2-20-1836/50 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(15)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-1836

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. aprill 2022, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi NARVA AUTO hagi Narva linna ja AS-i

YIT Eesti vastu 27 698 euro 33 sendi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 14. septembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi NARVA AUTO apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

35 347 eurot 6 senti

Kohtuistungi toimumise aeg

22. märts 2022

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant):

Aktsiaselts

NARVA

AUTO

(registrikood 10128184), lepinguline esindaja Igor

Sumarok

Kostja (vastustaja): Narva linn (Narva Linnavalitsuse

Linnamajandusameti kaudu), lepinguline esindaja Julia

Tuštšenko

Kostja (vastustaja): AS YIT Eesti (registrikood 10093801),

lepinguline esindaja Armin Lastovets

2(15)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 14. septembri 2021. a otsus osas, milles kohus jättis

hagi täies ulatuses rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi osaliselt

rahuldada, samuti muuta sellega seoses poolte menetluskulude jaotust

maakohtu menetluses.

2. Mõista Narva linnalt ja AS-ilt YIT Eesti solidaarselt Aktsiaseltsi NARVA

AUTO kasuks välja kahjuhüvitis 10 645 eurot 83 senti, sellelt summalt

18. aprilli 2022. a seisuga arvestatud sissenõutavaks muutunud viivis 3343

eurot 67 senti ning alates 19. aprillist 2022 sissenõutavaks muutuv viivis

põhinõudelt (10 645 eurot 83 senti) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras nõude tasumata osalt kuni kohustuste kohase

täitmiseni.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta poolte mõlemas kohtuastmes (maa- ja ringkonnakohtus) kantud

menetluskuludest 62% Aktsiaseltsi NARVA AUTO kanda ning 38% Narva

linna ja AS-i YIT Eesti kanda. Narva linn ja AS YIT Eesti vastutavad

Aktsiaseltsi NARVA AUTO menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts NARVA AUTO (hageja) esitas 3. veebruaril 2020 Viru Maakohtule

hagi Narva linna (kostja I) ja AS-i YIT Eesti (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja mõista 27 698 eurot 33 senti, sellelt summalt arvestatud

hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viivise 5432 eurot 86 senti ning

edasi viivise 27 698 euro 33 sendi suuruselt põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni nõude täitmiseni.

3(15)

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kuuluvad hagejale Narva linnas aadressil A.-A.

Tiimanni tn 3 ja A.-A. Timanni tn 3e asuvad kinnitud (kinnistusraamatu registriosa nr-d

3250909 ja 777009; Tiimanni tn 3 kinnistu ja Timanni tn 3e kinnistu). Kostjale I kuulub

naaberkinnistu aadressil A.-A. Tiimanni tn J1 (kinnistusraamatu registriosa nr 3926609;

Tiimanni tn J1 kinnistu). Kostja I lasi ehitada Tiimanni tn J1 kinnistule 279 m pikkuse uue

tänava, mis piirneb vahetult hagejale kuuluvate kinnistutega, mh kooskõlastas kostja I

ehitustööde aluseks oleva põhiprojekti ning väljastas 28. juunil 2017 ehitusloa tänava

ehitamiseks. Kostja I ei teavitanud hagejat projekti koostamisest ega ehitustööde alustamist

naaberkinnistul. Ehitustöid teostas kostjaga I 30. juunil 2017 sõlmitud töövõtulepingu

alusel peatöövõtjana Lemminkäinen Eesti AS (hilisema ärinimega YIT Infra Eesti AS),

mis on 25. jaanuaril 2019 ühinenud kostjaga II.

Ehitusööde käigus varises 23. augustil 2017 kokku umbes 30 m pikkune osa hagejale

kuuluval Tiimanni tn 3 kinnistul paiknevast raudbetoonpaneelidest piirdeaiast, mis eraldas

hageja kinnistut kostjale I kuuluvast kinnistust. Kostja II paigaldas varisenud piirdeaia osa

asemele koheselt ajutise piirdeaia, mis paikneb Tiimani tn 3 kinnistu piiril tänaseni.

Hagejal on tekkinud kostjate tegevuse tõttu varaline kahju (VÕS § 127, § 128 lg-d 2 ja 3),

mis seisneb piirdeaia taastamise kuludes. Aktsiaseltsi Vant hinnapakkumise järgi on

raudbetoonpaneelidest piirdeaia taastamise maksumus 27 698 eurot 33 senti (sh

käibemaks). Kostjad on keeldunud piirdeaia osa taastamisest ja taastamise kulude

hüvitamisest.

Hageja arvates on kostja I kui naabrikinnistu omanik ja kostja II kui kutsetegevuse raames

tegutsev ehitusfirma süüdi hagejale kahju õigusvastases tekitamises ja vastutavad kahju

tekitamise eest (VÕS §-d 1043, 1045, 1050).

1.1.

Kostja

I

rikkus

tööde

projekteerimisel

ja

ehitustööde

tellimisel

ehitusseadustiku (EhS) sätteid (sh EhS §-d 5, 7 10, § 31 lg 3) ning ka üldist

hoolduskohustust. Kostja II rikkus tööde teostamisel ehitusprojekti tingimusi ning ohutu

ehitamise nõuded, mis tingis kahju tekkimise.

Üldine käibekohustus tähendab üldtunnustatud seisukoha järgi hoolsuskohustust, hooletus

on VÕS § 104 lg 2 järgi süü üheks vormiks ning VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse kahju

õigusvastaselt tekitanud isiku süüd. Kostja I kui naaberkinnistu omaniku käibekohustuse

hulka kuulub kohustus tagada ohutus ka naaberkinnistute, sh hageja kinnistu, varale ja seal

viibivatele isikutele ning võtta tarvitusele kõik võimalikud ja mõistlikud meetmed

nimetatud kahju vältimiseks. Kostja I pidi hea usu põhimõttest ja üldisest käibekohustusest

tulenevalt tegema kõik mõistliku selleks, et ta oma kinnistut omades, vallates ja kasutades

ei kahjustaks teisi isikuid. Naaberkinnistul piirdeaia olemasolu ja selle seisundi

arvestamata jätmisel ning hagejat kui naaberkinnistu omaniku projekteerimismenetlusse

kaasamata jätmisel oli põhjustatud kahju ja sellise tegevusega loodi varem

mitteeksisteerinud oht hageja varale.

