul

lähtudes ranna ja kalda kaitse eesmärkidest põhjendatud.

12.2.4. Keskkonnaamet peab vajalikuks selgitada, et asjaolu, et iga kinnistut ei ole EKV

vähendamise otsuse eelnõus eraldiseisvalt nimetatud, ei tähenda, et nende kinnistute osas ei

kaalutud EKV vähendamise võimalikkust. Arvestades, et EKV vähendamise taotlus tehti ÜP

alusel ning pidades silmas taotluse suurt mahtu, ei saa eeldada, et Keskkonnaamet viitab otsuses

igale konkreetsele kinnistule, mille osas taotleti EKV vähendamist. Ka KOVi poolt tehtud EKV

vähendamise taotlus ei olnud kinnistute põhine.

12.2.5. Kaebuse punktis 2.42. on kaebaja leidnud, et “kaebaja taotlus ala suhtes oli esitatud

Kalda tee 27-Kalda tee 38 kinnistute osas nii, et EKV jääks väljapoole kinnistu piiri, so 50m

veepiirist, kuid vastustaja vähendas EKV-d nii, et osaliselt ka kinnistute sees olevad alad jäid

EKV sisse.“

Keskkonnaamet leidis 03.07.2020 otsuse peatükis III punktis 3.6, et kõnealuses piirkonnas on

põhjendatud EKV vähendamisega nõustumine 10 m-ni arvestatuna astangu ülemisest servast,

sest sellisel juhul on tagatud ranna kaitse eesmärkide täitmine. Sellise otsuse tegemisel arvestati

muuhulgas asjaoluga, et kinnistute põhjapiiri lähistel kulgeb kõrge astang, kuhu ehitustegevuse

laienedes võib kaasneda astangu stabiilsuse vähenemine. Samuti järgib selline ehitusjoon juba

tänaseks välja kujunenud asustusstruktuuri ning sellega ei kaasne täiendava negatiivse

inimmõju esinemist kaldal. Sealjuures nõustus Keskkonnaamet EKV vähendamisega osaliselt

veekaitsevööndisse.

12.2.7. Kaebaja on kaebuse punktides 2.43.-2.45. toonud erinevaid vastuväiteid, millele

käesolevas vastuses on seisukoht juba esitatud. Keskkonnaamet ei hakka juba esitatut kordama,

vaid lisab viite ning vajadusel alapõhise täpsustuse.

12.2.8. Kaebuse punktis 2.43. on kaebajad toonud välja, et EKV-d on vähendanud rohkem kui

taotluses esitatud oli. Selgitused on Keskkonnaamet andnud käesoleva vastuse punktis 2.4.

12.2.9. Kaebuse punktis 2.44. on kaebaja toonud välja EKV vähendamata jätmise kinnistu

sihtotstarbest tulenevalt. Selgitused on Keskkonnaamet andnud käesoleva vastuse punktis 2.7.7.

Keskkonnaamet lisab täiendavalt, et antud juhul asuti seisukohale, et kinnistu EKV

vähendamine ei ole võimalik, sest tegemist on seni valdavalt looduslikus seisundis oleva

kinnistuga, sh seal kasvab väga väärtuslik tamme puistu, mistõttu ehitustegevus eeldaks

raadamisvajadust ehk looduskoosluse (tammepuistu) hävitamist, ehitiste hilisema kasutamisega

suureneks tallamiskoormus, lisaks on kinnistu olnud ajalooliselt hoonestamata.

12.2.10. Kaebuse punktis 2.45. on kaebaja toonud välja EKV vähendamata jätmise

õigusvastasel põhjendusel, et ehitada saab ka väljapoole EKV-d. Olukorda on Keskkonnaamet

selgitanud käesoleva vastuse punktis 2.7.6. Keskkonnaamet selgitab täiendavalt, et Saviranna

tee 130 ja Nuudi kinnistud on tänaseks juba hoonestatud, nende kinnistute EKV vähendamisega

kaasneksid negatiivsed mõjud ranna kaitseeesmärkidele ning kinnistute suurused võimaldavad

ehitustegevust realiseerida ka väljaspool EKV-d, kus LKS ei ole ehitamisele piiranguid

seadnud.

12.3. Ala 5. Ülgase küla, joonis 11 (kaebuse lisa 18)

12.3.1. Kaebuse punktis 2.46. on kaebaja välja toonud, et Keskkonnaamet ei ole arvestanud

varem kehtestatud detailplaneeringutega. Keskkonnaamet jääb käesoleva vastuse punktis 2.5.

toodud selgituste juurde. Varasemad detailplaneeringu alusel tehtud EKV vähendamise otsused

(antud juhul endine Tamme kinnistu, praeguse nimetusega Loode tee 17 kinnistu ja endine Lepa

kinnistu, tänased Loode tee 15 ja Loode tee 19 kinnistud, kus 03.07.2020 otsuse ptk-s III punktis

4.6 (lk 40) on selgelt viidatud, et eelnevad EKV vähendamised jäävad kehtima) jäävad kehtima

ka pärast vastuvõetud ÜP lahenduse kehtestamist.

12.3.2. KOV peab ehituslubade väljastamisel arvestama kehtiva seadusega (sh ka olukorras,

kus EKV ulatuse lähtejoon on nihkunud sisemaa suunas) vastavalt HMS §-s 54 sätestatule.

Keskkonnaamet märgib, et Koljunuki detailplaneeringu alusel (kehtestatud 31.05.2005

Jõelähtme Vallavolikogu otsusega nr 206) on jätkuvalt võimalik detailplaneeringuga määratud

kinnistute osas realiseerida ehitustegevust lähtuvalt kinnistute suurusest ning ehitusõiguse

ulatusest (maksimaalne ehitusalune pind iga kinnistu osas oli 270 m2).

Keskkonnaamet nõustus EKV vähendamisega kinnistusiseste juurdepääsuteede rajamiseks

ning 01.12.2020 otsusega täiendavalt Nuki põik 3 (24504:004:0639) kinnistul 40 meetrini

põhikaardile kantud astangu ülemisest servast, Nuki põik 5 (24504:004:0641) kinnistul 33

meetrini põhikaardile kantud astangu ülemisest servast, Nuki põik 7 (24504:004:0642) kinnistul

32 meetrini põhikaardile kantud astangu ülemisest servast, aadressi ettepanekuga Nuki tee 13

(tänasel Looderanna kinnistul, mis asub Loode tee ja Nuki tee ristumiskohas) kinnistul ümber

olemasoleva vare ja lääneseinast lääne suunas täiendavalt 10 meetri laiuselt Looderanna

kinnistule jääva osas, Nuki tee 9 (24504:004:0630) kinnistu ulatuses avalikuks/üldkasutuseks

mõeldud ehitiste rajamiseks, Nuki tee 5 (24504:004:0628) kinnistu põhikaardile kantud

metsamaa ulatuses, Nuki tee 1 (24504:004:0626) kinnistu ulatuses, Loode tee 2

(24504:004:0611) kinnistu metsamaa ulatuses, Loode tee 4 (24504:004:0612) metsamaa

ulatuses, Loode tee 6 (24504:004:0613) metsamaa ulatuses ja Loode tee 24 (24504:004:0623)

kinnistul ranna piiranguvööndis paikneva metsamaa ulatuses.

12.3.3. Kaebajad on kaebuse punktides 2.47.-2.48. toonud välja vastuolud seoses abstraktse

EKV vähendamisega ning vastuolud Keskkonnaameti tekstis toodud vähendamise ning joonisel

kajastatud lahenduse osas.

Keskkonnaamet märgib, et on oma vastuse seoses abstraktse EKV vähendamisega esitanud

käesoleva vastuse punktis 2.6.3 ning jääb esitatu juurde. Vastuse seoses vastuoludega kirjas ja

joonistel on Keskkonnaamet esitanud käesoleva vastuse punktis 2.3. Täiendavalt lisab

Keskkonnaamet, et ei pidanud vajalikuks Koljunuki detailplaneeringu alal kanda kaardile EKV

vähendamise joont, sest vähendamise nõusolek oli tingimuslik (kehtis ainult kinnistusiseste

juurdepääsuteede osas, mitte igasugusele ehitustegevusele). KOV võib soovi korral ÜP

materjalidesse kanda juurdepääsuteede osas EKV vähendamise nõusoleku tingimusliku nõude

väljatoomisega.

01.12.2020

otsusega

antud

nõusolek

Koljunuki

poolsaarel

EKV

vähendamiseks on kantud ka otsuse lisas välja toodud kaardikihile.

12.3.4. Täiendatud kaebuse punktide 2.8 ja 2.9 kohaselt on kaebaja hinnangul Nuki põik 1,

Nuki põik 2, Nuki põik 4, Nuki tee 6 ja Koljunuki parkmetsa kinnistu lõunaosa maaomanikel

õigustatud ootus detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse kehtivusele. Kaebaja märkis ka, et

nimetatud kinnistud on elamumaa sihtotstarbega ning kõrghaljastust, mis kinnistutel asub, ei

ole võimalik pidada metsaks.

Esmalt märgib Keskkonnaamet, et kehtiva Koljunuki detailplaneeringuga ei nähtud Koljunuki

parkmetsa kinnistu lõunaosasse ette ehitusõigust, mistõttu antud asukoha osas ei saa

maaomanikel olla õigustatud ootust ehitusõiguse kehtivusele.

12.3.5. Täiendavalt paiknevad Nuki põik 1, Nuki põik 2, Nuki põik 4 ja Nuki tee 6 kinnistud

EKV-s tulenevalt LKS § 38 lg 2 metsamaa erisusest. LKS § 38 lg 2 viitab metsamaa erisuse

rakendamisel otseselt MS § 3 lg-le 2, mille kohaselt on metsamaaks maa, kus kehtib vähemalt

ühele kahest järgnevalt nimetatud tingimusest – kui see on kantud maakatastrisse metsamaa

kõlvikuna või kui tegemist on maatükiga, mille pindala on vähemalt 0,1 ha, millel kasvavad

puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 m ning kus puuvõrade liituvus on vähemalt 30 %.

Seega metsamaa kõlvik võib kuuluda maa koosseisu sõltumata maa sihtotstarbest, ka näiteks

elamumaal, kuna ükski sihtotstarve ei välista sellel metsamaa kõlviku olemasolu. Antud juhul

vastab Nuki põik 1, Nuki põik 2, Nuki põik 4, Nuki tee 6 ja Koljunuki parkmetsa kinnistu

lõunaosas kasvav mets MS § 3 lg-s 2 toodud tingimustele, mistõttu neile laieneb LKS § 38 lg-

st 2 tulenev ehituskeeld hoolimata asjaolust, et kõik peale Koljunuki parkmetsa kinnistute on

elamumaa sihtotstarbega.

12.3.6. Sealjuures kehtestati kehtiv Koljunuki detailplaneering 21.05.2005 ehk ajal, mil kehtis

juba LKS (jõustunud 10.05.2004) ja selle § 38 lg-s 2 sätestatud metsamaa erisus, millega

Jõelähtme vald oleks pidanud ka Koljunuki detailplaneeringu kehtestamisel arvestama.

Kokkuvõtteks ei ole kinnistu omanikel võimalik kehtiva detailplaneeringuga ette nähtud

ehitusõigust realiseerida Nuki põik 1, Nuki põik 2, Nuki põik 4 ja Nuki tee 6 kinnistutel mitte

seetõttu, et Keskkonnaamet keeldus 03.07.2020 ja 01.12.2020 otsustega andma nõusolekut seal

vähendada EKV-d, vaid seetõttu, et Jõelähtme vald kehtestas detailplaneeringu, mis oli

vastuolus tol hetkel kehtiva seadusega.

Keskkonnaamet on samuti seisukohal, et EKV vähendamise hindamisel ei ole metsamaaga

kaetud kinnistutel määravaks asjaolu, kas maaomanikul on seadusest tulenev õigus metsa raieks

või mitte (sama seisukohta on selgitatud ka käesoleva vastuse punktis 3.1.2.).

12.4. Ala 6 Kostiranna küla, joonised 12 ja 13 (kaebuse lisad 19 ja 20)

12.4.1. Kaebuse punktis 2.49. on kaebaja välja toonud, et „Raja tee 10/Ranna kinnistu puhul oli

kaebaja poolt taotletud õueala osas EKV vähendamist kinnistu piirini, vastustaja aga vähendas

EKV-d veekaitsevööndini ja veekaitsevööndisse jäävas osas hoonete kontuuri osas.“

12.4.2. Keskkonnaamet märgib esmalt, et Kostiranna külas ega Jõelähtme vallas tervikuna ei

esine kinnistut, mille aadressiks on Raja tee 10/Ranna. Eeldatavalt pidas KOV siinkohal silmas

Nuudi tee 10/Ranna (24504:004:0021) kinnistut. Antud juhul arvestas Keskkonnaamet, et EKV

vähendamisega ei kaasneks märkimisväärset täiendavat tegevust veekaitsevööndis, mille

eesmärgiks on ranna erosiooni ja hajuheite vältimine.

Keskkonnaamet tõi ka 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 5.3 (lk 43) välja, et olemasolevate ja

osaliselt veekaitsevööndis paiknevate hoonete edasisel kasutamisel ei kaasne selliseid mõjusid,

mis oleksid vastuolus ranna või veekaitsevööndi kaitse eesmärkidega. Samas täiendavate

ehitiste rajamisega võib kaasneda veekaitsevööndi kaitse eesmärkide kahjustumine. Kostiranna

külas paiknevad hooned valdavalt väljaspool veekaitsevööndit, mistõttu EKV suurema

vähendamisega nõustumise korral võiks tulevikus kaasneda asustusstruktuuri mõningane

nihkumine veekogu suunas.

12.4.3. Kaebuse punktis 2.50. on kaebaja leidnud, et „Vastustaja on käsitlenud metsamaad

Hindreku, Kostiranna tee 17/32 ja Eest-Piganeeme kinnistutel ja vähendanud EKV-d 100

meetrile. On aga oluline rõhutada, et metsa rannal ei kasva, kuid samas on vastustaja ikkagi

seisukohal, et tegemist on siiski metsamaaga. Kaebaja taotluses toodud EKV ulatust ei ole

arvestatud.“

Keskkonnaamet jääb LKS § 38 lg 2 rakendamise puhul käesoleva vastuse punktis 2.6.1. toodud

seisukohtade juurde. MS § 3 lg 2 p 1 kohaselt loetakse metsamaaks ka maa-ala, mis on kantud

kõlvikuna maakatastrisse. Keskkonnaamet lähtub asjaolust, et 2020. aasta Eesti põhikaardi

kohaselt on Hindreku, Kostiranna tee 17/32 ja Eest-Piganeeme kinnistutel kujutatud

piiranguvööndi ulatuses metsamaa kõlviku esinemine. Sealjuures on KOV olnud varasemalt ka

ise seisukohal, et ranna piiranguvööndis metsamaal MS § 3 lg 2 mõistes laieneb EKV ulatus

piiranguvööndi piirini.

Näiteks on KOV taotlenud Keskkonnaametilt 22.06.2020 kirjaga nr 7-3/2415 (lisa 12) EKV

vähendamist Hindreku kinnistul (mh selle metsamaal), mille osas nõustus Keskkonnaamet

21.08.2020 kirjaga nr 7-13/20/10676-2 (lisa 13) EKV vähendamisega.

Arvestades, et kaebus kohtule esitati 03.08.2020 ehk ca kolm nädalat enne, kui edastati KOVile

otsus Hindreku kinnistu EKV vähendamise võimalikkuse kohta, jääb siinkohal

Keskkonnaametile arusaamatuks, miks KOV ei andnud teada, et nende hinnangul ei ole

Hindreku kinnistu EKV vähendamise taotlust piiranguvööndis paikneva metsamaa osas vajalik

läbi vaadata. Seega on KOV olnud oma seisukohas seoses metsamaa erisuse tõlgendamisega

vastuoluline.

12.4.4. Kaebuse punktis 2.51. on kaebaja välja toonud, et „Taga-Piganeeme kinnistu osas ei ole

arusaadav, kui palju EKV-d on vähendatud. Kostivere tee 15 kinnistu osas on tekstis EKV-d

vähendatud, kuid joonisel mitte. Eest-Piganeeme kinnistu hoonestuse osas ei ole EKV-d

vähendatud.“

03.07.2020 otsuse punktis 5.6 (lk 45) on EKV vähendamise nõusolek Taga-Piganeeme kinnistu

osas sõnastatud selliselt: “Alal 6 Kostiranna külas annab Keskkonnaamet nõusoleku EKV

vähendamiseks järgmiselt: Taga-Piganeeme (24504:004:1098) kinnistu idapiirini.”. See on

kujutatud ka kaardil. Keskkonnaamet pidas Taga-Piganeeme kinnistu idapiiri all silmas kinnistu

ida (mere)poolset piiri, st kinnistu jääb vähendamise nõusoleku järgselt EKV-st välja.

Keskkonnaamet märgib, et Kostiranna külas ei asu kinnistut nimega Kostivere tee 15, ilmselt

on KOV mõelnud Kostiranna tee 15 kinnistut. Kostiranna külas Kostiranna tee 15 kinnistul

nõustus Keskkonnaamet EKV vähendamisega veekaitsevööndi piirini, mis on kantud ka

kaardile. Kostiranna tee 17/32 kinnistu osas nõustus Keskkonnaamet EKV vähendamisega

ranna piiranguvööndis paikneva metsamaa osas.

EKV ulatus muus osas vastab LKS § 38 lg 1 p-s 2 sätestatule (hajaasustuses 100 m; metsamaal

200 m vastavalt § 38 lg 2 erisusele; olemasoleva elamu õuemaa osas rakendub LKS § 38 lg 4

p-s 1 toodud EKV erisus) ning kuna selles osas puudus vajadus EKV vähendamiseks (rakendub

vastav EKV-sse ehitamise erisus), puudus ka põhjendus LKS kohase joone kaardile

kandmiseks.

Eest-Piganeeme kinnistu osas arvestas Keskkonnaamet samuti asjaoluga, et seal on suuresti

võimalik rakendada LKS § 38 lg 4 p-st 1 tulenevat EKV erisust, EKV-d nõustus

Keskkonnaamet vähendama piiranguvööndis kasvaval metsamaal arvestatuna 100 meetrini

veepiirist.

12.5. Ala 7 Manniva küla, joonis 14 (kaebuse lisa 21)

12.5.1 Kaebuse punktis 2.52. on kaebaja toonud „Manniva külas taotles kaebaja EKV

vähendamist 100 meetrini, selle asemel aga lubas vastustaja EKV vähendamist vaid Nõmme

kinnistul õuemaa ulatuses.“

Vastustaja toob välja, et kaebaja ei ole toonud sisulisi põhjendusi, miks Keskkonnaamet

pidanuks nõustuma suuremas ulatuses EKV vähendamisega. Manniva külas on mereäärne ala

valdavalt roostikuline, mis on ka ÜP materjalides määratud korduvalt üleujutatavaks alaks. Alal

esineb ka vähemalt 5 m kõrgune astang. Astang paikneb tavalisest veepiirist enamus küla osas

rohkem kui 200 m kaugusel, st selles osas ei rakendu astangust tulenevat erisust vööndite

määramisel ja hajaasustuses on EKV ulatuseks 100 m, mida hakatakse lugema üleujutusala

piirist. Seega esineb EKV üldiselt astangu ja mere vahelisel maa-alal. Asukohtades, kus astang

on merepiirile lähemal kui 200 m, laieneb LKS § 35 lg-st 5 tulenev erisus, mistõttu nendes

asukohtades (peamiselt Tammenõlva kinnistu piirkonnas, aga vähesel määral ka Manniva tee

100 kinnistu piirkonnas) esineb EKV ka astangu peal (kus osaliselt rakendub täiendavalt ka

LKS § 38 lg 2 metsamaa erisus).

Taotletava EKV vähendamise alal on tänaseks säilinud ajaloolist hoonestust vaid Nõmme

kinnistul , mille osas nõustus Keskkonnaamet ka EKV vähendamisega. Jüri ja Pärtliranna

kinnistute astangualune hoonestus (vana talukoht) on hävinenud 20. sajandi keskpaigas. Samuti

nõustuti EKV vähendamisega Ristikangru tee 58 kinnistu osas, kus paikneb Jõelähtme

golfikeskus ja kus maakasutusest tulenevalt ei ole ranna looduskooslused praktiliselt kogu EKV

ulatuses (v.a madalamatel aladel ehk korduvalt üleujutatav ala) säilinud.

Keskkonnaamet leidis 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 6.6 (lk 50), et muus osas ei ole Manniva

külas EKV vähendamine põhjendatud, sest astangualune ala on säilinud valdavalt looduslikuna

ning ehitustegevus eeldaks osaliselt metsamaa raadamist, astangualusel alal on osaliselt levinud

korduva üleujutuse tunnuseks olevad sooldunud rannikumullad, sinna puuduvad enamus

kinnistute osas juurdepääsuteed, EKV vähendamisega suureneks inimtegevusest lähtuv

kahjulik mõju ning muutuks piirkonnale omane asustusstruktuur. Tegemist on mõjudega, mis

kahjustavad ranna kaitse eesmärke, nagu on ka välja toodud 03.07.2020 otsuse ptk III p.-des

6.2-6.5 (lk 47-50).

