2-21-7101/43 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. aprill 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-7101

Tsiviilasi

M.P. hagi A.A. ja B.B. vastu elatise vähendamise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1386 eurot + 1386 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. detsembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. ja B.B. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

I

(kostja

I):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

Apellant

II

(kostja

II):

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

Apellantide

seaduslik

esindaja:

K.T.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

Apellantide lepinguline esindaja: Armand Mark

Vastustaja (hageja): M.P. (isikukood XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 10. detsembri 2021 otsus tühistada osaliselt elatise vähendamise

ulatuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus ja määrata hageja poolt kummalegi

kostjale makstava elatise suuruseks alates 4. maist 2021 kuni kostjate täisealiseks

saamiseni 130 eurot kuus.

2. Kohtuotsuse terviktekst sõnastada järgmiselt:

2.1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.2. Muuta alates 4. maist 2021 Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2017. a kohtumäärusega

tsiviilasjas nr 2-17-13435 kinnitatud kompromissis M.P. ja A.A. ja B.B. vahel

kokkulepitud elatise suurust.

2.3. Välja mõista M.P.lt elatisena alates 4. maist 2021 igakuuliselt A.A. kasuks 130

eurot kuus kuni A.A. täisealiseks saamiseni ja B.B. kasuks 130 eurot kuus kuni

B.B. täisealiseks saamiseni

3. A.A. ja B.B. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

5. Jätta A.A. ja B.B. 7. märtsi 2022 taotlus uute tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata

ja lugeda need esitajale tagastatuks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.P. (hageja) esitas 4. mail 2021 Tartu Maakohtule hagiavalduse A.A. ja B.B. (kostjad) vastu

elatise vähendamiseks.

Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-13435 kinnitati

kompromiss, millega hageja kohustus maksma 11. oktoobrist 2017 elatist kostjate ja lapse D.D.

ülalpidamiseks igaühele 70 % kehtivast elatise miinimummäärast kuus kuni laste täisealiseks

saamiseni. D.D. sai täisealiseks XXXXXXXXXX.

Hagejal ei ole enam võimalik täita kohtumäärust elatise tasumiseks. Hageja majanduslik

olukord on muutunud. Hageja suhtes toimub pankrotimenetlus (Tartu Maakohtu tsiviilasi

nr 2-18-5814). Pankrotihaldur võimaldas hagejal kasutada sissetulekut seadusega sätestatud

ulatuses ja hageja on tasunud kolme alaealise lapse ülalpidamiseks elatist 70% seadusega

sätestatud miinimumelatisest iga ülalpeetava kohta (2018. aastal 525 eurot kuus, 2019. aastal

567 eurot kuus ja 2020. aastal 537 eurot kuus). Elatist on jooksvalt tasutud hageja sissetuleku

ja pankrotivara müügi arvelt. Hageja oli töötu 2020. a septembrist kuni juunini 2021. Õlaliigese

vahetusest tulenevalt on oluliselt vähenenud hageja töövõime, hagejale on määratud puue.

Lisaks kostjatele elatisraha maksmise kohustusele on hageja ülalpidamisel temaga koos elav

kolmas laps C.C. (sündinud XXXXXXXX). Hageja suudab tasuda kummagi kostja

ülalpidamiseks 70 eurot kuus. Hagejal puudub igasugune vara, mida müüa. Kostjate seaduslik

esindaja saab riigilt peretoetusena 120 eurot kuus ja kostjale I on määratud puudega isiku toetus

(ca 160 eurot) ja puudega isiku hooldajale on määratud toetus 19 eurot. Seega hüvitab ka riik

osa kostjate kulusid, mida tuleks arvestada elatise määramisel. Elatise suuruse vähendamine ei

muuda kostjate heaolu.

Hageja leidis kohtumenetluse ajal oma oskustele ja füüsilistele võimetele vastava töö ning

loodab tervise paranedes oma töökoormust suurendada. Hageja sissetulekuks on 760 eurot kuus

(580 eurot töötasu ning invaliidsuspension 180 eurot). Hageja saab seoses kohustustest

vabastamise menetlusega töötasust kätte ca 25%, s.o 145 eurot. Seega on hagejal kuus kasutada

325 eurot. Kui hageja tasub kostjatele 140 eurot ning arvestab sama summa kolmanda lapse

elatiseks, jääb hagejale 115 eurot kuus. Nimetatud summaga ei ole täiskasvanud inimesel

võimalik hakkama saada. Kostjate ülalpidamiskulu 588 eurot 60 senti kostja kohta kuus on

ülepaisutatud. Tõendamata ja väär on kostjate väide, et hageja varjab oma sissetulekuid.

