3-21-204/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.04.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-204

Haldusasi

Logman Invest AS kaebus tuvastada Kaitseministeeriumi

28.12.2020 detailplaneeringu kooskõlastamisest keeldumise

õigusvastasus ja kohustada kooskõlastamist uuesti otsustama

Menetlusosalised

Kaebaja – Logman Invest AS, esindaja vandeadvokaat Silja

Holsmer

Vastustaja

–

Kaitseministeerium

(KaM),

esindaja

vandeadvokaat Reesa Laur

Kolmas isik – Lääne-Harju vald, esindajad Eha Kõiv ja Erki

Ruben

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistungil 14.03.2022 ja seejärel kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.

3. Keelduda kaebaja 25.03.2022 menetlusdokumendis joonealuste viidetena esitatud

tõendite vastuvõtmisest.

4. Jätta kohtuotsuse avaldamisel põhjenduste punktid 19.2 ja 19.3 avaldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19.05.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Logman Invest esitas 29.09.2011 taotluse Paldiskis Selja kinnistul detailplaneeringu

(edaspidi DP) algatamiseks. DP eesmärk on kolmest tuulegeneraatorist (koguvõimsusega kuni

2(16)

9MW) koosneva tuulepargi rajamine koos päikesepargi rajamise võimalusega.

Selja kinnistu paikneb Pakri poolsaarel, kus juba asub 26 tuulikuga töötav Pakri ja Paldiski

tuulepark.

2. DP menetlus algatati Paldiski Linnavalitsuse 09.02.2012 korraldusega nr 48 koos

keskkonnamõju strateegilise hindamisega (KSH). Enne KSH läbiviimist pöördus kohalik

omavalitsus (KOV) KaM-i poole. KaM teatas 23.04.2012 kirjas, et kavandatud tuulepark asub

Ämari õhuseireradari lähedal, mille tegevust juba häirib tegutsev Paldiski tuulepark ja sellega

seoses on vajalik hinnata lisanduva tuulepargi mõju. Mõju hindamine võib toimuda KMH

raames või pöördub arendaja eraldi KaM-i poole hinnangu saamiseks.

KSH koostamise raames andis KaM 12.03.2013 kirjaga seisukoha tuues esile, et DP-ga

kavandatud kolm tuulikut omavad mõjusid radarisüsteemile ning esitati võimalikud

leevendusmeetmed.

KaM on 04.03.2014 kirjas (tl 9) Paldiski Linnavalitsusele märkinud, et kooskõlastab DP

kokkuvõtvalt järgmiste tingimustega: ehitusprojekt tuleb kooskõlastada KaM-iga vastavalt

lennundusseadusele ning ehitusprojekti kooskõlastamine on võimalik peale Ämari

õhuseireradari uuendamist ja testimist ning tuulepargi mõjude analüüsi teostamist. Kirjas

märgitakse, et tuulikud on kogu rootoriga radari kattealas, st radarile nähtavad, põhjustavad

häiringuid ning laiendavad juba eksisteeriva Pakri poolsaare tuulepargi poolt põhjustatud

varjutatud ala. Radari uuenduse efektiivsus selgub peale testperioodi 2014. a lõpus. Kõnealuse

kirja kohta on KaM 19.05.2020 kirjas (tl 109) selgitanud, et 04.03.2014 ei kooskõlastatud DP-

d, vaid KaM seadis tingimused, millega peab tuulepargi rajaja arvestama. 19.05.2020 kirja

kohaselt KaM põhjendab senist detailplaneeringu kooskõlastamisest keeldumist asjaoluga, et

pärast Ämari õhuseireradari uuendamist ei ole juba piirkonnas eksisteerivate elektrituulikute

negatiivsed mõjutused kõrvaldatud, mistõttu ei ole võimalik täiendavate häiringuallikate ehk

elektrituulikute piirkonda lubamine.

KSH aruandes, mille p-s 5.8.4 käsitletakse tuulepargi mõju riigikaitsele objektile, tuuakse esile,

et Ämari õhuseireradari töö on häiritud juba olemasoleva Paldiski tuulepargi poolt. Selles

punktis märgitakse samuti, viidates KaM-i seisukohale, et uued tuulikud tekitavad laienduse

ida suunal ning süvendavad mõjutusi radarisüsteemile. Kuna DP ala paikneb radarile väga

lähedal, ei saavuta kõrguse muutmisega efekti. Lubatavad oleks tuulikud laba tipu kõrgusega,

mis jääb metsamassiivi tasemele. Samuti tuuakse esile, et leevendusmeetmeks võiks olla stealth

tehnoloogia kasutamine.

Keskkonnaamet kiitis KSH 16.12.2015 heaks.

3. DP võeti Paldiski Linnavalitsuse 25.08.2015 korraldusega nr 263 vastu.

4. DP esitati peale selle avalikustamist järelevalve teostamiseks. Järelevalve menetluse käigus

otsustas Harju maavanem 09.03.2016 kirjaga (tl 73) KaM-ilt veelkordselt küsida seisukohta DP

kooskõlastamisele. KaM teatas 24.03.2016 kirjaga (tl 75), et õhuseiredivisjon on teostanud

analüüsi (15.03.2016), milles hinnati, kas kolm kavandatavat tuulikut vähendavad radari

töövõimet ja radarkattepildi kvaliteeti, lähtudes konkreetsete tuulegeneraatorite asukohast ja

kõrgusest, samuti arvestati nende taha jääva pimeda sektori ulatust ja piirkonnas olemasolevate

tuulikute mõju radarile. Selle tulemusel leiti, et üle 15-20 meetriste tuulikute (torn koos

labadega) püstitamine võimalik ei ole. Harju maavanem jättis 12.04.2016 kirjaga (tl 77-78)

tulenevalt mh KaM-i 24.03.2016 kirjas esitatust DP heaks kiitmata.

5. KOV esitas 18.10.2019 muudetud DP lahenduse (tl 82-98) uuesti kooskõlastamiseks KaM-

ile. Detailplaneeringu lahendust muudeti selliselt, et tuulikute püstitamiseks määratava

ehitusõiguse kõrguse osa lahendati tingimusega, mille kohaselt tuulikute kõrgus täpsustatakse

3(16)

ehitusprojektis koostöös KaM-iga nii, et need ei segaks radarite tööd. Lisaks on tulenevalt

sellest muudatusest tuulegeneraatorite osas planeeringus jäetud võimalus ka alale rajada

päikesepaneelide park. (seletuskirja p 4.2; tl 98, joonis)

KaM-i 05.11.2019 kirjas (tl 100) teatatakse, et ei kooskõlastata DP-ga kavandatud

tuulepargi rajamist ning märgitakse, et radari töövõime tagamiseks võib antud kinnistule

rajada maksimaalselt 15-20 meetri kõrgused tuulikud.

Kaebaja teavitab 25.02.2020 kirjas (tl 102) KaM-i, et DP lahendust on veelkord muudetud ja

tuulikud reastatud ühele sirgele ning kavandatakse ka labade katmist (stealth tehnoloogia) ja

tarkvarauuendusi. Kirjas on viidatud lingile DP muudatustega. Kaebaja 23.11.2020 kirjast (tl

133) nähtuvalt aga selgus 04.11.2020 kohtumisel, et viidatud link ei kajastanud uuendatud DP

dokumente ning need esitati KaM-le kõnealuse kirja lisana (DP joonis, kus on tuulikud

joondatud üksteise taha).

KaM-i 04.03.2020 vastuses (tl 104) selgitatakse, et isegi kui tuulikud oleks joondatud ühele

sirgele, ei hoia see ära radarit takistava sektori laienemist, stealth tehnoloogia aitab lahendada

valesihtmärkide probleemi, kuid mitte muid häiringuid radari tööle ning pole sobiv

militaarradaritele.

Järgnev poolte kirjavahetus kajastab vaidlust teemal, kas 2014. a KaM kooskõlastas DP ning

millises ulatuses on võimalik kaebajale avaldada täpsemaid sisulisi põhjusi arvestades, et radari

töövõimet puudutavad andmed on kaitstud riigisaladusega. (tl 105-126)

KaM-s toimus 25.08.2020 detailplaneeringut käsitlev nõupidamine (tl 127-128, memo

koostatud kaebaja lepingulise esindaja poolt). Pärast nõupidamist toimunud e-kirjavahetusest

nähtuvalt on KaM selgitanud, et kui kaebaja soovib tellida olemasoleva tuulepargi ja kaebaja

taotletava kolme tuuliku radarile avalduva koosmõju analüüsi, siis KaM omalt poolt võib

edastada teostajale täpsed tehnilised parameetrid, kui teostajal on vastav riigisaladuse luba.

Nähtub (16.10.2020 e-kiri, tl 129), et KaM-i esindaja pole eelnimetatud kohtumisel täpselt aru

saanud, kus kolm uut tuulikut paiknema hakkaksid arvates, et need tulevad olemasolevate

tuulikute taha. Pärast kaebaja poolset täpsustust, et need paikneksid Selja kinnistul ja need saaks

joondada üksteise taha (millise joonise on kaebaja KaM-le juba esitanud), on KaM vastanud, et

väljapoole olemasolevat tuuleparki ei ole võimalik uusi tuulikuid püstitada, kui need laiendavad

tuulepargi poolt mõjutatavat sektorit ning täiendavat analüüsi pole vastasel juhul mõtet teha. (tl

129-131)

6. KaM on 28.12.2020 kirjast (tl 136) nähtuvalt hinnanud tuulikute mõjusid radarile lähtuvalt

täiendavalt kaebaja esitatud joonisest (tuulikud paigutatud joondatult radari sihile) ning jäänud

seisukohale, et asjaolusid see ei muuda ning radari töövõime vähenemist lubada ei saa, kuna

see on ohuks riigi julgeolekule.

Kaebaja käsitles seda lõpliku kooskõlastamisest keeldumisena.

7. Kaebaja esitas 27.01.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse tuvastada KaM-i 28.12.2020

detailplaneeringu kooskõlastamisest keeldumise õigusvastasus ja kohustada kooskõlastamist

uuesti otsustama.

8. Tallinna Halduskohtu 08.02.2021 määrusega võeti kaebus menetlusse ja kaasati kolmanda

isikuna DP menetleja Harju-Lääne vald. Kohtu 07.12.2021 määrusega loeti kaebus tähtaegseks

ja jäeti vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks rahuldama. Samuti võeti asja juurde salastatud

teabekandjad, määrati nende hoidmise koht ning tunnistati nende osas menetlus kinniseks.

Samuti keelati menetlusosalistel ja nende esindajatel, kellel puudub vastav salastatud

teabekandjatele juurdepääsu luba nendele teabekandjatele juurdepääs. Kohus muutis

31.01.2022 määrusega seoses dokumendi salastatuse taseme muutmisega varasemat määrust (p

4(16)

2.7) ning 10.03.2022 määrusega täpsustas 07.12.2021 määrust salastatud teabekandjate

nimetuste osas.

Pärast kohtuistungit jätkas kohus menetlust kirjalikult ning pooled esitasid 25.03.2022

(kaebaja) ja 05.04.2022 (vastustaja) lõplikud seisukohad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebaja taotleb tuvastada keeldumise õigusvastasus ja kohustada vastustajat

detailplaneeringu kooskõlastamist uuesti läbi vaatama ning mõista vastustajalt välja kaebaja

menetluskulud.

1) Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 1 lg 1 kohaselt

menetletakse enne EhSRS jõustumist (st enne 01.07.2015) algatatud detailplaneeringud lõpuni

lähtudes seni kehtinud planeerimisseaduses (st kuni 01.07.2015 kehtinud, edaspidi PlanS v.r)

sätestatud nõuetest. PlanS v.r § 17 lg 2 p 8 kohaselt tuleb detailplaneering kooskõlastada KaM-

ga, kui planeeringualale kavandatakse üle 28 meetri kõrguseid tuulegeneraatoreid. Seega ilma

KaM kooskõlastuseta ei ole võimalik detailplaneeringut kehtestada.

Tegemist on siduva menetlustoiminguga ning kooskõlastusest andmine on iseseisvalt

vaidlustatav lähtuvalt HKMS § 45 lg-st 3, mida toetab ka kohtupraktika (Riigikohtu otsus

haldusasjas nr 3-3-1-38-10, p 15; 19.06.2020 otsus haldusasjas nr 3-17-2766, p 25).

2) Keeldumises viidatakse ehitusseadustiku (EhS) § 120 lg-le 1, mille kohaselt on KaM

kooskõlastuseta keelatud üle 28 meetri kõrguste ehitiste või ehitise, mis võib kaasa tuua

riigikaitselise ehitise töövõime vähenemise, püstitamine. Täiendavalt on viidatud kaitseministri

26.06.2015 määrusele nr 16 «Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute

ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta" (edaspidi

määrus nr 16) § 4 lg-le 2, mille kohaselt ehitise püstitamine ei tohi vähendada radari töövõimet.

3) Kaebaja on seisukohal, et EhS ning määrus nr 16 käesoleval juhul kohaldamisele ei kuulu. EhS

§ 120 reguleerib KaM-i kooskõlastust seoses ehitiste püstitamise, laiendamise või

ümberehitamisega ning määrus nr 16 on kehtestatud EhS § 120 alusel. Käesoleval juhul ei ole aga

tegemist mitte projekteerimistingimuste või ehitusloa eelnõu kooskõlastamismenetlusega

vastavalt EhS §-le 120, vaid detailplaneeringu kooskõlastamisega. DP ei ole ehitustegevuse

aluseks, vaid peale detailplaneeringu kehtestamist tuleb läbi viia ehitusloa taotluse menetlus

lähtuvalt EhS-s sätestatust. Seega keeldumist ei saa põhjendada EhS §-ga 120 ega määrusega

nr 16.

4) KaM on keeldumises tuginenud ka lennundusseaduse (LennS) § 35 lg-le 61, mille kohaselt

tuulegeneraatorite ja tuuleparkide detailplaneeringud ning ehitusprojektid tuleb asjakohasel

juhul kooskõlastada KaM-ga ning KaM-ga kooskõlastamisel lähtutakse planeerimisseaduses

või ehitusseadustikus sätestatud alustest.

Seega LennS § 55 lg 61 näeb ette detailplaneeringu kooskõlastamiskohustuse, mille puhul tuleb

lähtuda planeerimisseaduses sätestatud alustest, kuid LennS ei sätesta õiguslikku alust

kooskõlastuse andmisest keeldumisele. Samuti ei ole sätestatud PlanS v.r ega käesoleval hetkel

kehtivas planeerimisseaduses (PlanS) kooskõlastamisest keeldumise aluseid, millele tuginedes

saaks KaM detailplaneeringute kooskõlastamisest keelduda. Keeldumises on seega tuginetud

sätetele, mis ei anna õiguslikku alust keelduda DP kooskõlastamisest ning keeldumine on

ainuüksi seetõttu õigusvastane.

5) Taganemata eeltoodust, isegi kui antud juhul oleks asjakohane tugineda määrusele nr 16, siis

on samuti keeldumine õigusvastane, kuna KaM pole kohaldanud uurimisprintsiipi. Riigikohus

19.06.2020 lahendis asjas nr 3-17-2766 on eraldi esile toonud, et mistahes mõju radari

toimimisele ei välista automaatselt ehitusloa andmist. Järelikult ei ole seeläbi automaatselt

5(16)

välistatud ka DP kooskõlastamine.

Puudub vaidlus, et KaM aktsepteerib 26 tuuliku (Paldiski ja Pakri tuulepargid) igapäevast

käitamist DP-ga kavandatud kolme tuulikuga samas piirkonnas ehk Ämari radari mõjusfääris.

KaM on 27.05.2020 kirjas sõnaselgelt märkinud, et Paldiski ja Pakri tuulepargid omavad

negatiivset mõju Ämari radarile ning kasutusel on leevendusmeetmed, vähendamaks

tuuleparkide poolt tekitavad negatiivseid mõjusid. Samuti kinnitas KaM 25.08.2020

kohtumisel, et olemasolevad tuulikud Pakri poolsaarel omavad negatiivset mõju Ämari radarile,

kuid kuna on tegemist olemasoleva tuulepargiga, siis KaM aktsepteerib vastavaid negatiivseid

mõjusid. Asjaolu, et olemasolevad 26 tuulikut on varasemalt juba rajatud ning seega on

vastavate negatiivsete mõjude aktsepteerimine riigi poolt lubatav, ei ole asjakohane argument.

Riik saab lubada olemasoleva 26 tuulikuga tuulepargi käitamist üksnes olukorras, kus lubatud

negatiivsete mõjude piiri ei ole ületatud. Järelikult on Ämari radari lubatud mõjude piir

vähemalt määras, mida tekitavad olemasolevad tuulepargid arvestades kasutusel olevaid

leevendusmeetmeid. Eeltoodud asjaolude valguses pidi KaM välja selgitama, et milline on

Ämari radari lubatud mõjude piir ning millised on asjakohased leevendusmeetmed vastava

lävendi tagamiseks. DP kooskõlastusprotsessis vaatamata kaebaja korduvatele taotlustele

vastustaja vastavalt toiminud ei ole.

6) DP-ga kavandatakse kolme täiendava tuuliku püstitamist, mis asetseksid radari suhtes täpselt

üksteise taga ning töötaksid sünkroonis ehk oma mõjudelt vastaksid ühe tuuliku mõjule.

Järelikult saaks vastava ühe tuuliku mõjuga DP kooskõlastamisest keelduda juhul, kui mõjude

piir oleks olemasolevate tuuleparkidega maksimaalmääras täidetud. KaM esitatud

seisukohtades vastavat väitnud ei ole, vaid üksnes märgitakse, et kuna juba esinevad negatiivsed

mõjud, siis mistahes määras täiendava mõju lubamine on välistatud. Vastav seisukoht ei ole aga

eelviidatud Riigikohtu lahendist lähtuvalt põhjendatud, vaid tuleb lähtuda mõjude lubatud

piirist. Kuivõrd mõjude lubatud piiri ei ole KaM teatanud, ei ole võimalik ka hinnata ning

kontrollida, kas DP-ga kavandatu ületab lubatud mõjude piiri või mitte. Esitatud info pinnalt

nähtub, et vastavast põhimõttest lähtuvalt ei ole ka KaM hinnanud Selja kinnistu DP-ga

kavandatu lubatavust. Seega tuleb esmalt hinnata, kas olemasolevate tuuleparkide mõjudega on

lubatud mõjude piir täidetud või mitte. Mõjude piir ületatud ei saa olla, vastasel juhul tuleks

olemasolevad tuulepargid koheselt seisata, mida aga KaM siiani ei ole vajalikuks pidanud.

Järelikult tuleb hinnata, et mis on lubatud maksimaalne võimalik täiendav mõju.

Riigikohus on 19.06.2020 lahendis haldusasjas nr 3-17-2766 selgitanud, et KaM-il tuleb

kooskõlastuse andmist otsustades mh hinnata kas mõju radarile on selline, et see tuleb lugeda

töövõime vähenemiseks määruse nr 16 §4 lg 2 mõttes. Riigikohus märgib, et lähtuvalt määruse

nr 16 §-st 4, on töövõimel kriteeriumid, st gradatsioon. Kaitseministeerium selgitas viidatud

kohtuasjas, et nõuded radari kattealale on esitatud NATO standardis ja asjakohases juhises ning

Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisas.

KaM kinnitas 25.08.2020 kohtumisel, et olemasolevad tuulikud Pakri poolsaarel omavad

negatiivset mõju Ämari radarile, kuid kuna on tegemist olemasoleva tuulepargiga, siis KaM

aktsepteerib vastavaid negatiivseid mõjusid. Seevastu on Riigikohus 17.01.2019 lahendis

haldusasjas nr 3-17-911 leidnud, et kui valminud ehitis või selle kasutamine ohustab riigi

julgeolekut, on riigil võimalik sekkuda eriseaduste alusel ka siis, kui ehitis on püstitatud

õiguslikul alusel. Järelikult asjaolu, et olemasolevad 26 tuulikut on varasemalt juba rajatud ning

seega on vastavate negatiivsete mõjude aktsepteerimine riigi poolt lubatav, ei ole asjakohane

argument. Järelikult on Ämari radari lubatud mõjude piir vähemalt määras, mida tekitavad

olemasolevad tuulepargid arvestades kasutusel olevaid leevendusmeetmeid.

Eeltoodud asjaolude valguses pidi KaM välja selgitama, et milline on Ämari radari lubatud

mõjude piir ning millised on asjakohased leevendusmeetmed vastava lävendi tagamiseks. DP

6(16)

kooskõlastusprotsessis vaatamata kaebaja korduvatele taotlustele vastustaja vastavalt toiminud

ei ole.

DP-ga kavandatakse kolme täiendava tuuliku püstitamist, mis asetseksid radari suhtes täpselt

üksteise taga ning töötaksid sünkroonis ehk oma mõjudelt vastaksid ühe tuuliku mõjule.

Järelikult saaks vastava ühe tuuliku mõjuga DP kooskõlastamisest keelduda juhul, kui mõjude

piir oleks olemasolevate tuuleparkidega maksimaalmääras täidetud. KaM esitatud

seisukohtades vastavat väitnud ei ole, vaid üksnes märgitakse, et kuna juba esinevad negatiivsed

mõjud, siis mistahes määras täiendava mõju lubamine on välistatud. Vastav seisukoht ei ole aga

eelviidatud Riigikohtu lahendist lähtuvalt põhjendatud, vaid tuleb lähtuda mõjude lubatud

piirist.

Kuivõrd mõjude lubatud piiri ei ole KaM teatanud, ei ole võimalik ka hinnata ning kontrollida,

kas DP-ga kavandatu ületab lubatud mõjude piiri või mitte. Esitatud info pinnalt nähtub, et

vastavast põhimõttest lähtuvalt ei ole ka KaM hinnanud Selja kinnistu detailplaneeringuga

kavandatu lubatavust. Järelikult tuleb hinnata, et mis on lubatud maksimaalne võimalik

täiendav mõju.

7) Lisaks on oluline viidata KAM-i poolt 25.08.2020 kohtumisel avaldatule, et põhimõtteliselt

võiks KaM kaaluda kolme tuuliku püstitamist arvestades, et piirkonnas juba igapäevaselt on

tööle rakendatud 26 tuulikut, kuid KaM ei soovi luua pretsedenti. Põhjendust ei saa aga pidada

asjakohaseks.

8) Kaebaja on vastustajale välja pakkunud erinevad leevendusmeetmed vähendamaks DP-ga

kavandatud mõjusid Ämari radarile. KaM ei ole leevendusmeetmeid asjakohasteks pidanud

jättes pakutud leevendusmeetmed sisulise hinnangu ja analüüsita.

Alljärgnevalt käsitleb kaebaja pakutud leevendusmeetmeid.

DP lahendust muudeti. Kavandatakse tuulikute sünkroonis töötamist, mille tulemusel on

radarile nähtav üks tuulik. KaM ei ole teatanud, et mõjude hindamisel oleks vastavast asjaolust

lähtutud. Täiendavalt on asjakohane viidata, et KSH aruande p 5.8.4 kohaselt KaM seisukohalt

moodustab tuulepark radari suhtes varju, kuid selle efekt ei ole suur, kui tegemist on üksiku

tuulegeneraatoriga. Antud juhul ongi vastava olukorraga tegemist - täpselt üksteise taga

sünkroonis töötavad kolm tuulikut on radari jaoks üksik tuulik.

Teiseks, tuulikute labade puhul kavandatakse stealth tehnoloogia kasutamist. KaM on teatanud,

et vastav tehnoloogia on välja töötatud leevendamaks elektrituulikute mõjusid ilmaradarile,

mitte aga õhuseireradarile. Kaebaja esitas KaM seisukoha tehnoloogia arendajale UK

ettevõttele. QinetiQ selgitas, et stealth tehnoloogia vähendab mõjusid kõigile peamistele

radaritele, sh Ämari õhuseireradarile. Kaebaja edastas vastava info ka KaM-le 03.07.2020 kirja

lisana, kuid KaM jättis selle sisulise analüüsi ning tähelepanuta. Lisaks tõi QinetiQ samuti esile,

et kuivõrd KaM ei ole avaldanud mõjude lubatud määra, siis ei ole võimalik ka hinnata, kas

leevendusmeede on piisav või mitte.

Kolmandaks, leevendusmeetmena on pakutud välja radari tarkvaralahendus, mis lahendab tuuliku

väidetava negatiivse mõju radarile ning mis on väga paljudes riikides, sh NATO liikmesriikides,

kasutusel. KaM asus seisukohale, et tarkvaralahenduse sobilikkust olevat hinnatud, kuid

lahenduse kasutamisel ei olevat oodatud tulem. Vastav väide on sisustamata ja kontrollimatu.

Neljandaks, kaebaja palus KaM-il nimetada olemasolevate Pakri ning Paldiski tuulepargi

leevendusmeetmed, mida aga viitega riigisaladusele avalikustatud ei ole. Kaebaja on

seisukohal, et leevendusmeede (ilma konkreetsete parameetrita jmt tehnilise infota) ei ole

riigisaladuseks ning vastava info mitteavaldamine on õigusvastane. Pakri tuulepark koosneb

kaheksast tuulikust ning Paldiski tuulepark 18 tuulikust ehk kokku on KaM-i poolt

7(16)

aktsepteeritud 26 tuuliku mõju Ämari radarile koos vastavate mitteavalikustatud

leevendusmeetmetega. Järelikult esineb leevendusmeede, mille tulemusel on 26 tuuliku mõjud

Ämari õhuseireradari töövõimele aktsepteeritavad ning seega on asjakohane vastavat

leevendusmeedet kohaldada ka DP-s koos täiendavate eelnimetatud leevendusmeetmetega.

Kaebajal puudub info vastava leevendusmeetme sisu kohta ja seetõttu ei ole ka kaebajal endal

võimalik omalt poolt vastavat leevendusmeedet detailplaneeringus ette näha.

Lähtudes eeltoodust pidi vastustaja mõjude hindamisel esmalt välja selgitama Ämari radari

mõjude aktsepteeritava määra lähtuvalt olemasoleva 26 tuuliku mõjudest kui radari töövõimele

lubatavatest mõjudest ning lähtuvalt mõjude määrast hindama kas kolmest tuulikust koosneva

tuulepargi, mis oma mõjudelt vastab ühe tuuliku mõjudele, lisandumine toob automaatselt

kaasa Ämari radari töövõime kriteeriumi ületamise. Vastavat hindamist KaM läbi viinud ei ole.

Peale vastava hindamise läbiviimist oleks saanud asuda hindama sobivaid leevendusmeetmeid

arvestades, et KaM poolt avaldatud info kohaselt on olemas leevendusmeede, mis võimaldab

26 tuuliku igapäevast käitamist Ämari radari mõjusfääris. Kaebaja poolt pakutud

leevendusmeetmeid KaM hinnanud ei ole, sh on jäetud arvestamata stealth tehnoloogia

arendaja seisukoht, et vastav leevendusmeede on asjakohane ka antud juhul. Samuti ei ole

pöördutud vaatamata kaebaja ettepanekule radari tootja poole selgitamaks välja milline

leevendusmeede on asjakohane Ämari radari töövõime kriteeriumi täitmisel arvestades, et 26

tuuliku mõjud on radari töövõimele aktsepteeritavad.

Kaebaja soovis 15.09.2020 e-kirjas KaM-i poolt konkreetsete mõõdetavate parameetrite

esitamist, millest lähtuvalt oleks võimalik DP kooskõlastamine. KaM vastavat infot ei esitanud.

Seega ei ole kaebajal võimalik ka omalt poolt täiendava eksperthinnangu tellimine.

9) Lähtudes eeltoodust on keeldumine õigusvastane. KaM on keeldunud detailplaneeringut

kooskõlastamast jättes keeldumise õiguslikult sisustamata, vaid tugineb KaM kooskõlastuse

pädevusnormile. Kaebaja on seisukohal, et kehtivas õiguses puuduvad õiguslikud alused, mille

tuginedes saab KaM jätta detailplaneeringu kooskõlastamata. EhS ning määrus nr 16 ei ole

detailplaneeringute menetlustes kohaldatav. Juhul kui määrus nr 16 oleks antud juhul

kohaldatav, ei ole KaM lähtunud mõjude hindamisel Riigikohtu 19.06.2020 lahendis

haldusasjas nr 3-17-2766 toodud põhimõtetest. KaM jätnud keeldumise sisuliselt

põhjendamata.

10) 25.03.2022 lõplikes seisukohtades kaebaja märgib täiendavalt, et kogu menetluse vältel pole

olnud riigikaitselistel kaalutlustel kolme tuuliku püstitamine välistatud, kuna muidu poleks 2014. a

tingimuslikku kooskõlastust antud. DP kehtestamine ei tähenda tuulikute käivitamist ning ehitusloa

menetluses on võimalik teha täpsemad analüüsid, mille tulemusel saab ette näha leevendusmeetmed.

DP menetluses kooskõlastuse andmisest keeldumisega võetakse kaebajalt võimalus pakkuda

ehitusloa menetluses välja kõige kaasaegsemad leevendusmeetmed arvestades tehnoloogia pidevat

arengut. Seetõttu olnuks kohane anda tingimuslik kooskõlastus (kõrvaltingimustega). Kaebaja

viitab, et meediakajastustes kirjutatakse Vabariigi Valitsuse 2019. a otsusest, mis puudutab Ida-

Virumaal oleva radari toomist Ämarisse ja uue radari soetamisest Ida-Virumaale, et soodustada

taastuvenergia arengut. Sellega pole KaM arvestanud. Kolm üksteise taga paiknevat ja sünkroonis

töötavat tuulikut on sisuliselt üks tuulik ega moodusta ühtset sektorit olemasolevate tuulikutega.

KSH aruande järgi pole ühe tuuliku mõju suur. Õhuväe 15.04.2020 analüüs on kontrollimatu

dokument ega tõenda viimase kaebaja pakutud lahenduse (koos leevendusmeetmetega) sobimatust.

Kaebaja tuulepargi osas pole teostatud konkreetset analüüsi, mh tehnoloogia arengut arvestades.

Õhuväe 16.03.2021 analüüs on tehtud alles kohtumenetluse ajal.

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

1) KaM on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata.

Menetlustoiming on õiguspärane ning kaebuses esitatu ei anna alust asuda teistsugusele

8(16)

seisukohale.

2) KaM sai menetlustoimingu tegemisel lähtuda EhS §-st 120 ning määrusest nr 16. KaM on

EhS §-le 120 osundanud seonduvalt keeluga püstitada ilma KaM-i kooskõlastuseta üle 28

meetri kõrguseid ehitisi või ehitisi, mis võib kaasa tuua riigikaitselise ehitise töövõime

vähenemise. Nendest samadest asjaoludest lähtub ka LennS § 35 ning PlanS v.r § 17 lg 2 p-i 8

kohane menetlus. Vaidlustatud 28.12.2020 dokumendis on osundatud nii LennS-le kui ka

PlanS-le (kuigi kehtivale redaktsioonile).

Määrus nr 16 on asjakohane. Asjaolu, et see on antud EhS-s sisalduva volitusnormi alusel ei

väära seda, et tegemist on asjakohase õigusaktiga. Määrus ei ole projekteerimistingimuste,

ehitusprojektide ega ehituslubade spetsiifiline. Määrus nr 16 lähtub riigikaitselistest ehitistest

ning kehtestab nende töövõime kriteeriumid, piirangute ruumilise ulatuse ja andmed

riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta. Käesolevas asjas on lähtekohaks

radari töövõime.

3) KaM pidi kooskõlatuse andmisest keelduma. PlanS ega LennS ei pea sätestama

üksikasjalikult kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseid. Määrusega nr 16 on kehtestatud

kriteeriumid, mis kirjeldavad miinimumnõudeid riigikaitselistele ehitistele. Olukorras, kus

kavandatav ehitis vähendab radari töövõimet, ei tohi KaM detailplaneeringut (LennS § 35 lg

6¹) kooskõlastada (vt Riigikohtu otsus asjas 3-17-2766, p 27.2). LennS-st ega PlanS-st ei pea

eraldi loeteluna nähtuma see, et KaM võib jätta kooskõlastuse andmata. Selline keeld kehtib ka

LennS § 35 lg 6¹ alusel toimetatavas kooskõlastusmenetluses. Selline regulatsioon, kus ühe

haldusorgani lõppotsus sõltub teise haldusorgani poolt menetlustoiminguna antavast

arvamusest, seisukohast või kooskõlastusest on Eesti õiguskorras tavapärane ja laialt levinud

(vt näiteks Riigikohtu otsus asjas 3-17-796 ning seal osundatud maapõueseaduse regulatsioon).

Seejuures on väga suur hulk paragrahve, kus menetlustoimingut teostava asutuse arvamuse,

seisukoha või kooskõlastamise täpseid tingimusi ei ole õigusaktides sätestatud, kuivõrd see

oleks mahuliselt ebamõistlik ning sisuliselt võimatu, kuivõrd arvamuse andjad, seisukoha

esitajad või kooskõlastuse andjad on tihti nn ekspertasutused, kes enda pädevustest johtuvalt

olukorda hindavad, ning kõiki hindamise tulemeid ei ole võimalik õigusaktidesse kirjutada.

4) KaM ei aktsepteeri negatiivset mõju omavaid tuuleparke. KaM ei ole 25.08.2020 kohtumisel

öelnud, et aktsepteerib olemasolevate tuuleparkide negatiivseid mõjusid. KaM ei saa

õiguspäraselt riigikaitseliste ehitiste negatiivseid mõjusid aktsepteerida. Samas osundab KaM

sellele, et olemasolevad tuulepargid rajati siis, kui täna kehtiv KaM-i kooskõlastuskohustus

puudus. KaM-l puudub ka pädevus nõuda olemasolevate tuuleparkide lammutamist.

Haldusasjas nr 3-17-911 Riigikohtu poolt osundatud õiguslik võimalus ei anna KaM-le ka

vastavat pädevust.

5) Ämari radari lubatud mõjude piir on menetlustoimingu tegemisel välja selgitatud. Sellest

lähtuvalt on KaM ka koduvalt kaebajale selgitanud, et rajada võib tuulikuid, mille kogukõrgus

on 15-20 meetrit.

6) KaM ei pea ise välja pakkuma kõiki võimalikke leevendusmeetmeid. Selliselt astuks ta

arendaja rolli. KaM lähtub menetlustoimingu tegemisel KOV-i või isiku poolt esitatud

taotlusest ning hindab selles toodud asjaolusid esitatud parameetritest lähtuvalt. Eelnevaga ei

riku KaM ka ühtegi haldusmenetluse põhimõtet, sest haldusmenetluski lähtub isiku taotlusest

(HMS § 35 lg 1 p 1). Liiati tuleb märkida, et KaM on kaebajale pakkunud välja võimaliku

lahenduse, so tuulikute kõrguste vähenemine, kuid see kaebajale ilmselt ei sobi.

7) Kaebaja käsitlus Riigikohtu seisukohast asjas 3-17-2766 on ebaõige. Radari töövõime ei tohi

tuulikute püstitamise tõttu väheneda. Käesoleval juhul väheneks. KaM-l ei ole kaalutlusõigust

sellises olukorras, nagu on Riigikohus leidnud. Radari töövõime vähenemine on tõendatav

9(16)

salastatud teavet ning asutuse siseseks kasutamiseks mõeldud teavet sisaldavate

dokumentidega, mille asja juurde võtmist on KaM taotlenud.

8) KaM on kõiki arendaja poolt pakutud leevendusmeetmeid hinnanud (vt ka esitatud

kirjavahetus). Nende kordamine kaebuses ei anna neile leevendavat mõju juurde ega elimineeri

seda, et radari töövõime tuulikute püstitamise tulemina väheneks, mis ei ole lubatud. Kuigi

teiste tuuleparkide osas on tarkvarauuendusi tehtud, siis ei ole neil olnud oodatavat tulemust, st

radari töövõime on siiski vähenenud. Seega ei olegi KaM-l võimalik sellist meedet

leevendusmeetmena aktsepteerida, kuna see ei tööta. Kaebaja järeldus negatiivsete mõjude

aktsepteerimisest KaM poolt on alusetu ning ebaõige. KaM on kaebajale korduvalt andnud

kohase leevendusmeetme, so tuulikute kõrguse vähendamine.

9) KaM on kaebaja taotlust igakülgselt hinnanud ning ei ole jätnud ühtegi kaebaja poolt esile

toodud asjaolu kõrvale. Radari tootja poole pöördumata jätmist ei saa kindlasti KaM-le ette

heita. Selleks ei ole vajadust, kuivõrd KaM-l on endal võimekus hinnata radari töövõimet. KaM

ei ole keeldumist jätnud õiguslikult sisustamata. 28.12.2020 kirjas on selgitatud, et radari

töövõime väheneb ja see ei ole lubatud. Samuti on KaM osundanud varasematele

seisukohtadele, mis on kaebuse lisaks. Seega on KaM keeldumise sisulised ning õiguslikud

alused selged ja menetlustoiming on õiguspärane.

10) Vastustaja 05.04.2022 vastuses märgitakse kokkuvõtvalt, et KaM on hinnanud kõiki nelja

planeeringulahendust, sh leevendusmeetmeid ning põhjendanud keeldumist maksimaalses

võimalikus mahus. Kaebaja on ise möönnud, et tema väljatoodud leevendusmeetmed üksnes

vähendavad radari töövõimele tekkivaid mõjusid, kuid ei elimineeri neid, millist asjaolu peaks

kaebaja tõendama. Kaebaja tuulikud kujutaksid endast igaljuhul füüsilist takistust ning radar ei

saaks funktsioneerida nõuetekohaselt ega isegi nii nagu radar funktsioneerib täna. See, milline

saab olema riiklike kompensatsioonimeetmete mõju, selgub alles 2025. a. Need meetmed ja

kõik nende olulised aspektid pole täna valitud ega teada selliselt, et oleks võimalik uuest

situatsioonist johtuv planeerimismenetlus kaebaja kinnistu osas.

11. Lääna-Harju vald nõustub kaebusega.

1) Lääne-Harju vald nõustub 27.01.2021 kaebuses välja toodud faktiliste asjaoludega. KOV

lisab täiendavalt, et tuulikute kavandamine ja hilisem püstitamine vahetult olemasoleva

tuulikupargiga külgnevalt on kooskõlas nii kohalike kui ka riiklike strateegiliste dokumentidega

(näiteks Riiklik Kliima ja Energiakava). Samas teadvustab, et ilma KaM-i kooskõlastuseta üle

28 meetri kõrguseid tuulegeneraatoreid kavandavat detailplaneeringut kehtestada ei saa.

2) KOV menetleb antud detailplaneeringut ja saab selle kehtestada, kui leitakse lahendus, mis

rahuldab huvitatud isikut ning millega kaasnevad leevendavad meetmed tagavad, et

riigikaitselise ehitise töövõime ei vähene ning KaM kooskõlastab lahenduse; huvitatud isik

nõustub ellu viima lahenduse, mis ei vähenda riigikaitselise ehitise töövõimet. Kui ei leidu

lahendust, mis tagaks, et riigikaitselise ehitise töövõime ei väheneks ning samal ajal oleks

huvitatud isik nõus selle ellu viima, sellisel juhul lõpetab KOV DP koostamise PlanS § 129 lg

1 p-i 1 alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

13. Kohus on 08.02.2021 määruses juba võtnud seisukoha, et kaebus on tähtaegne ning KaM-

i lõplik keeldumine DP kooskõlastamisest tehti 28.12.2020 kirjaga (tl 137). Kohtumäärus on

jõustunud ning kohus ei näe alust tähtaja küsimuses oma seisukohta muuta.

Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et asja materjalides on KaM-i 04.03.2014 kiri

Paldiski Linnavalitsusele (tl 9), mille sõnastusest nähtub, et DP on justkui tingimuslikult

10(16)

kooskõlastatud ning kooskõlastuse tingimused on seatud ehitusprojekti kooskõlastamisele ning

seotud radari tark- ja riistvaralise uuendusega, mille teostamise järgselt KaM hindab negatiivse

mõju säilimist. Kõnealusest kirjast nähtub siiski ka selgelt, et soovitud parameetritega (kõrgus,

kaugus, asukoht) DP lahendus vähendab radari töövõimet ehk negatiivsete mõjude

leevendamiseta poleks nende rajamine võimalik. Kaitseväe õhuseiredivisjoni päev hilisemast

kirjast 05.03.2014 nr J4-4-.1.3.2/14/12954-2 (juurdepääsupiiranguga toimik) nähtub, et

õhuseiredivisjon ei kooskõlasta DP-s toodud tuulikuid. KaM-i 02.10.2015 kirjast nr 12.1-

1/15/3620 (tl 65) nähtub jällegi nagu oleks DP-le antud kooskõlastus. Harju maavanem on

seetõttu 09.03.2016 kirjaga (tl 73) küsinud KaM-ilt seisukohta DP kooskõlastamise osas

selgitades,

et

planeeringulahenduse

perspektiivikus

tuleb

välja

selgitada

juba

planeeringumenetluse käigus, et vältida sellise DP kehtestamist, mida hiljem pole võimalik

realiseerida. KaM on 24.03.2016 kirjas (tl 75) maavanemale leidnud, et õhuseiredivisjoni

15.03.2016 analüüsi tulemusel väheneb radari töövõime, kui konkreetses asukohas

kavandatakse kõrgemaid tuulikuid kui 15-20 meetrit. Maavanem jättis 12.04.2016 DP-le

heakskiidu andmata KaM-i kooskõlastuse puudumise tõttu, mistõttu ei saanud DP-d lugeda

õigusaktidele vastavaks (tl 77-78). Kaebaja seejärel kohtusse ei pöördunud, vaid püüdis DP

lahendust korrigeerida. Ka hiljem, pärast DP heakskiitmata jätmist maavanema poolt, on KaM

19.05.2020 kirjas (tl 109) selgitanud, et 04.03.2014 kirjas ei antud kooskõlastust DP-le, vaid

seati tingimused, millega tuulepargi rajaja peaks arvestama. Samas nähtub poolte

kirjavahetusest, et DP lahendust täpsustati ja muudeti ning kaebaja üritas leevendusmeetmete

väljapakkumiseks saada KaM-ilt teavet ning taotles seejärel muudetud lahenduse

kooskõlastamist.

Kohtu hinnangul on 04.03.2014 kiri eksitavalt sõnastatud, mis on toonud kaasa segadust ja

tarbetuid menetlustoiminguid, mis pole kindlasti kooskõlas hea haldusega ning nõustub ka

maavanema kirjas tooduga, et detailplaneeringu lahendus peab kehtestamiseks olema

realiseeritav. Seega sai sel hetkel kooskõlastuse anda mitte kõrgemate kui 15-20 m

(metsamassiivi kõrgus) tuulikutega planeeringulahendusele, millist kaebaja kooskõlastamiseks

ei esitanud ning oli selge, et sellist DP lahendust kaebaja ka ei soovinud. KaM pidanuks

eelviidatud kirjas võtma üheselt mõistetava seisukoha, et taotletud lahendust ei kooskõlastata.

Isegi kui eelnev lugeda õigusvastaseks tingimuslikuks kooskõlastuseks, ei jäänud KaM

planeeringumenetluse jätkudes selle juurde ning pärast pikaajalist suhtlemist kaebajaga ning

DP lahenduse muutmist ja täpsustamist keeldus KaM 28.12.2020 lõplikult kooskõlastuse

andmisest.

Kohus peab vajalikuks juhtida vastustaja tähelepanu sellele, et enne menetlustoimingu tegemist

peaks selgeks tegema, millises õiguslikus raamistikus KaM planeerimismenetluses

kooskõlastava haldusorganina tegutseb ning milliseid tingimusi kehtiva õiguse järgi on

võimalik ühes või teises menetluses ja menetlusetapis seada; väljendama oma seisukohti selgelt

ning arvestama nõudega, et menetlustoimingut tuleb põhjendada ning mitte vältima

põhjendamist igal võimalikul moel salastatud teabele viidates. Nagu poolte kirjavahetusest

nähtub oli võimalik lõpuks anda nii ligikaudsed koordinaadid tuulikute reastamiseks kaebaja

kinnistul, kui täpsustada, milliseid leevendusmeetmeid oleks võimalik kaaluda (tl 109-110)

ning põhimõtteliselt ka selgitada, miks need ei tööta (28.10.2019 kiri nr KVPS-4.1-

3.2/19/40275-2; 15.04.2020 kiri nr KVPS-4.1-3.2/20/12688-2, juurdepääsupiiranguga toimik).

Seda ilma riigisaladust avaldamata. Kui vastustajale oli aga pärast radari tarkvarauuendusi ja

testlende selge, et olemasolev Pakri ja Paldiski tuulepark juba tekitab radari töövõime

vähenemise selliselt, et radarkatte kvaliteedi miinimumnõuded ei pruugi olla täiel määral

täidetavad, puudus vajadus jätkata kaebajaga kirjavahetust.

14. Kaebaja kaitstavad subjektiivsed õigused on ettevõtlusvabadus (PS § 31) ja

omandipõhiõigus (PS § 32). DP kooskõlastamisest keeldumist saab käsitada omandiõiguse

11(16)

riivena, mis on käsitatav omandi kitsendusena (RKPSJK 06.04.2021 otsus asjas nr 5-20-12, p

59). Põhiõiguste riive legitiimseks eesmärgiks on tagada Eesti riigi kaitsevõime (vt samas, p

70) ning see on väga kaalukas eesmärk. Seadusandja pole seetõttu jätnud kaalutlusõigust

haldusorganile (vt kohtuotsuse p 19).

Kaebajal ei olnud DP algatamist taotledes õiguspärast ootust, et ta saab rajada oma kinnistule

tuulepargi, mh ka lähtuvalt kehtinud Paldiski üldplaneeringust, mis tuuleparke antud alale ette

ei näinud (vt maavanema 09.03.2016 kiri). Lisaks on tuulikute kooskõlastamise nõue

lennundusseaduses juba alates 22.12.2008, mistõttu sai kaebaja eeldada, et seda KaM-ilt

küsitakse.

15. Pooltel pole seega vaidlust, et vastustajalt kooskõlastuse küsimine oli kohustuslik ning

kooskõlastamisest keeldumine kui menetlustoiming planeeringumenetluses on planeeringu

kehtestamise otsusest eraldisseisvalt vaidlustatav (HKMS § 45 lg 3; RKHK lahendid asjas nr

3-3-1-38-10, p 15; nr 3-17-2766, p 25). Ehk ilma positiivse kooskõlastuseta ei saa

detailplaneeringut kehtestada.

Poolte vaidlus on selles, kas kohaldamisele kuulunud LennS ja PlanS sätestasid lisaks

kooskõlastamise kohustusele ka keeldumise õigusliku aluse ning kas selles osas olid

kohaldatavad EhS § 120 lg 1 ja selle alusel antud määrus nr 16.

Samuti vaieldakse selle üle, kas KaM on uurimisprintsiipi rakendades välja selgitanud radari

töövõimele avalduva mõju lähtudes kooskõlastamise protsessis muudetud DP lahendusest ning

kas see on ulatusega, mis ei võimalda DP-le kooskõlastust anda (RKHK otsus asjas nr 3-17-

2766, p 27.2 ja 27.3). Samuti lisandus kohtuistungil kaebaja väide, et vastustaja pidanuks andma

kooskõlastuse (kõrval)tingimustega, mh arvestades võimalusega, et Ämarisse tuuakse

teistsuguse töövõimega radar.

16. DP menetlus algatati 09.02.2012. Kaebaja viide EhSRS-le on seega kohane. EhSRS § 1 lg

1 kohaselt tuli enne 01.07.2015 algatatud planeeringud menetleda lõpuni, lähtudes seni

kehtinud planeerimisseaduses sätestatud nõuetest. Kooskõlastamine pädevate haldusorganitega

on osa planeeringumenetlusest. KaM pole vähemasti kooskõlastamisest keeldumise

põhjenduste esitamisel juhindunud EhSRS-st. See ei muuda aga keeldumist kooskõlastamisest

sisuliselt õigusvastaseks.

16.1 Kooskõlastamiskohustuse osas on KaM-i 28.12.2020 kirjas viidatud PlanS redaktsioonile,

mis kehtis kirja koostamise ajal (PlanS § 127 lg 1, § 133 lg 1). Viidata tulnuks kuni 01.07.2015

kehtinud redaktsioonile.

Enne 01.07.2015 kehtinud ehk PlanS v.r § 17 lg 2 p 8 sätestas, et detailplaneering tuleb

kooskõlastada KaM-ga, kui planeeringualale kavandatakse üle 28 meetri kõrguseid

tuulegeneraatoreid.

16.2 KaM-i kirjas viidatakse ka Vabariigi Valitsuse 17.12.2015 määruse nr 133 „Planeeringute

koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused“ § 3 p-le 1, mille

kohaselt

planeering

kooskõlastatakse

KaM-ga

kui

planeeringuga

kavandatakse

tuulegeneraatorit, tuuleparki või üle 28 m kõrgust ehitist, planeeringuala asub riigikaitselise

ehitise piiranguvööndis, planeeringu elluviimine võib kaasa tuua riigikaitselise ehitise

planeeritud töövõime vähenemise. Kuna PlanS v.r § 17 lg 2 p-i 8 kohaselt tuli üle 28 m kõrgune

tuulik nagunii kooskõlastada KaM-ga, siis selle määrusega lisandunud täiendav alus

kooskõlastamiseks ei muutnud vastavat kooskõlastamiskohustust, kuid see viitab üheselt, mis

on olnud ka varasemalt KaM-i kooskõlastamise eesmärk (mh üle 28 m kõrguste

tuulegeneraatorite puhul) - riigikaitselise ehitise töövõime tagamine.

16.3 Sellele lisaks on viidatud 01.07.2015 jõustunud LennS § 35 lg-le 6¹, mis sätestab, et

12(16)

tuulegeneraatorite ja tuuleparkide detailplaneeringud tuleb asjakohasel juhul kooskõlastada

kaitseministeeriumiga,

kellega

kooskõlastamisel

lähtutakse

planeerimisseaduses

või

ehitusseadustikus sätestatud alustest. DP taotluse esitamise ajal kehtis sama säte ilma viiteta

planeerimisseadusele ja tolleaegsele ehitusseadusele. EhSRS ei reguleeri aga LennS

kohaldamist. Kuna PlanS-s (nii vana kui kehtiv redaktsioon) endas kooskõlastamise sisuliste

nõuete puudumise üle vaidlust pole, siis kohus leiab, et EhSRS § 1 lg 1 ei välistanud kuidagi

LennS-i ja selle 01.07.2015 jõustunud redaktsiooni kohaldamist, mis täpsustas, millistest

seadustest tuleb kooskõlastamisel juhinduda.

16.4 EhSRS § 1 lg 1 alusel kohaldatav PlanS redaktsioon sätestas üksnes

kooskõlastamiskohustuse. Poolte vaidlus on selles, milline materiaalõiguse norm reguleeris

KaM-i kooskõlastamisest keeldumist.

Kohus nõustub kokkuvõtvalt vastustajaga, et sõltumata sellest, kas KaM juhindus

kooskõlastuse otsustamisel enne 01.07.2015 kehtinud õigusaktidest või pärast 01.07.2015

kehtinud õigusaktidest, sh määrus nr 16, polnud võimalik anda positiivset kooskõlastust.

Kohus käsitleb järgnevalt enne 01.07.2015 kehtinud õigust ja selle kohaldamist käsitlevat

jõustunud otsust haldusasjas nr 3-15-1914 ning seejärel määruse nr 16 kohaldatavust.

17. Enne 01.07.2015 kehtinud PlanS (aga ka praegu kehtiv) sätestas üksnes

kooskõlastamiskohustuse ehk PlanS v.r § 17 lg 2 p 8 on kooskõlastamiskohustuse alus. Ka

LennS ei reguleerinud kooskõlastamisest keeldumise aluseid ja seda, kuidas hinnata

riigikaitselise ehitise1 töövõimet, vaid sätestas üksnes kooskõlastamiskohustuse.

Tallinna Halduskohus leidis asjas nr 3-15-1914 (otsus jõustus 04.05.2021, kui Riigikohus ei

võtnud kassatsioonkaebust menetlusse), et ehitusprojekti kooskõlastuse taotlemise õiguslikuks

aluseks on LennS § 35 lg 6¹. Normi eesmärk oli seaduseelnõu seletuskirjast tulenevalt saavutada

olukord, kus ilma eelneva kooskõlastuseta ei kinnitataks tuulegeneraatorite ja tuuleparkide

ehitusõigust määravaid ja andvaid detailplaneeringuid ning ehitusprojekte, mis võivad segada

raadionavigatsiooniseadmete ja radarite tööd. Haldusorgani 30.06.2015 otsus tugines kohtu

hinnangul asjakohastele õiguslikele alustele ja dokumentidele. Kaitseministeeriumi

põhimääruse § 6 lg-st 1 koosmõjus §-ga 7 tuleneb, et KaM peab oma tegevuses ja kooskõlastuse

andmisel lähtuma riigikaitselistest kaalutlustest. Halduskohtu otsuse kohaselt: „kooskõlastuse

mõttest tulenevalt ei ole selle andmise või sellest keeldumise alused reeglina sätestatud

kooskõlastamisnõuet sisaldavas seaduses endas. /…/ Näiteks sätestab tol ajal kehtinud PlanS

(v.r) § 17 küll defineerivaid norme, milliste asjaolude ilmnemisel tuleb milliselt haldusorganilt

kooskõlastust planeeringutele küsida, kuid ei sisalda norme, mille alusel kooskõlastaja

langetab otsuse kooskõlastuse andmise või sellest keeldumise osas. Küll aga täpsustab PlanS

(v.r) § 17 lg 4, et juhul, kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule seaduse või seaduse alusel

kehtestatud õigusaktile või planeeringule, loetakse planeering kooskõlastatuks ehk

kooskõlastuse andmisest keeldumise alus, et seda peaks kindlasti arvestama ka

põhihaldusmenetluse läbiviija, peab tulenema reeglina kooskõlastaja tegevusvaldkonda

puudutavatest seadustest ja muudest õigusaktidest“.

Tallinna Ringkonnakohus on samas asjas leidnud, et KaM-i 30.06.2015 keeldumine Varja

tuulikupargile kooskõlastuse andmisest oli materiaalselt õiguspärane. Viidates seejuures, et

Riigikohus on selgitanud KaM-i kooskõlastusega seonduvaid küsimusi 19.06.2020 otsuses nr

3-17-2766. Ringkonnakohus leidis, et ehkki praeguses vaidluses on kooskõlastuse andmisest

keeldutud 30.06.2015, s.o enne EhS jõustumist, on Riigikohtu seisukohad ringkonnakohtu

hinnangul osas, mis käsitlevad KaM-i kaalutlusõiguse sisu kooskõlastuse andmisel või sellest

keeldumisel, asjakohased ka praeguse vaidluse lahendamisel. Seda põhjusel, et kaitseministri

1 Radar koos hoonega on käsitatav riigikaitselise ehitisena (RKHK asjas nr 3-17-2766, p 26.2)

13(16)

26.06.2015 määrus nr 16 tugineb mh samal NATO standardil ja juhendil ning Kaitseväe

juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisal, millele on tuginetud ka praeguses vaidluses.

Halduskohus märkis, et nõuded radari kattealale ja kvaliteedile tulenevad viidatud õigusaktidest

(otsuse p 22.1) ning selgitas, et Eesti Vabariigi ühinemine Põhja-Atlandi lepinguga tähendab

ühtlasi kohustusi täitevvõimule (VäSS § 23 lg 1) ning see välisleping sätestab Eestile sõjalise

võimekuse omamise ja hoidmise kohustuse, mh lepingu artikkel 3 sätestab selle kohustuse

spetsiifiliselt radarite osas (p 22.3). Ringkonnakohus nõustus halduskohtu eeltoodud

põhjendustega neid kordamata (p 16).

Kohus viitab eelneva kokkuvõtteks ka Riigikohtu 06.04.2021 otsusele asjas 5-20-12, milles

märgitakse, et tulenevalt riigivõimu seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1) ei saa pädeval

riigiasutusel olla kohustust kooskõlastada õigusvastast tegevust (p 47).

KaM on oma tegevusvaldkonnast tulenevalt pädev hindama nimelt radari töövõimet kui riigi

kaitsevõime tagamise üht meedet. Seejuures on see tuletatav enne määrust nr 16 kehtinud ja

jätkuvalt kehtivatest õigusaktidest nagu kohus eelnevalt leidis. Nõustuda tuleb vastustajaga, et

PlanS ega LennS ei pea sätestama üksikasjalikult kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseid.

Ka juhul kui määrus nr 16 lugeda asjassepuutumatuks, oli kooskõlastamisest keeldumise alus

eeltoodud õigusaktide näol olemas.

18. Radari töövõime kriteeriumid määratleb EhS § 120 lg 4 alusel antud määrus nr 16, mis

hakkas kehtima 01.07.2015.

Ka KaM-i 28.12.2020 kirjas on viidatud alates 01.07.2015 kehtivale EhS § 120 lg-le 1 ja selle

lg 4 alusel kehtestatud määrusele nr 16 (§ 4 lg 2 – radari töövõime kriteeriumid).

18.1 Kaebaja on kaebuses leidnud, et KaM ei saanud menetlustoimingu tegemisel lähtuda EhS

§-st 120 ning määrusest nr 16, kuna praegusel juhul pole tegemist projekteerimistingimuste või

ehitusloa eelnõu kooskõlastamisega, vaid DP kooskõlastamisega. Määrus nr 16 pole antud

PlanS alusel ning LennS § 35 lg 6¹ näeb ette, et detailplaneeringute kooskõlastamisel tuleb

lähtuda PlanS-st.

Vastustaja leiab, et vaatamata sellele, et kõnealune määrus on antud EhS § 120 lg-s 4 sisalduva

volitusnormi alusel on see kohaldatav ka planeeringute kooskõlastamisel, kuna määrus

reguleerib riigikaitseliste ehitiste töövõime kriteeriume ja piirangute ruumilist ulatust ega ole

üksnes projekteerimistingimuste, ehitusloa või -projekti keskne. Ehk lähtuda tuleb

reguleerimisesemest.

18.2 Kohus leiab, et kuna asjas kohaldatavad PlanS v.r § 17 lg 2 p 8 ja LennS § 35 lg 6¹ ei

reguleerinud miinimumnõudeid riigikaitselistele ehitistele, vaid panid üksnes KaM-le

kohustuse kooskõlastada, oli vastustajal võimalik selles osas lähtuda määrusest nr 16 ning see

ei ole vastuolus EhSRS-ga. Olukorras, kus seadusandja oli menetlustoimingu tegemise ajaks

siseriikliku õigusaktiga ära reguleerinud riigikaitselise ehitise töövõime hindamise

kriteeriumid, tuli KaM-il neist kooskõlastamise kohustuse täitmisel ka lähtuda. Seda enam, et

radari töövõime hindamine oli ka varem kooskõlastamise sisuks. Varem tuli lähtuda eelnevas

kohtuotsuse punktis viidatud NATO standardist ja juhendist ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009

käskkirja nr 327-K lisast, mis nagu kohtute poolt märgiti käsitlevad osaliselt samu küsimusi

(radari töövõimega seonduvalt). Need kehtivad ka pärast määruse nr 16 andmist ja neile on

haldusorgan praeguses kohtuvaidluses ka viidanud. Tegemist on salastatud välisteabega.

18.3 Kuigi delegatsiooninorm määruse nr 16 andmiseks ei sisaldu PlanS-s tuleneb kõnealuse

määruse kohaldamine ka planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku omavahelisest loogilisest

seosest ja menetlusökonoomiast. DP määrab maakasutus- ja ehitustingimused järgnevateks

tegevusteks. Nagu kaebaja õigesti märgib, ei saa DP alusel asuda ehitama. Küll on DP aga

lähiaastate ehitustegevuse aluseks (PlanS v.r § 9 lg 1). Radari töövõime kriteeriume reguleerivat

14(16)

määrust tuleb arvestada ehitusloa andmisel ning selles tooduga vastuolu toob kaasa ehitusloa

andmisest keeldumise (EhS § 44 lg-ga 1 koosmõjus). Seega tuleb planeeringuga kavandatava

kooskõla määrusega nr 16 arvesse võtta juba planeeringumenetluses, kuna pädev haldusorgan

ei saa nõustuda planeeringuga, mille realiseerimiseks antava ehitusloaga ta nõustuda ei saaks.

Teisisõnu, KOV ei saa kehtestada planeeringut, mis poleks realiseeritav (vt ka Harju

maavanema korduvat seisukohta järelevalvemenetluses). Ka kehtiva PlanS § 3 lg 5 ja § 6 p 11

sätestavad, et planeering peab olema elluviidav ning PlanS § 129 lg 1 p 1 ütleb, et planeeringu

koostamine lõpetatakse, kui ilmnevad asjaolud, mis välistavad selle elluviimise tulevikus.

Kehtiva PlanS § 124 lg 4 kohaselt on DP ehitusprojekti koostamise alus ning lg 2 kohaselt on

DP lähiaastate ehitustegevuse aluseks.

18.4 Määruse nr 16 § 4 lg 2 kohaselt ei tohi radari töövõimet ehitise püstitamisega vähendada.

Kui kavandatav ehitis vähendab riigikaitselise ehitise töövõimet, ei saa seda püstitada ilma

KaM-i kooskõlastuseta (tuleneb imperatiivselt EhS § 120 lg-st 1) ehk ehitusloa andmine on

välistatud. Kui ehitusloa andmine on välistatud ei ole võimalik ka selle aluseks olevat DP-d

kehtestada. Seetõttu on radari töövõime tagamise eest vastutavalt haldusorganilt kooskõlastuse

küsimine kohustuslikuna ette nähtud juba planeeringumenetluses.

18.5 Riigikohus selgitas asjas nr 3-17-2766 (otsuse p 26.1) ka seda, et kuigi riigikaitselise

ehitise töövõime vähenemine on eraldiseisev kooskõlastamiskohustuse alus (EhS § 120 lg p 3),

ei välistata samadele kriteeriumidele tuginemist üle 28 meetri kõrguste ehitiste lubatavuse

hindamisel (EhS § 120 lg 1 p 1 kooskõlastamise alus). Radari töövõime kriteeriumeid reguleerib

EhS § 120 lg 4 alusel antud määrus nr 16.

Kokkuvõtlikult: Olukorras, kus kavandatav ehitis vähendab radari töövõimet, ei tohi KaM

detailplaneeringut kooskõlastada.

19. Pooltel puudub vaidlus, et KaM-il ei ole kooskõlastuse andmisest keeldumisel

kaalutlusõigust (RKHK lahend asjas nr 3-17-2766, p 27.2). Viidatud lahendis on selgitatud, et

KaM-il tuleb kooskõlastuse andmist otsustades uurimisprintsiibist lähtudes tuvastada asjaolud,

subsumeerida need õigusnormi alla, et tuvastada, kas mõju riigikaitselise ehitise töövõimele

esineb, ja kui esineb, siis kas mõju on selline, et see tuleb lugeda töövõime vähenemiseks

määruse nr 16 § 4 lg 2 mõttes. Riigikohus on otsuse p-s 27.3 leidnud, et mistahes mõju radari

toimimisele ei välista automaatselt ehitusloa andmist, kuna lähtuvalt määruse nr 16 §-st 4, on

töövõimel kriteeriumid, st gradatsioon.

Puudub vaidlus, et kaevandatavate tuulikute kõrguseks on 150 m ning need paikneksid Selja

kinnistul Ämari radarisüsteemist ligi 12 km kaugusel, s.o praktiliselt samal kaugusel kui

olemasoleva tuulepargi kolm radarile kõige lähemat tuulikut. Pakri poolsaare tuulepargis on

26 töötavat tuulikut. Kavandatavate tuulikute labad jäävad täielikult ja tornid suures osas radari

kattealasse. Olemasolev tuulepark omab juba negatiivset mõju Ämari õhuseireradarile.

Kavandatavad tuulikud ei jää olemasoleva tuulepargi sisse, vaid laiendavad tuulikutega kaetud

alla.

19.1 Määruse nr 16 § 4 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et radari töövõime on võime avastada

ettenähtud kattealas olevaid objekte. Määruse nr 16 § 4 lg 1 teise lause kohaselt on radari

töövõime kriteeriumid jälgitava objekti kohta seotud radari töösageduse ja muude

signaaltöötluse eripäradega. Määruse nr 16 § 4 lg 2 kohaselt ei tohi ehitise püstitamine kaasa

tuua radari töövõime vähenemist.

Nagu vastustaja on õigesti selgitanud (14.03.2022 menetlusdokumendi p 7) on radari

paigaldamisel juba arvestatud olemasolevate ning planeeritud objektide ja takistustega (nii

tehislike kui looduslikega), mis eksisteerivad radari vaateväljas ning mille mõjudega tuleb

arvestada. Seega, kõik lisanduvad objektid, eelkõige radari otsenähtavusalas ja piisavalt lähedal

15(16)

mõjutavad potentsiaalselt radari töövõimet. Nendega pole radari paigaldamisel arvestatud ning

radari töövõime pole selliste hüpoteetiliste muudatustega arvestamiseks üledimensioneeritud.

Nõuded radari kattealale, kvaliteedile ja sihtmärkidele on esitatud NATO standardis ja

asjakohases juhises ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisas (07.12.2021

määruse p-ga 2.1, 2.6 ja 2.2 juurdevõetud tõendid). Kohus on nendega 18.02.2022 tutvunud.

Tegemist on miinimumnõuetega. Miinimumnõuded tuleb täita 100%, mitte alla miinimumi.

20. Kohtule ei nähtu, kuidas uurimisprintsiibi veelgi laiem rakendamine (nt Quinetiq´i

ekspertiisi tellimine DP-le) saaks olemasoleva radari puhul ja arvestades, et tuulikute

püstitamiseks saab kaaluda üksnes Selja kinnistut, viia tulemuseni, et DP saaks kooskõlastada.

Uurimispõhimõte ei lähe nii kaugele, et haldusorgan peaks hakkama ise planeeringulahendust

koostama ja ekspertiise tellima. Küll on vajalik koostöö tegemine arendajaga olukorras, kus

planeeringulahenduse väljatöötamiseks vajalik teave on salastatud ning see takistab arendajal

planeeringut koostada. Antud juhul KaM siiski lõpuks andis kaebajale planeeringulahenduse

(kahe viimase koos leevendusmeetmete väljapakkumisega) tegemiseks piisava teabe.

21. Kaebaja 25.03.2022 kaebuse täienduses esitatud käsitlus tingimusliku kooskõlastamise

võimalikkusest pole eeltoodud kohtu põhjendusi arvestades kohane. DP kooskõlastamisel

tuginemine sellele, et võibolla tehnoloogia ehitusprojekti koostamise ajaks areneb, muudab

kooskõlastusprotsessi mõtetuks. Tehnoloogia arengutega arvestamiseks pole vaja kehtestada

kehtestamise ajal realiseerimatut planeeringut, vaid selleks saab taotleda uue DP menetluse

algatamist, kui toimivad tehnoloogilised lahendused on olemas ja/või muud asjaolud on

muutunud. Kuigi see ei oma asja lahendamisel tähtsust, siis kohtul puudub mõistlik põhjus

arvata, et riik takistaks tulevikus avaliku huvi (tuuleenergia osakaalu tõstmine) realiseerimist

olukorras, kus see kaalukamat avalikku huvi (riigi julgeolek) enam ei kahjusta.

Kohus nõustub vastustaja 05.04.2022 menetlusdokumendis tooduga, et isegi kui tulevikus võib

tekkida olukord, et tuulikutest tingitud häiringuid on võimalik kõrvaldada nn riiklike

kompensatsioonimeetmetega (uus radar vms), siis KaM-i poolt kooskõlastuse andmisel ei

saanud seda hinnata ning nagu vastustaja asjakohaselt märgib, pole võimalik piisava

ettenähtavusega hinnata ka praegu. Vastustaja sõnul pole need meetmed ja kõik nende olulised

aspektid täna valitud ega teada selliselt, et oleks võimalik uuest situatsioonist johtuv

planeerimismenetlus kaebaja kinnistu osas.

Seega kaebaja käsitlus tingimuslikult või kõrvaltingimustega kooskõlastuse andmisest ei ole

kohane. Vastustaja sai hinnata üksnes temale kooskõlastamiseks esitatud planeeringulahendust

(selle kooskõlastamise protsessis koostöö tegemise käigus muudetud variante), kuid vastustajal

puudus võimalus ja kohustus hakata ise koostama planeeringulahendust tulevikus võib-olla

kujunevaid faktilisi asjaolusid arvesse võttes.

22. KaM-i 28.12.2020 kirjas ja eelnevas kirjavahetuses on viidatud asjakohastele õiguslikele

alustele ning menetlustoimingut on põhjendatud ulatuses, mida võimaldas avalikustamise

piirang. Menetlustoimingu põhjendamisnõudeid on Riigikohus selgitanud ka asjas nr 3-17-

2766 (otsuse p 29). Kohtule on esitatud menetlustoimingu tegemise aluseks olnud kogu teave,

millega on olnud tagatud täiemahuline kohtulik kontroll.

23. Kohus leiab, et KaM on kooskõlastamisest õiguspäraselt keeldunud ning sellest tulenevalt

pole alust rahuldada ka kohustamisnõuet.

24. Mis puudutab kaebaja 25.03.2022 menetlusdokumendis tehtud joonealuseid viiteid, siis

nende osas ei ole kaebaja esitanud taotlust käsitleda neid tõendina ja võtta asja materjalide

juurde. Lisaks tuleb tõendid esitada kaebuse lisadena, mitte joonealustes viidetes, kuna

16(16)

dokumentaalsed tõendid peavad olema muutmata kujul kättesaadavad ka kohtumenetluse

järgnevates kohtuastmetes jätkumisel. 14.03.2022 kohtuistungil kohus märkis, et Vabariigi

Valitsuse või MKM-i seisukohtade esitamine tõendina asja juurde vajalik ei ole. Pooltel polnud

ka vaidlust radarite Eesti siseselt ümberpaigutamise tõenäolise toimumise üle ehk see väide ei

vajanud tõendamist.

Kuna kaebaja esindaja kohtu seisukohta ignoreerides (menetlusõigusi mitteheauskselt

kasutades) on kõnealused viited kaebuse täiendusele lisanud ning kohus oletab, et soovitakse

nende tõendina käsitlemist, peab kohus põhjendatuks lahendada oletatav taotlus kohtuotsuse

resolutsioonis.

Kohus jätab joonealuste viidetena 25.03.2022 menetlusdokumendis esitatud tõendid asja juurde

võtmata (HKMS § 62 lg 5), kuna radarite ümberpaigutamise väide ei vajanud tõendamist ning

MKM-i 01.06.2021 seisukoht ei saa ainuüksi selle kuupäevast lähtudes ega ka sisust, puudutada

praeguses vaidluses tähtsust omavaid asjaolusid ning pole seega asjakohane (HKMS § 62 lg 2).

Menetluskulud

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

menetluskulud jäävad viidatud sättest tulenevalt tema enda kanda. Teiste menetlusosaliste

võimalikud menetluskulud jäävad samuti nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

Kohtuotsuse avaldamise piirang

26. Kohus jätab avaldamata otsuse põhjenduste punktid 19.2 ja 19.3, kuna kohus käsitleb seal

juurdepääsupiiranguga (AK märkega) dokumentide sisu, mille osas on KaM taotlenud nende

põhitoimikust eraldi hoidmist (HKMS § 175 lg 5) ning millise taotluse on kohus 07.12.2021

määrusega rahuldanud.

(allkirjastatud digitaalselt)