12.5.2. Kaebuse punktis 2.53. leiab kaebuse esitaja, et „Metsamaa osas asus vastustaja

seisukohale, et EKV vähendamine metsamaal 100 meetrini üleujutatava ala piirist on vastuolus

ranna kaitse eesmärkidega. Samas on kaebaja esitatud taotluses märgitud EKV rohkem kui

200m veepiirist. Seega kui võtta eelduseks, et üleujutatud alale (ca 100m) lisandub

ehituskeeluvööndi ala, siis on vajalik EKV vähendamine, kuid võttes eelduseks, et üleujutatud

alale ei lisandu ehituskeeluala, siis ei ole EKV vähendamine vajalik (vt õiguskantsleri kirjad,

lisades 46-48).“

Keskkonnaamet jääb korduvalt üleujutusega ala puhul EKV lähtejoone küsimuses käesoleva

vastuse punktis 2.6.2. esitatud seisukoha juurde.

Manniva külas laieneb astangust tulenev EKV erisus vaid peamiselt Tammenõlva kinnistul, kus

ehitustegevust võimaldab ka LKS § 38 lg 4 p-st 1 tulenev EKV õuemaa erisus, samuti paikneb

osa kinnistust, mille näol ei ole tegemist õuemaaga, väljaspool EKV-d. Mittehoonestatud

kinnistutest rakendub astangu erisus väikese lõiguna ka Manniva tee 100 kinnistul, kuid

kinnistul on võimalik ehitustegevust realiseerida ka väljaspool EKV-d.

Astangu peal olevad ja valdavalt metsamaaga kaetud kinnistud on nii hoonestamata (näiteks

Manniva tee 100 kinnistu) kui ka hoonestatud (näiteks Tammenõlva kinnistu), kus kinnistu

suurused võimaldavad ehitustegevust teostada ka väljaspool EKV-d.

Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 6 (lk 46-50) selgitanud, et astangualusel

alal esineb roostik (korduva üleujutusega ala), looduslikult on muus osas tegemist nii rohu- kui

ka metsamaaga ning ala on valdavalt hoonestamata. Seetõttu leiti, et EKV vähendamine

viidatud asukohas ei oleks kooskõlas ranna kaitse eesmärkidega.

12.5.3. Kaebuse esitaja on punktis 2.54. toonud välja, et „Kaebajale jääb arusaamatuks ning

vastustaja otsuses ei ole esitatud põhjendusi selles osas, kas juhul, kui tegemist on üleujutatava

alaga ja pärast üleujutatavat ala algab mets, on tegemist metsamaaga metsaseaduse mõttes või

mitte.“

Keskkonnaamet jääb antud küsimuses käesoleva vastuse punktis 2.6. esitatud seisukohtade

juurde. MS § 3 lg 2 defineerib üheselt mõistetavana, mis on metsamaa LKS § 38 lg 2 mõistes

ning LKS § 35 lg 4 määratleb, kuidas arvestada EKV ulatust üleujutatava veekogu rannal või

kaldal.

12.6. Ala 8 – Jõesuu küla, joonis 16 (kaebuse lisa 23)

12.6.1 Kaebuse punktis 2.55. on kaebaja toonud välja, et Keskkonnaamet ei ole arvestanud

kehtiva detailplaneeringuga, samuti on kaebaja hinnangul õigusvastaselt keelatud

üleujutusalale ehitamist. Samuti on küsitud, kes vastutab tekitatud kahju eest.

12.6.2. Keskkonnaamet toob välja, et Rannaveski detailplaneeringu (kehtestati Jõelähtme

Vallavolikogu 25.06.1998 otsusega nr 123, edaspidi Rannaveski DP) alal on varasemalt

taotletud EKV vähendamist, kuid keskkonnaminister leidis 08.12.1999 kirjas nr 21-7/3240 (lisa

14), et EKV vähendamine 60-100 m-ni ning piirkonda uue tiheasustusala loomine ei ole

põhjendatud. Sealjuures märgib Keskkonnaamet, et Rannaveski DP kehtestati ajal, mil kehtis

RanKS. Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsuse ptk-s III punktis 7.1 (lk 50-52) toonud välja, et

KOV ei arvestanud Rannaveski DP koostamisel ja kehtestamisel RanKS-s kehtinud

üleujutatavate alade eritingimustega.

RanKS § 5 lg 2 kohaselt oli kõrgveepiiriks mererannas 1,5 m samakõrgusjoon arvestatuna

tavalisest veepiirist. RanKS § 9 lg 6 kohaselt laienes üleujutatavatel aladel ehituskeeld

kõrgveepiirini juhul, kui kõrgveepiir ulatub kaugemale kui sama §-ga 3 sätestatud suurused

(ranna ja kalda ehituskeeluvööndi laius tavalisest veepiirist oli hajaasustuses 100 m).

Rannaveski DP seletuskirja kohaselt on antud piirkonnas geoloogiliselt valitsevaks endise

merepõhja liivad ja soostunud mullad, valdavalt on maapinna keskmine kõrgus madalam kui

0,5 m ning ala kannatab pideva liigniiskuse all. Seega oleks detailplaneeringu kehtestamisel

pidanud arvestama RanKS § 9 lg-st 6 tulenevaid piiranguid, mille kohaselt paiknes praktiliselt

kogu Rannaveski DP ala EKV-s ja kuhu ei oleks tohtinud ilma EKV vähendamise taotlemiseta

ja selle nõusoleku saamiseta ehitusõigust kehtestada. Seega oli Rannaveski DP kehtestamise

ajal vastuolus RanKS-ga ning pärast LKS kehtima hakkamist on lahendus vastuolus ka LKS-

ga.

Seega ei ole käesoleval hetkel võimalik Rannaveski DP alusel anda ehitusluba kinnistule, mis

paikneb LKS kohases EKV-s. Mis puudutab EKV-s paiknevat puurkaevu, siis vastavalt LKS §

38 lg 5 p-le 8 ei laiene ehituskeeld kehtestatud detail- või üldplaneeringuga kavandatud

tehnovõrgule ja –rajatisele.

12.6.3. Hüvitamist käsitleb riigivastutuse seadus, mille § 2 lg 1 p 5 kohaselt võib isik nõuda

tekitatud kahju hüvitamist olukorras, kus kahju on tulenenud avaliku võimu kandja

õigusvastasest teost. Antud juhul oleks nõude aluseks juba kehtestamise hetkel RanKS-ga

vastuolus olnud KOV kehtestatud detailplaneeringuga isikutele ehitusõiguse andmine.

12.6.4. Kaebuse punktis 2.56. on kaebaja toonud välja Keskkonnaameti ebaõige LKS § 35 lg 4

tõlgendamise ning leidnud, et korrektne ehituskeeluvöönd lähtub Maa-ameti kitsenduste

kaardil, kus erinevaid kitsendusi hakatakse arvutama veepiirist (kaebuse lisas 49).

12.6.5. Keskkonnaamet jääb korduvalt üleujutatavate alade osas käesoleva vastuse punktis

2.6.2 toodud selgituse juurde. Selgituste kohaselt jääb valdav osa Rannaveski DP alast EKV-

sse. Sealjuures on Keskkonnaamet Rannaveski DP alal arvestatud kehtestatud DP lahendusega

ja maaomanike huviga (näiteks kohtuti eraldiseisvalt Rannaveski tee 5 kinnistu omanikega)

ning lähtudes ala iseloomust nõustunud maksimaalsel määral EKV vähendamisega selliselt,

mis siiski võimaldab saavutada ranna kaitse eesmärkide täitmist.

12.6.6. Seoses Maa-ameti kitsenduste kaardiga märgib Keskkonnaamet, et Maa-ameti

geoportaali kaardirakenduste avalehel on välja toodud, et kaardirakenduste kaudu esitatav

andmestik on informatiivne, mitte ametlik. Kitsenduste kaardirakenduses, millele kaebuses

viidatakse, on sõnaselgelt toodud kitsenduste kaardirakenduses kuvatava info erisused -

kitsenduste kaardi kitsendusi põhjustavate objektide ja kitsenduste mõjualade (vööndite)

kannete ja arvutamise erisused:

- Kitsenduste kaardil ei arvestata hetkel ranna ja kalda kasutamise kitsenduste arvutamisel

kõrgveepiiri, korduva üleujutusega ala piiri ja kaldaastangut (looduskaitseseadus § 35)

- Kitsenduste kaardil ei arvestata hetkel ranna ja kalda ehituskeeluvööndi arvutamisel

planeeringutes

määratud

kompaktse

asustusega

ala

piiri

(alevikes

ja

külades)

(looduskaitseseadus § 38 lg.1 p.3).

- Kitsenduste kaardil ei arvestata hetkel rannal ja järve või jõe kalda ehituskeeluvöönd

arvutamisel metsamaal (looduskaitseseadus § 38 lg.2).

- Kitsenduste kaardile ei ole kantud planeeringutes määratud ehituskeeluvööndi suurendamised

ja vähendamised (looduskaitseseadus § 40).

Seega tuleb konkreetse ala puhul lähtuda seadusest, mitte kitsenduste kaardil esitatust.

Kaebuse punktis 2.57. toob kaebaja välja, et Keskkonnaamet ei ole põhjendanud, miks algab

veekaitsevöönd üleujutatavast alast. Keskkonnaamet jääb antud seisukohtades käesoleva

vastuse punktides 2.6.2. ning 2.7.8. esitatu juurde.

12.6.7. Kaebajad on kaebuse punktis 2.58. välja toonud järgmise: „Vastustaja on ette heitnud,

et EKV vähendamise taotluses ei ole kirjas, kuidas tagatakse vee puhtus. Kaebaja rõhutab, et

olukorras, kus vastustajale jäi esitatud taotluses midagi selgusetuks või arusaamatuks, oli

vastustajal võimalik kaebajalt selle kohta täiendavalt täpsustusi küsida.“

Keskkonnaameti hinnangul ei määranud asjaolu, kuidas tagatakse vee puhtust, EKV

vähendamise lõpptulemust. 03.07.2020 otsuse ptk-s III punktis 7.4 (lk 55) on küll viidatud, et

EKV vähendamise taotluses ei ole esitatud informatsiooni, kas üldse ja kui, siis mismoodi on

Rannaveski tee elamualade hoonestamisel kavandatud järgida vastuvõetud ÜP-s ja KSH-s

seotud üleujutusohu vältimiseks seatud meetmeid, kuid antud asjaolu ei olnud Rannaveski tee

6-10 kinnistutel EKV vähendamisega mittenõustumisel määravaks põhjuseks.

Hoolimata sellest, kas või kuidas oleks kavandatud üleujutusohu vältimise meetmed

Rannaveski DP alal, ei võimaldanud Rannaveski tee 6-10 kinnistute iseloom nõustuda EKV

vähendamisega, sest sellega oleks kaasnenud negatiivsed mõjud ranna looduskooslustele,

kaasnenud seni hoonestamata kinnistutel inimmõju oluline suurenemine rannal ning ei

arvestanud ka ranna eripäraga asustuse suunamisel.

12.6.8. Kaebuse punktis 2.58.1. on kaebaja toonud välja, et „Vastustaja on käsitlenud

munitsipaal-omandisse kuuluvat Laheranna kinnistut ala 8 koosseisus ja ülejäänud nn

Laheranna piirkonda ala 9 koosseisus. Esmalt tuleb märkida, et vastustaja on segi ajanud

munitsipaalomandis oleva maa (Laheranna kinnistu) ning eraomandis oleva kinnistu

(Laheranna tee 1 kinnistu) ning käsitlenud Laheranna tee 1 kinnistut kui omavalitsusele tekkivat

võimalust tagada supelrannale vajalikud teenused. Nimetatu ei vasta aga tegelikkusele. EKV

vähendamise taotlus ongi esitatud Laheranna supelranna piirkonna, sh Laheranna kinnistu kui

munitsipaalomandis oleva kinnistu osas, mille kaudu näeb omavalitsus võimalust hajutada

Jõesuu puhkeala superannale (edaspidi nimetatud ka kui Laheranna supelrand) tekkivat

koormust ning võimaldada supelranna rajatiste ja muude avalikke funktsioone kandvate ehitiste

tekkimist piirkonda, millel on väga suur puhkealaline väärtus.

Ei ole vaidlust, et Laheranna piirkonna supelrand on Ihasalu poolsaare väärtuslik

rekreatsiooniala, mistõttu on vajalik tagada piirkonnas asjassepuutuvad teenused ning

infrastruktuur. On oluline, et nimetatud supelranna vahetus läheduses paiknevad kinnistud on

üldkasutatava maa sihtotstarbega ja ka kuuluvad munitsipaalomandisse.“

12.6.8.1. Keskkonnaamet käsitles EKV vähendamist vastavalt asustusüksustele. Viidatud

Laheranna (24505:001:0249) kinnistu paiknes Jõesuu külas, mitte Ihasalu külas, mistõttu seda

kinnistut käsitleti 03.07.2020 otsuse peatükis 7 ehk ala 8 koosseisus. 18.07.2018 taotluse

punktis 8 taotleti EKV vähendamist küll ka Jõesuu küla Laheranna kinnistul, kuid taotluse

kaaskirjas keskenduti eelkõige Rannaveski DP ala kirjeldamisele (näiteks on taotluse rannal

asuvate looduskoosluste säilitamise punktis välja toodud, et uue hoonestuse kavandamisel

võimaldatakse raiet

ainult

hoonestusala ulatuses

ja juurdepääsuteede rajamiseks;

inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju all on välja toodud, et täiendavat planeeritavat

ehitustegevust EKV vähendamisega seoses ei ole ette näha ja alale ei ole ette nähtud avalikku

kasutust; olemasolevate teede ja tehnovõrkude punktis on välja toodud, et täiendavate, v.a

kehtestatud detailplaneeringutega ette nähtud teede ja tehnovõrkude rajamist alale ei kavandata

jne).

Keskkonnaamet tõi käesoleva vastuse punktis 2.7.5 välja, et lähtuvalt Jõesuu küla Laheranna

kinnistu iseloomust ei pidanud Keskkonnaamet võimalikuks EKV vähendamist ka valla

munitsipaalomandis paikneval Laheranna 1 kinnistul. Keskkonnaamet möönab, et Ihasalu küla

osas jäi Keskkonnaametile tõesti ekslik arusaam, et Laheranna tee 1 kinnistu näol on tegemist

valla munitsipaalomandis oleva kinnistuga ning sinna kavandatakse avalikkust teenindavate

ehitiste, sh rekreatsiooniehitiste rajamist. Sellest hoolimata märgime, et Laheranna tee 1 ja selle

lähiala kinnistud on ÜP kohaselt määratud niisamuti väike-elamu ja puhkeotstarbelise maa-

alaks (EP), kuhu võib ÜP seletuskirja ptk .4

kohaselt rajada ka ühiskondlikke ehitisi. Kuigi Keskkonnaameti lähtepunkt, et Laheranna tee 1

kinnistule ja selle lähialale kavandatakse avalikkust teenindavaid ehitisi, oli arusaadavalt vale,

ei erine kinnistute ehitustegevusega kaasnevad mõjud ranna kaitse-eesmärkidele sellest, kas

ehitustegevuse eesmärgiks on avalike või erahuvide realiseerimine.

Arvestades, et Jõesuu küla Laheranna 1 kinnistu osas lähtus Keskkonnaamet EKV vähendamise

kaalumisel muuhulgas ka avalikkust teenindavate ehitiste, sh rekreatsiooniehitiste rajamisest

ning pidades silmas Laheranna 1 kinnistu iseloomu, jääme siiski kinnistu osas 03.07.2020

otsuse peatükis 7 toodud seisukohtade juurde.

12.6.9. Kaebuse punktides 2.58.2. ja 2.58.3. on kaebaja toonud välja põhjendused, miks

Laheranna supelranna piirkonna väljaarendamine on omavalitsusele oluline ning miks ei saa

Keskkonnaamet arvestada vaid looduskeskkonnale tekkida võivate mõjudega.

12.6.9.1. Keskkonnaamet hindas EKV vähendamise võimalikkust kaaludes ka KOV poolt

esindatud põhjendusi, miks on alal vajalik EKV-d vähendada, kuid sellest hoolimata ei

võimaldanud piirkonna iseloom nõustuda EKV vähendamise taotlusega.

KOV taotles Laheranna kinnistul EKV vähendamist 100 m-ni arvestatuna veepiirist. Üldiselt

veedavad suurem osa ranna-ala külastavaid inimesi oma aega pigem vahetult mere ääres, kui

veekogust 100 m võrra sisemaa suunas. Seega juhul, kui alates 100 m kaugusele arvestatuna

veekogu piirist kavandati rajada muuhulgas ka puhkajatele mõeldud taristut, peaksid ranna-alal

viibivad inimesed eemalduma igal juhul vee äärest, et seda taristut kasutada.

Keskkonnaamet jõudis 03.07.2020 kirja III ptk punktis 7.6 (lk 56) seisukohale, et mh kaasneks

Laheranna munitsipaalkinnistul EKV vähendamisega negatiivsed mõjud ranna kaitse

eesmärkidele. Arvestades, et Laheranna munitsipaalkinnistu suurus võimaldab ehitustegevust

realiseerida ka väljaspool ranna EKV-d (~13 000 m2 ulatuses), kus ehitus- ja hilisema

kasutustegevusega ei kaasne samaväärseid negatiivseid mõjusid ranna kaitse eesmärkidele, ei

ole Keskkonnaameti hinnangul asjakohane kaebaja väide, et EKV vähendamise nõusolekuga

mittenõustumise tõttu ei ole KOV territooriumil võimalik tagada ühegi supelranna ühisveevärgi

ja

–kanalisatsiooni

kaudu

vee

olemasolu

ja

reovee

kanaliseerimine.

Laheranna

munitsipaalkinnistu ehitustegevuse teostamisel väljaspool ranna EKV-d peaksid küll ranna

külastajad liikuma rannast nende teenuste tarbimiseks 100 m võrra kaugemale taotletust, kuid

ka EKV vähendamise taotluse ulatust arvestades ei kavandatud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni

rajamist vahetult ranna-alale.

Keskkonnaamet on käesoleva vastuse punktis 2.2. selgitanud, et KSH aruande raames olulise

keskkonnamõju esinemise tõenäosust hinnati KeHJS § 22 tähenduses, kuid EKV vähendamise

võimalikkuse hindamisel lähtub Keskkonnaamet LKS-st, võttes arvesse seaduse eesmärki.

Sealjuures ei pruugi KSH-s välja pakutud leevendusmeetmete rakendamine tagada ranna kaitse

eesmärkide saavutamist, nagu on Keskkonnaamet leidnud antud juhul. EKV vähendamise

nõusoleku puudumine ei tähenda tingimata, et piirkonda ei ole võimalik rajada avalikuks

kasutuseks mõeldud ehitisi (sh supelranna teenindamiseks vajalikke rajatisi, millele ei laiene

LKS § 38 lg 4 p 3 alusel ehituskeeld EKV-s). Laheranna munitsipaalkinnistu suurus võimaldab

ehitustegevust teostada ka väljaspool ranna EKV-d.

12.6.10. Kaebaja on kaebuse punktides 2.58.4.-2.58.8. uuesti välja toonud kaebuse I peatükis

käsitletud vastuväited seaduse tõlgendamise osas (seoses metsamaa, üleujutatava ala ning

vööndite arvestamisega). Keskkonnaamet ei hakka menetlusökonoomist lähtudes uuesti

vastavaid põhjendusi välja tooma, vaid viitab, et jääb käesoleva vastuse punktis 2.6. toodud

selgituste juurde.

12.6.11. Kaebuse punktis 2.58.9. on kaebaja märkinud „et selleks, et oleks üheselt mõistetav

üldplaneeringu planeeringujoonisel ehituskeeluvööndi paiknemine on ta võtnud seisukoha, et

on otstarbekas pöörduda vastustaja poole EKV-ga seoses selleks, et hilisemalt ehitustegevuse

teostamisel ei tekiks vaidlusi. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja soovinud saada vastustajalt

seisukohta ka Laheranna supelranna ja selle piirkonna ehituskeeluvööndi osas, kuid vastustaja

on kaebaja arvamust mööda põhjendamatult keeldunud lahendusest, mille kohaselt oleks

üldplaneeringule kantud EKV joon 100 meetri kaugusel veepiirist.“

Keskkonnaamet

kordab, et

EKV vähendamise nõusoleku joone kandmise näol

kaardimaterjalile on tegemist abistava meetmega, kuid EKV vähendamise nõusolekul tuleb

lähtuda eelkõige 03.07.2020 otsuse kirjas toodud osast. Jõesuu küla osas on kaardimaterjalile

kantud EKV vähendamise nõusolek täies ulatuses. Ala 9 lääneosas ehk Laheranna piirkonnas

ei nõustunud Keskkonnaamet EKV vähendamisega, selles piirkonnas jäi kehtima varasemalt

antud EKV vähendamise nõusolek Laheranna detailplaneeringu (kehtestatud Jõelähtme

Vallavolikogu 29.06.2011 otsusega nr 202) osas. Keskkonnaameti hinnangul sisaldab

03.07.2020 otsuse III ptk punkt 7 piisavalt põhjendusi, miks teistel Jõesuu küla aladel ei olnud

võimalik nõustuda EKV vähendamise ettepanekuga.