Hagejal puudub igasugune vara ja tal on võlausaldajate ees võlgnevus ca 120 000 eurot, Tartu

Maakohtu 10. oktoobri 2017 kohtumääruses ei ole elatise suuruse määramisel arvestatud mitme

lapsega leibkonna mastaabisäästu põhimõtet ega hageja uue pere ning lapsega. Arvestatud ei

ole ka lastele riiklikult makstavate toetustega ja asjaoluga, et vahepealsel perioodil on lapsed

elanud hageja juures (kuid hageja on kokkulepitud ulatuses elatist maksnud).

Kostjate seaduslik esindaja on töötu ning puuduvad tõendid, mida ta on teinud, et töökohta

leida. Kostjate seaduslik esindaja on samuti pankrotis ja ei ole tõendanud enda poolt laste

ülalpidamise kohustuste täitmist samas ulatuses kui 2020. aastal hageja pankrotivarast

kostjatele maksti. RAKE uuringu järgi kulub lapsele kuus keskmiselt 388 eurot.

2. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-13435 on kohus

kinnitanud kompromissi, mille kohaselt hageja tasub 11. oktoobrist 2017 elatist 70% kehtivast

elatise miinimummäärast igale lapsele kuni laste täiskasvanuks saamiseni.

Hageja ei ole hagis välja toonud ega tõendanud asjaolusid, et oluliselt on muutunud elatise

makse suurust mõjutavad asjaolud TsMS § 459 lg 1 ja PKS § 102 lg 2 mõistes. Kompromissi

kinnitava kohtumääruse tegemise ajal oli hagejal töine sissetulek 600 eurot kuus. Hageja

praegune sissetulek on ca 760 eurot kuus. Seega ei ole hageja sissetulekud oluliselt muutunud.

Kuivõrd hageja töötab, ei oma asja lahendamisel tähtsust see, et hagejal on osaline töövõime.

Hageja pankrotimenetlus lõppes 10. veebruaril 2021, mistõttu see ei ole oluline asjaolu, mis

annaks aluse kohtumäärusega kinnitatud kompromissis kokku lepitud elatise suuruse

vähendamiseks. Hageja võlgnevusi võlausaldajate ees ei saa elatise vähendamisel arvestada.

Hageja abikaasa on XXXXXXXX juhatuse liige. Hageja töötab oma abikaasa osaühingus

mitteametlikult ja varjab oma tegelikke sissetulekuid.

Kostjate ema töötasu oli hagile vastuse esitamise ajal keskmiselt 747 eurot kuus, kuid see

muutus kohtumenetluse ajal. Kostjate ema saab töötu abiraha 303 eurot kuus ja

toimetulekutoetust. Alates aprillist 2021 on peretoetus 120 eurot kuus. Kostja I puudega isiku

toetus 161 eurot 9 senti kuus on mõeldud tema puudest tulenevate täiendavate kulude

kandmiseks, mida ei saa lugeda tema igapäevaste vajaduste rahuldamise kulude katteks. Alates

8. juulist 2020 ei ole hagejal kohustust ülal pidada enam nelja alaealist last.

Kui hageja tasutav elatise suurus väheneb, jäävad kostjate tegelikud vajadused rahuldamata.

Kostjate ema sissetulekud ja varaline seisund ei taga kostjate ülalpidamist vajalikus määras,

tema osas toimub samuti pankrotimenetlus. Kummagi kostja ülalpidamiskuludest saab katta 60

eurot riikliku lapsetoetuse arvel, millega arvestades tuleb katta vanematel ülalpidamiskulusid

lapse kohta igakuiselt 528 eurot 60 senti kuus, s.o ühe vanema kohta 294 eurot 30 senti.

Lapse C.C.i emal on oluliselt parem sissetulek kui hagejal, mistõttu on põhjendatud tema osas

vanemate võrdsest ülalpidamiskohustuse põhimõttest kõrvalekaldumine ja hageja ei pea talle

lapse emaga võrdselt elatist tasuma.

