2-21-16232/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 29.04.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-16232

Tsiviilasi

X (X) avaldus täisealisele isikule eestkoste seadmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.02.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXX) esindaja Merike

Roosileht

Puudutatud isikud:

Y (isikukood XXXXXXXXXX) määratud esindaja

advokaat Toomas Metsma

Q (isikukood XXXXXXXXX)

W (isikukood XXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat

Martin Kruus

Tallinna linn (Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26.02.2022 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed

tõendid.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste enda

kanda, välja arvatud Y-le määratud esindaja kulud, mis jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (avaldaja/poeg I) esitas 16.10.2021 Harju Maakohtule avalduse oma emale Y-le

(puudutatud isik I) eestkoste seadmiseks. Avaldaja soovis, et kohus määraks teda eestkostjaks.

Eestkostjaks soovis avaldaja hakata põhjusel, et ema haigus oli süveneva iseloomuga ja see oli

vajalik puudutatud isiku I edaspidiseks heaoluks ja elukvaliteedi hoidmiseks. Avaldaja töö ning

elamistingimused võimaldasid tagada puudutatud isikule I turvalise kodu ja hooldamise.

Puudutatud isikule I oli avaldaja kodus kohandatud omaette tuba.

Avalduse esitamise ajal viibis ema XXX. Puudutatud isikul I oli diagnoositud psüühiline häire-

mälupetted ja täpsustamata dementsus Alzheimeri tõvest, tal oli ka kukkumiste risk ja

vanadusnõtruse sündroom, mis oli seotud kognitiivse toimimise muutusega ja mida tõendasid

ebapiisav enesehooldus pesemisel, riietamisel, söömisel. Häiritud oli ka kehaline liikuvus.

Puudutatud isik I vajas abi igapäevaste toimingute sooritamisel, ta oli ebaadekvaatne ja

desorienteeritud ning tema jutt oli segane. Ta ei saanud aru oma tegudest ja nende tähendusest.

Vahel oli hetki, kus ta ei tundnud ära oma lähedasi inimesi.

Puudutatud isik I vajas pidevat järelevalvet ja hoolitsust, kuna oli dementne ja mäluhäiretega,

mille tõttu oli tema võime oma tegudest aru saada, neid juhtida ja oma elu iseseisvalt korraldada

olulisel määral piiratud. Ema vaimne seisund ei lubanud tal langetada ise otsuseid, teha

iseseisvalt tehinguid, samuti teostada valimisõigust. Seetõttu oli vajalik talle määrata eestkostja.

Avaldajal oli kahtlus, et puudutatud isiku I tervislikku seisundit võidakse kuritarvitada või seda

juba kuritarvitati põhjusel, et emale kuulus korteriomand asukohaga XXX, Tallinn. Puudutatud

isiku I huve ei olnud võimalik kaitsta volituste andmise ega abiliste kaudu.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Tallinna linn (eestkosteasutus/linn) oli seisukohal, et puudutatud isiku I üle eestkoste

seadmine oli vajalik. AS Lääne-Tallinna Keskhaigla koostatud õendusepikriisist nähtus, et

puudutatud isikul I diagnoositi lisaks mitmetele füüsilise tervise häiretele ka häire-mälupetted

(F16.70) ja täpsustamata dementsus Alzheimeri tõvest (F00.9). Puudutatud isikul I esines

seoses kõrge eaga kukkumiste risk ja vanadusnõtruse sündroom, ta oli voodikeskne ja

alakaaluline ning ta vajas kõrvalist abi igapäevaste toimingute sooritamisel. Puudutatud

isikuga I oli võimalik saada kontakti, kuid tema räägitu oli ebaadekvaatne – ta rääkis omaette

ja tema jutt oli segane, ta vastas esitatud küsimustele pidurdatult, üksikute sõnadega.

Puudutatud isik I vajas oma igapäevase elu korraldamisel järelevalvet ja kõrvalabi. Eestkoste

tuli seada kõigi asjade ajamiseks, isiku esindamiseks ja tehingute tegemiseks. Eestkostja

ülesanneteks peaksid olema puudutatud isiku I varaliste ja isiklike õiguste ning tervisega seotud

küsimuste lahendamine. Eestkostetava huve polnud võimalik kaitsta volituse andmise ega

perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Avaldaja vastas eestkostjale esitatavatele

nõuetele.