Kostja I tööde tellijana vastutab kostja II õigusvastase tegevusega hagejale tekitatud kahju

eest VÕS § 1054 lg 3 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 2 alusel.

4(15)

1.2.

Kostja II rikkus ehitustööde tegemisel eelkõige kostjate vahel sõlmitud

töövõtulepingu p 9.1, ehitusprojekti p 4.1, tänavavalgustuse projekti p 3.1 ning majandus-

ja kutsetegevuses tegutseva isikuna ka EhS §-de 7, 8, 9, 10 ja 12 sätteid. Seetõttu rikuti

ehitamisel ohutu ehitamise nõuded, mis tingis hagejale kahju tekitamise.

Kostja II tegevused ehitamisel ei olnud asjatundlikud põhjusel, et vaatamata projektis,

töövõtulepingus ja ehitusseadustikus sätestatud kohustusele, ei arvestanud kostja II enne

tööde alustamist olemasoleva olukorraga, ei teavitanud hagejat kui naaberkinnistute

omanikku alustatavatest ehitustöödest ega taganud naaberkinnistu omaniku vara ohutust.

Tööde teostamisel jättis kostja II arvestamata, et ehitustööde kohas asub naaberkinnistule

kuuluv piirdeaed, mis võib olla ehitusmehhanismide käivitamisel varisemisohtlik, ning ei

rakendatud meetmeid ohu kõrvaldamiseks. Lisaks pidi kostja II kontrollima ka

ehitusprojekti kui kostja I juhise sobivust kostja I soovitud eesmärgi täitmiseks.

Eelmärgitut arvestades peab kostja II kui tööde vahetu teostaja ja kahju tekitaja hüvitama

hagejale tekitatud kahju VÕS § 1043, 1045 lg 1 p 7 ning § 127 lg-te 1 ja 4 alusel.

2. Kostja I vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see

tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kostja I ei ole rikkunud sellist

seadusest tulenevat kohustust. Kostja I leiab, et tema ehitustegevus Narva linnale kuuluval

maa-alal ei olnud õigusvastane. Asjaolu, et kostja II teostas tee ehitustöid Tiimanni J1

kinnistul, mis on vahetus läheduses hageja kinnisasjadele, ei anna alust väita, et kostja I või

kostja II tegevus olnuks õigusvastane.

Kostja II ei pidanud hagejat ehitustöödest eraldi teavitama. Isegi kui kostjate poolt hageja

ehitustöödest teavitamata jätmine olnuks õigusvastane, ei ole väidetav tegu põhjuslikus

seoses väidetava kahjuga. Hagejale kuuluva varisemisohtliku piirdeaia kokkuvarisemine ei

olnud tingitud ehitusprojekti koostamisest ega ehitustöödest teavitamata jätmisest.

Ehitusekspert Margus Sarmeti arvamusest nähtuvalt oli aed tugevalt amortiseerunud juba

enne ehitustööde algust ning selle konstruktsioon ebarahuldavas olukorras ja varinguohtlik.

Seega on piirdeaia kokkuvarisemise põhjustanud mitte selle vahetus läheduses toimunud

ehitustööd, vaid aia mitterahuldav seisund.

Isegi kui kostja I peaks olema hagiavalduses toodud asjaoludel vastutav hagejale tekkinud

kahju eest, ei ole hagejal 27 698 euro 33 sendi suurust kahju tekkinud. Võttes aluseks

Aktsiaseltsi Vant hinnapakkumise, on taastamistööde eelarves 12 raudbetoonpaneeli

utiliseerimise ja 26 raudbetoonpaneeli valmistamise ja paigaldamise maksumus. Hageja

väidete kohaselt varises 27-st betoonpaneelist kokku kuus, st et 21 raudbetoonpaneeli ei

ole varisenud. Hageja võimalik teoreetiline kahju varisenud kuue betoonpaneeli

taastamistööde eest ei ole suurem kui 6155 eurot 18 senti (27 698, 33 : 27 × 6). Jääb

arusaamatuks, miks kostjad peavad rahastama uue piirdeaia ehitamist.

Hagejal oli võimalik kahju tekkimist vältida ning kahjuhüvitist tuleb oluliselt vähendada

tulenevalt hageja enda käitumisest ehk tema osast kahju tekkimisel (VÕS § 139 lg-d 1 ja

2). Hageja ehitise omanikuna ei ole täitnud EhS §-des 6, 16 ja 19 sätestatud kohustusi,

mistõttu on hagejale kuuluv ehitis amortiseerunud ja muutunud varinguohtlikuks. Hageja

5(15)

ise ei ole võtnud tarvitusele piisavalt meetmeid selleks, et tagada piirdeaia korrashoid ja

ohutus ning vältida kahju tekkimist.

Kostja I ei ole kahju tekkimises süüdi. Kostja I ei ole käitunud hooletult, rääkimata raskest

hooletusest või tahtlusest (VÕS § 104 lg-d 1–3). Kostja I ei ole jätnud käibes vajalikku

hoolt järgimata.

3. Kostja II vaidles samuti hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja II tegevus ei ole õigusvastasuse ega süüline. Õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamiseks delikti üldkoosseisu (VÕS § 1043) alusel peab kannatanu tõendama teo

objektiivse koosseisu ja õigusvastasuse ning kahju tekitaja kohustus on seejärel tõendada

õigusvastasust välistava asjaolu või süü puudumine. Hageja ei ole käesoleval juhul

tõendanud kostja II tegevuse õigusvastasust lepingu täitmisel ning hageja viited kostja II

poolsele ehitusprojekti tingimuste ning õigusaktides sätestatud nõuete rikkumisele on

paljasõnalised ja alusetud. Õigusvastasuse põhistamisel on hageja asunud projekti

seletuskirja endale sobival viisil ning tegelikkusele mittevastavate väidete valguses

tõlgendama. Ehitustöid ei kavandatud ega tehtud hagejale kuuluval maal, töid ei teostatud

piirirajatistega ega olnud plaanis piirdeaeda ka likvideerida. Seega polnud hageja isikuks,

keda oleks projekti seletuskirja kohaselt pidanud ehitustöödest teavitama, mistõttu on

alusetu hageja viide kostja II poolsele projekti tingimuste rikkumisele.

Kostja II teostas ehitustööd vastavalt lepingule lisatud projektile. Projekti üheski osas ei

olnud sätestatud ehitajale eraldiseisvaid kohustusi või soovituslike meetmeid, seoses

ehitusobjektiga paralleelselt paikneva piirdeaiaga. Kostja II teostas tänavavalgustuse

kaablite paigaldamise ja valgusti posti jalandite paigaldustööd tavapärase hoolsusega,

taotledes sh enne tööde alustamis selleks vajaliku kaeveloa. Piirdeaia varingut kui

õnnetusjuhtumit uurisid nii Tööinspektsioon kui ka politsei. Kumbki asutus ei tuvastanud

kostja või tema alltöövõtja poolset hooletust või õigusnormide rikkumist ehitustööde

teostamisel.

Ehitustehniliselt halvas seisukorras ja varisemisohtliku ehitise omanikuna on hageja selgelt

eiranud ehitusseadustikust tulenevaid ehitise omaniku kohustusi ning seadnud seeläbi ohtu

kolmandad isikud. Sellises olukorras on põhjendatud hageja kahjunõude vähendamine

VÕS § 139 lg 1 alusel, kuna vaidlusalune kahju on saanud tekkida eelkõige hageja enda

kui ehitise omaniku kohustute rikkumise tõttu. Kostja II hinnangul on põhjendatud

kahjuhüvitise vähendamine nullini.

VÕS § 127 lg-s 1 ning § 132 lg-tes 1 ja 3 sätestatut arvestades ei saa kahju hüvitamine viia

hageja rikastumiseni. Praegusel juhul on varisenud ca 30 meetrit nõukogude perioodil

ehitatud, täielikult amortiseerunud aeda. Juhul, kui sellises olukorras mõista kostjalt II

välja uue aja valmistamise maksumus, rikastuks hageja põhjendamatult. Kahju saab

hüvitada ka nt kasutatud asja paigaldamisega. Kostja II on esitanud hinnapäringu OÜ-le

TONART ning saanud e-kirja teel pakkumuse kasutatud elementidest samaväärse

betoonaia

ehitamiseks.

Nimetatud

pakkumuse

kohaselt

läheks

kasutatud

betoonelementidest, piirdaia varisenud osa taastamine maksma kokku 5110 eurot (lisandub

käibemaks). See pakkumus iseloomustab üheselt millises suurusjärgus kahjuhüvitisest

saaks ja võiks asjas üleüldse rääkida. Kui arvestada lisaks kahjunõude vähendamise

6(15)

VÕS § 139 lg 1 kohaste alustega, ei saaks kostjalt välja nõutav kahjuhüvitis ühelgi juhul

ületada tuhandet eurot.

Lisaks on hageja ebaõigesti võtnud kahjuhüvitise arvutamisel aluseks käibemaksuga

summa. Arvestades, et hageja peaks saama maha arvata sisendkäibemaksu, saaks hagejal

tekkiva kahju suuruseks olla siiski vaid käibemaksuta summa (VÕS § 127 lg 5).

Hagejal ei ole alust nõuda viivise tasumist kahju aluseks oleva sündmuse toimumisest

arvates. Hageja kannab reaalset kahju alles hetkel, mil ta tasub ehitustööde eest.

Hagiavalduse esitamise hetkeks ei ole hageja selliseid kulutusi teinud. Liiatigi on kostja II

paigaldatud ajutise piirdeaiaga aia funktsioon olnud täielikult tagatud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus jättis 14. septembri 2021. a otsusega hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Kohus märkis, et määrab kostja I menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks kohtuotsuse jõustumisest mõistliku aja jooksul. Samuti märkis kohus, et

kostjale II hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Otsuse põhjenduste kohaselt võiks hageja nõue kahju hüvitamiseks kuuluda rahuldamisele

VÕS § 1043 alusel, mille kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju

tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või

vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on kahju

tekitamine õigusvastane mh siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase

õiguse või valduse rikkumisega. Kostjate vastutuse tekkimise eelduseks on vaja järgmise

nelja elemendi samaaegset esinemist: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise

tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab

olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses

(põhjuslik seos) isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt;

4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu.

Delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju

põhjustamine kostjate poolt ning kostjate teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse

VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd.

Kohus leidis, et hagejal ei ole tekkinud kahju, mille hüvitamist ta saaks nõuda.

Piirdeaia osalisest varingust möödunud aja jooksul ei ole hageja kahjustatud piirdeaiaga

samaväärset asja soetanud või kandnud kulutusi seda parandades, tugevdades. Varisenud

piirdeaia asemele paigaldas kostja II ajutise piirdeaia, mis paikneb Tiimani tn 3 kinnistu

piiril tänaseni. Piirdeaia paigaldamisega on kostja II taastanud piirdeaia põhilise

funktsiooni – takistada võõrastel hageja territooriumile sattumist ja säilida hageja

territooriumil asuvat vara.

Piirdeaia varingu põhjuste kohta ehituseksperdi M. Sarmeti poolt koostatud asjatundja

arvamusest nähtuvalt oli aed kehvas ehitustehnilises seisukorras juba enne selle kõrval

ehitustööde alustamist. M. Sarmeti arvates on olemasolev aed tugevalt amortiseerunud ja

selle taastamine ei ole ei tehniliselt ega majanduslikult mõttekas. Majanduslikult soodsam

ja tehniliselt mõistlikum on rajada uus kaasaegne piirdeaed, mis on ohutu, esteetiline ja

täidab oma funktsiooni. Olemasolev raudbetoonpaneelidest aia konstruktsioon oli

7(15)

asjatundja arvates juba selle rajamisest alates ebasümmeetrilise koormusega ja ebamõistlik.

Aed oli kokku kombineeritud selleks mitte ettenähtud elementidest. Piirdeaed oli

M. Sarmeti korraldatud vaatluse hetkeks amortiseerunud määrani, et kohati tuli selle

konstruktsiooni pidada ebarahuldavaks ning varinguohtlikuks.

Kohus nõustus kostjatega, et hageja jättis ehitise omanikuna täitmata EhS §-des 6, 16 ja 19

sätestatud kohustused, mis viis selleni, et hagejale kuuluv ehitis on amortiseerunud ja

muutunud varinguohtlikuks.

Hageja ei saa nõuda kahjuna võimalikke kulutusi uue piirdeaia rajamiseks, sest see oleks

vastuolus VÕS §-s 132 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Kahju hüvitamisel hageja

nõutud suuruses rikastuks hageja alusetult.

Kuna kahju olemasolu ei leidnud tõendamist, ei pidanud kohus vajalikuks tuvastada

kostjate vastutuse muude elementide esinemist. Kahju puudumine juba iseenesest välistab

kostjate vastutuse.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja palub 14. oktoobril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega hageja nõuded rahuldada. Menetluskulud palub hageja

jätta kostjate kanda.

Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus otsuse tegemisel tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 232 lg-s 1, § 436 lg-tes 1 ja 2, § 438 lg-s 1 ning § 442 lg-s 8

sätestatut. Kohus on analüüsinud otsuse põhjendustes ainult ühte tõendit – M. Sarmeti

arvamust – ning on teinud sedagi valikuliselt ja puudulikult. Kohus võttis arvesse

M. Sarmeti kui asjatundja arvamuse kirjeldatava osa ning jättis analüüsimata asjatundja

tehtud järeldused. Muud hageja esitatud väited ja tõendid jättis maakohus üldse hindamata.

Kohus ei ole küll seotud asjatundja arvamusega, aga siiski ei saa kohus teha järeldusi, mis

on vastuolus hageja poolt esitatud asjatundja arvamusega. Sarnaselt kohtu määratud

eksperdi arvamusele tuleks asjatundja arvamust analüüsides lähtuda asjatundja järeldusest,

mitte arvamuse kirjeldavast osast. Hageja esitas asjatundja arvamuse piirdeaia varingu

põhjuste tõendamiseks. Asjatundja vastas püstitatud küsimusele kategooriliselt, et varingu

põhjustasid ehitustööd Tiimanni tn J1 kinnistul. Muid arvamusi varingu põhjuste kohta

asjatundja arvamuse järeldustes ei ole. Seetõttu on ekslik kohtu järeldus, et piirdeaia

varingu põhjustas selle üldine halb ehituslik seisund. Kohus ei ole ehitusvaldkonna

asjatundja ega saa anda ise objektiivset hinnangut piirdeaia seisukorrale.

Hageja ei nõustu kohtuga, justkui oleks varisenud betoonist piirdeaia asemel paigaldatud

ajutise piirdeaia abil kostjate kahjuliku tegevuse tagajärjed heastanud. Ajutise tara

paigaldamisega ei ole hageja omandit mingil moel parandatud selliselt, et oleks võimalik

lugeda kahju hüvitatuks kostja II poolt. Maakohtu menetluses ka ei arutatud paigaldatud

ajutise rajatise sobivuse ja normidele vastavuse üle. Hageja ega ka kostja I (kui kohalik

omavalitsus) ei ole andnud nõusolekut tara paigaldamiseks.

Hageja kinnistul asuv piirdeaed oli kostja II ehitustöö tegemise ajal kasutamiseks kõlblik ja

täitis oma funktsiooni. Kohus jättis tähelepanuta, et piirdeaia muud osad seisavad praeguse

ajani ning täidavad oma eesmärki. Asjaolu, et piirdeaed oli rajatud ammu, ei tähenda, et

8(15)

see on kasutamiskõlbmatu. Olukorras, kus menetluses ei ole esitatud tõendid selle kohta, et

kahjustatud piirdeaed oleks varisenud ka ilma kostja I korraldatud kostja II ehitustööde

tegemiseta, tuleb järeldada põhjusliku seose puudumisest piirdeaia varisemise ja piirdeaia

seisundi vahel.

Kahju hüvitamine ja endise olukorra taastamine on võimalik üksnes piirdeaia taastamisega

või sellega kaasnevate asja parandamisega mõistlike kulude hüvitamisega. VÕS § 132

mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist ning see tähendab, et asja

kahjustamise korral lähtutakse kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise

koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest.

Kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 132 lg 3, mille kohaselt hõlmab asja

kahjustamise korral kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikke kulusid ning

võimaliku väärtuse vähenemist. Kinnisasja kahjustamise korral ei ole kahjuhüvitise

kindlaksmääramisel seejuures oluline, kas soovitakse kinnisasja endist koosseisu tegelikult

taastada (kokku varisenud piirdeaeda või selle osa taastada) või mitte. See, et kahjustatud

asja taastamise kulu võib ületada asja kahjustamise eelset väärtust, ei anna iseenesest alust

VÕS § 132 lg 3 teise lause kohaldamiseks.

Aktsiaseltsi Vant 18. septembri 2019. a hinnapakkumises on kajastatud kõik kahjustatud

piirdeaia taastamiseks vajalikud tööd ja materjalid. Hinnapakkumises on märgitud piirdeaia

taastamise eeldatavaks hinnaks 27 698 eurot 33 senti, mis ongi hagejale tekitatud kahju

suuruseks. Kohus jättis hinnapakkumise kui tõendi põhjendamatult tähelepanuta. Kostja II

poolt esitatud ehitusettevõtja OÜ TONART e-kirja teel esitatud pakkumus kasutatud

elementidest samaväärse betoonaia ehitamiseks ei ole kõlblik tõend hagejale kuuluva

hävinud piirdeaia taastamistööde maksumuse tuvastamiseks. Esitatud päring on suvaliste

paneelide müügipakkumine, mis on tehtud sõltumata sellest, kus paneelid paigaldatakse ja

millise konkreetse tööga on tegu. Ei ole selge, kas mainitud paneelide ostmise ja

paigaldamisega saavutatakse hagejale kuuluva piirdeaia taastamine. Seega tuleb hüvitise

suuruse määramisel lähtuda hageja poolt piirdeaia taastamismaksumuse kohta esitatud

tõendist.

Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et hageja peaks olema piirdeaia taastamise kulud

kandnud. Seega ei saanud kohus jätta kahju hüvitamise nõuet rahuldamata põhjusel, et

hageja ei ole kahjustatud asja korda teinud. Ainuüksi asjaolu, et kostja II paigaldas ajutise

piirdeaia, ei välista hagejale kahju tekitamist.

Kuna hagejal on kahju tekkinud ja kostjad on selles süüdi ning nende tegevuse ja kahju

tekitamise vahel on põhjuslik seos, siis peavad kostjad solidaarselt tekitatud kahju hagejale

hüvitama.

6. Kostja I vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

M. Sarneti arvamust ei ole võimalik käsitleda TsMS § 232 lg-s 3 kohase tõendina. Pooled

ei ole kokku leppinud, et piirdeala varisemise põhjused tuvastatakse M. Sarneti poolt.

Maakohus on hinnanud M. Sarneti arvamust tõendina igakülgselt ja tervikuna. Isegi kui

kohus sai lähtuda üksnes M. Sarneti arvamuse kokkuvõttest, on ka selles märgitud rohkem

9(15)

kui üks piirdeaia varingu põhjus, s.o elektrikaabli paigaldamine piirdeaia juures, piirdeaia

konstruktsioonide puudused ja piirdeaia kulum. Maakohus on arvestanud M. Sarneti

kõikide järeldustega ning hageja etteheited maakohtule selle tõendi hindamisel on alusetud.

Kostja I rõhutab, et isegi kui kaabli paigaldamine tõi kaasa piirdeaia varingu, siis peavad

sellega seonduvad kulud olema jagatud kannatanu ja kahju tekitanu vahel, kuna M. Sarneti

arvamusest nähtuvalt oli piirdeaed ehitustööde teostamise ajal seisundis, mis ilmselgelt ei

vasta sellistele ehitistele esitavatele nõuetele. Hageja on eiranud ehitusseadustikust

tulenevaid ehitise omaniku kohustusi.

Kostja I ei ole tee rajamisel käitunud õigusvastselt ning kostjal puudub süü piirdeaia

varisemises. Tee ehitati vastavalt projektile ja ehitamiseks pädeva isiku poolt. Hageja ja

kostja I on küll naaberkinnistute omanikud, kuid sellel asjaolul ei ole kahjunõude esitamise

seisukohalt iseseisvalt tähtsust. Hageja heidab kostjale I ette, et viimane ei kooskõlastanud

tee ehitusprojekti hagejaga. Tee ehituseks ehitusloa andmise korraldus on kehtiv ning

hageja ei ole seda vaidlustanud. Isegi kui ehitusloa andmise haldusmenetluses hageja

õigusi rikuti, siis saab hageja linnalt kahju nõuda riigivastutuse seaduse § 7 alusel. Kinnistu

omanikuna ei ole kostja I oma kohustusi rikkunud. Piirdeaia varing ei olnud tingitud

ehitusprojekti koostamisest ja ehitustöödest teavitamata jätmisest (nagu väidab hageja),

vaid ilmselt sellest, et piirdeaia konstruktsioon ei olnud stabiilne ja ehitis ei olnud ohutu

enne ehitustööde alustamist.

Aktsiaseltsi Vant hinnapakkumises märgitud piirdeaia taastamise maht ei vasta varisenud

piirdeaia mahule. Taastamistööde eelarves on 12 raudbetoonpaneeli utiliseerimise ja 26

raudbetoonpaneeli

valmistamise

ja

paigaldamise

maksumus.

Samas

on

27-st

betoonpaneelist kokku varisenud ainult kuus, st 21 raudbetoonpaneeli püsib paigal. Hageja

võimalik teoreetiline kahju on kokku varisenud kuue betoonpaneeli taastamistööde

maksumus, seega ei ole kahju summa suurem kui 6155 eurot 80 senti. Ka kostja II esitatud

OÜ TONART hinnapakkumise järgi läheks kasutatud betoonelementidest, piirdeaia

varisenud osa taastamine maksma 5110 eurot (lisandub käibemaks).

Muus osas jääb kostja I menetluses varem esitatud seisukohtade juurde.

7. Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda

Hageja heidab maakohtule ette nii materiaalõiguse kui ka menetlusõiguse normide

rikkumist, kuid etteheited kohtule jäävad paljasõnaliseks ja pelgalt õigusnormide

tsiteerimise tasandile. Kaebusest ei selgu, milles konkreetselt seisneb maakohtu poolne

eksimus otsuse tegemisel. Hageja heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ja

hindamata jätmist tõendite osas, mida kohus ei hinnanud tulenevalt asjaolust, et kahju

puudumise fakti tuvastamise järgselt ei olnud teiste delikti üldkoosseisu elementide

hindamine enam asjakohane.

Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides, et hagejal ei ole tekkinud kahju, mille hüvitamist

ta saaks nõuda. Maakohus jõudis selle järelduseni kahju tekkimisega seotud tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates.

10(15)

M. Sarmeti kui ehitusala asjatundja hinnang ei ole asjatundja arvamus TsMS § 232 lg 3

mõttes, kuivõrd tegemist ei ole poolte kokkuleppel määratud asjatundjaga, vaid hageja

esindaja ühepoolselt tellitud ehitusala eksperdi hinnanguga. Seetõttu puudub igasugune

alus rääkida M. Sarmeti hinnangu siduvusest kohtu jaoks. Samas on kõnealusel hinnangul

kohtuasjas oluline tõenduslik väärtus ning seda eelkõige hinnangu kirjeldava osa poolest,

kus ehitusala ekspert objektiivselt kirjeldab olemasoleva piirdeaia konstruktsiooni,

ehitamiseks kasutatud materjali ja piirdeaia tegelikku seisukorda. Piirdeaed on M. Sarmeti

poolt tunnistatud amortiseerunuks ja varisemisohtlikuks. Varisemisohtlikud ehitised võivad

küll püsida aastaid, kuid ehitise püsimise fakt ei muuda varisemisohtlikku ehitist nõuetele

vastavaks ja ohutuks.

Kostja II rõhutab, et hageja ei ole suutnud asjas tõendada kostjate tegevuse õigusvastasust

ega põhjuslikku seost kostjate tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel. Kostja ei rikkunud

ehitusööde teostamisel õigusakte, hageja omandiõigust ega ehitajal lasuvat tavapärast

hoolsuskohustust. Kostja II ehitas tavapärase hoolsusega ning tegi töid ehitusprojekti

kohaselt lepingujärgsel ehitusobjektil.

Kostja II jääb ka menetluses varem esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes

tühistada osas, milles maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata, ning teha uus otsus,

millega hagi osaliselt rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 10 645 eurot

83 senti, sellelt summalt 18. aprilli 2022 seisuga arvestatud sissenõutavaks muutunud

viivis 3343 eurot 67 senti ning alates 19. aprillist 2022 sissenõutavaks muutuv viivis

10 645 eurolt 83 sendilt kuni kohustuste kohase täitmiseni. Sellega seonduvalt muudab

ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

9. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 1043

ja § 1045 lg 1 p 5 alusel nende koosmõjus. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule

(kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on

kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045

lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi või

sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt

peab hageja sellise nõude puhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja

kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase

põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise.

10. Maakohtu tuvastatu kohaselt puudub pooltel vaidlus mh järgmiste asjaolude üle:

 hagejale kuuluvad Tiimanni tn 3 kinnistu ja Timanni tn 3e kinnistu ning kostjale I

hageja kinnistutega külgnev Tiimanni J1 kinnistu;

 kostja I rajas Tiimanni J1 kinnistule tänava projektijärgse pikkusega 279 m, mis

piirneb vahetult hagejale kuuluvate kinnistutega;

 tänava ehitustöid teostas kostjaga I 30. juunil 2017 sõlmitud töövõtulepingu alusel

peatöövõtjana kostja II;

11(15)

 kostja I ei teavitanud hagejat ehitustööde alustamisest tema naaberkinnistul;

 23. augustil 2017 varises kokku osa hagejale kuuluval Tiimanni tn 3 kinnistul

paiknenud betoonist piirdeaiast;

 kostja II paigaldas varisenud piirdeaia asemele koheselt ajutise piirdeaia.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus nende asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse

norme oluliselt rikkunud ning apellatsioonkaebuses ei ole maakohtu tuvastatut selles osas

ka vaidlustatud. Seetõttu lähtub ringkonnakohus viidatud asjaoludest TsMS § 652 lg 1 p 1

ja lg 5 alusel ka apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel.

11. Maakohus jättis hagi kokkuvõttes rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud

kahju tekkimist. Maakohus ei pidanud seda arvestades vajalikuks tuvastada kostjate

vastutuse muude elementide (kostjate teo õigusvastasus, põhjuslik seos teo ja kahju vahel

ning kostjate süü) esinemist.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu järeldus kahju puudumisest nõuetekohaselt

põhjendamata (TsMS § 436, § 442 lg 8). Kohus nõustub mh apellatsioonkaebuse

väidetega, et maakohus hindas selle järelduse tegemisel M. Sarmeti arvamust kui tõendit

ebaõigesti ning jättis poolte esitatud hinnapakkumised tõenditena põhjendamatult

arvestamata. Samuti kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, eelkõige VÕS §-s 132

sätestatut.

12. Deliktiõiguse eesmärk seoses omandi kaitsega on kaitsta isiku omandis olevate

esemete koosseisu säilimist. Praegusel juhul on kahjustatud hageja kinnisasja, täpsemalt

sellega püsivalt ühendatud piiredeaeda (kui ehitist), mis on TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja

oluline osa. Asja kahjustamise korral kuulub VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi

hüvitamisele eelkõige rahasumma, mis on vajalik kahjustatud asja senise seisukorra

taastamiseks (asja parandamise kulud). Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 132

rakendusalas arvestatakse kahju abstraktse kahjuna, st kahju saab nõuda sõltumata sellest,

kas kahjustatud isik asja ka tegelikult parandab (vt nt Riigikohtu 8. detsembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-113-08, p 18). Hüvitamist saab nõuda enne asja parandamist ning

hüvitamist saab nõuda reaalsete või hüpoteetiliste parandamiskulude järgi (st

parandustööde kalkulatsiooni alusel; vt ka Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16 koos selles viidatud kohtupraktikaga).

VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest iseenesest maha arvata igasugune kasu,

mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, kuid selline mahaarvamine ei tohi olla

vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kohtul tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel kaaluda, kas

kannatanu suhtes on õiglane arvata maha kasu olukorras, kus kannatanul ei ole

objektiivselt võimalik kasu saamist kahju hüvitamise käigus vältida (vt Riigikohtu

25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 26; 2. detsembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-133-15, p 17 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Tuleb arvestada, et

VÕS §-s 132 sätestatud juhtudel ei ole kahju hüvitamise kohtuse eesmärk vara väärtuse

säilitamine, vaid vara koosseisu säilitamine.

Eelmärgitut arvestades ei saa ringkonnakohtu hinnangul jätta hagi rahuldamata üknses

põhjusel, et hageja ei ole seni asunud varisenud piirdeaeda parandama ega teinud selleks

kulutusi, või põhjusel, et olemasolev aed on tugevalt amortiseerunud ja selle taastamine ei

12(15)

ole ei tehniliselt ega majanduslikult mõttekas. Samuti ei ole ajutise piirdeaia paigaldamine

varisenud osa asemele käsitletav kahjustatud asja senise seisukorra taastamisena.

13. Tekkinud kahju suurust puudutavalt rõhutab ringkonnakohus esmalt, et lähtub asja

lahendamisel poolte esitatud asjaoludest ja tõenditest (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2).

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja kahju tekkimist tõendanud, kuid tõendid ei kinnita

kahju tekkimist hageja väidetud suuruses.

13.1. Hageja väidab, et raudbetoonpaneelidest piirdeaia parandamise (taastamise)

maksumus on 27 698 eurot 33 senti (sh käibemaks) ning on esitanud selle tõendamiseks

Aktsiaseltsi Vant hinnapakkumise (I kd, tl 71). Kostjad on vaielnud kahju suurusele vastu.

Kostja II on esitanud OÜ-lt TONART e-kirja teel saadud hinnapakkumise (II kd, tl 29),

mille järgi maksaks aia taastamine 5110 eurot (lisandub käibemaks).

13.2. Ringkonnakohtu hinnangul on aia taastamiseks vajalike tööde ja toimingute

hindamisel usaldusväärsem Aktsiaseltsi Vant hinnapakkumine, kuna selles on eelkõige aia

taastamiseks vajalikke töid kirjeldatud oluliselt detailsemalt võrreldes OÜ TONART

pakkumisega. OÜ TONART osas ei ole ringkonnakohus veendunud, et see kajastab kõiki

piirdeaia endise seisukorra taastamiseks vajalikke töid ja materjale. Samas nõustub

ringkonnakohus kostjatega, et Aktsiaseltsi Vant hinnapakkumises märgitud piirdeaia

taastamise maht ei vasta hageja enda väidetele parandustööde ulatuse kohta. Hageja väitel

varises piirdeaed ca 32 jooksva meetri ulatuses. Seda asjaolu kinnitab ka hageja esitatud

asjatundja M. Sarmeti arvamuse lk-l 3 märgitu (I kd, tl 65). Aktsiaseltsi Vant

hinnapakkumine on aga esitatud 65 jooksva meetri piirdeaia taastamise kohta, samuti on

hinnapakkumises märgitud töödega hõlmatud kaheteistkümne raudbetoonist piirdeaia

paneeli demontaaž, kuid nii M. Sarmeti arvamusest (I kd, tl 65) kui ka asja toimikus olevalt

fotolt (I kd, tl 183) nähtub, et varisenud paneelid on praeguseks varingu toimumise kohalt

juba ära viidud. Hageja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et piirdeaia taastamiseks

on vaja välja vahetada ka osa aia varisemata osast, sh on vajalik utiliseerida veel püsti

seisvaid paneele (II kd, tl 169). Samas ei ole aia varisemata osa asendamise vajaduse ja

ulatuse kohta (seoses kostjate põhjustatud kahjuga) asjas tõendeid esitatud. Hageja ei ole

aia varisemata osa asendamise vajadusele menetluses varem ka tuginenud.

13.3. Eelmärgitut arvestades ei saa piirdeaia parandamise põhjendatud kuludeks lugeda

Aktsiaseltsi Vant hinnapakkumise positsioonil 01 märgitud demontaaži ja utiliseerimise

kulusid kogusummas 3395 eurot 28 senti. Hinnapakkumise positsioonil 02 märgitud

kulusid kogusuummas 18 081 eurot 66 senti saab ringkonnakohtu arvates põhjendatuks

pidada 50% ulatuses, kuna varisenud piirdeaia ulatus (ca 32 jooksvat meetrit) moodustab

ligikaudu poole hinnapakkumises kajastatud 65-st jooksvast meetrist. Positsioonil 03

märgitud kulusid 1605 eurot (sh ajutine liikluskorraldus, teostusdokumentatsioon,

juhtimiskulud ja trasport) tuleb pidada põhjendatuks kogu ulatuses, kuna nende suurus ei

sõltu olulisel määral tööde mahust.

13.4. Seega moodustuvad kahjustatud piirdeaia parandamise kulud Aktsiaseltsi Vant

hinnapakkumisest lähtudes käibemaksu arvestamata 10 645 eurot 83 senti (9040 eurot 83

senti (50% 18 081,66-st) + 1605 eurot).

13(15)

13.5. Käibemaksu arvestamine hüvitatava kahju hulka sõltub kohtupraktika põhjal

sellest, kas hageja kulutused asja parandamisele on käibemaksuga maksustatav käive

käibemaksuseaduse § 4 lg 1 mõttes, millelt hagejal on õigus arvata sisendkäibemaks maha.

Olukorras, kus hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus tekkinud kuludelt

sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga

kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga (vt Riigikohtu 12. juuni 2019. a otsus

tsiviilasjas nr 2-17-11269, p 12.2). Praeguses asjas ei ole hageja toonud kohtu ette

asjaolusid, millest võiks järeldada, et hagejal pole võimalik piirdeaia parandamise kuludelt

sisendkäibemaksu maha arvestada. Seetõttu ei saa käibemaksu hüvitatava kahju hulka

arvestada.

14. Ringkonnakohtu hinnangul esinevad ka kostjate delikti üldkoosseisul põhineva

vastutuse teised elemendid.

14.1. Kostja II tegevus on ringkonnakohtu hinnangul õigusvastane. Teise isiku omandi

kui VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 nimetatud õigushüve kahjustamise korral kellegi teo või

tegevusetuse tagajärjel tuleb VÕS § 1045 lg 1 kohaselt eeldada, et vastav tegu või

tegevusetus on õigusvastane (tagajärje õigusvastasuse teooria). Asja materjalidest

nähtuvalt tegi kostja II piirdeaia vahetus läheduses ning ligikaudu samas sügavuses

aiapostide vundamentidega (ca 0,6–0,7 m sügavusel maapinnast) kaevetöid. Seda kinnitab

mh M. Sarmeti arvamus (I kd, tl-d 64–68) ja kostja II (õiguseellase) projketijuhi kiri

kostjale I (I kd, tl 61). Kõnealuste asjaolude üle ei ole pooltel ka vaidlust. Aiapostide

vahetus lähetuses toimunud kaevetööd (koos ehitustöödega kaasnenud kõrgendatud

vibratsiooniga) põhjustasid M. Sarmeti arvamuse järelduste kohaselt aia varingu. Asjas

puuduvad tõendid, mis M. Sarmeti need järeldused kahtluse alla seaksid. Kostja II tegevust

(kaevetöö), mis oli praegusel juhul hageja õigushüve kahjustamise vahetuks põhjuseks,

tuleb ringkonnakohtu hinnangul lugeda VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel õigusvastaseks ning

täiendavaid asjaolusid õigusvastasuse tuvastamiseks (mh kaitsenormi rikkumine) ei ole

vaja seetõttu kontrollida.

14.2. Kostja II tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel on seega ka põhjuslik seos (VÕS

§ 127 lg 4), samuti on kogu kahju VÕS § 127 lg 2 alusel hüvitatav. Kostjad on menetluses

tuginenud asjaolule, et vaidlusalune aed ehitisena oli ebarahuldavas seisundis ja

varisemisohtlik juba enne kostja II poolt alustatud kaevetöid. Siiski ei ole kostjad

tõendanud, et piirdeaed oleks varisenud ka siis, kui kostja II ei oleks selle vahetus

läheduses kaevetöid teostanud. Sellist järeldust ei saa teha ka M. Sarmeti arvamusest.

M. Sarmet on arvamuses mitmes kohas küll kirjeldanud piirdeaia üldiselt halba

ehitustehnilist seisundit (enne varingut), kuid arvamuse järeldustest ei tulene, et asjatundja

peaks seda varingu üheks võimalikuks põhjuseks. Samuti ei nähtu kohtu ette toodud

asjaoludest, et piirdeaed oleks hiljem veel mõnest muust kohast varisenud.

14.3. Kostja II on kahju põhjustamises süüdi. VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse kahju

õigusvastaselt tekitanud isiku süüd. Kostja II on olnud oma kohustuste täitmata jätmisel

vähemalt hooletu (VÕS § 104 lg 3). Kostja II ei ole tõendanud, et esineks tema vastutust

välistavad asjaolud (VÕS § 1050 lg 2), st et kirjeldatud rikkumine oleks subjektiivselt

vabandatav.

Kostja

II

teostas kahju

põhjustanud

ehitus- ja kaevetöid

enda

14(15)

majandustegevuse raames. Asjaolu, et kostja II teostas töid vastavalt ehitusprojektile, ei

vabasta kostjat II vastutusest hageja ees.

14.4. Kuna kostja II tegi kaevetöid kostjaga I sõlmitud töövõtulepingu ning selle raames

kostjalt I saadud juhiste (s.o ehitusprojekti) alusel, vastutab kostja I VÕS § 1054 lg 3 järgi

tööde teostamisel hagejale tekitatud kahju eest nagu enda poolt tekitatud kahju eest.

Kostja I enda süü ei ole tema vastutuse seisukohalt oluline (vt ka Riigikohtu 28. mai 2008.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-08, p 16; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

161-12, p 12).

14.5. VÕS § 137 lg 1 alusel vastuvavad kostjad kahju eest hageja ees solidaarselt

(VÕS § 65 lg 1).

15. Ringkonnakohtu ülalesitatud järelduste kohaselt on hageja tõendanud kahju

(piirdeaia parandamise kulusid) summas 10 645 eurot 83 senti. Arvestades VÕS § 132 lg-

st 3 tulenevat kahju hüvitamise kohustuse eesmärki, ei ole ringkonnakohtu hinnangul

õiglane arvata sellest VÕS § 127 lg 5 alusel maha kasu, mida hageja võib aia parandamisel

saada seoses sellega, et varisenud aiaosa oli tugevalt amortiseerunud ning aia taastamine

endisel kujul ei ole tehniliselt ega majanduslikult mõistlik. Aia parandamise vajadus on

tekkinud vahetult kostja II poolt teostatud kaevetööde tõttu ning kostjad ei ole tõendanud,

et piirdeaia tervikuna asendamine uue sarnase funktsiooniga aiaga oleks odavam kui

10 645 eurot 83 senti.

16. Asjaolu, et piirdeaed oli tugevalt amortiseerunud ja halvas ehitustehnilises

seisukorras ning et hageja ehitise omanikuna võib olla rikkunud ehitusseadustikust

tulenevaid kohustusi, ei anna ringkonnakohtu arvates alust kahjuhüvitise vähendamiseks

VÕS § 139 lõike 1 (või ka lõike 2) alusel. M. Sarmeti arvamusest ega muudest tõenditest ei

nähtu, et kahju tekkimine oleks nende hagejast tulenevate asjaoludega põhjuslikus seoses.

17. Hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Hagejal on õigus nõuda VÕS § 113

lg 1 alusel viivist lõike teises lauses sätestatud määras, s.o VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kahju hüvitamise nõude puhul

arvestatakse VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt viivist alates ajast, mil võlausaldaja

teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu

kiirmenetluse avalduse. Asja materjalidest nähtuvalt teatas hageja kostjatele oma nõudest

esmakordselt 16. mail 2018 (I kd, tl 184). Seega saab viivist praegusel juhul arvestada

alates 16. maist 2018 ning viivisenõue sellele eelneva ajavahemiku eest ei ole õiguslikult

põhjendatud.

Põhinõude summalt 10 645 eurot 83 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

arvestatud viivis ajavahemiku 16. mai 2018 kuni 18. aprill 2022 eest moodustab

viivisekalkulatori järgi (kättesaadav: www.viivisekalkulaator.ee) 3343 eurot 67 senti.

TsMS §-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates otsuse

tegemisest sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses

märgitud määras.

18. Seonduvalt apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetega märgib ringkonnakohus,

et kuigi M. Sarmeti arvamuse esitas kohtule esimesena hageja, on samale tõendile oma

15(15)

vastuväidetes tuginenud ka kostjad. Lisaks on kostja I toimikust nähtuvalt sama arvamuse

hiljem dubleerivalt esitanud (vt II kd, tl-d 40–44). Maakohus võis vaidlusaluste asjaolude

tuvastamisel tugineda mh arvamuse n-ö kirjeldavale osale. Samuti on asjatundja ka

arvamuse järeldustes käsitlenud mh piirdeaia halba ehitustehnilist olukorda.

19. Apellatsioonkaebuse ja hagi osalise rahuldamise ning maakohtu otsuse muutmise

tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust maakohtu

menetluses. Ringkonnakohus rahuldab hageja põhinõude (27 698 eurot 33 senti) käesoleva

otsusega ligikaudu 38% ulatuses. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jätta mõlemas

kohtuastmes kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega 62% ulatuses hageja kanda ning 38% ulatuses kostjate kanda. Kostjad vastutavad

hageja menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt (TsMS § 165 lg 3).

20. TsMS § 177 lg 2 alusel määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest