1-22-1319/12 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-22-1319

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Määruse tegemise aeg ja koht

3. mai 2022, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-22-1319

Kohtukoosseis

Pavel Gontšarov, Orvi Koik, Urmas Reinola

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. märtsi 2022. a määrus, millega

lõpetati kriminaalasjas menetlus ja määrati X-le

statsionaarne psühhiaatriline sundravi

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X (isikukood XXXXXXXXX; viibimiskoht PERH

psühhiaatriakliinik) kaitsja Kristina Suvalova (XXX),

määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 28. märtsi 2022. a määrus jätta muutmata ning X kaitsja Kristina

Suvalova esitatud määruskaebus rahuldamata.

2. Mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Kristina Suvalova

kasuks välja mõistliku suurusega tasu summas 129,60 eurot (sh käibemaks 21,60

eurot) vandeadvokaat Kristina Suvalova poolt X-le osutatud riigi õigusabi eest,

millised kulud jätta X kanda.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada

või pidi teada saama. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebuse põhjendatuks, tühistab ta

vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega. Kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse

tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Põhja Ringkonnaprokuratuur saatis 01.03.2022 Harju Maakohtule kriminaalasja X suhtes

psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks KarS § 203 lg 1 järgi toime pandud õigusvastaste tegude

tõttu, mis seisnesid selles, et 04.11.2021 kella 00:22 ajal sõitis ta oma sõidukiga Volkswagen

Transporter registreerimismärgiga XXXXXX F teenindusjaama aadressile XXX, Tallinn, ostis sealt

3 kanistrit aknapesuvedelikku, mille kallas teenindusjaama taga prügikastide juures maha. Seejärel

sõitis X edasi Circle K teenindusjaama aadressile PPP, Tallinn, kus tankis aknapesuvedeliku

kanistritesse 11,94 liitrit kütust 95 miles plus maksumusega 19,39 eurot. X sõitis edasi aadressile

XXX, Tallinn, kus süütas kella 00.47 ajal Q-le (Q) kuuluvad maja ette pargitud sõiduautod Citroen

Berlingo registreerimismärgiga YYYYYY väärtuses 1000 eurot ja Mercedes Benz 300SL

registreerimismärgiga ZZZZZZ väärtuses 10 000 eurot, tekitades sellega Q-le varalist kahju 11 000

euro väärtuses. Samuti süütas X 05.11.2021 kella 23.22 ajal aadressil XXX, Tallinn uuesti Q-le

kuuluvad ja maja ette pargitud sõiduautod Citroen Berlingo väärtuses 1000 eurot ja Mercedes Benz

300SL. Nimetatud tegevusega rikkus X kannatanu Q õigushüve, s.o omaniku õigust oma asja

kasutada, ning tekitas temale varalise kahju.

2. Harju Maakohtu 21.03.2022. a istungil jäi prokurör taotluse juurde. Kaitsja leidis, et menetlus

tuleks lõpetada ja et pole tuvastatud, et oleks tekkinud oluline kahju ja et selle õigusvastase teo võis

toime panna tema kaitsealune. Lisaks märkis, et isik saab ravi ning seega ei ole talle ravi määramine

vajalik. X eitas sõidukite süütamist ja ei nõustunud ka sundraviga, märkides, et on viibinud haiglas

viimased kolm kuud ja allunud raviplaanile.

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Harju Maakohus lõpetas 28.03.2022. a määrusega kriminaalmenetluse X kriminaalasjas KarS §

203 lg 1 järgi KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega ning

kohaldas KarS § 86 lg 1 alusel X-le statsionaarset psühhiaatrilist sundravi kuni isiku tervenemiseni

või ohtlikkuse äralangemiseni.

Maakohtu hinnangul on õigusvastase teo toimepanemine 04.11.2021 tuvastatud täielikult ja

05.11.2021 osaliselt tõendite alusel, millest kokkuvõtvalt nähtus maakohtu hinnangul järgnev.

Kannatanu Q 09.11.2021 ütlused tõendavad, et kannatanule kuuluvad sõidukid Citroen Berlingo

reg.märgiga YYYYYY ja Mercedes Benz 300SL reg.märgiga ZZZZZZ, mida ta pargib enda maja

ees. 04.11.2021 sündmuskoha vaatlusprotokoll tõendab, et 04.11.2021 olid Citroen Berlingo ja

Mercedes Benz 300SL põlemisjälgedega. Maakohtu arvates puudub alus kahelda kannatanu

ütlustes, et ta nägi 04.11.2021 põlevate autode lähedal maja nurga juures oma poega X, kellelt kuulis

vastuseks „elus tuleb teha õigeid valikuid“. Nimelt kannatanu kirjeldatud situatsioon langeb

täielikult kokku asitõendi – BBB elaniku tehtud videosalvestise – vaatlusprotokolli ja fototabeliga.

X eitab sõidukite süütamist. Maakohus ei pidanud usaldusväärseks X kohtuistungil antud ütlusi

sellest, et tema ei ole 04.11.2021 ja 05.11.2021 enda isa Q sõidukeid põlema pannud, samuti, et

BBB elaniku tehtud videosalvestisel ei ole tema. Usaldusväärsed ei ole X ütlused ka sellest, et

suhtles viimati enda isaga möödunud suvel, samuti, et tanklas kanistritesse tangitud kütuse kasutas

ta ära riiete põletamiseks ja osa tankis autosse. X sellised ütlused on vastuolus muu tõendikogumiga.

Esiteks on X ütlused vastuolus kannatanu Q ütlustega, kes nägi X 04.11.2021 põlevate autode

läheduses maja nurga juures ja isiklikult vestles pojaga. Kohus ei kahtle selles, et isa tundis oma

poja välimuse ja hääle põhjal 04.11.2021 ära. Uuritud tõenditest ei ilmne midagi sellist, mis annaks

alust kannatanu Q tajus kahelda või kahelda tema ütluste õigsuses. Vastupidi, BBB elaniku

videosalvestis ja selle vaatlusprotokoll toetavad Q räägitut. Teiseks nähtub Transpordiameti

liiklusregistri väljatrükist, et X-le kuulub valge VW Transporter kaubik registreerimisnumbriga

XXXXXX, mis on diislit tarbiv mudel. Muid kasutajaid sõidukile märgitud ei ole. Asitõendi – XXX