MAAKOHTU OTSUS

3. Tartu Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus muutis Tartu Maakohtu 10. oktoobri

2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-13435 kindlaks määratud elatise suurust ning määras

kostja I elatise suuruseks alates 4. maist 2021 70 eurot kuus ja kostja II elatise suuruseks 70

eurot kuus kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi

kanda.

Tartu Maakohus kinnitas 19. mail 2014 kompromissi, mille kohaselt hageja kohustus

igakuuliselt tasuma elatist igale lapsele 84,51% elatise miinimummäärast D.D., kostja I ja kostja

II täisealiseks saamiseni. Tartu Maakohus kinnitas 10. oktoobril 2017 uue kompromissi, mille

kohaselt peab hageja tasuma 70% kehtivast elatise miinimummäärast igale lapsele kuus kuni

nende täisealiseks saamiseni.

Kompromissi kinnitamisel kohus elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid ei

tuvastanud. Seetõttu peab maakohus TsMS § 459 alusel tuvastama, millised on kostjate

põhjendatud ja vältimatud vajadused ning millises ulatuses on hageja võimeline oma

alaealistele lastele elatist tasuma. Selleks peab kohus analüüsima vanemate varalist seisundit.

Hageja tugineb sellele, et tema varanduslik seis on oluliselt muutunud (välja on kuulutatud tema

pankrot ning tema töötasust 75% läheb võlausaldajatele võlgnevuste katteks) ning muutunud

on ka võime täies ulatuses tööd teha (vahetatud õlaliiges takistab töö tegemist). Hageja on

puuduva töövõimega isik, kes saab osalise koormusega tööd teha XXXXXXXX-s tehnilise

nõustajana. Kostjad on esitanud kohtule tõendi selle kohta, et hageja abikaasa on XXXXXXXX

juhatuse liige. See aga ei tähenda, et hagejale osalise tööaja eest makstav töötasu 580 eurot

oleks manipuleeritud ja liiga väike töötasu arvestades hageja osalist töövõimet.

Maakohus ei saa eeldada, et osalise töövõimega isik, kellel on mõõdukalt takistatud parem käe

liikuvus ning kellel on dorsopaatia tõttu kerge liikumispiirang, saab teenida sama suurt

sissetulekut kui töövõimelised isikud. Hageja tervislik olukord oli kohtumääruse tegemise ajal

2017. aastal parem, sest alles 2021. aastal on hagejale määratud osaline töövõime. Hageja

suhtes on pärast 2017. aasta kohtumäärust välja kuulutatud pankrot ning võlausaldajate nõuete

rahuldamise tõttu jääb talle kasutada 25% tema töötasust, st et maksete suurust mõjutavad

asjaolud on võrreldes 2017. aastaga muutunud. Seega on täidetud TsMS § 459 lg 1 p-s 1

nimetatud eeldus. Hageja pangakonto väljavõtetest ei saa järeldada hagejal varjatud

sissetulekuid, sealt ei nähtu kulutusi suuremas summas kui tema tuvastatud sissetulekud seda

võimaldaks. Hageja majanduslik olukord on pärast kompromissi tegemist märgatavalt

halvenenud. Muutunud ei ole hageja ülalpidamisel olevate isikute arv.

Maakohus nõustus kostjatega, et üldise arusaama järgi peab vanem oma laste ja enda

ülalpidamiseks tegema kõik endast oleneva. Samas peab ülalpidajale endale kui täisealisele

isikule, tema teenitavast sissetulekust jääma kasutada suurem osa, kui lastele kuluv. Hagejal on

paratamatult ka enda isikuga seotud kulud. Ei ole põhjendatud ja kooskõlas hea usu

põhimõttega asetada hagejat olukorda, millises ta ei saa täita varasemat kohtulahendit elatise

tasumiseks. Töövõime vähenemine saab olla põhjuseks, miks hageja ei suuda saada suuremat

sissetulekut.

Praeguse asja eripära on see, et kostjate mõlema vanema suhtes on välja kuulutatud pankrot.

Seega saab arvestada vaid jooksva sissetulekuga. Kostjate ema lahkus kohtumenetluse kestel

töökohalt, mis tagas talle ca 750 euro suuruse palga ning asus üles ehitama samaliigilist

ettevõtet, mille majandamine on tal korra juba ebaõnnestunud. Töövõimeline lapsevanem peab

mõistma, et laste ülalpidamiseks tuleb leida sissetulek, mis tagab lastele vajaliku.

Maakohus nõustus hagejaga, et kostjate avaldatud kulud on ülepaisutatud. Riikliku lapsetoetuse

arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks

mõlemale vanemale. Maakohtu hinnangul saavad kostjate vajadused kaetud ka nii, kui hageja

tasub elatist 70 eurot, millele lisandub 30 eurot (1/2 lastetoetusest) ning kostjate ema töötasu

katab ülejäänud osa mõistlikus ulatuses. Kostjate vajadused on osaliselt kaetud ka elatisabi ja

toimetulekutoetusega.

Maakohus arvestas elatise suuruse kindlaksmääramisel sellega, et hageja oleks suuteline

kohtuotsust täitma ja et hagejal oleks võimalik säilitada enda minimaalset vajalikku

elustandardit ja tulla ise toime ilma riigi abita. Kostjate emal, kellel on täistöövõime, ei ole

takistusi tööle minekuks ja sissetuleku teenimiseks regulaarse palga näol.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus

ei

ole

lähtunud

Riigikohtu

9. juuni

2017

tsiviilasja

nr 3-2-1-35-17 p-s 37.1 esitatud seisukohast.

Maakohus ei ole otsuse tegemisel tuvastanud hagi aluseks olevate asjaolude olulist muutust

TsMS § 459 lg 1 mõttes. Hageja ei ole oluliste asjaolude muutumist tõendatud.

Hageja majanduslik olukord (pankrotiseis) ja tema tervislik seisund võrreldes eelmise

kohtulahendi tegemise aja seisuga ei anna õiguslikku alust hagi rahuldamiseks. Hageja

sissetulekud kuus (780 eurot) on võrreldes 2017. a seisuga suurenenud, seda vaatamata alates

2021. a määratud osalisest töövõimest. Hageja oli pankrotiseisus juba 2014. aastal ja 2017.

aastal kompromisside sõlmimise ajal.

Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et võlausaldajate nõuete rahuldamise tõttu jääb talle

kasutada 25% tema töötasust. Seadusest tulenevalt kuulub hageja sissetulekutest

eelisjärjekorras täitmisele alaealiste laste elatisenõue.

Väär on maakohtu seisukoht, et muutunud ei ole võrdlemise aluseks oleval ajal hageja

ülalpidamisel olevate isikute arv. Võrreldes 2017. a kohtulahendi tegemise ajaga on hageja

ülalpidamisel olevate alaealiste isikute arv vähenenud ühe inimese võrra.

Maakohtu seisukoht, et hageja sissetulekust peaks hagejale jääma suurem osa ja nn rahaline

reserv, ei ole elatise suuruse vähendamise aluseks. Rahaline reserv peab olema ootamatuteks

kulutusteks ka kostjatel.

Kostjate emale etteheidetav lahkumine töökohalt ei ole 2017. a kohtulahendiga

kindlaksmääratud elatise suuruse vähendamise nõude aluseks. Maakohtu hinnang kostjate ema

käitumisele ei ole asjakohane.

Maakohtu seisukohad kostjate vajalike kulude kohta ei ole kooskõlas hagi aluseks olevate

asjaoludega. Asja menetluses on esitatud kostjate kokkuvõttev seisukoht, et kostjate vajalikud

kulud on umbes samas suurusjärgus, kui seda 2017. a kohtulahendi ja RAKE uuringu järgi.

Kostjate ema ei suuda aga selles ulatuses kostjate kulusid katta ilma hageja poolt elatist

tasumata, sh arvestades riiklikku lapsetoetust või peretoetusi. Maakohus ei ole hinnanud

kostjate vajaduste muutumist 2017. a seisuga arvestades.

Kostjate ema teatas ringkonnakohtule 7. märtsil 2022, et asutas osaühingu XXXXXXXX ja

võttis rendile ruumi XXXXXXXX. Kostjate ema asus koos lastega elama X. Sõlmitud on

üürileping. Kostjate ema käitumine ja ettevõtlikkus on põhjendatud. Kostjate emale anti Eesti

Töötukassa 9. veebruari 2022 otsusega ettevõtluse alustamise äriplaani elluviimiseks toetust

6000 eurot.

Hageja pidas ka 2017. a kompromissi tegemise ajal ülal C.C.u. Tegemist ei ole muutunud

asjaoluga. D.D. sai XXXXXXXXXX täisealiseks.

