4-10-2737/7 · Viru Maakohus Kohtla-Järve kohtumaja

Ärakir i

KOHT U OT S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.10.2010 Kohtla-Järve kohtumaja Väärteoasja number 4-10-2737

Kohtunik Anne PALMISTE Väärteoasi

Z.N-i väärteoasi Liiklusseaduse §74-22 lg.2 järgi Kaebuse esitaja Z.N

sünd. xxx, isikukood xxx, Vene

Föderatsiooni kodanik, elukoht Tškalovi 14 – 37 Sillamäe linn Ida-Virumaa, töökoht puudub Kohtuvälise menetleja esindaja Alvar OTTOKAR

Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse juht Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §120, §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156, §157 ja §158, maakohus O T S U S T A S :

Ida Politseiprefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse juht Alvar OTTOKARI 09.08.2010 otsus väärteoasjas nr.2590,10,004380 Z.N-i

karistamise osas Liiklusseaduse §74-22 lg.2 järgi rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 4500 (neli tuhat viissada) krooni ja Liiklusseaduse §74-22 lg.4 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega tähtajaga 1 (üks) kuu – jätta muutmata. Z.N-i kaebus jätta rahuldamata.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest

kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsioon esitatakse kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates

päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. 1

Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav vahetult peale selle väljakuulutamist 21.10.2010. Asjaolud ja menetluse varasem käik

Ida Politseiprefektuuri Rakvere Politseijaoskonna patrullpolitseinik Toomas Kivilo koostas 16.07.2010 väärteoprotokolli nr. AB 1138500 Z.N-i kohta selles, et viimane juhtis 16.07.2010 kell 17.12 Ida-Virumaal Toila vallas Tallinn – Narva mnt. 175,4-ndal kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 135 +/- 8 km/h. Antud teelõigul oli lubatud suurim kiirus 90 km/h. Seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 37 km/h. Sellega rikkus Urmas Udumäe Liikluseeskirja §124 p.2 ja pani toime Liiklusseaduse §74-22 lg.2 sätestatud väärteo. Ida Politseiprefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse juht Alvar Ottokari

09.08.2010 otsusega väärteoasjas nr.2590,10,004380 määrati Z.N-ile Liiklusseaduse §74-22 lg.2 alusel karistuseks rahatrahv 75 trahviühiku ulatuses, s.o.

summas 4500 krooni ja Liiklusseaduse §74-22 lg.4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 1 kuu.

Z.N esitas 25.08.2010 Viru Maakohtule kaebuse, milles palus politseiprefektuuri otsus tühistada lisakaristuse osas ja kergendada põhikaristust. Kaebuse kohaselt leiab selle esitaja, et rahatrahv summas 4500 krooni on ülemäära suur; sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine tähendab aga seda, et kaebuse esitaja pere on jäetud ilma võimalusest kasvõi mingit sissetulekut omada. Kaebuse kohaselt on selle esitaja töötu, kelle ülalpidamisel on abikaasa ja 3 tütart. Abikaasa õpib Sillamäe Kutsekoolis, tütred Jeliazaveta on sündinud 29.12.2006 ja Anna 17.09.1999. Tütar Karinale, kes on sündinud 22.12.1992, maksab kaebuse esitaja elatist. Kaebuse esitaja ühekordsed sissetulekud on seotud sõiduki juhtimisega. Ida Prefektuuri 24.09.2010 kirjalikus vastuses kaebusele palutakse jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ning kaebus rahuldamata. Otsuse tegemise ajal arvestati järgmiste asjaoludega:

- karistuse määramisel peavad olema tagatud õiguskorra kaitsmise huvid. Liiklusrikkumiste, sealhulgas mootorsõidukile lubatud suurima sõidukiiruse olulise ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õiguserikkumistega - menetlusaluse isiku poolt pandi toime õiguserikkumine kohas, kus on eelnevalt kurviline teelõik, samal teelõigul on juhtunud mitmeid raskeid liiklusõnnetusi. Kindlaks on tehtud, et sõiduki kokkupõrkel

vastutuleva sõidukiga 110 km/h juures on juhi hukkumise

tõenäosus 100%. Seega, sõites kiirusega 135 +/- 8 km/h ei oleks juhil kokkupõrke korral lootust ellu jääda

- väärteootsuse tegemisel on arvestatud kergendava asjaoluna süü

tunnistamist, samuti asjaolu, et Karistusregistri andmetel on

menetlusalust isikut karistatud eelnevalt nii väärteokui ka kriminaalkorras, kõik karistused on kehtivad 2

- kiiruse ületamine on tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga - töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega, leidis, et Z.N-i kaebus rahuldamisele ei kuulu.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §120 lg.1 võib maakohtunik kohtuistungit

korraldamata lahendada kirjalikus menetluses ja teha lahendi Väärteomenetluse

seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesolevas asjas nähtub maakohtule kaebuse esitaja poolt Viru Maakohtu 06.09.2010

määrusele esitatud avaldusest (t.l.25), et selle esitaja on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses ning Ida Prefektuuri vastusest (t.l.27-28) kaebusele, et nad on nõus kirjaliku menetlusega. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused.

Käesoleva asja materjalidest nähtub, et Z.N-ile on karistus määratud Liiklusseaduse §74-22 lg.2 alusel.

Liiklusseaduse §74-22 lg.2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 – 40 kilomeetrit tunnis.

Seega on vaja antud väärteoasjas tuvastada, kas Z.N rikkus Liikluseeskirja nõudeid ja ületas kiirust ning kui palju.

Nagu nähtub 16.07.2010 koostatud väärteoprotokollist nr. AB 1138500 ja vaidlustatavast 09.08.2010 otsusest väärteoasjas nr.2590,10,004380, on menetlusalune isik rikkunud Liikluseeskirja §124 p.2 nõudeid. Liikluseeskirja §124 p.2 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis. Kaebuse esitaja poolt 16.07.2010 omakäeliselt kirjutatud seletusest nähtub, et kaebuse esitaja on oma süüd sõidukiiruse ületamise osas tunnistanud ja seletanud, et kiiruse

ületamise provotseeris hilinemine venna(õe)tütre pulma (t.l.17). Samuti on kiiruse ületamist kaebuse esitaja tunnistanud oma maakohtule esitanud kaebuses (t.l.1-2), kuigi mitte sellises ulatuses. 3

Seega oli väärtegu Z.N-i poolt toime pandud.

Kiiruse ületamise suuruse kohta on maakohtule esitatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll.

Kiirusmõõteseadme kasutamise 16.07.2010 protokollist (t.l.19) nähtub, et kasutati

kiirusmõõteseadet Stalker DSR 2X nr.DP009666, esimene antenn KC030769,

mõõtevahendi taatlustunnistuse nr. TTRSS-10/00045, seadme töökorras olekut testiti 16.07.2010 kell 17.05. Kiirust mõõdeti asulavälisel teel, hea nähtavusega, valgel ajal, sademeteta ja kuiva kattega 2 sõidureaga kahesuunalisel teel. Kiiruse mõõtmisel liikus patrullauto esimesel sõidurajal kiirusega 84 km/h ja vastutuleva sõiduki sõidukiirust mõõdeti liikuvalt sõidukilt. Mootorsõiduk liikus esimesel vastassuunalisel sõidurajal,

lähenes ja liikus üksinda. Kiirust mõõdeti sõidukile paigaldatud kiirusemõõturiga,

seadme helisignaal oli ühtlane. Kui sõiduki kiirus ilmus kuvari target aknasse, lukustati seadmel näit. seadme lugem oli 135 km/h. Lubatud sõidukiiru mõõdetaval

teelõigul oli 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus oli +/- 8 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 37 km/h. Mõõtmise ajal video/helitehnikat ei kasutatud ja juhile tutvustati näitu allkirja vastu. Maakohus peab eelnimetatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli usaldusväärseks tõendiks antud asjas kaebuse esitaja juhitud sõiduki kiiruse määramisel. Kiirus on mõõdetud ja fikseeritud vastavalt ettenähtud nõuetele. Eeltoodu alusel ja hinnates tõendeid kogumis, leiab maakohus, et Z.N

oli põhjendatult karistatud Liiklusseaduse §74-22 lg.2 järgi, kuna ta rikkus

Liikluseeskirja §124 p.2. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohtadega ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt kohtu poolt

uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et kaebuse esitaja ületas asulavälisel teel

kiirust mitte vähem, kui 37 km/h, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi.

Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad.

Ülaltoodu alusel tuleb politseiprefektuuri otsus rahatrahvi määramise osas jätta muutmata.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi.

Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse

mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorras kaitsmise huvisid. Liiklusseaduse §74-22 lg.2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. 4

Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja poolt määratud menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv 75 trahviühiku ulatuses. Otsuse kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks süü tunnistamine, raskendavad asjaolud puuduvad.

Kuna kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis keskmist määra

ületavana, siis nähtub asja materjalidest, et kohtuväline menetleja on määranud menetlusalusele isikule karistuse sanktsiooni keskmist määra veidi ületavas suuruses. Arvestades asjaolu, et väärteomenetlusega on kindlaks tehtud Z.N-i süü Liiklusseaduse §74-22 lg.2 järgi, leiab maakohus, et käesolevas asjas on kohtuväline menetleja karistuse määramisel õigesti hinnanud Karistusseadustiku §56 sätestatud

nõudeid, muuhulgas ka rikkumise raskusastet ja juhi isikut. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et Karistusseadustiku §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik

saavutada just antud asjas määratud suurusega karistusega. Nagu nähtub Karistusregistri väljavõttest, on menetlusalust isikut väärteokorras karistatud 10 korda ja neist ühel korral samuti kiiruse ületamise eest. Senised karistused olid kaebuse esitajale määratud summades 180 krooni kuni 6000 krooni, kiiruse ületamise eest

sealhulgas summas 1200 krooni (samuti Liiklusseaduse §74-22 lg.2 järgi). Kuna käesoleval juhul on kohtuväline menetleja määranud menetlusalusele isikule suurema

rahatrahvi, kui eelmisel korral samalaadse rikkumise eest, leiab maakohus, et

rahatrahvi suuruse vähendamiseks käesolevas asjas seaduslikku alust ei ole. Karistusregistri väljavõttest (t.l.30-31) nähtub, et vaatamata rahatrahvide tasumisele on

menetlusalune isik jätkanud õiguserikkumiste toimepanemist. 30.10.2009 määratud rahatrahv summas 6000 krooni on menetlusalusel isikul tasumata. Prefektuuri otsuse kohaselt on karistuse määramisel süü tunnistamist menetlusaluse isiku poolt arvestatud, selle teistkordne arvestamine kohtu poolt ei ole põhjendatud. Karistusseadustiku §66 lg.2 ja lg.3 kohaldamist ei ole kaebuse esitaja taotlenud.

Ülaltoodu alusel tuleb politseiprefektuuri otsus rahatrahvi suuruse osas jätta muutmata ja Z.N-i kaebus rahuldamata.

Liiklusseaduse §74-22 lg.4 näeb ette võimaluse kohaldada sama paragrahvi lg.2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesolevas asjas on kohtuväline menetleja nimetatud õigust kasutanud ja määranud Z.N-ile lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise tähtajaga 1 kuu. Maakohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine antud asjas on põhjendatud. Maakohus arvestab siinjuures nii varasemate väärtegude arvu, kui ka seda, et ka varasemalt on

menetlusalune isik toime pannud samalaadilisi rikkumisi, mille eest karistuseks

määratud rahatrahv ei hoia menetlusalust isikut tagasi uute, s.h. samalaadiliste, väärtegude toimepanemisest.

Karistusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusalust isikut on varasemalt

Liiklusseaduse rikkumise eest karistatud 7 korda. Kiiruse ületamise eest on menetlusalusele isikule korra määratud rahatrahv, mis on menetlusaluse isiku poolt 5

lühikese aja jooksul tasutud. Seega üksnes rahatrahvi määramine karistusena

menetlusalust isikut vajalikul määral tagasi ei hoia ja menetlusalune isik jätkab väärtegude toimepanemist. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusalust isikut

on kiiruse ületamise eest varasemalt karistatud 04.08.2004. Rahatrahvi tasus

menetlusalune isik ära 19.08.2004. Maakohus leiab, et seega on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. Põhjendatud on ka lisakaristuse kohaldamise tähtaeg – 1 kuu. Tegemist on minimaalse tähtajaga. Vastuseks kaebuse väidetele märgib maakohus, et töötu staatus ja töö otsimine ei

anna iseenesest alust prefektuuri otsuse tühistamiseks põhikaristuse suuruse ja

lisakaristuse kohaldamise osas. Kuigi maakohus nõustub üldiselt kaebuse esitaja seisukohaga, et töökoha kaotust või selle mittesaamist väärteokaristuse tulemusena tuleks vältida, leiab ta siiski, et lisakaristuse kohaldamine tuleb igal konkreetsel juhul otsustada eraldi (vt. ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.04.2010 otsus kohtuasjas

nr.3-1-1-26-10). Maakohus leiab, et käesoleval juhul on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. Ülaltoodu alusel tuleb politseiprefektuuri otsus lisakaristuse kohaldamise osas jätta muutmata ja Z.N-i kaebus rahuldamata. Anne PALMISTE Kohtunik Ärakiri õige

Nooremreferent Liivi Õun /digitaalselt allkirjastatud/ Kohtuotsus jõustus 27.11.2010

Nooremreferent Liivi Õun 6