2-20-13046/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Reena Nieländer ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. aprill 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-13046

Kohtuasi

ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) hagi X ja

Y vastu võlgnevuse nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

ODGOVARA SHABLI OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

25 597,68 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel)

(registrikood

14045182),

likvideerija

Priit

Janu,

lepinguline esindaja Ave-Pirjo Paluvere

Kostja I X (isikukood XXXXXXXXX)

Kostja II Y (isikukood XXXXXXXX)

Kostjate lepinguline esindaja Urmas Arumäe

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 5. aprilli 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Mitte võtta asja juurde ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) 7. aprillil 2022

esitatud dokumentaalseid tõendeid (A resto OÜ 2016. a majandusaasta aruanne,

31. augusti 2020. a osanike otsus, 5. aprilli 2022. a osanike otsus, äriregistri

registrikaardi väljavõte).

2. Jätta rahuldamata ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) 7. aprillil 2022

esitatud vastuväide kohtu tegevuse kohta.

3. Jätta rahuldamata ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) 7. aprillil 2022

esitatud taotlus ringkonnakohtu 5. aprilli 2022. a istungi protokolli parandamiseks.

4. Tühistada Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2021. a otsus kostja C kaasamise taotluse

rahuldamata jätmise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1.5).

Saata asi selles osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2

5. Tühistada Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2021. a otsus osas, millega maakohus

jättis ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) hagi X vastu kahju hüvitamise ja

sellelt arvestatud viivise nõudes läbi vaatamata.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata.

6. Jätta Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2021. a otsuse resolutsioon muutmata osas,

millega maakohus jättis ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) hagi X ja Y

vastu osakapitali sissemakse tasumise ja sellelt arvestatud viivise nõudes

rahuldamata

(maakohtu

otsuse

resolutsiooni

p-d 1.1–1.3),

arvestades

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

7. Jätta Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2021. a otsus muutmata menetluskulude

jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2

ja 3).

8. Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2021. a otsus on jõustunud osas, milles maakohus

jättis ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) hagi Y vastu kahju hüvitamise ja

sellelt arvestatud viivise nõudes läbi vaatamata.

9. Rahuldada ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) apellatsioonkaebus

osaliselt.

10. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon X ja Y puudutavas osas järgmiselt:

10.1. Jätta ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) hagi X ja Y vastu

osakapitali sissemakse tasumise ja sellelt arvestatud viivise nõudes

rahuldamata.

10.2. Jätta ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) hagi X vastu kahju

hüvitamise ja sellelt arvestatud viivise nõudes rahuldamata.

10.3. Jätta ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) hagi Y vastu kahju

hüvitamise ja sellelt arvestatud viivise nõudes läbi vaatamata.

10.4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud ODGOVARA SHABLI

OÜ (likvideermisel) kanda.

10.5. Määrata X ja Y hüvitatavate maakohtu menetluskulude suuruseks 1754,70

eurot ja ringkonnakohtu menetluskulude suuruseks 941,16 eurot ning mõista

nimetatud summad ODGOVARA SHABLI OÜ-lt (likvideerimisel) X ja Y

kasuks solidaarselt välja. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates

käesoleva

otsuse

jõustumisest

kuni

kulude

hüvitamiseni

tasuda

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

3

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) (hageja, osaühing) esitas 8. septembril 2020

(täpsustatud 8. ja 26. aprillil 2021) Pärnu Maakohtule X (kostja I) ja Y (kostja II) (koos kostjad)

vastu hagi, milles palus mõista hageja kasuks välja kostjalt I 18 900 eurot ja kostjalt II 100 eurot

või alternatiivselt kostjatelt solidaarselt 19 000 eurot või alternatiivselt kostjalt I ja C-lt

solidaarselt 19 000 eurot ning viivise nendelt nõuetelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 8. septembrist 2020 kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palus

hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid kostjad 7. mail 2016 hageja asutamislepingu

ning võtsid kohustuse tasuda osaühingu osakapitali sissemakse ühe aasta jooksul, kuid mitte

hiljem kui äriseadustiku (ÄS) § 1401 lg-s 2 nimetatud tingimuse saabumisel (põhikirja lisa p

2.2). Kostja I võttis kohustuse kapitaliseerida osaühing 18 900 euro ulatuses ja kostja II 100

euro ulatuses. 9. mail 2016 kanti osaühing äriregistrisse ning kostjad said osanikeks ja juhatuse

liikmeteks. Kostjad olid asutamislepingu sõlmimise ajal abielus, mistõttu kuulub

kapitaliseerimise kohustus kostjate ühisvara hulka. Esmase kapitaliseerimise kohustus saabus

hiljemalt 7. mail 2017 ning hageja nõue muutus seega sissenõutavaks 8. mail 2017. Kuivõrd

senini ei ole osakapitali sissemakset tasutud, siis on hagejal õigus nõuda täitmist (VÕS § 108

lg 1). Nõude rahuldamise aluseks saab olla ka ÄS § 147 lg 4, mis näeb ette spetsiifilise asutajate

vastutuse. Hilisemad põhikirja muudatused ei mõjuta asutamislepinguga võetud kohustuse

kehtivust.

Hageja nõuab alternatiivselt kahju hüvitamist (VÕS § 115 lg 1, ÄS § 187 lg 2), sest kostjad on

hageja juhatuse liikmetena rikkunud hoolsus- ja lojaalsuskohustust, kui jätsid osaühingu

tähtaegselt kapitaliseerimata ja selle kohustuse sisse nõudmata. Osaühingu esmase

kapitaliseerimise kohustus ei ole kehtivalt 23. oktoobril 2017 sõlmitud hageja osa

müügilepinguga uuele osanikule C-le üle läinud, sest hageja selles tehingus ei osalenud ega ole

kohustuse üleminekuga nõustunud, kuid C on kohustusega ühinenud (VÕS § 175 lg-d 1 ja 2,

§ 178 lg 1). Isegi kui kohustus on C-le üle läinud, siis rikkusid kostjad sellega oma juhatuse

liikme kohustusi, sest andsid kohustuse üle varatule isikule. Samuti on kostjate tegevusetus

esmase kapitaliseerimise kohustuse sisse nõudmata jätmisel ja hageja üle kontrolli andmisel

Cle vastuolus hea usu põhimõttega ja õiguste kuritarvitamise keeluga ning lojaalsus- ja

hoolsuskohustusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 32, § 138 lg 2, § 35 ja ÄS § 187

lg 1).

Kostjate vastuväited

2. Kostjad palusid jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostjate vastuväidete kohaselt muudeti esmast põhikirja 27. juunil 2016 ning perioodil 1. juuli

2016. a kuni 3. september 2020. a kehtis põhikirja lisa, mille järgi tuli osakapital sisse maksta

ÄS § 1401 lg-s 2 või 3 nimetatud nõude esitamisel. Sellist nõuet ajal, mil kostjad oli hageja

osanikeks, ei esitatud ning puudus ka kohustus, mida ei oleks olnud võimalik osaühingu vara

arvel täita. Seega ei olnud kostjatel kohustust sissemakset tasuda. Kostjatele teadaolevalt ei ole

viidatud eeldus siiani saabunud. Asjakohatu on viide ÄS § 147 lg-le 4, sest kostjad ei võtnud

hageja asutamislepingu sõlmimisega hagejale kohustusi.

Kostjad võõrandasid 23. oktoobril 2017 neile kuulunud hageja osad C-le. Müügilepingus lepiti

kokku, et osaga seotud õigused ja kohustused lähevad üle ostjale ning C kinnitas teadlikkust

sellest, et hageja on asutatud sissemakset tegemata ning kuni sissemakse ei ole täielikult

tasutud, vastutab ta osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses (lepingu p-d 3.1 ja

1.5.2). Seega läks tasumata sissemakse eest vastutus hageja ees üle C-le. Juhatuse liikmeks

4

olnud kostja I kinnitab, et ta andis osaühingu nimel enne müügilepingu sõlmimist nõusoleku

osakapitali sissemakse tasumise kohustuse üleminekuks. Ühestki dokumendist ei nähtu, et

oleks sõlmitud kohustusega ühinemise kokkulepe kostjate ja C vahel. Alternatiivselt aegus

hageja nõue kostjate vastu 7. mail 2020.

Kostjad ei vastuta hageja ees ka juhatuse liikmetena. Kostja II volitused lõppesid 8. novembril

2016, s.o enne sissemakse tasumise nõude sissenõutavaks muutumist. Kostja I volitused

kehtisid küll veel 5,5 kuud pärast selle nõude sissenõutavaks muutumist, kuid alates 23.

oktoobrist 2017 oli hageja juhatuse liikmeks C, kellel oli võimalus realiseerida nõue 2,5 aasta

jooksul. Peale selle ei ole juhatuse liikmete kohustuseks kapitaliseerimine ega olnud saabunud

tingimused, mis oleks kohustanud juhatuse liikmetel asutajate vastu nõuet esitama. Samuti ei

ole hageja tõendanud kahju tekkimist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus jättis 22. detsembri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata

hageja nõuded kostja I ja kostja II vastu, samuti alternatiivse solidaarnõude kostjate vastu ning

läbi vaatamata hageja alternatiivse nõude kostjate vastu kahju hüvitamiseks ja rahuldamata

hageja taotluse alternatiivses nõudes kostja C kaasamiseks ning menetluskulud hageja kanda ja

määras kindlaks kostjatele hüvitatavate menetluskulude suuruse.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on sissemakse tasumise nõue tehingust tulenev nõue,

mille aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Hagiavalduses toodud asjaoludest

nähtuvalt saabus kostjate hageja esmase kapitaliseerimise kohustus hiljemalt 7. mail 2017,

mistõttu tuli hagi esitada hiljemalt 7. mail 2020. Seega on hageja nõue kostjate vastu aegunud.

Samuti ei ole täidetud osaniku vastutuse eeldused osaühingu ees (ÄS § 1401 lg 2), sest hageja

ei ole välja toonud, et osaühingul on täitmata kohustused või üldse mingid kohustused ega seda,

et ta ei suuda oma kohustusi enese vara arvel täita. Hageja ei ole ka tegutsenud heas usus, sest

on tagantjärele 31. augustil 2020 muutnud oma põhikirja, kaasamata sellesse kostjaid kui

asutajaid, eesmärgiga esitada nõue sissemakse saamiseks hageja asutanud osanike vastu

olukorras, kus osaühingul puuduvad kohustused kolmandate isikute ees. Tegemist on menetluse

algatamisega tulu õngitsemise eesmärgil. Seega ei ole hageja alternatiivne nõue esitatud

seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2). Seetõttu puudub ka vajadus C

kostjana kaasamiseks.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada

ning saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks ja jätta menetluskulud kostjate kanda.

Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjad osaühingu tegevust ei alustanud. Hageja tegutses toitluse

korraldajana erinevates söögikohtades. Kostjad kinnitasid maakohtu 15. novembri 2021. a

istungil, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 23. oktoobril 2017 ja aegus 23. oktoobril 2020.

Maakohus lahendas kostjate aegumise vastuväite sellel kohtuistungil, leides, et nõue ei ole

aegunud. Kui maakohus asus hiljem vastupidisele seisukohale, siis tuli menetlus uuendada

(TsMS § 361). Osaühingu esmase kapitaliseerimise kohustus tekib seaduse alusel (ÄS § 140

lg 2). Asjaolu, et see asutamislepingu sõlmimisel tehinguga edasi lükatakse, ei muuda kohustust

tehinguliseks. Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat (TsÜS § 149

esimene lause).

Igal juhul ei ole aegunud hageja nõue kostja I ja C vastu, sest kui aegumistähtaja jooksul

osaühing sissemaksmata osakapitali tasumise nõuet ei esita ja hiljem on osanikul võimalus

aegumisele tuginedes maksmisest keelduda, tuleb kõne alla osaühingu juhatuse vastutus oma

kohustuse mittetäitmise eest (TsÜS § 37). Samuti on maakohus pooli üllatanud, sest asjaolu, et

5

hageja alternatiivset nõuet (kahju hüvitamise nõuet) ei ole menetlusse võetud, selgub alles

vaidlustatud otsusest. Selleks, et ühing lõpetada ja teha ühingust väljamakseid, on vältimatu

eeldus nõuda sisse seni tasumata osakapitali sissemakse (ÄS § 209 lg 4), mistõttu on

kummastav, miks maakohus seadusest tulenevate kohustuste täitmist hagejale ette heidab.

Vastustajate seisukoht

5. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas millega maakohus jättis hagi kostja I vastu

kahju hüvitamise ja sellelt arvestatud viivise nõudes läbi vaatamata. Kolleegium saab teha uue

otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega maakohus jättis kostja C kaasamise

taotluse rahuldamata. Kolleegium saadab asja selles osas samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata osas, millega maakohus

jättis hagi kostjate vastu osakapitali sissemakse tasumise ja sellelt arvestatud viivise nõudes

rahuldamata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Samuti jätab ringkonnakohus

maakohtu otsuse muutmata menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas.

Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi Y vastu kahju hüvitamise ja

sellelt arvestatud viivise nõudes läbi vaatamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 654 lg 2² alusel esitab kolleegium kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse

kostjaid puututavas osas.

7. Kolleegium lahendab esmalt hageja 7. aprillil 2022 esitatud taotlused dokumentaalsete

tõendite vastuvõtmiseks, protokolli parandamiseks, asja arutamise uuendamiseks ja vastuväite

kohtu tegevuse kohta (kd II, tl 61–63).

7.1. Hageja heidab ringkonnakohtule ette, et talle ei võimaldatud apellatsiooniastmes tõendeid

esitada, kuigi kohus võttis vastu kostjate tõendid. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Hageja

etteheited menetlusõiguse normi rikkumise kohta on alusetud.

16. märtsi 2022. a kirjaga selgitas ringkonnakohus pooltele menetluslikku olukorda ning kahju

hüvitamise nõude läbivaatamata jätmise osas märkis kohus, et kuna selle nõude menetlemisel

on maakohus rikkunud selgitamiskohustust, siis peab ringkonnakohus andma pooltele

võimaluse esitada uusi asjaolusid ning tõendeid (kd II, tl 30–31). Kokkuvõtvalt on selgituskirjas

märgitud, et „ringkonnakohus annab hagejale võimaluse kohtu poolt esile toodud asjaolude

kohta seisukoha esitamiseks 25. märtsini 2022“. Kostjate tõend – äriregistri registrikaardi

väljavõte – oli esitatud kohtu poolt määratud tähtaja jooksul, s.o 4. aprill 2022. a. Kostjate

lepingulise esindaja haridust tõendava diplomi koopia ei ole dokumentaalne tõend TsMS § 229

lg 1 mõttes, vaid kinnitab, et esindaja vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 sätestatud lepingulise

esindaja nõuetele.

Eeltoodut arvestades on hageja esitanud tõendid hilinenult ning ringkonnakohus neid tulenevalt

TsMS §-st 66 ja § 331 lg-st 1 asja juurde ei võta.

7.2. Hageja heidab ringkonnakohtule ette, et talle ei võimaldatud vastata kostjate esindaja

kohtukõnele repliigiga. Hageja etteheide menetlusõiguse normi rikkumise kohta on alusetu.

Asja arutamist ringkonnakohtu istungil reguleerib TsMS § 648. Kohtuistung ringkonnakohtus

erineb küllalt olulisel määral kohtuistungist maakohtus. Seega ei kohaldata ringkonnakohtu

istungile esimese astme kohtu menetluse kohta kehtivaid sätteid. Kui kohus peab vajalikuks,

6

võib ta TsMS § 648 lg 5 järgi lubada menetlusosalistel esineda lõppsõnaga. Praegusel juhul ei

pidanud kohus vajalikuks anda menetlusosalistele võimalust lõppsõnaga esineda. Hageja

tugineb sellele, et repliigi korras oleks ta saanud välja tuua, et hageja on likvideerimisel olev

ühing. Kolleegium märgib, et kohtukõnes ega lõppsõnas ei saa avaldada uusi asjaolusid. Lisaks

sellele ei vasta hageja väide tegelikkusele. Enne ringkonnakohtu istungi algust kontrollis asja

arutamist ettevalmistav kohtunik hageja äriregistri andmeid ning osaühing ei olnud

likvideerimisel. Seda kinnitas ka hageja juhatuse liige (vt kd II, tl 55 pöördel; ajamärk

00:15:17).

Eeltoodut arvestades tuleb hageja vastuväide kohtu tegevuse kohta jätta rahuldamata

(TsMS § 333 lg 1).

7.3. Hageja taotleb asja arutamise uuendamist, tuginedes TsMS § 437 p-le 1. Kolleegiumi

hinnangul puudub alus asja täiendavaks läbivaatamiseks, sest ringkonnakohus ei ole teinud

menetluses hageja poolt etteheidetavaid vigu.

7.4. Hageja taotleb ringkonnakohtu 5. aprilli 2022. a istungi protokolli parandamist. Hageja

taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja parandused on kolleegiumi

hinnangul hageja kommentaarid asjaolude kohta (hageja palub protokolli lisada faktid, et

maakohus ei ole pooltega arutanud, kas hageja suhtes on nõudeid ning et hageja on läbivalt

väitnud, et hageja nõue ei ole aegunud). Samuti palub hageja protokolli lisada kohtu väite, et

kohus andis pooltele tõendite esitamise võimaluse ning et ringkonnakohus ei lubanud esitada

repliiki.

Esmalt märgib kolleegium, et menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu

olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist (TsMS

§ 50 lg 1 esimene lause). Teiseks, protokolli märgitakse poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete

ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes

dokumentides (TsMS § 50 lg 1 p 8). Kolmandaks, menetlusosalise taotlusel protokollitakse

asjas esitatud asjaolu või seisukoht, kuid kohus võib jätta taotluse määrusega rahuldamata, kui

asjaolul või seisukohal ei ole asjas tähtsust (TsMS § 50 lg 2). TsMS § 50 lg 1 sätestab protokolli

sisu nõuded. Hageja ei ole välja toonud, kuidas taotletavad parandused omavad tähtsust asja

lahendamisel või edasikaebamisel.

8. Kolleegiumi hinnangul rikkus maakohus lahendi tegemisel TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-

st 8 tulenevat põhjendamiskohustust ning ei ole nõuetekohaselt täitnud TsMS § 392 lg 1 p-

des 1, 3 ja 4 sätestatud selgitamiskohustust. Vaidlustatud otsuse kohaselt on maakohus teinud

vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes. Tegemist ei saa olla vaheotsusega

TsMS § 449 lg 3 mõttes, sest maakohus võttis 11. novembri 2021. a istungil seisukoha, et nõue

ei ole aegunud ning jätkas menetlust (kd I, tl 146 pöördel). Asja materjalidest ei nähtu, et

maakohus oleks vahetult enne lahendi tegemist lahendanud taotluse aegumise kohaldamise

taotluse suhtes.

8.1. Ringkonnakohus ei ole seotud poole taotlusega saata asi läbivaatamiseks esimese astme

kohtule. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu lahend tuleb tühistada, kuid

ringkonnakohus ei saa ise teha asjas sisulist lõpplahendit, on ringkonnakohtul õigus saata asi

TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks. See on põhjendatud eelkõige

juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust.

Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones

püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks

(vt nt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 13). TsMS § 656 lg 2

järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese

astme kohtu otsus menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi uueks

arutamiseks

esimese

astme

kohtule

vaid

siis,

kui

rikkumist

ei

ole

võimalik

7

apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab

ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid.

8.2. Kolleegium, hinnates menetlustoiminguid, mida ta ise teha ei saa, leiab, et asi tuleb tagasi

saata C vastu esitatud nõude osas. Ülejäänud osas saab ringkonnakohus maakohtu rikkumised

kõrvaldada. Pooled said võimaluse maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise kõrvaldamiseks

esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid ning tõendeid (vt 16. märtsi 2022. a selgituskiri;

kd II, tl 30–31).

9. Pooled ei vaidle, et kostjad olid osaühingu asutajad ja osanikud kuni 23. oktoobrini 2017

ning kostja I juhatuse liige asutamisest kuni 25. oktoobrini 2017 ja kostja II asutamisest kuni

8. novembrini 2016. Vaidlus puudub ka selles, et osaühing asutati osakapitali sissemakseta ja

kostjal I oli kohustus osa eest tasuda 18 900 eurot ja kostjal II 100 eurot. Pooled vaidlevad

jätkuvalt selle üle, kas hageja osakapitali sissemakse tasumise nõue on aegunud, kas kostjate

kohustus osakapitali sisse maksmiseks on läinud üle C-le ning, kui kostjatelt ei saa sissemakse

tasumist nõuda, siis alternatiivselt, kas kostja I juhatuse liikmena on rikkunud oma kohustusi ja

tekitanud sellega hagejale kahju.

10. Hageja esitas kostjate vastu osakapitali sissemakse tasumise nõude, mis on oma olemuselt

rahalise kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 mõttes. Nõude rahuldamise eelduseks on

osakapitali sissemakse kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata.

Maakohus leidis, et kostjad pidid sissemakse tasuma hiljemalt 7. mail 2017 ning TsÜS § 146

lg 1 järgi on hagi aegunud. Enne, kui kolleegium hindab nõude aegumise küsimust ning hageja

apellatsioonkaebuse väiteid, tuleb anda hinnang kostjate väitele, mille kohaselt on sissemakse

tasumise tähtaega muudetud. Maakohus ei ole nimetatud väite osas seisukohta võtnud.

Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

11. Maakohus tuvastas täitmisnõude aegumise 7. mail 2016 kinnitatud põhikirja (esimene

põhikiri) alusel. Põhikirja lisa p 2.2 järgi tasub osanik osa eest täielikult ühe aasta jooksul, kuid

kõige hiljem ÄS § 140¹ lg-tes 2 või 3 nimetatud nõude esitamisel (kd II, tl 54). Kostjad

tuginevad sellele, et sissemakse tasumise tähtaega muudeti. 27. juunil 2016 kinnitatud põhikirja

(teine põhikiri) lisa p 2.2 järgi tasub osanik osa eest täielikult ÄS § 140¹ lg-tes 2 või 3 sätestatud

nõude esitamisel (kd I, tl 120). Hageja ei vaidle vastu, et selline põhikiri on vastu võetud (vt

ringkonnakohtu 5. aprilli 2022. a istungi protokoll; kd II, tl 56 pöördel; ajamärk 00:30:04).

11.1. Kuigi seaduses ei ole lahendatud küsimust, kas asutamislepinguga ettenähtud

sissemaksete tasumise tähtaegu on võimalik hiljem muuta, siis kolleegiumi hinnangul tuleb

sellise muudatuse lubatavust jaatada. Selleks, et sissenõutavaks muutumise edasilükkamine

mõjutaks ka aegumist, tuleks seda teha õigustatud ja kohustatud isiku kokkuleppega –

asutamislepingule ette nähtud sätete järgi (vastavale tehingule kehtestatud nõudeid arvestades)

(vt Riigikohtu 8. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-117829/41, p 17). ÄS § 139¹ lg 4

järgi asendab kiirmenetluseks kasutatav põhikiri asutamislepingut ja ÄS §-s 139 sätestatud

põhikirja. ÄS § 138 lg-d 4 ja 5 näevad ette, et osaühingu asutamisdokumendid peavad üldjuhul

olema notariaalselt tõestatud vormis. Kui osaühing asutatakse kiirmenetluses, siis asendab

asutamislepingut põhikiri ning asutajatel tuleb see digitaalselt allkirjastada (ÄS § 1391 lg-d 3

ja 4). Seega ei pea osaühingu asutamisdokumendid juhul, kui osaühing asutatakse

kiirmenetluses, olema notariaalselt tõestatud, vaid seda vormi asendab kiirmenetluses

kasutatava põhikirja digitaalallkirjastamine. Teine põhikiri vastab eeltoodud nõuetele ning

sellega on sissemakse tasumise tähtaega muudetud.

11.2. Teise põhikirja järgi on sissemakse tegemise tähtaeg jäetud määramata – see sõltub

osaühingu majanduslikust olukorrast. Seega on võimalik, et sissemakset ei tasutagi osaühingule

kogu ühingu eluea jooksul, kuid siis peab osanik kogu aeg arvestama võimaliku vastutusega

8

osaühingu kohustuste eest ulatuses, mis vastab tema sissemakse suurusele. Osaühingu nõue

osaniku vastu muutub sissenõutavaks hiljemalt juhul, kui ühing ei suuda võlausaldajate nõudeid

rahuldada.

12. Enne, kui ringkonnakohus hindab hageja nõude sissenõutavaks muutumise eelduste

olemasolu, hindab kohus järgmist kostjate vastuväidet. Kostjad leiavad, et nende kohustus

osakapitali sisse maksmiseks on läinud C-le üle. Maakohus ei ole kostjate väite osas seisukohta

võtnud. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

12.1. Kohustuse saab üle võtta nii võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 1) kui

ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel läheb kohustus

üle vaid juhul, kui võlausaldaja sellega nõustub (VÕS § 175 lg 2). Kuivõrd kostjad olid nii

hageja asutajad kui ka osanikud, siis oli kostjate kohustuseks osanikena tasuda osakapitali

sissemakse. Võlausaldajaks sissemakse tasumise kohustuse puhul on osaühing, kellele kuulub

sissemakse tasumise nõue. Seaduses ei ole piiranguid, mis keelaksid selliselt asutatud

osaühingu osa võõrandada. Notariaalselt tõestatud osa müügilepingu sõlmisid 23. oktoobril

2017 kostjad ja C (kd I, tl 121–122 pöördel). Lepingu tekstist tulenevalt ei olnud selle pooleks

hageja kui võlausaldaja. Samuti ei nähtu lepingu tingimustest, et hageja kui võlausaldaja

kohustuse ülevõtmisega nõustus. Kostjad leiavad, et kuna kostja I kui hageja juhatuse liige oli

lepingu sõlmimisel kohal ja notar küsis tema seisukohta, kas osaühing on nõus osakapitali

sissemakse kohustuse ülevõtmisega, siis on võlausaldaja nõusolek olemas. Kolleegium selle

seisukohaga ei nõustu ja märgib vastuseks kostjate väitele järgmist.

VÕS § 11 lg 3 järgi tuleb kohustuse ülevõtmine, sh võlausaldaja nõusolek ülevõtmiseks anda

või kohustuse ülevõtmine heaks kiita lepinguga samas vormis juhul, kui seadusest või poolte

kokkuleppest tulenevalt oli lepingu enda sõlmimiseks kehtestatud vorminõue (vt ka Riigikohtu

19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-07, p 12). ÄS § 138 lg-d 4 ja 5 näevad ette,

et osaühingu asutamisdokumendid peavad üldjuhul olema notariaalselt tõestatud vormis. Kui

osaühing asutatakse kiirmenetluses, siis asendab asutamislepingut põhikiri ning asutajatel tuleb

see

digitaalselt

allkirjastada

(ÄS § 1391

lg-d 3

ja 4).

Seega

ei

pea

osaühingu

asutamisdokumendid juhul, kui osaühing asutatakse kiirmenetluses, olema notariaalselt

tõestatud, vaid seda vormi asendab kiirmenetluses kasutatava põhikirja digitaalallkirjastamine.

12.2. Hageja asutati kiirmenetluses. Digitaalallkirjastatud tehing on tehtud elektroonilises

vormis, mida tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 80 lg 1 järgi loetakse võrdseks tehingu

kirjaliku vormiga. TsÜS § 78 lg 4 kohaselt asendab tehingu kirjalikku vormi tehingu

notariaalne tõestamine. Seega pidi võlausaldajaks olev hageja andma nõusoleku osakapitali

sissemakse tasumise kohustuse ülevõtmiseks kolmanda isiku poolt digitaalselt allkirjastatud või

notariaalselt tõestatud vormis, kuivõrd praeguses asjas tuleb rahalise sissemakse tasumise

kohustus osaühingu põhikirjast, mille puhul näeb seadus vastavalt ülal viidatule ette

kohustusliku vorminõude. Asjas ei ole tõendatud, et hageja andis kohustuse ülevõtmiseks

notariaalselt tõestatud või digitaalselt allkirjastatud nõusoleku.

12.3. Kuigi kohtupraktikas on TsÜS § 116 lg-le 1 tuginedes leitud, et esindaja võib tegutseda

esindatava nimel ka siis, kui ta ei tee esindatava nimel sõnaselgelt tahteavaldust, siis praegused

asjaolud sellist järeldust teha ei võimalda (vrd Riigikohtu 19. detsembri 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-117-07, p 14). Käesolevas asjas tuli võlausaldaja nõusolek kohustuse

ülevõtmiseks anda vähemalt samas vormis, millest seaduse järgi piisas sissemakse tasumise

kohustuse ette näinud põhikirja kinnitamiseks. Kolleegium selgitab, et tahteavaldus saab olla

tehtud üksnes otsese tahteavaldusena, kui seaduses on ette nähtud kindel vorm (Varul, P.

TsÜS § 68, komm 3.1. – Varul, P. jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus: kommenteeritud

väljaanne. Tallinn: Juura 2010).

9

12.4. Tõestamisseaduse (TõS) § 9 lg 1 järgi märgib notar notariaalakti enda ja osalejate

isikuandmed ning osalejate poolt avaldatu, kusjuures nende andmeteta on tehingu tõestamine

tühine. Seejuures TõS § 10 lg-st 1 tulenevalt märgib notar osaleja kohta notariaalakti nii täpsed

isikuandmed, et kahtlus ja segiajamine on välistatud ning kooskõlas TõS § 12 lg-ga 1 ka

esindusõiguse aluse ning selgituse, kuidas ta selle tuvastas. Samuti selgitab notar TõS § 18 lg 1

kohaselt välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud ning

kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seega on notari

ülesandeks tagada, et hiljem oleks võimalik tehtud tehingu sisu selgelt ja üheselt mõistetavalt

kindlaks teha ja tõendada.

Kolleegiumi hinnangul tuleb eeldada, et notari selgitamiskohustuse kaudu on eelduslikult

tagatud, et osa notariaalses müügilepingus kajastub osalejate tegelik tahe (vt Riigikohtu

20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 26). Pelgalt asjaolust, et kostja I oli lepingu

sõlmimise ajal hageja osanik ja juhatuse liige, ei saa tuletada hageja nõusolekut osakapitali

sissemakse tasumise kohustuse üleandmiseks. Hageja ei olnud osa müügilepingu pooleks ja

kostja I ei osalenud lepingu sõlmimisel hageja esindajana. Samuti ei ilmne, et notar oleks

tõestanud hageja vastava tahteavalduse.

12.5. Osa müügilepingu p 1.5.2 järgi pidi lepingu esemeks oleva osa eest tasuma sissemakse C.

Sellest tingimusest nähtub üksnes see, et kolmas isik on sõlminud võlgnikuga kokkuleppe

kohustuse ülevõtmiseks, aga VÕS § 175 lg 2 järgi läheb kohustus üle üksnes tingimusel, et

võlausaldaja sellega nõustub. Osa müügilepingust ei ilmne, et kostja I oleks hageja kui

võlausaldaja esindajana selles tehingus osalenud ja nimetatud kokkuleppega nõustunud.

Kolleegium leiab, et kui kostja I soovis hageja esindajana anda nõusoleku osakapitali

sissemakse tasumise kohustuse üleminekuks, pidi sellekohane tahteavaldus lepingu

tingimustest ühemõtteliselt nähtuma. Sellisel juhul oleks notar kontrollinud hageja õigusvõimet

ning kostja I esindusõiguse olemasolu ja ulatust. Riigikohus on nõustunud, et olukorras, kus

võlausaldajaks olev osaühing ei olnud osa notariaalse müügilepingu pool ning lepingu

tingimustest ei nähtu nagu sisalduks lepingus ka hageja kui võlausaldaja nõusolek kohustuse

ülevõtmiseks, siis ei ole osaühingu juhatuse liige väljendanud soovi osaühingu nimel

tegutsemiseks (vt Riigikohtu 11. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-4090/24, p 14).

Kolleegium leiab, et isegi sellest, et kostja I annab lepingus kinnitusi, mida ta saab anda tulevalt

oma juhatuse liikme staatusest tulenevatest kohustustest, siis ei nähtu lepingust, et kinnitused

oleks antud osaühingu nimel. Ainuüksi asjaolust, et kostja I oli osa müügilepingu sõlmimise

hetkel hageja osanik ja juhatuse liige, hageja nõusoleku olemasolu järeldada ei saa. Eelnevast

tulenevalt ei ole kostjate kohustus hageja ees kolmandale isikule üle läinud.

13. Kuna sissemakse tasumise tähtaeg on jäetud määramata ning selle tasumise kohustus ei ole

üle läinud kolmandale isikule, siis tuleb järgmisena tuvastada, kas hageja nõue kostjate vastu

on muutunud sissenõutavaks juhul, kui hageja ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada.

Maakohus leidis, et hageja ei ole asjaoluna esile toonud, et hagejal on täitmata kohustusi, mida

ta ei ole suuteline täitma oma vara arvel (vt maakohtu otsuse p 17). Hageja esitas

ringkonnakohtu 5. aprilli 2022. a istungil väite, et hagejal on sissenõutavaks muutunud

kohustus, mis tuleneb 31. augustil 2020 sõlmitud laenulepingust, tähtajaga 30. september 2020

(vt kd II, tl 56; ajamärk 00:18:37).

13.1. Uute faktiliste asjaolude ja tõendite esitamine ringkonnakohtus on piiratud. TsMS § 652

lg 1 järgi lähtub ringkonnakohus otsust tehes üldjuhul üksnes maakohtus esitatud asjaoludest ja

tõenditest. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja

hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud juhtudel. Riigikohus on

selgitanud, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes

mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid

varem esitada (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-171-15, p 17).

10

TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi võib apellatsioonimenetluses asjaolu või tõendi vastuvõtmise aluseks

olla see, et asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Ringkonnakohus peab võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus

pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud

asjaolud ja tõendid esitamata (vt nt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-112-

16, p 27).

13.2. Kolleegium leiab, et täitmisnõude osas ei ole hagejal TsMS § 652 lg 3 järgi alust esitada

apellatsioonimenetluses uusi faktilisi asjaolusid. Hageja ei esitanud maakohtu menetluses

väidet võlausaldajate nõuete rahuldamise suutmatusest ega esine ka mõjuvat põhjust, miks neid

asjaolusid ei saanud varem esitada. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et maakohus rikkus

selgitamiskohustust, jättes täitmisnõude eeldused pooltega arutamata. TsMS § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2

teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. Maakohtu menetluses esindas hagejat lepinguline esindaja

(kd I, tl 9 ja 11), pooled ei vaielnud täitmisnõude õigusliku aluse üle (ÄS § 140¹ lg 2 ja

VÕS § 108 lg 1) ning sellega nõustus ka kohus.

Lisaks märgib kolleegium, et kostjad on nõude eelduse – osaühingu kohustust ei ole võimalik

täita osaühingu vara arvel – selgelt välja toonud 22. mai 2021 a menetlusdokumendi p-s 24 (kd

I, tl 114). Hagejale ei saanud olla üllatuseks, et temal tuli nõude rahuldamise eeldusena asjaolu

kohtu ette tuua ning seda TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Kuigi maakohus viitas nõude

rahuldamise eelduse puudumisele oma otsuses (vt maakohtu otsuse p 17), siis ei käsitle hageja

seda nõude eeldust ka oma apellatsioonkaebuses. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja

jätkuvalt esimesele põhikirjale ning vaidlustab maakohtu õiguslikku hinnangut, et õigussuhte

aegumist reguleerib TsÜS § 146 lg 1.

13.3. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et täitmisnõude rahuldamise eeldus on täidetud, sest

kostjad võtavad omaks, et tegemist on varatu äriühinguga. Asjaolu, et hagejal puudub vara, ei

muuda osakapitali sissemakse nõuet sissenõutavaks. Hageja suhtes ei olnud ringkonnakohtu

istungi ajaks alustatud likvideerimismenetlust (ajamärk 00:15:17). Kolleegium märgib, et

võimalik likvideerimismenetlus või osaühingu kapitalivajadus ei muuda nõuet sissenõutavaks,

kui seda ei ole otseselt asutamislepingus kokku lepitud. Asutamislepingus ei ole selliseid

sissemakse tasumise asjaolusid kokku lepitud.

Seega on maakohus lõppkokkuvõttes kostjate vastu esitatud täitmisnõude õigesti jätnud

rahuldamata. Kuna nõude eeldused on täitmata, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata,

kas kohustuse näol oli tegemist tehinguga perekonna vajaduste rahuldamiseks ning kas kostjad

vastutavad hageja ees solidaarselt.

14. Maakohus jättis hageja alternatiivse nõude läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) jätnud kostja I osas ekslikult läbi

vaatamata. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kostja I

vastu esitatud kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Kostja II osas jätab kolleegium maakohtu

otsuse muutmata. Hageja avaldas ringkonnakohtule, et ta ei ole esitanud juhatuse liikme

kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet kostja II vastu (vt kd II, tl 35 pöördel).

Sellest saab järeldada, et hagejal puudub õiguslik huvi kostja II vastu esitatud kahju hüvitamise

nõude läbivaatamata jätmist vaidlustada. Maakohtu otsus on selles osas TsMS § 456 lg 4 teise

lause järgi jõustunud.

14.1. Maakohus on kahju hüvitamise nõude menetlemist käsitlenud vastuoluliselt ja

menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Hageja esitas juhatuse liikme kohustuste rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamise nõude hagiavalduses (vt hagiavalduse p 2.5). Hagiavaldus on

11

menetlusse võetud 2. oktoobri 2020. a määrusega (kd I, tl 15–16 pöördel). Maakohus jättis

kahju hüvitamise nõude läbi vaatamata selle perspektiivituse tõttu.

Hagi saab jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kui sellise hagi esitamine on

õiguslikult võimatu, ning et selle sätte kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid

(vt nt Riigikohtu 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p-d 12 ja 13; 9. oktoobri

2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 12). Maakohus on hagi läbi vaatamata jätmisel

asunud hindama tõendeid selle kohta, kas nõude eeldused on täidetud. Lähtutud ei ole hageja

esitatud faktiväidetest ega eeldatud nende õigsust, mis on TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaldamise

eelduseks. Samuti ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et hageja kahju hüvitamise nõue ei

ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks, kuna tegemist on pahauskse

nõudega, millele riik ei pea andma õiguskaitset. Kolleegium märgib, et hageja nõue ei ole

õiguslikult välistatud ning sellise nõude õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 115 lg 1 ja

ÄS § 187 lg 2.

14.2. Tühistades maakohtu hagi läbivaatamata jätmise otsustuse, saab kolleegium teha uue

otsuse, millega jätab kostja I vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata.

Ringkonnakohus andis hagejale võimaluse kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude

esiletoomiseks ja tõendite esitamiseks. Hageja sisustab juhatuse liikme kohustuste rikkumisi

sellega, et kostja I lubas sissemakse tasumise kohustuse ülevõtmise maksejõuetu C poolt ning

kostjatelt ei ole võimalik sissemakset aegumise vastuväite tõttu saada. Ringkonnakohtu poolt

tuvastatud asjaoludel selliseid rikkumisi ei esine. Kuna kahju hüvitamise nõude üks eeldustest

on täitmata, siis ei analüüsi ringkonnakohus teisi nõude eeldusi.

15. 26. aprilli 2021. a menetlusdokumendis esitas hageja taotluse kostja C menetlusse

kaasamiseks (kd I, tl 77–81). Hageja nõuab C-lt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamist. Maakohus jättis kostja kaasamise taotluse rahuldamata seetõttu, et

kahju hüvitamise nõue kostjate vastu jäi läbi vaatamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus

kostja kaasamata jätmisega oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, sest on põhjendamatult

keeldunud C vastu esitatud nõude menetlemisest.

15.1. TsMS § 208 lg 2 järgi, kui hageja leiab, et hagi ei ole esitatud kõigi isikute vastu, kes on

vaidlustatud õigussuhte osalised, võib kohus hageja taotlusel kuni kohtuliku arutamise

lõppemiseni esimese astme kohtus kaasata kostjana ka need isikud. Uue kostja kaasamisel peab

kaasamise taotlusest ja hagiavaldusest nähtuma, mis on isiku vastu esitatud nõue ning selle

aluseks olevad asjaolud (vt TsMS § 363 lg 1). Kui hagiavalduses esitatud asjaolud ei ole

piisavad selleks, et pidada hagi õiguslikult perspektiivikaks, kuid hagi oleks võimalik

täpsustada, peab kohus määrama hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks

(Riigikohtu 6. jaanuari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-20574/19, p 11). Maakohus on jätnud

täitmata eelmenetluse ülesanded kostjate ringi väljaselgitamise osas. Maakohus, lahendades

kostja kaasamise taotluse kohtuotsusega, tekitas õiguslikult ebaselge olukorra.

15.2. Kostja kaasamine ei ole võimalik apellatsioonimenetluses. Kuna kostja I vastu jääb hagi

kahju hüvitamiseks rahuldamata, siis on hagejal siiski põhimõtteliselt võimalik C hageda, st

esitada tema vastu haginõue. Kostja I ja C osalevad (sarnaselt solidaarvõlgnikele) menetluses

TsMS § 207 lg 2 mõttes iseseisvalt, st kostja I toimingud ei mõjuta C menetluslikku seisundit.

Kolleegium selgitab, et kui käesolev otsus kostjate suhtes jõustub, siis tuleb maakohtul läbi

TsMS § 208 lg 2 kohaldamise otsustada, kas C vastu esitatud hagi tuleb menetleda.

Menetlusökonoomia põhimõttega ei ole kooskõlas, kui üksnes seetõttu tuleks kostja I osas saata

hagi tagasi maakohtule, et maakohus saaks kostja kaasamise taotluse nõuetekohaselt lahendada.

12

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Kuna hagi kostjate vastu jääb lõppkokkuvõttes rahuldamata, siis ei näe kolleegium põhjust

maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Hageja ei ole menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamiseks argumente esitanud.

17. Kuigi apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb apellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Hagiavalduses esitatud

nõuete järgi on kostjate vastutus mh ka solidaarne, mistõttu on nad menetluskulude osas

solidaarvõlausaldajad. C vastu suunatud nõude maakohtule tagasi saatmine menetluskulude

jaotust ei mõjuta, sest praeguses menetluses on kulusid kandnud üksnes kostjad, kelle suhtes

jääb hagi rahuldamata.

18. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles

kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses kostjate menetluskulud kindlaks määranud,

määrab kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka kostjate apellatsiooniastme

menetluskulud.

18.1. Apellatsioonimenetluses on kostjad palunud hagejalt välja mõista lepingulise esindaja

kulu 1112,28 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on kostjatele osutatud õigusabi 7,13 tundi

tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta), millele lisandub käibemaks. Kostjad on 4. aprilli

2022. a menetluskulude nimekirjas kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5). Kuivõrd käesoleval juhul on õigusabi saajateks füüsilised isikud, kes

taotlevad menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga, tuleb menetluskulud arvestada koos

käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Kolleegium leiab, et kostjate apellatsiooniastme

menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.

18.2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja

kohaselt kulus kostjate esindajal apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 4,25 tundi,

menetluskulude nimekirja koostamiseks 0,5 tundi, istungiks ettevalmistamiseks 1,25 tundi ning

istungiks (vastavalt tegelikule ajakulule) 1,13 tundi. Asja olemust, vaidluse keerukust ja

apellatsioonimenetluses tehtud toiminguid arvestades on kolleegiumi hinnangul kostjate

lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtus põhjendatud.

18.3. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata

ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-115-14, p 14). Kostjate lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot (käibemaksuta) ületab

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Esindajaks ei ole advokaat.

Senises kohtupraktikas on juristide osutatud õigusteenuse hinnad üldjuhul vahemikus 100–

120 eurot tunnis, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on

pigem erandlikud (Riigikohtu 28. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10348, p 16).

Arvestades senist praktikat, vaidluse mahtu ja keerukust, mh esitatud menetlusdokumente ja

nende sisu, peab ringkonnakohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 110 eurot

(käibemaksuta). Kolleegium võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem

põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma

kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole.

13

18.4. Eelnevast tulenevalt on hageja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu apellatsiooniastmes

7,13 tundi tunnihinnaga 110 eurot (käibemaksuta), millele lisandub käibemaks ehk kokku

941,16 eurot (= 7,13 x 110 x 1,2). Lisaks peab hageja tulenevalt kostjate taotlusest tasuma

hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

19. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)