1-09-21698/20 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-21698 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Paavo Randma ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 12. oktoober 2010. a, Tallinn Kriminaalasi Ivar Palu süüdistuses KarS § 113 ja § 122 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10. mai 2010. a otsus Apellatsiooni esitajad

Ivar Palu ja tema kaitsja advokaat Owe Ladva Prokurör Ainar Koik Süüdistatav Ivar Palu (ik 36708310035, eestlane, Eesti kodanik, XXXXXXXXXXXXXX, eluk.XXXXXXX, XXXXXXXXX XXX XX-XX, töök.A. OÜ XXXXXXXX, varasem kohtulik karistatus kustunud) Kaitsja Owe Ladva

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10. mai 2010. a otsus ja teha uus otsus. Mõista Ivar Palu süüdi KarS § 121 järgi ja karistada teda 2 (kahe) aasta 3 (kolme) kuu pikkuse vangistusega. Mõista Ivar Palu süüdi KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi, mille eest mõista talle KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 9

2 (üheksa) aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks 9 (üheksa) aastat vangistust.

2. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.

3. Menetluskulud – määratud kaitsjale makstav tasu 6000 krooni – jätta riigi kanda

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 10. mai 2010. a otsusega mõisteti I. Palu süüdi selles, et ta ajavahemikul 23.aprillist 2006.a. kuni 2.augustini 2009.a. tarvitas järjepidevalt Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX ühiselamus põhjendamatut füüsilist vägivalda oma elukaaslase T. Š. suhtes - peksis teda ja põhjustas lisaks valule alljärgnevad tervisekahjustused: 1. ööl vastu 23.aprilli 2006.a. südaöö paiku rindkere ja selja põrutuse ning nahamarrastused alahuulel ja kaelal, 2. 05.juunil 2007.a. kella 19 paiku roiete hulgimurrud, marrastused mõlemal küünarliigesel ja silmaalused hematoomid, 3. ajavahemikul 24.-27.novembril 2007.a. hematoomi vasaku silma piirkonnas, hematoomid peanahal ja parema kõrva piikonnas, nahamarrastused huulte, parema kõrva piirkonnas ja parema silma all, haava ninajuure ja vasaku kulmu piirkonnas, hematoomid rindkerel vasakul ja puusade piirkonnas, 4. ajavahemikul 15.-17.detsember 2008.a. vasaku abaluu piirkonnas nahaaluse verevalumi ja parema silma ümber hematoomi, 5. ajavahemikul 30.juuli 2009.a. kuni 02.august 2009.a. nahaalused verevalumid üle keha. Kirjeldatud käitumisega pani Ivar Palu toime KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti mõistis maakohus I. Palu süüdi selles, et ta ajavahemikul 10. augusti 2009.a. õhtust kuni 11.august 2009.a. kell 04:41 Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX-XX korteris peksis T. Š.t rusikatega korduvalt näo, pea ja keha piirkonda, tekitades T. Š. pea kinnise tömp trauma peaajupõrutusega, parempoolse kõvakelmealuse ja pehmekelmealuse verevalumitega, põrutushaavadega vasaku silma ülalaul, ülaja alahuule limaskestal ning nahaaluste verevalumite ja nahaaluse koe tursega näol ehk eluohtliku tervisekahjustuse, aga samuti II ja IV roide murru vasakul, maksa põrutuse kapslialuste verevalumitega, nahamarrastused ja nahaalused verevalumid kehatüvel ja kätel, mille tagajärjel T. Š. suri ööl vastu 11.augustit 2009.a. sealsamas sündmuskohal. Seega pani Ivar Palu toime teise inimese tahtliku tapmise ehk KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Karistuse mõistmisel arvestas kohus karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra

3 kaitsmise huvisid. Kohus leidis, et karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. I. Palu ei avaldanud kahetsust kohtuistungil ja miski tema käitumises ei viidanud puhtsüdamlikule kahetsusele. Kohus leidis, et süüdistatavat on võimalik karistada vangistusega sanktsiooni keskmäära suuruses. KarS § 113 järgi karistas kohus I. Palut vangistusega 10 (kümme) aastat. KarS § 122 järgi karistas kohus I. palut vangistusega 3 (kolm) aastat. KarS § 64 lg.1 alusel mõistis kohus Ivar Palule liitkaristuseks vangistuse 12 (kaksteist) aastat.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid I. Palu ja tema kaitsja.

