1-21-4310/72 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.aprill 2022, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-21-4310

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Orvi Koik, Sten Lind

Kriminaalasi

Valentin Krutõhi süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 8. veebruari 2022 otsus

Apellatsiooni esitajad

Süüdistatava Valentin Krutõhi kaitsjad Toomas Alp ja

advokaat Toomas Kõiv

Süüdistatava

Valentin Krutõh (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses)

Kaitsja

Advokaat Toomas Kõiv

Prokurör

Kelly Kruusimägi

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 8. veebruari 2022 otsus muutmata

ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata süüdistatava kaitsja adv. Toomas

Kõivu

taotlus

süüteomenetluses

tekitatud

kahju

hüvitamiseks.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta süüdistatava kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule.

Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult

päeva

jooksul

alates

päevast,

mil

kohtumenetluse

poolel

on

võimalik

ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada

määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus tunnistas 8. veebruari 2022 otsusega Valentin Krutõhi süüdi KarS § 113 lg 1

järgi ja karistas teda vangistusega 12 aastat. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust

eelmise, Harju Maakohtu 18. märtsi 2020 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse, s.o 3

aasta 1 kuu ja 29 päeva pikkuse vangistuse võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 15 aastat 1

kuu ja 29 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja alguseks 1. veebruar 2021.

Süüdistatava suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kohtuotsuse

jõustumiseni, seejärel tühistatakse.

Valentin Krutõh mõisteti süüdi selles, et tema lõi tahtlikult mistahes raskusega tervisekahjustuste,

s.h surma, põhjustamise eesmärgil 31. jaanuaril 2021 ajavahemikul kell 21.00 kuni kell 21.50

Tallinnas XXX asuva maja juures tänaval X vähemalt kaks korda noaga keha piirkonda ja üks

kord vasaku käe piirkonda. Oma tegevusega põhjustas Valentin Krutõh tahtlikult X-le lõikehaava

vasaku käe V sõrme painutuspinnal, mis ei ole eluohtlik tervisekahjustus, ning rinnaõõnde ulatuva

torkelõikehaava paremal pool rindkere eespinnal ülaosas koos parema rangluualuse arteri

vigastusega ning rinna- ja kõhuõõnde ulatuva torke-lõikehaava vasakul pool ülakõhus koos

roietevaheliste

veresoonte

ja

diafragma

vigastusega, mis mõlemad

on

eluohtlikud

tervisekahjustused ja mille tüsistusena esines äge verekaotus, verekaotusest tingitud šokk ja

anoksiline peaajukahjustus, mille tagajärjel X suri haiglas 2. veebruaril 2021 kell 20.10.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid süüdistatava kaitsjad Toomas Kõiv ja Toomas Alp.

Kaitsja Toomas Kõiv taotleb apellatsioonis süüdistatava suhtes valitud tõkendi tühistamist ning

palub ta vabastada kohtumenetluseks vahi alt. Lisaks palub kaitsja maakohtu otsuse tühistamist

ja süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt süüdimõistva otsuse tühistamist, kuriteo

kvalifikatsiooni kergendamist, s.o süüdimõistmist KarS § 115 või § 118 järgi ja leebema karistuse

mõistmist, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus rikkus oluliselt menetlusõigust,

kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, tõendite hindamisel jättis kohus põhjendamatult kõrvale

kaitsja ja süüdistatava argumendid, tunnistajate ja süüdistatava ütlusi arvestas kohus valikuliselt.

Kohus rikkus põhjendamise kohustust, tugines lubamatutele tõenditele. Oma taotlusi põhjendab

kaitsja järgmiselt.

Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et süüdistatav soovis tappa X ning tema tegu ei olnud pandud

toime hädakaitseses. Kaitsja hinnangul oli süüdistatval kaitsetahe, ta tegutses hädakaitses,

tõrjudes X ja Q õigusvastast rünnet, mis oli suunatud süüdistavale, aga süüdistatava hinnangul

ka C-le. Kohus on ebaõigesti tükeldanud katkematu sündmusteahela, trepikojas aset leidnu, õues

toimunu alusetult kõrvale jätnud ning keskendunud ainult trammipeatuses toimunule. Kaitsja

möönab, et tuginedes trammi pardasalvestise videole, võis kohut eksitada asjaolu, et

videosalvestisel nähtu on tegelikkusega peegelpildis.

Kaitse ei nõustu maakohtu hinnanguga, mille kohaselt on leidnud kinnitust KarS § 113 kirjeldatud

teo objektiivne ja subjektiivne koosseis. Kohus on ebaõigesti hinnanud süüdistatava ütlused

ebausaldusväärseteks, samuti meelevaldselt hinnanud tõendeid. Kaitsja rõhutab, et väiksemgi

kahtlus süüküsimuse lahendamisel tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus on hinnanud

tõendeid, eelkõige sõna-sõna vastu olukordades, süüdistatava kahjuks. Maakohus tuvastas

õigesti, et X ja Q sekkusid põhjendamatult ja vajaduseta süüdistatava ja C vestlusse. Kaitsja ei

nõustu maakohtuga, et asja õiglase ja õige lahendamise seisukohast ei oma tähtsust asjaolu, et

X ja Q võtsid koheselt maja juures joped seljast talvisel külmal ajal. See oli kindel märk, et

soovitakse üle minna füüsilisele arveteklaarimisele. Selliselt mõistis olukorda ka süüdistatav.

Järgnevalt esitab apellant omapoolse tõendite hindamise analüüsi ja jõuab järeldusele, et

süüdistatav kasutas nuga alles konflikti kulmineerumisel trammipeatuse juures Majaka tänaval,

olles üksinda kolme meesterahva vastu (lisandus tunnistaja Q. Nuga oli süüdistava valduses

kogu sündmuste toimumise aja ning loomulikult oli noa olemasolust teadlik ka süüdistatav ise.

Süüdistatav ei kasutanud nuga enda kaitseks trepikojas ega elumaja vahetus läheduses konflikti

algstaadiumis. Nuga oli ta sunnitud kasutama enda kaitseks alles pärast seda, kui oli palunud

kutsuda politsei ning tema liikumist tuttava C juurde takistasid tahtlikult X, Q ja tema poeg,

kusjuures Q käes oli ligi meetripikkune puidust kepp, millega ta ka vehkis süüdistava suunas.

Puidust kepiga vehkimist kinnitas oma ütlustega süüdistatav, aga ka tunnistajad R ja M.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud X tegutsemist-mittetegutsemist vahetult enne tema kukkumist

trammipeatuse juures. Tunnistaja M selgitas kohtus, et vahetult enne kukkumist lumehange, oli

X aktiivne ning kogu aeg liikumises. Samuti kinnitas tunnistaja, et Q vehkis kaikaga, mitte ei

hoidnud seda lihtsalt käes. Ilmselge on, et X ja Q tegutsesid kooskõlastatult. Kes, kui aktiivne

neist oli, ei ole asjas määrava tähtsusega. Süüdistatava jaoks oli tegemist kahe isiku ründega

tema vastu. Maakohus on alusetult süüdistavale ette heitnud soovi pisendada tema rolli

sündmustes. Maakohus on ütlusi arvestanud valikuliselt, eelistades alusetult süüdistuse versiooni

toetavaid ütlusi. Süüdistatava ütlused X kukkumisele vahetult eelnenud sündmuste kirjeldamisel

riimuvad tunnistajate M, C ja R ütlustega. Kaitsja hinnangul on enda ja X süü pisendamise

eesmärgil andnud ebatõeseid ütlusi hoopiski Q (25.10.2021 istungiprotokoll) ja tema poeg Q

(15.11.2021 istungiprotokoll). Mõlemad tunnistajad, isa ja poeg, vastupidiselt süüdistatava ning

tunnistajate M ja R ütlustele, eitasid trammipeatuse juures Q poolt puidust kepiga vehkimist ning

väitsid, et X oli passiivne.

Kaitsja juhib tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 1-1810214. Osundatud lahendis peeti

õigustavaks relva kasutamist olukorras, kus relva kasutati ühe relvastamata ründaja vastu.

Süüdistatav tegi mitmeid katseid X ja Q algatatud tüli lahendamiseks: esmalt, trepikojas, palus

süüdistatav neil lahkuda; seejärel, omades nuga, proovis süüdistatav tüli lõpetada juhuslikult

võetud puidust kepiga; seejärel põgenes ta nende eest. Mõistes, et olukord ei lahene, olles

vastastikku kolme mehega, kellest ühel oli löögiks puidust kepp, kasutas ta alles nuga, mille

tulemusel tüli koheselt lõppes. Süüdistatav selgitas kohtus, et ta ei teadnud sel ajahetkel täpselt,

kuhu ta lõi – tegi kaks kiiret lööki ja kõik ning seda olukorras, kus tunnistaja M ütluste kohaselt

toimus aktiivne tegevus ning kirjeldas sündmust kui sigrimigri ehk tegemist oli lähivõitluse

olukorraga, millises võis süüdistava käes olnud nuga sattuda arvulises ülekaalus olevate

ründajate kätte. X ja Q rünne oli jätkuv. Riigikohus on otsuses nr 1-19-8038 selgitanud, et

vahetuks õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 järgi liigituvad ka jätkuva ründe olukorrad ja

nimelt: rünne on vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt ja mõistetavalt lõplikult

loobutud.

Järgnevalt esitab kaitsja versiooni, et süüdistatav tegutses afektiseisundis. Eluliselt on usutav, et

süüdistataval tekkis füsioloogilise afekti seisund mitmete lühikese aja jooksul teineteisele vahetult

toimunud sündmuste tagajärjel: süüdistatava tuttaval naisterahval oli trepil kukkumise tagajärjel

võimalik tõsine jalavigastus (algselt arvas C, et luumurd); kukkumise järgselt sekkuvad

süüdistatava vestlusse kaks ilmselgelt purjus agressiivselt meelestatud isikut, kelledest ühte, X,

teadis süüdistatav kui agressiivset inimest (seda kinnitas kohtus ka tunnistaja W); vaatamata

palvetele, ei jätnud kaks isikut süüdistatavat ja C rahule, vaid järgnesid neile trepikojas esimese

korruseni; tunnistaja W, kes oli XXX maja valvur, sekkus süüdistava ja kahe meesterahva

verbaalsesse konflikti ning ajas nad välja asju klaarima, mistõttu oli süüdistatav sunnitud minema

õue üksi kahe meesterahva vastu; jopede seljastvõtmine signaliseeris eesseisvat füüsilist

rünnakut; meesterahvad järgnesid põgenevale süüdistavale mitmesaja meetri kaugusele

elukohast, ühel käes kepp; pärast ekslikku arvamust, et asi on lahenenud, soovis süüdistatav

minna trammipeatusesse, kus oli C, kuid tema teekond blokeeriti teda jälitanud kahe

meesterahva poolt, ühel oli käes endiselt kepp ning neile lisandus kolmas isik; afektiseisundi

esinemist süüdistataval on lisaks süüdistava enda ütlustele kinnitanud ka tunnistajad H ja R; H,

süüdistatava ema, suhtles süüdistatavaga vahetult pärast sündmusi ning selgitas kohtus, et poeg

oli sündmuste kirjeldamise ajal šokis; tunnistaja R selgitas kohtus, et süüdistatav palus kutsuda

politsei, tegemist oli süüdistatava abipalvega ning süüdistava näoilme peegeldas hirmutunnet;

Krutõh tegutses kahe isiku provotseeritud käitumise tõttu; KarS § 31 lg 1 kohaselt ei ole tegu

õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid

teo õigusvastasuse. Alternatiivselt juhib kaitsja tähelepanu Riigikohtu 1. juuli 2021 lahendile asjas

nr 1-18-10214. Q ütlustest tuleneb, et X selgitas temale, et tüdruk nutab sellepärast, et süüdistav

soovis teda vägistada. Tegemist on ebaõige, kuid tõsise süüdistusega, mis ajendas isikuid

tegutsema vihaga süüdistava suhtes. Sündmuste lõppfaasis blokeeriti süüdistava tee C-ni.

Tõendite pinnalt tuleb tõsikindlalt jaatada X ja Q provokatiivset käitumist, millele valas õli tulle ka

X ebaõige väide vägistamise kohta. Kogu sündmusteahelale tervikhinnangu andmisel tuleb

jaatada süüdistataval äkki tekkinud tugevat hingelise erutuse seisundit, mille kutsusid esile X ja

Q algne agressiivne solvav käitumine, ähvardamine vägivallaga (jope seljast äravõtmine),

põgenemisel jälitamine ning puidus kepiga ähvardamine.