PKS § 2172 lg 1 järgi moodustab hageja kohustus tasuda kummalegi kostjale elatist alates hagi

esitamisest igakuiselt 204 eurot 40 senti (292 eurot x 70%) kuus kuni lapse täisealiseks

saamiseni või siis suuruses, mis vastab alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva perekonnaseaduse

regulatsioonile kuni lapse täisealiseks saamiseni.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostjate seadusliku esindaja kanda.

Tartu Maakohus on viidanud ja järginud Riigikohtu lahendeid õigusaktide tõlgendamisel ja

rakendamisel. Pankrotimenetluse tulemusel on hageja majanduslik olukord märkimisväärselt

muutunud ning tal puudub võimalus 2017. a kohtumäärust täita. Hageja on tõendanud, et oli

alates septembrist 2020 kuni juunini 2021 töötu. Hageja on tõendanud enda vähenenud

töövõimet. Kostjad ei ole menetluse vältel esitanud sisuliselt ühtegi asjakohast dokumentaalset

tõendit, mis kinnitaks reaalseid kulutusi lastele.

2017. a kohtumääruses ei ole elatise suuruse määramisel arvestatud mitme lapsega leibkondade

mastaabisäästu põhimõtet, hageja uut peret ja last, lastele riiklikult makstavate toetustega (nt

lapsetoetus, peretoetus) ja asjaoluga, et vahepealsel perioodil on lapsed elanud hageja juures.

Hageja suudab täita elatise kohustust 70 eurot lapse kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt 10. oktoobri 2017

kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-13435 kinnitatud kompromissis kokku lepitud elatise

suuruse vähendamise ulatuse osas. Ringkonnakohus saab TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel ilma asja

maakohtule uueks arutamiseks tagasi saatmata teha ise uue otsuse, millega määrab hagejalt

kostjate kasuks välja mõistetava elatise suuruseks alates hagi esitamisest 4. mail 2021 kuni

kostjate täisealiseks saamiseni 130 eurot kuus. Kostjate apellatsioonkaebus tuleb rahuldada

osaliselt.

7. Hageja on 10. oktoobri 2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-13435 kinnitatud

kompromissi alusel kohustatud tasuma kummalegi kostjale elatist suurusega 70 % kehtivast

elatise miinimummäärast, st 2021. aastal 204, 40 eurot kuus ning peaks jätkama samas suuruses

elatise maksmist ka pärast 1. jaanuari 2022 (PKS § 2172 lg 1 ja 2). Hageja taotleb

kohtulahendiga kinnitatud kompromissis kokku lepitud elatise vähendamist alates hagi

esitamisest 4. mail 2021, sest ta ei ole oma tervislikust ja majanduslikust olukorrast tingituna

võimeline kostjatele sellises ulatuses elatist tasuma.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas põhjendatult otsuse p-des 14-15, et

kompromissi tegemisel eelduslikult aluseks võetud asjaolud on käesolevaks ajaks muutunud

ning hageja on neid muutunud asjaolusid tõendanud. Seejuures viitas maakohus õigesti

Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p-le 37.1.

Maakohus tuvastas õigesti, et pärast kompromissi sõlmimist tsiviilasjas nr 2-17-13435 on

halvenenud hageja tervis, kuulutati välja hageja pankrot ja viidi läbi pankrotimenetlus.

Käesoleval ajal toimub hageja suhtes kohustustest vabastamise menetlus. Neid tuvastatud

asjaolusid kompromissi tegemisel ei esinenud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu

otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6). Seega esinevad

asjaolud, mis annavad hagejale õigusliku aluse uues hagis nõuda maksete suuruse muutmist

(TsMS § 459 lg 1 p 2).

Samas on maakohus ebaõigesti tuvastanud hageja sissetulekute suuruse ega ole arvestanud

hageja sissetuleku mittearestitava osaga TMS § 132 lg 1 järgi, mis kohaldub ka kohustustest

vabastamise menetluses. Maakohus jättis välja selgitamata asja lahendamiseks vajalikud

asjaolud, mistõttu jõudis ebaõigele järeldusele, et hageja on suuteline tasuma elatist kummalegi

kostjale alates hagi esitamisest üksnes 70 eurot kuus.

9. Hageja pankrotimenetlus (tsiviilasi nr 2-18-5814) lõppes Tartu Maakohtu 10. veebruari 2021

määrusega ning sama määrusega algatas kohus hageja suhtes kohustustest vabastamise

menetluse PankrS § 171 lg 1 alusel. Määruse p 11 kohaselt tuleb hagejal eraldada igakuuliselt

võlausaldajate tarbeks 75% tulust, millele seaduse kohaselt saab pöörata sissenõude.

PankrS § 173 lg-te 3-5 kohaselt kohustustest vabastamise menetluses loetakse võlgniku töö-

või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu

nõuded loovutatuks usaldusisikule, kes peab võlgnikule üle andma 25 protsenti. Võlgnik ei pea

usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet.

TMS § 132 lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga

alammäära suurust. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt kui võlgnik peab seadusest tulenevalt

üleval teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta

ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse

elatise nõuet.

Seega ei ole õige maakohtu seisukoht, et võlausaldajate nõuete rahuldamise tõttu jääb hagejale

kasutada 25 % tema töötasust. Hageja väide (lk 179 p), et talle jääb kuus kasutada 325 eurot ei

ole kooskõlas PankrS § 173 lg-tes 3-5 ja TMS § 132 lg-s 1 sätestatuga.

10. Maakohus tuvastas, et hageja asus osalise tööajaga tööle juunis 2021 töötasuga 580 eurot

kuus, millele lisandub invaliiduspension 180 eurot kuus. Kokku on hageja sissetulek alates

juunist 2021 760 eurot kuus.

Hagejal on kokku kolm ülalpeetavat (sh kostjad) ja tema igakuuline mittearestitav sissetuleku

osa oli 2021. aastal 1168 eurot (584 eurot + 3 x 1/3 584-st eurost) kuus ja alates 1. jaanuarist

2022 1308 eurot (654 eurot + 3x 1/3 654-st eurost) kuus. Kui hageja sissetulek on üksnes 760

eurot, saab hageja kasutada kogu sissetulekut enda ja alaealiste laste ülalpidamiseks.

11. 2021. aastal oli elatise miinimumsumma kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud PKS § 101

lg 1 alusel 292 eurot kuus ühele lapsele. Alates 1. jaanuarist 2022 kehtima hakanud PKS § 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud

summa. Igakuise elatise arvutamise aluseks on baassumma. Baassumma ühe lapse kohta on 200

eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud

eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal

baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale

lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti

Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutopalga

muutusele iga aasta 1. aprillil. Vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse

vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel (PKS § 101 lg-d 2- 5).

Justiitsministeeriumi elatiskalkulaatori järgi on miinimumelatis ühele lapsele alates

1. jaanuarist 2022 213, 44 eurot ja alates 1. aprillist 2022 225, 64 eurot

(vt www.just.ee/elatiskalkulaator). Kuna kostjate vanusevahe on suurem kui kolm aastat, ei

kuulu elatise summa vähendamisele PKS § 101 lg 7 alusel.

12. Kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud PKS § 102 lg 2 kohaselt võis kohus mõjuval põhjusel

vähendada lapsele makstavat elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks

põhjuseks võis olla muuhulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps,

kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps. Alates 1. jaanuarist 2022 kehtima hakanud PKS § 102

lg-tes 1-2 on sätestatud samad alused vanema ülalpidamiskohustuse vähendamiseks.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjaolude muutumise tõttu ei suuda hageja

kompromissi järgi kostjatele elatist maksta, kahjustamata enda ja kolmanda alaealise lapse

tavapärast ülalpidamist.

PKS § 101 lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva

suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Hageja taotleb

elatise välja mõistmist kindla summana, millega ringkonnakohus nõustub.

14. Ringkonnakohus leiab, et hageja sissetulek 760 eurot kuus võimaldab tal tasuda kummalegi

kostjale elatist 130 eurot kuus. Hageja on suuteline sellises ulatuses oma kohustust täitma.

Hageja kinnitas kohtuistungil, et tema kolmanda lapse ülalpidamiseks kulub 60 eurot (lk 87),

seega jääb hagejale tema enda ülalpidamiseks 440 eurot kuus, mida on oluliselt rohkem, kui

hageja ise väidab (115 eurot). Hageja elab koos kolmanda lapse ja tema emaga ühises

perekonnas, mistõttu saab hageja osa ka pere elustandardist.

15. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus veel järgmist.

16.1.Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et hageja majanduslik olukord (pankrotiseis) ja

tema tervislik seisund võrreldes eelmise kohtulahendi tegemise aja seisuga ei anna alust hagi

osaliseks rahuldamiseks. Kostjad ei vaidle vastu, et hageja tervislik seisund võis 2017. aastal

kompromissi tegemise ajal olla parem, samuti on hageja tervisega seotud asjaolud tõendatud.

