2-19-8667/79 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Kädi Sacik-Korn

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.04.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-8667

Tsiviilasi

R. K. hagi Arvila OÜ (endise ärinimega Stix KV OÜ)

vastu

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjas nr 008/2019/750

Tsiviilasja hind

6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja R. K. (isikukood XXX), lepinguline esindaja K. N.,

e-post: XXX

Kostja Arvila OÜ (endise ärinimega Stix KV OÜ,

registrikood

14092508),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Oksana Sobko; e-post: oksana@clarusab.ee

Kohtuistung

09.12.2021

Istungil osalenud isikud

hageja lepingulised esindajad K. N. ning kostja lepinguline

esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko

RESOLUTSIOON:

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda.

3. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses

sätestatud

alustel

võib

menetlusosaline

taotleda

riigipoolset

menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. Hageja esitas 06.06.2019 Harju Maakohtule kostja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2019/750.

Hagiavalduse kohaselt edastas kohtutäitur viidatud täiteasjas võlgnikule T. K.le kinnisasja

väljaandmise täitmisteate, mille kohaselt anti võlgnikule vabatahtlik täitmise tähtaeg 04.06.2019

ning hoiatati, et juhul kui võlgnik ei täida täitedokumenti ettenähtud aja jooksul vabatahtlikult,

toimub kinnisasja äravõtmine ja sundkorras väljatõstmine 06.06.2019. Hagejal on sõlmitud

võlgnikuga üürileping, mistõttu on sundtäitmine hageja kui kinnistu üürniku suhtes lubamatu ja

õigusvastane ning kuulub lõpetamisele.

2.

07.06.2019 lõpetati täitemenetluse, mille õiguspärasuse osas on tehtud lahend ts.asjas 2-

19-18607 jõustus 18.09.2020. Sellest tulenevalt täpsustas hageja 17.05.2021 oma nõuet ning

taotles täiteasjas 008/2019/750 toimunud sundtäitmise lubamatuks tunnistamist.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata.

4. Vaidlusalune täitemenetlus viidi lõpule 07.06.2019, kinnisasja valdus anti kostjale üle ja

kohtutäitur lõpetas täitemenetluse samal päeval tehtud otsusega. Kostja esitas ka põhjendusi

hageja ja võlgniku perekondlike seoste kohta, samuti üürilepingu võltsimise kahtluse kohta.

Kohtuotsuse põhjendused

5. Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid

tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

6. Pooltel ei ole vaidlust selles, et:

• Kostja ostis täitemenetluse nr 008/2016/2014 raames läbiviidud elektroonilisel

kordusenampakkumisel kinnisasjas asukohaga XXX (I kd tlk 12-14pöördel);

• kostja esitas Tallinna kohtutäitur Mati Kadakule täitmisavalduse, mille alusel algatati

täiteasi nr 008/2019/750 kinnisasja valduse vabastamiseks ja 25.04.2019 kinnisasja

väljaandmise aktiga anti võlgnikule T. K.le vabatahtlikult täitmiseks aega kuni

04.06.2019 (I kd tlk 11-11pöördel);

• 31.05.2019 teavitas võlgnik T. K. kohtutäiturit, et T. K. on sõlminud 10.09.2009 S. K. ja

R. K.ga üürilepingu ja lisas teatele üürilepingu (I kd tlk 9);

• 06.06.2019 ja 07.06.2019 toimus kinnisasja valduse äravõtmine väljatõstmise teel, mille

kohta on koostatud aktid (I kd tlk 27-35);

• vaidlusalune täitemenetlus lõpetati 07.06.2019.

7. Pooled vaidlevad selle üle, kas võlgnik T. K. oli hagejaga üürilepingulistes suhetes.

8. Vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja

vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et

nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi

kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib hagi esitada täitemenetluse

lõpuni. Kohtupraktikas on leitud, et kui kohtu menetluses on hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks ja kohtutäitur lõpetab menetluse kestel täitemenetluse, saab hageja TsMS § 376

lõike 4 punkti 3 järgi täpsustada hagi eset selliselt, et nõuab toimunud sundtäitmise lubamatuse

tuvastamist (Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-19-2498, punkt 7).