3. Kaitsja vaidlustab apellatsioonis kohtuotsuse tervikuna ja palub kohtuotsuse tühistada. Kaevatava otsuse tegemisel on rikutud menetlusõiguse norme ning kohaldatud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kaebuse läbivaatamisel hinnata kõiki asjaolusid ja esitatud tõendeid kogumis. Apellant põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga: Ivar Palu süüdistuse osas KarS § 122 järgi leiab apellant, et lähtuda tuleb eelkõige Ivar Palu ütlustest. I. Palu on tunnistanud, et ta on löönud T. Š.t kolmel korral. Meditsiinidokumentides 05.06.2007 ja 02.08.2009 kajastatud episoode Ivar Palu mäletab ja tunnistab. Lisaks kinnitas Ivar Palu, et kolmas kord võis olla meditsiinidokumentides 23.04.2006 kajastatud episood, ehk ajal, „mil lund ei olnud“. Erinevalt kaevatavast kohtuotsusest on apellant seisukohal, et A. Š. ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Kõrvutades neid A. Š. ning Ivar Palu ütlustega on ilmselge, et A. Š. kaldub liigselt ja ema surma järel tema tütrena ilmselt ka mõistetavalt süüdistama Ivar Palut, kusjuures A. Š. suhted Ivar Paluga ei olnud erinevalt T. Š. nooremast tütrest ka enne T. Š. surma kõige paremad. A. Š. ja Ivar Palu ütlustest võib tuletada, et T. Š. tarvitas alkoholi mitte ainult Ivar Palu’ga, kusjuures tegi seda tihti ka naabritega, mis samuti võisid pahatihti lõppeda skandaalidega. T. Š.l oli nähtuvalt meditsiinidokumentidest lisaks Ivar Paluga tulenevatest konfliktidest ka ridamisi muid terviseprobleeme. Erinevalt kaevatavast kohtuotsusest ei ole korduv politsei kohalkäimine objektiivset tõendamist leidnud ning on ebaõige sellisele väitele Ivar Palu süü tõendamisel tugineda. Meditsiinidokumendid ei kinnita peksmist 2 episoodi osas. Ebaõige on kohtu järeldus kaevatavas kohtuotsuses, et Ivar Palu tegevus 10.08.2009 õhtul kinnitas tema soovi elukaaslast piinata – selline väide ei ole millegagi tõendamist leidnud. Lisaks on kohus taolise seisukohavõtuga kaevatavas otsuses väljunud süüdistuse piiridest. Objektiivselt tõendatut arvesse võttes tuleks Ivar Palu süüdi mõista KarS § 121 järgi, mitte KarS § 122 järgi. Tõendatud on kolm löömist, neist kaks esimest üle aastase ja viimane üle kaheaastase vahega. Ivar Palu süüdistuse osas KarS § 113 järgi on apellant seisukohal, et ei ole kõrvaldatud kahtlus, et surm saabus Ivar Palu löögi või löökide tagajärjel. Ivar Palu sõnade järgi lamas T. Š. mõne aja üldkasutatavas koridoris, seda mitte lühikest aega, ning vastuvaidlematult on tõendatud, et T. Š. surnukehal on leitud jalajälg, mis ei kuulu Ivar Palule. Viimase väite osas on kohus asunud seisukohale, et see on Ivar Palut ennast õigustav, kuid tegemist on ju uurimisel kontrollitud versiooniga ning objektiivselt tõestatud faktiga. Seega on kõrvaldamata kahtlus, et keegi kolmas või kolmandad tarvitasid koridori põrandal olnud T. Š. suhtes vägivalda (s. h. löönud jalaga), ning seega pole ka vastuvaidlematult selge, kelle tegude tagajärjel T. Š. surm saabus. Kohus on kaevatavas otsuses jätnud ilma igasuguse tähelepanuta asjaolu, et ekspert möönab paljude vigastuste (s. h. roiete murrud) tekkimise võimalikkust kukkumise tagajärjel. Ivar Palu on kindlalt seisukohal, et T. Š. surma tema mingil juhul ei soovinud ning ei ette näha ei osanud. Analoogiline tüli ja löögid varasemate episoodidega ei ole selliseks teoks, mis annaks automaatselt alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest.

4 Kohus on Ivar Palu käitumist T. Š. surma järgselt tõlgendanud ükskõiksusena. Apellant sellega ei nõustu – nii kiirabi kutsumine kui kunstliku hingamise tegemine tõendavad Ivar Palu püüet fataalset lõpptulemust ära hoida. Kohus on aga ka viimatinimetatud asjaolusid kaevatavas otsuses hinnanud Ivar Palu poolt ennastõigustavateks. Lisaks leiab apellant, et kaevatav kohtuotsus ei vasta oma põhiosas seaduses esitatavatele nõuetele. Kohus ei ole kaevatavas otsuses põhjendanud, miks ta peab või ei pea mitmeid tõendeid usaldusväärseteks. Kõiki tõendeid on hinnatud süüdistatava kahjuks ning kõik kõrvaldamata kahtlused on tõlgendatud mitte süüdistatava kasuks, vaid tema kahjuks. Mitmel juhul on kohus väljunud süüdistuse piiridest. Apellant peab vajalikuks märkida, et karistuse määramisel ei ole kohus arvestanud Ivar Palu kahetsust, tema poolt kiirabi kutsumist ning ka kolmandate isikute hinnangut tema käitumisele ja iseloomule. Määratud karistus ei vasta Ivar Palu süüle ning on talle kui varem karistamata isikule määratud liiga ränk.

4. Süüdistatav I. Palu taotleb apellatsioonis KarS § 113 osas õigeksmõistmist ja KarS § 122 osas ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Süüdistatav leiab apellatsioonis, et välja ei ole selgitatud kõiki asjaolusid – tuvastatud ei ole jalajälje tekitajat ja teda ei vaadatud läbi, tegemaks kindlaks, kas ta kätel on jälgi, mis kinnitaks, et ta T.. Š. peksis. I. Palu eitab peksmist ja väidab, et T.. Š. lahkus tema korterist tervena. Õige ei ole ka väide, et O. Palu suhtus kannatanu surma ükskõikselt – ta kutsus kiirabi ja püüdis kannatanut elustada.

5. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja oma apellatsioonide juurde, prokurör vaidles apellatsioonidele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kuigi kohtukolleegium peab tõendatuks peksmist kõigis viies süüdistuses märgitud episoodis, leiab kolleegium, et KarS § 122 järgi kvalifitseeritud tegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi. I. Palule on ette heidetud järjepideva vägivalla kasutamist järgmiselt: peksmist ja valu tekitamist kokku viies episoodis, mis leidsid aset 23.04.2006, 05.06.2007, ajavahemikel 15.-17.12.2008 ja 30.07.2009.-02.08.2009. a. Seega oli erinevate episoodide vahe kahel korral üle aasta ja ühel korral üle poole aasta. Sellest tulenevalt ei saa kolleegiumi hinnangul lugeda tarvitatud vägivalda järjepidevaks. Seoses väitega, et dokumentaalsed tõendid ei kinnita, et kahel korral peksis kannatanut just I. Palu, märgib kohus, et lisaks dokumentaalsetele tõenditele tuleb lähtuda ka kohtuistungil antud süüdistatava, tunnistaja J. S. ja kannatanu A. Š. ütlustest. Kuigi ambulatoorsel kaardil on 2007. a novembri osas märgitud, et T.. Š. kaebas, et sai töökaaslase käest peksa, andis kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud perearst J. S. ütlusi selle kohta, et T.. Š.peksis viimase väitel tema elukaaslane. Arvestades, et ambulatoorse kaardi kohaselt leidis vahejuhtum aset nädalavahetusel, on põhjust uskuda tunnistaja ütlusi. Kannatanu A. Š. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et I. Palu ja T.. Š. tülitsesid tihti ja I. Palu peksis T.. Š.t. Seda ei ole oma ütlustes kohtuistungil eitanud ka I. Palu ise. Seevastu ei kinnita muud tõendid I. Palu väidet, et T.. Š.l oleks olnud konflikte teiste isikutega ja et teised isikud oleks kasutanud T.. Š. suhtes vägivalda. Arvestades episoodide hulka ja tekitatud tervisekahjustuste raskust (ühel korral roiete hulgimurd), leiab kolleegium, et KarS § 121 eest mõistetav karistus peab ületama sanktsiooni keskmist määra. Kolleegium peab põhjendatud karistuseks 2 aastat vangistust.

5 7. KarS § 113 järgi süüdimõistmise vaidlustamisel on I. Palu ja tema kaitsja peamiseks argumendiks olnud see, et T.. Š. kehalt leiti jalatsijälg, mille jätjat ei ole tuvastatud. Kohtukolleegium leiab, et see jälg ei anna siiski alust arvata, et T.. Š.oleks peksnud ja tema surma põhjustanud keegi teine pärast seda, kui T.. Š. oli I. Palu juurest lahkunud. Esiteks tuleb märkida, et tegemist oli üksiku jäljega, mis asus ülejäänud vigastustest eraldi. Eksperdiarvamusest nähtub, et T.. Š.oli löödud pähe ja ülakehasse. Nende vigastuste asukoht näitab sarnasele käitumismustrile, nagu I. Palu poolsete varasemate peksmiste puhul. Nõustuda ei saa väitega, et surma põhjustanud vigastused võis T.. Š. saada kukkudes. Eksperdiarvamuse kohaselt võis T.. Š. osa vigastusi saada küll kukkudes, kuid surma põhjustanud vigastused on ta saanud löökidest. Kohtukolleegium leiab aga, et kõnealune tegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 118 p 1 ja KarS § 117 lg 1 järgi. Kohtukolleegium peab tõendatuks, et I. Palu tekitas tahtlikult eluohtliku tervisekahjustuse, samas saabunud tagajärje – surma – osas siiski tahtlus tuvastatud ei ole. Nagu eespool märgitud, on tõendatud, et I. Palu lõi T.. Š.korduvalt pähe ja kehasse. Ainuüksi näopiirkonnas oli T.. Š.l 7 nahaalust verevalumit. Lisaks olid kannatanul vigastused nii ülakui alahuulel. Kohtukolleegium leiab, et lüües kannatanut korduvalt näkku, möönis I. Palu peaajupõrutuse tekkimise võimalust, kuid suhtus sellesse ükskõikselt. Seega tekitas I. Palu T. Š. tahtlikult eluohtliku tervisekahjustuse Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord” § 7 lg 2 p 3 tähenduses. Tugevate löökide puhul pähe ja rindkeresse võib väita, et I. Palu möönis võimalust, et vigastused võivad olla eluohtlikud. Samas näitab I. Palu käitumine, et surma saabumise suhtes I. Palul tahtlust ei esinenud. Nimelt lõpetas I. Palu peksmise veel ajal, kui T.. Š. oli teadvusel. Ta laskis T.. Š.l korterist lahkuda. Ka kutsus I. Palu ise kiirabi, kui avastas, et kannatanu ei hinga. Seega lüües kannatanut korduvalt näkku, lootis I. Palu, et kannatanu surma ei saabu, kuigi oleks pidanud surma saabumise võimalust ette nägema. Järelikult põhjustas I. Palu surma ettevaatamatusega hooletuse vormis.

8. Arvestades eeltoodut, tuleb muuta ka I. Palule mõistetud karistuse määra. Kuna KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 koosseisud on täidetud sama teoga, tuleb mõista KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus. Kohtukolleegium leiab, et arvestades teo iseloomu (löökide hulk ja tugevus), samuti seda, et kannatanu suri, peab kolleegium põhjendatuks karistust üle KarS § 118 keskmise sanktsioonimäära, s.o enam kui 8 aastat vangistust. Kolleegiumi hinnangul on süüle vastavaks karistuseks 9 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 kohaselt liitkaristust mõistes võtab kohus arvesse seda, et mõlemad teod kujutavad endast vägivallategusid, samuti seda, et üks liidetavatest karistustest on oluliselt raskem. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et liitkaristuse mõistmisel tuleb kergem karistus lugeda kaetuks raskemaga, s.o liitkaristuseks on 9 aastat vangistust.

9. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, mõistes I. Palu süüdi KarS § 121 ja § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi. Menetluskulud – määratud kaitsjale makstud tasu 6000 krooni – jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Sten Lind

Paavo Randma

Urmas Reinola

Jõustunud Riigikohtu 16 03 2011 otsuses nr 3-1-1-5-11

6 toodud täpsustusega

RESOLUTSIOON 1. Jätta ringkonnakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid teha sellesse Ivar Palu olukorda mitte raskendav täpsustus, mille kohaselt põhjustas Ivar Palu T. Š. surma ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis. 2. Kassatsioon jätta rahuldamata. 3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Eva Rivis makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ivar Palule kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 383,47 eurot (kolmsada kaheksakümmend kolm eurot ja nelikümmend seitse senti), sealhulgas käibemaks 63,91 eurot (kuuskümmend kolm eurot ja üheksakümmend üks senti). 4. Mõista eelmises punktis nimetatud kassatsioonimenetluse kulu katteks Ivar Palult Eesti Vabariigi kasuks välja 383,47 eurot (kolmsada kaheksakümmend kolm eurot ja nelikümmend seitse senti).