F AS teenindusjaama videosalvestiste – vaatlusprotokollist koos fototabeliga ilmneb, et 04.11.2021

kell 00.21 sõidab tanklasse valge kaubik. Kaubikust väljub heledate pikkade dressipükste, puna-

mustaruudulise pikkade varrukatega pluusi ning tumerohelise mütsiga mees. See mees siseneb

teenindusjaama ning maksab 3 klaasivedeliku kanistri eest. Seejuures on vaatlusprotokolli fotolt 9

on näha, et kanistritel on samasuguse kujundusega silt ning samasugused erkpunased korgid nagu

leiti 04.11.2021 sündmuskoha vaatlusel XXX majanurga juurest. Edasi nähtub videosalvestisest, et

mees suundub kanistritega teenindusjaama prügikastide juurde ning tühjendab need maha. Siis

liigub mees kanistritega tankuri juurde, paneb tankimispüstoli kanistrisse küll ühelpool tankurit, küll

teiselpool, kuid kanister jääb tühjaks. Mees läheb tühjade kanistritega korraks teenindusjaama,

vestleb teenindajaga ja lahkub. Mees siseneb tühjade kanistritega valgesse kaubikusse ning sõidab

kell 00.28 ajal tanklast minema. Asitõendi – PPP Ü teenindusjaama videosalvestiste –

vaatlusprotokollist koos fototabeliga ilmneb, et 04.11.2021 kell 00.30 ajal sõidab tankuri nr 1 juurde

valge VW kaubik registreerimisnumbriga XXXXXX, millest väljub samasugustes rõivastes mees,

kes paar minutit varem lahkus valge kaubikuga XXX F tanklast. See heledates pikkades dressides,

puna-mustaruudulise pikkade varrukatega pluusi ning tumerohelise mütsiga mees võtab autost

tühjad kanistrid ja asetab need maha. Ta võtab tankuripüstoli ja kummardub kanistrite poole. Edasi

istub mees koos täidetud kanistritega kaubikusse ja sõidab kell 00.32 paiku teenindusjaamast

minema. PPP Ü teenindusjaama väljastatud tasumata kütuse kviitungist ilmneb, et 04.11.2021 kell

00.31 tangiti tankurist nr 1 11,94 liitrit kütust 95 miles plus maksumusega 19,39 eurot. Kuna valge

VW Transporteri reg.märgiga XXXXXX omanik ja ainus kasutaja oli X, F ja Ü tanklas käis valge

kaubikuga samasuguses rõivastuses noormees, 04.11.2021 Fi tanklast soetatud kanistrite silt ja

korkide värvus klapib täpselt 04.11.2021 kannatanu maja juurest leitud kanistri sildi ja korkide

värviga, Fi tanklas kanistrid soetanud, need tühjendanud ja seejärel Ü tanklas kanistritesse bensiini

tankinud mehe püksid ja müts on visuaalselt samasugused kui BBB elaniku videosalvestiselt

nähtuva XXX maja nurga juures viibiva mehe rõivad, lisaks kütuse kanistritesse tankimise ja

põlengu avastamise vahele jääb alla poole tunnine ajavahemik, siis saab neist asjaoludest teha selge

järelduse, et Fi teenindusjaamast soetas klaasipesu vedeliku kanistrid, tühjendas need, tankis neisse

Ü teenindusjaamas bensiini ning läks nendega XXX maja juurde just X. Seega on ümber lükatud X

versioon sellest, et viimati kohtus isaga eelmisel suvel. X jutt sellest, et ta kasutas kanistrites olnud

kütust mitmel korral riiete põletamiseks ei ole samuti usutav, sest sündmuskohalt leiti kolm

samasugust

erkpunast

kanistrikorki,

mis

olid

katteks

F

teenindusjaamast

soetatud

klaasipesuvedeliku kanistritel. Ei ole eluliselt usutav, et kergesti lenduvat ja spetsiifilise lõhnaga

bensiini hoiustataks ning transporditaks sõidukis lahtistes kanistrites. Samuti on ilmselgelt valed X

ütlused bensiini kasutamisest enda sõidukis, kuivõrd X sõiduk on diiselkütust tarbiv masin ning

üldteadaolevalt diiselmootoriga sõidukitele bensiin ei sobi. Arvestades Q ütlusi oli X-l ka põhjus isa

peale pahane olla, kuivõrd isa keeldus teda rahaliselt toetamast. Maakohus luges eelnevate

tõenditega tõendatuks, et X oli isik, kes süütas 04.11.2021 XXX maja ees Q-le kuuluvad sõidukid

Citroen Berlingo ja Mercedes Benz 300SL, mille tulemusena muutusid sõidukid kasutuskõlbmatuks

ehk hävisid.

Maakohus pidas tõendatuks, et 05.11.2021 hilisõhtul süütas X uuesti XXX maja juures enda isa Q

sõiduki Citroen Berlingo. Nimelt tunnistaja C ütlustest nähtub, et tunnistaja viibis 05.11.2021 HHH

ühes korteris ja kuulis kella 23.30 paiku väljast kärgatust. Tunnistaja läks rõdule ja nägi sõiduauto

Citroeni juures jässakat nooremapoolset noormeest. Noormehel olid mustad lühikesed püksid, must

maika, tumedad jalanõud, tumedad juuksed või siis tume müts heledate juustega. Citroen seisis

XXX viimase trepikoja ees. Tunnistaja küsimusele, mida noormees teeb, tuli vastus: „Mitte midagi.“

Seejärel viskas noormees klaaspudeli sõiduki juhipoolsest klaasaknast sisse. Pudel süttis sõidukis

vähesel määral. Siis jooksis noormees minema. Tunnistaja teadis, et eelmisel ööl süüdati samuti

XXX maja ees samale omanikule kuuluv sõiduk. Tunnistaja C ütlused haakuvad 06.11.2021

sündmuskoha vaatluse protokollist ja fototabelist nähtuvaga. Nimelt nähtub vaatlusprotokollist, et

06.11.2021 kell 00.25 oli Citroen Berlingo registreerimismärgiga XXX vasakpoolse esiukse

(juhiukse) aknaklaas oli purunenud, klaasis oli ava. Salongis olid klaasikillud ja esiistmel on katkine

klaaspudel. Vasakpoolsel esiistmel (juhiistmel) oli kuumakahjustus ning salongis oli tunda

bensiinile omast lõhna. Kuna neid 06.11.2021 avastatud kahjustusi ja esemeid 04.11.2021 seisuga

Citron Berlingol veel ei olnud, siis järelikult on tunnistaja C nähtud noormehe tegevus 05.11.2021

kella 23.30 paiku tekitanud Citroenile täiendavaid kahjustusi purunenud juhipoolse akna ja

süütamisega rikutud juhiistme näol. Sõiduauto Mercedes Benz 300SL uuesti süütamine ning sellele

täiendavate kahjustuste tekitamine 05.11.2021 hilisõhtul tõendamist ei leidnud. Arvestades, et

Citroen Berlingo süütati kahel järjestikusel õhtul, süütamine toimus samal viisil – bensiini

kasutades, mõlemal korral oli süütajaks noormees, 05.11.2021 süütamise järgselt leiti

sündmuskohalt F-st pärit tulemasin, siis need asjaolud kogumis annavad piisava kindluse tõdemaks,

et ka 05.11.2021 süütas Citroen Berlingo X.

Kohus tõdes, et 04.11.2021 põlengu järgne visuaalne pilt sõidukite kahjustustest viitab sellele, et

sõidukid on muutunud kasutuskõlbmatuks, need on sisuliselt hävinud. Sellist seisukohta toetavad

Transpordiameti liiklusregistri väljatrükid, mille järgi nii Citroen Berlingo kui Mercedes Benz

300SL kustutati pärast toimunud põlenguid 2021. aasta detsembris liiklusregistrist. 05.11.2021

süütamise tagajärgi arvestades on Citroen Berlingo teistkordse põlengu tulemusena veelgi rohkem

hävinud. Prokuratuuri 01.03.2022 määruses on varaline kahju võrdsustatud mõlema sõiduki põlengu

eelse väärtusega. Kohus sellise lähenemisega ei nõustu, kuna sõidukite vrakkidel on vaatamata

nende kasutuskõlbmatuks muutumisele ka pärast põlengut teatav väärtus. Näiteks on võimalik

sõiduki vrakk viia metallikokkuostu või autolammutusse. Küll aga nõustus maakohus sellega, et Q

sõidukite põlengueelne väärtus oli kokku 11 000 eurot. Nimelt on Transpordiameti liiklusregistri

väljatrükkidega tuvastatav, et nii Citroen Berlingo kui Mercedes Benz 300SL olid läbinud tehnilise

kontrolli ja ülevaatus kehtis mõlemal sõidukil 2022. aasta suveni. Järelikult olid mõlemad sõidukid

põlengueelselt töökorras masinad. Kannatanu Q esitatud väljatrükke välismaa automüügi

veebilehtedelt ei pidanud maakohus võimalikuks arvestada põhjusel, et turuhind eri riikides ei

pruugi olla sama ja ka põhjusel, et välismaa veebilehtedel esitatud Mercedes Benzide läbisõit on

oluliselt väiksem liiklusregistrist nähtuvast Mercedes Benz 300SL registreerimismärgiga ZZZZZZ

läbisõidust. Küll on Q sõidukid läbisõidult võrreldavad sõidukitega Eesti automüügi veebilehtede

väljatrükkidel. Nii on näha, et 28.02.2022 seisuga oli müügis kaks sarnast Citroen Berlingot hinnaga

vastavalt 2000 eurot ja 4100 eurot (keskmine hind 3050 eurot). Kuna Q Citroen Berlingo mudel oli

mõni aasta vanem ning võimsuselt ja mootorimahult veidi väiksem kui väljatrükkidel olevad kaks

mudelit, siis pidas maakohus reaalseks, et Q sõiduk oli põlengu eelselt ka mõnevõrra väiksema

väärtusega kui müügis olevad. Maakohus pidas seetõttu usutavaks kannatanu ütluseid sellest, et

temale kuuluv Citroen Berlingo oli väärt 1000 eurot. Samuti on näha, et 28.02.2022 seisuga oli

Eestis müügis üks sarnane Mercedes Benz 300 hinnaga 6999 eurot. Kuna Q Mercedes Benz 300SL

oli registrisse kantud hiljem ehk teisisõnu uuem sõiduk, mootorimahud olid mõlemal sõidukil

samad, siis pidas maakohus reaalseks, et Q sõiduk võis olla mõnevõrra suurema turuväärtusega.

Kohus pidas usutavaks kannatanu ütluseid sellest, et temale kuuluv Mercedes Benz 300SL oli väärt

10 000 eurot. Kohus pidas usutavaks, et põlengus kasutuskõlbmatuks muutunud sõidukid viiakse

kas metalli kokkuostu või lammutamisele. Metalli kokkuostus ja lammutustöökojas kohe kindlasti

ei ole võimalik saada sõiduki jäänuste eest põlengueelset turuhinda. Isegi kui eeldada ülepaisutatult,

et omanik saab kokkuostus või lammutuses poole sõidukite turuväärtusest, kujuneb kahe sõiduki

puhul omaniku kahjuks vähemalt 5500 eurot. Seega luges maakohus tuvastatuks, et sõidukite

süütamisega tekitas X Q-le varalise kahju, mis vastab KarS § 121 p 1 olulise kahju määratlusele.

Seega on X põlevvedelikku kasutades süüdanud temale võõrad sõidukid, selle tegevuse tulemusena

sõidukid muutusid kasutuskõlbmatuks ja hävisid ning tekkis oluline kahju. Maakohus luges

tõendatuks, et X täitis oma tegevusega KarS § 203 lg 1 koosseisu objektiivsed tunnused.

Maakohus asus seisukohale, et X tegevus oli tahtlik. Sellele viitab asjaolu, et X valmistus sõidukite

süütamiseks, soetas selleks 3 kanistritäit bensiini, millega süütas 04.11.2021 mõlemad sõidukid.

Lisaks tuli ta ka järgmisel õhtul sõidukite juurde ning lõhkus Citroen Berlingo juhipoolse

aknaklaasi, viskas põlevvedelikuga klaaspudeli juhiistmele, süüdates selle. Eeltoodu pinnalt saab

maakohtu hinnangul järeldada, et kogu isiku tegevus tervikuna oli kantud vähemalt otsesest

tahtlusest sõidukitele kahjustuste tekitamise ja olulise kahju saabumise suhtes. Õigusvastasust

välistavaid asjaolusid ei esine.

16.12.2021 ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 7.1-

3/714 järgi esineb X-l raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia, mis avaldub temal peamiselt

paranoilistes luulumõtetes, mõttekäiguhäiretes ja tahte-tundeelu muutustes. Eksperdi arvamuse

kohaselt oli X õigusvastane tegu põhjuslikult seotud tema raske psüühikahäirega – X oli

psühhootilises seisundis ja tegutses paranoilistest luulumõtetest ajendatuna. Seega on ekspertiisi

aktis nr 7.1-3/714 esitatud eksperdi arvamust aluseks võttes tuvastatav, et etteheidetavate tegude

ajal esines X-l paranoidne skisofreenia. Sellist diagnoosi toetab maakohtu arvates kaudselt ka see,

et tõendite järgi oli X nii 04.11.2021 kui 05.11.2021 süütamiste ajal riietatud ilmastikule ilmselt

ebasobivalt. Üldteadaolevalt on hilissügisel jahe ja riietutakse jahedale ilmale vastavalt. X viibis

04.11.2021 öisel ajal sõidukeid süütamas palja ülakehaga ning 05.11.2021 hilisõhtul lühikestes

pükstes ja maikas. Sobimatu riietus jahedal ajal viitab ratsionaalse mõtlemise puudustele. Samuti ei

saa pidada normaalseks reaktsiooniks raha laenuks andmiseks keeldumisele sõidukite kahel

järjestikusel õhtul süütamist. Maakohus arvestas tunnistaja Ö (Ö) ütlusi, millest nähtub, et tema

pojal X-l diagnoositi eelmisel korral haiglas viibides skisofreenia, pärast haiglat jättis poeg

tablettravi ja edasiselt ka süsteravi ära. 2021. aasta sügisel hakkas tunnistaja märkama pojal taas

haiguse märke. Poeg rääkis tunnistajale, et ei saa teha CV-d tööle minekuks, sest tema CV ja e-

kirjad muudetakse arvutis ümber. Kui ema õhtul voodiriideid sättis, küsis poeg, kelle me maha

lööme. Ta avaldas tapmismõtteid emale ka koos jalutamas käies. Ütles emale, et kuuleb üksi linnas

käies, kuidas temast räägitakse halba. Ema tajus poja agressiivsemaks muutumist, sest tavapäraselt

poeg selline ei ole. Tavapäraselt on poeg hea, sõbralik ja viisakas. Haigusega aga muutub täiesti. X

käitumine muutus novembrist jaanuarini iga päevaga hullemaks. 2021. aasta lõpus tunnistaja pojaga

enam elulisi asju arutada ei saanud. 2022. aasta jaanuari algul muutus poeg oma ümbruskonna suhtes

väga paranoiliseks. Tunnistaja rääkis 03.01.2022 X arstile haiguse süvenemisest ja ilmingutest ning

arst soovitas pöörduda politsei poole. Maakohtu hinnangul saab seega lisaks eksperdiarvamusele ka

muude tõendite põhjal tõdeda, et objektiivselt ei olnud X käitumine 2021 novembris enam

mõistuspärane. Maakohtu hinnangul paigutub X-l esinev paranoidne skisofreenia KarS § 34 p 1

loetletud vaimuhaiguse alla. Seega on tuvastatud X-l süüdimatuse meditsiinilise tunnuse esinemine

talle etteheidetavate õigusrikkumiste ajal.

