2-21-9110/18 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Mõtsnik

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. aprill 2022.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-9110

Tsiviilasi

Reme Grupp OÜ hagi ICP Solutions OÜ vastu täiteasja nr

xxxx ja täiteasja nr xxxx sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

7000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Reme Grupp OÜ (registrikood 11728153, asukoht

Metsa tee 15, Roosna-Alliku, Paide linn, 73201 Järva

maakond; e-post reme@reme.ee)

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Klen Laus (e-

post klen.laus@triniti.ee)

Kostja: ICP Solutions OÜ (registrikood 11659535, asukoht

Laki tn 6, 10621 Tallinn; e-post info@icp-solutions.eu)

Kostja lepinguline esindaja: advokaat Marko Pikani (e-post

marko.pikani@emerald.legal)

Kohtuistungi toimumise aeg

02.02.2022

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Reme Grupp OÜ hagi ICP Solutions OÜ vastu täiteasja nr xxxx ja

täiteasja nr xxxx sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

2. Tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr xxxx ja täiteasjas nr xxxx.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Menetluskulud jätta ICP Solutions OÜ kanda.

2. Rahuldada Reme Grupp OÜ taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks.

3. Määrata kindlaks Reme Grupp OÜ menetluskulude rahaline suurus summas 3168

eurot (käibemaksuta).

4. Välja mõista ICP Solutions OÜ-lt Reme Grupp OÜ kasuks menetluskulud 3168

eurot (käibemaksuta).

5. Välja mõista ICP Solutions OÜ-lt Reme Grupp OÜ kasuks viivis menetluskuludelt

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva

2

määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavaks tegemisest.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks

või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Kui

menetlusosaline

soovib

asja

läbivaatamist

kohtuistungil,

peab

ta

seda

apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7).

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

Reme Grupp OÜ esitas 07.06.2021 Harju Maakohtule hagi ICP Solutions OÜ vastu täiteasja

nr xxxx ja täiteasja nr xxxx sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 27.01.2019 hageja töövõtjana ja kostja peatöövõtjana

töövõtulepingu nr xxxx, mille alusel teostas hageja Rummu hakkepuidukatlamaja ehitustöid.

Lepingu p. 1.5.1 kohaselt kuulus lepingu objektiks olevate tööde teostamise eest hagejale

tasumisele summa 104 367,20 eurot + käibemaks. 22.11.2019 allkirjastas kostja teostatud

tööde õiendi nr. 1 2019 oktoobris objektil teostatud tööde kohta summas 78 851,23 eurot koos

käibemaksuga. Teostatud tööde õiendi nr. 1 alusel väljastas hageja kostjale arve nr 19085

summas 78 851,23 eurot (koos km-ga), maksetähtajaga 16.12.2019. Kostja on tasunud arvest

nr 19085 viivitusega üksnes 8 851,23 eurot. 02.01.2020 e-kirjas kinnitas kostja hagejale, et on

nõus õiendi nr 2 akteerima summas 19 500 eurot + km. 03.01.2020 allkirjastas hageja

teostatud tööde õiendi nr. 2 2019 novembris objektil teostatud tööde kohta koos märkusega

rea nr 16 osas (rea maht summas 1 904,18 eurot). Teostatud tööde õiendi nr. 2 alusel väljastas

hageja kostjale arve nr 19096 summas 23 401,73 eurot (koos km-ga), maksetähtajaga

08.02.2020. Kostja on jätnud arve tervikuna tasumata. Kuna kostja võlgnevust vaatamata

korduvatele nõudmistele ja esitatud pankrotihoiatusele ei likvideerinud ning kostja

majanduslik olukord viitas püsivale maksjõuetusele, esitas 25.05.2020 hageja kostja suhtes

pankrotiavalduse. Pankrotiavalduse esitamise seisuga oli kostja sissenõutavaks muutunud

põhivõlgnevus hageja ees 93 401,73 eurot (koos käibemaksuga). Lisaks oli kostja

põhjendamatult venitanud viimase akti allkirjastamisega, mis oli eelduseks hageja poolt

kostjale viimase lepingu alusel esitatava arve summas 34 041,97 euro väljastamiseks. Samuti

on hagejal kostja vastu viivisenõue (vastavalt Lepingu p-le 8.2.1 määras 0,05%

põhivõlgnevusest ilma käibemaksuta). 13.07.2020 määrusega nimetas kohus kostjale ajutise

pankrotihalduri. 16.07.2020 esitas kostja hageja vastu hagi 75 874,83 euro ja viiviste

väljamõistmiseks (ts.-asi 2-20-10325). Hagiavalduses väitis kostja, et on lepingu alusel

ebaõigesti maksnud hagejale välja 8 851,23 eurot, kostjal on lepingust tulenev leppetrahvi

nõue 9 150 eurot ja kahju hüvitamise nõue 57 873,60 eurot. Hageja vaidles esitatud

hagiavaldusele vastu. 27.08.2020 määrusega jättis Harju Maakohus hageja avalduse kostja

pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata, jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis

hagejalt välja kostja kasuks menetluskulude hüvitisena 11 704,50 eurot. 13.11.2020

määrusega jättis Tallinna Ringkonnakohus hageja määruskaebuse rahuldamata, Harju

Maakohtu 27.08.2020 määruse muutmata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt

3

välja kostja kasuks menetluskulude hüvitisena 1 323,45 eurot. 17.05.2021 määrusega keeldus

Riigikohus hageja määruskaebuse menetlusse võtmisest viitega PankrS § 32 ja TsMS § 696 lg

1. 17.05.2021 edastas kostja lepinguline esindaja hageja lepingulisele esindajale nõude tasuda

ts.-asjas 2-20-7546 kindlaks määratud menetluskulud, kokku summas 13 027,95 eurot,

mispeale vastas hageja esindaja, et tasaarvestab kostja nõude lepingust tuleneva vaidluse all

mitteoleva hageja vastunõudega. Pooled vahetasid veel vastastikku täiendavalt omapoolseid

argumente. 21.05.2021 edastas kohtutäitur Kristiina Feinman büroo hagejale täiteasjas nr

xxxx ja täiteasjas nr xxxx täitmisteate ja kohtutäituri tasu otsuse. Täiteasjas nr xxxx on

täitedokumendiks Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2020 määrus nõude suurusega 1 323,45

eurot ja täiteasjas nr xxxx on täitedokumendiks Harju Maakohtu 27.08.2020 määrus nõude

suurusega 11 704,50 eurot.

Hageja on seisukohal, et nõude tasaarvestamine välistab kohtulahendite sundtäitmise. Hagejal

on kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõue. 18.05.2021 tasaarvestuse tegemise seisuga

võlgnes kostja lepingu alusel hagejale põhinõudena 127 443,70 eurot (s.o. arve nr 19085

summas 78 851,23 eurot + arve nr 19096 summas 23 401,73 eurot + Lepingu viimane

osamakse summas 34 041,97 eurot – kostja poolt 26.02.2020 tasutud 8 851,23 eurot).

Nimetatud põhivõlgnevusele lisanduvad ka viivised kostja poolt kohustuste täitmisega

viivitamise eest Lepingus sätestatud määras. Seega on hagejal kostja vastu lepingust tulenev

selge ja sissenõutavaks muutunud nõue, mis ületab kostja täitedokumentidest tulenevat nõuet.

Hageja toob esile, et käesoleval juhul on hageja 18.05.2021 e-kirjaga teatanud kostjale, et

tasaarvestab kostja 17.05.2021 esitatud nõude summas 13 027,95 eurot lepingust tuleneva

vastunõudega. Seega on tasaarvestus tehtud pärast tsiviilasjas nr 2-20-7546 tehtud

kohtulahendite jõustumist. Seega on hageja teostatud tasaarvestus kehtiv ning sundtäitmine

täiteasjas nr xxxx ja täiteasjas nr xxxx tuleb lugeda lubamatuks.

Hageja ei nõustu kostja vastuses esitatud väidetega ning vaidleb neile vastu. Pahatahtlik ja

menetlusõigusi kuritarvitav on ka kostja vastuses esitatud väide, et hageja seaduslike

esindajate kaudu ei ole kostja seaduslikele esindajatele tasaarvestuse tahteavaldust esitatud.

Tasaarvestuse alase kirjavahetuse adressaatideks olid ka hageja seaduslikud esindajad. Samuti

olid nii hagejal kui kostjal olnud kõigis kolmes kohtumenetluses (ts.-asjad nr 2-20-7546, nr 2-

20-10325 ja nr 2-21-9110) kui kohtuvälistel läbirääkimistel samad lepingulised esindajad,

mistõttu ei saa ka tekkida küsimust esindajate esindusõiguse kehtivuse osas (sh tasaarvestust

puudutavas osas). Lisaks on kohtupraktika kohaselt ka kohtumenetluses tasaarvestust

puudutava menetlusdokumendi kättetoimetamisega loetud tasaarvestus teostatuks.

