2-19-113861/72 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. aprill 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-113861

Kohtuasi

X ja C hagi Q vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. veebruari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Q apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

X nõude osas 2628 eurot

C nõude osas 2628 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (vastustajad) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

ja C (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja

Y, lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Helen-

Lumelille Tomberg

Kostja (apellant) Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Q apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 18. veebruari 2021. a otsus osas, millega maakohus

jättis elatise kuni kohtuotsuse tegemiseni ühtse summana välja mõistmata ja

menetluse ajal tasutud elatise arvestamata ning mõistis alates 1. jaanuarist 2022 X

ja C ülalpidamiseks välja suurema elatise kui 213 eurot 44 senti ja alates 1. aprillist

2022 suurema elatise kui 225 eurot 64 senti. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

mõista kuni 31. märtsini 2022 elatis välja ühtse summana, arvestades juba tasutud

elatist, ning jätta hagi alates 1. jaanuarist 2022 osaliselt rahuldamata, kuid määrata

C elatis muutuva suurusena. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

3.1. Rahuldada X ja C hagi osaliselt.

3.2. Mõista Q-lt X ülalpidamiseks välja:

2-19-113861

3.2.1. alates 3. maist kuni 19. maini 2019 tekkinud elatise võlg 148 eurot 6 senti;

3.2.2. alates 20. maist 2019 kuni 31. märtsini 2022 tekkinud elatise võlg

9342 eurot;

3.2.3. alates 1. aprillist 2022 kuni X täisealiseks saamiseni (18. märtsini 2023)

elatis 225 eurot 64 senti kuus.

3.3. Mõista Q-lt C ülalpidamiseks välja:

3.3.1. alates 3. maist kuni 19. maini 2019 tekkinud elatise võlg 148 eurot 6 senti;

3.3.2. alates 20. maist 2019 kuni 31. märtsini 2022 tekkinud elatise võlg 9642

eurot 84 senti;

3.3.3. alates 1. aprillist 2022 kuni C täisealiseks saamiseni (23. detsember 2026)

elatis 225 eurot 64 senti kuus (209,2+46,44-60/2). Elatise arvutamise

aluseks olevat elatise baassummat (209,2 eurot) indekseeritakse iga aasta

1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta

tarbijahinnaindeksi

muutusega

ning

Eesti

Vabariigi

keskmise

brutokuupalga osa (46 eurot 44 senti) Statistikaameti poolt ametlikult

avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga muutusega. Seaduses

sätestatud lapsetoetuse (60 eurot) suuruse muutumise korral arvestatakse

alates toetuse muutumisest toetuse muutunud suurust.

3.4. Kohustada Q tasuma resolutsiooni p-des 3.2.1 ja 3.3.1 nimetatud summa Y

pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX ühe kuu jooksul alates otsuse

jõustumisest.

Tasumisega

viivitamise

korral

kohustub

Q

tasuma

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

3.5. Kohustada Q tasuma resolutsiooni p-des 3.2.3 ja 3.3.3 nimetatud igakuist elatist

Y pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX iga kuu esimeseks päevaks.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Q kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Y (ema) esitas X (hageja I, poeg) ja C (hageja II, tütar) nimel 20. mail 2019 Pärnu

Maakohtule Q (kostja, isa) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse elatisena 500 euro

saamiseks. Kuna makseettepanekut ei õnnestunud võlgnikule kätte toimetada, lõpetas Pärnu

2-19-113861

Maakohus 30. septembri 2019. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hagejad esitasid 9. oktoobril 2019 (täiendatud 30. oktoobril 2019) hagi, milles palusid mõista

kostjalt kummagi hageja kasuks välja alates avalduse esitamisest kuni kummagi hageja

täisealiseks saamiseni elatise, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärast. Samuti palusid hagejad mõista kostjalt enda kasuks välja alates 3. maist 2019

kuni avalduse esitamiseni tagasiulatuva elatise 148 eurot 6 senti ning sellelt võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda.

2.1. Hagiavalduse kohaselt sündisid hagejad vanemate kooselust, mis lõppes 3. mail 2019.

Pärast vanemate kooselu lõppu jäid lapsed emaga elama ning ema täielikule ülalpidamisele. Isa

ei ole sellest ajast alates laste ülalpidamises vahetult ega elatist makstes osalenud. Isa kohtub

tütrega kord nädalas ja veedab temaga mõned tunnid. Pojaga kohtub isa harvem. Kostja on

veetnud ühe korra nädalavahetuse Tartus koos lastega ning need kulud ei ole seotud laste

ülalpidamisega. Isa on ostnud lastele emaga eelnevalt kooskõlastamata üksikuid mittevajalikke

esemeid, mida ei saa pidada ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Arvestades laste vanust ja sugu,

ei ole võimalik rakendada mastaabisäästu.

2.2. Ema pöördus lastele elatise saamiseks isa poole, kes keeldus elatist maksmast, teatades, et

laste ema võib und näha tema abist. Vanematel ei ole olnud kokkulepet väiksema elatise

tasumise kohta.

3. Harju Maakohus toimetas hagimaterjalid kostjale avalikult kätte ning rahuldas hagile

vastamata jätmise tõttu 27. mai 2020. a tagaseljaotsusega hagi. Kostja esitas maakohtu

tagaseljaotsuse peale kaja ja taotluse peatada tagaseljaotsuse täitmiseks alustatud

täitemenetlused kuni kaja lahendamiseni. Harju Maakohus rahuldas 23. septembri 2020. a

määrusega kaja ja taastas menetluse, kuid jättis rahuldamata täitemenetluste peatamise taotluse,

kuna tagaseljaotsuse tühistamise korral ei ole otsus enam täidetav.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

4.1. Kostja vastuväidete kohaselt oli vanematel kokkulepe, et isa tasub kummagi lapse

ülalpidamiseks 150 eurot kuus ja kostja on seda kohustust täitnud.

