2-21-138519/9 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.04.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-138519

Kohtuasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi XXi vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.03.2022 tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

305,99 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Osaühing

Aktiva

Finants

(registrikood

10746479), lepinguline esindaja Anni Kennedy

Kostja XX (isikukood xxxxxxxxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 08.03.2022

tagaseljaotsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-138519 menetlusse.

2. Otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 646).

3. Tühistada Harju Maakohtu 08.03.2022 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-21-138519

osas, millega Osaühingu Aktiva Finants hagi esitamise seisuga (20.01.2022)

sissenõutavaks muutunud viivise nõue jäeti 305,99 euro osas rahuldamata, samuti

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

4. Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Muus osas on maakohtu otsus jõustunud.

6. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel

läbivaatamisel.

2-21-138519

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse (v.a resolutsiooni p 1) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Aktiva Finants (hageja) esitas 20.01.2022 kohtule hagi XXi (kostja) vastu põhivõla

717,07 euro, intressi 55,62 euro, sissenõudmiskulu 40 euro ja seisuga 20.01.2022

sissenõutavaks muutunud viivise 385,14 euro ja jooksva viivise väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ 26.03.2020 laenulepingu nr

SR3536054, mille alusel sai kostja laenu 350 eurot, ja 30.03.2020 krediidikonto lepingu

KK3537515, mille alusel võttis kostja krediiti välja 390 eurot. Kuna kostja oma lepingulisi

kohustusi ei täitnud, ütles Placet Group OÜ üles laenulepingu 09.08.2020 ja krediidikonto

lepingu 24.09.2020. Placet Group OÜ loovutas 30.09.2020 oma nõude kostja vastu hagejale

koos õigusega nõuda kõrvalkohustuste täitmist. Samal päeval saatis hageja kostjale teate nõude

loovutamise kohta.

3. Kostja on teinud laenu põhiosa katteks makseid 22,93 eurot, mistõttu on laenulepingust

tulenev põhivõlg 327,07 eurot. Krediiti ei ole kostja tagastanud, mistõttu on krediidikonto

lepingust tulenev põhivõlg 390 eurot.

4. Laenulepingus leppisid pooled kokku intressimääras 37,33% aastas. Kostjal on intressivõlg

21,52 eurot. Krediidikonto lepingus leppisid pooled kokku intressimääras 40,02% aastas.

Kostjal on intressivõlg 34,10 eurot.

5. Kostjale on saadetud korduvalt võla kohta meeldetuletusi, mille eest on hagejal vastavalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p-le 2 õigus nõuda vastavalt 20 eurot, 5 eurot ja 5 eurot.

Lisaks nõudis hageja sama sätte alusel võlgniku makseviivitusega seotud muude kulude

hüvitamist summas 10 eurot. Kokku nõudis hageja sissenõudmisega seotud kulusid 40 eurot.

6. Hageja nõudis kostjalt viivist laenulepingust tulenevalt põhivõlalt 327,07 eurot alates

laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (10.08.2020) kuni hagi esitamiseni

(20.01.2022) laenuintressi aastase määraga võrdses määras 37,73% vastavalt laenulepingu

üldtingimuste p-le 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Hagiavalduse esitamise päeva

seisuga oli hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue 178,72 eurot.

7. Hageja nõudis kostjalt viivist krediidikonto lepingust tulenevalt põhivõlalt 390 eurot alates

krediidikonto lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (25.09.2020) kuni hagi esitamiseni

(20.01.2022) laenuintressi aastase määraga võrdses määras 40,02% vastavalt laenulepingu

2-21-138519

üldtingimuste p-le 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Hagiavalduse esitamise päeva

seisuga oli hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue 206,42 eurot.

8. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367 palus hageja mõista kostjalt

välja seadusjärgses määras viivise põhinõudelt alates 21.01.2022 kuni põhinõude kohase

tasumiseni.

Kostja vastuväited

9. Kostja hagile ei vastanud.

Maakohtu otsus

10. Maakohus rahuldas hagi 08.03.2022 tagaseljaotsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 717,07 eurot, intressi 55,62 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 79,15 eurot ning viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 21.01.2022 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud

jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 370 eurot ja

viivise. Maakohus tunnistas otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

11. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Riigikohtu praktikast tulenevalt VÕS § 42 lg 3

p 5 ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus

viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, ning ebaproportsionaalselt suure

viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda

viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.

12. Maakohus tuvastas, et hagiavaldusele lisatud laenulepingu nr SR3536054 tingimuste

kohaselt on viivisemääraks 37,73% aastas ja krediidikonto lepingu nr KK3537515 tingimuste

kohaselt on viivisemääraks 40,02% aastas. Kohus asus seisukohale, et tegemist on

tüüptingimustega ning kostjaks on tarbija, kuivõrd laenu andjaks on kutse- või

majandustegevuses tegutsev isik, kelle igapäevane äritegevus on laenuandmine. Kostja on

laenu võtnud isikuna, kes ei tegutsenud oma kutse- või majandustegevuses. Kohus leidis, et

viivisemäärad 37,73% ja 40,02% võlgnetavalt summalt aastas on eeltoodust tulenevalt tühised,

sest ületavad seadusjärgset määra rohkem kui kolm korda. Sellest tulenevalt mõistis kohus

hageja kasuks välja viivise seadusjärgses määras summas 79,15 eurot (37,89+41,26) eurot ja

jättis hagi rahuldamata osas, milles nõuti seadusjärgsest suuremat viivist, s.o 305,99 euro osas.

Apellatsioonkaebus

13. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise nõude 305,99 eurot, ja mõista see kostjalt hageja kasuks välja. Menetluskulud

ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda.

14. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja viivisenõue on põhjendatud vaid VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

15. Hageja nõutud viivis on kooskõlas laenulepingu üldtingimuste p-ga 7.1 ja VÕS § 113 lg 1

kolmanda lausega. Hageja viitas VÕS § 415 lg-le 1, VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele ja

Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 p-le 12 ning leidis, et kui tarbijakrediidilepingus

on kokku lepitud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemas

intressimääras, loetakse viivise määraks lepingus kokkulepitud intressimäär. Praegusel juhul on

2-21-138519

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määr. Ühtlasi on lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus

kokkulepitud intressimäär. Seetõttu tuleb kohalduvaks viivisemääraks lugeda vastavalt 37,73%

ja 40,02% aastas.

16. Praeguses asjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu väljendatud seisukohast tsiviilasjas nr

3-2-1-25-16, nagu võiks mõistlikuks viivisemääraks lugeda kuni 24% aastas ehk 0,06% päevas.

Selles kohtuasjas oli tegemist õppeteenustasu hüvitamise lepinguga, mitte tarbijakrediidiga, ja

seal ei olnud hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimääras. Praeguses

asjas on tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku lepitud, mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 415

lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.

17. Ei esine ka muid asjaolusid, mis viitaksid viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea

usu põhimõttega. Intressimäär ega krediidileping ei ole tühised, mh tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel. Maakohus on ebaõigesti jätnud intressimääras viivise nõude

rahuldamata. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheb vastuollu VÕS § 113 lg 1 ja VÕS

§ 415 lg 1 mõtte ja viivise eesmärgiga. VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113

lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on

krediidiandjale tagatud samas määras viivis, kui on lepingu kehtivuse ajal intressimäär.

Vastupidisel juhul on võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral

soodsam intressimäär. See aga ei taga tõhusalt võlausaldajale võimalust nõuda viivist ületava

kahju hüvitamist (VÕS § 113 lg 5), kuna see paneb võlausaldajale kahju olemasolu ja suuruse

tõendamiskoormise. Viivisel on lisaks kompensatsioonile ka sanktsiooni eesmärk. Seaduse

eesmärgiga ei lähe kokku ka tõlgendus, mille kohaselt lepingus kokkulepitud intressimäär

kehtib viivisemäärana üksnes siis, kui see intressimäär on maksimaalselt kolmekordne

seadusjärgne viivisemäär.

18. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist

vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja § 162 lg-le 1 tuleb võlgniku

nõudel iga kord hinnata, milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi

ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõistlik. See võimaldab kaitsta võlgniku

huve ülemäärase kahjustamise eest. Praegusel juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või

välja mõistetava viivise vähendamist. Kohus ei saa tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg 8

kohaldada ega viivise suurust piirata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu

tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657

lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks

läbivaatamiseks

saata

ka

menetluskulude

jaotuse

ja

kindlaksmääramise

osas.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

20. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab

maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise nõude summas 305,99 eurot. Ülejäänud osas maakohtu otsust vaidlustatud ei

ole.

2-21-138519

21. Hageja nõuab kostjalt laenulepingust tulenevalt põhivõlalt 327,07 eurot alates 10.08.2020

kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivist 178,72 eurot ning krediidikonto

lepingust tulenevalt põhivõlalt 390 eurot alates 25.09.2020 kuni hagi esitamiseni

sissenõutavaks muutunud viivist 206,42 eurot. Hagiavalduse kohaselt lähtub hageja viivise

arvestamisel kostja ja Placet Group OÜ vahel lepingutes kokkulepitud intressimäärast vastavalt

37,73% ja 40,02%. Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt, mõistes hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus leidis, et lepingutes kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära

rohkem kui kolm korda, mistõttu on tegemist tarbijat ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise

tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi.

22. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus eksis hageja viivisenõuet rahuldades

materiaalõiguse normide tõlgendamisel ja kohaldamisel ning asus sellest tulenevalt ekslikult

seisukohale, et tarbijakrediidilepingus on keelatud kokku leppida VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud

viivisemäärast

suuremas

viivisemääras.

Maakohus

jättis

tähelepanuta

tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1 ja seetõttu ekslikult kohaldamata VÕS § 113

lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Seejuures rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), kui jättis käsitlemata hageja väited

lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks

ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu.

23. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike

teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava

kahju hüvitamist. Riigikohus on leidnud, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses

lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1

ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-120-08, p 12; 15.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16). VÕS § 113 lg 1

kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui pooled on

kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et

maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses

sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi

(Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega on laenuandjal õigus

nõuda tarbijalt viivist samas määras, nagu pooled on lepingus kokku leppinud intressimäärana.

24. Kostja ja Placet Group OÜ on hageja esile toodud asjaoludel laenulepingus kokku leppinud

intressimääras 37,73% aastas ja krediidikonto lepingus 40,02% aastas. Seega oli mõlemas

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb

lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja väitel olid lepingupooled nii

laenulepingu kui krediidikonto lepingu üldtingimuste p-s 7.1 kokku leppinud, et viivisemäärana

kohaldub kokkulepitud intressimäär. Hagi kohaselt on hageja omandanud Placet Group OÜ-lt

nõude kostja vastu koos õigusega nõuda kõrvalnõuete täitmist. Eelnevast tulenevalt on hagejal

hagi aluseks olevatel asjaoludel õigus nõuda kostjalt hagi esitamise ajaks põhinõudelt

sissenõutavaks muutunud viivist määras laenulepingu puhul 37,73% aastas ja krediidikonto

lepingu puhul 40,02% aastas.

25. Vastupidiselt maakohtule on ringkonnkohus seda meelt, et VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes ei saa

pidada ebamõistlikuks sellist viivist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja

2-21-138519

lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas

ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist

viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS

§ 42 lg 1 alusel tühiseks. Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on

võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg

3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Maakohus ei tuginenud sellistele asjaoludele, millega võiks

kaasneda lepingutes sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas

ei tuvastanud maakohus, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks

VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.

26. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et põhjendatud ei ole maakohtu tuginemine Riigikohtu

seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud lahendis. Hageja on õigesti tähelepanu

juhtinud, et viidatud asjas ei olnud tegemist tarbijakrediidilepinguga ning lepingus ei olnud

kokku lepitud intressimääras.

27. Eeltoodud maakohtu eksimused annavad aluse vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude. Kuna vaidlustatud

on tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657

lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese

astme kohtule. TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti

menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses.

Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks.

Kuna ringkonnakohtul ei ole praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust,

on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1

p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal. TsMS § 646

kohaldamisel ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse

vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24.01.2018 otsus tsiviilasjas

nr 2-13-56825, p 11).

28. Ringkonnakohtul tuleb ka tagaseljaotsuse tühistamisel arvestada apellatsioonkaebuse

piiridega (TsMS § 651 lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle

ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt

tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata

hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 305,99 eurot. Kuna erinevalt hageja

taotletust ei saa ringkonnakohus uut lahendit teha, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.

29. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude

jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

(allkirjastatud digitaalselt)