12.6.12. Kaebuse punktis 2.58.10. on kaebaja tõstatanud kõrvaltingimuste seadmise võimaluse

Laheranna piirkonna EKV vähendamisel. Keskkonnaameti praktika kohaselt ei anna

Keskkonnaamet EKV vähendamisega nõustumisel üldiselt kõrvaltingimusi, sest selliste

tingimuste määramisel väljaspool kaitstavaid loodusobjekte ei ole tingimata tagatud, et neist ka

pikemas ajaperspektiivis kinni peetakse.

Keskkonnaamet on asjaolusid kaaludes 03.07.2020 otsuse III ptk-s punktis 7 jõudnud

järeldusele, et Laheranna piirkonna ehitustegevusega kaasneks nii (vähemalt) ehitusaluse pinna

ulatuses metsamaa raadamine kui ka ala niiskustingimustest tulenevalt maapinna kuivendamine

ja madalamate alade täitmine, mis muudab looduslikku veerežiimi ja hävitab loodusliku

taimkatte. Keskkonnaameti hinnangul kaasneks ala tervikuna avalikuks kasutuseks võtmisega

paratamatult ka tallamisest tuleneva koormuse suurendamine, mis mõjuks negatiivselt

metsakoosluse rohurindele. Kokkuvõtvalt võib EKV vähendamine kahjustada rannal asuvaid

looduskooslusi ning muutub olemasolev asustusstruktuur ja suureneb inimtegevusest lähtuv

kahjulik mõju rannale, seega ei ole vähendamine kooskõlas ranna kaitse eesmärkidega.

12.6.13. Kaebajale on punktis 2.58.11. jäänud arusaamatuks, kuidas on arvestatud Laheranna

piirkonnas inimeste arvu suurenemine. Keskkonnaamet eeldab kogemuse pinnalt, et kui alale

rajatakse puhkajatele vajalik taristu ning muud avalikkusele suunatud teenuse pakkumiseks

mõeldud ehitised, suureneb seeläbi ka ala külastavate inimeste arv. Kaebaja on ka ise mitmel

korral välja toonud, et Laheranna piirkonnal on potentsiaali Tallinna lähiala puhkemajanduse

arendamisel.

12.6.14. Kaebuse punktis 2.58.12. on kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei saa asuda

omavalitsuse asemel kujundama asutusstruktuuri. Kaebaja on seisukohal, et asustuse

määramisel tuleb võtta arvesse ka sotsiaalmajanduslikke mõjusid ja lähtuda muuhulgas ka

planeeringulistest looduskeskkonda säästvatest põhimõtetest.

Keskkonnaamet märgib, et ei kujunda asutusstruktuuri, vaid hindab, kas see on kooskõlas ranna

kaitse eesmärkidega. Keskkonnaamet on eelnevalt korduvalt välja toonud, et tulenevalt

Laheranna munitsipaalkinnistu suurusest on võimalik antud punktis kaebaja poolt viidatud

ehitisi rajada ka väljapoole EKV-d. Keskkonnaamet jääb 03.07.2020 otsuse ptk-s III, punktis 7

toodu juurde, mille kohaselt ulatuslik EKV vähendamine antud piirkonnas ei ole kooskõlas

ranna kaitse eesmärkidega.

Keskkonnaamet möönab, et kuigi Jõesuu küla Ihasalu lahe piirkonnas esineb ka tänasel päeval

hoonestust, ei ole hoonestuse määr samalaadne, mida oleks sinna võimalik rajada EKV

vähendamisega nõustudes, mistõttu ei ole ka seal täna esinevad inimtegevusest tulenevad

mõjud ranna kaitse eesmärkidele võrreldavad piirkonnas ulatusliku EKV vähendamisega

kaasnevate mõjudega. Täiendavalt toob Keskkonnaamet, et Ihasalu külas varasemalt EKV

vähendamise nõusoleku saanud Laheranna DP-ga kavandati piirkonda osaliselt ka ärimaid, kuid

peamiselt moodustasid DP ala siiski elamumaa kinnistud.

12.7. Ala 9 – Ihasalu küla, joonised 17, 18, 22, 23, 24 (kaebuse lisad 24-25 ja 29-31)

12.7.1. Kaebuse punktides 2.59. ja 2.60. on kaebaja toonud välja, et läänepiiril Laherannaga

seoses taotles kaebaja metsamaal EKV vähendamist 100 meetrit veepiirist, millest

Keskkonnaamet aga keeldus. Samuti on toodud, et Ihasalu idakaldal taotles kaebaja EKV

vähendamist olemasoleva hoonestuse osas, millega vastustaja ei nõustunud. Ihasalu tee 34, 36

ja 48 osas on Keskkonnaamet andnud EKV vähendamise nõusoleku kogu õuemaa ulatuses,

kaebaja taotles EKV vähendamist aga vähem.

12.7.1.1. Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsuse ptk-s III punktis 8.1 (lk 57-64) välja, miks ta ei

pidanud võimalikuks nõustuda Ihasalu küla lääneosas ehk nn Laheranna piirkonnas EKV

vähendamise ettepanekuga. Vastustaja on jätkuvalt seiskohal, et 03.07.2020 otsuse punktis 8.1

välja toodud seisukohad EKV vähendamise mittenõustumisega on asjakohased ning piisava

põhjalikkusega argumenteeritud (arvestades seejuures ÜP EKV vähendamise menetluse

iseloomu).

12.7.1.2. Keskkonnaamet jääb Ihasalu idaosa puhul käesoleva vastuse punktis 2.4. esitatu

juurde.

12.8. Ala 10 - Neeme küla, joonised 18, 19, 21, 22 (kaebuse lisad 25-29)

12.8.1. Kaebuse punktides 2.61. – 2.63. on kaebajale jäänud arusaamatuks, kuidas on

vähendatud EKV-d Neeme külas teatud aladel.

12.8.1.1. Keskkonnaamet toob välja, et Neeme külas nõustuti 03.07.2020 otsuse III ptk-s p.-s

9. (lk 73-99) EKV vähendamisega metsamaal kehtestatud Kolli ja Laigari detailplaneeringuga

(kehtestatud Jõelähtme Vallavolikogu 21.06.2004 otsusega nr 577) ning Mardi

detailplaneeringuga (kehtestatud Jõelähtme Vallavalitsuse 26.09.2005 otsusega mr 242)

kavandatud hoonestusalade ja nendeni Metsavahi teelt viivate kinnistusiseste juurdepääsuteede

osas; Tuuleranna (24505:001:0064) kinnistu põhjapiirist kuni Kivineeme tee 25

(24505:001:0817) kinnistu loodepiirini Kadakaranna tänav T8 kinnistult algava pinnaseteeni;

Tommi (24505:001:0765) ja Peetri (24505:001:0771) kinnistutel; Untaugu tee 24

(24501:001:001:0909) kinnistu põhjapiirist kuni Ajataguse tee 37a (24501:001:1032) kinnistu

põhjapiirini ranna piiranguvööndis oleva metsamaa ulatuses ning Männimäe tee 18

(24501:001:1785) kinnistul.

Nagu eelnevalt näha on Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 9.2.6 (lk 84) toonud

selgelt välja, et Tuuleranna kinnistu põhjapiirist kuni Kivineeme tee 25 kinnistu loodepiirini

nõustuti EKV vähendamisega Kadakaranna tänav T8 algava pinnasteeni, s.t EKV vähendamise

nõusolek algab pinnasteest. Selline EKV vähendamise nõusolek on kantud ka kaardimaterjalile.

Seega EKV vähendamise nõusolek laienes Metsamarja põik 8a ja 8b kinnistutele ulatuses, mis

jääb pinnasteest sisemaa suunas, kuid ei laienenud Ojaotsa, Mardiranna ja Kivineeme tn 32

kinnistutele (sest need paiknevad mere ja pinnastee vahelisel maa-alal).

12.8.1.2. Kivineeme tn 10, 10a ja 12 kinnistute osas esines 03.07.2020 kirjas eksitus, mille

kohaselt need arvati Kadakaranna detailplaneeringu koosseisu ning viimase osas jäi kehtima

varasem EKV vähendamise otsus. See tähendas, et kõnealuse kolme kinnistu osas ei käsitletud

03.07.2020 otsusega EKV vähendamise võimalikkust. Keskkonnaameti 08.09.2020 täiendava

otsusega edastati kaebajale otsus EKV vähendamise nõusolekuga Kivineeme tn 10, 10a ja 12

kinnistute osas.

12.8.2. Kaebuse punktis 2.64. on kaebaja toonud välja, et „Neeme sadamas on vähendatud

EKV-d 20 meetrini, kuid sadamarajatisega seoses võib olla vajadus vähendada EKV-d nullini.

Antud juhul on vastustaja leidnud, et kuna kinnistu ja mere vahele jääb nn reformimata maa

ehk maa, mis ei kuulu kellelegi ehk ei ole kinnistu, siis ei saa selle maa-ala osas EKV-d

vähendada.

Kaebaja märgib, et selline seisukoht on õigusvastane ning sellist järeldust ei tulene ühestki

õigusaktist. Üksnes seetõttu, et maa ei kuulu kellelegi ei tähenda, et maa osas ei oleks võimalik

EKV-d vähendada.“

Keskkonnaamet toob välja, et LKS § 38 lg 3 sätestatud üldreegli kohaselt on ranna või kalda

EKV-s uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Sellest sättest kõrvalekaldumist põhjendab

KOV üldiselt kinnistu omaniku huviga ehitustegevuse lubamiseks. Keskkonnaamet ei leidnud,

et maa puhul, mis ei kuulu kellelegi saaks EKV-vähendamist kaaluda, kuivõrd puudub vastav

huvitatud isik.

Keskkonnaamet on vaadanud asja laiemalt ning selgitab, et EKV vähendamine on teataval

määral seotud ka kohustuse ja vastutuse võtmisega vähendatud alal keskkonnale kahjuliku mõju

tekitamise vältimisega. Ka KeÜS § 11 lg 1 sätestab ettevaatuspõhimõtte, mida on aga raske

rakendada alal, mis ei kuulu kellelegi. Kuivõrd on raske määrata, kes vastutab alal esineda

võivate olukordade eest, on Keskkonnaameti hinnangul kõige mõistlikum jätta EKV

vähendamise nõusolek sellises olukorras andmata.

12.8.3. Kaebuse punktis 2.65. on kaebajale jäänud arusaamatuks, kuidas suhestub sadamale

antud EKV vähendamine ja sadama taha jääva restoranihoone EKV vähendamine.

Keskkonnaamet selgitab, et ala 10 sadamaalal nõustuti EKV vähendamisega Neeme sadama

ehk Sadama tee 5 (24505:001:0500) kinnistu merepoolse piirini. Kehtima jäi ka Sadama tee 10

detailplaneeringu (kehtestatud Jõelähtme Vallavolikogu 15.06.2017 otsusega nr 462) alusel

antud varasem nõusolek EKV vähendamiseks järgmiselt: Keskkonnaameti 27.04.2017 kirjas nr

7-13/17/2695-3 (lisa 15) antud nõusolekuga hõlmatud Sadama tee 10 (24505:001:1950)

kinnistul (EKV-d vähendatud 20 meetrini põhikaardile kantud veepiirist).

12.9. Ala 11 – Kaberneeme küla, joonised 26, 27, 28 ja 29 (kaebuse lisa 33-36)

12.9.1. Kaebuse punktis 2.66. on välja toodud, et „Kordoni tee 22 kinnistu osas on EKV-d

vähendatud üksnes õueala ulatuses, kuid kaebaja taotles EKV vähendamist laiemalt. Lisaks

taotleti EKV vähendamist sirgjooneliselt, vastustaja on EKV-d vähendanud üksnes hoonete

kontuuride kaupa.“

Keskkonnaamet leidis antud piirkonnas, sh Kordoni tee 22 kinnistu osas, et lähtudes ranna

kaitse eesmärkidest on põhjendatud EKV vähendamisega nõustumine vaid õuemaa ulatuses,

kuivõrd õuemaa ja mere vahelisele maa-alale jääb looduslikus seisundis ranna-ala, kuhu

ehitustegevuse laienemine tooks kaasa nii negatiivsed mõjud ranna looduskooslustele ja

nihkuks ka piirkonnale omane asustusstruktuur rohkem veekogu suunas. Kaebaja ei ole

siinkohal toonud välja ka ühtegi sisulist põhjendust, miks ei ole tema hinnangul

Keskkonnaameti otsus õige.

12.9.2. Kaebuse punktis 2.67. on kaebajale jäänud arusaamatuks, mida tähendab, et Tõusu tee

33 kinnistul olemasolev kõrvalhoone jääb väljaspoole EKV-d.

Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsuse I ptk punktis 10 (lk 9) nõustunud alal 11 Kaberneeme

külas EKV vähendamisega muuhulgas järgmiselt: Tõusu tee 25 (24505:001:0139) kinnistu

lõunapiirist kuni Tõusu tee 35 (24505:001:0983) kinnistu põhjapiirini veekaitsevööndi piirini

(korduva üleujutusala piirist 20 meetrit) ning täiendavalt Tõusu tee 33 (24505:001:0982)

kinnistul olemasoleva merepoolse kõrvalhoone kontuuris (s.t kõrvalhoone jääb väljapoole

EKV-d).

Antud juhul tähendab see, et lisaks Tõusu teel vähendatud üldisele EKV ulatusele

(veekaitsevööndi piirini ehk korduva üleujutusala piirist 20 m), anti Tõusu tee 33 kinnistul EKV

vähendamise nõusolek ka abihoone osas, mis jääb üldisest EKV vähendamise joonest mere

poole osaliselt veekaitsevööndisse. Teisisõnu, Tõusu tee 33 kinnistul nõustus Keskkonnaamet

EKV vähendamisega lisaks veekaitsevööndist väljapoole jäävale alale ka merepoolse abihoone

osas selle kontuuris.

12.9.3. Kaebuse punktis 2.68. on kaebaja küsinud, mis saab edasi Kaberneeme tee 2a kinnistul

EKV-sse paiknevast hoonest. Kaberneeme tee 2a kinnistu merepoolsema abihoone osas ei ole

KOV taotlenud EKV vähendamist. Keskkonnaamet hindas antud kinnistul EKV vähendamise

võimalikkust lähtudes LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimustest ning leidis, et EKV vähendamine

on võimalik mõnevõrra suuremas ulatuses kui KOV taotles, kuid mitte põhihoonestusest

oluliselt mere suunas paikneva abihoone osas. Seega nõustuti EKV vähendamisega 20 meetrini

arvestades tavalisest veepiirist. Hoone edasine käsitlemine on KOV-i pädevuses, seda on

Keskkonnaamet selgitanud käesoleva vastuse punktis 2.8.

12.10. Ala 12 – Haapse küla, joonised 30 ja 31 (kaebuse lisad 37-39)

12.10.1. Kaebuse punktis 2.69. on kaebaja leidnud, et kuigi taotlus on esitatud, ei ole

vähendamist vastustaja poolt toimunud. Keskkonnaamet selgitab, et selline väide on ebaõige.

Keskkonnaamet nõustus 03.07.2020 otsuse I ptk-s p.11 (lk 10) esitatud ulatuses Haapse küla

lääneosas EKV vähendamisega seni juba hoonestatud alade osas.

12.10.2. Kaebuse punktis 2.70. on välja toodud, et „Joonisel nr 31 (lisa nr 38) ei vähendatud

vastustaja poolt üldse EKV-d, kaasaarvatud olemasolevate hoonete osas. Hoonestus, mille osas

EKV-d ei vähendatud, paikneb veel Naudingu kinnistul, Sarapuu kinnistul, Lutteri tee 15

kinnistul ja Lutteri tee 17 kinnistul.“

Seni hoonestamata kinnistute osas ning valdavalt metsamaaga kaetud kinnistute osas, kus

esineb ka mõningast hoonestust, asus Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 11.6

(lk 116-117) seisukohale, et EKV vähendamine ei ole võimalik. Kaalutluse argumendid on

toodud 03.07.2020 otsuse III ptk punktides 11.2-11.5 (lk 112-116) ning Keskkonnaamet jääb

esitatud seisukohtade juurde neid siin kordamata.

12.11. Ala 13 – Kullamäe küla, joonis 32 (kaebuse lisa 39)

12.11.1 Kaebuse punktis 2.71. on kaebaja leidnud, et Keskkonnaamet ei ole põhjendanud, miks

keeldus EKV vähendamisest taotletud metsamaa osas.

Keskkonnaamet jääb 03.07.2020 otsuse III ptk punktides 12.2.-12.5. (lk 118-121) välja toodud

põhjenduste juurde, et metsamaaga kaetud, kuid hoonestamata kinnistute osas ei ole EKV

vähendamine kooskõlas ranna kaitse eesmärkidega, sest kinnistutel esineb metsamaa, need on

suuremalt jaolt säilinud looduslikena (ehitustegevusega kaasneb mh metsamaa raadamise

vajadus), ehitustegevusega kaasneks inimtegevusest tuleneva kahjuliku mõju suurenemine

ranna EKV-s ning olemasoleva asustusstruktuuri muutumine, ei ole EKV vähendamine

põhjendatud. Keskkonnameti hinnangul on esitatud põhjendused piisavad lähtudes menetluse

iseloomust.

12.11.2. Kaebuse punktis 2.72. on kaebaja välja toonud, et Monte tee 25 kinnistul asuva

olemasoleva hoonestuse osas, EKV-d ei vähendatud.

Keskkonnaamet selgitab, et jällegi puudub kaebuses sisuline põhjendus, miks Keskkonnaameti

EKV vähendamisest keeldumine on olnud ebaõige. Monte tee 25 kinnistu osas on 03.07.2020

otsuse III ptk punktis 12. (lk 117-121) välja toodud, et sealne ehitustegevus on toimunud

ebaseaduslikult ning ehitustegevusele eelnevalt oli tegemist 100% metsamaaga, mistõttu alal

on raadatud metsa.

Keskkonnaamet on ka käesoleva vastuse punktis 2.8.1. välja toonud, et Keskkonnaamet lähtub

ebaseaduslike ehitiste seadustamisega seotud taotluste lahendamisel põhimõttelisest

hinnangust, kas ebaseadusliku ehitise rajanud isik oleks saanud ehitise rajamiseks nõusoleku,

kui seda oleks ehitamisele eelnevalt küsinud.

Keskkonnaamet on seisukohal, et ehitustegevusega kaasnes ka asustusstruktuuri muutus antud

piirkonnas ning mõningane inimtegevusest tuleneva negatiivse mõju suurenemine ranna EKV-

s. Nendel põhjustel ei pidanud Keskkonnaamet võimalikuks EKV vähendamisega nõustuda

(ega oleks seda võimalikuks pidanud ka ehituseelselt), sest mõjud ranna kaitse eesmärkidele on

olnud negatiivsed.

12.12. Ala 14 – Koogi küla, joonis 6 (kaebuse lisa 13)

12.12.1. Kaebaja küsib kaebuse punktis 2.73., mis saab Jägala-joa tee 33 kinnistu abihoonest.

Keskkonnaametile teadaolevalt on Jägala-Joa tee 33 kinnistu abihoone näol tegemist ajaloolise

hoonega, mis on rajatud Lundi paisule. Hoone on tuvastatav hiljemalt NSVL o42 1959. aasta

topokaardil 1:10 000. Seega puudub vaidlus, et tegemist on seaduspärase hoonega. Hoonet on

võimalik rekonstrueerida ja ümber ehitada vastavalt ehitusseadustikus ja LKS-s toodud

tingimustele.

12.13. Ala 15 ja ala 16 – Loo alevik, joonised 2, 3, 4 ja 5 (kaebuse lisad 9-12)

12.13.1. Seoses Loo aleviku piirkonnaga (alad 15 ja 16) on Keskkonnaamet

kompromissläbirääkimiste tulemusena 01.12.2020 otsuses nõustunud EKV vähendamisega

Loo külas Vadioja kaldal 2) Loo alevikus Oja tee 3 (24504:003:0782), Oja tee 7

(24504:003:0779), Oja tee 9 (24504:003:0778) kinnistutel 6 meetrini põhikaardile kantud

veepiirist, Saha tee 12 (24504:002:0363), Vahe tee 1 (24504:002:0293), Vahe tee 3

(24501:001:0351), Vahe tee 5 (24504:002:0780), Vahe tee 9 (24501:001:0619), Vahe tee 11/15

(24504:002:0567) ja Vahe tee 11a (24501:001:0545) kinnistutel 5 meetrini põhikaardile kantud

veepiirist, Toome tee 6 (24504:002:0145) kinnistul kinnistu Vadioja poolse piirini

(minimaalselt 4 meetrini põhikaardile kantud veepiirist) ning täiendava EKV vähendamise

taotluse skeemil 1, 2 ja 3 toodud piiritletud asukohtades 0 meetrini vaid trasside (sh sadevete

juhtimisel Vadiojja) rajamiseks.

Kaebaja on täiendava kaebuse punktides 2.3.-2.4. vastavat kompromissi ka kinnitanud ning

loobunud Loo aleviku osas esitatud kaebusest.