3. Puudutatud isik I arvas, et tal oli eestkostjat vaja (pea ei töötanud enam hästi), selleks, et

tema vara saaks võrdselt mõlemale pojale (või nende lastele).

4. Puudutatud isikule I määratud esindaja leidis, et eestkostja määramine oli põhjendatud.

Puudutatud isik I ei olnud võimeline iseseisvalt oma elu korraldama ega enda eest hoolitsema,

samuti polnud ta võimeline ajama asju ametiasutustes, pangas, poes ega mujal ega tegema

mistahes toiminguid. Puudutatud isiku I arusaamine asjadest puudus või oli halb. Ta ei suutnud

langetada adekvaatseid elukorralduslike otsuseid ja ta polnud võimeline aru saama asjadest ega

oma tegudest ning ta ei suutnud neid juhtida. See suutmatus oli kestev. Isik vajas täielikku abi,

hooldamist ja ööpäevaringset järelevalvet. Eestkoste seadmisega oleksid isiku kõik õigused ja

huvid kaitstud. Eestkoste tuli seada nii isiku- kui varahoolduse üle maksimaalseks ajaks. Poja I

käitumine polnud kooskõlas eestkostet vajava isiku huvidega. Pigem püüti realiseerida enda

isiklikke huve eestkostet vajava isiku arvelt. Eestkostetava lähedased ei sobinud eestkostjaks.

Seega tuli eestkostjaks määrata eestkosteasutus, kes oli sõltumatu isik.

5. Puudutatud isik I teine poeg Q (poeg II) leidis, et ema diagnoosid ei vastanud tõele. Perearst

kinnitas talle, et avaldaja pere soovis, et emale märgitaks dementsuse diagnoos. Perearst

soovitas pöörduda Õismäe Õendushaiglasse, kus arst tunnistas, et tema poolt oli ekslikult

märgitud diagnoos puudutatud isikule I. Vale diagnoosi eemaldamise kohta esitas õendushaigla

juhataja õiendi arsti allkirjaga.

6. Puudutatud isiku I abikaasa W (abikaasa) leidis, et kui puudutatud isiku I eestkostjaks saab

avaldaja, siis oli puudutatud isiku I õiguste ja huvide kaitse kaheldav. Avaldaja eestkostjaks

määramine tähendaks ühe rivaalitseva poole võitu teise üle. Tüliõunaks oli testament ja korter,

mis oli abikaasade ühisvara. Pärandit jagatakse ja peetakse enda omaks hetkel, mil mõlemad

ühisomanikud olid elus. Abikaasal oli kodu, aga kodus ta elada ei saanud, kuna tema turvalisust

polnud võimalik seal tagada. Ta viibimiskoht oli puudutatud isiku I järglastele teadmata, et

vältida manipulatsiooni ja vaimset ning psühholoogilist survet, sest asjaosalistel oli soov teada

saada, kas abikaasa oli testamendi ümber teinud või mitte. Teave puudutatud isiku I tervisliku

seisundi kohta oli vastuoluline. Eestkostet võiks teostada erapooletu isik ehk eestkosteasutus.

7. Puudutatud isiku I abikaasa ärakuulamise juures viibis ka C (vennatütar ja usaldusisik), kes

andis kohtule selgitusi, kuidas puudutatud isiku I pojad survestasid puudutatud isikut I ja tema

abikaasat oma varast loobuma.

8. Lisaks kuulas kohus ära ka hooldekodu juhataja, kes avaldas, et puudutatud isikut I tuli

täielikult kõikides toimingutes hooldada.

Maakohtu määrus

9. Maakohus rahuldas avalduse, määras puudutatud isikule I eestkoste ja määras eestkostjaks

linna. Menetlusosaliste menetluskulud jäid nende endi kanda ning muud kulud riigi kanda.

Kohtu hinnangul oli eksperdiarvamusega, muude tõenditega, samuti asjas esitatud seisukohtade

ning puudutatud isiku I poolt ärakuulamisel avaldatuga leidnud kinnitust, et antud juhul esinesid

perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Puudutatud isik I kannatas

nõdrameelsuse (täpsustamata dementsus Alzheimeri tõvest (RHK 10 järgi – F00.9)) all, mis

avaldus temal mõõdukas kognitiivsete võimete alanemises ning selle raske psüühikahäire tõttu

ta ei suutnud kestvalt oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida. Selline võimetus oli

kestva loomuga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 järgi tuli tal tuvastada piiratud

teovõime olemasolu. Kohtu hinnangul ei esinenud praegusel juhul olukorda, kus puudutatud

isiku I õigusi oleks võimalik kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude

abiliste kaudu, kuna isik ei olnud võimeline volitust andma (PKS § 203 lg 2).

Ekspertiisiakti järgi ei olnud puudutatud isik I suuteline oma seisundist tulenevalt tegema

mingeid tehinguid ilma eestkostja nõusolekuta ning see suutmatus oli kestev. Esindaja ja

eestkosteasutus leidsid, et eestkoste oli vaja seada kõikide asjade ajamiseks. Kohus oli esitatud

tõendite pinnalt seisukohal, et puudutatud isik I vajas esindamist kõigis tehingutes ning ta ei

olnud võimeline aru saama ka pisitehingute tähendusest. Eestkoste seati kõikide asjade

ajamiseks ja õiguslike tehingute tegemiseks (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 526 lg

2 p 3 ja 4). Puudutatud isik I ei olnud võimeline aru saama perekonnaõiguslike tehingute ja

toimingute tähendusest ning ei saanud ühegi perekonnaõigusliku tehinguga iseseisvalt hakkama

(PKS § 203 lg 2). TsMS § 526 lg 5 järgi tuli lugeda, et puudutatud isik I oli tunnistatud

valimisõiguse osas teovõimetuks ja ta kaotas hääleõiguse. Eestkoste pikendamine või

lõpetamine otsustatakse hiljemalt 26.02.2027.

10. PKS § 204 lg 1 järgi määratakse eestkostjaks füüsiline isik, kes oma isikuomadustelt ja

võimetelt sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma. Eestkostjat määrates

arvestatakse ka tema ja eestkostetava vahelisi suhteid. Kohus asus seisukohale, et avaldaja ega

ka keegi lähedastest polnud isikuomadustelt sobiv isik eestkostja ülesandeid täitma.

Puudutatud isiku I abikaasa ütlustest nähtus, mõlemad puudutatud isiku I pojad mõjutasid teda

varasemat testamenti muutma selliselt, et pärijaks oleks vaid ühe või teise poja järeltulijad.

Samuti oli mõjutatud puudutatud isikut I tegema testamenti ühe või teise poja kasuks. Taolise

mõjutamise tulemusena ei saanud puudutatud isiku I abikaasa elada oma kodus, kuna ta ei

suutnud pidevale vaimsele survele vastu seista. Samuti soovis kummagi poja pere kasutada

puudutatud isiku I raha, selleks väljastati korduvalt uusi pangakaarte ja tehti erinevaid volitusi.

Eeltoodud väiteid kinnitasid linna poolt esitatud tõendid. Piirkonnapolitseiniku 19.07.2021

kirjast nähtuvalt pöördus 19.07.2021 jaoskonda puudutatud isiku I abikaasa, kellel oli mure

avaldajaga ja lapselapsega (avaldaja tütar). Puudutatud isik I viibis hooldushaiglas ja lapselaps

käis tihti nende kodus ja soris naise riietes, otsis raha/vara ja pidevalt käis uurimas, kas saab

kontrollida, kelle nimele oli pärand tehtud. Piirkonnapolitseinik tegi sellega seoses päringu

linnale võimaliku kodukülastuse teostamiseks.

Kodukülastusel avaldas puudutatud isiku I abikaasa muret, kas tal oli võimalik elada oma

praeguses elukohas edasi, kuni surmani, s.o kas abikaasa lapselapsed saavad ta välja ajada.

Lapselaste kasuks tehtud testament ajas puudutatud isiku I pojad omavahel tülli. Üks

lapselastest oli isegi pöördunud haiglasse, kelle sõnade kohaselt olevat puudutatud isiku I üks

poeg surnud ning selle lesk käivat korteri testamenti ja raha otsimas. Puudutatud isiku I abikaasa

vennatütar oli seisukohal, et puudutatud isiku I lapsed olid omavahel tülis, tüli oli läinud

absurdini. Kumbki poeg soovis eakatele kuuluvat korterit endale saada. Selle nimel viidi eakaid

koos ja eraldi notarite juurde. Puudutatud isiku I abikaasa joodeti täis, anti ka tablette, rahusteid.

Kumbki poeg paigutas eakaid hooldekodusse ja toodi sealt teise teadmata ära. Lisaks viidi

puudutatud isiku I abikaasa hooldekodusse väitega, et tal polnud sugulasi.

Puudutatud isiku I abikaasa maksis korteri eest, puudutatud isiku I pangakaart oli avaldaja tütre

käes. Pangakonto kasutamiseks oli tehtud mitmeid volitusi perioodil, kus puudutatud isik I ei

olnud juba sisuliselt võimeline volituse tähendusest aru saama. Ajavahemikul 16.02.2020-

16.02.2022 oli pangakontoga seonduvalt väljastatud seitsmel korral pangakaart. Kontole laekus

igakuiselt puudutatud isiku I pension ja pensionilisa toetus, kontolt tehti makseid

kommunaalteenuste osutajatele ning avaldajale, avaldaja abikaasale ja tütrele. Samuti võeti

kontolt sularaha. Jääk 11.02.2022 seisuga oli 9 eurot.

Kohtu hinnangul nähtus eeltoodust, et poja I käitumine ei olnud ema huvidega kooskõlas.

Samuti nähtus, et avaldaja, samuti lähedased käitusid eeskätt oma varalisi huve silmas pidades.

Seda tõendas muu hulgas ebaterve huvi eakate inimeste testamendi suhtes, samuti nende

mõjutamine testamendi muutmiseks. Eestkostja üheks kohustus oli korraldada eestkostetava

vara säilimine. Selleks oli vajalik leida lahendus puudutatud isikule I ja tema abikaasale kuuluva

korteriomandi kasutamiseks, et kasutuseta seisva korteriga seonduvad kulud puudutatud isiku I

vara ei vähendaks. Kuna üheks korteriomanikuks oli ka puudutatud isiku I abikaasa, siis pidi

ka temaga korteri kasutamises kokku leppima. Isikuga, kes abikaasat oli jõuliselt mõjutanud,

oleks keeruline edaspidi kokkuleppeid sõlmida. Selleks oli vajalik, et eestkostjaks oleks

neutraalne isik.

Avaldaja siira soovi ema eest hoolitseda seadis kahtluse alla ka see, et avaldaja seostas oma

seisukohas ema eest hoolitsemise võimaldamist tema eestkostjaks olemisega ning leidis, et

linna määramisel eestkostjaks pannakse ema kindlasti hooldekodusse. Eestkostja kohustuste

hulka ei kuulunud ilmtingimata inimeste hooldekodusse paigutamine, kui nende eest oli

võimalik hoolitseda kodustes tingimustes, kas siis inimese enda või siis mõne lähedase kodus.

Kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik I oli suuteline suuremate raskusteta kodu

piires liikuma, samuti oli temaga võimalik kontakti saada. Kohtu hinnangul ei olnud eeltoodu

pinnalt võimalik jõuda järeldusele, et avaldaja oleks oma isikuomadustelt sobiv isik oma ema

eestkostja kohustusi täitma. Kohtule ei olnud teada muid füüsilisi isikud, kes oleksid selleks

soovi avaldanud ning kelle puhul saaks eeldada, et nad omakasu silmas ei pea. Puudutatud

isiku I esindaja ettepanekul määras kohus eeskostjaks linna.

Määruskaebus

11. Avaldaja palus tühistada maakohtu määruse osas, milles määrati puudutatud isiku I

eestkostjaks linn ning teha uus määrus, millega määrata eestkostjaks avaldaja.

Avaldaja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et ta polnud isikuomandustelt sobiv eestkostja

kohustusi täitma ja ta seostas ema eest hoolitsemise võimaldamist eestkostjaks olemisega.

Eestkostjat määrates tuli arvestada poja ja ema vahelisi suhteid. Kaebajal oli puudutatud isikuga

I lähedane hingeline ja usalduslik suhe. Kaebaja töö ning elamistingimused võimaldasid tagada

emale turvalise kodu ja hooldamise. Neid asjaolusid kohus aga arvesse ei võtnud. Ka linn ja

puudutatud isik I olid nõus, et avaldaja hakkab eestkostjaks. Linn eestkostjana ei saanud tagada

puudutatud isiku I toimetulekut, kui viimane elas oma poja juures. Ema huvidele ei vastanud,

kui avaldaja juures elades oli tema seaduslikuks esindajaks teine isik. Kohus oli oma arvamuse

kujundanud vaid puudutatud isiku I abikaasa ja tema vennatütre paljasõnalistele väidetele, mis

polnud tõenditena hinnatavad ega usaldusväärsed. Puudutatud isiku I abikaasa polnud aastaid

puudutatud isikuga I koos elanud ja ta ei teadnud tegelikke asjaolusid. Tema vennatütar polnud

isikuks, kelle arvamust saaks arvesse võtta. Kohus ei lähtunud avalduse lahendamisel

puudutatud isiku I huvidest.

Menetluse edasine käik

12. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja

sellele vastamiseks.

13. Puudutatud isikule I määratud esindaja, puudutatud isiku I abikaasa ja linn määruskaebust

ei toetanud ja palusid jätta selle rahuldamata.

14. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata

TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel. Määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid

võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde (TsMS § 662 lg 3).

Ringkonnakohus ei kontrolli maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust osas, millega

maakohus tuvastas eestkoste seadmise eeldused, sest määruskaebusega ei ole maakohtu

määrust vaidlustatud muus osas peale eestkostja isiku. Seega jõustus maakohtu määrus

ülejäänud osas TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 koostoimes.

PKS § 204 lg 1 järgi määratakse eestkostjaks füüsiline isik, kes oma isikuomadustelt ja

võimetelt sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma. Eestkostjat määrates

arvestatakse ka tema ja eestkostetava vahelisi suhteid. Seejuures on füüsilise isiku kui eestkostja

sobivuse hindamisel oluline, et isik soovib ja ka suudab eestkostetava huve kaitsta, lähtub oma

tegevuses üksnes eestkostetava huvidest ning mõistab eestkostjaks hakkamisega kaasnevaid

kohustusi ja tagajärgi (vt Riigikohtu 08.11.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-12-16865, p 12.2).

Kohus peab eestkostja määramisel kaaluma, kas konkreetne isik on võimeline eestkostja

ülesandeid täitma ning eestkostetava õiguste ja huvide eest seisma. Eestkostja peab olema

teadlik eestkostetava tervislikust seisundist ja rahalistest võimetest ning mõistma, milleks on

eestkostjat vaja ja millised on eestkostja kohustused. Kui sobivat isikut ei leita, määratakse

eestkostjaks valla- või linnavalitsus (PKS § 205 lg 1).

Eestkostja valik on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul,

kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse

normi. Selliseid rikkumisi käesoleval juhul maakohtule ette heita ei saa. Maakohus on

eestkostjat määrates kohaldanud õigesti materiaalõiguse normi ega ole rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS

§ st 659 ja § 654 lg st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

16. Eestkoste seadmise menetlus on hagita menetlus, kus kohtul on endal õigus ja kohustus

selgitada välja asjas olulisi ning tähtsust omavaid asjaolusid, seda ka eestkostja isiku valimisel.

Kohus ei ole seotud menetlusosalitse taotlustega (TsMS § 477 lg 5 ja lg 7). Oluline on, et

eestkostet vajava isiku huvid ja õigused oleksid kaitstud, tagatud ning eestkostet teostaks sobilik

isik. Hagita menetluses võib lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi

mh menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all. (TsMS § 229 lg 2).

Ringkonnakohtu hinnangul on lõpplahend põhjendatud ja selles esitatud lõppjäreldus on õige.

Määruse kehtima jäämine on puudutatud isiku I huvides. Avaldaja poolt kaebuses esitatud

põhjendused ei saa olla aluseks lahendi tühistamisele. Kohus selgitas põhjalikult, missugustele

asjas kogutud tõenditele ja seisukohtadele tuginedes on vastav valik tehtud. Sealjuures selgitas

maakohus, miks tal tekkisid kahtlused, et avaldaja või teised lähisugulased võivad oma

tegevuses juhinduda esmajoones enda subjektiivsest huvist, mitte aga puudutatud isiku I

objektiivsetest vajadustest. Lahendis tehtud lõppjäreldus põhines kohtu siseveendumusel

eestkostjaks määratava isiku omaduste ning võimete hindamisel. Vastava veendumuse

kujunemist asjas esitatud materjalidele tuginedes on detailselt põhjendanud, järgides sealjuures

kõiki menetlusnorme. Olukorras, kus maakohus on enda veendumuse kujunemist

nõuetekohaselt ja asjas esitatud tõenditele tuginedes põhjendanud, puudub ringkonnakohtul

alus maakohtu lõppjäreldust ümber vaadata.

Tõele ei vasta määruskaebuses esitatud väide justkui oleksid lahendi lõppejäreldused ja

põhjendused rajanud peamiselt puudutatud isiku I abikaasa vennatütre seisukohtadele. Asja

lahendamisel on eelkõige lähtutud kogutud dokumentaalsetest tõenditest, mis kajastasid

puudutatud isiku I pangakonto ja rahaliste vahendite kasutamist. Pärast avalduse lahendamist

avaldas eestkosteasutus, et puudutatud isiku I pangakontolt kasutati rahalisi vahendeid (vt

pangakonto väljavõtted lk 128-132), kuid avaldaja ei osanud anda selle kohta mõistlikke

selgitusi linnale. Arvestades asjaolu, et puudutatud isikule I ja tema abikaasale kuulub

ühisvarana korteriomand, on samas vältimatu, et kohtul tuli eestkoste määramisel arvestada ka

abikaasa seisukohtade ja positsiooniga. Sealjuures on arvestatud, et puudutatud isiku I abikaasa

on kõrge ea tõttu samuti abivajav isik ning seetõttu on vajalik tagada, et eestkostjana tegutsev

isiku arvestaks mõistlikult ka abikaasa objektiivsete põhjendatud huvidega.

Määruskaebusest ei nähtu, kuidas saab linna määramine puudutatud isiku I eestkostjaks

takistada avaldajal oma ema eest hoolitsemist ning pakkumast talle häid elutingimusi. Kaebajal

on võimalik oma ema eest hoolitseda ja tagada talle enda kodus head elutingimused ka ilma, et

kaebaja oleks määratud tema eestkostjaks. Samuti ei nähtu, kuidas saaks linna määramine

eestkostjaks tuua kaasa puudutatud isikule I ja teistele menetlusosalistele negatiivseid tagajärgi.

Asjaolu, et eestkostjaks määrati eestkosteasutus ei too kaasa kohustust paigutada puudutatud

isik I hooldekodusse, vaid ta võib jätkuvalt elada poja I juures, kellel on kohustus oma ema eest

hoolitseda. Kõik puudutatud isiku I lähedased saavad ka käesoleval ajal anda oma panuse

puudutatud isiku I heaolu tagamiseks. Põhjendamatu ja otsitud on väide, et linn ei saa

eestkostjana tagada puudutatud isiku I toimetulekut juhul, kui ta elab avaldaja juures.

17. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi maakohtuga samal

viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Praegusel juhul on lahendi tegemine kõikide

osapoolte huvides. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad menetlusosaliste

enda kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud. Need kulud jäävad riigi kanda

vastavalt TsMS § 172 lg-le 3. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt

kindlaks määrata. Eestkostetava esindaja tasutaotluse lahendab kohus vajadusel eraldi

määrusega.

18. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse

peale saab kaevata TsMS § 532 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)