2-21-14586/14 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Kädi Sacik-Korn

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.04.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-14586

Tsiviilasi

XXX võlgnevuse ja viivise nõue OÜ TREVIS EHITUS

vastu

Tsiviilasja hind

79 007,74 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja läbivaatamine

Hageja: XXX (reg.kood xxxx, xxxx), lepinguline esindaja:

vandeadvokaat

Vladimir

Sadekov

(e-post:

menetlus@sadekov.ee)

Kostja: OÜ TREVIS EHITUS (reg.kood 10639631,

Juhtme 27-1, 10112 Peetri alevik, Rae vald), lepinguline

esindaja: Kristel Kangilaski (e-post: menetlus@themis.ee)

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON:

1. Jätta XXX hagiavaldus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud XXX (reg.kood xxxx) kanda.

3. Määrata kindlaks, et OÜ-le TREVIS EHITUS hüvitatavate menetluskulude

rahaline suurus on 480 eurot.

4. Välja mõista XXX menetluskulud 480 eurot OÜ TREVIS EHITUS kasuks.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb XXX tasuda menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras OÜ TREVIS

EHITUS kasuks.

6. Asendada Harju Maakohtu 19.04.2022 otsuses tsiviilasjas 2-21-14586 XXX nimi

tähemärkidega „XXX“ ja mitte avalikustada tema registrikoodi ega aadressi.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

2

Seaduses

sätestatud

alustel

võib

menetlusosaline

taotleda

riigipoolset

menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. XXX (edaspidi hageja või XXX) esitas 16.09.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse OÜ

Trevis Ehitus (edaspidi kostja või Trevis Ehitus) vastu võlgnevuse ja viivise nõude.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja järgmised rendilepingud:

-

03.05.2020 sõlmiti leping nr LK-03.05, 03.09.2020 leping nr VK-03/09, 04.09.2020 leping

VK-04/09, millede alusel esitati arve nr 2009020;

-

unirent sl. OÜ lepingu alusel esitati arve nr 2009145;

-

07.09.2020 leping nr LK-07.09, 10.09.2020 leping nr LK-10.09, 14.09.2020 leping nr LK-

14.09, 21.09.2020 leping nr VP-21.09, 22.09.2020 leping nr VP-22.09, 23.09.2020 leping nr

SI-23/09, 24.09.2020 leping nr AA-24/09, 25.09.2020 leping nr SI-25/09, 26.09.2020 leping

nr AA-26/09, 28.09.2020 leping nr SI-28/09, 28.09.2020 leping nr AA-28/09, 30.09.2020

leping nr SI-30/09, 30.09.2020 leping nr AA-30/09, 11.09.2020 leping nr VK-11/09,

14.09.2020 leping nr VK-14/09, 15.09.2020 leping nr VK-15/09, 22.09.2020 leping nr VK-

22/09, 23.09.2020 leping nr VK-23/09, 29.09.2020 leping nr VK-29/09, 16.09.2020 leping

nr BV-16/09, 17.09.2020 leping nr BV-17/09, 25.09.2020 leping nr BV-25/09-02,

16.09.2020 leping nr GS-19/09 ja 25.09.2020 leping nr GS-25/09, 28.09.2020 leping Xxxx,

millede alusel on esitatud arve nr 2009158;

-

30.09.2020 leping nr AA-30/09-02, 01.10.2020 leping nr SI-1/10, 02.10.2020 leping nr AA-

02/10, 03.10.2020 leping nr AP-03/10, 07.10.2020 leping nr LK-07.10, 08.10.2020 leping nr

AK-8/10-1, 14.10.2020 leping nr VP-14.10, 01.10.2020 leping nr VK-01/10, 05.10.2020

leping nr GS-05/10, 05.10.2020 leping nr BV-5/10, 06.10.2020 leping nr GS-06/10,

08.10.2020 leping nr BV-8/10-02, millede alusel esitati arve nr 2010194.