Hageja on 17.05.2021 täpsustanud oma nõuet ning palunud tunnustada täiteasjas 008/2019/750

toimunud sundtäitmise hageja suhtes lubamatuks, sest hagejal oli kehtiv üürileping, mis oli

takistuseks tema suhtes sundtäimise läbiviimisel ja kinnisasjalt väljatõstmisel.

9. VÕS 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule

(üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).

VÕS § 291 lg 1 järgi kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku valdusse

andmist või kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusse andmist asja

võõrandamise korral sundtäitmisel või pankrotimenetluses, lähevad üürilepingust tulenevad

üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale.

Seega, kuna uuele omanikule lähevad üle üksnes üürilepingust tulenevad üürileandja õiguse ja

kohustused, tuleb käesolevas vaidluses tuvastada, kas hageja ja T. K. vahel oli sõlmitud just

üürileping, mitte muule lepinguliigile vastav võlasuhe. Üürilepingu järgi kohustub üks isik (antud

juhul võlgnik T. K.) teisele isikule (antud juhul hagejale ja tema abikaasale) andma teisele isikule

üle asja (antud juhul kinnisasja) ja teine isik (antud juhul hageja ja hageja abikaasa) kohustub

selle asja kasutamise eest tasuma ja lepingu lõppedes asja tagasi andma.

Hageja on esitanud oma väite tõendamiseks käsitsi kirjutatud dokumendi, mis kannab pealkirja

„Üürileping“, mille koostamise kuupäevaks on märgitud 10.09.2008 (I kd tlk 166-168pöördel).

Nimetatud dokumendist nähtub, et T. K. ühelt poolt ning R. K. ja S. K. teiselt poolt on sõlminud

lepingu tingimustel, mille kohaselt üürileandja annab ja üürnikud võtavad üürile XXX asulas

1930-ndatel aastatel ehitatud maja ja võrkaiaga piiritletud osa krundist, mis asub krundil

(katastritunnis XXX pindalaga 5 353m², 100% maatulundusmaa) võrkaia sisse ja üürniku

käsutusse jäävad ka kaks remonti vajavat abihoonet. Leping kehtib allakirjutamise hetkest ning

kehtib tähtajalisena kuni 25.09.2023 (p 1.3). Üürnikud on kohustatud tasuma üüri kord kuus

alates 26.09.2023, mille suurus vaadatakse üle ja lepitakse kokku vahetult enne lepingu

lõppemist punktis 1.3 nimetatud tähtaja lõppemist (p 2.1). Lepingu punktis 2.4 on pooled

leppinud kokku erikokkuleppe üüri tasumise osas ja tasaarvestuses arvestades, et üürnikud on

tasunud üürileandja eest Vahtramäe kinnistul nii uue kui ka vana maja ehitus- ja remontööde eest

(mõlema maja uute ahjude, kaminate, korstnate ja pliidi eest kokku 211 470 krooni, mõlema

maja uue katuse eest 253 600 krooni, lisaks uued uksed, aknad jms) kokku 704 000 krooni, on

pooled kokku leppinud, et üüri suuruseks on 3 900 krooni ühes kalendrikuus. Seega ei pea

üürnikud tasaarvestuse korras maksma üüri enne 25.09.2023 ja üürnikud ei nõua üürileandjalt

sisse võlga (tehtud kulutuste hüvitamist), vaid annavad lepingu allkirjastamisega nõusoleku

tasaarvestamiseks. Kui üürnik tervislikest põhustest tingituna või muudel alustel peaks leping

ennetähtaegselt lõppema, kuulub lepingus kasutamata perioodi eest tehtud ettemaks

proportsionaalses osas tagastamisele (p 2.5).

10. Kostja on 10.09.2008 kuupäeva kandva üürilepingu ehtsuse vaidlustanud ning põhistanud

seda sellega, et kuigi vaidlusalune täitemenetlus algatati juba 2016.aastal, ei maininud võlgnik

kolme aasta jooksul kordagi üürilepingu olemasolu, isegi mitte ts.asjas nr 2-18-12168 oma

08.10.2018 vastuses, esitades selle alles 17.06.2019 seisukohtades. Kostja esitas 15.06.2021

taotluse esitatud üürilepingu suhtes ekspertiisi tegemist, tuvastamaks, kas 10.09.2008 dateeritud

üürilepingu käekirjaline tekst ja allkirjad on kirjutatud dokumendil märgitud kuupäeval, s.o

10.09.2008 või hiljem. Eesti Kohtuekspertiisi Instituut teatas, et puudub väljatöötatud meetod

tuvastamaks käsikirjalise lepingu kirjutamise aega (I kd tlk 197). Seega on kostja tuginenud

sellele, et tegemist on näilise lepinguga, mis koostati eesmärgiga vältida väljatõstmist. Samuti on

kostja leidnud, et hageja ei ole tõendanud üüriga tasaarvestatud kulude kandmist ehk tõendatud ei

ole üüri tasumine (II kd tlk 48pöördel – 49).

11. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul

viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe (VÕS § 8 lg 1). Seadus ei sätesta üürilepingu sõlmimiseks kohustuslikku

vormi, v.a kui soovitakse sõlmida tähtajalist eluaseme üürilepingut pikemaks kui üks aasta (VÕS

§ 274). Antud juhul on poolte vahel sõlmitud tähtajaline eluaseme üürileping kestusega kauem

kui üks (1) aasta. Seega oli sellel kirjaliku lepingu vormi nõue. Iseenesest ei ole keelatud, et

pooled vormistavad oma tahteavalduste teel sõlmitud lepingu kirjalikus vormis hiljem kui seda

kajastab dokumendile märgitud kuupäev, suurendab see kohtu hinnangul käesoleva vaidluse eset

arvestades võimalust, et tegemist on näilise tehinguga. Kuna kostja ei saa tõendada negatiivset

asjaolu, s.o et üürilepingulist suhet hageja ja võlgniku vahel ei olnud, pöördus tõendamiskoormis

ümber ja hagejal lasus kohustus tõendada, et alates 10.09.2008 oli hageja vaidlusaluse kinnistu

endise omanikuga just üürilepingule vastavas võlasuhtes.

Kinnisasja valdus

11.1

Hageja on 30.11.2021 menetlusdokumendi p-s 2 kinnitanud, et valdas vaidlusalust

kinnistut alates 10.09.2008 kuni väljatõstmiseni 07.06.2019. Selle tõendamiseks viitas hageja

valduse äravõtmise aktile koos väljatõstatava vara nimekirjaga (I kd tlk 27-35pöördel, II kd tlk 6-

9pöördel). Kuna väljatõstmisel viibis hageja ja tema abikaasa S. K. ja arvestades aktile loetletus

vara nimekirja, on hageja hinnangul ilmne, et hageja elas koos abikaasaga nimetatud kinnisasjal

juba pikemat aega, kaotades valduse 07.06.2019.

Hageja taotles kohtult rahvastikuregistrisse päringu tegemist, et tõendada, et hageja oli

registreerinud oma elukohana rahvastikuregistris XXX. Kohus rahuldas hageja taotluse ning tegi

vastavasisulise päringu ning päringu vastusest nähtub, et R. K. registrijärgne elukoht oli

05.03.2007 kuni 11.08.2019 XXX (II kd tlk 37). Rahvastikuregistri väljavõttest nähtub seega, et

hageja näitab oma elukohana vaidlusalust kinnistut juba varem kui ta väidetavalt valduse sai.

Kuigi hageja kinnitas, et sai valduse alles 10.08.2008, on tunnistaja T. K. ütluste kohaselt

tõendatud, et hageja sai valduse juba 2002.aastal (II kd tlk 38pöördel – 39) , s.o 6 aastat varem

kui sõlmiti üürileping. Hageja on 14.03.2022 lõplikes seisukohtades samuti seejuures asunud

väitma, et hagejal oli valdus vähemalt alates üürilepingu sõlmimisest kuni väljatõstmiseni

07.06.2019 (II kd tlk 43). Kuigi kostja on küll asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et

valdas kinnistut alates 10.09.2008 (II kd tlk 24 p 7, 8), leiab kohus asjas kogumis esitatud

tõendite pinnalt (väljatõstmise aktid koos vara nimekirjaga, rahvastikuregistri väljavõte,

tunnistaja ütlus), et hagejal oli kinnisasja asukohaga XXX vald valdus alates 2002.aastast ja

hageja kasutas asja.

Üür asja kasutamise eest

11.2

Üürileping on tasuline leping, s.t asja kasutamise eest tuleb maksta. Vastavalt lepingu

punktile 2.4 leppisid hageja kui üürnik ja T. K. kui üürileandja erikokkuleppena üüri tasumise

osas ja tasaarvestuses kokku, et arvestades, et üürnikud on tasunud üürileandja eest X kinnistul

nii uue kui ka vana maja ehitus- ja remontööde eest (mõlema maja uute ahjude, kaminate,

korstnate ja pliidi eest kokku 211 470 krooni, s.o 13 515,40 eurot (kursiga 15,6466), mõlema

maja uue katuse eest 253 600 krooni, s.o 16 208 eurot, lisaks uued uksed, aknad jms) kokku

704 000 krooni, s.o 44 993,80 eurot, on pooled kokku leppinud, et üüri suuruseks on 3 900

krooni, s.o 249,26 eurot ühes kalendrikuus (I kd tlk 167). Kohus selgitas hagejale, et hagejal

lasub kohustus tõendada, et lepingus väljatoodud kulutused tehti, millega igakuine üür

tasaarvestati.

Hageja esitas üüriga tasaarvestatud kulude kandmiseks Vahtramäe KV OÜ arve saatelehe nr

100017 (II kd tlk 10), X OÜ 08.08.2013 arved (II kd tlk 17, 18) ja X FIE sularaha arve nr 19.

Samuti on hageja soovinud nimetatud asjaolu tõendada tunnistaja T. K. ütlustega.

Kostja on 13.12.2021 menetlusdokumendis juhtinud tähelepanu sellele, et X FIE arvel märgitud

summad ei kattu üürilepingus p-s 2.4 märgitud summadega. Samuti märkis kostja, et FIE X ei ole

leitav äriregistrist ning seetõttu ei ole võimalik selle arve usaldusväärsust kontrollida. Vahtramäe

KV OÜ arve-saateleht nt 100017, mis on dateeritud 25.04.2012 ei ole samuti kostja hinnangul

kuidagi väidetava üürilepingu p-s 2.4 märgitud tasaarvestusega kuidagi seotud. Kostja juhtis

tähelepanu ka sellele, et esitatud arved on makstud sularahas, mis arvestades summade suurust ja

seda, et hageja on pensionär, tekitab küsimusi sularaha päritolu ning esitatud tõendi

usaldusväärsuse kohta.

Lepingus on märgitud, et hageja on lepingu sõlmimise hetkeks juba lepingus välja toodud kulud

kandnud – mõlema maja uute ahjude, kaminate, korstnate ja pliidi eest kokku 211 470 krooni,

mõlema maja katuse eest 253 600 krooni, uued uksed/aknad jms. Kuna leping sõlmiti väidetavalt

10.09.2008, tuleneb lepingu tekstist, et nimetatud kulud pidid olema kantud enne 10.09.2008.

Esitatud arvetest on enne lepingu sõlmimist esitatud üksnes X FIE 15.05.2008 sularahaarve nr 19

summas 217 940 krooni, s.o 13 928,90 eurot. Vahtramäe KV OÜ arve 100017 summas

13 546,50 eurot kannab kuupäeva 25.04.2012 ja X OÜ arve (number puudub) summas 7 678,60

eurot ja arve nr 11739 summas 3 475,49 eurot.

Tunnistaja selgitas istungil, et tegelikult teostati suuremad tööd nagu katuse vahetus, ahjude,

kaminate, korstna ja pliidi remont tehti pärast lepingu sõlmimist ning üürilepingusse on märgitud

summa, mis oleks orienteeruv tööde maksumus tulevikus. Tunnista väitel võis lepingu sõnastuses

olla viga. Tunnistaja sõnul tehti enne lepingu sõlmimist siseruumide remont (II kd tlk 39).

Kohtu hinnangul ei ole usutav, et kui üürileping tõesti sõlmiti 10.09.2008, et pooled said

sedavõrd keeleliselt eksida, et summalise täpsusega pandi kirja tehtud kulutused, kuigi silmas

peeti hoopis tehtavaid kulutusi. Samas, kui tõesti peeti silmas, et hageja kannab kulud tulevikus,

ei ole see vaadeldav tasaarvestusena VÕS § 197 lg 1 tähenduses, et VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui

kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu

samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega

tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema

kohustuse täitmist. Seega tasaarvestada saab nõuet, mis on juba olemas. Tasaarvestuse õiguse

tekkimise ehk tasaarvestuse olukorra esmaseks eelduseks on, et kahe isiku ehk tasaarvestuse

poolte vahel on vastastikused rahalised või muud samaliigilised nõuded. See tähendab, et kuna

hageja on tõendanud, et hageja nõuded, sh T. K. nõuded üüritasu näol tekkisid alles tulevikus, ei

ole tasaarvestatava olukorraga VÕS § 197 lg 1 tähenduses. VÕS § 297 reguleerib eluruumide

üüritasude tasaarvestamise erisusi, mille lõike 1 järgi elu- või äriruumi üürnik võib talle kuuluva

nõude tasaarvestada üürileandja üürinõudega või seaduses sätestatud alusel keelduda üüri

maksmisest, kui ta on sellest kavatsusest teatanud üürileandjale kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis vähemalt üks kuu enne üüri maksetähtpäeva saabumist. Viidatud normist

tuleneb samuti, et üürileandjal oli õigus tasaarvestada tulevikus sissenõutavat üürinõuet üürniku

suhtes juba sissenõutavaks muutunud nõudega, mis võib tuleneda asjal parenduste tegemisest,

kusjuures ka siis saab tasaarvestada parendusteks kantud summat, mitte orienteeruvat summat

nagu lepingus on tunnistaja sõnul kajastatud.

Tuginedes eeltoodule ning arvestades, et hageja ning tunnistaja, kes on ise andnud selgitusi

poolte tahte kohta lepingu p-s 2.4 sisu osas ning selgitanud, et hageja kavatses alles hakata seal

nimetatud tööde tegemiseks kulutusi tegema, ei ole antud kokkulepe vaadeldav ka

tasaarvestusena VÕS § 297 järgi ning hageja kohustus tasuma üüri. Kohtu hinnangul ei saanud

hageja 10.09.2008 seisuga tasaarvestada ka X FIE 15.05.2008 sularahaarve nr 19 summas 217

940 krooni, s.o 13 928,90 euro ulatuses kinnisasja parendamiseks kantud kulu üüritasuga, sest

leping hakkas kehtima alles 10.09.2008, kuid arve esitati juba 15.05.2008, s.o ajal, kui hageja,

tema abikaasa S. K. ja T. K. vahel ei olnud üürilepingut sõlmitud, kuid nad valdasid vaidlusalust

kinnisasja juba 2002.aastast.

Kokkuvõtvalt, kuigi hagejatel võis olla asja valdus ning nad elasid aadressil XXX, ei ole hageja

toonud kohtu ette asjaolusid, mis tõendavad üüri tasumist asja kasutamise eest.

12. Nagu kohus juba eelnevalt tõi välja, on kostja vaidlustanud lepingu sõlmimise 10.09.2008

ehk sisuliselt väitnud, et tegemist on näiliku tehinguga. Lepingu allkirjastamise aega ei olnud

võimalik ekspertiisiga tuvastada (I kd tlk 197).

TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu

tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest

pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha

tahavad.

Kohus asub seisukohale, et asjas esitatud tõendid kogumis annavad alust arvata, et tegemist on

näiliku lepinguga, sest:

-

Harju Maakohtu menetluses on kostja hagi T. K., S. K. ja R. K. vastu kahju hüvitamise

nõudes. Arvila OÜ tugineb oma nõudes asjaolule, et T. K., S. K. ja R. K. on vallanud Arvila

OÜ kinnisasja ilma õigusliku aluseta (ts.asi nr 2-18-12168; I kd tlk 162-163). Viidatud

tsiviilasjas esitas T. K. vastuse hagile juba 08.10.2018, kuid 10.09.2008 sõlmitud

üürilepingule ei viidatud ega lisatud vastusele (I kd tlk 171 p 6). Ts.asjas 2-18-12168 esitati

üürileping alles 17.06.2019 seisukohtades.

-

Esimest korda mainiti ja esitati üürileping alles 31.05.2019 (I kd tlk 9), kuigi T. K. võlgade

sissenõudmiseks oli algatatud täitemenetlus juba 2016.aastast (täiteasi 008/2016/2014) ning

kinnistut, mida täitemenetluse käigus enampakkumisel võõrandati üüris väidetavalt T. K.

ema.

-

Üürilepingus tekst ja tunnistaja ütlused lepingus nimetatud tööde teostamise aja ja

maksumuse osas on erinevad - lepingus järgi on märgitud kulud nimetatud summades juba

kantud, tunnistaja sõnul kajastasid märgitud summad orienteeruvat töödele kuluvat

maksumust tulevikus.

-

Tunnistaja sõnul olid asusid vaidlusalusele kinnisasjale hageja ja S. K. juba 2002.aastal, kuid

väidetav leping sõlmiti alles 10.09.2008, mis hakkas kehtima allkirjastamise hetkest. See

tähendab, et enne 10.09.2008 elas nn üürileandja ema koos hagejaga vaidlusalusel

kinnisasjal tasuta. Tunnistaja sõnul ei olnud tema soov üürilepingut sõlmida, seda soovis

hageja. Eluliselt ei ole usutav, et pärast kuute (6) aastat kinnisasjal tasuta elamist, soovib isik

ise hakata üüri maksma.

-

Üheks üürnikuks oli nn üürileandja T. K. ema. Eluliselt ei ole usutav, et poeg küsib emalt

üüri.

-

Tunnistaja sõnul oli hageja ja S. K. tervis väga halb (emal kopsuvähk, hagejal

eesnäärmevähk). Arvestades tunnistaja ütluste pinnalt hageja ja S. K. tervislikku seisundit, ei

ole eluliselt usutav, et 2008.aastal sõlmitakse üürileping kehtivusega kuni 25.09.2023.

-

VÕS § 291 lg 1 alusel lähevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale, mis

tähendab, et muu hulgas hagejal oli isiklik huvi, et teda ei saaks vaidlusaluselt kinnisasjalt

täitemenetluse nr 008/2019/750 raames välja tõsta.

Tuginedes eeltoodule on seega kohus seisukohal, et üürilepinguga, mis kandis 10.09.2008

kuupäeva koostamise ja allkirjastamisega, soovisid lepingus märgitud isikud jätta muljet

tehingust, mis takistab täiteasjas nr 008/2019/750 kinnisasja valduse kostjale üleandmise,

mistõttu on tegemist näiliku tehinguga. Näilik tehing on tühine, mistõttu jätab kohus hagi

rahuldamata.

13. Kostja väitele, et ta ei pruugi olla kohane kostja, sest võõrandas kinnisasja, olles

omanikus alates 22.02.2017 kuni 04.07.2019 (II kd tlk 48pöördel) viitab kohus TsMS § 211 lg-le

1-2, mille kohaselt kui omaniku ja kolmanda isiku vahel on vaidlus kinnisasjaga seotud

asjaõiguse või seda tagava märke olemasolu või puudumise või kinnisasjaga seotud kohustuse

üle, on õigusjärglasel kinnisasja võõrandamise korral õigus ja vastaspoole taotlusel kohustus

astuda menetlusse omandi ülemineku ajast alates poolena senise poole asemel. See kehtib ka

kinnisasja üüri- või rendilepingust või selle puudumisest tuleneva vaidluse kohta, kui lepingu

kohta on kantud märge kinnistusraamatusse. Kuna käesoleva menetluses ei ole hageja, kostja ega

kostja kinnisasja ostnud isik enda kaasamist menetlusse taotlenud, ei saa kohus isikut menetlusse

ise kaasata.

Menetluskulude jaotus

14. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud

kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel

hageja kanda.

Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi.

Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikes 2

sätestatud korras.

TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kädi Sacik-Korn

kohtunik