Hageja osalist töövõimet tõendab Eesti Töötukassa 21. märtsi 2021 otsus osalise töövõime

määramise kohta 2. märtsini 2026 (lk 62) ja töövõime hindamise ekspertiisihinnang (lk 168 jj).

Kostjad ei ole neid tõendeid menetluses kummutanud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et

osaline töövõime piirab hageja võimet tulu teenida. Kohus arvestab hageja sissetulekute

hindamisel ka saadava invaliiduspensioniga 180 eurot kuus.

16.2. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega ka selles, et hageja suhtes toimunud

pankrotimenetlus ei anna alust hinnata hageja majanduslikku olukorda käesoleval ajal võrreldes

2017. aastaga halvemaks. Pankrotimääruse alusel muutub võlgniku vara pankrotivaraks, mida

kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning pankrotimenetluse

läbiviimiseks. Pankrotivara hulka ei kuulu üksnes vara, millele vastavalt seadusele ei või

pöörata sissenõuet. (PankrS § 108 lg-d 1 ja 3). Pankrotivara müüb haldur (PankrS § 135 lg 1).

Kuna hageja läbis pankrotimenetluse pärast kompromissi sõlmimist, muutus tema senine vara

pankrotivaraks, mis müüdi pankrotimenetluses (va see vara, millele ei saa seaduse alusel

pöörata sissenõuet) ja saadud raha kasutati võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning

pankrotimenetluse läbiviimiseks. Seetõttu on hageja majanduslik olukord võrreldes 2017.

aastaga muutunud. 2014. aasta kohtulahendi tegemise aluseks olevad asjaolud käesoleval juhul

arvesse võtmisele ei kuulu.

16.3. Ringkonnakohus nõustub kostjate seisukohaga, et kompromissi tegemise ajaga võrreldes

on hageja ülalpeetavate arv vähenenud neljalt kolmele, sest D.D. sai XXXXXXXXXX

täisealiseks. Nimetatud asjaolu üksinda ei ole aga aluseks jätta hagi täielikult rahuldamata.

16.4. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et maakohtu otsuses tehtud etteheited kostjate ema

käitumisele töökohalt lahkumisel ei ole asjakohased ning vastavad maakohtu põhjendused

(otsuse p 20 ja p 23 viimane lause) tuleb otsusest välja jätta. Põhjendatud ei ole ka maakohtu

selgitused otsuse p-s 22 selles, et kostjate vajadused saab osaliselt katta elatisabiga.

Perehüvitiste seaduse § 47 kohaselt on elatisabi eesmärk tagada lapsele ülalpidamine, kui

kohustatud isik ei täida ülalpidamiskohustust kohtumenetluse või täitemenetluse ajal.

Kohtumenetluseaegset elatisabi makstakse 150 päeva eest makseettepaneku määruse või hagi

tagamise määruse tegemisest arvates (perehüvitiste seaduse § 49 lg 3). Kui lapsel oli

kohtumenetluse ajal õigus nõuda ülalpidamist võlgnikult, läheb kohtumenetlusaegne elatisabi

saaja nõue elatisabi määramise otsuse tegemisel üle riigile võlgniku ja võlausaldaja vahelises

vaidluses tehtud kohtulahendis märgitud ulatuses, kuid mitte rohkem kui elatisabi taotlejale

riigi poolt väljamakstud elatisabi ulatuses. Elatisabi ei ole mitte riiklik toetus, vaid riigi abi ajal,

kui ülalpidamiseks kohustatud isik ei täida oma ülalpidamiskohustust, mistõttu ei saa seda

käsitleda kostjate täiendava sissetulekuna, nagu leidis maakohus. Ulatuses, milles riik täitis

hageja kohustuse, on riigil kohustatud isiku, st hageja suhtes tagasinõude õigus.

17. Kuna hagi rahuldatakse kohtumenetluse tulemusena osaliselt, on põhjendatud jätta poolte

menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

18. 7. märtsil 2022 esitatud kostjate tõendid on esitatud hilinenult ning ringkonnakohus jätab

need TsMS § 654 lg 4 alusel tähelepanuta ja loeb kostjatele tagastatuks.

allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt)

Kersti Kerstna-Vaks