Maakohtu hinnangul ei saa praegusel juhul täiesti välistada X-l teo keelatusest arusaamise võimet.

X oli suuteline 04.11.2021 juhtima sõidukit, mis on keeruline psühhomotoorne tegevus. Ta oli

suuteline soetama teenindusjaamast kolm kanistrit klaasipesuvedelikku, need tühjendama ja

tankima neisse bensiini ning süütama isale kuuluvad sõidukid. Mõlemal korral jooksis ta

sündmuskohalt kohe ära, mis viitab, et ta sai põhimõtteliselt aru, et autode põlema panemine on

lubamatu, kuid maakohtu hinnangul välistas X psüühiline seisund tema võime oma käitumist

normikohaselt suunata. Isale sündmuskohal öeldud lause - elus tuleb teha õigeid valikuid – osundab

kohtu arvates sellele, et X tegutses psühhootilises seisundis ja luulumõtetest kannustatuna.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et X võis küll aru saada oma 04.11.2021 ja 05.11.2021

käitumise keelatusest, kuid ta ei olnud võimeline oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele

juhtima. Seega luges maakohus tuvastatuks ka süüdimatuse juriidilised tunnused KarS § 34 mõistes

ning kriminaalmenetlus tuleb lõpetada KrMS § 402 lg 1 ja § 199 lg 1 p 1 alusel.

SA PERH vastusest nähtub see, mis ajavahemikel ning mis asjaoludel on X olnud ravil SA PERH

psühhiaatriakliinikus. Kuna X viibib alates 08.01.2022 tahtevastasel ravil ning ka ekspertiisiaktis nr

7.1-3/714 on peetud võimalikuks sundravi, siis järeldas maakohus sellest, et paranoidset

skisofreeniat kui haigust on iseenesest võimalik meditsiiniliste võtetega leevendada.

21.03.2022 kohtuistungil esitasid kaitsja, prokurör ja kohus X-le muuhulgas iseloomustavat laadi

küsimusi, et selgitada välja tema käesoleva hetke vaimne seisund, mis ühtlasi aitaks prognoosida

tema ohtlikkust kas iseendale või teistele ning ravivajadust. Paraku ei saa maakohus X vastuseid

iseloomustavat laadi küsimustele pidada usaldusväärseks, sest kõrvutades X ütlusi muude

kriminaalasjas olevate tõenditega, ilmnevad vastuolud, mis viitavad sellele, et X ei vastanud

küsimustele ausalt. X vaimne tervis hakkas ravimite ära jätmisel 2021. aasta suvest halvenema ning

päädis 08.01.2022 SA PERH psühhiaatriakliinikusse ravile toimetamisega, mil arstid tuvastasid tal

ägeda skisofreeniataolise psühhootilise häire. Maakohtu määruse tegemiseks on X viibinud

psühhiaatriahaiglas tahtest olenematul ravil veidi enam kui kaks ja pool kuud. Maakohus ei kahtle

selles, et X võtab haiglas, s.o kontrollitud tingimustes, talle määratud ravimeid ning mõnevõrra on

tema seisund muutunud stabiilsemaks. Nimelt sai ta 21.03.2022 kohtuistungil aru, mis põhjusel

kohtuistung haiglas toimub, sai aru talle esitatavatest küsimustest ja vastas neile. Küll on aga asus

maakohus seisukohale, et X tegelikkuses ei teadvusta endale diagnoositud haiguse raskust ja ravi

vajadust. Nimelt tema vastused annavad alust järeldada, et X nägemuses oli 2020. aastal kui ka

2022. aastal haiglaravile sattumine põhjendamatu.

Maakohtule on X istungil antud vastused indikatsiooniks, et X võtab ravimeid haiglas üksnes

seepärast, et haiglast välja pääseda ning ta tegelikkuses ei teadvusta endale, et tema haigusega peab

ravimite võtmine olema järjepidev ka pärast haiglaravi. Arvestades, et X salgab maha temal reaalselt

avaldunud skisofreenia sümptomid, ei saa välistada, et need sümptomid esinevad tal ka käesoleval

ajal ning need võivad samuti olla põhjuseks, miks X ravivajadust ei adu. Maakohtul puudub X

varasemat käitumist arvestades vähimgi kindlus, et kodusele ravile pääsedes X jätkaks korrektselt

ravimite võtmist. Pigem on alust X vastuste, ekspertiisiakti nr 7.1-3/714 kirjeldava osa ja tunnistaja

Ö ütluste põhjal prognoosida, et kõrvalmõjude ning võimalike seni püsivate haigusnähtude tõttu

jätab X ravimite võtmise ära ja haigus ägeneb taas. Järelikult ei ole X vaimne tervislik seisund veel

selline, mis võimaldaks tal iseseisvat järgida arsti ravijuhiseid ja välistaks nii haiguse ägenemise.

Kuniks X ei teadvusta enesele paranoidse skisofreenia diagnoosiga kaasuvat vajadust võtta

ravimeid, püsib reaalne oht nii talle endale kui teistele inimestele. Nii näitasid kohtus uuritud

tõendid, et ravi ära jätmisel 2021. aastal halvenes X vaimne tervis kiiresti ja ta vajas 2022. aasta

alguses taas tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. On ilmne, et ravivajadust teadvustamata korduks

sama – ravi jäetaks ära ning X vaimne seisund halveneks kiiresti. Sellises olukorras on äärmiselt

suur oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks. Maakohtu hinnangul saab ka tuvastamist leidnud

õigusvastaste tegude pinnalt jaatada X ohtlikkust nii endale kui ka teistele.

Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et vaatamata sellele, et kohtuistungil käitus X adekvaatselt

ning teataval määral on tema vaimne seisund tahtest olenematul ravil muutunud stabiilsemaks, on

siiski märgatav, et ta ei adu enda haiguse tõsidust, ravi vajadust. X-st lähtuv ohtlikkus ei ole

praegusel ajal täiesti taandunud ning maakohtu hinnangul tuleb temale kohaldada sundravi.

Praegusel juhul puudub kindlus, et ambulatoorsel ravil X võtaks korrektselt talle määratud ravimeid.

Eeltoodu tõttu leidis maakohus, et sundravi tuleb algselt kohaldada statsionaarsena ehk kontrollitud

ravikeskkonnas, mis võimaldab välja selgitada isiku jaoks sobivaima raviprogrammi, mis ei tekita

subjektiivselt ebameeldivaid kõrvalmõjusid või mille kõrvalmõjud on talutavad ning mida X oleks

valmis edaspidiselt vajadusel jätkama ambulatoorses vormis.

MÄÄRUSKAEBUS

4. Harju Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse X kaitsja Kristina Suvalova, kes palub maakohtu

määrus tühistada ning teha uus lahend, millega X KarS § 203 lg 1 järgi õigeks mõista või

alternatiivselt lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, jätta X suhtes psühhiaatriline

sundravi kohaldamata või alternatiivselt kohaldada psühhiaatrilist sundravi ambulatoorselt.

Kaebaja jääb seiskohale, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et KarS § 203 lg 1 järgi

kvalifitseeritav tegu leidis aset ning selle kohta, et X oleks vaidlusalused sõidukid süüdanud. Kaitsja

viitas sellele, et toimikus puuduvad andmed selle kohta, kellele need sõidukid kuulusid, mis oli nende

väärtus enne ja pärast süütamist, seega pole nõuetekohaselt kindlaks tehtud vastava koosseisu

inkrimineerimiseks nõutava kahju, mis ületab 4000 eurot, tekitamine. Maakohus luges aga

tõendatuks, et X täitis oma tegevusega KarS § 203 lg 1 koosseisu objektiivsed tunnused. Kohus

leidis, et sõidukite Citroen Berlingo, reg.märgiga YYYYYY, ja Mercedes Benz 300SL, reg.märgiga

ZZZZZZ, kuulumist kannatanule Q kinnitavad kannatanu ütlused ja sõidukite paiknemine kannatanu

kodu juures.

Kaebaja maakohtuga ei nõustu ning leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust

faktiliste asjaolude tuvastamisel. Registrisse kantava vara omaniku tuvastamiseks ei piisa isiku

ütlustest. Samas pole põhjendatud süütamisega tekitatud kahju ulatuse tuvastamine visuaalse

vaatluse alusel ning tuginedes isiku ütlustele. Asjaolu, et sõidukitel kehtis tehniline ülevaatus 2022.

aasta suveni, ei tõenda usaldusväärselt seda, et põlengueelselt olid sõidukid töökorras. Samuti kuu

aega pärast toimunud põlenguid 2021. aasta detsembris liiklusregistrist sõidukite kustutamine ei

tõenda koosseisus ettenähtud kahju olemasolu. Pole tõsikindlalt tuvastatud konkreetsete sõidukite

reaalne väärtus enne ja pärast põlengut, samas, kui palju on sõidukite omanik saanud sõidukite

viimisel kas metalli kokkuostu või lammutamisele. Maakohus luges tõendatuks kannatanu ütlustega,

et 30-aastane Mercedes Benz 300SL oli väärt 10 000 eurot. Seega ei tugine kohtu järeldus, et kahe

sõiduki puhul on omaniku kahjuks vähemalt 5500 eurot, asjas tuvastatud faktilistele asjaoludele ning

pole tõendatud KarS § 203 lg 1 koosseisu objektiivsete tunnuste täitmine. Samas puuduvad

usaldusväärsed tõendid selle kohta, et X oleks talle inkrimineeritud õigusvastased teod toime

pannud. X eitab sõidukite süütamist. Isik selgitas, et tanklast soetatud kütust kasutas ta oma riiete

põletamiseks. Kogutud tõendite pinnal pole võimalik tõsikindlalt tuvastada, et need teod on toime

pandud tema poolt. Tunnistaja saadetud videost ei selgu, et tegemist on X-ga. KrMS § 7 lg 3 kohaselt

tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus

tema kasuks. Seega palub kaitsja X KarS § 203 lg 1 alusel õigeks mõista.

Juhul, kui kohus leiab, et X on talle inkrimineeritud õigusvastased teod toime pannud, siis nõustub

kaebaja kohtuga, et etteheidetud tegude ajal oli X süüdimatusseisundis, kuna esinevad süüdimatuse

nii meditsiinilised kui ka juriidilised tunnused. Seega esineb alus KrMS § 199 lg 1 alusel

kriminaalasja lõpetamiseks. Samas jääb kaebaja seisukohale, et psühhiaatrilise sundravi

kohaldamiseks puudub alus. X käitus kohtuistungil adekvaatselt, vastas kõikidele küsimustele,

orienteerus õigesti situatsioonis, kinnitas, et saab aru vajadusest ennast ravida, võtta ravimeid ja täita

arstide ettekirjutusi. Praegu on temale määratud raviskeem, mis isikule sobib, ta on arstiga varem

esinenud kõrvalnähtudest rääkinud ning see oli arvesse võetud. Isik lubas täita arsti ettekirjutusi ja

võtta ravimeid ka kodus olles. Palatis viibib ta haiglas teiste patsientidega ning mingeid konflikte

neil polnud. Maakohus võrdles istungil räägitut varasemates menetlusdokumentides kajastatuga,

kuid jättis tähelepanuta, et käesoleval ajal on isiku seisund ravi tagajärjel oluliselt paranenud ning ta

ei pruugi meenutada neid asjaolusid, mis olid aset leidnud siis, kui tema haigus oli ägedas faasis.

Maakohtu järeldus, et X ei teadvusta tegelikkuses endale diagnoositud haiguse raskust ja ravi

vajadust, samuti see, et temast lähtuv ohtlikkus pole praegusel ajal täiesti taandunud, on oletuslikku

laadi ega põhine kogutud tõenditel, kuna nendeks ei saa pidada isiku varasemat käitumist. Käesoleval

ajal on teine diagnoos, teine ravi, mis on efektiivne, arvestades isiku seisundit. Kui isiku ohtlikkuse

ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse tuvastamisel saaks lähtuda vaid tema varasemast käitumisest,

siis sundravi kohaldamine oleks obligatoorne kõikide isikute puhul vastavate diagnooside

esinemisel, kuid nii seaduse kui ka kohtupraktika kohaselt tuleb aga igal juhul eraldi tuvastada nii

isiku ohtlikkust kui ka sundravi kohaldamise vajadust kohtulahendi tegemise aja seisuga, kusjuures

tuleb arvesse võtta, kas isik on saanud psühhiaatrilist ravi pärast toimunut. X viibib praegu tahtest

olenematul ravil, arstide järelevalve all ning puuduvad psühhiaatrilise sundravi kohaldamise alused.

Psühhiaatrilise sundravi kohaldamine eeldab KarS § 86 lg 1 kohaselt, et isik on oma vaimse seisundi

tõttu ohtlik iseendale ja ühiskonnale ja vajab ravi.

Riigikohus on 31.03.2017. a lahendis 3-1-1-105-16 p 23 selgitanud, et ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa

üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult (vt ka RKKK nr 3-2-1-155-13, p 41) ja

ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda veel tema ohtlikkust

iseendale või teistele (vt RKKKK nr 3-2-1-44-13, p 14). X andis ütlusi oma tervisliku seisundi ja

ravi vajaduse osas, saab aru, et peab võtma ravimeid kogu aeg ja järgima arstide ettekirjutusi.

Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et käesoleval ajal ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, et X

oleks ohtlik iseendale ja ühiskonnale. Eelpool viidatud Riigikohtu lahendi samas punktis on

märgitud, et ohtlikkuse kui ühe sundravi kohaldamise aluse tuvastamisel peab kohus silmas pidama,

et isiku ohtlikkus võib olla ära langenud või piisavalt vähenenud, kui ta on õigusvastase teo järel

viibinud psühhiaatrilisel ravil või (eri)hooldusteenusel. Sotsiaalhoolekandeteenused, psühhiaatriline

või muu meditsiiniline abi võib olla osutunud piisavaks ja isiku põhiõigusi sundravist vähem

piiravaks ohtlikkuse kontrollimise ja/või vähendamise abinõuks.

X viibib alates 08.01.2022. a tahtest olenematul ravil SA PERH psühhiaatriahaiglas ning Harju

Maakohtu 15.02.2022. a määrusega tsiviilasjas nr 2-22-270 pikendati haiglaravi kolmeks kuuks kuni

16.05.2022. a. Nimetatud tsiviilasjas oli ravi vajaduse otsustamisel arvesse võetud ka antud

kriminaalasja esemeks olevad õigusvastased teod, tahtest olenematu ravi ja psühhiaatrilise sundravi

kohaldamise vajaduse arutamine on tinginud samad psüühilised probleemid. Eeltoodust lähtuvalt on

käesoleval ajal isikule tagatud vajalik ravi ning tema seisundi üle teostatakse järelevalvet, võttes

vajadusel tarvitusele asjakohased meetmed, kui isiku tervislik seisund muutub. Ravi ei lõpetata seni,

kuni X tervislik seisund seda vajab. Seega oleks antud juhul kriminaalõiguslik sekkumine

psühhiaatrilise sundravi kohaldamisega liigne ning põhjendamata. X saab aru ravi vajadusest ning

on nõus ravimeid võtma. Seega puudub vajadus kohaldada isiku suhtes psühhiaatrilist sundravi.

Maakohus ei ole oma järeldust, et ambulatoorsel ravil ei võta X talle määratud ravimeid, veenvalt

põhjendanud. Käesolevas asjas teostatud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi

käigus on tuvastatud, et X vajab ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi, seega kohtu poolt

psühhiaatrilise statsionaarse sundravi määramine pole põhjendatud. Eeltoodust lähtuvalt leiab

kaebuse esitaja, et kohtumääruse põhjendused on oletuslikku laadi, ebaveenvad ega tugine tuvastatud

asjaoludel.

Menetlus ringkonnakohtus

5. 29.04.2022. a edastas määruskaebusele omapoolse seisukoha prokurör, kes palub jätta esitatud

kaebus rahuldamata ja kohtumäärus muutmata.

Prokurör märgib, et KrMS § 402 lg-s 1 ja 2 sätestatu alusel võib kohus psühhiaatrilise sundravi

kohaldamise menetluses lõpetada asjas menetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, kohaldada isiku suhtes

psühhiaatrilist sundravi või jätta see kohaldamata. Alternatiivselt võib kohus tagastada kriminaalasi

prokuratuurile üldises korras menetluse jätkamiseks juhul, kui isiku süüdimatust ei ole tuvastatud.

Kuna kriminaalasi on saadetud kohtusse KarS 16. peatüki sätete alusel, puudub menetluslik võimalus

isiku õigeks- või süüdimõistmiseks. Prokuratuur ei nõustu määruskaebusega samuti selles, et ei ole

tuvastatud kahe sõiduki süütamist X poolt. Harju Maakohtu määruses on toodud tõendite

üksikasjalik analüüs ning veenvalt põhjendatud, miks kohus jõudis järeldusele, et süütajaks on X.

Kohtu põhjendused on loogilised, jälgitavad ja selged.

Analüüsides hävinud vara väärtust, tugines kohus praktikas aktsepteeritud tõenditele. Nendeks on

sarnaste omadustega sõidukite müügiportaalides müügipakkumised. Samuti on arvesse võetud

asjaolu, et sõidukitel oli edukalt läbitud tehniline ülevaatus, mistõttu oli nende väärtuseks harilik

väärtus. Vaidlustades maakohtu seisukohti ning järeldusi ei tuginenud kaitsja ühelegi tõendile ega

seletanud, miks pidi kohus lugema sõidukite väärtust madalamaks. Riigikohus on korduvalt

rõhutanud, et juhul kui menetluspool vaidlustab kohtu poolt tuvastatud asjaolusid, peab ta selgelt

viitama, millele tõendile või kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaolule tema väide tugineb. Juhul kui

uuritud tõenditest ei piisa, et toetada esitatud versiooni, tulnuks kaitsjal esitada omapoolseid

tõendeid.

Prokuratuur on seisukohal, et asjaolu, et X viibib tahtest olenemata psühhiaatrilisel ravil

kohtumääruse alusel ning tema raviaega on pikendatud, räägib pigem kaitsja argumentatsioonile

ravivajaduse puudumisest vastu kui selle poolt. Harju Maakohtu 28.03.2022 määruse kohaselt on

tuvastatud, et isik pani toime õigusevastased teod, kusjuures tema teod on ohtlikud nii temale kui

teistele isikutele. Seega lisaks tsiviilkohtumenetluses sedastatud haiguse olemasolule lisandub

kaalule konkreetne fakt, et isik on muutunud ohtlikuks ja tema teod on piiri peal vägivallategudega.

Ei ole välistatud, et tahtest olenemata ravi jätkamise korral võib X tervislik seisund ka paraneda,

kuid see ei ole alternatiiviks sundravi kohaldamisele KrMS sätete alusel. Ainuüksi asjaolu, et isik

suutis kohtuistungil kontrollida oma käitumist nii, et väliselt nägi ta välja adekvaatse ja stabiilsena,

et kummuta ekspertiisiga tuvastatud eksperdi arvamust. Siinjuures toonitab prokurör, et kuigi

kohtupraktika võimaldab nii sundravi kohaldamata jätmist kui ambulatoorse ravi kohaldamist, on

KarS § 86 lg 12 alusel ambulatoorne ravi võimalik üksnes juhul, kui korraga esineb kaks eeldust –

isik ei ole endale ja teistele ohtlik ning on tõenäoline, et tema peab kinni ravirežiimist. Kuna antud

juhul mõlemad eeldused puuduvad, puudub ka võimalus alustada sundravi ambulatoorsest ravist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide ja määruskaebusega, leiab, et maakohtu

määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatu ei anna alust selle muutmiseks või

tühistamiseks.

7. Esmalt ei nõustu kaebaja maakohtuga selles, et kannatanu ütluste pinnalt saaks asuda seisukohale,

et süüdatud sõiduautod, mis on registrisse kantavaks varaks, kuulusid Q-le. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa pelgalt sellise väite pinnalt asuda seisukohale, et maakohus oleks sõidukite omaniku

tuvastamisel eksinud. Nimelt ei ole kaitsja toonud välja ühtegi tõendit või asjaolu, mis tuvastatu

ümber lükkaks. Muuhulgas ei oma see ka KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava koosseisu täitmisel

keskset tähendust, kuivõrd vaidlust ei ole selles (seda ei ole kaitsja kordagi väitnud), et sõidukid ei

kuulunud X-le, st need olid talle võõrad, mis on üheks viidatud koosseisu elemendiks. Selle on

maakohus oma määruses ka õigesti ja põhjendatult välja toonud. Kaitsja hinnangul ei tõenda ka

asjaolu, et sõidukitel kehtis tehniline ülevaatus kuni 2022. a suveni, et põlengueelselt olid need

töökorras. Kriminaalasja toimikust nähtuvalt on sõiduk Citroen Berlingo 19.07.2021. a

tehnoülevaatuse käigus tehniliselt korrasolevaks hinnatud. Sõiduk Mercedes-Benz on hinnatud

tehnoülevaatusel tehniliselt korrasolevaks 31.08.2021. a. Puuduvad andmed ega neid ei too välja ka

kaitsja, et vaid mõned kuud hiljem võis sõidukite olukord olla selline, et need poleks olnud töökorras.

Seega puudub alus ka selles osas maakohtust erinevale seisukohale asuda. Nähtuvalt Citoen Berlingo

andmetest, on sõiduk kustutatud lammutamise tõttu, mis kinnitab maakohtu seisukohta sellest, et

sõiduk muutus põlengu tagajärjel kasutuskõlbmatuks ning seega on ka Q-le tekkinud kahju.

Mercedes-Benz on samuti registrist kustutatud, nähtuvalt küll sõiduki andmetest, ajutiselt, kuid

arvestades põlenguga kaasnenud kahjutusi sõidukil, mille maakohus on oma määruses detailselt

välja toonud, tuleb nõustuda, et ka juhul, kui sõiduk plaanitakse näiteks taastada, on siiski omanikule

tekkinud kahju.

8. Ekslik on kaebuse väide justkui oleks kohus lugenud sõiduki Mercedes-Benz väärtuseks 10 000

eurot vaid kannatanu ütluste pinnalt. Nimelt nähtub maakohtu määrusest ja kriminaalasja

materjalidest, et kohtule on esitatud automüügi portaalidest väljavõtted, millest maakohus on

sõidukite väärtuse hindamisel lähtunud. Nii on maakohus mh analüüsinud põhjalikult (määruse p

16) seda, miks kohus peab usutavaks, et Mercedes-Benzi väärtus võib olla 10 000 eurot. Seejuures

on maakohus võtnud arvesse sarnase müügis olnud sõiduki väärtust ja põhjendanud, miks Q sõidukit

sellest kallimaks võib pidada. Kaitsja ei vaidlusta seejuures maakohtu järeldust sellest, et sõiduki

Citroen Berlingo väärtus võinuks olla 1000 eurot. Võttes arvesse, et sarnane Mercedes-Benz, mis oli

vanem, oli müügis hinnaga 6999 eurot, võib maakohtu hinnangut kannatanu sõidukile pidada

põhjendatuks. Kuivõrd tegemist ei ole laialt levinud sõidukiga ning ilmselt ka mitte igapäevases

kasutuses olnud autoga, vaid pigem hobisõidukiga, ei saa lähtuda selle väärtuse hindamisel üksnes

auto vanusest, nagu seda rõhutab kaebaja. Kaitsja leiab siiski, et pole tõsikindlalt tuvastatud sõidukite

reaalne väärtus enne ja pärast põlengut. Selgusetuks jääb, milliste tõendite alusel oleks kaebaja

hinnangul maakohus pidanud sõidukite väärtuse tuvastama, kui mitte nende väärtust samasuguste

sõidukitega võrreldes. Miks ei saa seda meetodit, mida kasutataksegi tavapäraselt kohtumenetluses,

pidada usaldusväärseks, kaitsja samuti välja ei too. Ringkonnakohtu hinnangul saab nõustuda

maakohtuga selles, et sõidukite süütamisega on tekitatud oluline kahju, mis vastab KarS § 12¹ p-s 1

sätestatule.

9. Asjaolu, et X eitab sõidukite süütamist ei anna alust maakohtu järeldusest vastupidisele

seisukohale asumiseks. Nimelt on maakohus ringkonnakohtu hinnangul veatult ja põhjalikult

tuvastanud, et X on pannud toime õigusvastase teo, mis vastab KarS § 203 lg 1 koosseisu

objektiivsetele tunnustele. Kaebuses korratakse juba maakohtule avaldatud seisukohti, mille

maakohus on oma määruses ümber lükanud ja toonud välja ka tõendid, mille pinnalt saab asuda

isikust erinevale seisukohale. Maakohus on põhjendanud, millistest tõenditest nähtuv informatsioon

kinnitab seda, et just X oli isikuks, kes Q sõidukid süütas. Kriminaalkolleegiumi hinnangul annavad

kogutud tõendid kogumis aluse maakohtuga nõustuda. Sellekohast järeldust ei lükka ümber kaebuse

väide, et isik kasutas kütust enda riiete põletamiseks. Kuigi kaitsja leiab, et asjas esineb selline

kõrvaldamata kahtlus, mis tuleks tõlgendada isiku kasuks, ei nõustu kohtukolleegium sellega.

Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et tulenevalt kohtupraktikas juurdunud arusaamast ei tähenda isiku

süüküsimuse lahendamisel kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus

muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse

käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte

rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud

tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata

kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKK nr 3-1-1-77-15, p-d 18-19; RKKK nr 3-1-1-49-16, p 21).

10. Kaitsja leiab, et puudub alus psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks, kuivõrd X käitus

kohtuistungil adekvaatselt, vastas kõikidele küsimustele, orienteerus situatsioonis, kinnitas, et saab

aru vajadusest end ravida, võtta ravimeid ja täita arstide ettekirjutusi. Esmalt peab kohtukolleegium

vajalikuks märkida, et selle kõigega on maakohus oma määruse tegemisel arvestanud. Samuti on

maakohus ise vahetult isikuga suhelnud, seega veendunud tema seisundis. Siiski ei saa jätta

tähelepanuta seda, et maakohtu istungi toimumise ajaks oli X viibinud üle kahe kuu SA PERH

psühhiaatriahaiglas, seega saanud ravi, mis tema seisundit kindlasti parandas. Ka kaitsja kinnitus

sellest, et isik käitus maakohtu istungi ajal adekvaatselt ning oli situatsioonis orienteeritud, kinnitab,

et ravil on X tervisele positiivne mõju. Kuigi kaebaja rõhutab, et X lubas kohtuistungil täita arsti

ettekirjutusi ja võtta ravimeid ka kodus olles, ei saa selles tulenevalt tema varasemast käitumisest

kindel olla. Nagu ka maakohus välja tõi, on isik varasemalt enda algatusel talle määratud ravi

katkestanud, kuna väidetavalt tekitas see tal kõrvalnähtusid. Seejuures märgib X, et talle määratud

ravi tekitas jõuetust ja mälulünki ning pärast ravi lõpetamist tundis end palju paremini. Ka praeguse

ravi osas on ta maakohtule selgitanud, et see teeb teda jõuetuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

välistatud, et kuigi X sõnades väljendab valmidust ravi iseseisvalt jätkata, võib ta selle siiski uuesti

katkestada tundes, et ilma ravimiteta võiks ta enesetunne olla parem.

11. Kaebaja leiab, et maakohtu järeldus, et X ei teadvusta tegelikkuses endale diagnoositud haiguse

raskust ja ravi vajadust ning, et temast lähtuv ohtlikkus pole praegusel ajal täiesti taandunud, on

oletuslikku laadi ega põhine kogutud tõenditel, kuna nendeks ei saa pidada isiku varasemat käitumist.

Kaitsja on siiski jätnud tähelepanuta, et maakohtu sellekohane järeldus ei põhinegi üksnes isiku

varasemal käitumisel, vaid ka eksperdi poolt antud hinnangul, st hinnanud kõiki tõendeid kogumis.

Kaitsja märgib ka, et käesoleval ajal on teine diagnoos, teine ravi, mis on efektiivne, arvestades isiku

seisundit. Jääb arusaamatuks, kuidas see asjaolu muudab kaebaja hinnangul maakohtu järeldust,

kuivõrd maakohus on kogu X haiguslugu arvestanud, sh seda, et ka varasemalt on talle määratud

ravi olnud efektiivne, kuid isik on selle ise pooleli jätnud, kuna tema väitel tekitas see tal kehva

enesetunnet.

12. Alusetu on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja kriitika sellest, et olukorras, kus isiku ohtlikkuse

ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse tuvastamisel saaks lähtuda vaid tema varasemast käitumisest,

oleks sundravi kohaldamine põhjendatud kõikide isikute puhul vastavate diagnooside esinemisel.

Maakohus on X ohtlikkuse ning sundravi vajaduse hindamisel võtnud arvesse nii tema varasemat

haiguslugu, isikule ise vahetult kohtuistungil küsimusi esitanud, hinnanud toimepandud õigusvastase

teo asjaolusid, arvestanud eksperdi poolt antud hinnanguga ja tsiviilkorras tahtest olenematu ravi

määramise menetluse andmetega tutvunud. Sellises olukorras on alusetu väita, et maakohus oleks X

ohtlikkuse ja sundravi vajaduse hinnanud ainuüksi talle määratud diagnoosi alusel. Kaebaja rõhutab

seejuures, et eraldi tuleb tuvastada nii isiku ohtlikkus kui ka sundravi kohaldamise vajadus

kohtulahendi tegemise aja seisuga, kusjuures tuleb arvesse võtta, kas isik on saanud psühhiaatrilist

ravi pärast toimunut. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on need nõuded eeltoodust tulenevalt

täitnud.

13. Kaitsja leiab, et pole võimalik tõsikindlalt tuvastada, et X oleks ohtlik iseendale ja ühiskonnale.

Seejuures viitab kaebaja sellele, et X andis ütlusi oma tervisliku seisundi ja ravi vajaduse osas ning

ta saab aru, et peab võtma ravimeid kogu aeg ja järgima arstide ettekirjutusi. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa siiski vaid isiku enda ütluste alusel sellisele seisukohale asuda. Maakohus on oma

määruses põhjalikult selgitanud, miks peab isiku käitumist ohtlikuks ning sundravi vajalikuks, mh

võtnud arvesse toimepandud õigusvastase teo asjaolusid. Kaebaja ei too välja ühtegi sisulist asjaolu

peale isiku enda antud ütluste, mille pinnalt leiab, et maakohtu järeldus ei ole põhjendatud. See aga

ei lükka kohtukolleegiumi hinnangul ümber maakohtu ammendavaid põhjendusi. Kuigi kaebaja

viitab lisaks, et Riigikohtu praktika kohaselt võib olla isiku ohtlikkus ära langenud või piisavalt

vähenenud, kui isik on õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil, jätab kaitsja tähelepanuta

selle, et maakohus on seda asjaolu arvesse võtnud, kuid leidnud siiski, et X suhtes on vajalik sundravi

kohaldamine.

14. Kaebuses rõhutatakse ka seda, et X suhtes on kohaldatud tahtest olenematut ravi alates

08.01.2022. a ning seda on pikendatud kuni 16.05.2022. a, mistõttu on isikule tagatud vajalik ravi,

mida ei lõpetata seni, kuni X seisund seda vajab. See järeldus on aga vastuolus kaitsja enda poolt

eelnevalt väljatooduga sellest, et ravi on pikendatud kuni 16.05.2022. a, mis tähendab, et olukorras,

kus isik vajaks pikemaajalist ravi, ei ole see tahtest olenematu ravi korras võimalik, kuivõrd selleks

on luba üksnes kuni 16.05.2022. a. Nähtuvalt vaidlustatud maakohtu määrusest, on maakohus

määranud X statsionaarsele sundravile kuni isiku tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni, st

olukorras, kus otsustatakse, et isik ei ole enam ohtlik või ta on tervenenud, lõpetatakse ka sundravi

kohaldamine tema suhtes. Kaebaja toob veelkord välja, et kuivõrd isik on avaldanud, et ta on valmis

ravimeid võtma, siis puudub alus tema suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks.

Ringkonnakohus on juba eelnevalt käsitlenud, miks ei saa üksnes selle argumendi alusel pidada

maakohtu otsustust põhjendamatuks. Lisaks on maakohus oma määruses põhjalikult käsitlenud isiku

ütluste usaldusväärsuse küsimust.

15. Kuigi tuleb nõustuda kaebajaga selles, et koostatud ekspertiisiakti kohaselt vajab X

ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi, siis on samas ekspert ka märkinud, et juhul, kui isik sellest

keeldub, on põhjendatud kohaldada ravi statsionaarselt. Asjaolu, et isiku suhtes on

tsiviilkohtumenetluses kohaldatud tahtest olenematut ravi, pole alust arvata ega selles ei veendunud

ka maakohus, et isik oleks valmis ravile ambulatoorselt alluma. Seda kinnitab mh ka tema varasem

ravilugu, millest nähtub, et ravimite võtmise on ta omal algatusel ilma raviarsti konsultatsioonita

lõpetanud. Siinjuures on asjakohane viidata ka prokuröri poolt väljatoodule, et tulenevalt KarS § 86

lg-st 1² saab ambulatoorsena kohaldada sundravi olukorras, kus isik ei kujuta ohtu endale ja

ühiskonnale ning on tõenäoline, et ta peab kinni ravirežiimist. Maakohus on toonud välja, miks leiab,

et X võib olla ohtlik ning samuti selle, miks tema puhul ei saa pidada tõenäoliseks ravirežiimist

kinnipidamist, seega on maakohus lähtuvalt tuvastatust kohaldanud põhjendatult sundravi just

statsionaarse ravina.

16. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg-st 1 ja §-st 390 jätab ringkonnakohus maakohtu

28.03.2022. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

17. X kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu

saamiseks. Taotluse kohaselt on tasu suuruseks maakohtu määrusega tutvumise ja määruskaebuse

koostamise eest (120 min) kokku 129,60 eurot (sh käibemaks). Ringkonnakohus leiab, et esitatud

taotlus on põhjendatud ja tasu suurus kooskõlas advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude

hüvitamise korraga. Juhindudes RÕS § 21 lg-st 3, KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 187 lg-st 2 ning RÕS

§ 21 lg 3 alusel kehtestatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast

tuleb OÜ-le Advokaadibüroo Kristina Suvalova välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel

129,60 eurot. KrMS § 187 lg 2 alusel jääb menetluskulu X kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/