Koos ehitustehnika kasutusele andmisega vedas hageja objekti aadressile Varsa tee 16/2 (Liikva

küla, Harku vald) killustikku ja täiteliiva. Kostja väljastas 23.03.2021 dokumendi, milles kostja

tunnistas võlgnevust summas 39 503,87 eurot, s.o kogu esitatud arvete ulatuses. Kuivõrd kostja

ei ole võlgnevust likvideerinud, nõuab hageja võla tasumist täies mahus koos lisanduvate

viivistega. Hageja on vähendanud viiviseid mõistliku piirini ning ei nõua kostjalt viivist, mis

ületab põhinõuet. Hageja palub rahuldada hagi ja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus

summas 39 503,87 eurot ja põhivõlgnevuse täitmisega viivitamisest tingitud viivitusintress 39

503,87 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Samuti taotles hageja jõustunud

kohtuotsuses hageja nime initsiaalide või tähemärgiga asendamist ning hageja isikukoodi,

sünniaega, registrikoodi ega aadressil mitte avalikustamist.

Hageja asus seisukohas kostja vastusele seisukohale, et hageja üksnes soovitas kostjale nende

poolt välja pakutud juristi, kuid see ei tähenda, et kostja ei võinud professionaalse õigusabi

saamiseks pöörduda pädeva õigusbüroo poole, kes oleks aidanud hagi koostamiseks. Kostja

garanteeris 39 507,87 eurot tasumist, kinnitades ühtlasi arvete kogusummat ja nõustus seega ka

viivisemääraga. Samuti ei ole viivisemäär vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet. Hageja ei

ole küsinud viivist põhinõuet ületavas osas.

Lõplikes seisukohtades asus hageja seisukohale, et kui kostja peab garantiikirja kehtivaks, siis

garantii andjaks on kolmas isik, s.o A. T. ning nõuded pöörduvad isiklikult tema vastu. Hageja

märkis, et hageja ei ole garantiikirja allkirjastanud. Hageja nõue muutus sissenõutavaks, viivise

määr on kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, mistõttu tuleks hagiavaldus rahuldada

3

täies ulatuses ja menetluskulude tuleks jätta täies mahus kostja kanda. Hageja menetluskulud on

kokku 3 037,50 eurot, millest õigusabiteenus on 1 837,50 eurot ja hagiavalduselt tasutud riigilõiv

1 200 eurot. Hageja taotleb menetluskuludelt viivise väljamõistmist seaduse sätestatud ulatuses.

Kostja vastuväited

2. Kostja ei võta hagi õigeks ja vaidleb sellele vastu. Kostja hinnangul ei ole hageja nõue

muutunud sissenõutavaks. Kostjal tekkis hageja ees võlgnevus, kuid T OÜ, kellega sõlmitud

töövõtulepingu raames kostja hagejalt saadud ehitustehnikat kasutas, jättis kostja ees omapoolsed

kohustused täitmata. Seetõttu ei olnud kostjal võimalik enda kohustusi hageja ees täita. Hageja

oli tekkinud olukorras teadlik ning soovis kostjat aidata T OÜ-lt võlgnevuse sissenõudmisel

(lubas leida juristis, kes aitaks esitada nõude). Hageja nõustus, et kostja võib täita kohustuse siis

kui T OÜ on täitnud lepingulised kohustused kostja ees. See tähendab, et pooled leppisid kokku

uues maksetähtajas. Kuna T OÜ ei ole kostja ees oma kohustust täitnud, ei ole hageja nõue

sissenõutavaks muutunud.

Alternatiivselt leidis kostja, et juhul, kui kohus peab tuvastama, et hageja nõue on muutunud

sissenõutavaks, on hageja viivise nõue vastuolu hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõttega on

vastuolus olukord, kus hageja on soostunud ootama kostja kohustuse täitmisega hageja ees

kuniks kostja nõue T OÜ vastu rahuldatakse, jättes mulje, et viivist ei nõuta, kuid esitab siis

üllatuslikult ning vastuolus varasema kokkuleppega viivise nõude põhinõudega võrdses ulatuses.

Samuti märkis kostja, et hageja viivise arestustus ei ole hagiavalduses välja toodud, vaid on

üksnes viidanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-le 1. Hagiavalduse lisas 7 on hageja

märkinud, et arvestab viivist 0,05% päevas, kuid hageja arvestus ei vasta märgitud

viivisemäärale. Juhul, kui hageja arvestas viivist 0,5% päevas, siis kostja ei ole vastavas osas

nõude aluseks olevaid lepinguid allkirjastanud. Rendilepingud on allkirjastatud A. E.i poolt,

kellel puudus volitus sellise viivisemääraga rendilepingute allkirjastamiseks. Hagiavalduse

Lisana 2 esitatud arve osas ei ole pooled lepingut sõlminud ja seetõttu ei ole arvel märgitud viivis

0,5% kostjale siduv. Ühtlasi leidis kostja, et viivise määr 0,5% päevas ei ole mõistlik ega

kooskõlas heade kommetega, viidates Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16. Kostja

taotleb viivise vähendamist 0-ni.

Lõplikes seisukohades kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et garantii andjaks on A. T. ning

nõuded pöörduvad isiklikult tema vastu, sest tõendina esitatud garantiikirja puhul ei ole tegemist

garantiiga VÕS § 155 mõttes. Hagiavalduse Lisana 5 esitatud garantiikirja kohaselt on garantii

andjaks kostja juriidilise isikuna, mitte kostja juhatuse liige. A. T. kostja juhatuse liikmena ei ole

soovinud tagada kostja kohustuse täitmist hageja ees. Poolte vahel ei ole lepingueelsetes

läbirääkimistes kordagi olnud teemaks, et kostja juhatuse liige garanteeriks kostja kohustuse

täitmist ning seda kinnitab ka hageja käitumine peale lepingu sõlmimist. Hageja on teinud

sellekohase kompromissettepaneku 17.02.2022, kuid kui hageja oleks varasemalt selliselt

garantiikirja sisu tõlgendanud, puuduks vajadus täiendavalt käenduses kokku leppida. Kostja

viitas sellele, et garantiikirja koostas ja edastas kostjale 23.03.2021 hageja, mistõttu nõustus

hageja ka garantiikirjaga ise seda allkirjastamata, et kohustuse täitmise tähtaeg on sõltuvuses T

OÜ kohustuse täitmisega kostja ees. Hageja on eksitanud kostjat ning sellest tulenevalt viibis

nõude esitamine T OÜ vastu, sest hageja soovitatud juristi kirjast tuleneb, et pärast hagejaga

arutamist ning kui kostja soovib, siis tegeleb väljapakutud jurist esmalt T OÜ-lt võlgnevuse

väljanõudmisega. Kostja majanduslikku seisu arvestades tähendaks viivise nõude väljamõistmine

kostja pankrotti, mistõttu taotleb kostja viivise vähendamist 0-ni. Kostja menetluskulud on 720

euro suuruse summas, millelt kostja nõuab samuti viivist seaduses sätestatud ulatuses alates

lahendi jõustumisest.

4

Kohtuotsuse põhjendused

3. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega

ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb jätta

rahuldamata.

4. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et:

*

Hageja ja kostja olid lepingulises suhtes, mille sisuks oli ehitustehnika kasutusele

andmine koos killustiku ja täiteliiva veoga (tlk 5, 5pöördel, 7, 7 pöördel, 9 – 10, 12 – 38,

50 – 59pöördel).

*

Hageja esitas kostjale ehitustehnika kasutamise ning killustiku ja täiteliiva veo eest arved

kogusummas 39 503,87 eurot (tlk 6, 8, 11, 45).

*

kostja ei ole kohustust täitnud;

*

23.03.2021 allkirjastas kostja dokumendi pealkirjaga „Garantiikiri“, milles tunnistas

võlgnevust ja p 2.1 kohaselt garanteeris kostja hagejale, et lepingute alusel maksmisele

kuuluvate summade tasumise kohe, kui T OÜ tasub kostjale võlgnevuse ning hagejale

väljamakstavaks summaks on 39 503,87 eurot (tlk 41).

*

hageja dokumenti pealkirjaga „Granantikiri“ ei allkirjastanud.

*

hageja soovis kostjat aidata juristi leidmisel, kes aitaks kostjal T OÜ võlgnevusega

tegeleda.

Pooled vaidlevad selle üle, kas:

*

hageja nõue on muutunud sissenõutavaks.

*

lepinguga lepingutes märgitud viivisemäära 0,5% päevas on kehtiv.

5. TsMS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest ning hagimenetluse pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Kohustuse täitmisele suunatud nõude eeldusteks on 1) poolte vahel oli kehtiv võlasuhe, 2) kostja

rikkus lepingut, 3) kohustuse rikkumine ei ole vabandatav, 4) kohustus on muutunud

sissenõutavaks. Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et poolte vahel oli kehtiv võlasuhe, kostja

rikkus kohustust ning rikkumine ei olnud vabandatav, siis puudub vajadus hinnata lepingu

sõlmimise ja hagejapoolse täitmisega seotud asjaolusid. Kuna pooled vaidlevad selle üle, kas

hageja nõue kostja vastu on muutunud sissenõutavaks, võtab kohus esmalt seisukoha nõude

sissenõutavaks muutumise kohta ning alles seejärel, kui hageja nõue on muutunud

sissenõutavaks, analüüsib viivise määraga seonduvat.

6. Kostja on märkinud, et A. E. puudus volitus allkirjastada lepinguid, mis sisaldasid viivise

0,5% päevas kokkulepet ning hagiavalduse lisa 2 esitatud arve osas ei ole pooled lepingut

sõlminud (tlk 70), on kostja tunnistanud, et võlgneb kostjale 39 503,87 eurot, mistõttu on kostja

seega tunnistanud hageja esitatud arveid. Vastavalt hagiavaldusele lisatud arvetele kohustus

kostja tasuma hagejale ehitusrendi kasutamise ja täiteliiva ning killustiku veo eest 07.10.2020

(tlk 6), 31.10.2020 (tlk 8), 31.10.2020 (tlk 11) ja 30.11.2020 (tlk 45). Arvetel kajastatud

maksetähtajad on hageja võtnud aluseks ka viivise arvestamisel (tlk 39).

Kuigi arvetel on konkreetsed maksetähtajad välja toodud, esitas kostja asja materjalide juurde e-

kirja (tlk 72). E-kirjast nähtub, et hageja on saatnud kostjale 23.03.2021 järgmise sisuga e-kirja

„Tere, Saadan garantiikirja. Palun lugege ja allkirjastatud.“ (tlk 72). Sellele on 08.04.2021 kostja

juhatuse liige vastanud „Saadan tagasi“. Seega on hageja saatnud kostjale dokumendi pealkirjaga

„Garantiikiri“, mille on hageja ise hagiavalduse lisana 5 tõendina esitanud (tlk 41). Kohus

nõustub kostjaga selles, et antud dokumendi näol ei ole tegemist garantiiga VÕS § 155

tähenduses. Garantii väljaandmise eesmärk on üldjuhul soov tagada selle kaudu kolmandast

isikust võlgniku poolt teatava kohustuse täitmise võlausaldajale, kelle kasuks garantii välja

antakse ning kes saab kasutada sellest tulenevaid õigusi. Seega VÕS § 155 lg 1 tähenduses on

garantii andjaks kolmandast isikust majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, kes võtab

5

lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist

tuleneva kohustuse ning võlausaldaja nõustumust garantiiga eeldatakse (VÕS § 155 lg 2). Asjas

tõendina esitatud dokumendist, mille allkirjastas kostja, kuid mitte hageja, nähtub, et garantii

andjaks on kostja ise. Seega ei ole tegemist garantiikirjaga VÕS § 155 tähenduses.

7. Hageja seisukohad dokumendi kehtivusele on vastuolulised. Ühest küljest tugineb hageja

dokumendis kostja võlgnevuse tunnistamisele, sh viivisemäära 0,5% tunnistamisele, pidades

dokumenti kehtivaks. Teisest küljest aga väidab, et „Garantiikiri“ ei ole hageja poolt

allkirjastatud. Kuigi pooled tõesti ei vaidle selle üle, et „Garantiikiri“ on hageja poolt

allkirjastamata, on selle koostanud ja saatnud kostjale allkirjastamiseks just hageja ise (tlk 72),

millest võib järeldada, et hageja väljendab koostatud dokumendis „Garantiikiri“ oma tahet ning

hageja on soovinud ennast sellega õiguslikult siduda. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 138 lg-st 1 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus, ei saa

hageja üksnes valikuliselt, s.o osas, mis tema positsiooni toetab, tugineda. Leping sõlmitakse

pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud

kokkuleppe (VÕS § 8 lg 1). Dokumendi koostamise ja kostjale saatmisega esitas hageja

omapoolse

pakkumuse

sellesisulise

lepingu

sõlmimiseks

ning

kostja,

dokumendi

allkirjastamisega, andis lepingu sõlmimiseks nõusoleku. Seega on kohtu hinnangul pooled

sõlminud lepingu pealkirjaga „Granatiikiri“ hoolimata sellest, et hageja dokumenti veel eraldi ei

allkirjastanud. Seega tuleb välja selgitada ühelt poolt hageja tahe sellekohase dokumendi

koostamisel sellele vastava sisu andmise teel ja teiselt poolt kostja tahe selle dokumendi

allkirjastamisel.

8. Riigikohus on 28.10.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-17756 ja 28.01.2021 otsuses

tsiviilasjas nr 2-17-19494 selgitanud, et seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes

kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse

kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-

s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4

kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel

VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega (vt Riigikohtu 20. mai

2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908/47, p 13)..

„Garantiikirja“ p-s 1.1. kinnitavad pooled, et on sõlminud lepingud, mis on samas punktis

loetletud ja mis on ühtlasi käesoleva hagiavalduse aluseks ja punktis 1.2 kinnitavad pooled, et

hageja on nende lepingute alusel esitanud arved, mis on samuti käesoleva hagiavalduse aluseks.

Punktis 1.3 kinnitab kostja, et aktsepteerib punktis 1.2. nimetatud arveid ja hageja on täitnud kõik

kohustused vastavalt lepingutele. Punktis 2.1 garanteerib kostja hagejale lepingute alusel

maksmisele kuuluvate summade tasumise kohe kui teenuse tellija, T OÜ, tasub võlgnevuse

kostja ees. Kostja poolt hagejale väljamakstava summa suurus on 39 503,87 eurot.

„Garantiikirja“ p-des 1.1. – 1.3. võivad sõltuvalt poolte tahtest lepingu sõlmimisel vastata

deklaratiivsele võlatunnistusele VÕS § 30 mõttes. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping,

millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või

millega tunnustatakse kohustuse olemasolu. Riigikohus on korduvalt selgitanud (vt RKTsKO

06.05.2015 nr 3-2-1-25-15, 03.06.2021 nr 2-19-5601, p 16.2), et juhul, kui lepingus sisaldub

deklaratiivne võlatunnistus, ei saa selle eesmärgiks ja tulemuseks olla uue kohustuse loomine,

vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest

vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse

võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama,

et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi

hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte

tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust.

6

Tuginedes asjas esitatud hageja väidetele ning seejuures „Garantiikirjas“ kostja viidatud nõude

tunnustamisele, saab järeldada, et hageja hinnangul ei võta kostja dokumendi allkirjastamisega

iseseisvat kohustust, vaid kinnitab lepingute alusel tekkinud kohustust. Kostja ei ole lepingute

alusel tekkinud kohustust eitanud. Seega vastab selles osas esitatud dokument deklaratiivse

võlatunnistuse sisule.

9. Järgnevalt tuleb anda hinnang „Garantiikirja“ p-s 2.1. sisule. Kostja on tõlgendanud

punkti 2.1. selliselt, et pooled leppisid kokku hagiavalduse aluseks olevate arvete maksetähtaja

edasilükkamises seniks kuni kostja nõue T OÜ vastu rahuldatakse (tlk 69pöördel, p 2.8).

Hoolimata sellele, et kostja on sellisele tõlgendusele vastuses hagile tuginenud, ei ole kostja

omapoolset seisukohta „Granatiikirja“ p 2.1 sisu osas esitanud. Hageja on üksnes korduvalt

selgitanud oma tahet seoses sooviga aidata kostjal juristi leida, mis ei ole hagejalt õiguslikult aga

siduv.

TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt

tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui

tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb

tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda amadel

asjaoludel mõistma pidi. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt TsÜS § lg-tes 1 ja 2 sätestatut

kohaldatakse ka isiku muu õigusliku tähendusega teo tõlgendamisel. VÕS § 29 lg 4 järgi kui

lepingupoolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

Lähtudes „Garantiikirja“ punkti 2.1. sõnastusest nõustub kohus kostjaga, et lepingupooltega

sarnane mõistlik isik mõistab samadel asjaoludel, et kostja kohustub tasuma võlgnetava summa

kohe kui T OÜ tasub võlgnevuse kostja ees. See tähendab, et nimetatud punktis reguleeritakse,

millal peab kostja oma kohustuse täitma. See tähendab, et õiguslikud tagajärjed tekivad

tingimuse saabumisel, s.o kohe pärast T OÜ nõude täitmist kostjale. TsÜS § 102 lg 1 kohaselt on

tehing tingimuslik, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega. Sama paragrahvi

lõike 2 järgi on tehing edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike

tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust (edasilükkav tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see

saabub või ei saabu.

Võttes arvesse, et hageja ise on sellekohase punkti „Garantiikirja“ lisanud (kusjuures kostja on

eelnevalt saatnud hagejale 07.03.2021 e-kirja lingiga tasumata arvetele (tlk 72pöördel), mis

tähendab, et hagejal oli võimalus hinnata kostja poolt T OÜ vastu esitatava nõude perspektiivi),

on järelikult hageja soovinud muuta poolte vahel varasemalt kokkulepitud kohustuse täitmise

tähtaega, viies selle vastavusse T OÜ kohustuse täitmisega. Juhul, kui lähtuda hageja väidetest, et

kostja kohustus täitma kohustuse arvetel märgitud tähtaegadeks, jääb „Garantiikirja“ punkti 2.1.

eesmärk ebaselgeks ja õiguslikult sisutühjaks. See tähendab, et miks peaks kostja garanteerima

kohustuse täitmise kohe kui T OÜ oma kohustuse kostja ees täidab, kui hagejal tekkis kohustus

tasuda juba 07.10.2020 (tlk 6), 31.10.2020 (tlk 8), 31.10.2020 (tlk 11) ja 30.11.2020 (tlk 45) ning

„Garantiikirja“ saatmise ajal 23.03.2021 oli hageja nõue muutunud juba sissenõutavaks.

Tõlgendust, et kohustus tuli täita erinevalt arvetel märgitud tähtaegadest, kinnitab ka hageja

väljapakutud juristi e-kiri, milles viimane kirjutab, et „Peale pikka aja mõtlemist ja arutamist

XXXiga, jõudsime järelduse et kui soovite siis mina tegelen kõigepealt T võlgnevusega.“ (tlk

73). Kohus lisab, et kuigi kohus nõustub hagejaga, et hagejat ei saa süüdistada T OÜ vastu nõude

esitamisega viivitamises ning kohtu hinnangul on kostjale juristi leidmine mittetäielik kohustus

VÕS § 4 tähenduses, ei ole hageja oma käitumisega kuidagi mõista andnud, et kostja peaks oma

kohustuse täitma arvetel märgitud tähtajaks ning hageja arvestab võlgnetavatelt summadelt juba

viivist.

Tuginedes eeltoodule ning võttes arvesse, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes

käituma heas usu põhimõttest lähtuvalt, on hageja avaldanud oma tahet siduda ennast õiguslikult

selliselt, et hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist kohe kui T OÜ on kohustuse kostja

7

ees täitnud. Hageja ei ole tõendanud, et T OÜ oleks kohustuse kostja ees täitnud, mistõttu puudus

hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist, kuna see ei olnud hagi esitamise ajaks ega ka

menetluse ajal muutunud sissenõutavaks.

Kuna kohus asub seisukohale, et hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, puudub vajadus

võtta seisukoht nõudelt arvestatud viivisemäära osas.

Menetluskulud

10. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Võttes arvesse, et kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja

kanda.

Kostja esitas 22.03.2022 menetluskulude nimekirja, paludes kostjalt välja mõista esindustasu 720

eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja esindaja toimingud ja tasu järgmine:

• Hagiavalduse ja lisadega tutvumine, kliendi positsiooni väljaselgitamine, esialgse

hagivastuse koostamine 1,5 tunni eest 180 eurot;

• kompromissläbirääkimised 0,5 tunni eest 60 eurot;

• Täiendava hagivastuse koostamine 1,5 tunni eest 180 eurot;

• Kostja 28.01.2022 ja 16.03.2022 menetlusdokumentidega tutvumine, vastuse ja lõplike

seisukohtade koostamine, kliendi positsiooni väljaselgitamine 1,5 tunni eest 180 eurot;

• Kohtu kirjadega tutvumine, teated kliendile 0,25 tunni eest 30 eurot.

• Menetluskulude nimekirja koostamine 0,25 tunni eest 30 eurot.

• Hageja menetluskulude nimekirjale vastuväite koostamine 0,5 tunni eest 60 eurot

Kostja ei ole hageja menetluskulude nimekirjale vastuväiteid esitanud.

Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusastet ja mahtu arvesse võttes on kostja

esindaja osutanud õigusabi mõistlikus ja vajalikus ulatuses, s.o kuue (6) tunni ulatuses.

Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot tund käibemaksuga, ei pea kohus antud juhul

põhjendatuks. Kostja lepinguline esindaja ei ole advokaat. Tallinna Ringkonnakohus on

14.11.2018 otsuse 2-15-10824 punktis 40 leidnud, et mitteadvokaadist lepingulise esindaja puhul

on põhjendatud tunnitasuks 100 eurot käibemaksuga. Eelnevat arvestades loeb kohus lepingulise

esindaja mõistlikuks tunnitasu määraks käesolevas asjas 80 eurot tund käibemaksuta. Seega

määrab kohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 480 eurot käibemaksuta,

s.o 6x80.

Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulud 480 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb

hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja mõista 480 eurot.

TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt kostja taotlusele, et hagejal tuleb tasuda

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Hageja andmete varjamine otsuses

11. Hageja taotles kohtult jõustunud kohtuotsuses tema nime initsiaalide või tähemärgiga

asendamist ning tema isikukoodi, sünniaega ega aadressi mitte avalikustada. TsMS 462 lg 2

sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse jõustunud kohtuotsuses

andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avalikustata tema isikukood, sünniaega,

registrikoodi ega aadressi.

8

Kohus rahuldab hageja taotluse ning määrab, et Harju Maakohtu 19.04.2022 otsuses tsiviilasjas

2-21-14586 tuleb XXX nimi asendada tähemärkidega „XXX“ ja mitte avalikustada tema

registrikoodi ega aadressi.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kädi Sacik-Korn

kohtunik