12.14. Ala 17 – Liivamäe ja Saha küla, joonis 5 (kaebuse lisa 12)

12.14.1. Liivamäe ja Saha külades tegi Jõelähtme vald ettepaneku EKV vähendamiseks 0

meetrini Vadioja ääres, kuid Keskkonnaamet nõustus 03.07.2020 otsuses EKV vähendamisega

10 meetrini (Pesa tee 1 kinnistul 7 meetrini). Kaebuses viitas vald EKV vähendamise osas Loo

aleviku puudutavale punktile 2.75, mille kohaselt Vadioja kanti Keskkonnaregistrisse alles

hiljuti, mistõttu varasemalt ei olnud vajadust EKV-d vähendada ja kallastele on lubatud ehitada.

Samuti pidas vald oluliseks, et EKV rakendub tulevikus vajaminevatele, kuid hetkel

mitteteadaolevate ÜVK või muude sadeveelahendus- rajatiste osas, mida ei ole EKV

vähendamisega mittenõustumise korral võimalik Vadiojja juhtida.

Keskkonnaamet on Liivamäe ja Saha külades Vadioja kaldal arvestanud kehtestatud Kärsa ja

Peetri detailplaneeringuga (kehtestatud Jõelähtme Vallavolikogu 30.05.2013 otsusega nr 394)

maksimaalses ulatuses, mis oli kalda kaitse-eesmärkidest võimalik. Näiteks nõustus

Keskkonnaamet

03.07.2020

otsuses

EKV

vähendamisega

suuremas

ulatuses

kui

veekaitsevööndi piirini Pesa tee 1 kinnistul. Samuti ei nõustu Keskkonnaamet väitega, et

Keskkonnaamet pole piisavalt selgitanud 03.07.2020 otsuse III ptk p.-s 16 (lk 139-143), miks

ei olnud võimalik kalda kaitse-eesmärkidest lähtudes Vadioja EKV-d vähendada 0 m-ni.

Eelkõige on punktis 16 välja toodud, et EKV vähendamisega 0 m-ni kaasnevad negatiivsed

mõjud looduskooslustele, millel on oluline veekaitseline roll, kaasneks suuremal määral

inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju ning nihkuks piirkonnas varem väljakujunenud ehitusjoon

rohkem veekogu suunal.

12.14.2. Mis puudutab tehnorajatiste rajamist EKV-sse, siis LKS § 38 lg 4 p 9 kohaselt ei laiene

ehituskeeld olemasoleva elamu tarbeks rajatavale tehnovõrgule ja –rajatisele ning lg 5 p 8

kohaselt kehtestatud detail- või üldplaneeringuga kavandatud tehnovõrgule ja –rajatisele. Kärsa

ja Peetri DP-ga kavandati Vadioja EKV-sse elamute rajamist, seega on võimalik realiseerida

EKV-s tehnovõrkude või –rajatiste rajamise vajadust. Sademeveelahenduste osas viitame

ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse § 2 lg-le 2, mille kohaselt loetletakse sademete-,

drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ehitisi ja seadmeid ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni süsteemi kuuluvaiks, kui kohalik omavalitsus ei ole teisiti otsustanud. Seega

juhul, kui KOV ei ole otsustanud teisiti, on sademevee ärajuhtimise ehitise näol tegemist

(koosmõjus asjaõigusseaduse § 158 lõikega 1) tehnovõrgu või –rajatisega ning sellisel juhul

rakenduvad ka sademeveelahendustele LKS § 38 lg 4 p-s 9 ning lg 5 p-s 8 toodud EKV erisused.

12.14.3. Samuti ei saa Jõelähtme vald eeldada, et pärast Kärsa ja Peetri DP kehtestamist jäävad

asjakohased seadused muutumatuks, mis võimaldab kehtestatud detailplaneeringulahendust

realiseerida täies ulatuses. Ka HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab norminõuetele. Seetõttu juhul, kui kehtestatud

detailplaneeringu alusel ei ole ehitusõigust hakatud realiseerima enne veekogust tulenevate

piirangute kehtima hakkamist, tuleb ehituslubade väljastamisel arvestada lähtuvalt HMS §-st

54 kehtiva seadusega. Keskkonnaameti hinnangul on nõustutud EKV vähendamise ulatuse

korral võimalik rakendada Kärsa ja Peetri DP-ga kavandatud ehitusõigust.

12.15. Ala 18 – Iru küla, joonis 1 (kaebuse lisa 8)

12.15.1. Kaebaja ei nõustu punktis 2.77. vastustaja lähenemisega, et ÜP menetluse raames on

võimalik EKV vähendamise menetluses muuta varem DP menetluses antud nõusolekuid EKV

vähendamiseks. Keskkonnaamet kordab veelkord, et ÜP kehtestamise järgselt ei kaota

kehtivuse varasemalt detailplaneeringutega antud EKV vähendamise nõusolekud juhul, kui

vastavaid detailplaneeringuid pole tunnistatud kehtetuks.

12.16. Ala nr 19 – Jõesuu küla, joonis 15 (kaebuse lisa nr 22-23)

12.16.1. Kaebaja on kaebuse punktis 2.78. seisukohal, et Keskkonnaamet on EKV

vähendamiseks nõusoleku andnud oluliselt erinevamalt, kui kaebaja seda taotles.

Keskkonnaamet selgitab, et võttis Jõesuu küla Jõeääre tee kinnistute piirkonnas arvesse LKS §

40 lg-s 1 sätestatud EKV vähendamise võimalikkuse kaalumise tingimusi, osaliselt alale

rakenduva kaldaastangu erisust ning piirkonnas esinevaid looduskooslusi. Arvestades EKV

vähendamise nõusoleku ulatust, ei saa Keskkonnaamet nõustuda seisukohaga, et EKV

vähendamine oli oluliselt erinev kui kaebaja seda taotles. Arvestades piirkonnas väljakujunenud

maakasutust ja EKV vähendamise ulatust, võimaldab Keskkonnaameti hinnangul EKV

vähendamise nõusolek jätkata senist maakasutust väljakujunenud viisil selliselt, et tegevus on

kooskõlas kalda kaitse eesmärkidega.

Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et vastavalt EKV vähendamise nõusolekule said kõik

Jõeääre tee piirkonna põhi- ja abihooned EKV vähendamise nõusoleku.

13. Keskkonnaamet palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebuse esitaja menetluskulud

jätta kaebuse esitaja kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

14. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgmiselt.

15. Kohus leiab kaebust lahendama asudes kõigepealt, et menetlusosalistel on erinev arusaam

millise õigusliku dokumendiga on tegemist vaidlustatud Keskkonnaameti 03.07.2020 otsuse

näol. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti asunud seisukohale, et nimetatud otsuse puhul on

tegemist menetlustoimingu, mitte haldusaktiga. Kohus märgib, et vastustaja vaidlustatud

otsusega ei tekitata, muudeta ega lõpetata isiku(te) õigusi ega kohustusi. Keskkonnaameti

nõusolek antakse planeerimismenetluse raames ja see on osaliselt, aga mitte täielikult ja kõigis

küsimustes, siduv ainult lõpliku otsuse langetajale ehk käesoleval juhul kaebajale.

Vaidlust ei ole siinjuures küsimuses, et Keskkonnaameti keeldumine EKV vähendamiseks

nõusoleku andmisest toob kaasa planeeringu vastuvõetud kujul kehtestamata jätmise, kuivõrd

EKV vähendamise nõusoleku mitteandmise korral oleks planeeringu kehtestamise otsus ilma

selles nõusolekus toodut arvestamata mitte üksnes ilmselgelt õigusvastane, vaid see välistaks

sisuliselt ka planeeringuga ettenähtud võimalike ehitusõiguste kasutamise LKS § 38 lg 9

toodust tulenevalt.

Eeltoodu tähendab, et tegemist on vähemalt EKV vähendamisest keeldumise osas lõplikku

planeerimisotsust tegevale haldusorganile siduva menetlustoiminguga. Järelikult on vastav

menetlustoiming oma sisust ja HKMS § 45 lg 3 tulenevalt halduskohtus kaebusega vaidlustatav.

Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et menetlustoimingu motiveerimise ja põhjendamise tase

ei ole võrdsustatav haldusakti motiveerimisele ja põhjendamisele esitatavate nõuetega. Samas

ei tähenda see seda, et menetlustoimingu puhul ei peaks seda põhjendama.

16. Riigikohus on selgitanud oma otsuses haldusasjas nr 3-3-1-62-08 punktis 10, et

„Menetlustoimingute põhjendamise nõue tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest. HMS § 3

lg 1 kohaselt võib haldusmenetluses piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid

subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. HMS § 5 lg 2 näeb ette, et haldusmenetlus viiakse

läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid

kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti, määrab

menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse

alusel (HMS § 5 lg 1) ning kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2).“.

Käesoleval juhul on vastustaja menetlustoimingu sisuks LKS § 40 lg 5 kohase hinnangu

andmine kas kaebaja poolt vastuvõetud üldplaneeringus ettenähtud EKV vähendamine on

vastavuses ranna või kalda kaitse eesmärgiga ja vastavad põhjendused (eriti, kui vastustaja

leiab, et see nii ei ole) peavad sisalduma vastuvõetud otsuses. Kohus ei nõustu siinkohal siiski

sellega, et need põhjendused peavad olema võrdsel tasemel haldusakti põhjendustega.

Vastustaja on õigesti märkinud, et juhul, kui lõplikku haldusakti välja andev Jõelähtme vald ei

nõustu või ei saa aru haldusorgani otsuse põhjendustest või näeb, et haldusorgani nõusolekus

võib olla vigu, mis võivad viia tema poolt õigusvastase haldusakti andmiseni, on kohalikul

omavalitsusel võimalus taotleda nõusolekut andvalt haldusorganilt selgitusi või uute asjaolude

ilmnemisel paluda taotluse üle uuesti otsustamist. Kohus peab siinkohal vajalikuks välja tuua,

et käesolevas asjas toimunud kompromissiläbirääkimistel leidis selline võimalus mitmes

positsioonis kasutamist ning haldusorganid suutsid omavahel läbi rääkides lahendada osa

tekkinud probleeme, mis näitab omakorda vastustaja vastava väite paikapidavust. Kohtu

hinnangul näitab selgituste saamise võimaluse asjakohasust ka kaebaja mitmekordne sisuliselt

asjakohatu vastustaja süüdistamine selles, et viimane ei ole võtnud otsuses seisukohti

varasemalt kehtestatud detailplaneeringutes ettenähtud EKV vähendamise kehtivuse osas.

Vastustaja on oma vastustes kaebusele ja selle täiendustele korduvalt selgitanud, et varasemates

detailplaneeringutes jäävad ilma erandite väljatoomiseta EKV vähendamised ja nendega seotud

õigused reeglina kehtima.

Lisaks sellele leiab kohus kaebust ja selle aluseks olnud otsust hinnates, et viimane on olnud

piisavalt motiveeritud selleks, et kaebajal oli võimalik esitada sisuline kaebus ja välja tuua

kaebaja arvates nii vastustaja üldised eksimused, vaid ka küllaltki detailsed vastuväited

erinevate kooskõlastuses puudutatud üksikute alade suhtes langetatud otsuste osas.

Kohus leiab ka, et vastustaja on õigustatult viidanud asjaolule, et kuna EKV vähendamise

ettepaneku hindamine toimub seoses üldplaneeringu menetlusega, on ta lähtunud EKV

vähendamise võimalikkuse hindamisel ja oma otsuste langetamisel valdavalt mitte

kinnistupõhisest vaid alapõhisest positsioonist. See omakorda paneb teatud piirid otsuse

põhjendamise põhjalikkusele võrreldes näiteks detailplaneeringupõhise menetlusega. Samuti

on õigustatud vastustaja vaidlustatud otsuses tehtud viide oma varasemalt avaldatud

seiskohtadele (näiteks 20.02.2020 kirjas kaebajale) ja nende mittekordamine. Nimetatud kiri oli

kaebajale teada ja vajaduse korral oli tal võimalik paluda vastustajalt täiendavaid selgitusi.

17. Kohus on seisukohal, et õigustamata on kaebaja väide, et vastustaja ei ole otsuse

langetamisel arvesse võtnud üldplaneeringu menetluse raames koostatud keskkonnamõju

strateegilise hindamise tulemusi ja eriti seal märgitud leevendusmeetmeid.

Kohus nõustub vastustajaga, et KSH tulemused peavad olema arvesse võetud juba

üldplaneeringu koostamisel ja need peavad olema integreeritud üldplaneeringusse, sest ainult

sellisel juhul vastab vastuvõetud üldplaneering seadusest tulenevatele nõuetele. Järelikult

hindab vastustaja paratamatult vastuvõetud ÜP-s sisalduvaid KSH tulemusi.

Lisaks on õige vastustaja seisukoht, et leevendusmeetmed, mis ÜP-sse pole lisatud, võivad

kaalumisel olla küll lisaargumendiks, kuid need meetmed ei ole EKV vähendamise nõusoleku

andmisel Keskkonnaametile kohustuslikuks ettekirjutiseks ja Keskkonnaamet peab EKV

vähendamise võimalikkust kaaludes esmajärjekorras lähtuma looduskaitselistest põhimõtetest.

LKS § 40 kohaselt võib EKV-d vähendada ainult vastavuses ja arvestades LKS §-s 34 toodud

ranna ja kalda kaitse-eesmärke.

18. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väide, et

EKV vähendamise otsuse tekstiline otsus ja joonistel näidatud otsus erineb mitme ala puhul

ning lõplik otsus ei ole seetõttu üheselt selge. Vastustaja toob siinkohal õigustatult välja, et ta

on selgitanud vaidlustatud otsuses (punkt 20, lk 155, vt I tl 142), et „Palume arvestada EKV

vähendamise nõusoleku kulgemise määramisel käesolevas kirjas toodut. Lisades toodud

kaardikihi näol on tegemist abimaterjaliga, kuhu muuhulgas ei ole valdavalt peal kantud

varasemate detailplaneeringute alusel antud EKV vähendamisi.“. Lisaks on vastustaja hea

halduse tava järgides juba enne kaebuse esitamist leppinud kaebaja esindajaga kokku

koostöökorra, kuidas käituda juhul, kui midagi seoses EKV vähendamise ulatusega jääb

selgusetuks. See nägi muuseas ette ebakõlade lahendamist omavahelise suhtlemise teel. Lisaks

on vastustaja andnud vajalikke selgitusi seoses kaebaja väidetega tekstilise osa ebaselgusega

käesolevas kohtumenetluses vastates kaebusele ja kaebaja täiendavatele seisukohtadele

(osaliselt on need kajastatud käesoleva otsuse punktis 11.3.2).

19. Kohus leiab, et asjakohatud on kaebaja väited nagu oleks vastustaja vähendanud

õigusvastaselt EKV-d kohtades, kus seda ei ole taotletud. Kohus märgib, et vastustaja juhib siin

õigustatult tähelepanu põhimõttelisele veale selles väites, mis seisneb asjaolus, et mitte

vastustaja, vaid kaebaja ise on see, kes saab teha lõpliku otsuse EKV vähendamiseks. Vastustaja

on siinkohal ainult andnud nõusoleku selleks. Vastustaja põhjendab neid kõrvalekaldumisi talle

esitatud taotlusest sellega, et ta pidas võimalikuks teha otsuse ulatuses, mida pidas selgemini

arusaadavaks või maksimaalselt võimalikuks arvestades ranna ja kalda kaitse eesmärke. Kohus

leiab, et kaebaja õigusi sellega rikutud ei ole, sest ta ei pea sellisel juhul järgima vastustaja

nõusolekut EKV kehtestamisel ÜP-s maksimaalses ulatuses, sest sellist kohustust kaebajale

seadusest ei tulene.

Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et viimane on erinevalt kaebaja väidetest, arvestanud

EKV taotluse lahendamisel ning EKV osaliste vähendamistega varasemalt kehtestatud

detailplaneeringutes ning ei ole läinud vastuollu enda poolt varem antud siduvate

kooskõlastuste ja haldusaktidega. Vastustaja on seda seisukohta selgitanud oma vastuses

kaebusele viidates muuhulgas selle selgituse sisaldumisele vaidlustatud otsuses nii selle

sissejuhatuses kui ka sisulistes osades (vt. käesoleva otsuse punktid 11.5.1-11.5.4).

20. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ka käesoleva kaebuse sisulise lahendamise

seisukohalt ühes vastustaja poolt olulisemaks peetud küsimuses – küsimuses kalda ja ranna ja

metsa suhetest.

20.1. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et LKS § 5 lg 1 tõlgendamisel tuleb kalda ja ranna

ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda ka lause teises pooles määratletust - „…erinõuete kohaselt

kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse käesoleva seadusega.“. Kohus nõustub vastustajaga,

et sellest lauseosast tulenevalt peab seaduse mõttes kalda ja rannaala ulatuse määrama lähtudes

LKS §-de 34-42 sätestatust. Kõige laiem vastavate erinõuete piir seaduses on randa ja kalda

piiranguvöönd Läänemere ääres, milleks on 200m (LKS § 37 lg 1) ja mida hakatakse

tavajuhtumil arvestama vastavalt LKS § 35 lg 2 ruumiandmete seadusest tuleneva Eesti

topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiirist.

Eeltoodust tulenevalt ei ole õige ja seadusega kooskõlas kaebaja seisukoht, et „kaldaks saab

pidada ainult veekoguga piirnevat vahetut ala maaga, s.o ala, kus veepiir kohtub maapiiriga.“.

See seisukoht väljendab ilmselt rohkem kalda või ranna tavatähendust, kuid seadusandja on

LKS-s vastava mõiste sisustanud teistmoodi.

20.2. Lisaks eeltoodule nõustub kohus vastustajaga, et LKS toob välja ka erisused, mille korral

tuleb eelnevalt välja toodud vööndite ulatust arvestada tavaolukorrast suuremana (näiteks § 38

lg 2 ranna või kalda piiranguvööndis esineva metsamaa erisus).

LKS § 38 lg 2 kohaselt ulatub rannal ja järve või jõe kaldal metsamaal MS § 3 lg 2 tähenduses

EKV piiranguvööndi piirini. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et mets, mis asub

ranna või kalda piiranguvööndis, tuleb lugeda seaduse mõttes rannal või kaldal kasvavaks

metsaks sõltumata sellest, kui kaugel vastav mets asub veepiirist. Metsamaa määratlemisel

tuleb omakorda lähtuda MS § 3 lg 2-st. Kohus nõustub vastustajaga, et LKS § 38 lg 2 sätestab

selgelt, et ranna või kalda metsamaal MS § 3 lg 2 mõistes laieneb ehituskeeld piiranguvööndi

piirini. Seega väljapool ehituskeeluvööndit laieneb ehituskeeld kuni piiranguvööndi piirini vaid

seal, kus on MS § 3 lg 2 mõistes metsamaa (näiteks Läänemere rannal hajaasustuses 100 ja 200

m vahelisel maa alal ainult metsamaal, mitte nt looduslikul rohumaal).

21. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et vastustaja on EKV vähendamise kaalumisel

korduva üleujutusega alasid ja ranna ja kalda kasutust piiravaid vööndeid liidetavana käsitledes

tõlgendatud LKS-st korrektselt. Kohus märgib, et vastustaja on möönnud, et kehtiv LKS § 35

on erisituatsioonides (korduva üleujutusega rannad ja kaldad ning kaldaastangud) kehtivad

erisused piirangute lähtejoone osas sõnastatud mitmeti mõistetavana ja et seda on väitnud ka

õiguskantsler.

Samas on vastustaja selgitanud, et kehtivat LKS § 35 tervikuna lugedes ja eriti selle lg 4 ja 5

arvesse võttes, on võimalik asuda seisukohale, et korduva üleujutusala piir tuleb liita

olemasolevatele piiravatele vöönditele, mitte arvestada otse nende sisse. Kohus märgib, et

vastustaja on ka selgitanud, et Keskkonnaministeerium on seda küsimust samamoodi selgitanud

ning vastavast tõlgendusest on lähtutud ka halduspraktikas.

Lisaks eeltoodule on kaebaja väitel kavandamisel ka LKS § 35 täpsustus, et võimalik

mitmetitõlgendatavus likvideerida.

Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et õigusselgus on meie põhiseadusega otseselt

kaitstav väärtus. Samas on kohtu hinnangul käesoleval ajal tuginedes seaduse eesmärgipärasele

ja süstemaatilisele tõlgendamisele ja olemasolevale halduspraktikale võimalik anda selge

vastus vastavale õiguslikule probleemile ja seetõttu ei näe kohus siinkohal otsest vastuolu

põhiseadusega seoses õigusselguse küsimusega.

22. Kohus peab vajalikuks märkida, et vastustaja viitab põhjendatult asjaolule, et ta ei ole

seisukohal, et üleujutusaladel oleks ehitamine absoluutselt keelatud.

22.1. Kõigepealt toob vastustaja selles küsimuses õigustatult välja, et nn. üleujutusalasid on

seaduse mõttes kahte tüüpi – korduva üleujutusega alad ja üleujutusriskiga (üleujutusohtlikud)

alad. Samuti selgitab vastustaja õigesti, et korduva üleujutusega alade puhul on ala piir

määratud rannal üldplaneeringuga ja nende alade suhtes on kehtivad ranna piiranguvööndi,

ehituskeeluvööndi ja veekaitsevööndi kitsendused ning ehitamine on näiteks veekaitsevööndis

keelatud. Erandiks veekaitsevööndis ehitamisele on olukord, kui see on kooskõlas VeeS § 118

lõikes 1 nimetatud eesmärgiga ning LKS-s sätestatud ranna- ja kalda kaitse eesmärkidega.

22.2. Vastustaja ka tunnistab, et üleujutusriskiga aladel ei keela ükski õigusakt sõnaselgelt

ehitamist, kuid praktikas on planeeringutega seatud nendel ehitamise suhtes kahjusid

ärahoidvaid piiranguid. Selliseid piiranguid sisaldab ka Jõelähtme valla üldplaneering (selle

seletuskirja p 5.10.3.). Vaidlusaluses küsimuses toob vastustaja välja näiteks selle, et uute

elamupiirkondade moodustamise eesmärgil on EKV vähendamine nii korduvalt üleujutataval

alal kui ka olulise üleujutusriskiga alal valdavalt vastuolus nii veekaitsevööndi kui ranna ja

kalda kaitse eesmärgiga. Vastuolu tuleneb eelkõige olulisest looduskoosluste kahjustamisest

(üleujutatavatel aladel eelnevad hoonete püstitamisele tavapäraselt mahukad looduslikku

reljeefi mõjutavad pinnasetäitetööd, mille mõju ranna või kalda looduslikkusele võivad olla

oluliselt suuremad võrreldes konkreetse ehitusalaga) kui ka ehitamisega kaasnevast ning

piirkonna senise asustusstruktuuri muutmisest.

22.3. Vastustaja toob välja ka asjaolu, et kui tegemist on juba olemasolevate, varasemalt

tugevalt mõjutatud hoonestusalade vahel või nendega külgneva alaga, võivad EKV

vähendamise ja sellega kaasneva ehitustegevuse mõjud, kui üleujutusoht minimeeritakse

tehniliste meetmetega, jääda mõõdukaks ning EKV vähendamine võib osutuda põhjendatuks.

Vastustaja viitab ka sellele, et ta on eelviidatud praktikat kinnitavalt pidanud võimalikuks

tulenevalt looduskooslustest ja ala reljeefist nõustuda EKV vähendamisega üleujutusest

ohustatud kinnistutest Rannaveski tee 5 (24505:002:0142) kinnistu ja Ristikangru tee 58

(24504:004:0491) kinnistu osas.

Seega ei ole ainuüksi Ristikangru tee 58 ja Rannaveski tee 5 kinnistute näitel tõene kaebaja

seisukoht, et Keskkonnaamet on õigusvastaselt seisukohal, et üleujutusalal (kuna ÜP

kaardimaterjalis on korduva üleujutatava ala piiriks kohati väiksem ulatus kui 1 m kõrgune

samakõrgusjoon, keskendus Keskkonnaamet eelkõige üleujutusest ohustatud aladele) on

ehitamine keelatud, tõene.

22.4. Kohus leiab, et õigusvastane ei ole ka kaebaja poolt üleujutusohtlike alade käsitlus.

Vastustaja on siinkohal ekslikult asunud seisukohale nagu oleks vastustaja selliste alade

määratlemisel võtnud ekslikult ja tegelikele mõõtmisandmetele tuginemata aluseks eelduse, et

Jõelähtme vallas on merelised üleujutused veetõusuga 1,5-2 m tavapärased ja seetõttu on

vastustaja määratlenud üleujutatavate aladena kõik alad, kus on maapinna kõrgus vähem kui 2

meetrit. Vastustaja on kaebaja sellise väite ümber lükanud ja selgitanud kõigepealt seda, et ta

ei ole sellist eeldust kaalumisel aluseks võtnud. Vastustaja selgitab, et ta on EKV vähendamise

kaalumisel võtnud aluseks, et Jõelähtme valla rannikul ei ole välistatud erakorraliste olude

esinemisel veetaseme tõus 1,5-2 m üle keskmise ning sellisest veetõusust puudutatud alasid on

ta käsitlenud üleujutuste poolt potentsiaalselt ohustatavate aladena. Vastustaja on ka välja

toonud, et ta ei ole üleujutusest ohustatud aladel välistanud EKV vähendamist, vaid on

nõustunud EKV-d vähendama näiteks Kostiranna külas, Manniva külas, Jõesuu külas, Neeme

külas, Ihasalu külas ja Kaberneeme külas aladel, mille reljeefi kõrgus on madalam kui 2 m.

22.5. Vastustaja nõustub kaebajaga selles, et kaebuses nimetatud veetaseme tõusu kuni 0,8 m

võib tõesti ka Jõelähtme vallas pidada tavaliseks. Samas toob vastustaja välja, et ajalooliselt

mõõdetud mereveetasemetest lähtuv modelleerimine on näidanud, et matemaatiliselt võib

veetaseme ekstreemum Jõelähtme valla rannikul ulatuda ka suurusjärku 1,5 m üle tavapärase.

Seda tõestavad ka lähimate mõõtmisjaamade andmed – 9. jaanuaril 2005. aastal mõõdeti Muuga

sadamas veetasemeks 152 cm ning Suurpea sadamas 169 cm üle keskmise (info koos vastavate

viidetega on toodud Keskkonnaameti 03.07.2020 otsuse III ptk p.- 4.4. (lk 39)).

22.6. Lisaks on vastustaja arvestanud ka kliimamuutustest tuleneva teadmatusega ja on

seisukohal, et erinevatest teadusartiklitest tulenevalt on tõenäoline, et kliimamuutuste tõttu

suureneb Läänemerel tormisus ning seeläbi tormidega kaasnevate rannikukahjustuste (milleks

on nii üleujutused kui ranna purustused) tekkimise oht. Seetõttu peab vastustaja õigustatuks

EKV vähendamise otsustamisel neid seisukohti arvesse võtta ja kasutada otsustamisel

keskkonnaõiguses laialdaselt rakendatavat ettevaatusprintsiipi. Kohus leiab, et sellised

kaalutlused ei ole õigusvastased ja on eesmärgipärased. Veelgi enam, ka kohtu hinnangul peaks

ka kaebaja neisse senisest palju tõsisemalt suhtuma ja kaaluma kliimamuutusega seotud riske

asustuse planeerimisel ranna ja kaldaaladele senisest oluliselt põhjalikumal ja pidama oma

territooriumil asuvat pikka rannajoont arvestades nõu ka vastavate erialade teadlastega.

23. Kohus leiab, et alusetud on kaebaja väited vastustaja vastuolulisest käitumisest seoses EKV

abstraktse vähendamisega.

Kohus märgib EKV abstraktse vähendamise küsimuses kõigepealt seda, et LKS § 40 lg 1 näeb

ette, et EKV vähendamise või suurendamise hindamisel peab hindaja arvestama ranna või kalda

kaitse eesmärke ning lähtuma taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest,

olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest.

On selge, et juhul, kui hindajale ei ole teada, kuhu selliseid juurdepääsuteid soovitakse rajada,

ei ole võimalik seaduses nõutud määral hinnata võimaliku juurdepääsutee rajamise mõjusid

näiteks taimestikule, reljeefile jne. Vastustaja toob siinjuures välja, et Jõelähtme vallas on

mitmeid piirkondi, millele on iseloomulik astangu esinemine rannas (näiteks Uuskülas,

Saviranna külas, Ülgase külas, Kostiranna külas) ja sellistes kohtades ei ole vastustajal võimalik

EKV vähendamist seaduses nõutud tingimusi täites abstraktselt hinnata. Vastustaja on seda

seisukohta väljendanud ka oma juba eelpool viidatud 20.02.2020 kirjas.

Samuti selgitas vastustaja oma vastuses seda, miks ta vaatamata sellele seisukohale oli nõus

EKV vähendamisega juurdepääsuteede osas Ülgase külas. Vastustaja tõi välja, et kuigi ka seal

ei ole juurdepääsuteid ÜP kaardile kantud, on seal olemas kehtiv Koljunuki maaüksuse

detailplaneering ning määratud hoonestusaladega kinnistud. Lisaks on osaliselt EKV-s

paiknevate kinnistute laiuseks keskmiselt 50 m, ala on selgelt piiritletud ja seal esinevad

looduskooslused on sarnased. Kõik see kokku võimaldas vastustajal hinnata konkreetsete

kinnistute põhiselt mõjusid võimalike juurdepääsuteede osas ja vähendada kohtu hinnangul

õiguspärastest kaalutlustest lähtudes EKV-d.

24. Kohus leiab, et alusetud on kaebaja väited, et vaidlustatud otsus on vastuolus kohaliku

omavalitsuse enesekorraldusõigusega asustuse suunamisel, sh asustuse suunamisel

piirkondadesse, kus on juba olemas ühisveevärk ja -kanalisatsioon.

24.1. Kohus märgib kõigepealt kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse argumenti

hindama asudes, et Põhiseaduse § 154 garanteerib KOV enesekorraldusliku õiguse, sätestades

samas siiski klausli, et enese-korralduslikku õigust realiseeritakse kooskõlas seadusega. Kohus

märgib, et vaidlust ei ole küsimuses, et asustuse suunamine on üks osa kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõigusest. Sellel õigusel on ka mitmesuguseid tegelikkuses olemasolevaid

piiranguid alates looduslikest tingimustest (ilmselgelt peavad näiteks looduslikud tingimused

sihtkohas vastama inimasustuse jaoks vajalikele miinimumnõuetele) ja lõpetades seadusandja

poolt erinevatel eesmärkidel seatud piirangutega.

24.2. Tänapäeval ei ole kellelgi kahtlust, et looduskaitselised piirangud on ühtedeks laiema

avalikkuse huve väljendavateks piiranguteks, mis on põhiseaduses sätestatud kvaliteetse

(elu)keskkonna säilitamise nõudest tulenevalt ja muuhulgas suunatud tasakaalustama ka

kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust.

24.3. Käesolevasse asja puudutavalt on selliste piirangute kõige konkreetsemaks näiteks LKS

§ 38 lg 3, mis otsesõnu keelab ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste

ehitamise. Absoluutne ehituskeeld oleks siinkohal siiski liiga piirav ja ei arvestaks ühiskonna

elulisi vajadusi ning seetõttu on seadusandja LKS §-s 40 ette näinud võimaluse kehtestatud

ehituskeelu leevendamiseks. Selleks, et tasakaalustada kohaliku omavalitsuse ülesehitus- ja

toimimisloogikast tulenevalt üldiselt enese- ja ainult oma territooriumil elavate inimeste huvide

keskset lähenemist laiemate (maakondlike, üleriiklike jmt) huvidega, on seadusandja

määratlenud ära eesmärgid ja asjaolud, mida on vajalik vastava soovi korral arvesse võtta

(näiteks LKS § 40 lg 1).

24.4. Teiseks on kohalikust kogukonnast laiema avalikkuse huvide tagamiseks vastavate

otsuste langetamine pandud sõltuvusse seaduses otsesõnu mainitud loodukaitseküsimustele

spetsialiseerunud riikliku keskvõimuorgani (Keskkonnaameti) kaalutletud nõusolekust ehk on

seatud

seaduslik

piirang

kohaliku

omavalitsuse

tegevusvabadusele

ja

ka

tema

enesekorraldusõigusest tulenevale võimalusele asustuse suunamiseks. Käesoleval ajal ei ole

kahtluse alla seatud sellise piirangu põhiseaduslikkust.

Kohus märgib, et sellega piiranguga on seadusandja üheselt mõistetavalt seadnud

keskkonnakaitselised huvid põhiseaduslike väärtuste nimekirjas kõrgemale kohale võrreldes

kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguses sisalduva õigusega suunata asustust oma

territooriumil. Samas on seadusandja piiranud menetluslike nõuetega ka riigi täitevvõimu

asutuste võimalust suvaotsuste tegemiseks, vaid nõuab nende otsuste põhjendamist ja

võimaldab vajadusel kohalikul omavalitsusel pöörduda keskvõimu tegevuse kontrollimiseks

halduskohtusse.

24.5. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on vastustaja esitanud usutavad ja arusaadavad

põhjused, miks ta ei anna nõusolekut kaebaja väljendatud soovile EKV vähendamiseks.

Keskkonnaamet on oma vaidlustatud otsuses ja vastuses kaebusele selgitanud, et kuigi teede-

ning tehnovõrkude olemasolu on EKV vähendamist toetavaks asjaoluks, tuleb lõppotsuses

arvestada ka teisi LKS § 40 lg 1 sätestatud asjaolusid. Ainuüksi olemasolevad juurdepääsuteed

ning tehnovõrgud ei taga, et kinnistutele ehitamisega ei kaasneks negatiivseid mõjusid ranna

või kalda looduskooslustele, ei suureneks inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju (arvestades

mitte ainult ehitus-, vaid ka kasutusaegsete mõjudega), ei muutuks piirkonnale omane

asustusstruktuur või ei halveneks vaba ligipääs veekogu kaldale. Keskkonnaamet on selgitanud,

kuidas uute elamute rajamine piirkonda muudab selle üldist kasutamist ja keskkonda. Lisaks

on vastustaja õigustatult välja toonud, et sugugi mitte kõikides kaebaja siinkohal välja toodud

joonistel toodud asukohtades on olemas ühisveevärk ja –kanalisatsioon - näiteks märgib

vastustaja, et kaebaja välja toodud joonistel 5, 16, 18, 22, 24, 30-32, kus ehitisregistri andmetel

ühisveevärk- ja kanalisatsioon esineb vaid osaliselt või on puuduv ning isegi ühisveevärgi

olemasolu korral on kanalisatsioon tihtipeale lokaalne.

24.6. Kohus peab põhjendatuks ka vastustaja seisukohta, et nende erahuvides rajatavate

juurdepääsuteede osas, mille vajadust ja paiknemist ei oska ÜP menetlemise ajal prognoosida

ei omanikud ega KOV ise, ei ole vastustajal võimalik kaebajale soodsat otsust langetada, sest

puuduvad vajalikud andmed kaalutlusotsuse tegemiseks.

Kohus märgib, et tegelikult annab kehtiv LKS siinkohal ka lahenduse kaebaja murele, sest LKS

§ 40 lg 4 p 2 loob otseselt võimaluse vajadusel tekkinud probleem lahendada konkreetselt

üldplaneeringut

muutva

detailplaneeringu

menetluses.

Olukorras,

kus

ainult

detailplaneeringumenetlus on otsuse langetamiseks vajalikku detailset teavet koondav

menetlus, on selle menetluse kasutamine õigustatud. Kohus märgib siinkohal, et

detailplaneeringu menetlus ei pea käsitlema ainult ühte ehituskrunti (kinnistut) ja hõlmates

sellesse suurema arvu ühes piirkonnas asuvaid kinnistuid, vähendab see ka vastustaja

väljatoodud halduskoormust.

Lisaks eeltoodule märgib kohus, et vastustaja on õigustatult viidanud ka asjaolule, et avalikult

kasutatavate teede rajamisele, mis on ette nähtud kehtestatud detail- või üldplaneeringus, ei

laiene tulenevalt LKS § 38 lg 5 p-st 10 sama LKS paragrahvi lõikes 3 ette nähtud ehituskeeld

ja selle vähendamisenõusolekut ei ole vaja taotleda.

24.7. Kohus leiab, et kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega seotud küsimustes

kokkuvõtvalt, et vastustaja on õigustatult leidnud, et käesoleval juhul kaaluvad

keskkonnakaitselised huvid selgelt üles arendajate huvid eraisikute huvides elutingimustena

ahvatlevat ja kaunist soodsat looduslikku keskkonda kasutada ja sellelt olulist tulu teenida.

Kohus märgib, et kohus leiab, et seadusest ja asjaoludest tulenevalt on vastustaja siinkohal

õiguspäraselt keeldunud KOV-ile soodsama otsuse langetamisest ja järginud seaduse nõudeid.

11.7.5.

25. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustaja on jätnud arvestamata ja kajastamata

avalikkusele kaasnevad mõjud seoses EKV vähendamise taotlusega nn. Laheranna piirkonnas.

25.1. Kõigepealt on vastustaja siinkohal õigustatult välja toonud selles piirkonnas asuvate ja

Jõelähtme valla omandis olevate kinnistutega seotud faktilise olukorra, millest nähtub, et

Laheranna 2 (katastritunnus 24505:001:1068) ja Ihasalu külas paiknevate Jõesuu puhkealade

kinnistute

(katastritunnustega

24505:001:0247,

24505:001:1069,24505:001:1098,

24505:001:1073,24505:001:1074, 24505:001:1075 ja 24505:001:1076) osas ei ole vald

taotlenud erinevatel põhjustel EKV vähendamist. Selle asjaolu üle vaidlust ei ole.

25.2. Valla tegelik huvi EKV vähendamiseks seostub eelkõige Jõesuu külas oleva Laheranna

kinnistuga (katastritunnus 24505:001:0249 ), mille puhul on tegemist väike-elamu ja

puhkeotstarbelise maa-alaga (EP), millele võib ÜP seletuskirja kohaselt rajada ka

ühiskondlikke ehitisi.

Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja on oma otsust EKV-d selles piirkonnas mitte vähendada

põhjendanud vaidlustatud otsuse III ptk punktis 7. Kohus leiab, et vastustaja on otsuses ja ka

vastuses kaebusele õigustatud asunud seisukohale, et LKS § 40 lg 1 kohustab teda arvestama

EKV vähendamise taotluse hindamisel eelkõige ranna ja kalda kaitse-eesmärke ning lähtuma

seda tehes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja

tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Avalikkusele tekkivad mõjud, mis on vastuolus

ranna- ja kalda kaitse-eesmärkidega, võib seejuures täielikult arvestamata jätta ka kohtu

hinnangul juhul, kui need on suunatud eelkõige erahuvide järgimisele ja kahjustavad suure

tõenäosusega ranna- ja kalda kaitse-eesmärkidega hõlmatud avalikke huve.

25.3. Kohus leiab, et vastustaja on õigustatult asunud seisukohale, et käesoleval juhul on valla

peamine huvi sellel kinnistul arendada tema omanduses oleval ranna- ja kalda kaitsetsoonis

asuval kinnistul välja uus eramupiirkond ja sellega edendada eelkõige sinna elama asuvate

isikute erahuve kaunis looduslikus keskkonnas elamiseks. Vastustaja on õigustatult välja

toonud, et selline huvi on ilmselgelt vastuolus avaliku huviga omada rannale ja kaldale vaba

ligipääsu, kasutada ranna ja kalda (ka selle metsaala) puhkevõimalusi ning säilitada seal asuvaid

looduskooslusi. Vastustaja õigustatud seisukoht on kaheldamatult ka see, et avalikku huvi

iseloomustab eelkõige selle kättesaadavus igaühele, mitte ainult kitsamale (ja rahakamale)

tarbijate grupile.

25.4. Kohus peab siinkohal vajalikuks veel märkida, et isegi oluliste leevendusmeetmete

rakendamisel (tavalisest suurem eramukruntide miinimumsuurus, kruntide aedadega piiramise

keeld, hoonestuse asukohtade hajutatud paigutamine jne.) muutub hetkel täielikult avalikkuse

kasutada olev metsaala kasutamine tavainimestele oluliselt piiratumaks ja senine ainult

looduslike takistustega piiratud ligipääs merele oluliselt piiratumaks. Samuti on üldteada

asjaolu, et maaomanikud on eriti oma privaatsuse tagamiseks veekogude ääres rakendanud

mitmesuguseid ja sageli ebaseaduslikke meetmeid isegi avalikkuse ligipääsu takistamiseks

kallasrajale. Põhimõtteliselt ei ole välistatud ka sarnane käitumine kavandatavas eramurajoonis

väljaspool õuealasid.

Lisaks eeltoodule piiraks väga suure tõenäosusega arendatava elurajooni ala tegelikku

kasutamist avalikkuse poolt Eesti ühiskonnas küllaltki üldiselt aktsepteeritud kultuuriline tava

hoida küllaltki suurt distantsi ja mitte rikkuda teiste inimeste kodurahu. Vaatamata planeeritava

ala kruntide suurusele, hakkab ka see positiivselt hinnatav tava tõenäoliselt oluliselt piirama

seadusega tagatud igameheõigust liikuda erametsas (eraomanike kinnistutel), ja seda isegi siis,

kui planeeringuga piirata võimalust oma krundil avalikkuse liikumise tõkestamiseks. Lisaks on

selge, et selline korraldus võib paratamatult põhjustada täiendavaid konflikte maaomanike ja

puhkajate vahel.

25.5. Kohus leiab eeltoodut arvesse võttes, et tal puudub alus pidada vastustaja kaalutlusi ja

põhjendusi EKV vähendamiseks keeldumiseks sellel alusel õigusvastaseks. Kohus lisab, et

käesolevas osas toodud kaalutluste üldisemat tunnustamist seoses ranna ja kalda kaitsealadele

seadud ehituskeeluvööndiga näitab ka asjaolu, et Riigikogu lükkas tagasi mitme fraktsiooni

saadikute ühiselt esitatud eelnõu, mille eesmärgiks oli oluliselt muuta senist seadusandja

sätestatud poliitikat rannaaladele ehitamisel ja võimaldada senisest oluliselt laiaulatuslikumat

ja piirangutevabamat ehitustegevust senistel ehituseeluvööndi aladel. Kuni vastava riikliku

poliitika ja õigusruumi muutmiseni ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et

ehituskeeluvööndi vähendamist õigustab ainuüksi kohaliku omavalitsuse soov suurendada oma

elanike arvu atraktiivses keskkonnas elamuarenduse arendamiseks.

26. Kohus ei nõustu kaebaja üldise väitega, et asjaolu, et ehitada on võimalik ka väljapoole

EKV-d, ei anna iseenesest alust EKV-d vähendamata jätmiseks. Kaebaja on viidanud seda

väidet esitades joonistel nr 17 ja 18 (esitatud kaebuse lisades nr 24-25) näidatud olukordadele.

Kohus nõustub siinkohal kaebajaga osaliselt selles, et ainuüksi teoreetiline võimalus ehitada

samal kinnistul väljaspool EKV-d ei anna alust tagasi lükata EKV vähendamise taotlus.

Samas on vastustaja siinkohal õigustatult välja toonud, et EKV vähendamist sellises olukorras

ei saa ka eeldada. Õige on vastustaja seisukoht, et sellistes olukordades peavad siiski esinema

erakorralised asjaolud (milleks ei ole lihtsalt kinnistuomaniku soov ehitada EKV alale), mis

võimaldaks põhjendada LKS § 38 sätestatud üldise ehituskeelu reegli muutmist. Ka kohtu

hinnangul on EKV vähendamine sellisel juhul põhjendatud eelkõige olukordades, kus kinnistu

piirid ei võimalda ehitustegevust realiseerida väljapoole EKV-d ning EKV-s on võimalik

ehitustegevust teostada ranna või kalda kaitse eesmärke kahjustamata.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et asjaolu, kas kinnisasjal on võimalik ehitada ka väljaspool

EKV-d, on EKV vähendamise kaalumisel igati asjakohane ja sellel võib olla, arvestades muid

asjaolusid, ka otsustav tähtsus lõpliku kaalutlusotsuse tegemisel. Kohus leiab, et sellise asjaolu

arvestamisega otsustavana EKV vähendamise taotluse suhtes otsuse langetamisel ei ole

vastustaja rikkunud ei seaduses sätestatud nõudeid ega oma kaalumiskohustust.

27. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kinnistu sihtotstarbe muutmisel ei võiks vastustaja

muuhulgas ka varasemale kinnistu sihtotstarbele tuginedes (käesoleval juhul siis

maatulundusmaa sihtotstarbe muutmisel elamumaaks) keelduda EKV vähendamisest. Kohus

leiab sarnaselt vastustajaga, et mitteelamumaa sihtotstarbega kinnistu omanik ei saa eeldada ja

tal puudub õigustatud ootus, et maa sihtotstarvet on igal juhul võimalik muuta elamumaaks ja

realiseerida seal omaniku poolt soovitavat ehitusõigust. Seda ei saa omanik eeldada isegi

olukorras, kus kinnistule ei ulatu rannast või kaldast tulenev EKV. Piiratud ehitusõigusega alal

kinnistu omandanud isik saab veel vähem omandiõiguse puutumatusele tuginedes eeldada, et

avalikes huvides seatud piirangut (nagu EKV seda on) peab olema igal juhul võimalik tema

kasuks muuta. Kohus märgib, et vaatamata sellise asjaolu arvestamise võimalusest kitsenduste

muutmisel, tuleb siinkohal vastustajal kindlasti kaaluda ka muid asjaolusid. Maatulundusmaa

sihtotstarbega kinnistutel on sellisteks asjaoludeks kindlasti ka näiteks kinnistu looduslik

seisund ja ka seni piirkonnas varasemalt väljakujunenud asustus.

Asjaolu, et vastustaja on neid seisukohti otsustamisel arvesse võtnud ja ei ole ainuüksi kinnistu

sihtotstarvet arvestades alati keeldunud EKV vähendamisest, näitavad ka vastustaja toodud

näited kinnistutest, kus on nõustutud maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel EKV

vähendamisega (Kostiranna külas Hindreku, Peetri tee 11 ja 15, Kostiranna tee 7, Kostiranna

tee 17/32, Eest-Piganeeme ja Taga-Piganeeme kinnistutel, ning Neeme küla lääneosas

Tuuleranna ja mitmete Metsamarja põik kinnistutel).

28. Kohus leiab, et alusetud on kaebaja etteheited vastustajale veekaitsevööndi ebaõige

sisustamise kohta. Vastustaja on kohtu hinnangul selgitanud õigesti, et lisaks VeeS § 118 lg 2

tuleb erandjuhtudel veekaitsevööndi sisustamisel arvestada ka LKS § 35 lg-des 4 ja 5 toodut.

Nendes sätestatud juhtudel koosneb veekaitsevöönd 1) üleujutatavast alast ja LKS §-des 37-39

sätestatud vööndi laiusest või 2) kaldaastangu alla kuni veepiirini jäävast alast ja LKS §-des 37-

39 sätestatud vööndi laiusest. Lisaks on vastustaja arvestanud vaidlustatud otsuse langetamisel

nähtuvalt selle sisust vastavates punktides ka veekaitsevööndi eesmärkidega EKV

vähendamisest keeldumisel.

29. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohtadega, mis puudutavad ebaseaduslike ehitiste

võimaliku seadustamise arvestamist või arvestamata jätmist.

29.1. Kõigepealt märgib vastustaja siinkohal põhimõtte tasandil õigustatult, et ebaseaduslike

ehitiste seadustamise või likvideerimise küsimuse otsustamine kuulub eelkõige kohaliku

omavalitsuse kompetentsi ja tal puudub selles küsimuses võimalus teha kohustuslikke

ettekirjutisi, kuidas menetlust läbi viia ja otsustada ning asuda selle küsimuse otsustamisel

sisuliselt kohaliku omavalitsuse rolli täitma.

29.2. Vastustaja on kohtu arvates igati õiguspärasel seisukohal, et EKV vähendamise taotluste,

mille sisuks on ebaseaduslike ehitiste seadustamiseks võimaluse loomine, lahendamisel lähtub

ta põhimõttelisest hinnangust kas ebaseadusliku ehitise rajanud isik oleks saanud ehitise

rajamiseks nõusoleku, kui seda oleks ehitamisele eelnevalt küsinud (vaidlustatud otsuse ptk II

lk 14). Vastustaja toob selgitusena välja, et otsuse langetamisel arvestab ta kaalumisel lisaks

sellele ka muid LKS § 40 lg 1 toodud tingimusi.

29.3. Kohus nõustub seoses ebaseaduslike ehitiste seadustamise võimalusega vastustaja

seisukohaga, et selles küsimuses on seadusandja LKS § 38 lg-s 9 sätestatut arvestades

väljendanud selgelt, et ebaseadusliku ehitise omanikul ei teki õiguspärast ootust ehitamise

õiguspärasuse suhtes isegi juhul, kui KOV on küll väljastanud ehitusõiguse, kuid on seda teinud

vastusolus LKS §-s 38 sätestatuga. Seega ei saa ehitise omanik sellisel juhul eeldada, et tal

tekib võimalus ehitis seadustada.

29.4. Kohus ei nõustu eeltoodu tõttu ka ebaseaduslike ehitiste seadustamise küsimuses

väljendatud kaebaja seisukohaga, et 10-15 aasta möödumisel ei ole võimalik enam selliste

ehitiste likvideerimine tulenevalt õiguspärase ootuse printsiibist, sest seadusandja on seoses

EKV regulatsiooniga otsesõnu sellise ootuse tekkimise välistanud.

29.5. Kohus märgib, et kaheldamatult on vastava menetluse läbiviimine ja pikemat aega

kasutuses olnud hoonete likvideerimisotsuse langetamine psühholoogiliselt raske nii otsustajale

kui ka puudutatud isikule, kuid see ei tähenda, et selliseid otsuseid ei peaks langetama ja

vajadusel ka ellu viima.

Lisaks õigusvastase olukorra likvideerimisele annab selliste otsuste tegemine õiguspäraselt

käituvatele isikutele arusaamise, et nemad ei ole halvemas olukorras võrreldes õigusvastaselt

käituvate isikutega ning omab seetõttu ka olulist üldpreventiivset efekti.

29.6. Kohus märgib, et vastav menetlus eeldab loomulikult igal üksikul juhul kõigi asjaolude

arvestamist ja kaalumist ning vajadusel ka täiendava seisukoha küsimist vastustajalt ja

puudutatud isikutelt. Kohus märgib, et kohtu hinnangul oleks selliste otsuste põhimõtteliste

looduskaitseliste eelduste (võimalikud EKV leevendusmeetmed) toomine laiemas plaanis

üldplaneeringu kooskõlastamise tasemele, arvestades selle üldistustaset, ka õiguspoliitiliselt

selgelt vale. Asjaolu, et selliseid juhtumeid on senise ehitusjärelevalve nõrkuse tõttu olnud üpris

arvukalt, ei õigusta nendega tegelemise viimist üksikjuhtumi tasemelt üldplaneeringu tasemele,

mis võimaldaks kohalikul omavalitsusel läbi üldplaneeringu menetluse senised ebaseaduslikud

ehitised mugavalt seadustada. Selline otsus peab kohtu veendumusel olema igakordselt

põhjalikult ja kõiki asjaolusid arvesse võttes läbi kaalutud ja seadustamise teostamiseks peavad

olema tunduvalt tõsisemad põhjused, kui lihtsalt ehitise pikaajaline olemasolu.

30. Kohus leiab, et tal puudub põhjus vaidlustatud otsuse tühistamiseks ka lähtudes

kaebaja poolt üksikute alade suhtes välja toodud vastuväidetele otsusele. Kohus leiab oma

seisukohta üksikute alade osas kokku võttes, et vastustaja on nii vaidlustatud otsuse,

kohtumenetluse ajal peetud kompromissiläbirääkimiste tulemustest lähtuvas otsuses kui

ka täiendavates seisukohtades kohtu jaoks veenvalt, arusaadavalt ja põhjendatult välja

toonud oma seisukohad ja põhjendused EKV vähendamisest keeldumiseks. Järgnevalt

käsitleb kohus neid vajalikul määral detailsemalt.

31. Kohus märgib, et kõigepealt ei ole kaebaja oma kaebuses ja selle täiendustes esitanud

sisulisi argumente ala 1 EKV vähendamisest keeldumise suhtes, mistõttu puudub kohtul

võimalus siinkohal vaidlustatud otsuse sisuliseks analüüsiks ja kohus saab selle ala suhtes

nentida ainult seda, et kaebaja ei ole siinkohal esitanudki sisulist ja põhjendatud taotlust

EKV vähendamise õigusvastasuse tuvastamiseks.

32. Alad nr 2-3 - Uusküla

32.1. Kohus leiab, et vastustaja on oma põhilised seisukohad nende suhtes toonud vaidlustatud

otsuses (lk 22-27) ja 01.12.2021 täiendavas otsuses (lk 3-6). Kohus nõustub nendes otsustes

tooduga ja ei korda siinkohal neid detailselt. Kohus peab vajalikuks välja tuua, et

Keskkonnaamet vastustajana on kohtu hinnangul põhjendatult leidnud, et nende alade puhul

omab otsustavat tähtsust vajadus säilitada rannal asuvad looduskooslused ja see eesmärk kaalub

sisuliselt üles EKV vähendamise taotlustes toodud põhjendused. Vastustaja on selgesti välja

toonud, et looduskoosluste säilitamiseks on vajalik piirata inimtegevuse mõju, sest ala 2-3

kinnistute hoonestamine eeldab puude raiet hoonete, õue- ja parkimisalade ja liikumisteede

rajamiseks, mistõttu ehitustegevusega kaasneb seni hoonestamata kinnistutel selgelt negatiivne

mõju looduskooslustele. Ka isegi juhul, kui säilitatakse tammed jt väärtuslikud puud, säilivad

need arendusalade piires vaid üksikpuude, mitte tervikliku metsakooslusena. Seega metsamaa

pindala väheneks kogu EKV vähendamise ala ulatuses. Inimtegevuse (ehitustegevuse)

lubamine kaebaja poolt soovitud ulatuses tooks paratamatult kaasa ka looduskoosluste täieliku

hävinemise Nuudi tee 70, Nuudi tee 66 ja 68 kinnistutel kogu taotletava EKV vähendamise

ulatuses.

Vastustaja toob oma vastuses kaebusele eraldi välja, et siinkohal ei ole kohane spekuleerida ka

raieõigusega, sest raadamiseks ja sellega kaasnevaks lageraieks puudub praegu tulenevalt

ehitusõiguse puudumisest õigus ja seetõttu saab kinnistutel teostada ainult turbe-, hooldus-,

valik- ja trassiraiet, mis ei võimalda ulatuslikku väärtuslikemate metsakoosluste raiet.

32.2. Lisaks eeltoodule on vastustaja selgitanud oma 01.12.2020 otsuses punktis 1.2. Kordoni

kinnistuga seotut ning järeldanud kokkuvõtvalt, et „Arvestades ehitustegevuseks vajaliku puude

raadamise ulatust, kaasneks Kordoni kinnistu lõunaosa hoonestamisel senini säilinud ning

ehitustegevusest puutumatu tervikliku metsa-ala pindala killustamine ning vähenemine. Selline

tegevus ei ole kooskõlas ranna-kaitse eesmärgiga lähtuvalt looduskoosluste säilitamisest (olles

olemasolevatele looduskooslustele selgelt negatiivse mõjuga). Ühtlasi kaasneb kinnistu

aktiivsesse kasutusele võtmisest (nii ehitus- kui ka hilisema ala kasutustegevusega) tuleneva

looduskooslustele esineva negatiivse mõju nihkumist mere suunas (sh ka niiskusrežiimi

muutmisest tulenevad mõjud) võrreldes EKV vähendamise nõusolekuga ulatuses, mis anti

03.07.2020 kirjaga. Sealjuures ei muuda mõjude ulatust asjaolu, et Kordoni kinnistu näol on

tegemist eraomandis oleva kinnisasjaga, nagu on välja toodud käesoleva EKV vähendamise

taotluse põhjendusena. Eeltoodule tulenevalt kaasneb EKV vähendamisega Kordoni kinnistu

lõunaosas negatiivne mõju rannal esinevatele looduskooslustele.“.

32.3. Seoses kaebaja väitega, et EKV vähendamata jätmise korral ei ole tal võimalik antud

asukohta puurkaevu rajada, leiab vastustaja , et see seisukoht ei vasta tõele. Nimelt on viidatud

detailplaneeringu näol tegemist juba kehtestatud detailplaneeringuga, mistõttu puurkaevu osas

rakendub sellele LKS § 38 lg 5 p-st 8 tulenev EKV erisus, mille kohaselt EKV ei laiene

kehtestatud detailplaneeringuga kavandatud tehnovõrgule ja –rajatisele.

32.4. Vastustaja on kohtu hinnangul õigesti välja toonud ka asjaolu, et kaebaja viidatud

Harjumaa Keskkonnateenistuse detailplaneeringu kooskõlastamise kirja (II tl 28) näol ei ole

tegemist EKV vähendamise nõusolekuga, kuna selleks pidi andma sel ajal kehtinud ranna ja

kalda kaitse seaduse § 6 lg 2 kohaselt nõusoleku keskkonnaminister mitte Harjumaa

keskkonnateenistuse juhataja kohusetäitja.

33. Ala 4 – Saviranna küla

33.1. Kõigepealt märgib kohus, et vastustaja on selgitanud vastuses kaebusele, et võrreldes

kaebaja taotlusega täiendav EKV vähendamise nõusolek Saviranna tee 158 a ja 160 a osas on

tingitud eelkõige nende kinnistute puhul nendele iseloomulikust looduskooslusest,

väljakujunenud asustusest ning juba avaldunud inimmõjust ehitustegevuse näol . Samuti on

vastustaja selgitanud, et lõpliku otsuse EKV vähendamise osas teeb kaebaja, kes on vaba

otsustama, kas ta seda soovib teha või mitte. Vastav otsus vastustaja poolt on tehtud ka selleks,

et anda võimalus kaebajale kaaluda neil kinnistuil ebaseaduslike ehitiste seadustamist.

Sisuliselt samad põhjendused kehtivad ka kaebaja välja toodud Kalda tee 44 kinnistu osas.

33.2. Kohus nõustub vastustajaga et Kalda tee 27-Kalda tee 38 osas oli osaline vähendamine

põhjendatud ja vajalik, et tagada loodulikult esineva kõrge astangu stabiilsus. Lisaks võttis

vastustaja sellise otsuse tegemisel arvesse olemasoleva ehitusjoone (vaidlustatud otsus III ptk

punktid 3.4 ja 3.6. Kohus ei näe, et need kaalutlused oleks õigusvastased.

33.3. Kohus leiab, et õiguspärane oli vastustaja otsus ka seoses Tamme kinnistuga, mille EKV

vähendamisest vastustaja keeldus. Vastustaja on välja toonud, et nimetatud kinnistu on olnud

ajalooliselt hoonestamata, valdavalt looduslikus seisundis ja sellele kasvab väga väärtuslik

tamme-puistu, ehitustegevus tooks kaasa raadamisvajaduse ja ehitiste hilisema kasutamisega

suureneks tallamiskoormus. Need kaalutlused on kohtu hinnangul piisavad ja õigustavad EKV

vähendamisest piirdumist.

33.4. Vastustaja on seoses Saviranna tee 130 ja Nuudi kinnistu osas leidnud kohtu hinnangul

õiguspäraselt, et EKV vähendamiseks annab aluse võimalus ehitada ka väljaspoole EKV-d.

Kohus on seda temaatikat täpsemalt käsitlenud käesoleva otsuse punktis 26.

34. Ala 5 - Ülgase küla

34.1. Kaebaja on seoses Ülgase külas EKV vähendamise taotlusega leidnud, et vastustaja on

jätnud arvestamata juba varem kehtestatud DP ja asjaolu, et meri on söönud ära osa kaldast,

millest tulenevalt on osa DP-ga ettenähtud õuealadest sattunud EKV-sse. Vastustaja selgitab,

et kohalik omavalitsus peab arvestama ehituslubade väljastamisel kehtiva seadusega ja

looduses olevate asjaoludega (HMS § 54) ka juhul, kui looduslike protsesside tagajärjel on

EKV nihkunud sisemaa suunas. Lisaks leiab vastustaja, et jätkuvalt on ehitusõigust võimalik

realiseerida arvestades kruntide suurust ja ehitusõiguse ulatusest. Seega ei ole siin sisuliselt

rikutud kellegi õigusi. Samuti on vastustaja lubanud osade kruntide (Nuki põik 3 , Nuki põik 5,

Nuki põik 7, Nuki tee 13, Nuki tee 5, Nuki tee9, Nuki tee 1, Loode tee 2, Loode tee 4, Loode

tee 6 ja Loode tee 24) osas EKV-d täiendavalt vähendada oma 01.12.2020 otsusega.

Kohus leiab, et vastustaja vastuväited ja selgitused on asjakohased ja kehtiva õigusega

kooskõlas.

34.2. Teiseks leiab kaebaja, et vastustaja on sisuliselt teostanud nn abstraktse EKV

vähendamise lubades EKV-d vähendada teadmata asukohaga kinnistusiseste juurdepääsuteede

loomiseks.

Kohus on käsitlenud vastustaja selgitusi seoses EKV abstraktse vähendamisega ja ka

seonduvalt Ülgase külaga käesoleva otsuse punktis 23 ja ei korda neid seisukohti siinkohal.

34.3. Lisaks eeltoodule on vastustaja selgitanud oma 01.12.2020 otsuses kohtu hinnangul igati

asjakohaselt ka miks ta ei nõustu EKV vähendamisega Nuki põik 1, Nuki põik 2, Nuki põik 4

ja Nuki tee 6 kinnistute ning Koljunuki parkmetsa kinnistu lõunaosast moodustavate

positsioonide 14 ja 15 (aadressi ettepanek vastavalt Väike-Nuki tee 2 ja Väike-Nuki tee 4)

hoonestusalade ulatuses. Vastustaja toob otsuse punktis 2.6 välja, et nendel kinnistutel on

säilinud metsakooslused, mis eeldab ulatuslikku puude raiet kinnistute hoonestamiseks ning

tehnovõrkude rajamiseks, samuti kaasneks õueala tekkimisega täiendav puude raie vajadus,

kõrgetasemelise õueala moodustamiseks võib olla vajalik intensiivistuv maapinna

kuivendamine või osaline täitmine. Samuti selgitab vastustaja selles otsuse, millised

ehitusõigused ja mis määral seoses EKV-ga kehtivad täiendavalt seoses varasemate

planeeringutega (p 2.6.).

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et käesoleval juhul on vastustaja esitatud kaalutlustest

lähtudes langetatud otsus Ülgase küla puudutavas osas õiguspärane.

35. Ala 6 - Kostiranna küla

35.1. Kohus leiab, et vastustaja ei ole õigusvastaselt keeldunud Kostiranna külas Nuudi tee 10

/Ranna (kaebuses ekslikult Raja tee 10/Ranna) kinnistu (24504:004:0021) osas EKV

vähendamisest kinnistu õueala osas kinnistu piirini. Vastustaja vähendas EKV-d antud kinnistul

kuni veekaitsevööndini ja veekaitsevööndisse jäävas osas hoonete kontuurini. Vastustaja

põhjendas oma otsust vajadusega vältida täiendavate ehitiste ehitamist veekaitsevöödisse

eesmärgiga vältida ranna erosiooni ja hajuheiteid. Lisaks tõi vastustaja välja, et hetkel

olemasolevate hoonete puhul neid mõjusid ei kaasne, kuid EKV soovitud ulatuses

vähendamisega nõustumise korral, mille eesmärgiks on KOV-il soov tihendada

asustusstruktuuri, võiks kaasneda asustusstruktuuri mõningane nihkumine veekogu suunas ja

lisaks tuleb arvestada ka üleujutusriskiga osade kinnistute puhul (mille hulka kuulub ka Nuudi

tee10/Ranna). Sellised kaalutlused on igati loogilised ja seaduspärased.

35.2. Seoses kaebaja väitega, et vastustaja on käsitlenud metsamaad Hindreku, Kostiranna tee

17/32 ja Eest-Piganeeme kinnistutel ja vähendanud EKV-d 100 meetrile, kuigi metsamaad

nimetatud kinnistutel ei ole, märgib kohus järgmist.

Vastustaja on oma vastuses välja toonud, et Eesti 2020. aasta põhikaardi kohaselt on Hindreku,

Kostiranna tee 17/32 ja Eest-Piganeeme kinnistutel kujutatud piiranguvööndiulatuses

metsamaa kõlviku esinemine. Lisaks on kaebaja ise oma 22.06.2020 kirjas nr 7-3/2415 (vastuse

lisa 12) taotlenud EKV vähendamist Hindreku kinnistul (mh selle metsamaal) ja vastustaja

nõustus vastava taotlusega oma 21.08.2020 kirjas nr 7-13/2010676-2 (vastuse lisa 13). Kohus

nõustub, et siinkohal esineb vastuolulisus kaebaja enda poolt metsamaa erisuse tõlgendamisel.

Erandit poleks ju vaja, kui metsamaad Hindreku kinnistul ei oleks.

35.3. Kohus märgib, et alusetu on ka kaebaja etteheide, et arusaamatuks jääb EKV vähendamise

ulatus Taga-Piganeeme kinnistu osas. Kohus on juba eelnevalt nõustunud vastustajaga

üldküsimusi käsitledes selles, et võimalike ebaselguste puhul oli ja on kaebajal jätkuvalt

võimalus pöörduda vajaliku seletuse saamiseks. Samuti on vaidlustatud 03.07.2020 otsuse

punktis 5.6 (lk 45) EKV vähendamise nõusolek Taga-Piganeeme kinnistu osas sõnastatud kohtu

arvates lõppastmes arusaadavalt, sest kinnistu idapiir saab olla ainult kinnistu asukohta arvesse

võttes selle idapoolses küljes paiknev piir. Kostiranna tee 15 (kaebajal kaebuses ilmselt

ekslikult Kostivere 15) osas selgitas vastustaja, et otsuse punktis 5.6 (lk 45) on siiski tekstist

nähtuvalt vähendatud EKV-d veekaitsevööndi piirini ja see on kantud ka kaardile. Kohus

möönab siinkohal, et otsuse vastava punkti sõnastus ei ole kõige paremini õnnestunud, kuid

leiab, et asja süstemaatiliselt tõlgendades ja otsusele lisatud vastavat kaarti lähemalt uurides, on

võimalik eeltoodud kinnistutega seotud EKV vähendamise piir kindlaks teha. Lisaks eeltoodule

oleks vägagi tõenäoline, et otsuse selles osas uuesti langetamiseks kohustamisel tuleks otsus

sisuliselt samasugune ja tulenevalt HMS §-st 58 puudub vajadus otsuse kehtetuks

tunnistamiseks, eriti veel arvestades seda, et tegelikkuses on otsus sisuliselt kaebajale

vastuvõetav.

Eeltoodu põhjal jõudis kohus järeldusele, et Kostiranna küla osas ei ole vastustaja

õigusvastaselt keeldunud EKV vähendamisest vähemalt kaebaja välja toodud osas.

36. Ala 7 - Manniva küla

36.1. Manniva külas EKV vähendamisest soovitud mahus keeldumist analüüsides märgib

kohus kõigepealt, et vastustaja viitab õigesti asjaolule, et kaebaja ei ole kaebuses tõepoolest

välja toonud sisulisi põhjendusi, miks vastustaja oleks pidanud nõustuma suuremas ulatuses

EKV vähendamisega kui 03.07.2020 otsuses. Vaidlust ei ole selles, et Manniva külas on

mereäärne ala valdavalt roostikuline, seda on ÜP materjalides korduvalt määratud

üleujutatavaks alaks ja et alal olev 5 m kõrgune astang paikneb veepiirist enamuse küla osas

rohkem kui 200 m kaugusel.

Oma otsust üldiselt mitte vähendada EKV ala põhjendab vastustaja eelkõige sellega, et

astangualune ala on säilinud põhiliselt looduslikuna ning ehitustegevus eeldaks osaliselt

metsamaa raadamist ning astangualusel maal puuduvad ka tulenevalt selle soisusest enamiku

kinnistute osas juurdepääsuteed. Inimtegevusega kaasneksid ranna kaitse eesmärke kahjustavad

mõjud ning muutuks ka piirkonnale omane asustusstruktuur. Sellised mõjud kahjustavad

vastustaja hinnangul ranna kaitse eesmärke ja see on välja toodud 03.07.2020 otsuse III ptk-i

punktides 6.2-6.5 (lk 47-50).

36.2. Seoses EKV lähtejoonega märkis vastustaja, et ta jääb enda seisukoha juurde, mis

tähendab konkreetses kontekstis seda, et EKV lähtejooneks on korduva üleujutusala lõpujoon

(LKS § 35 lg 4 alusel). Samuti tuleb arvestada metsamaaga seotud piirkondi sellest joonest

tulenevalt.

36.3. Kohus leiab, et vastustaja on ka Manniva küla puudutavat otsuse osa korrektselt käsitlenud

ja andnud veenvad, arusaadavad ning seadusega kooskõlas olevad kaalutlused otsusele.

37. Ala 8 - Jõesuu küla

37.1 Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole üldises plaanis seda piirkonda käsitledes ja EKV

vähendamist otsustades sisuliselt arvestanud kehtiva Rannaveski detailplaneeringuga ja on

õigusvastaselt keelanud üleujutusalale ehitamise. Lisaks on kaebaja esitanud küsimuse, et kes

vastustab tekitatud kahju eest EKV vähendamata jätmise korra.

37.2. Vastustaja toob kõigepealt omakorda välja, et Jõelähtme Vallavolikogu poolt 25.06.1998

kehtestatud Rannaveski DP alal on varasemalt taotletud EKV vähendamist, kuid

keskkonnaminister leidis 08.12.199 kirjas nr 21-7/3240, et EKV vähendamine 60-100 meetrini

ning uue tiheasustusala loomine piirkonda ei ole põhjendatud. Vastustaja peab oluliseks ka

seda, et Rannaveski DP koostamisel ja kehtestamisel ei arvestanud kaebaja RanKS-s kehtinud

üleujutatavate alade eritingimustega ja eriti asjaoluga, et tulenevalt RanKS § 9 lg-st 6 laienes

üleujutatavatel aladel ehituskeeld kõrgveepiirini juhul, kui kõrgveepiir ulatub kaugemale kui

sama §-ga sätestatud suurused (ranna ja kalda EKV ulatus tavalisest veepiirist oli hajaasustuses

100m) .

Vastustaja toob välja, et tulenevalt Rannaveski DP seletuskirjast paiknes praktiliselt kogu

Rannaveski DP ala EKV-s ja ilma EKV vähendamise taotlemiseta ja nõusolekuta sellele

saamiseks ei oleks tohtinud ehitusõigust kehtestada ehk Rannaveski DP oli juba selle

kehtestamise ajal vastuolus RanKS-ga ning pärast LKS kehtima hakkamist oli lahendus

vastuolus ka LKS-ga. Kokkuvõtvalt on vastustaja arvates keelatud ehitusloa andmine

kinnistule, mis asub LKS kohases EKV-s.

37.3. Vastustaja on samuti välja toonud, et ta ei nõustu kaebaja seisukohtadega, mis puudutavad

EKV ulatust ja eriti seoses üleujutatavate aladega. Vastustaja toob kohtu hinnangul korrektselt

välja, et Maa-ameti geoportaali kaardirakenduse kaudu esitatav andmestik kitsenduste

kaardirakenduses ei ole ametlik ja lõplik ja selles esitatav ei ole mitmes punktis ja küsimuses

seadusele vastav teave, vaid ainult ülevaatlik informatsioon ning konkreetsetel aladel tuleb

EKV täpsel määratlemisel lähtuda mitte kitsenduste kaardil toodust, vaid seadusest.

37.4. Vastustaja selgitab oma vastuses ka eksimust seoses munitsipaalomandis oleva

Laheranna kinnistuga ja eraomandis oleva Ihasalu külas asuva Laheranna tee 1 kinnistuga ja

seda, et ta lähtepunkt Ihasalu küla Laheranna 1 kinnistu käsitlemisel munitsipaalomandis oleva

kinnistuna oli vale, ei muuda see lõppjäreldusi seoses EKV vähendamisega, sest mõlemal

kavandatava ehitustegevuse mõjud ranna EKV-le on ikkagi sisuliselt sarnased ja Laheranna 1

ja selle lähiala kinnistud on samuti ÜP kohaselt määratud samuti väike-elamu ja

puhkeotstarbelise maa-alaks (EP) kuhu võib ÜP seletuskirja kohaselt rajada ka ühiskondlikke

ehitisi.

Vastustaja toob välja, et Laheranna munitsipaalkinnistul kaasneksid EKV vähendamisega

negatiivsed mõjud ranna kaitse eesmärkidele ja et kinnistu suurust arvestades oleks võimalik

ehitustegevust realiseerida ka väljaspool ranna EKV-d. Põhjendatud on siinkohal vastustaja

väide, et see tooks ranna külastajatele vajaduse ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga seotud

teenuste tarbimiseks eemalduda rannast 100m kaugemale võrreldes ÜP-ga taotletust, kuid neid

teenuseid ei kavandatud niikuinii mitte rannale, vaid sellest vähemalt 100m eemale. Lisaks saab

supelranna teenindamiseks vajalikke avalikke rajatisi piirkonda rajada ka arvestades LKS § 38

lg 4 p 3 toodud erandit ehituskeelu kehtivuse osas.

37.5. Vastustaja selgitab täiendavalt ka asjaolu, et EKV määratlemisel tuleb lähtuda eelkõige

otsuses kirjalikult toodust ja otsusele lisatud kaardimaterjalil on ainult abistav funktsioon.

Vastustaja selgitab ka kohtu arvates põhjendatult, et tema arvates sisaldab 03.07.2020 otsuse

III ptk punkt 7 piisavalt põhjendusi, miks väljaspool Laheranna detailplaneeringu ala asuvatel

teistel Jõesuu külade aladel ei olnud võimalik nõustuda ettepanekuga EKV vähendamiseks.

Kokkuvõtvalt toob vastustaja välja, et on oma 03.07.2020 otsuse III ptk-s punktis 7 jõudnud

järeldusele, et t Laheranna piirkonna ehitustegevusega kaasneks nii (vähemalt) ehitusaluse

pinna ulatuses metsamaa raadamine kui ka ala niiskustingimustest tulenevalt maapinna

kuivendamine ja madalamate alade täitmine, mis muudab looduslikku veerežiimi ja hävitab

loodusliku taimkatte. Keskkonnaameti hinnangul kaasneks ala tervikuna avalikuks kasutuseks

võtmisega paratamatult ka tallamisest tuleneva koormuse suurendamine, mis mõjuks

negatiivselt metsakoosluse rohurindele. Kokkuvõtvalt võib EKV vähendamine kahjustada

rannal asuvaid looduskooslusi ning muutub olemasolev asustusstruktuur ja suureneb

inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju rannale, seega ei ole vähendamine kooskõlas ranna kaitse

eesmärkidega. Lisaks toob vastustaja õigustatult välja, et erinevalt kaebaja väidetest ei asu ta

EKV vähendamisest keeldumisega Jõesuu aladel kujundama asustusstruktuuri, vaid hindab

ainult tulenevalt seaduses sätestatust, kas KOV-i soovitav EKV vähendamine vastab seaduses

nõutud ranna kaitse eesmärkidele. Käesoleval juhul on ta leidnud, et see ei ole nii ja kaebaja

poolt soovitud ehitisi on võimalik rajada ka väljaspoole EKV-d. Vastustaja selgitab ka

täiendavalt, et ta küll möönab, et kuigi Jõesuu küla Ihasalu lahe piirkonnas esineb ka tänasel

päeval hoonestust, ei ole hoonestuse määr samalaadne, mida oleks sinna võimalik rajada EKV

vähendamisega nõustudes, mistõttu ei ole ka seal täna esinevad inimtegevusest tulenevad

mõjud ranna kaitse eesmärkidele võrreldavad piirkonnas ulatusliku EKV vähendamisega

kaasnevate mõjudega.

37.6. Kohus leiab, et need selgitused ja vaidlustatud otsuses kajastatu näitavad, et vastustaja on

teostanud seaduslikult kaalutlusõigust ning vaatamata veale ühe kinnistu omandiküsimuses

põhjendanud igati seaduslikult oma keeldumist vähendada kaebaja poolt soovitud määral

seaduses ettenähtud EKV-d. Kohus märgib, et vastustaja esitatud kaalutlustest ei nähtu

ilmselgelt kaalutlusviga ega ka oluliste asjaolude tähelepanuta jätmist. Asjaolu, et kaebaja

soovidega mittearvestamine ei lase viimasel vabalt suunata asustusstruktuuri (teostada

enesekorraldusõigust), ei tähenda, et vastavad otsused oleksid õigusvastased. Kohtu hinnangul

on vastustaja väga õigesti asunud seisukohale, et tema ülesanded EKV vähendamise võimaluste

hindamisel tulenevad mitte KOV soovide analüüsist, vaid ikkagi eelkõige LKS ja teistes

seadustes sätestatud võimalustest ja tingimustest EKV vähendamiseks, mis tähendab, et

lähtepunktiks peab olema EKV vähendamise kooskõla ranna ja rannaalade kaitse

eesmärkidega, mitte valla poolt soovitud arendustegevusega. Kaebaja seisukoht, et tema arengu

eesmärgid peaksid olema siinkohal eelistatud seadusega määratud ranna ja kalda kaitse

eesmärkidele, on sügavalt ekslik ja vastuolus seaduses sätestatuga. Riigikogu on LKS-s selgelt

väljendanud seisukohta, et eelistatud on ranna ja kalda kaitse eesmärgid ja EKV-d saab

vähendada ainult väga erandlikel juhtudel.

38. Ala 9 - Ihasalu küla

38.1. Kaebaja on Ihasalu küla osas välja toonud, et läänepiiril Laherannaga seoses taotles ta

metsamaal EKV vähendamist 100 meetrit veepiirist, millest Keskkonnaamet aga keeldus.

Samuti on toodud, et Ihasalu idakaldal taotles kaebaja EKV vähendamist olemasoleva

hoonestuse osas, millega vastustaja ei nõustunud. Ihasalu tee 34, 36 ja 48 osas on

Keskkonnaamet andnud EKV vähendamise nõusoleku kogu õuemaa ulatuses, kaebaja taotles

EKV vähendamist aga vähem.

38.2. Vastustaja toob vastuses nendele väidetele välja, et vaidlustatud otsuse III ptk punktis 8.1.

(lk 57-64 ) on ta välja toonud, miks ta ei nõustunud Ihasalu küla lääneosas ehk nn Laheranna

piirkonnas EKV vähendamise ettepanekuga ja leiab, et vastavad seisukohad on asjakohased ja

piisava põhjalikkusega argumenteeritud.

Kohus nõustub selles osas vastustajaga ja märgib kõigepealt, et kaebuses puuduvad sisuliselt

siinkohal igasugused argumendid, mida on vastustaja valesti teinud. Nähtuvalt vastustaja

põhjendustest soovib kaebaja sellele alale kavandada elamu- ja puhkeotstarbelist maad, millega

juba esinev inimtegevus suunataks ökoloogiliselt vähemväärtuslikele aladele. Kaebaja leiab, et

EKV vähendamine aitaks tõsta piirkonna atraktiivsust potentsiaalse tiheasustusega elamu- ning

ettevõtlusalana, et tagada elanike arvu kasv ka pikemas perspektiivis ja võimaldada mereäärsete

puhkealade rajamist ja kasutamist laiemale avalikkusele.

Vastustaja on leidnud, et ÜP-s ettenähtud viisil ala (lääneosa kinnistute osas) hoonestamine

ning avalikkust teenindavate ehitiste rajamine metsa eeldaks metsa raadamist nii hoonete kui

ka juurdepääsuteede ja parklate rajamiseks. Samuti võib olla kohati vajalik maapinna täitmine

koos taimestikku hävimise ja niiskusrežiimi muutmisega.

Vastustaja hinnangul kaasneks kavandatu realiseerimisega seni hoonestamata kinnistutel

selgelt negatiivne mõju tänasel päeval looduslikus seisundis olevale metsakooslusele, mis

kavandatu realiseerimisel sisuliselt hävitatakse ja see ei funktsioneeriks enam mitte loodusliku

metsakooslusena vaid elurajooni kõrghaljastusena. Samuti kaasneks tiheasustusega elamuala

loomisega senisest oluliselt suurem inimtegevuse kahjulik mõju keskkonnale.

Vastustaja on ka seisukohal, et ajalooliselt hõredalt asustatud ala (selle üle vaidlust ei ole)

asemele tiheasustatud ala arendamine ei ole kooskõlas olemasoleva asustusega (ka sealkõrval

asuv Laheranna DP nägi EKV vähendamiseks nõusoleku saamiseks ette hajaasustuse

asustusstruktuuri). Lisaks tooks kavandatud kultuuriüritusi ja rekreatsiooniteenuseid pakkuvate

ehitiste rajamine kaasa piirkonda aastaringselt külastavate inimeste osakaalu suurenemise.

Samuti on võimalik piirkonnas kavandatud ehitutegevust ellu viia väiksemas ulatuses ranna

piiranguvööndi ja Ruu-Ihasalu tee vahelisel alal.

38.3. Ala idaosaga seoses leiab vastustaja kokkuvõtvalt osas, kus ta keeldus EKV

vähendamisest, et arvestades, et ala idaosa põhjaosa kinnistud on valdavalt pikaajalise

inimtegevuse tõttu mõjutatud ning intensiivses kasutuses (ajalooline küla), ei ole EKV

vähendamisega veekaitsevööndi piirini ja osaliselt veekaitsevööndis paiknevate olemasolevate

hoonete kontuuri ulatuses ning väljakujunenud hoonestuse õuemaal näha ette täiendavat ja

olulist negatiivset mõju ranna kaitse eesmärkidele, sh looduskoosluste säilimisele.

Tiheasustusalal EKV ulatuslik vähendamine veekaitsevööndisse ei ole kooskõlas

veekaitsevööndi eesmärgiga.

Keskkonnaamet ei nõustu EKV vähendamisega ala idaosa lõunaosas lähtuvalt asjaolust, et

kavandatava tegevusega kahjustatakse ranna kaitse eesmärke (looduskoosluste hävimine ja

killustamine, asustuse laienemine ei arvesta kinnistu piiride, kõlvikute ja ranna eripäraga), välja

arvatud Ihasalu tee 48, Ihasalu tee 50, Ihasalu tee 36 ja Ihasalu tee 34 kinnistute osas eeltoodud

ulatuses, kus inimmõju on juba avaldunud. Valdaval osal neist kinnistutest (v.a Uusvaba ja

Järve kinnistud) võimaldab kinnistu suurus ja kõlvikuline koosseis ehitada ka väljapoole EKV-

d.

38.4. Kohus leiab, et eeltoodud kaalutlused ei ole põhjendamatud või valed või oluliste

kaalutlusvigadega ning seetõttu puudub alus otsuse tühistamiseks.

39. Ala 10 – Neeme küla

39.1. Kaebajale jäänud arusaamatuks, kuidas on vähendatud EKV-d Neeme külas kaebuses

mainitud aladel ning mis saab metsaaladel hoonestusest, mille osas ei ole EKV-d vähendatud.

Muid põhjuseid otsuse õigusvastasuse osas kaebaja toonud ei ole.

39.2. Vastustaja on oma vastuses kaebusele (punktid 3.8.1.-3.8.3) üksikasjalikult selgitanud

kõigi kaebaja kirjeldatud probleemsete aladega seotut viidates asjakohaselt ka 03.07.2020

otsusele. Vastavat ala ja selle suhtes langetatud otsuseid ja kaalutlusi seoses EKV vähendamise

või sellest keeldumisega on üldiselt käsitletud otsuse III ptk punkt 9 lk 73-99.

39.3. Kohus leiab, et toodud selgitused on piisavad ja kaebaja oleks võinud neid küsida ka

haldusmenetluse raames. Samuti tunnistas vastustaja, et Kivineeme tn 10, 10a ja 12 kinnistute

osas esines 03.07.2020 kirjas eksitus, mille kohaselt need arvati Kadakaranna detailplaneeringu

koosseisu ning viimase osas jäi kehtima varasem EKV vähendamise otsus. See tähendas, et

kõnealuse kolme kinnistu osas ei käsitletud 03.07.2020 otsusega EKV vähendamise

võimalikkust. Samas selgitas Keskkonnaameti, et tema 08.09.2020 täiendava otsusega edastati

kaebajale otsus EKV vähendamise nõusolekuga Kivineeme tn 10, 10a ja 12 kinnistute osas, mis

tähendab, et kaebaja tõstatud probleem on tema soovide kohaselt lahendatud.