Juhul kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus teo õigesti kvalifitseerinud, siis palub kaitsja

karistust kergendada. Maakohus on alusetult jätnud arvestamata süüd kergendava asjaoluna X

ja Q käitumise. Kaitse ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on X ja Q poolt algatatud

füüsiline konflikt väheoluline. X ja Q poolne õigusvastane käitumine süüdistava suhtes ongi kogu

järgnenud sündmuste ahela päästikuks, sellest vallandus sündmusteahel.

Süüdistatavat maakohtus kaitsnud kaitsja Toomas Alp on samuti esitanud apellatsiooni,

milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Suuresti kattuvad

väited teise kaitsja apellatsiooni väidetega. Kaitsja räägib põhjenduste puudumisest

kohtuotsuses aga ka sellest, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme

tuvastatud asjaoludele (KrMS § 339 lg 1 p 7, 8 ) . Tõendamiskoormise on kohus pannud täielikult

süüdistatavale. See viis kriminaalseaduse ebaõige kohaldamiseni, s.o KarS § 113 lg 1

kohaldamiseni. Ka on kohtuotsuse kirjeldav – motiveerivas osas kohus enese seisukohtadega

vastuollu läinud. Nii väidetakse korduvalt, et „selles osas on tunnistaja ütlused kooskõlas Valentin

Krutõhi kohtueelsel uurimisel antud ütlustega kuid kohus ei saa nendega tõendina arvestada”,

toomata välja, millisele menetlusnormile see seisukoht tugineb. Võetakse näiteks tunnistaja C

ütlused ning viidatakse, et poolte kokkuleppel nimetatud isiku poolt eeluurimisel antud ütlused on

arvestatavad kohtuotsuse põhjendustes. Samaaegselt hakatakse kirjeldama, miks teatud

sündmuse osas nimetatud ütlusi arvestada ei saa, näiteks, et isikul jalg valutas ja sellest

tulenevalt oli tema sunnitud iseenesega tegelema ja ei suutnudki ümbritsevale piisavalt

tähelepanu pööratQ ütlustega toimitakse samamoodi. Konflikti alguses oli kohtu arvates Q liiga

purjus ja need Q ütlused, milles ütlused haakuvad Krutõhi ütlustega, ei ole otsuses kasutatavad,

samas kui hilisema sündmuse kirjelduseks kõlbavad Q ütlused täielikult. Samaaegselt H ütluste

hindamisel pole arvestatud emaotsionaalset seisundit, milles V. Krutõh viibis ja on otsitud

vastuolusid teo kirjelduses H-le ning hilisemalt V. Krutõhi ütlustes. Kohus mingis osas motiveerib

otsuse ning hakkab uuesti tõendeid kirjeldama, seejärel motiveerib teatud osas otsuse uuesti.

Kaitsja jääb eriarvamusele otsuse lk 6 kohtu seisukoha osas, mille järgi on salvestiselt näha X

löömine V. Krutõhi poolt. Salvestis esitati tõendina kohtuistungil ja sellest on selgesti näha üksnes

V. Krutõhi ärajooksmine. Kohtu põhjendused on kaheldavad ka selles, kus kohus ei pea eluliselt

usutavaks ega teiste tõenditega kooskõlas olevaks V. Krutõhi ütlusi noaga löömise suuna osas

ja selle kohta, et ta ei saanud aru, kuhu ta lõi ja jätab selles osas V. Krutõhi ütlused

tõendikogumist kui ebausaldusväärsed välja. Kohus jätab täielikult tähelepanuta, et kannatanul

tuvastatud kehavigastuste tekkemehhanism sõltub sellest, mis asendis oli kannatanu tema noaga

löömise hetkel ja ka kahe kannatanut erinevatesse kehapiirkondadesse tabanud noalöögi vahel

ei saa välistada kannatanu liikumist. Samaaegselt on tunnistajate ütluste kui tõendiliigile

iseloomulik, et tunnistajad mitte ei anna eeluurimisel antud ütlustega võrreldes oluliselt erinevaid

ütlusi, vaid nende ütlused on täiustunud, muutunud arusaamatul kombel üksikasjalikemaks ning

osa tunnistajaid kasutab juriidilisi termineid, näit R rõhutab pidevalt teise V. Krutõhiga tülinorimist

alustanud isiku passiivsust, kuigi seda saab pidada pigem hinnanguks kui tajumisvõimest

tulenenud ütluseks. Kohtuotsus on rajatud positsioonile nagu oleks Valentin Krutõh ise otsinud

kannatanu ja Q-ga konflikti, mitte vastupidi. Samaaegselt on üksnes V. Krutõh kirjeldanud kogu

sündmuste käiku ühiselamust kuni trammipeatuses toimununi ning sündmusele juriidilise hinnagu

andmisel tuleb lähtuda tema subjekiivsest kriteeriumist, s.o. millele konkreetselt isiku tahtlus oli

suunatud. V. Krutõh on andnud üheseid ütlusi, et soovis konfliktist vabaneda. Tervikpildile

hinnangut andmata süüdistab kohus V. Krutõhi kogu otsuse vältel vasturääkivustes pisiasjade

osas, millest ei sõltu teo kvalifikatsioon, nt kes kelle välja kutsus, kes ees läks, kes kellele, millal

järgnes, kes keda esimesena tõukas jne. See tähendab mittesüüdiolemise tõendamise koormise

panemist süüdistatavale. Tegelikkuses ükski kohtu loetletud tunnistajatest v.a. C ei näinud V.

Krutõhi tülitanud isikute ja V. Krutõhi vahelist sõnalist või füüsilist konflikti algusest lõpuni. Jääb

arusaamatuks, millist tähtsust V. Krutõhi jaoks omas asjaolu, milline isikutest teda sõimas või

milline püüdis kaikaga lüüa. V. Krutõhi jaoks tegutsesid nad - X ja Q ühise tahtlusega ja ühise

eesmärgi nimel: tekitada V. Krutõhile võimalikult rohkem kehalist kahju. V. Krutõh on kohtuistungil

korduvalt avaldanud, et kartis elu pärast. Vähemalt ühel juhul on kohus otsuses möönnud, et

keegi tunnistajatest ei näinud pealt X noaga löömist Krutõhi poolt (otsuse lk 9). Seega ei saanud

tunnistajad näha, milline tegevus X poolt eelnes tema noaga löömisele ja mis asendis oli X, kui

teda noaga löödi. See, et kohus suudab pimedas liikuvalt esemelt salvestatud videopildist midagi

täpselt välja lugeda, ei ole eluliselt usutav. Apellant analüüsib kohtu järeldusi ning leiab, et kohus

püüab igal võimalusel vältida süüdistatava ütluste arvestamist. Kohus jõuab ühiselamus toimunu

osas järeldusele, et on ilmne, et Sergei X ja Q sekkusid tegeliku vajaduseta V. Krutõhi ja C

vestlusse ja tekkinud olukorda, kuid nende sekkumises ei olnud reaalset ohtu V. Krutõhile ja C-

le. Aasta hiljem jõuab kohus järeldusele, et tegelikku ohtu meeste sekkumine ei kujutanud. Sellest

ei tulene Krutõhi ja C enese hinnang olukorrale süüdistuses käsitletud ajahetkel. Seega ei saa

teha järeldusi V. Krutõhi edasise käitumise kohta tulenevalt ühiselamus toimunu kohta

tagantjärele antud ohuhinnangust. Pigem on tegu otsitud põhjendusega. Ka edaspidiste

sündmuste kirjelduses laskub kohus meelsasti oletustesse ja annab sündmustele omapoolse

ning tegelikkusele mittevastava tõlgenduse.

Otsuses kirjeldatud kähmluste puhul tegutses kogu aeg kaks isikut süüdistatava vastu, kes olid

temast suuremad ja tugevamad. Otsuse lk 20 jõuab kohus siiski järeldusele, et kohtuistungil

poolte kokkuleppel avaldatud C eeluurimisel antud ütlused on usaldusväärsed, mistõttu kohus

arvestab neid tõendina. Sellisel juhul jääb arusaamatuks, milles näeb kohus probleemi KarS § 28

lg 1 kohaldamisel. C on eeluurimisel antud ütlustes kirjeldanud, kuidas X ja Q hakkasid

ühiselamus tema ja Krutõhiga tüli norima, kuidas hilisemalt samad mehed Krutõhi jälitasid,

kaikaga taga ajasid ja hetkekski rahule ei jätnud, milline tegevus viis lõpuks traagilise

lõpplahenduseni. Kaitsja möönab, et V. Krutõhi minevik ei ole laitmatu, kuid jääb seisukoha

juurde, et eelmised konfliktid on tekkinud Krutõhil eraeluliste probleemide pinnal, ning neid ei ole

vähimalgi määral võimalik siduda käesoleva kaasuse lahendamisega. Lõpuks pole võimalik ka

nõustuda kohtu järeldusega selles, et hädakaitseversiooni tuleks suhtuda täie tõsidusega

lähtudes ainult ja täiel määral üksnes V. Krutõhi ütlustest. Tema ütlustega on täiel määral

kooskõlas C eeluurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlused. Tunnistaja R ütlustega on

tõendatud, et Krutõh nõustus tema ettepanekuga politsei kutsumiseks ja Krutõh näis R-le

hirmunud olekuga.

Riigikohtu lahendis 3-1-1-34-08 p 8 on üheselt välja toodud, et „ ... õigusvastase ründe tõrjumine

võibki väliselt jätta mulje vastastikusest löökide vahetamisest ehk tavamõistes kaklusest. Rünne

ja sellele vastav kaitsetegevus võivad kesta pikemat aega, arvestades ka kaitsja õigust tegutseda

ründe täieliku lõpetamiseni.” Maakohtu rõhuasetus on otsuses seatud valede asjaolude

tõendamisele. Oluline ei ole, kes millal kaika võttis või kelle käest see hiljem ära võeti ja kes siis

keda ründas. Oluliseks tuleb pidada hädakaitseseisundi esinemist või mitteesinemist ja selle

tõendamist X-le kehavigastuste tekitamise momendil. Selle kohta on V. Krutõh andnud korduvalt

üheseid ütlusi, et tema ei suutnud ründajatele trammipeatuses enam vastupanu osutada, oli

väsinud ja ei näinud teist võimalust enese kaitsmiseks ,vastasel juhul oleks ta kaikaga lihtsalt

surnuks löödud.

Poolte seisukoht süüdistuse põhjendatuse ja süüdistatavale mõistetud karistuse osas ei ole

kohtule siduv, v.a juhul kui prokurör isikule esitatud süüdistusest loobub. Prokuröri arvates

kannatanu käitumine ei anna alust rääkida hädakaitsest, kuid tema käitumine on kindlasti

ebaadekvaatne ning pigem konflikti tekkimist soosiv. Kohtu arvates lähtusid kannatanu ja tema

kaaslane Q üksnes õilsast eesmärgist aidata nende arvates kannatada saanud neiut, mitte aga

nagu tegelikkuses, otsisid põhjust V. Krutõhiga tüli normimiseks. Kaitsja leiab, et

süüdistusfunktsiooni peaks kriminaalmenetlusseaduse üldisest põhimõttest lähtuvalt jätma

prokuratuuri hooleks tema poolt määratud ulatuses ning kohtul puudub igasugune õigustus

asumaks ise süüdistaja rolli. Kui juba ühe kohtumenetluse poole arvates esineb V. Krutõhi

käitumises rida õigustavaid asjaolusid, pole kohtul võimalik neid ignoreerida.

Kohtu seisukoht, et pole vajadust analüüsida KarS § 115 koosseisule vastavust, näitab otsuses

motiivides puudumist. Kui kohus leidis, et puudub hädakaitse, tulnuks kohtul analüüsida KarS §

115 koosseisu. Seda enam on analüüs vajalik, kuna kohtu seisukohtadest tulenevalt pani V.

Krutõh süüteo toime isiku suhtes, kes kohtu arvates vahetus füüsilises konfliktis temaga ei

osalenud, kuid kellega eelnevalt oli olnud teravdatud toonides teineteist solvav verbaalne

sõnavahetus. Seega pidanuks kohus analüüsima, kas tegemist pole V. Krutõhi solvumisest

tingitud kättemaksuga. Puuduvad tõendid, et trammipeatuses kannatanu poolt V. Krutõhi

järjekordset solvamist või löömist ei toimunud, seda enam, et on tõendatud, et Q vehkis

samaaegselt V. Krutõhi vahetus läheduses kaikaga.

Tallinna Ringkonnakohtu 28.märtsi 2022 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras

arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks

aega 7.aprillini 2022. Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör ja kaitsja.

Kaitsja adv. Toomas Kõiv esitas avalduse süüteomenetluses kahju hüvitamiseks ja nimelt

lähtudes SKHS §-st 1; §-st 2; §-st 4; § 5 lg 1 p-st 2; §-st 9, §- st 11, §-st 12; § 18 lg-st 1 palub

kaitsja hüvitada süüdistatavale süüteomenetluses tekitatud kahju ja määrata hüvitis kõigi isiku

kinnipidamise ja vahi all olemise päevade eest, millal isikult oli võetud vabadus. Samuti esitas

kaitsja taotluse määrata valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstava tasu suuruseks 2 100

eurot ning hüvitada see kaitsjatasu Advokaadibüroo FORUM OÜ-le.

Prokurör esitas kirjalikud seisukohad ja palus jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsiooni

väidetele vaidles prokurör vastu. Oma seisukohti põhjendab prokurör kokkuvõtlikult järgmiselt.

Kohus on asja lahendamisel olnud põhjalik, hinnanud tõendeid kogumis ning neid ka omavahel

kõrvutanud. Maakohus on peatunud jope seljast võtmise küsimusel, mistõttu on sisuliselt

tegemist kaitsja mittenõustumisega kohtu järeldustega, mis ei tingi otsuse tühistamist. Kaitsja

jätab tähelepanuta, et kannatanu võttis jope seljast XXX hoone ees väljas, kuid juba majas sees

oli V. Krutõh alustanud füüsilist rünnet ning tõuganud kannatanut. Seega ei ole kaitse seisukoht

kooskõlas tõenditega. Kohtupraktikas kujunenud seisukohast lähtuvalt tuleb isiku teotahtlus

tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. Asjaolu, et süüdistataval ei pruukinud olla

tapmistahtlus enne noa väljavõtmist trammipeatuse juures, ei välista tapmistahtlust teo

toimepanemise ehk noalöökide tegemise ajal. Kohus on sellest põhimõttest lähtunud ning

tuvastanud tõenditele tuginevalt ka tahtluse. Maakohus on valdava osa otsuse põhjendustest

pühendanud hädakaitse küsimuse lahendamisele. Maakohus on analüüsinud nii kannatanu,

tunnistajate kui ka V. Krutõhi käitumist, tunnistajate ütlusi, objektiivseid tõendeid. Samuti on

kohus pööranud tähelepanu nii noa välja võtmise asjaoludele kui ka puidust kaikaga vehkimisele.

Apellant jätab täielikult tähelepanuta, et puidust kaigas kaasati sündmustesse V. Krutõhi poolt.

Tunnistaja R sõnul olid kannatanu ja tunnistaja passiivsed sel hetkel, kui V. Krutõh läks, võttis

puidust kaika ning liikus ise tagasi kannatanu ja tunnistaja poole koos selle kaikaga. Maakohus

on nii kaikasse puutuvat kui ka noa välja võtmist analüüsinud ning kaitsja ja V. Krutõhi

mittenõustumine kohtuotsusega ei tingi kohtuotsuse tühistamist. Kaitsja ei ole välja toonud ühtegi

argumenti, mille kohus oleks jätnud ütluste usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel

arvestamata. Maakohus on kõrvutanud põhjalikult süüdistatava ütlusi teiste tõenditega ning ka

süüdistatava enda ütluste muutumist ajas. Kaitsja T. Kõivu hinnangul võis V. Krutõh tegutseda

äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Maakohtu istungitel ei esitanud V. Krutõh ega

ka tema tolleaegne kaitsja T. Alp versiooni provotseeritud tapmisest. V. Krutõh ega ka tema

kaitsja ei leidnud ega avaldanud, et V. Krutõh oleks olnud erilises hingelise erutuse seisundis.

Põgusalt märkis kohus otsuses, et ei saa sedastada kannatanu poolt süüdistatavas esile kutsutud

tugeva hingelise erutuse seisundit (seda mitte üheski sündmuse etapis), mistõttu pole põhjust

analüüsida KarS § 115 koosseisu. Maakohtuga saab täielikult nõustuda, et puuduvad viited äkki

tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundile. Täiendavalt lisan, et andmaks hinnangut erilise

hingelise erutuse esinemise võimalikkusele, tuleks analüüsida noalöökidele eelnenud sündmusi.

Maakohus on tuvastanud, et trepikojas sekkusid X ja Q C ja V. Krutõhi tegevusse ning

meestevaheline vestlus muutus solvavaks, ebatsensuurseks ning vastastikkuseks sõimlemiseks.

Siinjuures jätab kaitsja läbivalt kogu apellatsioonis tähelepanuta, et samamoodi vastas X-le ja Q-

le ka V. Krutõh, kes ei jäänud viisakaks, rahulikuks ega tasakaalukaks, vaid saatis kannatanu ja

tunnistaja pikalt ning alustas juba XXX maja valvuriruumi juures füüsilist konflikti, tõugates Xt.

Seega oli tegemist vastastikuse ebatsensuurse vestlusega ning nagu maakohus õigesti on

märkinud, alustas füüsilist rünnet V. Krutõh ning läks korduvalt kannatanu ja tunnistaja juurde

tagasi. Seega oli tõenditele tuginevalt V. Krutõh valmis, et kogu sõnaline konflikt eskaleerub

füüsiliseks ning ta alustas füüsilist kokkupuudet kannatanuga. Samuti on V. Krutõhi vägivalla

kasutamise eest karistatud ehk konfliktide eskaleerumine vägivaldseks ei olnud tema jaoks

esmakordne, mis oleks pidanud ta nö täiesti endast välja viima. On mõistetav, et vahetult

sündmuse eel ja selle käigus võis V. Krutõh olla emotsionaalselt erutunud või ärritunud, millele

avaldas mõju ka eelnev alkoholi tarbimine (mida kaitsja küll eitas, kuid V. Krutõh ja C oma ütlustes

kinnitasid) kui ka kannatanu ja tunnistaja käitumine. Kannatanu käitumine tervikuna võis olla

süüdistatava jaoks tüütu ja kurnav ning ta soovis seda lõpetada. Samas ei ole kriminaalasjas

avaldatud ega uuritud tõendeid, mis viitaks süüdistataval just äkki tekkinud tugeva hingelise

erutuse seisundile. Nagu juba öeldud, siis ka süüdistatav ega kaitsja sellist versiooni esitanud ei

ole. Süüdistatava käitumine on muude tõendite pinnalt olukorrale kohane – ta reageerib vastavalt

olukorra muutumisele, ta suhtleb kõrvaliste inimestega, ta jälgib kannatanu ja tunnistaja tegevust,

ta tegutseb nii enne teo toimepanemist, selle ajal kui ka vahetult pärast tegu igati olukorrale

vastavalt, vabaneb teo toimepanemise vahendist, otsib võimalusi sündmuskohalt põgenemiseks

ja enda varjamiseks. Seega puuduvad mistahes viited äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse

seisundile. Apellant leiab, et V. Krutõhi tegevus võib olla kvalifitseeritav KarS § 118 järgi. Apellant

on jätnud täpsustama, millise KarS § 118 lõike ja punkti järgi võiks olla tegu kvalifitseeritav.

Eeldades, et kaitsja peab silmas KarS § 118 lg 1 p 7, märgib prokurör, et tahtluse küsimusel on

kohus otsuses peatunud ning selle selgelt tuvastanud. Kohus leidis õigesti ja põhjendatult, et V.

Krutõh on toime pannud tahtliku tapmise. Kaitsja ei ole esitanud uusi argumente, mida kohus juba

analüüsinud ei oleks. Karistuse osas märgib kaitsja, et maakohus on jätnud alusetult arvestamata

V. Krutõhi süüd kergendava asjaoluna kannatanu ja tunnistaja käitumise, mis oli kogu sündmuste

ahela päästikuks. Samuti leiab kaitsja, et kui ringkonnakohus kvalifikatsiooni ei muuda, tuleks

karistus mõista alla sanktsiooni miinimumi. Maakohus on hinnanud kannatanu rolli kogu konflikti

silmas pidades. Kaitsja ei põhjenda ühegi lausega, millised on need erandlikud asjaolud, millele

tuginevalt saaks mõista karistuse alla KarS § 113 lg 1 sanktsiooni miinimumi. Seega ei ole

võimalik kaitsja seisukohta arvestada. Kaitsja leiab, et V. Krutõh tuleks kohtumenetluse ajaks

vabastada vahi alt. Apellatsioonis puuduvad põhjendused tõkendi muutmise kohta. Käesoleva

vastuse esitamise ajaks ei ole prokuratuurile teadaolevalt kaitsja põhistusi tõkendi muutmise

kohta esitanud. Seega tuleks jätta taotlus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsioonidega, kohtule esitatud prokuröri seisukohtadega

ja kriminaaltoimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

tühistamiseks puuduvad alused.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjatega, kes väidavad, et maakohus on oluliselt rikkunud

menetlusõigust ja seda otsuse põhjendamise kohustuse osas, et kohtuotsuse resolutiivosa

järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja et ebaõigesti on kohaldatud

materiaalõigust. Kaitsja Toomas Alp teeb seejuures viite KrMS § 339 lg 1 p-dele 7,8, advokaat

Toomas Kõivu apellatsioonist seadusele tehtud viiteid ei leia. Kohtukolleegium selgitab vastuseks

apellantidele järgmist.

Kohtukolleegium ei nõustu sellega, et maakohtu otsus on põhjendamata ning tegemist on KrMS

§ 339 lg 1 p 7 mõttes või ka KrMS § 339 lg 2 mõttes motiveerimata otsusega. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise

kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse

korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (3-1-1-

14-14 p 699). KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise

kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu

nimetatud „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib

põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse

puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa

(KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Ühtlasi

tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega.

Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema

kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks

luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Maakohus on

otsuse tegemisel neid nõudeid järginud.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole vaidlustatud kohtuotsuses sedastatav ka süüdistatava kaitsja

poolt viidatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine e KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud

rikkumine, millele kaitsja oma apellatsioonis viitab. Riigikohus on korduvalt selgitanud, mida

kujutab endast sisuliselt KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine.

Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis,

kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse

resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS §

339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator

nende järeldustega nõustub või mitte (3-1-1-23-11; 3-1-1-100-12; 3-1-1-15-13). Kohtukolleegium

leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumine. Selline

rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud

ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega

kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas

põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas aga ekslikult süüdi mõistnud või

vastupidi – põhjendanud süüdimõistmist, kuid resolutiivosas ta õigeks mõistnud. Selliseid

rikkumisi kohtukolleegium ei tuvastanud.Süüdistatava kaitsjad on apellatsioonides viidanud

maakohtu poolt materiaalõiguse normide ebaõigele kohaldamisele. Apellatsioonidest selgub, et

väär materiaalõiguse kohaldamine seisneb selles, et maakohus ei nõustunud sellega, et

süüdistatava käitumises esinevad õigusvastasust välistavad asjaolud – hädakaitse, eksimus -, et

õige oleks kvalifitseerida tema käitumine, kas KarS § 115, 117,118 järgi. Samuti on eksimusi

materiaalõiguse

kohaldamisel

karistuse

mõistmise

osas.

Nendele

väidetele

vastab

kohtukolleegium allpool. Rõhutada tuleb sedagi, et kaitsja, kes väidab, et maakohus on rikkunud

mõnda KrMS § 339 lg 1 punktides 1-11 loetletud sätetest e praegusel juhul p 7 ja 8, ei saa taotleda

enamat,

kui

kriminaalasja

tagastamist

maakohtule

pärast

kohtuotsuse

tühistamist

ringkonnakohtu poolt. Seevastu olukord, kus maakohtu otsuse motiivid mõnes küsimuses ei ole

piisavad või on ebaselged, on parandatav ringkonnakohtu poolt. See tuleneb KrMS § 341 lg-st 3.

Õigeksmõistmiseks need rikkumised alust ei anna.

Apellatsioonides

hinnatakse

taaskord

tõendeid

omapoolselt

e

maakohtu

tõendite

hindamisprotsess tunnistataks ebasobivaks ja pakutakse omapoolne, mis igale apellandile ka

loomulikult ainuõigena näib. Nagu apellatsioonide sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule

tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite

hindamisprotsessi tulemil tulnud apellantidest erinevale järeldusele süüdistatava süü osas ning

sestap ei peeta kohtu järeldusi veenvateks. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase

põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest

tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt

ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses on kõiki

tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks

olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist

süüdistatava poolt. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud ka tõendite eelistust usaldusväärsuse

aspektist. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud

tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed,

objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st

maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Selleks, et teha

süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus

tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead, mis mõjutavad otseselt

kohtuotsuses tehtud lõppjäreldust ja sellest tulenevalt ka süüdistatava suhtes tehtava otsuse liiki

e annavad põhjendatud aluse süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ning õigeksmõistva

kohtuotsuse tegemiseks. Seejuures peab ringkonnakohus esitama omapoolse, maakohtu

lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Ringkonnakohus

selleks alust ei näe.

Peamiseks kaitseväiteks on see, et V. Krutõh tegutses Xt lüües hädakaitses ning hädakaitse piire

ta ei ületanud e et ta kasutas nuga enesekaitseks tema enda elu ja tervist ohustava vahetu või

vahetult eesseisva ründe tõrjumiseks. Esmalt tuleks vastata küsimusele kas V. Krutõh oli Xt lüües

hädakaitseseisundis. Selleks tuleb kohtukolleegiumi hinnangul arvestada eelkõige just kogu pika

sündmuste jada lõppu ja vastata küsimusele, kas sel momendil, kui V. Krutõh lõi Xt noaga,

ohustas viimane teda omapoolse ründega või oli X rünnakut võimalik eeldada. Kohtukolleegium

märgib etteruttavalt, et ei nõustu sellise arusaamaga, et selleks, et ära hoida väidetavat Q poolset

võimalikku rünnet, kes seisis eemal kaigas käes, pidi V. Krutõh esmalt kasutama kaitsetegevust

e lööma noaga elutähtsatesse organitesse relvitut ja sel momendil ega ka varasemas sündmuste

rägastikus mitte mingit ohtu V. Krutõhi elule ja tervisele ilmutavat Xt. Veel enam, X kõrvaldamine

ei saanud kuidagi ära hoida väidetavat eeldatavat Q rünnet V. Krutõhi vastu, sest nii nagu ta

seisis pisut eemal kaigas käes, nii ta sinna ka seisma jäi kaigas käes pärast seda, kui X oli saanud

V. Krutõhilt surmavad noalöögid. V. Krutõh ise läks Q juurde edasi, olles noaga löönud Xt.

Kohtukolleegiumi arvates ei ole vaidlust selles, et X-l, kes kogu selle sündmuste jada tulemusel

kaotas V. Krutõhi noalöögi läbi oma elu, ei olnud käes kordagi ühtegi ründevahendit e antud juhul

käib jutt kaikast, mis on pikk ja peenike e 125 cm pikk ja ca 5 cm läbimõõduga. Siinkohal osundab

kohtukolleegium maakohtu otsusele ja just sellele osale kohtuotsuse põhjendustes, kus

maakohus on eriti põhjalikult ning tõendeid analüüsivalt jutustanud nö loo, mis on uuritud tõendite

pinnalt ka täiesti adekvaatne ja mis puudutab just kannatanu käitumist/tegevust (kohtuotsuse

lehekülg 23, 3. lõik). Kohtukolleegiumi hinnangul on need maakohtu põhjendused ammendavad

selleks, et väita seda, et V. Krutõh ei olnud hädakaitseseisundis e teda ei ohustanud kannatanu

rünne kuna seda lihtsalt ei olnud.

Maakohus on ka põhjalikult analüüsinud kohtuotsuses tõendeid, et selgeks teha, kelle käes ja

millal oli nö ründevahend e kaigas. Põhjendatult on jõutud järeldusele, et kaika tõi konflikti V.

Krutõh. Ta tegi seda pärast seda, kui verbaalne konflikt oli ammendunud ning ta sisuliselt lahkus

kannatanu ja tunnistaja Q juurest. Tegemist on vaieldamatult sellise asjaoluga, mis paratamatult

mõjutab ka kohtu seisukohta, kas esines vahetu õigusvastane rünne, mis kujutas endast ohtu V.

Krutõhile, mis omakorda annaks alust rääkida hädakaitseseisundis viibimisest. Selles osas on

maakohus analüüsinud süüdistatava poolt erinevates menetlusstaadiumites antud ütlusi e nii

kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, mis vastuolude tõttu avaldati, kui ka kohtus antud ütlusi.

Kõrvutanud süüdistatava poolt maakohtu antud ütlusi teiste isikuliste tõendiallikatega jõudis

kohus järeldusele, et V. Krutõhi suhtes ei esine KarS § 28 mõttes õigusvastasust välistavat

asjaolu e V.Krutõh ei tegutsenud hädakaitseseisundis. Kohtukolleegium nõustub selle kohtu

järeldusega ja leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust tõendite ümberhindamiseks

ja vastupidise järelduse tegemiseks. Apellatsioonides esitatud väidetega püütakse küll ühte, küll

teistpidi läheneda maakohtu otsusele, kuid selleks, et kohtukolleegium jõuaks kaitsjatega ühele

meelele, jääb neist kaitseväidetest väheseks. Esmalt seetõttu, et vead, mis on etteheidetud

maakohtu otsusele, on otsitud ja sestap jäävad paljasõnaliseks. Teiseks, kohtukolleegiumi

arvates on liigagi läbinähtavalt olnud kaitsetegevuse eesmärgiks vägisi ja väga kunstlikult

kohandada arutatavas kuriteosündmuses tehiolud täpp-täpilt Riigikohtu otsuses 1-18-10214

tuvastatud tehioludele. Just kaitseväited, mis kujundavad arutatavast sündmusest pildi, kus V.

Krutõh, hirmunud ja oma elu ning tervist säästes, kihutab pidevalt eest ära kahe teda kaikaga

taga ajava ründaja eest paludes möödujaid politsei kutsuda jne. Selline kaitsjate poolt kohtule

serveeritud „lugu“ on meelevaldne ning rajaneb ainult süüdistatava enda versioonile, mis ei saa

aga olla toimunud kuriteosündmuse tegelike tehiolude tuvastamisel määravaks. Maakohus on

oma otsuses põhjendanud, mis osas ta süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks peab ja mis osas

mitte ning just süüdistatava ütlused, mis „loovad“ versiooni tema kestvast hädakaitseseisundist,

ei ole usaldusväärse taustaga. Oma seisukohta tõendite usaldusväärsuse sh süüdistatava ütluste

hindamisel, on maakohus selgitanud põhjalikult ning kohtukolleegium nõustub nendega ning

märgib, et ei ole maakohtu põhjendustele midagi lisada.

Andes hinnangut V. Krutõhi ütluste usaldusväärsusele, on kohus lugenud usaldusväärseteks V.

Krutõhi ütlused selles osas, et 31. jaanuaril 2021 toimus temal kokkupuude kannatanu X-ga ja

tunnistaja Q-ga XXX, Tallinn trepikojas, kus toimus vastastikune sõnelemine, mille tulemusena

väljuti hoonest õue. Samuti selles, et tänaval jooksis tema teistest eemale ja võttis (lammutas)

endale kaika, jäi sellest ilma ning see sattus Q kätte, trammipeatuse juures lõi tema kahel korral

Xt noaga, mille tulemusena kannatanu kukkus maha, tõusis üles ja kukkus uuesti maha. Kohtu

hinnangul on ülejäänud osas, sealjuures juhtunut täpsemalt kirjeldavas osas V. Krutõhi ütlused

ennast õigustavad, enda süüd pisendavad ja ebausaldusväärsed ning maakohus jättis tema

ütlused muus osas tõendikogumist välja ja seda eelkõige põhjusel, et need on vastuolus

süüdistuses temale etteheidetud kuriteosündmust vahetult pealt näinud tunnistajate ütlustega.

Tõsi on see, et konkreetselt X löömist tunnistajad ei näinud, kuid hinnates tunnistajate ütlusi, on

võimalik tuvastada, et see toimus enne, kui toimus viimane kähmlus kaikaga V. Krutõhi ja Q

vahel.

Maakohtu seisukoht rajaneb tunnistajate ütlustele, mis on omavahel kooskõlas ja hinnates

tunnistajate ütlusi kogumis trammi pardakaamera salvestiselt nähtuga, on maakohus saanud

kohtukolleegiumi hinnangul adekvaatse pildi nende sündmuste tegelikult käigust, mis on

süüdistuses süüdistatavale ette heidetud. Apellantide väited, et pardakaameralt näeb kohus V.

Krutõhhi lööki tegemas, sest tahab seda näha ja tegelikult ei ole näha, kes keda lööb, siis sellise

seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, mitte

ainult pardakaamera salvestiselt nähtu pinnalt teinud vastava järelduse. Just tunnistajate ütluste

alusel on rekonstrueeritud asjassepuutuvate sündmuste ajal iga asjaomase isiku – süüdistatav,

kannatanu, tunnistaja Q, tunnistaja Q – konkreetne asukoht ja maakohtu järeldus selles, et

süüdistatav lõi noaga Xt just sel momendil, mis on salvestanud pardakaamera, on igati

asjakohane ja põhjendatud.

Tunnistaja Q oli küll purjus, kuid siiski mäletab teatud sündmusi. Tema ütluste kohaselt kuskil tee

peal kuulis tema Xt hüüdmas, et tal (V. Krutõh) on nuga, mispeale ta ise haaras tee pealt kaika

(eelnevalt on süüdistatav kinnitanud, et kaigas kukkus tema käest maha). Ta jooksis noormehe

juurde, ei mäleta, kus sel hetkel X oli. Seal olid veel juhuslikud möödakäijad. Teha ei jõudnudki

ta midagi, sest noormees lõi teda jalgadega rindu ja ta kukkus maha. Siis jooksis kohale tema

poeg Q. Maha kukkudes ta nägi Xt teed ületamas ja kukkumas. Samuti nägi ta sel hetkel selle

noormehe käes nuga. Tema poeg ütles sellele noormehele, et see ära läheks. Sel hetkel kui ta

Xt maas olles nägi, oli viimane temast umbes 5 meetri kaugusel, siis ta tõusis, kõndis kõikudes

ja kukkus uuesti maha, siis tõusis, kõndis paar meetrit ja kukkus uuesti maha ega tõusnud enam

uuesti üles. Varasemaid vigastusi X-l ei olnud. X oli üleni verine, st verised olid sviiter ja püksid.

Q oli X-st sel hetkel umbes 2-3 meetri kaugusel. Seega nähtub tunnistaja ütlustest, et konflikti

lõppfaas Q ja V. Krutõhi vahel, kus tunnistaja käes oli kaigas ja ta liikus sellega noaga relvastatud

süüdistatava poole ning süüdistatav lõi tunnistaja jalaga pikali, toimus juba pärast seda, kui V.

Krutõh oli noaga löönud relvitut X. Ehk siis, kui toimus väidetav rünne kaikaga Q poolt ja sellele

järgnenud rüselus V. Krutõhi ja Q vahel, oli X juba haavatud ja kõik nägid, kuidas ta küll üritas

sõiduteelt ära liikuda üle lumevalli, kuid kokku kukkus ja tal olid sel ajal juba noahaavad. Seda

kinnitavad ka järgmiste tunnistajate ütlused.

Kui Q poeg tunnistaja Q jõudis kohale, seisis X keset kõnniteed. Tema isa ja süüdistatav olid

kõnniteel. Q käes oli kepp, V. Krutõhi käes nuga. Enne, kui X kukkus, olles juba noahaavadega,

ei näinud tunnistaja, et V. Krutõh oleks pärast tema saabumist sündmuskohale X juurde läinud.

Siit ka järeldus, et X oli enne süüdistatava ja tunnistaja Q vahelist nö „kaikakonflikti“ juba

noalöögid V. Krutõhi poolt saanud ja tunnistaja H kohale jõudis oli V. Krutõh juba X noaga löönud.

Neid tunnistaja Q ütlusi kinnitavad kohtukolleegiumi hinnangul ka üheselt täiesti erapooletu ja

juhuslikult sündmuskoha läheduses viibinud tunnistaja R ütlused.

R-st sai sündmuste pealtnägija hetkest, kui ta kuulis karjumist ja nägi, kuidas kolm meest

sõnelevad. Üks mees e süüdistatav ühel pool ja X ning Q teiselt poolt. Tunnistaja R ei teadnud

küll konfliktis osalejate nimesid, kuid tema ütluste järgi on vaieldamatult kindlaks tehtud, et just

sellistel positsioonidel olid need kolm konfliktist osalejat. Seejuures omavaheline karjumine

toimus pikalt vahemaalt e nagu tunnistaja väidab ca 10 meetri kaugusel olid omavahel

süüdistatav ja kannatanu koos tunnistaja Q-ga. Ka pani tunnistaja tähele, et X oli kogu selles

sõimlemises passiivsem pool. Edasi hakkas V. Krutõh liikuma poe poole, kus olid noored puud

toestatud toigastega, lammutas ühe toika ära ja liikus sellega tagasi kahe mehe suunas. Seejärel

rüselesid omavahel V. Krutõh ja Q. Kaigas oli kord ühe, siis teise käes, kuid otseseid lööke sellega

ei teinud kumbki, ainult vehkimine toimus. X seisis lähedal ja rahulikult. Siis jooksis V. Krutõh

minema, ilma kaikata. X ja Q liikusid rahulikult trammipeatuse poole. Märgata oli, et tegemist oli

purjus meestega. Tunnistaja mäletamist mööda oli see kaigas sellesama mehe käes, kes

rüseluses osales e siis Q käes. Nende juurde tuli tagasi V. Krutõh ja hakkas rüselema selle

mehega, kellel oli käes kaigas. Kolmas mees e X seisis sel momendil eemal. Tunnistaja lubas

politsei kutsuda, mille peale V. Krutõh avaldas nõusolekut. Sel ajal, kui tunnistaja helistas, nägi

ta, et kolmas mees e kannatanu kukkus autotee peale, inimesed hakkasid juba karjuma ja

süüdistatav, keda tunnistaja nimetab nooremaks meheks, jooksis ära.

Kohtukolleegiumi hinnangul on süüdistatava kaitsja adv. Toomas Kõiv oma apellatsioonis

tõlgendanud meelevaldselt tunnistaja M ütlusi. Apellant väidab, et tunnistaja M selgitas kohtus,

et vahetult enne kukkumist lumehange, oli X aktiivne ning kogu aeg liikumises. Tegelikult

kinnitavad ka M ütlused, et V. Krutõh oli noaga löönud X enne, kui asus rüselema teistkordselt

Q-ga. Nimelt rääkis tunnistaja M järgmist:„ Ütleme, et siis vasakpoolsest seltskonnast, millel see

juhtliige või keegi, jooksis ja hüppas sellele kaikaga mehele nagu rindu või kuidagi niimoodi. See

kaikaga mees siis korra kukkus, kaigas lendas minema. Siis oli vahepeal jälle seal püsti tagasi.

Tohutu selline sigri-migri käis seal. Rahuneti suht ruttu maha. Lihtsalt see kisa ja kära käis seal

nagu rohkem, kui see asi seal väärt oli.“ Kohtukolleegium juhib tähelepanu sellele, et tunnistaja

ütlused on kooskõlas Q ütlustega, et V. Krutõh lõi jalaga kaika tema käest maha. Me ütluste

kohaselt toimus edasi sõnelemine ja ta helistas kiirabisse. Põhjuseks oli see, et ta nägi, kuidas

eemal olnud X kukkus ootamatult sõiduteele tikksirgelt selili maha: „Mitte mingit eelnevat.. keegi

teda ei puutunud ega midagi ja ei olnud näha ka, et tal oleks midagi viga. Aga mulle tundus, et

oli alkoholijoove. Tõusis püsti. Kõndis justkui edasi natukene ja kukkus jälle. Nagu oleks juba

minestus või selline hoog peal ja jälle uuesti püsti. Liikus sealt kuidagi üle lumehangede kõnnitee

poole peale ja kukkus uuesti ja siis ta sinna hange jäi pikali ja siis see tüdruk seal karjus ja siis

tuldi ja pandi sellele kukkujale jope peale.“ Prokuröri küsimustele:“Kas ma saan õigesti aru, et

see kukkuja kukkus kolm korda? – Kolm minu arust jah. Ja kogu selle aja jooksul, millal teie teda

liikumas ja üldse märkasite, keegi temaga justkui ei kakelnud ega midagi? – Ei, mitte midagi. Ta

täiesti iseseisvalt toimetas ja liikus seal. Siis kui ta sinna hange jäi või midagi, siis nad panid talle

jope peale. Ja siis jäädi omavahel sinna klaarima veel edasi, aga mingit rohkem asju ei olnud.“

Mis puudutab väidetavat X aktiivsust, siis kaitsja tõlgendus sellele tunnistaja väitele on samuti

kõiki tuvastatud asjaolusid arvestades eksitav ja on kontekstist välja rebitud. Nimelt, tunnistajat

ristküsitledes küsib prokurör, mis momendil helistas tunnistaja kiirabisse, et kas pärast viimast

kukkumist. Tunnistaja vastab: „Jah. Ta ju kogu aeg liikus ja oli aktiivne ja sellest hetkest ma arvan,

et ma siis helistasin“. Kui nüüd lugeda ja hinnata tunnistaja eelnevalt antud ütlusi, siis saab teha

nendest ainuvõimaliku järelduse, et selle liikumiseks ja aktiivsuse all mõtleb tunnistaja kukkus-

tõusis- pisut liikus- kukkus-tõusis- pisut liikus – kukkus. Ehk, et seni kuni tunnistaja nägi, et

kannatanu oli võimeline tõusma ja liikuma mõned sammud, ta kiirabisse ei helistanud ja pani selle

olukorra alkoholijoobe arvele. Samas on selge, et aktiivsuse all ei ole mõeldud kindlasti kohe

mingit rünnet, ründeohtu vms või kakluses osalemist.

Arvestades eeltoodut, ei näe kohtukolleegium alust väidetel, et V. Krutõh oli hädakaitseseisundis,

kui lõi noaga Xt. See konflikt, mis algas kannatanu ja tunnistaja sekkumise tõttu V. Krutõhi ja G

tegemistesse ja kulges sisuliselt küll ebatsensuurses, kuid siiski verbaalses vormis ning

vastastikuste bagatellilaadsete üksikute tõugetega, sai oma lõpu sellega, kui V. Krutõh kannatanu

ja tunnistaja Q juurest lahkus. Vähemalt kõrvaltvaatajale ja miks ka mitte siis kannatanule ja

tunnistaja Q-le jäi selline mulje, et konflikt on lahendatud. V. Krutõh aga tuli tagasi ja tal oli käes

kaigas e et tema tuli esialgselt ise kaikaga kannatanu ja tunnistaja juurde e asus ründaja pooleks,

rüseles tunnistajaga, kaotas kaika ja lahkus. Kannatanu ja tunnistaja Q liikusid edasi, Q-l kaigas

käes, kuid mingit ohtu nad sel ajal juba lahkunud V. Krutõhile ei kujutanud ja V. Krutõhhi nad ka

ei otsinud. V. Krutõh tuli teist korda tagasi ja nagu kohtukolleegium juba eelnevalt sedastas, saab

üheselt järeldada, et tulles tagasi, lõi ta esmalt Xt noaga ja seejärel nuga ikka veel käes (seda

nägi sündmuskohale sel ajal tulnud Q), asus rüselema Q-ga, kellel oli kaigas käes ja kes ise

väidab, et mäletab, et liikus selle kaikaga V. Krutõhi poole, kuid viimane lõi jalaga tal kaika käest.

Rüselesid nad kaika pärast ja seejuures Q teadis juba, et V. Krutõhil on nuga. Oluline on

rõhutada, et viimane episood selles sündmuste jadas toimus juba peale neid etteheiteid, mis on

süüdistatavale tehtud süüdistuses e et ta oli juba noaga korduvalt löönud X, löönud jõuga ja seni

kuni veendus, et on oma eesmärgi saavutanud, siis taganes ja läks nuga käes tunnistaja Q poole.

Kohtukolleegiumi hinnangul oli ka selles situatsioonis, kus süüdistatav lähenes tunnistajale noaga

ja viimane seda fakti teadis, ründaja rollis siiski V. Krutõh ja rääkida, et ta hakkas hoopis kaitsma

ennast Q ründe eest, on paljasõnaline. Ta mitte ei võtnud välja nuga kaitsevahendina kaikaga

relvastatud tunnistaja ründe vastu, vaid ta läks ise nuga käes vastu kaikaga ennast kaitsva

tunnistaja vastu, lõi tunnistajalt rüseluse kõigu kaika käest ja kohtukolleegiumi hinnangul on

põhjendatud alus oletada, et tunnistaja pääses noalöökidest tänu sellele, et tema poeg saabus

sündmuskohale. Kuigi see kirjeldatud lõppfaas ei ole V. Krutõhile süüdistuses etteheidetud

tegevuse sisuks sh ei süüdistata teda ka Q jalaga löömises, on see siiski süüdistatava tahtlust

iseloomustava faktorina oluline. Nimelt võib isiku teojärgne käitumine Riigikohtu seisukoha järgi

teatud juhtudel anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta, olles nö abipakkuvaks

kriteeriumiks, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo

toimepanemise ajal. Muu hulgas ei tohi tahtluse küsimuse lahendamisel heita kõrvale teo

toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid, sealhulgas tema võimalikku emotsionaalset seisundit.

Siinjuures on asjakohane peatuda V. Krutõhi isikul. Kes on V. Krutõh ja milline on tema suhtumine

vägivalda ning kui suur on tema võime lahendada konflikte vägivallata, seda näitab tema

karistusregister, ja just selles loetletud paragrahvide taga olev konkreetne etteheidetud

käitumine, mis on väljaloetav varasematest kohtuotsustest. V. Krutõh on ilmselgelt isik, kellel

„rusikad sügelevad“ ja kes peab iga konflikti lõpetama füüsilise rünnakuga ja enda

maksmapanekuga. Maakohus on samuti analüüsinud süüdistatava nö musterkäitumist ja see on

läbinähtav muster. 2017 .a oli V. Krutõh mõistetud süüdi KarS § 121 ja § 214 järgi, kusjuures

süüdistuste sisuks oli peksmine tänaval. Ta oli alaealisena karistusest vabastatud, kuid järgmise

otsusega tuvastatud vägivallakuriteo raskendavaks koosseisuliseks asjaoluks oli varasemalt

samalaadse kuriteo toimepanemine, mis annab aluse kohtul arvestada süüdistatava käitumise

iseloomustamiseks ka selle otsuse tehiolusid. Järgmine kord e 2019.a, vähem, kui 2 aasta

möödudes, mõisteti V. Krutõh süüdi taaskord vägivallakuriteos, mis seisnes selles, et ta

hotellitoas peksis naisterahvast käte ja jalgadega ja lämmatas padjaga. Ka mõisteti V. Krutõh

süüdi avaliku korra raskes rikkumises, mis seisnes selles, et ta lõi tänaval kolmel korral rusikaga

näkku tüdruksõpra ja kägistas ning tiris juustest. Vaidlustatud kohtuotsusest eelmise

kohtuotsusega tuvastatud kuritegu seisnes selles, et V. Krutõh peksis meesterahvast rusikatega

näkku ja seejärel maas lamavat jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse, sh pähe.

Kohtukolleegiumi arvates ilmestavad V. Krutõhi eelnevalt toimepandud vägivallakuriteod tema

oskamatust lahendada konflikte teisiti, kui vägivallaga, olgu need siis tekkinud tüdruksõpradega

või juhuslike isikutega tänaval või ruumis. Tegemist on ilmselgelt madala kriitika taluvuslävega

isikuga, kes reageeribki igale märkusele või sekkumisele ettearvamatult, aga kindlasti lõpetab

konflikti füüsilise vägivallaga. Ka viitab noa kaasas kandmine sellele, et isik on valmis iga konflikti

lõpetama noa kasutamisega. See, et isik ja just sellise taustaga isik nagu seda on V.Krutõh, rahu

ajal kannab taskus igapäevaselt külmrelva, ei ole normipärane ja lubab sellest teha järeldusi selle

kohta, millistel eesmärkidel ta seda teeb. Ehk siis, kohtukolleegiumi hinnangul oli just V.Krutõh

see, kellel oli võimalus kannatanu ja tunnistaja sekkumisest alanud konflikt lõpetada, sest see oli

ammendunud.

Tulles tagasi selle juurde, et süüdlase teojärgne käitumine ja süüdlase isik annavad kohtule

piisavat informatsiooni, et otsustada selle alusel ka selle üle, kas süüdistatav lõi kannatanut

noaga tahtlikult ja milline oli tahtluse liik, märgib kohtukolleegium järgmist. Esiteks,

kohtukolleegiumi hinnangul on kaitseväited juba aluseks väitmaks, et noaga löömise näol on

tegemist eesmärgipärase tegevusega. Kaitseversioonid, et V. Krutõh kaitses ennast ründe eest

või et ta oli provotseeritud kannatanu poolt vägivallategudele, pigem kinnitavad seda.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega tahtluse liigi osas e selles, et V. Krutõh tappis

kavatsetult X ja seda veendumust süvendab tema teojärgne käitumine. Ta tuli nuga käes tagasi

kannatanu ja tunnistaja suunas, esimesena jäi ette talle kaitsetu X, kellele ta kahel korral

tugevasti rindkere ja ülakõhu piirkonda noaga lõi. Miks pidi ta edasi minema nuga käes kaikaga

seisva Q juurde, kui ta väidetavalt nii väga kartis Qt. Arvestades seda, et V. Krutõhi suhtes kehtis

eelmise otsusega määratud katseaeg, mis oli määratud kohtu poolt mõistetud suhteliselt pikale

vangistusele, mis uue kuriteo puhul teadaolevalt veel juurde liidetakse ja et Q oli isik, kes peale

juba kõrvaldatud X, oleks saanud koheselt anda informatsiooni politseile, kes tappis X, siis on

vägagi usutav see, et järgmine ohver pidi olema Q. Rüseledes Q-ga, vastas ta tõesti jaatavalt

tunnistaja R-le, kes teatas, et kutsub politsei. Oleks see ta tõeline soov, ei oleks ta minema

jooksnud, kui politsei kutsuti. Ehmunud ja hirmunud nägu ja olek on aga normaalsed olukorras,

kus isik on tapnud ühe inimese ja teab, et temaga rüselev isik teab, kust tema isiku kohta teada

võib saada (samast majast, kus verbaalne konflikt alguse sai) ja kus elas X. Kohtukolleegiumi

seisukohast ei ole ka süüdistatava kaitsja adv. Toomas Kõivu apellatsioonis tehtud järeldus, et

süüdistatav palus kutsuda politsei enne juba, kui oli kasutanud nuga, vastav tegelikult tuvastatud

tehioludele. Nagu kohtukolleegium tuvastas, oli V. Krutõh löönud noaga Xt enne, kui hakkas

rüselema teistkordselt Q-ga ja just selle rüseluse käigus ütles tunnistaja R, et ta kutsub politsei.

Rääkida sellest, et V. Krutõh palus kutsuda politsei, alust ei ole. Tõsiseltvõetav ei ole

ringkonnakohtu jaoks ka see, kui väidetakse, et purjus inimesed, kes rahulikult liiguvad samas

suunas, kuhu liikus süüdistatav, teda kindlasti jälitavad. Igal juhul tunnistaja R ütluste kohaselt

jätsid temale need kaks meest e kannatanu ja tunnistaja Q mulje, et kaks purjus inimest lihtsalt

kõnnivad mingis suunas.

Järgmine asjaolu, mis apellantide arvates annab alust rääkida V. Krutõhi tegutsemisest

hädakaitseseisundis on see, et millalgi konflikti käigus olid X ja Q seljast visanud oma joped.

Arvestades, et väljas oli jaanuar, ei saanud olla neil palav ja pigem oli apellantide arvates siis V.

Krutõhil alus karta, et ees ootab tõsine rünne tema vastu. Kohtukolleegiumi hinnangul näitab

jopede seljast võtmine maksimaalselt seda, et isikud on valmis vastastikuseks kakluseks, kuid

see ei kohusta vastaspoolt kaklust alustama, kui tal seda soovi reaalselt ei ole. Tõlgendada seda

selliselt, et sellest tuleneks V. Krutõhi õigusvastasust välistav asjaolu X tapmiseks,

kohtukolleegium alust ei näe. Jopede maha heitmine võib samamoodi olla demonstratiivne

käitumine kahe purjus isiku poolt, kes sellega näitavad oma valmisolekut ründe vastuvõtmiseks.

Ehk siis, kohtukolleegiumi hinnangul ei saa see fakt iseenesest olla määravaks, kumb konflikti

osapool kogu järgneva sündmuste ahela initsiaatoriks on. Seda kinnitab kohtukolleegiumi arvates

ka asjaolu, et reaalselt oli just V. Krutõh see, kes ei suutnud ilma ennast füüsilise üleolekuta

kehtestamata leppida konflikti lõpetamisega.

Kokkuvõtvalt rajaneb kohtukolleegiumi seisukoht hädakaitseseisundi puudumise osas järgmistel

käesolevas kriminaalasjas tuvastatud aga ka kohtupraktikas omaks võetud tehioludel.

Esiteks, kohtukolleegium nagu maakohuski leiab, et V. Krutõhi hädakaitseseisundis viibimise

tuvastamist tuleb alustada sellest momendist, kui V. Krutõh tuli pärast verbaalse konflikti lõppu

tagasi kannatanu ja tunnistaja juurde, kaigas käes. Rääkida, et tema oli sel ajal kannatanu ja

tunnistaja poolse ründe objektiks, alust ei ole. Isik, kes tuleb nende isikute juurde, kellega on

varem olnud sõnelus ja mingid bagatellitaolised vastastikused tõukamised, kaigas käes, on ise

ründaja või äärmisel juhul, meelitab ise enda vastu rünnet välja. Teiseks, isik, kes tuleb kaigas

käes relvitute isikute vastu ja seda olenemata, et varasemalt on tal olnud nende isikutega

verbaalne konflikt, mis päädis ilma igasuguseid ründevahendeid kasutamata, näitab valmisolekut

kakluseks ja soovi kakelda e V. Krutõh ei nõustunud sellega, et varem toimunud verbaalse

konflikti käigus ei saanud ta ennast maksma panna e väljuda võitjana. See asjaolu välistab samuti

hädakaitseseisundis tegutsemise. Isegi kui korraks nõustuda kaitseversiooniga, et tegemist oli

vastastikuse kaklusega, mis sai alguse verbaalsest ja põhjendamatust sekkumisest V. Krutõhi

tegemistesse nö vastaspoole poolt, siis oma edasise käitumisega ilmutas V. Krutõh ka üheselt

kakluse soovi. Vastastikuse kakluse korral on tegemist teadliku eneseohustamisega, kus

mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda

tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena

(RKKKo 3-1-1-34-08).

Kaitsjad räägivad apellatsioonides, et maakohus on jätnud põhjendamata, miks süüdistatava

käitumine ei ole kvalifitseeritav provotseeritud tapmisena KarS § 115 järgi ning nagu võib

apellatsiooni väidetest välja lugeda, on see üks peamisi argumente väitmaks, et maakohtu otsus

on põhjenduste osas puudulik. Kohtukolleegiumi seisukoht on selles osas järgmine.

Esiteks, seda, et süüdistatav oleks olnud kannatanu käitumisest või isegi kannatanuga

koosviibinud tunnistaja Q käitumisest kuidagiviisi hingeliselt häiritud, rääkimata äkki tekkinud

hingelisest erutusest, ei ole kogu maakohtus toimunud kohtuliku uurimise vältel väitnud ei

süüdistatav ise ega ole puudutanud seda küsimust ka tema kaitsja. Kui tegemist on

provotseeritud tapmisega või kui väidetakse, et tapmine seda oli, siis ilmselgelt on see juba

kriminaalmenetluse algstaadiumis üks peamine kaitseversioon ja süüdistatava tegevust õigustav

faktor ning seda hakatakse väitma uurimise algstaadiumist peale. Põhimõtteliselt on seda

seisukohta toetanud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-68-06. Riigikohus selgitab, et juhul, kui

kannatanu oleks tõepoolest eelnevalt rünnanud süüdistatavat, oleks olnud põhjust oletada, et

süüdistatav oleks enese väidetavast hädakaitseseisundis olemisest rääkinud koheselt esimesel

ülekuulamisel. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumile alles apellatsioonis esitatud sellekohased väited

tõsiseltvõetavad.

Oluline on kohtukolleegiumi hinnangul veel järgnev. Igal konkreetsel juhul tuvastatakse kuriteo

tõendamiseseme asjaolud ning sealhulgas konkreetne tegu, mis viis süüdistatava äkki hingelise

erutuse seisundisse. Inimesed solvuvad ja nende hing erutub vägagi erinevalt e see, mis ühele

on solvav, ei näi seda teisele ja kui üks inimene süttib iga potentsiaalse kannatanu käeliigutuse

peale, siis teine näeb selles vaid head põhjust füüsilise konflikti alustamiseks või vastupidi, ei lase

konfliktil edasi areneda ja lahkub. Kohus ei näe inimese pähe ja ilma, et keegi räägiks solvumisest

ja mis konkreetselt teda solvas vms, ei pea kohus seda eeldama hakkama. Kohtu ülesanne on

anda hinnang solvangule, aga kui seda ei väideta, siis pole ka midagi hinnata selles osas.

Kohtukolleegiumi arvates saab kohtu initsiatiiv provotseeritud tapmise versiooni analüüsiks ja

sellele hinnangu andmiseks tulla kõne alla sel juhul, kui see on nö kriminaalmenetlusliku

kogemuse, elukogemuse või elulise usutavuse pinnalt nö eeldatav e tehiolud on sellised, mis

lausa kutsuvad seda teemat kohtu enda initsiatiivil analüüsima. Apellatsioonides väidetakse, et

kohus peab ise elulise usutavuse pinnalt järeldama, et Q-l tekkis afektiseisund kohe konflikti

alguses. Kohtukolleegium seda seisukohta ei jaga ja leiab, et see on otsitud põhjus ja seda

selleks, et õigustada V. Krutõhi poolt X tapmist.

Provotseeritud tapmine on tapmise kergem koosseis ja priviligeerimise aluseks on asjaolu, et

kannatanu ise on oma tõsise isikuvastase ründega sh verbaalse solvanguga süüdlase viinud

tapmiseni, teda provotseerinud. Süüdlane on sellisest käitumisest viidud tapmise momendil

tugeva hingelise erutuse seisundisse e siis see seisund peab olema põhjuslikus seoses

kannatanupoolse vägivalla või solvamisega. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu käitumine enne

seda, kui ta sai surmavad noalöögid V. Krutõhilt ei olnud sellise sisuga, mis annaks alust rääkida

sellest, et V. Krutõhil tekkis äkki seisund, mis kuidagi viisigi õigustaks noalööke kannatanule. Ta

ei rünnanud enne kannatanut ka kaikaga mitte, kui tal võimalus oli ja mis oleks olnud ajaliselt

lähemal selle nö sekkumisega tema tegemistesse, kui seda oli hilisem kannatanu tapmine. V.

Krutõh tuli spetsiaalselt tagasi, et ennast nö maksma panna ja tappis kannatanu. Ta suundus

pärast X tapmist Q poole noaga, kuid viimane oli kannatanult jõudnud saada hoiatuse, et V.

Krutõhil on nuga ning ta jõudis võtta enesekaitseks kaika. Eeltoodust teeb kohtukolleegium

järgmised järeldused, mis välistavad provotseeritud tapmise.

Käesoleval juhul ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tõendeid selle kohta, et süüdistatav just

kannatanu käitumisest tingitult kannatanu tappis. Tõendatud on ja seda on tuvastanud ka

maakohus ning arvestanud karistuse mõistmisel, et kogu konflikt sai alguse kannatanu suulisest

sekkumisest süüdistatava ja tunnistaja C tegemistesse. Kannatanu arvas, et süüdistatav on Ct

rünnanud ja et tunnistaja just sellepärast nutab. Seejuures avaldas kannatanu ka arvamust, et

võimalik, et V. Krutõh on tütarlapse vägistanud. Kohtukolleegium möönab, et selline

arvamusavaldus oli süüdistatavale vastumeelt ja võimalik, et ka solvav. Isik, kellel on olnud

probleeme naiste suhtes vägivaldse käitumisega ja kes on korduvalt selle eest ka kohtu all olnud,

selle lävi selliste väljaütlemiste taluvuse suhtes on kindlasti madalam, kui meesterahval, kellele

on omane naistega konfliktide rahumeelne lahendamine. Kohtukolleegium ei eita, et selline

väljaütlemine võib teatud emotsionaalse taustaga isikutel välja kutsuda vihapurske ja

vastureaktsiooni ütleja suhtes, mis võib olla isegi füüsiline. Samas aga, kui rääkida põhjuslikust

seosest isiku suhtes väljaöeldud alusetu süüdistuse ja sellest äkki tekkinud sellisest hingelisest

erutusest, mis annab alust priviligeeritud kuriteokoosseisu kohaldamiseks tagajärje suhtes, siis

vähemalt ühekordse sellise väljaütlemise puhul oleks arusaadav vasturünnak, mis on ajaliselt ja

ruumiliselt ligilähedane solvava väljaütlemisega. Kui aga väline teopilt kõrvaltvaataja jaoks

kujuneb selliseks nagu ta on praeguses kriminaalasjas kujunenud, siis enam ei saa

kohtukolleegiumi hinnangul rääkida tapmise priviligeeritud koosseisust. Kannatanu väljaütlemise

ja tema vastu suunatud noaründe vahele jäi veel terve rida süüdistatava käitumisakte, mis

katkestavad põhjusliku seose kannatanu verbaalse solvangu ja toimepandud tapmisteo vahele.

Kogu sündmuste jada on kohtukolleegium juba eelnevalt kirjeldanud, kuid fakt on see, et kohe

pärast väidetavat solvangut ei erutunud süüdistatava hing sedavõrd, et ta oleks sellele koheselt

reageerinud, samuti jättis süüdistatav kannatanu kõrvale, kui tuli esmakordselt tagasi kaigas

käes. Ta vajas aktiivsemat vastast, milleks oli vaieldamatult võrreldes X-ga just Q. Noaga lõi

süüdistatav kannatanut, kui viimane oli passiivne nii oma tegude kui ka väljaütlemiste poolest.

Kohtukolleegium ei pea siinjuures asjakohaseks toetuda oma sellise seisukoha kujundamisel

nendele kohtupraktikas esinenud kaasustele, kus kannatanu käitumine on kestev e pikaajaline

ning kohus on tunnistanud tapmise priviligeeritud koosseisu KarS § 115 mõttes. Kohtukolleegium

näeb vahet selles, kui sündmustes osalejad on isikud, kelle elud ongi pikemat aeg olnud

omavahel kuidagi seotud ning nende antagonistlike suhete ajaline faktor on selle tõttu pikemale

veninud, võib see tõesti mõjutada ka karistusõiguslikku hinnangut. Kui aga kokku juhtunud on

sisuliselt omavahel täiesti võõrad isikud, siis selleks, et rääkida kestvast kannatanu poolsest

provokatsioonist ei ole õige panna nö mosaiiki kokku täiesti erinevatest piltidest/vaatustest.

Sellisel juhul kohandub just see, mida antud kriminaalasjas on arvestanud kohtud ja see põhineb

arusaamisel, et said kokku kaks võõrast ja läksid lahku võõrastena ja sellega ka esimene vaatus

lõppes ning enam pole vaja otsida taaskohtumisi. Järgmine vaatus on juba uus lõik oma alguse

ja lõpuga jne.

Inspiratsiooni tõstatada provotseeritud tapmise küsimus apellatsioonimenetluses, on kaitsjad

saanud maakohtu otsuses tehtud konstanteeringust. Nimelt on maakohus vaidlustatud otsuses

põhjendanud, miks leiab, et süüdistatav on toime pannud tahtliku tapmise ja seda kavatsetult.

Seejärel on maakohus oma järeldused võtnud kokku, viidates ka KarS §-le 115. Riigikohus on

selgitanud, et tuvastamaks äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse, peavad selle kohta olema

usaldusväärsed tõenduslikud pidepunktid. Kui need puuduvad, siis ei ole vähimatki põhjust

sellest kõneleda (1-18-10214 p 23). Ehk siis, ei ole alust heita maakohtule seda, et maakohus ei

analüüsinud põhjalikult võimalikku provotseeritud tapmise koosseisu. Ringkonnakohtule esitatud

kaitseväiteid aga peab kohtukolleegium eeltoodud põhjendustel paljasõnalisteks ja otsituteks.

Nõustuda ei saa ka taotlusega kvalifitseerida süüdistatava käitumine KarS § 118 järgi. Ju

mõeldakse selle all KarS § 118 lg 1 p 7. Kohtukolleegium ei loe küll apellatsioonist välja, mis on

need põhjused, miks antud juhul peaks olema kaitsja arvates õige kvalifikatsioon just KarS § 118,

kuid kohtupraktikale tuginedes vastab apellandile järgmist. Esiteks, kohtukolleegiumi hinnangul

ei aktualiseerru praegusel juhul KarS § 118 lg 2 p 7 seetõttu, et maakohus on leidnud, et tapmise

pani V. Krutõh toime kavatsetult. Seda seisukohta on otsuses põhjendatud ja kohtukolleegium

sellega ka nõustub. V. Krutõh tuli noaga kannatanu juurde, kes oli purjus ja kes lihtsalt seisis.

Noalööke oli mitu, seda kinnitavad nii kannatanu riietel esinevad vigastused, kui ka kohtuarstliku

ekspertiisiga kannatanul tuvastatud vigastused. Mööduva trammi pardakaamera salvestiselt on

näha, et süüdistatav ei lõpetanud enne, kui oli veendunud, et X sai piisavalt tugeva noalöögi, sest

sai aru, et kannatanu hakkab kukkuma ja ta ise taganes selg ees. Olles tuvastanud, et süüdistatav

pani toime tahtliku tapmise, ei ole vaja hakata enam ka analüüsima, kas tegemist võib olla KarS

§ 118 lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteoga. Riigikohus on selles osas selgitanud, et 1. jaanuaril

2015 jõustus karistusseadustiku muudatus, millega lisati KarS § 118 esimesse lõikese seitsmes

punkt. Selles nähakse ette karistus isikule, kes tekitab teisele tervisekahjustuse, mis põhjustab

surma. Kuivõrd surma tahtlik põhjustamine kujutab endast tapmist või mõrva (KarS §-d 113 ja

114), ei saa KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldada juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb tahtlikult

ka surma osas - sellisel juhul neeldub KarS § 118 lg 1 p 7 §-s 113 või §-s 114. Seega tuleb KarS

§ 118 lg 1 p 7 kohaldamine kõne alla vaid juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb surma

põhjustamisel ettevaatamatusega (3-1-1-46-15). Üldjuhul, kui tegemist on mitme jõulise

noalöögiga elutähtsasse organisse, siis ei saa enam rääkida KarS § 118 ettenähtud teost.

Kohtupraktikast võib tuua asjakohase kaasuse, kus süüdistuses etteheidetud tehiolud on

suhteliselt sarnased praeguse kriminaalasjaga e jõuline noalöök kõhtu. V. Krutõhile heidetakse

ette veel enamat, ta lõi kaks tugevat noalööki rindkeresse ja kõhupiirkonda. Võrdluseks toodud

kriminaalasjas on need „stsenaariumid“, mida praegusel juhul taotletakse e KarS § 113 lg 1

ümberkvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, läbi tehtud. Süüdistus esitati ja kohtu alla anti isik

KarS § 113 lg 1 järgi. Maakohus muistis süüdi KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Ringkonnakohus läks

veel kergemaks, kvalifitseeris tapmisteo KarS § 121 lg1 ja 117 lg 1 järgi. Riigikohus tühistas

ringkonnakohtu otsuse ja esitas omad põhjendused, miks ei saa rääkida konkreetsel juhul

ettevaatamatust surma põhjustamisest. Ringkonnakohus mõistis teistkordsel arutamisel

süüdistatava süüdi KarS § 113 lg 1 järgi (Riigikohtu otsus 1-20-3107 ja samas kriminaalasjas

alamaastmete kohtute lahendid Riigi Teatajas).

Süüdistatava kaitsja Toomas Alp leiab apellatsioonis, et kohus jättis täielikult tähelepanuta, et

kannatanul tuvastatud kehavigastuste tekkemehhanism sõltub sellest, mis asendis oli kannatanu

tema noaga löömise hetkel ja ka kahe kannatanut erinevatesse kehapiirkondadesse tabanud

noalöögi vahel ei saa välistada kannatanu liikumist. Ehk siis kaitsja justkui soovib kohtule väita,

et tegelikult ei sihtinud süüdistatav noaga mitte elutähtsatesse organitesse ja kannatanu ise oma

liikumisega asetas need kohad noale ette. Kohtukolleegium leiab, et arvestades eksperdi

hinnangust, mis suunas on kumbki löök tehtud, ei saa rääkida sellest, et süüdistatav ei seadnud

endale märklauaks just elutähtsaid organeid. Esiteks, me räägime kahest jõulisest löögist, mis

mõlemad on elutähtsate organite piirkonda löödud ja kohtukohtukolleegiumi hinnangul ka

suunatud sinna. Kaitsja, kes väidab, et kannatanu ise oma liikumisega tekitas olukorra, kus löök

sattus piirkonda, mis tekitab eluohtlikke vigastusi, ei ole küll selgitanud, et kuhu siis soovis

süüdistatav kannatanut lüüa tegelikult. Seda, et ta mitte ainult vehkides hirmutada ei tahtnud ja

hirmutamise eesmärgil vehkides sattus nuga kannatanu kehasse, seda ei väida ka apellant ise

ja see on maakohtu otsuses ka ümber lükatud kohtukolleegiumi hinnangul ammendavalt. Fakti,

et esialgselt süüdistatav noaga vehkis kannatanu suunas kinnitavad erinevad noavigastused

kannatanu riietel, mis kehani ei ulatunud. Arvestades aga järgnevaid tugevaid eesmärgipäraseid

noalööke, oli kannatanu ees noaga vehkimine mitte sedavõrd kannatanu hirmutamine kui teadlik

kannatanu tähelepanu hajutamine, et seejärel kiirelt ja segamatult teha jõulised löögid kannatanu

elutähtsatesse organitesse. Tähelepanu väärib ka see, et nagu eelnevalt analüüsitud tõenditest

nähtub, ei näinud mitte keegi seda, kuidas süüdistatav kannatanuga mingis füüsilises

kontaktis/konfliktis oli. See aga tähendab seda, et tegemist oli läbimõeldud rünnakuga, kus

V.Krutõh tuli juba nuga käes ja tegutses kiirelt. Olenemata kumb eluohtlikud vigastused tekitanud

löökidest oli esimesena tehtud, kas rindkeresse ülalt alla ja suunaga paremale või ülakõhtu

suunaga eest taha, ei sobi see kokku kaitseversiooniga, et kannatanu ise kiikus noale ette oma

elutähtsate organitega. Kohtukolleegium leiab, et eluliselt on usutavam, et esimesena oli löök

rindkere ülaossa, sest isik, kes saab tugeva noalöögi kas rindkere või kõhu ülaossa, tõmbub

kasvõi korraks, kuid reflektiivselt nö kägarasse , kummardub vms. Saanud jõulise löögi rindkere

ülaossa, keskendus kannatau tahtmatult sellele löögile vaatas, võimalik, et kummardus ja selles

asendis oli hea kohe lüüa kõhtu eest taha. Vastupidisel juhul e kui kanatau oelks esmalt

keskendunud kõhtu tabanud noalöögile ja suunanud pilgu allapoole, ei oleks võimalik tabada

rindkeresse ülalt alla. Pea/kael oleks ette jäänud. Seega ei ole alust rääkida sellistel asjaoludel

toimunud ettevaatamatust surma põhjustamisest. Teine variant, miks pakutakse KarS § 117 järgi

ümberkvalifitseerimist, on see, et V. Krutõh ekslikult arvas, et teda rünnatakse ja seega pani toime

süüdistuses käsitletava teo tegutsedes „näiliku hädakaitse” seisundis (kaitsja Alpi apellatsioon).

Teine apellant e adv. Toomas Kõiv väidab, et KarS § 31 lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane,

kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo

õigusvastasuse. Ehk samuti sisuliselt leiab, et vastutada saaks V.Krutõh vaid ettevaatamatusest

toime pandnud tapmise eest. Kohtukolleegiujm kaitsjatega ei nõustu.

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-15-96 selgitanud järgmist. Näilik hädakaitse tähendab

teatavasti olukorda, kus õigusvastast rünnet tegelikult ei ole, kuid isik arvab ekslikult, et teda

rünnatakse. Tegemist on eksimuse eriliigiga, kus isik teadlikult realiseerib kuriteokoosseisu -

antud juhul tahtlik tapmine -, kuid ekslikult arvab, et tegutseb õigusvastasust välistavatel

asjaoludel - hädakaitseseisundis. Järelikult on oluline tuvastada kas kohtualune tõepoolest eksis

ja arvas, et teda rünnatakse. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa kuidagi väita, et maakohus oleks

ainult põgusalt püstitatud kaitseväitega tegelenud. Sisuliselt on maakohus analüüsinud neid

asjaolusid, mis kaitseväidete alusel peaks andma põhjust rääkida näilisest hädakaitsest KarS §

28 lg 1 ja eksimusest KarS § 31 lg 1 mõttes 15 lehekeüljel, alapealkirja all “õigusvastasus” kus

analüüsitakse põhjalikult kõiki tõendeid, mis käsitlevad V. Krutõhi käitumist nii kohe pärast

sõnavahetuse/sõimu lõppu ja ka vahetult enne X tapmist ning selle põhjal teinud õiged

järeldused, mis juba eos välistavad näiliku hädakaitse e eksimuse KarS § 31 lg 1 mõttes. Tõsi on

see, et maakohtu poolt tehtud järeldustes nimetatakse välistatud eksimust vääralt

keelueksimuseks (KarS § 39 lg 1), kuid nii põhjendused ise puudutavad siiski eksimust KarS §

31 lg 1 mõttes ja nagu apellatsioonides saab järeldada, on seda samamoodi mõistnud ka

apellandid. Ehk teisiti ei saagi kõrgkvalifitseeritud karistusõigusega tegelev jurist neid põhjendusi

mõista.

Eeltoodu alusel on kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud

karistusõiguslik hinnang (KarS § 113 lg 1) ainuõige ja selle muutmiseks alus puudub.

Mis puudutab süüdistatavale mõistetud karistust, siis ka selles osas peab kohtukolleegium

maakohtu otsust põhjendatuks. Karistus on KarS § 113 lg 1 sanktsiooni ¾ määrale ligilähedane,

ületades nimetatud määra 3 kuud. Seega on maakohus on hinnanud süüdistatava süüd

lõppkokkuvõttes suuremana, kui seda on sanktsiooni keskmäär, milleks on 10,5 aastat.

Seejuures karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud.

Maakohus on ühelt poolt süü suuruse hindamisel arvestanud seda, et iseenesest see , et

kannatanu ja süüdistatav kuriteosündmusele eelnevalt üldse kokku said, on määrav roll

kannatanul ja temaga kaasas olnud tunnistajal, sest just nemad sekkusid, küll mitte pahatahtlike

kavastsustega, aga siiski V. Krutõhi tegemistesse. Maakohus on analüüsinud ka karistuse

mõistmisel, kas ja kuivõrd konflikti algus mõjutas konkreetselt süüdistatavale süüdistuses

etteheidetud kuritegu ning põhjendatult ja kooskõlas maakohtu otsuses eelnevalt tuvastatud

tehioludele leidnud, et kannatanu tegevus, mis seisnes verbaalse konflikti algatamises, ei evi

sellist mõju süüdistatava poolt toimepandud tapmisele, et seda saaks hinnata karistust

kergendava asjaoluna e nimetatud asjaolu ei mõjutanud kohut hindama süü suurust allapoole

sanktsiooni keskmäära. Seejärel asus kohus tuvastamata faktoreid, mis vastupidi kergitasid süü

suurust. Nendeks on vaieldamatult konkreetse kuriteo tehiolud. Kohtupraktikas on omaks võetud

ja seda on jaatanud tapmisasjades ka Riigikohus. Ei saa kohtukolleegium jätta viitamata

Riigikohtu otsuses 1-19-4150 väljaöeldud seisukohtadele. Esiteks, on nimetatud Riigikohtu otsus

asjakohane just seetõttu, et tapmistegu on sarnane oma tehiolude poolest ning sarnane on ka

tapmise toime pannud isik. Selle seisukoha kasuks räägib Riigikohtu otsuses kirjeldatud J.P. poolt

toimepandud tapmistegu: Tekkinud sõnavahetus kutsus esile J. P. vihapurske ja ta alustas

füüsilist rünnet M. K. vastu. M. K-le tuli appi S. K., võttes käega kinni J. P. kraest. Pärast seda

toimus J. P. ja S. K. vahel rüselus. J. P. haaras kannatanust kinni ja lõi talle rusikaga näkku.

Seejärel võttis süüdistatav noa ja tegi sellega neli kiiret lööki kannatanu rindkerre. Neist

vigastustest üks - vasakusse rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav - põhjustas ägeda verekaotuse

ning kannatanu suri kohapeal. J. P. tapmistahtlust kinnitavad neli noalööki inimese eluohtlikku

piirkonda, samuti asjaolu, et kohe pärast pussitamist lahkus J. P. sündmuskohalt, andmata

kannatanule esmaabi. Alust ei ole rääkida provotseeritud tapmisest, sest S. K. ei rünnanud J. P.

ega öelnud talle midagi solvavat. Siinjuures juhib kohtukolleegium tähelepanu faktile, et J.P

mõisteti KarS § 113 lg 1 järgi 13 aastat vangistust, mis on pigem lähedasem sanktsiooni

ülemmäärale ja mille kergendamine ringkonnakohtu poolt jäi Riigikohtu otsusest nähtuvalt

tagajärjetuks. Kindlasti on esmalt märkimist väärt Riigikohtu selgitus, et andes hinnangu süü

suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu

ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada

koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema

käitumine. Kannatanu isiku arvestamisest arutataval juhul ringkonnakohus juba põhjendas.

Süüteo asjaolud on need, millele tahab kohtukolleegium tähelepanu pöörata ja seda on viidatud

Riigikohus väljendas oma otsuses (p 32) nõustumist ringkonnakohtuga ning pidas lausa

põhjendatuks ringkonnakohtu argumente, mis puudutasid toimepandud tapmisteo tehiolusid ja

nende mõju süü suuruse hindamisel. Riigikohus rõhutas, et peab põhjendatuteks ringkonnakohtu

argumente, miks J. P.süü tapmise toimepanemisel on tema hinnangul keskmisest suurem,

osutades

järgnevale: a) süüdistatav

kasutas

vägivallakuriteo

toimepanemisel

nuga; b) süüdistatavat on varem korduvalt karistatud, sh sarnastel asjaoludel toime pandud

kuritegude eest; c) süüdistatava kuriteod on muutunud ajas raskemaks; d) süüdistatav rikkus ka

avalikku korda ja tema jaoks ongi vägivallakuritegude toimepanemisel oluline publiku olemasolu.

Veel juhtis Riigikohus tähellepanu nendele süü suurust iseloomustavatele asjaoludele, millega oli

arvestanud juba maakohus ja mis Riigikohtu hinnanul räägivad süüdistatava keskmisest suurema

süü kasuks a) kannatanu suhtes rakendatud vägivald oli ulatuslik ; b) süüdistatav ründas noaga

sellist kannatanut, kellel ei olnud relva ja kes oli seetõttu süüdistatavaga võrreldes selgelt

ebavõrdses olukorras; c) süüdistatav ei jätnud kannatanule võimalust enne noarünnakut

taganeda, sest ta kasutas relva ootamatult; d) süüdistatav lahkus sündmuskohalt, tundmata huvi

kannatanu saatuse vastu ja püüdmata talle abi anda.

Kohtukolleegium peab vajalikuks eriti rõhutada Riigikohtu poolt viidatud otsuses p-s 27 selgitusi,

mis on sisuliselt juhised teise astme kohtule. Riigikohus on märkinud, et arusaam isiku süüst

KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus,

kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab

karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises

edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse

lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel

eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa

süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Karistuse

kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire

arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva

otsustamise küsimus Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või

määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides

valida, on peaaegu alati mitu.

Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et ei ole tuvastanud maakohtu poolt materiaal- või

menetlusõiguslikke rikkumisi karistuse mõistmisel ja seega ei ole ka kuidagi õigustatud

ringkonnakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamine. Sellega on ringkonnakohus vastanud

ka kaitsja Toomas Kõivu taotlusele kergendada V. Krutõhile mõistetud karistust sanktsiooni

alammäärast allapoole.

Süüdistatava kaitsja adv. Toomas Kõiv taotleb oma apellatsioonis süüdistatava suhtes

kohaldatud tõkendi – vahistamine – tühistamist ja süüdistatava vabastamist kohtumenetluse

ajaks vahi alt. Selle taotluse jättis kohtunik oma 28. märtsi 2022 määrusega rahuldamata.

Vastavalt KrMS § 329 lg 2 teisele lausele selgitas kohtunik kaitsjale ka seda, et taotluse

rahuldamata jätmise peale ei saa esitada kaebust, kuid taotlust võib korrata kohtulikul arutamisel.

Kirjalikus menetluses toimuva apellatsioonimenetluse korral on võimalus taotlust korrata

käesoleva määrusega antud tähtaja jooksul esitatavas kirjalikus seisukohas. Sellisel juhul esitab

kohus oma põhjendused kohtuotsuses ning taotluse rahuldamata jätmise korral on võimalik kohtu

seisukohta edasi kaevata kassatsiooni korras. Kaitsja ei esitanud määratud tähtajaks vastavaid

põhjendusi ja seega ei pea ka kohus oma otsuses põhjendama taotluse rahuldamata jätmist. Küll

aga selgitab kohtukolleegium järgmist.

Maakohtu otsuses on esmalt mõistetud karistus, määratud selle kulgemise algus ja otsustatud

ka, et tõkendi - vahistamine - kehtimise aeg arvatakse mõistetud karistuse hulka ning, et tõkend

kehtib kuni otsuse jõustumiseni. Maakohus on oma otsustust tõkendi osas ka põhjendanud ja

need põhjendused on asjakohased. Sellist maakohtu otsustust ei saa seaduse järgi

ringkonnakohus muuta eraldi määrusega, mis oleks vajalik sel juhul, kui kaitsja taotlus puudutab

tõekendi muutmist eelmenetluses. Praeguseks ajaks viibib süüdistatav vahi all pädeva kohtu

süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Kuna süüdistatava kaitsjad on apellatsioonides taotlenud

muuhulgas ka süüdistatava õigeksmõistmist ja sellega seoses ka muude õigusjärelmite osas uue

otsustuse tegemist e ka tõkendi küsimuses siis ongi see küsimus lahendatav ringkonnakohtu

otsusega. Ringkonnakohtu poolt eelmenetluses tehtud määrusega selliste küsimuste

lahendamine,

mille

lahendamine

peab

toimuma

asja

sisulisel

lahendamisel,

on

kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see takistab

seadusliku ja põhjendatud kohtulahendi tegemist (3-1-1-76-04). Pärast pädeva kohtu poolt

süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, millega on süüdistatavale mõistetud pikaajaline vangistus, ei

saa enam rääkida inimõiguste konventsiooni mõttes isiku põhjendamatult pikalt vahi all

pidamisest ning sellel põhjusel tema vahi alt vabastamisest. Sisuliselt tähendaks igasugune

tõkendiga - vahistamine – seotud küsimuse lahendamine ringkonnakohtus ka vahistuse

põhjendatuse kontrolli. Vastavalt KrMS § 275 lg 2-le toimub selline kontroll ainult maakohtus

kohtumenetluse ajal. Need on põhjused, miks kohtupraktika ei tunnista käesoleva ajani

apellatsioonimenetluses apelleeritud kohtuotsusega tehtud tõkendi otsustuse eraldi lahendamist.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise

alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium

Harju Maakohtu otsuse V. Krutõhi suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata

Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata, jääb rahuldamata ka kaitsja taotlus

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks ja kaitsjatasu jääb süüdistatava kanda. Nimelt

KrMS § 185 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1

punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon

on esitatud. Jällegi, lihtsalt selgituse mõttes osundab kohtu kolleegium Riigikohtu seisukohale (1-

14-5339), et kohtupraktika ei välista seda, et riik täidab menetluskulude hüvitamise nõude mõne

muu isiku pangakontole. Selleks saab taotluse esitada üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik

või tema seaduslik esindaja (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2017. a otsus nr 1-

17-7111/81, p 25). V. Krutõh ei ole esitanud taotlust täita menetluskulude hüvitamise nõue enda

advokaadibüroo pangakontole.

(allkirjastatud digitaalselt)