Hageja toob esile, et kostja nõue, mille hageja tasaarvestas, tekkis alles tsiviilasjas nr 2-20-

7546 menetluskulude kindlaksmääramise lahendi jõustumisega – hagejal ei olnud ka

teoreetiliselt võimalik eelnevalt kostja nõuet tasaarvestada. Hageja hinnangul on kummastav

kostja väide, et hageja nõue on vaidluse all tsiviilasjas nr 2-20-10325. Nimelt on pahauskne

kostja, kes vaatamata korduvalt antud lubadustele võlgnevus hageja ees tasuda, ei ole tänaseni

seda teinud ning on hoopis esitanud aja võitmiseks tsiviilasjas nr 2-20-10325 nõude, mida

kostja ei ole vaevunud tänaseni sisustama ega dokumentaalselt tõendama. Samas ei ole sisulist

vaidlust, et ainuüksi hageja esitatud põhinõue ületab kostja esitatud tänaseni sisustamata ja

dokumentaalselt tõendamata vastunõuet 51 568,87 euro võrra ehk kostja on jätnud hagejale

tasumata ka summad, mis ületavad kostja sisutühja vastunõuet. Hageja selgitab ühtlasi, et

esitas tsiviilasjas nr 2-20-10325 kostja suhtes vastuhagi olles vähendanud oma nõuet

käesoleva vaidluse esemeks oleva tasaarvestuse summa võrra – seega ei ole hageja ka olnud

pahatahtlik ega nõua kostjalt juba tasaarvestatud summa tasumist.

Kostja seisukoht

Kostja esitas 20.07.2021 vastuse hagiavaldusele, milles palub jätta hagi rahuldamata.

4

Kostja on seisukohal, et hageja ei ole kunagi ühtegi tasaarvestusavaldust kostjale esitanud.

Hagiavaldusele lisatud kirjavahetusest nähtuvalt on hageja lepinguline esindaja pöördunud

kostja lepingulise esindaja poole ning hageja hinnangul on seeläbi 18.05.2021.a e-kirjaga

teostatud tasaarvestus. Tasaarvestuse avalduse õiguslikult siduv tegemine eeldab õigustatud

isiku ehk hageja poolt kostjale ehk tahteavalduse saajale kui kindlaks määratud isikule

tahteavalduse kätte toimetamist. Hageja tugineb aga antud juhul põhiteesina väitele, et

tasaarvestus on teostatud e-kirja teel, mida ei ole saatnud hageja ja mille adressaatide hulgas

ei ole kostja. Seega kuivõrd VÕS § 197 kohaselt tasaarvestus toimub avalduse tegemisega

teisele poolele ning hageja ei ole tõendanud Reme Grupp OÜ poolt ICP Solutions OÜ-le

tasaarvestuse avalduse kui tahteavalduse tegemist, on hagi õiguslikult perspektiivitu sõltumata

sellest, kas hagejal on või ei ole nõudeid, mida teoreetiliselt võiks olla võimalik tasaarvestada.

Kostja hinnangul välistab Riigikohtu praktika ning TMS § 221 lg 2 hagi õigusliku

perspektiivi. Hageja poolt esitatud väidetava tasaarvestuse aluseks on nõue, mis on ka hageja

enda väitel sissenõutavaks muutunud juba enne 2020 suve ehk enne pankrotiavalduse

esitamist, st enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Seega esiteks tugineb

hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis keskse väitena tasaarvestuse olukorrale,

mille aluseks on elulised sündmused ja nõue mis on väidetavalt sissenõutavaks muutunud ca

12 kuud enne hageja poolt hagi esitamist. Teisalt ei ole ka vaidlust selles, et hagejal on

võimalik kõnesoleva nõude osas oma õiguseid kaitsta TsMS-s sätestatud korras juba

käimasolevas tsiviilasjas nr 2-20-10325. Samuti rõhutab kostja asjaolu, et väidetavad hageja

nõuded kostja vastu on menetluse esemeks tsiviilasjas nr 2-20-10325. Hageja poolt kohtule

esitatud palve tunnistada lubamatuks kohtuasjas nr 2-20-7546 tehtud määruste sundtäitmine

nõuete lõppemise tõttu tasaarvestuse tulemusena on kohut ilmselgelt eksitav ja tegelikust

olukorrast ebaõiget ettekujutlust loov. Tuginemine tasaarvestusele olukorras, kus on ebaselge,

kas üldse ja mis nõuded hagejal kostja vastu on, arvestades pooleliolevat samasisulist

kohtuvaidlust, viitab selgelt hageja pahausksele käitumisele käesoleva hagiavalduse esitamisel

ja samuti näitab, et hageja ainus eesmärk käesoleva hagi ja hagi tagamise taotluse esitamisega

on venitada täitemenetlust ja sealjuures viivitada oma kohustuste kohast täitmist, mis

tulenevad jõustunud kohtulahenditest. Kostja on seisukohal, et arvestades eelnevalt esitatud

TMS asjakohast regulatsiooni ja Riigikohtu praktikat ei ole lubatud täitemenetluse

lubamatuks tunnistamine kohtuasjas nr 2-20-7546 tehtud määruste sundtäitmine nõuete

lõppemise tõttu tasaarvestuse tulemusena. On ilmselge, et nõuete osas, millele tuginedes

hageja on väidetava tasaarvestuse teinud, on vaidlus alles pooleli tsiviilasjas nr 2-20-10325 ja

samasisulise vaidluse pidamine sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluse raames ei

ole kostja hinnangul lubatav.

03.11.2021 seisukohas märgib kostja, et ühestki hageja tõendist ei nähtu, et kostja oleks

kuidagi kinnitanud, et ta hageja nõudeid aktsepteerib. Vastupidiselt on kostja läbivalt hageja

nõuetele vastu vaielnud. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja poolt esitatud hagi on

tervikuna motiveerimata ja puudub õiguslik alus hagi rahuldamiseks. Kokkuvõttes jääb kostja

kõigi menetluses esitatud väidete ja tõendite juurde ning palub jätta hagiavalduse täies

ulatuses rahuldamata ja kõik menetluskulud jätta hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjendused

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

5

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne

ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse

kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 kohaselt

otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti

tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Pooltel puudub vaidlus selles ja kohus on dokumentaalsete tõendite alusel tuvastanud, et

täiteasjas nr xxxx on täitedokumendiks Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2020 määrus

tsiviilasjas nr 2-20-7546 hagejalt kostja kasuks menetluskulude väljamõistmise kohta summas

1323,45 eurot ja täiteasjas nr xxxx on täitedokumendiks Harju Maakohtu määrus samas

tsiviilasjas nr 2-20-7546 samuti hagejalt kostja kasuks menetluskulude väljamõistmise kohta

summas 11 704,50 eurot. Antud tsiviilasjas esitas hageja kohtule avalduse kostja pankroti

väljakuulutamiseks, mille kohus jättis rahuldamata ja määras lõpplahendis kindlaks

menetluskulud. 17.05.2021 määrusega keeldus Riigikohus hageja määruskaebust Tallinna

Ringkonnakohtu 13.11.2020 määrusele menetlusse võtmast.

Pooltel puudub ka vaidlus selles, et 27.01.2019 on hageja töövõtjana ja kostja peatöövõtjana

sõlminud töövõtulepingu nr xxxx, mille alusel teostas hageja Rummu hakkepuidukatlamaja

ehitustöid. Lepingu p. 1.5.1 kohaselt kuulus lepingu objektiks olevate tööde teostamise eest

hagejale tasumisele summa 104 367,20 eurot + käibemaks. Antud töövõtulepingust tulenev

vaidlus poolte vahel toimub tsiviilasja nr 2-20-10325, milles Pärnu Maakohus on 15.11.2021

jätnud kostja hagi rahuldamata ja rahuldanud hageja vastuhagi täies ulatuses. Otsus ei ole

jõustunud, kuna kostja on esitanud sellele apellatsioonkaebuse.

Hageja on 18.05.2021 e-kirjaga teatanud kostjale, et tasaarvestab kostja 17.05.2021 esitatud

nõude summas 13 027,95 eurot pooltevahelisest töövõtulepingust nr xxxx tuleneva

tasunõudega summas 25 000 eurot. Hageja on tasaarvestusavalduses märkinud, et ei ole

sisulist vaidlust, et kostja kohustub tasuma hagejale pooltevahelise lepingu alusel vähemalt

25 000 eurot. Tegemist on summaga, mille tasumise kohustuse üle vaidlus puudub ning

millise summa lubas kostja tasuda hagejale hiljemalt 2020 augustis -septembris, kuid milline

summa on kostja poolt käesoleva ajani tasumata. Kuna lepingu p 2.1 kohaselt rakendub

tähtaegselt tasumata summadele viivis 0,05% päevas, siis on kostja poolt vaidlustamata

summa 31 487,50 eurot, so 25 000 eurot + viivis summalt 25 000 perioodi 17.12.2019-

18.05.2021 eest 6487,50 eurot). Tasaarvestuse tulemusena on kostja vaidluse all mitteolev

kohustus hageja ees 18 459,55 eurot (31 487,50 eurot – 13 027,95 eurot).

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja oli õigustatud tasaarvestust tegema ja kas kostja nõue

hageja vastu on tasaarvestusega lõppenud. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on

kostjale tasaarvestuse tahteavalduse kätte toimetanud.

VÕS § 186 p 2 alusel lõpeb võlasuhe tasaarvestusega. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad

tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada,

kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 alusel toimub tasaarvestus avalduse tegemisega

teisele poolele.

Esmalt ei nõustu kohus kostja vastuväitega, et kostjale ei ole hageja tasaarvestuse

tahteavaldust kätte toimetatud. Hageja esitatud e-kirjavahetusega on tõendatud, et poolte

tasaarvestust puudutava e-kirjavahetuse adressaatideks on märgitud nii kostja lepingulised kui

ka seaduslikud esindajad. Samuti ei ole vaidlust selles, et nii hagejal kui ka kostjal olid

tsiviilasjades nr 2-20-7546, nr 2-20-10325 ja nr 2-21-9110 samad lepingulised esindajad,

mistõttu puudub alus kahelda nende esindusõiguse kehtivuses ka tasaarvestust puudutavas

osas. Asja materjalidest ei nähtu, et lepinguliste esindajate esindusõigust oleks piiratud. Just

6

kostja lepinguline esindaja on 17.05.2021 pöördunud hageja lepingulise esindaja poole

palvega tasuda hageja kohtumäärustest tulenev võlgnevus kostja ees ja teatega, et vastasel

korral on kostja sunnitud algatama hageja suhtes järgmisel päeval täitemenetluse. Nimetatud

e-kirjale vastas hageja lepinguline esindaja tasaarvestusavaldusega. Kostja lepinguline

esindaja ei ole kordagi viidatud e-kirjavahetuses märkinud, et tal puuduksid volitused kostja

esindamiseks. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt tuleb lugeda lepingulised esindajad

esindusõiguslikeks mh nn talumisvolituse alusel.

Lisaks tuleb antud e-kirjavahetuses esitatud hageja tahteavaldus tasaarvestuse tegemiseks

lugeda kättetoimetatuks kostjale ka seetõttu, et selle saajateks olid märgitud kostja

seaduslikud esindajad S. T. ja K. T. isiklikult. TsÜS § 69 lg 2 järgi loetakse e-kiri saajani

jõudnuks, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on

kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus- ja

kutsetegevuses saab lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja

saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (Riigikohtu 21.12.2007 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12; 24. 11.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 18,

18.04.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-6538, p 14). Kostja ei ole kordagi väitnud, et tal ei oleks

olnud mõistlikku võimalust hageja poolt edastatud e-kirjadega tutvuda.

TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud

või tasaarvestatud. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et paragrahvi lõikes 1 nimetatud

vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on

tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

Kohus nõustub hagejaga, et tsiviilasja nr 2-20-7546 menetlemise ajal ei olnud hagejal nõuet,

mida hageja oleks saanud tasaarvestada, kuivõrd tasaarvestusolukord tekkis alles pärast

tsiviilasjas nr 2-20-7546 tehtud kohtulahendite jõustumist, s.o. alates 17.05.2021, mil

jõustusid vaidlusaluste täitemenetluste aluseks olevad kohtumäärused.

Nimetatud seisukohta kinnitab ka hageja viidatud kohtupraktika. Nimelt on sarnastel

asjaoludel Tallinna Ringkonnakohus määruses tsiviilasjas nr 2-19-11082 märkinud järgnevat:

“Kuivõrd kohtuotsus on TsMS § 457 lg 1 kohaselt pooltele kohustuslik alates selle

jõustumisest, ei ole enne kohtuotsuse jõustumist, millega poolelt mõistetakse välja teise poole

menetluskulud, poolel kohustust menetluskulud hüvitada. See kohustus tekib alles

kohtuotsusega. Kuivõrd menetluskulude jaotus sõltub asja tulemusest, ei ole poolel ka enne

kohtuotsuse jõustumist võimalik prognoosida, kas ja millises ulatuses tekib tal kohtuotsusega

kohustus hüvitada teise poole menetluskulud. Seega ei olnud hagejal võimalik esitada

tasaarvestusavaldust tsiviilasjas nr 2-16-18564, vaid see võimalus tekkis tal alles pärast

kohtuotsuse jõustumist.“.

Samuti on Riigikohus TMS § 221 lg 1 sisustades selgitanud, et TMS § 221 lg 1 kohaldamisel

on määrav tasaarvestusolukorra tekkimise aeg, mitte tasaarvestusavalduse tegemise aeg.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi

(elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.

Tasaarvestusolukord peab olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (Riigikohtu 15.

aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Riigikohus on märkinud, et seetõttu

tuleb tasaarvestusele tugineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise

otsustamisel esiteks kontrollida, millal hageja väidetud tasaarvestusolukord tekkis. Kui

täidetakse kohtulahendit, siis peab hagiavaldusest ning ka hagi tagamise taotlusest nähtuma, et

tasaarvestuse alus on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (TMS § 221 lg 2).“ (RKTKo 3-

2-1-83-16, p 23).

7

Seega tekkis tasaarvestusolukord pärast tsiviilasjas nr 2-20-7546 tehtud kohtumääruste

jõustumist, kuivõrd enne seda ei olnud selge, kas ja millises ulatuses kostja menetluskulud

hüvitamisele kuuluvad.

Kohus leiab, et hageja vastuhagiga ja Pärnu Maakohtu 15.11.2021 kohtuotsusega tsiviilasjas

nr 2-20-10325 on tõendatud, et hageja tasunõue on osaliselt tasaarvestatud ja rahuldatud seda

ületavas osas põhinõudes summas 118 582,42 eurot ja viivise nõudes täies ulatuses. Kohus on

viidatud otsuses märkinud, et kostjal on tasumata õiendi nr 1 alusel esitatud arvest nr 19085

tulenevalt 70 000 eurot; õiendi nr 2 alusel esitatud arvest nr 19096 on tasumata 23 0401,73

eurot ja õiendist nr 2 nähtuv hageja poolt seni akteerimata töö 34 041,97 eurot. Ühtlasi on

kohus esile toonud, et kostja on 18.05.2021 tasaarvestanud tsiviilasjast nr 2-20-7546 tuleneva

hageja menetluskulude nõude summas 13 027,95 eurot pooltevahelisest töövõtulepingust

tuleneva kostja vastunõudega. Kostja hagi jättis kohus rahuldamata. Vaatamata asjaolule, et

nimetatud kohtuotsus ei ole jõustunud, on see TsMS § 272 lg 2 alusel käsitletav

dokumentaalse tõendina.

Kohus leiab, et lisaks on Harju Maakohtu 13.07.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-7546

tõendatud, et hageja töövõtulepingust tulenev nõue kostja vastu on muutunud sissenõutavaks.

Kohus on pidanud hageja arvetest nr 19085 ja nr 10906 tulenevat nõuet selgeks PankrS § 15

lg 3 p 1 tähenduses. Kohus on märkinud, et võlgniku etteheited avaldaja poolt tehtud töös

väidetavalt esinevate puuduste kohta on ebamäärased ja tõendamata. Nimetatud kohtumäärus

on jõustunud. Lisaks on kostja tasunud 26.02.2020 arvest nr 19085 hagejale 8 851,23 eurot,

tunnistades seega kohustuse olemasolu hageja ees. Samuti on kostja 02.01.2020 e-kirjas

hagejale sisuliselt tunnistanud võlgnevuse olemasolu, kuna on märkinud, et arve nr 19085

tasumine seisab tellijalt raha laekumise taga ja kostja maksab hageja arve kohe, kui tellijalt

raha laekub. Täiendavalt on kostja 13.01.2020 e-kirjas põhjendanud arve tasumata jätmist

asjaoluga, et väidetavalt pole tellijalt kostjale makset laekunud. Samuti nähtub poolte 2020

mais peetud e-kirjavahetusest kostja võlgnevuse likvideerimise kohta, et kostja ei ole kordagi

tuginenud sellele, et hageja oleks esitanud alusetu nõude. Ka on tsiviilasjas nr 2-20-7546

esitatud ajutise halduri aruande ja selle lisaga 8 tõendatud, et kostja on kinnitanud, et tasub

hiljemalt 2020 augustis-septembriks hagejale pooltevahelise töövõtulepingu alusel tasumisele

kuuluvatest summadest 25 000 eurot. Vaidlus puudub selles, et nimetatud summat tasutud ei

ole.

TsMS § 230 lg 1 alusel peavad pooled hagimenetluses tõendama oma väiteid ja vastuväiteid.

Kostja omapoolsete tõenditega hageja tõendeid ümber lükanud ei ole.

Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kostja saneerimiskava hõlmab hageja vaidlusalust

tasaarvestatud nõuet. Kostja saneerimiskavaga on nimetatud väide ümber lükatud. Nimelt

kuulub saneerimiskavast nähtuvalt hageja nõue kostja vastu ümberkujundamisele summas 118

582,42 eurot. Nimetatu tõendab kohtu hinnangul täiendavalt hageja nõude põhjendatust,

kuivõrd ka kostja saneerimisnõustaja on lähtunud hageja nõude suuruse määratlemisel hageja

nõudest, mis vastab tsiviilasjas nr 2-20-10325 eelnevalt viidatud Pärnu Maakohtu 15.11.2021

kohtuotsusega kostjalt hageja kasuks väljamõistetud põhinõude suurusele. Seega on kostja

saneerimisnõustaja pidanud hageja tasaarvestust põhjendatuks, kuivõrd hageja nõue on

kajastatud tasaarvestuse tulemusena väiksemana, nagu on märgitud hageja vastuhagi nõudes

tsiviilasjas nr 2-20-10325. Eelnevaga on kohtu hinnangul üheselt ümber lükatud kostja

vastuväited selle kohta, et saneerimiskavaga üritatakse ümber kujundada ka hageja

tasaarvestatud nõuet.

Eelneva alusel nõustub kohus hagejaga, et VÕS § 186 p 2 ning VÕS § 197 lg 1 alusel on

Harju Maakohtu 27.08.2020 määrusest ning Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2020 määrusest

tulenev kostja nõue hageja vastu lõppenud 18.05.2021 seisuga. Seega puudub kostjal nõue

8

hageja vastu, mille sundtäitmist vaidlusalustes täiteasjades nõuda, millest tulenevalt tuleb hagi

rahuldada ja sundtäitmine vaidlusalustes täiteasjades lubamatuks tunnistada.

Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka

siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist.

TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi

rahuldamise tõttu tuleb hageja menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu

hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel

TsMS § 162 lg 1 sätestatust.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks riigilõiv. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p

1 kohaselt menetlusosaliste esindajate kulud.

Kohus on seisukohal, et hagejate menetluskulude nimekirjas toodud lepingulise esindaja

kulud vastavad asjas esitatud menetlusdokumentidele ja tehtud toimingutele, sh nende sisule

ja mahule (kokku 18 tundi ja 42 minutit). Kohtu hinnangul ei sisalda menetluskulude nimekiri

põhjendamatuid või ebavajalikke kulusid. Hageja esindamiseks tehtud toimingud on

asjakohased ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Tunnitasu määr (140 eurot tunnis,

käibemaksuta) ei ületa kohtupraktika kohaselt lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud ja

vajalikku määra. Täiendavalt on põhjendatud ja vajalik kulu riigilõivudele summas 550 eurot.

Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus 3168 eurot, sh

õigusabikulud 2618 eurot (käibemaksuta), riigilõiv hagiavalduselt 500 eurot, riigilõiv hagi

tagamise avalduselt 50 eurot.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 3168 eurot (s.o õigusabikulu 2618

eurot ja riigilõiv 550 eurot).

TsMS § 177 lg 4 ning hageja taotluse alusel mõistab kohus kostjalt välja viivise

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni hageja kasuks.

TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle

täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist

taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 280 eurot.

TsMS § 177 lg 1 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse

menetlusosalistele kätte. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid

ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Mõtsnik

Kohtunik