Kohus nõustub vastustaja selgitusega ka osas, mis puudutavad keeldumist vähendada EKV-d

Neeme sadamas asuva reformimata riigimaa osas, sest puudub huvitatud isik ning on ebaselge,

kes vastutab alal esineda võivate olukordade eest.

40. Ala 11 - Kaberneeme küla

40.1. Kaebajale on nähtuvalt kaebusest kõigepealt arusaamatuks, miks vähendas vastustaja

Kordoni tee 22 kinnistu osas on EKV-d üksnes õueala ulatuses, kuigi kaebaja taotles EKV

vähendamist laiemalt. Lisaks, on vastustaja EKV-d vähendanud üksnes hoonete kontuuride

kaupa, kuigi kaebaja taotles EKV vähendamist sirgjooneliselt. Teiseks jäi kaebajale

arusaamatuks, mida tähendab, et Tõusu tee 33 kinnistul olemasolev kõrvalhoone jääb

väljaspoole EKV-d. Kolmandaks jäi kaebajale selgusetuks, mis saab edasi Kaberneeme tee 2a

kinnistul EKV-s paiknevast abihoonest.

40.2. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud kõigepealt, et antud piirkonnas, sh Kordoni

tee 22 kinnistu osas, et on lähtudes ranna kaitse eesmärkidest põhjendatud EKV vähendamisega

nõustumine vaid õuemaa ulatuses, kuivõrd õuemaa ja mere vahelisele maa-alale jääb

looduslikus seisundis ranna-ala, kuhu ehitustegevuse laienemine tooks kaasa nii negatiivsed

mõjud ranna looduskooslustele ja nihkuks ka piirkonnale omane asustusstruktuur rohkem

veekogu suunas. Vastustaja toob välja, et kaebaja ei ole siinkohal toonud välja ka ühtegi sisulist

põhjendust, miks ei ole tema hinnangul Keskkonnaameti otsus õige.

Kohus leiab, et vastustaja on tõstatud küsimusele vastanud ja oma seisukohta piisavalt

arusaadavalt selgitanud.

40.3. Vastustaja selgitas oma vastuses kaebusele punktis 3.9.2, et lisaks Tõusu teel vähendatud

üldisele EKV ulatusele (veekaitsevööndi piirini ehk korduva üleujutusala piirist 20 m), anti

Tõusu tee 33 kinnistul EKV vähendamise nõusolek ka abihoone osas, mis jääb üldisest EKV

vähendamise joonest mere poole osaliselt veekaitsevööndisse. Teisisõnu, Tõusu tee 33 kinnistul

nõustus Keskkonnaamet EKV vähendamisega lisaks veekaitsevööndist väljapoole jäävale alale

ka merepoolse abihoone osas selle kontuuris.

Kohus leiab, et sisuliselt oli vastav seisuoht arusaadav ka 03.07.2020 otsuse I ptk punktis 10

(lk 9) toodud nõustumusest alal 11 Kaberneeme külas EKV vähendamisest. Vastustaja poolt

antud selgitus oli vajadusel võimalik välja nõuda ka haldusmenetluses ning ei anna alust otsust

õigusvastaseks pidada.

40.4. Kaberneeme tee 2a kinnistu merepoolsema abihoone osas märkis vastustaja vastuses

kaebusele, et KOV ei ole taotlenud selles osas EKV vähendamist. Keskkonnaamet hindas

antud kinnistul EKV vähendamise võimalikkust lähtudes LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimustest

ning leidis, et EKV vähendamine on võimalik mõnevõrra suuremas ulatuses kui KOV taotles,

kuid mitte põhihoonestusest oluliselt mere suunas paikneva abihoone osas. Seega nõustuti EKV

vähendamisega 20 meetrini arvestades tavalisest veepiirist. Vastustaja seletas ka seda, et hoone

edasine käsitlemine on KOV-i pädevuses, seda on Keskkonnaamet selgitanud ka kaebusele

antud vastuse punktis 2.8.

Kohus leiab ka siin, et tegu on selgitusega, mida oleks olnud võimalik küsida haldusmenetluses.

Lisaks märgib kohus, et kaebajale ja huvitatud isikule esialgu soovitust soodsama lahenduse

leidmine on käesoleval juhul põhjendatud ja ei kahjusta kuidagi kaebaja õigusi ning ei anna ka

seetõttu alust kaebuse rahuldamiseks.

41. Ala 12- Haapse küla

41.1. Kohus märgib, et Haapse küla osas on kaebuse punktis 2.69. kaebaja välja toonud väga

ebamääraselt, et kuigi taotlus on esitatud, ei ole vähendamist vastustaja poolt toimunud. Teiseks

tõi kaebaja välja, et joonisel nr 31 (kaebuse lisa nr 38) ei vähendatud vastustaja poolt üldse

EKV-d, kaasaarvatud olemasolevate hoonete osas. Hoonestus, mille osas EKV-d ei

vähendatud, paikneb veel Naudingu kinnistul, Sarapuu kinnistul, Lutteri tee 15 kinnistul ja

Lutteri tee 17 kinnistul.

41.1. Vastustaja selgitab vastuses kaebusele, et kaebaja väide EKV vähendamata jätmisest

Haapse küla osas on ebaõige. Vastustaja toob välja, et Keskkonnaamet nõustus 03.07.2020

otsuse I ptk-s p.11 (lk 10) esitatud ulatuses Haapse küla lääneosas EKV vähendamisega seni

juba hoonestatud alade osas.

41.2. Seni hoonestamata kinnistute osas ning valdavalt metsamaaga kaetud kinnistute osas, kus

esineb ka mõningast hoonestust, viitas Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 11.6

(lk 116-117) toodud seisukohale, et EKV vähendamine ei ole võimalik. Kaalutluse argumendid

on toodud 03.07.2020 otsuse III ptk punktides 11.2-11.5 (lk 112-116) ning Keskkonnaamet jääb

esitatud seisukohtade juurde.

41.3. Kohus leiab, et kaebuse punktis 2.69 esitatud seisukoht on väga ebamäärane ja ei anna

ühest arusaamist, mida tegelikult öelda taheti. Vastustaja on käsitlenud teemat lähtudes

parimast arusaamisest ja selgitanud, et esitatud seisukoht ei vasta tõele ning Haapse küla

lääneosas on EKV vähendamisega nõustutud seni hoonestatud alade osas.

Samuti on arusaamatu, milles näeb kaebaja EKV vähendamata jätmise õigusvastasust joonisel

nr 31 toodud osas. Lihtsalt asjaolust, et EKV jäeti vähendamata, ei anna alust otsust

õigusvastaseks tunnistada. Lisaks on vastustaja õigustatult viidanud ka oma otsuse

põhjendustele selles küsimuses.

Kohus ei näe eeltoodust järelduvalt võimalust tunnistada otsus selles osas õigusvastaseks.

42.Ala -13 Kullamäe küla

42.1. Kaebuse punktis 2.71. Kullamäe küla osas on kaebaja leidnud, et Keskkonnaamet ei ole

põhjendanud, miks keeldus EKV vähendamisest taotletud metsamaa osas.

Kaebuse punktis 2.72. on kaebaja välja toonud, et Monte tee 25 kinnistul asuva olemasoleva

hoonestuse osas, EKV-d ei vähendatud.

42.2. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega, et ta ei ole põhjendanud EKV vähendamisest

keeldumist metsamaa osas. Vastustaja jääb 03.07.2020 otsuse III ptk punktides 12.2.-12.5. (lk

118-121) välja toodud põhjenduste juurde, et metsamaaga kaetud, kuid hoonestamata kinnistute

osas ei ole EKV vähendamine kooskõlas ranna kaitse eesmärkidega, sest kinnistutel esineb

metsamaa, need on suuremalt jaolt säilinud looduslikena (ehitustegevusega kaasneb mh

metsamaa raadamise vajadus), ehitustegevusega kaasneks inimtegevusest tuleneva kahjuliku

mõju suurenemine ranna EKV-s ning olemasoleva asustusstruktuuri muutumine ning seetõttu

ei ole EKV vähendamine põhjendatud. Keskkonnameti hinnangul on esitatud põhjendused

piisavad lähtudes menetluse iseloomust.

42.3. Keskkonnaamet selgitab, et Monte tee 25 osas esitatud pretensioonide osas puudub

kaebuses jällegi sisuline põhjendus, miks on kaebaja arvates Keskkonnaameti EKV

vähendamisest keeldumine olnud ebaõige. Vastustaja märgib ära, et Monte tee 25 kinnistu osas

on 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 12. (lk 117-121) välja toodud, et sealne ehitustegevus on

toimunud ebaseaduslikult ning ehitustegevusele eelnevalt oli tegemist 100% metsamaaga,

mistõttu alal on raadatud metsa. Lisaks toob vastustaja välja, et on kaebusele esitatud vastuse

punktis 2.8.1. selgitanud, et Keskkonnaamet lähtub ebaseaduslike ehitiste seadustamisega

seotud taotluste lahendamisel põhimõttelisest hinnangust, kas ebaseadusliku ehitise rajanud isik

oleks saanud ehitise rajamiseks nõusoleku, kui seda oleks ehitamisele eelnevalt küsinud.

Keskkonnaamet on seisukohal, et ehitustegevusega kaasnes ka asustusstruktuuri muutus antud

piirkonnas ning mõningane inimtegevusest tuleneva negatiivse mõju suurenemine ranna EKV-

s. Nendel põhjustel ei pidanud Keskkonnaamet võimalikuks EKV vähendamisega nõustuda

(ega oleks seda võimalikuks pidanud ka ehituseelselt), sest mõjud ranna kaitse eesmärkidele on

olnud negatiivsed.

42.4. Kohus leiab, et kaebaja etteheited vastustaja otsuse põhjendamatuse kohta on ümber

lükatud ja asjaolu, et kaebaja nendega ei nõustu, ei anna põhjust otsuse tühistamiseks.

43. Ala 14 – Koogi küla

43.1. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole Jägala-Joa tee 33 kinnistu abihoone osas EKV-d

vähendanud ning talle ei ole arusaadav, mis saab hoonest edasi.

43.2. Vastustaja selgitab vastuses kaebusele, et Keskkonnaametile teadaolevalt on Jägala-Joa

tee 33 kinnistu abihoone näol tegemist ajaloolise hoonega, mis on rajatud Lundi paisule. Hoone

on tuvastatav hiljemalt NSVL o42 1959. aasta topokaardil 1:10 000. Seega puudub vaidlus, et

tegemist on seaduspärase hoonega. Hoonet on võimalik rekonstrueerida ja ümber ehitada

vastavalt ehitusseadustikus ja LKS-s toodud tingimustele.

43.3. Kohus märgib, et tegu on jällegi pigem selgituse küsimise, kui tõsiseltvõetava

argumendiga vastustaja otsuse õigusvastasuse osas. Sellised küsimused tuleks esitada tavalise

haldusmenetluse käigus ja need ei anna alust kaebuse rahuldamiseks.

44. Ala 15 ja Ala 16 - Loo alevik

44.1. Loo aleviku osas on on Keskkonnaamet kompromiss läbirääkimiste tulemusena

01.12.2020 otsuses nõustunud EKV vähendamisega Loo külas Vadioja kaldal 2) Loo alevikus

Oja tee 3 (24504:003:0782), Oja tee 7 (24504:003:0779), Oja tee 9 (24504:003:0778)

kinnistutel 6 meetrini põhikaardile kantud veepiirist, Saha tee 12 (24504:002:0363), Vahe tee

1 (24504:002:0293), Vahe tee 3 (24501:001:0351), Vahe tee 5 (24504:002:0780), Vahe tee 9

(24501:001:0619), Vahe tee 11/15 (24504:002:0567) ja Vahe tee 11a (24501:001:0545)

kinnistutel 5 meetrini põhikaardile kantud veepiirist, Toome tee 6 (24504:002:0145) kinnistul

kinnistu Vadioja poolse piirini (minimaalselt 4 meetrini põhikaardile kantud veepiirist) ning

täiendava EKV vähendamise taotluse skeemil 1, 2 ja 3 toodud piiritletud asukohtades 0 meetrini

vaid trasside (sh sadevete juhtimisel Vadiojja) rajamiseks.

44.2. Kaebaja on täiendava kaebuse punktides 2.3.-2.4. vastavat kompromissi ka kinnitanud

ning loobunud Loo aleviku osas esitatud kaebusest. Kohus on vastava otsuse fikseerinud oma

16.02.2021 määruses millest tulenevalt on menetlus selles osas lõpetatud.

45. Ala 17 Liivamäe ja Saha küla

45.1. Liivamäe ja Saha külades tegi Jõelähtme vald ettepaneku EKV vähendamiseks 0 meetrini

Vadioja ääres, kuid vastustaja nõustus 03.07.2020 otsuses EKV vähendamisega 10 meetrini

(Pesa tee 1 kinnistul 7 meetrini). Kaebuses viitas vald EKV vähendamise osas Loo aleviku

puudutavale punktile 2.75, mille kohaselt Vadioja kanti Keskkonnaregistrisse alles hiljuti,

mistõttu varasemalt ei olnud vajadust EKV-d vähendada ja kallastele on lubatud ehitada.

Samuti pidas vald oluliseks, et EKV rakendub tulevikus vajaminevatele, kuid hetkel

mitteteadaolevate ÜVK või muude sadeveelahendusrajatiste osas, mida ei ole EKV

vähendamisega mittenõustumise korral võimalik Vadiojja juhtida.

45.2. Vastustaja toob välja, et ta on Liivamäe ja Saha külades Vadioja kaldal arvestanud

kehtestatud Kärsa ja Peetri detailplaneeringuga (kehtestatud Jõelähtme Vallavolikogu

30.05.2013 otsusega nr 394, edaspidi Kärsa ja Peetri DP) maksimaalses ulatuses, mis oli kalda

kaitse-eesmärkidest võimalik. Näiteks nõustus Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuses EKV

vähendamisega suuremas ulatuses kui veekaitsevööndi piirini Pesa tee 1 kinnistul. Samuti ei

nõustu vastustaja väitega, et ta pole piisavalt selgitanud 03.07.2020 otsuse III ptk p.-s 16 (lk

39-143), miks ei olnud võimalik kalda kaitse-eesmärkidest lähtudes Vadioja EKV-d vähendada

0 m-ni. Eelkõige on punktis 16 välja toodud, et EKV vähendamisega 0 m-ni kaasnevad

negatiivsed mõjud looduskooslustele, millel on oluline veekaitseline roll, kaasneks suuremal

määral inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju ning lisaks nihkuks piirkonnas varem

väljakujunenud ehitusjoon rohkem veekogu suunal.

45.3. Mis puudutab tehnorajatiste rajamist EKV-sse, siis selgitab vastustaja, et LKS § 38 lg 4 p

9 kohaselt ei laiene ehituskeeld olemasoleva elamu tarbeks rajatavale tehnovõrgule ja –

rajatisele ning lg 5 p 8 kohaselt kehtestatud detail- või üldplaneeringuga kavandatud

tehnovõrgule ja –rajatisele. Kärsa ja Peetri DP-ga kavandati Vadioja EKV-sse elamute rajamist,

seega on võimalik realiseerida EKV-s tehnovõrkude või –rajatiste rajamise vajadust.

Sademeveelahenduste osas viitab vastustaja ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse § 2 lg-le

2, mille kohaselt loetletakse sademete-, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise

ehitisi ja seadmeid ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni süsteemi kuuluvaiks, kui kohalik

omavalitsus ei ole teisiti otsustanud. Seega juhul, kui KOV ei ole otsustanud teisiti, on

sademevee ärajuhtimise ehitise näol tegemist (koosmõjus asjaõigusseaduse § 158 lõikega 1)

tehnovõrgu või –rajatisega ning sellisel juhul rakendub ka sademeveelahendustele LKS § 38 lg

4 p-s 9 ning lg 5 p-s 8 toodud EKV erisused.

45.4. Vastustaja märgib ka, et Jõelähtme vald ei saa eeldada, et pärast Kärsa ja Peetri DP

kehtestamist jäävad asjakohased seadused muutumatuks, mis võimaldab kehtestatud

detailplaneeringulahendust realiseerida täies ulatuses. Ka HMS § 54 kohaselt on haldusakt

õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja

on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab norminõuetele.

Seetõttu juhul, kui kehtestatud detailplaneeringu alusel ei ole ehitusõigust hakatud realiseerima

enne veekogust tulenevate piirangute kehtima hakkamist, tuleb ehituslubade väljastamisel

arvestada lähtuvalt HMS §-st 54 kehtiva seadusega. Keskkonnaameti hinnangul on nõustutud

EKV vähendamise ulatuse korral võimalik rakendada Kärsa ja Peetri DP-ga kavandatud

ehitusõigust.

45.5. Kohus leiab, et kaebaja toodud väited ei anna alust vaidlustatud otsust ka selles küsimuses

õigusvastaseks tunnistada. Vastustaja on näidanud selgelt ära, millistele põhjendustele

tuginedes on ta otsuse langetanud, need on kirjas vaidlustatud otsuses ja kohtu hinnangul on

need õiguspärased. Samuti on vastustaja selgitanud vastuses kaebusele tehnorajatiste

rajamisega seotud küsimusi ning välja toonud LKS nende suhtes ette nähtud erisused.

Vastustaja on ka põhjendatult selgitanud, et detailplaneeringu realiseerimisega seoses kannab

isik võimaliku seadusandluse muutusega seotud riske. Samamoodi ei ole võimalik näiteks oma

ehitusõigust realiseerida sõltumata kehtivast detailplaneeringust, kui ehitusalal avastatakse

näiteks mõni erilise kaitse all olev taim või sinna asub elama kaitse all olev lind.

46. Ala 18 – Iru küla

46.1. Kaebaja ei nõustu punktis vastustaja lähenemisega, et ÜP menetluse raames on võimalik

EKV vähendamise menetluses muuta varem DP menetluses antud nõusolekuid EKV

vähendamiseks. Kahe kehtiva haldusakti puhul oleks sellisel juhul kehtivad erinevad EKV-d,

mis oleks õigusvastane.

46.2. Vastustaja selgitab vastuseks, et ÜP kehtestamise järgselt ei kaota kehtivust varasemalt

detailplaneeringutega

antud

EKV

vähendamise

nõusolekud

juhul,

kui

vastavaid

detailplaneeringuid pole tunnistatud kehtetuks.

46.3. Kohus leiab, et kaebaja vastuväide on jällegi väga üldsõnaline ja raskesti arusaadav.

Kohus märgib, et vastustaja on korduvalt selgitanud ja ka vaidlustatud otsuses märkinud, et

varasemate detailplaneeringutega antud EKV vähendamise nõusolekud ei kaota kehtivust

pärast ÜP vastuvõtmist. Kohtule jääb seetõttu kaebaja seisukoht selgusetuks ja kohus leiab, et

isegi juhul, kui ÜP ja DP EKV alad ei kattu tuleb sel juhul arvestada puudutatud isikule

soodsamat lahendust ja vastava olukorra ilmnemisel liites sobival juhul talle antud soodustused

ehk tema õigused sellisest kahe haldusakti korraga kehtimisest kahjustatud ei saa.

47. Ala 19 – Jõesuu küla

47.1. Kaebaja on kaebuse punktis 2.78. seisukohal, et Keskkonnaamet on EKV vähendamiseks

nõusoleku andnud oluliselt erinevamalt, kui kaebaja seda taotles.

47.2. Vastustaja toob välja, et võttis Jõesuu küla Jõeääre tee kinnistute piirkonnas arvesse LKS

§ 40 lg-s 1 sätestatud EKV vähendamise võimalikkuse kaalumise tingimusi, osaliselt alale

rakenduva kaldaastangu erisust ning piirkonnas esinevaid looduskooslusi., ei saa

Keskkonnaamet leiab, et arvestades EKV vähendamise nõusoleku ulatust, ei saa ta nõustuda

seisukohaga, et EKV vähendamine oli oluliselt erinev kui kaebaja seda taotles. Arvestades

piirkonnas väljakujunenud maakasutust

ja EKV vähendamise ulatust, võimaldab

Keskkonnaameti hinnangul EKV vähendamise nõusolek jätkata senist maakasutust

väljakujunenud viisil selliselt, et tegevus on kooskõlas kalda kaitse eesmärkidega.

Vastustaja märgib, et vastavalt EKV vähendamise nõusolekule said kõik Jõeääre tee piirkonna

põhi- ja abihooned EKV vähendamise nõusoleku.

47.3. Kohus märgib, et kaebaja etteheide vastustaja otsusele on ka siinkohal väga üldsõnaline

ja sellest ei nähtu põhjendusi miks ta peab vastustaja otsust õigusvastaseks. Seetõttu ei pea

kohus võimalikuks ka sel alusel vastustaja otsuse tühistamist.

48. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et käesoleval juhul puuduvad tal alused kaebuse rahuldamiseks.

49. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahv lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei

ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus vastustaja

menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik