2-21-121449/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.04.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-121449

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi X vastu võlgnevuse

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.01.2022 tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus, hind

574,73 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479),

esindaja Alla Žulinskaja

Kostja X (isikukood XXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 12.01.2022 tagaseljaotsus osas, millega maakohus jättis

hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivisenõude 144,91 euro ületavas osas,

samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud

osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Toimetada kostjale käesolev otsus kätte avalikult ning lugeda see talle kätte

toimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded

ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Otsuse (v.a resolutsiooni p 3.) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 14.07.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu võlgnevuse saamiseks. Pärnu Maakohus andis hageja

nõude üle Harju Maakohtule selle menetlemiseks hagimenetluses, kuivõrd makseettepanekut

ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kostjale kätte toimetada.

2. Hageja esitas 15.10.2021 hagi, milles palus mõista kostjalt välja võla 1 939,64 eurot, intressi

189,49 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, viivise 719,64 eurot ning kohustada kostjat tasuma

põhivõlgnevuselt viivist seadusjärgses määras alates 16.10.2021 kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt välja kulude hüvitis 780 eurot

(riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulud 480 eurot 4 tunni eest tasumääraga 120 eurot

käibemaksuta) ning kohustada kostjat tasuma kuludelt viivist seadusjärgses määras ja ulatuses.

3. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ (laenuandja)

13.12.2019 laenulepingu nr TL3492467, mille kohaselt kostja sai laenu 2 000 eurot ja pidi selle

tagastama maksegraafiku alusel. Kostja tasus põhiosa katteks 60,34 eurot. Kuna kostja laenu ei

tagastanud, siis ütles laenuandja lepingu üles 09.11.2020. Laenuandja loovutas lepingust

tulenevad nõuded 10.11.2020 hagejale. Laenulepingus oli kokkulepitud intressi tasumise

kohustus 39,73% aastas. Kostjal oli intressi võlgnevus alates esimesest osamaksest kuni

ülesütlemisele eelnenud kolmanda osamakseni (25.08.2020-24.10.2020). Kostja intressi ei

tasunud ja intressivõlg moodustas 189,49 eurot (64,22+63,18+62,09). Kostja pidi võla

tagastamise viivitamise eest tasuma viivist lepingus kokkulepitud määras (39,73% aastas).

Viivis perioodi 09.11.2020 - 15.10.2021 eest moodustas 719,64 eurot (1 939,64 eurolt 39,73%

aastas 341 päeva eest). Laenuandja ja hageja saatsid kohtuvälises menetluses kostjale korduvalt

maksemeeldetuletusi võla tasumiseks, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei

likvideerinud. Seega tuli kostjal tasuda sissenõudmiskulu kolme tasulise kirja eest 35 eurot

(25 eurot + 5 eurot + 5 eurot) ja 15 eurot seoses muude kuludega (andmete töötlemine ja

kontrollimine, otsingud ja päringud, suhtlemiskulud (telefoni ja e-posti teel) ning võlanõude

avaldamisega seotud kulud).

Kostja vastuväited

4. Kohus toimetas menetlusse võtmise määruse ja hagimaterjalid kostjale kätte 24.12.2021

väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostja kohtu määratud tähtajaks (07.01.2022) hagile

ei vastanud.

Maakohtu otsus

5. Maakohus lahendas hageja nõude tagaseljaotsusega, kuivõrd kostja hagile ei vastanud.

Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 1 939,64 eurot, intressi

189,49 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja viivise 144,91 eurot ja kohustas kostjat maksma

viivist põhinõudelt alates 16.10.2021 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni seadusjärgses määras.

Hagi jäi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise osas 574,73 euro ulatuses.

Kostja oli tarbija ning laenuandja oli kutse- või majandustegevuses tegutsev isik.

Lepingutingimus, millega lepiti kokku viivisemäär 39,73% aastas, oli tühine, kuna see ületas

seadusjärgset viivisemäära kolmekordselt. Kuivõrd kokkulepitud määr oli tühine, siis tuli

lähtuda seadusjärgsest määrast, mis tulenes võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-st 1. Seega viivis

perioodi eest 09.11.2020-15.10.2021 moodustas 144,91 eurot. Muus osas oli hagi põhjendatud.

Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele osaliselt, siis jättis kohus hageja menetluskuludest 80,17%

kostja kanda ja 19,83% hageja enda kanda. Kostja menetluskulud jäid 19,83% hageja kanda ja

80,17% kostja enda kanda. Kostjal menetluskulud puudusid. Hageja õigusabikulud olid

põhjendatud 1 tunni ulatuses hinnaga 120 eurot, arvestades vaidluse keerukust ja mahtu. Muus

osas olid kulud (riigilõiv) põhjendatud ja moodustasid kokku 420 eurot (riigilõiv 300 eurot +

õigusabikulud 120 eurot). Tulenevalt menetluskulude jaotusest mõistis kohus kostjalt hageja

kasuks välja kulude hüvitise 336,71 eurot. Kostjal tuli tasuda menetluskuludelt viivist alates

otsuses jõustumisest kuni nõude täitmiseni seadusjärgses määras.

Hageja apellatsioonkaebus

6. Hageja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata

hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viivise lepingus kokkulepitud

intressimääras, jättis menetluskulud hageja kanda ja vähendas hageja menetluskulusid. Hageja

palus uue otsusega rahuldada sissenõutavaks muutunud viivisenõue täies ulatuses, jätta kõik

menetluskulud kostja kanda ja mõista need välja täies ulatuses kostjalt. Apellatsioonimenetluse

kulud palus hageja jätta kostja kanda.

Tarbijakrediidilepingu puhul oli võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis oli

lepingus kokkulepitud intressimäär. Kui tarbijakrediidilepingus oli kokku lepitud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loeti viivise määraks lepinguline

intressimäär. Viivise nõudmine 39,73% aastas polnud vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1 ja VÕS 113

lg 1. Samuti ei esinenud muid asjaolusid, mis viitaks sellise kokkuleppe tühisusele või

vastuolule hea usu põhimõttega. Viivisekokkulepe oli eraldi läbi räägitud ja tegemist polnud

tüüptingimusega.

Kohus oleks pidanud rahuldama hagi täies ulatuses ja sellest tulenevalt jätma kõik kulud kostja

kanda. Menetluskulude kindlaksmääramisel ületas maakohus diskretsioonipiire, kuna kohus ei

hinnanud ega võtnud arvesse kõiki menetluses hageja poolt tehtud toiminguid. Hageja

õigusabile kulunud aeg (4 tundi) oli vajalik ja põhjendatud.

Vastustaja seisukoht

7. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

Ringkonnakohtu seisukoht

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus

TsMS § 657 lg-ga 2 osaliselt rahuldada, maakohtu otsus tuleb apellatsioonkaebuse piire

arvestades vaidlustatud osas tühistada ning asi tuleb tühistatud osas saata samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab

maakohtu otsust vaid sissenõutavaks muutunud viivsenõude ja menetluskulude jaotuse ning

kindlaksmääramise osas. Muus osas (põhinõue, intress ja sissenõudmiskulud) ei ole maakohtu

otsust vaidlustatud. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise

kohustust ja eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, jättes viivisenõude osaliselt rahuldamata.

Hageja nõudis kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist 719,64 eurot perioodi eest 09.11.2020-

15.10.2021. Hagiavalduse kohaselt lähtus hageja viivise arvestamisel laenulepingus

kokkulepitud intressimäärast 39,73% aastas. Hageja nõudis edasiulatuvat viivist seadusjärgses

määras. Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt, mõistes hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus põhjendas

seda sellega, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära

rohkem kui kolm korda, mistõttu on tegemist tarbijat ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise

tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades

põhjendamatult tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1, mis viis

selleni, et kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud

viivisemäära. Selle käigus rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust

(TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes hageja viivisenõuet osaliselt rahuldamata ja jättes

käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta

ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Samuti ei ole

maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause

kohaldamist, mistõttu nende sätete kohaldamata jätmise põhjused ei ole jälgitavad.

10. Hagiavaldusest nähtub, et laenulepingu näol oli tegemist tarbijakrediidilepinguga.

Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 kohaselt krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Sellele, et hageja nõuded tulenevad tarbijakrediidilepingust, viitavad hagiavalduses tehtud

põhjendused (sh põhjendused laenulepingus kokkulepitud intressimääraga võrdses määras

viivise nõudmise kohta). Seda kinnitavad ka hagiavaldusele lisatud laenuleping ja selle

üldtingimused. Laenulepingu poolteks olid füüsilisest isikust kostja ja majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev äriühing. Ka maakohus lähtus vaidlustatud otsust tehes eeldusest, et

laenuleping oli sõlmitud tarbijaga.

Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415

lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt

ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.

Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses

täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS

§ 113 lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Riigikohus selgitas, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse

põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis

peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS

§ 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga

ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled

näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuivõrd laenuandja loovutas nõuded

hagejale, siis on hagejal õigus nõuda viivist laenulepingus kokkulepitud määras. Vastupidisel

juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam

intressimäär.

Praegusel juhul oli laenulepingus kokkulepitud intressimääras 39,73% aastas. Seega oli

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb

lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus ei ole viidanud

vaidlustatud otsuses ka sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda laenulepingus sisalduva

intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei ole maakohus tuvastanud,

et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud

ülempiiri.

Kuna praegusel juhul on hagist ja selle lisadest nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga,

mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud

intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le

1 ja lg 3 p-le 5 ega ka Riigikohtu seisukohtadele viivise määra piiramise kohta tsiviilasjades nr

3-2-1-66-05 (p 24) ja nr 3-2-1-25-16 (p 13) tehtud lahendites. Viidatud asjades ei olnud tegemist

tarbijakrediidilepingutega ning nende puhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras.

Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär

kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle

suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat)

viivisemäära.

11. Maakohtu eksimused viivisenõude osaliselt rahuldamata jätmisel annavad aluse

vaidlustatud otsuse selles osas tühistada. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, siis ei saa

ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb

tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja maakohtule

uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt (TsMS § 651 lg 1).

12. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude

jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

Arvestades, et maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti jaotada menetluskulud ja määrata

kindlaks nende rahaline suurus, ei käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel

hageja apellatsioonkaebuse väiteid menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kuna ringkonnakohus ei tee tühistatud osas

uus otsust ning ei analüüsi hageja väiteid menetluskulude kohta.

13. Kohus toimetab käesoleva otsuse kostjale kätte avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)