2-20-17752/41 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.04.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-17752

Tsiviilasi

X hagi osaühingu Y vastu saamata jäänud töötasu

saamiseks

C hagi osaühingu Y vastu saamata jäänud töötasu

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.10.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik ning

kaebuse hind

osaühingu Y 03.11.2021 apellatsioonkaebus, hind X hagi

osas 2 162,07 eurot ja C osas 1 641,16 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad X (isikukood XXXXXXXXXX) ja C (isikukood

XXXXXXXXX), esindaja Roman Maksimenko

Kostja osaühing Y (registrikood XXXXXXX), esindajad

Marko Jaani ja Kerstin Rjabov

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 04.10.2021 otsuse resolutsioon muutmata, arvestades

käesoleva otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.

4. Välja mõista OÜ-lt Y X kasuks apellatsioonmenetluses menetluskulude hüvitis

280 eurot.

5. Välja mõista OÜ-lt Y C kasuks apellatsioonmenetluses menetluskulude hüvitis

120 eurot.

6. Jätta rahuldamata kostja vastuväide kohtu tegevusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja I) ja C (hageja II) esitasid 15.08.2020 Tööinspektsiooni juures tegutsevale

töövaidluskomisjonile ühisavalduse osaühingu Y (kostja, tööandja) vastu saamata töötasu

nõuetes (töövaidlusasi nr 4-1/2185/20). Hageja I palus kostjalt välja mõista 6 007,04 eurot ja

hageja II 4 368,77 еurоt. Töövaidluskomisjon rahuldas 11.11.2020 otsusega hagejate avaldused

osaliselt ja mõistis kostjalt välja töötasu hageja I kasuks 2 162,07 eurot (bruto) ja hageja II

kasuks 1 641,16 eurot (bruto).

2. Kostja töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud ja esitas 01.12.2020 Harju Maakohtule

taotluse töövaidluse läbivaatamiseks hagimenetluses töötajate avalduste rahuldatud osas.

3. Hagejad esitasid 18.01.2021 hagi, milles hageja I palus kostjalt välja mõista saamata jäänud

töötasu 3 887,27 eurot ja hageja II 3 466,74 eurot. Maakohus võttis 26.01.2021 määrusega

hagejate nõuded menetlusse. 31.03.2021 jättis maakohus läbi vaatamata hageja I nõude 2162,07

nõuet ületavas summas ja hageja II nõude 1641,16 eurot ületavas summas. Seega maakohtu

menetlusse jäid hageja I nõue 2 162,07 eurot (brutos) ja hageja II nõue 1 641,16 eurot (brutos).

4. Hagejad põhjendasid oma nõudeid järgmiste asjaolude ja väidetega:

− hageja I ja kostja sõlmisid 10.10.2019 suuliselt tähtajatu töölepingu, mille kohaselt asus

hageja I tööle lillemüüjana Tallinnas XXX asuvas lillekioskis. Hageja I sai tööandjalt

töötasu brutos järgmiselt: 2019 oktoobri eest 410,88 eurot, 2019 novembri eest

269,64 eurot, 2019 detsembri eest 243,96 eurot (kokku 924,48 eurot).

− hageja II ja kostja sõlmisid 13.11.2019 suulise tähtajatu töölepingu, mille kohaselt

hageja II asus tööle lillemüüjana Tallinnas XXX asuvas lillekioskis. Hageja II sai

kostjalt töötasu brutos järgmiselt: 2019 novembri eest 250,38 eurot, 2019 detsembri eest

243,96 eurot (kokku 494,34 eurot).

− 01.02.2020 palus kostja kirjutada hagejatel avaldused töölepingu lõpetamiseks ja jätkata

edasi töötamist lepinguta. Kostja vormistas 01.02.2020 kostjatega kirjalikult

töölepingud. Hagejad töötasid kuni 02.04.2020.

Hagejate tööülesandeks oli lillede müük XXX lillekioskis iga päev kell 9.00-21. Hagejad pidid

omavahel jaotama aja, millal kumbki töötab. Hagejate väitel lepiti töötasuks kokku 5 eurot

tunnis. N

Tööaja graafikud koostas W ja selle kohasel töötas:

1) hageja I 2019 oktoobris 264 tundi, novembris 216 tundi, detsembris 216 tundi, 2020

jaanuaris 216 tundi, veebruaris 216 tundi ja 2020 märtsis 216 tundi. Kuna tööandja

maksis hagejale I töötasu brutos kokku 924,48 eurot, siis oli kostjal maksmata hagejale I

töötasu 3 887,27 eurot (4 811,75 – 924,48), sest Eesti Statistikaameti andmete alusel oli

müüjate keskmine töötasu Harju maakonnas 2019. aastal 812 eurot kuus ja 2020. aasta

esimeses kvartalis 855 eurot kuus. Tasu 5 eurot tunnis oli sarnane keskmise müüja

töötasuga vaidlusalusel perioodil.

2) hageja II 2019 novembris 190 tundi, detsembris 190 tundi, 2020 jaanuaris 190 tundi,

veebruaris 190 tundi ning märtsis 190 tundi. Kuna tööandja maksis hagejale II töötasu

kokku 494,34 eurot, siis oli kostjal maksmata hagejale II töötasu 3 466,74 eurot

(3 961,08 – 494,34), sest Eesti Statistikaameti andmete alusel oli müüjate keskmine

töötasu Harju maakonnas 2019. aastal 812 eurot kuus ja 2020. aasta esimeses kvartalis

855 eurot kuus. Ka töötasu suuruses 5 eurot tunnis oli sarnane keskmise müüja

töötasuga vaidlusalusel perioodil.

Kostja vastuväited

5. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagejate nõuded rahuldamata ning menetluskulud

hagejate kanda. Kostja tunnistas töövaidluskomisjonis hageja I jaanuarikuu 2020 töötasu nõuet

netosummas 19,18 eurot (s.o brutosummas 24,84 eurot) ja hageja II nõuet jaanuarikuu 2020

töötasu nõuet netosummas 19,18 eurot (s.o brutosummas 24,84 eurot). Nimetatud summad olid

hagejatele tasutud.

Hagejad ei tõendanud töölepingu kestvust, töötasu suurust, töötundide arvu ega saamata jäänud

töötasude nõuete suurust. Mõlema töötajaga sõlmiti suuline tööleping, mille kohaselt oli töötasu

suuruseks miinimum töötasu tunnis, st kokkulepitud töötasu 2019 oli tunnitasu alammääras

3,21 eurot ning alates 01.01.2020 3,48 eurot. Hagejad töötasid vastavalt kokkuleppele osalise

tööajaga. Poolte töösuhted lõppesid 02.02.2020 (01.02.2020 töötasid hagejad veel). Peale

nimetatud kuupäeva polnud hagejatel õigus kostjalt töötasu saada. 2020 jaanuari töötasu maksis

kostja sularahas. Hagejad viibisid ajavahemikus 31.12.2019 -07.01.2020 puhkusereisil ja

kõnealusel ajal tööd ei teinud.

W ja kostja vahel ei olnud kunagi sõlmitud töölepingut ega muud võlaõiguslikku lepingut,

mistõttu ei saanud tema ütlused ega koostatud hagejate tööaja arvestamise lehed olla tõendiks

käesolevas menetluses.

Maakohtu otsus

6. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja perioodil 10.10.2019–

01.02.2021 saamata jäänud töötasu katteks 2 162,07 eurot (brutos) ja hageja II kasuks perioodil

13.11.2019–01.02.2021 saamata jäänud töötasu katteks 1 641,16 eurot (brutos). Menetluskulud

jäid kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja I kasuks menetluskulude hüvitise 800 eurot ja

hageja II kasuks 460 eurot ning kohustas kostjat tasuma menetluskuludelt viivist seaduses

ettenähtud ulatuses ja määras.

Maakohus lahendas hagi töölepinguseaduse (edaspidi TLS) § 28 lg 2 p 2, § 29 lg 2, § 4 lg 2, §

5 lg 1 p 5, § 115 ja § 117 alusel (Riigikohtu 20.05.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908 ja

11.01.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05 ning 299 SE seletuskiri, lk-d 31-32). Kohus leidis,

et juhul, kui tööandja ei tõenda töötasu suurust, oli töötasuks sarnase töö eest sarnastel

asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Sarnase töö eest tavaliselt makstava tasu suurust oli võimalik

tõendada Statistikaameti andmetega.

Käesoleval juhul esineski olukord, kus kummagi poole väited töötasu suurusest polnud

tõendatud. Kostja poolt hagejate palgateatistel märgitud minimaalne tunnitasu suurus ei tõenda,

et kokku oli lepitud palga suuruseks miinimum tunnitasu määr ning seda sõltumata sellest, et

hagejad olid osadele palgateatistele ka alla kirjutanud ning olid tööandja juures töötamise ajal

leppinud tööandja poolt makstud töötasu suurusega. Kostja tööandjana kirjutas ilmselt

palgateatisele töötasu suuruseks summa, mis temale sobis, sest kirjalikku töölepingut ta

töötajatega ei vormistatud. Ka kostjale raamatupidamisteenust osutanud Z kirjalikku

kinnituskirja ei saanud käsitleda veenva tõendina selle kohta, et hagejatega lepiti kokku töötasu

miinimum tunnitasu suuruses. Nimetatud tõendid olid vastuolus hagejate endi väidetega töötasu

suurusest ja tunnistaja W ütlustega, kelle sõnul lepiti kokku hoopis hagejate töötasu suuruseks

miinimumpalk + 10% kassast, kui hagejad koos töötasid, ning 5% kassast, kui nad üksi või

pühade ajal töötasid.

Eeltoodust tulenevalt tuli hagejate palga suuruse kindlaksmääramisel juhinduda Statistikaameti

andmetest keskmise müüjate palga suuruse kohta vaidlusalusel perioodil. Statistikaameti

andmetel oli jaekaubanduses täistööajaga töötaja keskmine brutopalk 2019 IV kvartalis

6,36 eurot tunnis ja 2020 I kvartalis 6,43 eurot tunnis.

Asjaolu, et hagejad ei töötanud osalise töökoormusega, nagu väidab kostja, oli tõendatud

sellega, et hagejad pidid töötama lillekioskis iga päev kell 9.00 kuni 21.00 ehk 12 tundi päevas,

k.a. laupäevad ja pühapäevad, kuid võisid ise otsustada kumb kioskis parasjagu tööl on. Selle

üle vaidlus puudus. Seega töötas kumbki hageja igal nädalal 42 tundi (12 x 7 : 2) ehk 2 tundi

rohkem kui eeldatav täistööaeg TLS § 43 lg 1 järgi. Põhjendatud oli jagada tööaeg hagejate

vahel võrdselt, sest tunnistaja W poolt koostatud nn tööaja arvestuse tabeleid kohtuotsuse

tegemisel tõendina arvestada ei saanud, kuna kostja väidetel ei olnud W kostja juures kunagi

töötanud ega ka tööandjalt ülesannet saanud hagejate tööaja üle arvestust pidada. Pealegi olid

W andmed osaliselt valed ja puudulikud.

Töösuhte lõppemise ajaks tuli lugeda 01.02.2020, sest mõlemad hagejad esitasid tööandjale

avalduse töösuhte lõpetamiseks alates nimetatud kuupäevast. Hagejate väited, et nad töötasid

tegelikult edasi kuni 02.04.2020 olid tõendamata ning vastuolus tunnistaja W ütlustega, kelle

väidetel töötasid hagejad, kas 14. veebruarini või 8. märtsini.

5. Eeltoodu alusel oli hagejal õigus saada töötasu 4 363,26 eurot:

− 2019 oktoobris 132 (22 tööpäeva x 6 töötundi) töötunni eest 839,52 eurot (132 x 6,36

/2019 IV kvartalis jaekaubanduses töötava isiku keskmine tunnitasu);

− 2019 novembris 180 (30 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 1144,80 eurot (180 x 6,36);

− 2019 detsembris 186 (31 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 1182,96 eurot (186 x 6,36);

− 2020 jaanuaris 186 (31 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 1195,98 eurot (186 x 6,43

/2020 I kvartalis jaekaubanduses töötava isiku keskmine tunnitasu).

Kuna tööandja oli hagejale I maksnud töötasu kokku kogu töötatud perioodi eest 924,48 eurot

(2020 jaanuaris väidetavalt sularahas makstud töötasu kohus ei arvestanud, sest kassa

väljamineku orderil puudus allkiri raha saamise kohta hageja I poolt), siis oleks hagejal I õigus

saada töötasu kogu töötatud perioodi eest 3 438,78 eurot (4363,26 – 924,48). Kuivõrd kohtu

menetluses oli hageja I nõue 2 162,07 euro saamiseks, siis sai hagi rahuldada vaid selles

ulatuses (TsMS § 439).

6. Hagejal II oli õigus saada töötasu 3 065,82 eurot:

− 2019 novembris 108 (18 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 686,88 eurot (108 x 6,36

/2019 IV kvartalis jaekaubanduses töötava isiku keskmine tunnitasu);

− 2019 detsembris 186 (31 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 1 182,96 eurot (186 x 6,36);

− 2020 jaanuaris 186 (31 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 1 195,98 eurot (186 x 6,43

/2020 I kvartalis jaekaubanduses töötava isiku keskmine tunnitasu).

Kuna tööandja maksis hagejale II töötasu kokku kogu töötatud perioodi eest 494,34 eurot (2020

jaanuaris väidetavalt sularahas makstud töötasu kohus ei arvestanud, sest kassa väljamineku

orderil puudus allkiri raha saamise kohta), siis oleks hagejal II õigus saada töötasu kogu

töötatud perioodi eest kokku 2 571,48 eurot (3065,82 – 494,34). Kuivõrd kohtu menetluses oli

hageja II nõue 1 641,16 euro saamiseks, siis sai kohus kostjalt välja mõista vaid selle summa

(TsMS § 439).

Apellatsioonkaebus

7. Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtusse või

alternatiivselt teha uus otsus, millega jätta hagejate nõuded kostja vastu rahuldamata ja

menetluskulud hagejate kanda.

Maakohus hindas ebaõigesti kostja esitatud tõendeid, mis kinnitasid hagejate töötasu ja

töötundide suurust. Hagejad kinnitasid palgalipikutel allkirjaga nende tunnitasu suurust.

Palgateatised olid kooskõlas väljamaksetega ning tõendasid hagejate poolt töötatud töötunde

ning kokkulepitud töötasu suurust. Töötasu suurust tõendas ka Z kinnituskiri. Maakohus ei

põhjendanud, miks nimetatud tõendid polnud veenvad. Kohtuotsus polnud nõuetekohaselt

põhjendatud ja see oli ka vastuoluline osas, milles maakohus hindas tunnistaja W ütlusi. Kohus

ei põhjendanud mh, miks ta ei arvestanud kostja väiteid, et hagejad olid väljaspool Eestit

puhkusreisil ajavahemikus 31.12.2019 -07.01.2020. Sellel ajal ei saanud hagejad tööd teha.

Vaatamata sellele arvestas maakohus nimetatud perioodi hagejate tööaja sisse.

Lisaks jättis maakohus menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel põhjendamatult

kõrvale kostja väited (osalisel läbivaatamisel pidi kulud jääma hagejate kanda ja

töövaidluskomisjoni kulud olid tõendatud vaid osaliselt).

Vastustajate seisukoht

8. Hagejad palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

resolutsiooni muutmiseks. Ringkonnakohus muudab osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657

lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

TsMS § 652 lg p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

10. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja I asus 10.10.2019 ja hageja II

13.11.2019 kostja juurde tööle lillemüüjatena Tallinnas XXX lillekioski suuliselt sõlmitud

töölepingute alusel. Hagejad ei vaidlustanud maakohtu otsuses tuvastatut, et nende töölepingud

lõppesid 01.02.2020.

11. Pooltel on jätkuvalt vaidlus selle üle, milline oli nende kokkulepe töötasu kohta. Hagejate

väitel oli kostjaga kokkulepe, et nende töötasu arvestatakse tehtud töötundide järgi ja suuliselt

oli kostjaga kokku lepitud töötasus 5 eurot tund. Kostja väitel oli hagejatega kokku lepitud

tunnitasu alamääras 2019 aastal 3,21 eurot ja 2020 3,48 eurot tund ning hagejad töötasid

kokkuleppel osalise tööajaga.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kostja on kaebuses korranud maakohtu menetluses

esitatud seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust

olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust

apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele

veelkord vastata, vaid nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt.

13. Üldreeglina on hagimenetlus põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte

esitatust (vt Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 14 ja selles viidatud

lahendid). TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus

oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Eelminetatud üldreeglist on praeguse vaidluse eripäraks, et hagejad on töösuhte nõrgem pool,

kelledel on võrreldes kostjaga väiksem tõendamiskoormus (vt Riigikohtu 27.02.2012 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12 ja selles osundatud lahendid). Apellatsioonkaebuse väited,

mille kohaselt peavad hagejad kandma suuremat tõendamiskohustust, ei ole põhjendatud ega

õige. Töötasu kokkuleppe kirjalik vormistamine ja dokumenteerimiskohustus oli kostja

ülesanne, mille on kostja jätnud täies ulatuses täitmata. Kirjaliku töölepingu vormistamata

jätmise tagajärgede riski kannab tööandja, st vaidluse korral ei ole tööandjal võimalik

töötajatele makstava töötasu suurust, töötatud töötundide arvu, jaanuarikuus 2020 väidetavalt

sularahas tasu maksmist tõendada.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt hagejatele lepingu

järgi makstava töötasu kokkulepet ei suudetud kohtus tõendada. Kostja väited ja

raamatupidamisteenust osutanud Z kinnituskiri ei ole veenvad tõendid, kuivõrd hagejad sellise

kokkuleppe sõlmimist eitavad. Töötasu kujunemise kohta arvestuse pidamine oli tööandja

kohustus ja seega ei saa arvestada ka maakohtu istungil ülekuulatud tunnistaja W ütlustega,

kuivõrd tegemist oli isikuga, kes ei töötanud kostja juures ja kes ei olnud saanud kostjalt

tööülesannet hagejate tööaja üle arvestust pidada. Kostja väide, et töötasu suuruseks oli kokku

lepitud miinimumtunnitasu, osutus ebaõigeks, kuivõrd kostjal endal tuli töövaidlust arutades

tunnistada, et ta hagejatele 2020 jaanuaris töötasu makstes tunnitasu alammäära muutusega

polnud arvestanud. Seega saab nõustuda maakohtu järeldusega, et töötajate palgateatistele oli

märgitud summa, mis tööandjale hetkel sobis (otsuse p 23). Sellist kokkulepet ei saa lugeda

tuvastatuks kostja tõendite alusel, kui hagejate väitel lepiti kokku kõrgemas tunnitasu määras.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praeguse vaidluse lahendamisel tuli lugeda

töötasu suuruseks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu (TLS § 29 lg 2).

Riigikohus on selgitanud, et suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud

tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu

peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja.

Eeltoodust tulenevalt, kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada

ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama

tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad (Riigikohtu

11.01.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2020

otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908, p 16 jj). Sarnase töö eest tavaliselt makstava tasu suurust on

võimalik tõendada nt Statistikaameti andmetega.

16. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti arvestanud Statistikaameti andmetega ja

ringkonnakohus ei korda selles osas kohtuotsuse põhjendusi (TsMS § 654 lg 6).

17. Maakohus luges põhjendatult tõendatuks, et kostja on jätnud teatud ulatuses hagejatele

töötasu maksmata. Kostja on tasunud hagejale I vaidlusalusel perioodil 924,48 eurot ja

hagejale II 494,34 eurot. Maakohus jättis arvestamata hagejatele väidetavalt sularahas 2020

jaanuaris tasutud rahasummaga, kuivõrd kassa väljamineku orderil puudus töötaja allkiri raha

saamise kohta. Hagejad kassast raha saamist eitasid ja kostja oma väidet ei tõendada ei suutnud.

Samas on ekslik apellandi väide, mille kohaselt palgateatisele allkirja andmist saab tõlgendada

tasu ja töötundide arvestusega nõustumusega.

18. Nõustuda tuleb kostja apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt kohus arvestas tööaja

sisse hagejate puhkusel viibimise aja 31.12.2019-7.01.2020, so 8 päeva. Samas ei too nimetatud

eksimus kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Maakohtu arvestuse kohaselt oli hagejal I õigus

töötasule peale talle juba makstud tasu 3 438,78 eurot ja hagejal II 2 571,48 eurot. Neid

summasid tuleb vähendada 308,22 (38,16+270,06) võrra oleks hagejal I õigus töötasule

3130,56 eurot ja hagejal II 2263,26 eurot. Maakohus oli seotud hagi piiridega (TsMS § 439) ja

kohus rahuldas hageja I nõude 2 162,07 eurot (brutos) ja hageja II 1 641,16 eurot (brutos).

Seega maakohtu otsuse muutmiseks apellatsioonkaebus alust ei anna.

19. Kostja on vaidlustanud menetluskulude jaotuse põhjusel, et puudus põhjendus, miks jäid

kostja kanda hagide osalise läbivaatamata jätmisega seotud menetluskulud. Ringkonnakohus

leiab, et kaebus ei anna alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust, arvestades praeguse

menetluse kulgu maakohtus. Maakohus tegi osade nõuete läbi vaatamata jätmise otsustuse enne

sisulise menetluse algust, st kostjal nendega seoses olulisi kulusid ei tekkinud ja hagejate kulud

ei olnud samade nõuete võrra suuremad.

20. Kostja on vaidlustanud maakohtus väljamõistetud menetluskulude suurust, pidades

töövaidluskomisjonis õigusabi kulu tõendatuks 180 euro ulatuses, kuid kohus mõistis kostjal

hagejate kasuks välja töövaidluskomisjonis ostutatud õigusabi kuluna 360 eurot. Kostja tõi

maakohtu ette asjaolud, et kliendi konsulteerimine 3 tunni ulatuses oli kontrollimatu ega polnud

põhjendatud. Samuti tõi kostja maakohtu ette asjaolu, et hagejate esindaja polnud avaldust

töövaidluskomisjonile koostanud ega allkirjastanud, mõistõttu oli tegemist asjakohatu ja

tõendamata ajakuluga. Maakohus pole põhjendanud, et miks ta kostja eelnimetatud väidetega

ei nõustunud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsiooniväited menetluskulude kindlaksmääramise kohta

edukad. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul,

kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohus kontrollib kulude põhjendatust ja

vajalikkust sõltumata vastuväidete esitamisest. Praegusel juhul kontrollis maakohus esindaja

toiminguid ja neile kulunud aega ning vähendas menetluskulude suurust.

Hagejate 08.02.2021 menetluskulude nimekirjast nähtub, et töövaidluskomisjonis kantud kulud

olid järgmised: konsultatsioon (2 tundi, 180 eurot), töövaidluskomisjonile avalduse koostamine

(3 tundi, 270 eurot) ja osalemine istungil (2 tundi, 180 eurot). Kokku 630 eurot. Maakohus

pidas põhjendatuks kulusid töövaidluskomisjonis 360 eurot (4 tunni eest). Kuigi maakohus ei

märkinud, milliste toimingute eest kulusid välja mõistis, siis saab eeldada, et maakohus ei

mõistnud välja kulusid avalduse koostamise eest (3 tundi, 270 eurot) lähtudes tööandja

vastuväidetest menetluskuludele. Ringkonnakohtu hinnangul pidas maakohus õigustatult

hagejate kulusid töövaidluskomisjonis 360 euro ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks.

Menetluskulude väljamõistmisel otsustab maakohus tõendite esitamise vajaduse (TsMS § 176

lg 6). Kliendi konsulteerimine 10.01.2021 (1 tund, 90 eurot) toimus peale töövaidluskomisjoni

11.11.2020 otsuse tegemist ja enne hagiavalduse koostamist (hagi esitatud 18.01.2021). Selles

osas ei ole kostja viide korrektne, et töövaidluskomisjonis oli konsulteerimisekulu kokk 3 tundi

(tegelikkuses oli 2 tundi). Maakohtus hagimenetluste kulude suurust kostja ei vaidlustanud ning

ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas (st 10.01.2021 ajakulu 1 tund) ei kontrolli.

21. Kostja palus rahuldada tema vastuväide kohtu tegevusele ning rahuldada apellandi taotlus

kuulata vande all üle kostja juhatuse liige Ä. Ringkonnakohus jääb 17.03.2022 määruses toodud

põhjenduste juurde.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

22. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja

kanda.

TsMS § 174 lg 3 alusel määrab kohus kindlaks hagejate menetluskulud rahaliselt. Hagejate kulu

moodustas 700 eurot 7 tunni eest tasumääraga 100 eurot tunnis järgmiste toimingute eest:

kohtuotsusega tutvumine (1 tund, 100 eurot), kaebusega tutvumine (2 tundi, 200 eurot),

konsultatsioon kliendiga (1 tund, 100 eurot) ja vastuse koostamine (3 tundi, 300 eurot). Hagejad

palusid välja mõista hageja I kasuks 500 eurot ja hageja II kasuks 200 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et hagejate esindaja toiminguid vastavad menetluse käigule. Samas,

arvestades otsuse, kaebuse ja vastuse sisu (apellatsioonimenetluses samad väited, mis

maakohtuski) ning asja keerukust ei ole toimingutele kulunud aeg täis ulatuses põhjendatud.

Tasumäär on kooskõlas kohtupraktikaga ja asja keerukusega. Põhjendatud ajakulu on kokku

4 tundi tasumääraga 100 eurot tunnis, st 400 eurot. Arvestades hagide proportsiooni, siis tuleb

hageja I kasuks välja mõista 280 eurot ja hageja II kasuks 120 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)