2-20-12987/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.04.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-12987

Tsiviilasi

X (X) hagi Y (Y) vastu võla saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.01.2022 (otsuses ekslikult 2021) otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Y 14.02.2022 apellatsioonkaebus, hind 11 344,97 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

Vjatšeslav Santašev

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Roman

Maksimenko

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 12.01.2022 (otsuse sissejuhatuses trükiviga 2021) otsus

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 07.09.2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu võla 10 000 euro,

intressi 700 eurot ja viivise 644,97 eurot saamiseks (kokku 11 344,97 eurot). Hageja täpsustas

hagi 23.09.2020 ja 04.10.2020. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt oli kostja ettevõtte SCRAP IRON OÜ ainuomanik. Hageja sõlmis

kostja ettevõttega 12.08.2019 lepingu nr 12-08/19, millega nähti ette ujuvdoki “SONJA”

tükeldamine vanarauaks. Ujuvdokk pukseeriti Soomest Loksa sadamasse, kus toimuski selle

tükeldamine vanarauaks. Tükeldamistöid juhtis SCRAP IRON OÜ juhatuse liige C. Tööde

teostamise ajal ei jätkunud ettevõttel raha tükeldamistöid teostavatele töötajatele (keevitajatele)

palga maksmiseks. Kostja teavitas hagejat raha puudumisest ja palus hagejalt laenu, et ta saaks

oma töötajatele töötasu välja maksta. Hageja jaoks oli kostja palve üllatav, kuna hageja oli

tasunud kostjale õigeaegselt kõik arved. Hageja andis 09.09.2019 kostjale 10 000 eurot

ettevõtte töötajatele töötasu maksmiseks. Kostja võttis nimetatud rahasumma hagejalt vastu

ning kohustus tagastama hagejale 10 700 eurot hiljemalt 09.10.2019. Kostja kinnitas oma

allkirjaga raha saamist. Kostja oma kohustusi ei täitnud ja raha ei tagastanud. Kuivõrd kostja

oli rahalise kohustuse täitmisega viivituses, siis nõudis hageja kostjalt viivist 7% aastas perioodi

10.10.2019-10.09.2020 eest.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja polnud hagejalt laenu võtnud. Võlakiri ei saanud olla nõude aluseks, kuna see polnud

kostja poolt lõplikult vormistatud, vaid hageja kirjutas (täiendas) võlakirja nagu oleks kostja

hagejalt raha saanud.

Kostja andis võlakirja teise isiku (Q) jaoks ning raha oli kavas võtta kostja isiklikeks

vajadusteks. Kuna laenu tingimused kostjat ei rahuldanud (liiga suur tasu laenu eest), keeldus

ta tehingust. Sel põhjusel ei kirjutanud kostja võlakirja teksti lõpuni (võlakirjas ei olnud

märgitud raha laenuks andva isiku nime ega võlakirja kirjutamise kohta ja kuupäeva). Pärast

tehingust keeldumist toimus kostja ja Q vahel terav vestlus ning kostja unustas võlakirja ja

kaotas selle. Hiljem sattus võlakiri kostja teadmata hageja kätte. Hageja polnud selle võlakirja

alusel kostjalt raha nõudnud oktoobrist 2019 maini 2020.

Lisaks ei sõlminud hageja lepingut nr 12-08/19. Lepingu poolteks olid aktsiaselts

AMARANTEST (juhatuse liige X) ja SCRAP IRON OÜ (juhatuse liige C). Selle täitmise

käigus pidi aktsiaselts AMARANTEST 10.09.2019 maksma SCRAP IRON OÜ-le

28 000 eurot. Kostja hinnangul puudus loogika laenata raha võlausaldaja firma vajadusteks

hagejalt, kes oli võlgniku firma nõukogu liige. Hageja mõtles nõude välja.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks 11 344,97 eurot (põhivõlgnevus

10 000 eurot, intressi 700 euro ja viivise 644,97 eurot). Menetluskulud jäid kostja kanda, kuid

kohus neid rahaliselt kindlaks ei määranud.

Hageja nõudis kostjalt kohustuse täitmist. Hageja ja kostja poolt 09.09.2019 allkirjatatud

dokumendi näol oli tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Sellise võlatunnistuse eesmärgiks

polnud luua uut kohustust, vaid sellega võlgnik kinnitas olemasolevat kohustust ning loobus

võimalikest vastuväidetest võlale (VÕS § 396 lg-d 1 ja 2). Seega pidi võlgnik tõendama, et

tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud.

Kostja peamine vastuväide seisnes selles, et võlakirjas polnud märgitud, et kostja oleks hagejalt

laenu saanud, samuti polnud võlakirja vormistamise kohta ja kuupäeva märgitud. Kostja ei

teadnud, kuidas tema poolt vormistatud võlakiri oli sattunud hageja kätte.

Kohus tuvastas, et võlakirjas kostja kinnitas, et ta sai töötasude maksmiseks 10 000 eurot ja

kohustus tagastama 09.09.2019-09.10.2019 perioodi eest 10 700 eurot. Kostja ei vaielnud

vastu, et võlakirja eelnimetatud tekst oli tema poolt kirjutatud ja selle teksti all oli tema allkiri.

Kostja poolt kirjutatud tekst oli paberilehe ülemises servas ja selle all oli hageja omakäeliselt

kinnitanud 10 000 euro välja maksmist. Vaidlust polnud, et teksti all oli hageja allkiri ja

kuupäevaks 09.09.2019.

Kohus ei pidanud usaldusväärseks kostja väidet, et ta koostas nimetatud võlakirja seoses

sellega, et ta kavatses laenu võtta Q-lt isiklikeks vajadusteks, sest võlakirjast seda ei nähtunud.

Võlakirjas kinnitas kostja, et ta sai laenu palkade väljamaksmiseks. Kohtule esitatud aktsiaseltsi

AMARANTEST (esindas juhatuse liige X) ja SCRAP IRON OÜ (esindaja juhatuse liige C)

vahel 12.08.2019 sõlmitud töövõtulepingu kohaselt oli SCRAP IRON OÜ kohustatud teostama

ujuvdoki “SONJA” demonteerimistöid Loksa sadamas, kai nr 3 juures. Äriregistri väljavõttest

nähtuvalt oli kostja SCRAP IRON OÜ osanik ja hageja oli aktsiaselts AMARANTEST juhatuse

liige ja aktsionär. Seega olid hagejaga ja kostjaga seotud äriühingud antud perioodil

lepingulistes suhetes.

Eeltoodust tulenevalt pidas kohus eluliselt usutavaks hageja selgitust, et kuna SCRAP IRON

OÜ-l ei jätkunud raha tükeldamistöid tegevatele töötajatele (keevitajatele) palga maksmiseks,

soovis kostja selleks hagejalt laenu saada. Kohtule esitatud võlakirjaga ja hageja vande all antud

ütlusega luges kohus tõendatuks, et hageja laenas kostjale 10 000 eurot ja kostja sai nimetatud

summa sularahas hagejalt 09.10.2019 hageja kabinetis aadressil Kopli 27, Tallinn. Kohus ei

pidanud usutavaks kostja väidet, et kuna ta keeldus tehingust Q-ga, unustas ta võlakirja ja kaotas

selle ära. Ükski mõistlikult käituv isik, kes allkirjastas võlakirja selle kohta, et ta sai

10 000 eurot, ei jäta seda vedelema selliselt, et kolmandad isikud saaksid seda tema vastu ära

kasutada. Kuna kostja oli SCRAP IRON OÜ osanik, siis oli ta ettevõtluses tegutsev isik, kes

peab aru saama, millist õiguslikku tähendust omab tema poolt allkirjastatud dokument raha

saamise kohta.

Ebausutavad ja tõendamata olid kostja väited, et ta soovis laenu saada hoopis Q-lt isiklikeks

vajadusteks, kuivõrd kostja polnud selle kohta ühtegi tõendit esitanud. Kohus ei pidanud

usaldusväärseks ka kostja vande all antud ütlusi, kuna need olid vastuolus teiste tõenditega ja

olid esitatud kohtu hinnangul eesmärgil vabaneda tekkinud kohustusest. Seega tuli kostjal

tagastada hagejale kokkulepitud summa 10 700 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2, § 82, §

76, § 100, § 101 lg 2, § 108 lg 1, § 397 lg-te 1 ja 2 ja § 94 alusel. Kuivõrd kostja oli võlgnevuse

tagastamisega viivituses, siis tuli kostjal tasuda hagejale viivist VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1

ja § 94 lg 1 alusel.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus, millega jätta hagi rahuldamata või

alternatiivselt saata asi tagasi uueks lahendamiseks. Kostja palus jätta menetluskulud hageja

kanda. Kohus hindas tõendeid vääralt ja selle tulemusel jõudis ebaõigele järeldusele, et hagi

kuulub rahuldamisele.

Kohus hindas ebaõigesti võlakirja sisu. Sellest pidi selgelt tulenema, kellelt kostja võttis raha

vastu, st millisele konkreetsele isikule oli suunatud kostja tahteavaldus raha saamiseks.

Võlakirja alusel ei saanud seda tuvastada. Sellisel juhul tuli kohaldada TsÜS § 75 lg 2, mille

kohaselt tahteavaldust, mis ei ole tehtud kindlale isikule, tuleb tõlgendada vastavalt

tahteavalduse tegija tahtele. Kostja selgitas, et tema tahteavaldus oli suunatud Q-le.

Lisaks tuli teha kindlaks võlakirjal kirjete järjekord. Võlgnik pidi kirjutama, et ta tunnistab

võlgnevust ja väljamakse korda. Praegusel juhul polnud välja selgitatud, mis põhjusel hageja

kirjutas võlakirja alla oma teksti raha väljastamise kohta. Kui hageja oleks tegelikkuses kostjale

raha andnud, siis vähemalt lehe ülalservas pidi hageja konkreetselt kirjutama, kelle ja kui palju

ta raha andis. Selle kirje all oleks pidanud kostja kirjutama, et sai raha. Kuid praegusel juhul oli

kõik vastupidi. Selleks, et anda võltsitud dokumendile legitiimsust, kirjutas hageja juurde, et

tema andis raha välja. Pooled pidid vormistama ka raha üleandmise-vastuvõtmise akti. Hageja

ei esitanud sellist tõendit. Hageja kirje all (raha üleandmise kohta) pidi olema ka kostja allkiri,

mis tõendaks raha saamist.

Kohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited selle kohta, et hageja ei nõudnud raha aasta jooksul

ja esitas nõude vaid siis, kui kostja ise esitas hageja vastu nõude 15 000 euro väljamõistmiseks.

Hageja polnud nõudnud raha maksmist ega andnud kostjale mõistlikku tähtaega kohustuse

täitmiseks, mis veel kord tõendas, et mingit laenulepingut poolte vahel ei eksisteerinud. Esitatut

arvestades oli ilmne, et selle võlakirja alusel ei saanud tuvastada kostja kohustust hageja ees,

sest võlakiri polnud suunatud konkreetsele isikule.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei

rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme

õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub

esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vaidlustatud

otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

TsMS § 652 lg p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kostja on kaebuses korranud maakohtu menetluses

esitatud seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust

olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust

apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele

veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud

ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Ringkonnakohus ei pea

võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud

asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kaebust lahendades

maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse

tühistamiseks.

9. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt

Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 14 ja selles viidatud lahendid).

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte allkirjastatud dokument oli nende poolt

esiletoodud asjaoludel deklaratiivne võlatunnistus. Puudus vaidlus, et võlakirja ülalosa teksti,

et kostja sai 10 000 eurot 09.09.2019, mille kohustus tagasi maksma 09.10.2019, ja allkirja

kirjutas kostja ning võlakirja allosa kinnituse, et raha 10 000 eurot on välja antud, kirjutas ja

allkirjastas hageja (tlk 11).

Maakohus jagas õigesti poolte tõendamiskoormise, arvestades seejuures Riigikohtu täpsustatud

praktikaga (Riigikohtu 03.06.2021 otsus tsiviilasja nr 2-19-5601, p 16.4 jj). Hagimenetluses

otsustavad pooled ise, milliste tõenditega nad oma väiteid tõendavad ning kohus lahendab hagi

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2).

10. Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme, on arvestanud hagi

lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid ning hinnanud kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232

lg-tega 1 ja 2. Lisaks kirjalike tõendite uurimisele kuulas maakohus pooled üle vande all.

Hageja ütluste ja võlakirjaga luges kohus tõendatuks, et hageja laenas kostjale 10 000 eurot.

Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks kostja vande alla antud ütlused ei olnud veenvad,

kuna olid vastuolus ülejäänud asjas olevate tõenditega. Kostja väited, et ta kavates võtta laenu

Q-lt, kuid tingimused ei rahuldanud teda ja ta loobus sellest ning unustas hiljem võlakirja, ei

olnud maakohtu jaoks ega ole ka ringkonnakohtu jaoks usutavad. Kostjat esindas menetluses

õigusteadmistega esindaja, kes nõustus 09.12.2021 istungil eelmenetluse lõpetama, kuivõrd

täiendusi ei olnud (tlk 82 p). Maakohtupoolne menetluse rikkumine puudub, kuivõrd asja

sisulisel arutamisel oli kostja esindaja ettepanek kohtule, et Q võiks ära kuulata (tlk 83 p)

esitatud hilinenult. Kostja esindaja ka ise möönis, et võiks viidata ainult sellele, mida kostja

räägib, millega kostja võttis endale riski, et ta vastuväited hagi ei pruugi olla piisavalt tõendatud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või

teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Kohus on otsuse

põhjendustes märkinud tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti tõendid, millele

on järeldused rajatud. Apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei nõudnud raha tagasi aasta

jooksul, ei ole asja lahendamise seisukohalt määrav, kuivõrd nõue pole aegunud.

11. Kuigi kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada kogu maakohtu otsus, ei sisalda kaebus

ühtki motiivi viivise ebaõige arvestuse kohta. Seega ringkonnakohus, olles seotud

apellatsioonkaebuses toodud väidetega, viivise õigsust omal initsiatiivil ei kontrolli, vaid

nõustub maakohtu otsusega selles osas.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

13. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda ka

ringkonnakohus vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)