4.2. Hagejad peavad tõendama oma vajadused ja neile tehtavad kulutused. Hagejate algses

hagiavalduses esitatud kulude nimekiri on üldsõnaline, ülepaisutatud ja tõendamata.

Kuigi esialgse avalduse kohaselt kulub tütre ülalpidamiseks 682 eurot kuus ja poja

ülalpidamiseks 693 eurot kuus, ei ole hagejad esitanud kuluarvestust ega kulusid kinnitavaid

tõendeid. Arvestades seda, et laste vajadused on miinimumist suuremad, peavad hagejad oma

kulusid tõendama. Usutav ei ole riiete kulu 200 eurot lapse kohta. Hagejad võiksid osta

kasutatud riideid. Eluliselt usutavad ei ole kummagi lapse 225 euro suurused toidukulud. See

oleks võimalik siis, kui lapsed sööksid ainult restoranides või iga päev kalamarja ja luksustoite.

Ebaselgeks jäävad eluasemekulud 122 eurot kuus. Hagejad ei kanna elamiskulusid, sest nad ei

ole üüri või eluasemelaenu lepingu pooled. Kommunaalkulud võivad küll laste kasvatamisel

suureneda, kuid need kulud tuleb tõendada. Vaja on hinnata laste tegelikke kulusid ja vajadusi.

Hagejate kulunimekiri on vastuolus RAKE uuringuga, mille kohaselt on tütre kulude katmiseks

piisav elatis 219 eurot 50 senti ja poja kulude katmiseks 192 eurot 50 senti.

2-19-113861

4.3. Elatise määramisel tuleb arvestada mastaabisäästu. Hagejad elavad koos ja jagavad nii

toidukulusid kui ka elamis- ja transpordikulusid. RAKE uuringu kohaselt tekib laste

kooselamisel mastaabisääst, mille tõttu tuleb teise lapse eeldatavad ülalpidamiskulud korrutada

kordajaga 0,87.

4.4. Elatise määramisel tuleb arvestada, et laste vajadused võivad olla kaetud riiklike

toetustega. Hagejate vajadused saab mh katta lapsetoetustega, mis on 60 eurot lapse kohta kuus.

4.5. Elatise määramisel tuleb selgitada välja ka ema panus ülalpidamisse, et tagada vanemate

võrdne kohtlemine. Kui vanemate sissetulekud ei võimalda rahuldada lapse miinimumvajadusi,

tuleb elatist vähendada.

4.6. Elatise suurust määrates tuleb arvestada päevi, mil isa viibib lastega koos, sest neil

päevadel kannab isa laste kulusid. Isa soovib määrata kindlaks lastega suhtlemise korra, et

nendega maksimaalselt suhelda, ja tasuda kummalegi lapsele elatist 150 eurot kuus. Kuna

suhtluskorda ei ole määratud, saab lähtuda isa ja laste kohtumiste graafikust ning eeldada, et sel

ajal täidab isa vahetult ülalpidamiskohustust. Seega tuleb leida elatise päevamäär (tütre puhul

6,31 ja poja puhul 5,42 eurot) ning kui hagejad viibivad kostjaga, tuleb selle kuu eest tasumisele

kuuluvat elatist vastavalt vähendada.

4.7. Tagasiulatuv elatisenõue on üllatuslik ja tuleb jätta rahuldamata.

4.8. Kostja kontolt on tagaseljaotsuse alusel kantud kohtutäiturile elatisena üle 300 eurot

84 senti.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 18. veebruari 2021. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hagejate

kasuks alates 20. maist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni välja elatise, mis vastab

poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, ning tagasiulatuva elatise

148 eurot 6 senti. Maakohus kohustas kostjat tasuma edasiulatuva elatise hagejate ema

pangakontole iga kuu esimeseks päevaks ning tagasiulatuva elatise ühe kuu jooksul alates

kohtuotsuse jõustumisest, koos kohustusega tasuda sellelt viitamise korral seadusjärgses

määras viivist. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid ei määranud kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurust.

5.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hagejad on kostja lapsed ning nad on nooremad kui 18-aastased;

-

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär oli 2019. aastal 540 eurot ja on

alates 2020. aastast 584 eurot;

-

kostjale kuulub W OÜ ja Z OÜ osalus ning sõiduauto Volvo V70;

-

kostja ei ole registreeritud tööotsijana või töötuna ning talle ei ole määratud

sotsiaaltoetusi, peretoetusi ega pensioni;

-

kostja kogusissetulek ajavahemikul alates 2019. maist kuni 2021. a jaanuarini oli

38 102 eurot 3 senti, s.o keskmiselt 1905 eurot 10 senti kuus;

-

kostjal on hoiukontodel kokku 631 eurot 21 senti.

5.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagejate nõue miinimumelatise saamiseks

perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97 lg 1, § 101 lg 1 ja VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada. Kostja

2-19-113861

ei ole toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust mõista kostjalt laste

kasuks PKS § 102 lg 2 alusel välja väiksem elatis.

Kuigi kostja väidab, et vanematel oli elatise maksmise kokkulepe ja kostja on tasunud selle

alusel lastele elatist (150 eurot kuus), ei ole kostja kohtu selgitustest hoolimata esitanud ühtki

tõendit nende asjaolude kinnituseks. Ka juhul, kui vanematel oleks kokkulepe, ei välistaks ega

piiraks see PKS § 100 lg 3 järgi laste elatisenõuet kostja vastu.

Kuna hagejad nõuavad elatist seaduses sätestatud miinimummääras, ei pea hagejad tõendama

oma kulutusi. PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras elatise nõudmisel ei ole vaja lapse

vajadusi tõendada, sest eelduslikult kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades

lapse ülalpidamiseks kahekordne elatise miinimummäär. Seetõttu ei hinda kohus kostja

vastuväiteid hagejate algses hagiavalduses esitatud kulude suuruse kohta. Ainuüksi seetõttu, et

kostja vaidleb kulude suurusele vastu, ei pöördu tõendamiskoormis ümber hagejatele.

Kostja vastuväide, et laste kulutused ei ole kooskõlas RAKE uuringuga, ei ole asjakohane.

Ainuüksi viide RAKE uuringule ei võimalda teha järeldusi hagejate kulude ja kostja võimaluste

kohta hagejaid ülal pidada. See ei lähtu seaduses sätestatud ja kohtupraktikas väljakujunenud

elatise suuruse arvestamise metoodikale ja põhimõtetele. Vaatamata Riigikohtu kriitikale

kehtivad PKS § 101 lg-st 1 ja § 102 lg-st 2 tulenevad põhimõtted edasi ning hagejate nõuded

on perekonnaseaduses sätestatuga kooskõlas.

Kuigi mastaabisääst võib PKS § 102 lg 2 alusel anda alust mõista välja miinimumist väiksem

elatis, ei teki praegusel juhul mastaabisäästu. Arvestades laste vanust, soo erinevust, erinevaid

huve, tegevusi ja päevakava, ei saa toidu, transpordi, riiete ega mänguasjade puhul

mastaabisäästu tekkida. Hoolimata kohtu selgitustest jäi kostja väide üldsõnaliseks ning kostja

ei täpsustanud, miks tuleks rakendada mastaabisäästu kordajana 0,87.

Miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks ei anna alust kostja palja- ja üldsõnaline väide,

et lapsed on tema vahetul ülalpidamisel ajal, mil nad viibivad kostjaga. Hoolimata maakohtu

korduvatest selgitustest ei toonud kostja esile, kui palju lapsed kostja juures viibivad ning

milliseid laste kulusid kostja sel ajal vahetult kannab, ega tõendanud laste vahetut ülalpidamist.

Kostja ei ole vaielnud vastu hageja väitele, et lapsed on kohtunud isaga vaid mõned tunnid

korraga, sh poeg üksnes paar korda, ühe korra veetsid lapsed isaga nädalavahetuse ning lapsed

ei ööbi isa juures. Kostja esitatud nimekiri kuupäevadest, mil ta väidetavalt lastega kohtus, tuleb

jätta arvestamata, sest see on esitatud hilinenult. Kostja ei ole selgitanud, et tal oli hilinemiseks

mõjuv põhjus ning esitatud dokumendiga arvestamine põhjustaks asja lahendamise viibimise,

mis ei ole kooskõlas alaealiste laste huvidega.

Kostja esitatud tõendid tehtud kulutuste kohta ei kinnita, et kostja kannab lastele elatise andmise

eest vahetult hoolt. Arve jalgratta ostmise kohta ei ole asjakohane, sest kulu on tehtud enne

2019. a maid. Hotell Dorpat OÜ arve ei kajasta ülalpidamiskulu. Kuigi lapsed käisid isaga

Tartus, ei saa seda pidada laste ülalpidamiseks tehtud kulutuseks. See, et kostja otsustas veeta

lastega nädalavahetuse kodust eemal ja teha suure kulutuse, ei anna alust järeldada, et laste

kulutused ema juures oleksid vähenenud. Kuigi kostja esitas kohtule erinevad kviitungid, ei ole

kostja kohtu selgitustest hoolimata esile toonud, mis kulutustega oli tegemist, et tegemist oli

ülalpidamiskohustuse täitmisega ega seda, kuidas need kulutused mõjutavad laste elatise

suurust. Kviitungid hõlmavad osaliselt ka kostja enda kulusid. Vanem peab täitma

ülalpidamiskohustust raha maksmisega lapse seaduslikule esindajale ning üksnes mõjuval

põhjusel võib ülalpidamist anda muul viisil. Kostja ei ole toonud esile, et tal oleks olnud nende

kulude tegemiseks laste emaga kokkulepe või laste ema oleks need kulud heaks kiitnud. Ema

2-19-113861

kiitis heaks neist kuludest üksnes ühe kiirköitja kulu (29 senti), kuid vaidles ülejäänud kuludele

vastu. Selline ühekordne kulu ei anna alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud

miinimummäära. Ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist, mida

planeerib lapsega vahetult koos elav ja lapse elu korraldav vanem. Lahus elav vanem ei saa jätta

elatist tasumata põhjusel, et ta on otsustanud teha teise vanemaga läbi rääkimata kulutusi.

Samuti ei saa lugeda ülalpidamiskohustuse täitmiseks igasugust lapsega koos veetmise ajal

tekkivat meelelahutuse või kingituste kulu. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid,

millest saaks järeldada, et kostja kannab lastega koos viibimise ajal selliseid kulutusi, mis

vähendavad ema igakuist laste vajaduste rahuldamisega seotud kulu.

Väär ja paljasõnaline on kostja väide, et ta ei ole võimeline lastele ülalpidamist andma.

Hoolimata kohtu selgitustest ei ole kostja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis seda

kinnitaksid. Kostja esitas üksnes tõendid oma kulutuste kohta. Kuna kostja ei esitanud andmeid

oma vara ja sissetulekute kohta, tegi kohus ise selleks vastavad päringud ning saadud andmed

ei kinnita, et kostja majanduslik seisund oleks sedavõrd halb, et tal ei ole võimalik

miinimumelatist maksta. Kostjale kuulub kahe osaühingu osalus ja sõiduauto. Kostjal on

AS SEB Pank digikassas 505 eurot 21 senti ning arvelduskonto jääk 81 eurot 77 senti. Kostjale

on laekunud D OÜ-lt ja talle kuuluvalt osaühingult ajavahemikul 20. maist 2019 kuni 9.

detsembrini 2020 töötasuna kokku 10 568 eurot 3 senti. Kostja on teinud oma pangakontole

sularahasissemakseid kokku 3990 euro ulatuses. Kostjal on ka Swedbank AS pangakonto, mille

jääk oli 1011 eurot 88 senti ja millelt nähtub, et kostjale laekus töötasuna kokku 7500 eurot.

Lisaks on kostja teinud ka sellele pangakontole sularahasissemakseid 11 960 euro ulatuses.

Kostjal on ka Swedbank AS hoiukonto, mille jääk oli 126 eurot. Kostjale on raha üle kandnud

ka eraisikud kokku 3784 eurot. Kostjale on laekunud ka 2019. ja 2020. a eest põllumaa

renditasuna 150 eurot. Kokku on kostja pangakontole laekunud 2019. a maist kuni 2021. a

jaanuarini 38 102 eurot 3 senti, s.o keskmiselt 1905 eurot 10 senti kuus. Arvestades seda, et

kostja sissetulekust osa on laekunud sularahas, on tõenäoline, et kostjal on ka tulu, mis

pangakontode väljavõtetel ei kajastu. Kuna kostja pangakontode väljavõtetelt nähtub, et kostja

käib palju väljas kohvikutes ja restoranides söömas (keskmiselt 106 euro 53 sendi eest kuus),

viitab see tema heale elustandardile. Kostja ei ole selgitanud, miks sellisest sissetulekust ei piisa

lastele miinimumelatise maksmiseks. Arusaamatu ja tõendamata on kostja väide, et D OÜ-lt

laekuv tasu on ettevõtte tulu, mida ei saa kostja tuluna arvestada. Kostja ei ole toonud esile ega

tõendanud, et ta ei ole võimeline lastele miinimumelatise maksmiseks piisavat tulu teenima.

Kogutud tõenditest nähtub, et kostja on töövõimeline tegus inimene, talle kuulub kaks ettevõtet,

talle laekub töötasu ja tal liigub arvestatav summa sularaha, tema töövõimet ei ole piiratud ning

tal ei ole olnud vajadust taotleda sotsiaaltoetusi või võtta end töötuna või tööotsijana arvele.

Elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära ei anna praegu alust ka asjaolu,

et lastele makstakse peretoetust 60 eurot lapse kohta kuus. Lapsetoetuse maksmine võiks

koosmõjus muude asjaoludega anda alust elatist vähendada, kuid praegu ei ole kostja sellised

asjaolusid tõendanud.

Õige ei ole kostja arusaam, et ta ei pea PKS § 105 lg 3 järgi andma lastele rohkem ülalpidamist

kui suudab anda laste ema. Miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks ei anna alust see,

kui laste ema sissetulekud on suuremad või väiksemad kui kostjal.

See, et kostja soovib lastega rohkem aega koos veeta ja lasta määrata suhtluskorra, ei mõjuta

praegu elatise väljamõistmist. Asjaolude muutumise korral saab kostja taotleda elatise suuruse

muutmist.

2-19-113861

5.3. Lisaks tuleb PKS § 108 järgi rahuldada ka hagejate nõue tagasiulatuva elatisena 148 euro

6 sendi saamiseks.

Kostjale pidi olema oma laste ülalpidamise kohustus teada ning see ei saanud tulla kostjale

üllatusena. Kuna tegemist on 17-päevase ajavahemikuga, ei saa hagejatele ette heita ka elatise

järjepideva nõudmise kohustuse rikkumist. Kuigi kostja väitel oli vanematel elatise tasumise

kohta kokkulepe, mida kostja täitis, ei ole kostja esitanud kokkuleppe ega selle täitmise kohta

ühtki tõendit ning elatise maksmine ei nähtu ka kostja pangakonto väljavõttelt. Tagasiulatuv

elatis 17 päeva eest ei ole kostja jaoks ebamõistlikult koormav ega paneks teda majanduslikult

raskesse olukorda.

Vastavalt hagejate taotlusele tuleb kostjal tasuda tagasiulatuv elatis ühe kuu jooksul alates

kohtuotsuse jõustumisest ning selle kohustusega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 II

lauses sätestatud määras viivist.

5.4. Elatis, mille kostja tasus tagaseljaotsuse alusel (300 eurot 84 senti), võetakse arvesse

praeguse kohtuotsuse täitmisel.

5.5. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata või rahuldada hagi osaliselt ja mõista kostjalt kummagi hageja

ülalpidamiseks välja elatis 150 eurot kuus. Menetluskulud palus kostja jätta laste ema ja/või

laste kanda.

6.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus kohaselt hindamata või ebaõigesti

arvestamata kostja esitatud tõendid kostja tehtud kulutuste kohta.

6.2. Maakohus jättis vääralt välja selgitamata ema ülalpidamiskohustuse ulatuse ja panuse laste

ülalpidamisse, jättes vääralt kogu tõendamiskoormise kostja kanda. Olukorras, kus kostja

vaidles laste kulude suurusele vastu, pidid hagejad oma vajadused ja nende rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suuruse tõendama. Maakohus jättis vääralt laste vajadused ja kulud

tuvastamata ning kostjale tõendamiskoormise selgitamata.

6.3. Maakohus eksis võrdse kohtlemise ning ausa ja läbipaistva kohtumenetluse põhimõtte

vastu, kui lähtus laste isa juures viibimist tuvastades üksnes ema väitest, et lapsed ei ööbi isa

juures.

6.4. Maakohus jättis välja selgitamata suhtluskorra tegeliku mahu nii enne hagi esitamist kui ka

pärast seda, mistõttu ei arvestanud maakohus otsust tehes tegelikku suhtluskorra mahtu ja tegi

asjas vale lahendi.

6.5. Maakohus oleks pidanud arvestama elatise suurust määrates mastaabisäästu.

6.6. Maakohus oleks pidanud arvestama asjaolu, et lapsed saavad lapsetoetust, koosmõjus

muude asjaoludega (isa teeb lastele kulutusi koosveedetud ajal, lapsehooldustasud, elatise

miinimummäärast väiksem vajadus, initsiatiivi näitamine laste toetamisel, elatise maksmine

ette, ema pahatahtlikkus hagi esitamisel).

2-19-113861

6.7. Maakohus jättis tagasiulatuva elatise nõuet rahuldades tähelepanuta, et hagejad ei ole

eelnevalt elatist nõudnud ning kostja on täitnud ülalpidamiskohustuse vahetult ning elatise

maksmise teel.

6.8. Maakohus jättis vääralt otsuses arvestamata kohtutäituri vahendusel saadud elatise

300 eurot 84 senti.

6.9. Maakohus jättis pahatahtlikult menetluskulud kostja kanda, kuigi kostja tegi ettepaneku

lahendada vaidlus kompromissiga selliselt, et kostja tasub sarnaselt varasemale kokkuleppele

kummalegi lapsele 150 eurot kuus. Varasemat kokkulepet tõendab konto väljavõte.

Menetluskulude kostja kanda jätmine ei ole põhjendatud, sest lahendiga pannakse kostjale nii

kohustus tasuda laste emale summa, mida ta ei ole suuteline tasuma. Tegemist on karistusliku

aktsiooniga kostja vastu ja ema alusetu rikastumisega.

Vastustaja seisukoht

7. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Menetluse edasine käik

8. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 31. märtsil 2022 pooltele muutunud õiguslikku olukorda

ja palus pooltel esitada oma täiendavad seisukohad. Ühtlasi tegi ringkonnakohus pooltele

ettepaneku lahendada alates 1. jaanuarist 2022 elatise vaidlus kompromissiga.

9. Hagejad nõustusid sellega, et alates 1. jaanuarist 2022 tuleb kostjalt hagejate kasuks välja

mõista kehtivas määras miinimumelatis. Poja kasuks tuleb alates 1. jaanuarist 2022 välja mõista

elatis 213 eurot 44 senti ja alates 1. aprillist 2022 kuni tema täisealiselt saamiseni elatis 225

eurot 64 senti. Kuna poeg saab enne 2023. a aprilli täisealiseks, ei ole elatise suurenemist vaja

ette näha. Tütre kasuks tuleb välja mõista samades määrades elatis, kuid mõista see välja

muutuva suurusena, näidates otsuses ära elatise arvutamise alus. Kuna laste vanusevahe on

suurem kui kolm aastat, ei ole alust kohaldada tütre puhul mastaabisäästu.

10. Kostja ei vastanud ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada

ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis elatise kuni kohtuotsuse tegemiseni

ühtse summana välja mõistmata, menetluse ajal tasutud elatise arvestamata ning rahuldas hagi

alates 1. jaanuarist 2022 kehtivat miinimummäära ületavas osas. Ringkonnakohus saab teha

tühistatud osas ise uue otsuse, millega mõistab kuni 31. märtsini 2022 elatise välja ühtse

summana, arvestades tasutud elatist, ning rahuldab seadusemuudatuse tõttu hagi alates

1. jaanuarist 2022 maakohtust väiksemas ulatuses. Ülejäänud osas tuleb apellatsioonkaebus

jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja

põhjendatuses.

12. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus otsuse tegemise ajal kehtinud õigusnormide

alusel põhjendatult seisukohale, et kostjal oli kohustus tasuda oma kahe alaealise lapse

ülalpidamiseks miinimummääras elatist, sh tagasiulatuvalt 17 päeva eest enne avalduse

2-19-113861

esitamist, sest kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust jätta elatis hagejate kasuks

välja mõistmata või mõista kostjalt hagejate kasuks PKS § 102 lg 2 alusel välja seaduses

sätestatud miinimummäärast väiksem elatis. See, et kostja ei nõustu maakohtu tuvastatud

asjaolude ja järeldustega, ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Maakohus on selgitanud

korduvalt kostjale tema õiguslikku positsiooni ja tõendamiskoormist ning on kõigi kostja

esitatud vastuväidete kohta otsuses põhjendatult seisukoha võtnud. Ringkonnakohus nõustub

TsMS § 654 lg 6 kohaselt täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks

kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium täiendavalt järgmist.

12.1. Maakohus asus põhjendatult ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga seisukohale, et

olukorras, kus hagejad soovisid saada seaduses sätestatud miinimummääras elatist, ei olnud

hagejatel kohustust tõendada oma vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust, sest

kohus saab eeldada, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahel vanemal kokku kahekordne

miinimumelatis.

Ringkonnakohus märgib, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse

vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema

võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema

kasvatamise kulutusi). Maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi ei võinud

olla igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära, mis oli 2019. aastal 270 eurot ning 2020. ja 2021. aastal 292 eurot.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi,

st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste

suurus

ning

tuleb

eeldada,

et

lapse

ülalpidamiseks

kulub

kummagi

vanema

ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja mõlemad vanemad

suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui

lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate

kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu 9. juuni

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27).

Olukorras, kus ülalpidamist maksma kohustatud vanem leiab, et lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suurus on tegelikult väiksem, kui ülal nimetatud eelduslik kulutuste suurus,

peab see vanem oma väidetud asjaolusid TsMS § 230 lg 1 järgi ka tõendama. Seda ei ole aga

kostja, hoolimata maakohtu korduvatest selgitustest, teinud.

12.2. Maakohus ei ole eksinud ka PKS § 102 lg 2 kohaldamisel, kui leidis, et praegusel juhul

ei ole kostja toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et kostja on kohustatud

tasuma lastele miinimumist väiksemat elatist.

Kolleegium selgitab, et kohus võib PKS § 102 lg 2 alusel mõista alaealise lapse kasuks välja

miinimumist väiksema elatise üksnes mõjuval põhjusel, st olukorras, kus vanem ei ole tema

muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline mõjuval põhjusel andma lapsele

ülalpidamist.

Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas

on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte.

Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks

seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel.

Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.

Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt

2-19-113861

kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad

vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek

ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse

vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt

ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;

9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p d 28.1–28.2; 22. märtsi 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on iseenesest möönnud, et PKS § 102 lg 2

tähenduses saavad miinimumist väiksema elatise väljamõistmise alusena käsitatavaks

mõjuvaks põhjuseks olla mh lapse miinimumist väiksemad vajadused, st kohus saab mõista

vanemalt välja miinimumist väiksema elatise, arvestades mh kohustatud vanema varalist

seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda

tingivad, kuid seda vaid juhul, kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast

väiksemad (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).

Seega, kui kohustatud vanem taotleb PKS § 102 lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise

väljamõistmist, peab ta TsMS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid

asjaolusid tõendama. Riigikohus on küll viidanud sellele, et seadusandja võiks kaaluda

miinimumelatise määra muutmist, sest miinimumelatis ei täida kohtumenetluses oma eesmärki,

kui paljudel juhtudel taandub vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise

väljamõistmiseks alla miinimummäära (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p 30). Eeltoodu ei tähenda aga seda, et miinimumelatis on igal juhul ülemäärane

ja miinimumist väiksema elatise väljamõistmise aluseks olevaid konkreetseid asjaolusid ei

tuleks kohtumenetluses esile tuua ja tõendada.

Praegusel juhul ei olnud maakohtul alust pidada PKS § 102 lg 2 alusel põhjendatuks

miinimummäärast väiksema elatise tasumist, sest kostja sissetulekute ja enda vajaduste

rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust arvestades suutis ta maksta oma lastele

miinimummääras elatist, st tegemist ei olnud PKS § 102 lg 1 tähenduses olukorraga, kus kostja

ei olnud tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma oma kahele

alaealisele lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Seetõttu ei ole

tähtsust kostja apellatsioonkaebuses esitatud paljasõnalistel väidetel asjaolude kohta, millega

maakohus väidetavalt elatise suurust määrates arvestama pidanuks.

12.3. Samuti järeldas maakohus asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel õigesti, et

miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks ei anna alust kostja vastuväide, et ta veedab

lastega koos aega ning kannab sel ajal vahetult laste vajaduste rahuldamiseks kulutusi.

Iseenesest on õige kostja arusaam, et kohus peab elatist välja mõistes mh arvestama seda, kui

vanem täidab vahetult lapse ülalpidamiskohustust. Riigikohus on selgitanud, et elatise suurust

määrates tuleb arvestada asjaolu, et lahuselav vanem kannab lapse kulusid vahetult ajal, mil

laps on tema juures. Elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab

laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud

lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema

ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka

elatist. Ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab

lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad esmased kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil

laps tema juures viibib (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23).

Kostja ei ole aga kohtumenetluses esile toonud ega tõendanud, kui palju aega veedab ta koos

lastega ning milliseid laste püsikulusid ta vahetult lastega koos viibimise ajal ülalpidamiskuluna

2-19-113861

kannab. Sellises olukorras ei olnud maakohtul võimalik laste vahetu ülalpidamisega arvestada.

Lisaks märgib kolleegium, et kostja on kogu kohtumenetluse vältel esitanud üldsõnalisi

õiguslikke seisukohti, kuid on jätnud need järjepidevalt faktiliste asjaoludega sidumata ja

faktilised asjaolud tõendamata. Kostja sel viisil esitatud hulgalistest vastuväidetest kumab läbi

kostja soov kohut eksitada ja menetlust venitada, mis ei ole kohtumenetluses lubatav.

Seejuures ei ole praegusel juhul õige heita maakohtule ette menetlusõiguse normide rikkumist

seoses laste isa juures viibimise ajaga ja ööbimistega. Kolleegium selgitab, et kostjal oli

kohustus tõendada oma vastuväidete aluseks olevad asjaolud, sh lastega koos viibitav aeg, ning

olukorras, kus ta seda ei ole teinud, ei saanud maakohus kuidagi kostja vastuväidet laste vahetu

ülalpidamise kohta arvestada. Seejuures on maakohus otsuses nentinud, et laste ema väitel ei

ööbi lapsed isa juures ning isa ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Samas jättis maakohus

lastega koosveedetud aja arvestamata põhjusel, et kostja ei olnud seda tõendanud.

12.4. Põhjendatud ei ole ka kostja väide, et maakohus hindas vääralt kostja tehtud kulutuste

kohta esitatud tõendeid. Maakohus on nõuetekohaselt hinnanud kostja esitatud üksikuid

ostukviitungeid. Kolleegium märgib täiendavalt, et ainuüksi asjaolust, et kostja on teinud

kulutusi, ei saa järeldada, et need kulutused on tehtud just laste vajaduste rahuldamiseks, ega

seda, et need olid vajalikud laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Samuti ei anna üksikud

ostud alust arvata, et kostja teeb neid ka edaspidi samas mahus. Elatise suurust määrates peab

aga kohus arvestama sellega, milliseid kulusid kannab kostja püsivalt ka edaspidi.

12.5. Eeltoodut arvestades leidis maakohus põhjendatult, et kostja oli kuni 31. detsembrini 2021

kohustatud tasuma kummagi lapse ülalpidamiseks seaduses sätestatud määras miinimumelatist

ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu järeldustes kahelda.

13. Maakohtu otsus tuleb siiski osaliselt alates 1. jaanuarist 2022 tühistada, sest

apellatsioonimenetluse ajal on õiguslik olukord muutunud, sh on muutunud miinimumelatise

regulatsioon, mis annab alust rahuldada hagi alates 1. jaanuarist 2022 maakohtust väiksemas

ulatuses.

13.1. Kolleegium selgitab, et 1. jaanuaril 2022 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine

elatis ühele lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Seejuures on igakuise

elatise arvutamise aluseks PKS § 101 lg 3 järgi baassumma, mis on ühe lapse kohta 200 eurot,

mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva

aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ja pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal

baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale

lisandub PKS § 101 lg 4 järgi 3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel

avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast ning lisanduv summa arvutatakse

vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil. Vanem ei pea PKS § 101 lg 5 järgi

andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka

pere toetuse arvel ning kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7–

15 ööpäeva kuus, vähendatakse PKS § 101 lg 6 järgi elatise summat proportsionaalselt

kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere

mitmele lapsele, vähendatakse üldjuhul PKS § 101 lg 7 järgi järgnevate laste puhul elatise

summat 15% esimese lapse elatise summaga võrreldes, kuid mitmike puhul ja laste puhul, kelle

vanusevahe on suurem kui kolm aastat, elatist ei vähendata.

13.2. Ringkonnakohus selgitas pooltele, et arvestades kehtivat baassummat ja sellele lisanduvat

3% keskmisest brutokuupalgast, millest on maha arvatud pool lapsetoetust, on alates

1. jaanuarist 2022 miinimumelatis üldjuhul ühele lapsele 213 eurot 44 senti ning alates

2-19-113861

1. aprillist 2022 üldjuhul 225 eurot 64 senti. Ühtlasi selgitas ringkonnakohus hagejatele seda,

et jätkuvalt 292 euro suuruse elatise saamiseks peavad hagejad tõendama oma miinimumist

suuremaid kulutusi. Hagejad nõustusid sellega, et ringkonnakohus mõistab kostjalt alates

1. jaanuarist 2022 välja kehtivas miinimummääras elatise, jättes noorema lapse puhul

rakendamata mastaabisäästu, sest laste vanusevahe on suurem kui kolm aastat. Kostja ei ole

ringkonnakohtule oma seisukohta esitanud.

13.3. Elatist alates 1. jaanuarist 2022 välja mõistes lähtub ringkonnakohus eeldusest, et hagejate

vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne baassumma (2×200 eurot), millele on lisatud

3% keskmisest brutokuupalgast (2×43 eurot 44 senti), s.o 486 eurot 88 senti, ning selles

ulatuses ei tule hagejate vajadusi tõendada. Alates 1. aprillist 2022 on vastav eeldus 511 eurot

28 senti (2×209,2+2×46,44). Kummagi lapse vajadused saab lugeda kaetuks neile makstava

lapsetoetuse arvel. Pooled ei vaidle selle üle, et kummalegi lapsele makstakse perehüvitiste

seaduse (PHS) § 17 lg 3 järgi lapsetoetust 60 eurot kuus. Seega tuleb vanematel kanda kummagi

lapse ülalpidamiskulusid alates 1. jaanuarist 2022 kokku 426 euro 88 sendi ja alates 1. aprillist

2022 kokku 451 euro 28 sendi ulatuses ning kostja osa sellest on vastavalt 213 eurot 44 senti ja

225 eurot 64 senti. Praegusel juhul ei ole alust vähendada laste elatist kostjaga koos veedetud

aja tõttu, sest kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et lapsed veedavad temaga ühes kuus

keskmiselt seitse või enam ööpäeva. Arvestades laste sünniaegu (18. märts 2005 ja

23. detsember 2008), on laste vanusevahe suurem kui kolm aastat, mistõttu ei ole alust ka

noorema lapse (tütre) elatist 15% võrra vähendada.

13.4. Eeltoodut arvestades on kummalgi lapsel õigus saada alates 1. jaanuarist 2022 elatist

213 eurot 44 senti kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43,44 eurot (3% keskmisest

brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) ning alates 1. aprillist 2022 elatist 225 eurot 64 senti

kuus (s.o 209,2 eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot

(½ lapsetoetust)).

Arvestades seda, et nooremale lapsele tuleb jätkata elatise maksmist ka pärast 1. aprilli 2023,

kui muutuvad miinimumelatise suurust mõjutavad näitajad, on ringkonnakohtu hinnangul

mõistlik määrata elatis muutuva suurusena, et vältida vajadust pöörduda baassumma, keskmise

brutokuupalga ja lapsetoetuse või lasterikka pere toetuse suuruse muutumise korral elatise

suuruse muutmiseks taas kohtu poole. Ka PKS § 101 lg 2 II alternatiivi kohaselt võib kohus

mõista elatise välja muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise

alused. Kuna elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa,

määrab ringkonnakohus, et noorema lapse (tütre) elatise baassummat (209,2 eurot)

indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta

tarbijahinnaindeksi muutusega, Eesti Vabariigi keskmise brutokuupalga osa (46 eurot 44 senti)

Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga muutusega

ning seaduses sätestatud lapsetoetuse (60 eurot) muutumise korral arvestatakse alates toetuse

muutumisest toetuse muutunud suurust.

14. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hagi rahuldades eksinud ka alates 20. maist 2019

sissenõutavaks muutunud elatise osas kohtuotsuse resolutsiooni sõnastamisel, kui jättis elatise

võla kohtuotsuse tegemise aja seisuga välja arvutamata.

Riigikohus on leidnud, et otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi kas või osalisel

rahuldamisel elatis välja arvutada ja kostjalt välja mõista ühekordse summana (vt Riigikohtu

17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 36). Ringkonnakohtu hinnangul on see igal

juhul põhjendatud praeguses olukorras, kus kohtumenetluse ajal on miinimumelatise suurus

korduvalt muutunud, sh on muutunud ka miinimumelatise suuruse määramise alused. Sellest

2-19-113861

tulenevalt mõistab kolleegium kohtuotsuse selguse ja täidetavuse huvides kostjalt kummagi

lapse kasuks lisaks tagasiulatuvale elatisele ka alates avalduse esitamisest kuni 31. märtsini

2022 elatise välja ühekordse summana ning alates 1. aprillist 2022 igakuise elatisena vastavalt

ülaltoodule.

Kostja on kohustatud tasuma kummagi lapse ülalpidamiseks alates 20. maist 2019 kuni

31. detsembrini 2019 elatist 270 eurot kuus (sh maikuu eest kokku 104 eurot 52 senti

(270/31×12), alates 1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2021 elatist 292 eurot kuus ning

alates 1. jaanuarist 2022 kuni 31. märtsini 2022 elatist 213 eurot 44 senti kuus. Seega tuleb

kostjalt alates 20. maist 2019 kuni 31. märtsini 2022 kummagi lapse kasuks ühekordse

summana välja mõista elatise võlg 9642 eurot 84 senti (104,52+7×270+24×292+3×213,44).

15. Samuti jättis maakohus ekslikult arvestamata asjaolu, et tagaseljaotsuse alusel alustatud

täitemenetluse raames oli kostja pangakontolt elatise katteks raha üle kantud.

Riigikohus on selgitanud, et elatisehagi lahendamisel tuleb kohtul arvestada mh sellega, kui

palju on kohustatud isik kohtumenetluse ajal elatist maksnud (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-12, p 12; 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07,

p 11).

Praegusel juhul tõi kostja lepinguline esindaja 1. veebruari 2021. a menetlusdokumendis

(dtl 397) esile, et kohtu kogutud pangakontode väljavõttest on nähtav, et kohtutäituri

vahendusel on võetud kostja pangakontolt kokku 300 eurot 84 senti. Kuigi kostja ei ole

viidanud, milline pangakonto väljavõte seda asjaolu kinnitab, nähtub Swedbank AS-i

pangakonto väljavõttest (dtl 368), et kostja pangakontolt on 15. septembril 2020 kantud Elin

Vilippuse pangakontole üle 300 eurot 84 senti selgitusega „022/2020/6116 Elatise nõue“. Kuigi

kostja ei ole selgitanud, kumma lapse elatist on ta nimetatud maksega tasunud, on kostja

esitanud kohtule täitemenetluse peatamise taotluse lisana mh Elin Vilippuse kohtutäituribüroo

30. juuli 2020. a täitmisteate täiteasjas nr 022/2020/6116, mille kohaselt on sissenõudja X

esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi (Harju Maakohtu 27. mai 2020. a

kohtuotsus) (dtl 177–181). Nende tõendite alusel järeldab ringkonnakohus, et kostja on

kohtumenetluse ajal tasunud poja ülalpidamiseks 300 eurot 84 senti, mis tuleb kostjalt

väljamõistetavast elatise võlast maha arvata ning kostjalt poja ülalpidamiseks välja mõista

elatise võlg 9342 eurot.

Menetluskulude jaotus

16. Kuigi ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas asjas uue

otsuse, ei anna see alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust, sest kolleegium

tühistab maakohtu otsuse üksnes seadusemuudatuse tõttu, mitte apellatsioonkaebuse väidete

alusel. Sellises olukorras on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 164

lg 2 alusel kostja kanda. Lisaks arvestab ringkonnakohus, et kostja keeldus enne

kohtumenetluse alustamist laste emale laste ülalpidamiseks elatist maksmast, kuigi ta teadis, et

peab oma lapsi ülal pidama, ning väitis kohtumenetluses, et ta ei suuda lastele nõutud elatist

maksta, kuigi tema pangakontod kinnitavad tema keskmisest paremat elulaadi ning keskmisest

suuremaid sissetulekuid, aga ka seda, et kostja on jätnud kogu kohtumenetluse ajal lapsed

sisuliselt rahalise toeta.

Asjaolu, et kohtulahendiga mõistetakse kostjalt välja suur elatisevõlg, ei anna alust jaotada

kulusid kostja soovitud viisil ega jätta neid hagejate ja/või hagejate ema kanda. Kostja teadis

kogu menetluse vältel, et ta peab oma lapsi ülal pidama ning seda tegemata on ta ise pannud

2-19-113861

end kohtulahendi jõustumisel raskesse olukorda. Selle vältimiseks pidanuks ja saanuks kostja

tasuda lastele menetluse ajal vähemalt enda poolt õigeks peetud suuruses elatist. Seda ei ole aga

kostja teinud. Kostja väidab apellatsioonkaebuses paljasõnaliselt, et tema pangakonto

väljavõttelt nähtub ülalpidamiskohustuse täitmine. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtki sellist

pangakonto väljavõtet, millest see nähtuks, ega viidanud ühelegi asjas kogutud tõendile, mille

alusel saaks ringkonnakohus selles veenduda.

Kuigi kostja taotles menetluskulude jätmist ka laste ema kanda, ei ole ringkonnakohtu

hinnangul selleks alust, sest ema on põhjendatult ja laste huvides esitanud lastele

miinimumelatise saamiseks kostja vastu hagi ning nõustunud seadusemuudatuse jõustumise

järel seaduses sätestatud väiksema elatise väljamõistmisega. Kostja enda käitumise tõttu on

olnud laste ema sunnitud pöörduma lastele elatise saamiseks kohtu poole.

17. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik