3-21-2456/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(12)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.04.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2456

Haldusasi

Optifine OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 15.07.2021

maksuotsuse nr 12.1-3/053869-25 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Optifine OÜ, esindaja vandeadvokaat Madis Uusorg

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Aiki Meister

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 22.03.2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta Optifine OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20.05.2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti 18.12.2018 maksuotsusega nr 12.2-3/041983-28 määrati OÜ-le Optifine

(kaebaja) tulumaks 186 782,60 eurot ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt seoses väidetavate

laenutehingutega, kuna laenulepingute alusel äriühingutele Evojooks OÜ, BLLB OÜ, RicRic OÜ

ja Rikis11 OÜ tehtud väljamaksete puhul (summas 747 130,40 eurot) oli tegemist ettevõtlusega

mitteseotud vara soetamisega tulumaksuseaduse (TuMS) § 52 lg 1 p 1 tähenduses. Maksuhaldur

asus maksumenetluses seisukohale, et kaebaja tegi jaanuar 2015 kuni oktoober 2017 lühiajaliste

laenude nime all väljamakseid kaebaja volitatud esindaja tuttavate isikute juhtimise all

tegutsevatele äriühingutele ning summasid ei kasutatud laenusaajate ettevõtluses, vaid tegemist oli

raha maksuvaba väljaviimisega kaebaja ettevõtlusest.

2. Kaebaja vaidlustas 18.12.2018 maksuotsuse Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohtu

06.11.2019 otsusega haldusasjas nr 3-19-368 jäeti kaebaja poolt esitatud kaebus rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 30.04.2020 otsusega halduskohtu otsuse muutmata.

Riigikohus ei võtnud kaebaja poolt esitatud kassatsioonkaebust menetlusse ja otsus jõustus

22.09.2020.

3. Pärast vaidluse lõppemist haldusasjas nr 3-19-368 deklareeris kaebaja vaidlusaluste perioodide

TSD lisades 18.12.2018 maksuotsuses maksustatud väljamaksete tagastamist laenusaajate või

nende nimel kolmandate isikute poolt, mille tulemusel eelnevatel perioodidel maksustamise aluse

ära langemisel tekkiv kontrolliobjektiks olev tulumaksu tagastusnõue vähendas maksuotsusega

2(12)

määratud maksukohustust (TuMS § 54 lg 6 alusel). Kaebaja esitatud dokumentide ja seletuste

kohaselt tagastasid Evojooks OÜ, BLLB OÜ, RicRic OÜ ja Rikis11 OÜ või nende nimel

kolmandad isikud kaebajale vaidlusaluste perioodide vorm TSD lisas 6 maksustatud väljamakseid,

millest tulenevalt langes ära maksustamise alus.

4. Maksuhaldur kontrollis kaebaja tagastusnõuete deklareerimise õigsust. Kontrolli käigus

tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad ja õiguslikud asjaolud kajastati

29.04.2021 kontrollaktis nr 12.2-3/053869-24 (kontrollakt). Kokkuvõtvalt asus maksuhaldur

seisukohale, et tulumaksu tagastusnõude, summas 96 262,75 eurot kujunemise aluseks olevad

väidetavad laenude tagastamised ei ole aset leidnud, mistõttu ei kuulu 18.12.2018 maksuotsusega

määratud maksusumma 96 262,75 eurot tagastamisele. Maksuhaldur tuvastas, et: a) menetluses ei

leidnud kinnitust BLLB OÜ-le tehtud maksustatud väljamaksete tagastamine kaebaja

ettevõtlusesse, kuna 30.06.2018 kolmepoolse tasaarveldusakti alusel ei saa vähendada juuni 2018

vorm TSD lisas 6 maksustatavat summat 8990 euro võrra, kuna reaalseid tasumisi ei ole kogu

kolmepoolse tasaarveldusakti summa 22 000 euro ulatuses tehtud; E. B. poolt laenu sularahas

tagastamine 2000 eurot ei leidnud tõendamist, kuna see liikus samal päeval väljamaksega

pangakontolt välja Itoil Trade OÜ-le, E. B. kasutusse; lähtuvalt menetluses esitatut ei arvesta

maksuhaldur BLLB OÜ poolt oktoobris 2020 tehtud kandeid maksukohustust vähendava

tõendina, kuna kaebaja oli eelnevalt teinud alusetult väljamakseid BLLB OÜ pangakontole

märtsis-aprillis 2020; b) menetluses ei leidnud kinnitust Evojooks OÜ-le tehtud maksustatud

väljamaksete tagastamine kaebaja ettevõtlusse, kuna E. V. poolt kaebaja Swedbank pangakontole

tehtud sularaha sissemaksete, kokku 36500 eurot, puhul oli tegemist kaebaja enda rahaga, mille E.

V. kaebaja pangakontole uuesti sisse maksis; kaupade üleandmist-vastuvõtmist 31.10.2019 akti

alusel kaebajale Evojooks OÜ esindaja poolt ei toimunud; esitatud tõendite ja seletuste kohaselt ei

leidnud tõendamist varatu äriühingu Evojooks OÜ nõude müümine Command Agency INC-le

118 165 euro eest ja Evojooks OÜ-le tehtud väljamaksete tagastamine; A26-40 poolt 4 540 eurot

tagastamine Evojooks OÜ nimel kaebaja ettevõtlusse ei leidnud tõendamist; c) Express

Technology LP poolt RicRic OÜ nimel laenude tagastamine ei leidnud kinnistust; d) Rikis11 OÜ

nimel väidetavalt Promotrans SIA poolt 13 000 euro tagastamine ei ole usutav. Kaebaja esitas

kontrollaktile 07.06.2021 eriarvamuse.

5. 15.07.2021 maksuotsusega nr 12.2-3/053869-25 (maksuotsus) jäeti rahuldamata kaebaja juuni,

september, november, detsember 2018 ja jaanuar kuni november 2019 ning oktoober, november

2020 perioodide tagastusnõuded summas 96 262,75 eurot. Maksuotsuses märgiti, et kontrolli

tulemusel muutub maksukohustus kokku 96 262,75 euro võrra.

6. Kaebaja esitas maksuotsusele 16.08.2021 vaide, mille Maksu- ja Tolliamet (MTA/vastustaja)

jättis 27.09.2021 vaideotsusega nt 6-1/4988-3 (vaideotsus) rahuldamata.

7. Kaebaja esitas 27.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 15.07.2021 maksuotsuse

tühistamiseks. Kohus võttis kaebuse 04.11.2021 kohtumäärusega menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

8. Kaebaja seisukoht on kokkuvõtvalt järgmine.

8.1 Vastustaja on maksustamise aluse äralangemise seisukohalt jätnud tähelepanuta olulise ja on

pööranud tähelepanu ebaolulisele. 18.12.2018 maksuotsusega luges vastustaja kaebaja poolt

tehtud laenuväljamaksed Evojooks OÜ-le, BLLB OÜ-le, Rikis 11 OÜ-le ja RicRic OÜ-le

ettevõtlusega mitteseotud nõude omandamiseks nimetatud äriühingute vastu. Kohtumenetluses

haldusasjas nr 3-19-368 tuvastati, et kaebaja väljamaksed tegi. Isegi kui tegemist oli ettevõtlusega

mitteseotud väljamaksetega, tekkisid nendest kaebajal nõuded nimetatud äriühingute vastu.

Maksuhaldur on ebaõigesti asunud analüüsima, millised isikud on 18.12.2018 maksuotsusega

maksustatud summad kaebajale tagastanud.

3(12)

8.2 TSD-de õigsuse hindamisel ei oma tähtsust, kes konkreetsed väljamaksed tagastas, vaid fakt,

et need on tagastatud. Kui väljamakse on tagastatud, siis langeb maksukohustus ära. Pole ka

oluline, kust raha saadi.

8.3 Oluline on vaadata tõendeid kogumis, kuid kui maksuhalduri poolt esile toodud detailide

kogum on ümber lükatud, siis ei saa väide olla tõendatud.

8.4 Seosess BLLB OÜ-le tehtud väljamaksete tagastamisega ei aktsepteeri maksuhaldur

30.06.2018 kolmepoolsest kokkuleppest tekkinud kohustuse äralangemist BLLB OÜ vastu ja

nõude tekkimist I. Š. vastu (kontrollakti p 1.2.1.1). Ei selgu, kas maksuhalduri hinnangul on

kokkulepe näilik või ei ole kohustusi kaebaja ees täidetud. Tegemist ei saa olla näiliku

kohustusega, sest I. Š. on oma kohustused kaebaja eest tänaseks täielikult täitnud. Väide, et A. P.

ei viibinud 30.06.2018 akti allkirjastamise ajal Eestis ei ole piisav, et seada kahtluse alla tema

allkirja õigsus aktil. Akt edastati kaebajale posti teel, mis ei eeldagi, et isik viibis akti

allkirjastamise ajal Eestis. 29.06.2018 ei saanudki E. V. kinnitada kokkulepet, kuna seda ei olnud

veel allkirjastatud. I. Š. jaoks ei olnud oluline, kas laenu andjaks on füüsiline isik E. B. või

juriidiline isik. Kaebajal oli I. Š. seoses veendumus, et viimane oma kohustusi täidab. Enne

kolmepoolse kokkuleppe sõlmimist oli E. B. BLLB OÜ nimel kontrolliperioodi eelsesse aega

jäävast laenust tagastanud 1990 eurot ning kontrolliperioodi eelsesse aega jääb laenujääk 13 010

eurot. Kolmepoolse kokkuleppega langes kaebajal ära nõue BLLB OÜ vastu summas 22 000 eurot

ning tekkis nõue I. Š. vastu summas 22 000 eurot. TSD parandusdeklaratsioonide esitamisel

arvestas kaebaja, et kontrolliperioodi eelsesse aega jääv laenujääk oli 13 010 eurot ning seega

kokkuleppega vähenes kontrolliperioodi jääv kaebaja nõue BLLB OÜ vastu 8990 euro võrra.

Nõuded vahetasid omanikku ning raha liikumist ei toimunud. Juhul, kui tehing oleks olnud näilik,

ei oleks I. Š. kolmepoolse kokkuleppega võetud kohustust täitnud. Maksuhaldur esitab alles

maksuotsuses väite, Itoil Trade OÜ ja kaebaja vahelise tehingu puhul oli tegemist majanduslikku

sisu mitte omava laenutehinguga. Kaebaja ja Itoil Trade OÜ vahel toimub kohtumenetlus

tsiviilasjas nr 2-19-20692, kus Itoil Trade OÜ nõuab kaebajalt laenu tagastamist. Sellel põhjusel

oli BLLB OÜ poolt Itoil Trade OÜ vastu oleva nõude loovutamise eelduseks kaebaja poolt nõude

eest tasumine. Asjaolu, et kaebaja tasus 16.03.2020 nõude loovutamise lepingu alusel BLLB OÜ-

le nõude eest Itoil Trade OÜ vastu 13 900 eurot ei anna mingit alust seada kahtluse alla BLLB OÜ

poolt toimunud laenu tagastusi 01.10.2020 ja 02.10.2020 kokku summas 7661 eurot. Kaebaja

eesmärk oli esitada tsiviilasjas nr 2-19-20692 protsessuaalne tasaarvestusavaldus. Maksuhaldur on

ka ebaõigesti leidnud, et BLLB OÜ-l ei olnud nõuet Itoil Trade OÜ vastu summas 13 900 eurot.

See, kas samal ajal oli ka Itoil Trade OÜ-l nõue BLLB OÜ vastu ei oma tähtsust.

8.5 Maksuhaldur leiab maksuotsuse punktis 2.2.2, et kinnitust ei ole leidnud Evojooks OÜ-le

tehtud väljamaksete tagastamine kaebajale. Kaebaja sellega ei nõustu. Perioodil november 2018-

märts 2019 tagastati Evojooks OÜ prokurist E. V. poolt sularahas kaebaja arvelduskontole 36 500

eurot. Summad on väljamaksetest suuremad, sest tasuti ka intressi. Ei ole oluline, kes laenusumma

tagastab või kes E. V. raha selle tarbeks andis. Oluline on, et raha on Evojooks OÜ nimel

kaebajale tagastatud. Maksuhaldur käsitleb põhjendamatult pikalt kaebaja poolt Escrow BG Ltd-le

tehtud ülekannetega seonduvat. Kaebaja huvi oli A. P. seotud äriühingutelt võimalikult suures

ulatuses ja võimalikult kiiresti neile tehtud maksed tagasi saada. Eskrou RU poole pöördumine oli

vajalik, et mõjutada A. P. kui nimetatud äriühingute esindajat kohustusi täitma. Jaanuaris 2019

tagastati kaebajale 160 235 eurot kauba üleandmise-vastuvõtmise akti alusel. MTA leiab

põhjendmatult, et kaupade üleandmist ei ole 31.01.2019 akti alusel toimunud ning seega ei ole

maksustamise alus 160 235,11 euro ulatuses ära langenud. Oluline on, et kaebaja sai enda

valdusesse 18.12.2018 maksuotsuse alusel maksustatud väljamaksete tagastusena kaubad

väärtusega 160 235,11 eurot, st tähtsust ei ole, kes kauba üle andis. Ei saa olla vaidlust, et kaebaja

kaubad sai, kuna need on komisonimüügilepingu alusel üle antud Inpello OÜ-le, kes on nende eest

kaebajale osaliselt tasunud. Evojooks OÜ sai lao enda valdusesse 31.01.2019. Suvel 2018 sai

kaebaja infot vaid võimaliku laoseisu kohta. Evojooks OÜ 2017 majandusaasta aruandest nähtub,

4(12)

et äriühingul oli 31.12.2016 seisuga varusid 392 051 euro väärtuses ja 31.12.2017 seisuga 370 077

väärtuses, 2018 majandusaasta aruandes on varude väärtus vähenenud 303 944 euroni, kuid on

siiski piisav, et kummutada maksuhalduri väidet, et Evojooks OÜ-l ei saanud olla varu, mida

kaebajale üle anda vääruses 160 235,11 eurot. Ei ole selge, miks väidab S. V., et talle anti üle vaid

kolm kasti kaubaga. Väidet, et kaupade Inpello OÜ-le üleandjaks võis olla Technosport OÜ ei

toeta ükski tõend. Technosport OÜ laovaru oli jätkuvalt olemas veel ka 2019 ja 2020 aastal.

Command Trade Agency Inc Eesti filiaali poolt teostati maksed summa 118 165 euro ulatuses

kaebaja pangakontole. Nõude müügilepinguga võõrandas kaebaja oma nõude Evojooks OÜ vastu

Command Trade Agency Inc-le, mille tulemusel lõppes kaebaja nõue Evojooks OÜ vastu ja

asendus nõudega Command Trade Agency Inc vastu. Sellega langeski ära maksustamise alus,

kuna ettevõtlusega mitteseotud nõue asendus uue nõudega. Tasumine toimus nõude müügilepingu

alusel ja selle sisuks oli kaebaja jaoks lõpptulemusena Evojooks OÜ-le antud laenu tagasisaamine.

Lepingute koostamisel tehtud vead on vähetähtsad. A26-40 OÜ on tagastanud kaebajale Evojooks

OÜ nimel 4540 eurot ülekandega kaebaja pangakontole. Põhjendamatu on väide, et A26-40 OÜ

poolt kaebaja pangakontole kantud summad võisid jõuda tagasi A26-40 OÜ pangakontole

Technosport OÜ poolt tehtud väljamaksete kaudu.

8.6 Maksuhaldur leiab maksuotsuse punktis 2.2.3, et kinnitust ei ole leidnud RicRic OÜ-le tehtud

väljamaksete tagastamine kaebajale. Tegelikkuses on väljamaksed tagastatud perioodil juuli 2019-

november 2019 Express Technology LP poolt RicRic OÜ nimel kontole summas 32 400 euro

ulatuses. Üle kanti osaliselt ka laenulepingu alusel tekkinud intressid ja viivised. Maksuhalduri

viidatud seosed Estcrow BG-le tehtud ülekannetega on meelevaldsed, kuna Eskrou RU-le on

toimunud tasumised konkreetsete teenuste eest. Asjakohane ei ole ka see, et Express Technology

LP on jätnud vastamata maksuhalduri küsimustele. Selgituste saamiseks oleks tulnud pöörduda

Suurbritannia maksuhalduri poole.

8.7 Rikis11 OÜ-le tehtud väljamaksed on kaebajale tagastatud summas 13 000 eurot november

2020 SIA Promotrans poolt kaebaja pangakontole. Tähtsust ei ole, mis tehingu kaudu tagastamine

toimus, vaid oluline on tagastamise fakt. Osaniku kustutamine registrist ei lõpeta äriühingu

kohustusi.

8.8 Jääb arusaamatuks, miks suureneb maksuotsuse tulemusena kaebaja maksukohustus, kui

parandusdeklaratsioonide alusel ei ole kaebaja maksukohustus ära langenud.

8.9 Vaidlust ei ole selles, et haldusasjas nr 3-19-368 loeti laenulepingute alusel tehtud väljamaksed

ettevõtlusega mitteseotud nõuete omandamiseks. Kui maksuhaldur ja kohtud on ka hinnanud

laenulepingute

alusel

tehtud

väljamakseid

maksuõiguslikult

ettevõtlusega

mitteseotud

väljamakseteks, ei oleks tsiviilõiguslikult tegemist laenutehingutega. Tsiviilõiguslikult on tegemist

laenutehingutega ning selliselt kaebaja neid ka käsitles. Sellest tulenevalt on kaebaja nõudnud

tagasi väljamakseid ning võimalusel koos lepingust tulenevate intressidega.

Vastustaja seisukoht

9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata.

9.1 Kaebaja esitas vaidlusalused maksudeklaratsioonide parandused, millega vähendas oma

tulumaksukohustust 96 262,75 euro võrra ning mille tulemusel tekkis tagastusnõue. MTA leidis, et

tulumaksukohustuse vähendamine ei olnud põhjendatud, mistõttu suurendas MTA kaebaja

tulumaksusummat sama summa võrra, mille osas oli kaebaja eelnevalt oma tulumaksukohustust

vähendanud. Maksuotsuse resolutsiooniga jättis MTA kaebaja esitatud tagastusnõude

rahuldamata.

9.2 Haldusasjas nr 3-19-368 on tuvastatud, et kaebaja viis näiliselt laenude nime all tehtud

väljamaksetega äriühingu raha maksuvabalt ettevõtlusest välja, millega pani toime maksupettuse.

Peale kohtulahendi jõustumist esitas kaebaja parandusdeklaratsioonid, millega soovis jätta mulje,

et maksupettuse toimepanemiseks kasutatud raha 385 051 eurot on äriühingule tagastatud.

5(12)

Maksuhaldur kontrollis parandusdeklaratsioonide õigsust ning tuvastas, et ettevõtlusega

mitteseotud väljamaksete reaalset tagastamist ei ole toimunud, sest väljamaksete osas esinevad

vastuolud ja küsitavused. Kaebaja soovib jätta endiselt muljet, et aastatel 2015-2017 välja viidud

raha on laen, mida näiliselt laenusaajad on soovinud kas ise, oma esindajate või hoopis kõrvaliste

isikute kaudu ikkagi kaebajale tagastada. Olukorras, kus kaebaja on eelnevalt toime pannud

maksupettuse, mille tagajärjel on talle määratud maksusumma, ei saa maksukohustuse hilisemat

tegelikku äralangemist tuvastada, kontrollimata seda, kes olid väidetavad sularahas,

pangaülekannetega, tasaarvestustega või kauba üleandmise teel raha tagastanud isikud, mis

põhjusel nad raha tagastasid ja kas nende väited raha tagastamise asjaolude kohta on usutavad või

mitte. Tulumaksukohustuse hilisem äralangemine ei saa olla pelgalt formaalne vara kaebajale

tagastamine, kui muud asjaolud seda ei kinnita. Seega ei ole maksuhalduri poolt kaebaja

deklaratsiooniparanduste aluseks olnud tehingute analüüsimine kontrolli käigus olnud

põhjendamatu.

9.3 Kontrollakti p-des 1.2.1.1 ja maksuotsuse p-des 3.2.1-3.2.4 on MTA välja toonud asjaolud,

miks kolmepoolne tagastusakt ei anna alust lugeda BLLB OÜ-le tehtud väljamakseid summas

8990 eurot tagastatuks. Lisaks kontrollaktis ja maksuotsuses välja toodule on oluline, et reaalselt

ei hakanud I. Š. kaebajale raha laekuma varem, kui 2018. a augustis ning kontrollakti koostamise

ajaks oli võla katteks kaebajale laekunud üksnes summa, mis ei katnud isegi BLLB OÜ

laenusaldot 31.12.2014 seisuga. Asjaolu, et kaebuse esitamise ajaks on kogu laenusumma 22 000

eurot tagastatud, kinnitab üksnes fakti, et 2018 juuni kuu TSD parandus ei olnud õige.

9.4 Kuna E. B. poolt kaebajale makstud summa maksti samal päeval välja teisele E. B. seotud

äriühingule Itoil Trade OÜ, ei saa lugeda tema poolt 20.09.2018 kaebaja kontole tasutud 2000

eurot BLLB OÜ-le tehtud makse tagastamisena. Kaebaja ja Itoil Trade OÜ vahel ei olnud

tegelikku laenusuhet. Pole ka arusaadav, miks kaebaja tasus Itoil Trade OÜ-le nõude loovutamise

eest 13 900 eurot olukorras, kus BLLB OÜ võlgnes kaebajale üle 300 000 euro. BLLB OÜ-l ei

olnud ka nõuet, mida kaebajale müüa, mistõttu ei ole ka BLLB OÜ oktoobris 2020 tehtud kanded

kaebaja maksukohustust vähendavateks asjaoludeks.

9.5 Seoses Evojooks OÜ-le tehtud väljamaksete väidetava tagastamisega on oluline, et äriühingu

prokurist ei ole isikuks, kes peaks kandma äriühingu kohustusi enda vara arvelt. Seetõttu on

oluline, et maksed tehti kaebajale just Evojooks OÜ vahendite arvelt. Isik, kellelt E. V. raha

tagastamiseks sai, oli tema arvates Evojooks OÜ juhatuse liige A. P., kes ei ole Eestis viibinud

ning kelle isikusamastust ei tuvastatud. Seega on tõendamata, et Evojooks OÜ nimel on tehtud

sissemaksed kaebaja pangakontole just Evojooks OÜ nimel ja eest.

9.6 Kaebaja ei ole veenvalt selgitanud Escrow RU-lt saadud teenuse sisu ega ka Escrow BG Ltd-le

tehtud väljamakseid. Ei ole võimalik aru saada, miks pidi kaebaja soetama õigusabi teenust

Venemaalt ja tasuma teenuse eest Escrow BG Ltd-le olukorras, kui A. P. näol oleks tõesti tegemist

olnud isikuga, kes kohusetundlikult soovis tagastada tema esindatavate äriühingute näilikke laene.

9.7 Kaebaja ei ole veenvalt selgitanud ega tõendanud, et Evojooks OÜ-le tehtud väljamaksete

katteks sai ta Evojooks OÜ kaubad enda omandisse ning on kaubad komisjonilepingu alusel

andnud üle Inpello OÜ-le. Nimetatud väiteid on juba Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-

19-368

pidanud

ebausaldusväärseks.

Isegi

kui

pidada

võimalikuks

04.12.2019

komisjonimüügilepingu tõesust, ei saa tehingut hinnata ilma teisi olemasolevad tõendeid kogumis

hindamata. Arvestades Evojooks OÜ pangakonto väljavõtet, majandusaasta aruandeid ning I. S. ja

S. V. seletusi, ei ole võimalik järeldada, et kaebaja 2015 märtsi-septembri tulumaksukohustus

oleks ära langenud. Komisjonimüügileping vormistati ajal, kui MTA oli 18.12.2018 maksuotsuse

juba teinud.

9.8 Evojooks OÜ puhul on tegemist varatu äriühinguga ning ei ole usutav, et Command Trade

Agency Inc omandaks mittetegutseva ettevõtte vastu oleva nõude. Evojooks OÜ väidetava laenu

6(12)

tagastamist A. P. poolt Command Trade Agency Inc-le ei pea maksuhaldur samuti usutavaks.

Kaebaja ei ole ka tõendanud, et ta omas pidevalt kontakti A. P.

9.9 Äriühingu A26-40 poolt kaebajale tehtud väljamaksed ei ole tehtud Evojooks OÜ intresside ja

viiviste katteks. Kaebuses ei ole esitatud usutavaid selgitusi ega tõendeid, et maksuotsuse väiteid

ümber lükata.

9.10 Kaebaja püüab Express Technology LP poolt tehtud ülekannete kaudu taaskord eksitavalt

selgitada, et tal on olnud RicRic OÜ-ga laenusuhted. Express Tehnology LP poolt tehtud maksete

puhul ei ole tegemist kaebaja tulumaksukohustust vähendavate asjaoludega. RicRic OÜ on

äriregistrist kustutatud 17.12.2018. Kaebaja ei ole selgitanud, miks on pärast äriühingu registrist

kustutamist tasutud kaebajale õigusvõimeta äriühingu kohustusi.

9.11 Pomitrans SIA tehtud väljamaksed ei ole aluseks kaebaja tulumaksukohustuse

vähendamiseks. Kaebaja ei ole veenvalt selgitanud, miks talle tundmatu äriühing tagastab talle

tegelikkuses mittetoimunud laenutehingu katteks 13 000 eurot olukorras, kus Rikis11 OÜ osanik,

MTÜ Täiustaja, on registrist 30.09.2019 kustutatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Puudub vaidlus selles, et tagastusnõudele eelnenud maksumenetluses määrati 18.12.2018

maksuotsusega kaebajale tulumaks 186 782,60 eurot ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt

seoses väidetavate laenutehingutega. Maksuhaldur leidis, et laenulepingute alusel äriühingutele

Evojooks OÜ, BLLB OÜ, RicRic OÜ, Rikis11 OÜ tehtud väljamaksete puhul oli tegemist

ettevõtlusega mitteseotud vara soetamisega TuMS § 52 lg 2 p 1 tähenduses. Tallinna

Ringkonnakohus jagas 30.04 2020 otsuses haldusasjas nr 3-19-368 (p 12 ) halduskohtu seisukohta,

et maksuhaldur on maksuotsuses veenvalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja ja äriühingute

vahelised tehingud ei olnud tegelikkuses laenud. Seega on varasemas maksumenetluses ja

kohtumenetluses haldusasjas nr 3-19-368 tuvastatud, et kaebaja poolt 2015. a jaanuarist kuni 2017

OÜ-le Evojooks, BLLB OÜ-le, Rikis11 OÜ-le ja RicRic OÜ-le tehtud väljamaksed selgitusega

„lühiajaline laen“ kokku summas 813 100 eurot ei olnud tegelikkuses laen, poolte vahel puudus

laenusuhe koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega ning et tegemist on näilike tehingutega

MKS § 83 lg 4 mõistes.

11. Pärast Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuse haldusasjas nr 3-19-368 jõustumist

deklareeris kaebaja perioodide juuni, september, november, detsember 2018 ja jaanuar, veebruar,

märts, juuni, juuli, august, september, oktoober, november 2019 ning oktoober, november 2020

vorm TSD lisades 6 18.12.2018 maksuotsuses maksustatud väljamaksete tagastamist laenusaajate

või nende nimel kolmandate isikute poolt, mille tulemusel langes ära maksustamise alus 385 051

eurot ning tagastamisele kuuluvaks tulumaksuks 96 262,75 eurot. TuMS § 54 lg 6 sätestab, et

juhul, kui langevad ära § 51 lg 2 p-des 3-5, § 51 lg 3 ning § 52 lg-des 2 ja 3 sätestatud

maksustamise aluseks olevad asjaolud, on maksumaksjal õigus teha tulumaksu ümberarvutus ning

nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist. Maksustamise aluseks olevate asjaolude äralangemist

ei saa välistada ka ettevõtlusega mitteseotud vara soetamisel.

12. Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus selles, kas kaebajale on peale 18.12.2018

maksuotsuse tegemist tagastatud maksuotsusega ettevõtlusega mitte seotuks loetud väljamaksed

summas 385 051 eurot. Olukorras, kus leiab tuvastamist, et kaebajale on tagastatud 18.12.2018

maksuotsusega ettevõtlusega mitte seotud kuludeks loetud väljamaksed, langeb ära maksustamise

alus 385 051 euro ulatuses ning selle kohta esitatud maksudeklaratsioonid tuleb lugeda

õiguspäraseks ning kaebajal on õigus nõuda tulumaksu tagastamist summas 96 262,75 eurot.

13. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd kaebaja poolt

kaebuses ja kohtumenetluses esitatud väited kattuvad valdavas osas kaebaja 07.06.2021

eriarvamuses ja 16.08.2021 vaides esitatud väidetega, millele on kontrollaktis, maksuotsuse

7(12)

punktis 3 ja 27.09.2021 vaideotsuses põhjalikult vastatud, märgib kohus, et nõustub kontrollaktis,

maksuotsuses ja vaideotsuses toodud maksuhalduri põhjendustega ega korda kontrollaktis,

maksuotsuses ja vaideotsuses käsitletud põhjendusi siinjuures üle (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks

kaebusele märgib kohus järgmist.

14. Kaebaja märgib kaebuses, et talle jääb arusaamatuks, miks suureneb maksuotsuse tulemusena

tema maksukohustus, kui maksuhaldur ka leiab, et parandusdeklaratsioonide alusel ei ole kaebaja

maksukohustus ära langenud. Seejuures ei väida kaebaja, et temalt nõutakse 15.07.2021

maksuotsusega juba 18.12.2018 maksuotsusega määratud summa teistkordset tasumist. Kaebaja

selgituste kohaselt ei nõustu ta maksuotsuses väljendatud põhimõttega, ehkki nimetatud põhimõtte

rakendamine ei ole talle toonud reaalseid tagajärgi. Kohus leiab, et kaebaja sellekohased etteheited

on alusetud. MKS § 88 lg 1 kohaselt arvutab maksukohustuslane deklaratsiooni alusel tasumisele

kuuluva maksusumma ning maksuhalduril on õigus maksukohustuslase arvutatud summat

kontrollida ning määrata maksusumma MKS §-s 98 sätestatud tähtaja jooksul. Kaebaja esitas

vaidluse esemeks olevad parandusdeklaratsioonid, millega vähendas oma tulumaksukohustust

kokku 96 262,75 euro võrra ja mille alusel kaebajal tekkis tagastusnõue. Maksuhaldur kontrollis

kaebaja esitatud deklaratsiooniparanduste õigsust ja leidis, et tulumaksukohustuse vähendamine ei

ole põhjendatud. Kohtule arusaadavalt tekkis parandusdeklaratsioonide esitamise tagajärjel

kaebaja

maksuarvestuses

tulumaksu

osas

miinus

summas

96 262,75

eurot,

mida

parandusdeklaratsioonide

mittearvestamise

tagajärjel

korrigeeriti,

et

taastuks

parandusdeklaratsioonide eelne olukord. Nimetatud tehniline lahendus võib küll tekitada

maksukohustuslasele segaduse tegeliku maksukohustuse osas, kuid nagu kohus vastustaja ja

kaebaja poolt väljendatust aru saab, siis maksukohustuse suuruse osas faktilisi küsitavusi ei

tekkinud. Seega ei saa ka maksuhaldurile ette heita maksukohustuse uuesti määramist

maksuotsusega olukorras, kus ta parandusdeklaratsioone ei aktsepteerinud. Maksuotsuse

resolutsiooni põhjal on tuvastatav, et sellega jättis maksuhaldur sisuliselt kaebaja esitatud

tagastusnõude rahuldamata ning kaebaja maksukohustus faktiliselt ei suurenenud. Teistsugune ei

oleks olukord ka siis, kui maksuhaldur oleks kaebaja taotluse alusel maksumenetluse uuendanud

ning leidnud uuendatud menetluses, et kaebaja poolt esitatud andmed ei anna alust maksuotsuse

tühistamiseks.

15. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et TSD-de õigsuse hindamisel ei oma tähtsust, kes ja kuidas

konkreetsed väljamaksed tagastas, vaid üksnes fakt, et need on tagastatud.

15.1 MKS § 11 lg 1 näeb maksuhalduri uurimiskohustusena ette kõigi asjas tähtsust omavate

asjaolude, nii maksukohustust suurendavate kui ka vähendavate asjaolude, arvestamise. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt otsustab maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisega

seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks

vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude

väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosaliste esitatud taotluste ja tõenditega. Maksuhaldur peab

uurimispõhimõttest tulenevalt selgitama välja tegeliku olukorra, sh tehingute tegeliku

majandusliku sisu, ja tuvastama maksusuhtes olulised asjaolud. Kontrolli tulemusel võib selguda,

et tehingute kohta esitatud dokumendid ei kajasta tegelikku olukorda ning sellist järeldust peab

maksuhaldur põhjendama (Riigikohtu 04.06.2013 otsus nr 3-3-1-15-13, punkt 10).

15.2 Haldusasjas nr 3-19-368 asusid kohtud seisukohale, et maksumenetluses tuvastatud asjaolud

viitavad sellele, et vaidlusalused laenud on teeseldud tehingud, kus näiliselt laenude nime all

tehtud väljamaksetega viidi raha maksuvabalt ettevõttest välja (Tallinna Halduskohtu 6.11.2019

otsuse p 42 ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuse p-d 5 ja 9). Seejuures ei tuvastanud

kohtud, et raha kaebaja ettevõtlusest väljaviimise tulemusena tekkisid kaebajal nõuded isikute

vastu, kellele maksed tehti. Kohtud ja maksuhaldur on olnud üheselt seisukohal, et laenutehingud

on näilikud, mis tähendab, et kohtud ja maksuhaldur leidsid, et kaebajal ei tekkinud

tsiviilõiguslikest laenusuhetest tulenevaid nõudeid maksed saanud isikute vastu. Kohtud

tunnustasid kaebaja õigust teha ümberarvutusi juhul, kui alusetult tehtud maksed kaebaja

8(12)

ettevõtlusesse tagastatakse. Nimetatu ei tähenda, et tunnustatud oleks kaebaja laenusuhteid

kolmandate isikutega.

15.3 Kaebaja esitas peale kohtuotsuste jõustumist haldusasjas nr 3-19-368 juuni, september,

november, detsember 2018, jaanuar kuni märts 2019, juuni kuni november 2019 ning oktoober

kuni

november

2020

TSD

lisa

parandusdeklaratsioonid,

millega

vähendas

oma

tulumaksukohustust 96 262,75 euro võrra ning mille tulemusel tekkis kaebajal tagastusnõue.

Kaebaja esitatud andmete ja seletuste kohaselt tagastasid Evojooks OÜ, BLLB OÜ, RicRic OÜ ja

Rikis11 OÜ või nende nimel kolmandad isikud tasaarvelduste, kauba ja rahaliste maksete kujul

kaebajale ettevõtlusega mitteseotud väljamakseteks loetud summad. Kuivõrd kaebaja esitas

parandusdeklaratsioonid ning väitis, et tulumaksukohustus on ära langenud, oli maksuhalduril

uurimispõhimõttest tulenevalt õigus ja kohustus kontrollida deklaratsiooniparanduste õigsust ning

tuvastada, kas ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed on kaebajale tagastatud ja maksu määramise

alus on ära langenud, või on tagastamised olnud üksnes näilikud. Maksuhalduri uurimiskohustus

ei olnud sellises olukorras mitte mingil viisil piiratud. Analüüsides kaebaja poolt esitatud andmeid

väljamaksete tagastamise kohta laenusaajate või nende nimel kolmandate isikute poolt,

tasaarvelduste või kauba üleandmise teel ei saanud maksuhaldur piirduda vaid faktiga, et raha on

kaebaja kontole justkui laekunud, tasaarveldused toimunud või kaubad üle antud, vaid tal oli

kohustus tuvastada, kes ning millistel asjaoludel raha kaebaja kontole tagastas, kas tegemist oli

tegelike või üksnes näilike tehinguga, või kas oli olemas kaup, mida üle anda. Tulumaksukohustus

ei lange hilisemalt ära vaid formaalse vara kaebajale tagastamise tulemusena, vaid tagastamine

peab olema reaalne. Seega on maksuhaldur praeguses asjas põhjendatult hinnanud kaebaja

parandusdeklaratsioonides märgitud vara tagastamise aluseks olevaid asjaolusid kogumis ning

analüüsinud iga tehingu puhul seda, kas vara on ka tegelikkuses jõudnud tagasi kaebaja

ettevõtlusesse. Maksuhalduri uurimiskohustus ei olnud praeguses menetluses kuidagi piiratum

võrrelduna 18.12.2018 maksuotsuse tegemisele eelnenud maksumenetlusega. Järgnevalt vastab

kohus kaebuse põhjendustele seoses raha tagastamisega äriühingute lõikes.

16. Kaebaja väidete kohaselt tagastati kaebajale BLLB OÜ-le antud laenudest 18 651 eurot

järgmiselt: 1) juunis 2018 tasaarveldusakti alusel 8990 eurot; 2) septembris 2018 E. B. poolt

sularahas 2000 eurot; 3) oktoobris 2020 BLLB OÜ arvelduskontolt 7661 eurot.

16.1 30.06.2018 kuupäeva kandva tasaarveldusaktiga (MTA 06.12.2021 vastuse lisa 12) on pooled

leppinud kokku tasaarveldada kaebaja nõuded BLLB OÜ vastu BLLB OÜ nõuetega I. Š. vastu

summas 24 288,71 eurot, sh laenud 22 000 eurot ja intressid summas 2288,71 eurot. Kaebaja

väidete kohaselt on nimetatud akti alusel kaebajale tagastatud 8990 eurot. Kaebaja selgituste

kohaselt tekkis tal nimetatud tasaarvelduse tulemusel nõue I. Š. vastu, kes pidi kaebajale BLLB

OÜ asemel tagastama 22 000 eurot. Kohus nõustub maksuhalduri poolt kontrollakti punktis 1.2.11

ja maksuotsuse punktides 3.2.1-3.2.4 toodud põhjendustega, miks kolmepoolne tasaarveldusakt ei

anna alust lugeda BLLB OÜ-le tehtud väljamakset 8990 euro ulatuses tagastatuks. Maksuhaldur

on selgelt väljendanud, et ei loe raha nimetatud kokkuleppe alusel tagastatuks. Kohus rõhutab

täiendavalt, et ei ole eluliselt usutav, et kaebaja volitatud esindaja E. V. ei omanud päev enne

kolmepoolse akti allkirjastamist võimaliku kokkuleppe osas mingit informatsiooni (MTA

06.12.2021 vastuse lisa 13). Olukorras, kus väidetav raha tagastamine toimus kolmepoolse

kokkuleppe alusel ning õigussuhtes kaebajaga asendus kohustatud isik, tuleb eeldada, et kaebaja

esindaja hindab enne kokkuleppe sõlmimist kolmanda isiku võimekust kohustus täita. Praegusel

juhul ei olnud kaebaja esindaja aga kokkuleppest päev enne selle allkirjastamist teadlik, mis viitab

sellele, et tegemist ei ole reaalse tehinguga. Maksuhaldur on põhjendatult viidanud ka asjaolule, et

BLLB OÜ nimel 30.06.2018 tasaarveldusakti allkirjastanud Vene Föderatsiooni kodanik A. P. ei

ole Eestis viibinud. Samas on tegemist isikuga, kes on vormistatud volituse alusel 23 Eesti

äriühingu juhatuse liikmeks ja/või osanikuks, millest maksuotsuse tegemise seisuga oli kustutatud

12, kustutamishoiatus tehtud kolmele ning üks oli pankrotistunud. Nimetatu annab põhjendatud

aluse kahtluseks, et kokkuleppel olev allkiri ei ole kirjutatud A. P. poolt ning kokkulepet ei

9(12)

saadetud kaebajale posti teel. Samuti on oluline, et kuivõrd maksuhalduri etteheiteks oli, et

ettevõtlusega mitteseotud summad viidi reaalselt ettevõttest välja, ei lange maksustamise alus ära

olukorras, kus omavahel tihedalt seotud isikud on nõus kokkuleppe alusel nõuded üle võtma ilma,

et reaalselt raha ettevõtlusesse tagasi jõuaks. Olukorras, kus raha ettevõtlusse tagasi ei jõua,

puuduvad ka vastastikused nõuded, mida oleks võimalik tasaarveldada ning sellisel viisil raha

ettevõtlusesse tagastada. Oma olemuselt on tegemist kohustatud isiku vahetumisega õigussuhtes,

mitte aga raha tagastamisega. Seega ei saa kolmepoolset kokkulepet ka formaalselt lugeda

dokumendiks, mille alusel saaks lugeda ettevõtlusest välja viidud raha tagastatuks. Kui I. Š. ka on

kandnud kaebaja kontole augustist 2018 kuni kaebuse esitamiseni 22 000 eurot, nagu väidab

kaebaja, siis ei ole 2018 juuni TSD parandamine õige, kuna väidatav maksukohustus ei saanud

langeda ära 2018. a juunis, sest kui kaebaja poolt esile toodud asjaolud on õiged, siis on

ettevõtlusest välja viidud raha tagastatud hilisematel maksustamisperioodidel.

16.2 Puudub vaidlus, et kaebaja Swedbank AS arvelduskonto väljavõtte (MTA 06.12.2021 vastuse

lisa 22 ) kohaselt tegi E. B. 20.09.2018 sularaha sisse makse kaebaja kontole. Kohus nõustub

kontrollakti p-s 1.2.1.2 ja maksuotsuse p-s 3.2.5 toodud seisukohaga, et kuna E. B. poolt kaebajale

makstud summa maksti samal päeval välja E. B. seotud äriühingule Itoil Trade OÜ, ei saa lugeda

BLLB OÜ-le tehtud väljamakset summas 2000 eurot tagastatuks. Maksuhaldur on maksuotsuse

punktis 3.2.5 veenvalt põhjendanud, miks ta leiab, et kaebajal ei saanud olla Itoil Trade OÜ ees

laenukohustust, kuivõrd väidetavalt saadud laen on osaliselt juba selle saamise päeval kantud edasi

E. B. juhtimise all tegutsevale äriühingule Rikis11 OÜ. Seega ei saanud väljamakse summas 2000

toimuda reaalse laenutehingu katteks, vaid raha jõudis eeldatavalt tagasi ülekande teinud isiku või

temaga seotud ettevõtte kasutusse.

16.3 Kaebaja väidab, et BLLB OÜ poolt 2020 oktoobris tehtud laenu tagasimakse summas 7661

eurot näitab, et tema tulumaksukohustus on vastavas summas ära langenud. Nagu nähtub

16.03.2020 sõlmitud nõude loovutamise lepingust (MTA 06.12.2021 vastuse 26 lisa ), siis on

BLLB OÜ loovutanud kaebajale nõude Itoil Trade OÜ vastu summas 13 900 eurot ning kaebaja

kohustus tasuma nõude eest hiljemalt 30.04.2020 kokku 13 900 eurot. Nimetatud summa on

tasutud. Kohus jagab maksuhalduri kahtlust, et olukorras, kus BLLB OÜ võlgnes kaebajale

31.12.2019 seisuga 356 510 eurot, siis ei ole tavapärane nõude eest rahas tasumine, vaid usutav

oleks nõude eest tasumine tasaarvelduste teel. Ka tasaarveldamine on tasumine, mistõttu jääb

arusaamatuks kaebaja väide, mille kohaselt oli nõude eest rahas tasumine vajalik selleks, et esitada

protsessuaalne tasaarveldusavaldus Itoil Trade OÜ vastu tsiviilasjas nr 2-19-20692. Nõude eest

tasumine tasaarvelduse teel sellist võimalust ei välista. Makasuhaldur on kontrollakti punktis

1.2.1.3 b muu hulgas veenvalt põhjendanud, miks ei olnud BLLB OÜ-l nõuet, mida kaebajale

müüa ning nõude aluseks olev nõudesumma 13 900 eurot ei ole tõene. Maksuhaldur on

menetluses analüüsinud Itoil Trade OÜ ja BLLB OÜ vahelisi nõudeid ning tuvastanud, et

perioodil 2014-2017 on BLLB OÜ laenud Itoil Trade OÜ-le tagastanud (MTA 06.12.2021

vastuse lisad 29 ja 32-34). Olukorras, kus Itoil Trade OÜ-l puudus nõue BLLB OÜ vastu, puudus

tal ühtlasi nõue, mida kaebajale loovutada ja mille eest kaebaja oleks pidanud tasuma. Seega on

usutav maksuhalduri järeldus, mille kohaselt on kaebaja teinud aprillis 2020 BLLB OÜ-le alusetu

väljamakse summas 13 900 eurot, mistõttu ei ole tõenäoline BLLB OÜ poolne laenu tagastamine

summas 7661 eurot.

16.4 Eeltoodust kokku võttes nõustub kohus maksuhalduriga, et BLLB OÜ-le tehtud väljamaksete

tagastamine kaebajale summas 18 651 eurot ei ole leidnud tõendamist.

17. Kaebaja deklareeris Evojooks OÜ nimel tagastatud summadena: 1) E. V. poolt sularahas

Swedbank AS arvelduskontole makstud 36 500 eurot; 2) 31.01.2019 kauba üleandmise-

vastuvõtmise akti alusel ettevõtlusesse tagasi toodud 160 235 eurot; 3) Command Trade Agency

INC Eesti filiaali poolt tehtud maksetega summas 118 165 eurot; 4) A26-40 poolt tehtud

maksetega 4 540 eurot.

10(12)

17.1 Seonduvalt kaebaja volitatud esindaja E. V. poolt sularahas kaebajale makstud 36 500 euro

tagastamisega selgitab kaebaja, et tegemist on Evojooks OÜ prokuristi E. V. poolt Evojooks OÜ

nimel tehtud ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tagastamisega. Nagu kohus eelnevalt märkis,

siis ei ole õige kaebaja käsitlus, mille kohaselt ei ole seoses maksetega oluline kes, millisel kujul

ja millisel eesmärgil raha kaebaja kontole kandis. Maksuhaldur on tagastusnõude õigsuse

kontrollimisel õigustatud kontrollima kõiki makse tegemise asjaolusid ning ei saa lähtuda kitsalt

eeldusest, et makse on kaebaja kontole laekunud. Seega on kontrollakti punktis 1.2.2.1 ja

maksuotsuse punktides 3.3.3-3.3.7 põhjendatult analüüsitud E. V. poolt kaebaja kontole tehtud

maksetega seotud asjaolusid ning on õigesti pööratud tähelepanu sellele, kas vahendid, mille arvelt

ülekanded kaebaja kontole tehti, pärinevad Evojooks OÜ vahenditest. Maksuhaldur on õigesti

tuvastanud, et menetluses ei leidnud tuvastamist, kellelt E. V. raha sissemakseteks sai. Olukorras,

kus väidetava raha üle andnud A. P. ei ole viibinud Eestis ega saanud seega E. V. raha üle anda,

on põhjendatud kahtlus raha päritolu osas. Tuvastamist ei leidnud, et raha pärines Evojooks OÜ

vahenditest ning et maksed tehti tema eest. Kohus nõustub maksuotsuses ning kontrollaktis

tooduga. Maksuhaldur on kontrollakti punktis 1.2.2.1 põhjendatult välja toonud, et samaaegselt E.

V. poolt sularaha sissemaksetega kaebaja pangakontole toimusi kaebaja pangakontodelt

väljamaksed Escrow BG Ltd-le perioodil 21.09.2018-03.10.2019 summas 65 000 eurot.

Maksuhaldur on kontrollakti punktis 1.2.2.1 ja maksuotsuse punktides 3.3.3 kuni 3.3.8 usutavalt

põhjendanud kahtlust, miks on tõenäoline, et E. V. ei saanud sularaha A. nimeliselt isikult, vaid ta

sai vahendid sularahas tasumiseks tehingute kaudu Escrow BG Ltd-le tehtud väljamaksete

tagastamise teel kaebaja esindajale. Kontrollakti punktis 1.2.2.1 on põhjalikult selgitatud, mis

põhjusel ei peeta usutavaks kaebaja poolt esitatud seletusi ja tõendeid, et kaebaja tasus Escrow BG

Ltd-le summasid Eskrou RU teenuste eest. Maksuhaldur on põhjendatult viidanud, et kaebaja ei

ole deklareerinud Eskrou RU-ga väidetavalt tehtud tehinguid, mistõttu ei ole usutav, et Escrow BG

Ltd-le tehtud väljamaksete aluseks on tehingud Eskrou RU-ga. Seega ei leidnud menetluses

kinnitamist sularahas summade tagastamine kaebaja ettevõtlusesse E. V. poolt. Ka Tallinna

Ringkonnakohus leidis 30.04.2020 otsuses haldusasjas nr 3-19-368 (p 18), et kaebaja ei ole

veenvalt selgitanud, kust pidi E. V. prokuristina saama Evojooks OÜ kassasse sissemaksete

tegemiseks raha, et see omakorda kaebajale kanda. Kaebaja ei ole nimetatud kahtlusi kõrvaldanud

ka käesolevas kohtumenetluses, mistõttu loeb kohus usutavaks maksuhalduri järelduse, et sularaha

sissemaksete puhul oli tegemist kaebaja enda rahaga, mille E. V. kaebaja kontole uuesti sisse

maksis.

17.2 Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole veenvalt selgitanud ega tõendanud, et Evojooks

OÜ-le tehtud väljamaksete katteks sai ta enda omandisse Evojooks OÜ kaubad väärtusega

160 235 eurot. Tallinna Ringkonnakohus on 30.04.2020 otsuses haldusasjas nr 3-19-368

tuvastanud, et menetluses ei leidnud tõendamist, et Evojooks OÜ-l oleks 2016. a-l

omanikuvahetusel olnud kaubavaru umbes 400 000 eurot ega seda, et jalanõud sellises väärtuses

mahuvad sõiduautosse paari pappkasti. Majandusaasta aruandes märgitud kaubavaru väärtus ei

tõenda tegelikku olukorda (p 15.2). Samuti jagas ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et

Evojooks OÜ-le 160 000 euro üleandmist ei saa pidada tõendatuks vastavalt halduskohtu otsuse

punktides 47 ja 53-54 toodule. Tallinna Halduskohus oma 6.11.2019 otsuse punktis 53 põhjalikult

analüüsinud kaebaja ning Evojooks vahel väidetavalt 31.01.2019 sõlmitud kaupade üleandmisega

seonduvaid asjaolusid ning leidis, et kaebaja väide kaupade üleandmise kohta ei ole tõendatud.

Menetluses ei tuvastatud, et Evojooks OÜ oleks tõendanud kaupade soetust, kuna 2016

majandusaasta aruande kohaselt oli kaupade müük 0 eurot ja soetus 25 eurot, ettevõtte kontodelt ei

nähtu aastatel 2015-2016 kaupade eest tasumisi, ning väidetavad laenusummad võeti

pangakontodelt välja. Kaupade soetust ega müüki ei nähtunud ka 2017.a arvelduskontolt. Kohus

leiab, et nimetatud olukorras ei ole kaupade kajastamine Evojooks OÜ 2016 majandusaasta

aruandes piisav selleks, et lugeda kaupade olemasolu tõendatuks. Ei ole eluliselt usutav, et I. S.

võttis 6.01.2015 kuni 07.09.2016 Evojooks OÜ arvelduskontole 80 korral tehtud väljamaksed

pangakontolt välja kaupade soetamiseks ja ladustamiseks ning E. V. tuvastas kaupade olemasolu

11(12)

alles 2018-2019. Maksuhaldur on maksuotsuse punktis 3.4.3 vastates kaebaja väidetele usutavalt

põhjendanud, et olukorras, kus Evojooks OÜ ei näidanud majandusaasta aruandes mingit

majandustegevust, oli varude majandusaasta aruandes kajastamise eesmärgiks 2015-2016

laenukohustuste tasakaalu viimine, mis olid üles võetud 2016 aasta bilansis. Puudub vaidlus selles,

et vaidlusaluse kauba müügiga tegeles reaalselt Inpello OÜ, kuid tõendatud ei ole, et müüdav kaup

oli Evojooks OÜ kaup, mis oli kaebajale üle antud ja mille kaebaja omakorda andis Inpello OÜ-le

üle komisjonimüügi lepingu alusel (MTA 06.12.2021 vastuse lisad 57 ja 58). Makshaldur on

kontrollakti punktis 1.2.2.2 usutavalt põhjendanud kahtlust, mille kohaselt võis kaupade

üleandmine Inpello OÜ-le küll toimuda augustis 2018, kuid faktiliselt anti üle tegevuse lõpetanud

Technosport OÜ kaup, mitte aga kaebaja poolt Evojooks OÜ-lt omandatud kaup. Evojooks OÜ

poolt kaebajale üleantud kaupade suurusjärk (käibemaksuta 133 529,26 eurot) (MTA 06.12.2021

vastuse lisa 50) vastab Technosport OÜ varude suurusele 2018 aasta bilansis 151 256 eurot (MTA

06.12.2021vastuse lisa 62 ). Asjaolu, et kaup oli Technosport OÜ 2019 ja 2020 majandusaasta

aruannetes jätkuvalt olemas ei kõrvalda kahtlust, et Evojooks OÜ majandusaasta aruannetes ja

kaebaja raamatupidamises esitatud andmed varude kohta ei vastanud tõele.

17.3 Kaebaja väidete kohaselt tagastas Command Trade Agency INC Eesti filiaal Evojooks OÜ-

le tehtud väljamaksed 27.06.2019 summas 50 000 eurot ja 11.10.2018 kaebaja ja Command Trade

Agency INC Eesti filiaali vahel Evojooks OÜ vastu esitatud nõude müügilepingu alusel 68 165

eurot. Kohus nõustub maksuhalduriga, et ei ole eluliselt usutav, et Command Trade Agency INC

Eesti filiaal soostus ostma 20.05.2019 nõude müügilepingu alusel nõude varatu äriühingu

Evojooks OÜ vastu hinnaga 118 164, 98 eurot (MTA 06.12.2021 vastuse lisa 68. Ebatõenäoliselt

laekuva nõude omandamisel lepingus toodud hinna eest puudub majanduslik põhjendus ning

kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis muudaksid tehingu eluliselt usutavaks. Command

Trade Agency INC Eesti filiaali esindajana lepingule alla kirjutanud A. R. poolt maksuhaldurile

antud seletused on olnud ebamäärased ning tema seletustest ei ilmne nõude omandamise eesmärk (

06.12.2021 MTA vastuse lisad 69, 70 ja 71). Samuti viitavad kaebaja kontole tehtud ülekannete

selgitused laenule (MTA 06.12.2021 vastuse lisad 20 ja 67), mitte aga nõude eest tasumisele, mis

seab põhjendatult kahtluse alla maksete seose nõude loovutamise lepinguga. Eeltoodud ning

kontrollakti punktis 1.2.2.3 ja maksuotsuse punktis 3.5 toodud põhjendustel ei pea kohus

usutavaks kaebaja väiteid Evojooks OÜ väidetava laenu tagastamise ja tulumaksukohustuse

äralangemise kohta.

17.4 Järgnevalt väidab kaebaja, et Bulgaaria äriühing A26-40 EOOD on tagastanud kaebajale

Evojooks OÜ-le tehtud väljamakse 4 540 euro ulatuses. Kohus nõustub kontrollakti p-s 1.2.2.4 ja

maksuotsuse p-s 3.6 toodud seisukohtadega ega korda neid üle (HKMS § 165 lg 2). Maksuhaldur

on maksuotsuse punktis 3.6.2 põhjendatult leidnud, et kuna kaebaja töötaja E. V. suhtles A26-40

EOOD esindajaga tehingutes Technosport OÜ esindajana, on usutav, et ta korraldas ka A26-40

EOOD poolt tehtud maksed Evojooks OÜ nimel, et saada alus maksukohustuse vähendamiseks.

Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et A26-40 EOOD poolt Evojooks OÜ eest intresside ja

viiviste maksed ei anna alust maksukohustust vähendada.

17.5 Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et tõendatud ei ole Evojooks OÜ-le tehtud maksete

tagastamine kaebaja ettevõtlusse ning maksukohustuse vähendamine ei ole põhjendatud.

18. Kaebaja väidete kohaselt on RicRic OÜ-le väljastatud väidetava laenu, intresside ja viiviste

tagastamine perioodil juuli kuni november 2019 toiminud Express Technology LP poolt summas

32 400 eurot. Kohus leiab, et kaebaja väide ei vasta tegelikkusele. Maksuhaldur on maksuotsuse

punktis 3.3.6 ja kontrollakti punktis 1.2.3 b) põhjendatult selgitanud, miks ei ole usutav, et kaebaja

tasus Escrow Ltd-le Eskrou RU juriidiliste teenuste eest ning miks on maksuhalduril põhjendatud

kahtlus, et Express Technology LP poolt RicRic OÜ nimel tehtud maksed seonduvad just nimelt

Escrow BG Ltd-le tasutud summadega. Maksuhaldur on tabeli kujul välja toonud seose Express

Technology LP ja Escrow BG Ltd arvelduskontode ja kaebaja pangakontol toimunud tehingute

vahel ning analüüs kinnitab kahtlust, et kaebaja on teinud väljamakseid Escrow BG Ltd-le, kes

12(12)

omakorda on kandnud summad edasi Express Technology LP-le, kes omakorda on kandnud

summad kaebajale tagasi. Oluline on ka, et RicRic OÜ ei omanud 2019 aastal majandustegevust

ning oli 17.12.2018 äriregistrist kustutatud (06.12.2021 MTA vastuse lisa nr 8), mistõttu ei ole

eluliselt usutav RicRic OÜ kohustuste täitmine kolmandate isikute poolt. Varasemas menetluses

on tuvastatud, et E. B. võttis väidetavalt saadud laenusummad pärast nende laekumist RicRic OÜ

arvelduskontolt kohe välja (MTA 06.12.2021 vastuse lisa 93), mistõttu ei ole usutav, et ta otsustas

need kaebajale koos viiviste ja intressidega tagastada. Kohus nõustub vastustajaga, et RicRic OÜ-

le tehtud väljamaksete tagastamist ei saa pidada tõendatuks.

19. Kaebaja väidab, et Läti äriühing Promotrans SIA tasus kaebajale Rikis11 OÜ nimel tehtud

väljamaksed. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tähtsust ei ole, mis tehingu kaudu tagastamine toimus,

vaid oluline on tagastamise fakt. Tõepoolest on oluline, et ettevõtlusega mitte seotud väljamakse

jõuaks tagasi ettevõtlusesse, kuid maksuhalduril on tagastuse põhjendatuse kontrollimisel õigus

kontrollida, kas raha ka tegelikkuses ettevõttesse tagasi jõudis, või on tagastamine üksnes näilik.

Seega ei ole maksuhaldur põhjendatult lähtunud üksnes faktist, et 13 000 eurot on kaebaja kontole

laekunud, vaid on kontrollinud laekumise aluseks olevaid asjaolusid. Asjaolude kontrollimisel

jõudis maksuhaldur põhjendatult seisukohale, et maksumenetluses ei leidnud tuvastamist, milliste

tehingute eest Promotrans SIA makse kaebaja kontole tegi. Ainuüksi arve selgitus ei ole piisav

selleks, et seostada makset 2017. aastal laenude nime all ettevõtlusest välja viidud rahaga, mida

2017 aastal kasutati E. B. poolt. Maksuhaldur on oma seisukohta kontrollakti punktis 1.2.4 ja

maksuotsuse punktis 3.8 põhjalikult selgitanud ning viidanud konkreetsetele tõenditele. Kohus

nõustub maksuotsuses ja kontrollaktis toodud põhjendustega ega korda neid üle ( HKMS § 165 lg

2). Osaniku kustutamine registrist ei lõpeta tõepoolest küll äriühingu kohustusi, kuid ei ole usutav,

et sellise äriühingu eest soostuks kohustusi täitma kolmas isik.

20. Eeltoodust tulenevalt ei anna 18.12.2018 maksuotsuse tegemise järgselt aset leidnud asjaolud

ja esitatud tõendid alust 18.12.2018 maksuotsusega määratud maksukohustust vähendada.

Maksuhaldur on nii kontrollaktis kui ka maksuotsuses põhjalikult hinnanud kaebaja poolt esitatud

tõendeid koosmõjus kaebaja poolt esitatud tõenditega ega ole rikkunud uurimiskohustust.

Menetluses ei ole leidnud kinnitust kaebaja väide, mille kohaselt kinnitavad menetluses kogutud

tõendid pigem kaebaja versiooni aset leidnud tehingute ja raha ettevõtlusesse tagastamise kohta.

21. Ülaltoodu põhjal on 15.07.2021 maksuotsus õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

MENETLUSKULUD

22. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud

tuleb jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebajalt. Seega

menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad kummagi poole enda

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm