2-18-13387/80 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.04.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-13387

Tsiviilasi

SORP OÜ (pankrotis) hagi Tricolor ITS OÜ vastu

nõude tunnustamata jätmiseks SORP OÜ (pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16.03.2020 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

SORP

OÜ

(pankrotis)

apellatsioonkaebus,

hind

3 500 eurot

Tricolor ITS OÜ vastuapellatsioonkaebus, hind 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja SORP OÜ (pankrotis, registrikood 12576811),

esindaja advokaat Henrik Kirsimäe

Kostja Tricolor ITS OÜ (registrikood 11344079), esindaja

vandeadvokaat Jüri Leppik

Asja läbivaatamine

25.03.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 16.03.2020 otsuse resolutsioon muutmata osas, milles

maakohus jättis rahuldamata hagi intressinõude 16 685 euro 37 senti tunnustamata

jätmiseks, aga täiendada selles osas otsuse põhjendusi.

2. Tühistada Harju Maakohtu 16.03.2020 otsus menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas. Teha kulude jaotuse kohta uus otsus vastavalt järgnevas

punktile 5.2.

3. Harju Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata

põhinõude 174 000 eurot tunnustamata jätmiseks.

4. Jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja kostja vastuapellatsioonkaebus

rahuldada osaliselt.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Jätta rahuldamata hageja SOPR OÜ (pankrotis, võlgnik) hagi kostja Tricolor

ITS OÜ vastu nõude 190 685 eurot 37 senti tunnustamata jätmiseks. Kostja

Tricolor ITS OÜ nõue summas 190 685 eurot 37 senti jääb võlgniku

pankrotimenetluses tunnustatuks.

5.2. Jätta kõik menetluskulud hageja kanda ja saata asi menetluskulude uuesti

kindlaksmääramiseks tagasi maakohtule.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. SORP OÜ (pankrotis, hageja) esitas 07.09.2018 Harju Maakohtule Tricolor ITS OÜ (kostja)

vastu hagi, milles palus jätta hageja pankrotimenetluses 20.03.2018 võlausaldajate

üldkoosolekul tunnustatud kostja nõue hageja vastu 190 685,37 eurot tunnustamata, kuna see

põhines võltsitud andmetel. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

2. Asjaolude kohaselt kuulutas Harju Maakohus 02.11.2017 välja hageja pankroti. Kostja esitas

21.11.2017 pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles taotles nõude 190 685,37 eurot

tunnustamist. Nõudeavalduse kohaselt tulenes kostja nõue hageja vastu 02.03.2015

laenulepingust. 20.03.2018 hageja võlausaldajate üldkoosolekul tunnustas pankrotihaldur

kostja nõuet 190 685,37 eurot teise järgu nõudena ja sellele vastuväiteid ei esitatud.

Pärast nõuete kaitsmist kontrollis hageja juhatuse liige VP äriühingu raamatupidamist ja tema

kasutuses olevaid raamatupidamise alusdokumente. Selle tulemusel jõudis ta järeldusele, et

kostja esitatud laenuleping võis olla võltsitud, kuna kahe esimese laenulepingu lehekülgedel

puudusid poolte allkirjad ning viimane lehekülg, millisel asusid poolte allkirjad, võis olla

kunstlikult kahele eelmisele lisatud. VP polnud sellist lepingut hageja nimel allkirjastanud.

Seega omandas kostja võltsitud laenulepingu alusel hageja pankrotiasjas nõudeõiguse ilma

õigusliku aluseta.

Hageja juhatuse liige nõudis 04.09.2018 pankrotihaldurilt Lembit Ülperilt uue nõuete kaitsmise

koosoleku läbiviimist, kuid 06.09.2018 jättis pankrotihaldur hageja avalduse rahuldamata.

Kostja väljus käesolevas menetluses pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse piiridest, mis

polnud lubatud ning nõude tunnustamisel ei tohtinud tugineda asjaoludele, mida nõudeavaldus

ei sisaldanud. Hageja ei välistanud, et kostjal võis olla hageja suhtes nõue, mis võis kuuluda

tunnustamisele hageja pankrotimenetluses, kuid see ei saanud tuleneda 02.03.2015

laenulepingust.

Ekspertiisiga tuvastati, et kostja 02.03.2015 dateeringuga laenulepingu dokument polnud

omakäeliselt allkirjastatud originaal. Kostja ei olnud ekspertiisi tulemusi ümber lükanud ega

tõendanud, et vaidlusaluse lepingu allkirjastas VP lepingus näidatud kuupäeval. Asjaolu, et

kostja juhatuse liige osales hageja juhtimises, pidas strateegilisi arutelusid hageja juhatuse

liikmega ja osales konsensuslikult otsuste vastuvõtmisel, viitas sellele, et kostja maksed

hagejale olid muu sihtotstarbelise iseloomuga ning teenisid osaluse omandamisele suunatud

eesmärki. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lg 1 kohaselt tuli majandus- ja kutsetegevuses laenult

maksta intressi. Kuna ülekanded viitasid intressi puudumisele, oli tegemist sihtotstarbelise

sissemaksega ning kostja pidi vastu omandama osaluse. Poolte õigussuhe tuli kvalifitseerida

sisu, mitte vormi järgi, sõltumata sellest, kuidas hageja juhatuse liige raamatupidamises

sissemakseid kajastas. Poolte juhatuse liikmete kokkulepe ei vastanud laenulepingu

legaaldefinitsioonile, sest raha maksmise eesmärk polnud raha tagastamine, vaid selle

kasutamine kostja määratud tarnijatele tasumiseks ning osaluse omandamiseks. Pelgalt

ülekannete selgitusest ei saanud lugeda seda õigussuhet laenusuhteks ega lugeda nõue koos

intressiga tunnustatuks laenulepingu alusel.

Kostja vastuväited hagile

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Laenuleping ei ole võltsitud. Hageja ei toonud välja ühtegi lepingut, mis kattuks nimetatud

laenulepinguga selliselt, et sellelt oleks võimalik võtta kolmas leht kahe esimese lehekülje

juurde nagu hageja väidab. Teiseks, hageja esitas selle väite alles pärast seda, kui sai teadlikuks,

et kostja soovib läbi viia hageja raamatupidamise revisjoni. Hageja ei esitanud nõuete

tunnustamisel pankrotiseaduse (PankrS) § 104 lg 1 kohast vastuväidet. Võlgniku juhatuse liige

pidi olema juba varem teadlik äriühingu kohustustest kostja ees ja sellest tekkinud

maksejõuetusest.

Kostja sai hagejalt krediiti. Laenu anti kostjale algselt laenulepingute alusel, hiljem sõlmiti

krediidiliini leping. Krediiti andis kostja hagejale juba enne krediidiliini lepingu kirjalikku

vormistamist, sest krediidi andmises olid pooled kokku leppinud juba varem, mille alusel

teostas ka kostja hagejale krediidimakseid. Laenu ja krediidi andmine nähtus ka ülekannetes

märgitud makse selgitustest.

Perioodil 01.01.2014–31.12.2017 andis kostja hagejale krediiti kokku 215 500 eurot, millest

hageja tagastas 41 500 eurot. Seega hageja põhivõlgnevus kostja ees oli 174 000 eurot.

Põhinõudelt arvestas kostja intressi 16 685,37 eurot. Hageja 2015. ja 2016. majandusaasta

aruannetest, sh 29.07.2019 tegevusaruandest, nähtus, et hageja käsitles kostja väljastatud

krediiti enda raamatupidamises laenukohustusena ning laenukohustuste summa vastas kostja

väljastatud krediidi ning OÜ Amfiton EWE väljastatud laenu summale. Seega oli pooltel

olemas tahe laenulepingu, täpsemalt krediidiliinilepingu sõlmimiseks, sh oli hagejal tahe

kestvalt krediiti saada ja seda osaliselt tagastada. Hageja tahe krediidiliini lepingu sõlmimiseks

nähtus muuhulgas hageja tegudest.

Nõude tunnustamise aluseks oli asjaolu, et hageja sai erinevate laenulepingute alusel reaalselt

kostjalt krediiti, mille jättis tagastamata. Ühtlasi polnud hageja vaidlustanud krediidi saamise

fakti kostjalt ning ei tõendanud saadud krediidi tagasimaksmist. Seega polnud antud juhul

ilmnenud, et nõude tunnustamine põhines võltsitud andmetel, mistõttu puudub alus PankrS §

106 lg 2 kohaldamiseks.

Kostja ei nõustunud 17.06.2019 ekspertiisiaktis toodud järeldusega, et püstitatud vastandlikest

versioonidest oli tõenäolisem, et vaidlustatud kolmeleheküljeline leping kuupäevaga

02.03.2015 oli monteeritud. 22.07.2015 e-kirjale lisatud manusest nähtus, et kostja juhatuse

liikmele saadeti sisult ja vormilt samasugune lepingu projekt nagu esitati kostja poolt kohtule

ekspertiisi läbiviimiseks. Lepingu Word dokumendis oli olemas kõik kolm lehekülge, mis

lükkasid ümber eksperdi järeldatud tunnused, nagu lepingu kõik leheküljed ei pärineks ühest

algdokumendist. Word dokumendi detailinfost nähtus, et projekt koostati 29.12.2015 ning seda

muutis viimati 30.12.2015 DG. Nimetatud andmed elektroonilises Word dokumendis ei olnud

manipuleeritavad.

Kirjaliku

laenulepingu

allkirjastamine

VP

poolt

oli

tõendatud

ekspertarvamuse p-ga 2.

Asjaolu, et kostja tahe oli väljastada intressivaba laenu vaid juhul, kui konkreetsed tingimused

hageja poolt olid täidetud, ei tähendanud, et tegemist ei oleks laenuga. Kostja suhtes ei

kohaldunud VÕS § 397 lg 1 esimene lause. Kostja puhul polnud tegemist äriühinguga, kelle

majandus- ja kutsetegevuseks oli laenu andmine. Kostja suhtes kohaldus VÕS § 397 lg 1 teine

lause, mille kohaselt muu laenulepingu korral tuli intressi maksta üksnes juhul, kui see oli

kokku lepitud. Intressitasumise kokkuleppe oli tingimuslik ning oli kirjas laenulepingu p-s 1.5.

Kuivõrd hageja majandustegevus polnud kasumis (hageja ei täitnud intressivaba laenu

tingimusi), siis tekkis kostjal õigus vastavalt lepingu p-le 1.5. nõuda hagejalt intresse vastavalt

laenulepingu p-le 1.7. Hageja polnud kostja intressinõuet vaidlustanud. Hageja juhatuse liige

väitis, et laenu andmise ajal oli tegemist intressivaba laenuga, mille osas puudus vaidlus.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja juhatuse liikme kanda ning

mõistis hageja juhatuse liikmelt VP-lt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3 250 eurot.

Maakohus määras 02.03.2015 sõlmitud laenulepingu dokumendiekspertiisi. 04.06.2019 EKEI

ekspertiisiakt nr 19E-DM0012 kajastas, et ekspertide hinnangul ei olnud 02.03.2015

laenuleping käsitsi allkirjastatud originaal, vaid värvilise tooneriga paljundusseadmega saadud

koopia. Samuti leidsid eksperdid, et dokument oli tõenäoliselt monteeritud, kuna esinesid

tunnused, mis viitasid sellele, et lepingu kaks esimest lehekülge pärinesid teisest

algdokumendist

võrreldes

kolmanda

allkirjastatud

leheküljega.

17.06.2019

EKEI

ekspertiisiaktist nr 19E-DK0023 nähtuvalt oli laenulepingu kolmandal leheküljel koopia

aluseks oleva allkirja tõenäoliselt kirjutanud AS ja VP. Kohtul puudus alus kahelda eksperdi

järeldustes dokumendi monteerimise kohta, ning leidis, et see oli ilmselgelt ebausaldusväärne

dokumentaalne tõend ja jättis selle tõendina arvestamata.

Ainuüksi hageja väide, et hageja raamatupidamises polnud vaidlusaluse laenulepingu alusel

raha liikunud, ei muutnud olematuks poolte vahelist laenusuhet. Hageja ei tõendanud muu

võlasuhte olemasolu, millel äriühingute vahelised rahalised maksed baseerusid.

Hageja pankrot kuulutati välja 02.11.2017. Kostja esitas nõudeavalduse tagastamata laenu

190 685,37 eurot tunnustamiseks, lisades laenulepingu ja pangaülekannete väljavõtted.

20.03.2018 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul nõue tunnustati teises rahuldamisjärgus.

Kostja esitatud pangakonto väljavõtetest nähtuvalt kandis kostja hagejale perioodil 20.03.2014–

29.09.2019 üle erinevaid summasid selgitusega intressivaba laen. 2016 ja 2017 toimusid

laenusumma tagastused, märkega laenu tagastamine või intressivabalaenu tagastamine.

Võlgniku 2015. ja 2016. majandusaasta aruannetes olid kajastatud laenukohustused. Samuti tõi

pankrotihaldur esile, et pankrotiavalduse alusel väljakuulutatud pankroti aluseks oli eelkõige

suutmatus täita laenukohustust kostja ees. Hageja avaldas pankrotiavalduses, et põhiliseks

maksejõuetuse põhjuseks oli kostja nõue võlgniku vastu 174 000 eurot, mis muutus

sissenõutavaks 30.09.2017. Hageja ei toonud esile, et tal oleks teisi kohustusi kostja ees.

06.02.2020 istungil andsid laenusuhte osas ütlusi vande all AS ja VP. Ka ütluste andmise käigus

kinnitas VP, et neil oli kostjaga intressivaba laenusuhe majandustegevuse laiendamiseks ning

tagasimakse toimus kostja nõudel. Samuti kinnitas VP asjaolu, et raamatupidamises oli laen

kajastatud. AS kinnitas laenu andmise eesmärki äriühingu tegevuse kiiremaks edendamiseks.

Kohtuistungil kinnitas VP ülekantud laenusumma suurust, kuid leidis, et 02.03.2015

laenulepingul ei olnud õiguslikke tagajärgi. Kuna laenumaksed reaalselt toimusid, osaliselt

hageja neid tagastas, saadud laenu suurust hageja ei vaidlusta ning laenusuhe oli tuvastatud

tõenditega, siis tuli hagi jätta rahuldamata.

Menetluskulud jäid hageja juhatuse liikme VP kanda ja kohus määras kostja menetluskulud

kindlaks rahaliselt. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot oli põhjendatud. Arvestades

tsiviilasja materjale ja vaidluse sisu, pidas maakohus kostja lepingulise esindaja ajakulu 42,17

tundi ülepaisutatuks. Põhjendatud kostja lepingulise esindaja ajakulu oli 25 tundi (s.o 3250

eurot).

Hageja apellatsioonkaebus

5. Hageja palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas vääralt materiaal- ja menetlusõiguse norme,

sh hindas tõendeid ühekülgselt.

Hagi kuulus läbivaatamisele PankrS § 106 lg 2 ja 3 alusel PankrS § 106 lg 1 eeskujul, kus

vaidlustatud nõude esitaja peab põhistama ja tõendama kohtule nõudeavalduses toodud

asjaolude esinemist ehk selle nõude olemasolu. PankrS § 107 täiendab nõude tunnustamise

vaidluse instituuti sellega, et nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes

samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks

nõuete kaitsmise koosolekul.

Hageja vaidlustas kostja nõude põhjendusel, et kostja nõudeavalduses nimetatud nõude aluseks

olev ja esitatud alusdokument oli võltsitud. PankrS § 106 lg-st 3 juhindudes toimub antud

menetluses kostja nõude tunnustamise üle otsustamine kitsalt PankrS §-st 107 tulenevalt

nõudeavalduse märgitud nõude aluste pinnalt.

Maakohus ei mõistnud hagi eset korrektselt ja lahendas asja nõude tunnustamise küsimusest

laiemalt. Maakohus oleks pidanud piirduma ainult küsimuse lahendamisega, kas kostja

nõudeavalduses esitatud nõue põhines võltsitud andmetel. Maakohtul puudus protsessuaalne

pädevus tuvastada, kas kostjal oli hageja suhtes nõue võimalikest muudest nõudeavalduses

märkimata asjaoludest ja õiguslikest alustest tulenevalt.

Maakohus analüüsis ebaõigesti üldiselt, kas kostjal võis olla nõudeõigus muude

(nõudeavalduses kajastamata) asjaolude pinnalt ja muu nõudenormi järgi ja heitis hagejale ette

seda, et hageja ei tõendanud nõude puudumist. Kostja tõendamiskoormus ei hõlmanud antud

asjas mistahes võlasuhte puudumise tõendamist, vaid kostja pidi tõendama nõudeavalduses

märgitud asjaoludel põhinevat võlasuhet.

Kui hagejal oli antud liiki hagis tõendamiskoormus, siis sai see olla konkreetselt kostja poolt

väidetava kirjaliku 02.03.2015 laenulepingul põhineva võlasuhte puudumine. Seda tõendas

hageja dokumendi ekspertiisi tulemustega. Kostja väide oli see, et tal oli nõudeõigus hageja

vastu 190 685,37 eurot kirjalikust 02.03.2015 laenulepingust tulenevalt. Seda polnud kostja

tõendanud. Kostja põhistas maakohtus oma nõuet uute ja muude nõudeavalduses nimetamata

asjaoludega.

Esiteks, kostja viidatud hageja arveldusarvele kostja tehtud sissemaksed algasid juba 2014, ent

kostja tugines 02.03.2015 sõlmitud laenulepingule. Teiseks oli kostja maksete selgitusse

märgitud „intressivaba laen“, kuid kostja tugines oma nõudes 02.03.2015 laenulepingule, sh

p-le 1.7., mille järgi oli intressis kokku lepitud. Kolmandaks, hageja põhiväide oli see, et hageja

ja kostja vahel ei olnud sõlmitud (allkirjastatud) 02.03.2015 laenulepingut ning et kostjal

puudus selle lepingu alusel nõue hageja vastu. Seega oleks maakohus saanud hinnata ainult

seda, kas 02.03.2015 laenulepingust tulenev nõue põhineb võltsitud andmetel.

Maakohus tõlgendas vääralt hageja juhatuse liikme VP vande all antud ütlusi. Ütlustest nähtus

üksnes, et kostja poolt hagejale tehtud ülekanded võeti raamatupidamises arvele laenu

sissemaksetena – mitte midagi enamat, kuna puudusid ütlused selle kohta, et poolte vahel oleks

sõlmitud 02.03.2015 laenuleping, ei kirjalikult ega suuliselt. Kostja seadusliku esindaja AS

vande all antud seletused ei olnud usaldusväärsed, kuna need oli vasturääkivad ning vastuolus

ka eksperdi tuvastatuga.

Kostja vastuapellatsioonkaebus

6. Kostja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis kostja menetluskulud

välja mõistmata ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista hageja juhatuse liikmelt kostja

kasuks välja menetluskulud 5 482,10 eurot. Maakohus rikkus menetlusõigust, jättes

kohtuotsuse hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas täielikult

põhjendamata. Maakohus ei toonud välja ega põhjendanud, milline töö oli maakohtu hinnangul

asja lahendamiseks ebavajalik või ülepaisutatud. Maakohus leidis, et põhjendatud esindaja

ajakulu oli 25 tundi, samas polnud kohus sellise ajakulu kujunemist põhjendanud. Hageja

juhatuse liige ei esitanud sisulisi ja põhjendatud vastuväiteid kostja esindaja kuludele.

Vastustajate seisukohad

7. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata.

Menetluse edasine käik

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.11.2020 otsusega muutmata maakohtu otsuse hagi

rahuldamata jäetud osas ja tühistas kostja menetluskulude 845 euro kindlaks määramata ja

hagejalt väljamõistmata jätmises. Ringkonnakohus mõistis hageja juhatuse liikmelt VP-lt kostja

kasuks välja täiendavalt menetluskulude hüvitist 845 eurot. Hageja juhatuse liikmel tuli kostjale

tasuda

menetluskulude

hüvitist

kokku

5 211,70 eurot

(maakohtus

4 095 eurot

ja

ringkonnakohtus 1 116,70 eurot).

9. Riigikohus tühistas 9.06.2021 otsusega ringkonnakohtu 26.11.2020 otsuse intressinõude

(16 685,37 euro) osas ja menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas ning

saatis asja selles osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Muus osas (põhinõuet

174 000 euro suurust tagastamata laenu puudutavas osas) jäi ringkonnakohtu otsus muutmata.

Riigikohtu otsuse kohaselt ei nähtunud maa- ja ringkonnakohtu otsustest, millistel põhjendustel

oli tunnustatud intressinõuet, kui põhinõude olemasolu oli tuvastatud ilma kirjalikku lepingut

arvestamata. Kuivõrd kohtud jätsid vaidlusaluse lepingu, mis sisaldas ka kokkulepet intressi

tasumise kohta, kui ebausaldusväärse tõendi arvestamata, tuleb asja uuel läbivaatamisel

intressinõude hindamisel esmalt hinnata seda, kas täidetud on PankrS § 106 lg-st 2 tulenev

eeldus ehk kas võlgniku juhatuse liige teadis või pidi teadma enne nõuete kaitsmist või nõuete

kaitsmise ajal asjaoludest, mis andsid alust pidada kirjalikku laenulepingut võltsituks.

Kui ringkonnakohus leiab, et hageja teadis või pidi teadma võltsitusele viitavatest asjaoludest,

aga ei tuginenud neile nõude tunnustamisel, ei ole PankrS § 106 lg 2 alusel hagi rahuldamine

ka intressinõude osas põhjendatud. Kui ringkonnakohus leiab aga, et hageja oma juhatuse

liikme kaudu ei teadnud ega pidanudki nõuete kaitsmise ajal teadma, et kirjalik leping võiks

olla võltsitud, tuleb ringkonnakohtul hinnata sisuliselt, kas intressi osas on kostja nõude

tunnustamine pankrotimenetluses põhjendatud.

10. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel

ja kohaldamisel sama asja uuesti läbi vaatavale kohtule kohustuslikud.

Ringkonnakohtu põhjendused

11. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegu

ei ole enam menetluses hageja nõue kostja tunnustatud nõude 174 000 eurot võlgniku

pankrotimenetluses tunnustamata jätmiseks. Selles osas on kohtuotsus jõustunud (TsMS § 456

lg 4 teine lause).

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks osas, milles maakohus leidis, et intressi osas oli kostja nõude tunnustamine

pankrotimenetluses põhjendatud. Selles osas tuleb vaidlustatud otsus jätta muutmata, kuid

otsuse põhjendusi tuleb täiendada (TsMS § 657 lg 1 p 2 1).

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jaotas hagiga seonduvad menetluskulud,

jättes need hagi esitanud hageja juhatuse liikme kanda ja mõistis temalt need ka välja. Selles

osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsus tühistada, teha uus menetluskulude jaotus,

jättes menetluskulud võlgniku kanda ja saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kostja vastuapellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

12. Hageja apellatsioonkaebuse alusel tuleb praeguses menetluses vastata esmalt küsimisele,

kas kostja intressinõude 16 685 eurot 37 senti tunnustamine võlgniku pankrotimenetluses oli

põhjendatud. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Esmalt võtab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd,

kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

14. Ringkonnakohus märgib, et PankrS §-st 105 tuleneb pankrotimenetluses kehtestatud

õiguskindluse põhimõte, mis võimaldab taasavada vaidlusi kord juba tunnustamist leidnud

nõuete põhjendatuse üle üksnes erandlikel asjaoludel, mh sellel, et nõue põhineb võltsitud

andmetel.

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1. SOPRP OÜ esitas 6.10.2017 maakohtule võlgniku pankrotiavalduse

2. Harju Maakohus rahuldas 2.11.2017 määrusega võlgniku avalduse pankroti

väljakuulutamiseks.

3. Kostja esitas 24.11.2017 võlausaldaja nõudeavalduse, milles tugines 2.03.2015

laenulepingust tulenevale tasumata võlale.

4. 20.03.2018 võlausaldajate üldkoosolekul kostja nõue 190 685 eurot 37 senti tunnustati.

5. 7.09.2018 esitas võlgnik maakohtule hagiavalduse tunnustatud nõude tunnustamata

jätmiseks.

6. 4.06.2019 ekspertarvamuse kohaselt oli laenuleping tõenäoliselt monteeritud, so

lepingu 2 esimest lehekülge pärinevad teisest algdokumendist võrreldes kolmanda

allkirjastatud leheküljega.

15. Hageja esitas maakohtule hagi PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel. Riigikohus on samas asjas

tehtud otsuse p-s 16 juhtinud tähelepanu, et asja uuel läbivaatamisel tuleb intressinõude

hindamisel esmalt kontrollida seda, kas on täidetud PankrS § 106 lg-st 2 tulenev eeldus ehk kas

võlgniku juhatuse liige teadis või pidi teadma enne nõuete kaitsmist või nõuete kaitsmise ajal

asjaoludest, mis andsid alust pidada kirjalikku laenulepingut võltsituks.

16. Asja olevatest tõenditest nähtuvalt esitas võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige VP

06.10.2017 maakohtule võlgniku pankrotiavalduse. Avalduses tugines võlgnik kohustustele

kostja ees ja osaühingu püsivale maksejõuetusele. PankrS § 13 lg 1 kohaselt tuli

pankrotiavalduses võlgnikul oma maksejõuetust põhistada. Selleks tuli osaühingu juhatuse

liikmel kontrollida, kas talle teadaolevatel andmetel oli ühingu majanduslik olukord sedavõrd

halb, et kohus peab määrama ajutise halduri ja võimaluse korral ka välja kuulutama pankroti.

Sellise avalduse esitamisel tuli hagejal tõendada ja maakohtul selle lahendamisel kontrollida,

kas võlgnik oli püsivalt maksejõuetu.

17. Maakohus kuulutas 02.11.2017 määrusega välja võlgniku pankroti ja tuvastas võlgniku

püsiva maksejõuetuse. Maakohtu menetluses kinnitas hageja juhatuse liige laenusumma

suurust, mis oli ka kajastatud laenuna hageja majandusaasta aruannetes. Määruse põhjendustel

pidas võlgnik maksejõuetuse põhjuseks laenuandja poolt tähtajatu laenulepingu ülesütlemist ja

võla sissenõutavaks muutumist 30.09.2017. Hageja ei vaidlustanud eraldi varasemas

kohtumenetluses ka intressinõuet. Ei olnud vaidlust, et laenu andmise ajal oli tegemist

intressivaba laenuga ja et kirjaliku laenulepingu allkirjastamisel räägiti kostja poolt maakohtus

antud ütlustel läbi intressi küsimise õiguse jätmine kostjale (06.02.2020 kohtuistungi protokoll,

lk 6, ajamärk 00:59:39). Intressikokkulepe lisati audiitori soovitusel lepingusse. Hageja ei

esitanud maakohtus intressinõude arutamisel sellele vastuväiteid.

18. 24.11.2017 esitas kostja võlausaldajana (laenuandja) nõudeavalduse 190 698 eurot 37 sendi

suuruse võlgnevuse tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Nõudeavaldusele oli lisatud

laenuleping (I kd lk 7-8, tõlge lk 10-11) ja raamatupidamise ning panga väljavõtted (I kd, lk 6).

19. 20.03.2018 toimus võlausaldajate üldkoosolek, kus osales ka võlgniku juhatuse liige VP.

Üldkoosolekul teatas pankrotihaldur, et esitatud nõudeavaldustega käis tutvumas võlgniku

juhatuse liige VP (I kd, lk 12).

20. Riigikohus on käesolevas asja p-s 12 selgitanud, et pankrotimenetluses peaks isik esitama

oma vastuväited nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad vastuväited)

esimesel võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb sellele

tugineda ja oma vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. Kolleegium on varasemas praktikas

viidanud sellele, et nõuete kaitsmise koosolekul toimunut on võimalik vaidlustada üksnes

PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud erandlikel alustel (vt Riigikohtu 10.06.2015 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-59-15, p 13). PankrS § 106 lg 2 viitab samuti sellele, et nõude tunnustamise uuesti

läbivaatamist saab nõuda siis, kui „ilmneb“, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel.

21. PankrS § 106 lg 2 mõttest tuleneb, et olukorras, kus võlgnik teab või peab teadma, et

kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel, kuid ei tugine sellele nõuete kaitsmise

koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet, ei saa ta hiljem PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel

enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul

PankrS § 106 lg-tele 2 ja 3, tuleb võlgnikul muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne nõude

tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaoludest.

Nõuete kaitsmise koosolekul juhatuse liige kostja nõudele vastu ei vaielnud. Riigikohus on

käesoleva asjas juhtinud tähelepanu sellele, et hoolas võlgniku juhatuse liige tutvub võlgniku

raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud nõuetega ja nende aluseks

olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte ei hakka sellega tegelema

pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist.

22. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku juhatuse liige pidi enne nõuete kaitsmist olema teadlik,

et laenuleping on ilmselt võltsitud. Tõsiseltvõetav ja asjas olevate tõenditega ei ole kooskõlas

hageja põhjendus, et pärast nõuete kaitsmist jõudis ta järeldusele, et kostja esitatud laenuleping

võis olla võltsitud, kuna raamatupidamise põhjalik analüüs võttis aega. Kostja väitel hakkas

võlgniku juhatuse liige tuginema laenulepingu võltsitusele peale seda, kui sai pankrotihaldurilt

teada kostja soovist läbi viia võlgniku raamatupidamise revisjon.

Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et võlgniku tuginemine PankrS § 106 lg-le 2 ei ole

põhjendatud ja maakohus jättis hagi õigesti rahuldamata. Kostja intressinõue tunnustamine

võlgniku pankrotimenetluses oli põhjendatud.

24. Vastuseks kostja vastuapellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Riigikohus tühistas 09.06.2021 otsusega praeguses asjas ringkonnakohtu otsuse mh

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Riigikohus selgitas eelminetatud otsuse

p--s 17, et praegusel juhul ei olnud ringkonnakohtus menetluskulude väljamõistmine võlgniku

(hageja) juhatuse liikmelt kui menetlusväliselt isikult põhjendatud. Kuigi võlgnik oli enne

01.02.2021 kehtinud PankrS § 106 lg-st 3 tulenevalt õigustatud esitama hagi, ei saanud kohus

jätta tema kui menetlusvälise isiku kanda kostja menetluskulusid. Sama kehtib ka maakohtu

otsuse kohta, kus mõisteti kostja menetluskulud samuti välja hageja juhatuse liikmelt.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas. Kuna hagi ja hageja

apellatsioonkaebus jäävad mõlemad rahuldamata, jäävad asjas kantud kõik menetluskulud

TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja ehk võlgniku kanda. Kuivõrd seni osales kulude

kindlaksmääramises üksnes hageja juhatuse liige kui menetlusväline isik, tuleb asi

menetluskulude kindlaksmääramiseks saata tagasi maakohtule, kes saab küsida kõigi kulude

kohta õige isiku seisukohad. Kohus ei saa teha otsustust hageja hüvitatavate kulude suhtes

nende vastuväidete põhjal, mida seni esitas juhatuse liige enda nimel. Eeltoodust tulenevalt

rahuldab ringkonnakohus kostja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt, so otsuse tühistamise osas,

kuid kaebuse väidetest sõltumata TsMS § 656 lg 1 p 2 ja 5 alusel.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle otsuse peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)